Head kuulajad, kommunistliku maailma kokkukukkumine, mille sümbolina on läinud ajalukku Berliini müüri lammutamine sellega kaasnev külma sõja perioodi lõppemine ja tohutu vabanemise tunne rõõm demokraatia võidukäigust saksa rahva taasühinemisest, mida see rahvas oli oodanud teise maailmasõja lõpust alates. Ehk enam-vähem täpselt 45 aastat. See kõik pidi olema Euroopa edulugu. Aga nüüd, 30 aastat hiljem me näeme Euroopa südames midagi muud. Miks nii on läinud? Oma vaatenurga esitab kajaloodis tänane saatekülaline, ooperilaulja tenor Juhan Tralla. Tere tulemast meie saatesse. Tere aitäh kutsumast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Te olete töötanud umbes 20 aasta vältel nii endise Ida-Saksa ooperiteatrites kui endise Lääne-Saksa ooperimajades ja ka mujal saksakeelses kultuuriruumis Austrias, Šveitsis juba 98. aastal, eelmisel sajandil. Te olite Meraan ooperistuudios on siis lõuna Tiroolis, mis tähendab seda, et seda niisugust saksakeelset kultuuriruumide tunnete väga hästi. Te, olete aru saanud, kuidas sakslane mõtleb, mis on tema käitumise motiivid, mustrid ja kui me tuleme tänase päeva ehk üheksanda novembri juurde, kus räägitakse just palju sellest ajaloolisest võimalusest, et Saksa riik ja rahvas on taasühinenud siis mis õieti juhtus, miks ei läinud kõik nii nagu oli hästi mõeldud plaan ja see plaan oli ju ka hästi rahastatud, mis juhtus? No seda on kõigepealt üsna keeruline niimoodi üheselt määratleda, et kas üldse midagi juhtus, sest et tegelikult, kui me vaatame praegu neid noh, kas on majandusnäitajaid siis uutes nõndanimetatud uutes liidu liidumaades ehk siis endise DDR-i liidumaades, siis tegelikult need näitajad on väga head suurelt jaolt no näiteks praegu olid, olid just nimelt tüüringis olid, kus ma elasin ju mitmeid aastaid ja töötasin Türimis olid praegu liidumaa parlamendivalimised mis tekitasid täieliku tormi ja praegu tundub, et Angela Merkeli tool kõigub ja kõik on nagu väga väga selline. Ja turbulentne Saksa poliitikas kus siis noh, võitsid üle kolme protsendi hääli, said siis endistest kommunistidest välja kasvanud linke, eks ju, ja järgmine oli siis kohe Aefftee alternatiivse Deutschland, see on siis selline ütleme, seedeuut seest uus, paremal asuv park, Bei, mis, mille noh, võib-olla üks tiib ka natukene flirdib selliste nõunaslike ideedega, noh selle üle võib vaielda, aga selge on see, et nad, Neid nagu salongikõlblikuks ei taheta hästi pidada. Ja, ja sotsiaaldemokraadid hävisid, eks ju. Rohelised, rohelistel läks kehvasti, CTU oli kolmas, poliitiline, täielik täielik maavärin, aga tegelikult majanduslikud näitajad, Tüüringi suurepärased tööpuudus madalam kui, kui, kui paljudes Lääne-Saksa liidumaades tööstus areneb, kõik kõik nagu läheb, kõik peaks nagu korras olema. Aga ometi inimesed protesteerivad nüüd 30 aastat pärast ühinemist ja vot mille vastu. Ja see ongi selles mõttes küsimus, et, et noh tegelikult, et ju olukorras, kus, kus kantsler on endine idasakslane, eks ju, Angela Merkel, kus eelmine president Bundest president oli, Joachim Gauck oli eksju Ida-Saksamaalt. Tegelikult nagu noh, majandused edenevad, õitsevad, uued põlvkonnad on peale kasvanud. No mida siis veel nagu tahta. Aga ometi midagi käärib. Ja keegi nagu päris täpselt ei saagi aru, mis ja nii, et selles mõttes võib nii öelda, et midagi viltu läks, aga samas edulugu on ta ju tegelikult ikkagi vaieldamatult kui me vaatame numbreid, vaatame seda, mis kõik oleks võinud olla. Kas sakslased ise jagavad ennast ikka Velossideks Vessideks, nii nagu 30 aastat tagasi? Teate, see osi ja vesi on natukene. See ei ole nii lihtne teema, sellepärast et loomulikult sonis klišee, millega eputatakse ja mis on hakanud elama oma elu ja, ja ma arvan, et sellega ju seal on ka juba vahepeal väga palju jutumärke tulnud juurde ja sellega tehakse nalja ja nii edasi Nurdamis klišee. Aga vot millega nüüd sündis ja mis see tema sisu on? Selle üle ma olen natuke mõelnud ka sel ajal, kui ma seal ise elasin. Mulle millegipärast tundub, see ei pruugi faktiliselt nii olla, aga mulle tundub, et see, see klišee hakkas elama paljuski pärast saksamaade ühinemist. Ja nende ikkagi noh, vaieldamatult väga ränkade vigade tulemusena, mis seal ühinemisel tehti. Ja selge on see, et kogu see tohutu õhin ja soov just nimelt ida poolt saada sellest vihatud Tederist lahti, mis tõepoolest oma kogumas jaburuses absurdsusest ja, ja kurjuses oli ju ikkagi ka siis Varssavi pakti riikide hulgas üks paras pretsedent sellistes pikemalt rääkida, seal on see, see ei olnud tavaline. Me tegelikult siin me tegelikult siin Eestis olles elavad Eesti NSV-s, me ei kujuta päris täpselt ette, mis DDR oli. Aga nii, et selles mõttes soov sellest sellest jamast lahti saada välja tulla oli ju tohutu ja see, kuidas inimesed tänavale tulid ja ja eriti Leipzigis, aga ka muidugi Dresdeni Berliini suured suurtes linnades keeras protesteerisid ja tegelikult selle riigi, noh, sellise sümpaatse rahuliku revolutsiooniga hauda kandsid. See energia oli, oli uskumatu ja siis pärast pettumus. Ja nii ongi see küsimus, et, et mis siis juhtus. Ja ma arvan, et. Ma arvan, et. Ma ei tea, kas siia nüüd vahepeal teha üks, üks üks uus liigendav küsimusi, ma räägin selle, ma räägin selle mõtte edasi, mulle tundub, et kui selline kui selline süsteem või selline moodustis, ütleme siit inglise riiklik moodustis ikkagi nii mitmed aastakümned eksisteerib oma elu elab siis siis sõltumata sellest, kas inimesed armastavad või vihkavad või kas nad teevad süsteemiga koostööd või nad töötavad selle vastu või nad üritavad võib-olla päästa kogu selles olukorras ikkagi ka kasvõi kultuurivallas päästa, mida päästa annab, sest kui me mõtleme seda uskumatut kultuuripärandit, mis just nimelt ida poole jäi, eks ju, kogu see kuhu see, see, see sügav protestantlik kultuur, eks ju, mille häll on, on ju, on ju seal ja mõtleme kogu kõik, mis, mis lipsik kogu Bachi pärand, see on kõik seal, eks ju. Noh, see ei ole ju mingisugune uudised, Bachi üritati seal kirikus kõigest hingest välja tuua, temast teha mingisugust DDR-i helilooja. Kõige olulisem oli siis au, päevantaatakse, mis ta kirjutas, kohvikantaat oli juba kahtlaselt, sest kohvi oli selline läänelik niuke kahtlane asi. Aga üks kõikidele selles olukorras ikkagi sellised suured, noh, mõtlevad intellektuaalid, kunstnikud, inimesed, kes kandsid vastutust, nad tõesti tõesti tegid väga palju selleks, et seda, seda, seda, seda pärandit päästa ja seda kultuuri alal hoida. Ja kui nad siis järsku. Ja kui nad siis järsku pärast seda Vendeti pärast seda pööret tundsid, et tegelikult neile vaja tegelikult mõnusat tempel otsa ees, et nad on mingid endised ja ja nendesse suhtuti sageli niivõrd teenimatult arrogantselt. Me teame, millise entusiasmiga hakati ülikoolidest professuuri välja vahetama, eks ju. Kuidas inimesi saadi ruttu pensionile ja kes üldse sai jääda ja kuidas läänest toodi tihtipeale need kamandama need juhtivad tegelinskid, kes tegelikult võib-olla oma kvaliteedilise pruukinud tingimata seal olla. Väga paljuski eliit, ka poliitiline liit praegu on, on läänest sisse tulnud, eks ju, kasvõi seesama Aefftee ja kõik kogu see Pegida liikumine, millest on nii palju räägitud läänesakslased eesotsas, eks ju. Nii et selles mõttes see ühest küljest on, on nagu kõrgemad ametikohad siis kantsler ja, ja, ja president olnud idasakslaste poolt. Aga samas kohapeal väga paljuski on eliittulud läänest sisse ja ja mulle tundub, et see solvumine ja see kibestumine seda suurem, et see õhin ja lootus oli niivõrd niivõrd suur enne see on jäänud kusagile niivõrd sügavale tegelikult rahva mällu ja kuid on uued põlvkonnad peale kasvanud ja kindlasti noori inimesi, kõik see temaatika võib-olla nii väga ei huvita, aga aga, aga see on alles, see on alles ja tõenäoliselt on segaloonud fooni kus tõepoolest praegu ka sellised noh, abstraktsed hirmud, kasvõi välismaalase suhtes ka ju reaalselt ju ei ole igreestamisega ega uutes liidumaades, eks ju. Aga kelle vastu kohutavalt võideldakse, igal juhul nad kõige nagu leiavad tohutult viljakat pinnast, sellepärast et jah, see pinnas on loodud nende vigadega, mis nendel aastatel tehti, ma ei räägi sellest, mis toimub majanduses, et ma tunnen majandus selleks liiga vähe, aga muidugi seal kohapeal elades. Ja nähes kõiki neid tühjaks jäänud tehasehooneid ja, ja, ja kogu seda tööstusmaastikku, mis oli lihtsalt kuidagi kuskile jäänud ja samal ajal lääne raha eest tohutult võimsalt üles ehitatud infrastruktuur, eks maanteed, mis siis kiiskasid seal, eks ju. Selles oli midagi sellist skiso freenilist kogu selles asjas. Ja noh, kui ma mõtlen nende inimeste peale, tootsid seal kõike seda vahvat r-i kaupa, no jumal hoidku meilgi Eestis, kui kellelgi oli DDR-is toodetud lapsevanker või kohvikeetja, siis ta oli ikkagi sotsiaalse redelipulgal ikka nagu kõrgemal pääl, millega uhkustada, eks ju. Et, et kõik see järsku kadus, kõik, see järsku hävis, inimesed järsku said aru, see ei ole üldse mitte midagi, mida nad teinud on, et ma, ma ei tea mitte midagi majandusest. Aga selge on see, et kõik see, noh, kõik see elab praegu oma elu. Jah, aga samas see, mida seal on tehtud, milles on üles ehitatud kas või kui me läksime Leipzigis abikaasaga ja otsisime seal korterit, siis see kõik need võrratud juugendstiil majad, mis olid lihtsalt korraga oli sinna pandud meeletu raha alla ja nad kõik korda tehtud, eks ju, korterid imeodavad, keegi tahtnud elada, sest inimesed elasid paneelikates edasi, eksju. Aga meile räägiti, et aga kui me ei oleks neid korda teinud, siis oleks nad 10 aasta pärast olnud rusud, sest et nad olid sedavõrd kohutavas olukorras, tähendab tegelikult seda r oli pankrotis. Ja, ja ta ta kärises igast otsast, eks ju. Nii et jah, see kõik on niivõrd keeruline ja niivõrd niivõrd raskesti tegelikult hoomatav aga selge on see, et haavad on alles, nad on lahti ja täname väga paljuski nüüd 30 aasta pärast näeme neid vilju, mis paratamatult kuna Saksamaa on ju sedavõrd oluline riik Euroopas ja kogu maailmas, siis eks ta mõjutab ju meid kõiki. Põikame korraks sinna läänepoolsele, Saksamaal te olete laulnud väga paljudes endise Lääne-Saksamaa ooperiteatrites, kõik, mis jäävad sinna prantsuse ja, ja võib-olla ka allapoole Šveitsi piiri äärde, et ahven, monster, Friburg, saar, ken man, Haim, München piirefeld ja see ei ole üldse mitte ammendav loetelu ja, aga ma ei mäleta isegi enam austus kõik ja aga kui te seal ooperimajades oma kolleegidega rääkisite, kas nad üldse võtsid selle teema jutuks, kui, kui on riigi ja rahvuse taasühinemine või, või see majanduslik abi, mida läänepoolsed liidumaad uutele liidumaadele osutasid, et kas, kas inimesed rääkisid omavahel, kas teda arutati või seal oli kuidagi väga stabiilne ja rahulikum? No tegelikult on ju, ütleme Saksa Saksamaal töötades kogu see muusika ja muusikateatrimaastik on niivõrd rahvusvaheline, et ega seal ei ole ju nii, et nüüd läänesakslased töötavad, ära saaks, heatrise ida saaksid kõik on isegi pluss siis veel sel ajal, kui maitsmanhimis ma olin seal seitse aastat, eksju koosseisus realist siis meil no üle poolte kindlasti olid välismaalased, meil oli seal venelasi, meil oli üks, üks Liibanonist, üks tore tenor, meil oli Aasiast, loomulikult Ameerikast, Ladina-Ameerika igalt poolt noh, väga väga rahvusvaheliselt ja oli ka idasakslasi. Ja, ja tõepoolest väga huvitavad, huvitavad vestlused, olid mul jah, vene kolleegidega kes olid Moskvast ja noh, see on omaette teema, see ei ole tänase saate teema, aga, aga mul oli põnev, kuna ma olen ju kasvanud üles ütleme ka sellises perekonnas, kus oli seda sellist kultuuri ja siis tollase nõukogude Nõukogude Liidu kultuuriruumiga puudutav see, see kõik oli nagu alati väga teemaks ja jutuks ja ma tõesti põnev, eks siis ma sain, võib olla väga paljudele küsimustele või mingile pooleli jäänud juttudele vastused nendest vestlustest oma vanemate vene kolleegidega, kes tulid Moskvast ja kes teadsid asja täpsemalt, nii et see, see oli minu arust pööraselt huvitav. Aga tõepoolest jah, nii mõnegi kolleegiga endisest Ida-Saksamaalt see on olnud väga põnevaid jutuajamisi ja, ja kes on mulle siis kirjeldanud ka kogu seda nüüd ise läänes elades, eks ju seal perekonna luua, see nii on siis keeldunud oma oma noorust ja lapsepõlve teleris kogu selles, selles detailirikkuses ja sellest uskumatust. Absurd titeedis selles mõttes, kui meie siin teame meie rahva mälus on jutud, et kuidasmoodi ERSO pidi käima kartuleid võtmas, eks ju, ja Neeme Järvi on sellest ikka aeg-ajalt väga humoorikalt rääkinud. No see võis olla üks-kaks korda, seal käidi kogu aeg sellepärast et inimesi lihtsalt oli niivõrd vähe ja kogu see suur põllumajandus oleks jäänud seal seisma ühe hetkega, kui oleksid pidevalt, vot sellist šefluskorras, mingite kartuli küsimus kartulitest, mis parasjagu valmis sai, seda siis koristama mindi ja jäid kõik seal tipporkestri proovid ära ja mindi jälle kolhoosi kusagile, kus oli siis väga vahva. Nii et selles mõttes see, see on nüüd üks näide, eks ju. Rääkimata sellest, et sellist nuhkide osakaalu ühiskonnas nagu olid ERR-is seda ei ole mitte kusagil mitte üheski teises idabloki riigist teadaolevalt olnud, tähendab, seal tõesti see oli, ma ei mäleta seda, seda, seda arvu, aga see oli, see oli hämmastav, protsentuaalselt, kui palju. Kas see kõneleb meile midagi saksa rahvuse mentaliteedist? See on väga keeruline teema, sest et ma just nüüd selleks saateks valmistudes rääkisin ühe oma oma hea sõbra ja kolleegiga, kes, kes tunneb ka just nimelt seda saksa ja endise Tederi ruumi nagu väga hästi ja ja me jõudsime väga huvitava, mõtlen, et tegelikult see riik ise, Teder, eks ju, ja selle, selle, selle juhtkond, need inimesed, kes seda tegid, nad olid praktiliselt algusest lõpuni ühed samad inimesed, vanad mehed, lõpuks, kes olid olnud noorte noorte poistena, aktiivset vastupanutegelased Natsi-Saksamaal, eks ju, ja kes olid istunud kinni, jumal hoidku, seal eri hoonekeristus praktiliselt terve Hitler räägin. Ja, ja kes olid olnud, kes seal terroristid ja kes olid käinud nõukogude liidus nagu eris Milge näiteks, kes juhtis kogu seda staažiaparaati erakordselt eemale tõuke, võigas tegelane kes oli käinud Nõukogude liidus, seal väljund belli ajal oligi sisuliselt terroristiks koolitatud, noh nagu see asi seal torul käis ja, ja tõesti nende jaoks DDR ei olnud lihtsalt nad ei olnud mingisugused poliitilised realistid vaid nad olid ideedega fanaatikud. Nad olid nad täiesti fundamentalistid, eks ju, ja ja, ja selles mõttes nende jaoks DDR ikka tükike nende enda vereringest. See ei olnud mingisugune nagu pärast tulistamist kloonid juurde nagu küntrošovovski või, või e-konkurents, kes tõesti üritasid seal siis showowski üritas ka veel pärast värvi vahetada, eks ju. Oli eriline kloun. Aga, aga need põhimehed, Need olid ikkagi ikkagi tegid seda asja tões ja vaimus ja see noh, selline radikaalsus ja see kompromissesitus ja see samas, aga nad olid ju kasina haridusega valdavalt, eks ju nagu nagu ikka selle põlvkonnale kommud olid igal pool ja, ja nad läksid lõpuni, nad läksid kõigega lõpuni sinna juurde, muidugi loomulikult see tohutu saksa põhjalikkus ja kogu see selline Friedrich, teisest nii-öelda päritse tohutu tohutu bürokraatia traditsioon ja tohutu selline on. Bussid, kõik see, kõik see preisi preisi, eks ju, see pärand, mis on see sellest kõigest kokku ja kui me sinna ette paneme ka veel ka veel natsirežiimi, eks ju ühes diktatuurist mindi teisi vahepeal laastav sõda siis ma arvan, et me saame selle kokteili lõpuks kätte, mida see riik tegelikult nendest kujutas, see oli ikkagi midagi väga-väga jubedat ja, ja peale selle ei maksa ära unustada, et ega siis külma sõja rindejoon läks läbi Berliini, eks ju, see tähendab seda, et kogu see spionaaži, kõik need igasugused jubedad operatsioonid, mis siis selle, selle, selle külma sõjaga kaasas käisid, see kõik käis läbi Saksamaa, eks. Ja see loob erilise fooni, nii et selles mõttes tõesti tõesti see ja kui sinna juurde panna. Muidugi see pidev võrdlus Lääne-Saksamaaga, eks ju, Nad olid ju, jumal hoidku, no paneme kõrvuti siis lääne autod seal, Mercedes on midagi ja idasakslased rabandi. Ravi oli ju, ütleme noh, ütleme Zaporožjesse ist veel, kes mäletab ikka veel tükk maad edasi uskuma. Uskumatu leiutis, aga samas jälle mida ei teata, on see, et miks ta selline oli? Ei olnud ju, ei olnud ju plekki, millest teha, neil ei olnud, Ida-Saksamaal ei olnud vennalik nuud liit ka ei andnud nii palju, sest omal oli ka vaja. Ja siis need kõik need nende tohutu teaduspotentsiaal, kes seal siis oli, nad siis mõtlesid välja mingisuguse aseaine, see oli, mis seal oli puuvilla ja ma ei tea, mis seal kõik oli, vot sellest tehti sisse, kui see tegelikult tagantjärgi on seda hinnatud, see oli geniaalne, see oli uskumatu innovatsioon, eks ju, ja ja võib-olla praegu oleks ta igati õigel kohal. Aga tulemus oli täielikult täiesti anekdootlik, eks, ja vot see igal sammul seal terris sa, sa, sa sellist paradoksi nagu, nagu tajud ühest küljest täielik hädisus ja jaburus ja niisugune saamatus ja teisest küljest ootamatu leidlik, mis selle riigi siis kokku miksida. Meenutame veel seda aega, kui te olite Weimari Saksa rahvusteatri solist. See on vanaaegne uhke ooperimaja seal ees on köötaja Schilleri kaksik. Skulptuuride niisugune komplekt. Kas umbes 20 aastat pärast saksamaade taasühinemist, kui teie olite seal tööl? Muusikalises mõttes repertuaari mõttes oli see juba täiesti tavaline Kesk-Euroopa teater. Nojah, see oli ikka vähem kui 20 aastat, ma läksin kakstuhatkolm ja 15 aastat umbes 23 kuni viis Ma olin seal kaks aastat. Et noh, ta oli tal vaimari teater oli selles mõttes jälle üks, üks üks väga keeruline koht, sellepärast et vaimaris on uskumatult hea orkester. Võimelisust AKP-l on, on üks üks üks tõesti üks parematest orkestrit ja samal ajal see teater ise on ju suhteliselt väike A-kategooria teater. Aga, ja ta ei ole ka, noh, mis tal on, 800 koht. On ta umbes sama. Aga jah, seal oli muidugi tohutu raha probleem sel ajal sellepärast et noh, Eeerr, Fourti läks siis nagu kogu kogu see ressurss ja seal oli ka väga väga ambitsioonikas direktor, kes siis üritas pidevalt seda vaimulik kinni panna, see oli see aeg, kus üritati endisest ERR-i neid neid teateid kogu aeg nagu nagu sulgeda ja millegagi ühendada ja see oli sellel hetkel poliitiliselt nagu väga korrektne, et jääks tema siis jälle tegi oma karjääri ja ja püüdis seal siis seda asja läbi viia. Aga samas noh, airfordis ei olnud ligilähedalegi orkestrit, eksju, sinna ehitati ilus, uhke suur ooperiteater. Aga samas noh, orkester oli ikkagi vaimu sisse ja, ja see kõik oli niisugune natuke skisofreeniline. Ja siis muidugi põhiline, põhiline selline identiteedi tuum seal teatris oligi seal juhtkonnal see ta pidevalt võitlesid, teater alles jääks tegid seda üsna hästi, tänase teatri alles. Aga, aga muidugi seal tehti väga huvitavaid projekte ja, ja seal oli rahvusvaheline trupp selleks ajaks juba mis tekitas omakorda pindeid, sellepärast et kui mõelda seda, et laulavad solistid, on rahvusvahelised inimesed, endised solistid on kooris. Ja siis võib arvata, et ega see lihtne ei ole, eks ju, ja selliste tuld tuha all oli hästi palju ja mina olin selles mõttes muidugi kahe tule vahel, et kuna ma tulin miini Volksooperist sinna siis siis ühtede jaoks olin ma vastik Lääne sisse tulnud laulja ja teiste jaoks, kes seal olid läänest tulnud sinna juhtima nende jaoks main jälle üks vastik Nõukogude liidu tegelane, kes seal sobinud nende kohalikega kokku. Nii et selles mõttes selles mõttes seda pinget oli seal tohutult ja, ja sellest kibedust ja, ja noh, mis minu jaoks oli muidugi täiesti Arusaamatu, kui ma vaimaris ütleme seal joon õlut mõne toreda kooritegelase, kes näeb ju igati viisakas välja. Ja kes hakkab mulle siis pärast teist klaasi võib-olla juba nagu julgemaks minnes seletama, et tegelikult mingit holokaust üldse ei olnud. Kusjuures puhelmalt on sealsamas kõrval võta ja mine ja vaata, eks ju, kõik. Et noh, see oli, see oli nagu hästi, kummale läänes sellist asja ei, tegelikult ei ole, eks ju, et jah, väga keeruline ja väga vastuoluline. Eesti üks esiviiuldajaid, Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsertmeister Triin Ruubel, kui ta käis selles samas saates külaliseks, tema on ju kaheksa aastat õppinud ja elanud Saksamaal ja, ja siis ta ütles, et sakslase olemust saab hakata mõistma alles siis, kui sa oled selle keele põhjalikult selgeks õppinud ja selles keeles on teistsugune struktuur, kui on eesti keeles. Et seal, kui sa alustad lauset ühesuguse konstruktsiooniga, siis sa pead samasugusega lause lõpetama ja, ja alles siis, kui see kõik on seal omandatud, mõistad sa paremini seda saksa kultuuriruumi, sakslase rahvust, tema käitumismotiivi mustreid, olemust. Kas teile tundub ka nii? Noh kuidas nüüd öelda, ma olen muidugi alati väga ettevaatlik selliste üldistustega et noh, kui mõtlen natukene saksa kultuuri peale tervikuna, nii palju, kui mina tean ja ma olen näinud temast nagu elevandist, võid näha ainult kas saba või, või või kõrva, et ajut väga pealiskaudselt igal juhul ta on niivõrd mitmekesine, ta on niivõrd erinevaid piirkondi, erinevaid mentaliteeti teete ühendav kui ma mõtlen saksa poliitilist ajalugu, eks ju, siis siis ta ju ta on hoopis teine kui Prantsusmaa, eksju, kus, kus on olnud alati tsentraliseeritud keskvõimega, kultuuriliselt on ta ikkagi olnud hoopis teist kuuse identiteet hoopis teine. Ja nii et selles mõttes jah, sellist üldistust on väga raske väga raske tuua. Mis puutub saksa keelde, siis mina Eestisse kolides kõige rohkem tundsin puudust sellest, et saksa keeles ennast kohutavalt lihtne viisakalt väljendada. Seal on kõige konstruktsioonid on niimoodi, et sa lihtsalt kohevad ütledki selle ära selle siukse lause ja need pitajaid on täpselt õige koha peal ja kõik ongi korras. Aga eesti keeles on nagu iga kord mõtlema põhjalikult järgi, kuidas ma nüüd nii ütled, et see ei oleks liiga terav või? Ta ei ole nagu ütleme see noh, kuna meil ei ole ju ka olnud oma aristokraatiat ja kõik, siis, siis meil ei ole nagu nii-öelda sisse sõidetud ka kogu see kogu see etikett. Aga lihtsalt ma ütleksin, väikse sellise, võib-olla mul tuli meelde seoses sellega, et kui hakata rääkima mingist mentaliteedist või, või midagi niuksed suuresti üldistades, et mul oli, kui ma läksin vaimarisse, siis ma veel pidin tööluba pikendama igal aastal, siis hiljem see juba oli, Eesti oli uus ja pole, tal on vaja, aga alguses ja ma pidin seal käima alati tegema ühe väga toreda vanaproua juures, vot see oli niisugune mingisugune büroo või amet, kus ta seal istus ja, ja ta oli hirmutav pahas tujus, keemilised lokid, peas range DDR-i vanaproua. Ja vot, ja siis teinekord, kui ma sinna läksin juba siis ta kuidagi sulas ära. Ei Me hakkasime vestlema. Kes oli hämmastav, kuidas me meil läks seal muidu tund aega vist küll, järjekord oli ukse taga, filosofeerisime bürokraat ja olemusest, kuna tema kui bürokraatia, mis oli kogu tema elu sisu ja ta rääkis mulle, millist tuurilist tähendust omab see bürokraatia kuivalt hädavajalik taania. Milline traditsioon? Friedrich teisest juba alates nagu vana frits niimoodi nagu natuke joviaalselt Friedrich teise kohta. Et see on sealt kõik tulnud ja kuidas kogu seda tähendab see oli mingisugune niivõrd, et noh, suure üldistusega loodud pilt bürokraatiast, millega olin kiusab, kogu hädas olnud jumal hoidku, kui tüütu see kõik oli. Et teavad, sellised üldistused on kerged tulema, vahel naljakad. Aga, aga kui palju sa tõde on, ma ei tea. Kaja loodimisel on ooperilauljad tenor Juhan Tralla. Eesti televisiooni arhiiv säilitab ühte pooletunnist saadet aastast 1993 kus Tallinna muusikakeskkooli tollased lõpetajad meenutavad oma koolipõlve. Kas teil on meeles, kes seda saadet juhtis või seal küsimusi esitas, tähendab? Ma tean, kuhu te sihite ja mina ei juhtinud ja ei esitanud küsimusi, vaid ma lihtsalt olin kõige jutukam. Ja kuna me kõik saime seal kokku sellised kidakeelsed ja keegi pidi seda juttu nii-öelda noh, vedama hakkama, midagi kokku lepitud ja ma muidugi väga ei tahaks, et keegi seda vaatama takkajärgi, et ma tean, et see on olemas arhiivid ja ma olen seda vaadanud, aga aga ja eks ta oli sihuke rumala noore poisi kärplemine. Te mäletate, teil on seal niisugune mõttekäik, et nüüd me siis lõpetame Tallinna muusikakeskkooli ära, ees on kohustuslik konservatoorium, sisu, natuke interpreedi Põlva ja siis tuleb see pikk õppejõuaeg, et kõik on nii ettemääratud, turvaline ja, ja stabiilne. Ja nüüd te siis oletegi jõudnud sellesse turvalisse õppejõu elufaasi Tallinna muusika- ja teatriakadeemiast, et ennustus on läinud täide. Ei, jah, noh, see, mida ma tollal seal muidugi mõtlesin, oli, oli see tähendab, ma, ma püüdsin võib-olla ironiseerida sellise selle konnatiigi suhtes, mida me siin, mis meid siin ju kõik nii väga häirib ja ja kus tõesti ei seatagi endale võib-olla mingid natukene ambitsioonikaid ülesandeid ja lihtsalt lastakse sellel voolul ennast kanda. Ma millegipärast arvan, et ma siiski võib-olla päris sellesse pilti nüüd ei no ja see, mida ma jah, tookord sa kritiseerisid, ma vähemalt üritasin midagi muud. Ja ütleme niimoodi, et ega see ega seal noh, Kesk-Euroopas turul niimoodi pinnale jääda ju ei ole ju lihtne, eks ju. Ja konkurentsi ja ja tõesti pidevalt tuleb küll küll Lõuna-Ameerikast kui Aasiast, küll endisest idablokist tuleb ju metsikult lauljaid peale, nad kõik on ikkagi väga head ja ja seal nagu nohh ja Hollandit solistina tenorina, lüürilise tenorina. Mul ei ole ju ka nii suur lahmakat häälematerjali säilitada, paneks seinad värisema ja ongi kõik asi tehtud ja ei ole ka sellist. Noh, ma ei tea, Jevgeni on Eini välimust, millega nüüd kõik ära võluda, et selles mõttes on lihtsalt pidin olema väga-väga professionaalne ja väga distsiplineeritud ja selles selles maailmas ellu jääma. Nii et selles mõttes jah, ma, ma tegelikult, et nagu ei arva, et ma oleksin nüüd niimoodi lõdvalt lasknud, aga see, et ma siin praegu õpetan, selle peale, on mul kohutavalt hea meel, sellepärast et tegelikult ma alati tahtsin tagasi tulla. Ja ma juba juba 10 aastat otsisin võimalust tulla tagasi aga kuidagi keegi tahtnud viisi. Ja, ja esimene, kes mulle tegelikult tõesti noh, kes mind siia reaalselt kutsus oligi muusika ja teatriakadeemia, õppe- ja teadusprorektor Margus Pärtlas kellega me saime täiesti juhuslikult kokku, ma olin suvel siin käimas muidugi puhkus ja ma läksin Läksin oma vanu vanu õppejõude ja sõpru külastama Akadeemise juhuslikult saime Margusega kokku ja hakkasime rääkima ja, ja kuidagi see jutt niimoodi läks, et ta küsis, kui kauaks ma kavatsen Saksamaale jääda ja mis plaanid mul on ja kas ja mis. Ja ausalt öeldes, mina ei mõelnud eriti tollal, et ma nüüd tõesti siia tahaksin tagasi tulla, aga siis me hakkasime abikaasaga seda asja arutama. Ja arutasime ja arutasime lõpuks leidsime, et oot-oot, aga lapsed lähevad varsti kooli ja kauaks me siia Saksamaale ikka jääme ja ja siis sai see idee uuesti üles soojendatud. Igal juhul. Mul on hea meel, et see kõik nii läks, me oleme siin väga õnnelikud ja lapsed on rõõmsad ja abikaasal on väga huvitav, väga huvitav töö. Ainumuusikakeskkoolis, seal erialaklass ja, ja rahvusooperis ta mängib orkestris. Et kõik on seal, seal on läinud väga õnnelikult see meie siia tulemine ja, aga noh, see ei oleks pruukinud õnnelikult minna selles mõttes, et peaasi on see, et lapsed on rahul. Et lapsed on, on, tunnevad ennast kodus ja meil on siin vanavanemad ja leidnud uued sõbrad ja osa sõpru ei, sinna ja kontaktid on alles ja on käidud külas ja nii, aga, aga. Aga jah, see oli õige siia tulla. Aga teil oli niisugune periood, kus teil oli Eestis ainult kolm õpilast teatri muusikaakadeemias ja siiski te veel tegite rolle saksa? Veel üks aasta, see oli selline ülemineku aasta ja et noh, ega ma ei ole nüüd ju ka nüüd kohe üle peaväelasi. Vaata, eks ma tegin ikka niimoodi natukene. Vaatasin kuidas see asi mul siin läheb ja nii, aga, aga jah, need, ma, ma olen siiamaani väga tänulik nendele kolmele toredale noorele inimesele, kes olid sellega nõus, et õpetaja käis korra kuus. Ja, aga okei, kui ma siin siis oli, siis ma tegin ka hommikust õhtuni nii palju, kui neil vahe oli. Aga, aga noh, põhimõtteliselt ja sel ajal oli mu muidugi ilmselt ilma Piia paemurru, kes oli mul sel ajal kontsertmeisterklassi ise, kes tegelikult minu eest väga palju tööd ära tegi, oleks olnud mõeldamatu. Nii et selles mõttes ma olen jah, see lihtsalt läks väga õnnelikult ja sattusid ka kolm väga aktiivset inimest kellest üks läks pärast, ma ei tea, kas praegu on, me ei ole kontaktis, aga ta oli, läks Vanemuise teatris, see oli, oli seal, tegi seal solisti rolli ja väga edukalt ja teine noormees läks edasi õppima Salzburgi, Mozarti ruumi ja, ja nii et selles mõttes nendest kolmest kohe kolmas laulab filharmoonia kammerkooris. Nii et see sattus lihtsalt ka tõesti väga huvitav, et väga huvitav komplekt ja võib-olla tänu sellele oli mul gaasiisu siia ikkagi tulla, sest et kui see oleks olnud, kui need kolm ei oleks olnud niivõrd niivõrd toredad ja, ja sellised nojah, jah, niivõrd vahvad tegelased siis võib-olla ei oleks, võib-olla siis ma ei oleks siin praegu ennem Kui me läheme teie praegust õpilaste juurde, meenutage palun mõnda oma värvikat õppejõudu või kolleegi, kellelt teil on olnud õppida ooperilauljana. Ja see on selles mõttes natukene keerulisem ja pikem vastus, sest ma olen ju tegelikult õppinud kahte eriala ma ju tegelikult Muusikaakadeemia siin lõpetasin viiuliga ja, ja laulist ma õppisin küll siin juba jah, ka nagu teise erialana või fakultatiivselt Mati Palmi juures aga põlpleksinguiviini edasi laulmist õppima. Nii et, et ega ma ausalt öeldes, kuna mul oli ka nii, et abikaasa, viiuldaja ja, ja tütar vanem tütar mängib viiulit, nooremat tšellist. Et see, see keelpill on niivõrd presentne meie meie meie perekonnas ja ma olen juba teie vanavanematest ja vanaisa oli viiuldaja. Et, et see on nagu ma nagu tõtt-öelda ei oskagi väga neid kahte ala nagu eristada omavahel, nad on minu jaoks niivõrd üheks sulanud. Ja kui ma mõtlen seda nagu pedagoogina, siis väga palju sellest minu sellisest noh, tänaseks juba mingil määral võib-olla kuju võtnud metoodikast, eks ju, kuidas ma üldse nagu tehnikat käsitlen ja kuidas ma seda ta, neid õpilasi üritan edasi viia. See võib olla pärineb pigem rohkem minu viiuli õpinguaegadest selles mõttes, et teine asi on see, et loomulikult laulutehnika laulutehnika ja igaüks peab selle ju enda jaoks leidma ja kätte saama. Aga seemet, toodilisus, see on väga paljuski pärit sellest, mida ma õppisin siin Mari Tampere. Beuroodne klassis on selline vana hea vene kool, mis on ju tegelikult jälle oma Juurtelt ju Saksa koolis on ju kõik kunagi sisse ostetud, eks ju, Venemaale need pikk lugu. Aga, aga jah, isegi huvitav, et ma olen kuulnud mõnelt oma endiselt õpilaselt, kes on läinud pärast edasi õppima, et sellest just nimelt sellest meetodist, kus kõik muusikalised, et ülejäänud on kõik muusikalised, nii-öelda nüansid on alati kindlalt tehnilise kattega, mitte ühtegi nõudmist esitada, kui ei anta kohe sinna juurde konkreetset tehnilist, nii-öelda. Vahendit, kuidas realiseerida ja see on otseselt sellest koolist pärit, eks ju, et sellest tegelikult inimesed, kes on minu arust läinud, tunnevad mujal puudust. Et just nimelt sellest meetodist, sest et võib-olla suurepärane kool, aga ta ei olevat nii nii sellise raudse loogika peale üles ehitatud ja see pärineb jah, minu viiulikoolist, nii et selles mõttes ma olen ma olen tegelikult perekond, pesrood neile võib-olla võib-olla üldse kõige rohkem tänulik, ütleme noh, professor Igor bürood, kes meil siin ju käis ka ja minu viimased kaks õppi aastat oli ta siin väga tihedalt pärast iga kuu ta käis ja ma noh ma sain väga palju ja muidugi Mari Tampere, kes mind ikkagi haris ja, ja kellel oli oli seda närvi ja viitsimist niimoodi mind kantseldada ja kasvatada ja pahandada ja lohutada ja nii nagu asi käiduda, kes viitsib sedasi temal seda kõike oli ja, ja ma olen talle selle eest väga tänulik, aga markantseid õpetajaid on olnud ju veel ja ma olen muidugi oma tehnikas. Mul on olnud õnn õppida väga erinevate laulu pedagoogide juures. Kell on tegelikult olnud kooliliselt kui, nagu sügav Putin mõelda, kõigil väga sarnane põhi, sest siin ma hakkasin Mati Palmi juures õppima, kes oli Itaalia itaalia kooliga inimene. Viinima läksin professor Gerhard kaari klassi kes oli küll noh, loomulikult Austria laulja ja, ja väga haritud ja väga peene stiilitundega ja suurepärane pedagoog, aga tegelikult oli ka Itaaliast väga oluline. Noh, ta oli käinud sellesama maestro parajuures õppimas, kelle juures meie Henrik Krumm näiteks käis ja nii et seal oli väga palju tuttavat mulle. Selles just nimelt eriti hingamiskäsitluses hingamistehnika väga paljuski ma praegu pedagoogina selle peale elan, selles mõttes ma ei kujuta ette, kas ma ilmasele kaari ajata üldse oskaksid näiteks, et õpetada kõik otse nagu sealt üle võetud, mida ma seal nägin ja kuulsin, tegid Need on tõesti kohutavalt hästi. Ja, ja hiljem ma õppisin, üks suurepärane rumeenia tenor olid oma pesku, kes Viinis, kellel oli stuudios jällegi, et ma sain tehniliselt väga-väga palju kogu minu ütleme kõrge register on Poppeskud jällegi tegelikult Itaalia põhieks ju ja hiljem noh, ma olin idealist, käin karber kontsi juures, kes ongi üks sajandi suuremaid itaalia tenori. Et see kõik on kuidagi nagu ta on kõik olnud, vot selline Itaalia ja siis selle Itaalia baasil Nõukogude ruumis ütleme, kujunenud Virgilis Moreika juures ma käisin ju ka ju leedus mitmed korrad ja me olime nagu kontaktist aitas mind väga palju. See kõik on jah, nagu üks sama asi natuke erineva nurga alt olnud ja seal on kõikunud muidugi eranditult kõik need, keda ma nimetasin, olnud uskumatult säravad isiksused ja neist võiks kõigist väga-väga palju rääkida. Ja nüüd, et oleks komplekt täielik, et ma kedagi ei solvaks, siis muidugi ma väga armastan oma muusikakeskkooli aegsete viiuliõpetaja dividivikut, kes kes võib-olla ma läksin Diviku juurde hiljem. Aga, aga ma arvan, tema oli see, kes õpetas mind ennast. Noh, kuidas õpetas mulle seda, et endast midagi teha? Teeb selle siin midagi väga olulist isiksusliku, mida ta mulle, minu noh, väga õrnadel aastatel tegelikult mulle nagu andis, et ma olen tallede kähku tagalaga tänulik, ta oli üks kihvt õpetaja, palju tervitusi siit. Nii Estonias kui Vanemuises on peale kasvanud täiesti uus põlvkond, nii sopra, neid metsasid basse kui te neid ooperilaval jälgite, mis teile kui vokaalpedagoogile kõrvataha Kap selles vokaalses küljes ja ka selles isiksuslikust küljes, millele te just tähelepanu pöörasid. See on nüüd väga hell teema, esiteks ma pean muidugi tunnistama, ma väga täpselt ei tea. Neid seda uut põlvkonda selles mõttes, et nad on ju paljuski kasvanud Bel hakanud kaela kandma sel ajal, kui ma joon siin ja praegu, kus mul on lapsed, väiksed ja 10 õpilast ja, ja igasuguseid kohustusi ja tegemisi niivõrd palju, siis ausalt öeldes ega ma praktiliselt ei jõua nagu kuulama, ma ei ole. Estonias käivad ühtegi etendust balletis. Ballett on seal tõesti olnud, kuidas orkester mängib praegu niivõrd hästi ja, ja, ja tõesti, see, see on üks suur rõõm. Aga ma ooperit ei ole jah käinud vaatamas, seetõttu ma ei oska rohkem öelda, kui need, kes meil täna siin õpilased on. Meie oma majas, akadeemias, keda ma sealt tean, üldiselt mulle tundub mingisugusest väga sügavast mõõnast on meie meie laulukool üle saada. Ma ei ütle, et me oleme nüüd juba nüüd maailma tipptasemel siin, aga selge on see, et see tohutu hädaorg, mis algas selle lauluhariduse andmisega, ütleme siis juba jumal, varsti issand, üle 50 aasta tagasi kui lõpetasid oma tegevuse, vot need kolm suurt pedagoogi, Aleksander Arder, Linda Sauljaseni Siimon, eks ju, kelle juures siis tuli, vaat minu isa põlvkond õppis. Ja, ja kui nemad oma tegevuse lõpetasid, siis erinevatel aegadel siis tegelikult noh, ikkagi asi hakkas minema allamäge ja läks ja läks ja, ja ühel hetkel oli, oli see meie lauluhariduse maine niivõrd maas, et, et ega siia ju ei tahetud ja isegi ma kujutan ette, et see kui üks valdkond on nagu muutunud selliseks just nimelt see maine on läinud nii alla, siis siis ka need noored lauljad ei õpi sealt võib-olla seda, mida sa õppida oleks, sellepärast et mingi eelarvamus juba iseendil on niivõrd madal sellest kõigest. Oh ma niikuinii ei saa niikuinii, see ei ole midagi, eks ju. See oli tegelikult see aeg, justkui mina õppisin viiulit, Muusikaakadeemia, siis oli võib-olla see kõige-kõige madalam kõige suurem mõõnamomente siis tegelikult ma pean ütlema, et siis tuli uus rektor Peep Lassmann, kes hakkas nagu väga-väga järjekindlalt selle lauluosakonnaga tegelema. Ta tõi Mati Palmi sinna osakonna juhatajaks ja, ja laskmeni ajal toodi sinna järjest välisõppe jõuda. Tulid Virgillus, Noreiga ja ja Jaakko rühanen ja veel mitmed Mati Belo ja ma ei tea, kes seal kõik olid veel veel Venemaalt keegi. Ja, ja tõesti-tõesti püüti seda osakonda tõsta. Ja, ja mulle tundub, et, et praegu on, meil hakkab tekkima üks mingisugune seinik keskmine tase ja ma ei räägi seda üldse. Mina seal töötan, sest minul ei ole selgelt ju, teenid selle ma olen seal nii uus inimene, aga hakkab tekkima olukord, kus, kus see, see kõikumine ei ole enam nii suur, tähendab, selles mõttes selliseid päris äpusid, kes nagu üldse ei saa, neid on väga üksikud. Ja tegelikult see keskmine tase on päris viisakas, kus on minu murekoht, on see, et me võib-olla peaksime kõik natuke rohkem hakkame andma endale aru, et kui siis selles seltskonnas, kes on ju kõik väga toredad, sümpaatsed noored inimesed ja kõigil on toredad hääled ja vahvad, aga vot kui siis seal trehvad tõesti paar-kolm sellist ikka väga-väga realistlik perspektiiviga inimeste, eksju, keel on selgelt ikkagi rahvusvahelise karjääri perspektiiv olemas. Et me siis kõik tunneksime, et vaat nüüd me peame vaatama, et need hääled nässu ei läheks ja tihtipeale ei olegi küsimus niivõrd niivõrd selles selles teenilises baasis, seda võib isegi saada õpetada. Aga vot, kuidas see noor inimene, eriti kui ta on, kui ta on särav, kui ta on andekas, kui ta Hannes otsib ennast ja võib-olla on natuke heitlik, vot kuidas teda siis isiksusena toetada, nii et kas tõepoolest asja saaks ja vahel mulle tundub jah, et sellist kollektiivset vastutust just nimelt selliste tegelaste puhul peaks olema võib-olla meil rohkem peaksime seda natuke veel õppima. Aga küll me õpime, aga üldiselt mulle tundub, et. Mulle tundub, et, et muusikaakadeemiasse praegu tasub tulla laulmist õppima ja siin võib veel huvitavaid asju juhtuda. Teil on niisugune huvitav teooria, et vokaalpedagoog-iks peab. Selle teega peab alustama umbes neljakümnendates eluaastates, et mitte jääda niisuguseks vanaks lauljaks, kes. Just seda ma kunagi ütlesin teile väsinud. Ja et, et kas ma olen jätkuvalt sellel arvamusel? Nojah, ma olen praegu nüüd 45, eks ju, mul hakkabki nagu viies aasta siin tegelikult, et kui see esimene aastaga kaasa lugeda, kus ma ainult kolme õpilasega siin käisin. Ja ausalt öeldes, ega ma ennast veel päris nagu õpetajaks selliseks noh, lauluõpetajaks ei julge veel lugeda, ma olen ikkagi hetkel veel, kuigi ma laulan praegu vähe ja, ja põhiliselt põhiliselt olen oma õpilastele pühendunud, aga aga ma nagu mentaalselt tunnetan ennast ikkagi rohkem lauljana, kes üritab aidata teisi noori lauljaid. Et selles mõttes tõesti ise selliseks päris õpetajaks kasvamine, noh selles mõistes nagu ma ei tea, Heino Eller õpetas kas kompaniist, eks ju, kes sealt kõik tulid, Arvo Pärt ja nii edasi ja kogu see meie võimas võimas traditsiooni Maino Ellerita raske ette kujutada. See oli õpetaja ja seda ma kindlasti ju väga kaugel sellest ja, aga, aga ma kujutan ette, et selleks, et, et vot millekski selliseks küpseda, see võtab ikka väga pikalt aega ja ja kunagi keegi rääkis, et Bruno lukk olevat olevat väitnud, et alles kusagil 60.-st eluaastast nagu tundis, Tal on midagi õpetada, ma ei tea, kas see vastab tõele, aga kuskilt ma seda kuulsin, jaajaa tegelikult õpetusi ammu varem. Et eks see asi võtab ja võtab oma aja, aga ma arvan ka, et ikkagi tuleb alustada veel siis, kui juba on elukogemust, aga oled veel noor. Kas rutiin ka ooperilauljat külastab, ehk kuidas te ennast motiveerite, kui tuleb kahesajandat korda laulda hertsogi laulukest Vilenski aariat? Noh, see on praegu, kuna ma praegu praktiliselt ooperis ei tee midagi, eks ju, siis on see natukene võib-olla võõras mure. Aga jah, eks see on ka võib-olla üks põhjus, miks ma ei tee. Sest omal ajal, kui ma, kui ma laulma hakkasin ja hakkasin teatrites tegema tööd ja just eriti kui ma olin seal vabakutselise aeg, ma ei olnud üheski teadis nagu püsivalt, vaid käisin ringi ja mina olin alati rõõmus ja värske ja mul oli õhin jälle tulla uude kohta ja laulda toredat uut uut rolli ja noh siis ju külalissolistile makstakse ainult paremini ja see kõik oli nagu väga vahva ja kui ma siis nägin neid selliseid hallide nägudega pinud niukseid vanameistreid seal, kes tegelikult ju hääled on ka juba kulunud ja aga noh, midagi muud nagu teha ka ei ole ja ja tore, et see koht ikkagi on ja kauaks ja no vot kõik see, mis on reaalsus, eks ju siis ma nagu kuidagi tollal sellise noore ulja inimesena mõtlesin, et ma kull mingil juhul ei tahaks nagu selliseks saada, et kui see aeg peaks kätte jõudma, siis lõpetan ära. Ja, ja noh, võib-olla sinna Manhainima natuke kauaks jäin selles mõttes lõpuks tõesti seda rõõmu. Enam nii palju ei olnud, kuigi kuigi oli oli, oli huvitavaid projekte ja oli inimesi, kelle pärast seal tasus töötada ja nii, aga, aga mingil hetkel oli küll selline tunne, et nüüd on vaja midagi muud teha. Ja selles mõttes mul on kohutavalt hea meel, et mul oli selline võimalus millegi täiesti uuega alustada ja samas ikkagi nagu oma oma professiooni edasi edasi kanda. Et, et see oli tohutu šanss ja selliste asjade eest tuleb muidugi elus olla tänulik, aga hetkel noh, ma olen väga heas vormis ja kui mul on laulmine mu selline toredaks hobiks, ma, mul on praegu, detsembris on kontserdi jaanuaris, ma laulan Soomes ühe projekti ja siis mul on erzoga kevade poole jälle üks asi ja need on kõik. See on praegu tohutu rõõm. Kõik need, kõik need, need probleemid, kuidas ennast motiveerida ja nendega ma hetkel ei tegele. Kas ooperikarjääris jäi mõni roll tegemata, et elu lihtsalt ei pakkunud ja nüüd on kripeldus? Seda ma tahtsin lauda Faust ja Kuno Fausti ja tõtt-öelda oli see mul ilm. Estonias ma olin isegi käskkirjas pidin laulma ja siis tookord jäi mul tegemata sellepärast et Mul oli nii palju tööd, et ma ikkagi ei saanud siia tulla. Ja nüüd, kui ma tulin tagasi Eestisse, siis ma tegelikult leppisime Aivar Mäega kokku, et ma seda laulan ja ma pidin isegi Moskvasse minema. Estonia kastrolli, Ericoni teatrisse pidin minema, Fausti laulma ajavad, siis juhtus, et see Eesti kliima sõitis must üle ja murdis maha, nii et ma jäin nii rängalt haigeks, et minu arust jäi see tegemata ja see oli muidugi üks paras paras, paras pettumus. Nii mulle kui teatril ilmselt et see nii läks, aga aga mulle tundub, et see Faust jääbki mul vist laulmata, seal aga, aga on mitmed rolli, mida ma hea meelega jah veel ja mida ma võiks veel teha, selles mõttes, et kuigi ma olen muidugi noh, hästi-hästi palju repertuaari läbi laulnud praktiliselt kasvõi seal Manhemi ajalgi, no see ega seal praktiliselt sellist repertuaari, mida nüüd lüüriline tenor ütleme selline või noh, Liirikus Pinto nagu ma olin lepingu järgi, eks ju, tahaks laulda ja kõik oli olemas, see oli täiesti hämmastav, hämmastav repertuaar, mis mulle seal anti ja see tegi muidugi selle aja seal ka jälle tähendab esimesed neli aastat väga-väga huvitavaks, et siin sai kõik läbi lauldud ja siis olid vanad asjad. Viie tee, mul on selles mõttes läinud hästi, et ega mul midagi olulist laulmata ei ole jäänud. Aga jah, võib-olla paar asja, mida oleks põnev teha. No aga võib-olla elu pakub veel, neid võib-olla pakub. Niisugune sai meie kohtumine tenori Juhan Tralla ka täna meid, rääkisite meile Saksamaa muljeid ja, ja seda arusaamist, mis teil Saksamaa korrast ja sakslase hinges toimuvast on. Aastapäevad tulevad, lähevad 10 aasta pärast, saab võib-olla juba 40 ja siis sealt edasi 10 aasta pärast jälle 50 aastat sellest, kui raudne eesriie langes, uued põlvkonnad kasvavad peale. Me saame näha, kuidas see olukord kõik muutub, aitäh teile pika intervjuu eest, aitäh. Jõus saatekülaline ootab meid tuleval laupäeval, niiet kuulmiseni.