Aitäh, et sa mu elu, ma ei teagi, kas ära rikkusid või rikastasid ära rikastasid. Kas sa kas rikkusid ära või rikastasid ära mu elu? Ma ei teagi, kumb, aga sa saatsid mulle Belgiast ühe paki. Ja see pakk sisaldas endas Mario kart, kaheksa teeluks mängu Nintendo Switch'i-le. Ja tegu on mänguga, mis Ui juubial proovituna tundus mulle titekas ja igav. Ja nüüd, kui ma olen natuke vanemaks saanud, tundub see titekas värk mulle nagu kõige ägedam rally, mida üldse inimene saaks konsooli peal mängida. Ja selle paki avamise tulemus võib olla nüüd see, et esiteks mul jääb ülikool lõpetamata ja teiseks, mu pere hülgab mu, sest et minust on saanud avatar kuskil värvilises suhkrukommi maailmas, kus ma vuran üle mannavahumägede ja hüppan läbi bonsikute oma kaardis ja mõtlen homset ei ole homset, ei tule ja reaalsus on ainult see, mida ma siin vikerkaarevärvilises maailmas näen. Esiteks, kellel seda ülikool ikka vajan, olgem päris ausad. Ja teiseks ma arvan, et sa võid lihtsalt perekonda kaasata sellesse mängu, sest seal on mitmikmängu võimalus ja ja, ja seda enam sate koos harjutada ja, ja ongi nagu selline lähedust tekitav kogemus. Mul tuleb selle peale meelde see, kas sa mäletad, kui Stan liigeis Simpsonite kuulus koomiksite autor Stanley. Et noh, sa tead jutt, eks ole, selline rivaalitsevad kaks koomiksitööstuse giganti nagu tissi Komics kellel on võib-olla kõige kuulsam tegelane, pätnan? Baarmen ka muidugi sealjuures, aga siis Stanley loodud Marveli universumis on näiteks Eksmen, eks men ja ja siis seal on selline suur koll fantastilisest nelikust, kui tehing siis Simpsonite, see oli selline stseen, kus. Stanley võttis lapselt ära pätt mobiili väikese mänguasja ja surusin tingi sisse niimoodi, et plastik ragises ja ja, ja murenes igatepidi, aga see ping sai sinna sisse surutud ja siis siis laps ütles, et jube ju pruukmaipat mobiil. Stanley ütles, vastad, blokid, kolmiidid pädev. Et mul on küll niisugune tunne praegu. Võimalik, ja vist nii ongi vist nii ongi, see on vist kõige õigem küsimus, mis on ühtlasi ka vastus. Tere, minu nimi on Ivo Cruztok. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet. Popkultuur, riis, Tiid. Popkulturistid. Sellega on selline naljakas lugu, et kui ma nüüd on juba kaua aega seda saadet tehtud ja, ja mingisugune selline rütm ja, ja via vorm isegi on, on sellele saatele juurde tulnud. Ja ma olen kogu aeg nagu peas mõelnud, et miks juhtub niimoodi, et, et kui me selle intro osaleme, ära öelnud ja sina ütled, et popkulturistid et siis miks kuidagi mulle tundub niimoodi alateadlikult, et nüüd selle teemaga alustamine jääb minu peale ja see ongi täpselt selle rütmi pärast, et on nagu mina ütlen, sina ütled, mina ütlen, sina ütled ja siis on see intra öeldud ja siis on jälle justkui nagu minu kord alustada. Hoolimata sellest, kui kaua me seda saadud teeme. Iga kord on mul korruseline friis. Oota nüüd, ma pean siit nagu midagi edasi ütlema ja, ja iga kord hoolimata sellest, kui hästi me ka ei tea, mis on, saate teema täna. Mu aju kiilub korraks kinni ja ma nüüd ütlen kuidagi peas käib selline, et kas ma nüüd nagu automaatselt lähen, lähen niimoodi järsult lihtsalt, et täna räägime me, või, või siis või siis teen sellise mingi siukse siukse nagu natuke lollaka raadiosse, hohoo ja siukse, mingi venitus on ju, et ma kunagi täpselt ei tea, mida teha, sellepärast meie saadete algused ongi alati sellised kohmakad. Vist aga ma annan sulle võimaluse nagu värskelt lehelt alustada, siit tuleb vahe kõll ja siis hakka kohe. Oled valmida nii kolm, kaks, üks. Sel õhtul, kui me lindistame seda saadet, on selline tore püha nagu halloween. Oled sa kuulnud sellisest asjast, ma tean, et tegelikult Eestis ju ei ole halloween, eks ole, et ma ei tea, oled sa, oled sa kuulnud sellest? Ma olen sellest kuulnud ja enne kui ma stuudiosse tulin, kui ma olin veel kodus. Paar tundi tagasi kõlas uksele koputus ja seal taga oli üks väike dinosauruse poiss, kes oli umbes kuueaastane. Ja ta ütles, et kuidagi nadi, vabandavalt kuidagi vabandavalt Hakkas nagu pöördus mu poole, kui ma ukse avasin, ta ütles niimoodi, et tere, täna on halloween, kuigi noh, ega see ju väga eestlaslik püha ei ole, pigem Ameerika. See oli nii naljakas. Teadlik laps ja väga eneseteadlik, et kuidagi niimoodi Et ärge ärge pahandage selles mõttes, et panin toreda kostüümi selga ja ma ise ka tean, et see on tegelikult sihuke ameerikalik pühaga, teeskleme nüüd nii et see võiks olla ka eestilik püha ja tahan koomale kohal meiega. Ja siis ma ütlesin talle, kohe saab kommi Pole probleemi te endale suure kommipaki ja siis soovitasin talle edaspidi öelda komm või pomm, sest ma olen näinud, kui mingisuguseid USA sarju filme tõlgitakse, siis subtiitrid ütlevad tavaliselt komm või pomm, kui keegi ütleb Ricoifid, mis ei ole sugugi kohut. Ta tõlge on minu meelest, see on üsna paindlik. Ja see on väga leidlik tõlge. Ma olen, esiteks tekib küsimus, et kas olid arvestanud sellega, et täna õhtul võivad lapsed tulla halloweeni pärast ukse taha, sest ei olnud. Sul lihtsalt oli kommikodus. Mul on üks sahtel, kus on palju kommi. Mul oleks tahtnud ebaseaduslikku kommi, kuigi, kes teab. Sahtel on nii suur. Kuidagi üle piiri toodud mingit siukest kahtlast komme. Jah, ma ei, ma isegi ei tea, et selles mõttes, et kui kui politsei viitsib läbi astuda ja vaadata, siis ma ise ka nagu hea meelega tegelikult tullakse, uuriks, vaataks ametivõimudega koos ekspertidega koos, vaat, eks ole, et mis, mis kommid sinna aastatega kogunenud on, ega ma ka ei tea, võib-olla midagi tervistkahjustavat. Et ei ole mingit võltssuhkrut või midagi kasutada? Seda seda ja seda küll ei tahaks, seda üldse ei nähakse, võltssuhkrut ei tahaks üldse. Võltssuhkru. Sinu jutu peale mul tuli kohe nagu selline kerge hirmu hirmuhigi korra selja peale, sellepärast et mulle ei ole kommi kodus praegu ja on täiesti võimalik, et mingi hetk lastakse mul siin uksekella ja, ja öeldakse. Ma nüüd ei tea, kuidas prantsuse keeles oleks Chicorthriit. Aga ilmselt. Öeldakse ta u rit. Lähme teeskle, et vot täpselt nii ütlevadki et selles suhtes natukene nagu nüüd pelgan, et äkki peaks teesklema teesklema, et, et mind ei ole kodus, aga nüüd ma juba guugeldasin vahepeal välja seal Debumbu suht nii et. Täpselt sama asja tegema, kusjuures hakkasin guugeldama. Kui mulle seda nüüd uksest sosistatakse sealt ukse tagant, siis ma pean teesklema, et mind ei ole kodus. Ja see on Debombo on soov. Aga ma ei tea, kas see on õige tõlge, sest et Google on robot, aga inimesed ei ole robotid ja prantslased eriti ja belglased veel vähem on robotid. Mis sa arvad sellest, et selline väga ameerikalik või noh, jällegi, ma ei ole nüüd üldse valmistunud selleks teemaks, et kas ta on ikkagi nüüd päris ameerikalik teema või on ta mingisugune muu muu kauge või ütleme, laialdaselt levinum teema, aga oletame, oletame, et see on väga selline ameerikalik teema, vähemalt see viis, kuidas seda tähistatakse tänapäeval on, ma arvan, suuresti Ameerika popkultuuri teema, et noh, et see, kuidas seda on kujutatud Ameerika sarjades Ameerika filmides suur kommertslik kommide ja kostüümidega, selline püha. Et mis, mis tundeid see sinus tekitab, sest ma nagu tihtilugu kuulen hälloweeniga seoses sellist kergelt soigumist, et et see ei ole ju ikkagi Eesti asi ja meil on ikka oma kadripäev ja mardipäev ja see halloween nagu ei sobi meile, see on, see on niisugune võõras asi, mida üritatakse meile pähe suruda siia Eestisse. Et tegelikult ta nagu ei kõlba meile või ei sobi, et kas sa jagad seda, seda tunnetust? Ei jaga ja nüüd ma saan tõestada, et ma tõepoolest käin loengutes ülikonnas loen, loen erinevaid raamatuid ja artikkel kleid ja teoreetilisi käsitlusi, mis laiendavad ringis käsitlusi absoluutselt, ja üks väga huvitav mõiste, millega ma olen tutvunud nüüd oma magistriõpingutes, on topoloogia või topoloogilisus. Ja selle mõistega kohtusime loengus, kus me seminaris, kus me käsitlesime piire, et me rääkisime põhimõtteliselt sellest, et kust tulevad piirid, kuidas tõmmatakse piire geograafilises, poliitilises mõttes ja, ja lühidalt kokkuvõttes, kui ütleme, topograafiline lähenemine vaatleb piire niimoodi, et ütleme, riikidel on piirjooned ümber, eks ole, mida saab vaadata näiteks maailmakaardi pealt ja, ja, ja, ja ütleme varasema käsitluse järgi siis võib-olla nagu sellised, et need, need piirjooned, mida sa nägid, ma maakaardi peal ütlesid ka väga palju selle, selle kultuuri kuidagi haardeulatuse kohta võib-olla või kuidagi ma ei tea selle selle riigi poliitilise ulatuse kohta. Aga kui mõelda topoloogilised, siis see tähendab seda, et see maailmapilt muutub natuke nagu selliseks kuidas öelda sopiliseks ehk siis, et, et kui kuskil on üks suur, ma ei tea, Ameerika kultuur, mida me nagu mõistame, kui nagu väga ameerikaliku kultuurina, et siis siis topoloogilised vaadeldes me saame öelda, et, et see kultuurihaare ei piirne, ainult et selle maa sellise nagu maakaardilt nähtava nähtavate piirjoontega, vaid et need sopid avalduvad ka mingites hoopis teistes geograafilistes punktides, ehk siis et kuidagi ei saa aru, et seda võib ette kujutada natuke nagu mingite kultuurimullikeste Ena, mis kuidagi, et see kihisev klaas võib-olla seal Ameerikas, aga selle kihiseva joogimullid võivad ühel hetkel olla ka kuskil hoopis teises selle klaasi servas, kus ütleme, mis on Eesti näiteks. Aga ometi see mull kuidagi kerkib seal pinnale ja ulbib ringi. Ja siis tekibki küsimus, et kas me peaksime nüüd vaatama seda mulli kui midagi, mis on täiesti nagu võõras või et see ei ole küll Eesti. Või on mõistlikum ja adekvaatsem tegelikult vaadelda kultuurilisi mõjusid ja kultuuri mõju levikut, et nii-öelda sellises nagu topoloogilisest vaatevinklist. Ja üleüldse on huvitav mõelda, et miks me tõmbame piire või, või mis reeglite alusel me tõmbame piire oma ja võõra vahele. Kui me ütleme, et, et ma ei tea mardi- ja kadripäevane eesti püha siis mis hetkest see hakkas nii olema, või, või mis hetkel see kehtestused? Ja, ja kas me saame tõesti olla nii kindlad, et need traditsioonid ei pärine omakorda veel mingisuguste teiste kultuuride traditsioonidest, ma arvan, et on üsna vähetõenäoline, et kadripäev ja, ja ma ei tea, mardisandid söötnud ringi, jooksevad, et see on miski, mis mingisugune idee, mis sähvatas ainult siin geograafilises piirkonnas, eks ole, ja mis oli täiesti kuidagi iseseisev sellest muust traditsioonide Maide võrgustikust, mis, mis ümbritses tolle tolle aja Eestit. Nii et kui rääkida Ahaloueenist ja seal ja, ja öelda, et see on miski, mis on hästi võõras, justkui meile, siis mulle tundub see kummaline, sest minu jaoks on halloween terve elu olnud olemas. Kuigi jah, hälloweeniga. Ma tegin tutvust tänu just nimelt Ameerika sarjadele, multikatele filmidele. Ja selles mõttes ma saan aru, miks on sellel traditsioonide justkui Ameerika postmark küljes siis ikkagi ma ei saaks mulle tundub, et tõmmata kuidagi piirjoon vahele ja öelda, et see on võõras traditsioon. Ja see ei kuulu kuidagi siia ja ma ei saa seda omaks võtta, see tundub mulle kuidagi nagu mingi jõuga tehtud eristus, mida tegelikult pole üldse vaja teha. Ja kui ma praegu Vikipeediast nagu kõik akadeemikud, eks ole, teevad kui tahad midagi, uurides Vikipeedia esimese asjana lahti. Vikipeedia ütleb näiteks, et halloween et raske on öelda, kust halloween üldse tuleb. Võib oletada, et seal on teatavad kristlikud traditsioonid taga, ühtlasi on seda nähtud traditsioonile, millel on paganlikud juured. Ühtlasi on seal seoseid keltide. Ma ei tea vill viljakusfestivalidega või harvest külvifestivalidega, eks ole. Et viljakas festival, et ühesõnaga, et see kõik on väga segane ja ja, ja kokkuvõttesse, et see väike dinosaurus ukse taha ilmus, kõige ütles, et vabandust, see on küll ameerikalik püha praegu. Siin ma siiski olen, on ju. Ja ja, ja nähes tegelikult, kui paljud nahka mu oma viieaastane tütar käis eile halloweeni peol koos oma väikeste, ma ei tea, kolme kuni viieaastaste sõpradega ja mingisugused nahkhiired olid seal maas kilest välja lõigatud nahkhiired ja kõigil olid mingid ühesõnaga kõrvitsat, aga kommid olid laual ja nagu sellist naeratavate kõrvitsat agent, et, et mulle tundub, et see on üha rohkem kuidagi hästi loomulik. Lõbus traditsioon, mille puhul pole üldse vaja nagu põdeda, et kas on oma või võõras nagu, kui see on tore, siis miks me ei või seda lihtsalt teha? Ma tahaks teada, nagu, et mis on need halvad küljed halloweeni puhul, mida, mille pärast võiks nagu kuidagi tõrjuda seda või ma ei tea, alla suruda või eemale tõugata? Ma kindlasti ei oska selles osas midagi öelda, sellepärast et minu meelest tähendab ma olen sinuga täiesti nõus sel ajal, kui sa rääkisid midagi topoloogiast, mis minu jaoks on hoopis mingisuguste erinevate geomeetriliste objektide kuju, deformatsioonide uurimine matemaatikas, aga sel ajal ma ka lugesin natukene Vikipeediat ja kui vaadata nagu mardi- ja kadripäeva, siis nad mõlemad on väga selgelt seotud kristlike figuuride kristluse tähtpäevadega. Ja siis hakata lugema tõesti, et mida siis arvatakse halloweeni taustaks olevat ja jõuabki sinna keldi keldi riikidesse ja, ja paganlike traditsioonide juurde, siis võiks arvata et Eesti, ütleme, paganliku tausta juures on halloween meile palju sügavamalt seotud ja palju nagu lähedasem kui näiteks mardi- ja kadripäevad. Vähemalt noh, oleneb, kuidas sa tahad ennast identifitseerida. Kui sinu jaoks on Eesti ikkagi kristlik riik, siis võib-olla sulle nii väga see käsitlus ei meeldi. Aga, aga mina ei näe küll ühtegi põhjust, miks halloween ei võiks olla täitsa nagu eesti asi. Muidugi tekivad omajagu omajagu küsimusi selle püha nagu sellise kommertsliku aspekti osas, et ostame kokku plastikust kostüüme, mida korra elus kasutada ja, ja terve hulk igasuguseid kaunistusi ja ja, ja ma ei tea komme siis mida laiali jagada, mis pole võib-olla kõige tervislikum asi, mida üksteisele anda. Aga see nagu on jälle selline kuidagi tujurikkumise teema, ma sõitsin täna kodu poole ja rääkisin oma abikaasa Eevaga. Et üks asi, mida ma igatsen natukene Rootsis elamise juures on, on selline, ma ei oskagi öelda, kas oskad mulle hea tõlke anda sõnale uimsi uimsical. Et see on nagu selline tore või või siuke kelmikus kelmikus ja et Rootsis ma tundsin, et, et inimestel on väga siuksed kelmikad viisi tassi tähistatud, seal olid näiteks väga tavaline, et sul oli kaneelipallipäev või kaneelipalliga kaneelisaia päev ja, ja pannkoogipäev ja vahvlipäev, et siuksed nagu toredad tähistamised, kus oligi, et täna kõik sööme pannkooki või täna kõik sööme vahvlit või kaneelisaia, et need on lihtsalt siuksed, kelmikad, päevad, millal midagi toredat teha ja nende juures ei ole mitte midagi tõsiseltvõetavat mitte midagi nagunii sügavalt olulist, aga need on lihtsalt kelmikad ja ma tunnen sellest puudust ja minu meelest Halloviiniga on sama teemat on lihtsalt niisugune. Sa seal võib nagu laskuda väga pikkadesse diskussioonidesse, kultuurid topoloogia ja, ja, ja traditsioonide ja kristlike pagani. Pagan, like kultuuride segunemise eest, aga lõpptulemusena see, milleks me oleme halloweeni täna kujundanud, tan lihtsalt kelmikas on lõbus, inimesed tahavad ju kostüüme selga panna. See näge, selle meeldib minna, ma ei tea, teed ennast natukene siukseks kurikaelaks, eks ole, kellele ei meeldiks ja äge kurikael olla või, või midagi nagu natukene hirmutav teha, et 11 lõbustada, et see on see kõik on lihtsalt tore, see on nii põnev ja äge ja tore ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks me ei võiks seda toredus niimoodi avasüli vastu võtta peale selle, et me, me leiame, et see toredus on mingi kommerts värk ja me tahame siin lihtsalt pidada tõsist hingedepäeva ja mardipäeva ja kadripäeva, et see, see, see trall ei ole meie jaoks. Ma ei saa aru, miks, miks me peaksime nii tegema, oleme ka kelmikad. Sinu jutuga seoses meenub mulle just enne tänase saate salvestust nähtud postitus meie väliskorrespondendil Helene vetikult olime ja disainikorrespondent. Me peame disaini korrespondent, aga ühtlasi ka muude alade ekspert vastavalt vajadusele. Ja, ja täna ta on meie halloweeni korrespondent, et ilma seda isegi teadmata ta kirjutas sellise postituse Facebooki, mille ma loen nüüd ette. Selle pealkiri on ekstraverdid vingunud, et meil veel pikk tee minna selle hääloweeniga inimesed panevad musta silmapliiatsit, ongi halloweeni kostüüm. Aga vot kui ma n vōi, siis möödunud aastal halloweeni pidasin, sulgudes heietav vanaema ohe surud kinni siis ühel suurel vahval üritusel ühel vennal oli Purple Rain kostüüm, et oligi prints printsi laul, protervjueenmite prints, ise vaid lilla vihm koos pilvega peas ja sealt välja sadavate lillade kristallidega niitide otsas ja kogu moosiga. Üks naine oli labürindi filmi povi ehk siis trollide kuningas, kõik oli läbi mõeldud, juuksed meid vestike ja isegi triibulise vansiga titt. Meduus, mis hõljus nagu päris meduus ja tulukesed olid sees, jääd ka pikaks ajaks meelde. Igastahes, kui see sündmus nüüd meie Kadri Madrid ära Killib, võiks vähemalt retsilt innukalt võtta kostüümi tegemist. PS. Rõõmustav oli muidugi uudis sellest, et kostüümi laenutustest on kaabud otsas ja kollide ööl riietub keskmine eestlane palve Helmeks Pole päris produruein, kuid juba loob selline postitus. Jah ma olen nõus, me võiksime seda asja tõsisemalt võtta. Mulle meenub sellega seoses üks mõne aasta tagune või tegelikult nüüd juba vist ikka päris mitme aasta tagune sellise Eesti juute tuuberi nagu Nele Kirsipuu video, kus ta võrdles siis oma videos mardipäeva Halle uriiniga. Ja niimoodi siis noh, nagu riietas ennast üles siis nagu vastavalt sellele, nagu halloweeni ajal riietatakse, sihuke peolik, kelmikas fun värk on ja siis pani selga siuksed paksud mantlid ja sokid ja loppis kaera vastu kaamerat ja oli ise väga tõsine selline noh, nagu kuidagi pani, pani võrdlusesse sellise nagu lõbusa Fanny peoliku, eks ole, halloweeni ja siis sellise tõsise kurva sünge mardipäeva ja ma arvan, selline kuu, see kõnetas tol hetkel väga palju inimesi, ma vaatan seda, on üle 170000 korra vaadatud, mis, mis on täitsa selline arvestatav arvestatav number vaati vaatamisEesti Youtube'is, et ilmselt see, see tõesti kõnetas inimesi, ma arvan, et väga paljudel tekib täpselt sama tunne pähe, et noh, mitte ei võiks mardi- või kadripäev olla niisugune rõõmus ja lõbus, aga ma arvan, et me ise mõtleme nad kuidagi selliseks natukene nukraks ja süngeks. Et halloweeni, ma arvan, me kõik võtame lõbusamalt. Ja halloween on seejuures lõbusam, just nimelt, et no mardisantide laulad, lask, mardid siis mardil varbad külmetavad, et see kõik on, nagu ma mäletan, lapsena oli küll, see tundus ka lõbus ja siuke jabur, aga ma arvan Lapsena me võtsimegi seda päris tõsiselt esiteks kommi sai või siis taliõuna, mis oli, nagu ma üldse nagu ei hakkaks maha tegema taliõunavarianti nagu kommikotist, see oli nagu väga hea. Aga, aga sai kommi. Teine asi, me võtsime seda riidesse panemist ka, mina võtsin küll päris tõsiselt mingeid maske, sõdisime paberist, mida ette tõmmata. Et selline teema. Mulle tundub väga kutsuv kogu see, sa mainisid süngust, et kuidas, justkui võib-olla mardi mardid ja kadrid on natuke liiga sünged, aga selle juures tegelikult halloween on ju isegi veel süngem, aga kuna see on nagu üle võlli sünge, siis saan jälle kuidagi ümberpööratult lahe. Ja just seda halloweeni meelsust vaimsust väljendab väga ilmekalt artist nimega zombi kes annab meile hetke hingetõmbepausi, me kuuleksime Robsombilt pala, räägi ula. Ja siis juba sukelduks tõelisesse õudusjuttu. Lob zombi räägila. Meil on käimas halloweeni erisaade mis on eriti õudne. Pühapäeva hommikul mitu päeva päris pärast halloweeni. Aga halloween on kogu aeg tegelikult, sest et maailm on kogu aeg õudne ja ohtlik paik. Kus on vereimejad iga nurga taga ja iga lae peal on tarand, tahab sulepealae peale hüpata ja igas pimedas puukuuris ja keldris on trobikond nahkhiiri, kes tahavad lennata sulle juustesse, seal natukese acidajagi saada. Iga reklaamitahvli taga peidab eks maakera tükike, mida ei reklaami keegi. Imikute laul vist. See lihtsalt lihtsalt tuli mulle meelde, aga see ei olegi üldse oluline, kui sina läheksid täna täna veel välja halloweeni peole, näiteks oletame, et sul ei ole praegu vaja teha magistrikraadi ja veel lisaks perekonda koos hoida ja, ja tööl tööd teha ja, ja Marjo kaarti mängida, mis kindlasti on nendest kõige olulisem. Absoluutselt seda ei pea mainima. Oletame, et sa läheksid nüüd, eks ole, halloweeni peole või jooksma ise või mitte jooksma, vaid läheksid nagu uste taha koputama, et kommi saada, mis kostüümis selga paneksid. No ma pean ütlema, et raske on peast saada seda kujutluspilti, mille Helene Vetik lõi, kirjeldades seda prorplareeniks kehastunud inimest New Yorgis. Aga ma ütleks, et teisest äärmusest sama kõva valik on see, mille tegid minu kaks kursaeda, muuseas, kes samamoodi püüdlevad magistrikraadi poole, aga leidsid ikkagi aega Käia halloweeni peol. Neile see on natuke ka, ma ei tea, olulisem ilmselt sellest, et nad neil on vaja spetsialiseeruda ja põhimõtteliselt saadama oma tubadest välja vahepeal, sest et nad ei ole ise eestist pärit, neist üks on pärit Tuneesiast ja teine on pärit Türgist ja väga lahedad neiud, kes siis saatsime kursuse ühisvestluses pildi pärast seda enne seda, kui nad siis peole suundusid nende kostüümiga oli siis. Bikiinides kummid siis põhimõtteliselt, mis nägi välja nii, nagu sa ilmselt ette kujutada, et nad tõmbasid voodi voodilinad tõmbasid, pugesid, panid voodilinad endale Maide selga pähe. Silmaaukudega voodilinad ja siis siis nende linade. Neid linasid, hoia, hoia, hoiavad ümber keha, siis bikiini erinevad nagu elemendid näeb hästi halb välja. Samas nagu samas samas nii õige midagi midagi on selles nagu nii löövat ma küsin neilt luba, võib-olla me võime selle pildi panna oma tänase episoodi kaanepildiks. Clubab. Kindlasti küsima? Et, et kui sa küsisid, mida ma valiksin, siis ma arvan, et ma ka nagu pendeldas nende kahe vahel ja kuna kostüümipeod on hästi tüütud, mulle siiamaani tundunud ja see on nüüd nagu kuidagi tekitab mingi vastuolu muu sellesse halloweeni haipimisse, et me ühes ühe suupoolega haipin, teise suupoolega ütlen, et, et ma ei viitsi kunagi nagu jageleda kostüümide otsimisega ja nii edasi. Et siis jah, et ma arvan, et ma tahaks olla propolveen. Lõpuks ma oleksin bikiinides kummitus. Paratamatult, sest et voodilinu maika leian kodust võib-olla bikiinid oma bikiinivalikust, sest et igal endast lugu pidaval akadeemikule on ju bikiinid kodus mustadeks päevadeks, kui on kurbus, kui ei jaksa kirjutada oma magistritööd, siis tõmbad bikiinid selga ja kirjutad nii, mis tolmab. Ei, no väga paljud akadeemilised konverentsid toimuvad tavaliselt väga sellistes ägedalt nendes kohtades, kus on soe ja kus saab ujuda ja seega tuleb tõesti bikiinid kaasa võtta. Absoluutselt see kostüümiteema on keeruline ja ma, ma ei ole ise olnud suurem asi. Täpsemini öeldes, et ma vist ei olek. Ei, ma olen ühe korra käinud kostüümipeol, see oli meil kursapidu kunagi, kui ma Tartu Ülikoolis keskkonnatehnoloogiat õppisin. Ja seal oli teemaks vist äkki hipid või kuuekümnendad või midagi sellist. Ja ma mäletan, et ma panin oma tavapärased riided. Ainult, mida ma tegin, et ma, ma värvisin oma teksapükste peale guašidega lilled ja panin sinna lillede keskele siuksed plastikust, siis siuksed, sädelevad kivid ja ja panin selga oma tavapärase velvet, pintsaku ja oranži triiksärgi, mis lihtsalt oligi minu igapäevane yhetus. Ja ma võitsin parima kostüümi auhinna. Noh ma olen nagu kompliment ja, ja solvang korraga. Solvang, eks ole. Et, et see oli ainuke kord, aga mind huvitab see õudsalt, kui sa mäletad, ma rääkisin siinsamas, kui sa mäletad, ma rääkisin siinsamas saates ka sellest kui ma käisin Komikaanil mõnda, mõni mõni aeg tagasi. Mis on siis selline koomiksifännide meka koht, mida siis ka väiksemal vormil peetakse siin Brüsselis ja seal alati ka inimesed panevad ennast siis vastavalt oma koomiksi lemmik koomiksi või filmi või sarja tegelasele riidesse ja, ja see on kõik hästi äge ja see jättis mulle väga kustuma mulje. Ja tol hetkel mõtlesin, et järgmine aasta, kui, kui see tuleb, et siis ma teen endale kostüümi. Ja ma siiamaani, mis asi, see mõte käib mul peas ja, ja ma ei tea, mis see võiks olla. Ma ei tea, mida selga panna ja hommikul on aasta aega. Nüüd see nädalavahetus juhtumisi sel päeval, kui see saade raadioeetrisse läheb, on see bänd on siinsamas, kuhu me ka abikaasaga läheme ja siis ka seal on tegelikult ootus, et inimesed kannavad kostüüme siis oma lemmikjaapani, animetest või näiteks pikad Joe on kindlasti, ma eeldan juba praegu väga populaarne kostüüm. Maran Mikkali Brüsselist otsas praeguseks kõik Picatšenkost ei pidanud juba kuu aega tagasi või kaks kuud tagasi nagu välja renditud. Aga samas miks mitte minna, ega legendaarsel tas tuntud linkina või miks mitte, mine Supermaarjuna, et noh, võimalusi on ju ju trobikond. Aga jällegi ilmselt ka see nädalavahetus siis kostüümi selga ei pane, see tekitabki mus mõte, et, et ma peaksin ikka sellesse kostüümimängu nagu tõsisemalt sisse sisse minema. Praegu, kui ma nagu hetkel mõte, et mis kostüümiga ma võiks minna halloweeni peole, siis ma arvan, et see võiks olla Adams stamilist siis pereisa, kelle nimi mulle millegipärast ei meenu, tema abikaasa nimi oli murtšiši Adams, aga mis oli selle perepea nimi, mul ei tulegi meelde. Mulle genen. Jama lugu. Aga mis mulle meenub, on sel ajal, kui me kuulasime euroop zombilugu ütlesin endale meelde ühte Piivise patriaidi osa, väga paljudel sarjadel Ameerikas on ju halloweeni eriosa ja seda tehakse siis iga iga hooaeg iga aasta ja ma mäletan väga teravalt, see on lapsepõlvest meeles viivise, Pathydi halloweeni osa, kus nad läksid siis ka kommi otsima. Esialgu nad proovisid täielikult ilma kostüümid, et see ei õnnestunud ja siis kõigepealt Pathed valas omale juustukastet pähe, ütles, et tema Natšod siis Piivis tõmbas omale aluspüksid pähe ja ütles, et tema munand. Ja niimoodi nad siis üritasid saada kommi ka see neil super hästi tol hetkel ei õnnestunud. Aga selle seda meelde tuletades ma lugesin tiivise Pathedi Osade kirjeldusi lehel nimega fändom ja kui ei ole seda teinud, siis ma panen saate märkmetes selle lingiga. See on nagu selline Vikipeedia tüüpi lehte ja see, kuidas neid osade kirjeldused on siia kirjutatud, on täiesti uskumatult hea. Et juba see osa kirjelduse lugemine minu meelest on 10 korda parem kui see osa ise oli, nii et. Oota 10 korda parem kui, kui osad ise ja tagantjärele mõelda, et sa oled nagu muutunud kriitiliseks. Viivise protsent on, on üks parimaid asju, mis kunagi loodud on, aga lihtsalt lihtsalt see, kuidas see, see, see kirjeldus siin on. Et. Pat Henri viirus, arhis Spešov Mankishits Piivis nõus, eksak Libot that Miins sohi immilirli projekt, sildiskast front Heiki Tohver. Viis, kuidas, kuidas nende osade kirjeldused on üles ehitatud, on minu meelest väga geniaalne. Ma nii igatsen piiblist ja ma ei tea, see selles mõttes ma olen ikkagi nii, nii määravalt 90.-te laps nagu Ren ennens tempi piiblis patused ja no nagu ma ei tea, no natuke riivamisi Kendaaria, võib-olla sellised asjad, mingid siuksed nagu tülpimust ja mingist nagu nihilismist, samas nagu mitte millegi tõsise tõsiselt võtmisest kuidagi kantud siuksed nagu naljasarjad olid nii vajalikud ja nii nii toitvad. Mäletan seda kõikan. Ma ei taha öelda, et nagu vähemaks, et okei, meil on nagu. Aga see on lihtsalt mingi vanainimesed on ju. Ühesõnaga ma ei ütle, et vihkan moti oleks kuidagi liiga pehme või. Või ma ei tea, horismann ja South Parkis ju endiselt, eksole, on elus ja, ja, ja, ja terav. Et see kõik ju on, aga ma ei tea, ühesõnaga, et mingisugune mingi mingi Robostsus, mis siis kuidagi tuli ja mis, mis nii tugevalt eristus sellest, mis oli varem kuidagi nagu olnud niisugune teismelistele suunatud meelelahutused. Ma ei tea, selles lihtsalt oli midagi nagu erakordset, mis nüüd on oma vaimus kuidagi võib-olla nagu natuke nagu viimistletud kujul ikka veel alles, aga aga jaa. Piivisendad. Kusjuures vist siin 2010 või 2011 umbes sellel ajal ju Piivisse Pathed tuli uuesti tagasi eetrisse nii-öelda uute osadega. Seda ei olnud vist väga kaua, mina mäletan vist, et ma olen näinud ühte või kahte osa nendest uutest Piivise patriidi osadest ja kui sellest üldse hakkas jutt tulema Diviise patsed võivad tagasi tulla, siis kõikidel oli minu arust esimene küsimus. Mis mõttes, et pilvise patriad vaatasid ju kogu aeg muusika videosid? Emptivisti kritiseerisid neidega MTV tänapäeval ei näita enam muusika videosid, et mis, mis nad nüüd teevad ja kusjuures see oligi väga naljakas, et nad ei vaadanud mitte muusika videosid, vaid reality show. Reality-televisiooni kommenteerisid seda, et minu arust päris hea lüke, aga tundub, et tänapäeva maailm ei taha enam viivise Pathydi, sest neil ei olnud ei olnud selle tagasitulekuga pika edu ja võib-olla võib-olla parem ongi. Et nad ei tulnud tagasi. Ma mäletan ühes meie esimestest osadest, ma ei mäleta, milline see oli. Me arutasime, et kas sina ja mina oleme rohkem BBC Pathedividaaria inimesed ja mina, mina olen ilmselgelt palju rohkem Taarja inimene, see on minu ilmselt üks lemmikumaid multikaid läbi läbi aegade. Aga tead, kust ma seda Taarja viby praegusel ajal saan, või leian reetskeer paat käest, selline pood käest nagu reetskeer. Need kaks naist, kes seda podcasti veavad, on minu meelest nagu oma vaimus praeguse aja taariad. Taarja Jeyn siis. Tema põhimõtteliselt või Darja Chain, et soovitan kõigil seda kuulata, minu meelest see on nagu üks kõige teravamaid teravmeelsemaid ja kõige naljakamaid ja samas kõige nagu ma ei tea poliitiliselt ebakorrektse maid nagu pood käest, mida võib leida. Ja, ja see on nagu värske tuulepuhang põhimõtteliselt su kõrvadesse või kui sulle ei meeldi saada nagu tuult kõrvadesse on ju siis võta seda lihtsalt kujundina ja mõtled, et, et see on ülihea, kui kõrv kõrvu paitavad ka sellised helilained bleeds kärpaat käest läheb samamoodi meil saate märkmetesse popkulturistid, pom kodukale, niiet kuulake, see on lihtsalt nagu ma, ma naeran kõva häälega. Ma arvan, et halloween üleüldiselt lihtsalt on, on täna nagu peatamattal peatamatul teekonnal populaarsusele ka Eestis niiehknaa, kui me mõtleme sellele, milline on tänapäevane meedia, eriti sotsiaalmeedia, et noh, see on ju ju viimaste aastatega läinud tühaina visuaalsemaks ühe aina selle selle poole, et inimesed tahavadki otsida siukseid erilisi visuaalseid kogemusi ja seda postitada, noh, võtame kasvõi Instagram, lihtsalt fakt, et sa saad endast ühel õhtul üles panna veel ägedamad pildid sellest, kuidas kostüümis oled või see lihtsalt on ägema. Võtan oma Instagrami ette, jaa, jaa, peaasjalikult ma näen seal inimesi erinevates kostüümides. Samamoodi igasugused kaunistused, mida sa saad teha Halloweeniga seotuna, on väga visuaalsed igasugused tordid, millel on kummitused või kolbad peal igasugused sellised nagu see on, lihtsalt loomulik, et see tänapäeval inimestele meeldib noh, lihtsalt, sest see ongi äge pluss, nad saavad seda postitada, nad saavad seda jagada, see jagamine tekitab veel rohkem elevust ja, ja inspireerib inimesi ka ise proovima rohkem seda tegema ja, ja see on lihtsalt nii lähebki. Head aega, mardipäev, kadripäev. Tere tulemast halloween ja, ja jonka oma südames jagan ma meie korrespondent Heleene soovi, et kui, siis juba täiel täiel rinnal ja võib-olla järgmine aasta, kui me teeme uuesti halloweeni osa, siis hoolimata sellest, et keegi meid ei, ei näe, raadioeetris me peaksime, ma arvan olema kostümeeritud. See see on naljakas, kuidas ma kujutan ette, kuidas see lause, mida sa ütlesid, võiks mingit sorti inimest nagu ärritada või solvata isegi et kuidas sa julged lammutada nagu eesti mingit rahvuslikku kultuuri kehandid ja meie meie traditsioonide korpust ja selle juures on, on, on nii kummaline, kui kuidas vahel inimestel läheb meelest, et kõik on kuskilt tulnud ja kõik on laenatud isegi Me meie geenid ei ole piiritletud ainult mingisuguse ühe geograafilise alaga või mingi ühe riigiga või midagi sellist, et kõik on ideed, on pidevas liikumises, geenid on pidevas liikumises. Ja samamoodi näiteks idea, laulu ja tantsupidu, mida me peame nagu selliseks kõige kesksemaks, ma ei tea mingiks mingiks nagu eesti kultuuri kuidagi sümboliks kultuuriliseks niukseks nagu traditsiooniks kõige ilmekamaks kõige-kõige, nagu kesksemaks, et siis ka selle puhul kuidagi millegipärast väga ei taheta nagu hoida meeles seda, kuidas, kuidas ka näiteks selle laulupidude traditsioon on otsapidi tulnud hoopis nagu Saksamaa kaudu või, või et see on nagu saksa kultuuri mõjutus. Samas kui tantsutantsude juures on väga palju mõjutusi, eks ole, ida poolt, et kas või Venemaalt, et, et see kõik on nagu see on pidev loomulik segunemine. Mida me peame oma kultuuriks ja mida me peame oma traditsioonide, eks, ja sellepärast on väga huvitav kuidagi vaadelda, kuidas mingil hetkel mingisugused piirjooned tõmmatakse kuskile maha ja öeldakse, et nii see nüüd on meie kultuur ja see enam ei ole. Et kellel on õigus seda piiranud üldse tõmmata ja mis alustel neid piirjooni tõmmatakse, see niux kestev kestvat sellist nagu vaatlus, naudingut pakkuv teema. Aga. Ma ma lisaks siia, et laulupidu on tegelikult väga äge võrdlustest, laulupidu on nagu sügavalt instagrammitav. See on nagu, nagu kõiki instagrami, vaat seda, kuidas nad on laulupeol ja kõik läigivad neid fotosid. Kadripäev mardipäev ei ole ja halloween jällegi on nii, et hästi jälle uin, hästi-hästi aeg, ma ei tea. Instagram. Mulle meenub ühtlasi ka, kuidas üks mu lemmikkirjanikke Douglas kauplenud kunagi kuskil kirjutas, et mõelge, kui palju huvitavam paik oleks maailm kui inimestel, kui inimesed ei tähistatakse halloweeni mitte ainult 31. oktoobril vaid kui iga päev oleks halloween, ehk siis et kui, kui oleks täiesti normaalne mis tahes päeval kanda ükskõik mida selleks et kuidagi rohkem väljendada seda, mismoodi me tunneme, et me seespool oleme või väljendada seda, mida, mida me mõtleme või väljendada seda, millest me fantaseerime või mis meile nalja teed. See oleks see mulle, nii meeldib see küsimus, retooriline küsimus või mõte, püstitus, sest et tõesti kui, kui kasvõi Tallinna tänavapilt, mis praegu on üsna selline nagu mustades toonides põhimõtteliselt onju, ja ka ma ise kannan musta pea peaaegu et ainult et inimestel on lihtsalt mustad joped, mustad mantlid sul helkur on? Tead, kui loll lugu ei eile kottpimedas kõndisin, mõtlesin, et a, mul on ju taskus helkur, et nüüd on aeg see helkur nagu välja tõmmata taskus, sest ma teadsin, et see on mul nagu tasku serva küljes nööriga kinni. Ja siis ma lihtsalt nagu viskasin selle helkuri taskust välja, et ripuks mu kõrval. Ja kui ma olin juba natuke aega kõndinud, siis ma sain aru, et ma olin lihtsalt visanud selle helkuri maha. Nööri kinni, mu jope küljes, viskasin helkuri taskust välja, on nii, et ei, mul ei ole helkurit. Hästi helkurit, aga, aga jääd, et see, kuidas inimesed seespool tunnevad, saaksid seda väljendada iga päev. Ja see toob mind tagasi Maarjo kardi juurde, suure ringiga. Maarjo kardis, mul oli vaja tuusa rallisõitja avatari sest ma ei tahtnud olla mingisugune igav, sihuke dženeri, mingisugune nagu automaatselt loodud karakter seal. Ja siis ma lõin seal ühe nagu ülituusa välimusega sihukeste oranžide, pikkade oranžide juustega väga tuusade hipster prillide punaseks värvitud huultega sihukse nagu mustanahalise pika mehe nimega mitte brünaga pruune, tal on lõbusad ja on selle diagonaalselt. Ütle sina, kuidas seda hääldatakse, ongi, ega ma ei ole taani keeles ja siis ma mõtlesin, et miks ma tegin siukse karakteri, et ja siis ma sain kohe aru, et sest et see on see, mismoodi on praegu ise tunnen ennast seestpoolt nagu ja. Queeni kostüüm oleks Brüno. See oleks minu, selle igapäevase halloweeni kostüüm hetkel, kui ma saaksin selle avatari kuidagi kolmdee printida, päris maailma ja pugeda selle kostüümi sisse. Ja siis ma mõtlesin, et see on nii tuus, et meil on vähemalt virtuaalmaailm, kus ma ei tea Fortnaidis ja tegelikult juba varem maid erinevates mingites nagu pildiga Chattides, kus, kus inimestel olid nagu pildilised, avatari, mingid karakterid, kelle kaudu nad said siis nagu vestelda omavahel, eks ole, see virtuaalmaailm vähemalt on, on andnud inimestele meeldis Second Life kõik siuksed, virtuaalsed platvormid, mis on läbi aegade olnud, on andnud inimestele vähemalt mingisuguse väljundi või mingi platvormi, kus nad saavad nagu oma seda igapäevast halloweeni mina kuidagi kujundada ja muuta ja näidata teistele, et vähemalt meil, see ja mul on oma Bruina. Milline on sinu pruun või milline on sinu sisemine lilla vihma? Või ma ei teagi, sisemine lilla vihm. Millal sa viimati mõtlesid oma sisemise lilla vihma peale, Ivo. Eks sellest on juba omajagu aega möödas, peabki, peabki võtma jälle ette, mulle tuleb tuleb selle hälloviiniga meelde üks arvutimäng, mida ma kunagi kohutavalt palju mängisin nimega krunn, fan tango, mis seal ma olen sellest ka varem rääkinud, selleks mu lemmik lemmikmäng üldse võib-olla inimestele, kes ei ole selle mänguga kokku puutunud või, või, või ei ole teadlikud, millest see räägib. Siis vahepeal käis kinodes selline piksari film nagu Lokko vist oli selle nimi ühest mehhiko poisist, kes läks surnute maailma siis krimphon, tango põhimõtteliselt sarnase kunstistiili või, või noh, ütleme sarnase põhimõttega, et see tegevus toimub sellises Mehhiko see surmapäeva stiilist või see, kuidas Mehhiko kultuuris kirjeldatakse, näidatakse seda surnute, maailma, surnute kultuuri ja see on väga spetsiifiline spetsiifiline välimus ja, ja kogu selle mängu nagu stilistika Art Deco värtnowoo stiilist on hästi-hästi spetsiifilise välimusega välimusega mängija, selle mängu peategelane, männik, hale Veera. Ma arvan, et on minu Bruno, et ma tahaksin olla rohkem nagu männikele Veera. Väga tore, et ma arvan, et see, kusjuures nüüd, kui ma selle peale mõtlen, kui ma suudaksin kuidagi seda välja kanda, siis ma arvan, et männikele väga võiks olla minu nii halloweeni kostüüm kui miks ka mitte minu järgmise aasta Komiconi kostüüm. Ka see oleks nii lahe, kui sa selle päriselt teeksid, ära täiega siinkohal tervitused ka Jan pillavile, kes on käinud meil saates külas ja kes veab podcasti kangelane minu sees. Saame seda podcasti linkida oma saatemärkmetes popkulturistid Kom aadressil, sest et Jan pillavil on käe peal, nagu me teame, männi Kalavera tätoveering, nii et tehke järgi või makske kinni. Head aega me hakkame siin nüüd lõpetama, Marilyn Manson, palagadobsov tõmbub otsad kokku. Tervitage oma sisemist lillat vihmarahvas. Ja hea tööd, kui suudate magama minna.