Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino, tere maarjatere ja meie tänane külaline, Tallinna Ülikooli õppejõud Marju Kõivupuu, kelle sulest ilmus äsja värske raamat Meie pühad päevad, tere Marju kere. Ehk siis juba juhatasingi, tegelikult saate teema sisse, hakkame rääkima meie pühadest, meie tähtpäevadest, aga nagu ikka, teeme ka väikese ringi peale kultuuriajakirjandusele. Tõsi, tänane saade on ette salvestatud neljapäeval, aga meil on siiski üht-teist siin küll, millest on võimalik rääkida. Ja Maarja nagu ikka, äkki sa tõid otse lahti? Ja no mina tutvustan keelt ja kirjandust, mis on tegelikult juba mõnda aega postkastis postkastist väljas, lausa olnud laua peal, mul ja, ja rõõm on näha, Lydia Koidula juubeliaastat ei ole unustatud, et Keeles ja Kirjanduses on siis pikem pikem arutelu artikkel Lydia Koidula maailmavaatest mugandamis strateegia, sest tema saksa eeskujude valguses aga võib-olla kõige olulisem, millega keel ja kirjandus seekord tegeleb, on siis värske eesti keele sõnaraamatu ülevaade. Jaa, jaa, mõtlesin, et soovitan siia juurde ka seda, et nüüd on avatud veebisõnastik ka õss 1918, mis on siis selle uue 2018. aasta ussiga seotud, nii et sealt on päris huvitav näha, kuidas meie keel ja sõnad on vahepeal muutunud selle 100 aasta jooksul. Nii et kui minna Eesti keele Instituudi kodulehele, siis saab, saab neid mõlemat ÕS-i siis natukene uurida ja Keeles ja Kirjanduses on siis ka keeleteadlased. Selle uue ÕS-i vaatluse alla võtnud. Sirje Olesk kommenteerib Koidula kirju Maarja Hollo kirjutab Salme EKbauni romaanist ristitants ja, ja üht koma teist leiab veel lugemist, nii et nagu ikka, soovitan ka keelekaugetel inimestel aeg-ajalt see ajakiri kätte võtta ja lehitseda leiate midagi huvitavat? Aitäh. Ilmunud on ka aasta viimane kirjandusajakiri Looming, mis on mingis mõttes ju kõige tähtsam kõikidest ühe aasta jooksul ilmunud loomingutes sel lihtsal põhjusel, et siin lõpus on kogu aasta koondnimekiri kõikidest avaldatud artiklitest need, kellel ei ole ka ühtegi teist, siis on vähemalt see selline oluline teos, mis võiks riiulis olla, aga loomulikult on loomingust ka palju muud huvitavat, et lugeda nii ilukirjanduse kui kriitika vallas ja isegi veidi avaramalt. Näiteks Vladimir Sazonov kirjutab siin teemal uus aasta ja teised Lähis-Ida mõjutused Eestis ning õhtumaades. Samuti kirjutatakse siin Jaan Krossist ja nagu ikka on ka värsket kirjanduskriitikat, et nii et lugemist on siin kindlasti rohkem kui ühe kuu jagu, aga meie läheme kohe edasi, saate põhiteemaga. Vasar. Lähme edasi kultuurisaatega, vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline, Tallinna Ülikooli õppejõud Marju Kõivupuu, kes avaldas raamatu Meie pühad ja täht päevad. Ja kuna meid ootavad ees kohe pühad, siis ongi põhjust arutleda selle üle, millised need, meie pühad ja meie tähtpäevad siis on. Tere kõigile, meie pühad ja tähtpäevad on täpselt samamoodi aja jooksul kõigepealt muutumises ja muutuvad koos meiega nii nagu sõnavara, mida me kasutame. Aga nad on kindlasti meile olulised ja võib-olla on minu jaoks hästi huvitav see, et kui mõni rahvakalendri tähtpäev või mõni muu täht päev on tulemas siis neil kajastatakse meie ajalehtedes, räägitakse, kirjeldatakse vanu kombeid, küsitletakse folklorist etnoloogia, nii et nad saavad väga palju meedia tähelepanu. Ma olen huviga jälginud meie naabrit juures lähemal ja kaugemal, et kas ka kajastatakse pikalt ja põhjalikult. Küsitletakse folkloristide ja etnoloogia kultuurihuvilisi pühade traditsioonide kohta. Et see tava on tundma dujad just sellel aastal ma muigasin, et eesti rahval läheb väga hästi, et nad saavad peaaegu kaks nädalat pühendada teemale, kuidas ikkagi siis mardipäev kadripäeval hälloviiniga on ja kas ja kuidas, ühesõnaga need täht päevad, mis on meile mujalt tulnud nii-öelda siis survestavad või suruvad tahaplaanile teisi tähtpäevi, kuigi tõele au andes väga palju neid päevi, millest me peame lugu mis on meile väga olulised, alates emadepäevast, on täpselt samamoodi tegelikult tulnud kusagilt kaugemalt. Aga siia juurde võikski siis kohe küsida, et tegelikult kaks küsimust, et, et kuigi me nendest pühadest või kalendri tähtpäevadest räägime palju, siis meil ei ole neid ju tegelikult nii väga palju võrreldes teiste rahvastega. No kui me võtame nüüd niimoodi, et kui palju on selliseid tähti, päevi, mida me kalendris ära trükime, vaat kui ostame kõik need raamat, kalendrid ja märkmik kalendrile, mis meil kõik on, siis on peaaegu iga täht päeva kohta midagi kirjutatud, iseasi, kas me üldse teame, mis selle taga on, miks sellel tähtpäeval selline nimi on, missugune on tema ajalooline taust. Aga kui me nüüd vaatame seda pühade ja tähtpäevade seadust, siis tõdesin minagi, et tegelik ju Euroopa Liidu riikide hulgas on meil kõige vähem selliseid päevi, kus siis nii-öelda inimene saab kohe ametlikult rihma lõdvaks lasta, see tähendab, me saame vabaks päevad ja me oleme isegi nii tõsised tööinimesed, et kui mitmel pool näiteks on sedasi, et kui pühad langevad nädalavahetusele, mis sunniidi vabad on et siis meile ei anta lisapuhkepäeva või näiteks teine ülestõusmispüha või kuidas keegi ütleb teine liha pühamise Euroopas on vaba päev. Sellel ajal me teeme usinalt pangaülekandeid ööd, kuigi me teame, et nad ei toimi ja mäletan sedagi, alles see oli, kui tegelikult ju jõululaupäev sai nii-öelda vabade päevade nimistusse ma nüüd täpselt ei mäleta, aga see oli kas midagi? 2006, seitse kaheksa midagi sinnakanti ma pean oma raamatust järgi vaatama, seal on seal kirjas. Ja kogu see lugu, kuidas ta sai. Et me oleme Euroopa liidus, neid riike, kus on kõige vähe, on selliseid päevi, mis on siis nii-öelda vabad päevad, sest meil on pühad. Ja selle juures on tähelepanu väärne veel seegi, et lõviosa nendest tähtpäevadest on kirikukalendripühad. Ja vot see oligi see teine küsimus, mis mul tegelikult keset ühest küljest meil ei ole neid nii väga palju, aga teisest küljest nagu sa rääkisid neid uusi kombeid nagu surub justkui uksest ja aknast sisse. Et kas neid noh, selliseid uusi tähtpäevi meile, algselt nii-öelda võõraid tähtpäevi on ka juurde tulnud, mida reaalselt peetakse kohel märgitud häälovi ja et kas, kas ja millised tähtpäevad on lisandunud ka riiklikusse kalendrisse, mis on seotud ka rahvapärimuse või traditsiooni rahvapärimuse traditsioonidega. Nüüd sedasi, et neid sinna lisandunud selles mõttes ei ole, aga meil on selliseid tähti päev ju küll. Mis kõigepealt on seotud meie pereringiga, aga me teame, et nõukogude ajal emadepäeval või tähistatud me teame selle päeva sünnilugu tema ameerika juuri, me teame seda, kuidas seda tähistati sõjaeelsel ajal vabariigis, kus emadusele oli üsna kõrgendatud tähelepanu, me võtsime selle väga kiiresti omaks mu oma vanaema. Kadunukene rääkis sellest, kuidas nii-öelda siis tema ajal emadepäeva tähistati ja kui oluline see oli siis ta tuli tagasi ja mingil hetkel, kui me taasiseseisvusime, siis ta nagu tõrjus naistepäeva tahaplaanile. Aga kui me vaatame, eks siis naistepäev on tasahilju pildile tagasi tulnud ja seda väga erinevatel põhjustel. Lihtsalt naised ei ole emad, kõik ei pea ka võib-olla vajalikuks emaks üldse saada. Samas on naised järjest rohkem hõivatud väga erinevates ametites ja töökollektiivides on see ju tegelikult tore põhjus aeg korraks maha võtta. Ta, sest tegelikult me ju naisest ühiskondlikus rollis räägime, aga paratamatult on seal olemas see nii-öelda nõukogude ketšupikaste, mis annab sellele niisuguse võib-olla Slaviliku või teistsuguse varjundi. Samamoodi me oleme hakanud tähistama isadepäeva päeva, mis on uus traditsioon. Me räägime vanavanemate päeva tähistamisest ja minu jaoks on need märgid ikkagi sellest ka. Et meie pered on suhteliselt rohkem hajali ja seda mitte ainult ütleme siis niimoodi paarisuhetest lähtuvalt vaid nagu vanad laulud ütlevad, et lapsed ongi ilma laanes laiali. Meil on ka väga palju või senisest märkimisväärselt rohkem, on eri kultuuridest eri rahvustest pärast perekondi, kus traditsioone tähistatakse ema või isa päritolumaa järgi ja nende sugulaste järgi või ühesõnaga, selle kultuuriruumi järgi, kus teine abielu pool päri on, mis noh, väga paljude traditsioonide Topeldamis tähendab aga samamoodi oleme üles äratanud ka mõned niisugused rahvakalendri tähtpäevad. Mõistan neid ka vaimse kultuuripärandi nimistus. Peaks üheksakümnendatel hoogustus paastumaarjapäeva kui naistepüha tähistamine praegu räägime juba oleme heinamaarjapäevast suvisest, mis on seotud, silmutame naiste käsitöötraditsioonidega. Et teatud inimgrupid nagu otsivad väljundit ja sageli selleks pidev pumpix, kuidas siis ühesõnaga oma mingisugused, kas tegevused, mõtteviis, elulaad kuhugi koondada, selleks on noh, rahvakalendri mõnide päev, mis seda sõnumit kannab või me teame, et Ansdaga andnud Marju, sa kasutasid ühte veidrat fraasi, ühte oksüümoroni, sa ütlesid uued traditsioonid, kuidas saab traditsioon uus olla või õigemini mitu korda peab mingi asi juhtuma ette traditsiooniks muuta? See on väga hea küsimus vaimse kultuuripärandi nõukogus, me kogu aeg arutame. Et noh, põhimõtteliselt, kas traditsioon on see, mida järgib inimkond nii-öelda põlvest põlve, mitusada aastat. Kas traditsioon on see, mida näiteks me oleme juba kaks, kolm aastat korranud, kui sellel aastal toimus ühislaulmine, eks ole, siis pandiga minule mikrofon nina alla küsiti, et kas sellest on saanud nii-öelda uus traditsioon, mina ütlesin, traditsioonid algavad sellest kusagil keegi, kes võtab eest ja kui see kõnetab masse ja kui see hakkab korduma üks, kaks, kolm, neli, viis korda, siis me saame öelda, et tegemist on niisuguse traditsiooniga, mis ei ole väga vana, nagu näiteks Narva kolledžis Tatjanapäeva tähistamine, millest ma selles raamatus ka kirjutanud, et tegelikult on nagu tegemist vana vene üliõpilaste traditsiooniga. Aga Narva kolledž oma identiteeti tades kasutas selle ära ja ta võttis selle nii-öelda oma identiteediga seonduvas tähtpäevaks. Nüüd me saame öelda, et Eesti kontekstis suhteliselt uus, kui palju me sellest Tatjana päevastabatjanast ja ütleme siis slaavi kultuuriruumi kuuluvast kõrghariduse nii-öelda sellisest sümboolses maailmas teame meil ta seostub ikkagi eelkõige nii-öelda volbripäevaga ja, ja kõige sellega, mis toimub viimasel aprillipäeval esimesel mail. Et me võime neid paigutada selles mõttes ajajoonel, et mõnel traditsioonilisi tavalon, suhteliselt pikem lugu ja mõnel traditsioonid on suhtelised, lühem lugu, aga on näha, et ta nii-öelda potis või kasvukeskkonnas ajanud arvestatavaid juured alla ja õitseb ja lekib. Aga tegelikult samamoodi nagu on küsimus uue ja selle vana või selle traditsiooni vahekorrast, on on ka küsimus ju püha ja argise vahekorrast, sest nagu raamatu pealkiri ilusti ütleb, et meie pühad ja tähtpäevad, et mõnes mõttes ju püha, võib-olla nii ruumiline kui ka ajaline ja need tähtpäevad, mida me tähistame, ju on väga ajalised pühad, ütleme niimoodi. Ja et, et mis siis nagu teeb ikkagi sellest ühest päevast nagu püha, ütleme, et mitte selles tähenduses, et on pidulik, vaid selles tähenduses ostetud. Suhtume sellesse päeva eriliselt. No ma ei saa kogu Eesti rahva eest vastata, aga ma kujutan ette, et, et me suhtume sellesse päev eriliselt on see, et see tekitab meis mingi ülemuse tunde minu hinges, et siis on seotud mingite väärtuste, mingite mõtete, mingite ideedega, mida ma selle päeva tähistamise kaudu iseenda oma sõprade seltsis väljendan või kuhu on kaasatud juba suurem hulk ka neid inimesi, kes Eestis elavad. Kelle jaoks on see siiski mingil põhjusel oluline, kas me määratleme siis Ennost eestlasena siin maal, selles ajas nüüd ja praegu või see tõepoolest on midagi isiklikku, näiteks, olgu see siis vanemad emadele-isadele vanavanematele pühendatud päev või näiteks hingedepäev, kui me käime kalmistul või mõni teine päev, et sisu, selle ülemuse annavad ikkagi inimesed oma mõttelaadiga ja nii nagu Eesti traditsiooni su sellest tuleb, et see meie kultuurikiht meile endile võib-olla tundub, et see natuke liiga õhukese kirjalikult. Et sellepärast me nagu hästi otsima, kes ta vanust. Ja, ja teine asi on muidugi see, mis käib ka tubli 100 150 aastat juba tegelikult noh, ütleme siiski 100, et, et kui me räägime linnastumisest ja, ja järjest rohkem nii-öelda ostukaupade domineerimisest pühade tähistamise puhul pühade ostetakse, mitte pühad ei tehta. Et me oleme ka tubli 100 aastat rääkinud ka pühade kommertsialiseerumisest, et me enam ei peapühi, vaid me ostame, et me ostame nagu nii-öelda teenust, et me läheme kuhugi, lõbustage mind, ma tahan seda osta toitu, reklaamid sellel aastal on niisugused riided, teised riided ja nii-öelda kogu see aur läheb selle peale ja, ja võib olla ka see, et pühadeks valmistumine kab noh, võrreldes näiteks nii-öelda vanade traditsioonidega hakkab kohutavalt ja sellepärast, et kaupmehed näevad võimalust müüa. Ja kui me praegu hakkame jõuludega pihta juba enne ja Katri, siis tõenäoliselt läheks kõigil võhm väljas ja nad ei jaksa neid pühi enam pidada. Mis siis omakorda tähendab ju seda, et mitte igapüha ei ole püha. Kaugeltki mitte just nimelt sellepärast, et et paljudel puhkudel ma olen ise ka tajunud, olgu need kohtumisvestlusõhtut või noh, kas või näiteks seegi, milliseid küsimusi mulle ajakirjandus on esitanud, selles kontekstis me tegelikult noh, ühesõnaga, et ongi, on see püha nimetus, aga see on täpselt, et noh, aga mis siis nüüd me räägime ja kusjuures me räägime ka traditsiooniliselt pidevalt eesti keeles minevikuvormis tehti oi ja ma olen nagu vaikselt protestinud ja mõnikord ka valjuhäälselt öelnud, et taevas halasta, kas me kunagi hakkame rääkima oma kultuuris oleviku vormis? Ei mida me teeme, meil on kombeks, vaid me räägime pidevalt vanad eestlased tegi ja minul isiklikult noh, arvestades ka minu suhteliselt kõrget iga juba tekib küsimus, millal saab eestlane vanaks. Et me saame hakata rääkima vanade eestlaste kommetest. Miks me nagu ei julge seda välja öelda, et need ongi meie tavad ja me teemegi praegu just nimelt nii ja sedasi ja nendel pühadel on vat nii pika ajalugu mõnel 100 aastat, mõnel 150, mõnel 200 ja noh, alles see ütleme niimoodi, et jõululaupäeva jumalateenistus. Kas ma võin öelda, et geoloogilises kontekstis see on seal väga uus traditsioon millalgi 19. sajandi teisest poolest ja pisut hiljem, kui üldiselt see jõulujumalateenistus tuli tavaks? Praegu me ei kujuta jõule ette ilma jõulujumalateenistus, et me oleme sellega väga ära harjunud, aga nii mõnegi teise täht päeval on see suhteliselt uus traditsioon. Aga see on siiski huvitav, et uus või vana selles mõttes vahet ei ole, ikkagi on mingit väga selged arusaamad, mida peetakse õigeks ja mida peetakse valeks ja väga huvitav oli Indrek Hargla, kes ju siin vikerraadio hommikuses raamatu mänguses sel nädalal ütles, et tema tähistab jõule traditsiooniliselt ja siis ta kirjeldas ka, mis on, läheb kirikusse, sööb sealiha ja hapukapsast. Ja see oli tema ettekujutuses see ainuõige. Vaadake noh, see on see, eks ole, Me olime Mariaga koos, selles toredas paneelis nagu Eesti usk. Ja ma kasutan tegelikult ühesõnaga plageerin iseennast, ütlevad sedasama, et kas pühad õiged pühad on need nagu sellest kirjutanud tatakse või pühad on need nagu need nii-öelda reaalselt tähistatakse. Ja kui palju te, ma olen tõdenud, et näiteks kui palju meil on niisugust kordamist, kordamine kuulub traditsiooni juurde, see kinnistab traditsioonis on vajalik. Aga samas on see, et tegelikult me kasutame esimesi kätte puutuvaid materjale selleks eme, tegelikult kordame sedasama märkamata, tegelik elu läheb noh, nii-öelda kusagil mujal ja võib-olla isegi natukene natukene teistmoodi. Ja siit ongi see, et kas pühad on nii, nagu neid nii-öelda ajakirjanduses kirjutatakse, tuginedes traditsioonidele, kättesaadavatel publitseeritud materjalidele või me teeme natuke rohkem silmad lahti ja vaatame, mis nagu tegelikult tegelikult toimub. Oot, aga mis on tegelikkus, et meil nüüd vist jõuame Platoni? Tegelikult tegelikkus on see, et tõenäoliselt väga paljud inimesed enam ei söö sealiha ja hapukapsast, vaid pakutakse väga erinevaid roogasid jõuludeks. Meie hulgas on väga palju ka näiteks neid, kes jõule ei tähista, on need, kes jõulusid tähistavad või vähemalt üritavad tähistada eelkristlikul moel kui me vaatame ja, ja nii edasi ja nii edasi. Kus tegelikult ikka peaks olema ju ideede maa, mitte see, mida meie tühised inimesed oma ajalikus ilmas Vaat nüüd ma tahakski, mul ongi suurepärane võimalus, aitäh, et sa mulle selle andsid. Et nüüd ma saan vabandada kogu Eesti rahva ees aeg-ajalt oma selliste nii-öelda väidet asjus, millega ma sooviksin panna nagu inimest ütlema, et mind alati nagu see häirib, kui küsitakse, et noh, et kuidas on, selles raamatus ma kirjutan, et umbes, et kuidas on õige, et kui sa oled nagu folklorist või etnoloog, et siis sa pead andma nii-öelda ideoloogiliselt õigeid vastuseid, aga teadlasena ma tegelikult ei saa seda teha, sest ma võin samamoodi öelda, et aga vabandust enne marti. Tegelikult kui me hakkasime käima mardi- ja kadrisandiks, olid hingedesandid nendest. Me teame üldse vähe. Ja nüüd me või, või näiteks ühesõnaga, miks me mardi- ja kadrisanditamise puhul oleme täiesti nagu kõrvale jätnud selle idee, mis nagu algselt oli, noh, eks ole, see ütleme, see kristlik Santimine ega lapsed kaasa, et lapsed õpiksid maast madalast koguma andaja, jagama neid nendele, kes ise oma eluga päris toime ei tule, neid on igal ajal igas ühiskonnas olnud. No meil kordub see praegu, eks ole, jõulutunnelid ja kõik heategevusasjad. Et ei pea nii-öelda asja uuriva inimesena ma saan lihtsalt öelda pühade puhul väga erinevad inimesed teevad erinevaid valikuid ja see, mis ta teeb, see ongi õige hind. Indrek Hargla on absoluutselt õigus, kui ta väidab, et tema jaoks on õiged jõulud see, kui on kuusk toas, seapraad, hapukapsas ja kirik. Ja, aga mina näiteks lugesin hiljuti ühest kodu ajakirjast, et mis on uus trend, et uus trend ongi see, teeme asju vanamoodi. Et, et selles mõttes, kuna meil siin neid vastandusi on päris palju olnud, et et just seesama, et me ei taha enam neid ostetud jõuluid, vaid me tahame ise jälle sülti keeta ja me tahame ise piparkoogitaigna valmis teha ja kõik nii edasi. Et see on ka selline ajavõtmine, et sa tõesti saad selle pühadetunde sisse, mitte ainult ei osta kiiresti kuskilt mingi kraami ja siis nagu istu seal, kus säärased, härrased, paar tundi ja siis nagu lähme eluga edasi. Just just närtsinud näoga ja samas on ka see, et ütlen, ma olen pärit sellisest väga-väga nii-öelda tradis täna tänases linna kontekstis ise rahanis traditsioonilistest maakohas. Ja minu jaoks on just see vorsti ja sülditegu olnud ka selline sotsiaalne kogemus lapsest saadik. Et kui sa oled ikka niisugune paras Pädalikele nina ulatub lauaotsani ja kuuled, kuidas vanad naised, mida nad räägivad, kui seda vorsti pihtija tuldi, kui ja kuidas seda sülti lõiguti ja kui sulle vastavalt nii-öelda siis pikkuse ja mõistuse lisanduses anti juba mingeid töid teha, mis tähendas seda, et sa oled suur selline pedagoogika tänapäeva ei sobi üldse mitte. Et siis on, see on hoopis midagi muud, et see on väga oluline sotsiaalne kogemus. Ja see ongi see, et me võtame aja maha, me teeme. Ja samas on ju see, et iga uus on hästi unustatud vana, küllap see käib ka traditsioonide kohta. Et me pöördume teatud ajahetkedel taas kord tagasi selleni, mis oli võib-olla isegi üle-eelmiste põlvede pärand, millega meil endal nii-öelda sellist kokkupuudet ei ole. Aga mille kohta me oleme lugenud või meile on räägitud ja seda siis omakorda nagu praktiseerida. See on emotsionaalselt minu arvates väga-väga vägev ja võimas ja väga tore, et see nii on. Aga kas asjad ei käigi sageli niimoodi üle põlvkonna, et noh, on ju selline tore ja liiga palju korratud ütlus, et iga uus asi on hästi unustatud vana aga mulle tundub, et mingid asjad käivadki niimoodi üle põlvkonna, et kõik kõik mässavad oma isade ja emade, aga mitte vanaisade ja vanaemade vastu. Nii ta ongi, tegelikult ma ise arvan sedasama ja teine asi on ka see, et väga paljud kombed on ju ka tegelikult ealisusega. Mina olen see põlvkond, kes ütleb, et selline Madri mardi- ja kadrisandi jooksmine näiteks on just noorte täiskasvanud rida olnud ja ma ausalt öeldes ei suuda ette kujutada, et niuke 55 pluss mina läks mardisanti jooksma vabaks on koomiline. Aga, aga samas teisalt pange tähele, tähendab pärimuse õpetajana ja tänapäeval kipub olema just nimelt niimoodi, et noh, kuna need perekondlikud suhted nagu ma ütlesin, et meie on selline hargmaisus, on ühtepidi ja teistpidi on ka see, et tänapäeva noh, nii-öelda noored peavad teisi asju, kui meie siis võib-olla alati ka nii-öelda vanemate inimeste sõnumeid enam ei jõua kohale, sest me ei ole selles plaanis autoriteet enam ja, ja siin on jälle seesama, et ma mõtlen enda peale näiteks, et kui mina laps olin ei olnud ju maakohas, ei olnud väga palju võimalusi ja ma mäletan seda nelipühadeks suvistepühadeks. Mul ka niimoodi mamma värvis kaselehtedega mune kanaroheliseks, et noh, oli selline traditsioon mingil hetkel, kui ma olin nii-öelda noori ja täiskasvanuid olnud mulle meelde kommun oma lapsed olid ja siis ma hakkasin jälle või võtsin selle traditsiooni kasutusele, sellepärast et jube lahe on tegelikult, eks ole, kui sul on kas või seesama kanamuna tuuakse hommikul lauale pisut teistmoodi, sa saad need lood ära rääkida ja ja, ja samamoodi ma olen nagu tajunud, et näiteks minu lapsed võtavad mingil aja vanusega seonduvalt sa võtad mingid traditsioonid üle, et kõik rahvatraditsioonid igas eas, võib-olla nagu ütleme praktiseerimiseks või nad ei kõneta sind, sa pead olema kas, kas teatud noh, kas noor või, või teatud teatud vanusest juba juba vana. Et see on see miski, eks ole, siis sind kõnetab jah, ei, tegelikult ma olen ise sama mõelnud, et et vaadates ka selliseid noori peresid, kellest päris paljud ka minu tutvusringkonnast on kolinud näiteks Tallinnast ära väiksemates Eesti linnades ja sest et nad tahavad, et nende lapsed kogeksid sedasama turvalist natuke seda Bullerby lapsepõlve, nagu oli neil, et nad samamoodi kogeksid jõulude ajal kodus tõesti seda süldi keetmise lõhna ja ühesõnaga, et sa tahad, mõnes mõttes, et su lapsed kogeksi täid samu sinu enda lapsepõlvest meeles olevaid turvalisi ja väga mõnusaid hetki, et siis sa nagu lood need oma lastele nagu uuesti, et, et eks see ongi see hingestatud traditsioon põhimõttelises absoluutselt nõus ja see on tegelikult väga tore ja, ja noh, eks see on muidugi tõsi ka see, et kui me vaatame seda näiteks viimaselt, 30 aastat, mis Eesti ühiskonnas on toimunud, need muutused on kordades kiiremad. Et ma vaatan kas või oma laste pealt, kelle vanusevahe on suhteliselt suur. Et nad on üles kasvanud täiesti erinevates maailmades, aga see vanusevahe ei ole 20 30 aastat, vaid see on suhteliselt lühike, ütleme, võtame siis tinglikult 10 aastat. Aga need maailmad on niivõrd tohutult erinevad kaasa arvatud tarbimised, võimalused, mis iganes ja nende nende lapsepõlved ongi erinevad. Selle jutu peale kuulaks äkki vahepeal muusikat ja nagu ikka, valis muusika meie stuudiokülaline, kelleks on Tallinna Ülikooli õppejõud Marju Kõivupuu. Mis lugu minevikule? See on üks väga tore laul mis algab ridadega siis, kui minu vanaema ja võtab võib-olla kõige paremal moel kokku kõik need pisikesed teemapunktid, mis meil praegu nii-öelda laualt läbi käisid. Ja samas ma mäleta, Ta on 80.-te lõpu, kui ma nüüd õigesti mäletan, kui see laul tuli ja kui palju seda lauldi. Ja selles on ka natukene sellist nukrat nostalgiat kõige selle suhtes, mida enam ei ole, et mina enam kõrges majas ma ei saa, isegi mitte koera, rääkimata sellest, et ma vanaemade kombel saaksin minna maal jõulu öösel laut hobusele leiba viima ja öelmad. Söö suksuke, see on nii uusaastaöö või jõulude aeg. Siis kummi ma rooli või? No ma ei, ma, Ikka omadega kõnelda. No seal on ju uus aasta jäävuse leivaga. See, kes ma koerad Aga turba ja oleks. Ja ja siin on igal ajal ei tahaks ikka sai. See. Usa sedaviisi. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline, Tallinna Ülikooli õppejõud Marju Kõivupuu, kes avaldas äsja raamatu Meie pühad ja tähtpäevad. Oleme saate esimeses pooles rääkinud pühade ja tähtpäevade tähendusest üsna üldiselt, aga mingis mõttes on ju see, et tänane saade meil ikkagi jõuludele pühendatud ja võib-olla võikski siis jõulud tähtpäevadest natuke konkreetsemalt ette võtta, millised need meie jõulud on ja miks nad sellised on ja kui kaua nad sellised juba on, kas see, mis meile tundub vana ja igavese traditsioonile, on seda, või on äkki tegu hoopis mingi moodsa leiutisega? Ohjah, et hakkame siis sellest kaugest ajast pihta, kui, kui me meil ei olnud meil elektrit. Ja räägime siis sellest, et siin jõulude paiku natukene mõni päev enne 21 122, detsember. Teadupoolest on meil siin kõige pikem töö ja kõige lühem päev. Meil on pööripäeva aeg see kõige pimedam periood põhjarahvastel olnud ja tõenäoliselt me saame suurepäraselt aru, miks sellel ajal on peetud talvist valgusepüha. Ja me oleme siis oma keeles alles hoidnud ka selle nii-öelda laenatud tuse, mis eesti keeles hääldatuna kõlavad, eks ole, jõulud noh, soomlastel on see k joulu Skandinaavias Juul ja siis me räägime siis ka Lõuna-Eestis. Pikk pühade periood, Talsi pühad, need olid pikk talvine aeg, võib-olla kõige pikemad pühad üldse, mis meie talupojaaasta ringis on olnud. Kus siis oldi kodus, tehti tubaseid, töid, söödi head toitu, sest saak oli salves, kõik oli kenasti tehtu kenasti nii-öelda talviseks ajaks nii-öelda kõrvale pandud, kõik tööd väga väljas midagi teha ei saanud. Metsatöid hakati tegema hiljem, kui metsaalune, pinnas oli juba piisavalt kõva, et hobusega sai palke välja vedada, kõik muud säärast. Ja noh, näiteks jah, Lõuna-Eestis on Talsi, Talsi pühi Läti keeles või lätlased ütlevad selle pikapühadel perioodi ju kohta siis jemassweedki talvised pikad pühad. Ja näiteks, kui ma siin veel vaatasin rahvaluule üleskirjutusi, siis lõunaeestlased üldse võitsid jõulud suhteliselt hilja üles üle, et see nii-öelda ühisühiskeelne ja eks rituaale tule põletamine pidi eemale hoidma kõik pahalased, kurjad vaimud, sümboliseerinud päikest kui eluandjad, sest paraku jah, kui see taevane lamp ära kustutada, siis me ju ei tea, kuidas meil siin minema hakkab. Aga räägi varju, natuke ka jõulusokid ja ma pean silmas seda sokki, mis käib jalased ikkagi. Kes on ju, mäletan, et mul mulle ikkagi, kui ma omal ajal kunagi lugesin tema kohta väga meeldis see, et, et meie, praegune jõuluvana on tegelikult täiesti nagu tagurpidi pööratud nii-öelda vanaaegne jõulusokk. Ei, sedapidi küll, jah, võib niimoodi mõelda, et kõik need toredad tegelased loomadeks maskeerunud olendid, kes käisid häid pühi soovima siia, kelleks olid siis ka sellised noored vallalised mehed ja teinekord ka vallalised tüdrukud. Et nendele anti hea soovimise Est Ainde, noh tänapäeval eks ole, me saadame üksteisele kaarte. Ei, ei lähe kogu aeg külla uksele koputama, et häid jõule, Häid jõule ja kui sa midagi soovid, siis annad nagu soovijale midagi vastu. Ja eks nad olid sellised parasjagu metsiku moega, siin hilisemast see aasta on käidud, on siin toonekured on olnud ja isegi jõuluelevanti on tehtud meie külmas kliimas ja, ja kõike muud. Aga, aga praegu veel muuseas, näiteks Saaremaale poolsaartel on see sokujooksmine tavaks, kus siis uue aasta esimesel päeval kas nääripoisid või sokud tulevad, soovivad head uut aastat, neile antakse õlut maitsta, neile antakse selle eest, et nad on meile nii-öelda head soovinud, antakse, antakse midagi vastu. Ja, ja iseenesest on see tore komme ja sellega vist seostub ka see, et miks uuel aastal soovitakse, et meesterahvas esimesena soovib headust taastat mul näiteks tavaliselt Võrumaalt muulased helistavad ja kui mõni juhtub, naisterahvas olemas, algab salatisõnadega. Ma ikka väga loodan, et sa ei ole esimene, kes sulle helistab ja ma ise püüan ka Lõuna-Eestisse helistades hoida natukene nii öelda aega tagasi, maid, rehvaks, oleme esimene naisterahvas, kes soovib head uut aastat ja seda õnnetust veel vaja. Et, et see on jah, selles mõttes on nagu lahe traditsioon, tulevad välja ka sellised eelkristlikud uskumused, viljakusmaagilised sugeneb kõige selle sellega kaasnevalt, mille me tegelikult oleme ju ära unustanud või kuskile tagumisse mälusoppi nii ära toppinud, et ei leia ülesse. Et ta on lihtsalt selline hästi tore meelelahutus ja, ja väga lahe, külakogukondlik suhtlemise viis, nii et väga tore on, kui, kui jõuluks tuleb ja uueks aastaks tuleb see tähendab sokk, sokujaht ega sokkidega väga viga ei ole. Sokk on, ütleme, jõulusokk on muutunud ja sellest loomast nagu selleks šokiks, mis pannakse nagu aknale ja kuhu päkapikk oma kommi. Aga kui vanad päkapikud ja jõuluvana üldse meie traditsioonis on ja ütleme niimoodi, et Nende päkapikkudega on jah sedasi, et need on päris sellised uued tegelased kes need Põhja-Eestis elasid siis Soome televisiooni vahendusel, päkapikud, kultuur oli tuttav laiemalt ja ka sellise suure hoo said nad ikkagi sisse taasiseseisvunud Eestis siin meie juures, kus siis olid juba esimesed algelised advendikalendrid ja, ja kõik muu säärane. Ja samas on see seotud ka advendi tähistamisega, mis on meil ju suhteliselt suhteliselt, ütleme, uus traditsioon niisugusel kujul ja mis minu arvates on saanud ka teatava poliitilise värvingu. Vaadake, kui valimised on tulemas ja linnaväljakul kuusel süüdatakse küünlad, siis enne valimisi on ikka näha mõnda poliitikut, kes tahab ka kindlasti pildile saada ja muud säärast pind, see on. Et see on nagu selline selline rituaal. Aga nüüd 19. sajandi keskelt Pärnumaalt on siis teada esimene vist selline seik, kus lastel käis keegi imelik jõuluvana, aga või jõulumees, aga täpselt ei ole teada, kas ta kõiga kingitusi, aga sealtmaalt hakkasse kingituste komme vaikselt tiksuma. Ja eks ta on nii-öelda see salmi lugemine, kingituste jagamine on meile jõudnud mõisakultuuri vahendusel. On reformitud kirikuga, kus inimene pidi oskama lugeda, vanemad pidid oskama oma lastele ka lugemist õpetada, hästi kasvatatud laps, kui talle kingitus anti, ikka oskas paar paar värssi öelda. Ja niisugused maskeeritud tegelased, kes tegelikult, kui vaadata vanu arhiivi fotosid, mis jäänud on meile nii, ütleme sealt 19. 20. sajandi vahendusest siis sellised nii-öelda jõuluvanad või jõulumehed, kes siis muu maailma eeskujul neidki ja meile tõid, nad nägid välja üsna metsikud ja ma üldsegi mitte see visuaalne visuaalne pilt erinenud mardisantidest või muudest sellistest toredatest kollidest, et kui mõni säärane tänapäeval tuppa aastaks, siis siis ta ehmatas ilmselt kõik poolsurnuks. Aga meie praegune punaKuuveline jõuluvana on teadupoolest ju reklaaminägu Ameerikast ka Coca-Cola reklaam, kui jõulud hakkavad tulema, ütleme teles, kui need suured rekkad sõidavad, kus on siis Coca-Colat peal. Nii et nad on ikkagi jah, meie niisuguse kommertsi aliseerunud kaubandusliku ärilise maailma tegelased ja noh, nõukogude ajal teadupoolest ju punakuuelist jõuluvana ei olnud, kuigi tegelikult oleks ta võinud palju rohkem sobida, kui kui see selline, kes kandis sinist mantlit tosinast jätma doosiks ja kelle kõrval oli siis kaunis tütarlaps lumehelbeke, eks Niguuratška, sest noh, jõule meil teadupoolest ei olnud ja kõik usutavasti mäletavad seda säilmed, et kullakallis näärivana, kus sa panid jõuluvana, saatsid Siberisse vist, sest ta polnud kommunist. Aga oma raamatus sa võid ei kirjutanud väga toredasti sellest, kuidas ühe klassitäie lapsi ära Vitsutasid ja märgid sinna juurde, et sul on kahju, et näiteks jõuluvana kuuel ei tohi enam vits rippuda, sest et seal nagu ka muide poliitiliselt ebakorrektne. Et, et kuidas selle vitsaga nüüd siis on, et miks see vits seal jõuluvanale üldse no vits ikka tähendab, põhimõte on ju see, et meil ju kõigile meeldib hea olla, eks ole, ja noh, paratamatult mina olen noh, minu lapsepõlves kasvasime niimoodi üles, eks meil oli see lits oli seal kusagil Vahju siibri vahel või kusagil ja ja kuna mul on selline tore perekonnanimi, siis ma ikka alati, et mul oli vanema poja ajal ta mäletab ka, et et noh, kui mind kodus ei oleks, mind asendab oksakene, eks ole, üks oks peab ikka rumal olema, et teil ei tekiks igasuguseid vallatusi. Et aga noh, eks see ikka oli niimoodi, et noh, et, et me püüame head olla ja eks see väike karistamine võib-olla või selline või selline natuke kerge hirmutamine, kes äsja juurde, eks ole, mis võib-olla jah, noh, nii ja naa. Aga teisalt on muidugi ka vits, on see, mis on olnud traditsioonilises rahvausus just nimelt see elujõudu sümboliseeriv niisugune ese, vidin, kuidas me tema kohta iganes ka ei ütle, mis on ju ka kristliku maailmaga eelkristlike usundite aluseks on see filosoofia, surevaste taassündivast jumalast ja see on niimoodi, et näiteks kui kadrisandid käisid mardisandid, käisid, pitsutasid lapsi, loomi terveks, terveks, terveks, et nagu inimestele üle kanda ka selles oksas seda, seda tervendavat jõudu. Ja tõsi ta on ja mul on, mul on tõesti olnud selline kogemus, kus ma võitsin vitsa kaasata. Ma räägin lastele ja mul jätkus nii-öelda jumalavallatust öelda, kas keegi soovib vitsa saada ja objeld aeg oleks ma seda teadnud, ma ei oleks seda küsinud. Et seal, selles mõttes oli hästi huvitav kogemus, et noh, et mis tunne on, kui hästi kergelt nagu puudutad ja, ja kuidas siis tõsimeeli. Te ei kujuta ette, aga jõmmid sellised kümneaastased trügivad vahel sina ära tule siia, sina juba soid. Vaata teine kord veel vitsad ahtad. Et, et noh, et, et seletada seda noh nagu mis, nagu mulle tundub, et ma aeg-ajalt nagu liiassenseerime, et võib-olla see võib-olla see liigne poliitiline korrektsus, et kui ka jõuluvana vitsa kimponna, las ta olla, mis ma tast karda, mina olen ju korralik inimene, eks ole, maid pista plagama hakkan juba linnas politsei väär. Ta, võib-olla mõnel inimesel tekitab depressiivseid hetki. See on huvitav sind kuulates ma hakkasin mõtlema, et sa küll enne ütlesin, et me oleme sellise maagilise mõtlemise unustanud, aga mulle tundub, et tegelikult ei ole, me oleme selle pagandanud võib-olla oma teadvusest alateadvusesse, aga see on ikkagi väga oluline meile. Oi, see on väga oluline, tähendab väga mitmes plaanis Madden kasvõi näiteks olgu need uusaastasoovid, olgu need õnnevalamiseks olgu need kõikvõimalikud tähelepanekud, tõenäolised, et me ei lähe tänapäeval ja meil ei olegi võimalik noh, uue aasta esimesel või uue aasta esimestel minutitel minna välja ristteele, kuulama neid hääli nagu vanasti külakohast, et noh, kui kukk, kires või koer haukus, et see oli karta või loota, kosilased tulevad või lauakolinat, kuulsid siis keegi võis aasta jooksul maja nii-öelda hinge heita, majast majast välja minna, lauad sümboliseerib, eks ole, kirstulaudu mida iganes, et tänapäeva linnaruumis see lihtsalt ei ole võimalik, et selle, selle müra ja paugutamise keskel ma ütleks, et vabandage nüüd võllanalja, teiste see pidevalt Te iseloomustada pigem ärevaid ärevaid aegu maailma poliitikas kõigi, tegelikult rituaalne müra ja lärm on ka selleks tõrjuda sellisel liminaalsel ajal, kus nii-öelda üks aasta lõpeb ja teine algab kõike seda paha ja kurja ju ju tegelikult eemale, nii et kindlasti mitte ei ole näiteks minul on see täiesti olemas. Kui tahta nii-öelda jõuluajal ajada mind tõsiselt, et närvi siis on see, et kui keegi lõikab kuusel lühemaks ma olen lapsest saadik teadnud, et latva kuuse latva lõigata ei murta, see tähendab seda, et aasta jooksul tuleb surm majja, kuusk võetakse lühemaks ainult alt poolt ja kui keegi läheb ladvale kallale, no ma ei soovitaks pilgu juuresolekul teha, siis siis on juba, kes tuleb kuusk ära viia, uus kuusk. Ja kusjuures, kui meil siin oli juttu nõukogude ajast, kui ei tohtinud jõulusid pidada, siis ma olen mõelnud, et, et üks asi salaja peeti ja siis eksju, tõmmati need kardinad hästi tihedalt ette, et jumala eest keegi ei saaks sisse vaadata. Aga et kas ei ole ka tegelikult üks traditsioon, mis mõnes mõttes kolis edasi varasematest aegadest, kui arvati ka, et sellel pööriööl on, on nii-öelda taevas lahti ja kõik vaimud on ringi ja nende vaimud ei tohi tegelikult saad aknasse piiluda ja sellepärast tõmmati kardinad tihedalt. Seda võib niimoodi ka nimetada, kui sa näiteks keelega nimetage pahadeks vaimadeks, kes art ja annavad teada, kuhu tarvis ja seda ka tehti. Aga samas mul on nagu jõuludega nõukogude aegsete jõuludega hoopis selline teine mõte olnud, et nad on selline sümbolkujund nõukogude aja sellist absurdsusest ja ja ütleme siis ilmavaatest kõnedes, et kui me räägime jõule, peeti kardina taga, et see on see, et kõik, mis oli nagu hea ilusaid, see on keelatud. Ja samas, kui me siis saime taasiseseisvaks, milline torm ja tung oli ju kirikutesse. Ja, ja pärast seda ei ole läinud kahtekümmend aastatki, kui me juba siin arutleme selle üle, et kuidas meil selle kirikuga lood ikka on, kes millisel puhul tohib või peaks sinna minema, milliseid riitusi ja rituaale või, või kiriklike talitusi mingitel puhkudel tuleks teha, keda sinna kaasata. Et selles mõttes need on käinud ka väga ruttu. Aga üks asi muidugi veel, et mis nagu nõukogude aegsete jõuludega minul seostub ja mis on mul ilmselt jääb üheks selliseks eredamaks ja väga valusaks mälestuseks oli 80.-te jõulud Tartus, noh, me teame seda, et tegelikult juba vabariigi algusaastail või vabariigi lõpuaastatel seal kolmekümnendatel juurutati traditsiooni esivanemate haudadele jõulude ajal küünlaid süüdata. Mis ju ka tegelikult on traditsioon, aga aga nii-öelda bioloogilises mõttes suhteliselt uus. Ja nõukogude ajal oli see kompensatsioon, et mindi kalmistutele, viidi küünlaid ja see võis olla näiteks 80 või 81 või 82, no olgu, ma täpselt ei mäleta. Aga, aga see oli, need olid mustad jõulud ja Tartu inimesed käisid raadile, no hea küll, jätame seal Kuperjanovi haua, eks ole, noored käisid adrenaliini vaja loksutada, aga linnaliinibussid pandi ülimalt hõreda graafiku peale ja kuidas inimesed ikka tume mass astus jala Narva sellest nii-öelda mäest ülesse sinna Peetri kiriku ja raadikalmistu poole ja kuidas bussidele lasti vanemaid inimesi, sest bussid pandi nonii, näruselt hõredalt. Ja inimesed läksid. Ja vot see on nagu selles mõttes ma ütlen, et minu jaoks võib-olla see on isegi nagu vaat kõnetab just nimelt seda püha mõistet kordades paremini kui see, kui me teeme mingisugused paaniad. Oo nüüd me hakkame vanu kombeid tähistama, teeme seda, teeme teist, teeme kolmandat. Aga vaat, seesama püha tuleb ringiga just nimelt sealt välja. Et see oli see vaikne viis, sest me teadsime, et need pahad vaimud nagu sa väga kenasti ütlesime, kardinad ette tõmmata. Luurasid ju ka kirikute juures, eks ole, ja ja kui ta oli tarvis ja kui oli tarvis kellelegi nii öelda käru keerata, siis seda keerati ja öelda, et see inimene on käinud seal seal veel käinud kuulamas seda, teist ja kolmandat. Marju, ma usun, et ma räägin ka maarjaeest, kui ma ütlen, et me tahaksime sind kuulata veel pikalt, aga meie saateaeg hakkab läbi saama. Aga õnneks on olemas ka sinu raamat, kust meil on võimalik kõigest sellest ju põhjalikumalt lugeda. Ja mina tahaks võib-olla nii palju, ainult veeletud, et Marju mainiks ära. Me salvestame seda saadet praegu, neljapäeval, aga homme on reede, 21. toomapäev, et lihtsalt üks niisugune jõulueelne traditsioonile soovitused, mida sellel toova päeval need inimesed võiksid teha kraamida, kraamida oma elamist ja kraamida oma hinge, et saaksid jõulud tuppa tulla, need, mille kohta vanarahvas ütles, et jõulud on pühadepühad. Aitäh selle soovituse eest. Aga sul on ju midagi veel, nimelt üks muusikapala jääb ka meie saadet lõpetama. Jah, mul on väga hea meel, et, et see on Jaan Kaplinski tekst, meel, unus, mille viisi on kirjutanud minu hea sõber Jaak Tuksam ja mis tegelikult taaskord räägib kõikidest nendest teemadest, mis meil täna muutuses olid, kes me oleme, kuhu me oleme teel ja miks on meile pühad olulised kodukirik ja võib-olla kusagil kiviaianurgas mis puudutab meie hinge ja mis on aja? Aitäh Marju Kõivupuu selle soovituse eest, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ja me oleme eetris ka nädala pärast, siis me katsume kokku võtta kultuuri aasta 2018 kuulmiseni. Laulu, mille sõnad on rast ilu šas keelest. Seda le tedes. On alles jäänud katkenud kulmess kus Täis seitli. Ja sabasuppe ja r. Nii kuis on nink valus? Linna selja taha jääb. Kevadel ja järgneb suvi. Kaugelt, aga sellel. Silmi vajus. Hella Eliise Kodukiri kukkel pehmes jõuluv lumesajus.