Päev ei püüdnud kinni mitte ühte looma. Igaüks võis tulla maitsema või jooma. Unustasin enda ise suveaasa ja ei läinud päevadega looja kaasa. Kui ma enda leidsin, polnud miskit teha. Sügise tõi kaasa sellel päeval Eha. Kohmetasid näpud selle öises rohus. Valgust nägin ainult leinakase tohus. Tuuled kogusid mu peale tühja riidu, nagu oleksin ma nende toodu viidu. Aga sesse öösse mina küll ei neeldu. Ma ei tunne ühtki käsku ega keeldu. Keerel kumu kohal ajaratas ringi. Mina kõnnin ise, kulutades kingi, kõnnin läbi tulnud sügise ja talvepanemata ühtki päris päeva salve. Tean, et mitte ükski päev ei lähe luhta. Üks kord leian enda igatsusest puhta.