No tere õhtust, lugupeetud raadiokuulaja saadet vale, ega ei ole õhtu, pragu on päike, paistab aknast sisse ja kell on 11. Mis vahet seal kuulaja jaoks on, selles mõttes, kui sa kuulad nendeks seersant Pepperi albumit siis kuigi seal öeldakse ikka good morning, good morning laulu alguses, ükski plaadi kuulaja ei arva, et see kehastab reaalset kellaaega, et meie saade on täpselt samasugune, täna me teeme seda hommikul eetris õhtul, kordus on püha päeval, 100 aasta pärast, võib-olla mainin, raadioajaloolased kuulavad seda saadet kordustes allalaadimiste eest. Püüavad selle põhjal aru saada, mis elu elati tänapäeva Eestis. Sest võib-olla muud ajastu dokumendid on hävinud. Ainult meie häälte kaudu saab aimu, venelased jäämegi rääkima tõtt, veel kord. Pealegi, mul on sihuke füsioloogiline eripära, et ma valetan, ma hakkan oksele. Ma ei suuda lihtsalt valetada, õde on minu jaoks nii kallis ja sellepärast teemegi 100 aasta pärast inimesed saaks teada, et näiteks täna on siis neljas veebruar kell 11 ja väljast paistab päike 100 aasta pärast võib-olla ei paista päike üldse või paistab hoopis teistel kellaaegadel, et see on nii huvitav 100 aasta pärast inimestel kuulata. Et aastal 2020 kell 11 päeval paistis päike ja selle üle me hakkasime juba vaidlema sinuga, sina ütlesid, et see on ilu sil, mina ütles, et see on väga ohtlik. Sest et päike on kõige kurjema, mis inimesega üldse juhtuda saab, et ta tekitab nahavähki. Ahah, aga ma ütlen, kas 100 aasta pärast meie kuulajatele seda, et, et kui on tõesti neljas veebruaris on tänapäeva mõistes talvekuu, siis täna terve tänase talve jooksul pole olnud maas lund, nii et selles mõttes on olnud tänavad tühjad, lumevõistlused või suusavõistlus on jäänud ära seda memme ise teha. See on probleem, täidis täheke kuulutas välja lumememmede tegemise võistluse. Ja see on täiesti omadega nagu noh, ma ei tea, tuleb ühtegi lume. Kas kas, kas, kas Priit Pullerits on juba sel teemal kolumni kirjutanud, et mis saab, kui lumi ootamatult maha tuleb, aga pole saanud, harjuta lumememme tegemise? Pullerits, ma arvan, organismile mõjus siis, ma arvan, tänast ilma vaatab suure huviga, sellepärast et ilm läheks nüüd üle hulga aja miinusesse, et täna oli vist miinus üks, nii et see põhimõtteliselt võimaldab Otepääl näiteks lumekahurid tööle panna ja siis Tartu suusamaraton, kus mehed saavad mõõtu võtta ja selgub, kes on õige mees ja kes on lödipüksvõistlus. Äkki saab siiski riski toimuda? Juhendan, et sina suhtud sellesse nii ükskõikselt, ise Vana-Otepääl oled. Et kui ma oleks sinu asemel ja mul oleks Otepääl kinnisvara, sinul on minu teada ma üüriks seda välja suusatajat 500 eurot ööpäeva ja võib-olla isegi 600. Vaata Andruseks, inimeste inimeste elud, olud ja need rahalised vajadused ja põhimõtteliselt on ka erinevad, et mul ei ole seda üüriraha tarvis. Et mulle meeldib omada kinnisvara, kuhu ma võin igal ajal minna, ükski üüriline algenda jalus ei ole tekki, puuküürniku probleemi, GG kakerdab ringi, et see on minu kodu, ma sisenen, mina teen, mis seal tahab, ma ei peaüürnikega jagelema, millal mulle raha ära võimalik Otepääl leida mingit elamist, väikse raha linde ei huvita mingisugune väikse raha eest, Erave, mul on oma koduma eraldi seal ja ma ma väga hindan, Andrus, sinu mõtteid. Aga ma saan aru, et noh, et täpselt nii nagu pensioni reformi arutelu on toonud välja inimeste erinevad vajadused ja võimekused. Ma väga hindan sinu nagu soovi kaasa mõelda ja mind aidata, aga Andrus, ma ei vaja abi selles mõttes, et ma vajan sinu abi näiteks selles, et võtame ilusa vaba hommiku ütleme töö tegemise lähme välja, naudime päeva, naudime päikest, võtame, miks me ei osta näiteks ilusat, ilusat maitsvat punast veini ja ei lähe seda sinna maletajate parki jooma. Praegu silmamaletajad Punase veini joomine puhas kulusabad veinist maksma, aga raadios toob sisse rahabraga Andrius, finasin, käin, mina käin sinu pärast. Sinuga koosseis mulle meeldinud nii kohutava ja sa oled natuke pandakaru moodi, see on tõsi ja see oli nunnu. Mulle meeldib, kuidas sa, kuidas sa räägid ja mulle meeldib ka see, et kui sa näiteks valetad, mida juhtub, siis sa hakkad oksele ja see on nii põnev. Ma vaatan sind huviga, vaatan sind suure kaasaelamisega, sa oled nii armas minu jaoks, aga ma arvan, et meil ei ole küsimus rahas. Ma võin selle veini ise aasta me ei pea siin seda saadet tegema. Naudime päeva, räägime näiteks kirjandusest, maid, räägime näiteks sellest, et tohutu teemade ring muide, avaneb praegu minu pilgule täna õhtul ju esilinastunud jälle, onju, eks ole päevakorras, Oskar Lutsu looming, Oskar Lutsu tegelased täna õhtul. Ja kusjuures sellest tuleks rääkida, esilinastub ju film Talve sellest filmist me kindlasti räägime ka, kui me seda näinud oleme, aga mul oli vahepeal väga põnev põnev kogemus. Nimelt üle paljude paljude aastate, noh, kui sa teed Eesti telekanalid lahti, siis jääb ju mulje, et kuskilt ikka alati kevade film tuleb, onju. Aga ma pole seda palju-palju aastaid algusest lõpuni vaadanud ja nüüd ma eelmise nelja peale vahetasin, kui suurepärane film, see on kui põnev film, see on kaasahaarav film, mis on, tekitas väga palju küsimusi. No ma võin neile kõigile vastata, et mina olen tunnustatud lutsuspetsialist, ma tean kas just tunnustada, aga noh, enda meelest olles palju lugenud ja uurinud ja ma tean, et sul on mitut klaustikud pastakaga täis kirjutatud oma mõtteid, mis ma tahan teid ja on nii nagu Mihkel Mutt. Ta on andnud välja mõtet Tammsaarest, et mul hakkab vaikselt kui kõrvalmõtteid Lutsus. Hästi armas, mulle nii meeldib see, kui see raamat, hajamõtteid. Kui sa nüüd selle valmis saad, siis ma kutsun, kutsun mind endale appi siis maitsen seda raamatut, et esitada ja natuke on kontrolli alt väljumas, et praegu ta mingi 1500 lehekülge, aga mõlemat tuleb aina juurde, mis siis, et siis tuleb mitmeköitelise välja anda. Et vähemalt selline noh, neli köidet. Ma arvan, mõtteid lutsud, minu arust on väga normaalne see, mul on muid mõtteid seal vahel ja põhiline sinna vahele. Üks mõte viib teiseni. Et ei, ei selles mõttes Andrus ära muretsenud paberit, lugejaid jätkub lugedes tabelite trahvi ja trükimaterjali jätkub aga kuule huvitav, huvitav film, huvitav aspekt oli selles filmis hakkasin mõtlema, kuidas sa läheduka, raamatused, miks ikkagi siis, kui me kohtume Arnoga, eks ole, Hanno läheb kooli, suudad sa mind ikka kiiresti, Arno läks koolitunnid olid juba alanud, õige. Et ma juhin ka rääkida natuke aeglasemalt, ma saan aru. Puristada lausa räägi nagu Mihkel raud. Et kui me kohtume Arnoga esimest korda, et ta on selline pisut kohmetu, enesesse süüviv inno introvertne maha laps, noh nagu paljud teised kevadeegi tegelased, Toots on ainuke niuke vahemereline natuur selles, selles kambas, aga ma ei taha rääkida Tootsist, mind hakkas huvitama Arnold Arno lugu selles asjas, et Arno puhul tal on küll erinevaid nagu oskusi ja talent hakkab musikaalsust selles filmis ja raamatus tegelikult nagu ei tähenda, et täiesti ootamatult millegipärast kingib õpetaja Laurdele viiuli, tekib küsimus, miks, miks see teine küsimus, see ei ole mingi vastutus. Tal ei ole muud kinkide ja kingitustega on sageli nii, ma mäletan ise jõulude ajal tihtipeale noh, et midagi kinkima inimestele ja noh, miks mitte viiul siis kui on odavalt saada kuskil poes viiul, eks ole. Mis sa, Laura Andrus Al-raamat katsulise raamat katsu jälgida selle küsimuse mõttekäiku, mis ta kingib Arnole viiulate. Asi on ka selles, et õpetaja Laur on ju ise õpetaja, et me näeme seal episoodi, kus ta õpetab lapsed laulavad väga ilusasti koolis, kui mina alles veel noor olin, sinna vahele mängib õpetaja Laur viiulit, mis tähendab seda, et viiulinutel mitte selline hobielement, vaid see oli tema töövahend ja ja kui ta nüüd kingib oma töövahend viiuli ära ole, siis kuidas õpetaja Laur edaspidi oma seda lastekoori viiuliga saadab, kui viiulit ei ole, sest tähendab kusjuures Arno puhul jääb täiesti segaseks, miks talle anti viiulisest musikaalsus, tema puhul ei avaldu ja hiljem filmi lõpus tullakse selle ostsin pingsalt, et kas viiul hakkab kuidagi Arno käes elama, kas ma näen Arnold võtmas riiulit mängimas? Kas see tähendab midagi? Ei midagi sellist, sellega ei olnud muusikategi, ainult imelik, selle kandle juurde tuleme tagasi, kannel on ka väga põnev, samuti keelpill teisest rühmast kui viiul ja filmi lõpus tullakse sellele viiulile korraks tagasi. Õpetaja Laur ütleb natuke meeleheitliku pilguga. Arnold otsa vaadata, ärases viiulit urusta ja Arno jällegi jätab vastuse nii-öelda õhku, ta ei vasta sellele küsimusele. Ma saan aru. Talle kingiti viiul terve filmi vältel Arno viiulit kättegi. Õpetaja Laur ootas, et muidugi bootiliselt järsku Arno, aitab teda seda koorilaulusaate viiuliga või mis nagu muti mister, miks kingiti Arnole viiul, miks just Arnole, miks töövahend? Miks sarnasele viiulit ei kasutanud? Esiteks, kas sa oled kindel, et õpetaja Laur kinkis enda viiuli viiele mitu olla isegi nii vaeses maanurgas nagu paunvere või seal viiuleid mitu olla, aga hiljem lauri viiuliga näinud? No tal ei olnud enam võimalik mängida viiulit, nagu õieti ütled koolidele imelik kandlega, eks ole, ei täitnud õpetaja Lauri revolutsiooni nimel. Mitte vabal ajal, aga seal õpetaja Lauril lihtsalt ei olnud enam võimalik viiulit mängimas. Kannel, kogu aeg lõugas. Saad aru, kannel lõugas, et see on umbes nii, nagu sa oled rannas näiteks huulatusena kuulab kõrvaklappidest, ma ei tea, mida sa kuulad oma lemmikut Marju Länikule ja siis sõidab sinu kõrval üks auto, kus venelased teevad autoukse lahti sealt õlgi jumakas. Kas samamoodi oli õpetaja Laurama viiuliga, ta lihtsalt ei pääsenud enam löögile, sest pärast jõule just nimelt jõulude ajal see viiuli kinkimine toimub pärast jõule saabusid imelik ja Kuslap. Imelik mängis kannelt, Kuslap tantsisid. No kas nüüd? Paunvere muutus väga-väga otsustavalt pärast jõule, et see oli hoopis teine kool pärast seda seal tantsiti ja Kareldi ja see rahu ja vaikus oli täiesti kadunud. Aga nüüd hakkan mõtlema, see viiul, noh, Narna unustanud seda, ta ei unustanud seda, et nüüd kui me meenutame filmi suvi ja hiljem sügist sügist ja nüüd noh, ma ei tea, kuidas meil siis talve talve talvest see probleem riiulimotiiv hakkas mind kohutavalt painimaid suves viiulit Arno samuti kätte võtma ja siis ei tule siis ei olegi suve sarno korra tuleb, ta ei jõua midagi seal mängida, tähendab, lõhex tuleb Tootsi pulma. Tootsi pulmas oleks justanud väga sobiv hetk, kus Arno oleks võtnud võinud võinud võtta viiuli mingi tehe viiulipala paarile, aga ta ei teinud sarna teistmoodi pillimees, tema ei mängisid tantsulugusid, tema mängib niisugust. Vaata nagu Sherlock Holmes. Sherlock Holmesi klaveri käeksutas ja siis ta mõtlesime samamoodi, videoarv ütles, et mind ikka kvaliteetse on käinud, häirib see, et anti täiesti mõtet tulidel. Kui sa mõtled tänaval hästi, mingi chip sipsunud kitarr, hästi kallis, nakkab kümneid tuhandeid eurosid ja näiteks ma kingin selle sulle. Testin mõtet inimesi, kes ei oska kitarri mängida, lihtsalt sa meeldid. Mulle, on jõuluaeg munudki arbida mängija ega ei ole, see oleks ilus, Mart, ta ei tee seda. Ma tean, et sa ei oska mängida, sa ei hakka väljuma parimat koera närida kitarrijuhet ja kogu lugu. Viiuliga saab igast asjadega, ei pea mängima viiul, kui sa, kui sa nüüd oled viiulit näinud, kunagi näinud, ma olen seda mängimale mäng. Okei, viiul on selline, ta on nagu väike, ei ole vaja. Kuule, ma tean, väike naisterahvas, Arno võis näiteks talle panna seelik selga kleidi ta mängisid aga nagu kanniga. Et et samamoodi nagu kastanimunadest saab teha lehmi, hobuseid, viiuliga saab igast asju teha, et sa saatada tähendab sa saata panna nukuvankrisse ja siis sõitudega mööda paunu ret ringi enda ees, lükates talle köie ümber selle kaela ja vedada enda järel nagu koerakutsikat. Suusatada, eita nagu vasarat, masendab vanetele köie ümber keerutatud pea kohal ja nagu kas Mati siis viskab televiiuli lenn, viuu igast asju teha ei tule mängimas värbamisikkagi ei tule selle mõtteid Lutsust raamatu avamisele. Ja siis saab võtta neli köidet. Viiuli saab võtta, lüüa kellelegi pähe, ei sa nagu nokkmüts sellel inimesel peas ilus nagu Donald Trumpi müts, tal nagu jah ja sinna kirjutatud tee meik, paunvere, greid, ken, riiuli peale kirjutatud viiuliga Arno võis palju asja ette võtta. Ja, ja noh, see vängimine seal on ainult üks võimalus igal juhul praegu viiul, viiuldaja teeme raamatus, ma tuletan meelde, on kuidas selle välja saab lülitada. Raamatus on niisugune episood, kus arrodab viiuli koju ja selle peale on seal kohe mängimas sulane, lible, kes, kes kahe kisuvad seda tiivad ja teevad linde plönni, sellega tehti seal kodus palju palju nalja. No vot, see on see viiuli näide, teda kahjuks selle filmis sees omaette filmi teha, see on kahjuse viiuli saatuses hästi kurb selles mõttes, et Dali hellade seades musikaalsed kätes anti siis nii-öelda maakate kätte, kes ei osanud sellega midagi tarka küsitlusele õpetaja Lauril oli kõrini, sest viiuliste ei tohtinud köster ta lihtsalt kutse veel mängid raisk seda viiulit siin ma tahan öösel magada. Tapansar no igal juhul me jätkame ka oma saadeti muusikaga, aga, aga ega me oleme terve veebruarikuu Meil on selles mõttes hooletult tutvustame ordeni saanud eesti muusikute loomingut, keda siis tänavu president autasustas ja tohutu rõõm on juhatada sisse minu kallis kaaslinlane ja hea mõtleks ütleks Jaan Krossi kombel kaasteeline, lausa. Marju Länik. Lehma. No sellest kevade filmis, kui jätkata neil filmi muljete jagamisi, mis tõesti on hästi eredad on ju ka veel selline, tõesti, me rääkisime siin viiulist, aga tuleb ka rääkida nüüd kandlast on selline suur kultuuriline konflikt, eks ole, sisse programmeeritud ühest küljest selline noh, euroop ka kõrgkultuuri Euroopa muusikalise kultuuri sümbol, nagu seda on viiul hästi kultiveeritud, peen, peene hingeeluga tundlik Pill. Missis rändas Arno kätte, kes siis peaks olema selles filmis ka nii-öelda nagu inimviiul, eks ole, õrnade hingekeeltega maapoiss siis kes kes pälvis ja kelle tähelepanu pälvis teele seni film armastusest noorest armastusest, eks ole. Ja siis ootamatult nagu just nimelt nagu välk lõi sinna paunverre sisse selline massikultuur või rahvalik, selline süldi süldimuusikakultuur kandle näol, mis on eesti rahvapill talongi, oma juured, ka tema on pärit antiik-Kreekast loomulikult tema kauge sugulane, võib-olla lüüraga Eestis vetistel sellise veidra veidra vormi nagu mingi naelakast võileivakarp, kuhu laudalaud või söögilaud kooli puuritud auke tõmmatud peale keeled ja siis seal mängitakse, vabandust, kas auk kanda sees on selleks, et sinna saab panna viinaklaasi näiteks mängimise ajal ja siis sealt rüübata näiteks. Et see auk on, auk on, ühesõnaga seal on äärmiselt suur kontrastide konflikte teele. Kes siis peaks olema selline nii-öelda rahvuse kestmise sümbol, ta nii eesti tüdruk, eesti naine, eks ole, tulevane eesti ema. Ja siis on otsustav valik nii-öelda euroopaliku kultuuri esindaja ehk Arno vahel, kellel viiul, mida ta küll ei mängi, seda mängivad tegelikult sulab ja kellamees. Aga vähemalt ta sümboliseerib seda. Arno on ka, ütleme selles filmis ainuke tegelane, kellest saab keegi selles mõttes, et ta lahkub kodukohast, läheb linna, õpib ja ta saab kellekski teised jäävad ju maarjaselliseks nimetuks haljas Ma ei ole päris nii koosnev Venemaale, temast saab mõisavalitseja pärast tagasi Eestis ja ikka sellesama põllu peal, kus ka pärast Eestis tagasi ta istub seal Tartus koos, kolivad lestaärimees Kippeli. Aga ta on omapärane poissmeeste haritlane ja tema kolleegid minevat maale saavad talul tublideks tarupoisteks ja siis teele, kellel on siis vahevalik haritlased. Ja, ja siis nii-öelda tõsise maamehe vahel. Kuigi, mis tõsine maamees, imelik on tegelikult imelik, on ju üks väga imelik nähtus ka sellises maaelus. Et ta peaks olema just nagu põllumees, aga ta ei ole seda temast tööd deebe. Kuslap Kuslap-ide põllu töötamast Kuslap õpib, õpib, no aga kui tasub suureks, tahab kindlasti ka põllutööd. Vani imelikust saab hiljem mölder Mölder ja et kuidas sina, raamat, too hajamõtteid Oskar Lutsu loomingust või täpsemalt kevadest kuueköitelise teose autor, kuidas sa nüüd seda dilemmat või vastuolu kommenteerida? Ma kommenteerin seda niimoodi, et et eile on üldse nagu selline rändkarikas, mis käib läbi kõikide paunvere poiste käest, põhimõtteliselt ta alustab Arnuga siis vahepeal on imelik, siis suves korraks rätsep, Meister kiire vanem poeg, Jorhaadnel kiir üritab Teelet kosida lõbusa teele koisi pise Tootsi, et ainuke selline prominentsem paunvere koolipoiss ja mitte Jaan Tõnisson, ma tahtsin öelda, vaid nimetu Tõnisson, eesnimeta Tõnisson, kes eelistab Teelele liha lihtsalt liha. Et talle meeldiks niisugune naine, kes oleksid tapetud, nülitud ja lauaga teda sööks ja nii et rastilguks, aga noh, teele on esialgu veel nagu nülgimata ja ta liiga kondine ka Tõnissoni jaoks. Need Tõnisson lihtsalt ei pööragi mingit tähelepanu talle, ta elab oma seal koos sigadega kuskil, kus Toots aeg-ajalt avatavas käid, mingit salaraha, hoiata püksist ära ja ta püksis noh, nagu Pullerits ajalehte ja püksis selleks et suusatamisel oleks, oleks varem põhisusele, on mingid muud põhjused, miks raha püksis on. Et ja Tõnisson jah, teistest ei huvitu. Mul on muidugi need marginaalsemad mingisugused lestad ja nendel ei olegi mingit sõnaõigusse. Et aga kui pillidest rääkida, siis jah, lisaks viiulile ja kandlana muidu veel kolmas pill on kirikukell, mille kellamees lible lööb, et tema on ka omamoodi muusikamees, tema käib tornis ja kolistab aeg-ajalt nagu taoks, vana pada. Öeldakse seda, kellele lubatakse karnal lüüa. Need Arnold on väga mitmete pillidega seal, seosetu mängib natuke viiulit. Hiljem hiljem ta ikkagi mängib viiulit. Suves on seda kirjeldatud või vähemalt ei ole kirjeldatud, aga tal viiul, ta ei unusta seda endale alles kogu aeg. Õpetaja Lauri needus inimestele peale antud õpetajale rammu surnud, aga viiul. Harna juures tuletab õpetaja Lauri veel. Et jah, mis see küsimus nüüd oligi, ma ei mäletagi täpselt. Jutt oli huvitav, olid, need olid minu mõtted, need ilmuvad teise köite lehekülg 167. Ma arvan, et need lehekülgede arv võib ka veel muutuda, sest veel kord ma ütlen seda, et, et kui sa nüüd juurde tulla, aga vaevalt ma nüüd vahele Ta on kirjutanud enne ei vaja üle lugeda, neid parandada. Ei no mina arvan ka, ma lasen nagu torust tuleb spontaansuse poolt, et täpselt, et selles mõttes meeldivam minna kaasa sellise vabalt lendava mõttega mõte, et tuleb aina juurde ja juurde. Et kui ma aga filmi ära vaata, siis ma arvan, tuleb väga palju, väga palju mõtteid juurde. Jah, ma arvan, et talvest me räägime kindlasti ka, sest see on, oleme ära näinud, mida me saame praegu juba oled seda ja, ja me saame, me rea ei ole lugenud. Me tulemegi talve juurde kohe kui me oleme, kuulad ära, see on kusjuures tänavu näiteks tähendab tänavune eriti nagu tore ka näiteks veebruarikuu selles mõttes, et tulemas on presidendi vastuvõtt ja jagatakse varsti orderi ära, on jäämas tarduma. Ta on väga hästi, on see kõik ja mina kui Otepää küsida, miks ma suhtun sellesse Otepää talveteemasse nii selleks et jah, ei, muidugi, mul on hea meel, kui Otepääl toimuvad suusavõistlused ja inimesed saavad ennast seal suusaradadel pingutada ja siis Otepää see on küll oluline Otepää poodnikud, kõrtsmiku totellibidujad, sa pidajad saavad kõikidelt Eesti Pulleritsu delt, kes sinna kohale tulevad, lootuses saada kuldmedal. Või vähemalt mingisugune lootus võib öelda seda, et Pärnus jäi nüüd Weekend Käärasel suvel ja elab edasi, solin jääbki Otepää alles ja, ja ega siis paindlikuma mõtteviisiga inimesed on aru saanud sellest, et tänavune talv sobib väga hästi kanalist, ratt oleks sobinud rattavõistluste korraldamiseks, nii et noh et võistlus on võistlus, kas suuskadel või kas teil on ükskõik, et jah, ma elan kindlasti kaasa Otepää poodnik nende soovile saada raha turistide kätt, aga ma arvan, et see raha saadakse kätte. Aga minu meelest Sa lähed Otepääl ja seal ei kakelda ringi need turistid, vaid just nimelt valitseb kord rahu, vaikus ja kõlab Marju Läniku laul. Jah, nüüd me jõuamegi talveraamatu juurde albumi juurde, filmi juurde jõuame läbi raamatutest, film pole veel näinud filmist me saame rääkida järgmisel nädalal kui me oleme nüüd täna esinenud linateos, äraline ootused, minul on küll suured, sest, et noh, ütleme nii, et Eesti film on saanud Eesti kino saanud lõpuks sellise, nii nagu Vivaldil on tsükkel, Aastaajad, nii on saanud eesti kino nüüd esimese siis sellise oma aastaaegade tsükli lõpuni välja ja et mis puudutab nüüd talvenimelist raamatut, millel ma aru saada on ja väga põhjendatult ei ole erilist seost filmiga. Ja põhjendatud ei saa seda seost olla, sest et see talve oli tähendab talve on talvelugu, oli väga iseäralik, see ilmus välja pärast sõda mingisuguse biblio fiili Arnold Karu paberite hulgast ka pärast Lutsu surma pärast Lutsu surma. Ta oli kirjandusmuuseumi arhiivis, tema autorsus on äärmiselt vähetõenäoline, et Lutsul sellega mingit pistmist on. Tõenäoliselt võis olla selle kirjutanud karu, kes on lihtsalt niivõrd suur lutsu fänn, kellel on lihtsalt niivõrd kohutavalt mõte, meeldis täpselt nii, nagu kujutame ette, Andrus, ütleme näiteks, et et sa oled nisu, šveiki fänne, sind häirib, šveik jääb pooleli selle koha pealt, kus minnakse rindel, et sa lihtsalt ei saa pidama ja istud maha, kirjutanud säiliski ühte meest, kes kirjutaski šveikile järje ja ja tegelikult on ju noh, luts on lutseni sihuke autor, kes on tõesti inspireerinud hästi paljusid kirjanikke toomas, kalja, kirjutanud terve raamatu, kuidas erinevad kirjanikud Lutsu kombel kirjutas. Ja selles mõttes ma täitsa saan sellest karust aru, et tal võis kihvatada küll, et kuidas siis nüüd nii et võiks ikka edasi kirjutada ja tegelikult on olemas näiteks ka selline näidend nagu Madis Kõivu tali mis viib ka nagu selle paunvere epopöa puu, nii et ka seal on tegemist saksa ja õigemini Nõukogude ajaga, Kustist, kui ma õieti mäletan, Toots on arreteeritud ja kas umbes kiir kuulab seda üle või midagi sellist, et asi on jõudnud kuskile 49.-sse aastasse ja see on selline väga traagiline näidend, tegelikult Dali, et see on täitsa olemas Madis Kõivu ja seda on ka Eestis lavastatud, et ma ise seda näinud teatris ei ole, aga ma olen seda kunagi ammu lugenud seda käsikirja, nii et see on inspireerinud paljusid ja kuna, kuna tõesti siukest krestomaatilised Lutsu enda varianti ei ole, siis ega see filmi tali, mida me nüüd näeme, ega see ei pruugi ka lõplik olla, et keegi, keegi võib küll kolmandat Dali hoopis oma oma oma variandi sellest, mis, mis siis saab nendest inimestest, sest et tegelikult ju isegi tale tali lisaks teha, teha järjetalis. Ma saan aru nüüd noh, kiir ja teeme selle 60 seda ka, aga on olemas ju suurepärane raamat, saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja miks mitte kirjutada niisugune, kus on 100 aastased juba juba koos. No igal juhul see kahtlase sae saatusega kahtlase taustaga talve, mis ilmus jah, karupaberite hulgast välja, see ilmus trükitrükisilmuste kusagil 90.-te aastate Ilmamaa väljaandel. Ja sellega kaasnes palju elavat arutelu, raamat Ta on ühest küljest on ta äärmiselt igav. Ta on kohutavas vaimuvaene selle seda lugeda, kohutav piin, ma lugesin seda lihtsalt puht huvipärast, mulle luts väga meeldib ja mis on muidugi selge tõestus, et seal autor ei ole just et kuigi Lutsu võimed käisid ka ju alla ja, ja seal sellega üks argument, miks, miks ka öeldi, et miks ei saa luts olla grafoloogiline ekspertiis niikuinii stiilil, ekspertiis ka niikuinii, kuigi noh, seal oli milised lutsulik noh, selliseid nagu aspekte oli, aga luts on suhteliselt parodeerida kergesti parodeerida. Et tema stiil on äratuntav, seda on võimalik omandada. Ja eks, eks, eks noh, ütleme puhttehniliselt öeldi ka seda ja vastab see ka tõele, et pärast sõda oli luts ikkagi juba niivõrd vana ja väsinud ja noh, alkoholiprobleemidega ummikus, et ta lihtsalt ei oleks olnud võimeline kirjutama nii pikka teksti nagu talve, seda on minna raamatu juurde, siis, siis siiski on ta täiesti omal kombel täiesti pöörane fantaasia ja ta võiks täiesti vabalt kuuluda Eesti näiteks ulmekirjanduse hulka. Sest tema lähtealus või see raam, kuhu see lugu on pandud, on täiesti sõge, see toimub nimelt talvetegevus toimub paunveres pärast sõda, see on siis umbes aasta 47 või 48 enne küüditamist kindlasti. Sõda mainis, et sõda on läbi, seda mainitakse. Ja samas on tõesti nagu hullumeelne see maastik kus tegelikult oleks umbes selline Eesti, nagu ta oleks olnud pärast seda, kui Vene väed oleksid välja läinud selle mainite poole sõnagagi venelastega kommunistide kohalolekut, seal on võimustel üldse too mingis keskvõimus sellataks oma paunvere, elu, tehakse oma asju, samas toimub niisugune elektripanek, kuhugi elektrit ei panele mingid kommunistidega, mingid lambikesed, vaid mingid külamehed, organiseeritud tiimi, seal on mingisugune ühistöövärk seal hästi, palju pööratakse tähelepanu paunvere elektrifitseerimisele siis mingitele karjatööde korraldamisele, seal ei ole kolhoosidest seal sõnagi, mitte mingit nagu kolhoseerimistega seda värki ei ole mingi hoopis nagu paralleelreaalsus Eestis, mis oleks võinud olla näiteks siis, kui me Jalta konverentsil oleks otsustatud ja Stalini oleks seda otsust täitnud, et viiakse väed välja pärast sõda, et jääb selline noh, ütleme nagu rahvademokraatlik Eesti, eks ole. Et on tõesti nagu kummaline kummaline pilk sellele Eestile, mida ei olnud, aga mis oleks talle rahva demokraatlike Eestis on sihuke vaba paunvereülejäänud, Eesti on langenud, see tuletab mulle meelde Asterix ja Obelix koomiksit, kus alguses öeldakse kogu Prantsusmaa, kogu Gallia on langenud Seederi vägede kätega. Üks vapper küla paneb vastu kõlane, sest seal osatakse valmistada võlujooki, mis muudab kõik kallijalased ülitugevaks. Et väga vabalt võis olla ka ka see üks külapaunvere ja seal ei ole võlujook, aga seal on Toots, kellel on tuleda, ongi ahjuroop, linn lihtsalt Stalini väed ei julge tulla, kuna seal esiteks valitseb Tootsu ahjuroobiga teiseks kohutavalt tugev Tõnisson ja, ja ärme unusta, ka Arnold viiulit mängiv põrgulik diviiseni ta mingisugune seletaks tegelikult jällegi jällegi üks variante seletatakse Asterix Moody koomiksi ja siis neid juhib kastereiksid, manatark, vana akva vetiksise paunveres oleks seda kohtadeks kellamees Kristjan Lible, kes juhib kõiki neid, kes on eriti vana pika habemega kella, et näha oli, et selle teose autor oli hästi kursis, ütleme sellise maaelu noh, argise poolega, põllutööde rütmiga, seal on jube pikad tehnilised kirjeldused, mingit kurat, mingisugune külvamine, kündmine mingi sahaga, samas võib-olla selle karu lehma kuradi pidamise seltsimees karu spetsialiteet oli võib-olla elektromeeleneri agronoomi zootehnik. Kurat, seal on mingisugune lehma ja seakasvatuse mingist, kuna on väga kasulik, võib-olla selles mõttes sulle väga tore, et niisugune linnamees vurle, aga, aga ütleme seal raamatut lugeda seda ühtlasi teada, kuidas lehmi seemendada, kuidas elektrit sisse panna. Et ta on nagu selline noh varjatud kujul populaarteadusel raamat, mida on uskumatu ärakukkumine sellest üldisest statistikast, isegi kui luts oli, ütleme, et kui nagu sügis ja sügisel juba suhteliselt sümboolse sisuga teos. Aga noh, Luts oleks ikkagi nii õudset asja olnud või tähendab armeka luts ei teadnud elektri sissepanekust ega vedamisest torude panekust mitte muhvigi. Seal käin seda gamma, jäält käib lehegi, maaparandus trügib, ma saan aru, et Tammsaare oli kraavide tegemine ja maaparandusteema südamelähedane, et ma pigem usun, et kui Tamsar oleks jätkanud tõde ja õigust, kolhoos oleks jõudnud vargamäele ja oleks hakatud meil ei ole meil melioratsioonitööd, siis Tamsar oleks kirjutab kuidas Andrese ja Pearu kolhoosiliikmetena Sauna Madis K kaevad. Ma usun sele täiesti Lutsul oli kraavi kaevamisest ja kogu sellest põllutööst suva tali apteeker, ka tema oli karnagi lahkunud maanteerajajad oma elu nii-öelda vaimuvallas. Et see oli nii õudne, sa loed seda, seal surevad käed-jalad ära, sul hakkab paha. Aga sa loed seda, tuli igatahes üks episood seal siiski on, kus on taodeldud huumorit? Ma ei tea, kas tähendab ma loodan, et see film erinevatele, ma sain ka aru, et filmitegijad panid selle selle jutu peale, mis sa räägid. Ma loodan, filmis raha, väga palju maaparandus, kuidas elektrit sisse pannakse? Et see võiks alad, Alar tegi niimoodi, et tuleb, siis tulevad Franz Malmsten ja noor noor Saaremaa hakkavad elektrit sisse panema. See oleks väga huvitav ja tegelikult seal toru, kuidas need juhtmed vedada ja kas on nagu kuidas? Vaata, kuidas ma nüüd ütlengi sulle, et kas on kolme või nelja valge seal baasile ja ütlevad, kas saab üldse, kas saab üldse vedada, siis katab elektripliiti panna. Aga saab ainult boileri või sellised asjad, et see oleks, aga see oleks väga põnev film, lihtsalt sellest, oh jumal ja siis vaadata, et mida inimesed saalist hakkavad lahkuma. Aga miks, miks selle nimi talve tegevus toimus talvel nõud, kevadel valmistati, valmistusid põllud üheksa filmi ja talvel on pime, seal pimeduse vastu võideldi. Panekuga üks kohtadel siiski naljakas oli, kui ma nüüd õieti mäletan, siis oli vist niimoodi, et seal kirjeldada jällegi aut autori eripärale, skisofreeniline põhjalikus kõiges detailides ja seal hakati, kellele me seda, kuidas kiil hakkas, oli söönud kapsaid ja vist veel midagi ja siis tema kõht hakkas mürama ja kiir peeretas, aga sellel oli põhjendatud, pühendad jällegi terve lehekülg mitukümmend lehekülge, autor oli võtnud ette kuidas kiir sai kapsaid. Kui see nüüd oligi, võib-olla ma mälu, võib-olla keegi teine igale poole, et see tootega teele. Kuidas ta sai kapsaid, kuidas maos olevat soolhapped ja muud asjad, töötlesid kapsaid, tekkis kõhuga. Kuidas gaasid liikusid soolestikus? Andrus Ma lugesin, Praysoni raamat tuli just praegu ka meelde. Et teataks ikka peatükke sellest, kuidas kapsas läbib inimese oligi see oligi nüüd sellega, millised, muide väga paljud mikroobid töötlevad aastaid ja iga mikroob võtab kapsast midagi endale. Oligi nagu selle humoristliku peatüki peeretasid, oleks kirjutatud Pill Raili, seda kuradi kapsast, menetleti läbi kogu teekonna läbi seedekulgla, seal tekivad metaan, ammoniaak ja muud ka siis oli kirjas ammoniaaki. Ja kui jõuti, siis lõpuks sinnani pluss tekkis nagu sa peeretasid nagu niuke, noh nagu heliakustiline aspekt, siis kirjeldati seda akustikat, kuidas tekkinud plekid, peeritamisel tekkiv heli, mis tooliga see heli oli, et see oli, ühest küljest oli see õudselt tüütu, sest ütleme noh, ütleme anekdoote ei saa ju venitada 50 lehekülje peale, aga samas oli kohutavalt naljakas, sest et mida pikk seda lugesid, seda hullemaks ta läks ja tegelikult on niimoodi, et noh, võiks yldiselt mainida kiir peeretus kriminoloogia edasi, aga ei, autor pühendas sellele pikka põhjalikku. Mäletan kunagi ilmus Salvador Dali essee, peeretab sellega väga üksikasjalikke, aga see tegelikult, mis sa praegu rääkisime, annab jälle kuue mõte üldse kogu selle kevade ja suve läbi, ütleme selle Bill Praysoni stiilis, sest seal saab ju alati ka noh, näiteks kui Arno näiteks tuleb külva, siis saaks kirjeldada, kuidas tema naha mingid retseptorid saadavad signaale ajusse ja üldse, kuidas, kuidas, kuidas Arno Teelet mäega siis ta Teelet ei näe, et see, ta Teelet näeb seal lihtsalt jällegi silma kestardagi kujutasime, sadab ajus mingisuguseid aistinguid, mingi mõju ja mõnu ja kõik tekib ja oh issand, ühesõnaga sellest saaks sellest saaks väga palju ja, ja kuidas erilained kandled jõuavad, Kuslap kõrve, mis Kuslap kõrvades toimub sel ajal ja kuidas, kuidas hüpot hüpotenuus on peas, vasaraga vaevu sees on üks asi. Oh issand, Bill Praysoni, siis sa meenutasid seda, sest ma lugesin seda ka nüüd, olen lugenud. Ja mis mind nagu kõige rohkem paneb rõõmustama, on ikka see, et ma elan 21. sajandil, kus arstiteadus on küllaltki hästi arenenud ja, ja näiteks, kui mul tulevad, kui mul peaksid juhtuma siuksed asjad nagu põiekivid, siis mind ei seod niimoodi kiineba, jalad seotakse kaela taha pannakse lauale lebama, kuus meest hoiavad kinni, üks torkab noa tagumikku, kullake, kurgid kassas. Seda meest mäletasid, kelle kõhus oli auk keda üks doktor leidis enda juures kinni tuulile, tema kõhus toimuvat protsessi. Aeg-ajalt see mees põgenedes traktori võtab mitu kuud kadunud, ilmus välja lõpuks erastasele doktori, ülejäänud 400 üheksakümneaastaseks ja kõhus oleva auguga. Ta abiellus, sai kuus, laste, elas kõrge vanuseni, aga samal ajal oli ta kogu aeg kõhus, olid aukus. Mis see need inimesed olid üldse äärmiselt vastupidavad, kas seal oli mingi naisterahvas, kellel oli rinnavähk ja siis operatsioon seisnes selles, et tal on 17 minutit tangidega rebiti seda rinde küljest ja siis ühtlasi veel mingeid teisi kudesid, kuhu see vähk oli jõudnud. Ja see naine ka paranes, vabanes avaneski vähist ja elas ka veel mitugi. Kas ta sai seda? Igas igas oma kirjastaja, meenutas seda. Ei jätnud niivõrd kustumatu mulje, operatsioon seda hoidsid ka kuus meest hoidsid kinni ja üks mees siis tuliste tangidega talitas seal ees. Ja siis oli veel väga huvitav, üks ka üks arst, kirurg, kelle spetsialiteediga oli teha inimestele lobotoomia. Ta torkas lihtsalt mingi terava kangi jää raieiski jääraiumise, nugade, eakese, õhukese teraga nuga silma, silmamunalt, munakohalt kuidagi ajusse keeras seda seal, sest ega seal näha ei olnud, mida ta teeb, midagi ta nagu kraapis sealt ära. Tegi umbes 10 lõikust päeva tema kõige lobotoomia, Iisraeli president, Roosevelt'i õde, president Roosevelt'i, vaid lausa president John Kennedy ennetada ja see mees tegutses 20. sajandi algul juba teel. Et selliseid asju tehti, noh, 100 aastat tagasi ja vähemgi. See, see meditsiin on ikka arenenud väga-väga kiiresti, õnneks viimastel viimastel aegadel. Ei, ei, see on kindel vedamine, et me elame, ütleme praegu, sest kui me elaks ikkagi 100 aastat tagasi, saaks vett ja vilet, aga aga see oli, jah, vaatame jällegi, ütleme Lutsu maailm on niivõrd suure maagiline, et me alustasime Lutsust. Jõudsime Bill Praysoni raamat inimkeha juurde välja, aga nüüd me jõuame siit sujuva hüppega edasi Marju Läniku juurde tagasi. Kui nüüd tulla tagasi siiski jällegi kevade juurde ja, ja filmi juurde siis üllatav oli selles loos siiski see aspekt, et üritus algab, algas nagu sellest, et, et neid fill, kevade tegelasi, neid näitlejaid ja neid noori, kes tollal kevade tegelasi mängisid. Nüüd on intervjueeritud kõiki, kõik, me teame väga hästi, kes mängis Tõnissoni, kes mängis Tootsi kiirt, Teeleta mind alati üllatab, et seal on. Kui me räägime tüdrukutest selles loos siis ainuke tüdruk, kelle, kes nimeliselt ka Lutsul leidnud tähistamist, on teele, et ülejäänud tüdrukute tande on selline anonüümne mass suur rätikutes enamasti isegi nende nägu ei näidata. Tegelikult veider selles mõttes, et, et et see tuleb ilmselt Lutsust ja tema, tema, tema, tema, tema, tema kujutamisviisist, sest et tüdrukud on koolis kõige tähtsam element üldse. Et, et kui nüüd keegi arvab, et poiste meeli õudselt köidab köster õpetaja, tema viiul või, või kirikumõisa poisid, seal on ka veel omaette teema, miks kirikumõisa poisid, see parv, mis oli hale, mis koosnes mõnest palis, kuidas suutis enda peal kanda siukest trobikond koolipoiss ja see on, ütleme klassikalised sakslased on väga kerge füüsikaline probleem, mille arutamiseni veel võib-olla ei jõua, ma võin sulle öelda, sakslastel on luud on seest tühjad jah, ja nad on väga kerge, selge. Tahtnudki peatselt mind huvitas tüdrukute praktiliselt, miks see niimoodi Luts tegelikult ignoreerib, kardab tüdrukuid, et ainuke testi vaatab mis nii-öelda jõuga nagu mööda ja film on läinud sama teed, et tüdrukud on lihtsalt nagu trobikond, kus nende puhul üldse neist nagu kus nendest midagi nagu oleneb ainult ainult tõesti see hetk, kus kus imelik istub maas ja arutab, küsib, et mida võiks mängida seal poisid pakuvad välja, et mängib polkat või ma ei tea, mis nad seal poisid oma aruga pakuvad ja siis tuleb tüdruk, kui ta on nende koossummas koos nurgas, peavad nõu, teile on kõneisik ja siis valivad välja tee, tuleb, ütleb, et mängi Rein lenderit. Tekkis kohe hulga küsimused, miks Reilendele tüdrukute lemmiklaul sel ajal oli niisiis treileri kohutavalt tüütu ja tantsule väga masendav tants, pausi, tõrju, muusikaliselt õudu, Baile palka või valitsus paIju paremalt ja teised ikkagi küsin, miks on nii? Et kui sa nüüd hakkad mõtteid lutsu teemadel, kas sa mõtled selle üle, miks on kevades tüdrukud nii alakajastatud, sellepärast et kevad on kirjutatud Arno vaatepunktist, aga Arno oli Monogaamne, talle meeldis ainult teele ja natuke Tõnisson ka. Aga ennekõike teele Meelis talle, ülejäänud tüdrukut ei pannud tähele, et ta ei olnud sihuke naistemees täna teele ja homme ma tea, Maiu ja ülehomme Veronika, tal oli kogu aeg ainult teele, tõstad reisida, ei, ei märganud, kui oleks kirjutatud nagu mõne teise. Kusjuures on huvitav, et ka teistele paunvere koolilastele veel sellelt teele tootili meeldis, ainult teelejad, imelikule meeldis teele. Ja teised tüdrukud ei meeldinud kellelegi. Et, et see on, see on mõnevõrra kummaline, aga noh, oli imelik kool. Et vaata, vahel on niimoodi, et sa ise ka kindlasti Nad käisid ju koolis ja on mingeid koolikaaslast, keda sa suudad meenutada ja mingid, keda sa nagu eriti ei mäletagi, kellele hõivas klassise plaanidega ei rääkinudki. Tüdrukud olidki, olidki samamoodi. See tundub mulle usutav, et see tähendus usutav tundub, see tundub mulle nagu naine on, selge see, et ütleme, et kui sa kirjutad romaane Arno vaatepunktist, siis loomulikult sa ei saagi, ajab fookus õudset laiali, kui tarna alguses heitis pilku Salmel ja siis vahepeal meeldis talle meeli ja siis tuuli siin oleks sihuke heidaks pilku kõigile sisse tuleks kirja panna, aga kuna ta oligi Monograamne vaatas ainult Teelet, et siis need ülejäänud tüdrukud oleks nagu oleks nagu natuke teele seisukohast kirjutada, siis ma arvan, tüdrukud pääseks sisse teele, kahtlemata Te tüdrukute kuidagi suhtles enda, käid nendega näiteks naiste vetsus, sellest ei räägita ka. Või tähendab tolle, tol hetkel, kui me räägime hügieeni seisukohast, siis see oli veel see aeg, kus paljudes enamasti majades polnudki, vedas, isegi tualettruume mitte majades, sest kuigi meil või mitte ikka käidi nii-öelda kas aida taga või lauda taga või kusagil ma, ma arvan, et koolis ei, samamoodi talvel ka kindlasti. Anonüümsed tüdrukud teelega käisid pikitamas. Selle kohta on olemas allikad Eesti argielu, et et talvel tegelikult ei käidud õues, vaid pidev. Kui oli talu majapidamine, siis käidi laudas koos ülikooli koolis lauta vist ei olnud, ehkki, ehkki tegelikkus õpetajal, Toomat ajal võisid olla loomadest kõnelda, seal millegist räägitakse viiulist, esimene laul pidas kindlasti õpetaja lauludest kindlasti. Loomaaia oleks võinud Arnold seapõrsa säärasest põrsast Urmas Tõnissonile võrse linkida. Tõnisson selle kohe ära, see poleks mingit, muide, selles kevadega mulle kevade mulle meenus hiljaaegu, kui ma lugesin ühte teist uudist, et kuskil Viljandimaal sündisid kolmikud, kellele pandi nimeks Sämbais siis stail ja veel, Stefan, mis asja. Ühesõnaga sellised kolm väga kummalik nime, oi. Sämbais on tegelane Sõrmuste isandast ehk siis selle jussi ehk Sämmi täisnimi on Sämbais stails ma saan aru, on mingi kuulus laulja, praegu? Vist mingi noor, lisaks stailson kaiks, Agatha Christie, saladuslik juhtum, oli range. Mõtlesin, et inimesele pandi siuksed nimed, lastele pandi siuksed nimed, mulle meenus kohe seene kevadest, kus samuti vana kiirtuli oma lolli jutuga kastide juurde laps ei lähe, lume, ei Kolumbus perekonnanimi ja kirjutas Toomas üks väga vana ja võõras inimene, täpselt sama oleks võinud öelda stails vabandage, perekonnanimi ja sammu, vaid see on üks väga vana ja võõras Sõrmuste isanda nimi, et seda ei panda Eestis lapsele. Aga noh, kahjuks tänapäeval ei ole selliseid selliseid otsustava sõnaga inimesena kooli köster, kes ütleb, ehkki ta sõi parajasti kiire toituda, ei olnud nagu meiegi näiteks meile saadetakse igast asju, aga ega me ei ole erapoolikud, sellepärast et kui on, noh, me kritiseerime, kui vaja, näiteks sina kritiseerida Kalevit, ehkki see meie sõber, et miks ei ole põhjakaru komme ja sa ei lase oma suud sulgeda. Šokolaadiga ja minul on omad etteheited siin mõnedele firmadele ja, ja mina ka ei lase endale pähe istuda sama modellikestele tehkida, sõi kõik ära, mis kiiretel andis ta ikkagi neid nimesid ei pannud. Mida loll rätsepmeister tahtis oma lapsele panna? Ei noh, kevadest on palju, kevadel kevade ongi ta tegelikult terve kosmose. Et siin võiks ju mõelda, kui nüüd näiteks näiteks me räägime sellisest naistis kursusest, naise pilgust, kirjandusele või kuidas kirjandus peegeldab naisnaisnaisi või naisnaiskarakteri kirjandusest, siis loomulikult eks Lutsu teos on ju selles mõttes lombakas tõesti ainult üks teele kogu lugu, tema ümber keerleb kõik nagu emamesilane, kelle ümber keerlevad need isamesilased ja, aga samas ma näiteks arvan, et on selline näiteks selliseid autoreid nagu eia uus või, või, või, või noh, pidid, meil on palju selliseid, kes on keskendunud nagu naiste elu. Jah, ei, ei jää just hea näide, siis ma lugesin meie teost tüdruku tüdrukule mis räägib naiste elust ja naiste naiste probleemidest, ma arvan, et ma näiteks oleks selline autor, kes kehtetuks ütleme, poiste magamistoas, ther stseen, kus öeldakse, et tee tuli ära, seda ütles Tooming või sellise pisut vanem, et tee tuli ära. Imelik, läheb tuld ära tegema, vaatab akna taga on täiesti naeruväärne, kaugele näha, et seal on tehtud papist mass, kusjuures nii ilusti tehtud papist maskide ükski maalaps tollase tehnikaga poleks suutnud. Mõtle nüüd doosidele, pulmast on alkoholijoobes ja teinud sellise maski valmis, mida tehakse näiteks ütleme, lütseumi kooli käsitöö tundides tehakse nädal aega. Mina olen mõelnud naeruse mask nägi väga hea välja, aga ma olen mõelnud ka selle maakera peale, milles tood, selle tegi jällegi tuli pulmast tali joonud, aga millest see tehtud oli? Kaltsudest ma sain aru millestki talinahast nagu ümbrisega just nimelt eriti keeruline. Ega ta ei saanud ju puust olla talinahast pall. No ja kus ta siis õmbles selle, kui ma seda tegin veel kõik, olles kiirega joonud, veinilati platse tõsti sõge ju selles mõttes, et kui sa hakkad selle pealevõtmise, ajab ju hulluks. Võib-olla ta varastas, kiire, vajab ja seal oli palju. Võib-olla ta võttis kiire, nahkpüksid kiire, kiire isa ülikonna, palli, aga ma ütlen, et kui poiste magamistoas tegeldi selliste nikest lapsikute, sest see on õrniga murdiga poolenisti veel lapsed, siis juba noormehed, siis tüdrukute toas toimuv on ju tegelikult ju veel põnevam maailm, sest seal olid ju noored neiud, kes küpsevad ju tegelikult selles vanuses kiiremini kui poisid. Need tüdrukute jutud oleks võinud ju palju-palju, aga need ei kuulnud, kuna kahju küll ta kunagi ei sattunud, satub tüdrukute magamistead. Mida sa, Andrus, meile, mida meile tänane kaunis hommik, mis on küll päiksepaisteline seal, ütleme siis 100 aasta pärast kuulajatele. Lutsu teos on nahavähi oht on ta lasu. Kui Lutsu teos on kadunud ja film Talve on kadunud, siis meie jutust nad saavad aru, et oli kirjanik Luts kirjutas ta järgmised teosed. Ja oli ka keegi karu, kes kirjutas ka ühe Bill Bryson, kes tutvustas inimkeha, aga ma seda ütlen ka Marju Länik, kes sai presidendi tulevikuteadlastena, ma ütleks, et karu all me mõtleme siiski inimest, mitte loomi. Päris karvu ei kirjutanud mitte midagi. Aga miks karu-nimeline mees, kes on kirjutanud järje ja luts, tegelikult ta on ka inimene, mitte kala? Kui sageli mõtlen tegelikult seal, seal on jälle oma tugev sümboolikat, kalateosele kirjutas, jäi järje ka loom, loom kes magab talve praegu ja nüüd täna hakkan ärkama, sest päike hakkab paistma. Läheb kinno vaatama Talve filmi, kus tegevus toimub hoopis suvel. Nagu ma aru saan, ja sellega me täna lõpetame. Kriga. Mõtle. Ja teine mees ja väga. Ja läbi kaadria.