Kahe Maarja vaaria Kodustuudiost tere, helistan sulle eetri kaudu, et rääkida meie aja kangelastest. Au ja kiitus läheb eelkõige muidugi meedikutele, päästjatele, müüjatele ja teistele kriisi tulipunktis tegutsevatele nemad on praegu rindejoonel tsiviilisikutest Õisaim on aga see, kes suudab kodus chillida. Kirik oli veel hiljuti kohutavalt palju seda kodust ära olemist iga kuu. Et iga nädal oli kuskil mingi konverents või festival või kohtumine, mille tõttu pidi jälle jalad selga võtma, lennukisse kobima, taeva kaudu teise riiki põrutama. Ja kui ei olnud sellist otsest vajadust, siis mulle tundub, et mingist veidrast harjumusest inertsist tekkis sisemine sügelus mis ajas vabal nädalavahetusel tegema sedasama ja asja eest teist taga Berliinis või Londonis end tuulutama. Mina sündisin nõukogude ajal buss ja ma mäletan, kuidas piirideni kinni ja keegi kuskile eriti ei pääsenud ja kui pääses, kui suur asi see õigupoolest ikkagi oli ja kuidas see jäi nendele reisil käinud teleaastakümneteks nagu mingiks ore hooliks nende isikliku mütoloogia osaks. Õpetaja Taavi kohta teati näiteks, et tema käis Indias õpetaja menda oli ära näinud egiptuse seda ei unustatud, sellest hoopis unistati. Ja siis läksid piirid lahti, läksid nii, et selleks ajaks, kui me alkoholi hakkasin lõpetama, ma isegi ei osanud enam kokku lugeda ega mäleta. Ja nüüd, kui mitu korda ma õigupoolest juba Soomes olin käinud. Keskastme lõpuks ma olin ära näinud kogu Ida-Euroopa ja keskkoolis sõitsin juba sõpradega aastavahetuseks Pariisi, kõigi nuustakul oli mul alles käimata. Läksime muidugi bussiga, sest ma olin ikkagi näh, maalaps lennuki peale läksin esimest korda alles ülikoolis, kui olin saanud stipendiumi Kanadasse, kellelegi imeline lennata soojal suvepäeval ele Atlandi. Kujutate ette? Ma vaatasin terve tee aknast välja, päriselt, kõik need tünnid. Ja sellega algaski minu elusse stipendiumite ajastu lendamisest ka üle ookeani lendamisest sai hästi tavaline, kohati tüütu, kohati väsitav, aga hästi sage elu osa. Kui poeg oli vaja olla kusagil mujal ja sealt oli vaja jälle järgmisesse kohta minna, nii et lennuk oli ainus võimalus. Lennupiletid hakkasid erist odavamaks minema kuni lõpuks nüüd viimasel ajal nad ju nagu ei maksnud suurt midagi. Milano ots võis vähem maksta kui bussireis Tartusse ja see tundus nii normaalne. Raske oli vaimusilmas esile manada seda maailma, kust ma pärit olen seda maailma, kus piirid olid kinni ja kus oma reisidest räägiti veel aastakümneid pärast nende toimumist sest need olid nii erilised sündmused, et oli lausa ühiskondlik tellimus neist üha uuesti ja uuesti pajatada. Ja nüüd äkitselt olemegi jälle sellises maailmas tagasi. Ma ei tea, millal on jälle turvaline rahval kokku saada. Ei tea, millal lennuliiklus taastub ja me ei tea, millised hinnad saavad olema lennupiletitel või ka näiteks praegu kenakese väljamakseid tegevalt kindlustusel. Ja kas lihtsalt maalapsed, nagu mina saavad endale sellist rändlinnuks olemist enam lubada. Me ei tea ka seda, kas lihtsalt maalapsed nagu mina tahavad enam selliseks rändlinnuks olemist endale lubada. Need viimased nädalad, mille olen maal maapaos veetnud, on olnud nii kvaliteetsed kvaliteetaeg täis kvaliteet, tegevusi, mille ümber puudub see tühja sagimise puhver. Umbes nagu see sketš talupidajaks olemise eelistest. Sellised ju õige tee, ehk siis ärkad üles ja oledki kohal. Ei pea kraapima autoklaasi niitma, liiklust otsima, parkimiskohta ega selle kõige eest maksma. Ja pärast sama tööpäeva lõppu töölt koju liikumine võtab aega täpselt yhe sekundiga. Kui see ei ole teleparteerumine, siis ma ei tea, mis jään. Põhised, miks meie uus elu on, nagu ta on? Teevad mind muidugi kurvaks, loomulikult ma muretsen ja ma elan sündmustele kaasa. Aga see reaalsus, kuhu eriolukord mind paisanud on? Mul ikkagi ausalt väga meeldib, meeldib see ilmselgelt ka planeedile. Kõik oleme kuulnud kasvuhoonegaaside vähenemisest sel kevadel, samuti ka sellest, kuidas näiteks Veneetsia kanalid on neid puhastanud. Ja ma lisaks siia ka ilusa sinise Eestimaa taeva, mida needsamad vanad semud, lennukid enam nii ribadeks ei künna. Metsas pole enam müra selles suures rahunemises saanud ilmselgeks, kui palju mõttetut sahmimist tolles vanas paari nädala taguses maailmas oli ja kui palju aega kulutasin asjadele, mida ma üldse igasse, mille juurde ma ei tahagi naasta. See minu uus kordades võib-olla isegi sadades kordades väiksem ökoloogiline jalajälg, teed ka südame kergeks ja südametunnistuse roheliseks tunne, nagu ma oleks oma elu tagasi saanud. Ääretult kurb on, et nii paljud on samal ajal oma eluga hüvasti jätnud. Ma saan aru, et kõigi kriisi kogemus ei ole sugugi nii positiivne kui minul ja praeguseks võib-olla mõnel juba sellest uuest ilmast täiesti kõrini ja tekib kiusatus mõelda, et noh, on seda isolatsiooni juba tehtud, küll hakkaks, ei käsid sealt vaikselt seda ranget hoiakut pehmendama, saaks kokku, teeks midagi. Ja seda kõike hoolimata asjaolust, et tähtsad ja targad sisendavad, et kriisi tulipunkt on alles ees. Seega, palun ära käi ringi nagu mingi vikatimees ega kaeva endale ise auku. Püsi endiselt rahulikult kodus, kui maailm kunagi jälle normaalseks saab, siis selle eriolukorra näol on meil ka lõpuks midagi erakordset, mida järeltulevatele põlvedele rääkida. Mida kauem korralikumalt säinast isoleerid, seda suurem kangelane kriisi lõpetamise nimel tegutsemises oled. Ja kui lähebki nii, et see eilne maailm ongi jäädavalt kadunud ja neid isolatsiooni hakkab nüüd regulaarselt tulema siis jäävad meile siiski alles juba tehtud reiside lood. Hakka juba praegu meenutama ja kirjuta üles, et järeltulevatele põlvedele rääkida, kuidas vanasti võis inimene vabalt käia ära kõigepealt Pariisi päeval ja alles siis nuusutada lustaka õhku.