Härra Gaabriel ütles Agnes lühikese mõtlemise järele. Juba jälle, härra Gaabriel. Ma ei või teile teisiti ütelda, minu meelest olete teie, härra, aga kas see ei ole ime, et mina veel sugugi ei tea, kelle seltsi ma sattunud olen? Teie ei ole mulle veel oma täit nimegi nimetanud. Mis tarbeks ütles Gaabriel kuhugi ehitades? Ma ei ole teie seltsist preili von Münchausen ega või teie tuttavaks jääda. Paari päeva pärast jõuame, kui jumala aitab Tallinna ja siis lahkume niisama äkisti nagu kogemata kokku juhtusime. Lahkume. Mis pärast tahate teie lahkuda? Küsis Agnes kohmetult. Ma kardan, kui teie teaksite, kes ma olen, siis kihutaksite mind kohe enesest eemale ja vanuksite seda tundi, mil õnnetuse sunnil minus seltsist teele läksite. Seda saame veel näha, ütles Agnes naeratades. Kes teie olete? Suur patune, vastas Gaabriel külmalt kõige alatum inimeste seast, sest minu soontes tuksub Talurahva veri. Gaabriel eksis arvates, et see sõna kui pikselöök uhkele rüütlipreilile saab mõjuma. Agnes oli küll esiotsa pisut kohkunud, aga järgmisel silmapilgul vaatas ta meelitava umbusaldusega Gaabrilile silma ja ütles naeratades. Teie naljatate Gaabriel arvast tugevamat mõõtu vaja olevat. Tal oli kentsakas himu rüütlipreili ees oma madalaseisvusega uhkustada. Mina ei ole mitte ainult talurahvasoost, ütles ta karmilt. Vaid minu ema oli pealegi eesti talupoja. See on pärisorjatütar ja mina olen pärisorjade võsu. Mispärast püüate teie ennast halvaks teha? Küsis Agnes nõrga häälega. Ma ei püüa ennast sugugi halvaks teha, kostis Gaabriel kuivalt. Teie himustasite teada saada, kes mina olen ja ma täidan teie soovi. Teie olete sügavas eksituses, kui arvate, et ma oma sündimise pärast häbenen? Ei sugugi. Ma olen uhke sellepärast, et minu soontes tilk, vahva aga õnnetu rahva verd voolab. Kuidas võib see mulle häbiks olla, et minu esivanemad vägivalla sunnil pärisorjusesse sattunud? Kui inimene ilma enese süütab, vangi satub, on see siis häbi? Teie ise olite eile veel vaba ja rikas nagu kuningatütar kunagi. Täna olete vaene põgeneja. Kas teie ennast selle pärast põlgate? Minu esivanemad on oma priiuse eest vahvasti võidelnud ja priiuse vaim ei ole nende järeltulijate veel kustunud. Minu vanaisa oli nende talupoegade eestvedaja, kelle ees 16 aasta eest saksa rüütlid värisesid. Teil on põhjust mind veel enam vihata, kuid põlata. See oli minu vanaisa, kelle käe läbi koluvere lahingus teie peigmehe isa Johann von Rispiiter langes. Talupoegadel ei olnud sel korral õnne, kaotasid lahingu. Minu vanaisa sattus vangi ja sai teie isa käsul, kui mässaja hirmsal viisil surmatud. Agnes vahtis pärani silmi Gaabrieli otsa ja kogeles kahvatades. Teie teadsite seda ja siiski. Siiski olete minu elu päästnud? Mina ei sõdi tütarlaste vastu, ütles Gaabriel naeratades. Teie peaksite mind hirmsasti vihkama, hüüdis Agnes käsi risti pannes. Ei, mina ei vihka, teid mitte. Ma päästaksin teid hea meelega veel 100 korda suuremast hädaohust. Aga ma arvan, Teie, näete nüüd isegi, et ma kauemini teie tuttavaks ei või jääda, kui just hädasti vaja. Et lõpuni teaksite, kui suure põlguse ja vihkamise vääriline ma olen, siis kuulake veel. Minu isa oli venelane ja mina ise olin veel paari nädala eest Vene sõjamees, see on teie sugurahva ja orduriigi vaenlane. Agnese näol vaheldus kahvatus punaga. Siis olete ometigi kogedes ta surija häälega. Mis see, kelleks junkur Rispiiter teid arvas? Vene salakuulaja täiendas Gaabriel kergesti punastades. Ei, ma ei ole mitte salakuulaja, ei, ka mitte Isamaa äraandja. Ma olen ausasti sakslaste ja rootslaste vastu sõdinud ja ma soovin niisama ausasti, et nende valitsus sel õnnetul maal lõpeks. Kurjemaks ei või selle maa pärisrahva elujärg iialgi minna, kui see sakste raske käe all on olnud. Küll aga võiks ta Moskva valitsuse all paraneda, sest tsaar Ivan Vassiljevitsh, kes julma nime kannab, on küll vali mees, aga tema rahvas on vaba ja tema hirmsa palju sees värisevad kõigepealt kangekaelselt bojaarid, kuna alamrahvas rahus elada ja kosuda võib. Moskva tsaari on suured hariduse sõbrad, sellepärast on see ammugi nende püüdeks Läänemere äärseid, maid ja sadamaid kui Lääne-Euroopa hariduse väravaid oma kätte saada. Ja varemalt või hiljemalt peavad need maad nende kätte langema. Kes neid selles nõus aitab. See vähendab meie õnnetu koduma vaeva ja kiirendab rahulikku õnnelikku aia algamist. Gaabriel kõneles neid sõnu paisuva häälega peaaegu pühaliku ettekuulutuse toonil ja tõsise vaimustuse lõkkel hoiti seda pilgus. Andke andeks, sosistas Agnes. Ta rinnus tungis südant, kergendav lõhkamine. Ta silmis laikisid pisarad, tänupisarad. Ta ei tahtnud seda meest põlata. Tükk aega vältas piinlik vaikus. Agnese söögiisu hoopis kadunud. Kuna Gaabriel vagusasti söömise lõpetas, siis pea käele toetas ja pehmel murul puhkama jäi. Ta ei julgenud silmi Agnese poole üles tõsta, sest ta tundis ennast süüdlase olevat ja sai enese peale tusaseks. Tagant kihutas mind kõike välja lobisema, mõtles ta kahetsedes. Palju parem oleks olnud, kui ta mind mõneks Śaksa krahvi pojaks oleks pidanud ja ennast selle tõttu täie usaldusega minu hoole alla andnud. Nüüd on ta tuju jäädavalt rikutud. Sõprus lõhutud, usaldus kadunud. Ime et ta veel silmapilguga minu ligidal viibideleb. Kui siis Gaabriel mõne aja pärast silmi julges tõstab, panin ta määratu imestusega tähele, et Agnese näol kõige vähematki vihkamisega põlguse märki näha ei olnud. Ta paled olid küll veidi kahvatud, aga nägu muidu rahulik ja pilk, millega ta Gaabrieli peale vaatas täis õrna osavõtmist. Jutustage mulle oma elust, ütles Agnes magusalt. Minu elust. Hüüdis Gaabriel imestades. Ma arvasin, et teil kõige vähemat soovi ei ole minusugusest veel rohkem teada saada. Agnes raputas tõsiselt pead. Teie ei ole igapäevane inimene, kelle elulugu kahe kolme sõnaga ära räägitud on. Ütelge, mis tahate, aga mina jään esiotsa ikka veel uskuma, et teie ennast minu ees halvaks teha püüate. Jutustage mulle kõik, küll ma siis ise näen, mis teist arvata tuleb. Või on teil mõni saladus hoida, mille äraandmist minu poolt kardate? Mul ei ole mingit saladust hoida. Mispärast ei taha teie siis minu uudishimu täita tungi Sagnas peale? Mõtelge, et teie iseennast minu sulaseks pakkusite ja sõna kuulda tõotasite. Kas olete juba unustanud, et mina valjumeelega junkur, Georg von Münchausen olen, kes oma sulase poolt tõrkumist ega kangekaelsust ei salli? Mis õige see õige, ütles Gaabriel naeratades. Igal peremehel on õigus oma teenijate koerustükke taga pärida. Kuulake siis junkur Georg, kui teil seks, kannatust, küllaton uinutavat juttu oma truu alandliku sulase Gaabrieli möödunud elust. Agnes noogutas rõõmu pärast punastades pead, pani käed risti sülle ja jäi magusalt kuulama. Gaabrieli jutustas. 28 aasta eest. 10 aastat enne suure Liivi sõja hakatust elas Jägala jõe orus allpool suurt koske kaugel tuntud kütja Kalamees, keda oru Juhaniks hüüti oma naise ja ainsa tütrega. Nime poolest oli oru Juhan Pirita kloostri pärisori elas aga kui vaba mees ja tasus oma orjamaksu sel viisil ära, et nädalas teatud hulga kalu ja jahisaagi kloostrisse. Viis suurema jao müüs ta Tallinnas ära, tõi sealt mitmesugust kaupa maarahva tarbeks kaasa ja sai aega. Ta rääkis saksa keelt selgesti, mõistis lugeda ja kirjutada ja kui vaja, ka Tallinna kaupmehi tüssata. Ühel päeval tuli oru peresse tundmatu noormees, kes saksa ega eesti keelt ei mõistnud. See pakkus Juhanile kuldraha ja palus märkide abil mõneks päevaks varjupaika. Oru Juhan lükkas kuldrahad tagasi, aga võõra võttis ta vastu, sest ta nägi noormehe näost, et see õnnetu inimene ja surmani väsinud oli. Noormees kandis vene talupojariiet, aga tema valgest näost ja peenest viisist oli näha, et ta mitte talupoeg ei olnud kui võõras, paar päev oli puhanud paluste jälle märkide abil, et oru Juhandade oma sulaseks võtaks. Juhan täitis ka seda palvet. Jäi pärinud võõra mehe käest muudkui tema hüüdnime. Noormees vastas kambriilo. Ja sellest oli Juhanile seks korraks küll. Gabriilo jäi oru peresse elama, tegi rõõmsa meelega tööd ja õppis eesti keele imeliku kiirusega selgeks. Oma elulugu ei ilmutanud ta kellelegi. Esiotsa andis ta omas olemises märku, et kurvad mälestused tema südant koormasid. Ta sattus aeg-ajalt nukras tuju ja valas salamahti pisaraid. Aegamööda kadusid need tujud ja cabrio näis oma uue elujärjega leppinud olevat. See tuli sellest, et tema ja oru peretütre maali vahel armastus oli siginenud. See oli igatpidi loomulik. Gabriela oli kena noormees peeneviisiga tulise loomuga rõõmsa meelega. Maali oli metsa varjus kasvanud õieke õrn, värske ja puhas. Aasta pärast palus Gabriela Oru Juhani käest Maalit eneseabikaasaks. Kui aus mees pidi ta seda tegema. Oru Juhan tahtis teda esimeses vihas ära tappa, aga kabrio palus oma süüd põlvili andeks ja tõotas maalid terve eluaja käte peal kanda. Ühtlasi tunnistas ta nüüd alles, kes tema oli. Ta oli suurtsugu mees Moskva riigist, kes kergemeelselt tsaar Ivan Vassiljevitsh vastu oli eksinud ja tema viha eest üle raja põgenenud. Kodumaale ei tohtinud tagasi minna, sest seal ootas teda piinarikas surm. Giovanni viha oli kustumatu andeksandmist ei olnud loota. Oru Juhan andis oma suurtsugu sulase süü andeks. Lubas tütre temale naiseks ja valmistas toredad pulmad. Noorik tõi poja ilmale, kellele isa auks Gaabriel nimeks pandi. Varsti pärast seda läkitas oru Juhan väimehe Tallinna enese eest asju ajama. See oli kõikide õnnetus. Moskva tsaari poolt, olid sel ajal saadikud Tallinna tulnud ilma Gabrilo sellest midagi oleks teadnud. Ta juhtus uulitsa saadikutega kokku, teda tunti ära ja hakati linnarahva abiga, kes vägevale tsaarile meelehead püüdis teha, teda taga ajama. Gabrilop pääses imelikul viisil ja tuli kuid põgeneja oru tallu tagasi. Kauemaks ei võinud ta siia jääda, sest Tallinnas tunti tema varjupaika. Sestsaadik oli Gabriilo kui tina tuhka kadunud. Teda arvati surnuks. Maalile ei maitsenud enam toitega jook. Miski asi ei teinud talle rõõmu. Ta jäi põdema ja kustus aasta pärast nagu küünal kareda tuule käes. Tema poeg kasvas oru talus vanaisa ja vanaema hoole all, priskeks vallatuks ja kangekaelseteks poisiks. Ühel päeval, kui seitsmeaastane Gaabriel üksipäini jõe ääres paarsada sammu talust eemal mängis, astus tundmatu mees, kellel peen nägu, aga tumedad riided seljas olid tema juurde tõstis ta üles ja andis talle mitu korda suud. Väikemees ei olnud sellega nõus, vaid hakkas karjuma ja püüdis ennast lahti rabeleda, aga võõras ütles vaigistades. Ära karda mind. Gaabriel. Ma olen sinu isa. Nüüd silmitses poiss teda hoolega ja peened valust ning vaevast kurnatud näojooned jäid igaveseks ajaks ta mälestusse. Ta kutsus võõrast vanaisa juurde, aga see kostis. Ma ei julge tema ette astuda, sest ta vihkab mind kui sinu ema mõrtsukat. Kui sa suuremaks saad, siis tuletan meelde, et sa suurtsugumehe poeg oled. Mine Venemaale, otsi vürst Fjodor nikeedits Kurski üles. Ta on minu lihane vend ja sinu onu. Tsaari viha pärast ei julge tema mind enam vennaks tunnistada. Aga ta ei ole kuri inimene ega või sinu vastu mingisugust viha kanda. Võtta need asjad ja hoia neid hoolega. Nende sõnadega andis võõras mees põue, oda kuldsõrmuse kinni, pitseeritud kirja poisi kätte ja lisasi juurde. Kui neid asju onule näited, siis saab ta sind vastu võtma. Võõras andis poisile veel korra kuumalt suud, pühkis pisarad silmist ja tõttas minema. Isakuju ja isa sõnad ei kustunud iialgi Gaabrieli mälestusest. Varsti pärast seda juhtumist heitis Gaabrieli vanaema hinge oli oru Juhan juba tütre surmast saadik otsekui ümber muudetud. Siis jäi ta nüüd hoopis nukraks, hoidis inimestest eemale ja jättis asjaajamise hooletusse. Paraku ei olnud õnnetuste mõõt veel kaugeltki täis. Suur sõda pääses lahti, venelased heitsid Virumaa eneste alla ja tungisid sealt ootamatul viisil Harjumaale. Oru Juhan põgenes raha ja vara maha jättes Tallinna andis tütrepoja oma vana sõbra raha tagu ja Peter Schenkenbergi hooleks ja läks, kui venelased Läänemaa poole edasi olid tunginud oru tallu, mahajäetud varandust päästma. Talu oli venelastest imelikul viisil puutumata jäänud. Aga kui Juhan seal oma asju talitas, tuli korraga salk saksa mehi paidest venelaste eest põgenedes jõge mööda allapoole, reisus talu paljaks, süütas ta põlema ja jättis Juhani lõhki raiutud peaga auravate rusude keskele maha. Oru Juhan pääses eluga ja vandus kõigile sakslastele verist kättetasumist. Ta korjas hulga talupoegi, kes sel ajal mõisnike hirmsa rõhumise peale vihased olid, enese ümber tungis mõisade ning losside kallale ja tappis kõik rüütlisugumehed ilma armuta ära, kes tema kätte langesid. Tema nõu oli mõisnikud, sugu eestimaalt hoopis ära kaotada ja oma rahvaga Moskva tsaarikaitse all vabalt elada. See kauge sihiga ettevõtte lõppes niisama õnnetul viisil nagu kõik endised sellesarnased katsed. Talupojad piirasid koluvere lossi ümber, kuhu palju mõisnike nende eest oli põgenenud. Loss oli väga kindel ja tema kaitsjad panid peale tungijatele meeleheitlikult vastu, sest nad teadsid, et neil vihaste talupoegade poolt armu loota ei olnud. Neile tuli ootamatul viisil abi. Kui talupojad parajasti tormi jooksmas olid, tungis rüütel Kaspar von männik Uusen Suuremõisameestesalgaga selja tagant neile kallale. Talupojad sattusid kahe tule vahele ja leidsid peaaegu kõik surma. Oru Juhan sai raskesti haavata ja sattus vangi. Teda piinati hirmsal viisil ja poodi siis võllasse. Sellega oli talurahva mäss lõpetatud. Raha taguashenkenberg võttis väikese Gaabrieli oma kasvandikuks ja kandis tema eest isalikult hoolt. Gaabriel kasvas omakasuvendade Ivo ja Christophe seltsis, kes temaga umbes ühevanused olid. Suurt rõõmu ei leinud vana aus raha tagu ja oma poegadest ega kasulapsest mitte. Sest kõik kolm olid üle annetud. Taltsutamatu loomuga poisid ja isekeskis alati riius. Ivo ja Christoph sõimasid kasuvenda, pea venelaseks pead Tatarlaseks ja Gaabriel andis neile rusikatega vastust. Mida vanemaks poisid said, seda kangemaks kasvas vihavaen nende vahel. Ühel päeval kui Gaabriel seitsmeteistkümne aastane oli, ei suutnud ta kasuvendade kiusu enam välja kannatada. Ta andis kummalegi veel viimast kordamööda kõrvu ja hüüdis. Olen ma venelane, siis ta on kas eks jääda ja jooksis kasuisa majast pakku otsejoones Viljandi poole. Sest ta oli kuulnud, et seal üks vürst Zagorska venelaste sõjapealik oli. Siin kippus ta häbematu julgusega otsekohe vürsti jutule, kes teda nähes tagasi põrkas ja hüüdis. See on ju minu vend Gabriilo. Kavrilo küll, aga mitte vend, vaid vennapoeg, kostis poiss julgesti, rääkis oma eluloo üles ja andis põue oda kuldsõrmuse ja pitseeritud kirja vürsti kätte. Vürst luges kirja, tunnistas asju, jäi uskuma, võttis Gaabrieli enda juurde ja tegi temast tubli sõjamehe. Gaabrieli oli nüüd hea põli, sest onu, kellel lapsi ei olnud, pidas teda. Kui oma last lubas kõik varad emale pärandada, seadis ta täisealiseks saadeks ülemaks 1000 mehe üle ja andis talle voli teha, mis tahab. Gaabriel tarvitas antud voli selleks, et sakslastele, rootslastele ja poolakatele rohkel mõõdul tuska tegi. Tema nimi sai venelaste seas varsti kuulsamaks kui asi väärt oli. Tsaar Ivan ise laskis ta enese ette kutsuda, kõneles temaga armulikult, ei oleks temale vist k teoga armu näidanud, poleks mitte Gaabriel oma õnnetust isast juttu teinud ja temale armu palunud. Kui ta kogemata veel elus peaks olema. Seepeale tõmbas Ivan Julm kulmu kortsu. Märk, mis Moskva riigis tuhandeid värisema paneb pööras ülijulgele palujale selja ega rääkinud temaga sel puhul enam sõnagi. Gaabrieli sõbrad ja tuttavad värisesid tema elu pärast ja hoidsid temast kui pidalitõbisest eemale. Onu Fjodor nikeetits noomistada karedate sõnadega. Õnneks ei olnud tsaari vihal seekord tõsisemad tagajärge. Järgmisel aastal jooksis Gaabriel oma salgaga kindla lossi peale Lõuna-Liivimaal tormi sai võidu ja võttis sealjuures ühe tähtsa mehe vangionule tuli mõte, et Gaabriel vahest tsaaril lepitada võiks, kui ise selle vangi tema kätte viib. Gaabriel pidi käsku täitma ja vangi ühes teistega Pihkvasse viima. Kusse Ivan sel ajal viibis. Tsaar rõõmustas, tuletas Gaabrieli ilma vihata meelde ja käskis teda midagi head asja paluda. Ilma viibimata palus Gaabriel oma õnnetule isale armu. Jälle tõmbas Ivan kardetud kulmu kortsu ja küsis, kas ta siis veel elab. Ma ei tea seda, aga ma loodan, oli Kaavrile vastus. Selle peale, pahvatas Ivan Julm naerma. Mida väga harva juhtus ja hüüdis pead vangutades. Oh sa rumal, rumal, sa palud kurjategijale armu ja ei tea isegi, kas ta veel elus on. Aga hea küll, kui sa ise Gabriloza Kurski elusalt minu kätte tood ja tema oma patu südamest kahetseb, siis annan temale vahest armu enne ära tule minu silma ette. Nõnda oli Gaabriel oma edevuse läbi teist korda tsaari armust ilma jäänud. Kui ta tühjade kätega onu juurde tagasi tuli, sülitas tuld ja ähvardas Gaabrieli koera piitsaga minema kihutada, kui ta veel korra isa nime suhu peaks võtma. Onu oli niisama kurja suuga kui hea südamega. Ta jättis koera piitsa rahule ja armastas vennapoega enam kui enne. Tükk aega ei teinud Gaabriel isast piiksugi. Ta kuulas ja uuris salamahti. Paari nädala eest võttis ta Liivimaal väikese Rootsi väesalga vangi ja kuulis ühe vangi käest, et Rootsi pealinnas veel hiljuti ikka priloza Kurskis sarnaneb venelane kõige suuremas viletsuses elutsenud. Nüüd ei suutnud Gaabriel kauemini kannatada. Ta rääkis asja onule ja palus luba isa taga otsima minna. Onu käskis südametäiega vangi ära hukata ja Gaabrieli mõneks ajaks vahi alla panna. Sarnane teguviis ei kahandanud Gaabrieli kangekaelsust, vaid kasvatas tema tõrkumise vaimu. Ta põgenes vahi alt ja läks oma käe peal isa taga otsima. Tema nõu oli esmalt Tallinna ja sealt Rootsimaale minna. Teel juhtus talle seda ja teist, millest rääkida ei maksa. Viimane äpardus. Või oli see õnn, juhtus talle Kuimetsa mõisa ligidal ja sellega lõpeb Gaabriel see Kursk elulugu. Mis siis veel tuli? Seda teab junkurgiorgise, sest räägitav Gaabriel ei ole keegi muu kui teie alandlik sulane. Agnes oli sügava tähelepanuga kuulanud. Kui Gaabriel vait jäi, tõmbas neiu sügavasti hinge ja ütles pehme häälega. Teie olete hea jutustaja ja veel parem poeg. See inimene on õnnelik, keda? Keda teie armastate, tahtis Agnes öelda. Aga punastas äkitselt ja lause jäi lõpetamata. Keda päris Gaabriel ilma armuta? Agnes tegi teist juttu. Ma kardan, et teie nüüd enam minu sulane ei taha olla vürst Sagorski, ütles ta kartlikult naeratades. Teil on õigus nüüd minu peale üle õla vaadata, sest mina olen lihtsa rüütli tütar. Kuna teie mürstlikust soost olete. Kui teie arvate, et mina oma isa endise seisuse peale põrmugi uhke olen, siis eksite, jonkur Georg, ütles Gaabriel kuivalt. Selle maa seaduste järgi ei ole ma muudkui Pirita kloostri pärisori, kes oma kohust ei täida. Oma meelest aga mõtles ta väga hea, et ta mind nüüd enam omasuguseks arvab. See kasvatab uhke rüütlipreili usaldust minu vastu ja aitab teekonda kergendada. Ja valjusti lisas ta juurde. Kas olete nüüd küllalt puhanud jõunkur Georg? Oh, ma ei ole sugugi väsinud, ütles Agnes rõõmsalt. Siis võiksime jälle minekut teha, sest meil on täna veel pikk ja vaevaline tee ära käia.