Head kuulajad neil päevil kolmineerusid Eesti kunstimuuseumi 100. aastapäeva pidustused ja tänukõnedes kordus läbivalt Maarika valgu kui kumu kunstihoone ehitaja nimi tänusõnadega koos muidugi. Niisiis on tänases saates Ehitusmeister Marika Valk, tere tulemast saatesse. Tervist. Sest ma arvan, et mida iganes oma elus olete enne ja pärast, kuhu valmis saamist teinud ajalukku lähete te ikkagi just selle suure ehitusega, mis võttis peaaegu et 15 aastat teie elust ja mis on jätkuvalt Euroopa 10 kõige parema kunstimuuseumi nimistus. Mis mõttega ta ise tagasi vaatama? Ma kõigepealt natukene korrigeeriks ühte öeldut, asju, mis tegelikult ei anna enam nagu nagu eriti muuta, sest täpselt nii ta inimeste teadvuses on, et, et ma olen ehitusmeister, et tema ehitas ja nii edasi ja nii edasi, praegu. Tegelikult see oli ainult vahend, minu eesmärk oli ikkagi luua selline töötav süsteem kunstimuuseumisse, et mis tõepoolest jõuaks nii kaugele, et ta oleks nende parimate muuseumide hulgas, mis Euroopas on. Nii et see ehitamine oli vahend, aga paraku midagi pole teha. Kuna tegemist on nii suure ehitusega, siis selle paikapanemine, kes laiemalt oskab mõelda, saab muidugi aru, et sisu oli vajalik toota ennem kui tegelikult müürid ümber tulid. Tegelikult käivituks, töötaks nii nagu vaja tänase päevani ja nii toredasti ongi. Selle asja muutis eriti vastuoluliseks kõik need takistused, mis selle rajamise juures teile ette tulid. Olgem ausad, te olete pidanud läbi käima tulest, veest ja vasktorudest. Kõigepealt on niisugust ebaõnne ja asjaolude õnnetut ja ebasoodsad kokkulangemist ja inimesed, kellest arvasite tõenäoliselt paremini osutusid võib-olla teistsugusteks. Mida see töö, mida see 15 aastat Teile inimeste kohta ütles või õpetas? Ma näen, et kõigepealt tuletaksin seda meelde, mida muidugi nooremad põlvkonnad üldse ei oska tajuda, aga meie siin laua juures oskame küll ja see aasta, mille mina alustasin, oli 91, tegelikult ju aprillis 91, et see taasiseseisvumine tuli alles augustis ja seetõttu too meie asutus kunstimuuseumi, elas kõik selle nii-öelda arengu, mis sellele järgnes ju läbi koos Eesti vabariigiga. Et selles mõttes on see tagasivaade, mida ma olen nüüd tegelikult ka päris põhjalikult teinud, näitab seda, et kui hoolega vaadata, siis kuidas muutus süsteem tervikuna, eks ole. Me läksime täiesti teiseformatsiooni, nagu omal ajal öeldi kapitalistlikus et see oli enam-vähem nagu selge, aga mis juhtub inimestega tol hetkel ei olnud üldse selge. See areng inimeste arengu mõttes oli võib-olla võib-olla selline, mida nagu väga ei oodanud, me tulime 80.-test. Ja sellise hoo, kui ka meie ümber olime, ees oli perfektiiv, eks ole, meie ümber olid toredad inimesed kellega oli võimalik ei tea, mida saavutada ja midagi eriti suurt saavutatigi taastati Eesti vabariik. Aga sealt edasi muutus väga palju majanduses ja, ja ja sellistes ärisuhetes muutus soli ette teada. Need pudelid olid meil ju, kes vähegi tahtis, oodata lääne poole, tegelikult olemas. Aga me ei kujutanud ette, et meie ühiskond niimoodi muutub, et me, inimesed, sattudes sellesse uude situatsiooni, muutuvad tundmatuseni mõnikord ja nii see tegelikult läks. Kui me arvestama ka seda, et me ise juhtisime oma riiki missuguseks inimesed muutusid sattudes riigi juhtimise juurde nii palju, kui nad seda oskasid või osanud, aga kuidas see situatsioon neid muutis, muudab neid tänasel päevalgi. See kõik oli meile ju täiesti uus. Et su sõbrast võib saada korraga inimene, kes nagu kõik oma väärtushinnangud nii-öelda üle parda viskab ja tegeleb ainult sellega. Et jõuda siis sellele tasemele, mis tema meelest on siis selline elustandard, mida, mida võiks nautida hoolimata sellest, mis ümberringi toimub. Te olete ühes varasemas Intervjuus öelnud, et 90.-te aastate alguses me kõik hakkasime Eesti riiki üles ehitama tohutu optimismi ja niisuguse jõupuhanguga. Aga jõudes aastasse 2000 ja nüüd keskendudes selle uue kunstihoone ehitamise juurde. Te olete öelnud, et inimesi iseloomustas liha. See on napp 10 aastat, kui see muutus toimus, kas see võib olla ainult see elustandardi küsimus, mis inimesi muutis, mis meiega juhtus? Ja meiega juhtus, ma ise arvan, et sellest suur osa on päris objektiivne muutus, aga me oleme tagasivaates veel nii lähedal, et päris põhjalikku uurimust sellel teemal ilmselt teha veel ei saa, võib-olla mõne aja pärast ja ja seda oleks huvitav. Ta teada küll, ma arvan, et kogu see idabloki maailm, see juhtus ajaloos esimest korda, et mindi selliselt süsteemilt üle uuele või uuele vanale, eks ole, ütleme niimoodi. Nii et selles mõttes nagu, nagu ei oskagi esialgu täpselt vastata peale oma subjektiivse arvamuse, nagu ma ütlesin, seal oli palju nagu objektiivset ka. Et ütleme, üheksakümnendaid siis seal oli veel sellist sõbralikkust päris palju. Ja tunnistan ka ausalt, et ega ei olnud ka internetti sellisel kujul. Et meie muuseumis oli 91 ainult üks vägagi klassikaline arvuti ja riburadapidi nad tulid, aga, aga noh, see tundub uskumatu noorele põlvkonnale. Teile on teil nutimobiiltelefoni üldse, eks ole, rääkimata arvutitest. Aga see ei tähenda seda, et puudus ka väga palju seda, mis, mis nüüd maailmas on. Alates aastast 2000. Ta muutus väga varju muutus tegelikult minu jaoks, mida mina märkasin, toimus, muutus lausa riigi tasemel kus mõninga mõningal moel õigustatult subordinatsioon tekkis, selline, mida varem ei olnud, et sa võisid minna riigikogu sõbraga rääkima või minister oli su sõber või midagi taolist, aga ühel hetkel hakkas toimuma see, et sa räägid kõigepealt selle ametnikuga sellega, kes saab ministri jutule, kes ei saa. No ma usun, et midagi on seal ka suhteliselt õigustatud, aga see muutus toimus, eks ole, ju. Ja Tesla viha aastate võrdleme sellega, mis praegu on, siis see oli ka veel me tegelikult oma ehituse ajal suhteliselt pääsesime sellest, mis oleks võinud veidi hiljem juhtuda, kui see viha ikka niimoodi on üles loksutanud, nagu nagu praegusel hetkel. Kuigi mulle tundub, et mõne koha pealt on praegu nagu, mis puudutab eriti kultuuri, siiski asi natuke tagasi tõmmanud, see käib rohkem poliitilisel tasandil ja võib-olla ka ärimaailmas natuke teiste mudelite järgi, mis tol ajal oli. Aga muidugi muidugi see tuli ja ja sellega tuli arvestada, nii et mul oli väga hea meel, et ühel hetkel asi valmis ja siis polnud enam vaja neid arvamusavaldusi, mis olid ikka millega oli probleem selles, et nad olid väga võhikud ja pääsesid nii-öelda kajama igale poole. Noh, edasi muidugi nüüd arutatakse palju nende asjade üle, mida see vihakõne tekitab. Tol ajal muuseas, tuli mul praegu meelde, kui internet tuli, oli võimalik nagu rääkida kaasa artiklite teemadel ja öelda oma arvamust, siis meil oli majas selline väga naiivne arvamused. Küll on tore, et nüüd me saame arvamust avaldada ja, ja mõtteid vahetada teistega ja, ja kõik, see oli niisugune kultuuriliselt väga Leebes vormis, eks ole, mis tegelikult juhtus, oli hoopis midagi muud. Kui te ütlesite, et. Oli võimalik 90.-te aastate alguses astuda meistri juurde ja rääkida oma mure ära või küsida nõu või üldse, mis toimub siis. Te olete kohanud ka kultuuriministreid, kes on öelnud, et aga milleks meile uus kunstimuuseum või kunstihoone, et me viime lapsed klasside kaupa luurisse kunsti nautima ja, ja õpetame neile seda seal, et meil ei ole uut kunstimuuseumi vaja või, või siis seal oli ikkagi täiesti sisulist vastutöötamist, kui ei antud rahas rahvusvahelise arhitektuurivõistluse korraldamiseks, et te olete kogenud uskumatult palju vastutöötamist kogu selle aja jooksul, kas te kordagi ei kaotanud optimismi? Ei, mina nagu ei kaotanud seda, ma olen öelnud ka, et, et see oli minu töö, see tuli ära teha, ma olen saanud kodus sellise põhimõttelise kasvatuse, et, et niikaua kui annab ikkagi läbi selle halli kivi minna, nii kaua tuleb minna. Teistpidi muidugi minu isa, kui endine sportlane tippsportlane õpetas kaotama, nii et nendes neid kaotusi tuleb ikka ette väiksemal moel, aga, aga tegelikult, et tuleb ikkagi lahing võita, eks ole, et seal on tagasilööke kogu aeg sellega, sellega ma olin arvestanud, et nii ta on. Aga muuseas, ma pean ütlema, et minu kultuuriministrite hulgas, kui ma tuletan meelde, neid on olnud 11 või 12 selle 17 aasta jooksul tegelikult otseütlejaid ei olnud, ma tean, et nii mõnedki leidsid, et toetused, abi kunstimuuseumil ei ole vajalikud, et need võib kuskile mujale kantida, nii nagu tegelikult ju põlisabidega on juhtunud suuremal või väiksemal määral kogu aeg. Nad on kontrolli all tegelikult väljas, ütleme nüüd ausalt tol ajal veel eriti ja siis anti veel eriti palju, palju abi. See, et Mart Laar ei tahtnud kunstimuuseumid siin oli muidugi erinevad aspektid, nagu näiteks Heinzi selline rahvarinde kallutatus, eks ole, ja tema väga terav keel ja ka tema karikatuurid, mis kindlasti ei mõjunud täiesti sellele protsessile, seda, seda me teame nagu kõik. Aga mulle öeldi, et ta oli ka põhimõtteliselt tol ajal ka ERMi vastu ja üleüldse nagu nende asjadega ei läinud edasi niimoodi, nagu oleks vaja olnud. Aga tegelikult ma nüüd ütlen vahepeal selle lõpu ära. Et kui me räägime siin nendest, ütleme, seal me olime, siis võitlesime seal ikka ütleme kuni aastani 2000, et üks, eks ole, kui see otsus tuli. Tegelikult ma pean tunnistama, et alati järele, et see oli väga hea, et seda otsust varem ei tulnud, et me hakanud varem ehitama, sellepärast et tol hetkel me olime juba Euroopa liidus, meile kehtisid riigihanked, võimalused, meile tulid uued materjalid, eks ole, me tegime hoopis teistmoodi, kui tehti Rahvusraamatukogu. Nii et see periood tuli kasuks ka selles mõttes, et me Akseldasime kogu selle temaatika läbi erinevatel tasemetel, seal muidugi oli seal palju seletamist ja probleeme sellega, et kuidas siis aru ei saada, millest me räägime või viime, jah, lapsed tõesti luuris oli, muuseas Tõnis Palts, kes oli siis linnapea, aga mitte ainult tema neid oli, neid oli teisigi. Et selles mõttes, et me saame ehitama hakata siis, kui meil olid juba võimalused ja oskused ja materjalid olemas, oli tegelikult asjale ainult kasuks. Me tegime kogu aeg seda projekti paremaks tegelikult ja mitte selles mõttes, et me oleksime ehitanud müüre paremini, vaid vaid selles mõttes, et me saime selle sisu paremaks. Ja sellel perioodil ma käisin lihtsalt väga palju aastas, mitu korda välismaal erinevate toetustega saatkondades toetasid mind päris palju. Ja et turismireisil vaid ikkagi ikkagi õppimas kogu aeg, kuidas toimivad need välismaal need suured muuseumid, mida nad teevad, mis on nende vead, käisime Pekka vabakooriga koos, üldiselt otsisime alati küsimusega, mis tegite valesti ja siis mulle näidata ei noh, ausalt, kohe ja ja kõigil oli midagi, mis oli läinud nagu nii-öelda rappa. Palts on läinud kunstimuuseumi rajamisel ajalukku ka sellega. Ta on hoianud, et selle raha eest 700 miljonit Eesti krooni saaks Tallinna 20 moodsat, et koolimaja ehitada ja, ja seal on igasuguseid vastu käivusi olnud, kui te meenutate selle sama koha peale taheti ehitada viie tärni hotelli või korruselamuid või mida iganes. Minu küsimus on, et kas need inimesed, kes on teile ehitamise eel ja ajal vastu töötanud on avamispeole kutsutuid, nad tulnud teile ütlema? Väga ilus maja küll on tore, et te selle valmis tegi. On nad tulnud ütlema ja on ikka tulnud, aga kõige toredam oli Tõnis Palts. Tõnis Palts on väga, väga tore mees, tegelikult ju kui ma tuletan ta artikleid meelde, kus ta ikka kaebas, et tema naabrimees tegelikult ta kirjutas niimoodi, et tema naabrimees on kogu aeg rahul olema. Kuule, meelde tuletama, tema oli ka tegelikult esimene kesides kumu, et tegelikult kumule pandigi nimega tema võttis muidugi kombinatsiooni kunsti, muuseum kumu ja aga esimesena kirjutas, eks ole. Et peale selle, et kuidas sotsialistid tagasi tuuakse ja kõik sellised sellised aspektid, aga tema ütles mulle ühel vastuvõtul küll tuli minu juurde ja ütles, et ta poleks pooltki nii kuulus, kui mina poleks seda kirjutanud, mis ma kirjutasin. Nii et väga tore. Eesti televisioonis on praegu just niisugune saatesari, mis kannab pealkirja üle noatera ja mis räägib sündmustest, kus mingi kriitiline olukord viimasel hetkel lahenes hästi ja, ja kõik pääsesid. Kui mitu korda oli kumu ehitus niisuguse üle noatera pääsemise olukorras? Te olete varem kirjeldanud ka seda, kuidas Rootsi riik pakkus Eestile rahalist abi, kirjutas kirja eesti tollasele peaministrile ja presidendile, aga ei saanud eestist vastust. Kiil ja see oli aastal, ma arvan, et kohe peale taasiseseisvumist ehk siis 91 et see vaimustus oli nii tohutu suur ja kuna me tol hetkel eelkõige läbi Einsi tundsime ka nii-öelda tol hetkel ei olnud suursaadikuid, aga asjur Leningradis tuli meile ja, ja läbi temal läks kohe nagu küsimuseks Põhjamaad tahtsid midagi Eestile kinkida, see oli nagu. No ma ütlen, see on niisugune hoomamatu hetk, mida tagantjärele on raske kirjeldada, eks ole. Ja mina haarasin sellest asjast kohe kinni, et keegi või kunstimuuseumi, kui ei ole vaja mingit vanadekodu või muud tähtsat asja. Aga tol ajal diplomaatidele see mõte meeldis. Aga tõepoolest läbi siis Rootsi välisministri saatkonna seda asja. D Need olid mõned loetud kuud ennem kui tänu sellel suure Nõukogude Liidu laeva põhjaminekule tõmmati kaasa majandusraskustesse ka Põhjamaad. Nii et, et mingil järgmisel hetkel nad ei olnud enam valmis, neil ei ole enam raha, kuid Rootsi tegelikult toetas meie arhitektide ja muuseumitöötajad, et sellist reisi Rootsi vaatamaks siis nende uusi muuseumid ja rääkimast sellest nendest probleemidest ka ehituslikes, nii et selle ühe asja roosad tegid ära juba aastal 92. Hiljem muidugi nende toetus Kadrioru lossile oli ju juba see, mis selle selle asjaga tegelikult ära lõpetas. Need Rootsi oleme väga tänulikud. Nemad toetasid tõsiselt. Markeerime veel ühe küsimuse ja vastusega ära ka selle, et teile ilmus takistus sealt, kust ilmselt kõige vähem oskas oodata, nimelt aadressil Weitzenbergi 34 oli iseseisvuse taastamise alguses ennast sisse seadnud sõjaväeluure nendesse paekivi kasarmutesse ja sellest tuli ju pikk takistus. Kultuuri ja kaitseministeerium arutasid asja omavahel. No ütleme, et see oli nüüd kõige teravam lugu, mis üldse juhtus kogu selle aja jooksul, sest üheksakümnendatel aer lihtsalt venis, venis ja keegi otseselt nagu vastu ei töötanud, keegi midagi ette ei võtnud, segane oli, kõik, kõik asjad olid väga segased. Aga tol hetkel aastal 2001 juhtus midagi väga kummalist. Ja see juhtus tõesti nende kasarmute ümber. Lühidalt öeldes oli asi selles, et kui me kuulutasime arhitektuurikonkursi välja, siis me võtsime kooskõlastanud, nagu ette nähtud on algdokumentidele absoluutselt igalt poolt pool, kaasa arvatud presidendi kantselei rääkimata muinsuskaitsest ja kõigest sellest, mis vajalikus kuulutati, need kasarmud, väheväärtuslikeks, seal oli lauseri juures, nad võib lammutada, aga tuleb siis muinsuskaitseliselt kirjeldada üles, eks ole ju. Ja, ja see kõik oli olemas, kui ühel hetkel ja seal juhtus läbi televisiooni, ma ei tea, kas TV3 kaks või kui tuldi korraga ja küsiti, et kuidas siis niimoodi nende käes oli siis selline. Meil olid kokku köidetud kõik materjalid, eks ole, kus olid kooskõlastused peal ja nende sellel materjalil oli pea maha tõmmatud see, et võib lammutada. Seal oli muinsuskaitset ossi allkiri, see oli pliiatsiga kirjutatud, maha tõmmatud, minul oli teine eksemplar, kus seda ei olnud sellest olnud kunagi varem ka ennem juttu tulnud ja siis hakkas see vaidlus selle ümber et kuna mina hoidsin alles viimse kui paberi ja ma küsisin alati paberit, et mul oli hunnik vasakut kätt laua peal pabereid, mida ma hoidsin enda käes, kui vaja oli, võtsin kohe välja ja sestap tekkisid küsimused, et miks nüüd tähendab, et kust on tulnud arvamus, see kujunes väga segaseks looks. Noh, tänapäeval öeldakse nagu õnnistus selle koha pealt, et et äkki oleks võimalik siis ikkagi ikkagi midagi muud sinna teha. No selge oli see, et seda, et ellu viia ilma selle lammutuse ta ei oleks saanud ja see, et öeldi, et need on Euroopa kaunimaid paekiviehitised. No meil on neid juba Tallinnaski üksjagu ja üksjagu kaunimaidki. Nii et, et lõpuks nagu see asi siis päädis ikkagi sellega, mis on muidugi huvitav, mis puudutab nii otseselt nagu neid kasarmuid, aga Rein Lang oli abilinnapea, Savisaar oli linnapea. Ja tol hetkel kutsus Rein Lang Pekka vaba voori enda juurde, ehk siis me oleme siia, ma olen ajanud, et see jutuajamine otsustas teatud määral nagu selle projekti saatuse ja ma olen vega käest alles siin, ootasime mõni nädal tagasi küsisin uuesti üle selle jutu ja ta ütles, et ei, et nad rääkisid väga kenasti. Rein Lang siis esitas oma nägemuse ja Pekka rääkis, et ei ole võimalik niimoodi ehitada, et tema projekt on lähtunud sellest, missugused olid arhitektuuriga konkursi tingimused ja nii edasi. Ja siis oli lang öelnud, et no kui nii, siis niisiis tuleb nii. Ja nii see jäigi ja sellest hetkest oli nagu see probleem lahendatud. Linn andis siis oma vajalikud kooskõlastused ja asi läks põhimõtteliselt lahti. Ega vett, kuhu ehitamise veskile ei lisanud ka see, et rahvusvahelise arhitektuurivõistluse mitte ainult kolm esimest, vaid seitse kõige paremaks tunnistatud töötulid naaberriigist ehk Soomest. Ma arvan, et eesti arhitektid võisid olla nördinud No nii palju kui mina seda tagatubade asja tean, ma ei ole seda spetsiaalselt isegi uurinud, aga no seda tilkus lihtsalt nii palju välja, olid nad rohkem, nad olid nii nördinud, kui üldse sai olla. Nad isegi ei mõelnud selle peale, et ju siis nende tööd olid viletsamad. Et lihtsalt põhimõte, et miks kõik soomlased. Aga ma mäletan väga hästi nii, et eesti arhitektidest ei käinud keegi muuseumis uurimas tegelikult seda, mida me vajame. Missugused on need sisulised probleemid, mitte ükski, aga käisid Itaalias näiteks arhitektid Pekka ka ei läinud, aga soomlasi käis ja käis, käis veel mujalgi. Neid riike oli ju palju, kes seal nagu osa võtsid. Me lähtusime tol hetkel selles, kus on ka eestlasi täiesti arhitekt, Ameerikas oli ju tuntud, ju me teame väga mitugi. Ja küllap nad ka natukene pidurit tõmbasid. Igal juhul, kui oli tutvustusele projekti tutvustas, kui seda projekti oli juba edasi arendatud Arhitektide liidus, siis arhitektide poolt tol hetkel ei tulnud ühtegi küsimust, mis oli täiesti kummaline. Aga muidugi ma saan sellest täiesti aru ka. Loomulikult tööd olid sellised, nagu olid. Marika Valk, millal te selle kõik raamatuks kirjutate, mida te olete kogenud ja ma olen seda kirjutanud, mul oli, oli tahtmine tegelikult see nagu 10.-ks aastapäevaks KUMU omaks valmis saada ja nüüd paraku läks mul vahepeal väga kiireks ja see protsess on selline olnud, et kui ma muuseumist ära tulin, siis ma 10 aastat ei tahtnud eriti midagi sellest kuulda, ütlen päris ausalt, ma olin tohutult väsinud. Ei üldse ei eita seda. Lõppude lõpuks oli sellel ajal ju minu perekonnas juba sündinud ju ka lapselapsed, rääkimata lastest ja lapselapsed, ja me olime ikkagi Helsiga täiskohaga vanaema vanaisa kaasa arvatud, tähendab tema ilmselt hoidmise mõttes rohkem mina siis kõigi selle tööga, mis kuulub lastelaste hoidmise juurde nädalavahetustel ja nii edasi ja nii edasi. Nii et, et ma tagasi vaatan, lihtsalt imestan, et kuidas see ikkagi nagu toimis ja toimis enam-vähem normaalselt, mulle tundub. Raamat tuleb siis. No ma arvan, ta tuleb, ta on põhimõtteliselt mul valmis kirjutatud. Aga ma ei tahtnud kirjutada kuiva ajalugu või fakte, need peavad ka kindlasti olemas, seda on mulle öeldud, et praegu juba käsitletakse asja nagu nagu erinevalt, aga ma ei tahtnud ka mälestusi kirjutada. Minu mälestustest on nüüd meie paari raamatus ka üksjagu juht sellest emotsionaalsest poolest siis mul tekkis paar Niukest enda meelest väga head ideed, aga, aga nad ei toiminud. Ja nüüd mul on, on selline uus mõttepõhimõtteliselt, see paarsada lehekülge on valmis, aga millega ma olen hädasi, mida ääretult on vaja fotosid. Fotomaterjal on sellise raamatu puhul väga tähtis kunstialbumit või nagu Eesti kunstimuuseumi ajalugu oli lihtsam teha selles mõttes, et tohutu ajalugu küll, aga kasutad ju pildimaterjali, minu puhul ei ole see väga võimalik, võib-olla mõnes aspektis on, aga mul on vaja fotosid, mis toimus ja üheksakümnendad on need, kus ei olnud jälle ime, ime seda mobiiltelefoni, millega võis fotot teha. Fotod tegelikult olemas eelkõige meedial ilmselt. Ma ei kujuta ette, kuidas protsess läheb ja kui palju neid seal kasutada, missugused on need rahalised võimalused, aga, aga neil on muidugi fotosid ja selles mõttes on see huvitav, et kõik, kes on selle perioodi nagu kaasa teinud, kaasa arvatud kunstnikud, kindlasti ka ametnikud, Tõnis, vaid see on seal väga kenasti ära märgitud ainult oma sõnadega poliitikud räägivad seal ainult ainult nende sõnadega, mis nad on ise kirjutanud. Nii et selles mõttes on huvitav, ma ei ole midagi välja mõelnud sinna juurde ta ütles, nii või naa, ta ütleski nii täpselt, nii et sellega ma pean veel vaeva nägema, et otsida neid neid fotosid ja et asi oleks niimoodi maitsvam või meeldivam või huvitavam vaadata. Ennastki on huvitav vaadata aastal 93, kui rüütelkonna hoone avati või midagi taolist. Nii et sellega tegelen, jääme seda raamatut ootama selle teemaploki lõpetuseks, kuidas te, Marika Valk, teete vahet, mida võtta südamesse ja mida mitte võtta südamesse? Vaat see on väga tõsine küsimus ja puudutab kõiki inimesi, sest see on nagu öelda sellise vaimse tervise küsimus. Ja ega ma hästi osanudki, tunnistan ausalt, ega noored inimesed ei oskagi nende nende eluga teistmoodi. Neile võib ju rääkida ja nad võivad neid eneseabi õpikuid lugeda. Aga tegelikult iga elu on unikaalne ja iga inimene on unikaalne. Tema valulävi on väga erinev. Et midagi tuleb endale muidugi selgeks teha, et on asju, mida ei maksa seda tegelikult täiesti teadlikult selle peale mõtlema, et aga kuna inimesed on erinevad, siis minu valulävi on niisugune omaette. Kummaline, et ma nagu need poliitikute ja, ja igasuguse muu asja puhul mis ei ole õige kriitika, suudan jääda suhteliselt. Ma võin vihastada, eks ole, ja kõik ja nii edasi nüüd muidugi juba hoopis hoopis külmalt suhtuda, aga kui ma saan aru, et tegelikult tegelikult on, olen ma midagi valesti teinud või ei ole asja õigesti taibanud või et sellisel juhul ma võtan küll. Ma saan aru, et ma ise ei teinud hästi ja seda juhtub kõigi inimestega, nii et selles mõttes ma olen väga enesekriitiline. Aja loodimisel on kunstiteadlane Marika Valk. Eesti kunstimuuseumi 100. aastapäeva aktusel sai lõpliku kinnituse veel üks võitlus, mille pidamine langes teie kui kunstimuuseumi peadirektori õlgadele. Ehk kinnitati uuesti üle, et Niguliste muuseum-kontserdisaal on nüüd lõplikult ja igavesest ajast igavesti sihtasutuse Eesti kunstimuuseum filiaal, seedi või ütlus omandi tagastamine, lõputud läbirääkimised ja vaidlused ühe justiitsministriga teise järel. See kõik langes teie õlgadele. No praktiliselt see kõige raskem osa küll. Ja kui me räägime siin väga palju KUMUs, siis ma ikkagi tuletan meelde, et seal olid Kadrioru lossikompleks Kadrioru loss, Mikkeli muuseum, Niguliste tol hetkel ka tarbekunstimuuseum, tol hetkel ka jõhvi filiaal jäetakse praegu vähe, aga mis, mis tuksus meil ikkagi päris päris kaua veel enne kui me nagu selle ära likvideerisime. Adamson, Eriku muuseum ja kõikidel olid omad probleemid. Ega nendest ei saanud ju kõrvale vaadata. Ja mis juuristesse puutub, siis tagastamise probleem see oli suhteliselt jõhker, selles oli probleem, et ma mäletan algusaega, see oli täpselt sellel samal aastal talvel ilmselt, et kui tulid Nigulistes, siis kiriku esindajad, et ma arvan, et hallast oli üks nendest, kes oli kaasas. Mulle jäi ta vägagi meelde, aga seal oli veel mõni inimene ja siis minule ja tolleaegsele direktorile Niguliste omale. Öelda siis konkreetselt, et Niguliste kuulub kirikule tuleb ta ära anda ja, ja oli juba selge, kes ka saab selleks kohalikuks piiskopiks, nii et see täis väga-väga jõulises ja ma ütleks ebameeldivas vormis. See oli koe hetkel esimene kogemus. Ja siis nagu hakkas asi nagu liikuma pidevalt. See intervall oli valimistega seotud. Nii kui hakkasid valimised tulema, nii tõusis tagasi taotlemine ja esialgu taotleti tagasi ju hoonet ja hoolimata ekspertiisi teste kõigest, kui lõppude lõpuks oli kogu see asi nagu nurka aetud ja ma küsisin, et mis alusel, kui nii palju on hävinud riik on palju teinud ta on õisas funktsioonis, siis vastus oli, et see on jumalik õiglus ja selle vastu polnud nagu suurt midagi öelda. Ja ta niimoodi käis, ta muidugi läks selliseks Aasoitumaksja peenemaks ja ja ma mäletan seda lugu, kui tol hetkel olid need maad jagatud. Noh, nende maadejagamine oli veel ebaselge, eks ole, tagastatud maad ja siis riigile kuuluvad linnamaad ja, ja see oli üpris segane värk, aga teatavasti oli ju Niguliste kõrval pastoraadihoone, mis põles ära. Ja Me hellitasime kogu aeg mõtet, kuna kirikus ei olnud kunstiteadlastel tööruume, et võiks olla tööruumid ja koht, kus saab ka teoseid natukene kõpitseda, restauraatorid pooldajate, neid ei peaks transportima, oli mõte see pastoraadihoone üles ehitada. Ja seda tegelikult ma tõesti nüüd ei mäleta aastat, seda ma ei ole veel selgeks teinud, kuigi ma tahaks, et keegi seda paremini mäletaks. Et jutt käis siis sellised koostööst, et meie siis tagastama selle maa kirikule ja ehitatakse üles pastoraadihoone ja me saame seda nagu siis kasutada koos või? Vot ei mäleta, aga fakt on see, et sa niimoodi niisugune jutuajamine oli. Seda me ka tegime, et see maa jäigi. Sellest siis sai, sellest sai praegune tasuline autoparkla, nii et selline lugu oli ka. See oli keeruline ja selle selgitamine, et tol hetkel sellisel tasemel kunstihoidmine oli ju tegelikult ainult kunstimuuseumile võimetekohane, kus on restauraatori teostavad kuraatorid ja kõik ja puha. Aga ma sain aru, et vähemalt alguses oli mõte selles, et see on nii hästi korras kirik, et seda on ju võimalik hakata. Ta ekspluateerima väga lihtsalt, aga ei taibatud, et seal on neid probleeme küllaga, ei olnud tol hetkel õigeid aknaid, eks ole, oli varisemisoht, et isegi siis oli, eks ole, korraldati müüre katusega oli probleem, nii et, et nagu mõistsid seda asja suhteliselt valesti, et ei, ei olnud, ei olnud see asi nii lihtne midagi. Hetkel on siis asi paigas, loodetavasti ma tean, et meil oli ka ühel hetkel väga hea koostöö Jaani kirikuga, kui Jaani kirikule remondist siis juhtus nii, et Jaan Tammsalu palus seda võimalust teha need üksikud jumalateenistused Nigulistes ja me olime nagu sellega nõus, seletasime ära, et seal ei ole võimalik matta. Ta ja mõningad asjad ei ole nagu võimalikud sellises situatsioonis teha. Aga see koostöö sujus kenasti ja tegelikult on ju Niguliste ja edaspidigi võib-olla teatud funktsioonides, juhul kui kirikul on seda, seda vajadust. Aga põhimõtteliselt on ta ikkagi muus. Lisaks kõikidele nendele võitlustele, mida me oleme siin saates jõudnud, ainult markeerida, te olite samal ajal veel muuseumi nõukogu esimees ja see oli majanduskriisiaeg, see sajandivahetus, kui raha oli väga vähe, Muuseum oli, palju, oli vaja hakata reformima. Olen kuulanud meie arhiivis niisugust intervjuud, kus teie käest küsitakse, et kuidas te suhtute nüüd sellesse ministeeriumi plaani, et Tartu kunstimuuseumist saab edaspidi Eesti Rahva muuseumi filiaal. Kas te mäletate seda aega? Ja oi, ma mäletan seda väga hästi, sellepärast et me muuseumi nõukogu sõitsime, pea kõik Eesti muuseumid läbi, peaaegu kindlasti midagi vahele. Me vaatasime üle selle olukorra meile sellised vägagi kompetentsed tegijad, pikka aega muuseumis töötanud muuseumi juhid, teadvus, direktorid, jah, reformi taheti teha ja nüüd on, nüüd on küsimus selles, et minu kogemus on ju kunstimuuseumiga, mis on katusorganisatsioon, kus all töötab praegusel hetkel viis filiaali töötavad hästi ja töötamispõhimõte on selge. Kas ja kuidas midagi millegi filiaalis teha, see nõuab ikka väga tõsist läbimõtlemist. Tegelikult on ju see Tartu kunstimuuseumi filiaalis tegemine on ju olnud pikka aega ka nüüd teemaks tegelikult Tartu Kunstimuuseum hoiab oma varaseid praegusel juhul ERM-is mis on väga hea, sest nende tingimused olid väga viletsad. Aga ma arvan, Tartu kunstimuuseum võiks olla täiesti omaette asutus siiski edasi ta on väike kunstimuuseum väga heakoguga ja kompetentsete töötajatega, nii et ta võiks ajada oma spetsiifilist kunstipoliitikat täiesti iseseisvalt, see on natuke erinev. Kui ütleme, ERMi suunad, mis on ikkagi ajalugu ja rahvakunst ja ja etnograafia ja nii edasi, eks ole. Ja see on minu arvamus, lõppude lõpuks tahetakse kulusid kokku hoida, aga tihtipeale see ei toimi ka niimoodi, nagu arvatakse. No meie muuseumid on nüüd ümber vormistatud peaaegu kõik sihtasutusteks, kui nad ei ole just mingid maakonnamuuseumid, kas see on Eesti muuseumide tervisele hea variant? No ma olen sihtasutuse juhina töötanud ja, ja ka nõukogu esimehena, nii et ma seda seda vormi nagu tunnen. Aga ma olen paljude käest küsinud oma tuttavate muuseumijuhtide käest küsinud, et kuidas nad seda asja näevad, kas see on midagi muutnud. Siis üldiselt on, on seisukoht, et see ei ole eriti midagi muutnud? Ei taju seda, et oleks nagu tegemist positiivse muutusega. Ei ole nii põhjalikult uurinud, kuid enamus mitte keegi ei ole vastanud, et nüüd on asi hoopis teistsugune. Meil on üks herm, on muuseas, riigimuuseum on niimoodi jäänud järelikult tuleb selle asja üle natuke järele mõelda, milles, milles see probleem on või äkki ei olegi probleemi? Et asi võib ka niimoodi toimida, aga mingisugust suurt vaimustust selle ümber Nüüd oleme jõudnud rubriiki, et hüva nõu on kallis, ma pakun teile kolm arhitektuurilist pärli, mille omandivorm on praegu nagu lahtine ja küsimärgi all ja õieti on seda juba kaua aega olnud, et mida Teie hinnangul peaks nende arhitektuursete pärlitega edasi tegema, et alustame rüütelkonna hoonest, mis Toompeal on olnud ka Eesti kunstimuuseumi ajutiseks pinnaks kus õige mitu aastat oli ka Eesti kunstiakadeemia vabade kunstide osakond. Aga mis nüüd pärast sealt, kui Eka ära läks, on seisnud kolm ja pool aastat täiesti tühjana ja keegi ei tea, mida sellega teha, sest et selle renoveerimine on nii kallis ja valitsus vahepeal isegi isegi eelmisel aastal võist eraldas sinna raha, aga võttis selle kärmelt riigikantselei rahukohtu tänav kaks Raveerimiseks tagasi, nii et jälle ei midagi. Vot rüütelkonna hoonega on see lugu, et ta on ilmselt kõige uhkem Tallinna esindushoone omast ajast. Kõik, mis seal on kogu safilaad, süsteem ja paraadtrepp, võimalikud ruumid, mida saab kasutada selle, selle nii-öelda esinduslikkuse toetamiseks. Et see kõik on seal olemas. Nüüd on küsimus, et missugused esindusfunktsioone väiksel Eesti riigil on, tihtipeale on vajadus sellise äkilise suure vastuvõtujärele. Kindlasti seda rüütelkonna hoones teha ei saa, see variant on Eestis väga vähe, üks nendest on kumu, näiteks kuu on võimalik panna rohkem inimesi üle 1000 kindlasti. Aga rüütelkonna hoones on rohkem selline salongile tegevus. Meil ei ole selles noores riigis veel sellist salongiliku tegevust välja kujundatud. Ei ole sellist ettevõtjad, kes suudaks siia mingi seltskonna koguda, kui luua sinna, noh, nii nagu Läänes sellised salongid või klubid on olemas. Et keegi looksin sellise klubilise tegevuse, ta ei ole ju eriti suur, ütleme ausalt, seal on kõrvalhooneid, aga, aga see rüütelkonna hoone ise ei ole nii, et kui ei oleks ettevõtlikuks ja oleks inimesi, kes tahaksid seda vormi kasutada. Ma olen selles mõttes õige, et ma ei tea, kui palju neid võimalusi Tallinnas tegelikult on. Aga fakt on see, et sellises ajaloolises hoones ilmselt neid eriti ei ole. Meil on keskaegseid hooneid, kus on restorane ja selliseid tegevusi, aga sellist salonglikkuja Clublist tegevust ei ole, nii et mina näeksin nagu rohkem sellist varianti ja siis väikesed pidulikud vastuvõtud midagi taolist, midagi muud on seda väga raske panna. Ühesõnaga meie tegime tast täitsa täitsa töötava muuseumi, järelikult oleks võimalik sinna ka mingi muuseum teha mis oleks väga spetsiifiline, aga kas see toitub ära sellest meie võimalustest ja väikese riigipotentsiaalist, selles ma ka kahtlen, aga otsustamatus tähendab pidevat lagunemist ja seda ka, kui teatud teatud süsteemid korras hoitakse, siis ta lihtsalt seisab ja seisab ja seisab, aga kas ta teab? Ma ei ole kuulnud, et selle üle oleks olnud mingisugust diskussiooni. Kui nüüd muude objektide üle veel räägitakse, siis rüütelkonna hoone on sellest välja jäänud ja võib-olla võib-olla peaks selle tekitama. Järgmine kaitsealune objekt, mille üle praegu küll diskussioon käis nimelt Tallinna linnahall, arhitekt Raine Karp, mis teie hinnangul on selle tulevik, kas sisustada see konverentsikeskusena kontserdisaalina või siiski loobuda sellest ja ehitada täiesti kaasaegne, uue arhitektuuriga ooperiteater? Ja see on väga keeruline küsimus, sellepärast et et ma olen nüüd hoolega jälginud seda diskussiooni, kuna ma ei ole spetsialist, ei ooperi sümfoonia selliste vajaduste üle, ma olen seda väga hoolega, kuulan, on saanud aru, et need vajadused on väga-väga erinevad. Sümfooniaorkestrile mängi sellises saalis, nagu meil praegu kasutada on. Teater, võib-olla veel, ta on väga suur konverentsi peavad olema ütleme, maailma mastaabikonverentsid, et ära täita, et see on nagu asja, üks pool, teine pool on see, et ma ei tea, kuidas seda lahendada. Tehnilised, äkki on tänapäeval võimalik muuta saali nii kardinaalselt, et seal saab sümfooniaorkester mängida, eks ole? Ma arvan, et see on, äkki on see võimalik väga kallis lõbu, et seda võib ju kõike tehnilised proovida. Teine asi on see, et kui seda ette valmistatud praegu räägitakse PÖFF-ist, mis loomulikult on ka ainult kord aastas, aga see annaks PÖFFile muidugi ta juba on A-kategooria filmifestival, eks ole, seda enam, kusjuures Põhjamaades seda ei ole, et ilmselt peab läbi mõtlema kõik need variandid, mis need suured asjad, mida võiks siia tuua mida siin saab läbi viia, teenindada ja mis toovad omakorda prestiižsed siis Tallinnale ja ka raha, eks ole, ütleme turismi poole pealt. Et see on keeruline küsimus, aga minule tundub, et see keskosa, millest on palju räägitud, mis ongi see võluosa, kus tõusevad need seinad ja vaated ja kõik on olemas. Et see ehk võiks jääda, kui see vähegi võimalik oleks. Aga see on täiesti ebaprofessionaalne arvamus. Lihtsalt selle selle põhjal, mida ma olen kuulnud ja mida ma tunnen, et võiks olla. Jah, aga see ei ole siiamaani olnud ühelegi investorile väga ahvatlev võimalus, kuhu raha panna ja mida sellest luua, nii et lihtsalt kurb on vaadata, kuidas kaitse all olev hoonele No nii lagunevad hooned meil ilmselt teist selle selles tähenduses ei olegi üldse. Nii et võime vaadata huviga, kuidas ehk see asi niimoodi hingusele läheb. Parem juba võtta midagi ette, ükskõik mis suunas. No ma ei tea, kas te rõõmustate sel nädalal tulnud uudise üle, et Patarei merekindluse enampakkumisele oli tulnud üks pakkumusi, selle olevat esitanud siis suurärimees Urmas Sõõrumaa. Seda uudist kuulsin täna hommikul ja tegelikult Sõõrumaa ausalt öeldes, usun ta tajub kunsti ja arhitektuuri ja kultuuri ja selle olemas päris kenasti. Kui ta nüüd selle pakkumuse tegi, siis järelikult on tal ka. Ma usun tõsi taga, et nagu lihtsalt niisama ei teinud. Küllap ta on väga põhjalikult selle peale mõelnud, sest see on tema tema areaal, nagu, kuhu ta võiks laieneda. Teine asi on, ma olen tegelikult siiras üllatus, et selle üle, kui palju võib tekitada büroohooneid ja igasuguseid kohvikuid ja kõike muud, et et mida me tegelikult teeme igale poole, et see on jälle minu võhiklikkust küsimus, et, et mul on sellest raske aru saada, et neid kerkib ju kogu aeg kogu aeg, nii nagu ka kaubanduskeskused. Aga ju siis neid on vaja, ju siis neid kasutatakse, kuigi meil tuleb vist üks ülemustele ehitatud tuttuus. Uus kaubanduskeskus vist ei ole selle koha peal, kus võiks nagu olla ei lähe kõige paremini. Aga vähemalt ta tegi selle pakkumise ja ma loodan, et ta ikka väga-väga hästi teab, mis hoonega tegemist on, et et seal on see ehituslik pool väga keeruline, kuna ta on olnud sõjaväe. Aga jõudu igal juhul. Jah, kõneldakse, et 100 miljonit vähemalt läheb selle kas osalise restaureerimise ja siis ka uusarenduste jaoks, nii et see ei ole kindlasti mitte. Lähemate aastate väga kiire projekt. No tegelikult on selline tunne, et kui näiteks inimene on miljonär, miljardär, mis see üks miljon siis on, eks see ei ole ju väga suur probleem, aga ma tean, et nad mõtlevad hoopis teistmoodi kui meie, arutades oma, ütleme seal 50 eurole. Läheme nüüd nende pärlite juurest siin Tallinnas Lihula mõisa uhke, seal ees on sambad, nii nagu väga paljudel kahekordse arhitektuuriga vanadel mõisatel. Te olete võtnud vastu ülesande olla Lihula muuseumi uuesti elluärataja, kuidas teil läheb? Mul läheb noh, ei saa kurta päris kenasti ja väga huvitavalt selle juures sest minu kogemus on üldiselt ju seotud riigitööga. Ma olen teinud ka Tallinna linnale projekte, Tallinna linn on väga suur omavalitsus, aga mul ei ole kunagi olnud kogemust sellise, ütleme ääremaa vallaga nüüd suure vallaga, kus on ühinenud neli valda. Et ma sain järjekordselt sellise problemaatika osaliseks, nii nagu ütleme, siin 90.-te alguses, kui nii-öelda ühiskondlik kord muutus ja astusin mina ametisse, niisamamoodi juhtus Lihulas, kus oli toimunud reform ja ja liideti asjad kokku ja, ja need asjad peavad kuidagimoodi hakkama kokku kõlama, eks ole. Mis teemad üldse sellises kohas on, et ma olin 40 aastat, ei ole Matsalus huvitanud ja aga see ei tähenda, et sa tead ja tunned kohalikke olusid niivõrd hästi, et tead, kuidas on suhted, kuidas asjad toimivad, mis probleemid on, et need on jõudnud minuni alles nüüd seoses minu enda tööga, mis on väga vajalik. Aga koos ka selle reformiga. Mul ei ole mitte ainult Lihula muuseum, vaid on ka hanila muuseum. Hanila valas nii, et kaks erinevat valda, seal on veel kaks valda, eks ole, millel ei ole selliseid muuseumid. Aga nad toimuvad nüüd Läänerannamuuseumide nime all, nii et ma pean hoolitsema mõlema poole eest hanila muuseumi tunnen ma väga hästi selle loomisest peale olime seal heintsiga abiks ja Lihula muuseumit, aga tegelikult kuidas nagu see süsteem töötab, see nõuab nagu sisseelamist, ma ise arvan, et ma selle nüüd pea kahe aastaga olen enam-vähem nagu asjadest hakkan nagu aru saama. Minu mõtted muidugi seoses Lihula ka on veidi teistsugused kui kohalik koduloomuuseum, ehk siis praegusel hetkel on läänerannamuuseumid arengukava kinnitatud ja see põhiline arengusuund on baltisaksa kultuuriajaloomuuseum. Nii et ühesõnaga, idee on läbi arutatud baltisaksa kultuuriseltsi, ka seda on esitatud ka ajaloo muuseumile, ERM'ile, ajaloolastele. Et saada kõigepealt ennem kui ma selle idee üldse välja käisin, oli mul vaja saada tuge, ka sellist asja vaja on ja mida ma selle all mõtlen? See on muidugi pikk arutelu, mida ma ei hakka praegu siin nagu üle kordama, aga leiti nii et seda on kogu aeg oodatud. Ja see tugi tuli kohe ja kõige toredamaid tugi tuli ka vallavalitsuse poolt. Vallavanem ja mitu vallavalitsuse inimest olid peaaegu kohe selle idee taga, nägid seda potentsiaali, mis sellest võiks tulla? Ta jääb külm lääneranna valda, aga tegelikult on ta ju sisuliselt rahvusvaheline projekt. Ehk siis tähendab seda, et lühidalt öeldes kogu see baltisaksa kultuuri puudutav infopank tuleb sellesse muuseumisse. Sinna jääb ka loomulikult Lihula ajalugu ja Lihula mõisa ajalugu ja arheoloogia, mida Mati Mandel seal on palju teinud, et meie käsutuses on kogu mõisamägi ehk siis välja arvatud mõned objektid, seal on seal mitmed aidad ja suurveski ja linnuse varemed, nii et meil on seal mängumaad ikkagi väga palju. See on nüüd puhtalt uus idee, vaata, mis sellest saab, aga me oleme seda tegemas juba. Veel küsin selle muuseumi kohta, missuguse sisuga ta selle täidate, sest baltisakslased, kui nad lahkusid siit 39. aastal, Nad võtsid enamasti kõik kaasa. Ühesõnaga, me ei hakka koguma nii, nagu muuseumid tavaliselt teevad baltisaksa kultuuriobjekte kunsti, see kõik on meie muuseumides olemas nii palju, kui meil seda tegelikult sinna ekspositsiooni loomiseks vaja läheb. Küsimus on nüüd selles, et ideelt korjatakse sinna kokku kogu informatsioon valdkonniti. Ehk siis Eestimaa mõisad, baltisaksa kunst, baltisaksa teadus, baltisaksa haridus, teater, kirjandusmaadeuurijad. Ega see mõis ei olegi nii väga suur, nagu ta välja paistab. See tähendab seda, et, et see info esitatakse interaktiivsed ja selle kohta on meil juba näited tehtud, kuidas seda koguda saab, ehk siis nüüd on vaja infot koguda ja see võib kesta lõpmatuseni. Infot saab ju infokandjatel esitleda, koguda, teada saada, pida õpilastele, üliõpilastele, turistidele, teadlastele, ajaloolastele, ühesõnaga kogu see baltisaksa temaatika oleks nagu kättesaadav ühes kohas, sest tegelikult Eestis ja tegelikult ei ole ka terves maailmas ühtegi sellist muuseumit konkreetset. Lüneburgi son, üksaal baltisakslastele mõeldud, kuigi kunagi lubati Saksamaale muuseumi teha. Nii et, et vaatame, mis sellest tuleb, võib-olla ei õnnestu. Võib-olla tekivad mingid sellised probleemid, mida ei saa ega ei oska ega ei ole võimalik lahendada. Aga võib-olla tuleb, tuleb muuseumis, mis huvitab väga paljusid ja mis annab informatsiooni väga paljudele. Ma ei usu, et teie jaoks oleks midagi, mis oleks võimatu või ei saaks ellu viia. Küsin veel teie koduse koduloomuuseumi kohta, kuuldavasti on seal Lääne-Eestile omaseid, väga ilusaid kirjatud tikitud tekkesaanitekke vooditekke siis on seal puidust, õlle kappasid kõike muud ja siis ma olen kuulnud teid rääkimas ahingu kollektsioon. Vist kuidas sellel muuseumil läheb, see muuseum on peaaegu likvideeritud ja väga lihtsal põhjusel, et meie kodu muutuski ühel hetkel täielikuks muuseumiks ja siis me leidsime, et päris nii ei saa. Disainime oma kodu ümber ja me oleme, me oleme osa asju andnud, oma lastele kinkinud kuid suurema osa ja neid oli mitu 1000. Eset objektil vaipa on ära kingitud põhimõtteliselt Eesti muuseumidele, ERM'ile, hanila muuseumile, Hiiumaa muuseumile, vaba muuseumile, nii et ühesõnaga kogu kogu ahingu kogu on ära kingitud õlle kappadest. Jah, ei ole meil ka enam ühtegi alles. Me oleme jätnud mõned tekid, mõned mõned sellised hästi armsad esemed, mis on nagu jäänud, aga, aga neid on tõeliselt väga vähe. Meil on kolm, neli tekki. Et sellest 38-st, mis oli, on niimoodi järele jäänud, aga see on loomulik käik, see on väga tore, et nad satuvad muuseumisse. Ja meie, meie nautisime seda omajagu 10 aastat. Ja siis leidsime, et nüüd tuleb teha pööre ja asjad anda sinna, kus nad igavesest ajast igavesti säiliksid. Kui suure osa nädalast või kuust hõlmab Läänemaa teie elus nüüd seoses selle Lihula muuseumiga Jaanile, muuseumiga? No praktiliselt iga päeva, et ma olen sellest põlvkonnast, kus ei ole nagu probleemi diatööd õhtul või päeval või ja õnneks ma saan seda niimoodi jagada, sest mul on ka konkreetselt kokkuleppima vallavalitsusega, et ma saan käia nii, nagu ma käin, sest ma olen selline erakordne näide Eestimaal, kes ei sõida autoga ja kellel ei ole ka enam elamiskohta seal. Kuna meie suvekodu on, on müüdud hetkel ei sõida enam autoga ja seal oli ka teisi põhjusi, nii et, et nüüd saab siis nagu, nagu kontrollida, kas selline elu Eestimaal on võimalik, aga siiamaani on vägagi võimalik olnud, sest et kogu selle uue projektiga tihti ka töö on tegelikult ju Tallinnas, Tartus, Saksamaal, nii et, et seal seda kohapeal üldse teha ei saa. Kohapeal saab tegeleda kohalike fondidega ja kõige sellega, mis puudutab nüüd juba neid renoveerimistöid, mille suhtes me oleme nagu lootusrikkad andnud muinsuskaitsele sisse oma taotlused, põhjendatud, ma lood on korralikult tehtud. Vaatame, mis nendest siis saab ja otsime muidugi raha, raha, mille kohta ei ole veel midagi küsinud. Raha tuleb leida igalt poolt, kus vähegi võimalik, valla toetus saab olema suhteliselt väike, kuigi nad on kogu aeg toetanud, aga ma saan aru, et vallal on väga palju muid probleeme esmajärgulisi aga nad on, on toetamas, mis on väga tähtis siis, kui meie teeme mingigi abiprojektitoetuse, peab valdu tagama seda omafinantseeringuga ja sellega nad on valmis. Nii et see on väga tore, et need asjad niimoodi on läinud. Ja raha kõrval on ju nii tähtis reklaam, et baltisakslaste järeltulijad teaksid, kus neid informatsioon ootab. No ühesõnaga olen mina sellest asjast rääkinud ka baltisakslastega mõisas, tegi valmis ju von Wistinghausen'i proua omal ajal 1840 see tegevus lõpetati ja abiellus ta Boxoyoniga ukse lävendit elavad ju nii Tallinnas kui Helsingis. Vanahärraga ma olen kohtunud ka sellel suvel ja ta teab, kõikidest nendest asjadest samamoodi Wistinghausen itega, nii et et tasapisi baltisaksa. Kuulge, seltsi omakorda tegeleb baltisaksa organisatsioonidega Saksamaal. Nii et reklaami me hakkame kindlasti tegema, kui on jalgkindlamalt maas, ehk siis kevadel tuleb meil baltisaksa kultuurialakonverents. Ja siis, kui on selge, et need asjad siiski siiski on nii paigas, et, et hakkavad konkreetseid vorme võtma, et siis siis tuleb ka see põhiline teadmine, et me oleme tegemas midagi taolist. Ma olen olnud suhteliselt veel tagasihoidlik, sest et et kõiki asju tuleb kontrollida, kas nad toimivad, lähevad ka ju või mitte anda sellist lootust, et mägi äkki ikkagi ei tule midagi välja? Ma ei usu. Teie puhul, Marika Valk see võimalik oleks, et ei tule välja. Nii et me jääme ootama, kui Lihula mõis meid kõiki lahkelt vastu võtab, näitab seda, mis seal aitades on juba korda tehtud ja välja pandud ja, ja muidugi seda raamatut Oh, jah, ei, ma tean, see tuleb ära teha ja ära lõpetada, see on vajalik ka selles mõttes, et ta sisaldab kindlasti fakte, faktikontrolli on võimalik teha, ringlevad ju igasugused linnalegendid ja selle tõttu on ka vajalik, et mõni asi oleks selge, miks seda niimoodi tehti. Palju jõudu, sest et ega te vist et puhata üldse ei oska? Ei ma enda arvates, mida on ainult huvitaval kombel ka paljud teised inimesed ja ma saan nendest tegelikult aru, et ma olen ikka loomu poolest nii nagu kõik inimesed päris laisk. Aga elu sunnib kogu aeg midagi tegema ja tegelikult ikka puhkan küll nüüd et see, mis puudutab lapsi ja lapselapsi, see on kõige toredam ja ja kuna nad on kõik juba nii piisavalt suured, et, et nende tegusid ja arengut ja nendega vestelda on väga tore, nii et see ongi kõige suurem rõõm ja uhkus tegelikult minu elus. Palju edu teile, Marika Valk, aitäh. Niisugune sai tänane kajalood, saatejuht oli Kaja Kärner ja uut külalist ootame saatesse nädala pärast kuulmiseni.