Täna erakordne, nagu on erakordne, terve tänane päev on öeldud. Liigutavaid sõnu, mis igaüheni on jõudnud igaühel on endal mõtteid, mida sõnadesse panna vast ei saagi. On vaadatud lahtist ülekannet ja kuulatud raadiosaadet sealt. Nüüd, kus hommikused pidulikud meenutused on selja taga, õhtusteni on veel aega. Peatume korraks üsna argiste teemade juures ja räägime 24.-st veebruarist aasta tagasi ja võib-olla ka aasta edasi. Stuudios on järgmine seltskond. Lembit Koik, noh kuivõrd on loominguliste liitude tund, siis ma esindan ajakirjandust, aga ka Eestimaa Rahvarinnet. Enn Põldroos esindaja Kunstnike Liitu. Mati Talvik, ajakirjanike liit ja telekommentaator, Jaak Saarniit partei Tallinna linnakomitee sekretär, ideoloogia küsimused. Toomas Karjahärm, ajaloolane. Te olete meie kuulajatele meelde, et te saate meiega otse ühendust, kui valite telefonidel. Numbrid 42 29 93 42 42 13. Me oleme täna eetris, kuni lõpetame viis minutit enne kella kolme, sest varsti on jälle ülekanne lahtist. Alustuseks enne kui ma annan sõna Toomas Karjahärm-ile. Ma tsiteerin ühte kirja, mis meile siia on jõudnud. Viimastel kadel jõuate saate jooksul vastata vaid neljale, viiele konkreetsele küsimusele. Kuulasime kord saadet kaheteistkümnekesi, meie käsutuses oli kolm erinevat telefoni. Jõudsime esimese veerandtunniga esitada üheksa küsimust. Ühelegi neist jõutud, saate lõpuks vastata. Küsimus, kas ei saaks korki teha saadet ainult vastustena kuulajate küsimustele me oleme teie käsutuses, ootame teie küsimusi ja lubame, et teie küsimused on meil täna esimeses järjekorras kõne all. Aga nüüd alustab Toomas Karjahärm, 24. veebruar möödunud aastal. Ja ajaloo jaoks on üks aasta väga tühine ajavahemik ja õigupoolest täna rääkida sellest ja hinnata seda, mis toimus möödunud aasta veebruaris. Et oh, me võime küll hinnanguid anda, aga need hinnangud ei tarvitse sugugi jääda püsima, sest need protsessid, mis möödunud aasta algul kogustusid, veed protsessid kestavad edasi, kuhu nad meid viivad, seda me täpselt öelda praegu veel ei saa. Kui minna konkreetseks, siis mulle tundub, et möödunud aasta veebruaris oli olukord üsna ärev. Oli avaliku konflikti ohte, seda näitasid ka tark too sündmused seoses Tartu rahu 70. aastapäevaga. Ja oli ka, oli tunda õhus elektrit ja oli ka tunda võib-olla teatud kiusatust võimude poolt kasutada rahvaliikumise allasurumiseks jõudu. 24. veebruaril maalil koos mõnede kolleegidega Estonia kontserdisaalis rahva ees selgitamas ajalugu. Ja tõesti, see oli, see on mulle kustumatu mulje jätnud nii suure rahvahulga ees, kus me tundsime, et meid on vaja, rahvas januneb tõe järgi ja eks see 24. veebruar Eesti vabariigi 70. aastapäev andis ju suure tõuke just ajaloolastele. Ja, ja õigupoolest see valgete laikude lahendamise aktsioon, see nagu sellega sellega sai tuult tiibadesse ja kiirenes ja ja nüüd me oleme jõudnud ühe aastaga täiesti selge, tähendab Eesti vabariigi tekkimisega seotud asjaolude täiesti objektiivsele, käsid olemisele ja, ja hindamisel, aga tõepoolest aasta tagasi ei uskunud mina küll, et areng saab olema niivõrd kiire, et ajalugu on võimalik, aastab ära tõeselt siiski kajastada kui see täna ja et peaminister peab nii revolutsioonilise kõne, nagu me täna hommikul seda kuulsime, see seda ei oleks. Ma olen küll parajal määral optimist, kuid seda ma ei julgenud laata aasta tagasi. Siin on üks küsimus. Et kui palju oli 24. veebruaril möödunud aastal Tallinnas rahvast väljas ja kui palju võis olla rahvast täna lipu heiskamise juures? Võib-olla kohe Toomasele lisaksin Roomas on ise ajaloolane ja ilmselt tagasihoidlikus tagasihoidlikkusest ei öelnud, et tegelikult on tehtud aastaid ajalugu ja Me oleme suuremas plaanis ajalooobjektist saanud siiski subjektiks, seda näitab tänane hommik. Sinimustvalge rahvuslipu heiskamine Pika Hermanni torni. Tänased hinnangud on erinevad, kuid arvame, et umbes 100000 inimese ringi ringis oli täna Toompea nõlvadel. Ka praegu on kesklinnas rahvast, üritusi on ka veel õhtul möödunud aastal, siis väga raske hinnata. Hommikul, kui palju võib õhtul rabast olla, kuid. Anton Hansen Tammsaare monumendi juures ka teistes linnakohtades ja linna suuremat saali saalid, ma mõtlen siin filharmoonia kontserdisaali ja poliitharidusmaja olid, olid rahvast täis, nii et kolme saali jaoks jätkus veel 1000 inimese jagu rahvast. Nii palju võiks siis arvude kohta vastu öelda. Mati oli nagu öeldakse monumendi juures, võib-olla ta oskab ka hinnata neid tagantjärgi rahulikumas situatsioonis, palju veis seal tol ajal monumendi seda rahvast rahvast oli aasta tagasi? Jah, mul oli küll kõige muu peale seal mõelda, kui selle peale, kui palju seal rahvast on. Tollel päeval olin minagi nagu need inimesed, kes meid sinna organiseerisid, sellele arvamusele, et mida vähem inimesi, seda parem. Aga sellepärast, et see, millest rääkis Toomas Karjahärm, on tõepoolest tõsi, oli tõesti suur oht. Et võib toimuda võimude ja siis tähendab võimuesindajate, miilitsa ja masside kokkupõrge ja võib veel rahva hulgas omavahel erinevate rahvusgruppide vahel üht-teist juhtuda. Ja sellepärast oli sellele Eesti vabariigi aastapäevale eelnenud vabariigi loomingulise intelligentsi kiri kõigile Eestimaa elanikele, et nad käituksid rahulikult ja üldiselt väldiksid niisugusi kogunemisi. Noh, rahvast oli, ma arvan, et isegi rohkem kui 809000 muidugi mitte nii palju nagu kirjutavad ütleme seal Eesti Päevaleht kusagil 50000 ei seostu, oli muidugi asi kaugel. Ja, ja muidugi olukord oli tõesti ärev ja olukord oli meile uus, meil oli tõepoolest ees see teine veebruar Tartus ja seda me kartsime kõige rohkem, sest kõik oli ka selleks valmis, et sekkuda asjade käiku, aga Õnneks läks teistmoodi, meie missioon oli siis? Noh, ma ei hakka pikalt rääkima, kuidas ta üldse selliseks kujunes. Algselt arutasime me tolleaegse keskkomitee ideoloogiasekretäri Indrek Toomega, et võiks teha televisiooniülekande. Siis aga kerkis see küsimus, et meil vanad telekaamerad paneme varem välja, kuni nad seal soojend jäävad uudishimulikult tulevad kohale, kogusele mainis restauratsiooni, ongi organiseerinud Eesti Televisioon. Seda pattu ei tahtnud keegi endale võtta. Siis ajasin värvi lihtsalt nende portatiivsete väikeste kaameratega ja seal oli kohale palutud õige mitmeid ühiskonnategelase üle Eesti tuntud mehi, näiteks Trivimi Velliste näiteks Jaan Eilart näiteks Gaabriel hasak näiteks Mikk Titma, jah, ja siis ja meie siis rääkisime rahvale rahulikult, et vaadake, niisugused saalid on avatud, kus ajaloolased ja ühiskonnategelased on nõustega nendel teemadel vestlema. Ja aga kuna kogu aeg kunstis kostis sealt vahetult paari meetri kauguselt väga solvavaid märkusi, näiteks Trivimi Vellistele öeldi, et näita seda kolmekat, mis sa sellest said, et sa siia tulid rääkima ja see muidugi tõesti mõne mitte tulid niisugused repliigid, mida võib-olla seal ei oleks vaja olnud olnud öelda, aga üldiselt läks asi väga rahulikult. Ja suur osa rahvast saalidesse läks. Eriti hästi õnnestus kogu see kokkusaamine Estonia kontserdisaalis, aga, aga võib-olla siis sina? Nojah, Estonia kontserdisaalis, tõepoolest, kui need aastad tagasi vaadata, siis alguses jalad värisesid päris parasjagu. Pärast seda, kui esimesed küsimused olid käes, esimesed inimesed tulid esinenud, oli selge, et me oleme kõik üks Eesti rahvas saalis ja ka teiste rahvuste esindajad ja need küsimused on kõik elu ise tõstatanud. Selle ürituse muidugi seondaksin ka veel 23. augusti ja meile tuntud-teatud Jacobsi metsa nõndanimetatud usu grupeeringu tegevusega, kus esimestes diskussioonides osalesime, nagu öeldakse, rahvale väljakutel tänavatel ja kui neid kahte esimest üritust nähti põhiliselt ka võiks öelda liidu keskuse tasemel üksikute natsionalistide gruppi natsionalistide esinemisega, siis täna ilmselt niisugustest hinnangutest enam põhjust ei ole. Kuid nii nagu Toomas ütles, niisugust kiusatust oli muidugi inimestes parasjagu ja see on loomulik, sest tolleks ajaks nähtavasti usalduskriis, mis parteiliikmetes endas oli partei juhtkonna vastu personaalselt, Karl Vaino, Bruno Sauli ja testime juhtida vastu kõik see kiusatus, mis oli seotud tolleks hetkeks veel rahvussümboolikaga, sinimustvalge toonidega imega, mis oli alles uus asi migratsiooni küüditamise, Eesti vabariigi ajalooliste probleemidega üldse juhtide probleemile tervikus ja see oli kuus. Kuid ma ütleksin olinist kriisimomentide seal saalis. Aga pärast seda, kui mälestasime ka neid, keda on küüditatud, kes langenud Eesti ajaloos rahunesid need saalid, olime lõpuks kõik parasjagu väsinud, kuid täna on mul ka siin stuudios kaasas üle 500 küsimuse, mis tol hetkel saalis esitati. Ja kui täna neid natuke süstematiseerida, siis, mis siis aasta jooksul nagu toimunud on siis Karl Vaino, Bruno Sauli meil enam ei ole? Ei tee saladust, et lisaks küsimustele saadetiga nööri sinna ette teatud eesmärkidel ja muid materjale, mida praegugi hoian veel alles, nagu öeldakse, rahvussümboolikaga oleme täpselt seal, kus me oleme, oleme heisanud, selle lipuimega oleme jõudnud, diskussioonid oli ja võib-olla ka juba valitsuses otsusteni. Vastavate määruse projektide väljatöötlemiseni migratsiooni kohta võib öelda seda, et kuigi on, on kirjutanud ka veel Tallinna, juhtisin, et need meetmed, mis on ette võetud, ei mängi, kuid julgen siiski öelda see, et meil on öelda migratsioonisaldo siiski kaks korda vähenenud, Tallinnas on ka tulemus, sest haltuurat oli tol ajal sissekirjutamise näol, haltuurat on ka nüüd tol ajal räägiti põhiliselt neljast-viiest, 1000-st saldo on praegu siis kusagil 2000 piirides, nii et siiski need asjad natukene mängivad, kuid suur töö seisab veel ees ja see on seotud kodakondsusega. Eesti vabariigi tunnistamiseni ajaloos oleme juba jõudnud fosforiitidest, on palju räägitud ka siin stuudios ja noh, meil on uued juhid, need juhid on siis tele, raadio kaudu kaamerate kaudu ka Eesti rahvale tunda, sest tol ajal oli hetk, kus juhid kahjuks olid rahvast äärmiselt kaugele jäänud ja sisuliselt ei esinetudki rahva ees. Võib-olla mõned näited sellest, kuivõrd need arengud toiminud ühe aasta jooksul. Aitäh, mina tahtsin öelda, mina pean siiski jah, muidugi ikkagi kõige suuremaks saavutuseks seda, et, et mingisugust intsidenti, vägivalla akte ei, ei, tollel päeval ei esinenud ja selles mõttes oleme me näiteks noh, kasvõi leedukatest Teie kõvasti ees, sellepärast et seal siiski toimub väga tõsine kokkupõrge veel eelmise aasta 28. septembril, kui protesteeriti Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõpruslepingu vastu. Seal toimusid ka suurandmine, mitukümmend inimest sai vigastada mõlemalt poolt nii miilitsaid kui ka neid meeleavaldajaid ja ja meie korravalvurid suutsid ennast siiski sundida rahulikult, kuigi ma arvan, et mõnelgi mehel viskiga käed sügelesid Nii Mati Talvik, siin on tulnud niisugune küsimus, küsib Tallinnast okssaar, kui ma nime õigesti välja loen. Kuidas hindate praegu oma käitumist aasta tagasi stalinismi ideede kaitsjana? No ma ei kaitsnud mingisugusel moel stalinismi ideid, sellepärast et minu, ma tean täpselt, mida ma seal rääkisin. Minu ainus missioon oli seal anda üksteise järel inimestele sõna, kes olid sinna palutud ja keda ma juba nimetasin ja Bauda rahvast sinna, kus neid ootasid, tähendab, saalides. Nii mati ma ei saa lõpetada, sest küsimused tulevad ja praegu hetkel nimelised. Kuidas te hindate tänast päeva? Tähendab päev ei ole ju veel lõppenud, aga seda, mis täna toimunud teie isiklik hinnang? Minu isiklik hinnang, et tänane päev on muidugi suur päev ja väga kahju, et see suur päev ei olnud aasta varem, kui oli Eesti vabariigi ümmargune sünnipäev, 70. naistepäev. Nüüd me tähistame 70 esimest parem hilja kui mitte kunagi. Seda päeva ilmselt üheselt ka praegu hinnata, see on alles esimene samm. Ma olen väga paljus nõus rahvarinde liidri savisaarega. Et siit tuleb veel väga palju edasi marssida väga palju tööd ja ühiskonna ümberkorraldamisel, et väärida seda lippu Pika Hermanni tornis. Aitäh ja nüüd on küsimus Lembit koigile ja Enn Põldroosile. Mis tundega te vaatasite seda rahvas rahvuslipu heiskamist üleval Pika Hermanni tornis, mõlemal on sõna kordamööda, palun. Võttis hinge kinni, oleksid raske, raske midagi öelda. Seda Ma ei suutnud Edgari reaalsuseks pidada, tuli omamoodi unenägu. Midagi, mida nagu on hinges kogu aeg kantud ja ja olgugi tulevast tulevast teadega tuleb, aga siis kuidagi korra kätte jõuab siis tõesti tundub lausa arusaamatuna tuli, kuidas ameti nii kaugele jõudnud? Ma võisin Ennule lisada siin ainult seda niisugust isiklikku. Et ma olen elus proovinud paar korda matusel sõna võtta, kui ma olen oma mõne lähedase inimese kalmul olnud nähtavasti meeleliigutus siiski mul kuskil sügaval sees. Ja ma pole õieti suutnud ka laulupidudel ilma meeleliigutused laulda. Seda laulupidude lõpulaulu. Aga täna kuidagi võttis juba varem vaikselt seest loksuma. Ja ma pean. Seal üleval selle väikese grupiga. Lippu. Tornis üksteisel kaela ümbert kinni. Ja. Kuidas vana töömees Ants liblik võeti mul kaelast kinni, hakkas? Ma arvan, et, Polegi vist rohkem tarvis kommenteerida? Raske on pärast niisugusi sõnu tulla nende küsimuste juurde, mis siin meie ees on, aga meie kohus on neile vastata. Ta on niisugune küsimus. Põldroosile. Küsija ütleb, et ta töötab vene-eesti segakollektiivis. Viimasel ajal tunnen üha suuremat rahutust sündmuste pärast vabariigis. Kuidas teile tundub, kas minu mureks rahutuseks on alust? Küsija Schilo Tallinnast. Ma vabandage, ma tuletan meelde, et meie saadet jälgib ka venekeelne auditoorium. Meie kõnelust tõlgib kal Juho. Palun no raske on vastata. Sest eks. Meil on olnud viimasel aastal ju üpris teravaid hetki, üpris pingelisi hetki. On kiire ja kiire, areng on loomulikult valuline, korter riivab ühte kohta, riivab teist. Ma ei tea, ma ei oska öelda, kas nüüd see ärevuse tunne järjest suureneb. Või Mikke. Isiklikult mul on olnud sügavama ärevuse hetk praegu. Mulle tundub nii, sest. Näib siiski öelda, võib-olla ma eksin? Et inimestes siiski hakkab midagi selguma. Selline kerge kaaluline kärpimine ütleks nõnda. See on kadunud või kadumas ja asendub mingi sihikindlama rahulikuma, selgema liikumistahtmise tahtega. Ja mulle tundub, et seda nii Võib-olla need jõud, kes on praegu väga no nii opositsioonis sellega, mis toimub meie vabariigis, kes tahaks võtta vastu eilset päeva? Nad on üpris valjuhäälsed ja neid on kaugele kuulda. Kuid kas nad on muutunud arvukamaks? Kui nad olid seda mõned kuud või pool aastat tagasi, jõuad selles ma kahtlen väga. Võib-olla on see illusioon, kuid ma tahaks loota või mulle tundub, et nad on muutunud vähem arvukamaks. Tegelik mõju on muutunud väiksemaks. Ja siiski siiski hakkab mingisugune konstruktiivne mõtlemislaadi inimestes võtma nagu pinda. Muidugi sisendab optimismi ja usku järgmistesse järgmistesse päevadesse tuleviku osas, kui seda ei oleks, osas ei taha. Muidugi öelda, et kõik on korras ja taevas on helesinine ja muret mureks pole põhjust. Oleks liig. Ma veel rosin, lisaks ütleks niipalju, et küsimus oli vabariigi kohta tervikuna. Aasta nüüd on näidanud seda, et vastuolude pundar on meie vabariigi pealinnas on siis rahvusvabariigi rahvuslikus pealinnas, kui nii võib seda öelda ja see tuleneb tallinnanist rahvuslikust koosseisust, tähendab pooleks on meil eesti rahvusest ja teistest rahvusest inimesi ja olen täiesti Enn Põldroosiga nõus selles mõttes, et küsimusele arvude suurem suurenemises ma arvan ka, et arvud on vähenenud, kuid üha rohkem tuleb välja kahe erineva puudumisega vooluse suhtumine. Kõigepealt perest roikasse, kus küsimusse ja ka Leninit püütakse näha nii kes 1913. 14. aastal kirjutatu valguses, kes 1922. 23. ja eile olid tõepoolest ringkondi, kes tahtsid sõna otseses mõttes ka torpedeerima meie nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeva tähistamist, mida me tegime ka teistmoodi kui kunagi varem sõjaväelastega perekondadega, palju inimlikum, ininikumas õhkkonnas, ilma eriliste presiidiumi deta. Ja jäi siiski arusaamatuks teatud ringkondade. Ma arvan niimoodi, et need on ikkagi eelkõige stalinismi otseselt pooldajad tahavad ka poliitilist võimu ja tahavad juhtida kangesti. Nende arv, mida nad ise välja pakkusid, oli kümneid kordi vähem nagu nad ise lootsid ka millestki, nii et tervikuna pinged on nähtavasti koondunud siia Tallinnasse ja me anname selgelt endale sellest aru. Me oleme võib-olla vähe julgenud rääkida sellest, et kui võrrelda nüüd aasta tagasi olukorraga, siis tavaliselt oleme kirunud siseasjade ja julgeoleku organid, kuid see, et detsembris megalinna organisatsiooni konverentsil ütlesime selle otse välja, tähendab Tallinnas, et on niisugune olukord, et me oleme rahu säilitanud, on seotud sellega, et me oleme leidnud nende organitega tegelikult ühise keeleprobleemi olemus on ju tegelikult väga lihtne, et kas tunnistatakse eestlaste õigust olla Maal peremees või mitte, see peaks olema ju väga selge ja ei ole vaja vaja mitmesugustel liikumistel rüütada oma seisukohti niisugusesse noh, võib peita leid internatsionalismi sildi alla. Et praegu noh, ma näen, et et kui me oleme suure sammu edasi teinud just suveräänsuse väliste tunnuste taastamise. Et kui see juba on nii vastukarva mõnedele mis saab veel siis, kui tõepoolest hakatakse suveräänsust viima ellu ka tegelikult tähendab selline on, ta ei ole, oleme ausad. Toomas Karjahärm, aitäh. Ma esitaksin teile ka küsimuse, mille on telefoni teel meile andnud karp Tallinnast. Mismoodi tuleks tähistada Eesti NSV aastapäeva? Tähendab, meil on ju lähemal ajal mitte enam mägede taga. Eesti NSV ümmargune aastapäev. Ajaloolasena kuidas te seda näete? Küsimus ei ole kergete killast. Situatsioonist, mis selleks ajaks välja kujuneb, kuid fakt jääb faktiks, et noh 50 aastat Eesti nõukogude vabariigis sellisel kujul, nagu ta meil on, on ta hea või halb. Tähendab ta tekkis, on 50 aastat tagasi, toimus ajaloosündmus, eks ole, see on ka fakt, kuidas me teda nimetame juunipöördeks või revolutsiooniks või kasutame teisi termineid. Igale maitsele on neil ju olemas. Ja kahtlemata ma kujutan ette, et sel päeval tuleks tõsiselt mõtiskleda selle üle, mida 50 aastat niisugust sotsialismi on eesti rahvale toonud ja, ja, ja kogume. Ja kuhu siis edasi veel? Ma kujutan ette, mõtisklema peame ilmselt juba varem, sest meil seisab ees veel sellel aastal üks ümmargune juubel, enne peab selle asja paika panema, see on nimelt Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäev nii-öelda. Ja ma arvan, et sealt hakkavad kõik jooksma. Kahtlevad nüüd ma palun ette. Lembit Koik vastaks küsimusele. Mis on tema käes või siin Tallinnast Mihkel raud küsib, kuidas rahvarinde eestseisus põhjendab miitingu ärajätmist Vabaduse platsil täna keskpäeval. Mulle tundub, et Mihkel raud pole vist lugenud. Lehes eilses õhtulehes ilmunud teada on, et täna rahva hääles televiisoris ja raadios käis läbi. Igatahes mina ei olnud otseselt meie koostööpartneritega mitte koos paar päeva tagasi, kuid eesseisus tuli kokku pärast seda kui me hakkasime andmeid saama valitsuselt. Et skeem hakkas paistma teistmoodi paar päeva tagasi, kui Pika Hermanni ümbrus tuli esiplaanile. Ma arvan, et Ministrite nõukogu asjadevalitsus nähtavasti natukene viivitas. Ja olgugi, et nad teadsid, et rahvarinne peab läbirääkimisi roheliste muinsuskaitse seltsi ka ERSP ja sinna oli ikka paar. Nii nagu mulle räägiti, noorte rühmitust tulnud. Ja nad panid mingisuguse skeemi kokku ja ja saavutasid isegi kokkulepped, kuid uute ettepanekute teatavaks saamisel, mis pärinesid just nimelt selle tseremoonia arvestusega, mis täna hommikul oli siis rahvarinde eesseisus oma kaks korda poolinüü peetud istungil Tuli kindlalt järelduse järeldusele, kui oli juba konsulteeritud selle korraldava toimkonna ka. Ja meie ettepanekuid arvestades oli sealgi muudatusi tehtud just niisugused, nagu nad täna välja nägid. Siis me olime kõik üksmeelselt veendunud, et me peame korrigeerima esialgset kava. Sest võidu väljak nüüd Vabaduse väljak ei kaalu ju üles Pika Hermanni tornini. Ja meil oli kindel info, et Kuressaarest kuni Valgani Võrust kuni Jõgeva- ja Tartuni oli rahval kindel soov. Põhiobjektid niisugusel pidulikul päeval on Pikk Hermann. Ja siin me ei saanud ju rahvast mingil määral ignoreerinud. Enn Põldrass tahab täiendada aitäh. Minu arvates otsus oli võetud täiesti õigesti vastu, sellepärast et nii, vaata Sa sa mõtleks niivõrd püha sündmuse puhul, nagu oli lipu toomine sellisesse kohta. Naubitherman siin teha kahte konkureerivat Kokkutulekud, konkureerivat miitingut mis jaotaks nagu kahte lehte, et ühed on oma eesti lipuga siin ja teised on oma eesti lipuga seal see oleks olnud lihtsalt lihtsalt lubamatu. Meil on võib-olla omavahel oma vaidlemisi ja peabki olema, teisiti see olla ei saagi. Kui me oleksime kõik nii väga raudselt ühte meelt, siis me üldse edasi minna ei saaks haigele aga rahvusliku heiskamine ei ole see koht, kus seda veel. Ja ma ütleksin veel siia lisaks selle mõtte, et minul oli juba kolm-neli päeva tagasi, oli kindel veendumus. 24. veebruar ei ole poliitilise mängupäev. Nii aitäh, nüüd on üks küsimus seltsimees piss Kunovilt, kes kuulab meie saadet Tallinnas venekeelses tõlkes. Ta esitab küsimuse, mida on varemgi esitatud põldroosile. Nimelt ütleb küsi anda, et seltsimees väljas on öelnud, et ühiskondlike liikumiste esindajad ei esindajate seas ei tohiks olla parteiorgan, mitte esindajaid partei keskkomitee liikmeid. Nähtavasti mõtleb see küsija ja pöördub otseselt põld Rossi poole. Et kuidas tema näeb seda, et ta on keskkomitee liige ja kuulub rahvarinde juhtorganisse. Ma olen sellele vastanud ka varem ja vastanud sedasama mikrofoni kaudu. Mis puutub Vaino Väljase ütelus, võib-olla oma praegu me seda valesti, võibolla mul pole täpselt meeles. Niipalju kui siis siis laboroment parandada. Aga see ei olnud puudutav parteiaparaat. Just oli nii-öelda. Ma ei ole aparaadi esindaja. Kordan seda, mida ma olen öelnud varemgi. Et mul on komme rääkida üht ja sedasama juttu ikka jah, selles Martini paguluses üht ja sedasama tähendab. Lähtudes ühtedest samadest põhimõtetest rääkida, kas ma räägin siin mikrofoni taga, kas ma olin rahvarindes või on see keskkomitee bürool? Seni ei ole see jutt ei siin, ei seal ega kolmandas kohas ohud tunud, võõrkehaks ütleme niiviisi, ma loodan vähemalt. Kas ma tohin omalt poolt ühe kommentaari lisada küsijale. Asi on nimelt selles, et kui inimene räägib objektiivselt situatsioonidest ja olukorrast partei liikmena ilma kaldumata ühte või teise äärmusesse vaid annab parteilise seisukoha ükskõik kus siis minu arvates ei ole siin mitte midagi küsimusi tekkinud. Ja mis puutub Enn põld roosisse siis meil on rahvarindes on niisugune seisukoht. Et näiteks ma kujutan ette, et partei keskkomitee büroo liige Ei võiks kuuluda rahvarindeseisusesse. Kuid Enn Põldroosiga on meil tegemist niisuguse partei liikmega, keda rahvas on valinud ülemnõukogusse. Ta on rahvasaadik, meie kõrgemad riigivõimuorganis. Ja partei on valinud teda. Kommunistliku partei keskkomitee büroos ei ole midagi vastuolulist. Ei rahvarinde harta ega üldprogrammis. Suur tänu. Nüüd ma loen teile ette ühe seisukohavõtu, milles palutakse juuresviibijate arvamust. Ei ole mõtet panna enam rahva arutlusele hümni küsimust, sest mu isamaa, mu õnn ja rõõm on rahva poolt tõesti omaks võetud. Seda oli täna hommikul näha. Kuidas suhtute küsimusesse teie, kes? Sooviks vastata. No mina isiklikult nii enda jaoks arutlemiseks põhjust ei näe, mul on ta selge. Usun, et paljudel teistel on selge. Kas tõesti kõigil seda madinat Aga igalühel peaks olema võimalik oma seisukoht läbi mõelda ja seda avaldada. Nii ma saan aru. Kas on teisi arvamusi? Siis ma olen ka hulga aastaid laulukoorides laulnud, tõsi sel perioodil, kui Pärnus noortejuhina töötasin, arvan, et see variant, mida kirjas või telefon kõnes on välja pakutud ma olen sellega isiklikult ja vähemalt minu tuttavad. Nüüd on niisugune küsimus Jaak Saarniit, eile küsitakse selle kohta, et Tallinnasse säilitatakse Kalinini mälestust mitmel kujul ja küsitakse, kas see on õige. Kui me teame, et Kalinin oli üks Stalini lähimaid Kaasosalisi ja selles küsimuses on diskussioon, võiks öelda juba mitmed viimased kuud ka kirjade näol linnakomiteesse ja kõrgema seisvutesse parteiorganitesse olemas. Näen selle probleemi lahendusest praegu selles, et tulenevad linna organisatsiooni konverentsi otsesest on seal üks punkt, et meil tuleb tõsiselt Tallinnas ümber vaadata kogu halduspiirkondade süsteem ja kogu võimusüsteem on tehtud palju ettepanekud selleks siis sellest, et taastada Tallinna vanad tuntud rajoonid näiteks nõmme oma valge-rohelise lipuga ka kesklinna piirkonnas, kus kunstnikult on tekkinud keskrajooni asemel Lenini rajoon. Ja paralleelselt siis Tamme selle koosseisu läinud meil on kivimäe, meil on vana kalamaja ja kõige lähematel kuudel selles diskussioonis, mis on linnapoliitilises juhtkonnas ja koos nõukogude võimuga tulebki leida vastus sellele küsimusele. Jah, jaa, lohe, Kalinini Kalinin on Eestiga seotud, tähendab seal ajaloo fakt sajandi algul ta oli siia välja saadetud ja siinses ühiskonnaelus ta etendas teatavat osa. Nii et noh, kui ajaloo fakt, seda loomulikult tuleb märkida, teine asi on millist kaalu sellele kõigele anda, eks. Ma olen Toomasega nõus sel moel me oleme üsna tihedas koostöös, et must-valge kombinatsiooni asendamisel teise mustvalge kombinatsiooniga teatud ajalooliste isikute tähtpäevade märkimisel paugupealt ei ole ilmselt kõige õigem lahendus, tuleb diskussioonis leida lahendust. Aitäh, nüüd ma tahaksin etteluga lugeda ühe telefoni teel saabunud avalduse. Ma loen selle ette vene keeles. Sest nii on see täpselt sõnastatud. Selle on edastanud tööline Aleksei sat sarmi vastav liu enna põld roosa masti hüppasid Rauli, Vess, estonski, Narvat, pressiiba. Aplaus. Nüüd siin on üks küsimus. Mis on vist Jaak Saarniidule? Küsitakse, kuidas teie olete rahul tänase päeva tänase hommikukordaminekuga ja küsitakse, kas ei olnud teie. Kas te ei märganud, et seda oleks seganud interrinde teistmoodi plaanitud tegevus? Jah, ma olen tänase päevaga ausalt öeldes üsna konkreetselt seotud ja ka nende diskussioonide Nüüd on see küsimus on tulnud Kuressaarest, tähendab inimesed tunnevad muret, et kuidas ikka praegu Tallinnas olukord on, kas kõik on rahulik, missugune on meeleolu? Ma arvan, et võiks natuke laiemalt. Sellele ja seda muret Kuressaarerahvas ütles välja ka mõned päevad tagasi, kui sa siin Kuressaare noorte juhtidega kohtudes võib-olla küsimus ongi nendelt, sest mõned päevad tagasi oli, olime avaldust ja rinnete, nagu öeldakse keerises selle 23. ja 24. kuupäevaga interliikumiselt laekus üsna viimasel hetkel avaldus selle kohta linna täitevkomiteesse korraldada 23. meile arusaamatuna poliitilise ürituse ajal, noh üldiselt siis taheti midagi näidata või tõestada. 50000 osavõtjaga miiting, nii, oli täpselt avalduses kirjas. Me nägime eile seda miitingut, see püüdis hakata, nagu öeldakse, ohvitseride maja juures lõppes ta läbi viiduna siis Linnahalli treppide ees ja sellel miitingul, et ei oleks kõlakaid Eestimaal ei olnud mitte 50000 osavõtjat, vaid kusagil viie-kuuesaja osavõtja ringis. Teiseks tõepoolest avalduste sisu ja avaldus oli palju, need muutusid nagu öeldakse tundidega ja ma usun, et olukord oleks äärmiselt pingeliseks läinud, kui oleks tõepoolest interliikumised või kelleltki teiselt unud avaldus, nagu öeldakse hommikuse hommikusele üritusele alternatiivina. Ja täna on ikkagi olukord selline, et tõepoolest hetkel kesklinnas on rahvast palju. Raekoja platsis on praegu käimas üks üritus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei initsiatiivil ja nagu te näete, ongi tänaseks päevaks mingil määral äärmused välja joonistunud interliikumise Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei näol. Ja olles ise osaleja pealt vaata hommikusel üritusel, arvasin, et kõik on, ma arvan, et kõik on kenasti läinud ja tahaks edaspidi loota, et need äärmused tulevad poliitiliste peaalsuste juurde. Et nad ei riku meie täht ja meie südame südamepäevi ja tahaks loota ka, et täna õhtul veel kaks üritust, mis on ees, on siis pidulik kontsert, kontsert, kus linnahallis ja muinsuskaitse poolt korraldatav korraldatav üritus. Ja see hulk kooliõpilasi, kes hetkel on praegu linnas mõtlevad inimesed, kes osalevad, näitavad üles tõelist kõrget sisemiste poliitilist kultuurimingit, paanikat vabariigis olukorra suhtes Tallinnas ei ole. Tõsi, olukord tervikuna liidu tehastes ja paljudes suurtes ettevõtetes on hingeline on just mõistmatust, kuid ma usun, et me oleme suutnud siiani olukorrast välja tulla siis Tallinna poliitiline juhtkond. Nii et siin läheb normaalselt. Aga nüüd. Niisugune küsimus, et miks ometi Levandil halvasti läks ja miks ameti ei tulnud, medal, mida tänasel päeval oleks hädasti vaja olnud. Lembit Koik. No mina olin silmad televiisoris kogu selle ülekandeaja. Ja loomulikult tahtsime ju medalit ja, ja ennustused olid ju sellised, et et tuleb Nõukogude Liidu kolmikul tulev võitlus kuldmedalite pärast Norraga. Norralased täitsid selle nähtavasti oma rahva soovi. Aga meie omad ei suutnud üksikasjadega. Võib-olla saab kurssi siis, kui meie tele ja raadiomeeskond on lahtist tagasi kodus. Kuid mul on vana spordimehena on tekkinud niisugune mulje, et kas mitte pole seal tegemist olnud määrdemeistritega ja ma paneksin need meistrid küll jutumärkides. Sellepärast et kui Meie naistel suusad ei libisenud meesuusatajatel takkaotsa ja ka täna meie poistel kahevõistlejatel, siis kas nad pole mitte ära seganud suusamäärde ja saapaviksi? Lisaksin ka siia väga paljud väliskommentaare kommentaaridele teise, spordiga seotud, räägivad praegu sellest, et soomlased on määrinud ennast võidule, ilmselt siin ongi ja küsimus. Ja kui laskumise peal vaadata, mismoodi ühel libisevad ja teisel ei libise siis ma kaldun arvama ja kahtlema, et määrdes oli see küsimus, sellepärast et meie omad ei saanud ju nii nõrgad olnud. Eriti täna. Aga muidugi üks repliik võib-olla siia, et võib-olla all Allar Levandi, kuigi ta sõitis päris kenasti oli mõtetes täna Tallinnas. Nii. Ma palun, meil ei ole eriti palju enam aega, küsimusi, aga on võimalikult lühidalt plust küsimustele Naumova küsib. Kas rahvuslippe hakatakse nüüd heiskama ka teistele hoonetele ja elamus tele ja missugustel puhkudel. Konkreetselt statuut tänaseks välja töötatud ei ole. Rahva hulgas on käibesee variant, et rahvuslik tõuseb hommikul koos päikesetõusuga ja õhtul vastavalt ka langeb, nähtavasti lähemal ajal tuleb selline statuut välja töötada kus on meil pidevalt, kus alaliselt, kus rahvuslikel tähtpäevadel on see siis jaanipäev, emadepäev, paljud teised, nii et ülemnõukogu, see töö seisab ees kõige lähemal ajal. No täna oli väga paljudel Abeki asutustel rahvuslikud välja. Väga tore, nii peabki olema sellisega, muide küsimus on ka selles ja väga paljud pöörduvad lipp ei jätku praegu nii. Nii kiire olnud tähelepanu. Nii vähe tähelepanu seoses sellega, lubage, et loen ette ühe teate kõigile lipuvarastele. Lippude Margus meid oma teel ei peata, öeldakse kuigi inimene, kes meie poole pöördus, ütleb, et ta sai heisata lipu ja see püsis vaid poolteist tundi. Keegi viis selle lipu lihtsalt ära. Mujal ütleb jah, tähendab oma elamut näit nähtavasti. Aga üldiselt suhtumine lipu ja kuidas selle lipu juures käituda ja ja mismoodi avaldada oma lugupidamist selle lipu vastu, seda peame me veel kõik õppima ja selle üle mõtlema. Nii, mulle tundub, nüüd on keeruline küsimus, ma adresseerin selle kõigile, miks EKP-l puudub oma programm. Nii nagu see on NLKP-l. Tähendab ühtset nii sõnastatud säärast programmdokumenti tõepoolest ei ole. Kuid viimasel ajal EKP võtnud terve rea dokumenti ühes või teises küsimuses vastu alustada kasvõi sellest platvormist, millega mindi üleliidulisele parteikonverentsile. Selliseid otsuseid on tulnud dokument edaspidigi. Kui meil on nüüd kõik kokku paneme, siis me näeme, et organisatsioonil on oma selge selge programm ja tegevussuud. Kuigi see võib-olla polegi siukseks üheks koodeksiga kokku võetud. Eestlase demokratiseerimise programm, nimeprogramm ja edasi vajutasin vaja üldse tähendaks veele eraldi programmi välja löönud. No ma vastaksin võib-olla veel konkreetsemalt, tähendab, kes märkas 11 10. pleenumil, otsust vastu ei võetud, 13. pleenumil võeti vastu resolutsioon, mis käsitleb üheteistkümnendat programmiliste teenumite 13. seal, muide punktkirjas tähendab EKP välja töötada programm. Kongressil ei olegi nii väga palju aega aega veel jäänud, tähendab ka partei linnakomitee Me oleme otsustanud neil päevil oma komisjonidega, et oma ettepanekud, mis programmi suhtes tuleb välja öelda ja niisugune programmiline dokument kongressis kindlasti saab olema. Ja ma arvan ka, et suveräänsuse tingimustes peaks olema ka kate suverään, sest ei ole ju mõeldav, et Eesti on suveräänne ja, ja tema valitsev partei kuulub veel suurema partei koos. Seni ajalise probleeme ei olnud ju aktuaalne, sest Stahlil Ekreznerlik poliitiline süsteem oma tsentraliseeritus, aga kus vabariike liiduvabariike vaadati kui oblastid. Muidugi see probleem üles kerkinud. Suur tänu. Nüüd on üks konkreetne küsimus. Mis puudutab eilset Savitskaja Estoniat. Mina ei ole lugenud, aga küsija prees Tallinnast väidab, et seal oli Lembit Annuse artikkel ja ta palub, kui keegi on seda põhjalikumalt lugenud. Kommentaari. Kas keegi on mul ei ole? Ei ole selle artikliga tuttav tänases Savitskaja Estonias on suurem. Tervjuu määranovilt kes on meie ühiskondlikus elus üsnagi tuntuks saanud, eriti pärast üheksateistkümnendat parteikonverentsi, kus ta õieti saavutas seda, et isemajandamise idee resolutsiooni oli, nii on ja tammesaadikukandidaat Tallinna suures valimisringkonnas. Mis puutub soojusega Estonia paari sõnaga, ütleks seda. Estonia roll on praegu eriline, arvestades meie vene keelt kõnelevat elanikkonda ja kui me eestlastele möödunudaastased paiskasime suure rea materjali seoses 24. veebruarini, siis kahjuks vaatamata meie nõudmistele linnakomitee büroo nimel ilmus väga vähe materjali, mis on seotud 24. veebruaril rahvuslipuga ja meie bürool nimetati isegi seda provokatsiooniks. Nüüd küsitakse nii, millise lipuga minnakse oktoobri paraadile? Nojah. Eks igal lipul ilmselt on oma koht. Sellepärast oktoobrirevolutsioon oli kindla lipuga seotud, ilmselt siis tema tähistamine on küllaltki sobilik sama lipuga teha. Vähemalt 1900 seitsmeteistkümnenda aasta veebruarirevolutsioonile läksid Petrogradis elavad eestlased sinimustvalge lipu all. Ja, ja eks Eesti vabariiki sündis suurelt osalt tänu oktoobrirevolutsioonile, mis laguldas valla peale. Et ka siin on seos olemas. Nii suur tänu. Nüüd ma tahaksin tutvustada ühte sõnumit, mis on tulnud Kohtla-Järvelt. Ja inimene teatab meile, et. Tal on mure, et me unustame narvakad ja virumaalased ja ei osuta neile küllalt tähelepanu oma igapäevases elus ja kontakti võtmisel. Ta ütleb nii, palun ärge jätke meid üksi. Siin üksikul maal kirjutan küll enda nimel, aga tean, et see on väga-väga paljude soov. Lihtsalt kõik ju ei kirjuta, see inimene on saatnud meile niisuguse teate, soovib kõigile jõudu ja jaksu ja palub meeles pidada, et Virumaa on üks osa meie maast. Aitäh selle sõnumi eest. Kindlasti oleme me selles asjas ühel meelel. Nii, meil on jäänud veel pisut aega ja ma arvan, et kuna tänane päev on ebatavaline, siis vast on enne kui me jätame kuulajaga hüvasti, igalühel soov midagi hüvastijätuks meie auditit. Tõrjumine. Lembit Koik. Noh, ma ei tea, kas suureline, aga õnne soovida kogu rahvale. Ma tahaksin võib-olla soovida seda, et 10 aasta pärast siin kohtume, räppe, kohtuksime, et oleks võimalus. Jätame meelde ja no ma ütlen, mitte ainult ei olene praegu, ma ei räägi ainult raadiokomiteest, ma loodan, et ei, areng läheb edasi soodsas suunas. Et siis meil oleks sama hea tunne. Meenub eelmisest aastast jällegi midagi suurt oleks toimunud Eesti rahva huvides. Mati Talvik. Ka mina tahaksin aga loota, et aasta pärast lehvib sinimustvalge lipp suveräänse oma iseseisva maa Eesti kohal. Aitäh, ma jätsin ette lugemata sõnumi, milles palutakse tänada Mati talvikut vaatevinkli eest televisioonist, aitäh. Ja nüüd Jaak Saar. Nool laulva revolutsiooni pealinn on Tallinn ja sel aastal on väga palju üritusi ülemaailmselt. Eesti noorte kokkusaamine vanalinnapäev on muutunud mõnegi nii mingilgi moel laulupeoks. Olete kõik oodatud Tallinnasse hea meelega. Üheskoos ma mõtlen niimoodi, et me suudame Tallinnas need üritused ka sel aastal viia läbi nii kenasti, nii nagu me oleme möödunud aastal seda sel aastal seda teinud, nii et tere tulemast Tallinnasse meie üritustele. Ja ma loodan, et rahvuslik-demokraatlik revolutsioon jätkub, süveneb et ta on edukas. Et me ka saame tegelikult suveräänseks, et meie rahvataotlustest saadakse aru nii Moskvas kui rahvusvaheliselt. Ja ma arvan tõesti, et et järgmisel aastal noh, eks siis näeme, teeme kokkuvõtteid, praegu on raske öelda, mida konkreetselt saavutatakse. Aitäh. Sellega me praegu lõpetame. Meie saade on korduses õhtul kell 22 ultralühilainel ja järgmine kord on loominguliste liitude tund. Nädala pärast reedel kell 13 kuulmiseni.