Tere neile, kes vikerraadio, koorijuht ja muusikaõpetaja Janne Frido liin ütleb sissejuhatuseks, et tema teismelise igav ilmestasid seiklused ja krutskid hoopis suuremal määral kui tütar Ingeri oma. Muuhulgas meenub esimene armumise lugu, mis on alati eriline. Ingerile meeldis aga pisikesena autodega mängida, siis tuli jalgpall ja lõpuks muusika, mis on neid emaga ühendavaks kireks. Nii jagavadki täna meiega oma lugusid elust samuti õppetunde ema ning tütar Janne ja Inger. Frido olin. Mina olen Sten Teppan, head kuulamist. Janne tere tulemast vikerraadiosse, kere ning Janne kan kaasas, tütar Inger. Inger. Tere. Janne, räägime kuna kõik kohal ju ei ole perekonnaseisu lahti, Ingrid on tegelikult ju veel õde ja vend. Kaks venda, meil on peres neli last. Nii kui vanad nemad on, kus nemad praeguseks on? Õde Ita on 14 aastane, saab varsti 15 ja õpib muusikakeskkoolis tšello erialal ja tegeleb veel soololauluga eraldi. Ja vend Alfons on ka, nüüd astus Tallinna muusikakeskkooli klaveri erialale ka sihuke laulupoiss laulab Rahvusooper Estonia poistekooris lisaks oma erialale. Ja siis on kõige väiksem poiss on meil Ernst kes on pooleteist aastane ja tema alustas oma esimest teed siis lastesõimes sellest Jaanuarikuus. Selle saate kontekstis on meil tegemist ajaloolise hetkega, sest nii noort kändu vabadust Janne ei ole selles saates varem olnud. Kas te olete kunagi aegu tagasi mõtisklenud sellel teemal, et kui palju ühes perekonnas lapsi võiks olla või peaks olema? Väikse tüdrukuna või ütleme siis, no mis ma võisin olla 10 12 ikka sõbrannadega sai mõeldud, et kui me kunagi abiellume, palju meil lapsi siis on ja siis oli nagu tavapäraks kaks last ja ongi väga hästi. Ja ma olengi nagu elanud vist selle teadmisega, et kaks last ja on väga hästi. Aga siis ühel hetkel tuleb see kolmas ja, ja väga ootamatult tuli ka neljas ja ega siis nii on, et sa võtad ikkagi lõpuks nagu vanema inimesena juba, kui need lapsed sünnivad, võtad nagu teistmoodi seda tule lastetulemist oma ellu, et see, see on olnud huvitav ajajärk tegelikult. Inger, kas sina praeguse seisuga oled veel kodune selles mõttes, et kasvad koos koos väiksematega ja saad osa sellest sellest kõigest suure pere rõõmust. Ja veel olen kodune, et noh, eks me näe, mis peale kaheteistkümnendat, aga praegu naudin pigem seda, sain kodus olla ja saan oma perega olla. Aga seda huvitav tegelikult vaadata nagu suurema suurema lapsena kodus, et et kuidas õde nudis, need kaks enda tsin värske ootusärevus ja et nagu mul on endal nagu väga põneval nüüd. Üks asi, mille tahaks kohe siin alguses kuidagi ära klaarida, on see, et muidugi osad lapsed on veel nii pisikesed, nende tuleviku kohta on kaunis keeruline siin midagi öelda, mis saama hakkab, aga üks muster hakkab siiski juba kergelt välja joonistuma. Janne on see juhuslik, et, et muusika on perekonnas kõikide jaoks niivõrd olulisel kohal ja mulle tundub, et see paneb teil silma särama, et niimoodi läheb, südames on ikkagi rahu. Ilmselt ei ole midagi juhuslikku, õigemini mulle vist meeldib nii mõelda, et et päris juhusliku vast ei ole. Sest et kui peres kõik tegelevad muusikaga, siis paratamatult mingi pisike kuskilt nakatub. Me alati küsime laste käest, et mis kooli sa tahaksid minna. Nii on nad käinud katsetel päris mitmes koolis ja ja alfons kõige värskem kooli, mine ja siis tema. Tegelikult sai sisse ka vanalinna hariduskolleegiumis. Aga tema valik langes ikkagi muusikakeskkoolile ja ta põhjendas seda sellega, et ta väga tahaksid pida klaverit ta väga tahaks laulda, ta väga tahaks olla muusika sees. No mis ma siis teen? Kuidas, kuidas üks, viie või kuueaastane laps teab seda? Võib-olla kõik viie-kuueaastased lapsed ei teagi, aga Alphonse puhul on tegu küll sellise lapsega, kes väga varakult on andnud märku, kui meile oma soovidest või oma mõtetest, mis tegelikult on hämmastanud meid terve tema kasvamise ajada, on selline natukene justkui teised planeedilt. Meie oleme nimetanud ja tal on väga huvitavad ideed ja vahel ta ütleb sellise lause, mille peale me kõik mõtlema jääme, noogutame ja, ja tundub nagu see tuleks tegelikult kuskilt hoopis kaugemalt kui lapse suust. Et see on nagu olnud hästi suur tore kasvamine koos Alphansiga tegelikult. Inger, kas ema jutt vastab tõele nende valikute osas, et kas sinu ette pandi ka kunagi võimalus minna sinna kooli, kuhu sa ise tahad minna? Tegelikult ma olen kogu aeg valinud ise valiku lõpuks teinud ise. Et ma ju alustasin Viimsi keskkoolis, ma ei mäleta, mis klassist alates ma läksin, aga ma läksin nii endast Viimsi muusikakooli. Kolmanda jah, just et ja siis sellest hetkest mul oli juba idee, ma tahaks muusika tegeleda ja just sel hetkel löökpilli erialal siis. Ja et mängisin löökpille ja trumme, siis oligi mõte, et tahaks sellega süvitsi õppida ja, ja siis oli otsus Tallinna muusikakeskkool. Ja see muusika asi on kodus külge hakanud kuidagi iseenesest. Et tegelikult ei ole, olen ise valikuid teinud ja mäletan, kui kui ema pani mind väiksena koori, mis olin musa mari koor, siis Ma mäletan ise ka, et ma tegin mingist vanusest otsuse, et mulle ei meeldi laulda enam ja mulle ei meeldi koolis käia ja ma tulingi sealt ära. Ja siis tegelikult hiljem sain ma aru, et kui me hakkasime muuski uuesti tegelema, et ma tahaksin nii väga sellega tegeleda sellega tegelikult nii ja naa, et mingil hetkel tuleb ikkagi suunata või mingil hetkel tuleb tajuda ära see hetk, kus sa pead ikkagi teda ka natuke sundima või ütlema, et praegu ei ole õige hetk loobuda. Aga on ka neid hetki, kus tuleb lasta teha tal see enda valik, et ta saaks aru õppida nendest valikute tegemisest, nendest kogemustest ka, et kui ta loobub, missis elu toob, aga, aga üldiselt on jah see koolivalik olnud laste enda soov, aga nüüd seal koolis harjutamine ja, ja püsimine selle eriala peal, siis seda me ikkagi proovime koos laste isaga kuidagi hoida joonel või, või siis või motiveerida nii, et selle seda ikkagi kohe nurka ei viskaks. Mis on ingeri nime taust, kirjanduslik ma olen kuulnud. Jaa, on küll sellepärast, et Mats Traadi Inger oli kohustuslik kirjandus minul kümnendas klassis ja ma väga selgelt mäletan seda, et ma lugesin seda kümnendas klassis. Mulle tohutult meeldis see lugu alates kaheksanda klassi lõpust ma teadsin, et mina tahaks saada õpetajaks ja kuna Mats Traadi Inger jutustab loo ühest õpet käest, siis see köitis mind nii väga ja see nimi tundus sellel hetkel kuidagi nii eriline, et see jäi mulle kumama ja ma nagu kuidagi teadsin, et kui esimene laps sünnib siis Inger, tema nimeks võiks saada. Sa oled ilmselt tüdinud sellel teemal rääkima, sest ma kahtlustan väga paljuski ennast. Kas on võimalik, et nimi võib teinekord koormaks olla, et sellega tekib mingisuguseid arusaamatusi, lihtsam variant või pahatahtlikkust kehvem variant? Minu nimega ei ole sellist, pigem, pigem on see, et inimestele meeldinud nimi mulle endale ka, sest et see on nagu eriline, seda ei ole igal inimesel see ole selline nimi, mis seal, et noh, olete mingi sander või Robert või, või Eeva või noh, selline, kes igale levinud nimi. Ta võib-olla just see nimi. Milles on oma point, ilmselt Janne jutus panin tähele, et kaheksandaks klassiks oli selge, mis võiks tulevikus saada, on see midagi niisugust, jällegi millele me võime nimetuseks anda kodune nakkus või et õpetaja elukutse peaks olema midagi sellist, mida te olete varasest lapsepõlvest saadik oma kodus tunda saanud ja näha. Ja võib-olla küll, sest et minu ema on olnud ja on siiamaani eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja Me toimetasimegi ühes samas koolis ehk mina olin õpilane, tema oli õpetaja, ta küll minule andis gümnaasiumi osas sootuks perekonnaõpetust, mis on ka väga huvitav, sellepärast et sellel hetkel oli gümnaasiumis eriti oli mul seda perekonnaõpetuse tundi väga vaja. Aga see selleks, ilmselt see nakkus ikkagi tuleb jah, kuidagi kuskilt juurtega kaasa. Samas mulle lapsena meeldis väga mängida, kuu oli nagu ikka paljudele lastele ja ma mõtlen, kes on mu nagu suur mõjutaja olnud sellel teel, siis see on olnud üks muusikaõpetaja, kes oli väga lühikest aega Jõgeva gümnaasiumis toimetamas, oli Mall Türk kes tegi ühe ansambli. Ilmselt tegi ta selle ansambli nagu väga õigetest inimestest ja, ja nagu õiges eas inimestest, kes sellest ansamblist said tohutut motivatsiooni edasi tegutsemiseks. Ja kui ta lahkus Jõgeva koolist, siis ma nagu teadsin, et ma pean selle üle võtma. See oligi üheksandas klassis, kus ma hakkasin ise sedasama ansamblit nii-öelda juhatama, juhtima nii nagu ma oskasin, ega ma ei olnud ju õppinud kuidagi vaid kõrvalt vaadates, kuidas seda tehti. Kas see mulle pakkus tohutut rahuldust ja rõõmu, nii et lõpuks hohoo, ma ei mäletagi, kas oli ka üheksandas või kümnendas klassis, mul tekkis väikestest algklassilastest ansambel ja ma töötasin lausa Jõgeva noortekeskuse ringijuhina ja tegin lasteansamblit ja nii nagu ma oskasin, panin neid laulma püüdest panna kahehäälselt laulma. Ja see kõik toimus Mullel kodus, ma mäletan, Nad tulid mulle koju peale kooli ja siis me seal laulsime. Vaat see kõik see tegevus, et mind usaldati nii noorena, et kool usaldas, mäletan ka mingisuguseid muusikatunde, kus oli vaja asendada lihtsalt et ole hea, tule tee, pane seda muusikat ja ega ma väga vist ei rääkinud küll mingitest teemadest, aga ma mäletan, et me laulsime ja kuulasime muusikat, et minu juhendamisel nii-öelda, et see on olnud väga suur mõjutaja, et ma teadsin tõesti kaheksanda klassi lõpuks, et et water, muusikaõpetajaamet on, on see, millega ma tahaksin tegeleda. Selles saates nüüd ongi jälle see koht, kus me läheme minevikus teie mälupiltidega ajas tagasi, niipalju kui te oskate, suudate, ehk kui te oma lapsepõlve silme eest läbi lasete, siis mis võiks olla esimesed mälupildid? Ma saan aru, need on siis kõik pärit Jõgevalt võib-olla üldse mitte. Ei, üldse mitte Jõgevalt. Mälupildid on hea teema, sellepärast et tõesti need tulevad mingite momentidena või selliste väikeste hetkedena niimoodi silme ette ja, ja üks, mis kindlasti tuleb, on see, et isa mängib akordionit ja mina tantsin. Ja ma teadsin kogu aeg ühte sama laulu, mida ta laulis ja akordionil mängis. Ja ma palusin, et ta seda korduvalt ja korduvalt teeks ja ma muudkui tantsisin ja no kortermajas elasime. Naabrid teadsid, kui selline. Seal ei või et see oli väga tore ja. Ja ma ei tea Mida me ei ole küsinud õnneks, aga isaga suhe on olnud üldse hästi eriline, sest et isa on olnud muusikamees. Ta on teinud umbes 100, pulmad on olnud pulmaisaks. Ta on selline seltskonnahing olnud pikka aega oma elus. Ja, ja see muusika, Pildik, ma arvan, ongi tulnud tema suguvõsa kaudu see, et tema mängis akordionit, ta mängis orkestris klarnetit ja ta on õppinud tegelikult Tallinna Ülikooli orkestrijuhtimist. Ta vist on isegi natuke aega teinud ka orkestrit juhatanud, aga tema esimene töökoht oli seal palamuse nii-öelda Tootsi koolis muusikat. Nii et noh, see oli küll tema elus väga lühike aeg, aga ma arvan, et need tud ja ma arvan, et see, kuidas ta sellest on ise rääkinud, õhinaga on, on ikkagi ka minu kuidagi mällu sööbinud ja, ja jälje jätnud. Ja see ta kogu aeg akordionit mängis ja laulis ja see on meie peres olnud hästi tavaline, et kõik sündmused on ikkagi olnud niimoodi, et meil on laulikud käes kas need on siis tehtud mingisuguse kellelegi pulmalaulik või, või on see seltskonnalaulik, kõik need seltskonnalaulud alati sünnipäevadel lauldi alati et alati võeti akordion kätte, et mis muuseas kandus üle ka minu enda sünnipäevadele. Et ühel hetkel võtsin mina akordioni kätte ja need sõbrad, kes külla tulid, need alatiga olid sunnitud laulma neidsamu seltskonnalaule. Siiamaani vanaisa võtab akordioni ja, ja, ja me laulame jälle, et, et see asi ei ole muutunud. Et me oleme ka lastena näinud seda ikka veel. Seltskonnalaulud mõne mõned neist on ju teadagi millised. Ei, selles mõttes meie repertuaaris kunagi ei ole olnud neid rapper. Et aga, aga just sellised, mida pulmades lauldi ja sinule kullast südant ja vot kõik sellised toredad laulud. Nii mis veel sealt varasest lapsepõlvest, muusikale akordionil, lisaks. Ja tuleb kindlasti mälupilt Aseri vanaema juurest. Ma lapsena väga palju olin vanaema juures, ma olin olnud selline laps, kes lasteaias väga ei saanud hakkama, Ma lihtsalt ei olnud nõus sinna minema ja siis kutsuti jälle vanaema kohale, vanaema istus jälle Jõgeval, ta oli üksik inimene, ta sai tulla ja mind hoida. Ja kõik suved ma siis veetsin aseris tema juures. Ja kuna isaemal-isal avastati üsna noores eas selline neeruhaigus, Nad käisid sanatooriumis, nad olid ikka suviti üks kuu aega ära, nii et mina olin ikka kuu aega selle tõttu ka vanaema juures ja vot kõik need, et tegemised ja need jutud ja need laulud, mis vanaema laulis, on jällegi hoopis teine pilt. Need vanad laulud vanad koraalid ja ta rääkis väga palju teisest maailmasõjast. Need need jutud on. Need jutud on need, mida lapsed tahavad kuulda kogu aeg, ma tean, kuidas alfons minu käest alati küsib, räägi veel, räägi veel seda sama juttu ja ta ei väsi sellest ja meie uurisime niimoodi oma onupojaga, kellega me olime siis tavaliselt seal vanaema juures kogu aeg räägi veel, räägi sellest teisest maailmasõjast ja räägi, kuidas ta vanaisa juurde metsa läksid ja ja vot need jutud on tegelikult olnud saatjateks seal aseris. Ja muidugi käigud metsa, sealt tuleb minu esimene niisugune suur metsaarmastus. Ma võin öelda Mikitalikult, et ma olen täiesti metsainimene. Ma ka siiamaani ikkagi, kui mul on raskema esimese asjana lähen metsa, aga alustasin seda käiku vanaemaga niimoodi metsas jalutades. Et vot see, see on nagu suur mõjutaja olnud. Tee omas peres olid ainus laps. Jah, olin küll ja see sellega on ju nii ja naa, et on võib-olla tore saada kõik see tähelepanu endale ja seda ma ikka vajasin ka, aga samas ma mäletan neid hetki, kus ma ema käest ikkagi küsisin, et miks ma ikka üksi olen, millal mulle õde või vend sünnib. Ja aga ema ikkagi lükkas selle ümber, ma arvan, et see jäiga natukene isa tervise taha Mida põnevat ütleme siis, vanuses viis, kuus, seitse Jõgeval teha andis? Näiteks andis ööbida telgis maja taga. Korterelamu pandi telgid püsti. Absoluutselt, et oma sõbrannadega, kes meil oli, meil oli muidugi tugev kolmik seal. Me siis alati püstitasime kohe, kui maa kuivaks läks, telgi ja püüdsime seal öösel hakkama saada, tegelikult seal tavaliselt lõppes nii et me riburadapidi keskeldi kell neli keskel viis. Mõni võib-olla varemgi läks oma tuppa tagasi, siis vaatasime hommikul kese, kõige kauem siis telgis hakkama sai. Aga jah, need telgimängud ja ma mäletan, et nii talvesid, mis Jõgeval on lapse eas olnud lumerohked ja tõesti minu meelest kestvad lumised talved, et lund oli kogu aeg hästi palju. Kus me tegime koobast, alati tegime ja viisime küünlad siin. Sihuke ilusad mälestused on tegelikult sellest viies viis, kuus, seitse ajast. Kell jah. Võib-olla endal ei ole seda alati lihtne hinnata, aga olite te isale emale hea laps. Ja vot jah, ei oska öelda, ma olen kuulnud üht-teist. Et ilmselt ma viis, kuus seitse, kui tulla siia tagasi, olin päris hea. Ps Aga puberteedi eas, siis kui me olime emaga ühes samas koolis, tema õpetaja, mina, õpilane on ema rääkinud, et tal oli lausa häbi kooli minna. Sest eks ma olin selline üsna ekstravagantne, mõnes mõttes ma riietusin nii, nagu ma tahtsin. Ma elasin oma puberteediikka korralikult välja õpetajate peal. Mäletan, kuidas üks füüsikaõpetaja ütles mulle, Janne, Sa peaksid olema, eks nagu väike päkapikk ja minema lambi otsa vaatama ennast sealt ülevalt alla, et vaata nüüd, kuidas sa käitud, mida sa ütled. Analüüsi seda, siis mulle tundus, et mida sa räägi. Aga hiljem ma sain aru küll, et see eneseanalüüs oleks võinud ikkagi nagu rohkem olla küll. Mille pinnalt, millest praegu jutt käib? Jutt käib ikkagi sellest, et ma olin selline, kes ütles otse ja väga valusalt õpetajatele, mis ta nagu asjast arvab ja kuna mul oli endal nagu soov saada ka ju õpetajaks, siis ma nagu tegelikult teadsin enda arvates, et kuidas need asjad peaks käima, mida, kuidas õpilastega peaks suhtlema. Et ütleme nii, et ma olen olnud nagu selles mõttes jutumärkides nagu haridusuuendaja kogu aeg lapsest saadik olnud. Oli see lihtsalt nii-öelda nina, Tarklus või heli seal sisu taga. Pigem paneks selle ikkagi ninatarga lapse nagu arvele. Et ma ise niimoodi kunagi enam ei käituks ja ei sooviks ka, et minu lapsed niimoodi Käituksid ja ma ikka vaatan, Ingeril tõuseb kulmud ülespoole, seda on huvitav teada, eks. Mida ema räägib, kas kõlab usutavalt ja tunned sa oma ema ära, et see võis niimodi olla. Oled sa pilte näiteks tema sellest ajast näinud? Mingeid pilte ma olen kui Ma tean, et mu ema on tugev isiksus küll et see pigem nagu heas mõttes, et ta oskab ennast kehtestada. Ja võib-olla see võib-olla see seda oskas ta juba nooremas eas. Mina olen jälle võib-olla siit tuua nagu vastupidine, et mina jälle see, kes väga ei oska. Pigem emotsionaalsem inimene. Tsooni meil vist jagub rahutult tagantjärele mõeldes, miks ma selline ninatark olin, sest mul oli mul ilmselt on selline ülitugev õigluse tunne, et see nina Tarklus lööb välja siis, kui ma tunnen, et asi ei ole õiglane. Et see, siis ma nagu astuja, astun ka teiste eest välja, kui asi ei ole õiglane. Et see on mulle jäänud, aga ajas on ta nii palju muutunud, et ma enam ei lähe rind ees, kohe õiglust taga nõudma, vaid ma oskan võib-olla nüüd tänasel päeval seda natukene rahulikumalt kommunikeerida. Milliste sõnadega, Janne kirjeldaksid kodust korda? Üldiselt läbirääkimisi pidas minuga ema. Ja kui midagi ikka väga tõsist juhtus, siis tuli isaga ja üldiselt isa oli nagu ikkagi selline, kes püüdis enda sees nii-öelda kõik läbi elada. Ja ega me kõik emaga talle ei hakanud ka rääkima, et teda mitte ärritada. Aga isa üldiselt mängu ei tulnud kohe. Et kui, kui oli vaja korda saavutada. Et aga kui ikka asi läks nagu üle piiri, siis tuli isaga ütlema, et vot mis siis nüüd. Proovime kuidagi näiteid siia kõrvale panna, mida tähendab? Või tähendas siis teie peres üle piiri minemine ja kuskohast joon jooksis? Ütleme siis nii, et joon jookseb ikkagi seal, kui vanem ei tea, kus ta laps on ja millega ta tegeleb ja ütleme siis, sellel ajastul, kus mobiiltelefoni ei ole, kus tegelikult inimestel ka mäletan, minu emal ja isal oli tohutul hulgal tööd, neid ei olnud kogu aeg kodus. Ema, ma isegi peaksin natukene karjeristi, keda ta väga armastab töötaja, praegu üle 70 ikka veel õpetaja. Midagi seal on. Isa oli sellel ajal, ta oli miilits, tükk aega, siis oli politseinik. See töö, mis ta tegi, oli emotsionaalselt hästi keeruline ja raske. Seega, me väga palju nagu ei suhelnud nii palju, kui mina neile tööle sain, helistada ja teatada tavatelefonile, et ma nüüd teen nii või lähen sinna või tulen siis ehk et mingil hetkel ma mäletan lihtsalt seda, et ma ei teatanud, ma ei öelnud, mis kell ma tulen, minu ees oli maailm lahti. Ma olin puberteet ja ma tulin siis, kui ma tahtsin, meri oli põlvini ja vot sellelt pinnalt tekkisid arusaamatused ja kui ma sellest aru sain, ma pean ütlema, et mis kell ma tulen ja see on minu sõnum olnud ka oma lastele, et käige, tehke, aga öelge, suhtleme, kus me oleme, mis me teeme siis, ema süda on lihtsalt rahulik. Tema töö juures saite te ju kogu aeg olla. Aga see, et isa oli miilits ja politseinik, see muidugi ühe huvitava toreda mõõtne meie jutuajamisse. Kas Janne teile kunagi politseiautoga näiteks järele ka tuldud? Ära tooma kusagil? Ei ole tõesti ei ole, et ma teadsin seda piiri ja ma seda tegelikult kartsin väiksena, et ma, et ma ei, ei, ikkagi nii selliseid asju ei teinud, läheks asi nii kaugele? Ma küll käisin Jõgevalt väljas Kaareperes rongiga, sõitsime diskole ja, ja peatasime seda rongi Kaareperesse Moskva rongi, mis tegelikult seal ilusaid peatunudki tõmbule tõmbasime käsipidurit või pidur seal, eksju oli. Ja rong peatus. Me kõik hüppasime kiirelt maha, läksime kaareptere diskole. Aga selle peale õnneks keegi ei kutsunud välja politseinikke, et ilmselt läks nagu hästi. Aga see teadmine kusagil kuklas oli see olemas, et isa on vastavate struktuuride esindaja või laps ei teadvusta seda niimoodi. Kui laps ise ei teadvusta, siis teised lapsed annavad sellest minu meelest märku? Jah, nii on ja ega see meeldiv alati ei olnud, sellepärast et oli neid lapsi, kes püüdsid ka, ma mäletan lumekuuliga sind visata, sest et suisa oli. Et, et noh, ega isa oli ka küllaltki kõrgel ametikohal vahepeal ka abiprefekt Jõgeval. Et siis seda ikkagi inimesed nagu panid tähele ja, ja ma natukene pelgasin seda, ma tean, et olid õed hokipoisid, kes kellele see ei meeldinud või kes seda kuidagi ikkagi välja elasid. Ja, ja see on lapsele nagu natukene lök. Ma rääkisin kodus ka sellest, aga noh, kodus ikkagi rahustatakse maha öeldakse ei ole midagi, et aga tule ikka ütle kui miskit juhtub, et et lapsed on julmad, tegelikult enam ei mõtle tagajärgedele alati. Missugune võis tõsisem konflikt isa või emaga olla ja kui üks konfliktiolukord ette sattus, siis, siis kuidas üks või teine vanematest reageeris. Kumb kodus nii-öelda hea politseinik oli halb. Hea politseinik oli ikkagi isa, sest et isa ei tahtnud oma tütre asjadesse, noh isad ja tütred vist ongi kuidagi teistmoodi või see side on teine, et ta on alati mind tunnustanud ja, ja mulle kaasa elanud, ükskõik siis kuidas vahepeal on läinud. Aga ema on see, kes on ikka otse tulnud ütlema, kui talle midagi ei meeldi. Ma vist ikkagi nagu nii hull laps ei ole olnud, et nagu väga äärmuslikke asju oleks juhtunud. Aga ma olin küll selline laps, kes nüüd ei saa enam lapse east rääkida, nüüd tuleb öelda neiu, kes leidis omale noormehe üsna noorelt. Minu esimene armastus oli siis, kui ma olin 14 kuni 16 või 15 kuni 17, kolm aastat oli mul üks oma. Poiss sellist sel ajal olid tõesti üsna vara. Praegu vist ei ole sa enam imeasi. Ei, ma ei tea, no kui mul on kodus 15 aastane tütar itta, kes ütleb, et ei, veel on ikka väga vara, siis ma arvan, et sisse-ist oleneb lapsest, aga mina otsisin nagu seda kaaslast üsna varakult. Ja eks see oli see, mida ema ja isa tegelikult ju elasid kindlasti läbi, et kuidas nagunii vara ja mis võib kõik juhtuda ja ja, ja vot see oli minu puhul ilmselt see, mida ema isa, nagu karta tsid ja millele nad silma peal hoidsid, et kuidas suhe nagu läheb. Ma kujutan ette, et ühele teismelisele tüdrukule võib see muidugi parasjagu närvidele käia, kui vanemad niimoodi Jah, eks see oli ka juhus, kus ma läksingi oma armastusele järgi Vormsi saarele, nii et ma ei öelnud, et ma Jõgevalt hakkan minema nüüd rongiga Tallinnasse ja ja saabun Vormsil ja ma mäletan Vormsil sidejaamast, helistasin, ma nüüd olen Vormsi. Kõik on hästi. Teiselt poolt ei olnud enam midagi öelda, sest see oli piisavalt Te ju kaugelt distants ja öeldi, et väga tore, et sa oled elus, et sinuga. See on see koht, kus on huvitav kuulda Janne, teie versiooni, kuidas niisuguse neiuga peaks isa jamad käituma. Teil on oma kogemus olemas, kuidas nad käitusid. Aga mida niisuguses olukorras teha? Tänapäeval on võib-olla lihtne, sest et sa võtad mobiiltelefoni või jälgikustema mobiiltelefon, eks ju, on otsita nagu radarite järgi üles. Aga tol hetkel ma ainult kujutan, ma kujutan, et missugune südamevalu see oli või, või et et mida need ema ja isa võisid nagu läbi elada ja mõelda, et sa ei oskagi kuhugi helistada. Võib-olla nad isegi olid mõelnud seda, et helistada noormehe vanematele, kes oli ka Jõgevalt pärit, et et see oleks võib-olla natukene rahu tagasi toonud. Aga see hetk kindlasti on väga keeruline, mis ma olen õppinud, ma olen õppinud seda aitäh. Et ilmselt mingid asjad on, mida lastel tuleb lasta läbi teha. Ja on lapsi, kes ei õpi teiste vigadest, ma üldse tean vähe inimesi, kes teiste vigadest õpivad. Mina olen õppinud ainult iseenda vigadest. Ja väga hea, kui neid vigu on olnud, millest õppida, sest et ei, õpetab ja ma arvan, et ma olen väga palju õppinud ja õpin edasigi. Inger, kas ütleme, kui kodus on mingisuguseid olukordi vaja lahendada olnud, mil moel ema on, kuulates praegu, kuidas? Ta 14 15 aastased Vormsid käis avastamas nendes küsimustes ennast nagu üleval pidanud, et tuleb tuttav ette selline väljend, et mina olin kuueteistaastane. Mismoodi teie kodus käinud on? No kindlasti ei ole mul olnud nii seikles rikese pööras mu ema on et tegelikult on väga põnev kuulata, mingeid asju pole küll mulle aina põnevamaks läheb. Koetamise järgmine asi hindama, tule. Nii aga mismoodi koduse õpetajana nii-öelda või kasvatajana ema on sinu silmade läbi käitunud, kas ta on kuri? Need on ikkagi, see on õiglane. Et lõpuks ma saan ise ka aru, et mu ema on õigus isegi võib-olla sel hetkel, kui ma ei saa sellest äraval natuke põikpäine järved, minu arvamus loeb siis tegelikult lõppude lõpuks jõuame ikkagi sinna. Saab aru, et vabandust, saad aru, et mu ema on ikkagi õigus. Puberteedi lugusid kuidagi huvitav kuulata ja need käivad alati nii iserada pidi ja on väga-väga sellised erilised, kuidas Vingeriga need ajad möödas. Jah, ei olnud tegelikult väga lihtne, sest et puberteedi eas Inger sulgus endasse minu meelest mitte vastupidiselt, nagu minule mina olin see, kes elas kõike välja aga tema sulgus justkui endast ei saanud aru, et mis tal siis on või ei ole ja ega ta ei tahtnud nagu kõigest rääkida. Ja see, tegelikult, ma arvan, on suur põhjus, miks ta leidis muusika kus ta hakkas ise laule kirjutama, sest et läbi selle, ma arvan, ta väga palju sai enda seest välja nii valu või, või neid mõtteid, mis häirisid. Sa oled piisavalt noor, ma ei tea, kas nii noor inimene juba on analüüsinud selliseid keerulisi hetki enda jaoks aga sinu tausta puhul võttes arvesse, et sa oled nii võistkondliku alaga nagu jalgpall tegelenud ja sport on üldiselt ju alati noh, niisugune kihvt eneseväljenduse võimalus ja, ja selline seltskond on ümber, eks. Et aga niisugune asi ikkagi on võimalik ka juhtuma, et sa kuidagi kaotad ennast ära ja, ja tõmbun endasse. Noh, pigem ütleks seda, et võib-olla on lihtsalt mul endal inimesele nii palju tahke, et ma suudan olla nii avatud seltskonnas kui ka tegelikult nagu sulguda, endasse vaadata nagu enda sisse. Ja see oleneb siis parasjagu, mis. Ja, ja et olukorrast võib-olla east kaheksa. Et nüüd oled avatum kindlasti kui, kui puberteedi eas. Janne kas, kui me läheme tagasi teie seikluste juurde sinna Vormsi perioodi? Et kas nii-öelda rahunemise hetk jalgadega maa peal maandumise hetk on selgesti äratuntav ja tajutav ja kui, siis tänu millele? Ja see on täiesti selgesti tajutav ja see on seoses emaks saamisega. See juhtub siis, kui hakkavad lapsed sündima selle peale ma olen nüüd küll hästi palju mõelnud, et minu kõige suuremad õpetajad on minu lapsed, kes tulevad siia, neil on alati mulle midagi õpetada. Ma mäletan ingeri sündi ja ma olin nii noor, ma olin 22. Ma olin saamas 23. Ehk tänapäeva mõistes, see on ikkagi ju päris varakult. Ma mäletan seda tunnet seal haiglas, kui, kui see kõik oli läbi, see sünnitus ja laps oli mul käte peal ja ma olin nii uhke. Ma tegelikult ju selles eas mu eesmärgid olid mujal ma just olin astunud muusikaakadeemiasse. Ma just tahtsin tegeleda kooridega, ma tahtsin saada nii muusikaõpetajaks kui dirigendiks korraga. Ja siis sündis tuli see esimene laps ja aga see tunne, et ma mõtlesin, et vau, et pole oluline, millal ma saan siis dirigendiks võib, pole oluline. Millal ma selleks muusikaõpetajaks, millal need õpingud, et see on praegu kingitus, aga esimene laps veel ei. Ja sa ei tea, et miks ta tuleb, mida ta sulle õpetab. Et see äratundmine tegelikult, et lapsed tulevad meid õpetama, tuli täitsa konkreetselt kolmanda lapsega ehk alfons siga ja siis ma tagantjärele ehk siis 2011 on kindlasti üks selline pöördeaeg minu elus, kus ma hakkasin mõtlema lähema Mikson, Inger tulnud Miksonita, tulnud kuidas alfons tuli ja praegu on väga huvitav periood Ernstiga, et kuidas ärni meid kasvatab ja, ja mida tema on tulnud. Jäta oma, iga laps on täiesti erinev tulnud täiesti erineva sooviga ja, ja mõttega sinu ellu. Üks detail mulle praegu meenus, ma korraks lähen tagasi sündmustes. Jäneda ütlesite, et teie kokkupuude emaga koolis oli perekonnaõpetuse tasemel mille te enne kriipsutasite läbi lausega või fraasiga, et see selleks. Aga see langeski perioodi 14 15. No umbes sinnakanti jah, võib-olla siis ma olin juba Vormsil äragi käinud, aga see oli hästi põnev. See oli siis, kui mul oli see oma esimene armastus ja kus meie nii-öelda õppisime olema perekond või paar ja siis ma kuulasin, kuidas ema Kõiketunnis räägime pika pilguga muidugi. Ja klassikaaslased muidugi viskasid huvitavaid õhku huvitavaid fraase ja Ta oli muuseas perekonna õpetajaga minu, sellele esimesele armastusele. Nii et me saime, tema said tunnis ja mina sain tunnis teada siis üht-teist või neid pikki pilke näha. Aga see õpetus kodus ja klassis olid need väga erinevad. Ja üldiselt nagu tööd koju ikkagi ei toodud õnneks meie peres, et see, see niimoodi ei käinud, et et ema tuleb ja, ja räägib edasi seal kodus sellest tunni teemast. Ma mõtlesin, et äkki tunnis tuleb kuidagi ikkagi õpetaja ja klass koos ennast ühtpidi üleval pidada. Kodus räägime nüüd, kuidas tegelikult asjad. Ei noh, see oli üsna reaalne, mis tal turnis ka toimus, et tegelikult käivadki asjad nii lihtsalt et ta ei käinud mulle peale ühegi asjaga ta ikkagi laskis väga palju, ema laskis mul endal otsustada ja neid vigu läbi teha ja ma olen tegelikult selle eest talle väga tänulik, sest et ma saan nüüd aru sellest, et kui, kui ta oleks pannud käe ette öelnud ei, mitte mingil juhul, siis ma oleks leidnud ilmselt nagu veelgi hullemal või äärmuslikuma-d ja ikkagi selle läbi teinud, sest ma olin selline laps, mul oli selline hing. Otsib ja, ja, ja ärev ja, ja väljapoole elav ja temperamentne tütarlaps olin. Et ema teadis tegelikult, et ei ole mõtet. Ja ma tegin neid vigu, läbime ikkagi päris mitmeid. Inger isa ei ole ju see kellepäraste vorstide sõitsid. Paraku mitte Inger isa ei ole see Inger isa tuli minu ellu ka üsna varakult keskkooli viimases klassis. Siis oli esimene armastus lõppenud ja, ja siis tuli ingeri isa kokku. Me ei jäänud kokku. Me kasvasime tegelikult lahku, me olime väga noored. Me alustasime siis nagu seda päris iseseisvat elu, pere, pereelu, tulime ära Jõgevalt Tallinnasse. Aga tema küll väga suur muusikaarmastaja on ta ja koorilaulja, aga ta ikkagi tema eriala on midagi muud. Ja mina, kes ma olin astunud muusikaakadeemiasse minu maailm muutus sellega väga palju. Minu sõbrad muutusid. Seltskond, kus modiirlesin olid muusikud. Ta jäi kuidagi kõrvale sellest. Ja nii see läks, et, et kasvasime kuidagi lahti. Inger Sulon lisaga kontakt olemas aga kasvanud olete igast põhimõtteliselt eraldi ja kas sa nüüd oled kasuisa? Mõlemad teie pilgu läbi nii avameelselt või siiralt kui söandate rääkida, kas sellises olukorras suhteid hoida on, on keeruline ja võib-olla Janne teist alustades, millest ta sõltub, kui üks elu nii-öelda jääb selja taha lehekülg? Uus saab ette pööratud, aga samas jääb ju ikkagi side ka, sest on ühine laps. Ja jääb ja tehakse läbi, erinevad faasid selles lahkuminekus ja, ja vahepeal ju ollakse nagu kass ja koer ja ja siis saadakse aru, et tegelikult on ju täitsa mõistlik ikka lihtsalt hästi läbi saada. Ja muidugi oli raske ja muidugi me mõtlesime ka lapse nimel kokku jääda ja proovisime. Aga kui ikkagi sa saad aru, et süda tuksub nagu teistmoodi ja, ja hing natuke tahab midagi muud siis ikkagi sellel ei ole kõigel mõtet. Sellepärast et see kodune rahu ei teki, see harmoonia ei teki. Aga see on see, mida mina olen soovinud oma lastele oma ellu kõige rohkem. Et oleks selline kodune rahu, tuleks harmoonia, et nad näeksid hästi palju armastust. Ja tegelikult see ikkagi lõpuks jõudis minu ellu ja seda ma arvan, on Ingerda näinud ja selles kasvanud, see oli minu suur soov. No niisugused sündmused lapsele, nad põhimõtteliselt ei saa ju heameelt teha, eks rõõmustada, et kui ema isa lahku lähevad, päriselt, aga jällegi sa saad rääkida enda kogemusest, niipalju kui sa nõus oled. Kui palju ei vähese sind tegelikult kriipis? Teeme sellel ajal ma jäin kahe aastane, et ma nagunii palju ei mäleta, sest midagi ma arvan, lapsena nagu mingid sellised tagasi vaatad ikkagi pigem nagu ema emotsioonist. Et ikkagi ma olin talle sel hetkel toeks nagu oluline isegi siis, kui ma olin kaheaastane. Ma võin öelda, et, et Inger oli nagu tõesti nagu tugipost mulle sellel hetkel. Ja kuna meie vanusevahe ei ole ju ka väga suur, siis see oli ainukene koht, kus ma sain kinni haarata. Ta oma südamevalus. Ja sellepärast võib-olla see side Inger ikka on meil ka väga eriline ja väga tugev. Et, et ma olen tõesti talle sellel keerulisel perioodil väga palju usaldanud, rääkinud ta pisaraid näinud ja, ja niimoodi me oleme lihtsalt koos kasvanud. Aga noh, sealt edasi ma mäletan mingit periood, kus ma oma isaga väga palju kokku ei saanud. Ja siis tuli minu ema ellu siis uus armastus, ehk siis kes on praegu mulle kasuisa, aga samas ma aitan tal ikkagi isa. Ingeril on kaks, ei saa, me oleme niimoodi, nagu me oleme harjunud ja eks ikka mingis eas ma mäletan, et oli nagu keeruline ise mõista seda, et, et uus inimene, et uus mees on meie kodus. Et miks ta nii et tekib selline kaitseväe kaitserefleks või midagi sellist. Nojah, seda enam, et temaga on vahepeal eriline side. Jah, et seda nagu lapse, see tuli väga palju ette, aga tiineka iga või sealt natuke edasi, kus mul endal tekkesi tunded siis ma mõistsin lõpuks, mida mu ema tunneb. Ja ma sain aru, mis asi see on või et, et miks ta nii tunneb ja miks ta niimoodi käitub, tundub, ja et et mulle jõudis sel hetkel kohale, et aga tegelikult see on nii hea tunne, kui sul tekib inimesega mingi side, mis on päris. Jah, nagu üks niisugustest kriitilistest kohtadest ette tuleb, et eelmisest suhtest laps uut suhet kas pelgab või tal tekib mingi trots selle suhtes, siis kuidas, milliste võtetega see olukord ära lahendada, nii et kõik oleks terved? Seda on küll raske öelda ja vist retsepti nagu ei oskagi anda, aga lõpuks tuleb lihtsalt mõistusega asju hakata võtma mitte ainult emotsioonide najal ja kindlasti see faas on, kus on, löövad lained pea kohal kokku ja, ja emotsioonid on laes ja, ja sest see kõik on väga valus, lihtsalt. Sest sa saad aru, et sa teed sammu, astud sammu, mis noh, ei tea, kuidas mõjub lapsele ja ja kuidas ma ikka isegi päris sellest sellega hakkama saan. Aga oluline on vist ikka kuulata südame häält, et kui sul süda ütleb, et see ei tööta, see ei toimi siis ta ei toimi ja ta ei, ta ei saagi toimida lapse pärast, ainult et peab olema, seal peab olema armastust, sest kuidas muidu need lapsed seda armastust siis kogevad? Kas ema on küsinud Janne kunagi teie käest ka, et kus sa perekonnaõpetuse tunnis olid? Ei ole, ta teab kui isepäine laps ma olen olnud. Mis ta ikkagi siit. Inger, missugused on sinu esimesed mälupildid? Mulle meenuvad ikkagi mõned laulupeod, kus ma olin kaasatud tud lapse väikse beebina ja lapsena isegi mingid pildid olemas kodus. Et see muusika oli kogu aeg minuga kaasas ja siis, kui ma sündisin, siis vahel laulis mulle ema. Vahel laulis mulle vanaisa vanaema ette et ma olen kogu aeg selle sees olnud ja võib-olla see nagu mulle märku andnud, et et nüüd nüüd ongi see, saad muusikeses. Mutikene olid ka Estonia kontserdisaalis kaasas ja kogu aeg istusid seal ukse ääres, et näed nüüd, kui karjuma hakkab, nüüd ma kiirelt lähen. Aga sa jäid magama, nii et kõik läks hästi, ta oli hästi palju kaasas, jah, kontserdit. Millal te Ingeri musikaalsust proovile panite, esimest korda? Kohe-kohe-kohe rääkima hakkasid, hakkas ta laulma ka ja see oli nagu juba teada, et läksin musa Mariku päris väiksena ja tegelikult oli ju ka mingid lauluvõistlused, kus ma laulsin Harjumaa. See jah, laulja lauluvõistlus, mis ma siis sain üksinda ennast proovile panna, mina mäletan, see oli ka päris siin. Keerin. Mäletan, et ikka et nii närvi, selline, et kartsin ikka äge üksinda laulda. Algusaastad olid täpselt sellised. Ma ei mäleta, mis vana Malinguma üksinda esimest korda laval laulsin. Siis oli küll väga-väga keeruline sinna lavale, nagu mind saada. See ei olnud päris oma initsiatiiv sind suunata sinna, pigem. No mingisuguses suunati, milles ma tahtsin võib-olla ise ka ennast proovile panna, sel hetkel, et mingi nagu rohkem sa laulmine meeldima ise võib-olla emaga saime ühele nõule, et aga võiks ju proovida siis üksinda ka laulda, et ennast proovile panna. Kas sina oled viimsi tüdruk, siis? Jah. Sinu pildid hakkavad ikkagi Viimsist. Jah, sest ma ei mäleta seda ja kui me kesklinnas elasime, et ma olin kahe aastane aga suurem osa on Jahjustiimses olnud Mis seltskonnaga sa liikusid? Lapsena valitses? Võib-olla sel ajal, kui ma lasteaias käisin, siis ma olin pigem selline, kes üksinda kodus mängis isegi üks selline pilt, kus ma autod paika niimoodi ritta. Ja siis mängin nendega, võib-olla selles ma imehästi sissepoole elav inimene mulle meeldiski niimoodi, et et isegi kui mängisin kodus mängisingi erinevaid trolli nagu kõik rolle, mängisin üksinda. Et võib-olla sellepärast nüüd kui ma vaatan trollis, saan igast rollist aru ka, et kes peres on, aga mingil ajal, kui ma kooli läksin, siis mul tekkisid küll sõbrad, kes elasid, et minu läheduses ja siis me käisime väljas ikka ja sõpradel külas. Et sel ajal veel ei olnud ka minu, Mul selline telefoniga seal alles tuli. Et siis oli ka pigem see, käisime väljas mängimas ja ühel hetkel tuli minu ema sõbranna koos oma lapsega tuli meie juurde Meie nagu lähedusse elama ja siis käisime väga palju temaga läbi. Üks detail äratas huvi, mul on ka kodus neli last. Tütar talle meeldib ka autodega mängida, neelab vanem vend ees, sellepärast on meil kodus autod. Kuidas autot sinu ette sattusid ritta. Oskad sa seda seletada? See on väga hea küsimus. Ma ausalt ise küljes võib-olla lihtsalt olengi siin lapsanud. Et mul olid ka ju autod, olid siis jalgpalli ja üldse siukesed pallimängud meeldisid väga. Et õliga nukke tegelikult mingi mingi seasoniga nukke, nii äge. Aga nendega me nii palju ei mänginud, kui autod ja otsesed ikka põnevad. Nii on ja Inger on olnud algusest peale laps, kes ei ole pannud eriti heal meelel kleiti selga ja mänginud autodega ja ja nii on. Jaotlased küsis ta ise poes endale. Ja küsis ja küsis kingituseks neid ja, ja, eks kui ühel hetkel teid legaat ka mängija jah, et see on teda köitnud ja on olnud elus selliseid perioode ka, kus oleme rohkem nagu neid roosasid asju nagu pannud letile, et paneme selle kleidi või need sukapüksid. Aga lõpuks olen aru saanud, et see ei ole ingel, et ingel ei, see, see ei ole tema. Kas see tähendab Inger, et sa tunned ennast päriselt kuidagi tüdrukute seltskonnast teistmoodi ka või et sa saad aru, et noh, et see kasvõi seesama näide roosa ei ole sinu värv? Eks mingis eas ikka tundsin et sa oled ise ka aru, et neil on hoopis muud huvid, jääd, mille, mille nad rohkem keskenduvad, aga ma tunnen kuidagi, et ja ma tahaks jalgpalli teha, ma tahaks näiteks isa aidata kuskil aias on ju, tahaks teha sellist sellist tööd, et ju siis see on kuidagi endast tulnud. Selline, et siis teine vaatepilt. Väga huvitav, kui üks tüdruk leiab enda jaoks jalgpalli loogilisena galakse, juhul kui näiteks isa käib trennis, onju ja palle kodus nii kogu aeg olemas, lähed õue toksima. Kas see käis niimoodi või, või see oli täitsa enda avastus? See oli ikkagi suurema täitsa enda vastus, meil küll peretuttav on jalgpallitreener, kaugelt sugulane on ka tegelenud, jalg palliga, olnud naiste koondises mäng ja aga seda kõike siis ei teadnud ja siis kõike siis ei teadnud, see tuli pigem hiljem, mulle alustasid viieaastase, aga ma unustasin täitsa lasteaias, kui tehti lasteaeda jalgpallitreening ja siis sa olid huvitatud, muuseas, ta käis judos. Uudo oli väga huvitav, ainuke tüdruk. Seal ja sai poiss veel ära teha. Ja keegi seda jätkama lasteaia peale, ütlen siis ikka oli neid hetked, olidki mingid mängud või nii, siis me ikkagi mulle meeldis rohkem poistega näidelda, mängisin nendega kuidagi sinna, side tekkis endaga rohkem käed, aed ja sulle meeldib see, mulle meeldib ka, et et ju siis sellepärast ongi nagu elu niimoodi läinud, et niimoodi tunnen ja naistegruppe jalgpallis vil tüdrukute gruppe siis või ei olnud seal Viimsis. Niiet Inger mängis tükk aega poiste jalkagrupis. Mis tegelane ta niimoodi ema pilgule tundus seal viis kuus, seitse selline kooli minemise aeg, et võttis ta rõõmuga astrid pihku ja läks või. Kooli läks küll minu meelest rõõmuga seda üldse, Inger on olnud väga rõõmus laps, kellel tõesti suu on kogu aeg kõrvuni olnud, et ta on hea laps olnud, selles mõttes tan hea hing naerab ja ja, ja tõesti, ka see, et ta mängis üksinda jube kaua küll, oli tore emal olla, sai õppida. Sellel ajal mul olid õpingud pooleli, kõik mängis tükk aega tegeles iseendaga me hästi palju ka, tegelikult käisime temaga. Käisime metsast. Et sellist ühistegevust oli meil ka hästi palju just looduses. Ema isa proovile pannud. Oled sa IKEA või IKEA-le? Kõige kõige parem ja kiirem viis ema endast välja ajamiseks on. Need on nii palju valikuid välja, kui ema enne rääkis, et see said, teata oma vanematele, kus sa oled, ma arvan, et seda on minu elus väga palju, need samamoodi. Ja no ikka mingi omaenda tahtmine. Ja kui sa nagu jaurad seda yhte asja ja siis lõpus saad aru, et, et ema kära ei viitsita kuulda siis ikka mingid viise, kuidas vanemad närvi ajada. Aga no õnneks Saint Figa nooremas eas nii palju proovida ja proovile panna, et niimoodi pole mõtet teha. Millal sa tajuma hakkasid või mõistma seda, millega su vanemad tegelevad? Niimoodi professionaalselt ja elukutse mõttes, et kuidas sa teadmine sinuni jõudis? See vist ilmselt tuli väga sujuvalt, eks. Ja ema, ema nagu tegemisi ma ikkagi sain suhteliselt varakult teada, et et me isegi mingi pilt, kus me käime, käisime Su lõpetamisel. Ja vist oli Eesti teatriakadeemia nii kursused bakalaureuse, bakalaureuse ja siis, et see laulupidu ja kõik see tegelikult see, see tuli mulle kohe kohale, et ju siis me ju laulmisega siin tegeleme. Et koorijuhtimise ja muusikaõpetaja ja ma mäletan, ma isegi käisin ema tundides kunagi kaasas. Vaatlejana. Leian ka siis ma olin juba suurem, jah, mulle aeg-ajalt on, ma ei mäleta, kas sina ka itta on tulnud niimoodi, et varem koolist ära ja siis tuleb, istub mulle koolitundi ja vaatab, kuidas tunni ja siis, kas sa sõles õpetaja sellegümnaasia siis? Jah, siis oli ka. Et sain alles vaatleja tünnis. Millal sa esimest korda nägid kitarri ja millal sa selle või miks pinget pakkuma hakkas? No ma arvan, et see pakkus mulle huvi siis, kui ma olin 15 et siis kui tekkis tunne ise seda osata ja endale kuidagi saada ning mängima hakata. Et ma arvan sel hetkel, sest et, et siis oli inspiratsioon inspiratsiooniks oli muusikas Mulledžeerand, kes siis tol hetkel oli veel väga uus artist, aga see muuskine tegi, et ta võttis kitarri kitarri lavale kaasa ja kas sellega mängima ja laulma, see oli minu jaoks nagu tekkis, tekkis ka vau efekt. Et oh, ma tahaks ka niimoodi, tahaks niimoodi proovida, et ennast saadad üksinda ja siis samal ajal laulad ju siis selline loomeperiood ka sel hetkel, et oligi mõte iseennast osata saata mingi pilliga ja mõtlesin, et see ei, ei pea ju olema klaver. Et võiks midagi uut proovida. Ja siis sain selle kitarri ja hakkasin ise õppima. Kui ta ühel hetkel tuli, sealt ma tea oma toast või kusagilt ja ütles, et nüüd oleks kitarri vaja, siis see oli, see oli hea uudis perekonnale vä? Ja sellepärast meil oli kodus üks kitarr, täitsa olemas. See selline tavapärane, mitte midagi erilist, aga esimesed õpingud, võime, harjutused sa saidki ju selle minu meelest. Mina mäletan lihtsalt seda hetke, kus Inger tuli ja ütles, et tead, ema, mul on terve plaaditäis kirjutatud lugusid ja siis ma mõtlesin, mida, mis mõttes? Ma ei teadnud, ma ei teadnud sellest, et ta tegelikult kirjutad ja et tal on juba sahtlis mingisugune osa loomingust olemas. Et see tuli kõik väga äkki mingil hetkel. Ja, ja see oli kõik hästi huvitav, see oli kõik nagu nipsust või kuidas ma ütlen nagu üleöö tekkinud. Ehk siis meloodiad viisid sõnad kõik kõik, millest sa oma nendes esimestes lauludes rääkisid või laulsid Kõige suurem osa on tunded ning emotsioonid, et läbi selle sain ma oma ema need hetked paberile kirjutada. Ja see aitas väga palju. Siiamaani aitab jah, ma arvan, et esimesiks ikka hingevalud. Et kuna oligi see 15 16 iga, et siis ka esimest korda sain tunda selliseid tundeid. Ja ju siis selge Synne inspiratsioonilaks, et nüüd ma saan selle kõik välja elada. See oli nagu päeviku pidamine mõnes mõttes, no põhimõtteliselt sa tegid seda inglise keeles. Jaa, esmaselt tegin ikkagi inglise keeles ja hiljem siis kui ma mäletan seda hetke, mu ema ütles, et aga Sa võiksid eesti keeles ka proovida kirjutada ja siis ma mõtlesin, et ma ei teagi, kas ma pean nüüd seda eesti keeles, siis ma mõtlesin, aga tead, ma proovin ära, mis seal ikka. Ja nüüd ma olen kirjutanud siin ikka yle viie eestikeelse looga. Pillimäng ja laulmine niimoodi kitarri saatel. Oli see sinu enda jaoks kodus. Sõlminendajaks. Ema ütles, et tule, mängi midagi, siis juhtus seda üldse või. Kus pered väga ei olnud, see on hiljem kõik ja see, et kui tõesti ingeri olidki juba laulud, millega ta käis esinemas ja siis me praegu küll on meil kodus olukord, kus Inger tuleb vahel kööki ja võtabki, Darja ütleb. Kuulake nüüd seda lugu. Siis mängib meile ja meie seal nokitseb seeme ja teeme võileibu. Et see on toredad hetked, on ju meil sealsamas on ka väike klaver. Mida siis aeg-ajalt Alfons näiteks jälle esineb meile, et meil on nagu sihuke tore köögis kohtumise paik, kus kõik laulavad ja esinevad aeg-ajalt, et et nii niimoodi küll kodus me saame kokku muusikas jah. Ei ole eriline saladus, kes on su käekäiku Inger jälginud, need teavad, et kitarrimängu oled sa algusest peale iseendale selgeks õpetanud. Mulle tundub, et peab ikka eriline tahtejõud olema, et ise algusest lõpuni avastada, muidugi, seda on tehtud enne ja tehakse hiljem ka, aga ikkagi. Mulle meeldib see suur tahtejõud ja see, ma imetlen tegelikult ingeri juures seda, et tal on väga varases eas väga kindlad eesmärgid, kuhu poole liikuda. Ja seda ma olen ka tegelikult oma lastele öelnud, et mõtle, mida sa siis tahaksid, mis oleks see, kuhu nüüd liikuda jäävad, Ingerile on nagu see kuidagi ikas väga mõjunud, igal juhul tal on tekkinud need eesmärgid, kuhu liikuda väga vara ja need on väga kindlad sihikindel minek. Seda ma imetlen, et ta võtab ühe asja ja Me oleme isegi mõne asja peale naernud ja käega löönud, mis sa räägid, et minu meelest ta ütles seda ikkagi päris päris ammu, et tead, ma tahaks saada lauljaks, sõttaks saada suurtele lavadele lauljaks ja sellel hetkel me ütlesime küljed. Inger, oota, käime veel koolis ja ja tegeleme muusikaga, et noh, vaatame siis ta ikka lauljaamet on keeruline ka ja aga ta on sinna iseseisvalt sammunud ja ma imetlen tõesti seda. Kas oskad öelda või kirjeldada seda tunnet, mis sind utsitab niimoodi? No üks asi on õppida ära kitarri kodus mängida ja laulda, aga mingil hetkel tuleb juurde siis tahtmine olla ikkagi inimeste ees ka. Ma arvan, see suurem nagu eesmärke, miks, miks ma seda tegema hakanud ja miks ma olen oma loomingut loonud, siis? Ma arvan, et see ongi sellepärast, et jagada oma hinge teiste inimestega. Et võib-olla ma olen hästi isik nagu iseloom, inimene, et ta on alati jagada kõigile seda armastust kõigile õnnelik, positiivsust ja võib-olla see on täpselt see viis, kuidas ma tahan inimestele avada oma hinge, see, mis mul siin sees ja need võib-olla väga paljud inimesed ei tea, mis siin sees on aga just sellepärast näitangi seda läbi muusika. Ja ta tahtis lasteaeda komme kogu aeg viia lihtsalt teistele lastele, see on tal muuseas kuidagi istunud sees väikesest peale, et jagada, jagada ja kuna ta nii emotsionaalne, et mida siis veel jagada, kui mitte oma emotsiooni, mis on positiivne. No vähemalt gümnaasiumiastmes on klassides tavaliselt niimoodi, et seltskond, kes koos on igaühel on mingi oma roll nii-öelda või oma staatus klassis. Kuidas sinul gümnaasiumi ajal sellega on, et kui sa mõtled oma klassile, siis kes sina selles noh, olid või et mis positsioon sul teistega võrreldes seal, kus siis oli? No kuna ma ei vastasin Tallinna 32. keskkooli ja tegelikult see oli ka keskkonna vahetus järjekordselt ja Ma sain aru gümnaasiumis, kui oluliseks hakkavad inimesed sinu elus muutma. Et ma arvan just gümnaasium ongi see hetk, kui sa leiad need õiged inimesed oma ellu, kellele saad toetuda peale perekonna. Ja ma leidsin endale inimesed, kes ja pluss klassi ja pluss kooliõpetajad, kes toetavad minu tegemisi mis on nagu väga-väga palju mulle andnud elus juurde. Et mis roll klassil on? See on väga hea küsimus, ju siis võib olla see, et olengi inimene, kes kellel on nagu paigas oma eesmärgid. Et kui ma praegu vaatan oma klassi, kes tegeleb, millega siis, et kes tahab kelleks saada, siis väga paljudel on veel küsimärgid, väga paljud ei tea, mida nad tahavad teha. Aga mul nagu järsku on tegelikult juba ammusest ajast teada, mida ma tahan ja ma nagu need eesmärgid püstitada jutud. Ja mõned asjad on juba tehtud. Et mul on pigem see, et ma lähen veel edasi. Sest ma tean, kuhu ma tahan minna. Võib-olla mõned, mõned võtavad sellest ka midagi, et et näevad, et mina teen, et võib-olla see inspireerib neid ka trasti. Ma olen lugenud su huvist või nimetame seda ambitsioon jõuda Eestist kaugemale lauljana. Ma ei taha kuidagi nagu tuhinat maha võtta, aga sa mõistad, et näiteid eestlastest, kes oleks mujal lauljana läbi löönud. Kui me jätame klassikalise muusika kõrvale, siis selles liinis, mida mööda sina liigud neid on väga vähe, kui üldse. Jah eks see on keeruline suurtele lavadele jõuda ja võib-olla sellepärast ma nagu pingutangi selle nimel, et seda, mida ma armastan ja seda täpselt nii nagu mina tunnen Kas sa kujutaksid ennast ette kahe aasta pärast, emana? Ei. Sa oleks siis sama vana, kui oli sinu ema, kui sina sündisid. Ma ei arva, Janne, et peaks kuidagi hakkama ajalugu muutma või sündmuse ümber kujundama ja mõtlema. Aga kui te tagasi vaatate endale kui verinoorele emale, siis kuidas te hakkama saite? Enda hinnangul? Ma arvan, et hästi sellepärast et kogu aeg on ka siiani on olnud mulle toeks minu oma vanemad ja ehk et Ingeril on alati olnud vanaemad ja vanaisad lähedal, kes aitavad, sest et see elukutse, millega ma tegelen, ei ole ka töö üheksast viieni ja palju on neid õhtuid ja nädalavahetusi, kus, kus ma olen, ära olen kontsertreisidel olen, kus sellel ja ja ingeri Inger on olnud ja lapsed on olnudki vanaemade ja vanaisade hoole all. Teiseks, kuna ma olin nii verinoor ema ja, ja sellel hetkel ka minu elus olid olulisel kohal sõbrad, kasemuusikute ring, kes muusikaakadeemias siis tegelikult võib isegi öelda, et Inger on meie sõprusseltskonna esimene laps, keda kõik kasvatasid, ehk et meie kodu oli väga tihti muusikuid ja rahvast täis sealhulgas väga häid muusikuid, kuid meie sõpruskonda juba pikalt on kuulunud siis minu mehe klassivend Risto Joost, kes just aastal muusikuks tituleeritud tema klassiõed, kes on kes Riin Eensalu, kes töötab Pärdi keskuses, need nad kõik noorte inimestena meil viibides said osa ingeri kasvatamisest ja, ja kasvatasid teda ka hoolega, pidades maha vestlusi ja arenguvestlusi, ma mõtlen. Et et selles mõttes ma usun, et ingeri elu, me oleme sellega kenasti hakkama saanud, et see on olnud tegelikult noore inimese kohaselt kirev ja kõik see, mis on toimunud, aga ma arvan, et mitte üldse halb, see ei ole nagu halvasti mõjunud. Inger kas sellele, et ema nii noor on mõni halb külg ka või seal on ainult head? Naera see on ainult hea, ta oli küll sel hetkel väga-väga noor, kui minu sai, aga ma arvan, et ju siis pidi midagi juhtuma, et, et see juhtus, et võib-olla me siis see õpetas kuidagi elukäiku veel temal, et et ma väga õnnelik, et see juhtus. Ma tänan väga teid, selle jutuajamise eest hoian pöidlaid. Väga huvitav on jälgida, kuidas teil mõlemal edasi läheb. Ja tõenäoliselt kuuleme varem või hiljem taas. Olgu tuul tagant ja kohtume jälle, aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Meil olid külas ema ja tütar Janne ja Inger Frida linn. Mina olen Sten Teppan, aitäh kuulajatele ka.