Käbi ei kuku, alustab Rõõm kohtuda ja tere tulemast kuulama. Saate peategelased kannavad perekonnanime sadam, poeg Jack on tuttav ja meelde jäänud muusikalise skaala eri otstest alguses hüperaktiivse ja lärmaka n neurona hiljem mõtliku ja sisult sügava Truma tuurina. Tuleb välja, et muusikapisiku on Marek pärinud isa Peetrilt, kellel tuli omalajal valida muusik ja spordi vahel. Saatus tahtis aga hoopis nii, et temast sai koolijuht ja õpetaja nagu ka Mareki emast. Kõigest muust räägivad aga Peeter ja Marek Sadam ise. Jutu suunab Sten Teppan head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Peeter tere näha ja Peetriga on kaasas lastest noorem, seekord siis vist natukene tuntum ka vähemalt üle-eestiliselt. Marek Rõõm näha. Tere. Rõõm. Marek-il on paar-kolm aastat vanem õde Piret, kes Peeter on praeguseks, kus tegeleb, millega. Piret on nüüd ja juba palju aastaid õpetaja Viljandis, Viljandi linnas. Ta on inglise keele õpetaja ja kasvatab väikest poissi, nii et elu meil on tore. Nii et kui ma võtan kinni selle saate pealkirjast käbi ei kuku siis nii-öelda elukutse mõttes oleks pidanud siin praegu sinu kõrval istuma pigem Piret, sest nii ema kui isa on ju õpetajad, täpselt nii ta on. Et vähemalt keegi on perekonnas sellesama Helje raja peale sattunud. Jah, aga Peeter, kui sa mõtled üldisemalt natukene, jätame ainult elukutse ja ameti kõrvale siis kumb lastest kas Piret või Marek on tegelikult Kädina nii-öelda kännule lähemale kukkunud, kuidas sulle tundub, oled sa niimoodi tähelepanekuid enda jaoks teinud? Võib-olla Marek, selle ma arvan ikka aasta pidi. Kuulame kõigepealt isa. Ei ole sellepärast, et kunagi, kui endal noorus põlvest tuli teha valikuid, kahe nagu ütleme, suunama ka sport või muusika sest mõlemad õpetajad nii kehalise kasvatuse õpetaja ütles, et sa pead sporti tegema ja muusikaõpetaja ütles teised, et muusikakooli minema ja ei oskagi öelda, mis oli otseseks selleks põhjuseks, aga tookord sai valitud sport nagu oleks muusika, siis oleks võib-olla jah, Marekki suund olnud lähemal. Nii Marek, sa jõudsid juba vahele segada, et sinu arvates sa ei ole Käbina kännule lähemal kui õde, aga millega sa põhjendad seda? Pireti seal kindlasti selliste pedagoogi geeni, ma arvan, tunduvalt rohkem ja, ja vaata, see siin tuleb see tuntus teemaga juurde, et artist võib-olla laiemalt tuntud, aga õpetajad on pika elu jooksul õpetajalt kasvatatud üles päris suure hulga neid inimesi, keda, kes, kes neid teavad ja õpetajate artistidele käinud. Muidugi, kui sa pikalt vastu pead, kestad ka aastakümneid, aga aga kui sa mõtled legendaarsete õpetajate peale, siis neid meenutatakse ikkagi ka siis, kui nad enam koolis ei ei õpeta või kui neid sootuks olemas ei ole. Et õpetajate artistide kuulsus on, nad on erinev, aga ma arvan, et üpriski võrreldav. Kas sinu elus Marek on olnud võimalik variant, et sust saab õpetaja? Mitte kunagi täiesti välistada absoluutselt tähistatud. Üks kord mind kutsuti küll kooli õpetama, kutsuti sinna Kopli kunstigümnaasiumis, on muusikatundi, aga selle ma lahendasin ka kuidagi kaasaegsete viisidega, et et et jah, ma, ma pean õpetaja tite muidugi üpriski sarnaseks artistiametiga, selle vahega, et kördiisid tihtipeale virisevad seda, et nendel on üks kolm kontserti päevas mida mul on siis siis ma mõtlen näiteks tänapäeval näiteks ema peale. Kui, kui ema läheb kooli ja annab näiteks kuus tundi või viis tundi järjest, siis iga tund on omaette kontsertpõlemine õpetajatele üldiselt päris suur. See on üks nendest kordadest siin saates, kus stuudios ka päriselt on paar õpetaja ja õpetaja laps. Pärast on hästi palju olnud juttu, kuna me räägime kasvamisest ja kasvatamisest, õpetaja lapseks olemine millegipärast vähemalt kõrvalt vaadates mulle tundub, on alati natukene teistsugune. Vähemalt juhul, kui sa pead käima samas klassis kus õpetajaks on su enda ema või isa või siis veel hullem, käid samas koolis, kus sinu isa on direktor ja õpetaja ja ütleme, ema veel õpetaja juurde näiteks missugune sinu kokkupuude vanematega koolis? Marek omal ajal oli? Tegelikult ema õpetas vist ainult mõnda aega mulgu kunsti aga isa õpetas küll, isa õpetas ajalugu, isa oli kooli direktor ja see tegelikult oli väga keeruline. Ei ole päris nii, et sind hoitakse siis minu isa ei ole selline nagu, nagu ametikohustusi kuritarvitatakse, eks ju. Ja see surve oli ikkagi nii õpetajate poolne kooli õpilastepoolne, sest õpilased arvavad seda, et sind justkui hoitakse. Aga tegelikult ükstapuha, mida ma koolis korda saatsin, see oli õhtul juba isal kodus teada isand, nii aus, et ta on ikkagi pannud mulle kahtesid ka ajaloo tunnis näiteks. Küll see võib vastik tunne olla, panna oma pojale tunnis kaks, vastupidi, vastik tunne on saada. Ma mina arvan, et panna ei ole kuigivõrd lihtsam, sest ei tea, ei tea, mis sa teed, paned kahe oma poega kodus õppimata jätnud jälle, kuidas see võimalik saab olla? Ja ma arvan, et meil on lihtsalt erinevad arusaamad sellest ajalooperioodist. Lisaversioon no muidugi mäletan tol ajal Vaadati ajalugu erinevatest vaate vinkites tundides, see oli nüüd küsitav. Aga kui vaadata nüüd oma lapsi oma juhitavas koolis, siis selge see, et lastel oli raskem võrreldes teiste õpilastega. Sinu vanemad on õpetajad või koolijuhtu, midagi see alatihti, siis heideti neile ette seda. Ja mul oli vahel isegi selline kahjutunne või kurd tunneb, et nad ei võtnud koolis mind kui oma isa. Mäletan ühte juhtumit, kus siiralt Marekiga oli just Piretiga õpetali, satud midagi, kuulid direktori kest tooma, Piret tuli, koputas uksele julgenud sisse tulla. Lõpuks tuli, seisis nagu kurva kuju rüütel, käed kõrval, kõrvad lontis ja ütel pühadki, direktor, mul on vaja seda. Kurb tulvil, kuule, Piret, tule nüüd isa juurde, ajame juttu natukene. Selline olukord oli ka nad tihtipeale. Ma ei tea, kuidas Marek ega oli ka, aga jalad ei võtnud koolis mind tihtipeale, kui isa nad võtsid koolijuhti direktorit. Aga Marek, kuidas sa kodust olukorda mäletad, kas kodus oli ikkagi isa selgelt isa või direktori positsioon ja ja staatus tuli koju mingil moel kaasa. Ei, me ei ole kasutatud sellise suhteliselt karmi kasvatusega, et meil on vabakasvatus, kuigi isa isa endaga selline minevik võib olla, viitaks sellele, et oleks võinud olla veidi mitte hipi liikuma ka sellise pihta. Boheemlaslik boheemlaslik omaga sisa oli ikkagi nagu pika juukselinaga. Võib-olla see õpetaja ja pedagoogiamet, muudabki inimest, aga ma tean, et kui ma läksin noore poisina kõigelt õpetajaks, siis ma sain direktorilt esimese käskkirja, õigemini noomituse, muidugi sellega, et mul olid pikad juuksed. Õpetajana. Ongi aeg minevikku minna ja läheme siis päris aegade algusesse. Nii algusesse kui sa, Peeter, mäletad, kui sa mõtled oma lapsepõlvekodu peale, siis missugused esimesed pildid sulle sealt meelde tulevad ja kus see oli? Päris väiksena me olime Tartu ligidal, võib-olla, mida ma mäletan, on see, mis seotud Ilmatsalus, kui me elasime sealsest. Ma olen Tartus sündinud Tartu linnas ja mõned aastad ikka sai elatud sealkandis ka, aga rohkem muidugi mäletan sellest, kui pere kolis ära Tartust Viljandi kanti. Kolimine oli seotud, millega isa töökoha vahetusega millega Peterson vanemad tegelesid. Isa töötas Viljandi metsakombinaadis tolleaegses ja kutsuti ehitama seal puidu töötlemiseks igasuguseid asju, seadmeid. Tema isal oli S4 huvitav elusaatus ka, et ta selle esimese nii-öelda vabariigi ajal või siis iseseisvuse ajal tarvis kooli direktor ja haridusega tegelenud noh, mingi väga lühikest aega, aga, aga sõja sõja ajal ta oli. See ongi hästi selline suur hall ala. Et omal ajal Valdo Pandi saade, siis ta rääkis seda, et oli vangis seal aga, aga tegelikult oli, oli seal, töötas Göringi kas ta oli kergekorruseline ohvitser, raudtee juht või midagi sellist, aga tuli tagasi siis ta nagu jätkas oma elu siin hästi vaikselt, hästi madalat profiili hoidis ja, ja kihvt kuju oli selles mõttes, et tal on mingid käibefraasid, on meil perekonnas seniajani, mida isa isa kasutas ja ja see, kuidas ta oli ja esimene tegelikult suur mees, aga aga sisenes hästi sellise õrna hingega, suur mees kartis hiiri. Ütleme siis nii. On sul endal on isiklik kokkupuude ja mälestused olemas? Ma olen õnnelik inimene, sest ma olen näinud ka ühte vanavanaisa ja ühte vanavanaema ja olen näinud siis vanaisasid ja vanaemasid, et see on väga suur suur rikkus. Aga sinu lapsepõlve Peeter tagasi, et kui sa proovita konkreetseid pilte silme ette manada, siis üks kannad juba sealt Ilmatsalu kandist või siis juba Viljandi piirkonnast, et mis silme ees jooksma hakkab. Ilmatsalu kandis võib-olla jookseb v kus meid hoidis vanaema ja käisime tiigis kahvliga kalal, kahvliga. Sellepärast kodus puhas, kodust kahvlid kadusid. Oli see oli see saagirikas käimine. No mingid väiksed olid, aga ega ma palju ei mäleta, aga see on, pilt on ees. Nii palju, kui mina olen kuulnud, siis seal ei saagirikas, pigem sellele väiksele ojale, sest nüüd oligi reaalselt olid kodus, lõppesid kahvli otsa. Ja pärast, kui nüüd juba Viljandimaale tulime, noh siis nüüd uued sõbrad, uued tuttavad olin kuskil, läksin emale järgi väga kaugele, ema läks kellegi tuttava juurde seal mitme kilomeetri kaugusele ja. Ma olin läinud emale järgi, aga kuskilt poole tee peal oli mul koer ette tulnud. Ja sinna ma jäin samas kodus ise otsis, kus poisson ja mitu tundi kadunud, aga siis ma seisin seal koeraga, vaatasin, niikaua kui ema tuli. See oli loomulik, et meid ikka pandi tööle, muidugi ja, ja mis oli veel? Me elasime maakohas ja mingil hetkel hakkasid vanematel loomi kasvatama. Heina tegema, isa läks. Laupäev püha poomiku pühapäeva hommikul taas heina niitma, kella viies. Siis võid ikka poisid kaasa. Me pidime vähemalt kõrvalt vaatama, kuidas tööd tehakse, kas ised Juslast vaatasime videoasi, aga aga tööd? Jah, seda tulikuga kodus teha. Ja hiljem kui kooliõpilasena, siis oli igal suvel ka ikka metsas töö. No põhiliselt kodus kahekesi elasimegi, siis mina ja siis vend. Nii heas kui halvas, nii heas kui halvas. Kuidas vendadevaheline läbisaamine käis? Vot see on nüüd selline õrn küsimus. Sellepärast et eks me ikka omavahel Madistasime kylla. Aga selles ei ole midagi imelikku ka. Aga teine asi, mis pärast? Madis, see on väga lihtne põhjus, kui tegime hingad mingit pattu ja siis oli nii, et taheti meid nuhelda. Ema võttis siis. Ja minu ette andis isendid, vanasti isegi võrgud õhukesed, millega sai poes käia ja leiba tuua. Võttis võrgu ja andis meil tagumiku pihta, mina pistsin röökima nagu Ratla peale. Aga kui vend Mati läks, Matti oli vaik ja siis ükskord küsib ema käest, et emaga sööb ära, ei väsi? Ah, polegi valus? Oi, pallimonti peale vihane. Võrgu asemele võeti siis edaspidi, mis seda palju meile ei kasutatud, aga jämedam võrk. Selles kahtledes kasutada, ma kujutan ette, et kaks sellist koos on siis või kastan küll aha, aga nende edaspidine selline, kui ma vaatan neid kõrvalt, siis edaspidine hoolimine on nendel väga suur vendadel. Kuidas sulle peetab niimoodi, üldiselt tagasi vaadates tundub, et olid sa pigem hea poiss ja sõnakuulelik poiss või, või jaksasid ja tahtsid sa vanematega mingil moel ka tülitseda, aga ütleme niimoodi oma õigust nõuda ja taga ajada. Ei kodus oli kuidagi kõik konkreetselt paigas ja ja võib-olla oli ikkagi tol ajal teatud augu tuss vanemate ees ja selle tõttu selliste jah, vanemate ütleme, käsu või korralduse või lihtsalt meie tavapärase elu eiramist, sellist asja nagu ei mäleta, et oleks muidugi mõned tükid sai ikka tehtud, see on selge. Vanemad üldiselt on laste jaoks autoriteedid või vähemalt peaks olema jah, kindlasti, kuidas sinu kodus oli. Mille poolest sa isa esile tõstaksid ja ema sinna kõrvale ka. Milliste inimestena nad sulle niimoodi meelde on jäänud või mis esimeses järjekorras pähe kargab? Vaat ison puhul ta tundus olema karm, selline karm, otsekohene, aga samas südamest oli ta hästi selline kuidagi vastu tulla ja hoolitsev isegi meil selline, et kuskil käisime siis kuidagi tahtsin miski rohkem isaga käia, iso siis rohkem kommi. Olite, isa rääkis ja ema oli, oli muidu hea südamega. Aga võib-olla rohkem oligi emaga koos ja võib-olla sellepärast ma ei pannud võib-olla sellist suhete suhtumist tähele, lihtsalt oli tore olla, aga mõni patuasi oli siis ikkagi või midagi juhtu, siis vaikselt ikka rääkisime emale. Kodust väljaspool see kindlasti see selline on gümnaasiumiaega see, see aeg, sa pigem olid ikkagi selline viit liikuja. Kui onu läksin samasse gümnaasiumisse, kus isa oli juba ees käinud, siis öeldi, et sadamat tõid veel ühe karvase siia kooli. No võib-olla tulebki sinna kahte perioodi nagu eristada seal, mis seal põhikool oli, see, mis oli nüüd kui oli gümnaasium aeg, põhikoolis oli nii, et seal oli õppimine viitav, et meil isegi oli selline õhkkond klassis, et meil oli õppimises konkurents kes õpib paremini, kes saab paremad hinded klassi vahelisele, uskumatu tänapäeva mõttes, mõeldes sellele olime kooli internaadis, me olime nädal aega kodust ära, seal oli kogu aeg tegevust sul olemas, tegevuspaigas palju pattu ei saanud teha. Ikka vahel juhtus nii, et saadet internetist koju lisati nädalaks ajaks välis iga päev käima, kui palju selleks pingutama pidi, millise teo eest niisugune karistus juhtus, läksid talvele suusatama jäid tulnud vot selle ajakava järgi õigeks ajaks jälle koolimajja tagasi, siis on küll kohutav ja paar korda muidugi juhtus minuga sellist asja, aga ma olin hea poiss. Aga noh, ei, nii palju ei olnud nii palju. Kui ma kasutan sõnasid kasvatamine ja kasvamine siis Peter, kas sa oskad niimoodi välja tuua, seostub sul sellega üldse midagi, et vanemad kuidagi proovisid lapsis suunata või hoida mingil rajal? Või kultiveerida mingit mõtteviisi põhimõtteid. Tänapäeval öeldakse usalduse küsimus, aga tegelikult oli nii, et ega vanemad ei seganud, ütleme ennem siia ütleme meie koolis tegemiste vahele, kui mõni probleemi tekkinud. Ma tean, et tuli üks periood, selline õppimine läks natukene mul tagasi ära ja siis oli emaga juttu enne tõsine sellesama õppimise teenis ja selles asjas. Ja siis oli küll selline, aga üldiselt ta sellist otsest nagu mõjutamist küll ei mäleta, et oleks vanemate poolt olnud. Jah, kui mõni jah, tekkis mõni probleem, siis küll. Mis olid lemmiktegevusteks ja üldse võimalused midagi ette võtta, sul sinu vennal selleaegsetel, lastel sealkandis, kus te kasvasite? Kui võtta nüüd tänapäevaga võrreldes, kus on võimalusi tohutult, ikkagi lastele ära või on nad erinevad majad, ringid koolides ja nii edasi siis tol ajal me ei saa öelda, et meil ei olnud võimalusi. Saime spordiga tegeleda, saime muusikaga tegeleda ka seal. Me käisime Middle Viljandi linnakoolis, vaid olime siis Viljandis kõrvas Saarepeedi koolis. Ja sealt ma käisin Viljandisse sporditrenni, kergejõustiku trenni, siis samas koolis olid olemas erinevat muusikaringid. Nii et tegevus oli küll selles probleemi, et ma lihtsalt magasime, kuskil, midagi sellist ei olnud, kõik oli lukk, kes tahtis, sai lugedagi, sai millegagi tegelevad, kõik ikka olemas. Muidugi mitte nii palju kui tänapäeval võimalusi seda muidugi ei olnud, aga meil jätkus sellest tulla. Aga see spordimomente, nende puhul mõlema puhul huvitav näiteks onu ja isa puhul on see, et nad mõlemad tegeledes maadlusega, mis minust läks täiesti mööda Kult alustasin mina, mitte maadlus, vaid kergejõustikuga, oli tore kehalise, kas õpetaja, kes oli tol ajal üks tipud, odaviskajad Eestis? Kersti uuli oli ta nimi. Ja tema oli see, kes soovitas mul minna siis pordi sporti tegema edasi ja käisin Viljandi spordikoolis kaua aastaid. Aga siis juhtus väike õnnetus, ma seal käisin metsas tööle suveti ja siis said jalad kannatada, mul seal tule käes ja siis jäi kergejõustik ära, aga vennas läks hiljem, läks Maadusesse ja ma käisin ükskord vaatamas, kuidas vennal maadlus läheb ja tuli välja, et samal päeval oli kuute siis inimeste vastuvõtt uute laste vastuvõtule pole üks meie juurde pole dressid selga, tule matile. Mõtlesin, mõtlesin, läksin ja proovisin. Ja nii jäingi siis paljudeks aastaks maadluse juurde. Sa käisid suviti metsas tööl ja see oli juba võimalus ise endale raha teenida või lihtsalt isa aitamine või? See oli juba töö, mis ma võisin olla kuskil seitsmes klass, kuues klass, kui ma juba metsas käisin tööl ja meie töö oli põhiliselt oli see tuli, põletad ära need oksad, mis seal puudub, üles siis ära laasite või maha võeti ja see oli meie suvine töö. Hiljem juba sai käidud siis juba puude tükeldamise juures ja nii edasi ja nii edasi, nii et kogu aeg olin ikka suvetika tööle. See on natuke huvitav ka. Ma mõtlen, kas tänapäeval näiteks nii noori lapsi üldse lubatakse selliste tööde juurde, sest ohtu selles on, paistab vähemalt. Seda küll, aga mis tööd tuli kõike teha, ma toon ühe toreda näite, et vedurijuht ühel suvel ma olin just lõpetanud, kas kaheksanda klassi ja see oli kas 68 69 aasta, kui Eestis oli marutormituulemurd ja pool metsa murdus maha ja siis tehti nii, et metsadesse lõigati puud maha tõstetud raudtee siis vaguni või selja peale ja siis sõideti veduriga, siis viisid need koormat puugorn metsast välja, seal tuli ümberlaadid siis v auto peale ja see siis sõitis kuskile linna tavaliselt Viljandisse, kuna ta Viljandi metsakombinaadi. Ja vot seesama vedurijuht olingi suvel ühel suvel mina, kes tõi siis neid metsa välja ja asi oli selles, et ei, ega siis kah ikkagi kardeti, et kuidas üks väike poiss, poiss saab sellise asjaga hakkama, nii et ma tean, et tolleaegne metsakombinaadi mingis juhtkonna liikmed käisid siis minuga koos sõitmas, et kas ma ikka saan hakkama. Sain terve suve niimoodi oli, see oligi hea teenimise võimalus, ma tean nüüd hiljem maisi, kus siin raha eest endale mootorratta ja nii edasi, nii edasi ja see meeldis rohkem kui kõplamas käimine kuskil. Aga noh, samas see õnnetus, milles ta rääkis, õnnetus oli selline, et oligi, et tal põhimõtteliselt nagu need sketšid, mis jalas olid, need põlesid jala külge. Nojah, eks ju. Asi on selles, et me põletasime oksi, suured oksahunnikud, umbes ma ei tea, paari korralisele maja või veel kõrgemad ja suured. Ja need tuli siis ära põletada, siis tol ajal oli selline siis metsad ütlemine. Hakkasime tegema lihtsalt käbisõda seal teise poisiga ja kujutage ette, milliseid tuhahunnikuid jäid järgedele suurest oksehunnikust ja ühe sellise tuhahunniku peal oli Niirus oks käbidega. Aga kust mina võisin selle peale tulla veel vähemalt selles mängus? Selt tuha all on? Elus tuli julgus ja läksin siis käbisid tooma sealt ära tuha unikutelt, kui see valu läbi käis, siis oli jah tükk aega ikka terve suvi läks pärast haiglas ära ja veel osa kooli algusestki. Aga panin jalatsid korda pärast muidugi ükskord edaspidi enam nõgese jaoks. Nojah, jälle kogemus juures. Praegu naljakas, aga olukord ise oli küllalt dramaatiline. Muidugi sellepärast, et keset metsa selline asi hirmus valus oli, ma mäletan seda, et see oli nagu lõunaaeg. Sõime sealsamas, võileivad olid meil kaasas ja mis ma siis tegin, seal oli mingi suur klomp, kus oli vesi sees, hoidsin jalgu, vees. Tuleb siis meister oli siis nagu see ülemus kutsuti meistriks, tulid poisid, lähme nüüd tööle, ära nohjah kohe. Lähme. Ükskord tuleb minu mees läheb natuke aega mööda, tuleb uuesti. Poisid tööle ei lähe juba. Ikka jalad eespool. Ütlesin, mul juhtus õnnetusega, ta alguses ei saanud aru, kui nägi, et mis asjad mul jala otsas on, siis kõik sulanud asjad jah, sokid ja ketsid ja nii edasi. Siis pandiumi suure veoauto peale viidi kohe Tartusse haiglasse. Seal on päris päris mitu korda talle elus, edaspidi on kadunud igasuguseid siukseid. Selliseid lakse ette, et tal on ikkagi õnne olnud, väga palju. Kas sulle koolis meeldis käia? Põhikooliga probleeme ei olnud? Ei olnudki sellist mõtet, et ei, ma ei saa koolis käia, ei pea käima, panen pausi. Keskkoolis tuli ikka vahel pausiga panna. Hästi paljudel võistlustel käia ja teatud. Mis on nende pikkade juuste saamise lugu või taustalugu, see ei saanud olla tol ajal väga aktsepteeritud, nagu ma mõistan juba isegi õpetajale tehtud noomituse. Ja oligi nii, et mäletan, kui keskkooli läksin, siis olid mul juba pikad juuksed. Esimesel aastal? Jah, elasin, kui ta kaaslasele ikka tuli natuke neid ikka lühemaks teha. Aga teisel kooliaastal oli nii, et esimese esimesel septembril hakkas kool, läksin kooli kohe peale tunde, klass ütles direktor tahab sind näha. Viidid elektrojuurde direktor ütles, et juuksed olgu maha aetud. Ja ennem ei lubatud kooli tullagi juuksed maha aetud. Mina läksin juuksuri, ütlesin. Aidake mul juuksed nulli peale. Aga nendel vist oli ka päris nulli peale ei tohtinud lõigata, mõtlesin, ma lähen sõjaväkke. Ja siis lasti juukseid. Pealagi oli sile nagu kärbse lennuväli. Läksin järgmine päev kooli niigu, direktor nägi jälle enda juurde, mina mõnitanud teda ja nii edasi ja nii edasi. Ja mina ütlesin, ei ole midagi, mina võtan seda ise mõnitanud, ma olen haridusosakonda. Täitsin teie käsu, ise ka, mõtlesin, miks seal käseta mul kõik juuksed maha ajada ja nüüd ma saan uuesti teie käest, eks ole siin karistada, riielda täitsin teie käsu. Tõusin püsti, hakkasin ära. Ärge nüüd mingi arutama veel seda asja. No eks natuke aega rääkisime ja leidsin seal kompromissi lahenduse, nii et uuesti ma teist noomitust ei saanud tema käest ja ja võisin siis selle palja pea kooli silk edasi käsi ja muud muud ei juhtu midagi, kui tüdrukud panid hüüdnime minusuguseid sipsik tükiks ajaks. Aga ikkagi, millest need juuksed üldse kasvasid pikaks, oli seal lihtsalt meeldiv asi või mingi muu? No tol ajal hirmu selline kõik minu sõbrad ja kõik olid enam-vähem pikad. Segada ka, eks, ja mida sa tol ajal tahtsid kuulata? Ja no muidugi selge see, et Marek ütles, et muusika mitte ainult see muidugi me ei olnud ikka nii raudse eesriide ka, et me ei tea, mis siin-seal toimub, muidugi Ameerika ajalt ja lühilaine pealt kuulasin, rebis usina siis muusikat ja iidol on palju öelda kava, kelleta, keda me vaatasime sealt meie koolibändimehed, no seal oli noh, tänapäeval tuntud Krigul, Ülo ja nii edasi nad veel paar aastat minust neist vanemad, aga nemad, nendel olid ka seisneks juba natuke pikemat sorti jääks meiega jäljendasid natuke kohalike siis tuntud poisse ka. Kõik, mida me praegu siin kuuleme, tähendab, et ühel hetkel, kui Marek hakkas ringi käima nagu Ameerika vabadusesammas sarved peas, siis isa ega ema midagi väga öelda ei saanud, kas nad üldse tahtsidki? Marek, ma ei mäleta küll, et see oleks, et üldse kunagi arutelu all, siis ma olin juba gümnaasiumi lõpetanud ka ja ma ju tegin lihtsalt oma oma mingisuguseid, et asju mis Ameerika selle Vabadussambaga meelde tuleb, see Ameerika hääl tuleb küll meelde, et lapsepõlves isakese nädalavahetuseti alati mängimas isa nädalavahetusest ei olnud mängivast pilli pilli mängimas väga harva, kui isal oli vaba nädalavahetus ja siis ema käis kaasas ja siis viidi meid selle isa isa juurde siis hoida ja seda ma mäletan küll, et et hommikuti hästi varahommikuti, tema kuulas Ameerika häält. Väiksed lapsed ärkasid üles, siis siis see varas kuulasin Ameerika häält, seal seal huvitav mälestused lapsepõlves. Tänapäeval ei kujuta ette seda, et muidu vanaisa peaks hommikul salaja üles ärkama, kuulata mingit raadiojaama. Aga muidu, kui raadiost rääkida, siis kui mina väike olin, siis koline nüüd, mis pilt sul teatud ajast on jäänud ette siis foto rahadio, roheline silm. Ma tean, et Ilmatsalus elasime minu meelest, kui ma ärkasin üles, siis roheline silm põles ja kui magama läksin, siis roheline silm põles. Muidugi selliseid meelde tolleaegsed laulud väikses pärast ma mäletan, ma olin käinud mööda tänavat ja laulnud neid laule raadiolaule. Et see on Mäeles ja muidugi jah, on isa siis jah, ta kuulas Ameerika häält, aga isa valdas tänu Saksamaale olekule saksa keelt küllaltki hästi ja ta kuulas ka siis saksa uudiseid alati ja meil käis ka näiteks tol ajal, mis lubati, tulid ka saksakeelsed ajakirjad Emmbeeii ja Fraijev Veltsi hiljem keelati ära, see ühel hetkel enam ei tulnud. Nii et ka see oli allikas, kus me natuke saime teada, mis toimus kamina mujal. Aga üks asi, mis mul nende juttudest meelde jäänud, kasvatuslikus mõttes küll oli see, et suunamise mõttes oli see, et vana iseteadlik kult püüdis seda teha, et kuna tal oli endal olnud mingi teatav minevik siis, et, et nad kindlasti oleksid hästi sellised ühiskonnakuulelikud ja näiteks astuksid näiteks parteisse, minu meelest oli ka, eksju, mingi hetk oli see, et jumala eest lastega midagi ei juhtuks. Meie ei teadnud näiteks mina oma isa ju minevikust tol ajal eriti rohkem kui jah, ütleme, et väidetavalt oli ta, eks ole kuskil koonduslaagri siit ära viidud. Aga seda ta tegelikult Saksamaal töötas tegelikult Himmleri ihuarsti doktor Kersteni mõisas. Vanaisa õde rääkis seda, et kui sõda algas, siis või vend, et siis ta oligi istunud auto peale Kersteniga Kerstin, kes pealtnägijas oli sellest juttu ka, et päike ära, väga palju juute. Et omamoodi sinder oli siis eestist läinud sakslane, aga vanaisa oli, ilmselt tundis ta väga hästi ja läksid koos siis sõja ajal Saksamaale. Aga need teemad olid siis isaga pigem sellised. Nendest ei räägitud ja ei olnud koht, mida uurida või surkida. Seda selle peale müüa ei tulnud, sest meid hoiti sellest teemast eemale. Ja mis mind üllatas, et kui isa niidukiga naa tegid kuskil sõjaaeg, siis nuuskasid muidu kõike seda, mida ta rääkis, aga samas. Ma tean, et kui toimus mingi perekondlik sündmus, isa, seal vennad ja õed, neid oli kolm venda, isal veel lisaks ja õde. Et kulist sünnipäeval, siis lauldi saksa laule. Kas vaikselt ikka lauldi neid saksa laule sünnipäevale, aeg? Huvitav ongi see, et Valdo Pandi saate teema, et ta soostus minema telesaatesse rääkima legendi seal oli. Taga väga paljud asjad, sellepärast et ma tean, et isa vennad olid Saksa sõjaväes ja seda, et neid siberisse saatmised peale sõda ära hoida, siis isa kuidagi tegi nendele mingit läbi tutvuste, raiskas dokumendid, et nad lihtsalt pääsesid ja sellepärast jah, ei räägitud seda teemat, ma tean, mul hilja aeg oli tädiga, kes veel on elus, tädi Aino, elab Elvas, temaga oli juttu. Ja et kui isa tuli ükskord Saksamaalt tagasi, et siis oli väga pahane, kui mõni tema kiri või pilt või foto sellest ajast oli, et kuskilt mingit otsa ei jääks, et keegi ei saaks midagi teada. Aga need on tulnud nüüd hiljem alles esile, tol ajal meil jah, ei tulnud selle pealegi. Peeter, mis pidi sattus sinu käte või tänu kellele, millele Pill? Esimene pill, kui seda pilliks nimeta tuli mul Vamfaar ja ka miks ta nii oli, seal on ka väike oma lugu olemas. Mulle ei hästi head tolleaegsed lapsepõlvesõbrad, nende isa, hiljem ka poisid mängisid trompetit ja mul hakkas see trompet nii meeldima, et tahtsin kah hirmsast teda mängida ja, aga noh, mida ei olnud seal, oli Pille ja tol ajal neid saada Kristi ei olnud ka kõige lihtsam pillimängu, mis, mis isu nii suur, et ma mäletan, ükskord ma ütlesin emale, et ostke mulle või viiul laga kõigeldusetti üks kitarr, Ma tean, ta maksis 33 rubla, sihuke nagu öeldakse, kõla kassiga kitarr, kus oli väike helipea kah valge peale ja seostati vennale, aga vend temaga eriti ei mänginud ja aga samas tulid kooli, tuli üks noormeesõpetajat, kes hakkas tegema poistes kitarri bändi. Noh, eks me siis tasapisi hakkasime õppima ja siis me juba mängisime. Aga juba käisin pioneeride majas signalistide ringis, kus õpetati siis ampaari puhuma signaale. Seal huuled arenesid ja nii edasi. Ja siis tekkis selline olukord, et seal piirkonnas oli olemas orkester, muusikakooli õpetaja Rein Uusma juhendas seda. Aga nii nagu trompetimängijat ei olnud ja ta tuli ükskord minu juurde, et kuule sa juba pasunat puhuda, et asi sisetrompet sul selgeks õppida ja ta hakkas mulle õpetama sisele trompetis oli ta muusika, vaata siis ütleme nagu tänapäeva mõistes põhikoolis juba meil oli juba ansambel arenenud selline, kus. Ma mängisin siis trompetit teel ka keskkooli ajal, ma käisin keskkoolis veel seal trompetit mängimas ja vot seal siis oligi põhiPilmule hoopis soli trompet. Aga kitarri siis tahaplaanile. Ja see kitarr oli hoopis hakkas olema keskkooli ajal alles klassivennad, mängisid pilli, kitarri ja nii edasi, eks nemad hakkasid kõigelt mind tasapisi õpetama. Pillimäng ma olen kuulnud on oluliselt kergendanud nende inimeste saatust Nõukogude armees, kes pilli valdavad, et see on üldiselt üsna häid võimalusi. Kui oleks jah, võib-olla see on ka üks põhjus, miks mul ei olnud sellist ütleme, füüsilist tõrget selle nõukogude armee vastu, enam-vähem oli teada, et õnnestub pillimänguga ära kuidagi ei olnud Vene sõja ajal teatud ringkondades või kuidas neid kutsuti Riias oli olemas selline spordiväeosa ja kõik, kes natuke midagi spordis ka saavutanud, need üldjuhul suunati sinna ja ma teadsin ka, et et mitu korda taheti mind juba kutsuti sõjakomissariaati välja ja ma teadsin ka, et ma lähen spordi, Roo turiga. Aga see päriselt sõjaväkke siis kutsumine juhtus nii halval ajal, et kõik, kõik need, kellest sõltus sinna spordiroodu sattumine, neid kedagi ei olnud. Ei olnud midagi Tallinnasse siia ja Tabigaja siin Ukrainasse lennuga. Trongist saime tuttavaks juba paljude eesti poistega, kes, keda ma võib-olla hiljem ei tulnudki seal, olgu, Heino Seljamaa ja, ja nii edasi. Me mängisime, laulsime, Bändi tegema tegelikult niimoodi, et oli, oli Heino, oli bändis Olavi pihlamägi, oli konferentsee. Selline bändage. Ja nii edasi, siin veel olid paar eesti poissi ja ja siis oligi nii, et läksime sõjaväeossa seali algul kohe, mis tehti. Uuriti seda, kes mängib pilli. Nii et oligi, et automaatselt olin ma kohe siis puhkpilliorkestri riigi, aga ühel päeval seal mingi nael, mingi leedu rahvusest ohvitser tuli meie juurde ja ütleb, et tema nägi unes, et eesti poisid tegid ansambli. Ja kui me selle vastu midagi ei olnud, nii tekkis seal siis nagu eesti poissi ansambel. Ja see oli muidugi huvitav aeg, see oli aasta, mis ta oli 72, kolm 50 aastat NSV liitu, õigus oli. Ja siis me muudkui sõitsime sõjaväeosast välja mööda Ukrainat ringi, tutvustasime siis nagu Eesti ja eesti laulud. Kuigi see oli ikka küsimärk sellest ükstaskõik, mis lugu me ei teinud ega meeldide lubatud mingi läänelike lugusid teha, midagi sellist asja, aga meil kõikas oli kikerpõue, Arne Oit oli autor ja kõik läks läbi, mis me tegime. Selle võrra oli ka palju lihtsam. Ega see, et ta nüüd pilli mängis sõjaväes, aga see ikkagi päästad teda erinevatest sellistes situatsioonides ta, see, kui sa tegid lennukeid kahjutuks, eks ju, et see, töötasin ta ikkagi seal, suits haiglas olla. Et et. See kõlab väga huvitavalt, mida kõigepealt tähendab lennukite kahjutuks tegemine. Kui tuli siis tolleaegses Nõukogude liidus jälle mingisugune uus lennuk hävib taia või selline välja, siis meie väeosas katsetati, milliste relvastust ta võiks kanda. Alati nad ei sobinud ja siis need lennukid tihti kukkusid alla või juhtus midagi nende raketid loengutega seal peale. Ja ükskord oli selline lihtsalt juhused, lennuk maandus selliste siis relvadega, millega ta võistlemist, kett, mis oleks pidanud heitma, maha heitma, kuskil ära viskama ja aga tuli alla ja siis oli oht, et ta võib maa peal plahvatada ja siis saadeti mind ja veel paar sõdurit siis seal tegema, siis äkki saame veel ilma plahvatuse selle raketi sealt kätte. Aga tuli välja, et ei saanud, et ennem kui me jõudsime päris ennetud, käis plahvatus ka, ma rohkem ei mäletagi. Peale seda. Järgmine pilt oli mul juba haiglas, aga tegelikult ma sain ainult põrutada, vist kulmu peal oli siin mingisugune A väraga, teised poisid said surma kõik, kes mu selja taga olid. Nii et sellist olukorda hõljaga huvitav. Kuna ta oli sirgunud need lööklained, eks ju, siis ta sattus just sellesse kohta seisma. Kuna need lennukid kukkus sellest palju välja alla, siis muidugi üks ühesõnaga suur tööl otsisime jälle neid lennukitükke ja lendurite tükke ja ja nii edasi, nii edasi. Sa räägid jälle niisuguse stoilise rahuga, sellest kõigest, ma kujutan ette, see närvide mäng ikkagi päevast päeva sisu. Aga vot see oli ikka huvitav selline asi, et enne seda, kui ma olin kodus ja siin ma ei saanudki surnuaeda minna, sellepärast et ma peale seda kui raskelt haigeks, aga seal sa harjud sellega ära niivõrd et ta ei mõju sul enam sellisena. Nii kui me proovime nüüd kronoloogiliselt edasi minna, sa oled nõukogude armeest tagasi tulnud, mis hetkel jõudis kätte see koht, kus sa said tuttavaks tulevase abikaasa ja ühtlasi Marek Jah, siin oli väga tore, et kui me sõjaväeosast lahti läksin, siis seal sõbrad ütlesid, et küll sa näed, sa abiellud rutem kui aasta sõjaväest kojutulekust, nagu meie sõjalast lahkusest mööda saab. Ei olnud. Mul läks kaks Taivo üle. Ja, ja tegelikult oli nii, et peale sõjaväge, vaat siis oli selline kord haridussüsteemis üldse, et et sealt, kus sõjaväkke sind võeti, millises töökohas see töökoht. Minutit võeti sõjaväkke, aga see õpetaja kohta õiguse kool kadus ära, kus ma õpetajana olin ja siis suunati mind suureni kanti tööle. Ja seal olles jah, jälle vedas, kohe hakkasin pilli mängima, seal oli lihtsalt, oli nii, et ühest kohalikust ansamblist võeti parajasti kitarrimees härra sõjaväe. Ja nad jälle otsisid, kohe, leidsid millegipärast mind küljes tulevase abikaasa ehk Marek emaga tegelt kohtusimegi, nii et mängisin pilliks, tema oli ka seal ja siis hakkas asi kuidagi susisema, arenev ja nii ta läks, siis meil sündis Piret, siis läks veel mõni aasta mööda. Marek. Jaa, jaa, aga mõlemaid. Kuna oma pilli kogu aeg mängisin, siis vahepeal kordamööda käisime siis abikaasaga vahel tööl. Ta oli hommikupoole koolis, mina olin õhtupoole. Aga võib-olla siis ka see, et meil kodus oli kogu aeg muusika. Pisikesi Marekile külge. No üks asi tänu, tänu millele ma ei ole mitte kunagi suitsetanud on see, et ma käisin isaga lapsepõlves bändiproovides kaasas ja kui sul on nendele suur bänd kuus liiget, kuus liiget, siis, kui need kõik kuus tüüpi tõmbavad neid nõukogude aegseid Tallinna sigarette, siis see edaspidi enam elus enam ei taha suitses mitte midagi kuulda. Muidugi kas sa valetad konkreetselt seda päeva ka, kui Marek sündis? Mäletan küll, kuidas sündis, kuidas sind ja seejuures ei olnud, aga ei lastud, lihtsalt ei lasknud juurde ja aga ma mäletan seda päeva, kui ma haiglast koju tõin. Võtsin siis isa auto, panin tahaistmele valge lina kõik ilusasti haiglas ikka tuleb kohe ja ja läksin neile järgi, nii oligi, nii saime järgi ära, siis läksime kohe, kuna Viljandisse Marek sündis ja vanaisa töötas ka Viljandis Marekki vanaisad. Ja siis läksime talle kohe Marekki näitama, nii et ennem kolju läinudki. Äkki siis areke vanaisal ära ja, ja siis alles sõitsime siis koju. Nii et seda ma mäletan küll, ilus päev oli, päike paistis. Marek, missugused on sinu esimesed lapsepõlve mälestused? Ma arvan, et siis ma olin kaks kolmast vana, kui ma tollases kodus veranda peal vaatasin aega lennukeid, siis juhtumine, mis mulle on räägitud, mida me ise ei mäleta, aga, aga siis, kui sulle räägitakse midagi lapsepõlves, siis sul hiljem kangestub see nii, et sa justkui oleksid ise seda selles hetkes. Kõike seda mäletanud. Ema, isa läksid isaks esinema, ema läks kaasa. Ei olnud veel sellised seadused nagu Californias on, et lapsi või üksi koju jätta. Et õde oli ju veidi vanem ka. Ja vanaema pidi kohe-kohe tulema meid hoidma selle ajavahemiku sees, mis, mille vanaema meie juurde jõudis hoidma. Olin mina ära söönud kõik huulepulgad ja vesivärvid vene ajal tehti neid naturaalsetest materjalidest, eks ju. Et mul on kohutavalt maitsesid ja ma mäletan, et mu nägu oli, suu oli, kõik on selline ilus, selline kunstiteos, mäletan suhteliselt hästi esimest kodu. Ja esimene asi, näiteks kui me kolisime siis Kolga-Jaani, kui isa läks sinna tööle ema siis esimene asi, mis ma joonistasin, kirik, kuidagi Kolga-Jaani kirik oli mulle ilmselt avaldas nii suurt mõju selle vaatamine, et, et ma ei olnud siin lapsepõlve hästi palju kirikuid. Minu meelest. Kuidas õde väikevenna vastu võttis? Ei olnud probleeme kuidagi jah, väga sõbralikult, ikka ikka katus, vennant ja nii edasi ja ei olnud mingit sellist. Jah, ei tõrgetega vastuseisu või, või sellise asja, et nüüd on teine pesamuna või mingi teine. Eks ma ikka olen aru saanud, et ta väga ootasin. Sai sai temast Marek sinu jaoks kontserdile ka või järgmistel aastatel. Mis seal üldiselt on, nii et me oleme ikkagi, kuigi meil oli karm kasvatus, me oleme ikkagi väga selliseid ise ise teadlikult ise kasvanud ka kuidagi, et et hästi oma omades, omades maailmades, Piret on võib-olla isegi avatum inimene, kui mina olen, et üpriski enda enda sise sisesellistes maailmades ja elajad ja mõtlesin, et kui sa ütled, et kasvatus oli karm, siis vajab selgitust. Ena sama, ma arvan, üpriski üks-ühele siis, mis oli ema saanud kasvatuse, Isasand kasvatused. Et tööd ma pidin ikka tegema, see oli tollel ajal ei olnud sellist asja, et vanematele vastu räägitud küll, kui ma tänapäeval vaatan, tihtipeale käin külas inimeste sisse, vaatan seda, et kui ma oleksin sellise asja ütelda, oleksin aknast välja lennanud, ilmselt et ilma naljata, et vanaisa isal oli selline, ütles, et mitte meile. Meie olime lapselapsed, lapselapsi hoitakse, aga oma lastel tal oli kogu aeg, et midagi oli, siis ta oli selline, ütlesime kaks, san jala ära. Ma ei tea, milles tähendab, aga igatahes mingi selline ütlus oli tal nagu tal oli ka, muuseas isa, isal oli selline, ütles, et iga kord, kui sünnipäevale mindi, siis tema teinud lilledele vahet. Tema ütles, et võtke mingid karikakrad ka ja kõik magustoidud Talmar rosina ja et tal olid nagu mõisted. Tööd pidi ikka tegema, hommikuti pidi üles ärkama suvehommikuti, siis omanalide Debelle läksime ja pidid sinna minema, sellelt ma olin kohutavalt kehv kõpla ja alati on kõik olid juba vao otsas, nendel viie kilomeetrised vaod ühest külast teise, olid need minu meelest ja mina olin mingi paari esimese meetri peale ma kõik, see oli mulle kuidagi väga-väga ebameeldiv. Jah, ütleme, vahel TPL tähendab siis töö ja puhkelaager puhkust, ma ei mäleta, et, Ma ei mäleta seda. TPL-is oli tavaliselt need lapsed, kes elasid kodus, aga õpilasmalev, need olid kaugelt eemal ja nendel oli peale selle, ütleme füüsilise töö veel, ka muud asjad seal laagris. Debel oli ja nagu noorematele õpilasmalev läks ikkagi juba juba vanemate vanematele, kes said kodust ära Minnaga. Kui sa, Marek, ütled, et sa olid või olete sissepoole pigem siis kas see tähendab lapsena pigem nii-öelda vaikne olemist või sa mäletad ennast sekeldustest ka ikkagi? Mis poisikeste olete, võiks tulla, maitsin kõik sekeldused, üldiselt, kõik sigadused, mida ma tegin, ma olen elus ikkagi jätnud enda teada. Mõni leebem võiks ikkagi praegu meie rõõmuks kõlada. Leebedasid man, nende klassijuhataja, rattakumme tühjaks lasknud, igast asju teinud, sest ma sain selle fantastilise, näed ja mille eest ta sellise kohtlemise ära teenis? Peatuks isegi pikemalt, aga, aga meie läbisaamine jäänud jahe? Ei, ei olnud absoluutselt. Aga sa ometi mõistad, kui intrigeerivalt see kõlab, et koolijuhi poeglased klassijuhataja. Ja see rattakummardaja tänapäeval oleks ilmselt esikaane uudis. Ja kooli direktor peaks minema kohtu alla, et või loobume oma kohastaga. Sel ajal oli see ilmselt normaalne, arvestades teda, võib-olla ta oli harjunud sellega, et ta pidevalt lastaks, neid. Ma ikkagi üldiselt mäletan seda, et ma olin üpriski vaikne, ega ma olen ema käest küsinud, kumb rohkem lapsendas karjus, et ega mina vist väga palju isegi ei, ei ei nutnud. Küsisin isa käest, Marek ei räägi väga, et. Mis tegelane ta siis isale paistis, et ta, et ta a'la sellistesse sekeldustesse võis sattuda? Eriti ei ole siit midagi nagu meenutada, et oleks võinud sekeldusi olnud, sellepärast et meil oli sellest kodus vahel juttu, et kahed, et pidage meeles, et kui te midagi teete, siis alati öeldakse, et kuidas ise oled õpetaja, poeg ja niimoodi käituvad või niimoodi teha. Sest praktiliselt Ta oli siis ja ma tean, on ka tänapäeval, et et heidetakse tajatele, kas kolleegide poolt ette näed, ise oled õpetajaga vaatamine, mida sinu laps, poeg või tütar, millega hakkama sai. Ja meil oli sellest mõnikord juttu, et midagi kui te midagi teete, siis näidatakse ka meile säru sõrmega, eks ole, nii emale kui mulle, eks ole. Ja selle tõttu eri ei mäleta sellist asja, mis oleks vot niimoodi meieni jõudnud, et me oleks nüüd keegi oleks meile öelnud, et vaata, mida Marek peret tegi. Kui seal on rohkem nagu sissepoole, siis ta tegutseb ka vaiksemalt, nagu see, see, see jällegi, see on edukas ka, nagu väga-väga õpetlik on, on see, et igasuguseid asju annab teha ikkagi nagu läbimõeldult ja aeg annab arutust. Aga seesama, et vanemad on õpetajad ja isa, koolijuhte, distsiplineeri Sid, need vestlused, Parexind mingil määral pidasid sa neid meeles või sa ei lasknud ennast häirida. Väga raske on seda ütelda, see siis ma olin juba väga väiksest peale teinud bändi ja niimoodi, et ma ei tea, kui palju ma lasin ennast distsiplineerida sellist, kui vaadata minu edasist tegevust ka või isegi tänapäevast tegevust, et ma kasvõi seda viimast plaati orjantsi siis mõtlesin, et kuidas meil lood peaksin panema näiteks järjekorda, mu sõber ütles seda, et sa ära pane normaalses järjekord seepärast, et see ei ole kunagi elus midagi nagu normaalses järjekorras teinud. Et ma olen kuidagi elanud mingis täiesti oma omaette omaette maailmas, omaette mullis ja kui aus olla, siis vanemad olid küll karmid aga samas, et kui seal mingi asja nagu valinud, siis ega siis enam ei sekkutud, ei öeldud seda, et kuulate teistmoodi või. Aga üks asi oli, mida, mille pärast meil olid küllaltki tõsine jutuajamine oli selles, et ma tahtsin Marekki, pane muusikakooli ja tuli nagu kõne alla, vot siin oli nii, et ta lähim asustatud punkt oli meil Põltsamaa ja ma tean, et mind mitu korda oli Maretiga jutt sellest, et pead muusikakoolid olid kardinaalselt selle vastu ja päris mitu kordanud, võtsin selle teema üles, aga tema otsustas nii. Ei taha ida ja jäigi nii. Samas hiljem ma olen mõelnud, et vaat siin oleks ma pidanud olema järgi. Kaamera on, võib-olla võib-olla ka mitte, mis on huvitav erinevus, ilmselt minu lapsepõlvest oli see, ma ilmselt ei tahtnud minna kooli ka sellepärast, et muusikakooli, et Ma olin üldiselt ikkagi väga kodulemm. Ma siis ei armastan kodust olla väga palju eemal tegelikult. Ja see tegi mind nukraks. Ja, ja see on huvitav, et see elus on kõik nagu täiesti pöördunud edaspidi väga palju sellega tegelema, et reisima, harjuma sellega, et sa oled nagu kõik sinna. Oli ka üks selline situatsioon, kui kui mul olid mingid südame probleemid ja siis ma pidin haiglas, on pikalt keeruline mingi südamelihaste põletik. See oli ka kuidagi nagu hästi keeruline aeg, sest mulle meeldib kodust eemal olla. Vaata, ma sain hästi kangeid süste, mis mulle ka muidugi meeldinud, kõik nõelad ja kõik selline asi on minu elus välistatud, kui ma arsti juures peaksin verd andma isand doonor olnud, andnud liitrite viisi verd ja mina, kui nõela näen, siis mul oleks vaja kiiresti seda käterätikut nuuskpiirituse lõhnaga. Mina kukun ära, kohe selle teha meeldis poisikesena Kolga-Jaanis mängida endale mingite väikeste inimestega neidude pilli teha plastiliinist siis meelis mingi aeg enda sõpradega teha mingisuguseid selliseid kasseti peale raadiosaateid. Ma olin väga halb küll kitarri õpilane, ilmselt isa isa õpetas mulle esimesed duurid, eks ju. Aga mulle meeldis üpris varajasest peale laule ise teha. Mulle meeldis luuletusi kirjutada, mulle yldiselt meeldinud luuletuse alati rohkem lugeda kui kui selliseid proosatekste. Ma ei olnud muidugi suurem asi lugeja kui tolleaegsetele õpetajatele nüüd ütelda, et ma kirjutan näiteks mingeid pikemaid tekste või raamatuid gümnaasiumis oleks saanud isegi täiesti võimatu, et ma kirjutanudki põhimõtteliselt arutlesime kirjutavaid luuletusi. Et see tuleks, nende tuleb nendele ilmselt suureks üllatuseks. Kuna ma olen aeglane inimene, siis ju see on lihtsalt minu valmimise protsess. Ilmselt väga paljud sellised teiste jaoks normaalsed teismelise mingeid hullusid olema, ka hiljem läbi elanud, aga noh, ma ei ole. Loomulikult ma olen sellel teisel viisil ja loen ma siit õigesti välja, et koolist veel lavale tiku ja polnud, aga see on muidugi see, see päris nii ei ole ja ma juba laulsin. Esimese klassis astumisel laulsin seda, et Marekile aabits staadionit või Marek minna kooli, juhhei haaret, poissi, aabitsa ning sellis laul, laulsin ja varem olin ka ikka isa bändiga, ma olin käinud tavaliseks, kindel laul ka. Vaat ma ei oska öelda, aga seda ma esitasin. Isa bändiga üks kindel laul. Nii et siis, kui koolis mingi pidulikum sündmus oli, siis üldiselt sadamad vahetasid teineteist laval välja, et koolijuht pidas kõnet ja siis poiss esines. Ei, see noh siis, kui ma nüüd edaspidine kooli asi oli, siis ma pigem siis ma võtsin endale mingeid teatud, ütleme siin esimest tagasi. Et mängisin rohkem selline plokkflöödiansamblid ja mingid sellised asjad ja ja isegi koolinäidendites ja igasuguste selliste asjast, pigem olin ikkagi tagasihoidlik. Poistekooris laulsin kolmandat häält ja pigem tagasihoidlikum esinemine tulid tagasi taas kusagil mar üheksandas klassis. Kelle panin ma tähele, et Marek köigil laula seal enam ei mängi ja kuidagi küsisin, muusikaõpetaja, kes sulgete. Marek, ihulad sul üldse või midagi, et sa muusikatunnis näed ja kuuled ja siis õpetaja ütles, et sedaviisipidamist eriti ei ole, jah. Ega tegelikult ei olegi pidamistel laulmiseks ajaga. Üllatus oli see, et kui põhikool sai just läbi siis Marek ja need veel kas või aasta nooremad neede otsustasid anda oma bändi kontserdid, kes olid kõik Marekki enda tehtud laulud ja sõnad ja nii edasi ja kutsusid siis sinna muusikaõpetaja ja emakeeleõpet, aitäh ja nii edasi ja siis on meil seal vähemalt tunniajase kontserdi, siis koolis õues seal ühe katuse alla. Ja siis muidugi kõik, imestasid nonäed poiste kiuusikat. Ma ei ole eriti hea koolis käia olnud, aga ma olen selle kooliga. Siis tagantjärgi samamoodi nagu ma kirjutan kirjandeid, aga nüüd ma tagantjärgi kirjutan kooliaks kirjandit kõik ära. Noh, see pole ainuke valdkond, kollektor meeldis, ei meeldinud näiteks sporti eriti teha. Ja nüüd esinemine, kui ta nüüd esineb. Eriti kui N-Euro aegu oli veel siis mul tuleb meelde selline olukord, kus ta jooksis mööda võimla põrandat, ise laulis ja tantsutüdrukut nõudis sedasama ja seda mitu tundi järjest. Ja siis ongi nüüd tuleb välja, et see, mis tal kooliaeg jäi tegemata ka spordivaldkonnas, näiteks venda kehalisi arenenud, on elu kõik sundinud järgi tegema. Mul on eluaeg olnud hästi head õpetajad mind noh, välja arvatud mõne mõningaid, eks ole, aga et. Et kes on olnud piisavalt targad, et nad on ilmselt näinud seda misi, ilmselt minust tuleb nii nagu oli see kehalise õpetaja ütles, et ei pane tähele, et sul läheb neid asju kõige rohkem vaja siit klassist neid kehalise asja ja ma käinud üheski gümnaasiumi kahes tunnis käisin gümnaasiumi kehalises kogu aeg lavastuse peal on ja ja hiljem nüüd, kui me nägime, siis mõtlesin, et näed, et sul oli õigus ja ta ütles, et tegelikult mulle. Ma eksisin selles osas, et vaata mind, mina tegin noores põlves hästi palju sporti, mul põlved läbi ja õlg õlg teeb haigetega. Aga sina, kes tegi õigel ajal sporti tegema, siis kui sul oli seda nagu nagu vaja, ja sport on tõesti, isal on õigus, et see praktiline igapäevane, kerge jooksuring on mulle väga vajalik ka loomeprotsessis väga paljud tekstid. Selliseid pikemad tekstid tulevad joostes. Marek iseloomustamiseks on veel üks huvitav seik oli mul nii, et meil on vähemalt üks õpetaja, kes on olnud nii Marek õpetaja kui minu õpetaja. Ja kunagi saime, mina töötasin juba koolis ja, ja nii edasi, sain temaga kokku ja ta ütleb mulle, et tead, Peeter, ma ei ole elu sees näinud puhast humanitaari, seal, sinu poeg. Kas sa mäletad Peeter end mõtlemas või äkki Marek emaga arutamaski selle üle, et mis temast võiks saada või kes temast võiks tulevikus saada? Jah, vot see on nüüd selline keeruline küsimus ära ja mitte ainult mulle kihti peale Mareki vanaisa püsikrete, mis Marekis saada võib. Ma ütlen, Marek, kes praegu on juba saanud ära, aga siis kui tal need koolid läbi käis, oli väga keeruline sellele mõelda ja leida mingeid otsustustest. Marek lõpetas keskkooli ära, lõpetas inglise keele eriklassi, seniajani ei oska ja nii, et oleks selles suunas hoidmine minna edasi, nagu ta läks, läkski inglise keele peale ja tegelikult õde õde on huvitav veel sellepärast et tal on lõpetanud ülikooli kaks korda õpetanud usuteaduskonna lõpetanud ka ja inglise keele veel hiljem. Noh, seda küll siis Läks ta peale seda praegusesse kultuuriakadeemiasse kultuurikolledžisse kolledžis ja seal ma käisin põgusalt siis tulin Pedasse, õppisin siit siis seda põgusalt ja siis jäävad, olid N-Euroajad ja siis siis ma olen teinud seda, mida me paremaks pidanud ja atan, käinud, sellised erinevad etapid läbi, mida ta kahjuks muidugi ei ole lõpuni teinud ära. Õnneks pigemini. No ei tea, kas see on nüüd jah, meie erinevad arvamused. Aga nüüd võtted edasi, et tal on oma tee olemas. Laule luuletusi kirjutab, võib-olla saabki olema see suund, mida ta elus edasi tegema hakkab kogu aeg. Ja ei oskadel vot siin soovitada. Ja ka tol ajal ega me ei öelnud ka, et mida sa pead konkreetset valima, et see on ikka sinu otsustada, mis sinu elus saab. Meie muidugi aitame kaasa, otsustuse teinud. Siis, kui see N-Euroaeg kätte jõudis ja ikkagi vesi peale tuli, siis mida isa süda sel hetkel sees tegi? Kõigepealt, ma olin väga üllatunud, kui Marek oli koolipoiss ja noor siis. Ta ei kuulanud neid tolleaegset tümpsu, tema kuulas biitleid, Yahollist ja veel tolleaegsed, ütleme minuaegset muusikat ja minu asjad ja minu jaoks oli täitsa üllatus, et kuskohalt see tümps n neuronid tuli vist korra küsinud ka malet, kus äkki sellise peale tulid. Ja aga ma vist päris vastust sealt ei saanud. Ma tegin igasugu sparoodiaid, toonane inimene, kellega ma koos olin, ta ütles, et aga äkki sa teed mingi sellise ansambli, siis tegime ja see oli üllatuseks meile endale ka. Ega me ei planeerinud mingit edu seal minu minu viis olla mingite asjade suhtes kriitiline, aga minu viis ka ennast täiesti välja elada. Mul on väga paljud ütlesid oma tuttavatest ja ka mitte päris võtavad, et et N-Euro ja küll need juuksed püsti, see on üks asi, aga vot nende laulude sisu, et kui jääd kuulama seda sõnumit, mis seal lauludes on. Vot see on, mis on omapärane neurol. Ja sellepärast paljude teda meeldis võib-olla just teksti sisu ja nende pärast. Marek, kui sa mõtled, et kodus mõlemad vanemad on olnud õpetajad ja sa oled kuidagi niimoodi loogelnud pool juhuste kaudu elus kas seal ei ole kunagi niisugust tunnet olnud? Praegu vaevalt, aga, aga ütleme siis, kui inimesed oma eluvalikuid teevad, et sa jooksed lati alt läbi, pidades silmas vanemate ootusi. Ei, seda ma ei, ma ei usu sellepärast, et, et igal inimesel on ikkagi oma oma kindel tee ja mina ei suudaks näiteks olla õpetaja, eks ole, ja ja mul on ju tegelikult elus väga palju ka, selles mõttes ma olen kindlasti palju tööd teinud, aga mul on ka väga palju vedanud, et ma olen seal terve elu teha seda, mida ma tegelikult tahan. Ja ma olen sellest ka ära elanud, selles mõttes vats, ütles, et see on nagu läbi juhuste siis ta päris läbi juhuste ta ei ole ka, siis ta on olnud ikkagi oma peas, ma olen alati tahtnud teha muusikat või olla vähemalt tekstidega kuidagi seotud seda sihti mehe silmis lasknud. Need vormid on ajapikku muutunud ja kindlasti muudu, muutud veel. Sa oled palju rõhutanud tekstide olulisust enda jaoks või loojana selle juures olemist kus kohast sinu jaoks võis alguse saada või kelle mõjud, kui üldse. Mängus on, tema, ei oska sellele ma tõesti ei oska vastata, sest sest ilmselt kõik meil peres või, või sugulaste hulgas on üldiselt üpriski head selliseid salasõnaseadet või, või siis jutustajad pigem sõna seadmis kui sellist sellist ütleme, luuletamist või sellist teiste puhul nagu väga ei tea, võib-olla keegi on sahtlisse kirjutanud. Aga üldjoontes on see kõikidel väga hästi kenal tasemel, et meil ilmselt igav ei hakka kunagi, kui ma kasvõi isa isa vennaga kokku saan, siis, siis neil on huumor terav ja, ja vahe. Üks asi, mida, mille, millest mul on võib-olla kahju, on see, et ma ei ole pärinud seda, et sellist käelist joonistamisoskust ma ei ole, ei ole pärinud siis kui ma vaatan, nende käekirjasid näiteks vanavanemate omasidki või vaatan neid joonistusi, mida nemad on teinud ja kui hästi nad on neid teinud. Sellest mul on kahju, et ma ei ole seda pärinud, see on kindlasti mitte ainult. Kui sa mõtete vanaisa peale näiteks, kellest me oleme siin ka täna päris palju rääkinud, siis kas tema mängib ka sinu kujunemisesse või kasvamise ja kasvatamise loos mingit rolli, mida sa oskad välja tuua? Ma saan rääkida kahest vanaisast, eks üks vanaisa, see, kes antud hetkel elab ja Ma olen ema ema poolt ja tema isa ja isa poolt maimar mõlemad isa poolt, vanaisa isegi võib-olla tänud mind rohkem veel nüüd, kus teda enam ei ole ja kui ma tema peale mõtlen ja mõtlen neid tema igasuguseid ütlusi, see, kuidas ta oli, siis ma näen seal päris palju selliseid n endale asja. Täpselt samamoodi samas ka ema poolt vanaisaga, et väga eestlaslikud, sellised. Ütlemised ja, ja väikseid väikeseid jonnid ja väikeseid Tõgamised, need ma olen kindlasti ka sealt sealt pärinud, et et ma näen hästi-hästi palju enda enda neid liine ka, et mis on tulnud vanavanavanematelt isegi, et et see on huvitav natuke, nad kõik on mind ikkagi ikkagi mõjutanud ja õpetanud elu nägema hästi erinevate vaatenurkade alt. Miks me näiteks isaga nagu hoidume poliitilistest vestlustest? Sellepärast et kui isa hakkab väitma absoluutseid tõdesid, siis mina olen kuidagi sellise kasvata, ise ta mind selliseks kasvatanud minu jaoks ei ole olemas. Selles mõttes nagu absoluutset tõde, et kui keegi midagi kindlalt väidab, siis mul on selline harjumus, et isegi kui ma olen hästi meelde. Ma pean vastu vaidlema, et elu on ikkagi värvilisem, kui ainult see üks igav hall ala. Mis mõtteviisi või meelelaadi või ellusuhtumist on isa ja ema sinu jaoks kandnud või kujutanud mingeid mõtteviisid, mis on tulnud ühelt või teiselt. Üks, mis on tulnud, kindlasti on see, et et elus peab hakkama saama ükskõik, mis situatsioon on siis elus, sa pead mingites hetkedes õppima seda, et kus midagi ütelda, kus midagi ütlemata jätta. Ma ei oska nende kahe vahel tegelikult suurt vahet teha, sest see on ikkagi moodustanud ühe sellise kindla kasvatusprotsessi. Vaata, kui sa räägid vanaisadest vanaemadest, siis nemad on sinust nagu natuke kaugemal, sa oskad neid rohkem helistada, aga emad-isad, sa tegelikult sellise kui on nagu halb sõna, aga, aga neid on nagu väga raske. Raske eristada. Et ma ei saa ütelda seda, et vaata, ma olen kirjutanud laulu näiteks kuidas elavad ema ja ja vanaemast olen kirjutanud laulu. Et see ei tähenda sedasi vähenda tegelikult minu vanaisade või või, või siis isa olemasolu. Lihtsalt see on selge, et poisslapsed tihtipeale hoiavad rohkem ema ema niimoodi vähemalt väidetakse, vajavad rohkem ema ema poole. Twitterid loevad rohkem nagu on nagu isaga, nagu suurem side. Aga, aga ma ei, sa ütled seda, et kui ma neid laule laulan näiteks kuidas elad, ema, et ma ei mõtle ka isa peale. Et kui me tänapäeval mõtlen, eks elu on olnud pika ja eks meil me ei ole olnud kunagi selline perekond, kes nüüd on mingid meeletud. Ja ma ei ütle seda üldse halvustavalt, teiste kohta ei ole olnud kunagi selline. Kallistan perekond, eks ju, et või me oleme lihtsalt teineteise kõrval elanud ja õppinud teineteisest lugu pidama. Aitäh selle jutuajamise eest, see oli sümpaatne, Peeter. Tänan tulemast. Aitäh, Marek, aitäh. Aitäh sulle. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku. Täna vestlesime isa ja pojaga, Peeter Sadam ja Marek Sadam olid külalisteks. Minu nimi on Sten Teppan, aitäh kuulajatele ja kohtume taas.