Internet ongi selline naljakas asi, et aitab säilitada, aga ta ei aita tekitada ja seetõttu on tekkinud need tõmbekeskused ka, kus siis need inimesed, kes siis mingites valdkondades töötavad, tulevad kokku, et nad saaksid nagu tekitada seda esmast sidet, mida nad siis hiljem suudaksid säilitada. Tervitused Californias minu nimi Rainer Stefan ja te kuulate vikerraadio saatesarja globaalsed eestlased, kus minu eesmärgiks on vabariigi 100.-ks sünnipäev, tahaks luua mälupilt silmapassidest Eesti inimestele maailma ning üksteiselt õppida. Minu saatekülaliseks on Diaspora uurija ning migratsiooniekspert Ave Lauren kes võib rahvusvahelist mobiilsust, talentide liikuvuse ning innovatsiooni seoseid, immigrante, identiteeti globaalseid linnasid. Pole ja kõik, mis sellega seondub. Tere tulemast saatesse, Kora. Kust maailma nurgast ma siin praegu leida võin? Praegusel hetkel olen ma tuisused külmas Tallinnas, et kuidagi, et see on ikkagi alati üllatab mind, et märtsikuus talv jätkub Eestis. Kas sissejuhatuses, mida ma sinu kohta lugesin, kas on on täpne? Jah, et rändevaldkonnas varasemalt olin USA, tegin oma doktorantuuri UK-s, aga et nüüd jah, olen jõudnud tagasi Eestisse. Millest tekkis huvides proovimise aasta? Ma ei teagi veel selles suhtes, et ma ütleksin, et mul on alati olnud selline suur huvi mitmekesisuse identiteedi vastu, et ma mäletan, et isegi, et ma olen pärit Tallinnast, ma käisin Tallinna reaalkoolis, pidime keskkoolis juba tegema selliseid uurimistöid. Ja mingil põhjusel ma ei mäletagi, nagu, mis see põhjendus selleks oli, aga ma tegin uurimistöö, et mis olid islami kogukonnad Eestis, mis oli nagu sel hetkel selline, see olnud, aktuaalne teemas ei olnud kuidagi kellelegi teisele huvipakkuv teema, aga ma ikkagi nagu sattusin sinna juurde. Ja ma olen ise päris palju siis lõppkokkuvõttes ka välismaal elanud, et juba keskkoolis takesse kirg välismaal vastu pihta, et ma käisin siis vahetusõpilasena UK-s tulin tagasi, aga siis pakast läksin uuesti Cambridge'i ja ma ütleks, et tegelikult nagu Cambridge'i ülikoolis sa hakkas aina kiiremini süvenema. Ja see huvi hakkas just süvenema seetõttu, et need inimesed, kes mu ümber olid, olid hästi hästi mitmekesised, et nad olid väga erineva taustaga. Seal oli hästi palju selliseid inimesi, keda võib pidada nagu rahvusvahelised kosmopoliitsed grupid, et näiteks üks, üks mu hea sõber, et ta oli sündinud Šveitsis, aga ta isa oli pärit Kolumbiast, ema oli Bangladeshi ja itaalia juurtega eest, oli kasvanud Jaapanis. Et kuidagi selliseid hästi-hästi rahvusvahelisi inimesi oli Mulber. Ning kui ma olin varem nagu Eestis Eestist tulles harjunud, et tihtipeale on see esimene küsimus, mis sa kelleltki küsida, et kus sa oled pärit, et see on nagu, mille kaudu sa püüad seda esmast infot kätte saada, siis seal keemilisi konteksti nagu üha enam ma sain aru, et see tegelikult ei anna mulle väga palju infot, et on selliseid rahvusvahelisi inimesi, on selliseid teaspiraasid kõiki olemas, aga nagu kuidas neid identiteeti seal artikuleerib, mis on sinule olulised sidemed. Et teaksin, su huvi, hakkas aina süvenema. Ja oma esimese sellise oma uurimistööga ma siis läksingi vaatama väliseesti kogukondi Torontos, Kanadas veetsin ühe suve seal nende kogukondadega, püüdes aru saada, mis on nende minapilt, kuidas nad mõistavad oma positsiooni ja eriti ma vaatasin seda sellisest perspektiivist, mis on nagu Boušefigi, et kui sul on pagulaskogukonnad, kes ei ole enam pagulaskogukonnad, siis mida see nagu tähendab meie nende minapildis, et kuidas nad põhimõtteliselt sellest üle saavad ja sealt edasi edasi, nagu siis oli juba liiga hilja tagasi pöörduda, et see oli muutunud nii põnevaks ja sealt olen edasi ka läinud. Et kuidas toimub andmete kogumine Diaspora uurimisel? Tegelikult rände valdkonnas ma ütleks, et andmete kogumine on üks kõige keerulisemaid küsimusi. Et kuna ma ise oma uurimistöödes väga palju ja näen keskendunud tegelikult põhja, Ameerikale ja Põhja-Ameerikas, on selline mõte, et kui Euroopas on sellist vaba liikumist, et siin on nagu Euroopas on täiesti lootusetu häid näiteks kvantitatiivseid andmeid saada siis USA-s ja Kanadas on täpselt sama raske. Sest inimeste nagu piiriületus tegelikult on väga raske mõõta, eriti nagu neid kaalutlusi, miks nad lähevad, kui kauaks nad lähevad. Et väga palju, kuidas selles valdkonnas siiski nagu saad seda taaka koguda, ongi intervjuude teel vaatluste teel. Sa pead päris palju nagu arhiivmaterjale läbi käima, et sa püüad nagu selles sellise võimalikult mitmekülgse pildi kokku panna ja siis selle kaudu midagi tuletada. Et kui nagu rääkida üldse sellest diasporaa enda mõistest teospraal lörtsi, mõeldakse, et kodumaast eemal elavaid etnokultuurilisi gruppe tavaliselt see on selline hästi üldine iseloomustus, et see kodumaa osa on väga suur roll sellest kodumaa on selline hästi abstraktne teema, et paratamatult see ainuke viis, kuidas sa nagu kogud selle kohta infot ongi inimestega rääkides sa püüad nagu nende Mõtteid nende arusaamasid mõista. Sul on hästi huvitav võrdlusbaas pärit Eestist, et võib öelda, et sa võid nii-öelda sotsiaalkultuuriliselt ennast paigutada selle Skandinaavia, Saksamaa koolkonda. Hariduse said Inglismaal ja ometi oma doktoritöö, sa tegid siin Silicon Valleys, Ani ajus, uurides siis Hiina kõrgtehnoloogia kogukonda. Ja ma arvan, et kindlasti ma olen küll püüdnud nagu selles osas natuke olla valiv, et valida nagu igast süsteemist, et mis on kõige parem. Et ma arvan, et kindlasti näiteks Saksas Skandinaavias süsteemis nagu seda võrdlusaspekti rõhutatakse, palju rohkem Inglismaal seda, et kuidas on kirjutatud jal loetavus ja lugu ise aga et ma ütleks, et kõige rohkem võib-olla tegelikult olen nagu ise mul on, kõige sümpaatsem ongi see ameerika koolkond, kus hästi palju rõhutatakse seda, et tegelikult kõik teadvus, mis sa teed, peab olema mõistetav ka inimestele, et nagu hästi palju rõhutatakse just seda, et kuidas kommunikeeri neid ideid, seda, mida sa uurid üldsusele, et noh, kui edukas see on, ei ole. Et see on hoopis teine debatt, aga ma arvan, et see on hästi oluline, et seda püütakse teha. Silicon Valley puhul, nagu ka teiste tõmbekeskuste puhul võib rääkida valdkonna põhisest atraktiivse, sest et kui palju sina oma selles uurimistöös oled üritanud leida seoseid riigi või piirkonna innovatsiooni ja rändas vahel. Tänapäeval, mida nüüd näha, on see, et sul ei ole enam ainult üks tõmbekeskus, et sul on tihtipeale valdkondades ühes samas valdkonnas, Sul on hästi palju neid tõmbekeskuseid või no mitte hästi palju, kui ütleme, kolm-neli, kui mitte rohkem ja need inimesed, kes lähevad nendesse tõmbekeskustesse, tihtipeale lähevad ühest tõmbekeskusest teise nad selle kaudu seal tekibki selline nagu teadmiste siire erinevate keskuste vahel, innovatsiooni on kuskil 20. sajandi keskpunktis nagu väga aktiivselt uuritud. Üheks keskseks faktoriks innovatsiooni juures ongi see, et sul peab toimuma teadmiste siire. Tõsi on, et innovatsiooni puhul sa ei saa sama asja uuesti uuesti teha ja püüda seda nagu tõhustada, vaid see ongi see, et sa paned sellised natukene mittesobivad pusle tükid kokku ja kui sa nendega piisavalt kaua neid liiguti ringi, et sul hakkavadki täiesti uued sünergiat tekkima. Aga üha rohkem, mis riigid tunnevad nagu rändepoliitiliselt huvi, ongi seda, et kuidas see tekitab sellist aktiivset rände, siira, et üks asi on see, et klassikaliselt oli, et ränneli tihtipeale lineaarne. Et mida sel ajal maetakse, pimine läks punktist A punkti B, siis ta jäigi sinna. Et kui sul on innovatsioonikeskused, siis sul on tegelikult hästi kasulik, et need inimesed, kes sul sinna tulevad, et nad käiksid näiteks vahepeal ka punktist c siis tuleksid tagasi punktis d ja selle kaudu tulekski nagu hästi palju uusi mõtteid, et põhimõtteliselt kuidas maksimeerida seda potentsiaali ja kindlasti nagu seal Francisco pleieri on. California on üldiselt sotsiaal projektides hästi selline innovatiivne iseenesest, et nad on nagu poliitiliselt väga huvitav osariik. Aga San Francisco lahe piirkond on seda hakanud väga aktiivselt tegema, et nad on nagu nad on seda hakanud tegema hästi huvitavalt nagu multidimensionaalsel, et sul on, USAs on migratsioonipoliitika on sul föderaalpoliitika, et noh, seal tasemel. Et mul on tunne, et ma pean kogu aeg nagu ütlema, et enne trumpi kogu see migratsioonipoliitika hetkel on nagu natuke keegi ei tea, kuhu ta liigub, aga siis San Francisco nagu otsustas, et okei, see on migratsioonipoliitika üldiselt, aga me saame regionaalselt seda siin seda teha. Et me saamegi teha väga lähedast koostööd ettevõtetega korporatsioonidega, et paremini mõista, mis on neil inimestel vaja, et nende töötajatel oleks hea olla, et nad tahaksid siia tulla. California on arendanud väga palju sellist avalikku ruumi kasutamist, aga Californias veel teine asi, mida eriti siis seal San Francisco lahe piirkonnas on see, et kuidas nagu rakendada ka rännet sellise sotsiaalse innovatsiooni eesmärgi, et mitte ainult nagu majanduse innovatsiooni, et Eestis hiljuti võeti kasutusele, aga noh, Ameerikas on pikaajaliselt kasutusele niinimetatud investorviisat ja näiteks inspei piirkonnas üks linn, rütmend, millel on ameeriklaste endas hulga selline küllaltki negatiivne maine. Et aga viimasel kümnendil on hästi palju just neid investor viisadega tulevaid investeerimisrahasid suunakut rügemendi arendamisse, mis on selline hästi positiivne, et lisaks nagu sellisele haid tekkinnovatsioonile tegelikult seal toimub ka regionaalne linnade ja sotsiaalne innovatsioon. Et nad on hästi sellise mitmetasandilise lahenduse sinna välja mõelnud. Et Eesti puhul võib rääkida kolmest lainest, kus üks on siis enne esimest maailmasõda, esimese maailmasõja veel siis teine on teise maailmasõja ajal ja järel ja siis kolmas on pärast taasiseseisvumist, siis see kolmas on, on ääretult ühendatud läbi interneti arvates hästi-hästi, huvitav nähtus. Eriti mõeldud, kuhu, kuhu see kõik või nagu viia, kui sa mõtled nüüd natuke laiemalt. Millised on sinu arvates edukad diaspraad maailmas, mis on hästi ühendatud? Vaata, ma teen, kõik on hästi omanäolise nagu igati aspiraan arenenud natuke eri põhjustel, aga ma ei ütleks, et kui ma pean valima, et mis on nagu kõige kõige edukam käsku ära ja mis ma nagu väga imetlen end muideks Saniirid aspiraapis. See hämmastab mind alati, et kui ma näiteks suusasiirlastega kokku sain, siis, et vahet ei ole, et kes ta on, mingit sellist kuuendat, seitsmendat põlve ikkagi ta meeletult uhke selle üle, et tal on see iiri juured seal olemas ja ta kuidagi ikkagi nagu seostab ennast Iirimaaga, et see ongi see on selline side, et mida, mis võib-olla ei teki nagu interneti teel, aga see ongi nagu generatsioonideülene. Aga miks ma neid nagu imetlen, on see, et kui me Iirimaa minust hästi huvitav riik, et millele Eestil kui väiksel väikeriigina on väga palju õppida, Iirimaal endal on rahvaarv 4,5 miljonit, aga tema diasporaa on hinnatud ligi 70-le miljonile, et kuidas sa jõuad nagu sellele tasemeni, et väga paljud inimesed tahavad olla osa sinust ja see viigis, kuidas nad seda on tegelikult teinud, on selline. Ehk nad on tähtsustanud neid inimesi, nad ongi öelnud, et see diasporaa on alati teretulnud, nende nagu kaasamõtlemine on teretulnud, aga seal puudub nagu selline moraalne kohustus. Ja et moraalne kohustus, kas naasta, moraalne kohustus olla iirlane, et seda on tehtud nagu hästi selliselt neutraalselt. Aga samas on väga palju panustatud just sellesse teaskuraat, et võtame näiteks sotsiaalsest küljest, et piiririik on investeerinud Ameerika iirlaste hea tervishoidu ja selliseid nagu aktsioon on ette võetud. Ja siis see ongi selline kuidagi nagu kahepoolne suhe on tekkinud ja see ongi hästi oluline. Et kui aga rääkida nagu sellest teisest diasporaa, millega mina siis väga palju kokku puutusin, mis oli Hiina Diaspora, siis nemad on kindlasti nagu selline Internetipõhine Diaspora, et väga palju seda suhtlust käibki just kõikide nutitelefonide teel. Side on siis nagu kodu kodu Hiinaga säilinud sellel, selle kaudu. Ma ütleks, et nagu nende puhul on see, et seda ei saagi, seda ei ole riik suunanud, sest tavaliselt hästi paljude nagu välismaal Hiinast väljaspool elavate hiinlaste suhe nagu Hiina riigi poliitikasse on selline hästi hästi nagu problemaatiline, et see ei ole kindlasti keskselt suunatud, vaid see ongi nagu inimeste enda soov jagada, kas siis nagu lapsepõlvekogemusi jagada nagu ühiseid huvisid. Ja selleks kindlasti see, need nutitelefonid ja internet on nagu hästi kasulik meetod olnud. Aga hästi oluline siiski on. Igasugused jah, internet on oluline, internet on nagu tekitanud need võimalused, aga ma arvan, et see ei puuduta ainult teaspiraad, vaid see puudutab nagu kõiki inimsuhteid on see, et sul on tegelikult alguses vaja seda näost näkku kohtumist, et et internet ongi selline naljakas asi, et aitab sul säilitada, aga ta ei aita sul tekitada. Ja seetõttu on tekkinud need tõmbekeskused ka, kus siis need inimesed, kes päästis mingites valdkondades töötavad, tulevad kokku, et nad saaksid nagu tekitada seda esmast sidet, mida nad siis hiljem suudaksid säilitada. Et kuidagi on vaja leida seda balanssi, et näiteks, et kui rääkida peaskuraad puhul võtame Eesti käest korra hästi oluline, ma arvan, et mis on vaja säili. Et sa pidevalt käid eesti üritustel, vaid sellist tagasikäimist on vaja säilitada see, et sa nagu su mingil määral sa näost näkku nagu kontakt säilib. Sest ma arvan, et praegusel põlvkonnal eriti, et kui ma mõtlen, et mis ma elasin ise kaheksa pool aastat välismaal. Mul on siiani, nüüd, kui ma tagasi tulin siia. Mul nagu need sõprussidemed kõik jätkusid sealtsamast kohast, kus ma olin aastate jooksul nende kõigiga kontaktis, et seal ei olnud sellist tunnet. Et ma olin nüüd kaua aega ära ja nüüd on mingi koju naasmine, et ma pidevalt käisin siin, et see tunduski selline natukene nagu kaksikelu, mida ma elasin. See võimaldab südametel säilida mitte niivõrd, nagu tekitada. Kas sa oskaksid võib-olla välja tuua mõned ühised nimetajat, mis nende ütleme, praktiivsemate kogukondade puhul on ühised? Täis nii olulist rolli nätkul võtlusele Iiri kui võtta see Hiina kogukonna näide, et need on kogukonnad, kus siis nagu side kodumaaga toimib natuke omadel tingimustel või selles osas see kõlab selliselt väga praktiliselt, kuidas inimene ei tunneta nagu sellist sundlust ja ma arvan, et see on hästi oluline, sest kuidagi nagu inimmõistusele, et kohe, kui sa hakkad nagu midagi keelama või nõudma, et siis natukene tekib selline blokk, et natuke või siin maakonnas. Ma olen nüüd mõjutatud ka enda uurimistöödest, et kuna ma tegelesin uurimisega just nagu sellest klassidimensioonist ja sotsiaal-majanduslikust dimensioonis, siis mida ma näiteks nägin nende hiina kogukondadega, aga nägin ka eestlastega, Londonis on see, et teatud gruppidel sul on palju olulisemat rolli, mängivad näiteks professionaalsed identiteedid, et see, kes sa oled näiteks ma olen insener, Ma olen õpetaja, see on palju olulisem. Ja nüüd ongi see, mida näiteks Iirimaa ja Hiina on surnud nagu säilitada on see, et need inimesed ei pea kuku tulema seetõttu, et nad on hiinlased, piirlased, vaid nad tulevad, et see aitab neil näiteks professionaalselt võrgust seda. Et kui ma olin Silicon Valleys, siis nagu väga olulist rolli just seal mängivad igasugused ülikoolide lammnai võrgustikud ja see on nii oluline osa sellest, kuidas nende nagu Hiina identiteete säilub, kuid need kokkusaamised tegelikult on tihtipeale kas siis noh, nagu ma ütlesin nende ülikoolide tõttu või siis on ka igasugused inseneride ühendused, et see on nende professionaalsus ja see nende nagu muude parameetrite pärast. Et see on see, mida ma mõtlen natuke sellele omadel tingimustel all. Et seal on, sul peab olema nagu piisavalt palju seda paindlikkust sisse ehitatud. Kui palju sa oled uurinud, Eesti diasporaa sa mainisid? Uurisid toranto kogukonda ka, ütleme, eesti diasporaa tervikuna ja meie kolme, kolme nii-öelda lainet. Ma olen põhiliselt keskendunud siis teisele ja kolmandale lainele, et mul kahjuks see esimese laine on, tavaliselt siis mõeldakse see väljaränne, mis oli kuni esimese maailmasõjani, et kuna ma ei ole ajaloolane ja siis ma väga palju ei ole selle valdkonnaga tegelenud, et sotsiaalteadlasena ikkagi kuna minu anna allikas on inimesed, siis meie inimesed peavad elus olema ja siis olengi sattunud nagu teise ja kolmanda laine uurimisele. Jah, et siis Torontost keskendusin eelkõige teise laine olemmistis on mis kujutab endast teise maailmasõja paiku välja rännanud eestlased või põhimõtteliselt pagulastena lahkunud eestlased. Kuid kõige rohkem olen ma siiski keskendunud just uus migratsioonile ja siis kõige kõige uuemale Diaspora osale. Et kes, kelle all siis võib mõelda inimesi, kes on lahkunud peale taasiseseisvunud. Et nüüd ma olen uurinud Londoni konteksti ja natukene teatud määral, kuna seal Kanadas väga palju ei ole uus uusimmigrantidest eestlasi, kuid mingil määral, et natukene seal seda tuli piisavalt huvitavat, vaatad sealt ka. Aga mida me siis Londoni kontekstis just tahtsingi, nagu vaadata, on see, et põhimõtteliselt suur osa seda uus-diasporaa tan tekkinud sinna ning viimase 10 aasta jooksul ja kuidas nad on põhimõtteliselt, kuidas nad on ennast kehtestanud, mida sa üldse eestlus neile seal tähendab ja kuidas nad on spetsialiseerunud ja põhimõtteliselt see, mida ma nagu seal Räkina ongi sellist kogukonnasisest ma ütleks, et, et jagunemist, et saadu on, näeb väga hästi, et et need võrgustikud on natukene erinevad. Kindlasti. Et kes ma olen palju läinud kõrgkvalifitseeritud inimesi, kes siis ongi need nagu eelpool ma natukene mainisin, et kes, kui teha, selline jaotus on nagu need turistid ja väga pundid, kes on läinud nagu põhimõtteliselt enda potentsiaali realiseerimiseks sinna, et sul on väga palju Londoni Stalisi inimesi ja nemad on spetsialiseerunud siis tõeliste asutuste nagu eestikilde ja muud nagu professionaalsed võrgustikud nende ümber. Aga siis seal kõrval oled, on palju näha kas siis lihttööjõudu, kuid ka inimesi, kes on siis läinud Inglismaale seoses 2000.-te lõpus olnud majanduskriisiga, et nad läksid lihtsalt väga pragmaatilistel põhjustel, et nad võisid olla ka haritud, erineva taustaga, kuid nad ei leidnud endale Eestis sellel hetkel rakendust. Ja siis seal ongi sellist kaks väga erinevat gruppi kolmanda laine puhul, et need, kes ongi siis läinud karjääri eesmärkide potentsiaali realiseerimise eesmärkidel ja need, kes on siis läinud tõenäoliselt sihiga tulla tagasi sihiga säilitada seda sidet ja need on selles mõttes palju sarnasemad, nagu varasematele Diaspora eesti kogukondadele. Kui sa mõtled praegu eesti diasporaa-le kui sa mõtled selle kogukonna peale, et kuidas sina näed, kui aktiivsed me oleme ja kuidas ühendada Eesti Diaspora selliseks üleilmseks? Ma arvan, et võrreldes paljude teiste Diaspora Pekka, et Eestil on kindlasti, nagu on arenemisruumi, et tavaliselt räägitakse just järsku raadio puhul seda, et sul teaskuraan siis, kui diasporaa kogukondadel endale on omavahel selline solidaarsus tekkinud, et et näiteks inglise-eesti kogukond suhtleks Ameerika eesti kogukonnaga midagi sellist nagu väga ei ole, et taolist solidaarsust võib-olla nagu esines varasemate, et eriti just selle teise lainega, aga praegusel hetkel seda ei ole. Nüüd ongi see küsimus, et kas seda on vaja, et kas, et kui tänapäeval hästi palju seda suhtlust tegelikult on kodumaa endaga, et sa oledki internet ja kõikide muude valdkondade suhtluses inimestega, et sa käitud oma nagu identiteet. Taas laadimas kodus, mitte nagu kuskil välismaal Eesti majas näiteks. Aga samas teine asi, mis ma natukene, mis minul selline skeptilisust on see, et olles nagu rändava õhkkonnaga tegelenud hästi palju, et me kasutame ja mis nagu olles ise uurinud teasperaad tükk aega, et minu nagu kartus tihtipeale, et järsku rahadega on see taskuraadiost. Me räägime tihtipeale rahvusperspektiivist ehk nagu et rahvusidentiteet on see, et see kodumaa mõiste tulebki seal. Et tänapäeval, mida me aga oleme, mida me näeme rände valdkonnas viimase 20 30 aasta jooksul, ongi see, et natukene teatud kategooriad on muutumas. Ei nagu see rahvuside beeta muutumas selliseks problemaatiliseks, et näiteks seesama et kui inimesed on läinud karjäärieesmärkidel ja see, mida see, mida ma nägin Mälli karjääri, identiteet on palju olulisem, siis ongi see, et see on nagu see rahvusidentiteet. On teatud, ma ütleks, et on teatud gruppidele pigem nagu tunke faktoriks, mitte tõmbefaktoriks. Et see ongi see, et sul natukese diasporaa kontseptsioon on muutumas. Et ma arvan, et nagu panustada tulekski just välismaal resideeruvate eestlaste eesti sõpradele sidemes Eestiga ja nagu Eesti kui riigiga mitte nagu niivõrd, et mingite rahvussidemetele rõhutada see on, ma arvan, et see, mis on Diaspora tulevik, kuidas seda tuleks arendada, et me ei saa ennast võrrelda. Et noh, üks väga klassikaline Diaspora näiteks juudi diasporaa, kus ongi selline hästi klassikaline siin ohvri käes. Ja mis on paljude pagulaste spiraad puhul, et nagu kadunud kodumaa kontseptsioon, et kasvõi see teine naine eestlaste puhul, et teda ju kindlasti kolmanda laine eestlastel ei ole, et seetõttu peamegi natukene, kui erinevad lähe nendele gruppidele, et kuidas seda sidet säilitada, kuidas seda sidet nagu säilitada eesmärgipõhiselt. Kui mõelda, mida Eesti on saavutanud viimase 25 aasta jooksul, siis üks asi, mida mina tundsin, kui ma seda podcasti alustasin, oli see, et meil on tekkinud 25 aasta jooksul terve hulk edukaid inimesi, kes ei oleks olnud nii võid edukad jäädes Eestisse sisse, et olgu-olgu siis kas siis mingis väga kitsas valdkonnas, sest et mingi kitsamalt jälle valdkonna tõmbekeskused tõmbavad talenti või siis või siis on neid inimesi nii läheb või midagi kolmandat, et need inimesed lihtsalt pidid võimalikult paljude erinevate kultuuridega nagu kokku puutuma ja kogu mõte oli see, et meil on piisav hulk kriitiline mass edukaid inimesi väga erinevates valdkondades, kelle kogemused ja mõttemaailm ja ka kontaktid ja ka läbielamised ei jõua, ei jõua nii-öelda kodu Eestisse tagasi ja meil kodu Eestis võib-olla natuke selles mõttes mittetäielik pilt sellest, et mis inimene tegelikult on ja siis tekkiski mõte, et tegelikult me peaksime rohkem olema ühendatud ja me võidaksime sellest nii palju, kui me lihtsalt õpiksime üksteiselt ja kippus nii olema. Eestlastena olime lihtsalt liiga passiivsed. Nüüd nüüd üsna palju on räägitud ka sellest, et kuidas meelitada talenti ka Eestisse ja mida rohkem on meil, ütleme kui me võtame näiteks tehnoloogia valdkonna näite. Et, et me ei saa lihtsalt jääda ootama ainult kodumaiste spetsialistide koolitamisele, laadida nii-öelda maailmakogemust ka Eestisse ja ka mingit mahtu suuta tagada, sel juhul tekib ka investeerimishuvi, et see aga eeldab seda, et sa pead meelitama talente Eestisse ja kuidas sinu arvates on meil läinud ütleme võib-olla viimase 10 aasta jooksul talendi meelitamisel Eestisse ja mida peaks tegema võib-olla järgneva 10 aasta jooksul, et, et olukord märgatavalt muutuks, sest et maailm seisab paigal. Kui rääkida talendimeelitamise eest Eestis, siis tegelikult ma hüppaksin natuke kõrgemale tasemele alustuseks, et mis on Euroopa tasand? Euroopal kahjuks lihtsalt lihtsalt üldse ei lähe hästi selle talendimeelitamisega, et see ei ole üldse isegi nagu Eesti probleem, vaid Euroopa on sellistest arenenud majandustest kahjuks praegusel hetkel ainuke, kellel põhimõtteliselt ei ole nagu sellist ukse taga järjekorda talentidest, vaatamegi, USA, Kanadat, Austraaliat. Sul on väga suur huvi inimestel sinna minna. Et siin on muidugi selleks hästi palju eri põhjuseid, et võib-olla natuke mängib rolli keel. Et kui me võtame näiteks india programmeerija, et tal kindlasti, et kui ta tuleks Euroopasse, sul on nii palju erinevaid keeli, sul on nii palju erinevaid kultuure, millega sa pead nagu hakkama saama, et kui sa ja siis valima sealt, kus sa nagu täpselt tahad tulla. Aga ma arvan, et tegelikult on siin natukene selline Euroopa ja ka Eesti nagu palju suurem probleem tuleb esile. Mis on siis see, see tolerantsuse küsimus, mis on nagu kahjuks üks teema, mida nagu peab tõstatama ja peaks tõstatama nagu aina rohkem. Et kõikide talendi tõmbekeskuste üks kõige olulisemaid karaktereid on siiski see, et nad on suhteliselt tolerantse, et nad on väga kesised, et see sul toimuks teadmiste siire seal, et inimesed vahetaksid, et inimesed suhtleksid omavahel, et nad peavad tundma ennast kahetuna, nad peavad tundma ennast turvalisena ja ma arvan, et see tahetuna tundmine tegelikult ongi nagu Üheks takistuseks Euroopa tasandil, et valitsused ju võime rääkida ja ette kujutada ja rääkida, et meil on neid Palaink vaja, aga mul on tihtipeale tunne nagu ühiskonnad üldisemalt, et see signaal on ikkagi see, et ärge tulge, et, et see on t balanss, mis on see väga keeruline ja noh, isegi nagu vaadata praegu Ameerikas toimuvat, ega see juba see väga annab juba praegu tunda, et see huvi näiteks Kanada vastu tuhan drastiliselt viimase kuu ajaga suurenenud. Et see on nii oluline, mis on nagu ühiskondliku narratiiviga, et ma arvan, et see on see, kus nagu hästi palju tööd tuleb teha. Et kindlasti nagu väga olulist rolli siin mängib erasektor, et ongi, et need ettevõtted ise peavad natuke seda teemat kogu aeg tõstatama rääkima nendest teemadest, et kui potentsiaalne töötaja tuleb siis kas siis Eestisse või kuskile mujal Euroopas. Tal on vähemalt tunne, et see tööandja tahab teada, et tal on nagu sellel tasemel see positiivne külg. Samas ütleksin seda, et Eesti on rändevaldkonnas, et kui ma Eestisse tagasi tulin, et siis ma tunnistan, et mulle esimese alguses. Ma pidin õppima, kuidas rändesüsteem Eestis toimib, et ma olin nagu väga kodus kõigega usa pärades UK-s, aga ehk siis oligi nagu naljakas, et ma olen küll Eestist pärit, aga alustuseks tuleb õppida selgeks, et kuidas siis eesti rändesüsteem täpselt toimib ja üks asi, mis mul oli hästi suur positiivne üllatus on see, et tegelikult nagu Eesti on asunud hästi palju seda reformima asunud, seda lihtsustama ka on asunud nagu väga aktiivselt selles suunas liikuma. See on järjekordne, väga positiivne samm, aga kuule, see küsisin nagu 25 aasta kohta, ehk siis see, mis on nagu progress on hakanud toimuma viimase kahe-kolme aasta jooksul, et selle nagu vilju saab lõigata alles paari aasta pärast, et enim oleme natukene jah, sellest nagu maha jäänud, et ühiskondlikel põhjustel ja samal ajal ka nagu selliseid varasema konservatiivse rändepoliitika tõttu Kui minna veel kõrgemale kojaks siis üks selle podcasti eesmärk on ka see, et globaalsed eestlased Me Ma intervjueerin sadat erinevat globaalset eestlust ja sisuliselt selline ühine nimetaja on see, et kuidas ehitada 21. sajandi Eestit. Kui sa mõtled oma uurimisvaldkonna peale, siis kuidas ehitada 20 sajandi Eestit, et mis oleksid need suved olulised otsused, mis mõjutaksid meie Meie elu, mis puudutab rännet sisse-välja. Et Eestis saaks tõmbekeskus, et meil jätkuks majanduskasv ja muudaksime võib-olla veel tugevamaks, kui me praegu oleme. Mina olen nagu mõte selles valdkonnas on, et see on natukene seotud ka sellega, et nüüd, kui me tähistamegi sadat aastat nüüd selle, et kui me lähme sinna uude sajandisse, selle, et meil on, kus siht peaks olema, mida ma ise, kus on enesekindla Eesti suunas, et me oleme seni hästi palju nagu vaadanud sissepoole. Me oleme vaadanud minevikku, et nüüd ongi aeg vaadata siis pigem väljaspoole ja vaadata nagu tunda seda enesekindlust, et meie identiteet suudab säilida olenemata, mis need katsumused on. Ja see peaks ka nagu karakter realiseerima natuke iseloomustama rändepoliitikat. Tavaliselt on see seisukoht, et arvatakse, et rändepoliitika valdkonnas ongi selline kaks võimalust ukse pärani lahti või teine, et kedagi ei tule sisse. Et nagu Eesti Eesti peabki nagu sellise endale sobiva balansis leidma. Et kindlasti nagu tuleb jääda realistlikuks, et Eesti on väike riik ja kui me tahame majandust arendada, siis meil on selleks vaja inimesi. Esimene on vaja selleks töötajaid, meil on vaja selleks turgu. Et see on see, kus tegelikult ränne saab kõigile kasu tuua. Et sisseränne, mobiilsuse soodustamine, teadmiste siirde soodustamine, et need on kõik valdkonnad, kus tegelikult igal nagu ka tavalise tavaeestlasele on midagi viltu. Et aga selleks, et sinna suuna liikuda peab, see vajab nagu sellist poliitilist kapitali ka see vajab poliitilised eliidid, otsustatakse, kes on see suund, kuhu Eesti tahab liikuda, võetakse aktiivseid samme, et rõhutataksegi seda kas sisend mitmekesist, son, positiivne vaid ka seda, et rändest on, mida Ki võita. Et ma arvan, et 21. sajandi Eestit, kui me tahame olla üldse konkurentsivõimelised. Et meil on vaja nagu olla enesekindlamad ja meil on vaja nagu ka selles valdkonnas rändepoliitikast natukene mõelda, mis võiksid olla sellised innovatiivselt lahendused just äike riikidele. Eestlased on selline hästi tubli õpilane. Et kui ma Washingtonis erinev käisin tihtipeale Aiemmessis lõunat sööma, siis kuidagi kunagi ei tulnud seal väga juttu, et kust ma pärit olen, aga siis ühel ükskord küsiti ja siis ma ütlesin Eestist ja siis nad ütlesid. Ah, Eesti on lemmikriik Eestiga, eesti keel on alati kõik korras. Et Eesti on nii tubli. Et just see tublidus nagu iseloomustab seda eestit üldised, aga meil on, ma arvan, et on nagu samm, on aeg minna sellest tublidusest üks samm edasi ja mõeldagi nagu selliseid natukene innovatiivsemaid lahendusi, et näiteks siis praegu hiljuti just need päästad piisad, alustati, et sõna see on selline positiivne liikumine selles suunas, et me peamegi nagu natukene selliseid riske võtma ka poliitilisi riske. Et jah, see on minu nagu lootus 21. sajandi Eesti suunas. Aga kui keegi küsib sinult, kus on Eesti või milline on Eesti, siis kuidas aastal? See on alati selline hästi keeruline küsimus, sest esimene hetk ma pean nagu enam-vähem hindama, mis on see nagu, mis valdkonna järgima võiks hakata Eestit kirjeldama. Et mis on see potentsiaal, et isik tegelikult teab Eestis aga üldjoontes, mis ma nagu tavaliselt olen öelnud, et Eesti on siis Kirde-Euroopas on läinud seda teed, et ta on Soome ja Venemaa vahel kuigi sinnani Eestit kirjeldaks sellega. See võttis mul aastaid aega, et see oli tegelikult, kui ma seal Londonis just talle eestide Askuraal uurisin seal ikka nagu mingitel hetkedel meeletult naljakas, kuidas inimesed püüavad kiirustada sellega, kuidas heegel Rootsi lähedal Lõõnsoome lähedal kui kogu see geograafiline piirkond, kõik Põhjamaad käiakse läbi ja siis lõpuks jõutakse sinna, kui inimene ei saa ikka aru, kus Eesti on Venemaakera. Et kuidagi nagu jõutakse sinnani välja. Aga et üldjoontes jah, kirjeldan, et Kirde-Euroopas. Ja ma arvan, et Eesti puhul on nagu kaks olulist dimensiooni, mida ma olen proovinud rõhutada, on just see, et et me tegelikult oleme väike riik ütleb väga palju selle kohta sama, me väärtustame väga palju loodust kuidagi nagu naljakal viisil need kaks karakterit, ma arvan, et need tegelikult, et ma arvan, igasuguse kirjelduse põhjal, mis kirjeldusi kannad, peaks midagi suutma seda, kas siis inimeste kohta iseloomustada. Ja ma arvan, et see väike riik ja loodusearmastus nagu annavad küllaltki hea pildi. Aga noh, muidugi tavaliselt on see, et oleneb, kus ma olen Silicon Valleys oligi, et tihtipeale Eestit teataksegi kõige selle e-riigina, et internetiriigina, et oleneb jah, kes kellega ma vestlen, et kas on vaja seda meelde tuletada. Millised on sinu arvates meie sellised tugevused ja voorused, mis aitavad meie rahvusvaheliselt konkureerida? Ma ühte või selles mõttes seda tubliduse külge mainisin ja noh, tihtipeale ma olen näinud, et kuidagi Eesti kontekstis sellest isegi nagu suhtutakse kuidagi selliselt negatiivselt, et ah, mis see tublidus meil annab. Aga ma arvan, et tegelikult see on väga väärtuslik just sellest, et ta loob usaldusväärsust ja sellist, nagu tähendab Eleti, ma arvan, et see on väga oluline. Ma arvan, et teine nagu selline väärtus, mis mulle nüüd olles tagasi tulnud Eestisse võrdlusena teiste ühiskondadega on natuke selline nõu nonsens, suhtumine nagu tahetakse asjani kohe jõuda, et ollaksegi selline kuidagi nagu, et hakkaja naha igal pool mujal, et nagu väga palju räägitakse, räägime natuke seda, kuidas me seda teeme, et eestlased on nagu palju rohkem sellist point, et mis on hästi positiivne ja ma arvan, et Beriti nagu kiiresti muutuvas maailmas on see hästi-hästi positiivne. Ja viimasena oleneb hästi palju nüüd kontekstist, et kuidas seda kasutatakse, aga hiljuti hakkasin ise mõtlema, et ma kuidagi alati mõtlesin, et eesti nagu tagasihoidlikkus on probleem, aga hiljuti ma kuidagi sain aru, et iseenesest võibki olla voorus just selles mõttes, et oleneb, kuidas ta seda nüüd kasutada, et eestlased tihtipeale vaiksed, aga nad kuulavad ja see ongi see, et see oskus kuulata on tegelikult ka väga oluline. Et näiteks kui sa vaatad Ameerikal konteksti, ameeriklased ainult räägiksid, nad ainult räägiksid, räägiks, räägiksin, et ma arvan, et tehase oskus kuulata on tegelikult meile konkurentsieelis. Aga mida me võiksime parandada oma oma käitumises, oskustes, et rahvusvaheliselt veel paremini hakkama saada? Ma arvan, et siin on näiteks et me ei ole väga hea, et riskivõtjad, et see on natukene seotud selle Tubitusega ka, et me oleme, me oleme sellised head õpilased, püüame nagu kõik kõikidest teistest midagi õppida ja parimaid praktikaid rakendada. Aga nüüd ongi see, et nad 21. sajandil. Me seisame silmitsi nii paljude muutustega, et sul tihtipeale parimat praktikat enam ei aita. Ta sul ongi vaja võtta riske, sul on vaja katsetada innovaatilisi lahendusi ja eriti näiteks ettevõtluses kui kuid ka poliitilises poliitilisel maastikul. Et ma arvan, et see on nagu valdkond, kus Eesti. Või ütles, et tihtipeale ei ole väga head, et just et nad püüavad riske vältida. Ma arvan, et puude sõna on ka siis selline enesekindluse puudumine. Et see kindlasti saab ka takistuseks. Et kuidagi see eestlastel tihtipeale just enesekindluse puudumine väljendub. Et ma ei räägi see praegusel hetkel nagu konkreetse isiku konkreetse individuaalse enesekindlusest, vaid me räägime nagu eestlase kui sellise laiema kontseptsiooni, et kuidagi nagu eestlase ebakindlusest. Et võetakse selline nagu kaitsepositsioon ja see saab tihtipeale takistuseks. Et saabki nagu takistuseks. Tänapäeva majanduses, kus sul on hästi suurt rolli mängib kommunikatsioon. Ja kui sa võtad seal nagu kaitsepositsiooni sest see mõjub natuke eemaletõukavad ja, ja ma ütleks, et nagu need on sellised kaks valdkonda, millega kõik kindlasti tööd teha. No selles mõttes, et oma töö tegemine on ka pelgalt nende teadvustamine. Sa hakkadki sellele mõtlema? Milline oleks sinu soov Eesti 100.-ks sünnipäevaks? Ma arvan, et minu soov on soov olekski Eestile, et nagu leida see enese enesekindel Eesti endast, et see on tegelikult, ma arvan, et on vaja teadvustada, et kui suur saavutus see on, et Eesti nagu läbi kõikide raskuste on siiski püsima jäänud ja see Eestis on püsima jäänud mida iganes Eestis erinevatele inimestele tähendab ja sellest lõppegi, nagu sellel uuel sajandil pöörata pilk siis välismaa välismaailma poole ja püüda nagu Eesti seda mõju laiendada püüdle, nagu märk jätta ka maailmale. Suur aitäh, et sa võtsid aega minuga rääkida selle üsna metateemal, mis puudutab seda saadet ennast ja sinu enda uurimisvaldkonda mis, mis ongi nagunii läbi läbipõimunud kõigest, millest me tegelikult räägime siin saates. Ja. Ja mingis mõttes me loome ka sellist nagu läbilõiget hetke sees selliste diasporaa Ast, eks ole. Ma soovin sulle eru sinu edasises töös ja loodan, et me kohtume peagi. Nii et sellega on meie tänane saade läbi. Kui teil on mõtteid, soovitusi, kellega ma võiksin rääkida, siis saatke mulle palun, nii meil globaalsed eestlased, jätkemailbunco. Reaalsed eestlased.