Laulupeosarja viimases saates räägime triibuseelikust, sest just laulupidu on aidanud rahvarõivad au sees hoida ja rahvarõivad annavad laulu- ja tantsupidudele erilise värvi millest kõnelevad meiega rõivaste värvid meile ja mida kõnelejad Meist. Tallinna Ülikooli pärimuskultuuri dotsent Marju Kõivupuu räägib sellest, kuidas rahvarõivaste mustreid sündisid, millega lõnga ja kangaid värviti ja räägib lugusid ja legende rahvarõivaste värvidest ja mustritest. Triibukoodist. Saatejuht on Piret Kriivan. Triibuseelikud kui palju on üle Eesti erinevaid triibuseelikuid? No pool triipu siin ei ole nõndaks ja ma nüüd ei tea, kui palju on meil saateaega, sellepärast et see on selline suurepärane küsimust, millest võiks rääkida tunde. Aga katsume teha siis hulkade ühisosa ja võtta selle teema nii-öelda lühidalt kokku. Kõigepealt teoreetiliselt triibuseelikuid on nii palju nagu Eestis on kihelkond ja nagu me teame, mingisugune hetk oli neid üle 100, eks ole, saame 100 kirja. Nüüd arvestame sellega, et triibukombinatsioone inimese elu hea jooksul võis muutuda, nooremad kandsid värvilisemad kombinatsioone kihelkonna piires, vanemad kandsid natukene võib-olla tumedama tonaalsusega, sellepärast et juba ammustel aegadel on olnud riietus ju ka nii-öelda hea ja staatuse teema. Samamoodi on näiteks erilisteks sündmusteks leina puhuks siis oma seelikud ja kui me hakkame neid nüüd varieerume, vaatame ka seda, kuidas need kihelkondade seelikud on aegade jooksul juhtunud, sest isegi kuigi nii-öelda triibuseelikute lugu on ehk nii-öelda meie kogu selle nii-öelda vana üheks eestlase looga võrreldes suhteliselt hiline, väga populaarne kihistus, sest et noh, näiteks harvame kasutab Ta mäe triibuseelikueelse perioodi rõivastust siis ma julgen öelda, et tegelikult ikkagi ühe väikese rahva kohta tuleb neid triibuseelikuid päris palju, sellepärast et jah, nagu öeldud, eks ole, et ka näiteks triibuseelikute värvid ja kombinatsioonid muutusi. Kui Muhu naised ei oleks leidnud suurepärast otstarvet randa uhutud nii-öelda miinide sees leiduvale miinikollasele siis tõenäoliselt meil ei oleks selliseid muhu seelikute või selliseid kollaseid, muhu seelikuid, nad oleks olnud madara punased. Aga kui me paneme kõrvuti näiteks võrdleme Muhu seelikut või seda nii-öelda madala punast ja siis miinikollast, siis me märkame juba seal ainuüksi värvilist värvide, värvitoonide erisust. Aga miks nüüd mõnele poolene triibuseelikud ei jõudnud, nad ei jõudnud väga lõuna eestisse? Paljudesse kihelkondades jõudsid lihtsalt nii-öelda trend liikus nii aeglaselt, et see oli juba 19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus kus hakkasid naiste, aga ka meesterõivastust mõjutama tama suuresti ostukaubad, poekaubad ja uuemad moe, nii et see niisugune muu tus üldises kultuuris tarbimises mõjutas rohkemal või vähemal määral ka seda, kus need triibuseelikud rohkem kodunesid. Ja kuidas nad meile tekkisid, selle kohta on siis ka erinevate rahvarõivastega seotud pärimust. Näiteks üks väidab et sellist triibulist kangast olla kingitud ühele Laiuse mõisas teeninud talu noorikule, kes oli selles lasknud endale siis õmmelda triibulise seeliku ja seda hakati jäljendama. Nii et kindlasti nagu teistegi kultuuri elementide puhul, nii kaua kindlasti meie triibuseelikute puhul on rohkem või vähem mõjutada tanud siis nii-öelda moodi või seda, kuidas inimesed, mis inimestel on seljas olnud ka Eesti erinevad piirkonnad, kui te panete tähele, kui me läheme Setumaale siis Setumaal ja setu triibuseelikuid ei kanna, nendel on sootuks omanäolised rahvarõivad või kui me näiteks liigume, kas saart, televõi, liigume lääne ära Eestisse, vaatame, kuidas seal inimesed on, leides käinud, siis need erinevad oluliselt sellest, mismoodi näiteks on käidud Veides Lõuna-Eestis, nii et ka meie triibuseelikud kujunemisloos on siis niisugused geograafilised, kultuurilised mõjud vägagi näha seda iseäranis uurijale. Ja kindlasti värvide puhul on see, et mida on võimalik olnud kohapeal kätte saada, missugused võimalused tegelikult inimestele üldse on olnud, millega oma lõnga värvida ja kuidas neid värve omavahel kombineerida, et see ju ühel või teisel viisil siis näitab meie esiemade maitset. Täiesti praktiline küsimus vahepeal ma olen alati seda imestanud, et mitu seelikut üks naine jõudis endale elu jooksul teha, et ega ta ometi selle ühega lõpuni vastu ei pidanud. Ta ei pidanud ühega lõpuni vastu ja nagu me teame päris hästi ka seda, et neid pidi ikka olema mitu, noh kõigepealt kes on nüüd rahvatraditsioonidega sina peal, teab seda, et tegelikult noorikud jo püüdsid valmistuda meheleminekuks ja töönädalas või ütleme siis nädalas oli suisa olid sellised päevad sellistel õhtustel aegadel, kus koguneti, seda muidugi siis, kui ei olnud kibedaid hooaja töid kus siis ühiselt valmistati nii-öelda veimevakka ka, aga tehti väga palju käsitööd just nimelt selleks, et kui naine läks mehele, temast sai talu perenaine talle sündisid lapsed, siis tal ei olnud väga aega enam nii-öelda iseenda relvastusse panustada. Ja kindlasti Jonooriku kust hinnati selle järgi, kui palju tal veime pakas seelikuid oli, noh, näiteks kui me läheme kihnu, siis eks ole, Kihnus nimetatakse seda riidetüki kördiks teadupoolest. Et siis me saame ka näha seda, et kui palju erinevateks elu puhkudeks oli, et noh, siin me rääkisime erinevatest nii-öelda värvikombinatsioonidest, mida kasutati, et üks kindlasti mitte ja vastavalt siis jõukusele võimalusele oli neid rohkem ja võib-olla on huvitav teada sedagi, et nii mõnelgi puhul, iseäranis talvel kantiga praktilistel põhjustel, aga ka oma uhkuse ja kehavormide nii-öelda volüümi Gambu ei või niisugune tugevam näitamise põhjusel oli ju seelikuid mitu ülestiku seljas. Et sul oli nii palju võimalusi ja siit võib-olla veel, et kui me räägime ka nende triibuseelikutest kui kaasavarast, kui naise varandusest siis ka näiteks voltimine, voltide paljusus, voltide tihedus märkis või näitas ära seda, kui jõu, kas on see noorik või naine, ta saab endale lubada lopsakalt volditud seelikut. Et ühesõnaga, kui palju kangast ta saab endale lubada selle seeliku koltimise jaoks. Ja noh, eks ta niimoodi oli sellega ju ikkagi talvistel aegadel pidulikel puhkudel, noh, me teame, eks ole, et meil olid talupoegadele taju, pala kultuuris olid nii-öelda seisu, riided, seisu, riided ei tähenda, tähendasid siis seda, et neid kasutati nii-öelda väga harva ja väga erilistel puh. Siis olid need käima riided, need, millega siis käidi, noh, ühesõnaga külas või poes või asja toimima matustel. Ja siis olid sellised riided, mida siis kanda. D argipäeval ja mis olid suhteliselt lihtsad põhimõtteliselt ka me oma rahvariiete täiskomplektide kohta võime öelda pigem, et siin on niisugune väga kaunis sümbioos omaaegsetest seisu ja käima riietest, ehk siis need on pidulikumad variandid. Sest suvel oli asi ju väga lihtne, tõmbasid valge hane selga kirivööga keskelt kinni, et kurikallale ei tuleks üldse parem olla, oleks ja niimoodi saadi hakkama ja lapsed lippasid tõeliselt Suure-Jaani ka lihtsalt nendes hamedes ringi, kui me vaatame näiteks baltisaksa maalikunstnike teoseid, mis kujutavad talu ja külaelu ja siis näeme ka seda, kui uhkelt näiteks pulmadeks või mõneks muuks pühaks on siis ennast välja ehitada, et noorikud natukene omamoodi rõivastuses abielus naised natukene omamoodi rõivastusega vanatüdrukud natukene omamoodi rõivastuses, lesed natukene omamoodi rõivastuses. Et, et needsamad leiva tükid siis vastavalt nii-öelda sotsiaalsele staatusele naise elukaarel neil kombineerida. Et noh, vahemärkusena võib-olla on huvitav teada, et viiekümnendatel siin 50.-te alguses, kui nõukogude laulupidusid peeti Eestis, siis tehti ju tähelepanek, et meie laulupeo rongkäigud on natuke liiga depressiivsed, et meil ei ole väga palju rõõmsavärvilisi ja erksaid rahvarõivaid, noh, Me teame saarlast, eks ole, need harjudanud ja need on, mis on kantud ainult pulmades, need väga kõrgelt kaheksakannaga tanud ja siis anti kohe instruktsioonid, et tuleb hakata kandma atraktiivseid, värvilisi rahvarõivaid, et see nagu siis peegeldaks seda helget nõukogude tegelikkust, kus ta umbes sealtmaalt on, siis oli ju vahepeal olid väga populaarsed komplektid, mida ju ka Uku valmistas noh näiteks needsamad Muhu pruudid, et ükskõik, hoolimata vanusest hoolimata kehakaalust, ma loodan, et keegi ei solvunud, Peruu pruute jagus ikka nii-öelda päris palju ja see nii-öelda nõukogude aega kultiveerida rahvarõivaste, eriti kui niisugust rahvuslikku sümbolit, millel enam ei olnud nii-öelda kandjad, et need olnud päritolu, piirkonna riided. Ma ise mäletan oma noorest põlvest tantsijana. Me kandsime hoopiski Lääne-Saaremaalt pärit rahvarõivaid, kõige olime pärit Lõuna-Eestist, et, et just nõukogude ajal nagu juurdus, see arusaam, et, et need komplektid peavad olema ilusad, et neil on sümbolväärtus muutused ja siis Eesti eri paikade komplektides otsiti need, mis nii-öelda kõige rohkem siis nagu meeldisid. Nii et, et üks positiivne joon nagu minu arvates ongi, et me oleme taasiseseisvunud Eestis pöördunud tagasi just selle juurde folkloorikollektiividel ja ka inimestel endil võiks olla nende päritolu piirkonna rõivad ja kuna nüüd on väga palju digiandmebaase Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna erinevad õpetajad ja õppejõud on teinud uurimusi Eesti Rahva muuseumist, on võimalik detailselt uurida, samuti näiteks Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse on arvukalt sissekandeid tehtud just nimelt oma nii-öelda kodukoha rahvarõivastest, mis, mille nii-öelda saamise lugu on äärmiselt detailiderohke ja huvitav ja põnev, et kuidas nagu midagi on millalgi kuhugi jõudnud. Et siis me oleme tegelikult elame selles mõttes hästi õnnelikul ajal, et et meie rahva rahvarõivas elab nagu täiesti minu jaoks nagu sellist renessansi ja ja, ja selliste huvi tegelikult inimeste huvi on, on rahvarõivaste vastu on suur. Värvid meil on huvi rahvarõivaste värvide, triibuseeliku, värvide vastu. Kas nii kummaline, kui see ka võib tunduda nii mõnelegi inimesele, siis üks olulisemaid värve või isegi kõige olulisem värv on punane? Ja loomulikult, see on ka natukene põhjendatud, sellepärast et punane on maagiline värv, punane on läbi aegade sümboliseerinud elu ja tervist, on vere värv. Ja võib-olla arheoloogid mind parandavad, aga tegelikult selline nõnda nimetada tatud kõige vanemad kombinatsioonid on just valge punase põhjal. Ja punast on saadud siis ka näiteks niimoodi, et roostes vees on värvitud ja ta annab sellise huvitava roostekarva punase, kui me vaatame näiteks vanu tekstiilileide, et noh, ta on ürgsed, sellised praktikad ja noh, kes on nii-öelda lapsevanemad olnud või või nõukogude ajal mäletavad, et me teame, eks ole, et kui roosteplekk näiteks valge tekstiili peale satub ega seda sealt enam kätte Te ei saa, et ma siin kodus galati nöökisi on, siis tuleb võtta juba plekikäärid või tikkida see plekk lihtsalt üle. Et see annab sellise püsiva, püsiva varju, see värv püsib hästi peal. Siis teine on värvitaimed, madarapunane, madarapunane kui niisugune värvi madara juurtest keedetud värvivedelike, sellega värvimine suurtest. Ma just tahtsin küsida, et madara õied on tegelikult valged ja kollased ka mõnikord aga just nimelt madara juured on ja noh, näiteks madara juurte korjamine üldse värvi taimede juurte korjamine on jälle olnud miski, mis on meie naiste jaoks olnud tegevus, mida on tehtud siis sobivad Neil aegadel. Ja niimoodi siis seda madarapunast on saadud ja hiljem on siis lisandunud juurde juba väga erinevad värvid. Me teame, kasutame seda väljendit potisinine, mis on ju ka meeste rõivastuses domineerib, kui me vaatame siis vait ja kõike muud ja mille kohta ma ei mäleta, kes nendest kroonikutest ütles, et kiriku hommikul haiseb uriini järele, et noh, see on, et baseerus siis hapendatud uriinile potisinine ja just nimelt, et see uriinipott pandi siis voodi alla sooja, kus ta siis hapnis ja sellest omakorda siis valmistati või ühesõnaga, sellega siis värviti. Et see on jälle omaette niisugune pikk ja põhjalik lugu. Et see potisinine ei ole sugugi tulnud lihtsalt niisama, eks ole, või noh, nagu näiteks on see, et neil on väga erinevad värvimistehnikad, mida on kasutatud ja noh, tänapäeval jälle mäe tõdeme, et me tegelikult taasavastame taimedega värvimise praktikaid, et ja kombineerime ja, ja see läheb oluliselt, et nii-öelda see palett on oluliselt kirjum, aga paraku jälle siin on nii-öelda selle piirkonna nägu ega siis keegi ei hakanud sõitma Eestimaa teise nurka, et mingeid värve hankida, et hangib ikkagi neid ühesõnaga, kasutati värvimiseks seda kraami, mis oli ikkagi kodus kodu lähemas ümbruses. Ja see nii-öelda maastikul või looduslik eripära peegeldub ka meie eri piirkondade triibulises seelikutes. Võtame saatejuhi õigusega saatejuhi triibuseeliku ja loen värvid ette. Need on sinine, punane, valge, kollane, must, pruun või peesikas. Ma ei oskagi öelda. Nii mina muidugi ütlen või alustaksin siis sellest, et kõigepealt ma tahaks küsida, et mis ajasse triibuseelik on, sest mida lähemale need triibuseelikud meie ajale tulevad, seda rohkem on võimalust kasutada värvimiseks ka Ani liin värve. Ja vastavalt sellele, missugune on olnud kuduja maitse mis on tema arvates ilus, vastavalt sellele on see ka tulnud. Aga kindlasti mulle meeldib mõelda, et värvib kunagi iidsetel aegadel on ikkagi või mis ta nüüd nii väga iidsetel aegadel on siin emotsionaalne sõnavara. Pidime sedamoodi kangast kuduma, kuhu juba tulid nii-öelda need värvilised triibud. Et ma tahaks kuidagi uskuda, et selles on olemas siiski mingisugune kood või sõnum, et see on selline omalaadne aja sild või purre, mis ühendab meid vaaremade, sellise ilumeelekunstimeele ja võib-olla ka mingisuguste sõnumitega, sest et eks me tõlgendame ju kõiki neid värvikombinatsioone oma tänaste teadmiste põhjal. Ja ma olen kindlasti seda meelt, et me mütologiseerimisest ehk seda vanemat aega, sest mina ikkagi teadusinimesena, mina tahaks ikkagi selle kangakuduja käest küsida, et mida sa mõtled, ütlesid, kui sa valisid just nimelt sellised värvid ja kõrvutasid. Kas need triibud räägivad midagi sinu eluloost, kas nad sümboliseerivad sulle midagi? Me ei saa seda kahjuks teha tänapäeval aga me saame seevastu pakkuda ilusaid ja toredaid sele, tõsi ja minu meelest see teebki selle tohutult võluvaks, et me ei saa öelda, et, et see või teine seletus on nüüd läbinisti õige või vale. Aga mingid kombinatsioonid on küll jah, mis nagu on teada, meil praegu ilmselt ei ole väga harjunud sellega, et valge on ka leinavärv olnud, et me oleme harjunud kristlikust kultuuriruumist sellega, et must on leinavärv näiteks. Ja siin on arutatud, et noh, näiteks sellised tume veoletsed toonid, et siin on jah, need asjad, need on aja jooksul muutunud ja me päris täpselt nagu ei ei, ei mäleta, millal need asjad nii-öelda juhtusid, aga noh, meil on, eks ole. Et, et mingisugused sellised dokumendid, mis kinnitavad, et varasemal ajal tõesti oli leinavärviks valge noh, ei olnud üldse mingit värvi, aga see must leinavärvina tuli siis 19. sajandi teisel poolel, kusjuures see oli ja see oli jälle see, mis tegi jälle omakorda vahetuse. Et see valge siis nagu on saanud pruudi sümboliks, aga varasemal ajal pruute eelistas kanda punast pulmades hästi palju punast ja kui me vaatame näiteks nii-öelda siis just noorte naiste rõivastus, seal ongi hästi palju punast, sellepärast et et noh, nagu ma ütlesin, punane sümboliseerib elujõudu, kustervist, ilusad, kõike rõõmsat head ja positiivset. Nii et ka need värvide tähendused kas või sellises väga lihtsas skaalas andsin viimase mõnesaja aasta lõikes tegelikult muutunud ja ei mäleta seda enam. Me peame lugema tarku raamatuid ja näpuga järge ajama mõne seitsüklopeedilises teoses või uurimuses, et et seinale saada punane värv tegelikult tuleks taastada see, mis ta tegelikult meie jaoks on tähendanud, unustanud ära unustada ära see, mis vahepealsetel aastatel on külge jäänud talle seda on väga raske teha ja meil on ju ajaloost väga palju selliseid sümboleid, mis on nii-öelda kaaperdatud ühe või teise poliitilise liikumise poolt. Võtame kasvõi. Ma ei oska öelda, kui palju läheb aega, et svastika mine tahaks selle tähenduse, mis tal on see natsi-Saksamaaga seonduvalt, noh, me teame ajaloost toona oli selline aeg pärast esimest maailmasõda, kus sakslased, kes lüüa said, pöördusid muinasgermaani usundi poole, võtsid sealt hästi palju sümboleid või näiteks kui ma üliõpilastega noortega käin kas muuseumis või kalmistul, siis eriti pärast taasiseseisvumisjärgseid aastaid vägagi küsiti, et noh, et, aga miks meil on need viisnurgad ja siis ma muidugi tegin oma selliseid tüüpilisi võllanalju, et teate ju küllalt vanad, juba vanad eestlased olid kommunistid ja lõikasid selle viisnurga sinna rehetare uksepiida kohale, et noh, me oleme minetanud selle, et viiskand, kand, eks ole, võrdub nurk. Et kuna seda saab teadupoolest ju ka näiteks ühe joonega joonistada niimoodi, et ei pea katkema siis sellised märgid olid maagilised märgid ja nende roll oli kaitsta. Ja kui me vaatame kalmistul ristidel, eks ole, siis mida need tähekesed seal sümboliseerivad, et neil on kõigil oma lugu. Ja nii on selle punase värviga ka, mis on tegelikult jah, see lipupunane meenutab meile ühte aega võib-olla millega meil on seotud ikkagi väga traagilised mälestused, väga ebameeldivad mälestused paljudel. Ja et me väga nagu seda niimoodi selles mõttes selles tähenduses jah, ei ei taha kasutada, et, et ma ei oska öelda, kui palju peab minema aegamööda, et et kollektiivne mälu kustutaks sellised ebameeldivad seigad, aga ma arvan, et nüüd lähedal võib-olla ikka tükk aega veel. Punasel värvil on siis tegelikult meie rahva jaoks olnud palju erinevaid tähendusi. Üks looduses on punane värv ju. Ja nagu hoiatusvärv lepatriinu on punane, ärge mind sööge. Ja seal looduses, aga mulle tuli praegu meelde üks tore lugu, mida ma lugesin mingist teadusveebist või ajakirjast mõni aeg tagasi. Ma olen tudengitele ka rääkinud, et tegelikult naised armastavad ju punast ja punaseid helmeid ja punaseid pärleid. Et see punane on selline lemmikvärv ja väidetakse, et see peaks olema siis meie sellesse mällu nagu jäänud sellest, samas, kui me olime korilased, sellepärast et naised õppisid loodusest märkama punaseid marju, see tähendas toite täis kõhtu, heaolu ja et võib-olla kuhugi sinna ürgsetest aegadesse ulatub see naisterahvast arusaamine, et punane on ikkagi väga tore, hea ja tekitab selliseid positiivseid emotsioone. Younast on meie rahvariietes ju palju, punast on palju just nimelt ja, ja võib olla ka see, et meie niisugused või meie talutared on ju, ütleme kuna me oleme elanud nii-öelda puu ajas, eks ole, kogu see elamine ja ja toreda sisustus oli ju suhteliselt, et selline tume must, eks ole, ei olnud väga niisuguseid kirkaid värve siis selle foonil minu arvates punane mõjuka, väga efektse. Ja kui nüüd vaadata niimoodi maailma rahvaste rõivaste lukku, siis ega punast on üsna palju austatud ja ka kantud just nimelt nendel nendel põhimõtetel, milles Ta on olnud, et ta tõepoolest sümboliseerib elu tervist, ta on ikkagi vere värv. Me teame, mis juhtub inimesega kui tema organismis veri enam ei voola, et ta on ikkagi nii-öelda seotud ka kõige sellega, mis on meile eluliselt väga tähtis. Ja nagu ma ütlesin, et selles punase värvilembuses kauge kaja meie korilase minevikust, aga tegelikult me oleme Kovilased ju tänaseni, eks ole, nagu metsmaasikaid punaseid näeb põllu peal, siis ju käivitub kohese instinkte, nad tuleb ära korjata. Aga kas on ka kasutatud rahvariietus näiteks punast värvi kui kaitsvat kaitsemaagia kindlasti, ja see on ju ka näiteks vöökirjades on olnud ja, ja punast paela kantud kas siis ümber keha näiteks kui naine last oodanud või punane villane lõng on olnud ka rahvameditsiinis hästi oluline. Verejooks on suletud, samuti on püütud punase lõnga abil kas siis kusagilt nii-öelda noh, kuidas ma siis ütlen, et, et sellest kohast, kus vaja ühesõnaga, piirata näiteks või siduda kinni, kui on mingisugused käsnad või midagi siis samuti naiste haigu või ütleme, kuupuhastuse puhul, kui on korratud vererohked, siis on seotud kas ümber ei tee niimoodi põlve, õla kohalt või pahkluukohalt randme kohalt on seotud punast, punast lõnga, teatud kindel arv kordi teatud kindlal ajal, sinna juurde käivad kõik maagilised rituaalid. Nii et ka rahvameditsiinis on tegelikult punasel lõngal olnud oma haigusi tõrjuv või siis tervendav mõju sellesse. Igati austusväärne värv, absoluutselt punane ja must on saaniteki värvid ka punane mustan kirjandustehase. Jah, sellepärast et vot siin on meid, jõuame jälle selleni, et mida on olnud kes on nüüd ehtsat lammast näinud, siis teab, et lammas üldjuhul annab valget villa või musta villa, vähem ka pruuni villa ja millest need saanitekid ikka koos, eks ole. Ma olen ise ka välitöödel kirjutanud ühe toreda, sellise salmikese, mis on natukene sellise võllahuumorirubriigist pärit, et vot me rääkisime sellest potisinisest enne, et et küll on hea, ma nüüd mälu järgi nii-öelda siis tsiteerin, et küll on hea, kui lammas sünnib sinine, siis ei ole kuse korjamistega villa värvist. Et see läks rõõmsalt edasi, et, et tegelikult see on ju lamba must, et meil ei ole, meil on või siis on saanud saanud halli villa ja samas musta pealegi kida punase lõngaga on ju väga ilus, kuigi tegelikult ega neid saanitekke, kui me nüüd käime, vaatame näitustel ja võib-olla kuulajad lähevad ka ERMi, mida jälle lähemale meie ajale ja mida võimalused avarduvad, seda muutuvad ju need saanitekkide põhjad ju ka muutuvad noh, väga erivärviliseks, et nad ei ole ainult mustad. Aga ju võib-olla siis ka meie maitsemeelt tänapäeval ühel viisil turgu käsi on just eriti noh, kui me vaatame, kas või needsamad nii-öelda muhuned, roositud pätid jalanõud. Et selle mustapealse lilltikand, et, et see on ka mingil moel minu arvates saanud niisuguseks meie rahvakunsti sümboliks, et teistsuguseid ja noh, me peame vähem või vähemalt need inimesed, kes selle valdkonna erialaliselt kokku nii tihedalt ei puutu, et siis on ja jäävad mingisugused sellised ütleme, kas stereotüübid või, või, või siis sellised Stam kujundit, nii et kindlasti see must kirjatud tekk on erakordselt efektne. Talle need kontrastid mõjuvad ja ja, ja see on kindlasti ta, ta torkab palju rohkem silma, näiteks kui taustaks valida, kas siis selline mingisugune tumepunane või mingisugune teine toon, see ei mõju nii efektselt. Tuleb tunnistada mulkide mustad kuued, miks nende kuued mustad on, kas nemad kasvatasid siis musti lambaid ju siis ju siis, et ikkagi jälle seesama. Et mis, millest saab nagu seda seda villast kangast kududa, sellepärast et vot, kui te olete pannud tähele, siis nüüd ju taasiseseisvunud Eestis on siis võru võrukese tegid siis endale hai, pikk-kuued või suursärgid, nagu Võrumaal öeldakse ja seto teil on, siis nad kannavad valged. Et jälle seesama, eks ole. Ellen Niit küll kirjutas selles luuletuses vaprasti hallis, kes lumehanges möllab, et kellel oli väga tore kiri osalia, et ma olen. Tema käest küsiti, et kus sa selle kirju sai, sinipunavillast kirju lambavillast. Et seda kirja kirja lambavilla. Meil ei ole võtta Ta, et ikkagi ja jälle seesama, eks ole, kui me räägime selle musta peal, punane mõjub tohutult, Segaarus pael mõjub väga efektselt. Ja mulgid üldse on ju minu meelest meie rahvaga rõivakultuuris ei, oma elulaadis on selline tähelepanu väärne fenomene, et neil on väga paljus ka rahvarõivastes on sellist vana pärast, eks ole, nad vaipseelikud ja nende niga triibuseelikud ju ei jõudnud ja teisalt hoidad ju tohutult uuendusmeelsed, et kui me vaatame nii-öelda eesti lugu, eesti haritlaste lugu, siis me leiame ju enamiku inimeste sünnikohad, juured talu Mulgimaalt, et seal on selline hästi huvitav nagu, nagu, nagu selline tore. Tore vastasseis minu jaoks ütles, et ühelt poolt on väärtustatud nii-öelda vanapäraste traditsioone, aga teiselt poolt On mindud kaasa kõige selle uuega, mis on arukas ja mõistlik. Ja ma arvan, et seda me võiksime õppida, et kuigi me tegelikult ju tänapäeval ka vaatame laias ilmas ringi ja kõik on ju väga tore ja kõike tahaks proovida järgi teha, et järsku võtaks mulkidest eeskuju vana just traditsioonilisest mulgikultuurist, et oma on hea ja uut, võtame siis, kui see tõesti on kvaliteetne, mõistlik ja annab meile mingisuguste nii-öelda lisaväärtust, et lihtsalt niisama võtta, mida iganes pakutakse, et võib-olla ei pea. Üks praktiline küsimus veel musta mulgi kuube on ilmselt suhteliselt lihtne hooldada, aga setu meeste valget, kuidas nende nimi oli suur särts, suur särgid, kuidas neid ütleme laulupeo ajal 150 aastat tagasi, kuidas üldse rahvariideid hooldatud? Me teame, et me nii eriti väga puhtad Seal ei olnud tänapäeva mõistes ega, ega ei, oligi sedasi, et, et kui palju siis ikka, et noh, triikimiskunst ju levis ka tänapäevases mõttes ütleme 19. 20. sajandivahetusel isegi alguses, et pressiti, noh, me teame seda, et näiteks Saaremaal ja mitmel pooled peenikesi Plysseeerrvoite saadi sedasi, et näiteks kuumade leibade olla pandi ahju, eks ole, ja siis Seplysseer kinnistus need suured suured leivapätsid. Aga must ja seelik jah, selline, kus hästi tihebyszeer, eks ole. Kuumad, kuumad leivapätsid peale ahju. Kui palju neid hooldati? Siin võiks tegelikult muidugi ERMi inimesed tõenäoliselt palju täpsemalt sellel teemal rääkida, aga kui ma ise olen vaadanud vanu fotosid ja kui me vaatame seal, need linased riided on suhteliselt triikimata ja näevad välja noh nii nagu nad on, eks ole. Valge muidugi oli puhas ja ma ise lõunaeestlasena meie kandis Hargla kihelkonnas on ka kantud hästi palju valget. Et eks seelikuid ja kõike ikkagi pesti, aga, aga hõõruti lumega ma tean ja puhastati ja, ja harjati ja tuulutati ja midagi, mul on endal ka suursärk olemas, Võru oma, nii et et mina teda niimoodi aeg-ajalt harjan ja tuulutamine viin välja. Noh, meil on praegu tore selline üritus, nii-öelda rahvarõivaste tuulutamine, et mis tähendab tegelikult seda, et inimesed saavad kokku, näitavad oma rõivaid, aga tõepoolest otsivad ka kapist välja ja siis milliseid looduslikke vahendeid tuleks kasutada, et et kui neid ei tarvita, tahaks ja, ja kuidas neid jahedas hoiti ja selles mõttes on see niisugune huvitav teema. Aga, aga noh, tänasel moel, et niimoodi võib olla väga pesta ja, ja triikida, nagu me teeme, ja samas ega sa villast, ega sa ei tohi alati pesta, ei ole sugugi arukas, kui seda sooja veega pesed. Et noh, võtavad asjad tõmbuvad kokku, kui vannuvad ära ja, ja mis kõik veel. Et olid, olid niisugused, niisugused lihtsamad praktikad, kuidas nendega toime saada. Aga suur kunst oli ikkagi või tükk tegemine jaoks. Kui ta väga tükk tegemist oleks olnud, siis võib-olla võib-olla oleks asjad olnud kuidagi teisiti, aga noh, me ei kujuta praegu ette, et sa näiteks riided, kuidas, mida ei köeta, hoiad riideid, eks ole, et missugused on sealsed säilitustingimused võrreldes näiteks sellega, kui me neid rahvarõivaid hoiame kas siis keskküttega korter päris kapis koos teiste rõivastega või meil ei olegi nagu sellist võimalust, et riideait, kus see tuul käis läbi ja ja, ja ühesõnaga kui me läheme Setumaale või kuskile, siis ju tegelikult noh, aidad olid, olid põrandatega ja sageli pandi sinna põrand ehk siis nii-öelda Urred just selle arvestusega, et noh, nagu tuul ka käiks läbi, et ei tuleks kui sinna kallale ja, ja neid õhutajate tuulutati juba nende säilitustingimused olid teistsugused. Mustrid tuleme mustrite juurde tagasi, et triibuseelik on siis nüüd niimoodi, et me oleme saanud selle ikkagi jälle mõisastki. Ja loomulikult, eks ole, meil on noh jah, jah, ikka loomulikult sellepärast, et et me oleme olnud, oleme olnud nii-öelda kontaktis teiste kultuuridega, linna moodidega, varasematel aegadel ei aega lihtsalt seda nii-öelda oma kultuurilises seedekulglas nii-öelda läbi lasta ja teha sellest midagi, mis on väga meie oma. Et meie kobee arenenud üks-ühele maha, eks ole ja, ja nii oli väga-väga oluline ka. Kui me võtame nüüd pluusid ka siia juurde, siis Türi käis, et need on ju see muster on maha viksitud Mõisa ahju pealt ja seda, seda ühesõnaga ütleme niimoodi, et et rahvuslikult meelestatud inimesed on alati väga häiritud ja, ja mulle on ka mitu korda öeldud, et, et kas meil siis midagi oma ei olegi, ma ütlesin oma, on kõik see, mille me oleme omaks inimpõlvede jooksul. No aga eeskujusid on olnud võib-olla vähem, on räägitud näiteks ka kirikutekstiilidega, mis samamoodi on ühel või teisel viisil, kuna eeskuju ja need baroksed Liil kirjad tõepoolest tulid hiljem. Sest ütleme, soome-ugri traditsiooniline muster on olnud geomeetriline ja seda on väga hea lugeda, kes on tikkimiskunsti ja pilutamis kunstiga sina peal siis või on ristpistet harjutanud, eks ole, et seal on ju kangas on ju näha taas, eks ole, on koelõngad ja lõimelõngad ja siis sa saad neid lugeda ja saad sinna siis geomeetrilisi mustreid peale tikkida. Aga jah, selline barokne lillkiri on suhteliselt suhteliselt uue ja need lopsakad käised ja tanukirjad, eriti Põhja-Eestis, kui me märkame, eks ole, kuidas mõisakultuur edenes ja samaaegselt, kuidas siis ka nii-öelda naiste naiste rõivastuses ühel või teisel viisil kajastub või noh, kui me läheme näiteks telekus meremeestel oli võimalik tuua oma naistele juba ustub õllede kangaid, kui me vaatame milissa Ruhnu naistele Kihnu naiste või põlled ja me näeme sellise ostuga kultuuri mõju. Nii et ka ka mustrites tiksus tasapisi siis ümbritsevast kultuurist eeskujusid. Et see proua ise tekkinud oma ahjumustrit all hästi, siis tema ostis mujalt, tema ostis mujalt ja peenemaid ja ta ei kandnudki selliseid riideid. Aga aga meie saime sellest inspiratsiooni ja mina ütleks, et võtame seda siis niimoodi, et eestlane on olnud väga loov inimene, eesti naine samuti, nii et ta on kõike ümbritsevat, mida ta näeb kirjanud oma mustritesse, kui me võtame näiteks kindakirjad, mida me sealt loeme, seal on kärbsekiri, kassi, käpakiri, kiri, mao, Ogieri ette ka juba neid nimetada muutused ja, ja kõik, selle, me oleme ka võtnud väga palju ümbritsevast loodusest, et me oleme oma keskkonna, oma, oma elukeskkonna, oleme tegelikult kirjanud just nimelt mustrites on need siis kindad, on siis vööd, on need siis käisekirjad, tänukirjad, et see on meie ajalugu ja seda me oleme ikkagi ise teinud, seda me oleme ise teinud, sellepärast et vaadake mina ei tea, kuskohast see inspiratsioon tuleb, aga kirjutava inimesena ma tean, inspiratsioon tuleb siis, kui ma liigun inimeste hulgas ringi, ma näen ja kuulen midagi, kes väljendab seda, mida ta näeb ja kuuleb, sõnas kes väljendab seda meloodias, kes väljendab laulus ja kui nüüd parafraseerida ühte tuntud filmi, kes väljendab seda nõela ja niidiga eks ole või, või mingil muul moel, et seda ei peaks mitte pahaks panema, vaid vastupidi, tunnustama kui väga niisugust terassilm, ahaa, see on selline asi, ma lähen koju ja teen järgi, ma olen ükskord enesekiituseks võin öelda, teinud niisugust asja, et see oli ammu veel millalgi kaheksakümnendad lõpus sõitsin bussis ja ma nägin, et hästi vahva selline kampsuni muster oli minu ees istuval naisel, kus oli siis ka nii-öelda selline augud ja, ja palmikud ja kõik ja ja siis meeleheitlikult jätsin meelde, tormasin koju, võtsin vardad ja püüdsin seda mälu järgi ära kududa õnnestus, ilmselt üks-ühele ei õnnestunud, nii nagu ka meie esiemadel üks-ühele ei õnnestunud see, kui ta midagi nägija proovis kodus järele teha. Aga ma sain selle mustri ja ma ise muigasin, vaat see on just nimelt see, mida rahvapärimuses on, et et käest kätte antud mustreid. Et mulle väga meeldis see, kuidas ta oli siis kombineerinud neid õhksilmuseid ja ja palmikuid ja see oli niivõrd vahva ja see oli minu jaoks uudne. Et mul kohe tekkis kiusatus noh, nii-öelda järele proovida ja ma hiljem seda kudunud ka kes nii osav ja ei ole, sest tänapäeval on veel üks abivahend, vaikselt saab telefoniga piltide just nimelt. Ja siis proovida, proovida, järele teha ja kusjuures see muuseas on olemas üks see telefoniga pildi tegemine on tegelikult teema ja see on seotud siis nii-öelda käsitööpärandi autoriõigustega, et näiteks kui on mingisugune kas näit tus või näiteks on mingisugune selline väljamüük, mida tehakse folklooriüritustel, käsitöömeistrid tulevad oma tooteid müüma, et siis sageli inimesed või ütleme, kas just sageli, aga on olukordi, kus siis ühesõnaga pildistatakse maha ja hakatakse tootma, mis tegelikult ju ei ole aus, eks ole, et kui, kui tahta pildistada, siis võiks ka nende inimeste käest, kes oma loomingut ma ei taha öelda, toodangut meil on ainult projekt ja toodang. Et kes omalooming on toonud siis kas vaatamiseks või müügiks. Et seal võiks olla nagu see eetika ka, et inimene tegelikult ju elatub sellest ja kui just on tarvis jäljendada, et siis võib teha niimoodi, nagu tegid meie esiemad. Et ei olnud ühtegi üks-ühele sarnast nii-öelda seda rahvarõivakomplekti. Iga naine muutis midagi, et mitte olla nii-öelda üks-üheselt täpne. Ma oma külas tean, et, et noh, kui sa võtsid, näiteks hakkasid kuduma kas käterätiku kangast või laudlinakangast ja noh, sa said naabrinaise käest väga vahva muster siis Aliiviga erakordselt vilets tegija, kui sa ei suutnud seda mustrit sinna midagi niimoodi teha, et oleks vahe, et see on nüüd miili kootud käterätt ja see on nüüd liine kootud käterätt, et sul pidi olema ja kuna ma olen siin noh, kui kasu olnud ka nende rahvarõivastega seonduvalt selles mõttes kokkupuutes, et rahvarõivategemist on toetatud, siis ma olen trehvanud ka sellise nähtuse peale, kus tellija on kohutavalt pahane folklooriansamblile tellitud, siis rahvarõivaga, siis käised või midagi ja kogu ansamblil ei ole see tikand üks-ühele, siis ma olen ikka muianud ja ma usun, et Igor Tõnurist ja teised rahvarõivaspetsialistid on minuga 100 protsenti nõus, et ega see ei ole militaarmunder, et see ei ole kunagi olnud, et see ongi olemas see väga keeruline asi, mida on nagu raske selgeks teha, et vot see varieerumine traditsiooni piires. Et kui sa nagu traditsiooni tead või kuidas sinu kandis on kogu aeg olnud, siis sa teed sinna mingisuguse sellise väikese niisuguse yksi või koma sisse ja siis on aru saada, et see on noh, see võib võtta näiteks kinda mustri, eks ole, sai koos samade värvidega, sa oled erakordset mage, kui sa kood endale täpselt samade värvidega. No sa võid ära vahetada näiteks mingid mustri värvide kombineerida. Sul endal peab see pisikene loovuse point sealjuures olema ja et ei ole nagu kunagi olnud niimoodi et tõepoolest, ütleme siis kas need õlalapid või või, või siis mingisugused muud detaili, mida tikitakse, et need on olnud kõigil nii-öelda millimeetri pealt üks ühel see lihtsalt ei ole võimalik. See on olnud minu jaoks suur küsimuste küsimus. Kui ühe kihelkonna piires on ühed triibud seelikud, kuidas siis tüdrukul selle üle elasid tüdrukud ja noorikud ja naised, et teisel on täpselt sama. Kuna seelik aga tuleb välja, et ei olegi, et noh, võib-olla ütleme triipudega jah, et natukene natukene natukene lihtsam, et nad on suhteliselt kangasse kangakudumine ise juba jälle ta midagi sulle dikteerib, eks ole. Aga see ei olnud tollel ajal üldsegi mitte teema. Et, et sul on nagu samad, see näitas grupikuuluvust. Ja vaat see on hoopis teine asi, eks ole, et tänapäeval me võime ju ka öelda, et kui me käime linnase, vaatame, et mida inimesed seljas kannavad me tegelikult nende põhjal me võime ju midagi oletada, et, et noh et mis liiki inimesega või mis tüüpi inimesega on, ega ilmaasjata neil ei ole tekkinud sellised. Või noh, uudis, uudis, väljendid, eks ole, et on mingid inimesed, kelle kohta tavatseb öelda märsilohistaja Lähed või kampsunikandjad või või siis on, eks ole, need, kellel on jämedat kuldkeppide tagid või, või kes on pressiinimesed või kabuinimesed ja kaabu inimesed, no mida iganes, eks ole. Et me leiame tegelikult noh, meil hakkavad tekkima ju mingisugused sellised sellised stereotüübid, eks ole, et mis inimesega või mis maalin tal on. Aga aga tollel ajal oli tõesti sedasi, et varasemal ajal, et nagu ma ütlesin, rõivastus näitas, kas sa oled abielunaine, kas sa oled vallaline, kas sa oled juba vanatüdruk, noh, näiteks hõlbustas vastassugupoole omavahelist suhtlemist ja vanemad naised, eks ole, mida kandsid, et sul pidi olema midagi, mille pooles nagu kuulud kogukonda ja midagi, kus tuleb välja nii-öelda ka sinu isiksus aga mitte liiga suured, sellepärast et et kogukonnast väljatõrjumine ju ei sobi sotsiaalselt, eriti külaühiskonnas, kus kus sul pidi olema ikkagi noh, midagi, midagi niisugust, mis sind kogukonnaga liidab, eks ole, seda praegu saab minuarvates, Setumaal ja Kihnus väga hästi näha, kus on just nimelt see nii-öelda varieerune traditsiooni piires. Et, et kõik on näiliselt kaugelt, vaatad, et kõik on suhteliselt ühtemoodi, kui sa lähed pisut lähemale, siis ikkagi on, on pisut nagu, nagu on, mingisugused erisused on ikka igaühel olemas, kuidas ta seda teeb, aga see põhimaatriks või seal on, mudel on alles ja ja noh, tänapäeval eriti noh, mulle ka meeldib ikkagi, kui kui minu meelest see on nagu õige, kui sa tuled mingis piirkonnas, täitsa kannad selle piirkonna rahvarõivaid või noh, öeldud on, et kui sa ise enam ei tea, et linna. Et kui sa oled linna mitut põlve linlane, et, et mida ma peaksin siis kandma, et, et siis võiks vaadata Läks oma suguvõsa lugu, et kuhu ulatuvad juured ja neil on, meil on ju väga need juurega hargnevad, et millise, milline juua juureharu siis natukene paremini sobib või millega sa ennast identifitseerib, aga mitte segamini panna, et ühe isalt ja teise ema jah, seda ei ole tehtud on siis väidetud ka niimoodi meie vanemas kultuuris, et kui naine läks näiteks abiellus teise kihelkonda, läks mehele ja asus elama teise kihelkonda siis ta nagu kandis surmani oma sünnikihelkonna riideid. Aga tema tütar või tütre need juba hakkasid kandma neid kihelkonna rõivaid, kus nad on sündinud, et noh, näiteks selline erisused, et seda on täheldatud, et see on paiguti paiguti niimoodi olnud. Ja, ja miks mitte, eks, aga kindlasti ei tasu ikka miksida niimoodi, et Anu on harjuste põll, on Põlvast ja ja undruk on kusagilt siit Uuemõisast. Et, et katsume, katsume leida, kuigi selle, aga samas muidugi noh, rahvarõivakomplekte kuuluvaid detaile võib küll julgesti kanda, et kui ta on ikkagi maitsekalt stiliseeritud või noh, tegelikult me ju kannamägime, kanname sõlgi näiteks ja, ja miks mitte kanda vööd või, või näiteks kasutada käiseid. Aga sellisel juhul ikkagi niimoodi, et, et see moeteadlikkus või et ta peab nagu mõjuma, siis noh, kuidagi esteetiliselt kenasti ja, ja selles osas ma usun, et on, ka saab alati abi küsida. Et kuidas kanda, et, et me võime tõesti julgemini kanda siis näiteks üksik detaile Aini seelikut limiit, õiguseelikut täiesti julgesti erineva ja seda ka tehakse ja näiteks minu meelest triibuseelikud on väga lahedad kanda noh, näiteks mingisuguse musta džempri või millegagi, et mõjub väga-väga soojalt ja praktiliselt ja ja eks üheksakümnendatel väga palju kantigi siis oli ju kõik, see oli väga-väga moes ja taasavastatud, et et leiti nagu need rahvarõivad üles, et nüüd on laulu ja tantsupeole tänu me kanname neid ja hoiame seeläbi elus meie imelist rahvarõivatraditsiooni. Aga jah, meil on, aga mis on jah, tõesti huvitav, et tegelikult meil on ka neid vanema kihistuse kihistuse rõivaid, mida kantakse vähem, et ma tean seda võrokeste folklooriansambel, Liiso tegi endale siks elagolme leidude põhjal rõivad, mida nad siis on kandnud oma esinemistel ja kui nad kusagil käivad. Et oleks vahva, kui me vaataksime ja otsiksime materjale ka meie vanematest kihistustest. Sellepärast enne triibuseelikuid ei lipanud, eks inimesed teps mitte. Ja noh, kuidas ma nüüd endale, eks ole, palja alumise poolega ringi. Et ikkagi keha oli kaetud, et oleks ka huvitav, huvitav ka neid komplekte teinekord näha või, või mingil moel ühesõnaga neid kasutada. Kui me võtame triibuseeliku koondnimetusena kõikidele rahvarõivastele on saanud meie rahvussümbol ja kindlasti, mis kannab meie, nagu Ungari teadlane esimesel laulupeol kirjutas, et inimesed on kõik nii rõõmsad ja värvilised täis rõõmsat meelt ja elulusti. Need olid siis pealtvaatajad, ilmselt sealsed lauljad olid põhiliselt mehed. Lauljad olid toona jah, mehed, sellepärast, et kui lugeda laulupeo ajalugu, et see arutati selle üle, et mis juhtub, kui naised oma pead linna peale lahti lasta, nagu me teame, mis juhtub, eks ole. Aga selle, selle triibu triibuseeliku ja meie värvide tähenduse võttagi kokku sõnaga triibukood. Loomulikult võime ja mul oli hästi tore mäleta, siin on olnud nende noorte pidude sarjas, kui on tehtud neid toredaid torusid või tuube, mida saab siis kasutada, kas tõmmata, kui päike paistab. Et seal on just nimelt ka kaasaegsel moel on need triibud leidnud kasutatud Ta vist. Ja meie triibukood tervitab meid ju lennujaamas, ükskõik kas me kirjutame selle sõna lahku või kokku, eks ole, vastavalt, kuidas me tunneme, on hästi tore, et nendel istmetel on seda kasutatud, aga üks sõbralik soovitus on küll, et et kasutage meie triibukoodi tõepoolest siis nii-öelda disainis ja mitmel pool mujal ka julgesti, aga aga igaks juhuks tasub alati ka nende nii-öelda pärandi kandjate käest küsida, et kas kõik kohad alati sobivad, et siin on. Olen kokku puutunud sellega Kihnu kördi triipudes tehti jalamatid, mis kihlasi väga pahandas, sellepärast et kört on püha ja kördi peal ei küsita mitte kunagi jalgu, et, et kui on võimalik, et siis on ta ikkagi talle väärikas koht, mitte lihtsalt sellepärast, et ta on ilus. Et kellegi jaoks tähendab, see võib olla mingisugust mingisugust pühaduse või traditsioonide rikkumist ja seda vist ei peaks. Aga aga triibukood on kindlasti uks või võiti helistlase hinge. Kui keegi seda oskab avada. Tallinna Ülikooli pärimuskultuuri dotsent Marju Kõivupuu rääkis triibukoodist meie rahvuslikust mustrikirjast, mis on kootud meie rahvarõivastesse. Minu nimi on Piret Kriivan. Küsimusi muidugi jäi õhku veel küllaga, näiteks kuidas mulgi mehed endale oma mustad kuued selga said, kes kudus, kes valmis õmbles. Küsimusi võib saata kodulehele või Facebooki lehele. Aga nüüd on aeg kuulata ka üks laul. Ja see on laul, millest katkendit olete kuulnud juba 14 aastat. Saate helipäises. Liisoorik laulis rahvaluulekogujatele ka 1900 kuuekümnendatel aastatel olles juba üle 90 aasta vana, aga ikka ergas ja rõõmsameelne ja ikka Tõstamaa triibuseelikus. Laulu pealkiri on loomine. Lendas meie õuele alla kopeeri, meie koplis kolmi põhirõhk, üks oli põõsas, bee põõsas, treeni, põlgas maske. Põõsas. Kolmas kullake, rooli ründaga Spee saabeesid, Puuragu korjama. Sai siiber, saab valmis saanud rakkasimooneemuneema räini moonad moonetud, hakkas poegi hauduma. Säilippoojad Audunu vaatasid, niidab, kasvab, kasvab Kääma kangud. Sairide voolab kasvatud. Ta hakkas neid Apiirlama päevaks peale, ilmad kuuks Taevude.