Tere päevast taas eetris argipäeva saade ja nagu teisipäeviti kombeks, räägime täna välispoliitikast. Täna räägime ühest sellisest suurest ja järjest rohkem mõjuvõimu maailma poliitikas koguvast riigist nagu Hiina. Ja stuudios on riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson, kes äsja just naasis Hiinavisiidilt ning Hanso, kes on ka Hiinas korduvalt käinud, ehk siis võiks teda nimetada hiina asjade tundjaks. Ja mina olen saatejuht Peeter Kaldre. Küsimus kõigepealt. Marko Mihkelsonile, ma ei hakka siin rääkima. Ma arvan, et selle saata kuulajad on nagu maailma asjadega enam-vähem kursis, nii et ma ei hakka rääkima, nagu öeldakse, seda Aabeetseed, ehk kui oluline riik on Hiina vaid küsima otse. Nähtavasti oli selle väliskomisjoni visiidi ajal Hiinasse palju juttu ka Eesti saatkonna avamisest Pekingis. Tundub nagu lõputu saaga olevat. Kas oli selles küsimuses ka edasiminekut? Jah, tere päevast minu poolt, et täpne olla siis küsimus ei olnud mitte saatkonnas, sest saatkond tõepoolest Hiinas eksisteerib ja suusakorraliku maraton on seal tööl, aga saatkonnahoonest on jutt, et tõepoolest oleks ikkagi reaalselt võimalik Hiinale senisest olulisemalt tähelepanu pöörata, aga meie diplomaadid, Eesti riigi esindatus tõesti Hiinas saaks olema vääriline. Et praegu alates nüüd, 90.-te aastate keskpaigast viimased 10 aastat on meie saatkond siis resideerunud kepp Vinski hotellis suhteliselt kitsastes ruumides, kus tõepoolest pole võimalik ei isegi selliseid väiksemaid kohtumisi korraldada rääkimata siis saatkonna sellistest põhifunktsioonidest tõepoolest riigi tutvustamisel esindamisel. Aga praegu praeguseks hetkeks on need tõesti pikad läbirääkimised jõudnud sinnamaani, et meile on väga konkreetsel moel tehtud ettepanek ühe krundi omandamise suhtes. Ehk siis see pikaajalise rendi küsimus mis on minu arvates päris päris heas kohas saatkondade rajoonis, kuhu just ehitatakse päris mitme riigi valdkondi. Ja ja sealsamas kõrval näiteks praegu on valmimisjärgus Ühendriikide uus saatkond, sealsamas on Iisraeli Lõuna-Korea mitmed teised saatkonnad, nii et tegelikult see asupaik on päris päris kena ja noh, jäänud sellised viimased rääkimisnüansid muidugi konkreetselt, mis puudutavad hinda ka tõepoolest nendel kohtumistel, mis meil maa hinda ma mõtlen, et kui nendel kohtumistel, mis siis tõesti Pekingis olid, seda teemat sai puudutatud ja, ja minul on küll selline lootus, et kui nüüd ka Eesti vabariigi valitsus praegu suhtub tõsiselt ka tuleva aasta eelarvet kujundades sellesse teemasse, tähtsustab Eesti esindatust Hiinas, siis ma usun, et on küll võimalik, et näiteks 2008. aasta pekingi olümpiamängudeks on meil uus saatkonnahoone Hiinas olemas. No me siin ka enne saadet rääkisime sellel teemal, et Hiina on selline riik ja Hiinas on selline rahvas mille ja kelle mõistmiseks võib olla kooplasel, miks mitte ka ameeriklasel ja ka eestlasel natukene napib seda teadmist ja, ja empaatiavõimet. Hannes, kui sa oled seal Hiinas õppinud, oled seal Hiinas reisimas käinud, viimati rattaga sõitnud seal ringi, kas, kas võib öelda Hiina ja hiinlaste kohta, et nad on selline omamoodi viiki, omamoodi rahvas, millest võib-olla võib-olla ei saagi hästi aru isegi kui sa seal elad välismaalasena? Võib-olla tõesti, tavainimesele jääb selline mulje, tegelikult Hiinas elades mulle tundub, et hiinlased on täpselt samasugused ratsionaalsed olevused kui ka kõik teised inimesed maakeral, selles mõttes Hiinaga on tihti seotud sellised müüdid selle riigi suhtes, et ta käitub kuidagi eriliselt, et Hiina tuleks nagu tohutult palju aega, nad mõtlevad aastatuhandeid ette oma oma oma plaani, oma neid nii-öelda rahvusvahelist käitumist ja plaane ja mida nad tahavad saavutada ja nii edasi. Tegelikult see see ongi niimoodi, kui see välispidiselt seda riiki vaatad, inimesi kui selliseid tegelikult ei, isiklikult ei tunne, tundes aga väga paljusid inimesi isiklikult, olles suhelnud nendega perioodi vältel loomulikult ja ka Hiina riiki jälgedes pikema perioodi vältel. Tegelikult on see riik, kellel on ambitsioonid, kes teeb väga ratsionaalseid ja pragmaatilisi otsuseid oma rahvusvahelises käitumises, nii et mina seda Hiina müüti, ma loodan, et ka selle saate jooksul võib-olla tahaks natukene loodetavasti kummutada. Aga millest see ikkagi tuleb, et Ma arvan, et Eesti inimesed, kes, kes mäletavad siin ajalugu 10 20 30 aastat tagasi nad ju teavad Hiinat ja ka Hiina ajalugu ju sellisena, et noh, oli seal miljonite kaupa paljasjalgseid hiinlasi, kes elasid läbi kultuurirevolutsioon, igasugused suured hüpped päid ja nõnda edasi elasid ääretus vaesuses, neid oli hirmus palju. Ja nüüd järjest rohkem räägitakse sellest, et et Hiina teeb kohutavalt kiiret hüpet reaalsusesse edasi. Majanduskasv on aastas kaheksa protsenti, mis tähendab Hiina majanduse jaoks kaheksa, see ei ole ju see, mis tähendab Eesti majanduse jaoks kuus seitse, eks ole. Ja, ja need, kes seal käinud on, teie olete seal läinud on ju oma silmaga näinud, et see Hiina areng on vist olnud tõepoolest meeletud. No ma toon sellise viimase, sellise emotsionaalse näite lihtsalt sellest võib-olla seega on kujundlikult ütleb seda arengutempot, mis tõesti praeguses moderniseerumisprotsessis on viimase päeval, pühapäeva hommikul, kui nüüd lahkusime Shanghaist Shanghai kesklinnast lennujaama, siis meie delegatsiooni viidud mitte autoga lennujaama vaid vaid näidati meile siis Shangai üht niinimetatud kaasaegset vaatamisväärsust, mis on siis monorelsil liikuv ja magnetpõhjale padjal liikuv mäng, mis ühendab 35 kilomeetrilist lõiku kesklinna ja lennujaama vahel. Ja tuleb tunnistada, et see oli tõesti muljetavaldav, kui rongi kiirus 50-ks sekundiks ulatus 431 kilomeetrini tunnis. Ja see vahemaa läbiti seitsme minutiga, et minu arvates see on nagu üheks selliseks näiteks paljudest muidugi mida võib tuua, kasvõi sellesama lühikese visiidi käigus, mida väliskomisjonil eelmisel nädalal oli võimalik Pekingis joonisena Shanghais näha et see on kohati hoomamatu ja tegelikult taandub jälle sellele samale küsimusele, mida sa oma küsimuses ka tõstatasid, et ühest küljest, et kas on Hiinat võimalik kuidagiviisi seletada ja midagi Hiinas tegelikult nagu tean, aga, aga no paratamatult vähemalt need protsessid, mida tõesti me oleme aastate jooksul näinud, kuulnud kogenud kes on, kellel on võimalus olnud Hiinas käia näinud, siis pigem on see, et Hiina väga Hiinal on väga selged eesmärgid kuhu kuhu jõuda ja, ja need eesmärgid on, loomulikult. Tuleb arvestada, milline on poliitiline süsteem, Preemia režiim, ühe partei süsteem, kommunistlik režiim, mis valitseb Hiinas. Et need, et need on, on, on võimalik teostada, ehk need eesmärgid siis tõesti 2005.-ks 50.-ks aastaks. Nii pikalt siis ette vaadatuna on väga selgelt kavas luua hiinast sellise keskmise tasemega moderniseeritud riik millel on mõjujõud nii nooruses kui maailmas ja, ja ma arvan, et pole vähimatki kahtlust, et kui mitte 2050 või mitte lähemal ajal, siis vähemalt 2050.-ks on need eesmärgid on saavutatud. Ja kui sa mainisid siin majanduskasvu kaheksa protsenti, siis tegelikult olgem täpsed viimase 28 aasta jooksul. Alates sellest ajast, kui tents õping avas Hiina maailmale on majanduskasv keskmiselt olnud üle üheksa protsendi aastas. Enne kui ma Hannes, ma kohanen sulle sõnaga hääletoon veel ühe mõtte, et kui Marko rääkisin sellest, et Hiina on seadnud endale selged eesmärgid, kuhu ta tahab jõuda siis peaks vist küsima, et kui siin on seadnud eesmärgiks, siis kes need eesmärgid on seadnud ehk siis kas need eesmärgid on seadnud Hiina kommunistlik juhtkond või on need eesmärgid seadnud endale kogu see 1,3 miljardit inimest, milles ma natukene kahtlen? Ma võin siia väga, väga kiire näite tuua, kõigi nende kohtumiste kestel oli täiesti selgelt arusaadav ja üheselt mõistetav juhtimine käib ühest keskusest. Selleks on üheksa inimest poliitbüroo ehk siis Hiina kommunistliku partei keskkomitee laiemalt aga just nimelt poliitbüroo kitsamalt, kes sisuliselt võtab vastu otsuseid mitte ainult sellistes strateegilistes poliitilistes küsimustes aga ka näiteks küsimustes, nagu Shanghai ja mitmel muul muus paigas. Peetavate investeeringute üle, kui investeeringud on rohkem kui 30 miljonit dollarit, siis see peab käima läbi pekingi. Aga, aga see selleks oli üks kohtumine Hiina kommunistliku partei keskkomitee välissuhete osakonnas, selle ase asejuhiga ja kui sellel kohtumisel sai küsitud ikkagi täpsustavalt, et kuidas Hiina välispoliitikat kujundatakse, kes tegelikult seda siis lõplikke otsuseid teeb, siis vastus oli väga kiire ja ühene. Selleks on Hiina kommunistliku partei keskkomitee, kes määrab ära Hiina välispoliitika ja tõenäoliselt ka kõik muud poliit. Hannes Marko jutu sisse nii palju erinevaid asju, mida ma tahaksin nagu kõrvalt võib-olla pisut kommenteerida. Tõepoolest täiesti õige on, et Hiina alates 1978.-st aastast on meeletult kasvanud ja Hiina majandus on võrreldes varasemaga arenenud, aga me peame alati meenutama seda, kustkohast see majanduskasv algas. Tegelikult algas ta sisuliselt selliselt. Noh, täiesti agraarpõllumajandusriigi tasemelt, kes ei olnud suuteline tõepoolest ühtegi kaasaegset, mingit toodangu vormi tegelikult tootma, välja arvatud võib-olla mingi kuivatatud chillida, mida nad Jaapanisse müüsid. Tšillipipra, ma tahan siin öelda, aga nüüd see majanduskasv, mida Marko siin värskelt on just näinud tegelikult seda üldse vaadata, tegelikult nii üheselt kui kunagi Arnold Rüütel tõi Eesti poliitikasse sellise esimese ja teise esimese ja teise Eesti termini siis või, ja sõna sellise mõiste siis Hiinas on tegelikult kolm Hiinat, on olemas ranniku, Hiina suured linnad, tõesti, toodang, tootlikkus, inimeste sissetulekud, kõrged majad, võimsad kiired raudtee, Need on olemas, teine Hiina, mis on Kesk-Hiina, võtame siis näiteks South Joani provints, kuid jov šansi Hubei sellised provintsid Janelemas, kolmas Hiina Tiibet, Cinzia Ong, Sise-Mongoolia, Ching, Hai ja neid need on täiesti võrreldamatud oma majandusarengu poolest. Tõepoolest stress võib olla esimene pilt suurtes linnades, ka nendes piirkondades on see, et areng toimub ja päris selge on, et Hiina valitsus teeb meeletuid pingutusi selleks, et seda regionaalset tasakaal vallutust kuidagi vähendada. Aga, aga tegelikult see Hiina majanduskasv on selline näiliselt ääretult võimas, aga ma sisult benentratsioonilt ühesõnaga tervesse riiki see ei pruugi, see ei pruugi nii olla. Ja nüüd, mida ma tahaksin nii-öelda kindlasti seda, et kas need majandusvormid, mis Hiinas on tegelikult see on üks nendest müütidest, et Hiina majandus on tohutult võimas mida me ostame, missugust hiina kaupa? Me tegelikult ostame, ostame kõike, mis on tehtud plastmassi vist, või kummist või ta on odav, meil läheks poodi ostma hiina autot. Kas keegi suudab välja mõelda näiteks ühe ühe Hiina brändi, mis on maailmas kuulus? Tegelikult ei ole Hiina selles mõttes majandusstaadiumis selles arenguks faasis, kus oli näiteks Lõuna-Korea Taiwan viiekümnendatel kuuekümnendatel kus oma tehnoloogiat sisuliselt ei olnud. Kus eksisteerisid vabrikud, mis tegid välisinvesteeringutena ilma hiina osaluseta odavat lihtsat, madal tehnoloogilist kaupa riiki jäi 100, võib olla 150 dollarit palka kuus, ühe inimese kohta ja hästi palju musta tossu selles mõttes ja kui me räägime isegi sellest ekspordi näiteks ekspordidefitsiidist või seda õiget terminit, ei suuda meenutada Ameerika ühendriikidesse. Et Hiina ühesõnaga ekspordi meeletult-meeletult aastast tegelikult on statistiline üle 200 miljardi ja see on tegelikult statistiliselt ülespuhutud, kuna ameeriklased arvestavad eksporti turuväärtuse järgi. Ühesõnaga poe müügihinna järgi, mitte selle järgi, mida see toodang tegelikult Hiinas valmis tehtuna maksis. Ühesõnaga, kui mingisugune barbinukk maksab poes 15 dollarit, siis ameeriklased võtavad selle mitte selle kümnesendise või 20 sendise tootmishinna kui sellise. Nii et siin on. Ma mäletan minu õppejõude Londoni ülikooliski Siina majandust, kes ütles, et statistika kuradi statistika ja Hiina statistika. Et, et siin on hästi palju selliseid tõlgendamise küsimusi ja tegelikult selles suhtes peaks olema, ma arvan, ettevaatlik Hiina siseriiklikku tehnoloogiat tegelikult ei ole. Hanede kolm rükk, tehnoloogia omas, mis tuli kunagi Ameerika ühendriikidest Jaapanisse, liikus sealt edasi Lõuna-Koreasse ja Taiwani. See on Hiinas praegu oma kõige tagumist, otsapidi tõsi küll, Hiinast on juba liikunud näiteks Bangladeshi ja Hiina, välisinvesteeringud on olemas ja ka Hiina püüab oma mingeid brände luua, mis maailmas tuntud oleksid sinnegis IBM arvutinodossidele. Hayeri kodumasinate tehased, Petrov erit püüdsid omastada omandada mingil ajal, aga nad on alles lapsekingades selles mõttes, nii et lihtsalt selline kahe jalaga maa peale tagasi, et on olemas mitu Hiinat. Ja aga samal ajal on ju, sa rääkisid väga loogiliselt seda asja, aga kõik need asjad, mida noh, mis võiks arvata, et nad ei ole nii tõsised, näiteks Ameerika Ühendriikidele valmistavad väga tõsist muret seesama kaubanduse puudujääk, see oli ju põhiteema, kui Hiina president Tuulsin tao käis hiljuti Washingtonis. Ja kui sa rääkisid, et tehnoloogia noh, ei ole nagu selline tipptasemel, siis nüüd on ameeriklastel uus mure. Mure sellepärast, et hiinlased tahavad saata oma kosmoselaeva koos ühe robotiga aastal 2017 kuu peale ja ameeriklased on selle peale hirmus leilis, sest nad kardavad, et hiinlased nüüd kunagi tegid venelased neile ära, osades kosmosevaldkondades, nüüd tahavad iirlased ära teha. Ma olen Hannesega täiesti nõus, et loomulikult Tiina sedavõrd suur, et ei ole mustvalget maailma selle kohta, et see täpselt nii on, nagu võib-olla sellises populaarses meedias ennekõike esil on ja võib-olla selliste lühikeste viinakäikudega silma torkab, aga samas mis noh, esiteks tuleb alati silmas pidada alati Hiinast, rääkides Hiinas olles Hiinast mõeldes, et seal elab 1,3 miljardit inimest. Ja, ja linnaelanikke on seal keskeltläbi 500 miljonit ja, ja maaelanike, kus tõepoolest olukord on ikkagi väga keeruline, on 800 miljonit seal pea peaaegu kaks Euroopa liitu kokku panna. Ja nüüd viimane kampaania tõesti, mida seesama keskkomitee Hiina kommunistliku partei keskkomitee on alustanud eelmise aasta sügisest on siis suur kampaania muutmaks külad, moder modernsemaks kaasaegsemaks puhtaks, tsivilistid veerituks ja mis endaga kaasa toonud väga suure hulga rahulolematust ametlikel andmetel kõige kõigest ametlikel andmetel eelmisel aastal leidis aset üle 80000 erineva väljaastumise üle Hiina ja mis suuresti on seotud muidugi sellesama moderniseerumisprotsessiga, kus linnad laienevad ja ka maapiirkondades, kuna maa õigus sisuliselt ju ei eksisteeri Hiinas kaasaegsel või tsiviliseeritud moel, vaid Hiina moel, siis tõepoolest nüüd miljonid inimesed sõna otseses mõttes jäävad kodud jäänud kodutuks ja, ja noh, nii-öelda komponent kompensatsioonimehhanismid ju ei toimi seal sellisena nagu nagu me võiksime ehk ette rõhutada, teisest küljest ma jällegi arvan, et näiteks Shanghai näide on selles suhtes üks, üks üks huvitav näide, kui, kui võtta seda Budungi piirkonda, mis on siis nii-öelda kõige kõige viimane modernsem paik Shanghais Shanghai linnas endale arvavad olevat kuni 20 miljonit elanikku 14 miljonit residenti ja siis kuus miljonit sisemigranti. Aga tõepoolest see kesklinna piirkond, mida, mis 90. aastal oli veel tühermaa sõna otseses mõttes siis see viimase siis 10 aastaga on ehitatud sinna. No ma arvan, et 20 sajandi 21. sajandi linn ja see ei ole nii-öelda kodukootud tõesti ehitatud, tulid Hiina kommunistliku partei poliitbüroo liikmed kokku ja mõtlesid, et mis oleks paremaid, tegelikult osteti sisse maailmanõu hau viis või kuus erinevat projekti, Ühendriigid, Itaalia ja Suurbritannia ja kui ma ei eksi, oli Portugal kes siis pakkusid välja konkreetsed lahendused linna planeeringus ja seda on viidud samm-sammult nagu ellu. Ja tõepoolest selles suhtes, nagu ma olen nõus Hannesega, et nüüd Hiina rand on raske nagu nagu tõesti, nagu noh, meenutada, mis oleks see, mis oleks ka maailma tuntuse omandanud. Samas neil on meeletu võime praegu tegelikult absorbeerida südames maailmas on olemas nad ise ütlevad, et nad ei taha, mingitest nii-öelda neile raha vaja ei ole. Neil on vaja tehnoloogiat, neil on vaja teadmist, nõu, haud ja, ja kõige paremat, mis maailmas eksisteerib, ülejäänud saavad nad ise. Ja ma olen täiesti nõus, küsimus on. Küsimus on tegelikult Hiina puhul nagu pikemas perspektiivis võib-olla ikkagi see, kui jätkusuutlik majanduskasv on, skeptikud on alati öelnud, ennustanud siin juba aasta viimase dekaadi jooksul Hiina majanduse mingil hetkel lühiühenduse tekkimist, kokkujooksmist, et see ei ole võimalik. Aga see riik on suutnud hämmastavalt sellist vastupidavust, resistentsust näidata, isegi need Aasia finantskriiside ja nii edasi, mis raputasid kogu maailma majandust, siis tegelikult Hiina suutis kuidagi ikkagi ennast pisut isoleerida kõigest sellest. Aga nüüd minu meelest üks oluline faktor, mida tihti ei nimetata, et nagu Marko ütles, et otsuse tegijaid on Hiinas vähe, tegelikult, et see on selline komparteieliidi nii-öelda suunitlusega suunitlusega projekt ja see majanduskasv, meeletu majanduskasv on tegelikult ainsaks nii-öelda legitiimsuse allikaks sellele mõned tahavad öelda režiimi, mõned ütleksid, et see on selline hinnanguline režiim, sa ei vaata sellele positiivselt, aga siis riigi riigi valitsusele. Nüüd, kui nüüd majanduskasv mingitel põhjustel peaks hakkama vähenema, siis ta toob see endaga automaatselt kaasa sellise ääretu poliitilise ebastabiilsuse, mis võib minna areneda kahes suunas tegelikult üldiselt alati riigi keskvõimu nõrgenemine sellises autorit tavalises või pool autoritaarses režiimis, siis lõpeb sellega, et hakatakse endale mingit vaenlast otsima juba mingisuguseid märke aeg-ajalt tegelikult sellest näeme. Näiteks meenutame hiljutisi sündmusi Jaapaniga, meenutame mõne aja taguseid sündmusi siin, kui ameeriklased Belgradis Hiina saatkonda kogemata pommitasid või luurelennuk Taani kohal alla kukkus ja nii edasi. Et küsimus on nüüd selles, kas valitsus suudab tegelikult seda nii-öelda eliidiprojekti jätkata. Kõik need suured riigiettevõtted, mis olid kümnetel kümnetele miljonitele hiinlastele selliseks raudseks riisid Talvikuks, nagu seda kunagi kutsuti siis põhimõtteliselt surmast, sünnini. Vabandust, sest sünnist surmani. Tegelikult see süsteem on lagunenud, riik privatiseerib, et müüb maha ebaefektiivseid ettevõtteid, aga ma ei tea, millega see lõpeb. Marko ütles 70 või 80000. Kusjuures ongi täpselt õige number, mida Hiina julgeoleku ministeerium on ise ka sel kevadel välja öelnud meeleavaldust või, või siis protesti valitsuse vastu, politsei politseiga, julgeolekujõududega muud ei julgeolekujõududega sõjaväega ja nii edasi. Nüüd ja kui tekib üleriigiline struktuur, mitte enam rahulolematusega ei toimu eraldi paikades koordineerimatult vaid toimuvad mobiilid on paljude kümnetele kümnetele miljonitele hiinlastele ja kui ja interneti ligipääs on päris arvestatav, väga lihtsalt kättesaadav enamuste hiinlaste jaoks tänapäeval siis on ainult aja küsimus millal sellest tekib mingisugune üleriigiline kampaania, eriti kui majanduskasv mingil põhjusel peaks pidurdama või ei jätku. Ma tooks siia ühe väike värske näid, sa oskad kindlasti tuua mitmeid näiteid, aga just viimasest ajast, kuidas kontrollitakse seda avalikku informatsiooni, mis justkui meie arvates tuleb taevast ja, ja ka interneti kaudu peaks olema kättesaadav väga selgelt ja kontrollitakse tegelikult seda süsteemi, näiteks CNN-i ja BBC mõned muud kanalit, mis on siis infokanalid on kuni seitsmesekundilise vunkega. Et kui sa vaatad Pekingis näiteks siiani, niisiis sa näed, et suu ja seal liiguvad eri rütmis ehk siis see on selleks, et õigele hetkele vajutada nuppu ja ekraan läheb pimedaks, et näiteks kui, kui te mäletate, Huutšind, tao Hiina president tuli hiljuti Washingtonis visiidil ja vastuvõtuhetkel palun ning palun kongi üks nii-öelda aktivist esines seal siis sellel hetkel Pekingis olid telerit vait ja mustad. Samamoodi näiteks Tim ja mõned muud ajakirjad, mis on päris vabalt kättesaadavad Pekingis. Artiklid, mis puudutavad Hiinat ka sellesama viimase visiidi eel, mis toimis, oli üks artikkel lehed tõmmatakse välja või rebitakse välja enne müüki minekut või ka internet. Google Microsoft on väga head näited, kuidas nad on turu huvides või ütleme, majanduskasumi huvides läinud ühesõnaga kompromissile ja, ja on oma otsingumootorites lubanud Hiinal suhtelist suhteliselt suurt voli teatud nii-öelda infogruppide blokeerimiseks. Siin on, siin on üks huvitav nüanss, mille üle vot aeg muidugi võimaldab pikalt mõtiskleda, aga mis tuleks, kas see sisse tuua, et kui Hannes rääkis siin sellest, et majanduskasvu ja majandusedu on Hiina kommunistliku juhtkonna legitiimsuse praegune garantii et kui see nagu ära kukub, et siis siis võib asi minna minna nagu karmiks? Samal ajal? Mul millegipärast praegu just hetkel tuli meelde võrdlus Valgevenega, et Valgevenes võib-olla tõesti on nii, et kui see riisitaldrik seal inimeste käest ära võetakse, siis president Lukašenko pikka pidu ei ole. Aga ma olen Hiinast olnud mitmeid, no ma ise pole Hiinas käinud, ma ei, ei oskasin teiega kaasa rääkida. Mitmeid dokfilme, kus minule meelde jäänud umbes sellised arvud, et kas nädalas või kuus astub Hiinas kommunistlikusse parteisse. No see oli ikka mõõtmatult suur harv inimesi. Kas vabatahtlikud liitub kommunistliku parteiga, sest nad peavad seda oma eksistentsi kõige loomulikumaks olekuks? Tuleb silmas pidada, et tegelikult jah, Hiina kommunistlikusse parteisse erinevatel andmetel kuulub praegusel ajahetkel 66 kuni 70 miljonit inimest. See ei ole number jällegi, kui arvestada seda, et Hiinas elab 1,3 miljardit inimest. Et jah, seal eksisteerivad, oli vist kaheksa sellist nii-öelda väiksemat parteid, aga kes on umbes nagu oli omal ajal Saksa demokraatlikus vabariigis või Poolas sama süsteemi alusel tekitatud selliselt noh, nii-öelda näidisparteid justkui demokraatia viitega, vahet ei ole, nii nagu see viide on olemas ka Hiina põhiseaduses 82. aastal vastu võetud. Aga, ja ma arvan, et jah, loomulikult ikkagi kogu riigi juhtimine käib ümber jõle kommunistliku partei ja kui sa selles süsteemis ei ole siis loomulikult sa isaga mõjutada otsuseid ükskõik kas kohalikul tasandil või loomulikult mitte riigi tasandil. Aga teine moment, mida ma tahtsin võib-olla siia sisse tuua, et et jah, loomulikult Hiina asudes jõuliselt moderniseerimisteele ja kogu selle majanduskasvu juures nüüd põrkun põrkunud viimasel aastal kokku väga tõsise küsimusega küsimusega energiast ja me teame, et Tiina lendal, kusjuures see nii palju ei ole ta hakkama ise saaks. Mistõttu nafta ja gaasi importija Ena kindlasti Hiina lähimatel aastatel muutub absoluutselt maailma number üheks. Ja, ja seetõttu on loomulikult sundinud ka Hiinat olema palju aktiivsem, palju ambitsiooni, Monika on ka oma välispoliitikas ja noh, me näeme tegelikult eriti viimase paari-kolme aasta jooksul seda aktiivsust, mida on siis Hiina ennekõike näiteks presidendi visiitide näol, aga ka tervikuna Hiina tegevusega ükskõik, kas näiteks Shanghai koostööorganisatsioonis, mida siitpoolt vaadatuna on ju ristitud juba aasia uueks Natakse ja nii edasi. Siis see tegevus tegelikult viitab sellele, et Hiina võib ühel ka Hiinal võib ühel päeval kitsaks minna. Siin Marko huvitab väga hästi peaaegu Hiina ühele suurimale tegelikult nõrkusele et Hiina ambitsioonid on küll muutunud muutumas igal iga aastaga järjest globaalsemaks. Ja aga samal ajal Hiina tegelikult selline võime oma huve Militaarselt oma piiridest oluliselt kaugemal eriti peredel kaitsta on äärmiselt piiratud. Ja nüüd Hiina põhi, põhimõtteliselt see suurim julgeolekudilemma võib-olla ongi see, et oma ambitsioone rahuldada, ta peab suutma ennast globaalselt kehtestada. Energia, millest on Hiina majandus ja nagu me juba ütlesime, ka see täpselt see kompartei legitiimsus. Ehk siis majanduskasv, ühesõnaga ilma energiata majanduse kasvu, limiteeritud energia piiratud energia kogusega. Nüüd selleks on Hiina võtnud tõepoolest ääretult aktiivselt ette just sellised riigid, energiarikkad, riigid, kes on ülejäänud maailmast mingil põhjusel selliseid rahvusvahelises süsteemist kas välja tõugatud või, või on sellised kahtlased tegelased, räägime siin Liibüast või räägime Sudaanist või räägime usbekis näiteks pealeandjani sündmusi. Aasta tagasi, nüüd seitse päeva hiljem oligarhi Pekingis riigivisiidil, kus lükati punased vaibad maha ta sai kokku presidendi ja peaministri ja kõige, kellega veel samamoodi näiteks symbol saabue. Nii kui tal suhted läksid ülejäänud maailmaga keeruliseks, oli Mugabe kohe Pekingis kohal, tehti ülikooli auprofessoriks ja nii edasi, vaatame praegu Venezuelas või vaatame need Ladina-Ameerika riike, kellel nüüd on ka sellised nii-öelda vasaktendentsidele taas tekkimas. Kas ma siin mõtlen praegu Ecuadori peale näiteks Peruu peale selliste riikide peale Hiina kui teised riigid on mingisuguse riigi hüljanud, siis lääneriigid eriti siis Hiina on kohe sees ja kehtestab ennast, jääb siis see majandussuhted ääretult ratsionaalselt just nimelt sellepärast, et energia näiteks, kes on nõus investeerima Angoolasse 20 miljardit dollarit. Hiina on teised, ei ole Iraani, neil on 20 aasta peale tehtud 100 miljardi dollarine gaasitehing näiteks. Ja nüüd üks asi on selline majanduslik ratsionaal asjade juures ja teine poliitiline ratsionaal näiteks naftajuhtmed, mida ma ei tea, kui palju ta selle teemaga kursis olete, mida Hiina on ehitanud Shanghaist läbi terve Hiina Cinzia ongi provintsis Loode-Hiinasse uiguurima Urumpsi pealinn Kesk-Aasiasse, ühesõnaga, ja põhimõtteliselt Kaspia mereni välja. Need mingid, ükski lääne ettevõtte, ükski lääne energiafirma nõus nendesse investeerima, sest et tunneli lõpust raha ei paista küll aga Hiina jaoks on see ääretult tähtis selleks, et riiki integreerida, et lääneosad ei hakkaks selt mingil põhjusel üritama eralduma, mida nad nagunii teevad, aga et seda teiseks suudetakse lõa otsa võtta täpselt needsamad Kesk-Aasia selliseid autoritaarse maiguga, aga energia kätterežiimid ja lõppkokkuvõttes, mida seinale annab, see tegelikult ei anna ainult seda, et ta annab energiat, aga annab ka sellist, et ta suudab ise tekitada poliitilist sõltuvust mingitest riikidest ja see on täiesti uus kvaliteet Hiina, Hiina poliitikas, varem. Hiina, ühesõnaga tema eesmärk tegelikult ongi saada laiemas, pikemas perspektiivis riigiks, kes kujundab maailma poliitikat, mitte ei reageeri sellele. Hiina ambitsioon, tegelikult sellega huvidki tegelikult selle minu hinnangul vähemalt kokku võtta ja just energiapoliitika on ääretult oluline. Me oleme tohutult ettevaatlikud Euroopas sellega, kui me ütleme, et okei, Iraan rikub inimõigusi, ei ole demokraat, vaatlik talle mingi ambitsioon. Me keerame Iraanile selja, mida Iraan, Iraanil ei teki mingit probleemi, kõik, mida nad toota suudavad. Hiina võib ära osta, ei ole küsimustki, et gaasijuhtmed ja nafta juhtunud on nii või teisiti kõik ehitatud, nii et et nad lähevad Kesk-Aasiast, nad on ühendatud juba alla Turkmeenias välja ja asuv käis hiljaaegu Pekingis võib-olla kuu-poolteist tagasi ja neid ühendada. Iraani on täiesti aja küsimus, Hiina suudan meresid kontrollida, järelikult ta üritab tekitada poliitilist sõltuvust riikidest, mille kaudu ta saab maast maalt maad pidi energiat Venemaaga täpselt samamoodi. Nii et Hiina on tegelikult selles mõttes tõesti jõudnud täiesti uuele tasemele. No hea, et sa mainisid Iraani sellepärast et Iraan ongi nüüd seoses just Hiinaga ju viimaste nädalate viimaste kuude ju üks kesksemaid küsimusi, et kui räägitakse võimalikest sanktsioonidest Iraani vastu, siis kohe tuleb ju, nagu öeldakse, contra uudis, et noh, mis sanktsioonidest me räägime, et niikuinii on selle vastu. Hiina ja Venemaa on kaks riiki, kes, kes kindlasti neid sanktsioone ei luba, nii et see oli sul päris Rantne teekond Iraani teema juurde. Hiinal on väga palju kaotada sellest, kui see peaks juhtuma. Hiina on alati olnud ääretult ettevaatlik teiste riikide siseasjadesse sekkumisega, siin me võime. See on ka üks müüt, et Hiina, Hiina on tegelikult kaks korda üleüldse kogu ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks oleku aja aja jooksul kasutanud oma vetot kaks korda ja see puudutas rahuvalvajate saatmist, ma ei tea, üks oli Hondurases ja teine kuhugi. Need olid riigid, kes olid taiwani diplomaatiliselt tunnustanud. Ja ainult kaks seda põhjustasid ainuke püha lehma, nagu hine aegselt ta Joan tegelikult ongi ülejäänud asjad täpselt loomulikult. Hiina on alati, nagu öeldakse, selline anakonda lühtri otsas kutsutakse. Et ta ei peagi ennast liigutama, aga kõik teavad, et ta võib sulle sealt pähe. Ma arvan, et tegelikult tegelikult eks see Hiina selline üldine retoorika, mis neil maailma suhtes praegu on, et nende eesmärk on luua selline armoonial põhinev ja selgelt rahumeelne maailmakorraldus. Noh, eks see paneb alati mõtlema ka nõukogude liidus omal ajal rahuarmastusest ja ja sellisest suhtumisest üldises õitsengus ka, aga ei saa ju tähelepanuta jätta tõesti seda moderniseerumis, mis toimub ka Hiina Hiinas, sõjaväes, aga mida ma tahtsin välispoliitika kohta öelda? Ma arvan, et tegelikult kogu see selline üldine hoiak on selleks, et tõepoolest tagada rahuaeg Hiinale selleks ülesehituseks ja moderniseerimiseks, mida nad vajavad veel vähemalt pool sajandit. Ja selle tõttu tõepoolest esiteks kinnitavad oma kanda kõikjal maailmas, praegu alates tõesti nagu hannes mainis Venetsueelast nüüd ka Ühendriikidele kindlasti peavalu tekitab ja Tiinan surumas läbi vanaemal seda, et panama kanalit oluliselt laiendatakse, siin on nõus sinna investeerima miljardeid selleks et suured tankerid naftaga konteiner, tankerid sealt läbi mahuksid Venezuelast ennekõike liikumaks Hiina suunas. Aga, aga, aga tõepoolest ka nii Aafrikas. Siin Taavi, siit praegu Nigeerias, Marokos, Saudi-Ara, Araabiasse mõelgem, Saudi Araabia sõlmisid Hiina sõlmis diplomaatilised suhted alles 1990. aastal. Kõigest 16 aastat tagasi praegu on Saudi Araabia 16 miljardi dollariga Hiina Lähis-Ida selgelt suurim kaubanduspartner. Teame, millist rolli Saudi Araabia mängib nii naftapoliitikas kui üldse islamimaailmas tervikuna. Ja siin oli juba juttu tõepoolest ka kõigil nendel kohtumistel, mis meil eelmisel nädalal Pekingis olid. Kõik viited sellele, et loomulikult ennekõike ja ikka ainult diplomaatiline lahendus. Mingeid muid variante nagu olla ei saa ja ikkagi viide oli ka mõnel kohtumisel oli ikkagi läbi lillede anti mõista, et tegelikult ikkagi probleemi alge on Iisraelis tegelikult. Probleemi alge on Ameerika Ühendriikides ja nende sellises Viimaste aastate poliitikas Lähis-Idas nii et ülimalt ettevaatlikud, aga samas ülimalt pragmaatilised tõepoolest ka rõhutatult seda erinevatel moel, et poliitika energia hoitakse lahus. Samas tegelikult olgem ausad, selle läbi võetakse väga olulisi positsioone sest midagi ei ole teha selle sajandi number üks küsimuseks on, kes kontrollib, energiavoogusid ükskõik, kas impordi- või ekspordivoogusid see kujundab ja mõjutab ka maailmapoliitikat ja Hiina viimaste aastate selline ülim aktiivsus just nimelt sellel suunal on kujundanud ka Hiinast oluliselt mõjukama riigi, kui kui võiks isegi praegu arvata Kindlasti on väga huvitav teema ka Hiina ja oma kui ka meie naaberriigi Venemaa suhted. Me ju teame, et ajaloos on olnud kunagisel Nõukogude liidule Hiinal palju konflikte kuni kuni lühikese sõjani välja ja kui sa rääkisid energiast, siis Venemaa on ju ka üks järjest tõusev energiamonopol siin siin, meie regioonis. Seal, kuidas on Hiina ja Venemaa suhted praegu, kas ka puhtalt sellised pragmaatilised põhinevad passile naftal või on seal ka mingisuguseid muid omavahelisi suurimaid hõõrumist? Juba siin viimase, ütleme 20 sajandi keskpaigast globaalses poliitikas on hiina alati oma nii-öelda alliansi c või siis alliansi kaaslaseks võib-olla või partneriks valinud selle, kes on globaalsetes mängudes ainsa selle supervõimu vastane olnud, seda kunagi juhtus Nõukogude Liiduga ja Hiinas on 150. aastal sõlmitud sõpruse leping ja nii edasi. See kestis, oli, vahepeal, oli Hiina poliitikas selline hall periood, kuuekümnendatel, kus ta oli mõlema supervõimuga tegelikult pahuksis oma suhetes lülitas ennast maailmas siis Hiina ümber ümberkaudsetes riikides, aga ka näiteks Aafrikas ise sellise kommunistliku kommunistliku liidrina kehtestada muidugi Albaanias ka. Nüüd ja seitsmekümnendatel Hiina ääretult pragmaatilised nähes et Venemaa või Nõukogude liit, vabandust, sest tekitab, on ise muutunud sellesse reaalses kontekstis selliseks liidriks ja on samas ohtlik ohtlik Hiinajale, siis ta kõikidele ühesõnaga konventsionaalsete mõistetele vastu vastuvõtmatu. Mõistetamatult täiesti asutas Nende informaalse allianssi Ameerika Ühendriikidega, olles konkreetselt Venemaa vastu, nüüd on ring jälle täis saanud, hiina tunneb enda enda ennast ohustatuna või tunneb, et seda hiina nii-öelda ambitsiooni ohustab ikkagi kõige rohkem Ameerika Ühendriikide. Selline globaalne poliitika ja pole ka imestada, ühesõnaga praegu selline huvide kattumine Hiinal ja Venemaal ei olegi küsimus täiesti on olemas. Nüüd aga pikemas perspektiivis. Venemaa müüb Hiinale praegu ääretult palju relvastust, ühesõnaga mina näen, et nagu Venemaal on tegelikult tekkinud selline eliidi ja Hiina suhe. Mis on selline pragmaatiline, Ühed müüvad relvi, teised saavad ja saavad raha saavad oma relvatööstust vee peal hoida enam-vähem. Aga pikemas perspektiivis tegelikult, kui me räägime inimestest Lähis-Idas tavalisest venelasest tegelikult ja, ja kui me räägime sõjaväelastest näiteks, siis nii palju kui mina tean, tunnevad nad seda hiina ohtu ääretult valusalt ja need, mis Venemaal ringi käivad, igasugused jutud nendest kümnetest ja kümnetest tuhandetest hiinlastest, kes kolivad Venemaa, Kaug-Itta ja nii edasi. Ühesõnaga Hiina huvides loomulikult on ehitataks gaasitrassi, saaksid relvastust osta ja nii edasi, aga see on Venemaa huvides. Mina ennustaksin, et millal see täpselt lõpeb, seda ma ei tea, aga mingil hetkel mulle näib, et, et see, see selline pragmaatiline suhe ei ole tegelikult jätkusuutlik, ei ole jätkusuutlik venelaste jaoks mitte mitte hiinlaste jaoks praegu tõepoolest. Esimene rahvusvaheline selline organisatsioon, julgeolekuorganisatsioon, mille liikmeks Hiinas 96. aastal ise asutades selle Shanghai julgeoleku ja koostööorganisatsioon, kus nad on liikmed, Venemaa, Hiina suured liikmed ja sind Tadžiki just Kesk-Aasia riigid, välja arvatud usbekid. Ja nüüd on vaatleja liikmeid tekkinud ka siin, kes võib-olla saavad liikmeteks Mongoolia, Pakistan, India, minu meelest Iraan ka, kusjuures nii loomulikult nendel suurtel riikidel on praegu oma kana kitkuda ja me nägime, kui hästi nad tegid koostööd näiteks ameeriklaste välja saamiseks, Usbekist siin Ameerikas baaside Manasis tänasest Usbekist väljaviimiseks. Ühesõnaga loomulikult nad teevad koostööd, aga tegelikult ma kahtlustasin, et juba praegu on tegelikult näha Venemaal märke sellest. Ma ei tunne lennukeid väga hästi, aga ming kui sellel taga mingi number ja seal paar tähte, paar tähtaja, ühesõnaga, kas sul on elektriline akna avamine või, või on käsitsi, aga meil on konditsioneer peal või ei ole. Hiina on nõus Indiale vabandust, Venemaa Indiale müüma. Tuumaallveelaevu vähemalt liisima on nõus müüma selliseid ründelennukid, kus on need paar tähtaega öelda, aga, aga juba praegu Hiinale nad neid tegelikult Hiina ei saa sugugi Venemaalt osta kõike, mida ta tahab, mille pärast täpselt sellepärast et tegelikult Venemaa tunneb ennast mõnevõrra ohustatuna Hiinast, nii et see on õhuke ja millele nad käivad, ma arvan. Nojah, eile näidati just ühes telekanalis vana head filmi viimne reliikvia, seal on üks kuulus lause, mida ilmselt kõik meie raadiokuulajad ka teavad, kohe näha, et vanad sõbrad Jah, tegelikult oli huvitav ja Hiina kommunistliku partei figuuriga kohtades. Ka kui jutt läks sellele, mis parteidega on Hiina kommunistlikud parteil nagu suhted, siis viidati sellele, et 400 partei maailmas, kellega Hiina kommunistlik partei omab suhteid ja Euroopas praktiliselt kõigi või ütleme, alates muidugi siis liberaalidest lõpetades vasakpoolsetega ja nii edasi, et kurdeti küll seda, et Eestist Lätis tulla üks delegatsioon seal käinud, aga Eesti ühegi parteiga siiski kommunistlikule parteile parteidevahelist suhtlemist ei ole, aga aga kui ütleks päeva peale, siis tegelikult sellise segadusega nagu tuli see vastus, et ega nüüd päris hästi ikkagi aru ei saadud Pekingis, mis, missugused need parteid seal ikka tegelikult on. Ja suhteliselt kahtlevalt vaadati ühinenud tema peale. Aga aga siis lõpuks väideti, et suheldakse sisuliselt kõigiga, kes vähemalt poliitikas justkui olemas on, aga noh, me teame, et seal sisuliselt olemas on ainult üks, üks, aga tõepoolest, tegelikult ma arvan, et tema on hiina käitub suhteliselt targalt selles situatsioonis, sest paljud ilmselt Pekingist mõistetakse, et tänasel päeva seisuga on mitte Hiina ei pea sõpru otsima, vaid teised peavad vaatama, kuidas Hiinaga läbi saada ja, ja nii on ka suhetes Venemaaga ja minu arvates Venemaa praegu on, on väga tõsise strateegilise dilemma ees, mida siin on ka president Putin oma Tomski kohtumisel Merkeliga tõstatas üles, et kui, kui, kui nüüd Euroopa hakkab väga tõsiselt pinda käima küsimusele energia küsimusele gaasi ostmise ja kõige muuga, siis meie pöördume Aasia poole hakkama asjaga tõsiselt koostööd tegema. Ma arvan, et et see on selline pisut praalimisenane välja käidud mõte, sellepärast et olgugi, et jah, on mitmeid institutsioone, sealhulgas ka Shanghai koostööorganisatsioon mille kohtumine just samal ajal oli kaitseministrite tasemel Pekingis, kui meie seal olime, kus kokkulepiti esimesed ühised ka sõjaväeõppused Astrahani piirkonnas, kui ma ei eksi aasta aasta pärast. Aga aga teine moment, mida tegin, kes siiski aga nendel kohtumistel kuulda oli, oli see, et, et Venemaa Venemaad ei ole näha ega kuulda. Aasias ehk Venemaa on passiivne, Venemaal ei ole initsiatiive erinevas Kagu-Aasia koostöövõrgustikus ja, ja selle tõttu, nagu ma arvan, et et ka selline praalimine, et kui me Euroopas nüüd asja müüdud ei saa siin kanda kinnitada tugevamini promill ei õnnestu, siis 10 lähme, oaas, ma arvan, et nii lihtsalt need asjad Ma arvan, et me peaksime saate lõpetuseks paar sõna ütlema ka veel ühe valusa teema puht kohta, mis alati Hiina puhul tõusetub, see on inimõiguste olukord. Ma lugesin ühest väljaandest, et Hiinas vist hukatakse aastas 10000 kurjategijat, mis tundub nagu suur harva, kui hakata mõtlema, kui palju Ameerika Ühendriikides nüüd hukatakse, arvud kokku panna või võrrelda siis nagu väga hullusti ei ole, kui kriminaalkurjategija tapetakse. Hüva sellega. Aga see ei ole mitte põhiline inimõiguste küsimus Hiinas, vaid see, et ikkagi teisitimõtlemine on ikka karmi kontrolli all ja kuuldavasti vist veel väga palju inimesi, kes omal ajal Tiananmeni väljaku avaldustest osa võtsid, on, on endiselt vangis pluss veel see üks ausamaid teemasid, Tiibeti allasurumine. Hiina kontekstis muidugi mäleti kuuleme seda negatiivset, me võime öelda, et tõepoolest Hiinas on poliitvange, keegi ei kahtle selles jäänud tõepoolest juba sündmustest isegi 1900 kaheksakümnendatel aastatel ja selline koduarestitüüpi ja tippkommu kommunist, side, nii-öelda vaigistamine eksisteerib ja toimib ka tänapäeval täiesti. Nüüd samas me võib-olla unustame ära selle, et kui palju tegelikult Hiina inimõiguste olukord on viimastel aastakümnetel paranenud. Ja see on täiesti hämmastav, sa võid Hiinas elada aastaid, ilma et hetkekski puutuksid kokku mitte mingisuguse, isegi kaudse sellise piiranguga, mida see nagu silmaga näeksid, kuivõrd see nähtamatu kontroll toimib. Väga raske on öelda, aga hiinlasti olukord on paranenud ja see enda nii öelda väljendus eneseväljendamine või sõnavabadus nii-öelda. Ja uskuge mind, sissehelistamisraadiojaamad Hiinas sõimavad, kritiseerivad, kurjustavad absoluutselt kõigega, kaasa arvatud kompartei ja nii edasi blogimine heinas täiesti tavaline tegelikult selliste valitsuse vastast kriitikat võib-olla ainukene asi, mida ei tohi kritiseerida nagu komparteiladvik või see, et kompartei võimul on, aga need korruptiivsed, valitsusametnikud ja nii edasi, need saavad Hiinas igal pool ja täiega ja see, et Hiina Hiina, tõepoolest nagu Marko enne räägi, loomulikult kontrollib meediat, aga samas need alternatiivsed meediaallikad on internetis piirang peale, aga alati on võimalik sellest kuidagi ümbert, kus piisavalt hästi tead ümbert läbimine, illegaalsed satelliiditaldrikud, mis inimestel katusele hiinlasele jää, kes tahab ta leia mitte mingisugust infot maailmast saamata. Selles mõttes Hiina olukord on tegelikult oluliselt, mina ütleksin paranenud 2008 aastal need toimuvad olümpiamängud ja päris kindel on, et hiinlased proovivad teha absoluutselt kõik, mis nende võimuses. Et parandada seda olukorda nii palju, kui vähegi vähegi võimalik. Terve maailma tähelepanu keskendub sellele riigile. Nii et see on oluline küsimus ja siin on väga palju, nagu näiteks Tiibeti siin see ongi ja nii edasi, kus on nagu väga valulisi kohti veel, aga üldiselt ma ütleksin, et Hiinas on olukord paranenud. Ja samas ma jah, ma olen nõus sellega, et kindlasti kõik on suhteline ja ma arvan, et Hiina ongi parim koht, kus seda tajuda, mis asi siin maailmas suhteline ja kuidas ühed või teised nähtused omavahel seostuvad. Aga, ja midagi ei ole teha, fakt on see, et Hiina puhul on tegemist ühe parteirežiimiga ja ikkagi võimuga ükskõik kuidas seda siis niiviisi hinnanguliselt öelda, aga selge on see, et ühe partei võimu puhul armastust alternatiividest on vähe. Ja kui ikkagi on kerkimas esile mingisuguseid selliseid formeeringud näiteks viimasest ajast ja viimastest võib-olla aastakümnest on kõige parem näide ikkagi Faluncongi liikumine, mis väga jõuliselt ja vägivaldselt maha suruti siis siis loomulikult teema on, on jätkuvalt päevakorras inimõiguste teema. Mõistetav on see, et rääkida sellest, Hiina peaks nüüd kogu selle moderniseerimise käigus ka kiirelt muutuma demokraatlikuks see on ilmselt jutt tuleks nende poolt, kes ei tea Hiina ajalugu või, või ei saa aru, mis mis tõesti Hiinas, millised väärtused on, aga, aga noh, selles suhtes ma arvan, et mis on kindlasti oluline ka meile, olles Euroopa liidu liikmesriik, kellega Hiinaga on ikkagi väga head suhted, intensiivseid suhted olnud tuleks pühenduda lähemate aastate jooksul oluliselt energiat selle peale, et me rohkem teaksime, tajuksime Hiinat ühest küljest ja neid võimalusi, mida Hiina pakub ja ennekõike loomulikult on need seotud majandus välismajanduspoliitika ja selle valdkonnaga. Ja, ja selle tõttu, mida te saatke, alguses rääkisime saatkonnahoone rajamise küsimus on minu arvates kui Eesti vaatevinklist ülimalt oluline, et müüte Hiina kohta, mida Hannes ka väga õigelt mainis oleks ka meie jaoks vähem tegelikult teadmisterohke. Tegelikult taiwani näide viimastel aastatel viimase aastakümne jooksul näiteks on väga selgelt näidanud Hiina ühiskond on demokraatlik demokraatiaks täiesti võimeline, et see Hiina kultuur kuidagi välistaks Democrats vaata, see on iseenesest üks nendest müütidest, mida esitatakse paljude erinevate kultuuride kohta. Klassikaline näide, see, et demokraatia ja arenguriik näiteks vaatame Indiat alates 1948.-st aastast on kogu aeg olnud demokraatlik riik, mida ta inimestele taldriku peale on pannud. Samal ajal kui Hiina, kes ei ole seda võib-olla olnud on suutnud sadu ja sadu miljoneid inimesi, tegelikult aga sellisest päris kõige viimasest vaesusest välja tuua ja nii-öelda mingi võimaluse inimestele anda. Samamoodi arenesid Jaapani ja Lõuna-Korea plaan, olles kõigepealt täiesti autokraatlikud, sisuliselt sõjaväevalitsuste ajal peale teist maailmasõda, aga tasapisi see majandusareng on nad viinud ka demokraatia Hiinasse. Keskklass Ma arvan, et suudab juba ennast mõnevõrra kehtestada. Nii et Hiina suhtes pigem ütleksin, et Hiina hiinlased tihti räägime muidugi Nõukogude Liidust, et mida see demokraatia või ühesõnaga selline keskvõimu äkiline kiire lagunemine neile tõi, et kas suutis kuidagi seda riiki parandada. Nii et hiinlase, Hiina areng on olnud teistsugune. Ja ma arvan, et olukord on parem ja millegipärast tahaksin loota ka, et jätkuvalt liigub paremuse suunas võtmepunkt ongi siin see 2008 aasta, mis tuleb pärast seda? Jumal seda teab, aga Hiina, ma arvan, liigub selles mõttes vaatamata kõigele kriitikale õigustatud kriitikale ja ma arvan, et Hiina liigub õiges suunas palju õigemas suunas, kui mitmed teised riigid maailmas. Selge, et tema lugupeetud saatekülalised väga huvitav osadest Marko Mihkelson ja Hannes Hanso ning saatejuht Peeter Kaldre, loodame siis tõepoolest kõik kolmekesi. Tiina areneb ikka õiges suunas. Ja kuulmiseni. Nägemiseni.