Eli. Tere kuulama saadet heliga ja mina olen Liina Vainumetsa. Tänases helikajas keskendume Heino Elleri muusikakooli 100.-le aastapäevale. Suure osa saatest võtavad enda alla saatekülaliste mälestused oma õpingutest. Kõigepealt on stuudios külas kooli direktor Kadri Leivategija. Temalt kuuleme pisut kooli ajaloost elavaid mälestusi, aga ka Aleksandra sarvest Jaago Russakust, kes on omal ajal kooli juhtinud. Ta räägib ka kooli tänasest päevast. Akworussakut meenutab ka tema viimane klaveriõpilane ele Sonn. Elleri kool on viimastel aastakümnetel muutunud järjest laiapõhjalisemaks stiilidelt. Rütmimuusika osakonna koordinaator Mariel Piispea annab ülevaate sellest, kuidas osakond tegutseb. Aga temagi meenutab oma kooliaastaid. Elleri muusikakool korraldab läbi terve hooajasarja, juubeldame ühel neist kontsertidest, käis mitme kooli klaveriõpetaja Tiina Tomingas ja vahendab oma muljeid. Nii Tiina kui tema poeg Timmu räägivad ka oma õpingutest üks möödunud õpingutest Elleri koolis, teine tänastest õpingutest noorteosakonnal. Tänases helikaja saates on meie keskseks teemaks Heino Elleri muusikakooli 100. aastapäev, mida tähistame ju koos Otsa muusikakooliga koos muusikaakadeemiaga ja samuti ka just on rahvusülikool 100 tähistamised siinsamas Tartus. Stuudios on praegu külas Heino Elleri muusikakooli direktor Kadri Leivategija. Tere, Kadri, sina oled ka ise siit Tartust pärit ja õppinud Tartus alguses laste muusikakoolis, Elleri muusikakoolis, sellepärast ma alustaks juttu just sellest, et küsin, millised on sinu varasemad mälestused, mis on seotud Elleri muusikakooliga? Sina olles Ago Russak kui tütar olid ju sellel kooliga seotud väga tihedalt ja kuidagi väga algusest peale. Jah, tõesti, see on nii kujunenud, et kui Ago Russak 1969 sai sel korral siis Tartu muusikakooliks nimetatud kooli direktoriks, mis siis aastal 1971 Heino Elleri nime sai, siis oli mina alles väike tüdruk ja mäletan pigem väga hästi seda põnevat koolimaja, mis oli veel ümber ehitamata. Ta, ja kuna Elleri muusikakool on ajast aega olnud lossimäel raamatukaupmehe majas, kas siis see, see maja ise oma selliste keerdkäikudega oli muidugi minu kui väikese tüdruku jaoks huvitav mängupaik. Ja sellel ajal ka kool ei toiminud kõikidel korrustel, pigem oli viimane nii-öelda katusealune korrus, kõigepealt oli seal ühiselamu sees, siis olid seal üürnikud sees, nii et see maja pakkus koos isa käekõrval olekuga palju selliseid avastamisrõõmu ja kindlasti ka selle kooli õpetajaskond ja selle kooli toimetajad olid ka meie väga sageli ütles, et perekonnatuttavad, sest eks see kool on kogu aeg toiminud nagu üks kogukond, siin vaimne kogukond Tähtvere või Toomemäel lossimäel. Kas seal lossi tänava maja on algusest peale olnud helleri kooliga seotud või on sellel mingil ajal leitud? Seen lossi tänava maja algselt oligi, nagu ma ütlesin, raamatu kauples karovile kuulunud hoone seal 1860.-te algusest ja kui Elleri kool Tartu helikunsti seltsi poolt asutati, siis sai see koheselt endale ruumid sellesama lossi tänava maja teisel korrusel. Ja selle tõttu ta kõik sadakond aastat on püsinud seal lossimäel ja alguses oli seal ka niinimetatud laste muusikakool. Nii et kui laste muusikakool Tartu Tartus 1950.-te aastate lõpus Bush alustas oma tööd, siis alguses olid nad kõik koos, kuni siis ühel hetkel Tartu muusikakool siis tänaseks Tartu esimene muusikakool läks tähe tänaval tema jaoks siis korrastatud majja ja Elleri kool tasapisi sai enda kätte siis kogu selle hoone ja, ja mitte ainult selle hoone, sest Elleri koolil kõrval olev hoone ka 90.-te aastate alguses sai ehitatud siis kooli tarbeks ja siis lõpuks veel see nii-öelda see õpe, campus sai kokku siis oma uue hoonega 2014. aastal kus siis on tänaseks hästi tuntud Tubina Saalgi. Enne Ago Russakut, Elleri muusikakooli direktor, pikka aega Aleksandra Sarv ja mina olen temast kuulnud müüdke, teda mäletatakse ja teatakse ka sina oled üks tema klaveriõpilasi laste muusikakooliõpilasena, eks ole. Ja. Mina tõesti olen Aleksandra Semm sarve kõige viimane klaveriõpilane laste muusikakoolis ja paraku just täpselt selsamal 1975. aastal, kui lõpetasin laste muusikakooli selsamal lõpupäeval ka, paraku Aleksandra Semm-Sarv suri ja ta oli väga värvikas nii õppejõuna ja kindlasti ka värvikas direktor sellest ajast. Ise ma midagi ei mäleta, kuna see aeg on enne minu muusikakoolis õppimise aega, aga mäletan teda värvika isikuna küll oma õpetaja Dajana klaveriõpetaja on, esiteks ta on olnud väga tugev pedagoog, tema selliseid pedagoogilisi tõekspidamisi, klaverimängu õpetamise metoodika, kas need käivad nii-öelda läbi põlvkondade ja hämmastav on ju ka see, et minu isa Ago Russak oli täpselt samuti Aleksandra Semm sarve õpilane ja siis võiks öelda, et kindlasti on ka temal täitsa oma koolkond, aga ka tema õpetamismeetod oli väga huvitav, see oli täiesti normaalne sealt tunnistuldi ühtede ja kahtede ka ära ja samas mingi selline soojus ja autoriteetsus, mis käis temaga kaasas. Ta oli muidugi ka ahelsuitsetaja, et mäletan neid tunde lausa, aga ikkagi sellises tugevas sellises suitsu hõngus muidugi ta ei suitsetanud klassis, aga kuna ta oli sellel ajal juba suhteliselt eakas, siis minu väga sellised igavad ettevalmistused, teinekord kodused harjutamised ikka päädis sellega, et vanaproua lihtsalt magama tunnis ja ja ta palus viisakalt, et ma uuesti esitaksin omaette valmistatud koduse töö, sest et ta lihtsalt tukastus. Väga huvitav, seda on tõesti ja kindlasti märgilise tähendusega ka Elleri kooli ajaloos, kuna see oli ka kõige keerukam aeg üldse juhtida kooli sellisesse raskesse sõjajärgses ajase palju kasseeris, tulid, oli ka kunsti muusika valdkonnas on ju palju kirikuõpet, tajate ja kirikutegelaste lapsi, järgmisi põlvkondasid tagasitulijaid vangilaagrist, ta oli suuteline seda selles ajas nagu hästi toime tulema ja Elleri kool oli ka sellel ajal väga tugev loomekeskkond. Väga sellised huvitavad persoonid töötasid seal alatesse all Artur hõunist ja Aadu regi ja Aare Allikvee Kostabi. Väga huvitav oli see keskkond väga, ilmselt terapeutiline muu maailmaga nagu võrreldes või vaadeldes kõike seda, mis meie ümber siis sellel ajal toimus. Rääkides. Tõesti, sinu õpiajast selles Elleri muusikakoolis, mis siis oli juba helleri nimega, eks ole, seal õpetasid 1980, olles oma isa, õpilane, millised sinu enda kogemused õpilasena olid sellest koolist? No see sattus jälle olema just täitsa eriline aeg Elleri muusikakoolis sest täpselt sel hetkel, kui mina olin sisse astunud veel selles toredas vanas hoones kosk, tuli puutrepp üles sealt esimesest uksest niukene krõgises puude pea astusid otse saali, kus tänaseks on ikkagi tore nostalgiline ahi veel seal siis nii, kui me olime need sisseastumiseksamid ära teinud, siis läks koolimaja täpsetest neljaks aastaks kapitaalremont, ehk tegelikult Elleri koolimajas lossimäel ei olegi mina üldse õppida saanud, vaid kooli õppetööjaotus laiali üle terve nii-öelda kesklinna põhibaas oli siis Pepleri tänavas nii-öelda vanasti siis Tartu meditsiinikoolihoone paaril korrusel, kus meil olid siis eelkõige teoreetilised tunnid ja eriala tunnid olid igal pool mööda linna, kes käis digiseltsimajas, kes käis epa nii-öelda klubihoones, mis need kõik on muidugi oma uued funktsioonid saanud, õpetajad tegid oma erialatund eelkõige kodudes, oli siis Tartu kultuurihoone igal pool mööda linna kolima ja toimis ja pigem ei toiminud ta üldse lossimäel. Sellest ajast ongi pigem võib-olla meenutused sellest nii-öelda hulkurlusest, aga samas muidugi olid ikka need huvitavad õppejõud alates aralikvest kostabist kaupanssonistanu Tallinnast dirigendi et Alo Ritsing, Richard Ritsing, Johannest Bleive, Vaike Uibopuu, Urmas Taniloo, Li, alustama kodust tööd oreliõppejõuna selline huvitav keskkond, kes kindlasti sellel ajal ka Tartu sellise vaimukultuuri ja muusikakultuurielu nagu põhiliselt vedajad olid, nii et vaimsus, olenemata sellest, et neil ei olnud oma kodu, sellel hetkel toimis täpselt samuti. Ja, ja võib-olla ka üks oluline fakt veel, et kõigi mani siis lõpetanud juba kooli, siis 1982, kui Hardo Kriisa oma esimese päris meistri pilli oma oreli meie kooli saali üles ehitas ette ja see oli ka midagi sellel ajal täiesti ainulaadset, et koolis on päris oma orel, päike, õlk, kammerlik ja, ja tegelikult ju kool saigi päris valmis alles 90.-te seal teisel poolel, kui kõik meie mõlemad hooned valmis said, nii et pigem sellised mälestused täna ei suuda meenutada täpselt, kus mu klaveritund oli kodus või oli ta, ta oli ikkagi ilmselt Agurussaku kabinetis tavaliselt olid sageli tema tunnid tema kabinetis. Kuidas need tunnid sul läksid Est oma isaga minu tunnid ütleme, et nad olid pisut kaootilised, loomulikult ma näen seda tänagi ise direktori töö kõrvalt, et peab olema õpilastel seda paindlikkust, et direktori töö ei ole mitte selline, kus sa saad paigutada väga konkreetselt ära oma päevaplaani vaid seal sees on väga sageli palju selliseid tegemisi, mis ei anna edasi lükata ja pigem annab edasi lükata Ta kuskile teisele ajale. Sinu erialatundi loomulikult ei ole oma perekonnaliikme juures õppimine kindlasti nüüd see, mida väga soovitaks, sest see suhtumine võib juhtumisi olla ja esiteks sa lähed oma isa või ema juurde tundi, siis sa ootad, et ta mõistaks ka, kui sul näiteks õppimata on, valmistaks ka, et päris alguses ütleks, et ega mul see huvi nagu muusika vastu nüüd nii väga väga suur ka ei olnud. See oli nagu normaalne pärast siis kaheksandat klassi, seal, kus perekonnas oli muusika algusest peale lapsest peale olnud nagu meie saatja, et me tulene muusikat õppima, nii mina kui mu õde ja mõlemad me astusime ka ja oma isa juurde siis õppima. Aga see vaimustus tekkis pigem siis kui kolm kooli oma, kus sa tegid ja kui ma kuulsin, sellel ajal õppis muusikakeskkoolis Lembit Orgse, Lauri Väinmaa, Signe Hiis, tänaseks sellised suurepärased noored ja kui me siis kõik koos mängisime oma kolme kooli konkursi, nagu mehed seda kodus nimetame seisaks, miks ma selline vaimustus? Et noh, mida on võimalik mängida, sul on olemas juba teatud oskused, et tõesti minna sügavuti selle, selle muusikamaailma sisse ja siis ühel hetkel tekkis tõsiselt väga nagu sügav huvi, mis pani mind harjutama ikka lihtsalt su elu oligi siis täiskoolitööd täis muusikaõpinguid täis kontserte, teatrit, ooperit, plaadikogu kasvas siis äkitselt väga suureks, neid sai siis ostetud igalt poolt nõukogude liiduvabariikidest välja, ju siis väga ei saanud minna ja päädis sellega, et tõesti, et see valik muusika kasuks sealt ilmselt siis tuligi. Kui sa siis olid vahepeal ilusti õppinud Bruno Luki juures Tallinnas sisetulid tagasi ja nüüd juba hoopis õpetaja rollis sellesse samasse Elleri muusikakooli, mismoodi see elu siis oli? Jah, see olukord oli teine küll see oli aasta 1000 1984 85, aga samal ajal tuli just nagu päris oluline kogukond noori õpetajaid ja muusikuid Tartusse koosne, lõpetasime kooli tänaseksis Pille Tanilooga, Pille Kruusmann, oli ta siis oli tulnud just siia, Reet Mets oli tulnud siia, Jüri Kukk, Andres Leivategija, noor generatsioon oli ooperilauljaid. Vanemuises oli jõudnud siia ja juba töötas mitmed aastad Taisto noorlande lampe, kits tilke, sellised noored ja sellel hetkel vägagi muusikas ja kontserttegevusest innustunud noored õpetajad ja me hakkasime väga palju siis ka kontserttegevusega tegelema, samal ajal kui me olime pedagoogid ja oli muidugi tänuväärne see, et mul oli võimalik kohe õpetaja võtta ka keskastmes peale selle, et mul olid siis väiksemad õpilased, sest toimis juba mitmed aastad juba noorteosakond siis oli ta küll algastmeks meil nimetatud ja seda õpetamise kogemust sai päris kiiresti hakatud korjama ja kindlasti oli seal hästi hästi palju apsakaid, hästi palju oskamatust. Sest ega kui me tuleme ka tagasi ka, et meil on olemas teatud pedagoogiline õpet siis praktika on ikkagi see, mis, kas neist teeb ühel hetkel siis nagu meistriõpetaja ametis või see ei ole meie ala, et sealt sai hakata ikka kogemust kogema. Muidugi vot sellel ajal, kui pesin ka muusikakoolis, oli pedagoogiline praktika ja pedagoogika väga oluline osa ka meie õppetööst. Et ikka öeldi, et see, kes on Aleksandra Semm sarve juures v Anu Tallinna juures Canonsoni juures lõpuks kaasalist pedagoogika vaat saanud, et need ikka ujuvad nii-öelda pinnale. Ega muusikaakadeemias selles mõttes ei olnud nagu väga palju vaja juurde sealt õppida, sest juba muusikakoolis õppimise ajal töötasin laste muusikakoolis õpetajana, mul oli seal viis õpilast ja ma jätkasin kogu muusikaakadeemia või siis olite Tallinna konservatoorium Tallinna riiklikus konservatooriumis õppimise ajal samuti teepedagoogitööd, mul olid siis ära õpilased ja ma kõik need aastad õpetasin, et nad päris nii noore ja rohelisena enam ei tulnudki. Pigem see keskastajase interpretatsiooni pedagoogika, mis tuleb nagu juba keskastmes juurde, oli uus ja seal sain ma päris palju abi oma isalt, kes sellel ajal oli seda ka tööjõus. Ja samuti õpetaja ja ja ma käisin päris sageli Bruno Luki juures ja sain palju nagu head, head nõu tema käest ka, et nagu siis seda keerulist ametit õppida tegema. 1991 lahkus sinu isa. Pärast seda oli kaheksa aastat direktori kohustustes jürikuus siis veel kaks aastat, Mart Jaanson 2001 võtsid selle direktori ülesanded enda peale. Sellest on nüüd möödas 18 aastat. Jah, juba 19. aasta, siis on kooli siis oma käe all hoitud. Sellest ajast peale on toimunud mingeid muudatusi haridussüsteemis. Kas need muudatused on nüüd valmis ja mis on tegelikult toimunud selle aja sees, millega see kooli on pidanud siis nii-öelda kohanema ja kas tegelikult sisuliselt muusikaõpetus ka sellest muutub või on see süsteemi muutused, millega on tulnud hakkama saada? Jah, 2001, kui ma ise astusin selle koha peale, see on ikkagi hoopis teine aeg, hoopis teine aeg kui see, kus me siis ise õppisime või, või kõik see, millest ennist on räägitud. Uued võimalused, uued generatsioonid, uued tused ja kindlasti tähendab kõik muutub ajas, haridussüsteem kogu aeg muutub ja me peame paratamatult paindlikult sellega kaasas käima. Aga mis peab olema see, mis on, on see muusika, õppimise protsess, on ja jääb pilli õppimise protsess on ja jääb pikaks seal üks keerulisemaid ameteid mängida, mingit instrumenti õpitakse väga-väga kaua ja see haridus on väga kallis ja vot seda, et meie muusikaõpe on kallis piht pikk ja keerukas protsess, seda on paraku vaja kogu aeg selgitada. Me oleme väikesed koolid, kui me räägime nüüd kolmest keskastmekoolist, siis Tallinnas Otsa muusikakool ja siis veel Tallinna muusikakeskkool, kes eelkõige siis annavad igal juhul suurem osa Eesti nii-öelda muusika õppuriste kõrgastmesse. Kui me võtame need noored inimesed keskastmesse vastu, siis Muusikakoolide võrgustik küll on hästi-hästi suur, aga Need ootused, mis on täna muusikule, on väga kõrged. See töö seal koolis õppeprotsess on väga-väga intensiivne ja tänane noor on väga pühendunud, kui ta juba on oma valiku teinud. Ta kuulutab koolilt, palju, tõotab õpetajalt palju ja ta tahab, et tema jaoks oleks nagu maailm lahti mitte ainult Eesti nii-öelda väiksel maal, vaid ta peab olema rahvusvaheliselt samuti võimeline läbi lööma. See on suur vastutus ja sellisel määral ikkagi muusika. Kui ma räägin eelkõige akadeemilise muusikaõppest, siis seal siiski suhteliselt konservatiivne ta ajast aega ja ta jääb ikkagi meistriõppeks õpetajalt õpilasele tohutult suure individuaalse tööga. Me oleme individualistid paraku sellepärast, et see õppeprotsess meie arengutee on siin selle nimed ju ikkagi viinud. Ja see nõuab muidugi koolis kogu aeg muutusi, uuenemist kõiges. Ja võib-olla see ongi kõige olulisem, mida meie ise ütleme siis kooli administratsioon või meeskond nagu toetama ja selle aja jooksul on, on palju, ka arenenud on tulnud sisse erinevad stiilid, on pärimusmuusikaosakond, on rütmimuusikaosakond, elektroakustiline, muusika, meile tuleb ju arvuti ja kogu see ite maailme sisse tähendab seda, et meil on täna loodud loomelabor. Võime rääkida muusikadisainist, nägime muusika helindamisest. Peale selle on tänane õppijaskond vanuseline muutus on toimunud. Meie keskmine õpilane on tänavavanem. Ta teinegi kord valib muusikaõppe teel ülikooligi kõrval või isegi pärast ülikooli. Samasse instrumendiõpe peab olema pidev protsess, seal ei tohiks olla mitmete aastate auku vahet sees. Samuti täna me räägime igasugustest uutest metoodika, ratast, mida meie muusikaõpperuum vajab. Mida me peame ise juurde õppima. Täna me räägime elukestvast õppest, räägime sellest. Ta on põhjust tulla tagasi kooli sellepärast, et kas õppida juurde mõnda stiili või õppida juurde mõnda pilli. Et siin on hästi palju nüansse. Samuti peame arvestama sellega, et tänane muusikaõppur kergekäeliselt ei loobu gümnaasiumi pest. Ehk ta käib paralleelselt üle 60 protsendi õpilastest käib paralleelselt mõlemas koolis. Mis teeb esiteks selle õppetaga pingeliseks, ajaressurss on kadunud. Samas peab Ta otsima väga suurt paindlikkust, praktiliselt individuaalselt, lähenema õpilastele, et nad saaksid siis need kaks kooli lõpetatud. Ja see on ka psüühiliselt emotsionaalselt väga-väga raske. Et, et selles mõttes muusikuks õppimine on, nagu ma ütlen. Ilu tuleb pika pilli peale, et see on, see on raske teekond. Niimoodi rääkis Heino Elleri muusikakooli tänane direktor Kadri Leivategija. Jätkame mälestustega ja kõigepealt omaaegsest direktorist Ago Russakust. Mainin ka selle ära, et just sel nädalavahetusel kõlab Ago Russak nimi Tartu esimeses muusikakoolis. Selle kooli eestvedamisel toimub 22. Ago Russak nimeline noorte pianistide konkurss. Stuudios on nüüd külas ele Sonn, kes omal ajal oli Ago Russaku kõige viimane klaveriõpilane. Tere, ma mäletan sind Elleri muusikakoolist ja kuna me täna muuhulgas räägi neist mälestusi Elleri muusikakoolist minule nii selgelt meeles, et kui sa tulid muusikakooli, kui sa said Ago Russak õpilaseks ja sa rääkisid nii vaimustunult oma õpetajast. Nii tore oleks täna kuulda jälle, kuidas räägid Agorsakast? Jah. Aga Russak oli mulle selline totaalne eeskuju, ta oli selline minu jaoks koos kõik isakuju ja vaimne eeskuju ja kõik kokku kuidagi, et ega siis seda õpetamismeetoditega metoodikat pannud ju alles siis kooma peas, kui hakkad ise õpetama lapsi, et ega sellel ajal, kui sa õpid, sa ei saa, sest metoodikasse suunamisest võib-olla nii hästi aru, aga mis tagantjärele mõeldes tema peale oli tema eriline oskus see? Ta oskas noort inimest suunata ja tekitada talle sellise tunde, et ta tuli ise nende asjade peale. Ehk siis ta kunagi ei käskinud, ei keelanud ja ei öelnud kunagi, et vaat seda mängitakse ainult nii ja mitte teisiti vaid isegi kui sa seal eksisid, mängisid mingisuguse täiesti uh, klassika teatri kuidagi teistmoodi täis. Kuidagi nagu kallutas pea vasakule poole Vildes ahhaa ka, nii võib või midagi sellist, et, et kuidagi see, selline isalik ja muhe suhtumine kõigesse, mis ma tegin, oli, oli nii eriline minu jaoks, et Ta nagu ei olnudki selles mõttes õpetaja, ta oli tohutu autoriteet, aga see, kuidas ta oma autoriteetsuse ennast nagu kehtestas, oli hoopis eriline või hoopis teistsugune nagu selline suur sõber või midagi sellist. Hiljem muidugi ma sain kõik teada, et ta ongi ju ka ühtlasi psühholoogia lõpetanud, eks ole, tollel ajal ju ei saanudki psühholoogia eriala ju. Muidugi seal oli üks, üks kõrgharidusse ees olema ja teda just tegelikult see esinemisärevuse ja, ja kõik sellised asjad teda väga huvitasid teda oma selles õpingutes just keskendus sellele ja selle selles kõiges ma sain hiljem teada ja tõesti kõik need esinemised ja see tema toe, kus ja kuidas ta õpetas, see oli väga-väga eriline ja väga kuidagi nagu isiksuslike ja loominguliselt väga selline tagant tõug, aga väga äge ja ma ikka tõesti täitsa kohe selle asuvasse armastasin teda, ta oli ikkagi niivõrd soe soe inimene. Et juba sinna kabinetti sisenemine kõik see tema olek ja naisele sihuke mõnus suitsupilv. Seda siis tänapäeval ei tohikski rääkida, eks ole. Et hästi hästi tore ja kui kihvtilt ta tegelikult ka ise ette mängis ja muidugi ka siis repertuaari valimine, et võib-olla tõesti ta nagu tehnikaga nii palju ei tegelenud, eks ta eeldas ja ootas, et noor inimene ka ise väga palju tehniliselt Teebia lahendab asju ja vastavalt sellele ka suunas repertuaari, etüüdi või millegagi, aga aga üldiselt, et kui ta nägi, et mul oli peal selline džässivaimustus, siis ta andis mulle kohe köršini kolm prelüüdi mängida ja ja lõpetasin ma ju rapsed in liuga, et Ta kuidagi seda minu sellist džässivaimustust või sellist innustust oskas nagu minu sellises muu ka ütleme siis tehnilises ja kõlakultuuriga, kes selles arengus ära kasutada tegelikult. Et ta lasi mul ka ise valida väga teoseid, et ta ei surunud peale, et pead mängima just sellist sellist maasikat just esinedes, et kuidas ta julgustas ja kuidas ta et tegelikult noh, kui alati ei õnnestunudki, isegi mäletan ühe ühe esinemise kohtades kurat sellisel kuidagi lagunenud nagu sordiini all. Et kedagi sellised või nagu uduloori mattunud või noh, mingid sellised väga erilised väljendit kaalitel nagu ülisoe inimene, üli toetav inimene ja tagantjärele ma sain aru, et väga-väga pedagoogiline, et just niisugune nagu pedagoog peab olema ja just see, et ta lihtsalt oligi autorit, Teet, ta ei pidanud seda kuidagi nagu rõhutama ega midagi. Ja mis puutub direktorisse, siis tegelikult ta oli nagu kõikide laste sõber või et ma ei mäleta, et oleks saanud sellist distantsi või sellised direktor tuleb või nii et nüüd lähete direktori juurde, kui keegi mingi jamaga hakkama sai, tollel ajal meie õppisime ju, ma olin 15, kui sinna kooli läksin, olin just saanud 15 ja, ja tegelikult samal ajal sügisel tulid näiteks sõjaväes poisid tagasi, eks ole, et samal kursusel olid 15 ja 21 aastased ja kui need 21 aastased seal kooli peal ka miskit jälle korda saatsid, noorusime möllab, eks ole, teatavasti siis ta kuidagi andestas alati, temal oli see väljend, et las las noor inimene areneb või las laps areneb, et ta andis alati teise või isegi kolmanda võimalus, et tal ei olnud kunagi sellist asja. Nii selline käskude ja keeldude ja selline karistamise süsteem, vaid pigem ta püüdis otsida kohe põhjuseid, miks nii juhtus ja ja ma mäletan ka seda, et ka nende nii-öelda pätipoiste filmise, kes tegid mingeid selliseid asju, oli ta ikka tohutu autoriteet, et neil oli ikkagi tema ees just nimelt tema ees oli ikkagi väga piinlikku, nad olid midagi miskit korda saatnud ja, ja paljud neist on tegelikult praegu muslik. Igati väärisid tegelikult seda teist ja kolmandat võimalust. Kui sa olid neljandal kursusel ja pidid lõpetama, siis Ago Russak kahjuks lahkus teise ilma. Ja see oli väga-väga kurb ja ega siis loomulikult õpilastele ju ei räägita, et ma sain aru, ta oli väga palju ära, et ma sain aru, et midagi on halvasti, aga noh, loomulikult sellest, kes see ikka nagu õpilastega ja ega tegelikult tuli ikkagi tohutu sokkija tohutu kurbusena, et ja siis ma lõpetasin ja mul jäi pool aastat. Et tegelikult sisuliselt ikkagi noh, kogu Elleri kooli ajada jõudis mu õpetaja olla ja, ja see, mis ma temalt sain, on ikkagi hindamatu väärtusega. Ja ma saan sellest järjest rohkem aru, sellepärast et millegipärast nii on, et mida kaugemale elus jõuad sellel erialal, seda rohkem analüüsid, seda, kus kõik sul alguse sai või kelle käest sai just seda veel toda õppisid. Et ma olen ikkagi ääretult ääretult tänulik, et mul oli üldse võimalus ja au sellist inimest tunda. Ja veel veel enam, et sellise inimese käe all õppida. Ja tänaseks oled sa ise saanud koolijuhiks ja lisaks oled sa ju töötad Vanemuises pidevalt kontsertmeistrina töötades lauljatega, nii et kogu see aset jazzi taust ja kõik on tegelikult selle väga ära kulunud. See on jah, huvitav, et kõik, mida ma olen elus juba Elleri kooli ajal ka rakendanud ja teinud süda, mul tõesti ka erialad vaja on kõik see isegi ma mõtlen omaaegsetele solfedžo tundidele, see ühe käega dirigeerimine ja teise käega mängimine ja nende mitmehäälse diktaatide laulmine ja kõik need asjad, et ma olen seda pidanud rakendama just draamanäitlejatega palju ja, ja ka siis anna myya ladesti dirigeeringi, et et tegelikult noh, kogu see üldine haridus, mille baasil on siis saanud Elleri koolist, seda on mulle kõike väga vaja läinud ja mis mulle veel Ago puhul meelde tuli, oli see, et ma arvan, et ma saingi temalt selle. Ta käskis mul alata, tee kaasa laulda. Ta tabas ilmselt selle ära, et mulle nii meeldis laulda ja et ma tegelesin laulmisega ja otsustad seda minu arengu kasuks niimoodi ära kasutada, et lasime lati meloodiat laulda. Ja ma arvan, et sealt ma sain ka sellise laulva kõla kõlanüansid, et et selle kõik saab niimoodi kokku panna. Ja nüüd jah, olles ise koolijuhte, et ma olen siis Tartu valla muusikakooli direktor juba nüüd saab, varsti hakkan kuuendat aastat juhtima seda kooli, et ma vaatan ka suheldes õpilastega ja, ja oma kolleegidega, et just see nii nagu Agosta tegijat distantseerinud ennast, vaid see oli nagu üks osa kollektiivist. Et ma arvan, et ma tahaksin väga tema moodi olla, ka vähegi oskaksin ja saaksin. Aitäh hele sunn nende muljete ja mälestuste eest aitäh kutsumast. Elleri muusikakool on viimastel aastakümnel kell muutunud järjest laiapõhjalisemaks stiilidelt, mida õpetatakse. Nüüd on lõpetanud juba kaks lendu pärimusmuusikuid ja veel kauem on Elleri muusikakoolis olnud rütmimuusikaosakond, mis asutati aastal 2007. Mul on praegu võimalus vestelda Elleri muusikakooli rütmimuusika ka osakonna koordinaatori Mariel piis peaga. Tere, Mariel, palun räägi natukene, kuidas läheb rütmimuusikaosakonnal Heino Elleri muusikakoolis? Ja nagu sa juba mainisid, et meie osakond on loodud 2007. aastal, eestvedajaks oli Oleg Pissarenko, kes oli ka esimesed kaheksa aastat osakonna juhataja. Ja algusaastatel, mil osakonda nimetati popdžässosakonnaks ja tegelikult oma nägu ja olemust alles otsiti, oli ka õpetus suunatud pigem džässi poole Kosoleegiga tookord alustasid Lembit Saarsalu Raun Juurikas, samuti Margus Tammemägi, Ursel oja õpetajatena. Siis tänaseks, kui me oleme tegutsenud juba 12 aastat, on meie osakonnast saanud rütmimuusikaosakond, mis tähendab, et meie õpetus on täna oluliselt laiapõhjalisem ja tegeldakse väga erinevate rütmimuusikastiilide õpetamisega nagu rock ja popbluus, funki ja tegelikult ka kõikide muusikastiilide segu ehk kiusniga. Kuigi rütmimuusikat, kui sellist tarbitakse igapäevaselt oluliselt enam kui klassikalist, siis ei tähenda see, et selle muusikavaldkonna tundmine ja esitamine on kuidagi iseenesest mõistetav või lihtne. Vastupidi, et selleks, et igal ajal midagi hästi teha, tuleb väga palju tööd teha ja harjutada. Ja seetõttu on ka rütmimuusikas ülioluline tunda erinevaid muusikastiile teada ja tunda erinevaid muusikastiili elemente, nüansse, osak baasis, muusikat ka stiilipuhtalt esitada, siis on seda ka alati hea kuulata. Kahjuks me kohtame siin sisseastujate seas ikka ja jälle selliseid noori, kes tahaksid meie osakonnas küll õppida, kuna siin tehakse ägedat muusikat ja saab bändis mängida, aga samas ei olda võib-olla valmis selle tarvis väga palju tööd tegema. Pesi rütmimuusika osakonnas on kõikidel erialadel õppimine orienteeritud ansamblis mängule ehk et väga suur osa õppest ongi ansamblipõhine. Lisaks ansambli ainearvestusele on ka erialaeksamid põhiliselt esitatud ansambliga, ükskõik millist eriala siis ka ei õpitaks. Ja muidugi lisaks pilliõppetehnilisele poolele on väga oluline osa just stiiliõppel ja seetõttu meil õppima asumise eelduseks on kindlasti varasem pilliõppe kogemus, ehk soovitavalt siis laste muusikakooli lõpetamine. Ja seetõttu me ei saa vastu võtta välisalgajaid, kuigi neid iga-aastaselt meile tuleb. Kuna Elleri kool on siiski keskastme muusikakool ja keskhariduse andja, mitte huvikool, kus alustatakse ATP-st. Võib-olla veel, kui rääkida päris noortele suunatud ansambliõppest siis niinimetatud laste muusikakooli tasandil teadaolevalt süsteemselt ansambliõpetaja ei anta. Aga selleks, et meil oleks edaspidi rohkem piisavalt hea ettevalmistusega sisseastujaid tegutseb alates eelmisest õppeaastast, ehk nüüd siis juba teist aastat Meie osakonna juures ka noortebänd, kus saavad osaleda siis noored muusikud õppides samal ajal näiteks Elleri muusikakoolinoorteosakonnas või mõnes teises muusikakoolis. Et seal osa tuleviku muusikate programmist, mis reeglina on suunatud klassikaliste erialade õppuritele, kuid on väga hästi tööle läinud, kab rütmimuusikaõppes ja täna tegutseb seal kaks ansambli koosseisu 10 kuni 15 aastastest noortest kes on muuseas juba üles astunud ka kõrvuti suurte ka näiteks meie osakonnad, ribiot, kontsertidel ja samuti osaleti möödunud aastal Ventspilsis, rahvusvahelisel rütmimuusikakonkursil. Nüüd võib-olla siis ka mõne sõnaga erialadest, mida me õpetame, on eeskätt rütmigruppi, pillid, mida see tähendab, need on siis klaver, kitarr, basskitarr ja trummid, Luija loomulikult laulueriala, kuhu on alati kõige rohkem soovijaid. Aga lisaks eelpool nimetatutele saab meil õppida erinevaid puhkpille, alustades saksofonist kuni vaske, puupuhkpillid välja. Meie õpetajateks on tunnustatud tegevmuusikud, oma ala professionaalid, nimetagem siinkohal võib olla Raul sööti Lauri kadalipu, kes on tegelikult meie hiljutine vilistlane, alles veel, kes siis õpetavat upileri elasid. Hirmu eespere on klaveriõpetajana väga tugev ja tubli. Kitarri õpetab Jaan Alari Jaanson, basskitarri Alari Piispea, Pille Margus Tammemägi ja laulu Ursel Oja. Võib-olla veel ka väga olulisest asjast, mis, milleks on praktika ja seda saavad meie õpilased eeskätt siis esinedes näiteks üle nädalati toimuvatel jämmidel siis toimub siis Vildes ja vines sealses iga jämmi. Alguses esineb üks ansambel, kes on ette valmistanud siis programmi ühe ploki jagu ja sellele järgnevalt, siis saavad kõik soovijad astuda lavale ja koos jämmida. Väga oluline meie osakonna tegemiste seas on kindlasti märkida meie nii-öelda suursündmusi ehk tribuutkontsert, mis on siis austusavaldus kontserdid mõnele tuntud bändile, artistile või ka heliloojale. Need kontserdid on alati väga meeleolukad ja lähevad vaat reeglina täissaalidele. Teine väga oluline sündmus meie osakonnas, millest on ka kujunenud traditsioon, on Ermo ehk rütmimuusika osakonna õpilaste omaloomingu konkurss mis leiab aset igal kevadel ja kus meie noored saavad näidata oma loomingulist poolt mis on ülioluline rütmimuusikuks olemisest ja väga hea võimalus ennast proovile panna. Loomingulisus ja improvisatsioon on olulised märksõnad meie osakonna iseloomustamiseks. Ehk siis julgus ennast vabalt väljendada. Ka laval on rütmimuusikule väga oluline sädemeid. Õpilastel õnneks jätkub. Aitäh Mariel Piispea selle ülevaate eest Elleri muusikakooli rütmimuusikaosakonnast, aga tänane saade on selline, kus ma küsin ka igalt esinejalt või külaliselt tema enda mälestusi tema õpinguajast, sest täna on kuidagi nii juhtunud, et kõik, kes siin käivad, on ka ise Elleri muusikakoolis omal ajal õppinud. Millised on sinu mälestused? Kindlasti seonduvad helleri kooliga mulle kõige soojemad mälestused, olgu see siis seotud õppimise või kooliväliste tegemistega Elleri koolil ja minu õpetajatel kindlasti on väga suur roll minu muusikaõpetajaks kujunemisel ja ma tahaksin kindlasti väga suure tänutundega meenutada kõiki oma õpetajaid, aga, aga eeskätt kindlasti minu eriala õpetajat Peterlocki kuna ma lõpetasin koorijuhtimise eriala Elleri koolis ja loomulikult legendaarsed muusikateooria solfi õpetajat Heino Kostabid ja just temal on kindlasti oluline roll minu kujunemisel, kuna ma täna olen ka muusikateooria solfedžoõpetaja. Väga oluline õpetaja oli ka minu jaoks mari karm tookordne meie kursusejuhataja, kes oli värskelt ülikoolist tulnud ja võib-olla paljuski samastus meiega ja ma arvan, et tänu temale sain ka mina Ellerisse õpetama, tulles kursuse juhatajana väga palju paremini hakkama telleri kooliõpilasena, ma olin selline paras tegelane. Hästi püsimatu ja nalja sai kogu aeg. Et seetõttu võib-olla on mul kergem ka praeguseid õpilasi ja nende tegemistest võib-olla aru saada ja nii-öelda naljadega kaasa minna teinekord ja Heino Kostabitundidest kindlasti on meelde jäänud just tema sõnakasutus ja ja tema üsnagi emotsioonitu käitumine ehk et nägu oli selline tõsine ja vaevalt ta kunagi naeratas, aga kõik need naljad olid sellised natukene tumedates värvides ja nii mõnigi võib-olla sai natukene haiget, sellepärast aga kuna mina tundsin ennast solfedžo salati hästi, siis siis mulle pigem tegi see nalja ja ja see oli ka võib-olla põhjus, miks me alati igas tunnis kohal olime. Et jah, tema tunnid olid ilmselt ühed meeldejäävamad sellest ajast ja nagu ma ütlesin ka, et Heino Kostabi on kindlasti minu kui muusikaõpetaja, üks suuri eeskujusid ja, ja mõjutajaid olnud. Sellised olid Mariel Piispea meenutused Mul on stuudios praegu kaks külalist. Need on Tiina ja Timmo Tomingas. Tiina on muusikaõpetaja, õpetab klaverit Jõgeva muusikakoolis, Tabivere huvikoolis ja Tartus helivõlu muusikakoolis. Ja Timmo On klarneti õpilane Heino Elleri muusikakoolinoorteosakonnas. Tere. Tere. Tere. Ma kõigepealt pöördun Tiina sinu poole, sest meil oli kokkulepe, et sa jagad klassikaraadiokuulajaga kontserti. Muljeid nimelt praegu toimub Heino Elleri muusikakoolisari juubeldame. Seal on palju kontserte. Kust tulevad muusikakooli tagasi esinema siin Elleri muusikakooli endised õpilased. Ja sina külastasid kontserti, kus viiulit mängis Mari-Liis Urb. See oli kaasa võtmed. Christian Plinki tšello, Joonatan Jürgensoni klaveril. Räägi palun oma muljeid sellest kontserdist. Ja kontsert oli väga sümpaatne. Ta oli selline paraja pikkusega. Väga. Toreda kavaga, et kavas oli siis Šostakovitši trio email ja Heino Elleri kaks lüürilist pala klaverit riiale ja oli ikka Sibeelised trio number neli Loviisa. Et kui nüüd kavast rääkida, siis Sibeliuse Tiia ja Elleri palav, et tegelikult on mõlemad heliloojad on kirjutanud väga noorelt need teosed ja Šostakovitši oli alla neljakümnene, nii et tegu on noorte inimeste kirjutatud muusikaga ja noored inimesed ka siis mängisid seda muusikat. Ja selles mõttes see kontsert oli selline hästi-hästi värske ja hästi nagu selline hoogne, et oli tunda, et nad ise tahavad just just sellist põhjamaist muusikat mängida, et ja et nad ongi sellele nagu spetsialiseerunud, mängivad siis Põhjamaade heliloojate muusikat. Ja publikut oli ka täiesti piisavalt ja tundus, et neil oli väga kodune mängida. Kuna ise tegid nalja, et Mari-Liis Urb ja Joonatan Jürgenson on Elleri vilistlased, siis et 66 protsenti on Riiast siis Elleri kooli lõpetanud ja dünaamilises Nad alustasid, et kõigepealt Sibelisega, see oli võib-olla ikkagi nagu päris hea valik, sest kavalehel olid Ellerit pandud esimeseks, aga kuidagi see sobised Elleritalit pärast Sibeljast, et järjest see pinge nagu kruvis ja lõpuks Šostakovitši tiival ajal oli tunda, kuidas inimesed ikkagi juba hoiavad hinge kinni, et see oli väga tark, valiks kavani järjekord niimoodi seada. Tegu oli selles mõttes huvitava kontserdiga, et kuid Riia lavale tuli, siis nad hakkasid kohe aktiivselt publikuga suhtlema ja natuke tutvustasid ennast ja rääkisid ka sellest, et on tegutsenud aastast 2016, aga hetkel oli neil mõningane paus ja nüüd on neil jälle hea meel uuesti laval olla ja nad olid selliseid hästi vahetud, tegid natuke nalja ja minu meelest tekitas sellise mõnusa, sooja õhkkonna ja kontakti publiku ja esinejate vahel, et et see oli väga tore. Et kui mõelda, et noh, tavaliselt tulevad muusikud lavale ja kummardavad ja hakkavad kohe mängima, siis seal oli selline hea vaheldus minu jaoks ka see ei tekitanud üldse mingit sellist imelikku tunnet, vaid vastupidi, et see, et see oli tore. Trio alustas oma kontserti Jean Sibeliuse Riiaga number neli Loviisa ja tõesti, tegu oli väga hoogsa algusega ja väga, väga selge joon oli muusikate mängus kahe kuulda ja võiks öelda, et tõesti hea valik. Just esimeseks palaks. Elleri kaks lüürilist pala ei ole number üks ja number kaks, esimene see tuur ja teine f-moll tekitasid jälle sellise teistmoodi atmosfääri. Elleri Tubina saali tekkiski endal juba selline mõtlik ja selline melanhoolne, natukene selline unistav tunne, et see oli nagu jällegi vaheldus vaheldusrikas Elleri teise lüürilise pala lõpuks oli juba saalis tunda, et kuulatakse väga-väga pingsalt ja ja tõesti, prio publiku nii-öelda enda kätte saanud. Ja juba oodati seda viimast Šostakovitši. Et viimase teosena kõlaski hüs Dimitri Šostakovitši leia number kaks mall tegu on siis 1944. aastal teise maailmasõja ajal kirjutatud teosega, mis on väga-väga traagiline, milles on väga palju kontraste ja tõesti see sobist riiale ülihästi. Et esimesest viimase noodini nad tõesti oskasid seda, seda pinget hoida, et kui mõelda, et seal esimene osa algab Ki tšelloteemaga, mis, mis on üli ülikõrgel, kust selle tavaliselt iial ei mängi ja vastupidi, siis viiul mängib madalalt. Ja see niimoodi võlus kohe ära, et noh, seda, seda jättis ikka natuke, võib-olla võib-olla mõne löögi jättis vahele, niimoodi jäi kuulama publik ja järjest-järjest edasi kruvisid, nad oskasid seda pinget kruvida muusikas ja ja tõesti, see oli üks suur õnnestumine neil. Ja võib-olla see kava oli ka selles mõttes neil hästi valitud, et mitte ainult triona ei paistnud nad välja, vaid ka iga mängija sai natukene ennast ka näidata soolokohtades, et nii muusikaliselt kui tehniliselt, siis oma oma pilli võlusid nii-öelda esile tuua ja ja särada, et see oli ka tore. Aitäh, Tiina Tomingas, me rääkisime praegu Mari-Liis Urbi, Christian klinkija, Joonatan Jürgensoni kontserdist. Ilmus sarjas juubeldame reedel, 29. novembril Tubina saalis aga kuna seekordne helikaja saade on pühendatud Heino Elleri muusikakooli 100.-le aastapäevale, siis mul on nüüd võimalus teie mõlema käest nii kiina kui Timmo käest küsida. Teie kogemusi Elleri muusikakoolist, kuna sina oled pidanud nii kaua neid ootama ilusti, kuni rääkida lubatakse. Ole ja räägi mulle, mis, mis sina seal koolimajas. Teegia, milliseid mulje, et sul on praegu selle muusika õppimisest kujunenud? Head muljed on kujunenud hea õppida, seal õpin praegu klarnetit ja kes õpetaja on, kas sa vestled, solfi, õpetajad või klarnet, tee, puit mõlemast rääkida. Solvieldad, nimi, laiedi ja pilliõpetaja. Tõnu Kalm, mis teil seal teete? Kõndides Azuelfees. Ootajad näiteks nagu see te. Ja siis klarnetitunnis õpin ma siukest lugu nimega nuumi vihvile ja kutsun kõiki kuulama. Kas sa oled käinud kontsertidel ka kuulama, sisepaar korda olen aga rohkem mängija ise ise on põnevam mängida. Avastada. Mis sulle selle pillimängu juures kõige rohkem meeldib? Mulle meeldib. Mulle meeldib, et ma seal lugusid õppida ja ma saan esineda. Ja kõige rohkem meeldib mulle see, et ma saan selle mängimise selgeks. Tiina, sina oled ka Elleri muusikakooli lõpetanud, see oli 2011 juba küll ma lõpetasin, milliseid mäletasid, sinul on Elleri muusika koliseb tennisest väga toredad, et see on üks elu põnevamaid aegu olnud ja ma tõesti praegugi väga tihti meenutan neid õpetajaid ja meenutan seda aega, et see oli selline hästi intensiivne aeg, et tõesti harjutasid väga palju olid selles maailmas ikka nagu väga. Põhjalikult sees käisid kontsertidel, palju tegelesid hästi-hästi süvitsi ja see, see oli ilus aeg, kui niimoodi võib öelda, et iga päev said jälle midagi uut ja sain nii palju esineda tööd ja sai nii palju sõpru endale kukku elukese. Väga-väga hästi meenutan seda aeg võib-olla isegi praegu ma mõtlen nendele õpetajatele väga tihti, kes, kes seal olid, et kui ma näiteks ise õpetan, siis ma mõtlen, et mida see või teine õpetaja näiteks ütleks selles olukorras, kus mina olen ja see on nagu selline kindel tagala alati mõtlen selle aja peale, et mis nemad siis nagu teeksid, veed läksid, et see on nagu väga-väga tähtis osa nende minevikust. See aeg stuudios olid külas Tiina ja Timmo Tomingas üks muusikaõpetaja ja teine muusikaõpilane. Sellised olid mõtted ja mälestused seoses Heino Elleri muusikakooli 100. aastapäevaga. Saatejuht Liina Vainumetsa soovib teile kena päeva jätku.