Vasar. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja muuseuminõukogu teadusnõukogu liige Krista Sarv. Tere, Kristo tervist ja Eesti kunstimuuseumi peadirektor, muuseumi nõukogu teadusnõukogu esimees Sirje Helme. Tere, Sirje. Tere. Ja nagu nendest pikkadest ja keerulistest ametinimetustest võib välja lugeda, hakkamegi täna rääkima teadusest ja muuseumidest. Aga ennem Väike-põgus, kultuuriajakirjanduse tutvustus. Täna on see niisugune põgus seetõttu, et mul on kaasas ainult ajakiri Looming, aga see-eest Mulle tundub, et looming on täis väga võluvat ja põnevat lugemist. Juba see ilukirjanduse osa toob välja väga palju häid autoreid nagu Mehis Heinsaar või Kaarel bee Väljamäe, Madis Kõiv, Jüri Talvet ja nii edasi. Samuti on päris huvitav lugemine Jüri talveti arutlus Kuubast ja Eestist aastal 2009. Lõbus lugemine on Urmo Rausi Kataloonia tüüdid. Ja igati hariv ja põnev lugemine on vapo Vaher ja Toomas haugi vaba mehena raamatute riigis, mis räägib siis muuhulgas ka Hiiumaa kirjandusloost, millest omakorda kirjutab Janika Kronberg. Nii et ma arvan, et loomingust jätkub järgmise nädalani kindlasti ja siis saab juba tutvustada ka uut sirpi ja Õpetajate lehte. Aga meie läheme nüüd edasi oma saate põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja kutsusin endaga täna stuudiosse Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja muuseuminõukogu teadusnõukogu liikme Krista Sarve ning Eesti kunstimuuseumi peadirektori ning muuseuminõukogu teadusnõukogu esimehe Sirje Helme. Ja põhjuseks põhjuseid on tegelikult kaks. Kõigepealt antakse täna välja Eesti muuseumide aastaauhinnad, mis on muuseumide aasta tippsündmus ja muuhulgas selguvad siis ka teadusauhindade saajad, teatud ürituse ja teadustrükise laureaadid. Aga teine teema, mis on natukene võib-olla tõsisem ja mitte nii pidulik, on teadusrahastuse teema laiemalt, mis kerkis esile seoses sellega, et muuhulgas Eesti Kirjandusmuuseumi saanud rahastust. Ja kuigi Eesti kirjandusmuuseum ei ole mõnes mõttes päriselt muuseum, vaid ta kuulub ikkagi haridus ja teadusministeeriumi haldusalasse ja on klassifitseeritud ka kui teadusasutus on ikkagi see küsimus teadusrahastusest ja just sellisest rahvusteaduste rahastusest õhus ja, ja ka üsna niimoodi kriitiliselt õhus. Ja, ja seetõttu tundus, et võiks natukene arutada sel teemal, mis toimub teaduse alal, Eesti muuseumides, mis on mõnes mõttes kõige suuremad eesti ainese haldajad üldse. Ja alustakski võib-olla seda tänast vestlust küsimusega, et et mis seisus on teadus Eesti muuseumides ja mis seisus on Eesti teadus Eesti muuseumides? No ilmselt pean mina alustama, aga ma arvan, et meil Risaga ja kas sinul on ilmselt kõige parem ülevaade, mis seisus on teadus Eesti muuseumides sellepärast et kord aastas me vaatame läbi kõik taotlused, mis kandideerivad või noh, taotlevad siis mingit positsiooni selles muuseumimaailmas ja Need, ma võin küll öelda seda, et aasta-aastalt lähevad need taotlused üha arvukamaks. Et kui veel mõni aasta tagasi näiteks teadusüritused, noh, me teame peamiselt konverentsi selle all silmas olin võib-olla neid vähem, siis just nimelt sellel aastal on neid palju ja mitte palju, vaid nad on väga olulised, sellepärast et lihtsalt seminare eest me üldse ei räägi ja samamoodi on üha rohkem üha rohkem trükiseid, et mina arvan, et see nii-öelda. Ma ei saa öelda, et teadus on väga heas seisus, sest need probleemid, miks ta, miks me ei või öelda teadusega on kõik korras, kindlasti nüüd tulevad, aga kindlasti ei ole ta halvas seisus ja mulle tundub, et muuseumid teevad oma parima nendes piirides, mis neil on võimalik. Siin lisatakse võib-olla seda, et võib-olla tänases selles teaduspoliitikas rahanduspoliitikas on muuseum muutumas, võib olla üheks selliseks, kõige turvalisemaks teaduse tegemise kohaks sest kui meil see muuseumiseadus seni veel defineerib ka muuseumid sellega, et muuseum on koht, kus uuritakse, siis on, on meil kellelgi viimne õigus, on õigus selle teadusega tegeleda. Tõsi on see, et see mündi teine külg on, külg on selline, et kas igal muuseumil on võimekus tegeleda selle teadusega, tahan kohe jõuda juttu nii, aga, aga põhiliselt muuseumid on ju riigi käesoleva sellise vaimse füüsilise mälupärandi hoidjad ja riik väga tublilt käitub selle pärandiga, ehk siis finantseerib seda pärandi hoidmist. Aga kõik need lisategevused, mis selle pärandiga tulevad, mis on ka siis nagu nii-öelda muuseumiseaduses üles loetud, nii vahendamine kui et need ikkagi jäävad juba paljalt siis pelgalt muuseumi rahakoti rahakotid eriti kanda ja seetõttu võib-olla siis sellel tahes teadusmaastikul ka domineerivad sellised suuremad muuseumid nagu kunstimuuseum. Loodetavasti meie ajaloomuuseum ja veel noh, Eesti Rahva muuseum, kus on eraldi lausa teadusosakond Ja no tegelikult võib ju öelda seda kõikides suurtes muuseumides, mulle tundub, on eraldi teaduse osakond olemas ja me ise ju eeldame ja ka tunneme, nii et, et uurimistöö või uurimuslikud väljundid, mida, mida muuseumid pakuvad, on tõsiseltvõetav teadus. Samal ajal muuseumid teadusasutustena kirjas ei ole, mis on ühest küljest suurepärane, sellepärast niipea kui keegi hakkakski taotlema endale teadusasutuse kvalifikatsiooni, tähendaks see seda, et ta siseneb sellesse teadus karusselli, kus, kus loevad just nimelt need niinimetatud etise punktid ja, ja kõik muu, mis mõnes mõttes juhiks selle fookuse võib-olla ära sellelt materjalilt, mis, mis muuseumides on uurimistahab. Aga, aga teisest küljest jah, see, seda teadusasutuse niisugust juriidilist tagatist ei ole, muuseumide puhul kiputakse vahel mulle tundub vähemalt nii kiputakse muuseumides tehtavas teadusesse suhtuma nii et see on kuidagi natuke kehvem teadvus kui see päris teadusasutuste teadlased. Kuidas teile tundub, et, et kui tõsiselt muuseumid selles teadusmaastikus või kuhu nad asetuvad või kui tõsiselt nad konkureerivad seal teadusmaastikul? See ma just tahtsin, mõtlesin, et ma tahtsingi öelda ja tähelepanu sõna uurimus, mis Krista välja tõi, et me räägime niimoodi väga ettevaatlikud uurimisasutuses. Et see konflikt või selline vahe, millest, millele sa tähelepanu juhtisid, on tõesti olemas. Aga ma mulle tundub teiselt poolt, et see väheneb pikkamööda, see väheneb just nimelt selle pärast, mida Krista ütles, et et tundub praegu, et ongi muuseumi peaaegu kõige turvalisemad. Turvalisema teadusega tegelevad asutused meie muuseumis siiski ei ole eraldi teadusosakonda väga paljudel põhjustel, aga see ei tähenda, et teadustõsiselt ei tee. Meil on ka oma ju praegu veel üks punkt kaks väljaanne, teaduslik väljaanne, aga ma tahaksin öelda, et see on tõesti niimoodi, et pikka aega on see selline natuke üleolev suhtumine sellesse töösse, mis tehaksegi muuseumites kestnud. Umbes niimoodi tee seal, tegelete empiirikaga, pange need kuupäevad, aastaarvud ja muud asjad kokku ja otsige fotosi juurde, jah. Aga meie siis mõtestame, mis on täiesti nagu vale lähenemine, sellepärast et see on umbes niimoodi, et no ma ei oska näidet tuua, et ma olen natuke. Ma ei tea, natukene ühe jalaga natukene kahe jalaga, et teadus on teadusteadusel, on väga selge, et nõudmised, mida me teaduseks peame, enam-vähem, on need selge, et noh, muidugi me siin ei saa täpseid regulatsioon öelda, aga Ta peab igal juhul ükskõik millise uurimuse või mis tasemelt me alustame, seda uurimisläbinud, ta peab lõppema teatava informatsiooniga, mis ei ole enne olnud olemas ja mida sa suudad kuidagiviisi tõestada. Ja eriti see on oluline veel kord siin meenutan seda lisasõna. Tõepoolest muuseumid on turvalised, sest muuseumid ei sõltu jah, tõesti üldsegi mitte meil, kuna puudub igasugune riiklik rahastus eraldi muuseumitele selles vaatenurgast, mis on eraldi küsimus, aga sõltub kraatidest ja me ei pea üksteisega võistlema ja pidama oma partnerit näiteks meie ütleme teadusartikkel või teadusuuringuiga, näitus, mis nõuab sellist kollektiivset tööd, me ei pea oma partnerit ajaloo muuseumis pidama oma praktiliselt verivaenlaseks, kuna me vaatame üht ja sedasama rahakoti. Et aga füüsiliselt karvad tõusevad püsti, kui keegi hakkab rääkima muuseumid, teadusest ja mingisugusest muust teadusest teadust ei saa kunagi, määrati institutsiooni kaudu, vaid teadus on meetod ja, ja seetõttu meetod, mis eeldab küsimuse püstitamist, mingisuguse lahenduskäigu leidmist ja siis tulemuse saamist ja selle tulemuse siis nii-öelda kommunikeerimist, onju. Et selles mõttes ei teemuuseumis keegi midagi nii-öelda teistmoodi ei jõua kuhugi mingit teist teed mööda, kui ikka uurides. Ja sellist muuseumi teadvuse tugevust võib olla, see mõjutab ka see, et meie selline näituste kas poliitika või nägemus näitustel on ka muutunud, kui mina, mina oma peas jagan, näitasin kaheks, et ühed on nagu väljapanekud, mis ongi siuksed lihtsamad, et paneme kollektsiooni kesksed või midagi, et paneme ilusad asjad välja. Aga teised on siis selles mõttes selles mõttes nagu näitusekeskkonnad, mis on mitte niivõrd orienteeritud asjade väljapanekule vait mingisuguste küsimuste või mingisuguste valgete laikude mustade laikude täitmisele väljatoomisel ja need on tegelikult ju kõikuma tegemises ühed teadvus tegemise teaduste väljundid. Sellest muuseumi turvalisusest ja sellest rääkides on jah, et muuseumi eripära võib-olla uurimisasutuse teadusasutusega on see, et noh, ma siin saan arheoloogiast tuua näiteid on ju, et kui ma 14 aastat uurin ühte linnuse linnuse väravat, et siis on nagu sa teadus, et muuseumis tõenäoliselt ei saa ma lubada endale sellist 14 aastast ühe objekti uurimist ja näitamist, et jah, oli tegemist linnuse väravaga, onju et meil siin tuleb olla nagu kiirem, andekam, et kõik teadustegevus, mille väljund on kas siis publikatsioon, näitus, ettekanne, artikkel et muuseumi teadlane lihtsalt peab suutma. Ma võib-olla kiiremini orienteeruda ümber uue uute teemadeni. Aga nende teemade jõudmiseks on see meie allikbaas meie muuseumikogud ja noh, vist ka paljud teemad, mis siis tulevad ka välismaailmas kinni, mida välja, mida me siis saame hakata siis oma nii-öelda koguse põhiselt. Lahendama, et võib-olla see ongi see, mis Kristo välja öise spetsiifika ongi see, et põhimõtteliselt kõik muuseumid lähtuvad ikkagi sellest varandusest või selles kogus, mis nende käes on, see on nende allikmaterjal, mida nad saavadki tõepoolest uurida selles tõelises olekus, eks ole. Ja tõenäoliselt muuseumi te ei tegele uurimistöödega, mis üldse nende kogudusi puutu, aga see vald, kuidas nad seda kogusid mõtestavad, on kahtlemata väga lai. Aga kuidas, kui nüüd vaadata neid kogusid ja, ja nagu sa Kristo, ütlesid, et tavaliselt ei suudeta või ei ole võimalik pikki-pikki aastaid näiteks tegeleda ühe sama objektiga. Aga samas kui näiteks tundub, et oletame 30 või ka 50 aastat tagasi on üks objekt justkui väga hästi ära kaardistatud, ära kirjeldatud. Aga nüüd on tehnoloogiad muutunud, et kui palju seda nüüd ette tuleb, et mul tuleb lihtsalt kohese Sittowi altarimaal meelde. Et kui palju tuleb ette seda, et ühe objekti või kogudesse puutuva materjaliga saab täiesti uutmoodi tegeleda praegusel ajal lihtsalt puhtalt seetõttu, et meil on uued võimalused ja tehnoloogilised meetodid. Kindlasti vot see, see sõltubki sellest, selle muuseumi, selle teaduspersonali, sellisest vaimsest seisundist kuni sest tegelikult, kui me nagu armastan väga tuua kogu see esile, nimetades kõige paremateks ajale muuseumis on kõige paremat kogud, mis peegeldavad Eesti ajaloomuuseumit, siis hea kogu tunnus ongi see, et sealt on võimalik kogu aeg kasvatada neid teemasi, aga samas ka minna vanadeteema juurde tagasi võetes kasutusele neid uuemaid, mingisuguseid meetodeid on need tehnilised, aga mitte ainult tehnika ei muutu, muutuvad ka kõikvõimalikud, et nii-öelda aja ajaloo tegemise meetodid, uued uued diskursus, et tulevad peale uued vaatenurgad tulevad peale, et et tegelikult see ei saa öelda kunagi, et, et nüüd meie muuseumi kogu on läbi uuritud, et me ei saa sellega teha, et siis on nagunii-öelda laisad teadlased. Et hea lugu on see, et saab, saad pidevalt uut teadmist, mis sul teaduse tegemise osas on uut tehnikat, mis selle teaduse tegemist võimaldab, kasutada ja rakendada ja siis anda see ese nüüd või sündmus uute rakursside alt uue, uuesti avalikuks. Ja see on väga kenad, sa sitt tulid, mainisin sellepärast, et tõepoolest eks kunstiajaloos on see ütleme kogenud, kuna söörid, pilk on ju alati olnud kõige olulisem aga ka tehnilised uuringud, mis kogu aeg tõepoolest täiustuvad. Ja kuna need tehnilised uuringud on nüüd meil olemas, siis Sittowi võimaliku töö olemasolust või olemasolu uurimisega me läheme edasi, meil ongi uus nii-öelda teadusprojekt kinnitamisel jaga esimene leping tehtud, et tõenäoliselt olid tema, tema stuudio või võib-olla tema enda tehtud enda maalitud tõenäoliselt see on eeldus, et need võiksid olla tema maalitud altari tabel ka Põhja-Rootsis. Nii et jaa, minnaksegi sinna ikkagi esimese sammuga suure tehnilise baasiga tehakse esimesed uuringud. Noh, pildistamise kõikvõimalikud läbivalgustamise vaatamised, nii et see on tehnoloogia on kindlasti, aga kindlasti on see, see on oluline. Aga just selle, ütleme selle mõtestamise poolt on ilmselge et kõik muuseumid, et inimesed, kes tegelevad ka näiteks näitustega, olgu nad natukene pealiskaudsed või väga tõsised, nad lähtuvad ikkagi selles uues diskusid setest vaadetest, millega on tulnud välja ajalooteadvus, millega tegeleb teadusfilosoofia ja nii edasi. Nii et see, see uuenemine on nagu iseenesestmõistetav näitused, on üks väga selge väljund, kus teoreetiliselt vähemalt võiks alati olla mingisugunegi uus teadmine või, või uus mõtestamise tasand, mingi uus vaatenurk teemale, aga oskate te kommenteerida ka seda, kui teaduspõhine on Eesti muuseumide kogumispoliitika? Et siin sa ütlesid Krista, et Eesti ajaloomuuseumis on parimad Eesti ajalookogud, aga, aga kui palju tegelikult on kogumispoliitikas juhusliku ja kui palju seal näiteks võimalike, kui on tööl just eraldi nüüd ka teadurid või teadlased, et kui palju see on tõesti niimoodi paika pandud läbi mõtestatud ja, ja sellises väga selges raamistikus see kogumine? Jah. Tegelikult need muuseumikogud on, sest seal on lihtsalt suurepärane stratigahvia nägemaks seda, milline on olnud see, see, selle mälumaastiku mõtestamise suunad ja tuleb tunnistada, et siin on need diskursusi alates juba 19. 100-st kurioosumeid, ilusad asjad, mis, mis on võib-olla elanud ka siin 20. sajandini, pannakse rõhku ilu ilule ja, ja hiljem hiljem võib-olla hakatakse siis natuke muud kontekstiga mõtlema juurde, et tunnistan ausalt, et meie muuseumis on need kõik need erinevaid kihistusi näinud ja see on hea küsimus selle tõttu, et me oleme just kuna me oleme värske sihtasutust, oleme just töötamas palju uut kogumispoliitikat. Ja üha raskem on tegelikult tänapäeval koguda, et siin on üks suur asi on see, et muuseumid ei ole kollektsionäärid selles mõttes, et kogu esemete sarju, vaid me, me kogume mälu, mälumaastiku eksis mõtestatud ja tähendusega tähendus, ka esemeid, et ei ole oluline, et me saame kõik Loropi vaasid, on ju. Et Meie selline plaan, me alustame kohe selle uute kogumispõhipõhimõtete väljatöötamist ongi, et tuua just seda teadust poolt sisse, et seda on juba selleks vaja, et me selleks selles tohutuses esemelises maailmas, mis meil siin on, et me teeksime õigeid valikuid ja neid hülgeid sunnib tegema, aga selline pragmaatiline põhjus, et ükski hoidla ei ole kummist ja asju on väga palju, et et me loodame, et meie järgmine kogumispoliitika on nagu palju teadus, põhisem, kui ta on varem, et varem on ta natuke lähtunud nendest sellistest prioriteetsete teemadest, mis on siis paika pandud kas näituse või sellise plaanidega, et aga noh, et muuseumil on nagu vastutus kogu selle valdkonna eest ja siis ei saa nagunii lähtuda ainult mingisugusest järgmise aasta näitusest või ülejärgmise aasta näitusest vait nagu seda vastutust valdkonna eest tuleb kanda avarama pilguga kui isiklik mingi tegevus. Aga kuidas te näiteks olete? Et kas te olete omavahel näiteks jaotanud ja arutanud vabaõhumuuseumiga või Ermiga, kes ju teoreetiliselt samamoodi nagu selline etnograafiline, ajalooline, rahva kultuuriline või noh, igapäevane. Kogumistes jah, ütleme niimoodi, et ega otseseid selliseid suuri läbi rääkisime ja diskussioon ei ole, ei ole toimunud. Kuna kogumispoliitikad on ka väga avalikud dokumendid, mis peavad olema, siis nende kaudu oleme me neid oma prioriteete sättinud, aga tõsi on ka see, et praeguses mälumaastikus toimub teatud spetsialiseerumine, et. Et neid sellise kattuva kattuva teemaga muuseume nagu otseselt ju väga enam ei ole, et me oleme leidnud oma nišid. Et vahepeal siin oli Kultuuriministeeriumi poliitika, et noh, et Eesti muuseumikogus ei tohiks olla ühtegi asja, mis nagu ei kattu, et me, et üks üksainuke eksemplar peab olema säilitatud ja et muuseumid ei, ei korjaks samu asju, aga noh, see on nii ja naa, et hoiustamise mõttes on see õige põhimõte, aga kui sellise vahendamise uurimise mõttes, siis ilmselt me kõik rikume seda, seda põhimõtet. Ta ta, aga jah, et koostöö on siin väga oluline just selle spetsialiseerumise osas, et et see aitab ka muuseumi enda sellist nägu ja tegu paremini fokusseerida ja leida see leida see koht meie mälu vanastikul. Ma ei saa nüüd öelda, et meie kogumispoliitika oleks nagu väga teadlikult orienteeritud teaduspõhisusele. Et siin on ikka hästi palju neid tegureid, miks me ühe või teise asja ostan endale ja kunstiaset teatavasti hästi kallid ja lähevad üha kallimaks, lähevad üha üha rohkem kallimaks. Nii et see number teoste number siis ostame nagunii väga piiratud. Aga mis teadusesse puutub, siis üha rohkem on ka meil olnud juttu just nimelt, et mõne asja me ostame just nimelt sellepärast, et ta on ühe või teise kunstniku või kunsti ütleme, nähtuse uurimiseks vajalik, kusjuures näiteks tema esteetiline väärtus ei pruugi olla üldse nii suur. Ja siin ma rõhutaksin just seda, et me oleme hästi palju mõelnud arhiividest. Arhiiv on ikkagi see, kus käib, käivad ka uurijad ja arhiivid, meil kasvavad tõesti hästi hästi kiiresti, me ei ole teinud sellist otsest, otsustati tegelikult me peaksime otsustama, kas on hästi tundlik ja see on ka väga nii-öelda ajas muutuv. Et kes on need kunstnikud, keda me hakkame arhiividena korjama. Et nad peaks ühtlasi nagu see arhiiv peaks kajastama ka mingeid muutusi ühiskonnas mõtlemises tema enda loomingus, et see ei ole ainult tema enda loomingu uurimine. Aga senikaua, kuni me pole välja valinud kümmet imemis, ma arvan, on väga problemaatiline. Senikaua me lihtsalt üritame just nimelt arhiivide kaudu ja arhiivid on sellised ühed tugevad instrumendid, kui me räägime teadustööst. Et noh, eks muuseumitel ole selle teadusega ja teaduspõhise kollektsioneerimisega omad vahekorrad, nii et nagu ma ütlesin, see ei ole kunagi punkt number üks, aga ta on kogu aeg olemas. Ja muidugi, et muuseumit mõeldakse, et me oleme ajaloomuuseumit, ükstaskõik, mis muuseumi ajaloomuuseumit, aga tegelikult me peame ka analüüsima seda tänapäeva, sest me ei saa nagu jätta tulevatel põlvedel ei hakata siis järgi koguma, et neid auke, et me teeme, peame tegema siukseid raskeid otsuseid ja ühest küljest on see, nagu see meie käes on ka see siis väikese ime kepike, mis teeb ühe asja nii-öelda ajaloolise väärtusega või mitte, et ja selleks, see on tohutu. Ja selles mõttes kogumispoliitika on hästi keeruline ja hästi oluline valdkond ja ma ma ei tea, kus kuskil sünnibki ideaalseid kogumispunktid, ilmselt. Ja no selle jutu juurde sobib meil kenasti sisse juhatada üks väike vahepala. Milleks on rock hotelli lugu, tean, ei tea. Kristo, sina valisid selle loo välja, kas sa soovid midagi ka saateks öelda? Ah, ei, see on üks selline lõbus lugu, mis ei lase sellel teadvuse teemal edasi minnes masendusse langeda vaid vaid siin on ka selline teaduse üks selline põhi võib olla seal filosoofia ka, et kas ma üldse pean teatama. Ja kas, kas see teadmine aitab tegelikult elus ilusti muusikakeelte pandud, et, et ma arvan, et see sobib siukse jutu kõrval ja mitte. Meile paneb alati tahtma teada, just, aga kuulame rock hotelli lugu, tean, ei tea. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios Krista Sarv, kes on Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja Eesti kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme. Mõlemad on ka muuseuminõukogu teadusnõukogu liikmed ja oleme siin esimeses saatepooles rääkinud sellest, et kas muuseumides tehtav teadus on ikka samaväärne ja õige teadus? Vastus on jah, igaks juhuks kõigile neile, kes ei kuulnud, saate esimest poolt ja, ja rääkisime ka sellest, et üha enam tundub, et muuseumides tehtav teadus on turvaline, et muuseumid on turvaline koht, kus teadusega tegeleda. Ja võib-olla võikski siia tuua nüüd juurde selle nii-öelda rahvusteaduste küsimuse, et kui praegu tõesti väga palju on diskuteeritud selle üle, et viimase teadusagentuuri rahastuse jagamisel praktiliselt Eesti ainelisega või eesti ainesega tegelevad uurimisprojektid rahastust ei saanud, sest et võlusõna on see nii-öelda rahvusvahelisus siis muuseumide tegelikult tegelevad vägagi Eesti-keskse materjaliga. Ja, ja kuidas teile nagu tundub, et, et kas muuseumide roll selles selles kontekstis muutub nagu üha olulisemaks, et, et kas nad tõesti on need saarekesed juba varsti? No ma ei oskanud nii-öelda kuidas, kui, kui palju ülikoolid näiteks annavad välja, noh, jätan doktoritelt kõrvale ja jätame kõrvale ka selle, ütleme, muuseumite kirjastuse poolt välja antud raamatut, mis peavad tegelema, aga mitte ainult ütleme, mingid kitsalt rahvusteadustega, aga seal on ju ka teisi teemasid, Nad tõlgivad hästi palju ja nii edasi. Ja kui me nüüd selles kontekstis vaatame muuseumi, siis kindlasti muuseumid on need saarekesed, sellepärast kogud on rahv, põhised oma, selle, mis me oleme kogunud, siis on loomulik, et teisi materjale koguvad ka teised. Ja kui ma nüüd ma igaks juhuks viskasin pilgu enne, kui ma tulin viimase kolme aasta viimase kolme-nelja aasta trükistele, mida uisud välja andnud, siis nad tegelikult väga tõsiselt tegelevad just nimelt meie, kas looduse ajaloo arheoloogiakunstiga ja need on väga tõsised, suured, paksud just nimelt väga ka ütleme, teaduslikud, kui noh, natuke dias jutumärkidesse panna, me kujutame ette teaduslik tekst peab olema paks, hästi viidatud iga lause kohta umbes kolm viidet igaks juhuks, et oleks asi kindel ja usaldusväärne. Ja suhteliselt raske lugeda, et need, nad vastavad nendele nõudmistele, mida me kujutame, mida kujutatakse ette teadus, sügisena. Samamoodi konverentsid. Jah, et selles mõttes, et kas sedasama rahastuse teemat, et see on selline üleüldine tendents, et see ei ole siin ainult kirjandusmuuseumi, see kurb saatus, vaid sama sama rahastusvoorust on tulnud kurbi teateid ka ülikoolidele, kus humanitaarjaga tegelevad ülikoolid, humanitaaria, teemalised projektid on jäänud rahastuseta. Et valdavalt meie, meie muuseumimaastikul tegelevat muuseumid on ju noh, humanitaarkallakuga, sest loodusmuuseum ma ei tea, sport vist on ka humanitaartegelik Kultuurkapitali jah, just just et loodusmuuseum. Ta on võib-olla eraldi on ju, et selles mõttes jah, jääb see tänu kahjuks sellele, et ilmselt ka ülikoolid on oma teadusprojekte enam realiseerida ei saa, siis on, tekib, tekib kindlasti hästi palju sellist vabat vakantset teaduspotentsiaali, mida siis muuseumid vastavalt oma võimalustele saavad ka hakata nagunii-öelda lisaekspluateerima lisaks oma teadusena, ehk siis see, mis me muuseumis teine võib muutuda veel veel nii-öelda tõsisemaks ja põhjalikumaks. Aga noh, muidugi siin on ka mingisugused ohud, et see muuseum ei ole sihuke turvaline saar ilma ilmapilvedega. Ta, et seda muuseumi definitsiooni tahetakse muuta ja, ja muuta teda rohkem selliseks meelt lahutavamaks ja, ja maailma päästamaks ja et, et ilmselt need võivad hakata ka seda mõju mõju avaldama, et et see teadusmuuseumis on kindlasti see koht, millest tuleb kogu aeg rääkida, nii mitte ainult laialt, vaid ka Oma muuseumi sees, et see on oluline ja vajalik, et aga noh, praegu on veel head positsioonid, räägivad seda, et see konflikt on kindlasti olemas ja see konflikt tuleb sellest põhimõttest, kuidas muuseumid rahastatakse, aga noh, ega midagi ei ole teha, raha on tähtis ja see rahastus ongi niimoodi, et ju eestimuuseumid peavad oma selliseks operatiivtegevust, eks ju, ise saama teenima raha, mis tähendab, et su näitused peavad seda raha sisse tooma ja su tegevused peavad selle raha sisse tooma. Ja ju sul noh, ütleme vaata meie muuseumi seisukohast ikka ma mõtlen, et et kui me nüüd ainult selliseid uurimuspõhiseid tõsiselt oma väga noh, ütleme kitsaid uurimispõhiseid näitusi teeksime, siis tõenäoliselt me seda raha sisse ei tooks tõenäoliselt ne toimetusi välja ei annaks tõenäoliselt konverentsi korraldajaks. Nii et see on kõik omavahel nagu seotud. Samas meil ei ole mitte ühtegi kohta, kus me taotleksime või küsiksime raha juurde. Vähe sellest, me ei ole ka kunagi taotlenud, et me oleme teadusasutus. Aga tõepoolest muuseumid ei kvalifitseeru üldse selleks organisatsiooniks institutsiooniks. Nii et see tõepoolest see oht, et muuseumid üha rohkem ja rohkem nähakse kui kuidas ma nüüd ütlen Rahvasõbralikke ühiskondlikke institutsioone, see oht on olemas ka muidugi, et kuigi muuseumitel kõigil on olemas väga selge missioon, et sul on see uurimus ja, ja ikkagi see funktsioon väga tugevalt vähemalt siiamaani sees, et neid ei ole, seda ei ole muudetud. Nii et see konflikt on oma olemuslikult sees ja tõepoolest teaduse tegemine, noh, ma ise ütlesin ka või õieti Krista alustas, et see on turvaline paik muuseumisesse praegu on turvaline paik. Aga me kahtlemata vaatame väga murelikult ka selle peale selle ette, sest et muuseumil tõepoolest ei ole seda võimalused, me 10 aastat uurime ühte sama asja aga tõenäoliselt noh, alla kolme-nelja aasta jälle. Ei, sa ei tooda ühtegi sellist tõsiseltvõetavat jah, üldse teemat ei saa hakata arutama, mis päädis siis võib-olla artiklitega, mis avaldatakse, noh, kusagil ma ei tea, mitme aasta pärast. Et nii ta on, et tõepoolest pilves. Ja oluline on ka muidugi see, et muuseumid ei ole siin saarekesed siin meile väikse mahlat, muuseas muuseum on ka nagu sillapea väljaspoole need valdkonnas oleks tihedaid sidemeid mitte siis, mis siis kulmineeriksid kas näitustega või mingisuguste konverentsidega, kus kus on rahvusvaheliselt sama sama teema inimesed rääkimas ja see muidugi ka eeldab, et see, meie teadlane on, ongi siis see selline tõsine tõsine liider selles valdkonnas, mis ta teeb, et ta saavutaks neid neid kontakte ja et meie teadlane peab saama kuulsaks, on lihtsalt saetud, muidu ta ei, ei ei täida võib-olla oma eesmärk, et, et siin on nagu jälle üks muuseumi muuseumi ja teadvuse vaheline konflikt sile juba rääkis, et noh, me ei saa lubada tõsiseid näitusi väga palju, et me peame ka mõtlema sellisele sisse, toovatele näitustega, et ilusaid kleite aeg-ajalt välja. Mõlemad muuseumid on seda võimelised. Et aga teine konflikt on see, et ka see kiirus, see kaks või kolm aastat, mis üks muuseum saab anda seda uurimisteemat, et see võib mõnikord teada väheks ja siis tekib nagu muuseumi ja tema teadlase vahel väike konflikt, et et aga noh, siis on, siis ongi see inimeste liikumine, kes kes ei suuda seda konflikti aru saada ja mõista seda, et muuseum ei ole ainult teadusasutused, muisumalt paratamatult käivad, käivad ka muud teemat üleval, et siis üldiselt muuseumis vist väga tihedat kaadrivahetust ei ole, aga aga aeg-ajalt siiski siiski ka võib-olla sellest konfliktist tingituna mõni hea teadlane läheb, läheb nagu ikkagi üritab tööd leida sellises teadusasutuses, mis keskendub ainult uurimisele ja ja seal Pea tegema seksikaid printsiip, et vahel ma mõtlen, et missugune teadus astus praegu uurimisele, saab pühenduda, ega meil nagu ist Moldova meie valdkonnas tuleb kui Eesti mälu instituut on ju kohe meelde, aga nemad hakkavad kohe muuseumid tegema, et need ei tea, ei tea, kuidas, kuidas see nende elu hakkab edasi. Aga kui palju te olete kokku puutunud sellega? Meil mingisugustes valdkondades ei ole seda spetsialistist, saati siis liidrit. Et kuna see teaduse rahastamine laias laastus on olnud väga suure kriitikal ju juba aastaid, et see pole üldse mingisugunegi vahetud, selle aasta teema ja, ja kuna pidevalt inimesed ka teadurid on ju või teadlased on olnud surve all ütleme muuseumides võib olla näitusi teha, aga kuskil mujal nii-öelda punkte tuua siis ju fookus võib olla sellisest noh, eesti ainest, süvauurimusest või sellistest väga spetsiifilistest valdkondadest ongi olnud ju surve all. Seda pole justkui kellelegi vaja, sest et sellega polegi sul kuhugi välja minna või et, et kui palju te olete näinud, et, et meil on mingisugunegi küllalt spetsiifiline teema ja tuleb välja, et Eestis ei olegi enam selle asjaga lihtsalt? See teema on väga tõsine ja kahjuks kasvab. Ja see ongi niimoodi, et see kasvab, siis ei saa alguse muuseumitest, ma arvan, see saab alguse ka sellest ülikoolide enda hoiakus, ülikoolidel on omad probleemid või põhjused, miks nad ühte või teist ei tee, selle üle laotab muidugi akadeemiline vabadus, mille vastu kuidagiviisi ei saa. Ei saa vaielda, sellepärast et inimene noh, ütleme ülikool peab säilitama teatavad vabadused iseendale, aga aga noh, tööandjana eks me siin oleme ju ka tööandjad tööandjana. Ma näen seda kasvavat kasvavat lõhet vajaduse ja tegelikult ütleme selle teadmise vahel, mis tuleb meile ka ülikoolidest, kasvavad pidevalt ja just nad ei ole võib-olla Nad ei ole võib-olla nii Apediidsed teemad, aga ühel hetkel meil tõepoolest ei olegi inimesi, kes uuriksid näiteks, ma ei oska öelda ka mingit 15 saanud mingit teatavat asja, mis muide ei ole üldse hullus seisus hiliskeskaja uurimine, vastupidi, siis on päris head. Aga mina nutan kogu aeg just nimelt seda nii-öelda varase modernismi ja ja nii edasi, et see on, on palju teemasid rääkimata, et noh, seal on kogud, mida tuleks tõepoolest aeg-ajalt ju üle vaadata, uuesti vaadata sellesama pilguga, kuidas sa vaatad, et, et neid inimesi, jah, on praegu veel niimoodi, et iga asja peale on üks inimene iga asja peale ei olegi inimest, kes võiks sel teemal kaasa rääkida, aga noh, tendents on selgelt. Kaotuse suunas, sest ülikooli õpetamisvõime sõltub sellest just sellest projektist on ju ja ja jumal paraku on seksika maid, teemasid ja vähem seksikamat, näiteks mingil ajal võib-olla on ka praegu see, et hästi see raudse eesriideteema ja kommunism on ja siis siis hakkas see tänu, kuna see sai rahastuse ja see hakkas tootma siis rohkem tudengeid sinna, oma pagasi või magispreid tegema ja kasvatas seda, ja samal ajal oli see tegelikult on meil näiteks Eesti vaba. Me teame kõiki tähtsaid sündmusi. Me teame vabadussõda ja neid, et need, need on nagu hästi kajastatud, aga aga kui läheb teemaks, et noh, et räägime nagu Eesti Eesti Vabariigist inimese inimese vaatepunktist, mitte mingisuguste abstraktsete sündmuste oluliste sündmuste vaatepunktist, siis juba hakkab, et meil on sellised poliitilise ajaloo uurijaid, aga, aga siis, kui me tahame nagu seda inimest puudutada, siis juba nagu läheb keeruliseks Kummaline, kui see ka ei ole ja pole kõik poliitiline ajalugu uuritud, nimelt sellel aastal meil oli tervele teadusnõukogule tegi suurt rõõmu selline konverents nagu Saaremaa muuseumid olid teinud korraldaselt konverents mässu kaudu vabasse riik. Ühesõnaga 100 aastat 19. aasta Saaremaa mässust, millest see on niisugune olnud teema, mida ei taheta väga puudutada. Ja, ja nüüd tuli selline konverents, nii et selles mõttes seda nii-öelda ajalugu üles tõsta ja üha uuesti uuest aspektist uutest aspektist vaadates on. Oluline, kas meil neid valgeid loike veel on, aga samas ilmselt saame väga palju ajaloo sündmusi hakata uuesti mõtestama. No täpselt ja nad ei pea olema päris uurimata, hoopis see on see, mida Kamari küsis algul, kuidas te käitute oma selle materjaliga, et kas te vaatate seda üle koguaegne. Aga mis me siis nüüd, kuna saateaeg hakkab läbi saama. Kokkuvõttes võiksime öelda, et ühest küljest mulle tundub, et muuseumid väga hästi teadvustavad seda, et neil on väärtuslikud kogud, mida tuleks uurida, mida tuleks vahendada. Et teaduslik tegevus on mõnes mõttes üks nendest sammastest, mille peal muuseumile üldse seisab. Teisest küljest on fakt see, et ilmselt väiksemates muuseumides on puhas ulme mõelda selle peale, et sul on eraldi teadur tööl ja suuremates muuseumides. Samamoodi ei ole väga suurt luksust ikkagi sõna otseses mõttes seda teadusosakonda üleval pidada. Et kui meil oleks nüüd selline võlu kepikene, et kuhu suunas või missuguseks muudaksite selle teadusolukorra, siis muuseumides, et missugune, missugune võiks olla teaduse ja teadurite olukord muuseumides? Tollane vastas Aga võib-olla väga palju selles mõttes ei muudaks, et ma ikkagi laseks teatril olla, tead et ei, ei sunniks teda väga palju sellist meelelahutaja rolli, et las meelelahutaja rolli võtavad Need, inimesed, kes suudavad selle teaduri sõnumi panna siis sellesse vastavasse kuuga, et aga see sisu tuleks ikkagi nagu siis sellest sügavamast teadusest, aga aga ma arvan, et see tulevik, et kindlasti on see see tulevik, et vastavalt muuseumi võimalustele, et kas selline projektipõhisus jõuab muuseumisse, mis ei pruugi olla iga kord ka väga halb, sest broiuti põhisuses annabki võimaluse tekitada selliseid võib-olla selliseid kahe-kolmeaastasi uurimisteemasi ja neid siis ekspluateerida täpselt nii nagu muuseum neid ta vajalikuks ekspluateerida. Et nagu selles osas maasika hoiaks, nagu neid uksi avali laseks teadlane edasi töötada, kasutaks targalt kõike seda, mida elu. No ma tahaks just selles kinni, et teadustegevus on, kindlasti ongi see üks põhisammas ja küsimus rajas küsimus on ajas, kui palju sa annad inimesele aega ühe või teise teemaga tegeleda? Et me oleme oma muuseumis siiski nagu välistanud selle, et me teeksime lihtsalt näitus sellise noh, seal on olnud loomulikult ja see vene mingit patu selles, et lihtsalt tõesti sa teedki midagi. Aga noh, ma tean ette, et see inimestele meeldib, aga ikkagi noh, me oleme üritanud panda talle anda talle mingi lisaväärtuse kas oma kogude kaasamise näol või mingisuguse ikkagi uurimuslikku aspekti näol, noh, võtame selle Victoria-aegse moe, kus oli ka meie baltisaksa element väga tõsiselt sees. Et küsimus on nüüd selles, et kui, kui teha planeerida selline näitus tuba näiteks praegu aastas 24, mis tõenäoliselt vajaks pikemat uurimist, siis tuleb leida see aja võimalus, et inimesele, et ta ei pea samal ajal loomulikult muisumis ei saa nii olla, et sa neli aastat lihtsalt uurid ühte näitus ja siis teed, me ei ole tõesti teadusasutus ja meil ei ole eraldi teadureid, sellepärast et et see ei ole, me võime kaasata ja meelega alati teadusliku konsultandi ja me olemegi kaasanud praegu mitmel puhul selle. Aga ikkagi noh, muuseumina me oleme ka ju näituste organisatsioon, kuraator on väga eriline inimene ja see on kohutavalt oluline, et kuraatoril on silm ja aju töötavad koos, et ma ei, ma ei teeks nüüd ütleme, et Eesti kunstimuuseumi puhul ma ei tahaks luua teaduse osakonda, kes teeb mingit teadust ja siis kusagil on kuraatorid, kes teevad näituse tingima. Absoluutselt, välistan selle. Aga, ja see on keeruline küsimus on minu meelest ajas, et see ajavõimalus planeerimises ja tingimata motivatsioonist, mis ta ka muuseumis näiteks, noh, see tõesti anda võimalus seda doktorikraadi teha ja tegeleda sellega. Ühesõnaga, see on, see võimalusi on ikkagi inimest motiveerida. Ah, ma ei tahaks lõpetada, et oleks ka rahad Eesti selleks vaja, siis tegelikult ühel hetkel on ka muuseumid selle tõdemuse ees, et teeks, meil tead, see võimekus on olemas, aga, ja meil on perspektiiv olemas, aga see nõuaks teatavaid ja tõepoolest teatud ausus teadusrahade jagamisel. Aga praegu me isegi kvalifitseeru sellele. Ma tooksin paralleeli sellega, et meil nõutakse ja me eeldame ja me kõik tahame teada. Muuseumid arendades muuseumi arendamine on väga oluline sõna ja muuseumi arendamine, see all peetakse ka praegu silmas organisatoorsed, kui näiteks IT-alast arendust, IT-alane arendus ei ole. On ainult muuseumi õlgadel, samamoodi on teadus, on mõlemad kaks sellist hooba, mis tähendaksid muuseumi arendust. Ta oleks intellektuaalselt kasvaks, kasvaks oma organisatoorsed, tehnoloogilised võimalused ja mõlemad hoovad on tegelikult muuseumi enda mure. Ja tõepoolest teeme siis ühe Victoria-aegse näituse, saame raha ja arendame edasi vaid teed, see on üks võimalus, aga tõepoolest, mida teevad väiksed muuseas? Jah, see on see koostöökoht, et ilmselt selline muuseumi vaheline koostöö meie teadlaste Ta laenutas seal nagunii jah, et see hakkab, hakkab, võid olla toimuma veel rohkem kui kui varem ja see toimub kogu aeg, aga see ei ole noh, selles mõttes lahendus, kui me räägime. Kui me räägime arengu seisukohalt, et tehes uut arengukava, oleme me järsku väga tõsiste küsimuste ees Absoluutselt, ja noh, niisugune üldisem soov nagu oleks ikkagi see, et et siis ka teadusasutuste maailmas, et see proportsioon niimoodi selle reaali ja humanitaari vahel läks tagasi natukene normaalseks, et humanitaaria ei konkureeriks reaaliga, vaid humanitaar ja siis oleks konkurents, et et see oleks niisugune, niisugune ilus, üldisem. Ma lõpetuseks paluks veel oma kõigilt kolleegidelt ka muuseumis, et kasutame tõesti eesti keelt, kui meil kaob ka muuseumites, kui me anname välja neid oma väljaandeid ainult inglise keeles või eestikeelsete või näiteks, kui meie inimesed teevad doktoritöid ainult inglise keeles või mõnes teises keeles. Et see on väga, väga suur oht, me kaotame ka humanitaarias oma teaduskeele ära ja meile meie küll üritame seda hoida, aga noh ega mul on nagu üleskutse, kui ei kuule kõigile. Ja nii, et lõpetame siis oma saate üleskutsega muuseumidel ühest küljest jätkata siis tõesti seda pühendunud tööd vaatamata sellele, et et meie, need võimalused muuseumide siseselt on erinevad. Aga materjal on seest rikkalik ja, ja võimaldab jumal tänatud, veel ilmselt sajandeid endaga endaga tegeleda. Aga jätame oma saadet lõpetama näkkincouli loo Moona, Liisa ja Sirje, sina valisid selle loo välja? Mina valisin hea sellepärast, et ühelt poolt on Mona lisa ja see kuulus Da Vinci maal kindlasti kõige enam kommertsialiseerida kunstiteosed, seda võib leida igatpidi, mida temaga tehtud ja teiselt poolt on ta ka ilmselt üks enam enam interpreteeritud kunstiteos alates algeemikutest lõpetades, tõsi, väga-väga kõrge teadvuseni, nii et vaatame, mis nüüd muusika teeb. Mona Lizaga ja muusika on ka seda interpreteerinud. Ma tänan stuudiosse tulemast, Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja muuseumide teadusnõukogu liige Krista Sarv ja Eesti kunstimuuseumi peadirektor, muuseumi nõukogu teadusnõukogu esimees Sirje Helme. Kuulmiseni nädala pärast. Oma.