Tere kuulame täna õhtu rahus intervjuud mari saadiga. Oli imekaunis, kuigi põuani juuni, kui ma sain lahke loa olla külas-Läänemaal Piva Rootsis liiguti talus, mis on suveti mari ja Raul Meele ja nende lastekadu. Ma olen õnnelik, et seda paika nägin. Võib-olla enam kunagi elus ei lange kokku juhus, koht ja aeg, mil võid õitsemas looduses eesti orhideesid. Kaunist kuldkinga, vilguti, talu kadakate, seal oli neid kümnete kaupa kuldsetes, kingades, sumisemas mesilasi ja mõnesse oli mesilane igavesse unne vajunud. Panin selja vastu tamme ja peremees soovitas ja ütlesin, tamm, tamm, anna jõudu. Sirelid lõhnasid raskelt. Sirelipõõsa varjus on silmapesukoht ja siia vuliseb voolikust vesi. Mesilas. Mina ei, oota. Ilusam tee, see oli. Väga mitmekülgne, neljandad, seal läheb tuppa peenike mesi, see läheb tuka väga kuhugi. Mesilase siia. Ai, Zolotsime aeda, aga kui sa pead vaatama ka olla, siis võtame oma mütsi pähe. Ja näed, jah, ma käisin kaasas küll, mesilas, küll aiamaal. Aga lõpuks istusime sirelipõõsa alla rahule, rääkisime kirjanikuga raamatuid, roosipuu, pungad, katastroof, mida teha emaga? Laanepüü, õun valguses ja varjus. Ja viimast võlu ja vaim, teie, austatud, kuule, näed ja tunnete. Magnetofoni lint liikus ja säilitas mõned head minutid sellest suvepäevast. Hein kasvab igal. Vool kasvab metsikuna kurgirohi. See on üks õudne tain. Tahad maitsta? Ja mina teda ei tunne, mul seda ei ole. Ja ta paistab peaaegu selline süütu, eks ju, pisike ja maitsev ja ja, ja siis on niimoodi, et kui ta kasvama hakkab, ta kasvab nii kõrgeks rinnuni siis tal on helesinised õied ja tal on niisugune jäme puitunud vars täiesti. Noh, siis peab ta välja kiskuma, aga ei maitsenud. Aga mesilased armastavad seda meeletult. Üteldes aeda, sulle meelelahutus või kohustus või armastus või mis suhe sul temaga on? Märdile põllumaaga? Eks ta sellepärast on kohustuseta praegu nii suur on, aga muidugi muidu ta oleks ikka meelelahutusarmastus. Sest mulle meeldivad taimed väga. Näiteks rohimine, sile saab mõelda ja see on väga hea töö rohimine ja kõplamine ja see on palju toredam kui söögitegemine. Mulle ei meeldis söögi tegemine ja kõige hirmsam laua katmine nahaga sulle kaks äärmast tütart, kes käte ja õnneks Liidjale ei meeldi üldse jälle peenramaal olla. Aga ütle, kas selle talukoha endised asukad või see suguvõsa sa tunned ka neid inimesi või tähendab sa tead, kes siin on elanud ikka kongressi. Ja ma tean, need, kes maja ehitasid, need müüsid müüsid neile, kelle käest meie ostsime, nii et siit ei ole kunagi kedagi välja viidud ja kõika müük on toimunud vabatahtlikult. Ja kahe nimel vilguti jah, vilguti siin. Natuke no pool veel siin lähedal oli olnud üks väike vilguti selline majake, noh, et nagu üks viimane tulu, kui oli soo pool vilkunud. Ja siis sellest sai see, see uus koht, selle nime, see on võrdlemisi uus koht 26.-st aastast. Nii et ta on juba Eesti vabariigi ajal rajatud ja ta on see asundustalu. Aga väga ilusa koha on ja see on muhulaste kaht õieti kolm Muhu venda ehitasid selle ehitustööl. No mitte ehitustöölised, vaid ehitusmehed nagu teenesid leiba ei, ega rohkem, kui kui maaga või merega, siis see sobib sinule, sest sinul üks juur on jube tuleb ja siis see, kes selle neilt ära ostis, oli ka muhulane. Ja siin rannas on üldse palju muhulasi. Isegi keel on nii muhu keele lähedane. Kas sina päris näiteks lapsena olete Muhus olnud ka või on sul Muhuga, tähendab isapoolne suguselts Sulevi Moostani ja. Isa, ema ja isa olid mahulased. Isa kasvas Muhus. See see siis on võib-olla ka nii, et kui on midagi, et inimesel veres mingi maastik, mis on temale kodune, et siis sinule see just sobiv, sest siin on tõesti saar. Et see on ja väga muhupärane kuidagi see loodus kadakad ja kadakaväljad siit kui jah, ja see mererand on hoopis teistsugune kui Põhja-Eestis selline. Väiksed lahed keset kivise ja rohuse kaldega ja kadakatega. Põhja-Eestis on ju rohkem nagu liiv ja männid. Kümmekond aastat vist olete siin olnud, see on kindlasti päris koduseks saanud veini väga omaks. 82. aasta kevadest. Jaa, jaa, olete siin üsna pikalt aastastest. Ja me oleme mesilaste pärast, Peab juba aprillist tulema ja novembris lõpetame. Aga päriselt, ma olen siin ikka laste koolivaheaja ja siis õega vahetame veel septembris ja mais, et. Et kas siis tema saab olla rohkem siin mina, sest Raul peab palju ikka linnas olema. Tungida. Hea, sest ema suri meil ära, kui ma olin üle 20 natuke. Ja siis tema jäi nagu rohkem selle meie pere hooldajaks. Mina ja vend ja tema ja isa. Valvasime kõik, et isa lastega üksi ei tunneks. Olen isast kuulnud, et isa oli üks väga võluv inimene. Ma olen kuulnud seda nendelt, kes teda temaga kokku puutusid ja mäletasid. Jah, ta oli väga tagasihoidlik ja mul oli isegi vahel sellega häda. Et ta ei tahtnud kunagi ette kirjutada, mis temale meeldib ja mis talle ei meeldi. Ema ütles otse välja, aga, aga temalt oli väga raske välja pinnida, et kas sulle see meeldiks või ei, meeldiks. Et ei tahtnud kunagi egoistlikud üldse välja tuua, et mina tahaksin, et on nii ja, ja seda ta vältis. See andeilis siis suguseltsis, siis mulle paistab, et e-Kareti mõlemad niisugused on ja no ma ei tea, kas minul see heas mõttes on. Arvad, et peaksid võitlema mõlema või tähendab ma mõtlen, et näiteks noh, tagantjärgi ma mõtlen, et lapsed mingil määral, kuigi nad ei taha seda lapsena tunnistada, vajavad niisugust vanemate survet või et vanemad Ei saa olla neutraalsed aga aga mina tahaksin, et laps saaks võimalikult ruttu suureks ja targaks ja kõike otsustaks ise et ma ei taha kasvatada kedagi, no näiteks isegi koer on minu jaoks sellepärast väga tülikas, et et temaga peab olema kogu aeg peremehe tunne. Teda peab hoidma nagu mingisuguse võimu all või, ja mulle on see väga vastumeelne, ma tahan, et kõik oleksid iseseisvad. Paistavad siin vilgutil küll vähemalt on väga iseseisvad tähendab selles heas mõttes niimoodi rahulikult igaüks teeb või näeb ise, mida on vaja teha või kuidas. Siin on väga palju ruumi, igaüks saab tõmbuda siin enda territooriumil, nagu ma mõtlen, kui näiteks meie koe järgi, et et linnas tal pole seda ruumi. Aga teiseks on see, et siin tegelikult üle kogu selle koha on ikka tunda Rauli valitsemist. No ma ei mõtle halvas mõttes, vaid heas mõttes, et ta teab täpselt, mida tuleb teha, mis hetkel siin maaga mina ei viitsi eriti mõelda, mida tuleb teha maaga või mida mesilastega või pealegi, tema on kasvanud maal ja ja oma noore elu ikkagi teinud, maatöösid ja ta tunneb seda ja teab, mida on vaja teha. Kas saaks öelda, et on ilusam ja rõõmsam poolaastast praegu? Kas on suvi rõõmsam või parem või on üldse sinul mingi oma suhe aastaaegadega? See on väga keeruline. No ja muidugi mulle meeldib suvi rohkem. Aga kui oleks need niisugune mugav, suur ja soe korter talvel, siis oleks vist ka talvel elu palju mõnusam. Tähendab talvel on see eelis, et jääb nagu vaimsele tööl rohkem aega. Aga suvel ma vaatan lapsi ja nende rõõmus tunneb juba ise palju rõõmu, kuidas neile meeldib ujuda ja ringi joosta ja lisaks tundub, et kehale on see nagu niisugune suvi, niisugune eriline või hea aeg, kuidas inimese inimeste kehad soojenevad üles ja rõõmustavad ja. Siin vilgutil on, on nii palju metsikut ilu ja vabadust ja praegu neid õitsvaid sireleid ja, ja istume siin valgeputke müüri taga, aga siin on ju selles paikkonnas on hoopis väga haruldasi Ki taimi. Ja on palju kuldkinga ja siis on valged tolmpead ja punast tolmpead ja. Aga siin seda taluhoonet varjab kõrge kuusehekk ja siin on vanad sirelid ja lähedal tammesid ja teie endistatud pärnad ja ja kõike muud. No Raul on kasvanud suure metsa ääres ja suure raba ääres ja puutunud palju loomadega kokku juba noorest peast, lapsest peast ja teda tõmbab metsa. Aga mina olen kasvanud mere ääres ja ema, kui me väikesed olime, me eriti jõukad ei olnud, aga kui ma neid kolme aastaseks sain, siis ta suutis meile tuba üürida mere äärde. Nii et ma olen nagu suviti mere ääres kasvanud ja merel on minu jaoks eriline tähendus täiesti. Ja ma tahan mere äärde ikka. Nii et selles mõttes kipume natuke kui minema, aga no ta käib ikka. Paulgeb ikka mere ääres ka ja mina vahel metsas. Aga päris ümber ei harju sellega sellest, mis lapsena Saama, aga nüüd siin on ju päev täis meeldivat, aga osalt ka niisugust vajalikku tegevust. Siin on inimese elu väga loomulik, sest need tööd, mis tulevad teha. No teie ei ole lihtsalt suvitajad, vaid teil on siin suur mesila? Jah. Siis, kui veel kunstiga ei teeninud, siis Raul mõtles, et ta ei suuda oma igapäevast inseneritööd enam nii intensiivselt teha et teenida raha piltide tegemiseks küllalt ja nii arvas, et suudab seda mesilaga ehk teenida. Talle toob kunst rohkem siis muidugi palju rohkem kui mesila, aga aga mesilased on isegi juba nii armsaks saanud, et nendeta kujutasin elu ette. Kuigi muidugi nisu Pre mesila eest hoolitsemine on, on väga suur töö. Aga siis on jälle, et kui nad heal aastal ilusasti paljunevad ja ja raske on seda kahandada 26 peret, nii, aga need on kahe perepuud, nii et jah, kuused on vähem. Aga sina peaksid tegelikult leidma selles päevas aega hoopis ka oma töösse süveneda sest ei saa ju arvatavasti niimoodi kirjanik, et kirjutamine on ainult sügisel ja talvel linnas. Tänavu said aasta kirjanduspreemia oma võlu ja vaimu esimese osa eest, mis võeti hästi vastu rahva poolt ka ja, aga noh, sellest kõigest on tunda, et edulugu ei ole sugugi veel lõppenud. Tänan talanud, kas oled saanud? Räägi oma kirjutamisest natuke, kas sa siin saad tööd teha ja kuidas sa teed, mis, mis sa tahad sellest öelda, kui palju võib öelda? Suvel siin saab tõesti väga halvasti teha. Ja mitte ainult sellepärast, tööd on väga palju siin kujunenud. Võiks ju kujundada seda ka kuidagi vähemaks. Eks ta nüüd jääbki natuke väiksemaks, nii kuidas meil noorem laps kasvab, on kogu aeg on natuke kergemaks läinud. Aga, aga teiseks on see, kui on nii suur loodus ümberringi, siis tekib alati tunne, et et milleks sõnu ja milleks neid veel kirja panna ja see teeb sellise keskendumise väga raskeks. Varem kui. Liidjali väike tekkis selline noh, kuidas öelda, kes lapse auk nagu vahepeal, kus. Liidia oli juba küllalt suur, et tema kõrvalt sai kirjutada ja Maarjat veel ei olnud. Siis ma püüdsin siin suvel kirjutada ja sain kuidagi ka õun valguses ja varjus on siin vormistatud nagu. Aga nüüd ma mitu aastat pole juba suvel peaaegu üldse kirjutanud. Ja talvel on ka väga raske olnud kirjutada. Nüüd teisest romaani osast on 40 lehte valmis umbes, aga aga ta peaks ikka sama pikk tulema kui esimene osa ja siis peaks tulema veel kolmas osa järgi. Siin valimid peas ja hinges kuidagimoodi. Jaa, seda küll. Muidugi kui ma olin noor, siis ma olen palju tublim. Siis ma pidasin märkmikku või mittemärkmikku, aga kas või lehtedel ja igasugustesse kaustikutesse ja kirjutasin oma mõtteid üles. Ja siis sorisini, otsisin neid. Aga nüüd mul on ikka selline naiivne lootus, et kui üks hea mõte tuleb, et see ei saa ju meelest ära minna ja see jääb meelde ja siis ma mõtlen selle põhjalikult läbi. Aga vahel unustan, et teisel päeval on ta kadunud. Aga muidugi, selline lootus on ka, et need kõige vajalikumad mõtted ehk jäävad. Ma ikka tahaks vägisi rääkida sellest sinu, see romaani peategelasest kuidas see on loodud ja kas temas on. Kas temas on natuke sind ennast ka? Selle üle ma ka vahel mõtlen, mina ei tea, tõesti eksida, mingil määral on, ma olen püüdnud. Kui ma hakkasin kirjutama, mõtlesin, et noh, et võiks ju kirjutada endast. Aga kuna ta sündis ja kasvas hoopis mujal. Ei, ma ei tea, kas selle süü läbi, aga nüüd ma vaatan, et ta iseloom on hoopis teistsuguseks kujunenud kui minul, et ma mu lapsepõlv oli vist see suhteliselt selline mure või ja seal oli minu ümber oli väga palju väga erinevaid inimesi igasuguste vaadetega, teiesuguste uskumustega ja et ma olen vist kuidagi rõõmsameelsem või, või jutukam ka on kui tema. Aga ma usun, et, et ta tekkis juba Roosipuu pungades Roosi pungadest, mis on põhimõtteliselt samasugune tüdruk. Ja ma tahtsin seda edasi kirjutada. Kas sa praegu tead, mis tüdrukust saab? Ja ma tean, mis tast nüüd elu lõpuni saab, nii kaugele ma ei kirjutanud. Seda ma nüüd küll ei tea ja kui vanaks elab, aga aga ma usun, et nonii, umbes kümmekond aastat peaks kestma. Minu meelest lähevad. Ühed ilusamad ja poeetiline need leheküljed on, on edu, mõtted kalda, Antoni ümber, kuskuss, kalde Antonil võiks olla ka mingi eluline prototüüp. Labane küsimus otsida, et kas keegi on elust maha kirjutatud, aga noh, minule läks. Kalda Anton kuidagi hinge muutus väga elavaks, kuigi ta on seal raamatus nii põgusalt. Seda on väga hea kuulda, sest minu jaoks on ta väga tähtis, aga, aga kriitika ei ole temal nagu õieti peatunud. Paljud ütlevad, et noh, et nagu et, et oleks nagu niisugune ebanormaalne selles suhtes, et ta ühtegi meest nagu ei armasta, tahaks ometi, seal on, on armastus nii mehe kui isa suhtes vist selles kalda Antonis. Mingis mõttes on see nagu armastus. Nagu suguline ja teises mõttes ka üldinimlik üldinimlik ja mina näen selles ka niisugust Toe vajadust või mingi tugeva, truu või kindla või ta on ju lühidalt seal teose alguses. Aga ta jääb mulle tugevamalt meelde kui mõni teine tegelane seal. Ma arvan, et ma mõistan, mida ETV. Tähendab tema on nüüd täiesti väljamõeldud kuju selles mõttes, et kui ma üldse inimestest midagi kirjutan, siis ma ei suuda kirjutada kellestki inimesest, keda ma tunnen või sellest prototüübis, sest siis mulle tundub, et ma valetan. Ta on selles mõttes, et, et ma ju tegelikult seda elusat inimest kunagi ei õpi nii palju tundma. Ja see oleks nagu vale temast kirjutada, sest siis ma laiman teda oma fantaasiaga või kuidas öelda, temal ei pruugi see meeldida, ta ei pruugi üldse tunduda endale sellisena. Aga mingil määral mulle tundub. Prototüübiks võiks ehk olla minu kujutlus minu mehe isast, sest et ma ei ole teda kunagi näinud, ainult ma olen kuulnud tema küla inimeste ja tema lastejutte temast ja niisugune, võib-olla ta kujutluses võis olla. Ja siis oli huvitav asi, kui tähendab Ma mehega tuttavaks sain ja siis nägin tema isa pilt, et siis mulle on sellest ajast peale väga tundunud, et tal on mingisugune lähedus nagu minu ema Nad surid väga lähestikku ja muidugi nad ei tundnud 11, aga nendel juuksed olid sarnased nähtavasti pildi ja kirjelduse järgi. Ja midagi ka iseloomus sarnast ja sünnipäevad lähestikku ja ja niisugune sisemine tunne on, et näis, nagu oleks midagi ühist olnud. Et nad nagu oleksid pidanud olema tuttavad, aga jal. Ühtekuuluvustunne ja lähedus inimeste vahel ma olen selle lühikese päeva jooksul, mis ma siin olen viibinud tajunud kuidagi niisugust väga meeldivat õhkkonda selle maja kohal ja majaliste vahel ja näiteks sinu ja sinu õe vahel ka, kes siin talitab ja on külas, aga ilmselt täitsa oma inimene siin. Vahel mul, mees ütleb niisuguse heatahtliku naljaga, et mu õde on nagu päästearmeelane. Et ta jõuab mitte sinna, kus abi kõige rohkem vaja on ja, ja inimesed ei karda tema poole pöörduda oma muredega ja ja ta suudab ja tahab kuulata ja aidata. Ja see on nagu tema elu üks sisudest, kas ta seda tunnistab või ei, aga mulle tundub, et see on tema elu tähtsaim sisu. Ja te kasvasite koos, kui pärast ema surma oli tema noh, hulk aastaid vanem sinust ja oli nagu perekonna vanim Ja tegelikult ta elas siis juba tal oli siis juba Endal kooperatiivkorter valmis saanud, siis oli neid võimalik veel muretseda. Ja, ja siis noh, aga suurema osa ajast ikka meil ja püüdis isale toeks olla ja sest isa ja ema meil elasid ju koos ülihästi. Ja isal oli see ema surm kindlasti väga suur. Kaotus ka sinu isa oli vaikne, vist. Ta oli eriti vaikne ja muidugi ta eks teda häirisse kord ka. Ja nüüd tagantjärgi mulle tundub, et miks ta sedakorda üldse talus ja et eks oli suures osas selle tõttu et tal oli naine ja perekond, ta oli kunagi öelnud, et et noh, et poliitika tegemise maha jätma, kui on juba perekond. Nagu perekonda ei tohiks sellesse kaasa haarata. Ja ehk siis ei võimaldanud ka tal lausa nüüd selle korra suhtes protestida, aga tundus, et meel oli väga tihti õige kibe ja kui mu vend tahtis ikka alatasa vaielda temaga, et miks, miks meil selline kord on ja, ja et see on ikka ebaõiglane ja siis ta läks vaikselt oma tuppa. Et vaidlejaid temast ei olnud. Aga kas selle niisuguse vaikse ja tagasihoidliku loomuse sa oled isalt saanud või kas ema oli nii vaikne, reede. Mina ei olegi eriti vaikne ja leeberist isal eriliselt vaikne aga, aga emale hoopis teistsugune ja ma olen väga aeglane, selle ma olen isalt pärinud. Ja mingis mõttes me, lapsed ei ole ükski emas, kõik on kohutavalt palju aeglasemalt. Ja see on isegi huvitav, kuidas lapsed võivad tulla hoopis teistsugused, kui on nende ema. Sest minu emal oli issand, mitu õde ja venda tal oli. Üks vend suri ära, üks sai sõjas surma. Tädi Liidia tädile piira tädi Olga, jah, kolm õde siis veel, nii et neid oli kuus last ja võib-olla, et see kõige noorem vend, see, kes Ta jäi, et see oli emaga kuidagi elavuses võrdne. Ega ükski teine ei olnud nii kiire kui tema ja ta oli väga sirge ja uhke inimene. Lühikene küll, aga ta käis, kui tal süda oli juba haige, mitu infarkti olnud, ta käis ikka nagu tantsusammul ja ma imestasin seda. Mina ei ole jah niisuguse rühiga ega olekuga ja ta julges alati öelda hästi välja seda, mis ta mõtles ja isegi seda, mis ta ei jõudnud veel mõelda. Pärast tihti kahetses ja püüdis asja heaks teha, siis ta tahtis olla ka väga taktitundeline või nii, et ta oli nagu vastuolu. Ta jõudis enne palju välja öelda ja siis siis jälle püüdis oma taktika pärast asja siluda. Ma viisin jutu sellepärast niimoodi inimestele, et mulle tundub, et kirjanik nende asjadega tegeleb veelgi rohkem kui igaüks meist, sest eks me kõik vahel mõtled, miks teine on niisugune, miks suhted kujunevad nii või teistmoodi ja just inimeste noh, niisuguste harmoonilist suhet otsingul olen ma sageli, kui ma näen kuskil, et mulle tundub, et et siin on midagi, millele toetuda, millelt jõudu saada, noh ühesõnaga vastuseks sellele küünilisusele, mis sageli väidab, et ei, ei saagi olla näiteks õiget kooselu või sõprus või mõistmist. Ma olen õnnelikuma, näen midagi niisugust ja mulle tundub, et näiteks, et et teie peres, kus ta on ka väga suur must mure läbi käinud on siiski see üksteise toetamine väga tähtis olemas. Jah, murret ka tihti ühendavad inimesi. Ja muredes on ka alati oma helgem pool. Meil poeg oli ise väga rõõmsameelne, kuigi ta oli aasta aega täiesti lamaja põetada. Ja minu meelest ta oli üks minu tähtsamaid õpetajaid. Sa ütlesid nii ilusti, et siin majas on üks tuba. Käotuba, kas see on liiga püha, et seda rääkida? Ei? Ma arvan, et mida rohkem rääkida asjades, seda, seda parem, ehk kui ma muidugi on alati see mure, et kui sa räägid asjadest valesti, siis võid nad ära rikkuda. Aga põhimõtteliselt rääkida ei ole paha. See see tuba ei ole jah, midagi erilist, ainult kitse kujunes käotoaks, nii et kui me pojaga olime siin suvel mõtlesime maja ümbrust ja siis me olime esimest aastat siin, poeg elas veel suve siin. Ja siis isa vaatas aknast välja, ütles naljapärast kokku ja siis jäi see nagu sild külge sellele toale käotuba ja ja need vahel paneb imestama, et kui, kui külalised tulevad ja ja me ütleme, et et sa võid ju käotuppa magama minna. Nad imestavad, miks just käotuba on, sest tundub nii loomulik. Ja väiksem tütar oli neid alles kuueaastaselt, küsis äkki taipas, küsib, et aga miks ta just käotuba. Siis me seletasin Ka siin kasvavad need kaks tüdrukut, üks juba suur ja teine väike. Kas teil on vahel ka mõtete lahkuminekuid, mis moodi nendega peaks rääkima või olema, või kas sa mõtled vahel kasvatusele, kui niisugusele? Ma ei tahaks kasvatada kedagi, aga mulle tundub, et näiteks et minu isa ei tahtnud ka sugugi kedagi kasvatada ja vahel ma olin tema peale pahane, kui ema veel ei olnud, kui ema elas, siis ema uuris välja, mis isale meeldis ja mis talle ei meeldinud ja siis ütles meile, et vaat isale meeldiksid teeksite nii või teisiti, aga isa ei saanud seda välja öeldud. Ja mulle tundub, et ma olen püüdnud vähemalt ise. Ma oma arvamusi püüan lastele välja öelda, mis ma tahan või mis ma ei taha. Ja isegi mulle tundub, et minust oleks natukene vastutustundetu, kui ma ei püüaks kasvatada ja ei püüaks öelda, et mis on minu arust õige. Aga noh, ega ma ei suuda nüüd olla niisugune nagu päris vanemvaip, päris autoriteet, sest et et mulle tundub, et mõtlen oma arvamust ja selle tõttu mulle lapsed meeldivadki kõigist elusolenditest kõige rohkem, et just et nad kasvavad suureks ja minust targemaks ja hakkavad oma peaga mõtlema, laps võib kasvada sust üle ja see on väga hea. Kus praegu on niisugune, kus paljudel inimestel näib olevat lootus kadunud või mingisugune väsimuse hetk paljudes inimestes. Ma arvan ka just loomingu inimesi sina siin keset oma oma suurt rohtaeda ja seal sööja. Ei, ei kogu aeg sellele võib-olla, et, et kas me saame ja halb ja vilets. Kas oled viriseja tüüpi hädaldaja, mis Raul seal Mesipuu juures seletas ja mina olen virise ja hädalda ja käib ja tähendab, mulle meeldib hästi palju hädaldada ja otsida kõige halvemaid külgesid. Tähendab, et siis siis ma tean, et enam halvemaks minna ei saa. Mulle meeldib kõige halvemad teada ja siis natuke hädaldada ja viriseda ka sealjuures. Ja ma olen juba lapsest saadik kogu aeg olnud nii tüdinenud ja väsinud tihtipeale ja et ma olen selle kui ka harjunud. Aga mulle tundub, et kui väga kas mulle tundub või Raul on mulle seda vahel ette heitnud, et et kui on väga raske seisukord, et siis ma ei virise. Aga mis on, ütleme, need põhiväärtused, millele sa toetud või ütleme, mis on see, mis on kindel No kindel on vast see, et surm tuleb, kus ta pääseb ja peaks. No see on ka niisugune väga kulunud ütlemine, aga võib-olla me selle peale ei mõtle. Tähendab, et väga-väga tähtis on see, et midagi peale enesetegu Jänese mõtet ei saa sinnapoole kaasa võtta. Et see on, mis jääb, et sa võid teise inimese peale vihastada või või teine võib tunduda sulle ülekohtune või elu võib tunduda ülekohtune, aga kõik see ei ole siis enam oluline. Oluline on ikkagi ainult see noh mida sa oled suutnud ise tunda või teha või mõelda. Nii et see oli huvitav häälmisemisel. See on vist Rauli muruniiduk, mis ta sai, ja see oleks küll hea, kui see töötaks, sellepärast et sina seda niitmise töö on üks raskemaid töid ja kogu aeg on see tegemata. Taia hilineb. Kuidas tööd on jagatud? Mesilas on peamees Raul ja ma käin tal abiks mesilas, sest no nagu sa nägid, mesilase on küllalt vähe tööd kahele ja see mind muidugi tihtipeale ärritab, kui põllumaa rohtub. Aga mesilas tuleb tihtipeale lihtsalt juures olla, et seda või teist aidata teha. Ja küllaltki palju on seal lihtsalt seismist. Kuigi mulle muidu mesilasi meeldib vaadata. Aga siis põllumaa on minu ja õe ja nüüd ka väga palju Liidja hooleks. Ja Raul püüab vahel liidedka mesilasse võtta, et harjutada teda. No õnneks on jah, mets nii ligidal. Kaks kolm minutit on, võtab metsa minek aega et seda jõuab teha kas veerand tundi või pool tundigi metsas olla. Ükskõik kui pikk tööpäev siis on olnud. Aga kas sa näiteks Rauliga räägid oma loomingust või tööst või üldse mitte ja kas tema sinuga? Tema püüab menuga küll rääkida, sest ta temale meeldib rohkem koostööd teha ja ta püüab mulle oma maalikavandeid näidata, aga mina kahjuks ei saa nendest midagi aru. Hea, kui ma sellestki aru saanud, mis valmis, töö on. Natuke midagi aiman, aga, aga see on siiski väga raske aru saada midagi kavandist. Aga mina ei ole jah enda kavandeid, sest nendest ei ole kellelegi rääkinud, ma ei oskaks ega suudaks ka. Ja võib-olla see on üks põhjuseid, miks ma ikkagi pean kirjutama, et et tahaks ju siis kellegagi suhelda nagu oma loomingu kaudu. Aga kas seda, et sa pead kirjutama, tundsid sa noh, niisama vara või selles eas, kui sinu võlu ja vaimupeategelane Ja kõigepealt peaks alustama juba sellest, et, et kui, kui me suvi istusime seal väikses üüritud toas Mähel seal Merivälja ja Pirita vahel, et siis me käisime mererannas ja mu vend ehitasi hästi ilusaid laevasid kas plastiliinist või siis liivast laeva makett, et need, need käisid isegi inimesed rannas vaatamas. Ja siis siis mina mõtlesin igasugustest tegevustest ikka, kas oli loomadega lood seotud inimestega ja siis ma ükskord tal ettevaatlikult talt küsisin, et et millest. Ja vend ütles, et no ma mõtlen laevadest ja autodest ja mulle tundus see väga veider ja ma ei julenud talle üldse öelda, et ma ei mõtle laevadest ega autodest. Ütlen lugudest või, või ma ei osanudki nagu seda väljendada. Et küllap see on olnud kogu aeg sees. Võib olla, temal oli ka sees võib-olla kõik inimesed mõtlevad lugudest, aga lihtsalt ühel on see tähtsam ja haarab tema ajutegevusest suurema osa, kui teisel. Tema pidas neid tähtsamaks. Aga siis teine mälestus on. Kui me elasime nõmmel, siis vahel Aadu ja Hint ja. Minni nurme käisid jalutamas ja said minu isa ja emaga, kui Aadu oli ju vanasti elanud eesti aja lõpus minu isa ja emaga ühiskorteris ja nii nad tundsid 11 ja ja siis, no mina võisin siis olla, kui nad. Me nõmmel elasime umbes nii seitsme või kaheksa aastane ja ma mäletan, et need ema ja isa tulid ükskord jalutamast ja ema rääkis, tähendab, isa ei rääkinud kunagi midagi. Et taaduali vastad olnud ja kurtnud, et et ja et tema lapsed on ikka ikka sellised, et kipuvad kirjutama vägisi ja väga rahulolematusega öelnud. Ja minu ema ütles nii rahulolevalt, et, et jah, et, et või mitte rahulolevalt, aga kuidagi lootusrikkalt ja teie peale Te ikka ühe kindla ameti endale õppima. Ja siis ma mõtlesin nagu sellise sellise väikse kõhedusttundega, et et jah, et tegelikult ma ju hakkan raamatuid kirjutama või kirjutan või mulle tundus nii kohad ja sobimatu tegevus ja ja mul oli nagu selline sisemine teadmine, et ma pean seda hakkama tegema. Aga et enne tuleb ikka üks kindel, et õppida pisikesele kindla ameti, nüüd tuleb välja, et ja oleks ma sellega nüüd kogu aeg ilusasti tegelenud, kui mul ei oleks olnud lapsi või. Ja lapse haigust ja kõrvalt kirjutas tegemist, et siis oleks võinud tõesti olla üks väärikas ja, ja kindel amet, sest mul oli. Ma tegelesin hariduse prognoosimise mudelitega peale. Deebeeid sattusin väga hea juhendaja juurde, kes aitas mul aspirantuuri ta kandidaaditööd teha ja juhtis mind nagu sellisele poliitilisele alale, ütleme hariduse prognoosimise, matemaatilised mudelid ja ja põhiline kirjandusele inglise keeles ja Ameerika mudelid ja ja nii et nüüd ma võiksin sellega teenida küll ja võiksin pidada loenguid ja ja, ja uurida seda kõike ja aga elu läks kuidagi nemad jätma, kui jõudsin sinna teadvuse piirile oma meelest, et kus nüüd oleks tulnud jätkata teadlasena või või siis valida tähendab laste kasvatamine või kirjandus või teadus, et siis ma pidin selle töö katkestama ja, ja nüüd ma ei mäleta, ei mudelist ega majandusest midagi enam. Kui sul on, mina ei suuda kiiresti lugeda, see on muidugi häda, ma loen väga-väga aeglaselt ja siis ühte ja samat asja pidevalt üle. Näiteks mind huvitaks natuke sinu raamaturiiulit, ninad, õpidajaid on sul nii, ma kardan oma, mõni avapiibel, nii kui ma nüüd ütlen, et siis ma ütlen valesti ja pärast mõtlen, et näe, mul ei tulnud see meelde ja ma ütlesin täiesti vale asja. Üks Ma kindlasti sageli loen, on piibel ise. Aga muidugi ma ei ole iialgi lugenud teda järjesti läbi ikka siit ja sealt, aga kui ma teda loen, siis mulle tundub ta nüüd aastatega üha väär duslikumaks minevat ja ta on nagu algus ja ots, selles mõttes, et et temas on ka vist peaaegu kõik kirjanduslikus süžeed sees ja tasa, nii imeväärseid, neid, selliseid, kuidas öelda psühholoogilisi liine või kuidas seda nende ilusasti öelda või et see on täiesti hämmastav. No kui kirjan tuslikult need vaadata seda või kirjanduse seisukohalt seda piiblit, siis mind hämmastab Taavet, see lugu ikka Taaveti suhe Absalomiga ja ja siis Taaveti suhe patseb aga, ja selle peale nagu tänapäeva moodsas kirjanduseski ei tuleks hästi. Et kuidas võib inimene mõtelda ja tegutseda? No teine asi on muidugi uus testament, seda võib lugeda lõpmatuseni jälle teisest seisukohast ja teine asi on mõistatada piibli lauseid Ja ja imestada, et kuidas ütleme, 10 aastat tagasi sa ei osanud üldse läheneda sellele või teisele lausele sellelt seisukohalt, nagu nagu nüüd. Aga muidugi on piiblit hea lugeda vist sellel inimesel, kes on nagu mina ütleme, lapsest saadik usust puutumatu olnud tähendab, et kellel ei ole mingisuguseid niisugusi, eelarvamusi kristluse suhtes ega tähendab mul on ju muidugi perekonnas on nii. Ema isa oli küll kester kooliõpetaja ja ja minu isa tahtis saada preestriks, aga ta ei saanud selleks õppida, siis tal ei olnud muusikalist kuulmist ja see muidugi võib-olla oli üks asi, mis ta elu määras mitte temale soovid suunas just. Nii et mingisugune selline usuline suundumus on, aga, aga ma isa ja ema olid väga liberaalsed selles laste kasvatamises, tähendab vaimses mõttes, muidu nad oli ema väga range, aga aga niisuguseid mingeid uskumusi mulle kunagi pealesurutud tegelikult piibli juurde ma jõudsin väga pika teega või ringiga, kuidas öelda. Sest et minu jaoks oli oma võõrkeele õieti ei valda ja, ja minu jaoks oli üheks väga suureks sündmuseks, kui ilmus Mälli tõlkes pagavad kiita, nii et ma õieti nagu piibli või uue testamendi juurde jõudsin, jõudsin sellest, kuigi muidugi lapsepõlves mulle meeldis vaadata suure piibli illustratsioone, aga no need jäid illustratsioonidega ainult. Ja siis mulle on meeldinud lugeda need seda, mida Mäll on vahendanud, ütleme seal pronksnaeratuse taga ilmust, eemand, suutra, seda meeldib mulle siiani lugeda ja siis mulle on väga meeldinud millegipärast lugeda just selliseid ütleme, mis mul on väga harva kätte juhtunud vanu, Hiina lugusid. Ükskord ütleme kuskil, kui see kolme valitsus ilmus, see oli pikk ja seda ei jõudnud lugeda, aga siis ma jäin ükskord palavik kui ja siis ma hakkasin seda lugema suure rõõmuga. Ja, ja siis seal on selle vene keeles ma olen ühteteist lugenud. No ma ei või seda öelda, ma võin nii valesti hääldada, seda vene keelest häälduks umbes k. Tšjom ei sapiskis Kelly. See mulle avaldas suurt muljet muidugi, Rein raud, nüüd naeraks, kuidas ta kuuleks. Kuidas ma hääldan, ei tea, kas, aga no sisu on muidugi teine asi. Sattusin lugema kõrvuti Hagavad Kitat ja uut testamenti uuest testamendist just mäejutlust. Ja siis mind üllatas, kui lähedased nad on ja siis kuidagi nii, et need noh, need eksisteerivad mos kõrvuti või mitte kõrvuti, vaid ühendatuna rohkem ja niisamuti hiljem ma sain inglise keeles siis lugeda seda Tiibeti surmaraamatut ja neis on nii palju sarnast, kui võtta see igasugused välised, need inimlikud töötlused sealt maha. Siis on nad ikkagi väga lähedased. Jutte õunast valguses ja varjus, aga aga tähendab, sellest on kirjutatud ja sa väidad, et ei ole seda kirjutatud või leitud midagi, mida sina ise oled arvanud, et nii jäigi. Nojaa, aga ma ei pane seda teistele pahaks, võib, ma mõtlesin, et see nojah, et võib-olla ma olen üle varjanud. Sest minu jaoks on see nagu, kui ma rääkisin sellest, ütleme ma hakkasin lugema, koos tagavad, kiita ja siis uue testamendi mäejutlust, et siis mul nagu noh, mingisugune püüd oli need kaks asja sinna kokku panna ja mingil määral see väljendab minu jaoks seda kristliku armastuse julmust või armastuse paratamatut julmust. Sellepärast et see Maarja, see Maarja on tegelikult seal nagu armastuse sümbol ja kohati see, kuidas ta käitub, siis muutub selle jaanisuhtes õige julmaks või kõik need kuidas ta, ta satub selle iseenesliku abordihaiglasse, sealt võiks küsida, et kui ta oskab, tähendab hõljuda õunapuu kohal, et kuivõrd siis see abort oli iseeneslik, eks ju, ja et kuivõrd tegelikult konstrueerib seda teise inimese saatust ja, ja mida tähendab see, kui, kui jaan hakkab surema ja tema käega viipab ja ütleb, et ma jään sind ootama ja ja noh, see on niisugune kuidagi nagu minu jaoks on ta selle No ma ei oskaks öelda, et ma nüüd teadlikult seda budismi kristlust seal segasin, aga aga minu jaoks on ta nagu sellise üha järgneva taaskehastuma. Elu väljendusraamat. Aga noh, see on sinna tõesti nii ära peidetud Seal on ju ikkagi see võrdlus kava paata mäe häälega sees ja Ma olin muidugi seda mäe häält lugenud ja nii võib see ju olla, tähendab siis võib ju süüdistada ka paljusid, kes on piibliainet käsitlenud plagiaadis. Tähendab, mind hakkas väga huvitama see, kui ma mäe häält lugesin kuidas käituda üks sama vana ja samasuguses ütleme, perekondlikus olukorras ja isegi hingelises olukorras ja mees kui ta oleks eestlane ja saanud niisuguse eesti traditsioonilise kasvatuse. Ja siis tuli välja üks huvitav asi, vaat nendes hiina ja jaapanijuttudes, nii vähe kui ma olen neid lugenud on tihtipeale niimoodi, et see, see jutt ise veereb nagu mingisugune pikalt, pikalt, pikalt ja midagi seal sisu pole. Ja sisu avaldab tihtipeale ainult ühesainsas lauses, et selles on üksainus lause millele kogu see elufilosoofia on ja see kriisi ajal on peale ehitatud. Ja siis selles Kavokaator mäe hääles on üks lause, mis tegelikult Näitab tähendab, et milline on, ütleme selle no ma arvan, kuigi ma jaapanlasi ei tunne ja ka niisugune ütleme idama, millele toetub see idamaa maailmavaade või ja milles me meie euroopalik, see tavapärane või siiani traditsiooniline all on, maailmavaade erineb täiesti. Et seal, kus ta vaatab seda oma minia kuklajoont seal ta mõtleb sealjuures, et kuidas on, kuidas ta täpselt väljendada, kuidas aeg või aastat aastasajad või tuhanded või on seda kuklajoont vorminud selle kallal tööd teinud sellega töötleb ära selle elufilosoofiat, kuidas nemad näevad elu, et seal nendel ei ole nagu mõtlemist või muretsemist selle üle, et kas ma olen igavene või kas ma ka ka on täiesti või et, et noh, et ta võib olla küll oma muredes ja ja seal või tüdinud elust või, aga ta teab, tema elu jätkub järgmises elus ja niimoodi see mingisugune sügavam kindlus on olemas. Aga siis minu, see. Vanamees vanahärra, kuidas öelda, temal temal seda teadmist ei ole ja selle tõttu tema see mõtlemine elust kujuneb hoopis nagu kuidas öelda pastandlikuks, tallale, jaapanlasele. Et kuigi nad pealtnäha saatusel nagu ühed, siis, siis nad mõtlevad täiesti erinevalt ja minu jaoks oli see väga huvitav. Temal on see, see ütleme noh, kuidas öelda mitte elu kaduvuse, Vaidze hinge kaduvuse küsimus on väga tähtis. Et kas uskuda hinge ja sealpoolsust ja. Aga ütle, kas sul mõni niisugune noh lapsepõlvest esimesi tugevaid lugemiselamusi tuleb meelde, kas sul on mõni niisugune? Sõna ma lugesin väga palju muinasjutte ja muidugi kõigepealt kuulasin neid, kui loeti. Üks jutt, mis mul, ma ei saa seda nüüd siin pikalt ümber jutustada ja ma olen selle ära unustanud, see, kui ma hakkaksin rääkima, siis siis kõlaks puterdamisena. Aga see oli mingisugune tol ajal vene muinasjutt toda nime all. Ja võib-olla see oligi vene vene folkloorist pärit, ei tea, sest vene folkloor on ju ka väga sügav. Seal oli juttu ühest kuningapojast, kes läks isaga tülli ja keda siis isa igatpidi väntsutus. Või kes oleks ära surnud mitut moodi ja sellel põhjusel, et ta ei saanud rääkida isale oma unenägu. Ja siis lõpp pes kuidagi väga hästi, sest selle kuningapoja hea iseloom ja õilis iseloom tuli ilmsiks kas lõpus ja siis isa ütles, aga miks sa siis ikka mulle oma unenägu neid ära ei räägi? Kui ta juba pojale mitu korda oli pidanud väga tänulik olema ja siis poeg ütles, et noh, et ma ei saanud seda rääkida, et see oligi mu unenägu, kõik see, mis juhtus. Tähendab, see tundus lapsest saadik, ma olen nüüd siiamaani võib-olla jah selle üle mõistatanud, et see on nagu nagu meie elu on, eks ju. Et ta on meis nähtavasti kõik olemas minevik ja tulevik ja me peame selle läbi elama, aga rääkida ära ei saa, enne kui see kõik möödas. Te kuulsite kirjanik Mari saadi mõtteid. Lindistas Ivar Rootsis vilgutil kirjaniku suvekodus juunist 1992 Mari Tarand.