Kui admin jälle oma jalgel, seisis pakkuste Gaabrielile säravaid silmi ühetaval palgel kätt. Kuidas ma pean teid tänama? Tänama, kostis Gaabriel naerdes. Peaksite teie kui suurt nalja see pakku jooksmine mulle tegi, siis ei tänaks teie mind, vaid nõuaksite pealegi veel minu käes tänu. See tegi teile nalja korda saginas venitades ja tõmbas käärutu tagasi. Selget puhast malle, tõendas kaabli ellustlikelt. Läheksin hea meelega mõisa tagasi vaatama, kes seal veel mõnda rüütlipreilid ei ole, kes minu abi tarvitada võiks. Siis minge, ütles Agnes väga kähku. Ja aga kui venelased mind sisse ei lase, kas te neid nii väga kardate? Küsis Agnes piltlikult. Nägite ju ise, kui tõesti me nende eest pakku jooksin. Siis jätke mind siia ja jookski edasi. Õigust öelda. Agne kriitis pisut aega, enne kui viimase sõna välja ütles. Aga ta oli ärritatud tujus ja põlgav sõna tuli lõpuks nagu iseenesest välja. Seda uhkust mõtles Gaabriel tõusva koiduvalgel noore neiu nägu silmitsedes, kus punaja kahvatus järsult vaheldusid. Pahandab istet mina oma talupoja kätega, tema kõrgestisündinud keha külge julgesin puutuda. Jooksuga pole veel nii suurt häda, kõneles ta valjusti edasi. Esiotsa oleme siin hästi varjatud ja võime puhata. Mina jale väsinas tähendas Agnes külmalt. Ma tean, kus tee Tallinna poole ei pea hakkama kohe minema. Teie unustate tõld ja hobused venelaste kätte jäänud, kes korra püütud saaki visalt kinni hoiavad. Teie isa ja vahvarjunkur Hansnäkiste Tallinna poole reisinud mõisaorjadest ei ole paraku kedagi käepärast. Kuidas tahate siis reisile minna, preili Agnes? Minul ei ole kellelegi abi tarvis. Ma lähen üksipäini, kostis Agnes vihaselt. Ei, preili Agnes. Teie ei lähe mitte üksipäini, ütles Gaabriel tõsisemalt. Põlace mind küll südamepõhjast ja tõrjuge mind enesest eemale. Mina ei lahku enne, kui teid tervelt isa käte tagasi andnud. Tallinna reisiei ole nii kerge kui arvate. Kui juba ausad junkrud üksiku ja täiesti ilma süüta rändaja kallale kipuvad, nagu siin lähedal olles tunaeile juhtunud. Mõtelge siis, kuidas teie käsi käiks, kui hulguste röövlitega kokku puutuksite, kellest meie vaene kodumaa praegu kubiseb. Me peame suurest teest hoopis kõrvale hoidma, metsadest ning rabadest läbi teed otsima. Enne kui teele lähen, on teile veel üht väikest asja hädasti vaja. Teie praegune ülikond, Agnes, lei äkisti punastes silmad maha. On teile nagu vist kõik ülikonnad küll üliväga näo järele aga põgenemiseks ei ole ta mitte täiesti kohane. Jala katest on kõige suurem puudus. Pakuksin teile küll oma saapaid, aga kardan, et need ele vahest ei sünni. Agnes pidi vastu tahtmist naeratama. Kas teate, mis minu arust kõige parem nõuan? Teie jääte siia Bodrikus ootama ja hoiate ennast hästi varjul, kuna mina luurama lähen, kas venelased Kuimetsast lahkunud valitseb seal vagane lugu? Sis tuustin, laagria mõisa varemed läbi. Vaest puutub mulle otsides mõni tuleste riisumise eest ülejäänud räbal või ta natukene toiduvara silma, mida meil ju ka hädasti vaja on. Valge on käes, ma võin katse kohe käsile võtta. Ei, ei. Hüüdis Agnes äkitselt pead raputades. Mikspärast ei, imestas Gaabriel. Ma ei taha, et teie minu pärast oma elu pandiks panete. Ma ei mõtlegi oma elu pandiks, pan naeratas Gaabriel. Ega momedy uisapäisa venelaste otsa ei jookse. Ma kardan ju neid kui tuld, nagu ise teate. Aga kui nad oma teed on läinud, mis siis neist enam karta? Kas ma võiksin siis ka kaasa tulla? Küsis Agnes kartlikult. Ei, see ei lähe korda. Kostis Gaabriel järsku. Ja külm värin käis ta nahast läbi, kui ta selle hirmsa vaate peale mõtles. Mis noore tüdruku silma öise võitluse riisumise paigal ootas. Teie elu oli kallis, preili Agnes sest teie peate seda oma isale ja oma peigmehele hoidma. Viimase sõna juures ilmus peenike kordsagnese kulmude vahele. Hea küll, minge vaadake, ütles ta jahedalt. Gaabriel võttis laetud püstoli põuest ja andis selle Agnese kätte, öeldes kui teid minu äraolekul miski häda Ohtaks ähvardame, siis andke mulle pauguga märku. Paljastav märku, mõnitas Agnes. Kas arvate, et Rüütel, männik Uusen, tütar ennast ise kaitsta ei suuda, kui tal laskeriist käes on? Uskuge mind, ma olen väga osav kütt, kas tahate? Proovi näha? Hüüdis Agnes püstolit tõstes. Kas näete seda üksikuid käbi seal kuuse otsas? Jätame proovi parem teiseks korraks heitis Gaabriel kähku vahele. Ma usun, ilma selletagi. Eedeegaardetav püssilaskja olete. Aga paugutamiseks ei ole praegune silmapilk hästi valitud. Põgenejate parim kaitse on ettevaatus ja vaikus. Kas võin loota teid siitsamast paigast, jälle tervena? Leian? Agnes noogutas tummalt pead. Ja Gaabriel sammus metsaserva poole. Härra Gaabriel, hüüdis Agnes talle järele. Gaabriel vaatas imestades tagasi. Agnes jooksis talle vastu see asi iseäraliku tuhinaga ta käest kinni ja ütles paluvalt. Ärge olge liigjulge, tulge tervelt tagasi. Gaabriel vaatas neiule uurivalt silmi ja leidis sealt kaastundmuse kõrvalt veel midagi muud, mis tema südant silmapilguga imelise õnnetundega täitis. Ta hääl värises veidi, kui ta naljatades ütles. Ärge minu pärast kartke, preili Agnes. Ma olen kaval rebane, kes kergelt lõksu ei lähe. Mul on suurem mure teil siin üksipäini metsas midagi äpardust võiks juhtuda. Kui ma teid siit enam ei leiaks, siis oleks sellest väga kahju. Nende sõnadega surus Gaabriel neiu kätt ja tõttas kiirel sammul minema. Imelik vägi on esimesel armastusel. Agnes ei teadnud veel õieti, mis armastus on? Ei teadnud, kajate kaablini, armastas, aga seda tundis ta selgesti, et ta süda kerge ja meel ütlemata hea oli. Gaabrieli kuju ei kadunute vaimusilma eest. Ta nägi teda ühtepuhku, kuulis tema südamesse tungivat häält, kordas mõttes iga sõna iga vähemalt juhtumist, mida nad üheskoos läbi olid teinud. Hea meelega läheks Agnes nagu plikapõlves läbi metsa lipanud, laulnud ja hõisanud. Aga ta tuletas meelde, et tema hästi varjuli vaka oli käskinud olla. Sõnakuulelikult mässis Agnese Gaabrieli pika ülikuue sisse istus kännu otsa ja jäi magusalt ootama. Kaabel viibis kaua. Päike oli juba kõrgele tõusnud, kena vaikne kuldne suvehommik kätte jõudnud, metsast tuhanded hääled sumisemas, aga Gaabriel ei tulnud ega tulnud. Agnese süda hakkas valutama. Vahetpidamata kuulatasi vaatas ta sinnapoole, kus ta mõisa teadis olevat. Mitmel korral arvesta kuivanud raagude prüginat kuuluvat ja kargas siis rõõmsa ehmatusega püste. Aga kõik oli see eksitus. Rõhuv kipitsevahastus täitis aegamööda Agnese hinge. Kohutavad Bellid libisesid ta vaimusilma eest mööda. Kordagi ei mõelnud sellele, mis temast enesest saab, kui ta üksi peaks põgenema. Aga kramp asusta südamesse mõtte juures, et ta Gaabrieli enam ei peaks nägema. Mis tarvis siis veel põgeneda. Äkisti kargeste üles tõttas metsaservale siinide kohkudes seisma. Kuimetsa mõisast ei olnud muud järele jäänud, kui auravad ahervaremed. Katusele kadunud suitsenud müürid kerkisid hoopis võõral näol sinisesse õhku. Inimestest ei anna midagi näha ega kuulda. Kuhu oli Gaabriel jäänud? Olid vaenlase tõesti ära läinud. Või oli Gaabriel nende kätte sattunud? Viimane mõte pani Agnese põlved vankuma. Ta oli kuulnud ja osalt oma silmaga näinud, kuidas selle hirmsa sõja ajal vange piinati. Tulel pikkamisi küpsetati, katlas elusalt keedeti ja nõnda edasi. Kohutava selgusega vilksas need koledad kujutused Agnese erutatud vaimusilma eest mööda. Siiski tundis ta tahet otsekohe sinna joosta, jänesega niisama teha lasta ainsa lootuse pärast, et sel viisil Gaabrieli Me ühe ainsa korra näha saab. Korraga hakkas Agnese seda kangesti tuksuma ja värisev õhkamine kergitust rõhutud rinda. Varemete vahelt tuli meesterahva kuju nähtavale ja hakkas metsa poole liikuma. Mees oli kaugel, tema küljes ei olnud midagi iseäralikku tundemärki. Olgu siis, et ta suurt kimpu seljas näis kandvat. Aga Agnes tundis ta kohe ära. Oleks Gaabriel nüüd äkist elusalt ja tervelt ette astunud. Agnes oleks talle vist rõõmu pärast nuttes kaela langenud. Et see aga tüki aega kehtis, enne kui Gaabriel metsaservale jõudis. Siis leidis Agnes mahti oma mõtteid koguda ja tundmusi korraldada, nagu see hästi kasvatatud rüütlipreili kohuson. Taastas tulijale mõne sammu vastu ja ütles lahkesti ainult lahkesti. Venelased olid juba ära läinud. Küllap vist, kostis Gaabriel naeratades. Sest muidu seisaks teie alandlik sulane vaevalt terve nahaga teie ees. Aga miks te metsast välja tulite, preili Agnes. Mul läks aega oodates igavaks ja mul oli kange himu näha, mis, mis meie mõisast saanud. Kas me võiks nüüd veel korraks sinna tagasi minna? Ei preiliagnes, ärge seda unustage. Ütles Gaabriel tõsiselt. Ma mõistan küll, et teil raske on kallist kodupaigast lahkuda aga teie õrn süda ei saaks koledat vaadet ilma põrutuseta välja kannatama. Pealegi võiksid venelased äkisti tagasi tulla. Kas seal tõesti nii kole on? Küsisagnestas akesti? Kole küll. Mõisameestest on suur hulk langenud, rüütlitest on kolm-neli meest langenud, nende seas junkurdelvik. Mõise laager on paljaks riisutud, kõik hooned suitsevaks rusuhunnikuks muudetud. Ma pidin kõik nurgad ja urkad läbituuste, maja rusude ning põlevate tukkide lasust teed läbi kaevama, enne kui seda leidsin. Mis meil vaja on? Nimelt leiba, liha ja ärge eematagi poisi ülikonna. Jah, preili Agnes, ajad on nii halvaks läinud, et ennast poisiks peate muutma. Sest naisterahvariided ei puutunud mulle näppu ja põgenemiseks ei oleks nad mitega hästi kõlvanud. Selle kimbusest leiate kõik, mis teile kehakinnituseks ja soo muutmiseks vaja on. Esiotsa läkiaga jälle kaugemale metsa sisse. Mahalöödud silmil ja sõna lausumata kõnni Sagnes kaaslase järel. Paksus padrikus pani Gaabriel kimbu maha ja läks tükk maad kõrvale. Kui te natukese aja pärast vanale paigale tagasi tuli, seisis kena saksa moodi riides poiss, tema eesriided olid veidi kitsad, aga muidu poisile näo järele ja poiss näis seda teadvat, sest ta silmad särasid õnnelikult ja paled olid sügavapunaga kaetud. Tere hommikust, junkur. Hüüdis Gaabriel ühtlikelt. Kuidas nimi on? Jonkur Georg. Väga hea, kuid eel kellegagi kokku juhtume, kellel väge ja võimust küll on, et meid nime nimetamisele sundida, siis olete teie junkur, Georg von Münchausen ja mina mõisasulane Gaabriel, kes Juncrole kannupoisiks kaasa antud. Satume aga kogemata röövlitega kimpu, siis olen mina vaene, aga aus talumees ja teie minu nooremendivids, kellele ma saksa riided selga olen varastanud. See oleks imeasi, kui kaks meiesugust tublit meest maailmast läbi ei pääseks. Mina oskan mõõgaga pisut ümber käia. Teile jättis talle enese kaitsmiseks. Loodan, et teie pauku ei karda. Mina lasen iga linnulennu pealt maha. Uhkustas Agnes. Ärge unustage härra Gaabriel, et ma sõjapealiku tütar ja sõjameeste keskel üles kasvanud olen. Tõsi, tõsi, seda tuletasid mulle juba varemalt korra meelde. Väga rõõmustav, Juncker, Georgia sõjas hästi harjunud vägimees olete. Aga pidage meeles, et mina mitte härra Gaabriel ei ole. Kes te siis olete? Mõneks päevaks teie sulane, kellele sina peate ütlema? Kuidas ma võin teile sina ütelda? Teie ei ole sugugi sulase moodi. Ma kardan, et kui meid iganes koos nähakse, siis arvatakse teitika rüütliks ja mind teie kannupoisiks. Mina olen just selsamal mõõdul rüütlinägu kui vares, kulli nägu. Kas teie ei ole rüütlise ost? Küsis Agnes. Ilmsüütult. Ei ole, kostis Gaabriel kuivalt ja Agnes näos midagi nagu kahetsust, Leida arvates lisas ta veel pisut karmimalt juurde. Küllap näete, varsti unkur, Georgi, mina sulaseks loodud olen, teeme kohe proovi, mis käsku armuline Juncker annab? Hea küll, Gaabriel, ütles Agnes, pead pisut kuklasse visates. Võttagi selga ja läheme teele. Vaat sedaviisi, see on õige, kiitis Gaabriel käsku täites. Sula, seal ei ole õiget peremehe sõnu kiita, laita, tähendasarnis naeratades. Palun andeks. Edaspidi ei tee ma suud lahti enne, kui armuline junkur ise käsib. Padikust välja jõudes sattusid nad jalg teelemis metsadest ja rabadest läbi põhja poole. Viis. Maakoht oli üksikinimeste elu jälgi oli harva näha. Paar korda paistsid neile lagedamatel kohtadel lapike kollendavat põldu ja endiste külade asemed silma. Kuid talurahva Võrtsikutest ei olnud muud kui mustendavad tukid. Järelejäänud elanikud aga olid mõisameestest ammugi metsadesse linnadesse pelgunud. Maakoha üldine pilt ei olnud siiski mitte kurdega elutu sest päike paistis armsasti puhtast sinisest taevast. Linnud laulsid ja loodushallides küpses suvises Ilus. Agnese meelest oli väga lustlik põgenemine. Vahetevahel kui isa õnnetus, kui metsa hävitamine sugulase tellelegi surm talle kogemata meelde tuli. Läikis küll pisar laugel, aga see ei kestnud kuigi kaua. Imeline rõõmulaul helises põhihäälena ühte puhkuda, südames aga ta häbenes seda avaldada püüdis tõsine olla, suud pidada, kuigi tal tuline himu oli Gaabrieli häält kuulda, temaga magusat juttu vesta ja koguni naljatada. Gaabrieli oli seesama igatsus, aga ta ei tahtnud oma priitahtlikult valitud sulaseseisvusest väljastada. Ta pidi sellega leppima, et aeg-ajalt altkulmu Yonkur Georgi näo poole piilus. Miski Roosi laia kübara varjus õitses Gaabriel ütles Agnes tüki aja pärast kartlikkalt. Mis siis, junkur, Georg, ma. Ma ei või lepingut pidada. Niisugust lepingut. Ma ei võid sina ütelda, ega teiega kui sulasega kõnelda. Mis sulane teie olete? Teie pole kellelegi sulane. Kuidas nii olema mingilgi viisil eksinud või häbematu olnud. Oi ei, ei, aga ma ei taha, et teie minuga nii üleliia alandlik oleksite. Kui seda vaja peaks olema, siis võime lepinguid jälle meelde tuletada ja ma tõotan nii uhke kare jonkur olla, kui ise soovite. Aga esiotsa ei ole ju seda mitte vaja ja. Ühesõnaga, ma sooviksin teiega, kui lõbusa kaaslasega juttu ajada ja teie käest palju-palju asju küsida. Ohoh mõtles Gaabriel rüütlipreili läheb aeg vait olles igavaks. Hädapärast võib ju alama inimesega pisut naljatada. Küsige pealegi, preili Agnes, lisas ta valjusti juurde. Minu esimene küsimus on, kas me ei võiks pisut puhataja pruu kesti võtta? Siin on nii kena murupind metsa serval, et kahju oleks seda ilma viivimata selja taha jätta. See on nõu, mis ta siis tähelepanu nõuab, ütles Gaabriel ja virutas kohe kimbu ülalt maha. Ta ise sirutas oma pika keha murule, jäi hea meelega vahtima, kuidas Agnes kimbu nobedasti lahti tegi ja sealt suitsutatud singi ilmatu pika leiva väljakooris. Kas teil nuga on, küsis Agnes. On küll, aga hoidke enesele sõrmi lõika, ütles Gaabriel ja andis läikiva pist noa, mille peahõbedast väga kunstlikult nikerdatud ja kalliskividega ehitud oli Agnese kätte. Ta oleks küll leiva ja lihalõikamise oma hooliks võtnud aga ei raatsinud. See oli liikene vaadata, kuidas uhke rüütlipreili toitu valmistas. Ah, kui ilus on, hüüdis Agnes nuga silmates. Kust te selle saite? Vana mälestus, hea inimese käest. Kostis Gaabriel lühidalt. Aga kes teid nii osavasti leiba lõikama õpetas, preili Agnes? Kas te arvate, et mind 18 aasta vanuseni mähkmetes on peetud? Naeris Agnes. Uskuge minust saaks tubli kodanikuperenaine. Mõisniku proua parandas Gaabriel kodanikuperenaine, kõneles Agnes edasi, ilma et end eksitada oleks lasknud. Sest ma olen oma isa juures kuus aastat majatalitust pidanud. Sestsaadik kui minu ema suri. Viimaste sõnade juures läksid Agnese säravad silmad äkisti tumedaks. Lühikese vaikimise järel ütles ta jälle rõõmsalt. Teil ei ole õigust mõisnike tütardest nii vähe lugu pidada. Meie kogukonnas on ikka tublid perenaised olnud. Üks minu tädi test on praegu Saksamaal lihtsa käsitöölise naine saab ühe, ainsa ümmardaja abiga väga hästi läbi. Kuidas see võis sündida teie tädi lihtsa käsitöölise naiseks sai? Küsis Gaabriel. Selle maa seaduste järgi ei tohi ükski rüütlisoost naisterahvas alamast soost mehele minna. Tädi ei läinud sellele mehele ka mitte seadust mööda, vaid oma tahtmise järele. Noormees käis mõisas tööl, kuna tädi veel noor ja ilus tüdruk kani. Ühel kenal päeval olid mõlemad kui tina tuhka kadunud. Alles aasta pärast seid sugulased teada, et tädi Saksamaal lihtsa käsitöölise abikaasaks lisanud. Meie sugukond kannab sestsaadik vaese tädi peale viha, ega tunnistan teda enam oma sugulaseks. Isa mulle kõvasti ära keelanud, tema kuuldes tädi nime suhu võtta. See teeb mulle haiget, sest ma mäletan lapsepõlvest, et tädi väga kena näoga ja hea südamega naisterahvas oli, keda mina hirmsasti armastasin. Ma ei mõista, kuidas tema nii raskesti võis eksida. See hirmus patt jumala sugukonna tahtmise vastu alatu inimesega abielusse heita. Oli see siis nii alatu inimene? Loomu poolest mitte, aga tali madalast seisusest julges ometigi oma kätt kõrgestisündinud järele välja sirutada. Eks see olnud alatu tegu. Päris varguse röövimine, tõendus Gaabriel jahedalt ja hakkas suure isuga toitu võtma. Agnes katsus paari suutäit, aga temal ei maitsnud toitmite. Ka söögiisu oli äkisti kadunud. Ta kõneles edasi. Meie perekonnas olen mina ainuke, kes tädil aeg-ajalt sõnumeid saadab ja tema käest sõnumeid saab. Ma ei vabanda tema eksimist, vaid arvan seda suureks patuks, aga tema teost võin ma küll aru saada. Ta eksis armastuse pärast ja tema ei eksitajali, vähemasti puhtast saksa soost ja kena viisakas noormees, kelle ülempüüdmine tänapäevani on olnud tädi igatepidi õnnelikuks teha. Hoopis arusaamatu asi on aga minu meelest see, et kõrgestisündinud naisterahvad koguni eesti või läti talupoegadega abielusse heidavad, nagu selle hirmsa sõja ajal, mitu korda PEAB juhtunud olema. Häda ajab härja kaevu, naeratas Gaabriel. Kõige suuremal hädal ei peaks nii palju võimu olema, et ta inimest iseenese silmis alandada suudaks. Hüüdis Agnes õhetavail palgeil. Teie ei ole veel kõige suuremat häda näinud, preili Agnes. Kõige suurem häda vastu ikka veel üks abiolenes. Priitahtlik surm. Surm ongi väärohi, preili Agnes. Mina sureksin ennem 1000 korda, enne kui enne, kui Eesti või Läti talupojanaiseks läheksite. Jätkas Gaabriel. Kune Agnes kohe parajat sõna ei leidnud. Enne kui ma üldse midagi teeksin, mis ma ise õigeks ei või arvata lõpetaja Sagnes karmi tõsidusega. Gaabrieli tundmus nagu puuks, külm tuul otse tema südamesse, paneks seal midagi tarduma. Väga hea, mõtles ta. Et seda kõike su enese suust kuulen. Pidasin sind külmaks ja uhkeks, aga vahel paistab su silmist midagi, mis mu kõik arvamised ümber lükkab ja mind unistama paneb. Küllap edaspidi olen ettevaatlikum.