Kell on seitse, 36 ja ma olen loonud ühenduse rahvusringhäälingu Tartu stuudioga, kus on Vikerhommiku tänane esimene külaline keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste, tere hommikust. Tere hommikust ja me läheme jutuga tagasi eilsesse päeva. Juba oleme siin Vikerhommikust leedutvustustes ka maininud erinevaid kommentaare presidendi eilsel aastapäeva kõnele. Tiit Hennoste kui kõige üldisemalt küsida alustuseks, millise mulje teile kõnets? Ma alustaksin siiski sellest, et, et see oli nagu mingisugune noh, ütleme, need asjad käisid ju kõik koos, et oli, kõne, oli, etendus oli kätlemine ja, ja see, mis mulle selle juures meeldis, oli see, et, et mulle jäi mulje, et need kolm asja oli tahetud seekord panna kuidagi sünkrooni kuidagi läbivaks teemaks tuua see hoolitsus ja hoolimine, mis oli siis kõnes esikohal ja on igal juhul väga tähtis, mis oli etenduses esikohal ja, ja mis oli ka kätlemises esikohal, kui vaadata neid, mis järjekorras inimesed sinna sisse tulid. Aga kui ma nüüd kõne juurde tagasi tulen, siis. Ma pean nüüd tujurikkuja olema. See läks minu jaoks aia taha esimestest lausetest peale. Ja, ja, ja kui küsida, milles siis kõne algas teadupärast ühe Visnapuu luuletusega mis kannatab, algab niimoodi, et langes valget lund ja nii edasi ja nii edasi. Millest oli tehtud selle kõne selline põhikujund. Ainult et niukse häda, see luuletus oli seotud ära vabadussõjaga, sellel luulet, sellele mingit pistmist Vabadussõjaga. See on kirjutatud 1915. aasta 15. novembril ja ka sel aastal avaldatud nii et tegemist on maailmasõjaluuletusega. Ja, ja see tekitas minus ausalt öeldes väga kurva ja sünge tunde, et kui presidendi kõne kirjutajad on, andke andeks, harimatud, siis on asi kuidagi väga viltu selles riigis. Nüüd, kui kui sealt nüüd siis siis edasi minna, siis jah, see hoolitsus ja hoolimine oli minu arvates väga-väga oluline teema ja ka ilusasti välja mängitud, võib-olla natukene süngetes toonides ainult, sest kui ma vaatasin seda, kuidas inimesed seda kuulasid siis kõikide pilgud liikusid kusagil maha ja nad põrnitsesid enese, et vähemalt see, mida kaamera seal võttis. Noh, see, see näitas kuidagi, et nad tundsid ennast võib-olla natukene süüdi olevana. Aga ma ei ole väga kindel, kas nemad just selles süüdi olid, need, kes sinna kutsutud ja, ja seatud olid. Et see oli nagu, nagu algus, teine siia juurde veel üks selline teema, mida, mille üle ma jäin mõtlema just just siis, kui ma seda seda kõnet kuulasin. President andis ordeni Õie maistele autopoepidajale, kui inimesed veel mäletavad. Ja, ja selle prouaga oli väga kenasid lugusid ja intervjuusid ja üks märksõna, mis minule hirmsasti sealt kõrva oli see, kui ta rääkis sellest, kuidas külad jäävad tühjaks ja nii edasi ja nii edasi. Aga see märksõna oli üksindus, see, mida tema näeb, seal on üksindus. Ja see tundus mulle nagu oluline teema, millest oleks võinud ka seal kõnes võib-olla rääkida. Aga noh, see seda näevad, need inimesed, kes elavad Eestis mitte Tallinnas. Niisiis nüüd edasi järgmine teema, mis seal oli, oli siis tegelikult välispoliitika ja, ja see mõte, et me oleme nüüd läbirääkimiste laua taga, mis iseenesest oli ka hea ja, ja andis natukene natukene niisugust positiivsemat hõngu sellele asjale juurde, veidi sellele süngele algusele, mis seal mis seal oli. Aga, aga siin jäi mind natuke võib-olla häirima sellised sellised laused nagu et Gruusia ja Ukraina tegid 90.-te ridamisi valesid valikuid, kuid, ja nii edasi, et ma ei ole väga kindel, kas me oleksime väga rõõmsad, kui kui Gruusia või Ukraina president oma aastapäeva kõnes hakkaks rääkima, et Eesti tegi seal ja seal valesid vali, kuid see ei ole mu arvates siiski päris päris see koht või, või, või see paik. No ja sealt edasi läks kõne, nagu ta läks, ehk siis igale ühele püüti üks lause pühendada või paar-kolm lauset natukene teadust ja natukene keelest ja natukene kõigest muust ja. See mõjunud mulle väga hästi, ma ütleks, et kui ma oleksin ise geel sellega kirjutatud, vabandust nüüd, aga siis ma ilmselt ei oleksin sinna lõppu niisuguseid üksikuid lausekese sorkinud, vaid püüdnud need kuidagi ära siduda, sest need teemad minu kui noh, nihukese no ütleme, kirjandusuurija jaoks, siis jäid kuidagi väga eraldi, et selles kõnes ei olnud piisavalt niisuguseid sildu, mis oleksid ühte ja teist teemat kokku sidunud, et üks tuli ja teine lõppes ja nad ei arendatud välja, hakkasid väga-väga kiiresti sealt üle ja ja kuna inimese tähelepanu hajub tavaliselt paarikümne minuti jooksul ära kõnet kuulates ja kui seal lõpus siis sellised hüpped tulevad, siis, siis ei jõua nad lihtsalt pärale tegelikult neile inimestele, kes seal istuvad, ega, ja neile inimestele, kes televiisorite või raadiote ees istuvad. Ja noh, üks niisugune veidikoomilisena mõju kohta oli seal oli seal mulle veel see oli see, et, et ühel hetkel hakkas korduma sõna lugu Eesti lugu ja meie lugu ja muud sellised asjad, et mul tekkis tunne, et keegi siis PR-õppinud inimene oli, korjanud üles sõna, lugu, daame kõik teavet, tuleb jutustada lugusid ja nii edasi ja siis selle loo sinna kõnesse sisse pistnud. Noh, need olid niisugused, niisugused veidikese ja kurvad mõtted. Mida te tegelikult sellisest kõnest ootaksite praegu te tõite välja ka, et seal justkui ühel hetkel läks selliseks igaühele natukene. Kas võib rahulikult taolise aasta kõige olulisem kõne puhul keskenduda ka paarile teemale, et ei pea päris igaühele? Jääma, või jah, ma arvan küll just niimoodi, kuna kõne on lühikene, siis mina, mina küll arvan, et kõige parem oleks keskenduda paarile-kolmele, no võib-olla kolm teemat näiteks oleks täiesti OK, okei, et mahuksid sinna ära ja need ära arendada selle sees ja, ja saab ilusasti ka lisalauset ka nii-öelda ära seletada ja ära põhjendada, miks just need kolm teemat võiksid olla, olla olulised, et see igale ühele, mida, midagi ei, ei noh, ei vii kusagile. Muidugi ma kujutan ette, et kui seal on kolm teemat, siis tuleb terve rida inimesi, kes hakkavad ütlema, miks need teemad või miks sellel ei olnud mitte midagi, miks meid ei mainita ja nii edasi, noh aga aga seda kõike annab, annab kõnes endas nagu, nagu paari sõnaga ütelda. Jaa. Ja samal ajal ikkagi noh, need kolm teemat saaksid olla sellised, mis, mis siis tõusevad tõesti esile, mis räägitakse lahti ja, ja mis jäävad inimestele meelde. Ja, ja noh, mis, mis, jäävad meelde kasvõi mõne sellise olulise lausega, et kui mina selliseid kõnesid kuulama või tekste loen, siis ma alati mõtlen ajakirjandusse peale. Et kas, kas ajakirjandus leiab sellest kõnest mõned laused, mida ta saab tõsta tsitaadis, mida saab tõsta pealkirjaks, mille ta saab suureks mängida nii-öelda mina sellest eilsest kõnes niisuguseid lauseid ei leidnud, kuigi ma tean, et, et igas kõnes peaks selline lause olemas olema. See oli Kaljulaidi kolmas kõne presidendina, aastapäeval näete te mingisugust läbivat joont ka Kersti Kaljulaidi kõneldes või on need olnud erinevad? Minu arust on nad olnud üsna erinevad, kõik tal on noh, ta on pidanud tohutu hulga on pidanud pidama nüüd seal viimastel aastatel nii palju kõnesid tänu sellele juubelile. See, mis minule meeldib, et ta tegelikult on ikkagi igal igal korral igal Hetkel püüdnud leida midagi nagu selle hetkega seostuvat, et ta ei aja niisugust üldist mulinat suust välja lihtsalt selle seest, nagu meil mõni president on, ajanud. Selle, see, see on minu arvates meeldiv, aga, aga ma ei oska küll näha selles praegu mingisugust läbivat joont. Selleks peaks muidugi need kõned ilusasti hoolega uuesti üle lugema, võib-olla midagi leiab. Tiit Hennoste, suur aitäh selle kommentaari eest. Jah, palun.