Laulupeosaginas vajus varjuhõlma üks oluline nägemus mis esipuhku oli juubelilaulupeo tunnetuslik nurgakivi. See on kummardus meie laulutraditsiooni kahele tugisambale Euroopa ja läänemeresoome kultuurile. Imesid on Eesti ajaloos juhtunud vähe. Ja laulupidu võiks olla selle haruldase kategooria kõige esinduslikum eksemplar. Tähelepanuväärne on see, et see ime on sündinud kahe maailma piiril. Nii-öelda kauges perifeerias. Kultuuri ääremaad võivad vahel olla imekspandavalt loomingulised. Tuleb tunnistada, et ka viimane teine laulupidu süvendas ammust tõdemust et laulud ja tantsud tulevad soome-ugri rasel paremini välja kui peokõned ja avalikud esinemised. Kui Euroopa sünnitasid antiiksed oraatorid siis läänemeresoome maailma pigem metsa veerel omaette lauljad Jeloitsijad. Ja ega sajatusestki teinekord ära öeldud. Eks seda ole tunda siiani. Kui soomeugrilane parajasti tantsi, laula või ei ole saunas siis vahepealsel ajal on kõige targem olla lihtsalt vait. Muretsemisest ja halbadest eelaimdustest hullunud mõte läheb põhjamaalase hinges kergesti pahaks. Ja suu avanedes pressib halvas sisekliimas haudunud kujutluspilt mädamuna kujul välja. Seetõttu jagunevad avalikud sõnavõtud põhiliselt kolmeks. See on kas vihakõne, pahakõne või tühi kõne. Vihakõne sõimukõne, paha kõne on väga pahur kõne, tühi kõne, aga lihtsalt tühja tünni kõmin. Osavamad suudavad neid kolme ka omavahel segada jättes kuulajale mulje, et tühja tünni seest kostub lisaks veel sügavmõttelist oigamist ja hala. Kunagi oli aeg, kus kõik, mida eestlane ütles, tundus lausa masendavalt ilus. Näiteks Friedrich kuulbars olevat arvanud, et sõna Niilus pärinevat eesti keelest. Kui eestlased kambakesi suure jõe äärde jõudnud karjatanud üks neist, nii ilus, selline nimi jäänudki. Nüüdse kahjuks enam nii ei ole. Nimelt on välja tulnud, et ka inimlapse enda nimi pärinevat otsapidi eesti keelest. Homo sapiens tähendavat tõlkes sapp pinimest, see tähendab Mürgiste keeleaurude meest. Ja siin jõuame tagasi laulupeo tähenduseni. Mida enam sõnad meid lahutavad, seda enam laulud ka ühendavad. Laulupeol lauldakse vahepeal koledaks karjutud maailm taas ilusaks. Kui verbaalne väljendusoskus välja arvata, siis kõige muu poolest oleme üks väga rikas maa. Võtame kas või Eesti imeväärsed, rahvariided. Nii palju erinevaid rahvarõivaid, nii väikesel maa-alal on terves maailmas ainukordne. Ja kui me küsime, kuidas selline rikkus võimalikuks sai siis õige vastus on eesti mullastik. Eesti muldade lõputu mitmekesisus sünnitas erinevad elatusallikad erineva elulaadi ja kombed, erineva keele ja meeleruumi, mille väljenduseks oli ikka kihelkondlikud rahvarõivad. Niisiis on rahvatants oma algses tähenduses eelkõige kummardus maale. Rõõm päikese ja musta mulla üle. Ja kui nüüd viimaks küsida, kui suur on Eesti kui pikk on vahemaa Lasnamäe ja munamäe vahel siis küsimus on eelkõige selles, kuidas seda vahemaad mõõta. Lauldes on vahemaa väike, aga sõnades päratu suur. Niisiis kas laulda või mitte laulda? Selles on küsimus. Vähemalt ühe rahva jaoks.