Tere, kuulajatele ja suur-suur, aitäh, et olete valinud vikerraadio. Me alustame murdmaade perekonnaõed-vennad jõudsid kõik kaugele. Erialad olid seejuures erinevad. Ivarist sai geoloog ja Allanist arhitekt kaist füüsik ja pesamunamaist Estonia baleriin ning hiljem ballettmeister Mai Murdmaa ongi saatekülaline kaasas kahest pojast vanem peamiselt ansambli Metro Luminal looja ja liidrina tuntud Rainer Jancis. Kuna Raineri Lätist pärit isa oli pianist ja klaveriõppejõud ning vend Kaspari kutsumus on filmindus, saame kaasa elada väga loomingulise perekonnalugudele, lapsepõlvest ja noorusaegadest. Mina olen Sten Teppan, soovin head kuulamist. Mai tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Mai, teie kahest pojast on siis kaasas vanem täna, et neid vanemate ja lastejuttusid rääkida. Rainer, rõõm näha. Tere. Teie teine poeg on mai, Kaspar, kuna teda ennast siin ei ole, siis me võiksime mõne lausega rääkida, kus tema oma elu praegu elab. Tegelemine. Kaspar on, ta tegi filmi kapten Morten see osutus rahvusvaheliselt üsna edukaks etendus ja või see film ja ta käib kogu aeg festivalidel, nii et tegelikult praktiliselt Ta nagu. Ja siis, kui ta siin on, siis nad teevad toikaga mingit uut filmi. Nii et siis nad teevad siin tööd, aga tegelikult põhiliselt ta käib mööda festivale, nii et praegu on ka festivalil. Ta on kuskil 26. maas olnud selle filmiga. Jah, mai mõlemad pojad on omal moel sattunud loomingulisesse tegevusse. Kui ta selle peale mõtlete, siis, siis on see iseenesest mõistetav, võttes arvesse, millisest kodust. No vot, ma arvan küll jah, sellepärast et muidugi ma ei ütleks, et, et nende lapsepõlves oli pilvitu, sellepärast nad mõlemad komplekssed ja kooliga oli neil piisavalt pahandusi, aga kodus oli niisugune loominguline atmosfäär, sellepärast et isa oli pianist ja, ja kogu aeg oli muusikamajas ja noh, kõik teemad keerlesid ikka kunsti ümber, nii et selles mõttes on ta andnud, on kodus saanud küll selle impulssi. Mõlemad läksid noh, oma koha just üleminekuaastatel Rainer oli otsa, koolis sai sisse kui pianist. Aga kuna klassikaline muusika teda ei huvitanud, siis ta nagu loobus sellest otsa koolist. Siis ta nagu oli nagu niuksed otsingud, mis õppisid siis kitarriga. Ma küsin seda ema käest ka kohe, aga Rainer, esmalt kuulaks sinu versiooni, teil on Kaspariga vanusevahet umbes kuus-seitse aastat või kuus ja sinu kasuks olete siis vanem poeg minu kasuks, kui sarnased või erinevate kaks olete arvestanud? Seda, millise sagedusega meid igal pool sassi aetakse, Ni Kaspariga, öeldakse. Rainer, kui mulle öeldakse Kaspar pidevalt, siis siis ilmselt inimesed näevad meis suuremat sarnasust, kui me ise seda teeme, sest me oleme kasvult erinevad kehaehituselt erinevad ja mina ei ajaks meid kahte sassi nagu kaksikuid, ma loodan, et oled minuga nõus, et kes meid kõrvuti näinud on, ei tohiks sassi ajada, ma ise ka imestan aega, inimesed seda teevad. Näiteks hiljuti mul oli Metro luminali ka kontsert, olime peaesineja tulija festivalil ja siis seal oli üks mees, kes tahtis muga tulla kogu aeg juttu rääkima, ta õudsalt hüppas lava ees ja, ja seal kohe oli näha, et ta iga minut tuleb muga midagi rääkima ja ta võttis õudsalt hoogu. Ja siis lõpuks tuli sinna lava taha ja võttis mul kak kahe käega ühe käe ümbert kinni, ütles, et aitajaga. Räägin veel ühe huvitava jutu ja see puudutab. Meie tuntud korüfeed Linnar Priimäge, keda ma tunnen tegelikult juba aastaid ja kunagi ammu sai pidevalt istutada 90.-te lõpus kohvikus nagu kreppe riiuli kunagi Müürivahe tänaval ja siis Linnar Priimägi istus seal ühes lauas oma kambaga ja mina suhtlesin väga tihedalt enesesse päriga, tol ajal istusime teises lauas ja nüüd hiljuti. D mõned aastad tagasi ma täitsa juhuslikult nägin Linnar Priimäge kuskil linna peal, ta oli sellises heas tujus ja ütles, et tere, tahtsin suga juba ammu rääkida, et ma olen sinu väga suur imetleja ja siis ma alguses tundsin ennast liigutatuna, nüüd etnovjort, hoking, tunnen sind juba paarkümmend aastat ja midagi sellist sammu löönud ei ole ja siis ta ütles. Ja eriti vot see teatrietendus, vot see siis ma hakkasin juba mõistma, et midagi on siin nagu valesti. Ja siis lõpuks nagu selguski, et ta räägib omast arust minu vennaga et tegelikult ajas kõik sassi minu tegemised ja mu venna tegemised oli pannud need ühte patta ja kujutas ette, et, et see on see üks inimene, kes teeb kõike, teeb seda muusikat, teeb seda, seda filmi ja see kõik on üks inimene. Kui tema kogu oma eruditsiooni juures ajab mind ja minu venda sassi siis mul tekkis küll väga suur küsimärk õhku. See on tõesti natukene kummaline isegi kuulata, aga ema versioon olemuslikult kaks poissi omavahel on nad ühtmoodi või pigem nagu ma kahtlustan, üsna erinevad. Erinevad ikka päris erinevad. Kaspar on noh, niisugune, kuidas sulle öelda, niisugune igas mõttes hea poiss. Ja, aga no Rainer on palju komplitseeritum isiksus ja selles mõttes ei, nad on, annad, on erinevad, aga nad, tõmme on neil teineteise suhtes küll. Nende vastastikune tõmme on päris suur, haagivad hästi, jääd haagivad hästi ja siis tegelikult ütleme niimoodi kultuuritase ja elutunnetus on neil ikka võrdlemisi sarnane, mõlemad on suhteliselt noh, nihukesest elu, sügaviku sööbivate inimesed, nii et tegelikult, et nad on erinevad oma temperemendiltega ellusuhtumisest nad väga palju erinevaid ei ole. Me varsti jõuame ringiga Raineri lapsepõlve ja nooruspõlve juurde ka ja saame nendest momentidest ka vennaga võrdluses siis ema vahendusel veel kuulda, aga me alustame selle saateajalisi rännakuid seekord 1930.-te aastate lõpust mai kui teie sündisite. Ja see aastaarvu mainimine või, või perioodi mainimine annab juba tegelikult üsna hästi meile teeotsa kätte. Te olete May sõjaaegne laps. No vot jah, mina sündisin 38 ja eks ole, riigipööre oli 40 ja minu ema ja perekond üldse oli niukseid, vasakpoolset intelligendid, keegi ju ei teadnud, mis riigipööre tähendab, mis tegelikult tähendab, ja ta kirjutas. Ma ei mäleta, mis ajalehes ta Kirtuxe tervitava sõnumi ja siis muidugi sõja ajal oli selge, et me ei saanud jääda Eestisse ja terve perekond. Me läksime vehkatsiooni ja elasime Siberis. Aga kuna ema on, eks ole, niisugune boheemlane ja, ja tal ei ole mitte mingit, teeb õiget noh, ei olnud tol ajal mingit elukutset. Siis me võrdlemisi nivelisime. Et minu lapsepõlv möödus vene ahju vene ahju peal, kuna ahju pealt alla tulla oli võimatu, sest põrand oli jääs. Nii et tegelikult meie ainult läksime sööma ahju pealt alla sööma ja see söögiga oli ka, kui ei oleks olnud Eesti välja saadetuid, kes varem olid välja saadetud, kes siis abi abistasid meid sellepärast et muidu ma ei oleks lihtsalt nälga surnud, sest ema tahtis ka teha revolutsiooni ja läks Moskvasse ja Moskvas muidugi ta midagi välja ei tulnud. Siis ta tuli meie juurde tagasi, aga, aga noh, ega majanduslik olukord siiski selles mõttes ei paranenud ja isa mobiliseeriti tee ja jäi kadunuks, nii et lihtsalt meil ei olnud ma ainult ühte episoodi, mäletan seal ahju peal, kui isa isa oli viiuldaja peale selle, et ta oli kunstnik, ta oli ikka viiuldaja, siis mäletan ühte jõulud, kus isa mängis viiulit. Aga teil ikkagi on mälupilt olemas? No ainult see, kuidas ta sealt heli on, aga mälupilt ei ole, heli on, tähendab, see situatsioon on mul meeles, siis tulime tagasi, eks siis muidugi see virelemine jätkus, sellepärast et neli last ja ema ajakirjanik võib ette kujutada, mis, mis majanduslik situatsioon oli. Mai, kas teie mälupildid esimesed, mida te arvate end mäletavad lapsepõlvest hakkavadki Siberist. Hakkavad Siberisse hakkavad Siberist ja Siberis, meil oli maja ligidal, oli niisugune väga ilus. Kasemets, Kasemets on mul meeles ja seal oli järv ja järve ääres tähendab WCd kui niisugust nad ei tookord, see oli võõras asi seal ja siis selle järve ääres olid, vabandage, tohutu hunnik. Nii et ma alati alati imestasin, kuidas niimoodi, noh, niukses mustuses inimesed saavad elada, kui te kujutate ette, et neli last ja olime põhiliselt vanaemaga ja, ja, ja noh, ma ütlen, et vene välja Eesti välja saadetud, kes juba varem olid Siberisse saadetud, nemad ikka väga palju aitasid meid tegelikult Siberis me olime kaks aastat ja siis me olime Tšeljabinskis, see oli suurem lind ja seal sai ema juba tööd. Siis oli Tšeljabinskis ja me elasime nagu suure rõdu peal, kui meil korter nagu ei olnud, üks suur rõdu oli ja ja vennaga juhtus õnnetus, ta tõmbas endale kaheksa liitrit keeva värvi endale peale ja siis ta oli muidugi põlenud ja siis ta oli haiglas ja ja jäigi Venemaale, kui meie juba tagasi tulime, seda tuli hiljem tagasi. Et igasuguseid, täitsa need suur suur rõdu, kus me elasime ja minu rõõmuks oli, oli rõdu all koer poegadega. Nii et ma ei oska öelda, ega lapsi laps ei tunneta ju tegelikult see oli. Tegelikult see lapsepõlv oli muidugi võrreldes rõõmuküllase lapsepõlvega võrreldes ikka võrdlemisi sünge, aga huvitaval kombel me hoidsime teineteist, meie vanaema oli positiivne ja ma nagu ei tunne niisugust, et, et see oleks väga, väga õnnetu lapsepõlv, võib-olla kuskil konfliktsus perekonnas, kus ema isa tellides ei salli ja, ja sõitlevad ja, ja võib-olla see on palju hullem kui niisugune ohvri lapsepõlv. Mis tegevusi te mäletate just sealt Siberi ajast ja vene majast üldse, et mida, mida teie lapsepõlv selles mõttes endast kujutas? Oli seal midagi toredat teha või kuidas te oma päevadesse sisu üldse leidsite? Ja, ja nii palju, kui palju me seal seal kahju peale saime tegutseda ka mingit mänge kui niisugust? Noh, ma ei mäleta, ainult siis, kui me juba Tšeljabinskis oli, siis ma käisin, läksin lasteaeda, no siis olid nagu lasteaiamängud ikka. Aga, aga noh, nii nagu meil praegu kujutatakse ette, et lapsed Me ei saanud lihtsalt mängida, seal oli niivõrd külm. Suveti soti, no ma ei mäleta, mis mängima me mängisime ju siis tavalisi laste mänge. Aga noh, Ivo oli muidugi see, kes andis tooni, kuna tema oli ekslike, vanem on niivõrd palju ja Kai ja nad kõik olid minust olemad all on muidugi on alati aktiivne olnud, nii et eks meil siis omavahel seal mingid mängud olid. Kuidas perekond hakkama sai, selle teadmisega, et isa nüüd ei ole, et kas oli arvatav ka ette ka, mis juhtuma hakkab või pigem ikkagi elati teadmises ja lootuses, et ta tuleb tagasi. Ja isegi peale sõda veel me ootasime. Peale seda, kui oli juba, eks ole. Olen juba olime, elasime juba siin nõukogude liidus, ütleme niimoodi, et, et me ootasime, ei saa, kogu aeg ootasime. Et noh, on versioon, et ta tõesti kuskil Läänes oli, ta sai põgenema, aga, aga ta narkoendast ei andnud, nii et ma ei tea seda, aga me ootasime. Ootasime küll, kuidas emaga hakkama. No sai muidugi raskustega, aga kuidagi sai hakkama, muidugi meil oli, vanaema oli niisugune, ütleme, Inkerneerinud hingele, et saad aru, vanaema andis tooni tervele tervele, selle asjale ja ta oskas siia teha ei, mitte millestki. Isegi minu klassiõed rääkisid, et meie majast ei saanud kuidagi enne välja minna, kui vanaema ei oleks neile midagi pakkunud, aga pakkusid pakkuda. Nii nad ütlesid, et kas te kas või teetassid ja ka midagi meil alata. Nii et tegelikult vanaema oli tõesti haruldane inimene. Mis vanusest ja tagasi Eestisse jõudsite? Me jõudsime 44 järelikult mina olin kuueaastane. See tulemine, kuidas lastele ja teil eeskätt mõjus, oli see niisugune sündmus, millest te saite juba aru või vanusele ikkagi niivõrd. Ei no muidugi sai värv muidugi meil oli ju vanaisa siin erans murdma see haridustegelane ja me teadsime, kuhu me tuleme ja muidugi kurba aitas meid väga palju peale sõda. Sest et meil ei olnud Te olite siis me elasime seal koolimajas sellesse 21. keskkooli koolimajas. Ja siis hiljem saime alles korteri, mis oli ühiskorter ja noh, ei olnud hüsteeriliselt head, elamistingimused. Ma siin saates alati küsin selle kohta ja küsin May teie käest sama moodi, et kui te mõtlete kasvamise ja kasvatamise peale, siis kas võttes sündmusi olustiku arvesse oli kellelgi emal või vanaemal siis aega sellega tegeleda või? Ei noh, kasvatamine kui niisugune oli iseenesest mõistetav, sellepärast meil oli suur pere ja me lihtsalt kasvasime Nendes tingimustes ja suhtlesime ja rääkisime ja aga ma ei mäleta, et mind oleks keegi kasvatanud. Tundsime neid olusid, kus me elame ja kuna meid oli neli, siis me olime nagu üks perekond kõige tõsisemalt võetuna ja, ja noh, toetasime teineteist. Ja ma niisugust asja nagu kasvatamine nagu ei tea kõiki pärast koolis pärast juba juba kaheksa-aastaselt juba balletikool, mis, mis muidugi kasvatas mind, nii et nii et ma ei mäleta, keetke, mingisugused probleemid oleks, probleemid olid võib-olla natuke Allan Murd paga, sellepärast ta oli väga temperamentne konflikt ja noh, niisugune andekas, väga ja tark ja ja võib-olla temal olid konfliktid, aga nyyd kellelgil nagu ei olnud Teie püüdsite olla hea laps. No ma lihtsalt ei mõelnudki, seal on hea või halb. Ma lihtsalt elasin nendes tingimustes. Tänu millele tänu kellele te avastasite endas huvi balletis Vastu ema ja anna ma esimene, kes oli balleti balletikooli direktor, olid omavahel sõbrad ja, ja, ja siis seal tegelikult ma läksin balletikooliraha pärast, sellepärast et seal oli stipendium. Balletikoolis oli stipendium ja Anna maitseemia tahtis perekonna aidata ja võttis mind ka balletikooli. Et ma saaksin stipendiumi ja oleks väike väike tugiperekonnale. No siis ma osutusin nagu andekaks ja siis ma jäin sinna balletikooli ja siis nagu läks, nagu läks, nagu läks. Kas ma saan teist õigesti aru, et sisuliselt balletist väga palju ei teadnud või huvi ei? Ma olin täitsa rublituma, olin niisugune tänava vul, meeldisid igasugused poiste mängud ja niisugust üldse. Ma ei olnud niukseid, et minust saab baleriin, Niukest mõtet mul üldse ei olnud, ma läksin raha teenima 14 15 aastaselt, ma hakkasin nagu aru saama, et see ikka midagi tähendab ka ja et selles on mingi mõte sellel balletile ja nii edasi, siis nagu aga enne ma käisin lihtsalt raha teenimas balletikoolis. Mul oli väga palju vene sõbrannasid, sellepärast et balletikoolis oli palju venelasi ja siis nagu suhtlesime, suhtlesin palju vene venelastega ja õppisin selle keelega siis ära ja mul olid sõbrannad ja sõbrad olid põhilised vene vene rahvusest. No nagu te ütlesite, te läksite alguses balletikooli nii-öelda raha teenima, see on tegelikult üks kaunis keeruline viis minu meelest raha teenida. Alus. Ja samas samas ma olin suhteliselt, mul ei maksnud see midagi, sellepärast et ma olin füüsiliselt väga andekas, nii et ma käisin. Eks mul oma lõbu ka ikka oli, muidugi ja Hendrik kerge oli sellel ajal balletikoolis. Endrik Kerge ikka väga palju suhtlesime. Me olime nagu eetri kergega kaks tänavapoissi tänavas tüdruk. Poiss. Kuivõrd te nägite tulevikku selles elualas, kuhu te sattusite? Kuskil 14 15 aastaselt hakkasin nagu tajuma seda klassikalist koolitust ja noh, ma nagu selleks läks nagu niimoodi, et, et kõik käisid ja kõik tegid ja noh, mina ka ja ma ei kujutanud ette, et minust nüüd päris baleriin saab, aga aga kui ma lõpetasin, siis ma lõpetasin hästi ja, ja ja noh, mind võeti kohe teatrisse. Ainult et ma sain ainult kaks aastat tantsida, kuna mul oli põlvetrauma ja ja siis hakkas see ballettmeistriotsingud Nojah, ja täpselt nii õhukesel jääl kõndimine, see. Vot see ongi, eks jah, mingi komisjon tuli, ma tahtsin väga kõrgele hüpata ja ja siis maandumine oli väga ohtlik, Olisse maandumine ja siis oli põlvetrauma ja siis. Ma enam pärast seda enam tantsida ei saanud, põlvetrauma liiga tõsine. Aga ma ei tea, ma läksin siis kohe Tartu Ülikooli ja kuidagi see läks võrdlemisi sujuvalt. Ja siis ketis, kus, kus, kus muidugi minu esimesi hobuseid väga hästi vastu võeti kuidagi, ma ei mäleta, et see nii hirmus tragöödia oleks olnud minu jaoks maailm lahti ja ta minu elu päris ära ei rikkunud. Kuskohast saite tuttavaks oma tulevaste laste isaga? Moskvas tema õppis Moskva konservatooriumis klaverit ja jutt käib siis Valdis. Kes oli rahvuselt lätlane, Tallinn? Lane ja need rändab ja, ja Kaspar on tegelikult lätlased rasvaselt, kui isa järgivad. Rainer, kui sa mõtet ennast lapsepõlve, siis mis pildid sulle kõigepealt sealt meenuvad? Kõige varasemad lapsepõlve mälestused on mul vist, et vanaema siis minu ema korterist, mis oli kolde puiesteel või kolde puieskolde puiesteel ja Stroomi ranna lähedal, et, et minu jaoks varasemaid lapsepõlve mälestusi on see, kuidas mal Stroomi rannas ise tuld tegin tikkudega. Vanaema oli kõrval ja ma olin selle üle väga uhke ja siis teine mälestus on seal. Kolde puiestee selle, viiekordse halli paneelmaja taga oli lasteaed, kuhu ma ei tahtnud minna. Seda ma mäletan ka selgelt majand lasteaias magama, kui see magamise hetk tuli. Mulle oli väga suur piinlemine seal voodis lihtsalt väherdaja ja teeselda ja lasteaiakasvatajad olid alati väga kurjad, kui seal maganud, aga mul lihtsalt ei tulnud lasteaias und. Headel hetkedel tulevad ka mõned muud viiksatused, aga kõik need on sellised täiesti juhuslikud pildid, sellised seosetu pildid, kas mingisugune asi või mingisugune. Riias Riiast on sul küll mälestused kindlasti? Ahah, minul sul ei ole vä? Ei, mul on, Riiast, on üksikud mälestused. Jah, mu isal oli klaveri peal pealuu, mida ma kartsin ja see oli päris inimese kolju. Ta oli saanud selle kingituseks mingilt oma arstist sõbralt, kes oli selle vist kuskilt kliinikumist igal juhul, see oli päris inimese vea, ma siiamaani mõtlen, et kuidas ta tohtis oma klaveri peal hoida kellelegi reaalset pealuud pärispealuud, mitte mitte koopiat. Aga see oli meil klaveri peal kogu aeg koos pussnoaga kõrvuti. See ei olnud selline terav pussnuga ka selline hästi suur pussnuga ja tänu sellele pea luulema julgenud koju jääda, sest mu isa pidi alati, kui ta läks kuskile, tal olid Trio konservatooriumis klaveritunnid, ta oli dotsent, professor õpetas pianisti. Siis ta pidi selle pealuu viima naabrite juurde hoiule, sest ma keeldusin sellega üksinda jäämast sinna kord. Pärisin kuidas teie pereelu üldse välja nägi, et saite tuttavaks Moskvas? Me räägime praegu siin hetkedest Riias, ma saan aru, et su isa elas Rainer Riias vä? No ja me elasime kahe linna vahel võrreldes oli küllaltki sagedasti meil noh, niimoodi, aga tegelikult tõelist pereelu siiski ei olnud, kuna tema oli Riias ja mina olime Tallinnas, nii et ta käis vahel nädal vahel nädalalõpud ja kuidas mina olin mõnikord Riias pikemat aega ja, ja, ja ütleme, kuma ja raseduse ajal ma olin Riias näiteks, aga aga, aga ma selle perekonnaga me kogu aeg käisime läbi see tore niisugune läti perekond ka, muusikainimesed kõik. Et noh, niimoodi kahe kahe linna vahel me elasime sellepärast et Valdis tahtis küll Tallinnasse tulla, aga ta ei saanud tööd. Konservatoorium ei võtnud teda ja siis ta siis seda ei toiminud. Mida sa Rainer suhtluses isaga sinu jaoks tähendas? Ma kujutan seda olukorda ette, et kogu aeg teda nii-öelda kohal polnud. Aga kui lähedaseks sa siis selle nii-öelda distants läbikäimiseks. Peal temaga said. Mina nii ei arva, mul ei ole kunagi olnud sellist tunnet, et isa ei ole või teda pole kohal, et teda oli täiesti piisavalt palju või et ma oleks mõttes kunagi süüdistanud oma isa, et ta ei ole perekonnaga või midagi taolist, mul ei ole, vannun, panen käe südamele. Ja, ja tegelikult nii palju, kui mina, isa mäletan, siis ta oli fanaatik. Ta oli täielik harjutamise fanaatik, nii kui ta sisse tuli bussist esimene asi, ta pani koti kuskile ära. Aga siis ta läks klaveri juurde ja hakkas mängima. Esiteks, ta oli väga hea noodilugeja, ta võttis lihtsalt noodi ette ja mängis kohe šopääni Bachi Mozartit. Ta rääkis alati muusika, mis on vähem kui 300 aastat vana, pole mitte midagi väärt. Et sellise kasvatuse olen ma saanud kaasa kodust. Ja loomulikult ta oli suur Bachi fanaatik ja ta mängis hästi tempereeritud klaverit, esimest ja teist vihikut, seda ta mängis kuni elu lõpuni. Tal olid mõlemad vihikud, olid tal peas, see on päris palju. Mõlemis on siis ikkagi väga kaalukas Harberellüüde, Jofuugasid ja isegi olen neist mõned kunagi pähe õppinud koolis ja see on aega võtnud. Ja selles harjutamise meeleolu selles, et keegi kogu aeg mängib teises toas pilli, selles ma olen üles kasvanud. Ja tegelikult ma olen ise praegu selline mees. Kas sa läti keelt said ka õppida? Ei, läti keelt pole kunagi selgeks õppinud, pin läti keeles pole kunagi suhtlust olnud, mu isa oskas eesti keelt. Ta õppis selle eesti keele ära kohe, mina mäletan oma isa kogu aeg eesti keeles rääkivana. Ehkki noh, me kumbki Kaspariga ei räägi läti keelt. Ja ehkki me oleme Riias olnud, me ole kunagi seal olnud, esiteks piisavalt kaua. Me oleme kumbki käinud lati lasteaias ega midagi sellist. Ja oma isaga oleme suhelnud kogu aeg eesti keeles. May, kuidas. Õigupoolest niisuguses olukorras teie hakkama saite, kui laste isa kogu aeg silmapiiril ei olnud. Hästi, Me nägime seal Koraineri Noh, mul oli, mul oli, eks ole, ema ja meil oli lapsehoidja väga hea lapsehoidja, mul on vedanud, olete lapsehoidjad. Nii et mul oli väga hea lapsehoidja, nii et ma ei, ma võtsin seda kui fakti ja muidugi kõik ootasid tulekut ja see oli niuke rõõmupäevad, kui, kui ta oli nii, ta tegelenud, käis koolis surmani meie juures isegi siis, kui me olime lahku läinud ja, ja meie majas oli teine mees, ta käis ikkagi kuni surmani, käis mees. Rainer kas muusika viis sind endaga kohe kaasa ja kui sa juba mainisid, et vot niimoodi sind lapsepõlves kasvatati, siis kas sa seda kasvatamise aspekti hindabki läbi muusika või või on sul mingeid hetki, mida praegu meenutada muude eluasjadega seoses ka, et oldi sinuga ranged, oli selleks üldse põhjust. Kui sa. Kui sa olid poisikene, mina ei usu kasvatamisse, mina usun ainult kasvatamise läbi eeskuju, sellepärast tavaliselt lapsed ja inimesed alati nad järgivad eeskuju, kui neil on midagi meelepärane. Ja, ja, ja see, see toimib alati kõige paremini. Ja tavaliselt, kui sa vaatad ka nagu teisi inimesi, siis nad ikkagi üritavad oma vanematelt võtta üle neid asju, mida nad nagu austavad ja mida nad peavad nagu suureks või mida nad on lapsest peale imetlenud. Et see on tegelikult võib-olla vanemad annavad neile selle konteksti, et mille poole elus püüelda, et mis on need väärtused, et, et ma ei tea, et kui sa oled mingist provotaarsest perekonnas, siis võib-olla võivad olla sellised ideaalid, et sinu jaoks on võib-olla tähtis mingisugune suur auto või mingisugune saada kunagi mingi suur korter kesklinnas on mingis asjas, kui sa oled pärit perekonnast, kus on tähtsad mingisugused teistsugused ideaalid, on ju, et, et võib-olla et saavutada kunstis või muusikas midagi ja sa arvad, et see on tähtis elus siis sa võib-olla püüdled selle poole, ma arvan, ma arvan, nii. Millisena sa end lapsepõlves ise mäletad, sa kuigivõrd juba asjadest rääkisid, aga kas sa suudad ennast ka muusikast välja mõelda ja nii-öelda tavalise poisi tegevustesse, mis sulle pinget pakkus? Ma vist ei ole päris tavaline poiss kunagi olnud, et loomulikult on mingisugused mudelautod kuskil olnud, mida on ihaldatud ja nätsu on ka vene ajal tahtnud tahetud närida nagu nagu kõik ja ja kommisabas on seistud ja nii edasi, aga, ja päti on ka tehtud. Kindlasti. Ma mäletan näiteks muusikakeskkoolis esimeses klassis üks hetk, mida ma väga eredalt mäletan, on see, peale tunde. Ma olin, jäin alati kooli millegipärast hulkuma, kui kõik olid ära läinud ja hulkusin peale tunde veel koolimajas ringi, see oli ka probleem, sest et vanemad kutsutud eriti tihtipeale välja sellepärast et miks Rainer peale tunde jääb koolimaja peale hulkuma, ma ei tea, miks, aga mulle meeldis tühjas koolimajas hulkuda. Ja seal üks põhjuseid oli sellepärast et muusikakeskkoolis keldrikorrusel tegutses bänd. Ja ma olin selle bändi avastanud ja ma ma ei tea isegi, kes seal selles bändis mängisid, aga igal juhul ta nägi siuke natuke deeply moodi välja niimoodi välimuselt, et noh, visuaalselt ja ma vaatasin, piilusin, ma kuulasin seda sealt akna akna tagant seda bändi ja vaatasin, kuidas suured poisid võtsid omavahel, vahetasid plaate, ma nägin vinüülplaate ja see tundus mulle kohutavalt, et tähtis asi. Ja ma mäletan, et juba sellest ajast peale ma joonistasin kodus bändi pilte n n enda bändi pilte. Et see oli kindlasti üks väga suur mõjutaja mu elus ja, ja, ja kui ma seda bändi sealt läbi selle akna vaatasin, ma isegi ei mäleta, mis muusikat nad mängisid, et kindlasti mingit apelsini ja ma ei tea, mis tollel ajal populaarsed populaarsed asjad olid. Ma ei mäleta ühtegi lugu, ma ei mäleta, mis muusikat nad mängisid, aga see Risto oli ikkagi midagi nihukest Rockiliku ja juba siis hakkas mulle tunduma, et see muusikakeskkonnal niukse igav asi. Kuidas sa üldse sattusid sinna, ise vaevalt oskasid tahta ju, eks? Ei ma sinna ei osanud tahta küll aga, aga kuidagi kuidagi ma sinna sattusin. Emapanija ja nii ta läks, aga hiljem me kolisime sealt. Me elasime mustamäel tol ajal ja siis me kolisime sealt ära. Nii et ma pidin seal muusikakeskkoolis käima. Käisin ühe aasta mingi number 18 bussiga iga päev pidin sõitma tund aega koolitund aega tagasi ja siis mingi mingi hetk, ma tulin sealt ära ja läksin oma nii-öelda elukohajärgsesse kooli. Aga ema pani Raineri muusikakeskkooli sellepärast, et. No sellepärast, et tal oli nagu eeldused selleks kuulmine ja muusikaline kuulmine ja isa isa eeskujul ka muidugi kuna see oli loomulik asi, et meie peres on muusika, siis ma panin ta nagu muusika. Kuidas kodus väljendus? Kui kodus oli alati klaver, siis klaverit klimberdasid mõlemad Kaspariga, aga, aga noh ka Rainer ka ja siis nagu no ma ei tea kuidagi. Kui isa on õppejõud ja muusik, siis kuna anded on olemas lapsel, siis kuidagi on nagu loomulik, et talle muusikakoole Sulle tundus see ka loomulik või ühel hetkel siis mitte nii väga enam või see lihtsalt keskkonnana ei olnud sinu jaoks päris õige koht. Ma tõesti ei tea, see oli see oli nõukogude aeg ja mul on alati olnud probleem nõukogude heliloojatega ja kuidagi selle morbiidse hoiakuga, mida see nõukogude ühiskond endast kujutas. Et ma ei ole seda kunagi vastu võtnud, et esiteks ka see, et kui ma olin kodus, kuulasin huvitavat muusikat, ehk siis Bachi ja Mozartit ja Schuberti, mida mu isa armastas, siis seal muusikakoolis olid partokia vene heliloojad, mis mulle üldse ei meeldinud. Mulle ei meeldinud juba see muusikali repertuaar, mida mängima sunniti, kõik need juba linnukesed tüüpi lastelaulud, mis mulle ka pole kunagi meeldinud, mis minul see ei tekita mingeid nostalgiavärinaid ega mingeid hingelisi tagasivaateid ja see tundus mulle õudne. Selline saade oli 77. aastal või 76. aastal nagu helijälg. Kas mäletad, tead sellest, mida on tuttav ja ja sealt tulid, mängiti nii-öelda vähe nii palju, kui seda oli, mängiti ka nii-öelda välismaa muusikat ehk siis sviiti ja Susiku atrat. Ja mulle meeldis see Kaspar oli veel vähem talvist pool aastat või ka ta ei olnud nõus mängima seda repertuaari, mis lastele pakutakse ja ka tegelikult Kaspari muusikaharidus jäi üldse pooleli. Rainer läks vähemalt otsa kooli ja ja nii edasi, aga Kaspar lihtsalt nad ei saanud seda mängida, lihtsalt neil ei olnud, see huvitab see siis, kas tegelikult Ta oli, ma ei tea, kas ta oli aasta või ei olnud aastatki muusika. Oli see, kui ühel hetkel ilmus vend sinu ellu, sa olid siis juba parajalt suur poiss ja, ja teadvustasid seda kindlasti, oli see sündmus sinu jaoks niisugune noh, tore ja meeliülendav. Kuidas sa venna vastu võtsid, saite ta hästi läbi siis kui sina olid seitse, kaheksa, üheksa vanuses. Tead, ega, ega mulle see nagu väga kohale jõudnud, sest et kui sa oled ikkagi mu vend on minust kuus aastat noorem, siis tegelikult kui sa oled seitsmene, läinud esimese klassi ja kodus on beebi, siis sa ei suhestu selle beebiga seitsme aastaselt mitte kuidagi kümneselt juba soojastused, kui tema oli kolm kümneselt kaanel, mitte meie suhtlusvennaga hakkas ikka pigem peale, kui, kui ta oli juba ikka ikka nelja-viiene, kui, kus ta juba nagu natuke nagu rääkis ka, et ennem seda nagu väga, väga sellist, et suhtlus nagu ei olnud, et oli ikka selline. Kas te mängukaaslasteks saite või sa olid liiga palju vanem selleks? Tead, väga ei olnud mingisugune periood nagu selline natukene katus, meil veel see asi, et, et mõlemad põrandal Sorgeldasid mingite autodega või et kuskil, et kui ma olin võib-olla mingi 13 14 ja ikka veel aeg-ajalt mudelauto käis käest korra läbi, et siis võib-olla jah, aga, aga muidu ma ei mäleta, et meil oleks mingeid väga ühiseid mänge olnud küll, aga ma sundisin teda, kui ma vehklemistrenni läksin endaga vehklema, mul olid kodus mõõgad. Et seda ma küll mäletan, ta ei tahtnud seda teha, sest see, need magad ju torkisid, kuigi nad hotendi otsaga. Ma olin tast kindlasti nagu üle selles vehklemises. Oma suurte kätega kuue aasta vanuse thantitši kaheksa vastast oli vaja, siis sa sundisid venna ikkagi kaasa lööma. See oli, see oli pidev asi, mul olid need vehklemismaskid ka. Mingil moel muul moel veel tema peal ennast välja lased või see on ikkagi mõnus vanusevahe ju, et väiksemat kiusata ja kuidagi enda kasuks ära kasutada. No ärakasutamist ma ei mäleta, aga mingit väikest kiusamist ma olen kindlasti toime pannud. Ma arvan, et kõik võib-olla kõik vanemad vennad ei ole, aga mingil määral on, see, on see kuidagi nagu loogiline selles vanuses. Ma joonistasin oma vennast mingi pildi nagu portreteeris seda ja see pilt oli kole, siis ma ütlesin talle, et sa oled sina ja see talle nagu üldse ei meeldinud, et, et et ta on see, mis mina joonistasin ja mulle tegi seal väga palju nalja, see on mingisugune teatud määral ikkagi mingi kiusamine on nagu, kuna ma teadsin, et talle see ei meeldi. Aga südajas sportma sõda ühes lauses muidugi Raineri ette oleks kujutanud, aga sul on siis ikkagi pisikene oma ajalugu olemas epeevehklemise-ga seoses. Mis asjaoludel? Ei mulle millegipärast vehklemine nagu pinget pakkunud ma ei ütle, et ma oleksin seal vehklemistrennis väga kaua vastu pidanud, sellepärast et ma pidasin täpselt nii kaua vastu, et, et kui lubati mõõk koju viia ja siis ma enam sinna ei läinud. Esimesed aastad vehklemises on ikkagi keeruline, põhiliselt kükakil kõndi ümber saali. Ja see ei ole väga, väga niisugune meeldiv tegevus, ütleks kuidas sul koolis läks? Halvasti räägi sellest, miks sul halvasti läks, kas sa ei viitsinud või ei tahtnud või? Ma ei tea, lihtsalt, ma ei pidanud seda halvaks halvasti minemiseks. Et ma pigem nagu olen alati eelistanud teha seda, mis mulle meeldib. Vastandina sellele, mis mind käsitakse, teha, et siis tekkisid valikud tegevuste vahel. Valikud. Ja õppimine ei olnud esimese tähtsuse järjekorra asi. Ei, ja ma ütlen, et siin on ka väga palju võib olla tegemist selle jällegi selle vene ajaga, et mida, mida siis seal koolis õpetati tegelikult, et kahtlemata mõned asjad olid sellised, millest on kahju, et oleks võib-olla võinud rohkem tähelepanelikumad, tähelepanu pöörata, aga samas ka ei olnud õppimine minu jaoks mingi probleem, kui ma tahtsin, pesin väga edukalt ja mulle jäid asjad kergesti meelde ja mälu on mul tegelikult väga hea olnud, et elus. Ja teine asi, mis, mida ma muidugi harrastasin, väga palju oli mitte kooli minemine. Et lihtsalt kooli luuside tegemine ja see kuulus uhkema selle üle ei ole, aga, aga nii ta oli. Kui sa, Rainer, ütled, et sa tegid kooliluusi, kui palju sa sinna sattusid ja kas see kellelegi jaoks kujutas endast probleemi ka ehk kuidas lasti nõukogude ajalehel lapsel koolid uusi teha? Ega ei lastudki, aga mul olid, ütleme, see koolil uus ei tulnud mul mitte enda peast nii-öelda, et mul oli. Näiteks oli, mul oleks sõber klassis, kelle nimi oli valdis ja tema oli selline õnnetu too mees, kellel ema suri ära viiendas klassis. Ja siis tal oli ilmselt mingisugune psüühiline trauma. Ta hakkas nagu kooliluusi tegema ja võttis mind kaasa ja siis ma hulkusin selle, me koos selle valdisega ei läinud koolja hulkusime mööda linna ringi ja ennem seda ma nagu selle peale ei tulnudki, et nii võib teha, onju, aga tema temaga koos mäe nagu läksime ja. Ma mäletan, et meil ei olnud kuskile minna. Me saime hommikul kooli ees kokku ja siis läksime viru ees sõitsid marsruut, Taksotaksod ja voldi, seal olid kõik nipid teada, külma oli sügis ja ja siis me sõitsime, tegime mitu ringi, lihtsalt sõitsime sellega ringi nagu mingi lõbustuspargi bussiga, mitu ringi istusime seal marsruuttaksos ja, ja see oli üks viis, kuidas me aegamööda saatsime ja, ja muidu muidu ka ja olid sellised seisud, aga eks sellest nagu koolis muidugi probleemi probleemid tekkisid ja kuidagi mul õnnestus need ikkagi Need kassid ära lõpetada niimoodi, et ma istuma jäänud ja hinded kätte sain, et ega see väga lihtne ei olnud ja, ja võib isegi öelda, et tänu nendele kooli luusidele, et ükskord läks asi tõesti väga kuumaks, et kus ma ei olnud vist mingi kaks kuud järjest koolis käinud ja mul ei olnud mitte ühtegi hinnet, sest ma lihtsalt ei olnud käinud koolis. Ja vaatamata kõigele ikkagi need õpetajad vist nad olid, et sellised ikkagi vist heatahtlikud, kui takkajärgi mõelda. Ja nad andsid mulle võimaluse need ained kõik järgi teha. Siis ma tegin need kõik need ained, mis mul olid vastamata, kus mu poolt tunnis käinud. Ma tegin nad kõik viiele ära. Lõpuks tulid tänu sellele. Üks poolaasta tulid tunnistusele, kõik olid kolmed. Kui palju nendest toonastest lugudest ja sündmustest koju jõudis selles mõttes, et kas sa pigem püüdsid ema eest niisugusi asju varjata või, või ema isenesest teadis ja tal lihtsalt nagu selles mõttes polnud nagu palju ette võtta, et sa olid iseenda peremees ja teadsid ise paremini, mida teha. Ei, ma varjasin seda kodus, et ma koolis ei käi, loomulikult, ega vanematele ma jätsin ikka sellise mulje, et ma käin koolis pigem, et see tuli nagu. Ja ma isegi vist suutsin selle olukorra niimoodi lahendada, lõpuks, et vanemad sellest väga palju teada ei saanudki, et ma et see oli ka mingisugune selline iseseisvuse õppetundjaid, kuidas. Kuidas ma suutsin sellest olukorrast niimoodi välja rabeleda, et ma lõpuks jäi nii kooli kui ka suutsin nagu vanemate eest selle kõik korralikult kinni mätsida, ära varjata. Tegelikult ausalt öeldes isegi ei saa aru praegu, kuidas mul see õnnestus, aga. Aga ema on siin, ma küsin ema käest igaks juhuks, et kas Raineril õnnestus tegelikult või. Kõigepealt tuleb arvestada seda, et mul on omaloominguline töö kogu aeg olnud, et, et ma ei ole nagu alati suutnud sisse elada laste olemistesse kõik, nagu lõppude lõpuks laabus. No just, ja siin me praegu oleme, Rainer, kas sa mäletad end mõtlemas, mida sa tulevikus tegema hakkad või mis hetkest sul tekkis ettekujutus, mis või kes sinust saama? Mul ei ole siiamaani seda ette kujutada. Et ja võib-olla ongi hea, kui inimene ennast mingisuguse konkreetse fiktsiooniga lukku ei loe, sest üks asi, mis ma olen aru saanud, et elu on võimatu kontrollida. See on üks illusioon, mis inimestel on, et nemad kontrollivad elu, tegelikult ei kontrolli keegi elu. Ma olen tänulik, et, et minu elu on tegelikult niimoodi läinud, et need, ma olen kasutanud neid võimalusi, mis mul on ikkagi elu jooksul tekkinud ja, ja need on mind viinud siia kohta toonud selle mikrofoni ja selle laua taha. Ja see ei ole kõige hullem variant üldse. Ja ühel hetkel sa ju astusid otsa kooli, mis pidi tähendama seda, et noh, siin on vaja sisse saada, et saab mingil hetkel kusagil, võtsid ennast päris tõsiselt kokku, mis koht see oli ja missid motiveeris? Tegelikult jah, mul tekkis tõesti korraga selline suur tahtmine sinna otsa kooli sisse saada. Ma ei tea, mikspärast, ma mäletan, et ma tõesti harjutasin mingisuguse terve aasta väga tublid ja korralikud ja õppisin väga rasked lood selgeks ja kui ma sinna otsa kooli sisse sain, siis mu kuna mul oli seal muusikakeskkoolist mitu aastat vahele jäänud, siis see oli tegelikult nagu suur samme, et ma sinna sisse sain ja see tuli suure tööga tegelikult, et aga et see oli kuidagi sarnane selle koolist luuluusi tegemise loole, kus ma nagu takkajärgi suutsin ennast uuesti nagu sinna kooli õpilaste nimekirja jätta, täpselt samamoodi, ma suutsin nagu kuidagi selle suure tööga ennast uuesti muusikuks üles töötada või ma ei oska. Ei oska kuidagi seda paremini selgitada, aga mis su idee oli või miks sa tahtsid sinna minna? Sellel hetkel tundosse otsa kooliminek kõige peale kaheksandat klassi vene ajal nagu pidi ju kuskile edasi minema ja see tundus kõige mõistlikum. Ja tahtejõudu oli piisavalt, et see nagu läbi viia. Sa mainisid siin eespool mingis kohas mingisuguseid pättuseid, nii-öelda on sinu teema olnud ka. Kas sa oled nõus mõnda nendest meenutama? Ma usun, et need, mida me nimetame pättust, et võib-olla need ei olnud siuksed päris kriminaalsed intsidendid võib-olla kuigi ka vene ajal ma mäletan, sai nii varblasest kui Moskva kohvikus ringi hängitada, on ju, kus oli igasuguseid tegelinskid punkarid ja punkarid, Aecuse, kus hulkusid ringi ka mingeid päris kriminaalsed tegelased, kes sa ise oled ka võib-olla vene ajal elanud, on ju, et, et siis sa ikkagi mäletad sellist sõna nagu räts, eks ole. Ja, ja mis sellega kaasneb, et tänapäeval on kuidagi see kontingent täiesti nagu ära kadunud, keda sa sellega nagu seostada, et aga ma ei mäleta, et ma oleksin nagu päris sellistesse sekeldustesse sattunud, aga pigem vist need ikkagi päädise selliste joonistega. Sa oled ise Rainer ju kahekordne isa, eks. Ja kui. Vaat sündmus, et lisaks saamised su enda jaoks on olnud. Loomulikult on see muutnud mu elu, et kui sündis mu tütar siis mu elu muutus väga palju. Samamoodi, kui sündis mu poeg, siis ma võtsin, ma elasin enne oma poja sündi Saksamaal, siis ma otsustasin, et ma tulen tagasi Eestisse, jään Eestisse ja tegelikult nagu jäingi, sellepärast et mul sündis poeg, see on väga-väga elu elumuutev sündmus, eks ole. Kui palju sa tunned, et sul on õigust vajaduste kohustust oma laste käekäiku suunata? Millest sa näed isa rolli enda puhul? Esiteks ma olen väga tänulik selle üle, et mul nii mõistlikud lapsed mõlemad oma last pean väga mõistlikes inimesteks. Ja samas ma kogu aeg imestan, kuidas neist nii mõistlikud inimesed on sirgunud, et kas selles on ka mingisugune minu roll olemas või mitte. Aga ma arvan just sellega, et ma ei ole neid neile kunagi üritanud midagi mingit oma maitset kui oma tahtmist või oma teadmisi peale suruda. Et võib-olla see sellega ma olen andnud neile võimaluse ise valida, mis neile meeldib ja nad on teinud õigeid valikuid. Ma usun sellesse siiralt, et kui inimesele lasta hea ja halva vahel rahulikult valida, siis ta pigem valib hea. Mai poisid kui te mõtlete selle peale, kuhu nad praeguseks jõudnud on ja millega nad elus tegelevad, siis kas ema süda on rahul? Raul küll sellepärast, et sellepärast, et kõigepealt ma näen, et nad on mõlemad võimelised inimesed ja meil on niuke sisemine kontakt ja meil ei ole mitte mingeid sisemisi vastuolusid, ei ole meil lastega üks ühtemoodi, teine teistmoodi, aga, aga, ja nad omavahel kasvavad väga hästi läbi ja noh. Ma pean mul lastelastega ka väga vedanud, sellepärast et mul on mõlemil lastelastega. Ma olen nagu turvakodu selles mõttes, et väga hea kontakt mõlema mõlemi lapselapsega ja, ja nad on mõlemad väga huvitavate inimestega. Chloe on äärmiselt huvitava sisemaailmaga ja Klaus tundub ka õpib väga hästi ja, ja palju loeb ja noh, niuke ütleme niuke vaimu vaimu tulevikus ikka vaimuinimene. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, aitäh tulemast. Mai Murdmaa oli väga-väga meeldiv. Ja maiga oli kaasas üks poegadest, Rainer Jancis, Rainer sulle ka suur aitäh, aitäh. Minu nimi on Sten Teppan. Me kohtume nädala pärast taas kõike head.