Täna me kuulame lastepsühhiaater Anne Daniel, Karl Sonic. Me püüame aru saada, mis on need seigad, inimesed, asjaolud, mis on teda selliseks kujundanud, nagu ta praegu on ja kuivõrd, et tema põhitöö on teiste inimeste aitamine, laste aitamine, siis võib-olla oleks huvitav kuulda ka seda, kas tema enda elus on olnud inimesi või asjaolusid, mis on teda kombel või teisel aidanud. Tere tulemast saatesse, lastepsühhiaater Anne Daniel. Carlsen. Aitäh kutsumast. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Doktor Tanel Carlsen, õppisite lastearstiks, kuidas see valik tuli? Mm valik tuli justkui läbi juhuse, sest ma tahtsin väga saada arstiks, nagu mu ema oli jaoskonnaarstina tööl kogu oma eluaja olnud ja see veendumus, et ma tahan saada arstiks, oli mul juba mäletan kuuendast-seitsmendast klassist, mul ei olnudki teisi valikuid iseenda jaoks, ma teadsin, et ma tahtsin olla arst. Noh, muidugi ma arvasin, et minust saab nagu täiskasvanute arst, ma kuidagi ei mõelnudki teiste variantide peale. Tollel ajal oli meie sõprus minu väga hea kaaslase ja hingesõbra Marju Lepajõega algas tegelikult keskkooli päevil, mõlemad lõpetasime, me olime, käisime küll paralleelklassis praeguses Reiniku koolis, siis oli 10. keskkooli Tartus. Aga meil mõlemal oli nagu oma teekond, kuhu minna. Tema tahtis minna filoloogiasse ja mina arstiteaduskonda ja oli sisseastumiseksamid tollel ajal. Ja siis me mõlemad lahistasime nutta, sest marjul kirjandi kirjutamine ei läinud nii sai tunduvalt kehvema hinde, kui ta lootis. Tal oli oht, et ta ei saa sisse ja minul oli ka samamoodi mingi eksamiga. Seal oli vist ka kirjand, et kui ma oleks saanud viia, siis ma algselt sisse nelja, siis ei oleks saanud, siis. Igatahes Marju ema viis meid ära Saaremaale, et noori natukene tuulutama rada ja sealt ma siis helistasin koju, see oli viimase eksamitulemust ja et teada saada. Ja siis mulle ütles, et jah, et paraku sa said nelja ja siis ma arvasin, et ma ei saagi enam sisse. Kui ma tulin tagasi mandrile sellest tuulutusretkelt, siis selgus, et minu armas isakene oli kuidagi leidnud sellise tee ja võimaluse. Tookord olid väga huvitavad võimalused, et kui sa arstiteaduskonda ei saa, äkki sa saad ikkagi hambaarstiks. Sul on võimalus minna hambaarstiks ja siis ma pidin peaaegu suurest suurest viha natuke palju öelda, aga see oli täiesti ootamatu. Pakkumine on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu, miks hambaarstiks? Aga see tundus, kui ma tagantjärgi vaatan, kolm esimest aastat oli kõikidel arstidel üks ja sama õpe. Aga aasta pärast, kui ma olin hambaarstina esimese aasta koos ravikate ja pediaatrite koos pind siis kristalliseerus välja see teadmine, et ma tahan lastearstiks saada. Ja siis ma läksin lastearstiks üle. Ja sellest ajast saadik on see pediaatria olnud minu valik kuni lõpuni 86. aastal, siis saime diplomi lastearstina ja ma pean ütlema, et ma ei ole seda valikut kunagi kahetsenud, et see andis tookord, et nõukogude ajal, kus me tegime koduvisiite teinekord 15 tükki päevas ja nii edasi, et tollel ajal andis väga suure võimaluse näha seda tegelikku perekonna olu mis on kaasatud ka lapse tervisesse ja see on mind kogu aeg huvitanud mitte ainult meditsiiniline pool, vaid see, mis on kõik inimese ümber tema elus mis samuti mõjutab tema tervist. Kuidagi see oli minu jaoks, aga väga huvitav selle juures olla, et oli ka mitmeid kordi, ma mäletan, kui kui, siis oli juba kell üheksa või pool 10 ja koputasid ukse peale, mul tammelinnas oli minu jaoskond kõik tuha last vanuses vastsündinud kuni 18 aastat ja autot ei olnud ikka kõikidel jalakäija siis mäletanud, ikka küsisid, et kas laps veel on. Kas patsient on veel ärkvel, et arst nüüd saabus siis kui ta siia lapsega seal voodi all kassi kuulasime, igaks juhuks kõigepealt, sest ta nii hirmsasti karta disarsti ja, ja lõpuks siis sai ka laps ära kuulatud ja siis, kui hakkasin minema, siis laps küsis väga sellise üllatunud häälega, et millal siis nüüd arst tuleb lõpuks. Aga et just need igasugused psühholoogilised psüühilised sotsiaalsed, kõik need küljed, mis tegelikult Ühte inimest ümbritseb ja tema tervisele siis kaasa mängib, see on mind alati huvitanud. Sealt edasi läks ka see huvi sotsiaaltöö peale, sellepärast et ma ka õppisin Eesti esimese sotsiaaltöö magistrantuuri aastat tal Henn Mikkin olime juhendaja Marju Lauristin õppejõud ja need valikud on olnud kuidagi kompamisi, et mis on need küljed, mis kas soodustavad või pidurdavad vähe kasvava-areneva inimese tervist. Kui palju see mõjub tema tulevikule, kust need alguse saavad, kus need juured pärinevad? Et see on mind alati huvitanud? 1986.-sse aastasse on aega tagasi suurusjärk 35 aastat ja kuidas elu kodudes, kus lapsed kasvavad, kuidas elu on teie hinnangul muutunud? Enam praegu võib-olla ei ole sellist kvantitatiivset võimalust olnud kodusid külastada aga läbi lastelugude ja nende kirjelduste. Ma arvan, et ka selles materiaalses võib olla puses, mis tollel ajal oli, olid suhted siiski siiramad, otsesemad ja hoolivamad. Mul on selline üldine selline tunne kuidagi, et see suur võimaluste rohkus, see virvarr ümbritsevas maailmas. Et see on paraku teinud lapsevanemale, et võib-olla ebakindlamaks, kui nad varem olid. Ühest küljest teadlikumaks kõikidest asjadest, mis võib last mõjutada aga see teadlikkus, intellektuaalne teadlikkus, võib-olla ei ole andnud mitte sellist kindlust, vaid pigem ebakindlust juurde. Nii lapse jaoks kui vanemate jaoks. Ma näen, et tänapäeval ka lapsevanemad, palju rohkem püüavad lapsega juba päris väikese lapsega aru ütleda asjade üle anda talle võimalust valida ise ühe, teise, kolmanda, neljanda asja vahel, mis tegelikult teeb lapse mitte tugevamaks, vaid ebakindlamaks väga sageli. Selle peale poleks maa tulnudki, aga läheme teie eluga edasi. Eluviis teid mõne aja pärast elama Ameerikasse. Ja kui kauaks ja missuguse kogemusega te sealt hiljem tagasi tulite? Jah, see Ameerika reis, sellest võib jälle omaette raamatu kirjutada, aga aasta oli 88. Minu isa oli omal ajal tema nooruses võrust pärit poisina Võru koolinoorteorganisatsiooni juht kes 15 aastasena teadlikult kogus endale koolilapsi organisatsiooni, mis tegeles põrandaaluse lendlehtede levitamisega siis metsavendadega ühenduse hoidmisega ja tema enda kirjutiste sõnade järgi olid selles vanuses väga teadlikud, et see võib lõppeda vangistusega, see võib lõppeda surmaga. Aga nagu isa ütles, nende jaoks oli vastuvõetamatu pida nõukogude okupatsiooniga, leppida täiskasvanud, et justkui Risignatsiooniga Etna püüdsid siis koolilaste moel siis omamoodi seda kaasa aidata, et Eesti vabariik ei, ei kaoks või ei häviks. See oli 40.-te aastate teine pool ja isa oli 15, kui ta saadeti koonduslaagrisse. Nad olidki Patarei vanglas olnud kuus, Paul Ariste ja Tarveli ja teiste professoritega suures kongis, kus, nagu isa ütles, toimus tema, tema ülikool 60 et 70 kuni 100 inimest koos selleks, et nagu oma sellist inimlikkust säilitada ja hoida sellest kinni, siis iga õppejõud siis pidas loenguid päeval, siis oma valdkonnast ja see oli olnud ühele väikesele poisile tult ääretult suur õppetund ja ta oli siis 10 aastat Ta koondis laagris olnud. Minu vanaema on tegelikult venelanna tulnud kaheksateistaastasena Siberist Eestisse abiellunud mu vanaisaga, kes oli Võrus raudteeülem, elanud seal mõnes mõttes nagu omad viisid ära poja ja saatsid siis lapsevanemad 15 aastaks Siberisse. Nii et minu vanaisa oli surnud kolm päeva enne seda, kui isa siis lahti lasti, seal Konslaagrist. Aga ka minu kaks tädi, isa, õde, kes olid vanemad, põgenesid sõja jalust natukene ennem, kui isa kinni võeti. Vanem tädi, tädi iija läks oma Eesti looduse toimet käest abikaasaga üle Saksamaa siis Ameerika, kas tomatit korjama kõigepealt jõudsid siis Californiasse oma eluga. Ja teine tädi, kes läks oma aastase lapsega järgi oma Saksamaalt pärit farmatseudid abikaasale, kes oli siis sõjaväkke võetud Hamburgi ja kui ta sinna maastasega jõudis, siis, siis oli mees surnud Lynneli pommitatud ja kedagi ei olnud seal, nii et ta jäi. Jäi sõja jalgu oma aastase pojaga, söögi üks ja elamiseks raha leidmine, jah, võis minna kuni oma keha müümiseni. Et üleüldse ellu jääda, sellistes tingimustes seal ta kohtas tsehhi tyh, kelle ema oli gaasikambris just ära gaasitatud ja kes siis lapsendas selle saksa ohvitseri poja ja nad põgenesid siis Austraaliasse, neist sai hiljem, said miljonärid. Me peres on selline väga kirju, väga palju selliseid dramaatilisi lugusid minu vanaema, kes pärast Siberist tule, vot siis terve elu meiega elas. Nad ei julgenud rääkida tädidest, ma olin päris täiskasvanud, ülikoolis käisin, kui ma sain teada, et mul on ka tädid välismaal. Parem oli asju mitte teada lapsena, et laps ei peaks midagi kinni hoidma, teadmisi ja et oleks lihtsam. Noh, ma sain aru, et seda tehti sellel kaalutlusel. Aga see oli aeg 80 seitse-kaheksakümmend, kaheksa, kui kui juba hakkasid piirid nagu lõdvenema ja siis elus esimest korda isa võttis kätte julguse ja ütles. Tal on ka õed ja ta tahaks neid külastada. Ja arvates, et ta kindlasti ei saa luba külla minna, aga siis 88. aastal talle anti see võimalus külastada oma õde. Ja õed olid näinud teda viimati, kui ta oli 15 aastane ja kui me siis ameeriklasi jõudsime, siis austraalia tädi tuli sinna ka külla ja, ja veel järgnevaid põlvest inimesi, keda ei olnud kunagi näinud. Isa oli siis 60 aastane. Kui mu austraalia tädi siis meid esimest korda lennujaamas nägi, ta hüüdis, et mango, mu isa nimi oli mango, sa polegi enam lühikestes pükstes siis emotsionaalne, selline läbielamine oli väga võimas igal moel, sest ka Ameerikas nägin ma esmakordselt tähendab puudega ütleme, füüsilise vaimse puudega inimest ratastoolis täiesti liikumas tänaval, kohvikutes, raamatukogudes, raamatupoodides ja mind just vapustes nende inimeste eneseväärikus. Mäletan seda võtke väga selgelt, kui ma nägin, et ta oli meigitud, teleilusad riided seljast, oleid, pärlid kaelas, ta istus uhkelt oma ratastoolis ja oli näha, et ta Ta peab endast lugu. Ja see oli väga-väga suur erinevus sellest, mida ma olin näinud senimaani lastekodudes, kongides, tuvatest, pool paljastest lastest Eestis. Ja see oli hetk, kus ma tundsin, et seal nüüd midagi, mis oleks vaja Eesti jaoks tuua tagasi see teadmine tundmine, et kõik on võimalik. Sama kohtasin Ameerikas tulevast elukaaslast kes oli pidanud 60 ametit narkodiiler-ist kuni tiibeti Muugani ja kes tollel ajal õppis psühholoogiat Shomaaniks, soovides saada. Ja see on jälle omamoodi selline seikluslik sündmus, kuidas see abieluettepanek tehti mulle ja, ja kuidas ma otsustasin teha selle valiku. Kuigi ma tundsin seda inimest ainult ju lühikest aega paar kuud, aga et see teadmine, et kas ma lähen tagasi Eestisse ja võib-olla mitte kunagi ei saa proovida, kas see oli õige valik või ei olnud. Et me registreerisime oma abielu kolm päeva enne Eestisse tagasitulekut, vot ja läks poolteist aastat, enne kui ma sain emigreeruda Ameerikasse. See oli jah, selline väga suur seikluselus. Ameerikas ikka imestati, et miks ma ei olnud nii kaua Ameerikas, et oleks saanud Ameerika kodakondsus ja mul oli seal vist mõni kuu puudu. Aga mina ei läinud mitte ameerika pärast, vaid inimese pärast, keda ma arvasin, et see on minu elu armastus. Ükskõik kus ta oleks olnud. Aga see päris nii ei olnud, Ameerika oli minu jaoks tollel ajal väga Ühest küljest võimalusterohke, aga ehmatav. Ma läksin sinna oma kahe kolmeaastased. Tere ka ja see hirm, mis nagu sess kogu elamise üle, et sai või last laste mängida oma aiast väljapool, kui seal suures ostukeskuses pead hoidma kõvasti käest kinni, et noh, et need lastevargused et lapsi varastatakse, viiakse ära, et see oli päris reaalne elu Ameerikas. Ja on ka praegu, tõenäoliselt ma kuidagi ei tahtnud, ma ei tahtnud saada Ameeriklaseks ja ma ei tahtnud, et mu lapsest saaks ameeriklane. Või võib öelda, et minu eesti juur oli nii tugev, et ma tegelikult ei tahtnud seda kaotada. Sellepärast ma siis olingi ainult aasta Ameerikas ja siis tulime tagasi. Nagu te ütlesite, see raudne eesriie, mille ta ka Eesti peaaegu pool sajandit oli, tähendas seda, et näiteks puudega inimene ei saanud ennast tunda väärikalt teisest küljest lasteröövid siis ja loodetavasti ka praegu on meile tundmatud. Kas te olete elus hiljem ka kogenud, et üks asi võib-olla ühest küljest hea ja teisest küljest halb? Ja muidugi enamus asju on nõnda eriti mida vanemaks ma saan, mida rohkem elukogemust on tud, seda rohkem ma näen, et ükski asi ei ole üdini halb. Et kui tagantjärgi vaadata asjadele, mis tundusid täiesti õudsed või mõeldamatud või midagi, mis oleks nagu justkui nagu karistusena peale tulnud, et tegelikult on sellel olnud nagu mingisugune oma mõte, mida sa tollel hetkel veel ei näe. Miks see nii pidi minema selleks, et avada midagi, mis on võib-olla palju olulisem kogeda inimesi kohata? Te tulite Ameerikast Eestisse tagasi ja läksite uuesti ülikooli. Ja siis ma läksin sotsiaaltööd õppima, magistrantuuri õnneks mulle pakuti tööd juba, kui ma Ameerikas olin, kuidagi tuttavate kaudu, mulle saadeti teadmine. Mul on selline küsimus, et kas ma tuleksin tööle Tartu ilmaühingusse ja tollel ajal nimetati seda nõnda. Ja see teadmine oli mul seal Ameerikas seda inimese väärikust vaadates kuidagi need kaks asja said kokku see kutse Eestist midagi sarnast tulla tegema, mis, nagu ma nägin ja siis selle eneseväärikusega inimese pealt, mis annaks nendele inimestele väärikust. Ja ei läinud kaua aega, kui ma siis siin Tartus ilmaühingus töötades valisin selle laste eriala, just kuna ma olin lastearst. Selleks et teada saada, mida inimesed vajaksid, mida need lapsevanemad vajaksid, et siis ma sain invaliidide nimekirja lastepolikliinikust. Ja siis ma käisin siis 100 kodu Tartus läbi ja Tartu ümbruses koputasin uksele, ütlesin, et mina olen lastearst, see ja see, milles oleks teil abi vaja. Ja noh, paraku mitmes kodus oli arstidest või lastearstidest ka teatud arvamus kujunenud eriti nendest, kes armalt tulid vanematele soovitanud laps ära anda lastekodudesse ja kes ei olnud seda siiski teinud varjates last siis nii arstide eest kui ka naabrite eest. Nii et need olid sellised vaprat vaprate inimeste üliolulised otsused, mis tegelikult selle pinnalt sai kasvada ja areneda ja üldse loodud siis Maarja kool, sellest teadmisest, mida siis oleks vaja nendele vanematele, aga ennem Maarja kooli loomist me saime kasutada ühte koolimaja ruume laupäeviti, pühapäeviti, kus me siis alustasime vabatahtlikkuse alusel siis sellist perede kokkukutsumist rõõmsat kas koosolemiseks, et seda mulle tundus just nende vanemate juures kodudes käies, et nad tunnevad ennast nii üksi. Aga mina olin ju külastanud 100 kodu, ma teadsin, et neid on palju. Ja siis see soov kutsuda neid kokku, teha, midagi tantsida, laulda, joonistada diamuusikat lihtsalt olla mõnusalt, teha kohvi ja naerda koos, et see, see oli see esimene algus. Ja kui need vanemad alguses tuli seal neli-viis peret kokku, siis lõpuks oli neid 100 inimest. Ja kui alguses mõni vanem ütles, et minu naabrika ei tea, et mul on Downi sündroomiga laps, kellega ma käin väljas ainult pimedas ja siis, kui ma valges lähen, siis on mulle öeldud, et kuulge ometi ema, et sellist last küll ei tohi välja tuua, et seda peate hoidla kodus luku taga. Siis võimalus jagada üksteisega ja nad ei tahtnud nii väga oma kurbust ja muret, et jagada, vaid nad tegelikult tahtsid ühiselt kogeda rõõmu. Ja need koosviibimised olid äärt täis rõõmu ja lusti ja tantsu. Ja sinna tulid ka isad ja vanaemad ja vanaisad ja õed ja vennad, terved õed ja vennad tahtsid selles ühineda. Millel üks esimene selline televisiooniülekanne. Ta on Kalevi tänaval seal pioneeride majas, mis, kuidas seda nimetati vanasti, et see oli lihavõtte ajal siis vanemat tõuklesid, kes saaks aga kaamera ette äkki ma mitte oma lapsest, vaid meie lastest. Et see oli väga-väga-väga suur jõud. Ja seal, et ma sain ka tuttavaks Helle kännuga, kellel olid tar, kelle nimi oli Maarja ja minu enda tütre nimi on Maarja ja Maarja, tulid üheealised, seal kuue, seitsme aastased. Kui üks Maarja oleks saanud minna ükskõik millisesse kooli teisel Maarjale, ei oleks olnud võimalust mitte kuhugi minna. Ma arvan, see ühisjõud, kus ühelt poolt Ühe inimese nagu selline eluline vajadus ja teise inimese sellest elulisest vajadusest vaba olemine andis selle õige sünergia kokku. Sest noh, on ju teada ka, et need vanemad, kellel on puudega laps, et ta nagu kasvab selles vajaduses ka oma lapsega koos, kui laps on lasteaiaealine, siis sa muretsed selle pärast kõige rohkem, kui ta on juba vanem, siis kooli pärast, kuid on koolist väljas siis elamise pärast. Et see jõud käib nagu sinu lapsega kasvades või see teravik või kus seal just kombineeritud jõud, ma arvan, see oli see, mis andis tugeva tõuke Maarja kooli algusele. Kas ma arvan õigesti, et Maarja kooli asutamine läks üle kivide ja kändude? Ma arvan, et Maarja kooli oli 25 aastat, nüüd on 25 aastat tagasi sellest, kui Maarja kool loodi lihtsam tollel ajal kui praegu näiteks Peedu ravikodu loomine. Ühest küljest oli nagu võimalusi palju vähem ütleme materiaalseid võimalusi või oskuslike võimalusi. Kaks esimest õpetajat olid eripedagoogikatudengid, kes elasid ja töötasid tollel hetkel Soomes puuetega inimeste kämphil külas ja said selle kogemuse, et nende lastega töötades pole nii oluline teinekord ka vastupidise suunaga, nagu selline kaastunne, vaid pigem see eluterve rõõmus, toetav hoiak. Austusega tema sisemus tervet sisemust otsida püüdes. Meil olid need kaks õpetajat olemas, kes kandsid seda impulssi ja abiõpetajaid sinna juurde kõrvale mõttes siis iga aasta võttis järgmine abiõpetaja siis oma uuesti klassi, et me kasvasime niimoodi järk-järgult. Ja tollel ajal ma mäletan linnavalitsuses käies seda ideed rääkimas ja Marju Lauristin muidugi toetas meid selle Jaamamõisahoone otse siis Vene sõjaväelt, seal läks tollel nimetuse järgi kuul koduks rajamiseks. Tema tugi oli väga suur, et see ei läinud kuhugi vahepealsesse etappi. Sellel oli väga suur jõud, et meil oli koht, kus olla või mida kujundada. Sest selle hoone välimus või sisemus oli väga räbalas olukorras, eks. Aga ma arvan, et mis kõige rohkem tuge andis, oli ikkagi kohalikud, Tartu linnavalitsuse hoiak. Et kui ma käisin nendega seal rääkimas, siis nad ütlesid, et, et meil ei ole raha. Meil ei ole teadmisi selles valdkonnas. Aga me usaldame sind. Mine edasi. Me toetame sind. Ja nüüd, 25 aastat hiljem, kui mitmes koolimajas Maarja kool Tartus tegutseb. Praegu võib öelda juba. Kogu elukaar on kaetud, et on lasteaed kaks lasteaiarühma, siis on kogu Põhikool kogu gümnaasiumiosa käsitöökool tugikeskus hoide kodu ja nüüd viimasena on sisseehitatud kaks elamut neile, kes on siis juba täisealiseks saanud. See tähendab üks, kaks, kolm kuus kuus hoonet. Aga lisaks sellele on ju ka Maarja küla, mis sai Maarja koolist alguse või sellest vajadusest, et kus olla nende lastega suhet. Ja see oli jälle omaette selline juhuste kokkulangevus, mis võib-olla ei olnudki nii väga juhus. Kuidas me selle esimese maja seal leidsime? Kiidjärvel? Te olite suure asja käima lükanud ja siis kolisite jälle Eestist ära. Miks küll? No ja nüüd, kui ma Ameerikast tagasi tulles 91. aastal see oli tegelikult Eesti, võib olla majanduslikult kõige vaesem aeg, aga minu jaoks ma mäletan seda kohutavalt suurt õnnetunnet. Et kuulsin eesti keelt igal pool. Ema oli nagu pilvede vee all, ma mäletan, ma ei näinud tühje poelette, ma ei näinud mitte midagi keema, kuulsin ainult eesti keele kõla ja see oli minu kaks niivõrd õnnestav, nii palju kandev, toetav. Ja et tookord, kui ma tagasi tulin, siis ma andsin endale sõna, et mitte kunagi kuskile teise riiki elama minna, mitte kunagi 20 aastat vanem abikaasa endale leida või lasta ennast leida. Ja, ja kolmas asi oli veel, mida ma hästi praegu enam ei mäleta, aga läks mõned aastad mitte eriti kaua. Võib-olla neli ja täpselt seesama kombinatsioon tuli jälle uuesti minutit, ei, seekord läbi Maarja kooli, kui meie haridusministeerium saatis Norra direktorite delegatsiooni viik inglased, nagu me neid kutsusime üks 15 sellist pikka siledat direktorit Norra kompetentsikeskustest kes tulid siis tooma teadmist eesti rahvale ja eesti koolidele. Ja ministeeriumist, siis saadeti Maarja kooli Maarja kooli, võib öelda, et tollel ajal oli Eesti kõige kauneim kool küll. Maarja kuul on ravi pedagoogiline kool, tähendab, et waldorf õppekava alusel toimub töö see tähendab, et kõik, mida sa lapsega koos teed, see nagu mõtestatud lapse üldisest arengust ja võimalustest lähtuvalt, et seal ei õpetata nööri läbi läbi mingisuguse nupuajamise, aga et olid ka vihikud ka Norra ajaloost ka uudinist ja Norra mütoloogiast, meie lapsed olid vihikud joonistanud, täitnud seda koos õpetaja abiga või ilma. Kui norrakad, siis tulid meie kooli, see oli talvine aeg, hästi tuisune ja kõle. Nad olid veel hiinalinnas siin Tartus ekselnud ja siis lõpuks tülinuna, siis vajusid meie uksest sisse koolimaja uksest, kus küdes teisel korrusel kamin ja kõik oli kaunis puhaspuiduna väga maitsekas värvide valikuga ja kõik see töö, mis oli näha siis nendes vihikutes, mis nende lastega tehti, nende pildid seinal, norrakad olid tolleks ajaks sulgenud oma erikoolid ja olid jõudnud selle teadmiseni, et noh, et kõik lapsed peaks olema integreeritud tavakoolidesse ja jõudnud juba kogeda, et see nii lihtsalt ei lähe. Et mõned lapsed vajavad teistsugust, neile kujundatud keskkonda, kus nad tunneksid et nende kaaslased on nende sõbrad ja vanemad ei peaks võrdlema oma lapsi, võrreldamatut, et ega siis me saime kaardi pärast seda, kui see delegatsioon oli siis koolist lahkunud. Nad ainult lõi kahte kätt. Ko ahetasid, ohetasid kõike seda nähes, et kuidas on võimalik, kuidas see kõik, millest nemad on juba nagu lootusega vaata või sulgenud selle peatüki, et see kõik toimib, et on eri, kuulun keset linna, ta ei ole kuskil metsas ja et saab nõndamoodi ka lapsi õpetada. Et jah, saime kaardi ja seal siis kaardis oli kirjas, et sellest hetkest, kui sa avasid koolimaja ukse sellest hetkest ma teadsin, et sa oled mu tulevane abikaasa. Väga enesekindel. Et see oli väga enesekindel ja, ja selles mõttes veel päris selline üllatav, sellepärast et mina enam seda inimestest ei mäleta. Noh, minul sellist tunnet tollel hetkel ei olnud, siis läks pool aastat ja me läksime kogu koolirahvaga siis seda enesekindlat inimest sinna Norramaale vaatama. Ja, ja sealt siis tuli see teadmine ja veendumus, et see tõepoolest võib nii olla, et tuleb uuesti sarnast peatüki teises riigis teisel maal teise inimesega õppida, läbima. Ja ma ei ole jah kunagi seda kahetsenud. Kahjuks ma sain olla Maarja kooli või ka õnneks Maarja koolijuht neli viis esimest aastat. Ja see lahkumine oli väga dramaatiline selles mõttes, et ma olin väga palju tööd enda õlgadele võtnud selleks, et õpetajad saaksid tegeleda ainult õpetamisega meil käis iga päev peaaegu mingi delegatsioon kas Eestist või välismaalt või ja selle suhtlemise ma võtsin kõik enda peale rahajagamise pangast raha toomise kotiga ja tollel ajal me jagasime ka palgavõrdselt, sest me teadsime, et igaüks teeb maksimaalselt nii palju, kui tal jõudu on ja tundus, et see on kõige õigem viis seda nagu hinnata Ta ka materiaalselt. See oli väga huvitav aeg, see oli hästi põnev aeg. Aga aga, aga ma kardan, et kui ma oleks jäänud kauem sellesse positsiooni, siis ma tõenäoliselt oleks kuldkokku ja ei oleks andnud nii palju võimalust kooli endal areneda. Tagantjärgi vaadates tundub see väga õige, tookord see minek Norramaale, aga seal tuli muidugi kõik uuesti alustada täiesti nullist. Ma arvan, et inimese andis mulle väga palju võimalust kogeda isiklikult mis tähendab olla võõras kultuuris, võõral maal võimetuna seda keeleliselt jagama, mis sinu sees on ja mis inimese endaga teeb. Kui ma nüüd tagantjärgi vaatan, siis see on olnud üks väga oluline kogemus ja õppetund. Mida üks inimene, kes tunneb ennast ühiskonnast välja vajununa või, või eemale jäänuna, ükskõik mis põhjusel, kas depressioon või mingit muud kas koduvägivald või mingisugused muud eraldatused, justkui nagu eluvoolust. Kui raske on selles olla ja millist kohutavat jõudu eneseületamise jõudu see nõuab. Et uskuda ja näha võimalusi, kuidas sellesse ühiskonda ikkagi uuesti sisse minna. Et see kogemus oli väga-väga vajalik. Esimene aasta me suhtlesime ainult inglise keeles ka abikaasaga ja ma hakkasin käima ka norra keelekursustel seal kohapeal ja see eneseleidmise tee või enesekindluse tee, sest tolleks ajaks ma olin juba meditsiinist ju päris mitmeid aastaid eemal olnud. Võib öelda juba 10 aastat tegeleda puuetega lastega ja Maarja kooliga ja sotsiaaltööga ja justkui nagu kõige muuga välja arvatud meditsiin otseselt konkreetselt Norrasse minnes keegi ei küsinud ju, mis ameteid sa kõik oled pidanud, aga mis on su eriala ja see oli arst. Nii et ma pidin nagu uuesti kogu meditsiini uuesti enda jaoks üle vaatama, sinna sisse tagasi minema nüüd siis juba norra keeles. Kõik eksamid tuli teha norra keeles kogu meditsiin. See oli jälle üks väga suur eneseületamine just selle eneseusalduse mõttes, et ma ei uskunud, et ma olen selleks võimeline. Aeg oli nii pikalt juba mööda läinud nagu järjekordne samm leida see, see jõud endas teha midagi mida sa arvad, et sul ei ole kas jõudu või oskust või kogemust enam. Et see oli jälle üks väga-väga huvitav vastav kogemus, et ma jõudsin sinna meditsiinisüsteemi ka läbi selle, et mul oli võimalus just lastepolikliinikus praktiseerida ja olla seal kõrval jälgida, kuidas norra keeles peaks patsientidega rääkima lastega rääkima. Hiljem ma sain aru, tegelikult lastega suhtlemine, seal ei ole nii suur olulisus keelel kui millegi muu, mis jääb keele keele taha, et see emotsionaalne suhe võib olla ka ilma keeleta, vaata seda ma õppisin ja mäletan seda kohutavat ehmatust ka, kui siis lastearst ütles, et anne järgmine patsient sellesse võtet nüüd üksinda, sest sa saad sellega hakkama, keegi pidi andma tõuke ja see on olnud just täpselt nii, et kui elus on mõni paik või koht olnud juba nii mugav, et sa tunned, et oh, see on juba nii hea siin olla, siis on elu andnud jälle uued tõuke väikese müksu selja tagant, et aeg on edasi astuda. See on olnud minu elukogemus ja kuigi põikled vastu, et aga kas ma seda tahan, on see tulevikus tagantjärgi vaadates ainuõige viis olnud. Ja nüüd on elu Doktor Daniel-karssen andnud teile uue müksu. Te olete märksa lähemal oma väga kauaaegsele unistusele rajada Peedule ravikodulastele, kes on katkistest peredest, kes on seksuaalselt väärkoheldud, kes. Aga rääkige teie ise, palun, ja Peedu ravikodu mõte ju tegelikult sai alguse. Siin on kaks sõna, eks, õigemini kolm Sanopeedu see paik, kus see peaks olema või võiks olla ja siis ravi ja kodu, kõik need kolm külge pidi, kui saama minuga seoses või minu eluga seoses. Peedu on minu jaoks olnud eriline paik juba kolme-nelja-aastasest alates. Noh, ma rääkisin oma elustuma isa elust ja saatusest ja Peedule rajas suvekodu minu vanavanaonu, Oskar Daniel. Eesti metsanduse isa ja professor Peedu oli paik, kus ülikooli õppejõududele jagati krunte omal ajal kahekümnendatel aastatel ja sinna siis ehitas või lasi ehitada siis ka minu vanavanaonu Oskar Daniel. Selle suvekodu ja isa mäletab seda aega veel, kui tema pidi seal 13 14 aastase poisina käima rohimas, mis talle ei meeldinud. Aga see maja oli eriline, sest vanaonu oli ka jahinduse professor ja seal maja peale selline kõrge viilkatusega väike hilisjuugend, puit, villakene, et seal oli ka põdrasarved. Ja ma mäletan väiksena, kui ema-isaga, siis rongiga Dust Peedul siis maha tulime ja sellest mingist imelisest põdrasarvedega täiesti täiesti nagu unenäolisest paigast mööda kõndisime ujumiskohta. Tookord ma ei teadnud, et see üldse kuidagi meie sugulastega seotud on, et sellest ei räägitud, aga ma mäletan hetkel, kui ma sealt aknast sisse vaatasin, seal maja aknast, kust tollel ajal oli siis lastesanatoorium. Ja siis ma mõtlesin, et selles maastad küll printsessi alama, et see on selline imeline maja. Muidugi ma ei teadnud või ei uskunud, et täitsa kunagi saab minu koduksis temal sama maja. Ja see Peedub, miks just Peedu? Ja ravikodu algus sai tegelikult siis, kui ma otsustasin Norras juba üldarstidiplomisaanuna õppida edasi lastepsühhiaatrias. Ja ma valisin teadlikult need suunad, mis olid väljaspool haiglat, teades, et Eestis on haiglasüsteem olemas ka lastepsühhiaatrias juba päris vana ja kogenud. Aga kõik see, mis on nagu enne haiglate pärast haiglat, nendele lastele on puudulik või puudub. Et need valikud Norras olid mul ka just ravikodudes praktiseerimine. Lillehammeris olin pikka aega arstina tööl ja kui ma ka lastepsühhiaatrit Norras õppisin seal Norras on ääretult hea meeskonnatööl baseeruv lastepsühhiaatria ja juba aastakümneid see välja kujunenud süsteem laste psühhiaatriliste polikliinikute süsteem, kus on igas suuremas piirkonnas on siis meeskonnatööl põhinev laste psühhiaatriline, abipäevasel ajal kõigile kättesaadav ja tihedas koostöös sotsiaalvõrgustiku ja kooli võrgustikuga. See oli kao, kogemus, mida ma valisin seal teadlik kult ja meil oli väga hästi korraldatud Ta koolitus, kogu see eriala koolits kestis viis pool aastat. Väga tihe oli Niil, kliinilise psühhiaatria supervisioon kui ka psühhoteraapia supervisioon. Ma sain õppida kolm aastat pereteraapiat ja psühhodünaamilist individuaalteraapiat. Need olid valdkonnad, mis mind huvitab, ütlesid ma, sain ju aru, et selleks, et last aidata. Ta sa pead mõistma peredes toimuvat süsteemsemalt. Jah, et see, see võimalus kõik Norras oli ja igal pool ma ütlesin, et ma väga vabandan. Ma õpin siin Norra riigi kulul, aga ma lähen tagasi Eestisse ja püüan midagi sarnast alustada seal. Mulle tundus, et see on õige, et ma niimoodi ütlen, aga igalt poolt siis öeldi ka, et sellest ei ole midagi. Me oleme uhked, et oma kogemusega olete saanud siin abiks olla norramaal, et meil on selline väga meeldiv koostöö kogemus norramaaga. Norra kuningriik on minu jaoks täiesti minu elus väga erilisel kohal. Norra on riik, kus ma leidsin oma elu armastuse ja kus modega kaotasin. Mu abikaasa suri pärast kaheksat aastat kooselu aju kasvasse kuue kuuga. See oli ääretult dramaatiline, väga-väga ränk aeg, aga ka väga jälle väga õpetlik elukogemuse poolest väga õpetlik ja vorstile, väga õpetlik aeg ja pärast abikaasa surma seisma. Töötasin veel mõnda aega seal Lillehammeri Rovi kodus, enne kui ma siis tagasi Eestisse tulin 2008 juba teadmisega, et kutsuda kokku oma endised sõbrad ja eriala inimesed, et mõelda koos, kuidas võiks aluse panna ravikodude võrgule eesti riigis. Mina, Norras olles Põhjamaades ravi kodudes käies teadsin juba, et see on juba aastakümneid toiminud süsteem, mis on väga hästi lapsi aidanud ravikodud on ju välja kasvanud just sellise hierarhilise haiglasüsteemi vastukaaluks, et ei oleks sellist jõuetuks tegevat palatit, distableti või süsti ootamist, vaid kuidas leida üles igas inimeses olev jõuallikas. Et seda kasutades kuus, minnes üksteisele eeskujuks olles 11 õpetades jõuda selle noore inimese tasakaalukama eluni, kus tal on kindlam pinnas jalge all. See positiivne kogemus oli nii tugevalt olemas ja ka positiivne kogemus Maarja kooli loomisest, ma arvan, et see kombinatsioon, pluss siis see paik. Kui me tagasi Eestisse tulin, me juba abikaasaga olime selleks ajaks renoveerinud oma kodu, selle põdrasarvedega, maja, kust põdrasarved kaduma läksid, kellegi teise koju. Aga sellest pole midagi, sest ma ei ole ka jahimees ja aga jah, tolleks ajaks ma juba teadsin, milline võlujõud, milline tuusinge, tasakaalu taastav jõud on Peedu loodusel, mis on olnud ju aastakümneid pärast teist maailmasõda sellise ühiskondliku suunaga. Peedu külas oli ju väga palju just lastesanatooriumi hooneid üle küla laiali ja väga palju peiduelanikke töötasid selles haiglasüsteemis. Ja see kõrvalkrunt, kuhu siis hiljem tekkis idee rajada Peedu ravikodu, see oli ju meie Kirjanike Liidu suvekoduna meie Eesti kirjandust ja kultuurilugu, kand, vana-aastakümneid, ühiskondliku sellise hoiakuga või eesmärgiga. Tulevase Peedu ravikodunaabrid on mures, mida me sellest peaksime teadma? Võib-olla peaks teadma seda, et inimesed, kes te tahate midagi uut luua võtke rohkem aega ja sagedamini võib-olla seletada ja sellelgi teda teda plaani, mis teil on. Ma mäletan, kui ma alustasin selle idee nagu ühiskondade oomist, see oli vist aastal 2010, kui esimene koosolek peidu küladel toimus ja kui tuli väga palju selliseid kõhklevaid ja ehmunud tagasisidet minu sellisele väga optimistlikule ja idealistlikule vaatele, kuivõrd et tore oleks, kui oleks selline uuesti ühiskondlikult toetav Teedu kogukonna hoiak lastele, kellel siis hingeprobleemid on sellest kogemusest lähtuvalt, kust me Norrast tulin ja kui see vastuseis oli suhteliselt valjuhäälne see ehmatas mind väga ja teades just nende laste sellist haprust ja kõhklemist ühiskonna usaldamisel tekkis minu enda jaoks küsimus, et kas mul on õigus neid noori siia kogukondade tuua, kus on nii palju hirme, hirmud olid, et keegi tuleb ja vägistab minu naise ära, kuidas ma sellega olen või paneb mu maja põlema või kinnisvarahinnad langevad või väga-väga erinevaid, selliseid hirmusid olid 2010.-le aastal. Ja siis ma võtsin kätte samamoodi nagu Maarja koolieelse, siis ma hakkasin käima pidu kogukonnas, majast majja ja rääkima inimestega, kui palju sinna lapsi on plaani häiritud, millised need lapsed on, millised need diagnoosid on, et nad ei ole sõltuvusainete küüsis või nad ei ole kriminaalse taustaga, et need on tegelikult meie endi lapsed meie ühiskonnast, kes ei ole neid saanud paremini või teistmoodi aidata siiamaani kes on ikkagi jäänud oma, kas mure või aastuse või ärevuse või mingite muude probleemidega kõikuma nagu ellujäämise ja siit elust äraminemise vahel. Ja kui igas kolmandas kodus pikema vestluse ajal selgus, et tegelikult igas peres on mõni selline lugu, kas olnud keegi ise lapsena või kellegi enda laps või kellelegi tavalaps, kes oleks seda ravikodu vajanud. Nii et tookord ma sain ka 126 toetaja allkirja. See mulle endale andis väga sellise kindlama teadmise, et jah, et Peedule võib seda ravikodu rajada, sest meie kogukond on seda toetamas, palju suuremal arvul on toetajaid kui neid, kes selle vastu on seal ravikodu krundil on kaks villat, Oskar Allik. Kui oli omanik, kes oli siis minu vanavanaonu Oskar Danieliga hea sõber omal ajal nad kõrvuti seal elasid, kelle sugulased siis kinkisid seal need hoonet ülikoolile just selle mõttega, et see oleks nagu ühiskondlikus funktsioonis, et mitte kellelegi üksikelamuks, vaid et see kannaks midagi, mis Eesti jaoks on laialdasemalt olulisem. Sugulased oleksid soovinud seda Kirjanike liidule kinkida, aga tollel ajal ei olnud Kirjanike liidul võimalust seda hoida korras vajalikul määral ja nad sellest keeldusid. Ja siis oligi järgmine valik, oli ülikool. Tartu Ülikool. Tartu ülikool andis, kes oli kaua aega müügis, ilma et ostjat oleks olnud leida. Aga tolleks ajaks mitmel korral kutsusin kokku sõpru nii Peedu kogukonnast kui ka oma sõpru linnast, kes tulid siis nagu talgutele oli kuus, seitse talgut seal, kuni 60 inimest olid kokku, et seda kruttinud Te korrastada, et neid maju, mis oli juba tükk aega tühjana seisnud võimaluste-vahendite piires, siis meil ju raha ei olnud, et oma panuse oma jõuga siis seda hoida korras. Me lootsime ikkagi ka ülikooliga ministeeriumidega koostöös saada selle kinnistu ära renoveeritud need hooned, mis seal olid üks perekond, Eesti perekond andis ka protsendita laenu, et me saime ülikooli käest seda ära osta. Aga seda loodetud kiiret toetust riigi poolt kuigi maaga väga sagedaselt olin nii sotsiaalministeeriumi, haridusministeeriumi külaline Tallinnas, püüdes seda ühise ümarlaua taha tuua ja leida seda poliitilist otsust või kaasamata ütlemist, aga tollel ajal oli seda väga raske teha. Kui avanes siiski nii palju oli sellel kokkukutsumisel mõju, et anti võimalus norra raadega, siis piloteerida seda ravikodu, miljööteraapilist, raviviisi elamise viisi. Ma lootsin alguses, et selleks saab ka korda Peedu kinnistu, aga ei olnud see plaan ministeeriumis nõnda ja me saime alustada seda viis aastat tagasi Masingu kooli juures Pepleri ravikoduni ja kogu jõud, siis läks Pepleri ravikodu loomisele sellele alustuse panemisele meeskonnatööle ja üleüldse selle Põhjamaade mudeli Eestisse integreerimise kogemusele, mis muidugi jälle kinni, kuidas ikka endiselt sedasama, et ravikodutöö tulemus on pikaajaline ja väga edukas, me saime selle kinnituse ja me saime toimiva meeskonna nõnda kujundatud siiamaani väga-väga tugevaks jõuks. Aga muidugi, auru läks linnas asuva ravikodupeole palju rohkem kui Teedul sedasama teavitada tööd jätkamiseks. Ja kuigi me viiel suvel seitsmel korral käisime Pepleri ravikodulastega nädalastel suvelaagritel sealsamas Peedule majades sellistes tingimustes nagu nad olid, aga see, mis see kogu see Peedu keskkond ja metsad ja loodus ja need hooned, kuidas need mõjusid, seda oli väga oluline ka näha ja tunda ja kuna ei olnud ka ümbruse rahvalt nagu mingisugust kommet staariga nende suvelaagrite ja talgute ja heategevuskontserdite ja arvukate ajaleheartiklite ja selles suhtes, siis. Ma natuke naiivselt arvasin, et ehk on inimeste arvamus juba muud juhtunud. Aga kui nüüd suvel jõulutunneli, kui ma olin siis viis aastat juba taotlust esitanud, aga ikkagi eitava vastuse saanud, siis jõulutunneli produtsent Ene-Maris Tali võttis ühendust, et kas oleks võimalik seda projekti toetada, nõnda et alustaksime hoopis uue maja ehitusest, vanade majade renoveerimine käib üle jõu Jõulutunneli raha kogumisega, aga kuna juba projektis oli algselt neli hoonet, plaanis töökoda, tema elumaja kui ka kahe maja, siis kordategemine, siis võtsime selle plaani tollel hetkel ma ei teadnud, et nelja päeva pärast surevad minu kõige lähedasem sõber, eks surma Marju kaob. Et kuu aja pärast KK teine erialaliselt lähim sõbranna Tiina kallavus, Masingu kooli direktor ja ka perekondlikul. Ta oli väga keeruline aeg minu tütre minu lapselastel võik salongis ühe kuu sisse, mis tegi mu täiesti võimetuks üldse selle jõulutunneliga mingitki noh, nagu mõtlemist edasi teha, et, et võib-olla oli ka see aeg, kus oleks pidanud kogukonda rohkem jälle uuesti. Tema. Ma sain aru nõnda, et just piirinaabrit ehmatus, et tõepoolest nüüd võibki see selles alata või tõeliselt seal tegevus pihta hakata. Ta, mis nii kaua oodanud, nii kaua olnud vaikuses. Et see nii nõndamoodi ehmatas, et jälle uuesti käivitas selle vastu allkirjade kogumise mis jälle minu pani omakorda uuesti läbi käima Peedu majad, kogukonna, rahva, mõned olid juba surnud, mõned olid uued õlid sinna kolinud. Nii et üle 80 kodu läbi käies, siis ma sain uuesti 133 toetaja allkirja, kes kõik olid nõus seda projekti toetama, mõned küll sellepärast, et ta oli natuke kaugemal nende oma kodust, aga väga paljud just sellepärast, et need põhimõtteliselt toetavad neid lapsi isegi siis, kui nad elaksid seal kõrval, oleksid nad sedasama teinud, vihkasid nõud. Ja elu on näidanud, et kinnisvarahinnad ei ole mitte langenud, vaid tõusnud ja oleme kuulnud nüüd juba peredest, kes plaanivad Peedule soetada oma kodu just pidades silmas positiivsena, et sinna on tulemas ravikodu. Kuidas see läheb, on veel praegu arengus vallavalitsusele pidime esitama detailplaneeringu, mis läheb läbi Elva vallavolikogu. Milline see tulemus on, seda me praegu ei oska öelda, kas see on tulemas Peedule, mis on meie nägemus, on muidugi kõige parem, et see seal oleks. Aga jõulutunneli see pea 400000, mis üle aegade kõige suurem summa oli, mida on kokku kogutud. See muidugi näitab, et see teema, see valdkond on eesti rahvale väga hingelähedane, need, ma arvan, paljud tunnevad soovi olla toeks sellise toetussüsteemi arendamisele Eestis kas siis enne isiklikest põhjustest või inimlikest vajadusest toetada seda mõtet. Seda oli väga-väga julgustav tunda ja kogeda. Ma arvan, et me täname kõiki inimesi, kes jõulutunneli kaudu Peedu ravikodu rajamist on toetanud ja nad hoiavad teile kindlasti pöialt, et kõigi takistuste kiuste oma ka selle plaani suudate ellu viia. Ja ma arvan, et meil ei ole enam teist valikut, meil on liiga palju neid lapsi Eestis, kes mõtlevad ja kaaluvad veel, kas elada või minna liiga vara. Palju jõudu teile ja aitäh intervjuu eest, Anne Daniel-karssen, aitäh teile.