Meil on siin praegu eest terve suur hulk vanu fotosid, mõned on kohe kaunis, vanad ja kulunud ja, ja kollakaks tõmbunud. Ütled, kas sa vaatad sageli neid vanu fotosid. Ja mida vanemaks lähed, seda rohkem vaatad noorpõlve fotosid. Tahaks nagu noorusmaale tagasi või kuidagi nii. Üsna tihti jää. Ja näiteks siin on üks foto, mis on võetud maja ees ja kui seda vaadata, siis võib, ütlesin üks tütarlaps valges kleidis ja valged sokid jalas ja kingad jalas ja juuksed pikad, valged juuksed ka tangi lokkidega krussi keeratud. Ja see olen mina. Asi oli selles, et ma olen talupoja perekonnast pärit ja emal oli kolm last, kõige vanem õde laine siis vend Väino ja mina olin kõige noorem. Ja õde oli pretensioonis, et miks tema õde ei ole noori mõtted ei ole. Ja ema lahendas selle küsimuse niimoodi ära, et mulle pandi ühe vanemkleit selga, mis mul oli paras need siin kuni põlvedeni ta ja, ja istub hästi seljas ja ja see oli nagu esimene lavastus, mis õde minuga tegi, kui niimoodi võtta. Ja minu esimene roll. Kas see meeldis sulle olla teises rollis, kui tavaliselt? Ilmselt mulle meeldis, ma mäletan, et ma mulle pandi veel ema, kõrge kontsaga kingad jalga, ema kooserdasin mööda tuba nendega ja ja ümber laua laua servast hoidsin kinni ja ja mida ma siis seal rääkisin, ma ei mäleta, aga, aga igatahes lõbu oli laialt ja ega seda ei tehtud. Ükskord, kui ükskord pandi kleit selga, siis pidi õde pikemalt olema ju, eks ole. Ja ma ei tea, vanaema ükskord ütles, et näe, ära narrivad, lapsed jäävad. Aga kuidas seal hilisemas elus on olnud, et kas sa oled nautinud seda, et see näitlejana saad läbi elada teisi rolle, teisi elusid? Ja muidugi jah, kui roll meeldib. Näiteks mul tuli mängida selliseid Võimumehi nagu hertsog Alba ja Richelljööja ja ma ütleksin, et nemad mulle hästi ei läinud, sest nad olid kuidagi nii toorevõitu kujud ja, ja üheplaanilised, et antud siiski näiteks temaaloni Richelieu võrdlemisi ühe Panaliselt antud, kuigi ressiljon väga huvitav kuju prantsuse ajaloos. Aga mulle meeldis see rohkem sellised rollid, kus oli selline huumor sees, nagu Mahtra sõjas oli, mängisin haagikohtunik, kui siis Majakovski saunas Apollon Belveterskit igavesest Alt turssikut kunstniku oli väga mõnus. Sest rahvas võttis hästi vastu seda ja siis oli üks niisugune tore roll oli südamemurdumise majas, Bernard Shaw näidendis. Seal oli Aino Talvi, partneriks oli ka niisugune noh, vanemasse daami armunud, selline lordi. Üsna koomiline, nii et, et kui ta istuks sulle ja noh, nii nagu tunnetad, et ta läheb, siis on meeldiv. Aga kui peab pingutama, et vot Hertsog Alba seal Madalmaade ülem allutaja ja nii edasi ja nii edasi. Mulle need allutaja rullid ei ole kunagi meeldinud, ega ma ise ei ole seda tüüpi. Võtame siit pildi pakist järgmise foto, see on. Sa oled siin koos oma õe ja vennaga, kui vana sa selle pildi peal oled? No ma arvan, et siin ma olen üks aasta ja, ja kolm või neli kuud. Ja kellel on käes äratuskell, sangaga äratuskell ja see oli väga tore küll see kell mängis, meil mitte, mängis vaid näitas ka aega, kuni kolhoosiajani. Ja selle niisugune omadus tal oli, trummel oli almis, kui keerasid ülesse, siis ta hakkas käima ja tekitas ilusat heli. Talumehed ütlesid selle kohta, et see kell ei ärata, see paneb rohkem magama. Aga minule see mäng meeldis muidugi. Sest. Meil oli niisugune asi, et vanasti käis küla mööda fotograaf sellise suure musta kastiga, seda musta kasti ma mäletan. Ja õde ja vend ilusti paigale nüüd seisma pildi peale, et fotograaf saaks teha selle klõpsu ära. Aga mina vudisin kogu aeg ringi ja seda on isegi näha, need õel ja vennal on kingad jalas, eks ole, aga mul on kodukootud villased sokid ja varbaotsad on väljas. Et sa oled suure sebimisega kingad. Ja kui nad mul ülds jalas olid aga niisugune liikuv murumuna olin, et fotograaf siis lõpuks põrutas, et pange see poiss paigale või ma lähen minema. Ja emale torkas pähe, et poiss kuulab alati kellamängu vaikselt ja andis mulle selle, kelle kätte ja jäingi, kuulme. Kuulasin niikaua, kui kellamäng lõppes, kuigi fotograaf oli juba oma asjad kokku pakendi ära läinud. Ja siis pani kella maha ja nii edasi. Nii et muusika on mind kogu aeg võlunud ja kuna panid kas või sel kellamuusika Sa oled öelnud täitsa, käisid vanaemaga kirikus kaasas kõige rohkem muusika pärast, mida seal mängiti. No ja vanaemal olid muidugi sellised soovid ka, et meist saaks ikkagi õiged kristlikud inimesed ja siis võttis venna ja minu kaasa. Kirikusse oli viis, kuus kilomeetrit maad ja ta oli ja hakkas inimene ja kogukas ka ja tal oli raske käia. Siis tol ajal mööda maanteed hakkasid sõitma mootorrattad, Need, esimesed sellised vurrid. Ja ma ütlesin vanaemale, et tead, sul on nii raske käia, et ma teen sulle vokiratastest, tead, sellise mootorratta. Ja vanaema ütles, et kus sa need rattad siis võtame vanas toas, seal on kaks voki, kallis laps, ära seda hullutükki Küldi, las need jäävad sinna, käime parem jala. Nojah, ja muidugi see oli meeldiv vaheldus pühapäeviti käia kirikus, palju me seal muud asja kuulasime, aga, aga muusika muidugi köitis küll, sellepärast organist oli tol ajal Kadrinas ikkagi Peterburi konservatooriumi haridusega ja eriti meeldib või siis läksime varem kohale, kuuleks ennem seda eelmängu, ennem kui kirik peale hakkab ja kui pastor hakkab rääkima pastoriks, oli Berman ja ta oli võrdlemisi niisuguse pudikeelega ja ja väga halvasti rääkis eesti keelt temast raske aru saada, saandki aru, mis ta rääkis, tegelikult? No aga palved ja kirikulaulud ja need muidugi sait selgeks juba lapsena. Nii et hiljem, kui oli vaja neid laulda, palluti laulda kuskil, siis tulid nad kergelt ja sellest ajast mulle orelimuusika on jäänud üheks niisuguseks lemmikmuusikaks. Muidugi ta mängis Bachi prelüüdi, see organist, ma arvan niimoodi, sest mul on omal palju plaate oreliplaate, terve kogumik ja ma ikka vahetevahel kuulan neid siiamaani meeldida. Aga seal olid ikka lapsena juba nii musikaalne. Sind paluti pühade puhul kirikusse laulma ja koolis. Ja ma tagantjärgi pilti vaatan ja olen mõtelnud ikka, et et isa oli täiesti hea põllumees, aga tema ostis Nendel rasketel kolmekümnendatel aastatel, eks ole, majanduslik depressioon oli. Ostis grammofoni kohver grammofonifirma, Columbia see firmamärk oli kaane sees ja väga hea helipeaga, nii et väga hea heli oli. Ja muidugi tal olid plaate ostetud ka ja tal oli selliseid plaate, tead, niisugused poole sentimeetri paksused ja ühe poolega. Enne esimest maailmasõda välja antud plaadid muidugi venekeelseid muidugi kõik. Ja siis tal oli palju venekeelset plaati ja hiljem ma lugesin sealt pealt seal Leonid sobinov laulis näkineiust, selle aaria nestanova oli. Ja muidugi siis sellised plaadid nagu tol ajal välja anti Alfred sallikuga ja Benno Hanseniga ja Arderiga ja, ja, ja nii edasi ja nii edasi, kuni kuni Artur Rinne nii välja, kuni mets mühiseb välja. Siis juba osteti raadio 30 seitsmendal-kaheksandal aastal siis juba graafi tagaplaanile ja ja hakkasime kuulama raadiot ja see raadiosai keskpunktiks meil kodus. Aga laulma pandi jah, sellepärast et mul oli kõrge ja hele hääl, nagu öeldi, siis, eks ole, hele häälega poiss. Ikkagi emadepühadel ma laulsin siis ema südant, see oli kindel mul number. Sest taskurätikud võeti välja taskust. Ja siis hakati nuuskama, ninasid, esimene kord ehmatasin ära, et mis nüüd lahti on, eks ole, aga ema ütles, et Saike ilusti laulad, nii et läheb südamesse ja et ära sellest välja terasest. Nüüd eraehmata. Ja teine laul, mis mul oli, oli Schuberti hällilaul. Inglitiibu laugelt, sul viib. Ma arvan, et ka selle, selle ema südame, selle ma õppisin kindlasti Alfred Salliku järgi plaadi pealt ära ja arvatavasti suurelt hällilauluga, nii et koolis ma ikkagi laulsin ja, ja, ja muusikat Ta on, mulle sobis nagu ja, ja ma püüdsin selle poole seal isegi üks niisugune juhus oli. Koolis me olime talvel internaadis ja koolis oli suures klassis oli orel selle jalaga tallata, nii nagu nagu kevadist, noh, niisugune orelit, mis kool see oli? See oli Koigi kool ja ei lubatud mängida sellel orelil, eks ole, niisama rikuvad ära ja nii edasi. Aga mina olin seal internaadis koos vennaga, muidugi jaa. Talvel jõunud ju jala kodus käia. Ja üks öösel läksin sinna alla klassija. Tegin selle oreli kaane lahti, hakkasin tallama tuult ja hakkasin siis proovima seda orelit mängida ja. Aga selle klassi kõrval oli kantselei ruumi, kantselei ruumi taga oli direktori eluruumid. Ja äkki tuleb direktor kuuskand rohelise kupliga lamp käes, aluspesu väel ja sinna ütleb, mis saab, ostsin tööd. Ma ütlesin, et noh, ma proovin. Seisalukesija öösel, öösel jah, kuu paistis see kuskil märtsikuud, arvatavasti kevade poole kuu paistis läbi akna ja valgustad seda suurt klassiruumi ja seisingi seal nurgas. Direktor, kuuskand läks ära ja ja mina ikka seisan seal ja juba tuleb hommik kätte, eks ole, esimesed õpilased tulevad, aga mina äike, seisan seal nii-ütelda paljajalu särgi peal ja sellised pooletoobised aluspüksid jalas, nagu tol korral oli. Ja õpilased tulevad sinna, itsitavad juba niimoodi ja äkki tuli siis klassi minu klassijuhataja, õpetaja Cats oli ta nimi. Ja ehmatas ära, et issand jumal, mis sina siin pandi siia nuhk, mis pärast vot selle mängimise pärast. Ja ta läks kohe kantseleisse, eks ole, siis 60 tuli sealt välja, said ikka veel siin. Ma pidin ju siin olema. Nojah, hea küll, mine nüüd ülesse ja pane riidesse ja tule alla, palvedentsessiivseid palvetunnid olid alguses selles suures klassis koolipäeva alguses. Ja pärast seda siis nagu Ta nagu tundsidki natukese süüd minu eest ja pärast ütles, et kuule, et kui sa tahad suusatada, võta minu ukse kõrvalt suusad ja suusate nendega ära luba, tule küsimagi vaid pane sinnasamasse kohta tagasi. No ma proovisin nendega sõita, temal olid täismehe suusad, eks sidemeid muidugi minu jalaga ei klappinud kuidagi nimetame paar korda ukerdasin ja ja see mõnu jäi mul ära. Aga siis jah, ükskord oli selline juhus, et Ambla on koigist üks, kolm või neli kilomeetrit edasi. Ja Ambla kirikus oli jõulupühade aeg tarvis mul laulda, oli tarvis laulda püha öö ja siis ma tulen taevast ülevalt, püha öö, laulsin ilusti ära, siis oli mingi palvus vahepeal ja ja siis ma tulen taevast ülevalt ja, ja viimase salmima jätsin laulmata. Õpetaja oli emal ütlenud sised, õpetage lapselikese viimane salm ka ära. See on siis Sand Jeesus Krist, kes tahab, aita hädalist ja nii edasi ema ütles, et ta teab küll seda, aga ma ei tea, miks poissi laulnud, küsib, aga miks sa ei laulnud? Ma ütlesin hinge, näitas mulle keelt, tähendab esimeses reas riigise Koigi kooli Koigi külakaupmehe tütar, blond heledapäine tüdruk, senine tätsakas ja tema oli, istus seal oma vanematega esimeses reas, äkki näitas mulle keelt ja mina jäin vait ja on suumulgu kinni. Ja kogu lugu ei piuksugi enam. Selle hingega oli mul üks niisugune asi veel hiljem. Kuna ma õppisin, olin internaadis, õppisime peale tundi, olid õppetunnid kus siis oli ka õpetaja, oli klassis ja kella neljast hakati kella viieni või kolmveerand viieni, siis oli vahetund veerand tundi ja siis oli veel üks tund aega või nonii, kaugejate õppetükid said valmis. Ja see kaupade tarsi hinge, kes ka seal koos teiste õpilastega leppimas. Aga vaheajal, eks ole, mis sa teed, pead lumesõda ja niimoodi seal hullad natukese õues, eks ole, et oleks vaheldust. Ja seal oli lumesõda ja mina ei tea, kas mina ma meelega visanud, aga kogemata summa hulka viskasin lumepalliga ja, ja noh, see oli kevadine aeg, lumi tera võrdlemisi ja läks kuidagi vist temale siia põse pihta ja silma pistajaks ole tüdruk, pani Tõnn oma ja läks siis klassi ja kaebas siis selle õpetaja jällegi õpetaja katusele korrapidaja kaebastele aru, viskas minul vot silma niimoodi. Siis tund hakkas peale ja kutsub mind sinna klassi ette ja ütles, et palun nüüd andeks. Ma ütlesin, et mina ei tea, kas mina viskasin, kõik loopisid. Ei, sina viskasid hinge, ütles, sina viskasid, ütle nüüd hingele armasingi, anna andeks. Mina olin vait nagu sukk seal testi ees, eks ole, klaasis ütled, armas hing ei anna andeks. Siis mina olin ike vait ja õpetaja hakkab mind noomima, et noh, kuidas siis niimoodi, et vaata, teine nutab siin ja kas sa siis tõesti kahju ei ole, on, siis, on raske nüüd ütelda. Jaa. Mina siis ütlesin nii vaikselt. Selle arvasingi, et ei olnud kuuldagi, peaaegu. Anna andeks, tuli küll välja, eks ole aga tema ei ütlekski kõik ilusti. Ütlegi köit ilusti ja no ma siis ütlesin kõik ilusti ja no andke nüüd teineteisele kätt ka. Jah, ja hinge andis mulle nii käe ja ma ütleksin, et see oli nii südamlik ja nii sõbralik ja tore ja, ja et ma oleks võinud 10 korda hõisata, arvasingi, anna andeks. Vot sellist. Nii kasvatati lapsi, kui nad ulakust tegi omal ajal koolis. Vot siin on üks foto Kadrina koolimaja ees istutatakse Konstantin Pätsi auks tamme. Terve kool on sinna kooli kool on koos ja iga klassijuhataja siis seisab oma klassi juures. See oli 39. aastal, koolis oli ikka selline komme, et igal kevadel tehti ekskursioon kuhugi, 38. aastal käisime Kundas tsemendivabrikut vaatamas ja pean ütlema, et et see linn jättis tookord väga ilusa ja niisuguse puhta mulje ja seal oli väga palju roose. Kysid oli siis see kosk seal, mille peal jõujaam on ja, ja üldse Kunda rand ja hiljem 47. aastal, kui ma seal olin, tootmispraktikal, õieti 45. aastal olin tootmispraktikal sisse, linn oli juba hoopis midagi muud. Ja hulga aastaid hiljem oli see täiesti tolmune niux tolmukott. Aga selgevadel, 39. aastal sõitsime oru lossi vaatama. Muidugi see oru loss ja see Orgse kus olid tiigid ja kus ujusid mustad luiged ja valged luiged. See oli võrratu vaatepilt muidugi, sest ta oli väga korras, puhas, hoolitsetud. Säält läks siis tee mere juurde ja mere poolt läks tee ülesse sinna mäkke, kus oli siis loss, see kivisillutisega tee. Ja kui me jõudsime sinna ülesse ja läksime sinna. No meil oli luba muidugi komandant ja need inimesed juhatasid kõike, viisid meid ja ja äkki tõmmati siis sinimustvalge lipp masti ja ratsaescort sõidab sinna kappadi kappadi kappadi ees ja auto keskel ja taga samuti ratses kord kappidega panin piigid üleval niimoodi lipud küljes ja president sõitis siis oma suveresidentsis selle jaoks siis tõmmati sinimustvalge lipp üles ja, ja ja kõik, nii ja, ja nii, kui ta sealt autost välja tuli, ta nägi, et seal oli üks rühm õpilasi, üks, 15 või 16 inimest. Ja tuli kohe meie juurde. Ta oli mustas ülikonnas, lips oli ees, hall kaaboli peas, selline lai must pael oli ümber selle kaabu, tähendab, ja kepp käes. Helepruunkepp käes, tuli sinna meie juurde tervitus, küsis, kus te olete ja nii edasi ja nii edasi ja, ja viis meid oma rosaarium juurde. Tähendab, temal oli hobi ikkagi kasvatada roose. See oli temanimeline Konstantin Pätsi roos. Ja see rosaarium oli muidugi suunaga lõunasse, aga ta oli sedasi hobuseraua kujuline poolkaares sedasi. Ja, ja siis Kärner lõikas meile igaühele siis roosi, tähendab õpetajale kõigepealt kingiti kolm roosi ja siis me saime igaüks roosi, siis ta andis selle roosi kätte, küsis, mis su nimi on. Igaüks ütlesin, sest nime ja ja väga tore, väga toreda mulje ta jättis ja siis ta lõpuks ütles, et te olete noored inimesed, te olete Eesti tulevik. Et katsuge ikka edasi pürgida. Ehk inimene võib edasi püüdma omale kõrgeid sihte seadma. Aga sealjuures need sihid ei tohi olla nii kõrged, et need ei täitu. Kui nad luhta lähevad, siis see teeb inimesele palju tuska. Vot niisugune keel olid palju tuska tuleb sellest, kui kätte ei saa seda, mis tahad, eks ole, et siht peab olema teostada, tähendab ühesõnaga see jäi sellest jutust meelde ja siis ta kutsus sinna saali lossi ja jättis meid seda suurt saali, vaatame neid laemaalinguid ja, ja läks ise sinna kõrvalruumidesse ära. Vot selline juhus oli 39. aastal seoses sellega, kui ma seda pilti vaatan. Edasi lõpetasin algkooli ja, ja tekkis küsimus, et kuhu nüüd õppima minna? Kooli direktor oli kanter Elmar Kanter, tema oli hea muusikamees ja, ja tema soovitas mind õppida trompetit mängima. Ta isegi kuulas mulle koha valmis, tähendab Tartu muusikakooli. Aga kui ma seda kodus rääkisin, siis isa ütles, et nüüd pasunat puhuma, mis? Vaata, mul on siin lõõtspill ja mängi seda või midagi teist pilli. Ma õppisin klaverit ka neljandast klassist alates. Et nüüd kodunt kaugele ka veel sõja ajal, eks ole. Nojah, ja ma mõtlesin, et lähen siis Rakveresse keskkooli. Et milla eksamid on. Ma ütlesin, et aga sinna ei olegi eksamit, mis koolsem, kui eksamid ei ole? No ma olen siis kaubanduskooli seal eksamid. Natsidele meeldis ja mulle omale ka lõpuks hakkas meeldima, sest et seal olid väga huvitavad ained nagu no põhiline raamatupidamine masinkiri asjaajamine, kirjavahetuskauba tundmine, kauba tundmine ja samuti. Hiljem nimetati seda poliitökonoomia, eks aga aga majandusteadus, eks ole. Ja muidugi vene keel, saksa keel, inglise keel. Nii et ta oli üks tore kool ja tänavu suvel oli neil kokkusaamine terve kooliga ja peab ütlema, et sealt on väga toredad ja tublid inimesed välja kasvanud sellest koolis, sest meil oli arvudlane direktor Joosep allikas. Ja õppealajuhataja. Nii et see oli väärt kool. Muidugi see kooliaeg langes kokku saksa okupatsiooniga ja no mis seal ikka teha oli. Raamatukogu sai käidud lugemas. Siis ma lugesin põhiliselt Põhjamaade romaanide sarjad läbi samuti Dostojevski väljaande, mis enne sõda ilmusid. Ja, ja õhtuti oli põhiline tegevus kinos käimine. Sest tol ajal jooksid ufo filmid. UFO oli küllaltki hea stuudio, sest UFO filmides mängisid põhiliselt Viini koolkonna näitlejad nagu Ants Moosel, teolingen Paul Kemp, Heinz riivan, Attila Herbi ker siis Kristina söder, Baum, naistest Marta heegelt muidugi filmid Marika Rekiga, no ületamatud, eks ole. Samutis säärasele Ander oma lauludega mis üks noor inimene veel võis tahta ja siis meil tekkis koolis oma bänd. Ja ülesanne oli minul niimoodi, et kui uus film tuli, esmaspäev hakkas peale nädala lõpuni välja, mina pidin kirjutama üles muusika, teised laulusõnad ja siis me sedasi musitseerisime. Meil oli siis seal klaver, viiul, akordion, löökriistad ja kitarr. Ja muusika see tehtud küll. Muidugi vastavalt ajal olid ka laulud hiljem pärast sõda, kui tuli Glenn Miller oma päiksepaiste oru serenaadi ka, eks ole, ja oma lugudega käiku siis muidugi päiksepaiste orusele nadi, mängisime kogu aeg ja laulsime hoolega, õppisime inglisekeelseid sõnu ära. Ja muidugi Raimond Valgre valge rooli nii-ütelda hommikust õhtuni päevakorrast, mil käisime esinemas Valgrega ja, ja meil oli solist ka, kes laulis seal valge laule ja vot sellega see muusika piirdus tol ajal. Pärast kui ma vaatan siin edasi, lõpetasin 47. aastal ära järve, päästsid tehnikumi siis ta oli juba Arvyyablandus tehnikumi nime all ja tuli sügisel tööle minna. Ja tööle võeti mind Rakvere esimesse keskkooli majanduse juhiks. Aga majandusjuhina ma ei saanudki kaua töötada, sellepärast et lugu oli selline sakslaste aeguly seal. Sõjaväehaigla Nemad muidugi Mekresid selle haigla nii lapiliseks kirjuks kui vähegi andis, eks ole. Lennuväelise, mine lennu eest. Ja seda pärast sõda juba kraabiti see ükskord närvi maha. Aga siis 45. aastal, aga 47. aastal sügise värvid teda uuesti üle värviti lubjavärviga muidugi väljastpoolt, aga seest kriidiga. Ja mina läksin, kolmandal augustil tuli tööle minna ja parajasti need tööd olid lõpukorral ja tuliaktiga vastu võtta ja välja maksta siis töötasu ja nii edasi. Ja, aga asi oli selles, et see töödejuhataja arvestas värvimise hulka ka aknapinnad. Ma ütlen, et aknapind, pind, see ju ei kuulu Värmise, aga ta ütleb, et aga aknapõsed, vaata kui suured need on, eks ole. Ja kuidas ma annan töölistena nii vähe raha, et nad ei tule mulle, nad ei lõpeta seda tööd ära. Et ikkagi on vaja maksta, tead niimoodi, et aknapinnad ka läheksid sinna, siis ma ütlesin, et aga ma ei saa maksta, sest on olemas joonised täpselt, kubatuur olemas. Selle järgi saab ainult arvestada. Ja no ma jonnisin ja punnisin kaua vastu, siis ükskord ta kutsus mind oma juurde noh, niimoodi õhtusöögile või seda asja klaarima oma koju, see oli Vallimäe all seal üks tänavast eemal üks maja ja uus ehitatud maja puhtast puidust puhtatest laudadest kõiki sees tehtud ja siis ma taipasin, kust see raha tuleb, eks ole. Ja mõtlesin, seal oli tal see paberid olid laua peal valmis pandud ja seal oli vein ja, ja kõik joogid söögilaual ja mina ütlesin, tead mina sinu veini ei joo ja alla ei kirjuta ja tulin ära. Ja noh, direktor ka kuidagi vaatab minu peale, et noh, et varsti käes ja tuleks nagu ikkagi alla kirjutada. Mina ikka punnisin vastu, aga siis oli niisugune asi, et oli tarvis veel keskküttetorusid vahetada. Keskkütte torud, no minu ala. Tähendab, mina pean muretsema näide, eks ole, sain haridusministeeriumisse Tõnismäele sinna torusid taga ajama. See oli väga raske asi saada metalltorusid, eks ole, tol ajal, 47. aastal see oli küsimuste küsimus. Ja ma olin sellega hädas, ma istusin seal ooteruumis ja mõtlesin, et ikkagi olen puntras küll, eks seal ühest küljest peaks nagu alla kirjutama, eks ole, nendele töölepingule värvimise suhtes siin on nüüd raudteetorusid tarvis ja ja seal nagu nooti, ruumi, eks ole, üks laud ja siis vanad ajalehed. Ja no vaatasin neid ajalehti ja vot siin ma peaksin ütlema, et kuidas üks juhus mängib üsna saatuslikku rolli inimese elus või mõni detail, mõni vana ajaleht mana õhtuleht näiteks võtsin ja lugesin sealt. Ja hakkas silma äkki Kuulutus, täiendav vastuvõtt, teatriinstituuti. Naat täiendav vastuvõtt, teatriinstituuti eriti soovitav mees üliõpilasi ja ma vaatasin, et katsed on homme, tähendab, see oli vanalehte, eks ole, ja ja noh, ma sealt midagi torus ei saanud ja tulin nukra meelega sealt ära ja, ja tuli raekoja platsile ja küsin, kus kohas püha Vaimu tänavani, huvitav tänav. Pühavaimu tänav üks daam ütleb, et teate mingi saiakangi alt läbi ja siis paremale kus ta sai, aga. Läksin saiakangi alt läbi ja paremal oli siis tuli välja püha vaimu, kirik on olemas ja püha vaimu seitse siis oli see instituudi maja läksiselt kolmandale korrusele ja esinesin oma sooviga, noh, et võtaks katsetest osa. Nad olid nõus, eks ole, ja, ja andsid mulle siis need materjalid, mida pidin ette kandma. Seal oli üks kroloogi valm, tiik oli ta nimi, sellel vaimil oli väga hea. No kõike valmilon lõpus, eks ole, moralsi paistnud hakkava ja seal oli siis niimoodi, et talenti püsi kaua, virge vaid hääbub pea kui laiskus talle tundub hea ja tegevus ei hoia teda sirgu. See on, no küllap sellepärast oligi valitud see valm välja ja seal olid muud asjad seal luuletuse luuletasin, ma teadsin isegi nii palju peast eesti luuletajate luulet ja see ei olnud probleem. Ja ma läksingi eksamitele ja ma sain nelja erialal. Ja siis lubati juba edasi kirjandile. Kirjandus oli, ei, kirjandi kirjutamine oli järgmine katse selleni viia. Nojah, ja edasi oli vene ajalugu, seal oli mul Paul esimene, seda ma õnneks teadsin ka. Ja, ja vene keele eksam ka, need tegin läbi ja oligi vastu võetud. Ja nüüd ma läksin Rakveresse tagasi, tähendab, kas nüüd kirjutada alla sinna, eks ole, torus ei ole. Peaksin andma allkirja, kui allkirja annan ja kui see nüüd välja tuleb. Sest seal oli üks õppealajuhatajaks tuli Venemaa eestlane, Bamberg oli ta nimi. Vaat see nimi on meelde jäänud, seepärast mulle tundus, et ta Ma ei tea, võib-olla väärt mees, aga, aga siis ta oli kuidagi nagu käis nii natukene kas sõjas haavata saanud ja kuidagi nagu niuke luuravalt vaatasidki, tähendab, ühesõnaga ma tundsin, et ta vaatab, kas ma kirjutan alla ei kirjuta, sest hiljem ta saigi direktoriks, ta sai selle direktori koha pealt välja. Siis oleks hea põhjuselt kohe eksale väänata, tead ja ma vaatasin, et see asi on ikka niimoodi, et kuna ma olen sinna vastu võetud ja lugu oli veel selles, et mul oleks tulnud kolm aastat töötada, nii-ütelda, noh, tasuda see õpe, võlg nagu on ette nähtud tehnikumi ülikooli lõpetamise puhul, aga kui astusid kõrgkooli sisse, langes ära. Nii et sellest ma sain vabaks. Ja läksingi. Aga kuidas sel püha vaimus oli, kas see oli mingi saatuslik hetk või kohtumine? No ja seal muidugi oli niimoodi, et kui ma vaatasin neid sisseastujaid nüüd kaastudengid hilisemaid kuidas nad ukse taga värisesid ja pabistasid, eks ole. Nad olid linnainimesed ja kõik niimoodi nohvike üles löödud, igati kantid neiud, seal uhkes soengud ja nii edasi ja nii edasi, on kõik väga tore ja uhke, eks ole, ikkagi teater ja nii edasi, ma vaatasin, et oi, kui nemad juba niimoodi pabistad, siis mis mina peaksin tegema? Et võib-olla ikkagi loobuda minna oma torude juurde tagasi hakkasin nagu trepist alla tulema, aga kalmeti. Sisandetan Leo Kalmet kalmeti mulle trepile vastu, ütles, et kuulge, noormees, oodake seal ülevalpool. Võib-olla teid varsti kutsutakse siis masin, jajah. Koostasin, et ta nüüd läheb üles, siis ma olen ikka alla tagasi, kakelda ei, seisma ootasin mina, Lenees tuli mulle järgi ja nii kui ma sinna koridori sain, pistis Felix Moor pea ukse vahelt sisse, ütles siin noormees olema. Ja mõtlesing, nojah, mina olin viimane, tähendab, kes peaaegu oleks põnnama löönud. Nojah, ja siis ei olnudki midagi, kui läksin sisse ja küsiti, kas ma teatis olen käinud Tallinna teadis, mõtlesin, vabandage, ma olen vähe käinud, aga ma hääle järgi ütlen, kes te olete. Sest et ma kuulasin raadiost, eks ole, seal olid ju kuulsem, iga kuuldemäng ära kuulatud, siis olid laupäeva õhta raadio külas olid väga populaarsed saated. Seal olid siis ader, tüksib, ütlesin ära. Felix Morylige pealt kõrrekese Felix Moor. Alberti Üksiku, Ants Lauter, Hugo Laur. Ja Aili Leetvat, ma ei ütelnud, ära sellest massid, vabandage, agent ei kohta midagi ütelda. Siis palun seal need asjad ära teha, mis oli vajalik teha. Aga siis ma mängisin lisaks klaverit, laulsin veel sakslast, laagri tantsu, lautilised noormees, noormees, noh, aitab, aitab küll, me oleme rahul. See nagu ei repertuaar, ei sobinud. No sinna, Tallinna teatrikooli, sa ei jäänud kauaks. Siin on üks suurepärane foto, kus kogu see kuulus eesti Kitise stuudio on Moskva jõel. Kuidas sa Moskvasse sattusid? No Moskvasse võitjale Eesti stuudiosse täiendust. Ühe aasta õppisin siis Tallinnas teatriinstituudis ja järgmisel kursusel oli tarvis täiendust Eestist tulnud üle ja siis väga paljud Tallinna instituudist leksid õppima Moskvasse edasi. Siin pildi peal on olemas terve rida neid, see on Kromanov. Ja kutse oli muidugi eesti stuudio vanem Jaanus orgudes ja me tegime selle asja selgeks, et maailm on seal avaram, seal on palju kontserte, teatrid ja nii edasi, nii edasi. Silmaringi mõttes väga tugev õppeasutus. Nii on, Kitis oli siis vähemalt ja võib-olla on ka praegu sest seal olid kõik tuntumad professorid, tolleaegsed, aga need olid juba tsaariaegse koolitusega samuti eriala õpetajat professor sõdakov, näiteks tema töötas Stanislas, iga gruusia nimi ravistandžinkuga oli poissi, teatri, lavastaja ja näitleja. Ja see oli niisugune tugev tugev baas, mis nad ikkagi andsid meile, tõid väga tugevad õppejõud. See on minu meelest hämmastav, et, et need 50.-te aastate alguses on niisugune aeg, kus on ühelt poolt niisugune väga räige ideoloogiline surve, aga tegelik teiselt poolt inimesed, kes kandsid, et kultuuri ja kunstineed olid vastupidi tõelised oma ala meistrid, kas kas näiteks 50.-te aastate alguses, mida Eestis mäletatakse kaheksanda pleenumi ajana ja niisuguse eriti ränga ideoloogilise surve ajaga? Kas näiteks Kitises, kui palju seal üldse poliitikast räägiti või olid, olid professorid, suudab kohvi, kõik teised niivõrd oma kunsti tegemises sees? Ideoloogia välistatud? Tähendab mis olid, mis olid poliitikast oli nii palju, et mis olid poliitilised distsipliinid poliitökonoomia ja seal marksismi-leninismi need kohustuslikud ained, eks ole. Aga tegelikult poliitikast tundides või nii eraviisiliselt eriti räägitud. Sellest keegi rääkis sellepärast, et no vene tudengid, nemad juba näitasin niimoodi, et see on niimoodi kõrva tagant kraapida. Ühesõnaga noh, kõik olid sellest nagu üle see, see läks nagu omasoodu, poliitikas elas omasoodu, tuli eksamit, ökonoomia, see kõik, mis need olid, need marksism-leninism, see tuli lihtsalt ära teha ja sellega ta jäi selle peale suurt aega ei raisatud, kuigi kuigi meile pöörati just eriti peale tähelepanu, paluti isegi konspekteerida neid Jossif Fischeri Unitsi teoseid ja nii edasi ja nii edasi, noh et me olime läänest tulnud ja, ja kuidagi, et seda lääne mõjumist välja ajada. Sellepärast me ikkagi gospekteerisime neid teoseid hoolega ikke pühapäeval läks pool päeva nahka sellega, et sai neid uuritud ja, ja siis seal lauseid välja kirjutatud. Aga muidu ei, muidu oli. Põhiliselt ikkagi oli, elati kunstile ja, ja tegeleti sellega ja ja näiteks professor kosmi stuudio kunstiline juht jõululaupäeval tuli ühiselamusse, võttis oma kitarri kaasa, tuli sinna ja, ja laulis romanss. Seda oli väga ilus hääl, sest temast oleks võinud tulla ka hea bariton, ta rääkis oma elulugu meile ja ütles, et oli kahevahel, kas minna laule õppima või või teatrisse. Ja, ja jõuluõhtul tuli oma stuudio tudengite juurde ja laulis seal igasuguseid laule ja palu siis noh, muidugi meid ka laulda. Ja sina ei ole kunagi olnud kahevahel, kas saada näitlejaks või lauljaks, sest sa võtsid vist Moskvas laulutunde. Ei no laul, mille meil oli ette nähtud tegelikult programmis ja seal laulis siis igaüks, nii nagu jõudu või talenti oli kaljukarask näiteks tuli sinna, siis oli kohe selge pilt, et tema on tulevane tenor ja hea tenor muidugi. Ja seal olid Reinaarenil väga ilus lauluhääl ja, ja Lembit Anton ja seal oli poisid kõik, laulsid tüdrukud ka, kui laulud pandi laulma. Harjutasin ja, ja noh, kui nüüd just nii Esmaklassilist lauljat ei tulnud aga oma tarbeks näidendites, no tuli laulda. Ja näitleja peab oskama laulda ka nii paljugi oma roll ära teha. Seda, seda me suutsime, meil oli väga hea lauluõpetaja. Maria Petrovna Rossiskaja. Ja Gennadi rastentsenski käis ka meil vahel laulutundides ja, ja meil oli kvartett ja ükskord isegi saatis meid trummiga lava taga lõi takti nii-ütelda, luul oli vaja ja siis ta oli seal, noh, ta oli huvitatud ka, ma arvan, et meie stuudio neidudest Mulle paistis niimoodi sellepärast, et tal oli huvi, oli eestlaste vastu. No see Kitis ei olnud muidugi ainult tohutu õppimine, vaid ma olen sellest kuulnud ka niisuguseid toredaid lugusid, kuidas Felix Moor võitis stipipäeval poisid kokku ja viis nad Moskva parimatesse restoranidesse. Siis Panso ütles, et noh, poisid, teeme taha Ellamaa moodi või? Ellamaa moodi, see tähendab Ella maal elas tema suur sõber. Ruts Bauman. Kui noh, oli tarvis nii lõbutseda, siis ta ütles, et teeme kellama moodi meeste moodi. Mis see tähendas, see tähendas seda, et Ruts Bauman oli ta hea sõber ja ta käratab ja noh, niimoodi lõbutseti siis lõbutseti põhjalikult ja ja seal Ellamalt elas Ruts Bauman. Sellepärast tuli see nimi, nimetused teemi Ellama meeste moodi. No muidugi, seal oli isegi üks niisugune juhus, et stipipäeval me läksime, restoran metropoli ja täiesti viisakalt käitusime, võtsime küll seal napsu ja nii edasi ja nii edasi, aga kuidagi seal oli välismaalasi, oli, oli ungarlased ja kes seal kõik olid, eks ole, ja ja meie võitsime neid tantsima ja nemad meid ja, ja tekkis niisugune seltskondlik olemine seal ja ja, ja järgmine nädala alguses läksime instituuti, oli suur skandaal, et me käisime kõigepealt seal metropolis ja et me seal suhtlesime välismaalastega. Noaga. Kuidagi asi laabus nii ära, et suurt küsimust sellest ei tulnud, kuigi kuigi jah, meie stuudiost, eriti kaks noormeest ja üks neiu sellesama süüdistuse põhjal mitte sama tolle pärast, vaid seal oli mina ei teagi tõelist põhjust. Aga, aga nad muidugi jälgisid meid seepärast, et näiteks rääkida Moskvas tol perioodil ja nii-ütelda sellest valvsusest, siis ma võin tuua niisuguse näite. Kui ma läksin sinna Moskvasse, siis noh, kui Moskvasse sissekirjutus teha, no aga meie läksime sinna mitmeks aastaks õppima, siis tähendab oli tarvis Moskva sissekirjutust. Aga kui tahtsid sisse kirjutas, siis pidid läbi käima kõigepealt täisauna. See oli niimoodi, et paremalt poolt luugist anti sisse riided ja siis vasakult poolt läksid ise siis paljana sisse, siis pidid oma ära ennast ära pesema ja siis said pärast riided kätte. No aga seda Vett oli nii napilt seda sooja vett, et lõpuks mina pesin ennast külma veega puhtaks siis. Ja muidugi jäin haigeks. No mitte eriti, aga siiski ma ei läinud instituuti. Oli peavalu ja köha ja jäin koju. Olin üks päev kodus ja teine päev, mõtlesin, et ma olen veel nii hommikuni kehv enesetunne, aga lõunaks läks paremaks ja mõtlesin, et lähen vaatan Moskvast, et kuidas see siis välja näeb, nii, oma käe peal. Sõitsin siis sealt Trifonov kalt Puškini väljakule, läksin sealt jalgsi mööda korgi tänavat alla, sinna Kremli poole. Puuviljapoest maapähkleid, väga maitsvad olid. Mulle meeldivad nad üldse ja siis olin uudised, neid seal oli üldse müüa ja see keerati mulle siis paberi ajalehepaberituutu sisse, niimoodi. Krõbistasid täh, läksin punasele väljakule, sattusin siis momendil sinna, justkui oli selle vahtkonna vahetus. Ja see oli väga vahva. Ma lausa imestasin ja ise mõtlesin, et kui selles riigis kiks toimuks nii täpselt, eks ole. Et siis oleks ikka asi palju rohkem korras. Ja siis vahtkonnavahetus toimus ära ja need läksid sinna baski torni poole, marssisid ära, mina läksin järgi, vaatasin seda, et võib-olla saab ka lossis siis. Vot maalt tulnud poiss kui naiivne. Tammepuust uks, selle kõrvalaken valge kardin ees ja siis lõi mulle pähe teed, mul ei ole dokumente ka, et passi andsin, eks ole, sissekirjutamiseks õpilaspiletit, kahjulik tudengipiletit. Keerasin otsa ringi ja tulin sealt üle välja kui ja, ja sain sinna. Praegu on selleks kaubamajad, summ. Või kumm Summist. Ja nagu ratturi peale astusin, äkki tõmmati mind autosse. See käis nii ja see käis nii libedalt. Sandargistasin auto tagaistmel kahe mehe vahel, siniste pagulitega meesterahvaste vahel. Ja, ja noh, ma ei osanud midagi ütelda, ei ehmatada ega, ja sõit läks mööda koerkite kotid sina Telegraphi juurde, sealt keerata vasakule, kuskile põiktänavasse sisse. Ja seal oli siis niisugune suur kolonnidega maja uhke maja. Veidi sinna ja siis trepist üles ja tuppa ja ja mantli seljast ära ja. Ja ülekuulamisele. No ma rääkisin ära, milles asi on, et tulin õppima, eks ole, ja pass on sissekirjutamisel majavalitsuses ja nii edasi tudengipiletitele veel antud. Moskva linast oskab kolateni ütelda, noh, et veidi gripp ja, ja tulin vaatama seda punast väljakut linna niimoodi. Nojah, siis mindi ära, teise tuppa vist helistati muidugi instituut ja saadi sealt tõesti niisugune vastset, niisugune isik on olemas. Ja siis ta tuleb minu juurde ja mina tõusin püsti ja siis jääb minu mind vaatama niimoodi ülevalt alla. No mul olid must pintsak oli seljas ja siis olid khakivärvi Califvee püksid olid jalas ja, ja säärsaapad, mis olid Eesti ohvitseride ohvitseride säärsaabaste moodi, tähendab, isa ostis sõja ajal, eks ole, õieti vahetas, eks ole, toiduainete vastu, säärsaapad, ohvitseri saapad ja need püksid, nii et pole suured, aga ütles, et kui sa kasvad, küll siis parajad on, eks ole. Ja ta vaatab neid ja ma mõtlesin, et oi, nüüd ta virutab käsi, mul need ja Ta temale saabastest ilma vaatab, vaatab neid. Teate mis, visake need saapad, kus seda ja teist, need teevad meile palju pahandust. Raport, et noh, äratavad tähelepanu ja tõesti, siis ma taipasin, et need olid poolohvitserid saabaste seelikud, triik eri tehtud, tegelikult. Saapad. Ja muidugi ma neid ära ei visanud, aga kandsin ülikonnapükste all, seal on see, et see ei saa ju ära visata, kus sa seda. Vot niisugune valvsus oli. Nii et nad märkasid, eramusaapad. Ja tõsi küll, mul oli must karakul mantel, kargul kraega mantel ja karakulist, müts peas, rumm, müts peas. Moskvas vist niimoodi käidud üldiselt tol ajal? Tol ajal jah ja käidi, aga siis oli teine materjal nagu need. Siiski oli ka karakuli näha, aga üldiselt muidugi ei arva. Vot niimoodi. Kui see eesti stuudio Kitises lõpetas ja te tulite kõik Tallinna, siis selgus, et te vist ei olegi eesti teatrites eriti oodatud. No muidugi tähendab selles suhtes, et nii suur hulk inimesi tuleb äkki ja taheti ja paigut mitte ei tahetud, paigutati ühte teatrisse, meie kava oli kogu õppimise ajal hoopis teine, me tahtsime teha omaette noorsooteatri. Ja kui Panso tulisin režissööriks õppima, siis temast ei saa, meie peanäitejuht Felix Moor pidi olema õppejõud või hääleseadja või kõnetehnika lavakõneõpetaja ühesõnaga edasi jääma ja neile komplekteeriti lisaks varem tulnutele veel vanemaid näitlejaid Tartust Erich Jaansoo, Lembit Danton, siis endil Zimmermann, nii et plaan on ikka selline, et jääks kokku ja mustaks omaette teatri. Aga kust ja kuidas see juhtus, et et nii rumalasti tehti, et suruti kõik korraga ühte teatrisse, kus olid sellised suured meistrid juba mitmest eesti teadis kokku korjatud ennem. Ja siis see surude veel sinna, see oli juba ette määratud nii-ütelda, läbikukkumisele ei saa niimoodi teha, aga siin mängis oma rolli muidugi tookordne kultuuripoliitika ja ja ma imestan Ansbergisest Aleksander Anspert, tema oli Eesti esindaja Moskvas, õppisime aga aasta või poolteist, ta tuli säält ära Tallinnasse ja ta sai vist kultuuriministriks ja siis juba olles kultuuriminister pat, äkki ta muutis meelt või muudeti tema meelt. Ja, ja paraku leidsime enese sellise kuidas ütelda lõhkise küna eest, kuigi jah, siin oli üks pilt, isegi kus me olime Draamateatris, kõik naeratavad, võtavad vastu, eks ole. Aga tegelikult see tekitas palju paksu verd ja pahandust, sellepärast et sellised suurepärased näited. No ütleme nagu salme riikmani inspitsiendiks, no jumal hoidku, see on ju lausa kuritegu. Ja paljude, mis ütlesid, me lähme ära, tähendab, andke talle näitleja tagasi, niimoodi. Me olime ikkagi suhteliselt ikkagi ausad ja objektiivsed selles suhtes, noh aga siis õnneks loodi televisioon ja me hakkasime aeg-ajalt pudenema tihti igale poole ära. Kes kinosse, kes televisiooni või teisi teatrisse või. See asi lahenes ära pikapeale. Kas see foto, kus sa oled arstikitlis arstimütsiga, kas see on Joosseni palatakse Pärnu teatriperioodid? Ei ole, see on minu viimane roll Draamateatris, tähendab, see on ühest näidendist kolmas soov. Tšehhi autor on, naljatame autori nime. Ja siin ma mängin hulluprofessorit. Hullumaja arst, ühesõnaga kes oma patsientidega on juba nii-ütelda ühtlustunud ikka natukese natukese sinna metsa poole. Mulle see roll meeldis, oli hea roll. Aga siis palad, noh palati ma sain kaasa tofftolooglovi juurest Leningradist tostenoogu pidised hakkama lavastama. Ja näidendi saatis Aljošin tostanoogu vilet, temale lavastamise eesõigus. Aga ma lugesin selle seal läbi ja vaatasin, et väga huvitav näidend nii kaasaegne ja, ja, ja, ja tore näidend ja võtsin ta kaasa sealt. Küsisin luba ja. Ja kellelgi selle vastu ei olnud seepärast, et see oli ju meie oleks mänginud vene keeles või eesti keeles Eesti teatris. Ja jah, ja siis olin lühikest aega Pärnu teatris, oli mu esimene lavastus seal jah, ja, ja ma jäin sellega rahule selle lavastusega üldiselt. Üldiselt jäädi rahule selle lavastusega nii mõnegi teisega. Sellest ajast, kui sa olid Pärnu teatris peanäitejuht, seal tekkis samasugune revolutsiooniline situatsioon nagu seal teatris on praegu, kus Raivo Trass tahab osa trupi nooremate näitlejate vastu välja vahetada. Sinul oli vist täpselt samasugune lugu, mis aasta see oli? See oli 62 63 64, tähendab asi oli niimoodi. Kui ma läksin sinna näiti juhiks, siis ma lavastasin kolm tükki ühe aasta jooksul ja mul oli palju aega muuga tegeleda ja, ja see oli väga tore periood, sest et ma ei pidanud vastutama ei kellegi teise kui oma tüki eest, eks ole, siis ma tegin selle Aljušini siis jumaliku komöödia ja siis lumivalgeke seitse pöialpoissi tükid jooksid kõik mitu aastat repertuaarist. Aga siis ma tegin nihukese rumala sammu, et noh, et ikkagi käidi peale, et peanäitejuhti on tarvis ja nii edasi ja nii edasi. Peanäitejuhil on hoopis teised funktsioonid. Aga tol ajal Pärnu teatris oli kõige noorem näitlejanna, oli Linda Holmaru äsja lõpetanud, eks ole, lavakunstikateedri tantsu juures. Ja siis järgmine noor näitleja, 30 viieaastane. Kusjuures naiste keskmine vanus oli kuskil üle 40 50 vahel, eks ole. Ja neid oli noh, proportsioonid oli neid rohkem kui mehi. Ma ütlesin kohe, et hea küll, tuleb uuendada truppi. Ei saa sedasi ju midagi teha, ega edasi minna normaalselt. Ja võtsin siis teatrisse. Kõigepealt Andres Ildi. Ei, no seda oli Peeter Kaardi, Juhan Virkuse sinul kolleege, kes hiljem tuli küll raadiosse ja töötas väga edukalt raadios. Tema miilits ära, Felix Leet, tegelikult. Tule siia, ei hakka niimoodi peale. Ja siis Tiia Kriisa, Arvi Hallik, Sirje Arbi ka Käisi armi abiellus, Tennosaarega tuli ära teatrist. Aga need olid näitlejad, kes seitsmekümnendatel aastatel kandsid Pärnu Endla teatrit siis kui sind seal enam ei olnud ja aga et ma need võtsin teatrisse. Loomulikult see tekitas paksu verd, eks ole, sama paksu verd võib-olla hullemad kui praegu, eks ole. Sellepärast, et minul oli niisugune kehv karakter ka niuke jäärapäine, tead, ma olin ju jäära tähtkujus sündinud, eks ole, ja draakoni aastal no kujuta ette. Ja mina jäin oma juurde ja seal kutsuti mind keskkomitees või Pärnu linnakomiteesse välja. Jaa, jaa. Ma ütlesin muidugi rumalasti ei oleks pidanud noori nime ütlema, et mind hakkas ta õpetama, kuidas seda asja teha, minu arust ma saan ise, tean kuidas teha. Sellest aitas küll. Siis tuli veel üks päevi vandenishifitseelust, millest mul on väga kahtlaselt tol korral või, või üldse noh, kuidagi kavalalt ei saanud seda ära teha, sellepärast et see oli aeg, kus oleks seda lavastada. Ja hea näitleja oli selle pea sa peale Uno Loit. Ja mul oli lavastus, plaan igatipidi valmis, aga ma ei saanud kuidagi ühendust autoriga ja ilma autori loata, eks ole. Ei, ei tohtinud, lased hakata tegema veel niisugune ohtlik asi, eks ole, kus kõik vaatavad, oi-oi-oi, mis nüüd tuleb ja mis need on? See oli niisugune kõrvaline asi. Peamine oli ikkagi see, et et trupp tõstis mu nii-ütelda välja kui nii-ütelda piltlikult. Miks teatrites on nii kohutavalt palju intriige, nii nagu need siin on välja tulnud, et terve Draamateater on näiteks peanäitejuhiks kandideeriva Priit Pedajase vastu, see ei puutu üldse sellesse loosse, aga. Vot vot teatris ja, ja üldse kunstis on ju, igaüks on omaette suurus kui niimoodi võtta, igaüks tahab seda olla vähemalt, eks ole, ja arvab seda. Ja igaüks arvab, et temal on see viimane õigus ja kõige suurem tõde. Aga tegelikult teater peab olema väga dünaamiline ja liikuv. Näiteks no tõesti, kui on noh, nii eriline anne, kes püsib aastakümneid teatris, eks ole, ja oskab seda olla siis tal on õigus seal olla, aga keskpärane anne on parem, kui nad kiiremini vahelduksid. Või isegi üle keskpärase, seepärast et rahvas tahab kogu aeg vaadata uut. Ja selle vahel tekivadki konfliktid, kui, kui tunnetatakse, et vaat, et mul ei ole osa võhi või mul ei ole näha osa ja hakkasin lihtsalt sellised hõõrumised ja, ja, ja, ja ma arvan niimoodi, sest ma olen seda näinud ja, ja mõistnud niimoodi, et sellest tulevad sellised asjad. Aga keegi loomulikult ei arvesta, et see, see on vajalik teatri seisukohalt. Vanasti oli ametiühing, kes kaitses, eks ole, aga praegu teatri juhatus, kes sõlmib lepingu või sõlmi ongi kogu moos. Ja see on õige. Nii nagu Ants Eskola omal ajal palju rääkis sellest igakevadisest aadrilaskmisest, kui kõik vähisest juhatuse ukse taha, kas nüüd pikendatakse lepingut? Ei pikenda enne seda, Estonia enne sõda Estonias jazz värises ukse taga karm Eskola, no Lauri ja pinnati puudutatud muidugi. Aga teised kõik olid pabinas ja mis saab ja küllaltki anti niimodi, et tööleping on lõppenud ja kogu lugu. Nad läksid siis teistesse kas üle vabariigi ja isegi nimekate näitlejatega tihti niimoodi. Nii et siin see on niisugune paratamatus nagu vaat turumajanduses veel eriti praegu, eks ole, nagu meil on, see on meedia vajab uusi nägusi kogu aeg ja nüüd on ta eriti noh, kuidas ütelda, iga aeg määrab teatri näha. Nii huvitav kui see ei ole. Teater peaks nagu ajast ees liikuma. Aga praegune teater või niimoodi sörgib nagu selle aja sees või selles softis. Ja need proovitükid on nüüd hakanud ära kaduma ja. Ta on muutunud sama pealiskaudseks, kui on ühiskond. Nii mulle tundub. Sest noh, mitte kõik teatidega, mitte kõik lavastused, aga üldine toon on ikka niisugune üldine pilt on minule niisugune. Et sama sama pinnapealne jah, ja nii sisutu ja, ja hingetu. Kas teater saab kanda mingit muutväärtust või muud mentaliteeti kui kogu ühiskond, mis tema endana? No tähendab, tema peaks ikka olema nagu ühiskonda mõjutav, nagu kunsti ikka peaks ja muusika üldse, tema roll on ikka selles, et juhtida või sammud on üks või kaks sammu ees. Kui ta kaugele ette läheb, siis on ka paha, et tekib nii-ütelda katkestus. Aga teataval määral ta peab ikkagi olema nagu ees. Ja sa rääkisid draamateatrist, Draamateatri on see häda, et tal ei ole ammust ajast olnud kunstilist juhti pearežissööri ilma selleta teatisi saa. Seal peab olema tugev peanäitejuht, tossu noaga võttis niimoodi. Teater ehitatakse näitleja enesearmastuse mahasurumisele või noh, rasestaablemmnam samal juubi actiora. Tähendab, siin peab olema tugev käsi, kes seda asja suunab, viib, ja juhid. Ja see peab olema, Panso võttis oma peale niisuguse julguse. Näiteks ird oli peanäitejuht, oli teatrijuht. Ka Tammur oli. Kuigi noh, eeldatakse, et üht ja teist, aga ta oskas nende tugevate näitlejate peal repertuaari luua ja olge lahked, Antonius ja Kleopatra, maskeraad ja paljud teised lavastused, mis ta tegi, on ikkagi tugevad lavastused draamateatris. Siis, kui ta lavastas puntida, siis kõigil suud lahti ahvitasid lihtsalt, eks ole, härra pulti sulane Matti, mismoodi, mis suurepärane lavastus oli? Käis Moskvas väikses, teadis, käisime mängimas, siis Saksa saatkond tuli sinna vaatama. Ja pärast seda saadik ütles, et selles etenduses me näeme head vana balti kultuuri. Kõigile suud lahti. Vana head balti kultuuri ja. Kas sa sellepärast läksidki filmi, et sa said olla võtteplatsil see, kes määrab, surub, ohjeldab näitleja enesearmastust, kes saab ise valida repertuaari. No minule Malin, kino, haigemad sellest okupatsiooniaegsest kinost kinos käimiseks viis korda nädalas kinos käia, iga õhtul kinos istuda ja kõik see Kõik mõlad, need filmid olid mul peas, kas kõik siin näitlejate mängude siiamaani silme ees ja, ja vot säält see kinopisik ikka lõi tugevasti sisse ja ma kogu aeg otse, et oleks võimalik hakata seda asja lähemalt uurima. Moskvas õppis meiega ühel ajal Ukrainast pärit Venemaa eestlane Olev Lentsus. Tema rääkis eesti keelt ka kuigi palju ja, ja me suhtlesime ja, ja ta kutsus instituuti Moskva kinoinstituuti vaatama sinna seda õppekava ja nii edasi ja nii edasi ja ja, aga mulle tundus, et Kitis oli tugevam õppeasutus ja oli ka tegelikult sellepärast, et aeg on näidanud, et see oli nii. Ja, ja ma otsustasin, et lõpetan ikkagi selle ära, eks ole, ja vaatan resiis edasi edaspidi. Aga kui ma olin tophenoloogia juures lavastaja praktikal Leningradis siis hommikupoole ma olin teatris, aga õhtupoolikul oli Lenfilmis. Tähendab, seal oli üks režissöör, German ja Maslenicu Smasnikovi abikaasa oli eestlanna, tähendab ja, ja ta kutsus omale koju ja vestlesime ja, ja noh, niimoodi eestlased, eks ole, ja ja siis ta võttis mind kaasa ka oma võtetele rabas võtetele, ühesõnaga, ja küsis, mis sa sellest arvad ja kuidagi niimoodi sekkusime asjasse. Ja kui ma tulin Tallinnasse, siis mul oli esimene mõte ja ma rääkisingi Tani loomisega, et vot niisugune situatsioon mul on elus, praegu ise oli aastanumber 60 63 62 61 62 ja kuus-kaks, enne kui ma Pärnu läksin. Ja ta ütles, et tead, et kui ma nüüd võtan kohe sealt tõusta nagu jumalast, eks ole, kinosse siis kultuuriministeerium paneb väga pahaks ja ma ei taha vastuollu minna. Sest meil on ikka tarvis näitlejat nende käest saada ja lähme teatega raksu, et kannata paar aastat ära. Sa oled meil ammu märgitud, ühesõnaga silmas peetud. Ma teadsin ka seda, sest et mind taheti dublaažirežissööriks kuskil seal 58. aastal või niimoodi oli sellest niimoodi kaudselt jutt, sest me väga palju tegime dublaaži tulla üldse tehti väga palju dublaaži Tallinnfilmis, sest et maarajoonidesse läksid kõik filmid dubleerituna eesti keelde. Et kõik näitlejad lugesid erinevaid osi Ja, ja see oli terve kontingent, kes oli vilunud ja kes oskas mikrofoniga ümber käia ja jälgid üheksal ekraanil toimuvat ja samal ajal pead tabama sünkraansust. Ja see oli käpas ja ühesõnaga niisugune jah, kõlakas käis siis ja, ja minu kõrvu kostis ka, et ma läheksin sinna ka, ainult oli jälle takistuseks. Noh, et ikkagi teatrist. Mis see aastanumber näitas, siis, kui sa Tallinnfilmi tegelikult 65965. Ja kui loominguline õhkkond seal oli, seal oli vist Lennart Meri toimetajaks vä? Meil on küll jah, oli, oli päris tore, oli toimetuses ja oli Lennart Meri, oli Mats traat, oli Silvia Kiik oli peatoimetaja, oli Lembit remmelgas ja ja ei saaks ütelda, et nüüd. Et nüüd väga suruti peale seda ideoloogiat või niimoodi kuidagi ikkagi kirik keset küla taheti teha. Kuigi vahestustetati rohkem häält, eks ole, et on vajavate taoti vastu rinda tänapäeva ja nii edasi ja nii edasi. Käsper väljuli kohe agar mees, eks ole, tänapäeva tegema. Aga teised vaatasid kuidagi, noh, et midagi võib-olla saab midagi muud teha, Leida Laius vaatas seal klassika poole ja mäeküla piimamees sealt ja, ja Kõrboja peremees ja ja nii edasi ja nii edasi. Minule sattus kevade Mina ei oleks iialgi söandanud seda hakata tegema, sellepärast et ma teadsin, et seda hakkame tegema kiisk ja Panso juba 10 aastat tagasi ja ma raputasin pead, kui Remmelgas ütles mulle, et kuulge, võtke see stsenaarium siin kapis tolmu 10 aastat ja tehke ära. Mina, ma ei oleks julgenud ääres stsenaarium sealt kapist välja kades tagasi olime ühes toas mõttes traadiga mats, traat karges laua tagant püsti, noh kus kohas. Ja ostis selle selle stsenaariumi välja lei vastu lauda. Tolmupilv lendas lihtsalt, vot siis on paks küll, aga vaatamisest tehas? Nojah, ja siis hakkasime kärpima seda hiljem, kui oli toimetaja Silvia Kiik, mats tahtleksis ära stuudiost. Nii et esimesest rifid seal tegime staadiga koos. Ja esimene küsimus oli ka, aga kellega teha, kas näitlejatega või lastega, mis kallutas sinu otsast seepärast, et kui ma uurisin, ma ütlesin, et tead, ma nii kergekäeliselt ei saa seda asja võtta vastu? Ma pean uurima, mis mismoodi ja kuidas ja kellega ja, ja sellepärast, et Draamateatris oli ju suurepärane lavastuse kevade ja nad mängisid üle 400 500 korra, eks ole. Orblase Tootsin, Aabel, 50.-te lõpus, nojah, nojah, see oli jah. Siis teda ammuli tal repertuaaris maas siis kui mina hakkasin tegema. Aga ma ütleksin niimoodi, et oleks ma enne filmi teinud ja siis oleks mulle seda pakutud. Ma kardan, et ma siis ei oleks võtnud, aga ma hüppasin vette tundmatus kohas, tegelikult läksin suure riski peale välja, sest risk kõige suurim risk oli selles, et vaataja leiaks samad tegelased, keda ta luges raamatust. Et need oleks needsamad, tootsid teele, naernud talid, Arnold olid ja need Tõnissoni ja et ei tekiks dissonantsi. See oli mu kõige suurem mure selle pärast nii-ütelda näitlejatööga või näitleja juhendamisega hakkama saada, see ei olnud üldse mulle probleem. Aga probleem oli leida tüübistikat, luts, kui ta kirjutab, siis ta kirjutaks vot kirjanduslik kuju niimoodi tema ütleb ikka tüüp. See tüüp, tähendab otsetüüp peab olema. No räägitakse, et lapsi ja loomi on kõige raskem filmida. Nojah, kui sina temaga sa diakontakti ja, ja ta mõistab siin, mis on tarvis teha, aga see ongi režissöör ülesannet ehitada see niisugune tee nagu sild, eks ole, selle ülesande juurde siis ta on pehme ja paindlik ja kui tal muidugi on ta läinud, eks ole, selle peale, kui ta on emotsionaalne, kui tal on rütmitaju rütmitunne ja siis on võimalik teha. Ta võib-olla nii mitte eriti meisterlik, eks ole. Aga ta on ehtne. Ma mõtlesin, et kui ma teen näitlejatega, nad jäävad kindlasti meistri lükkumalt ja, aga ta on mängitud. Aga ta ei ole see ehtne. Ma ütlesin ka, et kindlasti tulevikus tehakse veel seda lavastatakse siis tehakse kindlasti näitlejatega, tehakse teistmoodi, tehakse paremini ja ja noh, niimoodi aga esimesena niimoodi teha. See peab olema niisama ehtne ja, ja kuidagi siiras ja lihtne ja ja nii nagu on selle kirja pannud. Ja mida lähemale ma Lutsule saan, seda parem peaks tulema pilt. Nii ma mõtlesin kogu aeg. Mul oli kogu aeg ikka Oskar kõrval kogu aeg toeks. Sul on rahvuslus olnud väga tähtis, kui me vaatame sinu paremaid filme, sa oled pannud ekraanile Kailityt ja, ja ka noh, niisugust meie kaasaegset eesti kirjandust, kas oli kunagi ei ole tulnud seda mõtet, et teeks midagi üle rahvusepiirjoonte, mis oleks mõistetav rahvusvaheliselt. Tähendab, kui ma tulin Tallinnfilmi, siis mul oli niisugune mõte teha Boriss Vildest film. Ja ma käisin Valmar Adamsi juures, isegi, kes kirjutas loomingus artikli sellest oma koolivennast Tartus Boris Vildest ja ma tean, et Lennart Meri käis tema jutul stsenaariumi kirjutamise asjus ja nii edasi ja nii edasi. Nii et see probleem oli päevakorras. Aga juba see, et nüüd üks tallifilm tahaks teha prantslastega koos, eks ole, prantsuse vastupanuliikumisest filmi see juba langes, ära see resistentseks ole, mis hakkas peale Boris Vildega, eks ole, seda võib-olla tulevikus tehakse koos prantslastega. Kui keegi nüüd režissööridest kuuleb, siis võtku seda kõrva taha ja hakaku seda asja ajama, inimeste majamuuseumis on materjalid olemas, kõik võib olla. Keegi võtab ette ja sellepärast, et stsenaariumi kirjutamiseks on materjali küllaldaselt huvitav materjal. Pisikeses no seda rääkimata. Umbes nii palju, kui on sinu plaanidest saanud filme teoks, ma arvan, et sama palju on olnud niisuguseid filmiideid, mida sa oled väga kaua endaga kandnud, aga mis väga erinevatel põhjustel pole kunagi filmiks saanud, mõtled sa nende teoks tegemata tööde peale sageli? Ta kodus suvel leidsin pööningult Lutsu soo selle romaani üsna vana väljaanne ja selle olin teinud kunagi pliiatsiga märkusi sinna stsenaariumiks okupatsiooni ajal. Tähendab olin jooned alla tõmmanud, vaat niimoodi dialoogi seal, kus võiks dialoog olla ja eks ole sündmuste järjekorda niimoodi. Aga kuskil niisugune pisik oli, et ma, et ma siis seda tegin noh, oma lõbuks või noh, niimoodi prooviks või, aga see unarusse muidugi raamati pööningule ja hiljem ei saanud ma seda teha, sellepärast kuigi selle ettepaneku tegin, siis seal oli selline probleem madjak ja, ja nii et ehitustöölisest seisneb töölisklassi, aga nadi on joodikud, eks ole, ja ja no negatiivse sellise mulje jätta tublisti, eks ole. Ja kunstnik, eks ole, kes siis selle madjaku nagu elemendiks ülemend sohu uputab või sohu viib, see jälle ei olnud hea ja, ja no Pärnu teater mängis, teater võis seda teha, aga ekraanile seda ei saanud lasta, sellepärast et ikkagi töölisklass oligi prioriteetne klasse. Ja seda kõike näidata, seda praegu võiks muidugi seda teha. Kord tunne, et sa oled sündinud maailma valel ajal me siin enne rääkisime sellest, kui palju võimalusi pakkuvat filmitehnikat on praegu olemas ja, ja missugused värvifilmi kvaliteedid ja ja need on ära langenud ka igasugused ideoloogilised piirangud. No vaat siin on jälle teine asi, seda küll muidugi, aga tekib raha küsimus, kõik võiks teha, kõike võiks teha. Siin on ju inimesi, kes võiksid filmi teha ja ei filmi teha, aga kust võtta see raha, muidugi peab olema väga hea projekt, et üldse selle kallale minna. Aga siin on raha küsimus, see, et me tegime nii palju filme, see oli suure riigi suure impeeriumi ääremaa riigi, niisugune õnnelik juhus, selles mõttes võiks ütelda, eks ole, et loodi dekreediga kinostuudio ja hakati filmi tegema, kuigi Eestist Eesti filmiga mängufilm ennem, eks ole, karuja see seal Pärnumaal ja siis teod olnud siin oma kirjalainetega ja nii edasi, nii edasi. Kindlasti oleks Eesti vabariigi aeg oleks edasi kestnud, kui nüüd välja samasugune kilo võib-olla veel parem kui näiteks põhjanaabritel, eks ole, või taoline vähemalt nii rahastamise poolest ja nii edasi ja nii edasi. Aga nüüd selle impeeriumi lagunemisega kadus ka see raha ära muidugi ja neil omal ka kadusse raharasemast, et raha, selle kõik niimoodi kunstlikult üles aetud, blufitud. Ja praegu ma soovin, et noorem põlvkond saaks tuult tiibadesse ja, ja materiaalseid võimalusi seda realiseerida. Mina olen juba oma töö teinud ja ja pean rahul olema sellega, mis sai tehtud, kahju ainult, et mõningad asjad jäid ära, mul on kahju ühest asjast teadminest. Pealegi kevadet tahtsin filmida tabamata imet, Arbo Valdmaaga peaosas Leo Saarep, Arbo Valdma ja kui ma näen teda, ta läks ära, siis hiljem Jugoslaavias, aga kui ta siin Eestis käib, eks ole, ja omani klaveritund annab siis ma kogu näen, tema silm on vaat Leosalep jama. Jaa, Lillitataks muidugi suurepäraselt Ita Ever mänginud, mille taha siis see siis oli tarvis seda äikesenaist nii-ütelda päikese naist Evam Arlandit. Otsi siit või sealt, vaat seda päikesenaist, ma ütlen küll, et naine, naine, lõppude lõpuks on ta päiksele öeldakse päikseninaga, aga mulle niisugune kontseptsioon, et et see päikesenaine ei olnud üldse päikesenaine, vaid tema olid samasugused vigurid küljes nagu sellel. Ta ei olnud niisugune kaunishing nagu on tõlgendatud ja on antud seal nii laval ennem ja ja pärast ja selle taha, et ei leidnud nisust kaunishinge. Ja, ja kuidagi see asi vaibus ära. Millest mul on kahju, sest ma ei olnud küllaltki järjekindel seda läbi viima. Olin kuidagi järeleandlik, sellepärast et kevadega oli palju tegemist ja kevadega ma olin konfliktsituatsioonides nii mõneski osas, sellepärast ma ei saanud oma tööst loobuda, sellepärast mina vastutasin kõigi eest. Aga see ei olnud kunagi konflikti siis endaga, kui sa näiteks kevadet tegid. Ei, ei, ma ei ütleks seda vaidleks, seda ma ikkagi viisi selle ellu ja rakendusi, mis, mis ma tahtsin. Hiljem on konflikt olnud küll ja küll teiste filmide juures igasuguseid raskusi. Kas sul on kahju ka sellest, et jäi tegemata näiteks 40 küünalt ja ja mõned vabadussõda käsitlevad filmid? Ja muidugi muidugi muidugi 40 küünalt, see oli niisugune asi, et see oleks saanud teoks, kui oleks impeerium veel paar-kolm aastat püsinud raha mõttes raamatus ja sellepärast, et see oli 88. aastal me kirjutasimegi koos kaugveriga Moskva telestuudio jaoks stsenaariumi Kolmeosalise stsenaariumi esimene osa oli, tähendab siin Eestis nii nagu on kaugveril romaanis Diana ja kogu see lugu, teine osa oli Soomes ja kolmas osa oli vargutavangi laagris. Kus siis Villem peaosaline tuleb tagasi ja mitte ei hakka sedasi seiklema edasi, nagu tal oli siin romaanis, vaid tuleb koju ja lävepakule sureb ära, ühesõnaga lõpeb ära see tema teekond. Siin ema leiab. Ta säält kodunt. Ukse pakult. Aga see isegi meile honorari maksti stsenaariumist teataval määral välja Moskva telestuudio poolt. Nii et stsenaarium oli valmis, aga siis äkitselt lõppesid igasugused rahad. Ja, ja sellega see asi jäigi katki. No üldiselt mind, see teema, nii vabadussõja teema kui ka teise maailmasõja teema on huvitanud, sellepärast esimeses vabadussõjas langes mu isa vend Narva rindel ja teises maailmasõjas minu oma vend. Ja lõppude lõpuks ma tahtsin teha ikkagi nimed marmortahvlil noortest koolipoistest, kes läksid vabadussõtta. See oleks film olnud, mitte tervest vabadussõjas nendest noortest inimestest, kes olid sellise Haatilisusega ja eneseohverdamisega ette, et ei pidanud paljuks ka anda oma elu selle riigi iseseisvuse eest. Kindlasti tulevikus tehakse, kindlasti tehakse, leitakse raha ja tehakse just niimoodi, nagu Kivikas on ta kirjutanud, sest et seal on materjali küll. Et noortega teha seda filmi just noortega, mitte eakate või üle 20 aastaste näitlejatega, vaid noorte, selliste sellises eas noortega, nagu nad tegelikult on romaanis kindlasti tulevikus tehakse. Mis tundega sa vaatad neid filme praegu, mida sa elu jooksul oled teinud, kas? Kas sa pidevalt põed läbi seda, mida kas rahapuudusel või, või olude kiuste ei õnnestunud realiseerida nii nagu sa oleksid tahtnud? Tähendab mitte eriti sellepärast, et ega see asja ei muuda, palju asju oleks võinud olla teisiti ja aga olukorrad olid sellised, tähendab isand teisiti. Et sa tunned, et sa oled andnud endast maksimumi Filmi no seda ei saaks ütelda, eks ole, et me hakkasime sellepärast et alati võib rohkem ja paremini, selge see alati võib rohkem ja paremini teha. Aga antud situatsioonis, kus ma siis viibisin ja ja selles ajas ja ruumis, eks ole, oli see arvatavasti siis optimaalne, mis ma suutsin omale tuhka pähe raputada, Smekadest raputada, mis tehtud, see tehtud. Kui sa nende tööde peale tagasi mõtled, mis on olnud sulle tähtsam, kas see tööprotsess, see, kuidas sul õnnestub oma ideed ellu viia, näitlejatega tööd teha ennast maksma panna või sul on olnud tähtsam tulemus? No eks tulemus tulebki sellest, kuidas sa ennast maksma suudad panna ja ja oma mõtet realiseerida näitleja kaudu ja kõigi teiste komponentide kaudu mis selle asja juurde kuuluvad. Eks see ongi ikkagi resultaadi suunas kogu aeg tehtud, kõik komponendid peavad alluma ühele tervikule, et sa saaksid terviku kätte. Ja see on tervik, ongi resultaat, lõpp, lõpuks siis. Kui me selle lapsepõlve tagasi läheme, kas sul on õnnestunud elus järgida seda nõuannet, mille kunagi andis president Konstantin Päts, et püüdke elus edasi, aga seadki, niisugused sihid, mille saavutamine on reaalne? No siis ma selle asja peale üldse ei oleks tulnudki, mis hiljem elus hakkasin tegema. Aga ma arvan, et ma realiseerisid selle teataval määral, mis ma tahtsin teha.