Tere ja kaunist laupäeva head klassikaraadio kuulajad. Algab saade teatrimaagia, minu nimi on Joonas Vatter. Tänases saates joonistuvad kaks portreed portree, teatrivaatajast ja teatritegijast. Räägime Pillerin purjega tema uuest raamatust ja lavastusest Karin Indrek, tõde ja õigus neli ning sellest, mida tähendab olla teatrivaatleja. Samuti lähme külla Vanemuise teatrisse, kus kunstnik butafooria Terje Kiho räägib, mida tähendab olla butafooria. Teatrimaagia alustab. Tallinna linnateatris jõudis lavastus Karin Indrek tõde ja õigus neljas osa 13. novembril 150. etenduseni ja minu külaliseks on teatrivaatleja Pille-Riin Purje, kes on andnud välja raamatu sellest lavastusest eesti teatriloos on mõned sellised lavastused, millest on raamat kirjutatud. Miks on see Elmo Nüganeni lavastus niivõrd eriline, et otsustasite sellest raamatu teha? No küllap siin on mitu põhjust. No ühelt poolt see lavastus on pikaajaline, mis iseenesest üksinda ei ole kindlasti põhjus, et igast pikaajalisest lavastusest kirjutada tema esietendus oli ju 2006, kuigi vahepeal on olnud kaks mängu puhkust, nii et 150 etendust sabas arvuliselt ei ole ju nii kolossaalne. Aga selle materjali püsivus ajas või üha kestev ja natuke teiseneb aktuaalsus, mis lähtub eelkõige Tammsaarest, kindlasti, aga samamoodi ka Elmo Nüganeni lavastuse laadist ja stiilist, see on muljetavaldav. Siis on seal väga võimsad näitlejatööd alates NIMI osalistest siis hele kõrve kaarinist ja Indrek Sammul, Indrek, kust aga see on erakordselt tugeva noh, linnateatrile kõige paremates ilmingutes omase näitlejaansambliga, kus iga viimne kui roll on põnev ja maramatus ka püüan neid portreteerida. Nii et see on ühtlasi siis tugev, ütleme, dramaturgi line algmaterjal väga hea näitlejateater ja ikkagi väga tugev lavastaja, tead tere. Seda ka mitmed intervjueeritavad ütlevad selles raamatus, et võib-olla niimoodi enam ei lavastatagi praegu 13 aastat hiljem nii täpse kujundisüsteemiga, nii läbikomponeeritult, nii stiilipuhtalt, nagu Elmo Nüganen seda teinud on. Et noh, siin on siis need mitu põhjust kokku. Kuidas see raamat on üles ehitatud ja mida see raamat lugejale? See raamat, mille pealkiri on siis vesiroos ja paas mis lähtub nende peategelaste nimedest ja see sõnapaar on ka seal Bloos endas oluline on justkui kahest poolest koos esimene pool on siis suuresti põhineb intervjuudel tegijatega ja selle lavastuse elukäigu niisugusel linnu lennulisel ülevaatel, seal on siis ligi 30 intervjuud lavastajat enamuse näitlejatega, ka nendega, kes varasemalt on mänginud kõrvalosades ja, ja nüüd enam ei, sest seal on mitu osalist asendunud. Ja sõna saavad ka muusikaline kujundaja Riina Roose, grimeerija Anu konse ja helitehnik Arbo Maran. Siis jah, nagu öeldud, ülevaade erinevatest etappidest, näiteks üks väga põnev ajajärk oli see, kui mängiti vargamäel suvel 2008 seda lavastust siis toimus kuulus vargamäe maraton, aga mängiti lavastust ka ebaharilikul südaöisel kellaajal. See oli eriline kogemus. Natukene on ka pilguheitu lava taha, eelkõige tänu Margus Taborile. Sellel lavastusel oli niisugune lavatagune traditsioon, et ühel hetkel hakati labadega näitlejate poolt süüa tegema ja Karin Indreku kokaraamat olemas, mida Margus Tabor mulle lahkelt laenutas ja sealt on mõned humoorikad väljavõtted. Aga siis teine pool raamatust, mis ongi vist pool või isegi rohkem kui pool sellest raamatust on siis lavastuse üles kirjutanud. Ja see on ka väga põnev protsess olnud Elmo Nüganeni dramatiseeringus seal, aga ta ei ole niimoodi otsast lõpuni, vaid ta ongi stseenidega lahti lõigatud. Ja selleks mul on Elmo Nüganeni lahke nõusolek või kui päris aus olla, siis see oli tema idee. Et nii võikski teha, et on üks stseen ja siis on selle stseeni üles kirjutas mina siis oma sõnadega ja nende erinevalt nähtud etenduste põhjal püüan kirjeldada, kuidas on laval välja näeb mis toimub, mis on ajas ehk muutunud ja milliseid assotsiatsioone mul sellega tekkis. Ma seal ütlen ka minu püüd ei ole iga valgusvihku või iga näitleja kulmukergitust fikseerida, et see oleks võimatu ja oleks nii kirjutajale kui lugejale talumatult igav ka. Aga mingisuguse pildi ma loodan, ehk ma küll ei kujuta ette, olles ise seda lavastust nii palju vaadanud, et kuidas see võib kõnetada kedagi, kes ei ole üldse lavastust näinud, aga kes on näinud, ma usun, et sellel virgub ikkagi väga palju kujutluspilt oma mälupilte ja siis ta võib polemiseerida ja mäletada. Aga ehk on see kunagi põnev ka neile, kes ei ole lavastust näinud, seda ma ei oska kujutleda. Aga siit ongi hea võimalus küsida, kui mitu korda teie olete siis seda lavastust vaadanud, kuidas see vaatlus on siis ajaliselt jaotunud 2006.-st aastast, kuni siis tänase 2019. aastani. No siin on nüüd jah, natuke nõrk koht, vastuses ma olen näinud 45 etendust, aga jaotunud on see hirmus ebaühtlaselt selles mõttes, et oleks ma kohe algusest peale aimanud, et ma hakkan seda lavastust no üles kirjutanud ma seda niikuinii, aga et sellest Kont raamat sünnib, siis ma oleksin olnud targem ja vaadanud algusest peale. Siiski ikkagi enamus nendest vaatlusest jääb viimasesse, kolme, nelja aastasse 2016.-st alates, ütleme et enne seda oli alla 10 etenduse. Nii et selles mõttes, kes võib-olla mingeid proportsioonid on paigast ära, aga erakordselt põnev on see vaatlus olnud sellele vaatamata. Tammsaare teoste lugemine erinevas vanuses ja erinevatel eluetappidel on kindlasti üks väga arendav kogemus. Kui inimene on saanud vanemaks muutunud ja tema mõttemaailm on muutunud, siis kindlasti ta avastab sellest Tammsaare teosest midagi hoopis uut, mille peale ta varem poleks tulnud. Teil on ikkagi olnud võimalus näha seda siis nii aastal 2006 kui ka nüüd 2019. Kuidas teie tõlgendus sellest lavastusest, kuidas teie mõtete fookus on ajaga muutunud, mis on erinevatel aastatel kõlama jäänud sellest Tammsaare loost? Jah, ma ise olen ka võrrelnud seda, et see on nagu Tammsaare lugemine erinevatel eluetappidel ühelt poolt selle lavastuse vaatlemine, aga teiselt poolt ja võib-olla isegi eelkõige see, et näitlejad on ju need, kes on algusest peale ja enamus on selle protsessi sees ise saanud kõik 13 aastat vanemaks ja nende pilk oma rollile on kindlasti ka muutunud süvenenud, nad loevad sealt välja erinevaid asju, kuigi tõlgendus on algusest peale paigas ja Elmo Nüganeni lavastus on äärmiselt täpne. Aga mida seal ka kõik rõhutavad näiteks, et ainuüksi see, et nimiosaline hele kõrve on kaks last, sünnitanud selle lavastuse eluajal, et see kindlasti on muutnud demagaarinik. Samamoodi on Evelin Võigemast Tiinane kaevaks saanud ja, ja näitlejad toovad ju paratamatult kaas oma elukogemuse sinna, nii et see on juba üks aspekt. Teine asi on ka ikkagi see, kuidas aeg kõlksub sinna kaasa, seal on ju ka väga palju ühiskondlikku piiri või väga teravat sarkasmi juba Tammsaarel ja Elmo Nüganen on öelnud, et seal lavastuses on kolm tegelast. Kaarin, Indrek seltskond. No päris nii see ei ole, seal on ka väikesi vähe tegelasi. Aga et ühelt poolt see armastuse lugu ja teiselt poolt see, kuidas seltskond just selle hävitab ja hukutab Karin vesiroos baasi, ütleme siis, et selle seltskonnaga seoses kindlasti on märgatavaid muutusi nii Andres Raagi advokaat paralepast kasvõi seesama lause, iga teine võib minister olla, miks mina ei või kõlab võib-olla 2019 veel erilisemalt rääkimata Rain Simmul kögertalist siis ja seda ka. Need tegijad ju rõhutasid, et kui palju pankrottide laineid on meie Eestist üle käinud, mis siis seal kahekümnendatel kolmekümnendatel olid ja majandustõusu ja langusi ja siis seesama lause kögest, tal on pankrot, millega peaaegu lugu algab, et kui erinevalt see on kõlanud. Et ühelt poolt jah, see, et ise saad kas targemaks või vanemaks ja õpid ka vaatlema ja nägema lavastust. Seda ma võin küll öelda, et ilmselt tänu sellele lavastusele pinud armastama seda kaarinit, sest mina olen vaadanud ja ka lugenud seda ikkagi ühelt poolt rohkem Indreku keskselt, mis on Tammsaare puhul ka loomulik, sest et loed ju ikkagi läbi viie osa seda ja Indrek on peategelane. Aga teiselt poolt on ka minu lemmiktegelane millegipärast alati olnud Tiina. Ja on edasi ka. Aga tänu sellele tõesti, mida ka raamatus paljud tegijad rõhutavad, kuidas Elmo Nüganen ja helkur arvestada kaarinit on näinud ja muutnud teda niisuguseks tundlikumaks võib-olla isegi ja helgemaks või Hellemaks kui romaanis või vähemalt toonud sealt esile selle, kui kaaril ütleb, et võib-olla ma olen tõesti ingel selle pooluse esile toonud siis see on võib-olla kõige suurem õppetund, et mida kõike on võimalik sellest Kaarini tegelasest välja lugeda ja kuidas talle kaasa tunda. Te ütlesite, et te olete seda lavastust vaadanud 45 korda. Kas tegemist on lavastusega, mida te olete oma elus kõige rohkem vaadanud? Tuleb välja, et ei ole. Sest et praegu on mul käsil veel üks, kuidas ma nimetan neid sari vaatlusteks siis või, ja see on Uku Uusbergi Ivanov Draamateatris. Seda ma olen nüüd püüdnud tõesti vaadata, kõik etendused algusest peale üksi jäi vahele. Aga ma ikkagi, kuna ma olen ka läbi mängu näinud, siis juba ligineb särm 60-le. Enamik teatrikülastajaid, ma usun, vaatavad ühte lavastust ühe korra, muidugi on ka neid teatrisõpru, kes vaatavad kaks või kolm või natuke rohkem kordi. Aga ma väga kahtlen, et neid inimesi on palju, kes vaatavad näiteks üle 30 korra ühte lavastust. Kas see teie ühte lavastust üle 30 korra vaatate, on pigem ka erand juhtum või on seda tulnud nüüd aja jooksul ikkagi pigem sageli? No sageli ei saa kindlasti öelda, aga ma just vaatasin üle, et ma ju kirjutasin ühe lavastusega raamatuga Rakvere teatri Johannese passioonist luulelavastusest. Et seda ma jõudsin siis 36 korda näha. Ja ma isegi täpselt ei tea, kas üle 30, aga seal 20 30 vahel ilmselt on, on noores eas ka ikkagi olnud, et tuleb välja, et mul jah, kipub see nüüd, mida aeg edasi, seda rohkem harjumuseks saama, kui ainult on neid lavastusi, sest seal peab ikka lavastuses olema see ime sees, mida tabada. Aga millal ja miks tärkas soov tees, et tahate vaadata ühte lavastust kordi ja kordi, et te armastate seda, kui te saate seda teha? No, ega ma nii täpselt ei ole seda hetke paika pannud, aga ma arvan, et see on äkki teadliku teatrivaatamise algusest peale. Kui ma nüüd niimoodi mõtlen, sest mul oli see rõõm, et ma sain sisuliselt kasvada nukuteatris, kuna mu ema seal töötas, siis ma usun, et see esimene teadlikum korduv vaatamine oli Rein Aguri lavastus Punamütsike, mis tõepoolest oligi nii imeline lavastus, seal oli väga palju improvisatsioonilist ja ma usun, et see näitleja, kellele ma pean olema tänu võlgu selle korduvvaatamise Hazardi rõõmu eest ikkagi eelkõige on Hendrik Toompere see kõige vanem, siis tänaseks lahkunud geniaalne nukunäitleja. Sest see, kuidas tema ikkagi seal punamütsikese mängis kolme rolli korraga inimest, jänest ja hunti. See võib-olla oli see esimene kord, kui ma hakkasin aru saama, mis näitleja elukutse, tähendus ja mängurõõm on ja sealt ka siis arusaam, et ükski etendus tõesti ei kordu. Ilmselt see siis nii vara algaski. Kui te vaatate lavastust korduvalt, siis kas te vaatate kuidagi süsteemselt, et tänama, nüüd keskendun selle näitleja rollilahendusele järgmine kord teise näitleja mängule või vaatate täpselt seda, mis parajasti silma hakkab? Ma arvan, et ma ikkagi püüan haarata tervikut, ilmselt need on nii paeluvad lavastused olnud, mida korduvalt vaadata, et ei ole päris võimalik, nii et nüüd ainult ühte jälgida, et täna vaatan Indrekut ja homme vaatan kaarinit, et kuna head lavastused püsivad alati partnerlusel, siis mängitakse 11 ja mängitakse koos. Et selles mõttes ma usun, et see ideaal on ikkagi püüd näha tervikut ja kui nüüd vaatlusest laiemalt mõelda, siis see korduv vaatamine on harukordselt hea mälutreening. Erideks heidab pähe juba tekst küll jah, seda ka, võib-olla ma tõesti tunnen mingil hetkel ma saan aru, mis lause jäi vahele ja võib-olla võiksin, kui oleks sublöörigast, võiksin seal äkki ilma teksti rahvatute olla. Aga ma mõtlesin pigem seda kujundite, vaatlemise, mälu või, või niisugust asja või ka seda detailide. No mul on alati nõrkus detailide vastu, ma olen ikka enda kohta öelnud, et ilmselt ma näen detaile rohkem kui tervikut või et oskan üldistada detailide kaudu. Et näeb ju seda, mida ühelgi teisel etendusel näiteks ei olnud, kui näitleja teeb mingi uue detaili ja neid on niisugustes suurtes lavastustes alati palju. Ja see lavastus on niivõrd rikas oma leidude kohandumiste poolest ja tänaseks ma olen jõudnud kaljukindlalt selleni lavastust etenduse ajal üles kirjutada ei ole õige, ei ole mõtet, ei tohigi ja noh, väikeses saalis mulle tundubki see võimatu, kuigi ma olen seda kunagi aeg-ajalt märkmikusse salamahti niimoodi kirjutanud. Aga et sa jätad meelde ja ma saan sellest aru tänu sellele ühe lavastuse kordi ja kordi vaatamisele. Mul see on päris hea mälutreening jääb meelde rohkem ja süsteemsemalt kui varem. Ma tean, et tõesti iga etenduse kohta, mis te vaatate, teete märkmeid ja neid märkmikke on teil kogunenud üle 100. Kui tihti siis juhtub seda mälestustesse langemist, et te kas või vaatate mõnda etendust ja see toob teile meelde mõned kunagi ammu olnud etendused ja te loete oma märkmike üle ja püüate silme ees taastada seda, mida te kunagi olete näinud teatris. No see on päris põnev jah, mitte et ma nüüd loeksin neid, ma loen neid üle pigem vajadusel ikkagi, kui ma näiteks portrateerinud mõnda näitlejat või kirjutan mõnest lavastajast näiteks mitme lavastuse põhjal, siis on need väga hindamatu materjal, aga mingid seosed tekivad küll ja nad võivad tekkida ka täies tee teiste lavastuste kaudu või üldse mitte selle sama materjali isegi mitte. Noh, ma mõtlesin nüüd ka sellele, kes on varem mänginud kaarinite Eesti laval ja millistes lavastustes, aga võib olla ka täiesti mingi teine asi, et oi, et see intonatsioon järsku meenutab mulle hoopis ühte teist näitlejat kusagilt kaugest ajast. Et mingi võrgustik ilmselt tekib nendest ruudulistest värtmikest küll, jah. Kui te jälgite ühe lavastuse elukäiku käite etendusi vaatamas, siis kas te peegeldat näitlejatele ka seda, mida te olete näinud selle lavastuse teekonda või, või näitlejate arengut oma rollis? Ma arvan, ma ei ole väga suur suhtleja või lävi ja näitlejatega, aga on ka mõningaid erandeid, on olnud ja on paar kirjavahetust näitlejatega ja on ka hetki, kus ma saadan kas tänu sõnumi või tänukirja või märgin ära mingi detaili, võib-olla võiks seda isegi rohkem teha, aga ma ei tea, ei tunne niivõrd kõiki näitlejaid ja ei tea, kas seda Igalühel oleks vaja. Aga Ma usun, et neid hetki oli ka nüüd, kui ma intervjueerisin näitlejaid ja nendega rääkisin siis mingisuguseid hetki, kui, kui peegeldada, aga aga ma arvan jah, et need peegeldused on pigem sahtlis. Aga kuidas tundub, kas need peegeldused võiksid olla näitlejale vajalikud, sellepärast et mingis mõttes teid võib pidada ju natuke nagu lavastajaks, kui lavastajana oma lavastuse välja toonud ja On palju lavastajaid, kes lasevad selle siis lahti, ei käi enam etendustel. Aga teie kui vaatleja peegeldaja vaatate neid etendusi ja teate, mis lavastus siis olema peaks või kuhu ta jõudma peaks? Teil on ju suurepärane võimalus tajuda, kui see täna näiteks ei jõudnud sinna või kui ta täna jõudis. Et kas see peegeldus võiks tegelikult näitlejatele oluline olla. Ma ei oska seda täpselt öelda, siin võib ka olla mingi oma risk, et sellega võib tekkida mingi, ma ei tea, ninatarkus, võimumoment või mingi ettekirjutus, et see on väga individuaalne, ma arvan ka, et näitlejad väga tihti tajuvad seda ise, kuidas etendus läks või mis hälbis kuskilt tervikust. Ja asjad ka muutuvad ja selles mõttes see lavastajaga võrdlus ei ole vast päris adekvaatne, aga päris adekvaatne. Peegeldajadudes oledki sellises peegeldaja rollist oleksite võimeline olema, ma kujutan ette, jah, võib-olla vanasti nimetati näitejuhiks seda, eks kes lavastaja kõrval oleks, et, et jah, ma vahel olen sellele mõelnud, et vot ma ei ole ka niisugune blogipidaja teeb siiamaani olnud, et seda väljundit ei ole ju nii palju, võib-olla kui oleks mingi väljaanne, kus ütleb, et pärast iga kümnendat etendust viisakuses vaatluses, siis reserveerida või teha mingeid märkmeid, aga aga jah, see on huvitav teema. Aga nii palju, kui te olete näitlejatega seniajani suhelnud ja peegeldanud, ma näiteks tean, et te olete ka ühes oma raamatus toonud välja kirjavahetuse Indrek sammuliga, mis oli siis Ugala teatri lavastuse Amadeus põhjal tehtud kirjavahetus. Et kas sellist asja on juhtunud tegelikult näitleja ja vaataja tunnetavad kuidagi erinevalt, et näiteks näitleja tunneb, et etendus ei läinud kõige paremini, energia oli madal, roll ei kukkunud hästi välja, aga teie vaatajana tajute hoopis vastupidi, et kas selliseid mööda tunnetamise olukordi on esinenud? Ma usun, et kindlasti on jah ja noh, igal juhul on see kirjavahetus, mis on, ma arvan, et tõesti üsna erandlik või ma ei oska öelda, kui palju keegi teine seda teeb, aga Indrek Sammul iga on meil see kirjavahetus ka jätkunud. Et see on pööraselt õpetlik, ma ei tea, kuivõrd temale, aga minule kindlasti, sest et see peegeldab tõesti seda, kuidas näitleja rolli näeb, loobia tajub. Ja see on eelkõige mulle õpetlik. Et mida ma olen näinud ja mida ma ei ole märganud, aga oleks võinud märgata, et selles mõttes on aga need erinevused, kui need on, see on ka hea, aga on ka sarnaseid tajumise selles mõttes madala energiaga etendus, aga sellist ilmeksimatult kindlasti ei ole, et saali ja lava poolt ikkagi midagi paistab erinevalt. Te olete öelnud, et publik ei tohiks jääda teatris passiivseks, et hea teater sünnib ikkagi koostööst publiku ja näitlejate vahelisest dialoogist energiavahetusest ja, ja teatrielamus nõuab vaatajalt intensiivset kaasamõtlemist, kaasaelamist, kaasatundmist. Kas te olete ise näiteks vahel tajunud, et see, mis laval toimub, teid täna ei puuduta või jätab külmaks aga mitte sellepärast, mis laval toimub, vaid sellepärast, et te ise olete, et kas väsinud või kuidagi valesti. Häälestunud täna see on ka huvitav teema mitmeti, jah, kõigepealt ma ütlen, et ma tundsin, et ma selles raamatus jäin natukene Kaarin Indreku publikule võlgu. Et ma olen ka märkinud üles ja kirjeldanud seda publiku reaktsioone, nüüd seal veidi ka on, aga neid oleks võinud olla rohkem peegeldatud. Aga kindlasti on olnud seda, et ma olen ise väsinum, kui peaks ja see oli alles hiljuti, nüüd viimasel minu vaadatud Ivanovi etendusel, kui mu enda väsimus rikkus midagi ära, ma sain aru. Aga seda on siiski harva selles suhtes, et tuleb välja, et teater ikkagi vilgutab või äratab su üles. Või siis ma võtan ennast niivõrd kokku, ma ei oska öelda. Aga samas nõuab see suurt pingutust, sõltub muidugi materjalist, aga ütleme, Kivirähki vaadata ei pea nii palju pingutama, kui vaadata seiks piiri. Ilmselt. Oleneb lavastusest jällegi oleneb ka lavastanud. Ja, aga muidugi ja ega selles mõttes see neli tundi kestev Kaarin, Indrek, see ei ole ju kerge vaatamine või niisugune kerge lõbus õhtu ta nõuabki pingutust ja mina ei oska niimoodi päris ratsionaalselt vaadata. Kuigi see on suur nauding sellesama korduvvaatlusega olen avastanud, et ma saan kuidagi ratsionaalsuse ja emotsionaalse tasakaalu, aga sellest olen ka aru saanud, et ikkagi õige etendus või õige elamus on see, et kui ta ei lähe ainult ratsionaalseks on olnud neid etendusi, kus ma fikseerinud Daile, aga siis reeglina tulebki välja, et midagi on natuke olnud ka laval puudu või ongi olnud see kas siis madalama energiaga või natuke külmem etendus, aga seep, kui ütleme, väsimus kaob etenduse jooksul või hiljem on selline lendu tõusev tunne, et siis on ilmselt olnud ka hea etendus. Et see tasakaal jah, peaks olemas olema. Aga muidugi see inimlik väsimus on olemas, aga mul on tunne, et kui on etendus õige temperatuuriga, et ta pühib selle väsimuse minema. Ma palusin teil ka täna mõelda selle peale, et kui selles uues raamatus on mõni mõte, mida sobiksin praegu ette kanda, siis mis see võiks olla ja ma tean, et midagi te välja need toote. Seda ei olnudki nii lihtne teha, sest ma mõtlesin, et jah, siin võib olla mitu mõtet, aga ma võtsin siis kohe raamatu alguses selle, mis ma motoks valisin. Kõigepealt on siin üks tsitaat Tammsaarelt ja see ei ole mitte neljandast osast, vaid hoopiski tõe ja õiguse viiendast osast ja Tammsaare kirjutab nii ainult vahel harva, inimene virgub nagu unest ja ehmub selle kuristik kuule, mis lahutab teda tõsisest maailmast. Kuid siis uinub ta uuesti ja võib isegi kogu oma kultuuri ja tsivilisatsiooniga hukkuda, ilmad taipaks, kuidas ta pole kunagi õieti osanud eraldada vigu, voorusist, kujutelmi, tõsiasjust. Ja sellele siis ma vastasin või kirjutasin juurde. Ideaalis on just teatel üks paik, kus inimene Wiregub igapäise enesepettuse unest tunnetab maailma tõsidust ja tõelisust intensiivsete, kujutelmade ja kujundite kaudu pääset kontsentreeritud oleviku hetkes korrakski lähemale, elu tähendusele ja iseenda hinge ilmale. Kui tihti, kui harva me teatris seda kogeme. Ja kui oleme kogenud, kas ja kuidas on võimalik seda talletada enne kui juhindume uuesti. Ja ilmselt see raamat püüab sellele küsimusele vastata ja mulle oli oluline kuidagi just see, et kui öeldakse, et teater on justkui mingi tegelikkusest põgenemise paik või lõdvestumise ja meelelahutuse paik, kindlasti on ta seda ka ja, ja peabki olema. Aga mulle tundub, et selline tõsine tuumakas tead intertegelikult toob meid iseendale lähemale, et ma püüdsin seda ka selles raamatus siis tõestada või, või teatrile jah. Küsin lõpetuseks, kuidas teile tundub, missugune aeg on praegu Eesti teatris? Väga-väga keeruline küsimus. Kindlasti on keeruline jah, ja mulle tuleb selle peale meelde, et noh, seda on ka kriitikud ise juba öelnud, et peaaegu igas arvustuses vahepeal oli kombeks õhata, et Eesti teatris on kriis, et ma ei ole selles sugugi kindel ja ma arvan, et ma ei ole sellega nõus, sest väga palju on eriilmelist ja huvitavat teatrit. Aga võib-olla võiks mitte võib-olla vaid alati võiks olla rohkem just neid lavastusi, mida tahaks vaadata ka viiekümnendat korda. Ja mulle tundub, ma olen selline vanamoeline vaataja. Et need on ikkagi klassikatõlgendused või, või niisugused materjalid, kus igavik ja tänane saavad kokku kokku. Aga kui ma vaatan nooremate lavastajate näitlejate tegemisi, siis ma olen väga lootusrikas eesti teatri suhtes. Aitäh Pille-Riin Purje selle kohtumise eest ja soovin head teatri vaatlemist. Aitäh. Nüüd on mul suurepärane võimalus olla Vanemuise teatri maalisaalis ja kohtuda ühe inimesega, keda teatripublik kunagi laval ei näe, aga kes igapäevaselt töötab lava taga selle teatrimaagia nimel, mida publik õhtul kell seitse etendusest näha loodab. Minu vestluskaaslaseks on Vanemuise teatrikunstnik butafoor Terje Kiho. Ja kui nüüd alustada seda vestlust algusest, siis millal ta esimest korda kuulsite sellisest ametist nagu butafooria, kuidas te siis ja millal ise selle tööni jõudsite, mis teie teatrisse jõudmise lugu on? See on väga vana lugu, kunagi, kui ma olin, ma arvan, mingi 12 kolmeteistaastane siis Estonia teatrisaade oli, mis tutvustas Estonia teatri ameteid ja seal ma nägin esmakordselt butafooria, ma ei teadnudki üldse, mis see tähendab, aga seal ilusti lastesaade oli, seal ilusti seletati, mis buda Fordeebia näidati ja siis jäi mulle kuskile kahe kõrva vahele pidama, siis raputa for. Seal oli veel kübarategija ka, et, et pärast seda saadet ilmusid mu nukkudele kübarad pähe näiteks, aga ütleme, et sinna vahele ja hästi suur tühimik. Käisin vahepeal Tartu kunstikoolis, õppisin dekoraatoriks ja siis, kui ma olin kaks aastat peale kunstikooli töötanud Räpina Tarbijate kooperatiivi kunstnikuna, siis kuulsin raadiost, et Viljandi kultuurikolledžisse tehakse selline eriala butafooria eriala ja läksin sinna vastuvõtu eksamitele ja sain siis vastu, võeti kuus õpilast ja kaheksa õpilast kandideeris kohale. Väga suur konkurss oli, aga ma olin väga-väga õnnelik, kui ma sain sinna sisse ja mul oli nagu kinnisidee sinna sisse saada, et sina nagu üldse endast mingit jälge jätta, muljet, siis mul oli nagu maalid kaasas minu igasugused meisterdused kaasas, joonistused kaasas. Kui seal on vestlus ja tuleb oma töid näidata, siis ma nagu üritasin nagu võimalikult palju endast näidata ja tõenäoliselt tänu sellele mind valiti, kuna konkurss oli väga-väga suur. Kolm pool aastat õppisin ma siis Viljandi kultuurikolledžis seda butafooria eriala võtaforte kuraator, eriala oli pealkiri ja siis oli selline huvitav hetk, me olime käinud Vanemuise Tris maalipraktikal teatrimaal. See tähendas seda, et kolm korda neli selline palakas, mis tuli ära maalida otse suurevana kavandi järgi. Ja kuna ma olin siin kõik on käinud jama, nagu andsin teada, et ma tegelikult tahaksin väga tulla Tartusse tööle siis kuidagi jäi see meelde ja kui meil oli, ma ei olnud veel kooli lõpetanud, ma lõpetasin kooli veebruaris, aga augustis või septembris, siis tuli mulle siit kohaliku kunstniku poolt sõnum. Meeri Säre oli sel hetkel moekunstnik, et kui ma tahan tulla Vanemuise teatrisse, siis ma pean kohe tulema. Kuna meil koolis aktiivseid tunde enam ei olnud ja oli ant diplomieelne praktika diplomitöö, siis ma pidin tulema nagu siia diplomeelsele praktikale, et nagu, et kooliasjad korda saada ja siis ühtlasi ka tööle. Minu ainuke kurbus hetk oli see, et teised kõik läksid televisiooni praktikale ja see oli mate praktika, millest ma olin kunagi unistanud ja nad tegid seal Wikmani poisse seina peal on sellised skulptuurid, tegid neid skulptuure tol hetkel ja siis mul olid näituseni raske valik oli, et kas nüüd minna televisiooni praktikale, jääda sellest töökohast ilma või tulla Tartusse teatrisse praktikale, jääda siia nagu paikseks ja loomulikult nutsin natuke ja tulin teatrisse Vanemuine ja olen väga rahul selle valikuga, kuna see mitmes online teater ja töö on hästi huvitav, seinast seina ja kuna meil on väga erinevad majad, siis on ka erinevad distantsid ja see tähendab seda, et meil on sageli need tööd, on osad tööd, on selles, mis on suure distantsi jaoks vaja teha ja osad on sellised lähivaatluse jaoks ja see tähendabki täiesti erinevat lähenemist erinevatele töödele. Teie täpne ametinimetus Vanemuise teatris on kunstnik butafooria. Kui kunstnik on loovisik rohkem, siis butafooria all me mõistame üht, pigem käsitöölist teatritöökodades. Nii et mida see sõnapaar kunstnik, butafoor siis Vanemuises tähendab ja milline on see loomingulisuse ja sellise puhttehnilise käsitöö vahekord selles ametis? See on täielik koogelmoogel kõigest, pluss veel dekoratsioon ehk kuraatori amet ka sinna juurde. Aga meie teatris on selle ametinimetus lihtsalt kunstnik, puta for igal pool teatris on see täiesti erinev, on ainult kunstnikud, on ainult puta Foridon, ainult kuraatoreid ja on võimalikud variandid seal veel. Aga meie teatris on seal niimoodi ja see tähendab seda tegelikult, et ma pean oskama kõike. Ma pean oskama kunstniku kavandit lugeda, selle järgi koopia teha, siis ma pean oskama kunstnik ideega kavandid, aga tahab midagi saada tootekirjelduse põhjal, siis ma pean ka ise põhimõtteliselt kujundama selle asja ja tegema olles eelnevalt uurinud kunstnikult täieliku info, mis selle asjaga tehakse, kuidas eksponeeritakse ja nii edasi, et ma suudaksin selle õige asja teostada. Tampekoratsiooniga nii loomingulist ei ole, deklaratsioon on nagu suhteliselt ikkagi kunstnikul läbi mõeldud või, või kuidagi konkreetsem. Aga see on nagu rekvisiidi asjadega ehk väikesed asjad, millega mängitakse teatris. Ja see looming iseenesest ma ei saa öelda, et mulle ei meeldi see, aga samas see nagu palju riskantsem, kuna sa ei tea, kas see on just see asi, mida kunstnik tahtis või sa oled natuke teistmoodi mõelnud. Ja päris alguses, kui ma teatrisse tööle tulin, see on 25 aastat tagasi siis ma olin täiesti endast väljas kui aimehunt. Ta andis mulle sellise hästi lihtsa kavandi, aga nagu tahtis hoopis midagi muud, ütles, et sa oskad küll, sa tead, sain natuke alguses häiritud, kuna ma julgenud nagu ise midagi mõelda, ka luua ja Togor, et see oli ka nagu päris esimene kogemus, kus ma pidin ise nagu midagi looma või mõtlema. Aga see oli hästi huvitav. Ja ma naudin seda, kui kunstnik, et aga hea kavandi on täpne tööjoonis ja ma naudin ka seda, kui kunstnik annab mingid vabad käed ja usaldab, et tegelikult ma naudin kõike peaaegu. Jah, see, kui kunstnik annab täpse kavandi, siis seda võib-olla võiks või saaks kuidagi võrrelda, ütleme sellise selli ja meistrivahelise suhtega, et kunstnik on justkui meistersell, siis on see, kes valmistab tema juhiste järgi selle asja, mida on vaja valmistada, on selline võrdlus täpne. Mulle tundub, et see on teistmoodi meister oskab ise teha seda asja väga hästi, ta annab ülesande ja sell siis teeb selle ja peab tegema sama hästi kui meister. Muidu see nagu üldse ei sobi, aga kunstnike butafooria või kunstnik ja kuraator, see tähendab ikkagi seda, et kunstnik ei pruugi ise osata seda teha, ta teab, mida ta tahab saada ja sina pead lihtsalt tegema väga, väga hea asja. Et see asi töötaks, suhe või see omavaheline, aga kunstnik sageli ei oska seda ise teha. Ja ta isegi mõnikord ei tea täpselt, mida ta tahab. Aga mõnikord on hoopis see lugu, et kunstnik teab, aga lavastajaid ja, ja siis me oleme kunstnikega mõlemad hädas, et, et kuidas sellest olukorrast välja tulla ja siis mõnikord tuleb teha ühe asemel mitu asja parandada seda asja mitu korda ja see on hästi-hästi keeruline ja raske, kui nagu alguses öeldakse, et ei, nii ja siis öeldakse, et hoopis teisiti ja siis selgub, et ka see ei sobi siis lavastaja ütleb, et ei, ei, ma tahan hoopis kolmandat moodi, et siis nagu on väga, väga raske, aga kui lõpuks lõpptulemus on nagu väga hea, tuleb välja, siis põhimõtteliselt tasus see asi ikkagi ära, see lihtsalt, et oleks võinud ju lavastaja enne kodutöö ära teha. Aga see ei tähenda, et see protsess ei olnud nagu vajalik. Mõnikord lihtsalt asjata ei saagi nagu otse sündida, et nad lähevadki kuidagi arenevad mingi ringiga ja siis lavale jõuavad ikkagi nagu parimad tulemused. Viljandi kultuuriakadeemias tõepoolest, tänapäevani saab õppida dekoraator, butafoori eriala. Milliseid oskusi seal siis tulevastele dekoraator butafooridele antakse, milleks peab koolis neid ette valmistama? Mida nad oskama peavad? Sisse? Kudumise eksamite asju ma tegelikult teha, aga ma arvan, et joonistamine, maalimine, skulptuur, need on, millega mina ostsin samamoodi kooli sisse. Aga kui mina astusin kooli, siis olid natuke teistmoodi ained olid, aga hetkeseisuga nad saavad väga hea ja huvitava hariduse. Nad õpivad seal kohapeal, maalivad, joonistavad, teevad skulptuuri, fotograafiatunnid on neil siis nad peavad õppima lavakujundust, materjali petnot saavad erinevatest materjalidest igasugused kunsti, kultuuriteatri, ajalood, nad saavad ka mingeid grimmitunde butafooria tunnis, nad saavad eraldi tunde nukkudest. Imitatsioonidest on teatrimaskid, on teatritoit, poroloon nii, ja siis on veel teatrites praktikad. Penoplasttööd on ka veel väga tähtsad. Nad saavad väga hea alusbaasi, millega kuhu iganes edasi minna, et nad õpivad neid materjale ja asju tundma. Aga kui neid asi edasi huvitab või neil on nagu midagi rohkemat vaja, et siis nad peavad ise ennast arendama, nad saavad ainult sellise juhendi teeotsa, et siit teest saab nüüd edasi minna, et tegelikult see asi, mida teatris tegelikult vaja läheb, seda ei jõua mitte keegi kooli ajal õpetada. Kui mina lõpetasin, siis ta oli Viljandi kultuurikolledž, lõpetasin butafooria eriala, siis ma arvasin, et Ma oskan väga palju ja ma olen eriharidusega butafooria teatrisse ja kõik on nii selge ja lihtne. Kui ma jõudsin teatrisse, siis alles läks õppimine lahti, tegelikult õppisin siin kohapeal nagu, mis siin kohalikus teatris need süsteemid ja võtted, need pluss ma võtsin kaasa need, mis ma olin koolis õppinud ja ma tegelikult õpin iga päev väga sageli on töö, mida ma teen. Ma teen korra elus, aga ütleme, et on mingit tööd, mis on nii erilised, et sa teedki korra elus neid. Ja selle jaoks ei ole kuskil lõigete retsepti, mitte midagi ei ole ja sa pead lihtsalt mõtleme välja, mis sellega tehakse, et ta vastu peaks. Ja alati on võimalik teha ühte asja, ütleme näiteks kolmest erinevast materjalist või kolme erineva võttega. Ja see tähendab seda, et tegelikult sul tuleb välja mõelda, milline on parim selle etenduse, selle asja jaoks lahendus ja alati tuleb mõelda teatris, et see asi peab vastu pidama ja lihtsalt, et need asjad säiliksid selle aja sees, kui etendus mängib, on huvitavad hetkelt, kui öeldakse, et näiteks no ütleme, et valatakse kohvrist ainult välja, aga tegelikult selgub, et need visatakse kohvrist välja ja seal peal kõnnitakse. Ühesõnaga ei olegi teada, mis nendega tehakse ja siis võib juhtuda, et materjalivalikuga Ta on natuke vale ja see tähendab seda, et need asjad ei pea vastu. Need on hästi keerulised olukorrad, aga siis lihtsalt remondime kogu aeg ja vahetpidamata ja rõõmuga. Kuidas see töö on 25 aasta jooksul muutunud, kas mingisugused materjalid on täna kättesaadavamad kui toona või on tulnud juurde mingisuguseid uusi võtteid, tehnikaid, millest varem ei olnud aimugi, või mingisuguseid tehnoloogiaid, mis lihtsustavad millegi tegemist? Meeletult palju on muutunud, kui ma tulin teatrisse tööle 25 aastat tagasi, siis meil Perad kasutati väga harva, enamus aega kasutati kondiliimi, olid anilin, värvid, millega maaliti suuri dekoratsioone, kindlasti ei olnud Macroflex kasutusel akrüül hermeetikut, need on nagu ehitusmaterjalid on tekkinud täiesti mingid spetsiifilised teatrimaterjalid mida tol hetkel üldse olemaski. Ja tehti lihtsalt pääste ja lihtsate asjadega maaliti väga palju maaliti kaks või kolm etendust aastas, see tähendab seda, et on nagu dekoratsioon ehk riputised, suure taksid, horisondid, need olid, kõik olid maalitud tänapäeval. Kui üldse maalimist on, siis sageli see prinditakse, ütleme, et väga harva maalitakse, meil tuleb nüüd välja etendusse või kus on kaks maastikumaali ja olin ühe juures oma töökassa assistent, tema on meil lihtsalt parimal ja, ja ma olin tal abiks ja me koos tegime siis ühe mooli ja teise maa oli abiks, tulid tudengid, olid meil praktikale, siis aitasite seda teha. Ja maalimine on ürgne võtta seda igal pool teatrites üldse kasutadagi, aga Vanemuises nagu see maalimine on olnud kogu aeg olemas, aga kuna viimasel ajal on need teatrietenduse ettevalmistusajad on läinud nii lühikeseks, siis sageli lihtsalt ei olegi aega maalida. Või siis maalimine, kui seda tehakse, siis on terve saal on sel ajal kinni ja see tähendab seda, et muud tööd ei mahu siia tegema. Ja siis sageli lihtsalt prinditakse need asjad. Aga kas lavastajate kunstnike esteetiline maitse on ka kuidagi muutunud, et kas on võimalik tõmmata siis mingisuguseid jõujooni, et 25 aasta eest taheti rohkem selliseid asju, täna selliseid asju enam ei taheta, nüüd on hoopis mingisugused teistsugused asjad, mida soovitakse laval näha. See maal ongi selline asi, mis on tegelikult täiesti taandunud. No seda on niivõrd harva, et seda lihtsalt ei olegi nagu ja väga paljud kunstnikud ei oskagi seda kasutada ega kujundada ja näiteks isegi kunstnike tööjoonised, kui nüüd võrrelda, meil on olnud Georg Sandri joonised, Georg Sander oli siis veel käis kujundamas, kui mina tööle tulin ja tema joonised olid nii täpsed, et see oli täiesti hämmastav. Ja Ta teadis täpselt, kui suured tal asjad on. Ta läks mingist asjast mööda, ütles, et miks see teil lühem on tehtud ja alguses õmbleja väitis, et see ei ole lühem ja siis kui hakati mõõtma, siis selgus, et see oligi tegelikult natuke lühem, et kunstnik oligi teistmoodi, haritud, teistmoodi koolitatud, õpetatud paljud asjad olid maalitud just selle tõttu ka, et see on teater. Aga praegused kunstnikud, nad ei kasuta seda teatriasja üldse niimoodi, et kõik asjad peavad päris olema. Te ei ole poroloonist tort, vaid on päris tort laval. On siis, kui sööma peab, kui ei sööda, siis on ikkagi purunes tort. See ei ole alati ka poroloonist võib millest iganes olla, kõik oleneb tordist. Aga mis sellega tehakse, kui tort lüüakse näkku, see peab jälle olema teistmoodi tort. Et seal on väiksed nüansid ja on muidugi, materjalid on muutunud ja maitsed on muutunud ja hästi palju kasutaks videoinstallatsiooni, mis on ka väga tore, mõnikord teeb see näiteks dekoratsiooni oluliselt lihtsamaks, seda on lihtsam hoida, seda on palju vähem ja, ja need etendused pole sugugi kehvemad. Aga samas on mingid asjad, et ilma milleta jälle ei saa, et mingid klassikalised asjad ikkagi on ajast aega, et kui on ikkagi tikuvõileivad, siis need on ikka tikuvõileivad ja need peavad head välja nägema. Ütleme vanasti nägid nad koledad välja, nüüd nad näevad palju ilusamad välja, kuna on igasugust toredaid, uusi materjale, mis ehituspoes, mida me kasutame, on silikooni, kasvatame akrüül, hermeetikut, kasutame PVA saepuru, penoplast, kõik sellised toredad materjalid. Mulle tundub, et aja jooksul on muutunud kuidagi see, et tõesti rohkem on kas päris asjad laval või siis on need lahendatud kuidagi tinglikult. Aga sellist realismi kopeerimist ei ole tegelikult. Oskagi öelda, mõni kunstnik ta kuidagi leiab lihtsa lahenduse, samas dokupeerib realismi, meil oli meie oma tõde Meie oma õigus ja seal näiteks imiteeriti viljapõldu, mis oli tehtud kõrgetest, aga ütleme, et ta oli hästi rabe, kuna ta oli kuiv ja tegelikult väga raske oli seda teha ja säilitada, aga sellega näiteks imiteerida ja see oli üsna hiljutise etendus meil käigus, aga see oli nagu väga selline ürgne ja vana võte, kuidas asja tehakse. Sellepärast et päris kunstmaterjalist seda ei tehtud, et tehtigi looduslikust materjalist, aga ütleme, looduslik materjal, noh ta ei pea kaua vastu, ta kuivab ära, lihtsalt podiseb kätte ära, et ma tean, et neid vahepeal pidi remontima, kuna etendusele käigus ja see on nüüd nagu selline väga üllatuslik vana võte. Hetkel ma just tegin, meil on, tuleb etendus Felma nalja, kuhu ma tegin väga sellise toreda, ürgse võttega tooli patasid, toolipadi pidi olema sametist läikivad, siidise triipudega ja selline noh, ütleme, et praegu peaks juba, seal on kõike saada. Aga tegelikult, kui sa poodi lähed, siis seda õiget, et asja ei pruugi olla ja kunstnik oli sellise asja välja valinud ja siis tuleb niimoodi, et sa pingutad selle tooli alusplaadi peale sameti ära ja samuti peale siis atlaspaelad niimoodi pingutad välja ja see on täiesti ürgne meetod, mida ma ei ole siin, ma ei tea, aastakümmet vähemalt kasutan selliseid võtteid, et ikkagi leitakse alati riie ja tehakse kuidagi teistmoodi. Aga see oli hästi huvitav, üsna hiljutine kogemus. Mis on olnud need tööd, mis on aja jooksul kõige rohkem meelde jäänud, mille üle kõige uhkem olete võib-olla või mis on kõige armsamad või lihtsalt kõige õnnestunumalt? Töö on õnnestunud siis, kui kunstnik jääb sellega rahule ja lavastajaga ja kui sa lähed ise saali ja leiad, et vot see näeb hea välja või mõni näitleja tuleb, ütlevad selle sinu tehtud, oi, see oli väga mõnus. Noh, mingid sellised hetked, see tähendab alati seda, et töö on õnnestunud ja see võib-olla mingid täiesti lihtne töö, mis tegelikult enamus inimesi ei näegi. Meil oli viiuldaja katusel etendus ja sinna ma pidin tegema kanad, et olid nagu puuris, kanad pidid liikuma ja need kanad olid võetud etenduses Charlotte koob võrku, kuna nad olid nagu etenduse üle elanud ja siis sai neid nagu teise etenduse tõsta ja nad tulid lihtsalt natuke teistmoodi häälestada. Ja siis ma mäletan, kuidas Kersti Heinloo küsis, et kas need olid sinu tehtud, need olid nii ilusad, et tegelikult näiteks sellised hetked või, või tuleb, ütleb lavastaja või tuleb, ütleb kunstnik, et see oli väga hea, siis tegelikult ükskõik mis lihtne või keeruline töö, see ei ole, et see täiesti tundub, et, et see ongi nagu väga tähtis. Aga tööd, mis nõuavad mingit pöörast süsteemi või pesa, mis ei ole lihtsat tööd, et ongi keerulised tööd, mis võtavad aega, need ongi alati sellised tööd, mis annavad palju ja nad võtavad ka meeletult palju energiat, nad ei valmi ühe päevaga. Näiteks üks pöörane töö, mis ma tegin, oli Lotte unenäomaailmas kaelkirjakukostüüm ja see oli nii naljakas, kuna selle sisse käis kaks erinevat ooperisolisti ja neil oli kümnesentimeetrine pikkuse vahe. See oli minu jaoks muidugi natuke probleemne, aga noh, tuleb lahendada, leida lahendus ja ütleme, et see oli nagu hästi keeruline konstruktsioon, aga selle hästi-hästi huvitav ülesanne ja seal oli hästi palju tööd ja see laval nägi väga-väga lahe välja. Ja neid töid on väga palju. Üsna hiljuti meil oli etendust kaunitar ja koletis ja ma pidin tegema pardi nagu mees laseb püssiga õhku ja alla kukub part ja see pidi olema nagu väga hea, kuna seda kujundas Iir Hermeliin ja tema tahtis saada väga head tulemust. Ja siis ma ei tea, mille tulemusena organiseeriti mulle päris lastud part. Ja siis ma mõõtsin teda, katsusin ja vaatasin ja loodeti, et ma teen päris sulgedes selle pardi, et võtan päris pardi pealt suled ja panen mängu pardi peale üle. Aga tegelikult need suled, neid ei saa niimoodi kasutada ja suled lähevad natuks, kui nad on nuku selga pandud ja pluss sellele veel lisaks, et kui näiteks kuskil on koid, siis need koid lähvad sinna veel nagu pesaga teevad ja tuli teha kuidagi muud moodi see part ja see oli hästi huvitav tööd, see võttis natuke liiga palju aega, oleks võinud kiiremini valmida ja mis on hästi naljakas see, et ma käisin seda etendust vaatamas kolm korda. Ja alles kolmandal etendusel nägime parti sellepärast, et ma istusin nii ees ja see käis nii äkitsi ja seal oli nii palju. Etenduses oli vaadata. Ma teadsin, et mees laseb püssiga paugu õhku ja part kukub alla ja pannakse korvi, ongi kõik ja ma nägin iga kord, kui pandi juba korvi ja korvi kaas kinni ja ma lihtsalt ei näinud seal parti, et sageli ongi minu töö selline, et seda ei olegi võimalik näha, aga see peab jõle hea välja nägema või jube hea, tuleb öelda. Samasugune tore töö oli Ooperifantoomi lavamees, kes iga etendus üles puuakse ja temaga on täpselt niimoodi, et ta kukub seal nööriga alla. Fantoom poob ta üles ja see nüanss sekundiks või isegi vähemaks, seepärast kohe valgus, ta võtab valguse maha, Nad on pimedus ja kohe läheb etendus edasi, see on hästi kiire koht. Aga see mees, kes üles poodi, see pidi olema näitlejaga natuke sarnane, vähemalt riietuselt. Ja siis põhiline mure oligi see, et kui enne on ka mingisuguseid või laipasid, siis iga kord on etenduses alati mingi eriline probleem, et noh, mis seal aitab tegema, et kas sa lihtsalt lebad või mis temaga tehakse ja just see, et ta nagu ülevalt alla visatakse sinna silmuses. Ja seal oli just hästi keeruline. Minu jaoks oli see, kui see sirusest ta niimoodi alla lendab, et kuidas pea otsast ära ei tule, et ei tohi tulla otsast ära. Ja siis ma mõtlesin välja udupeenesüsteemi ümber. Tere, kuidas see abi kõikjal on, et see peadmiseks otsas ja et see nukk ei läheks katki iga etendusega. Et ma sain selle nagu enda jaoks korda, et see õnnestus ja pea ei tule otsast. Aga ma ei osanud õudset karta ega mõelda, et füüsikaseadused nagu kehtivad seal nagu kogu selle nuku kohta ja tegelikult nuku jalad ei pea poomisele vastu, et iga remondin neid nuku jalgasid. See minu arust nii pentsik. Aga sellest ei ole midagi, sellepärast et see nukk töötab ja see, et tema, üks sekund on tal kuulsust, sellest ei ole mitte midagi. See on puhas rõõm. Millist lavastust praegu Eesti teatris soovitate vaadata, pidades silmas just võib-olla siis kunstniku töö või, või butafooria, töö või dekoraatori töö tulemusi, lahendusi. Ma ei ole kahjuks töö spetsiifika tõttu ja oma elukorralduse tõttu hetkel väga mööda Eesti teatreid saanud käia, aga ma oma teatrietendustes julgen kindlasti soovitada, meil on suurepärane ooperifantoom. Samamoodi on meil kaunitar, koletis, samamoodi on suurepärase kujundusega, hüljatud on meil ka väga suurepärane etendus, mis minu üks meeletul rõõmu valmistab, etendus on, mis lakkab kaamel taas jooksma, on meister Margarita. Seal on nii lihtsad geniaalsed, etenduse pärlid on seal täiesti. See lavastus on draama koos tantsuga. Noh, see, see lugu on ise nii kohutavalt keeruline, aga seal on väga lihtsate geniaalsete võtetega antud kõik asjad edasi ja see on täiesti pöörane. See nagu oma lihtsusest väga-väga õnnestunud asi. Üks minu lemmikuid on kindlasti mees, kes teadis ussisõnu. Ja see on täiesti hämmastav etendus. Šaša Beljajev oli lavastaja ja suures osas ka kunstnik. Tema kostüümid vist tegi mingi teine noor kunstnik, aga šaša nagu kujundas selle lava ja see on täiesti geniaalne, seal on kile, seal on ämbrid ja seal on isolatsioonitorud ja nendega tehakse kogu lugu ära. Ma tegin sinna vanaisale, kes on see kuri vanaisa mürgihammastega, meil mängib seda Alo Kurvits ja ma tegin vanaisale, tegin tiibasid ja need ämbrid ja no see on täiesti müstika ja, ja see näeb väga hea välja, see on väga pöörane etendus. Minge kindlasti vaatama. Terje Kiho ma väga tänan selle jutuajamise eest ja soovin Vanemuise teatritöökodadele ja dekoraatoritele võtafooridele palju jõudu edaspidiseks. Aitäh kohtume Teatris. Selline oli 23. novembri teatrimaagia. Minu nimi on Joonas Vatter ja selle aasta viimane teatrimaagia saade on klassikaraadio eetris 14. detsembril. Kohtumiseni.