Mul on vahel öeldud, et näen elu päikeseliselt usun jäägitult inimese headusse ning suudan märgata ilu ja imesid seal, kus neid esmapilgul ei näi sugugi olevat. Olukordi, mis kergitavad argihallusest. Võimalik, et see on tõesti nii. Igal juhul on see soov minust tugev või isegi lausa vajadus. Mis aga ei tähenda, et ma ei näeks elusa inimestes ka seda vastandpoolust tumedate madaldavat. Näen ja valutanud südant nii, et vähe pole. Olen mõelnud, et igapäevane kultuur ongi ju tegelikult kõige enam vaid see üks ja ainus otsus ja valik, mis reeglite järgi me mängime oma päevi ja elu elame, mida me otsustame võimendada ja mida mitte. Võiks võtta mis tahes argise hetke. Mul on tavaks pea noogutuse või käeviipega tänada autojuhti, kes enne ülekäigurada kiiruse maha võtab ja aegsasti peatub. Samas on ilmselt kõik pidanud elama üle närvesööv, aga hetke, kus autojuhti mõtlegi peatuda ja sõidab sisuliselt kannad maha. Ma küll ei juhi autot, aga pole raske otsustada, kas ma tahaksin olla juht, kes saab jalakäijalt tänuliku viipe või elada oma päeva edasi teadmisega, et keegi on kostitanud mind mõne krõbeda sõnaga ning puurinud tähenduslikult nimetissõrmega meelekohta. Ma usun, et ka kõige rutiinse argipäev ja kõige nürim töö on võimalik muuta millekski pidulikumaks igal juhul inimlikumaks. Ilus ja võimas on see, kuidas siis kõik mitmekordistub, kui võõraste ja tõenäoliselt oma mullis muredes marineeruvate inimeste vahel tekib kas või põguski, ühine hetk. Kunagi ei tea, mida üks lause sõna või kasvõi ainult pea noogutus võib korda saata. Mida sa teise inimese jaoks tähendada võib. Soe hetk hoitakse enda jaoks olles, aga jagatakse siis ka kellelegi järgmisega ja siis omakorda järgmisega. Ja selline paljundamine on ju nii lihtne. Minu viimaste nädalate suur üllatus ja kergendus on seotud pankade ja notaritega. Olen olnud sunnitud nendega asju ajama. Tundsin ärevust ja vastumeelsust isegi eelarvamust, et ilmselt koheldakse mind seal kui üht järjekordset tüütut eksemplari kellele peab hakkama kõike puust ja punaseks tegema. Ja tõenäoliselt jääbki mul palju arusaamatuks, ähmaseks, sest ma ei oska siis ka ise küsida, kuna ebaviisakusi arrogantse on mind alati elus muutnud sõnatuks abituks. Ma olen aga hämmingus sellest rahust, viisakusest, intelligentsusest, lugupidamisest ja soojusest. Mis on kogu selle minu jaoks keerulise asjaajamisega kaasnenud. Ja mis kõige olulisem, see ei olnud kätteõpitud imal ja võltsviisakus, vaid mõjus siiralt. Inimesed, kellega kokku puutusin, näivad olevat tõesti õiges ametis ja ma olen väga tänulik. Loomulikult ei tekita see kõik tunnet, justkui oleks maruvahva olla pangavõlglane. Küll aga olen saanud palju julgust ja usku, et see on olukord, millega on võimalik toime tulla. Olen saanud tänu asjatundlikele selgitustele targemaks asjades, millega enne polnud üldse kokku puutunudki. Meil Eestis ja kogu maailmas on muidugi praegu hoopis palju suuremad teemad õhus ent mulle näib, et sedasorti mõtlemisest võiks kõik alata. Ning niiviisi laheneks ehka mõnigi hoopis määrava tähtsusega küsimus.