Eesti kunstimuuseumi sajandat tegevusaastat märkiva lühisarja viimases saates neljandas saates on partreteeritav maalikunstnik Kaido Ole, tere tulemast saatesse. Tervist. Peab ütlema, et see augustikuu viimane laupäev on niisugune aeg, kus te olete just tulnud tagasi Riiast sees teete teie. Sealne isiknäitus Riia vanalinnas Läti kunstimuuseumi näitustekeskuses Arsenal vs, mis kannab pealkirja tants üksikute südameteklubis on jõudnud lõpule. Me salvestame seda saadet mõni päev enne seda, kui te Riiga sõidate, seda näitust maha võtma. Kas see on iga kunstniku hinges üks niisugune kurb aeg, kui tuleb minna näitust maha võtma ja töid kokku pakkima? Ma ei oska teiste kunstnikest öelda võib-olla seda nii dramaatiliselt ise küll ei tunne. Aga ma olen seda korduvalt ka teistes kontekstides öelnud, et ma olengi rohkem nagu lõpuinimene on mul tegelikult lõpud meeldivad. Nii et ja et ma ei oska ka öelda, et seal on rõõmus sündmus, oleks, aga see on mingil moel ta ikkagi lõpetab asja ära. Mulle meeldivad lõpud, et lõpus saavad paljud asjad nagu selgemaks, kui sa hakkad näitust tegema ja võib-olla see, mis paljudele algus meeldib, ongi see, sul on tohutult palju loota, olid ju kõik võimalused nagu korraga õhus, kuigi sa ju tead, ratsionaalsed kõik korraga ei saa nagu realiseeruda, aga, aga noh, selles lootuses on nad kõik nagu reas ja tundub, et ükskõik milline neist võib realiseeruda ja tundub, et kõik võivad, võivad juhtuda. Noh, lõpus sa tead, mis siis tegelikult juhtus ja see on nagu tore lõplikus küll unistaja tüüp, aga aga ainult unistustes mulle ei meeldiks elada, pigem see, kui sa nagu tead, et mis siis oli, et sealt tuleb veel rohkem välja. Aga selle Riia näituse mahavõtmisega või üldse näituste mahavõtmisega see eks ta natuke tüütu, et selles mõttes seal on mingi motivatsiooni küsimus, et algul kümneid olid lahti pakkida selles õhinas, et kuidas see välja hakkab nägema, et kas see kujundus ja kõik see, et kas ta siis on hea või äkki jumal hoidku selle eest, äkki on halb hoopis, et see põnevus laseb seal üle libiseda, seal küürutab kükita põlvili ringi, võtad kilesid ümbert ära või noh, käin Muuseumis, võtab ka tiim neid ümbert ära. Aga nüüd tuleb see asi nagu tagurpidi teha ja noh, võtadki selle peale, et okei, siin tuleb kokku pakkida, paljastanud, laiali vedada, mul on juba tükk aega meile vahetanud, kuupäevi kokku leppinud ja ja noh, ise ma pean ju kaasa sõitma ja paljudel juhtudel ma sõidangi üksinda ise, et oleks mugavam ja vii need liinistusse, las ma ei tea, kust nad kõik võetud on, et noh, see on selline selline asi, mida ma mõtlen, et täitus Riiast oli küll suur ja uhke ja hea meelega tahaks kohe järgmise suure uhke, aga kui peaks hakkama uuesti jälle uuesti tulid kokku laenama ja kokku leppima ja inimeste eraellu sisse sõitma ja ütlema, et kuulge, andke nüüd neljaks kuuks ja töö ja millal ma võin sellele järgi tulla, millal te kodus olete, kas tahate midagi vastu saada ja kõik tekkimine ja autosse tõstmine ja ja no lõpuks need asjad ju natuke haprad ka kõigile selle vedamisega ikka kuskilt läheb nurka vastu ja sa tajud selle kunsti ajalikuste, sul ei olegi vaja ilmtingimata märtsipommitamist? Pommitamine toimub Lioodi aatomite tasandil oli kogu aeg, et mingid asjad natukene väsivad ja mingid asjad saavad natukene kriimustada ja need ei ole enam nii ilusad ja värsked. Niisugused tunded. Ma pean kuulajale meelde tuletama seda, et Kaido Ole on väga viljakas maalikunstnik ja kuuldavasti on ta kunstnik, kes kõige sagedamini korraldab näitusi, kellel on ainest teha üha uusi ja uusi näitusi ja mitte ainult Eestis ja Budapestis ja, ja Peterburis ja Veneetsias ja New Yorgis. Tuleme selle Riia näituse juurde veel korraks tagasi, väidetavalt. D esimene mitte lätlasest kunstnik, kelle tööd on Riia vanalinnas selles arsenalis kunsti keskuses üleval, millega te olete pälvinud lätlaste tähelepanu. Kui need asjad on ühest küljest kindlasti palju argisemad, kuigi see statistika üllatas mind ka, ma ei teadnud seda ja ega ma vist ei küsinud ka kumu kohta seda, et kuidas see poliitika oli läbi nõukogude aja läbi selle taasiseseisvumise, et ma tean küll, et kumus on olnud, ma tean konkreetselt, et Leedo kunstniku personaalnäitus on olnud ja, ja veel mõned, nii et noh, Eesti on jälle natuke ees olnud, aga et Läti on kuidas öelda, kas nii konservatiivne, et see oli mul jah ka üllatus, et seal on grupinäitused olnud, personaalnäitust ei ole väliskunstnikul olnud, et seda, seda ma ei teadnud, kusjuures väike lisandus veel juurde, nad omandasid ühe mu töö ja see on ka esimene juhtunud pole ka kunagi omandanud ühegi väliskunstniku tööd oma kollektsiooni, et, et see, see pool on läinud jah, väga hästi, et ma kuidagi olen vähemalt osade lätlaste südamesse jõudnud, aga kuidas alguses juhtus, juhtus kindlasti tänu sellele, et minu näituse kuraator ja hea tuttav Maris Vitos tema nagu uuris neid võimalusi, kus saaks teha ja pidas läbirääkimisi ja õnneks õnneks ma ei tea kõiki neid läbirääkimisi, kellega räägiti, mida vastati ja kes oli nõus ja kes ei olnud nõus, aga mul on väga hea meel, et me maandusime just nimelt muuseumisse, sest seal olid ka Riga, saad SPA-s, oli näiteks üks, üks valikutest, mis on iseenesest väga ilusa, ilusa suur kohta, aga aga kuna meil on natuke siin ka muuseumisaade, ma saan aru, et võib-olla me alles jõuame muuseumi juurde, et ma jätan igal juhul etteruttavalt kohe ära, et mulle muuseumid väga meeldivad. Ja on tegelikult alati meeldinud, et minu jaoks ei ole kunagi neelanud sellist natuke nagu võib-olla tolmust imidžit, nagu võib-olla mõnede jaoks on, et kui öeldakse, et muuseumi kunstnik, kes eriti noor inimene hakkab kohe vastu vaidlema ja õiendame, ütleme, mis muuseumi kunstnik, maanika, noor ärgas. No pigem tänavakunstnik, et mina olen tänaval, mina ei ole muuseumis ei taha kunagi minna, kuna muuseumid alati meeldinud. Ja noh, nüüd ka, kuigi enam enam ei ole noor, et Läti rahvuslik kunstimuuseum kõlab minu jaoks niisugune paremini kui kui muud kohad, et ta on ikkagi kuidagi on selline kreem kreemist või peab vähemalt olema, et seal temal on tohutu nagu vastutuse. Kui sa omakorda sellest nagu vastutuse müürist sind läbi lastakse, öeldakse, et okei, et me võtame sinu, et siis ma tahan ikkagi uskuda, et et see on nagu suhteliselt suurem Küll selle Läti näituse kuraator on öelnud, et Kaido Ole on Baltimaade kõige ilmekam kaasaegne kunstnik ja on avaldatud Lätis kahetsust selle üle, et läti kunstis ei ole omaga ei toolet. Kuidas te ise seda võtet Tunnustus on, ma ei tea, see läheb nüüd natuke. No eks ikka öeldakse ja no kuidas sa ikka teisiti ütled, et kui te lõpuks hakkab nagu iseennast iseennast toitma, et kui sa organiseerid seda näitust, kui sa oled kuraator, sa ei saa öelda, et ah, tegime mingi suvalise venna näituse, noh, tuli enam-vähem, et ikkagi põhjendad ja kiidad ja lõpuks ei kiida ennast, kiidad ju oma partnerite mind ja et oma oleks selles suhtes ettevaatlik, et need sõnad on väga sellised. Et noh, eks me kõik üritasime oma parimat ja eks ta valis ka sellise kunstniku, et seal on alati väga suur inimlik aspekt, et noh, mitte ainult selles, et, et kunst ise peaks olema rääkima inimesest inimesele. Aga see inimlikkus on igal tasandil ka see, et ma arvan, et kuraatori ja kunstniku vahel, kui nad teevad näitust, peab olema mingi keemia, peab toimima, et kui nad ikkagi ei taha olla ühes ruumis kuidagi lihtsalt tahtejõuga ja puhtalt professionaalsuse pealt koos midagi teevad, et ega sellest ikka midagi head ei tule on olemas, noh, eks siis hakkavad ka sellised superlatiivid võib-olla ühel hetkel lendama, aga, aga see on ka puhtinimlik, et sa nagu ei kontrolli enam, sest sa tõesti tunned, et pagan, et noh, tore on, et noh, hästi läheb, et ma tahan seda teha, et mul on tore seda teha ja siis sa siis sa näedki kõike läbi läbi nii roosade prillidega. Võtame natukene seda tehnilist külge ka, kui raske on saada oma isikunäitust, näiteks Peterburi, kus teil on olnud isikunäitus või siis Riiga või kas teil on unistus saada oma isikunäitus näiteks Amsterdami Kopenhaagenisse? Mida selleks tuleb teha? Paljudel neil juhtudel ongi, et mina ei ole neid läbirääkimisi pidanud, noh, jälle see, ma arvan, see on suhteliselt inimlik tasand, et lihtsalt kaks inimest tahavad sama kokku. Ja siis nad saavutavad kokkuleppe, noh need ei pea kindlasti olema kunstnik ja muuseumi direktor, tihti nad ei olegi niimoodi, et nad nii-nii palju filtreid vahele, nii lihtsalt see kohtumine ei toimu, aga noh, lõpuks ikkagi kohtuvad kaks inimest. Ja see teine pool siis peab olema nõus vaatama ja et see sobib meie plaanidega, sobib, meie tasemega, sobib? Jah, seal on väga-väga palju, pole ainult ainult võib-olla taseme küsimus, ta peabki mingisse mosaiiki sobima, et, et kas meil selle regiooni kunstniku näitust on olnud ja ja ma isegi olen Poola kunstniku näitust ja siis öeldi ka, et need on täiesti õige, et vaadati kalendrisse, öeldi, et aga meil on olnud kolm poola näitustel lähiaastate jooksul ja ma sain aru, et tõesti, et noh, on olnud lähiaastate jooksul kolm Poola näitustega, maailm on suur ja lai, siis pole mõtet teha neljandat Poola näitas, tuleks teha pigem prantsuse, Rumeenia näituse ja noh, nii need asjad ka on, aga aga eks see küsimus puuduta paljude kunstnike jaoks ikkagi seda hella kohta, et noh, ikka kujutab inimene ette, et see progress ja areng on, et see läheb nagu lõpuni välja, et lõpuks on vallutanud maailma. Et sa nagu ma ei tea, sa oled Moomaseled igal pool, mis on need maailma suurimalt, muuseumide lõpuks jõuavad sinna ka, ega sa oled nii hea ja, ja kõik see ja muidugi peaaegu keegi ei jõua sinna välja ja siis järgmine küsimus, et kaasa ei olnudki ikka nii hea. Et see on see, et alguses saad kunstiakadeemias võib olla häid hindeid, siis lastakse sind kuhugi kohalikku galeriisse, siis asi peaks nagu kerima ja kerima kuni lõpuni ja aga kui seda nagu seda kõige ilusamad lõppu ei tule, et kas see siis tähendab, et kõik see eelnev, aga ebaõnnestunud, et kui see maailma ei valluta, see, see tuleb kuskil enda jaoks selgeks mõelda, et kui sa nüüd ei jõua Amsterdami välja, et kui sa nüüd jääbki riiakse, et kas siis kas siis ei olnudki nagunii hea. Kui me mõtleme kunstiajaloo peale, siis väga paljud, väga head kunstnikud oma eluajal ei jõudnudki seda kuulsust ära oodata, see saabuski pool sajandit või sajand hiljem. Ma olen mõelnud selle peale ka tehnilised noh, nagu siin põgusalt oli ka juttu, et pakid neid töid lahti ja korjab need kokku, aga noh, teadmata küll selle taseme ohtu, seda ma kujutan seda siiski ette, et kui sa tõesti nagu lendatki sellele kõige suuremale lavale, et nagu need on need esimese A-klassi rahvusvaheliselt superstaarid. Kui palju nende käest tegelikult nõutakse, kui palju nendega näituseid nõutakse, et sul peab olema korraga võib-olla näitus Sydneys, New Yorgis ja Tokyos ja mitte väiksed, näitasid aga väga suured näitused ja noh, kõik need näitused peavad sind üksinda eraldi võetuna sind parimal moel esindama. Seal peavad olema omad hitid, tihe tuumakas, näituse peab olema kolm, neli suur, väga head komplekti töid, sina üksinda pean tegema püha Jeesus, Maria, et, et see on ju, see on ju pöörane ja siis ongi, kui sa vaatad, et hakkab kuidagi lahjaks jääma, see mees palju teeb või ma ei tea enam, need asjad ei ole nii head, et noh, üks on see, kui sa kui sa oled tõesti vurtsu täis ja nagu mõnuga ja mõtlen, et andke ainult võimalus, mis ma siin selles pisikeses galeriis võiks teha, ma ei tea, suure saalitäis, aga siis ühel hetkel sulle antakse, et mingisugune kaheksa suurt saali ja siis noh, ma kujutan ette, et väga lihtne on seda, seda loomulikku piire ületada, kui sul tõesti tuleb seest ja kui sa pead hakkama noh, peaaegu nagu tootma, ikkagi saad natukene veel teha rohkem, tõesti, juba puhtalt professionaalsuse pealt. Ma kujutan ette, et seal natuke kombineerid natuke mängida, noh, seal võib olla kirge. Nii palju pole tagala sulle mingit kombinatsiooni, võimalused, kuidas seda mingeid seeriaid pikendada ja laiendada ja mingid variandid on veel tegemata, aga noh, see on ka juba selline õhuke-õhuke tee ikkagi. Aga kui sa seda pealt ka veel suhteliselt kaua tegema, siis ongi nii, et öelda ja et vot 10 aastat tagasi, siis ta ikka, aga nüüd nagu kordab ennast, aga noh, vaat kui saad korraga Sydneys, Tokyos, New Yorgis ja niimoodi pidevalt ja pidevalt ja pidevalt, siis sa peadki kaks korda, ma, sul ei jäägi midagi muud üle, et sul on noh, niivõrd fantastiliselt pakkumised on ukse taga, galerist kogu aeg ütleb, et kuule, kuule, kuule, me ei saa seda näitust ära jätta või selline, et peame tegema ilmtingimata ja nüüd mõtle ja vaatame, mõned tööd, võtame midagi, me saame laenata, aga midagi, aga uut kütta, nüüd mees veel, et noh, umbes ma ei tea, 50 tööd on vaja teha paari aasta jooksul muidugi on assistendid, on kõik jumalatega assistenti kunstnik, tema ei tea sinu töid ikkagi, et see, see võib päris hull asi olla tegelikult. Ma arvan, selle Riia näituse heaks, te tegite ka kolm uut tööd. Neli. On enne me rääkisime mitmekümnes, ma tegin neli, neljas tuli tuli täiesti, tuli täiesti ekspromt seda seeriat ma tahaks jätkata seda umbes, et see seal nagu miskit on, et mu peas on paar-kolm mõtet, aga noh, jälle ma pean otsima koha, kus seda näidata, ja kuna ta on suhteliselt suured tööd, ma tegin täpselt ikkagi selle arsenali jaoks, kus nad olid pigem nagu keskmised, sest need ruumid on väga suured, siis siin jälle on ikkagi see asi, et kust galerii uksest sisse mahuvad, noh, ilma naljata sõna otseses mõttes taevasse uks ongi see kõige-kõige kitsam koht ja isegi kahe poolega uks sealt enamasti kolme meetrine töö läbi näiteks ei tule, kui lühem mõõt on kolm meetritel kolm meetrit on tegelikult ka selline keskmine suure saali mõõted. Sealt hakkavad need asjad pihta kaela selline pudi-padi, et mul on leedu sõber, kellel ongi kolme neljameetrise töödega, tema transpordib, need ainult rullis, ta võtab iga kord maha, keerab rulli, võtab jälle uuesti rullist lahti, hoiab neid rullis ja noh, ega see ei ole tööd ja tervisele eriti head tunnistused, pagan, et hakkavad juba ära väsima restauraatori ja tahaks sihukest juttu üldse kuulda kogu aeg rullirullist välja, rullirullist välja, aga noh, mis sa teed ära, et kui sul on karakter, on selline, et sa lihtsalt alla kolme meetri sai, ma ei tunne ennast mugavalt, siis sa pead niimoodi tegema ja see on see hind, mis sa maksad, et tööd on pärast suhteliselt halvas seisukorras. Ühest eelmisest vastusest, kus te ütlesite, et kui on suured näitused, siis üksi ei jõua. Kas sellest vastusest? Me võime otsida põhjust teie koostööle väga pikaajalisele koostööle kunstnik Marko Mäetammega. Ei see on, see ei olnud see, ma enne vastan selle esimese poole, ma arvan, see näljaseid, karakteri küsimused, et ma pigem tasandavad selja paigast ära, kui ma kellegi appi kutsun ma niisugune hästi üksi tegijaga. Aga Markoga läks asi hoopis teistmoodi ja palju nagu loomulikumalt inimlikumalt. Me lihtsalt saime headeks sõpradeks ja kuna me olime nii palju igasugu imelikke mõtteid omavahel genereerinud, lihtsalt nii-öelda nalja pärast või, või noh, sõna kasvab sõnast mõtte, kasvab mõttest ja siis paistis, et, et see nagu karjub lausa selle järgi, et peaks midagi tegema hakkama ka nende mõtete põhjal ja noh, kui v8 on mõeldud seda kahekesi teha. See kasvas nagu niimoodi välja, et see ei olnud nagu tänapäeva mõttes projekt, et see on see kõige inimlikumad, kaks inimest saavad kokku ja äkki tuleb välja, et neil on väga hea klapp ja siis nad teevad tükk aega igasugu asju koos, mängivad koos, ma ei tea, lähevad reisile koos ja, ja noh, nii ongi ja noh, siiamaani Meil on Markoga väga hea klappe. Aga just see koostegemine, see lõppes ka selle pärast, just et. Et noh, tegelikult on seda väga raske ikkagi kokku klapitada, ma muusikuid ma imetlen, bändid ikkagi, nagu koos tegutsevad ja ja kuidas need rollid ära jagatakse, kes lihtsalt mängib pilli ja mõnus seltskonnakaaslane ja kes siis tegelikult need laulud kirjutab jääda, seal on liidrid ja bändiliikmed seda jagada omavahel on päris päris keeruline, aga nii et ei jaksa, mis asi? Ja kõik see assistentide ja see asi, ma ei kujuta ette, et mul on keegi veel ateljees sellel ajal, kui ma tööd teen, et see on äärmiselt häiriv, kuigi sellega harjuks tõenäosuse, sest ma mõtlen, et ülikooli ajal ju, Me olime kuuekesi, olime ühes ühes klassis ja aga kuna siis on teistsugust kogemust, siis panime õnnelikult üldse Ergisse sisse, saime veel jorisemad, kes need ülejäänud siin ruumis oleks, seda ära ei võiks minna. Sa olid õnnelik, et sa olid sees õnnelik, et sul oli mingisugune nurgake teha ja tegelikult saab hakkama küll. Ja noh, see on peaaegu umbesuguse Siberi näidet, igatemoodi saab hakkama, et oleneb, mis sa teha tahad, sa tahad ellu jääda, siis sa jääd, ellu jäetaks elav skelett, assistendid üle, kui väga vaja oleks, aga mis on nagu mille nimele, et ergis oli nagu selge jätad, sa tahtsid kunstnikuks saada selle nimel sa olid nõus olema seitsmetüübiga koos ühes ühes stuudios ja noh, võib-olla kui sa tahad olla maailmakuulus ja täita kõik maailmamuuseumid oma töödega, siis sa oled nõus jagama oma jagama ka assistentide ja kogu selle tiimiga seda, seda rõõmu, et kui see hetk kätte jõuab, eks sa pead ausalt peeglisse vaatama ja mõtlema, millega sa oled nõus ja kas see on seda hinda väärt, aga sa naudid seda või mitte ja ja mille sa nõus silma kinni pigistama, kuigi ma arvan, et mida rohkem on elus, seda, mida sa päriselt naudid, seda õnnelikum sa oled, seda ausam su elu ikkagi on, väga palju ei tohiks sihukest kaupa teha, et okei, sellepärast ma olen sellega nõus, kuigi see, millega sa nõus oled, noh ei ole tegelikult see, mida sa tahaksid ikkagi, aga sa lihtsalt pigistad silma kinni. Õige pisut küll, imestasin, kuulates teie juttu, et te ise lepite oma tööde omanikuga uue omanikuga akus kogudes teie tööd on lepite kokku, millal te selle töö sealt kätte saab, et viia näitusele ja siis, et näituselt tagasi viia. Ma arvasin, et seda teeb keegi teine, et teie saate samal ajal loominguga tegeleda. Nojah, isegi meil natuke imestatakse selle üle, et jah, et ma ise rentisin auto ja vedasin töid kokku ja, aga, aga see on. No see ei ole see, et vaat kus rahvamees Matus, et ei usalda oma töid mitte kellegi teise kätte. Ma olen väga halb juht, mul on väga raske seletada ja mul on selline tunne, et äkki kuskil jääb mingisugune error sisse, et no kas ta ikka nagu läheb õigel ajal on ta nüüd see telefoninumber ja kas ta nüüd täpselt teab ja, ja ei no muidugi ta oskab ja ta on tore mees, aga ma ei võtagi selliseid, keda ma ei usalda ikkagi. Et ma panen teid ebamugavasse olukorda, ta peab ikkagi minema õigel ajal ja leidma selle õige ukse, selle inimese, teine peadelt. Ma teen selle parem ise ära. Noh, läheb. Ongi natuke ebamugav oleks, ma ise kannatan seda ebamugavust, aga minu jaoks ei ole ebamugavuses, on ju minu asi, mina tahan seda teha, aga teise jaoks on see lihtsalt mingi palgatöö ja kui seal on mingisuguseid jamasid, et siis noh, milleks talle see väga, väga halb juht, ma parem teen asjad ise ära. Sedasama on see, et miks ma ei taha ateljeesse kedagi teist, sa hakkad talle seletama ja seletama ja seletama ja noh, ei ole siis ta üritab muidugi teha, aga võib-olla ta ei saa täpselt kõigest aru, siis sa mõtled, et sina ta halvasti seletanud ja noh, kui vähegi võimalik, siis ilma ilma kõige selleta. Aga kui teil on muidugi mingis piires on tore, kui, kui sinu eest tegutsetakse, et kus ongi eelkõige suurtes kohtades kumu näitus ja siis, kui sa näed, et need asjad on nagu heades kätes, et sa astud küll ruumi sisse, käärib käised üles valmistud kõik ise tegema, äkki vaatad nagu sipelgapesad kõik asjad laiali viidud, juba keegi pakib neid lahti kuhugi ettevaatlikult valgete kinnastega tõstetakse taru. Oh ei, täna ei ole vajaga, kuigi seal on ka seal on nüansid, näiteks. Mis asi on väga isiklik, mitte ainult see, kuidas pintsliga seal lõuendi pinnal teedes öelda saia ise on selle kunstniku pintslitõmme avaldab tegelikult kõiges sealsamas Riiaski oli näiteks, et sina vist läksingi teadmisega isegi meilisin neile, et ma pakin ise kõik teed lahti ja panen need kiled nii nagu mina olen, kiled, panen kuhugi kõrvale ära. Aga jõudsin sinna, seal oli ka mingi seitse, kaheksa sipelgat ja enne kui ma jõudsin midagi öelda, ma vaatasin, nad juba pakivad, tulid lahtina tõust absoluutselt teistmoodi, kui mina oleks võinud täiesti teistmoodi, ei kujutanud üldse ette, et niimoodi on võimalik, tulid lahti pakkida ja kuidas kilesid, voltisid mul korraks niimoodi, teeks suu lahti. Siis mõtlesin, ah, las olla. Mis ma nendega võitlen, et siis. Ma sain muidugi karjatada öelda, stopp. Nii ei tehta, hakatakse neid õpetama, tehke nüüd teistmoodi, aga ma sain aru, et nad on kogu aeg niimoodi teinud, et nende jaoks on nii õige, et kas ma sõidan neile sisse või siis ütlen, et mingi üldse minema, tehke midagi muud ja ma ise pakin lahti, aga noh, jälle ma olen ka selles mõttes nii hea juht, et ma niimoodi ei suuda nagu karjatada ja siis ma mõtlesin, et okei, siit lähebki vist siis minu ja maailma piir, et ega ma ei suuda kõike kontrollida, et nad on väga palju asju, mida tehtud teistmoodi, aga mida ma õnneks ei ole näinud, et ma näen, seda? Ei ole, võib-olla ongi õppetund vaataja kannata ja noh, ega siis majanduses kokku ei kuku, tulevad kirjadele teistsugused voldid sisse. No nii ta, nii ta on, et see on see natuke, kui kunstnik ehitab üles oma ideaalse maailmaga, aga see on ikkagi selline reservaat, mis on väga-väga haavatav ja võib-olla on hea, kui see aeg-ajalt näed, tegelikult, et on ka teistsugune maailma, need põrkuvad kuskil piiri peal ja sa pead sellega harjuma ikkagi suruma suu Kriipsuks kokku ja tegema ennast tugevamaks. Sarjas kunstiaeg on ajatu, on külas maalikunstnik Kaido Ole ja kui meie kuulajate hulgas peaks olema mõni inimene, kellelt täpselt ei tule, Kaido Ole tööd silma, et siis ma tuletan meelde, et üks, mis Kaido Ole loomingust läbi käib, on pall, pead niisugused kriipsujuku ja siis on tuletikutegelased, kellele on kunstnike käte ja jalgade kõrgusele pannud niisugused väikesed nagad juurde, niiet tuletikk käitub peaaegu nagu inimene. Ja siis on teil igasuguseid muid huvitavaid tegelasi, kellel on näo asemel pooleks lõigatud sibul ja seal on üks silm ja ja seal on väga huvitavaid kujutisi. Kui ma hakkan mõtlema kas või Eesti kunstiajaloo peale ja meie selle suurem portreemaalitraditsiooni peale, siis mulle tundub, et varasemad kunstnikud on näinud inimeses isiksust, aga teie näete nagu massi, mis meil viga on, et meis oma kaasaegsetes isiksust ja nägu ei näe? Väga kaval küsimus. Vot see, kuhu see jutt välja jõuab. Teevalik ja. Ja ma arvan, et ma näen küll isiksust, aga isiksus avaldubki absoluutselt igal pool ka käitumises ja kõikides tegudes, niiet kui ütleme, neil ball peadel ei ole otseselt nägu ees, siis kuidas nad käituvad või mida nad teevad? Ta räägib nendest täpselt sama palju kui nägu. Et on meil võib-olla ongi see, et me sätime endale seda seitlid ja seda noh, mis on kõige-kõige nähtavam osa ja mõtleme, et kui see nüüd okei ja eriti kui ta nagu õigetes kohtadele õigetel hetkedel okei, et siis me olemegi pääsenud, jätame hea mulje, aga tegelikult me noh, see autoportree meist on juba 363 päeva ja igas igas asendis ja igas olukorras, nii et seda kõike ma õnneks niikuinii ei suuda kontrollida, nii et see on nagu ikkagi see, et noh, elutuba on korras, aga teie äärisena tahatuppa, mingeid meil on, seal lihtsalt, aga näed, siin on ilusti laud kaetud, püsige siin eesaeda, tagaaeda, kõik see, see on nii huvitav, et ole nüüd aastaid käinud vanematekodus Raplas mul isa surnud ema elab ja seal midagi kohendan, sätin ja nagu mul on mingit annet, ma arvan mulle sihuke korrastav anne ikkagi, et mul on niuke, mingi korrastava alge on minu arust väga tugev ja isegi enda sellise korrastamise juures kui palju konteinereid ma olen prügimäele viinud krundi pealt lihtsalt hoovi pealt ja noh, ega ta enne ka teab, mis hull ei olnud. Ikka tekib sinna ka nii-öelda minu ajal, ma vaatan, kuidas sa paned midagi käest ära ja noh, täpselt nagu looduses või kuskil jõekäärus, kus on mingi jõgi käänaku sinna käänaku koha peale kantakse igasugu risu samamoodi kui sul vähegi mingisugune kuurinurk või mingisugune nurgatagune kohe hakkab sinna midagi tekkima, kohe hakkab millega ta korras käest ära, aga siis sa vaatad, et seal on juba mitte ainult korraks pandud, seal on veel midagi veel midagi nagu ise läheks sinna kohe, kuigi seda te ju ise ei kõnni, need asjad nad ikkagi ise oled sinna pannud. Ja juba seal mingisugune hunnik, vaatan jälle, ma pean konteineri tellima jälle järelhaagise võtme ära viimas. Täiesti leppimatut võitlus, pean sellega siis tegelikult neid asju ei tohiks seal olla ja need on üleliigsed asjad, aga nad kuskilt ilmuvad nad sati ise mingitesse vastikutesse, hunnikutesse, hunnikud kasvavad tohutu kiirusega. See on ka mingisugune portree ikkagi, et see on seal tagaaed või see nurgatagune, et mis ma sellest roosipõõsast ikka vahinetad. Igal pool ühesugused, aga ookeanid hunnikutega ühesugused, aga tahaks vaadata, palju neid hunnikuid on ja kus nad on ja, ja mida on inimene otsustanud, et noh, täna veel ära ei viska või üldse veel ära viskaja, kuhu ja kuidas need asjad ladustatakse? See on põnev ja see on tõesti, entroopia tuleb igalt, igalt poolt see kuidagi see rindejoon, kuidas sa seda suudad hoida ja kuidas sa sellega võitluse on. Väga põnev. Tagaaed ei ole sama loomulik inimese elu osa kui eesaia roosipeenar ja elutoa kaunilt kaetud söögilaud. On jah, aga see ongi see nagu ma ei tea, Tiit Pääsuke öeldakse, et valgus ja vari ja tema ütleb alati varjus on rohkem kui valguses, et et no mis mäletan, aga see, mis ma enne ütlesin, et Malaisias roosipõõsa juurest rutasina tagaaeda, vaataks pittu roostes jalgratta raami seal siis on ja kui palju silikaattellised ja mis iganes veel mingi poolmädad, lauad, pea kõike ja natukene traataeda ja veel, et noh, kuna hea võib olla põõsa ümber kerida või et sellised asjad, aga, aga noh, ikkagi ma arvan, laiemalt inimesele on väga omane see teatud korrastatuse printsiip, et see on väga iseloomulik. Millise korra inimene oma elus loob, et isegi kui ta väidab, ta on boheemlane, siis on seal mingit teist tüüpi kord. Igale inimesele vastab mingi mingi kord ikkagi või, või noh, kuidas tema prahti hoiab ja isegi see, millise roosipõõsas istutab ja kuidas ta selle kujundab, et selle sellesama valguse varju mingisugune tasakaal ja just need, mis on valguses ja mis on varjus, et, et see on väga-väga iseloomulik, et sa ei saa kunagi nii, et vaadake ainult roosipõõsasse, see olen mina, et, et noh, mõlemad pooled on tema ja mõne poolega tegeleb ta ju teab, et kuhu te täpselt asjad viska või kui kaugele nurga taha ja mõni ei võta elu lõpuni järelhaagist ei vii mitte kunagi mitte midagi ära, et see, see on ka midagi mul on endal tuttavate hulgast on väga rikkalik näiteid, kuigi mu tutvusringkond ei ole eriti suur, nii et et oh, inimkond on ikkagi fantastiline, et see, mis, mis meie peas toimub ja, ja mis selle toime siis meie elus toimub, et seda võiks lõpmatuseni vaadata ja mõelda, noh kunstinäitused on selle sellest üks väga väike ja ülimalt hästi organiseeritud osa mõtleks, et, et kui siin öeldakse, et ai-ai-ai ja oi-oi-oi, mis ma galeriis näginemis hullus, see on siis mõtest galeriis Tullusteritajat, et see on selles mõttes hästi parim osa inimkonnast, et see on ikkagi väga nagu läbi hekseldatud ja mõeldud ja sätitud ikkagi, et isegi kui keegi tahab šokeerida ja siis ta on väga täpselt mõelnud, millega ja kuidas seal ühesõnaga seal on nagu kord majas, ma julgeks öelda, seal on ikkagi kord majas, et küsimus tasemes, aga kordan majas, aga see, mis nii-öelda päriselt elus toimub, kus arvatakse, et no mis seal ikka nii väga toimub. Ja siis lähevad kõik need deemonid tulevad nagu ikkagi lähevad väga pika rihma otsa ja seal juhtub väga huvitavaid asju. Aga teie oma töödega ei ürita šokeerida kunstipublikut. Kuigi noh, jälle sõltub inimesest, sõltub sellest teisest poolest, et noh, paljud ütlevad, et nad on no mõnes on iga korrastatud ja liiga kuidagi sellised noh, liiga kontrollitud ja noh, võib ka sellega šokeerida, ma ei oska öelda, ma ei tea, ka inimene väga pikalt ei valeta, et ma arvan, et sa varem või hiljem sa teed ikkagi seda, kes sa nagu oled. Ja noh, nagu ma ütlesingi, ma arvamuse korrastatuse küsimus on minu jaoks väga nagu oluline. Ja see, et mu tööd on nagu väga korrastatud, siis olengi mina ega selle vastu ei saa, et kui keegi ütleb, et noh, et kunstnik, kas kuidagi niimoodi metsikult laskma minna, kui sa pead tegema seda, kes ta on. Vabandust. Kaitseväelaste rattavastane ei helistata nüüd et kunstnik peab olema see, kes ta on. Ja mitte ainult kunstnik, vaid ka inimene, et ega sa ei mõtle ennast välja, sa saad küll mõelda endale ligemale, aga, aga ma arvan suhteliselt algusest peale. Vaistlikult sa lähed nagu õiges suunas. Aga, aga noh, võib-olla ongi, need detailid on väga tähtsad, et sa võid eksida detailides ja mida paremaks tahad saada, kas inimesena või kunstnikuna seda rohkem detailid maksavad. Et sa pead saama võimalikult täpseks detailides. Aga noh, laias laastus ma arvan, Sa liigud enam-vähem õiges suunas kogu aeg. Seda mõnikord ongi niimoodi, et ega täiesti vastandsuundades on midagi sarnast tunduda. Et sa lähed nagu vasakule ja pärast paljad noh, tegelikult parem oleks nagu õige olnud, aga tegelikult ka mingi tõde oli selles, et saaksid seda, mis on paremal otsima vasakult läbi mingisuguse eituse või millegi, nii et noh, ma arvan, et umbes nagu hoomad, mida sa nagu tahaksid, aga mõnikord väga lihtne küsimus pakkuda välja kaks täiesti vastandlikku vastust ja saab proovida algul seda nagu teist, mis ei ole päris õige, kuigi selles valikus on. No see on peaaegu õige õige valik, aga sa eksid, mingi natukese hästi-hästi väikses detailis. Mul on meeles kunagi üks Kas kunstiringi juhendaja, ma olin juba vist olin ERKIs ja sisse saanud, aga ma suhtlesin temaga, ma küsin tema käest nõu, et kuidas ma peaksin tegema, mis minu stiil on, et noh, siis ma mul ei olnud lihtsalt proovisin teha nii hästi kui võimalik ja tema oli õnneks nii rumal, et andis, mul proovisin võimalikult täpselt nõu anda, tavaliselt juba professoreid sulle nii täpselt ütlema ei tule, nad nii rumalad ei ole, nad räägivad kuidagi üldisemat juttu ja siis oled ikka umbes sama tark või loll, kui enne pead ikka ise edasi mõtlema. Joonistas mul peaaegu ette umbes mis stiilis noh, kuidas ma peaksin nagu tegema. Ja muidugi ma vaatasin, mis ta tegi ja ma sain aru, et noh, täitsa mööda pani, et mõtlesin, pidime küsima. Ei teada kõiki asju pärastakse mõtlemata tegelikult ehk siis väga vähe, sest ta sai kohe aru, et mingi minut kusjuures ei püüa ja see, et ma tahan hästi täpne olla, seda ta pakkus nagu välja, aga lihtsalt noh, ütleme nii, et noh, minu jaoks võib-olla eelis on sirgeid jooni, aga tema pakkus välja mingit natuke rokokoolike kaar jagamise täpsusse, põhiasi selle pähkli hammustas läbi kohe sellest, ta sai aru, aga lihtsalt see väike stiilinüansse, et see oli tal vale ja noh, mina arvasin, et kõik on vale, aga tegelikult põhiline põhiline on õige, nii et ta ta nägi, kes ma olen, aga, aga ta natukene eksis ja natukene oli noh, minu jaoks otsustav sellel hetkel. Ma arvan ka, et me natukene eksime väga tihti või peaaegu alati ja parimad meist eksivad natuke vähem, aga põhilisest me, me saame nagu pihta, et kas pigem sinnapoole või tännapoole. See on seega Kui väga teid mõjutab see, mis ühiskonnas toimub, mulle tundub, et siiski väga ja kui te ütlete iseenda kohta, et te olete see, kellel on olemas sisimas alge püüd korrastada siis kust te näete praegu ühiskonnas korrastamise vajadust? Küsimus ja vastus, sest tavaliselt, kui räägime korrastatusest, et siis lõpuks kõigile selline kolmanda riigi Saksamaa ette tulla, et noh, nagu ma tahaksin seda, et kõik on väga korras ja kõik on nagu väga organiseeritud ja kõik on pikkuse ja ma ei tea, värvi järgi paika pandud mind huvitab isiklik, individuaal korrastatud, mis tähendab seda, et kui kõik nagu iseennast üles leidnud, siis tegelikult on maailm äärmiselt kirju, sest noh, selge see, et noh, maailm jaguneb kolme, nelja suurde gruppi, et kui me suudaksime kõik ka detailides olla täpselt, siis oleks maailm äärmiselt kirju ja kõik oleksid erinevad, et sa oled praegu on suhteliselt suured grupid on nagunii-öelda, sarnased tuleneb pigem sellest, et ei räägita mitte detailidest või noh, võid oleks äärmiselt üldisel pinnal ja, ja selle järgi grupeeritakse inimesi. Nii et see korrastatus seda sadama nagu tahaksingi, et inimesed tegeleksid iseendaga võimalikult lõpuni. Ja siis ma arvan, et on ka ühiskonnas kõik asjad nagu lihtsamad, sest kui ma kui ma näen ennast suhteliselt selgelt peeglist siis mul ei ole tegelikult teistele erilisi etteheiteid. Sest ega mulle endale endast ei ole ka väga idealistliku ette, kuidas ma tean, niuke kui vastik. Ma olen osaliselt ja, ja kui halvasti ma käitun ja milliseid vigu ma teen, et. See on üks oluline vahemaa või mingeid nähtuseid, kritiseerida ma või millegi vastu olla. Aga see ei tähenda seda, et ma olin nagu ei Ta on või ma ütlen, et neil ei ole nagu eluõigust, et seal on, see on väga oluline vahe, et ma arvan, see poleemika, mis meil tihti ongi see, et kui öeldakse millegi kohta, et ma ei ole sellega nõus, siis automaatselt nagu tähendab, et sellel ei ole nagu eluõigust üldse, teda tuleks mingil moel nagu likvideerida või teda ei tohiks olemas olla. Pigem nagu arutluskunsti ületad sa nähes teistsugust, sa saad veel paremini väljendada oma põhimõtteid, oma hoiakuid, mis sellest teistsugusest erinevad, aga sa isegi tänulik, et see teistsugune on olemas, tänu sellele sa saad täpsemalt aru, et millega sa oled nõus ja millega sa ei ole nõus, seda teist ei oleks, sisu ei ole millelegi toetuda. Sa ei saa ainsale liaale toetada, seal on vaja ka eile toetuda kahele jalale, et sa seisaksid püsti. Nii-öelda see on nagu see, et need on, mulle meeldib maailma oma kirjususes kuigi paljud asjad ei ole minu teetass ja ma räägin sellest meelsasti ja proovi nagu väljendada, miks see ei ole see, mida mina nagu heaks pean, aga jumala eest ma ei taha nagu öelda, et koristage ära või likvideeriks ära või kesta sisse lasi või kes ta selline üldse on? Ma võin isegi väga millelegi või kellelegi vastu olla, aga ma arvama ikkagi põhimõtteliselt mul on hea meel, et on olemas, niikaua kui ta tõesti tuumanuppu ei vajuta või üldse seda poleemikat ära ei lõpeta, kõige labasem omal moel ka. Aga need asjad aetakse segamini, kui öeldakse, et on halb, siis likvideerime üldse ära. See piir ületatakse ülilihtsalt k. Nii et see püüd maailma tema mitmekesisuses mõista, et seda me näeme ka teie kunstis. Mulle tundub, et kunstis siiski pisut kriitilisust teil rohkem. Kunstiprobleem on kuidas öelda, probleem, antud juhul ütleme siis, probleem on selles, et minu jaoks kunst on ülds. Ta ongi leppimine põhimõtteliselt ta on asjade korrastamine, leppimine, sa pead selle selle asja nagu läbi seedima ja kui seda juba esitad kunstiteosena, siis on see nagu tasakaalustatud keemiline võrrand on tasakaalus. Sa oled pannud need numbrid sinna ainetele ette ja see asi püsib nagu koosiks kõikuid, padukriitiline, kui, kui šokeeriv ta ei ole. Ta on tasakaalustatud ta mingil moel selle probleemiga leppimine, sa oled suutnud selle asja ära sõnastada, sa oled suutnud selle asjaga nii palju elada, saad sellest teinud teose ja esitanud selle teistele. Ja see on noh, tema nagu pluss-miinus ühekorraga pluss on see, et tänu sellele me saame mingil moel selle hädaga natuke edasi elada. Jah, me tegeleme sellega, aga mingisugune tasakaal ja mingisugune heas mõttes leppimine on loodud. Aga samas just ta ei saa kunagi olla nii šokeeriv, kui võib-olla mõni tahaks. Sest noh, kunst on ikkagi, ta ei ole kunagi nii terav, kui elud on ikkagi mingil moel arukalt esitatud väide juba kuigi algul tundub, et mis arukus selles veres higis nendes lihatükkides siin galeriis saab olla ka, aga on küll. Galeriis on kunstnik, siin ei ole mingit kurjategija. Ja ta on juba Ta on kultuurselt vormistatud juba mõnda võid sa nagu ärritada, et aga me tahtsime nagu päris asja teha, eks ole, aga nüüd on, tulemuseks on jälle kunst, aga samas ma arvan, et noh, see ongi, ongi tegelikult hea, et me suudame ikkagi mingile riiulile asja ära paigutada, et kui ta tõesti kuhugi paigutu, siis see võib maailma nagu lõhki ajada. Peame suutma kõikidest asjadest lõpuks niimoodi rääkida asetub kuidagi omale kohale ja noh, maailmas on niikuinii kõik need asjad olemas, nüüd on küsimus see, kas me nagu saame sellest rääkida või mitte, kunst ongi see vorm läbi, mille suudetakse rääkida. Ja kui ta on juba galeriis, siis on okei või olgu, kasvõi tänavale või tal on kunst, siis ta õnneks õnneks Anokeiga Te olete väga täpselt enda jaoks selle kontseptsiooni sõnastanud, te olete väga täpselt kunstiülesande või võimalused 21. sajandil ja varasemal ajal. Te olete selle läbi mõelnud, analüüsinud, sõnastanud, lisaksime siia veel mõned kunstitükid, teatud emotsioonid. Ma nimelt küsin selles saates iga portereteeritava käest. Kas on meeles mõni kunstiteos, millest saadud elamus ei ole aastakümnete jooksul ununenud. See on selline lemmikraamatu küsimus. Huvitav, muusikast tuleb küll paar korda meelde midagi, mis mind on. Mul on ikka nagu lauaga otsa ette virutanud, aga kuulame kunstist, ma. Kummaline, tegelikult, et noh, jah, et inimene on ikka nagu loom, et ma olen nagu alati olnud selline, pigem korrektne, korralik kuulekas inimene, aga kui tuli Punk ja Sex Pistols Sex Pistols, niitis ma ikka täiesti jalust. Kuulasin väga palju muusikat, aga pink Floydi ta selline proge-rocki, midagi hoopis teistsugust ja siis, kui Sex Pistols tuli, siis ma sain aru, palju ma siis nagu vana küsisin, et, aga noh, me kuulasime seda nagu järjest seda plaat. See on seepärast kõiki neid kuradi pink Floyd jess. Ikka mina tahtsin seda oligi just vajame, läksime poodi, ostsime ära kõik Rapla haaknõelad, mis seal. Ja praegust keegi ei suuda uskuda. Kaido, sina haaknõelad naljad, et mida. Aga, aga muusika tuli täpselt nii, nii õigel hetkel ja seda oli vaja ja, ja noh, ega kuulasin pink Floydi ka edasi, kuulasin paralleelselt neid, aga algul kuulasime ainult päev ja ainult Sex Pistols, et see oli noh, absoluutselt nii õige ja mitte teised pungi bändid, aga Sex Pistols tahtsid. Hiljem oli see üks, üks plaat, mis tuli ka. Jaa, David Bowie hirmus oli selline, et kui ta tuli välja seda plaati, mõtlesin, issand. Ma võin selle pärast nagu unes näinud, et tal ta ümbris oli. Täpselt selline muusika oli selline. See ongi see plaat, mida ma teadsin, et nad seda plaati on vaja seal kohapeal nagu tühi koht, siis nüüd ma nägin, et seal ei olnudki tühi koht, et seal oli juba plaat olemas kuidagi ära täpselt 110 protsenti see plaat, ümbrise visuaali, muusika kõige poolest, mida kõige kõige rohkem ootasin sellel hetkel täpselt see mõtlesin ei või olla, et mingid asjad lähevad ikkagi täide veel. Et kuidas ta taipas täpselt selle selle plaadi teha. Aga kunstikoha pealt? Vaata, kui ma Madridis oli see vist jah, kui ma nägin Picasso körnikat, siis ma imestasin, et ta toimibki mu peale, et ma olingi. Jahmunud on palju öelda, aga vaatasin, et kurat, ongi pahane küll ju neid reprade peale, okei, ta 100 korda suurema ja, aga noh, mis tal on, nii suure lõika on, need on ennegi suuri töid nähtud, aga nagu hea töö, et pagana hea töökoha, et noh, Picasso oli ka üks nendest, kes ära nämmutati ja kõik saavad, reaalselt on geeniuse kõike kubism siuke blabla plaasiku koolis ära nätsutatud asi enamvähem. Jah, aga ma kuidagi suhteliselt välja 10 15 aastat tagasi nagunii-öelda avastasin Enda jaoks pikk kasvavad, ma jõudsin ise vist nii vanaks ja targaks, et ta jõudis mulle pärale, mitte kohustusliku kirjandusena, kui sa nagu vägisi pead ütlema, et jah, on küll hea, et head hinnet saada, aga sa saad päriselt aru, et ta on hea, aga see konkreetne tööga. Aga no minu arust kunst ikkagi kultuur tervikuna kindlasti loomulikult, et see on ikkagi mingi kvaliteedi küsimus. Ta detailide, need ongi detailid, et need on individuaalsed, et kuidas keegi seda asja seletab, aga põhimõtteliselt ma arvan, ta on selline suhteliselt universaalselt pakendatud kvaliteet, et see on see, mida, mida inimesed inimesele anda ja, või noh, see on nagu, nagu patarei või akuvool on sees, aga mis keegi selle vooluga teeb, kas ta kuulab transistorraadiot või vaja Bartliga habet või mille taha ta selle paneb, aga noh, vool paneb väga paljud asjad käima ja samamoodi on kultuuris on see kvaliteet seal lühendada oma eluga ja siis selle selle kvaliteet, see lükkab sulle mingisuguse hoo sisse, tõstab sinu taset hoopis teistes asjades, kuidas istud, kuidas sa astud, kuidas oma roosipõõsast haritsejal. Aga ooper, see teos, maal, see etendus, see on see, mis aitab. Ja ma arvan, et tihti tehaksegi suur häda sellega, et hakatakse seda asja detailseks lahti võtma. Milles ta siis on, et noh, paljugi ükskõik milles ta on, et ei ole vaja teada, millest saadi, tehtud on miks ta tehtud on? Võtta see kvaliteet, võta see kvaliteet, ela oma elu edasi, kasutades seda kvaliteeti, et kui seda budistatikideksis. Lõpuks tundub, et ei olnudki eriti midagi, et sa ei tule mingi loo teada, see lugu ei puutu üldse asjasse. Milles pilt, milles ooper on? Kama kaks, milles ooper on, et noh, seal on mingi väga labane lugu, tõenäoliselt, aga vaatad ära. Ja kui sa oled sellest lummatud sele lummusega, mine ela oma elu edasi ja see elu on palju parem, et see on asja nagu point. Et seal tuleks nagu vahe hoida. Muidugi sa võid seda ooperit analüüsida ka, aga see kvaliteet hoia sellest nagu eraldi, et see pane nagu puutumatult kõrvale, ära seda ära lõhub. Meie saateaeg on täpselt nii kaugel, et jääb üle tänada kaid, olet, nende mõtterännakute eest oma kunstikultuuripilti muusikasse seda analüüsi, mida me kuulsime kunsti ja ühiskonna kohta ja seda tunnet, mida kaid ole mida ta kunstist, muusikast ja kõikidest teistest kunstivormidest saab meiega jagas, nii et palju tänu. Ja suvel oli meil võimalus kohtuda ka sopran Pille lillega ja ka tema käest küsisin ma, missugune on tema kunstielamus, mis aastakümnete jooksul ei ole ununenud ja pärast hetkelist muusikalist pausi me saame ka seda kuulata, aga kaid ole palju tänu pika intervjuu eest kutsumast. Kunstiaeg on ajatu. Neid elamusi muidugi läbi elu on olnud mul tegelikult päris palju juba väikesest lapsest peale, kui ma olin tõenäoliselt kolmeaastasena Estonia kontserdisaali laval koos Georg Otsaga väikesest metsa poole külast, kus ma tulin ja sain finaali laste lauluvõistlusel. See on kindlasti süünad mällu, aga võib-olla niisugune hilisem, mis on meid saatnud. Ma arvan kusagil 15 aastat, võib-olla isegi rohkem. Ma sattusin lugema ühte raamatut, ma ei suutnud seda välja mõelda, kes oli see autor seal pisikene, niisugune väike väike raamat, mis rääkis ühest preestrist kes vahetas oma töökohta, läks ühte teise osariiki, seal Ameerikas. Ja astudes oma kabinetti oli tema ukse peal niisugune tõmmis Rembrandti maalist kadunud poja tagasitulek. See preester rääkis selles raamatus nii huvitavalt, kuidas maal teda mõjutas terve elu. Ühesõnaga sealt edasi sellest ajast, kui ta sinna uuele töökohale läks. Miskipärast mul oli hinges selline äratundmine, et ma pean selle maaliga kohtuma. Siis kuidagi ma leidsin selle aja ja ma sõitsin üksinda Peterburgi seda maali vaatama. Ermitaažis siis on see originaal. Rembrandt kadunud poja tagasitulek. Ja seal oli väga tore valvur. See tore vene inimene andis mulle tooli, see maal jäi kohe otseseid nii koduuksest, läksin ühest vaheuksest sisse, siis samal ajal oli siin kuskil üks kümme-viisteist meetrit 20 meetrit ja panin sinna seina äärde ühele tooli. Jah, jäin selle maali, et see oli niisugune uskumatu kogemus, mida ma seal kogesin. Seda võib nimetada võib-olla ka mingiks äratundmiseks või mingiks niisuguseks sisemise maailma niisugune vaatlus igal juhul ma istusin seal pärasse, valvur ütles, et ma olin ikka tundide kaupa lihtsalt vaatamas, et kas ma olen seal emal, pisarad voolasid. Ma ei tea, mis kurbus või mis asi sealt minust väljus. Aga huvitav oli see, et selle vaatluse ajal. Ma korraga tajusin inimeseks olemise alget. Ma tajusin seda, et kui me siia sünnime lapsena beebina siis me tegelikult oleme tulnud kusagilt ilusast tingimusteta armastuse keskkonnast. Neine Coremräändki maalib oma maalil seda isa kes seisab keset seda maali ja tema ümber on päikeselt kujud, väiksed inimesed nagu varjus kaks tükki, üks on siin körema kõrval kes on ka tema poeg, kes on olnud talle alati väga kuulelik teinud, kõike ei ole teinud väga suuri lolluseid. Siis tema käte vahel on põlvili üks tema poegadest kellele ta on pannud oma käed õlgadele. Ja see poeg on olnud tema juurest ära väga kaua aastaid teinud oma rännakuid telg, lolluseid, teinud igasuguseid asju, kogenud, kogenud seda elu olnud elu pulsil. Ja isa juurde tagasi jõudes võttis isa vastu seda poega täpselt samasuguse tundega, nagu seisis teine poeg tema kõrval. Ja see poeg, kes oli põlvili, ta ei kujutanud ette, et see isa armastus võib olla nii suur. See tingimusteta armastus mis on meis kõigis avanes selline tunne enda sees, et ma sain aru, et ma olengi armastus. Et inimesed tegelikult ei olegi mitte midagi muud kui suur armastus ja me unustame selle. Sest me läheme kogema, meie hing tahab kogeda erinevaid asju. Hing tahab näha. Teeb huvitavaid rännakuid teeb väga niisuguseid toredaid, rõõmsaid, aga on ka väga palju rännakuid ja igale inimesele erinevaid, mis võib olla ei ole nii rõõmsad, mis on võib-olla valu ja kannatus ja ja kõik selline selline teistsugune kogemus ja selle maali ja siis ma sain korraga aru, et ei ole mingit tähtsust nendel kogemustel, mida me kogeme elu jooksul. Kas need on positiivsed või negatiivsed. Me oleme ikkagi armastas, mees on armastuse allikas ja kõik need kogemused, kui need on ka olnud halvemat sorti või või tekitanud meis muret ja kannatusi, siis kõik need kogemused on võimalik saada andeks iseenda hingele andestades, andes andeks oma hingele. Mõned lollused tegi. Ja kui me enda sees seda oma mõtetes iga päev kordame et ma armastan ennast ja me anname andeks oma hingele kõik need kogemused, jalatallad lahti, siis ma arvan, et me leiamegi enda sees selle suurepärase tunde, selle tunde, mida tähendab tingimusteta armastus. Ja vot see oli see kogemus, mida ma tundsin Ermitaažis olles istudes seal koos Rembrandti maaliga. Kadunud poja tagasitulek, on erakordne, jõuda oma armastuse allikasse seal meis kõigis ja meil on vaja seda uskuda, teada hoida. Nii oleme ära kuulanud Eesti kunstimuuseumi sajandat tegevusaastat. Tema lühisarja kunstiaeg on ajatu, kõik intervjuud. Sarja kujundus muusika pärineb Jalmar Vabarna plaadilt minapilt. Saated valmistasid ette Paristomba, Anna-Maria Currel ja Kaja Kärner. Kuulmiseni.