Algab kirikuelu, saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust. Kirikute nõukogu eestvedamisel tähistati sel nädalal loodushoiu või loodu hoiunädalat. Õigeusu teoloog Tauri tõlkit ütleb, et tegu ei ole moevooluga kaasaminekut, aga vaid loodushoid on kristluses alati olemas olnud. Põhimõte, mis vajab taaselustamist. Ma olen seda öelnud ka, et roheline liikumine oli kutsumine, mis anti vanale Aadamale endale Eevale endale, et ma arvan, et miks me praegu räägime sellest teemast siis, kui justkui nagu muu maailm ka väga palju räägib, sellest ongi ju ka näidata seda, et Kristuses on ta kogu aeg olemas olnud. Meil on väga kurb, et paljud kristlased on selle ära unustanud ja oleks aeg seda taas meelde tuletada ja näidata selle kristlikku päritolu väga tugevalt kristlikust loodushoiust. Pikemalt kuuleme alanud saates. Räägime kirikuelu saates ka loodusest ja loodushoiust. Lõppev nädal oli Eesti kirikute nõukogu poolt välja kuulutatud kui loodushoiu nädal või loodu hoiunädal ja siin stuudios on ka inimesed, kes kuuluvad Eesti kirikute nõukogu, kuidas siis öelda liikmeskirikute liikmeskonda. Nii et Tauri Tilk, kes on Eesti apostliku õigeusu kiriku liige ja teoloog, tervist, tere, ja Helle Liht, kes on Euroopa baptistiföderatsiooni asepeasekretär ja kuulub siis Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide Koguduste Liitu. Tere loodushoiunädal. Kui palju kirikute teema, kui palju kirikud peaksid sellega tegelema? Peaks peaks tunduvalt rohkem, ma arvan, et vähemalt meie vabakirikutes protestantlik ess, kirikutes oleme ajale jalgu jäänud, see peaks olema meie usu osa, aga paraku me praegu veel ei ole seda seadnud oma prioriteediks. Ma arvan, et õigeusu kirikus, Tauri, kas on asjad natuke paremad? Ma arvan, et oikumeenilise patriarhaadi-is on, võib laisad, natuke paremad ma teiste õigeusu kirikute kohta nii väga ei oska öelda. Kui palju nemad seda teadvustavad endale kellaga oikumeeniline patriarh on tõesti võtnud selle juba nagu siin võib-olla paljudele teada on 89.-st aastast siis nii-öelda eest vedada ja, ja ka kristlikes kogukondades, aga ka teadusmaailmas ja ka võiks öelda ökoloogide ja kõigi muude teadlast tegi seas nii, et tema on üritanud küll seda häält nii kaugele kõrgele viia kui võimalik ja võib-olla siin on ka hea mainida. Vaiko meenia patriarhaat nüüd selle aasta kevadel kutsus kokku siis sellise, ütleme siis konverentsi nagu Halkis samet kolm kus siis tõesti anti juba käsud konkreetsed ka liikmeskirikutele oikumeenilise patriarhaadi liikmeskirikutele hakata seda teemat ja agendat veelgi tugevamalt oma koduriikides siis ajama ja peamiselt just hariduses, haridusküsimustes ja teadvustamisest, nii et, et siin puhul ma arvan, et see tööpõld on veel veel suur ees, sest et võib-olla Eesti apostliku õigeusu kirik, mis on oikumeenilise patriarhaadi eks autonoomne kirik ega siin ei ole ka seda teemat, kes teab mis aktiivsete ajatud ja võib-olla on nüüd aeg käes Kliimateema ka seoses ja loodushoiuteemaga seoses noh, eks on ka skeptikuid, kes ütlevad, et kui palju see on ikkagi, eks ole, kiriku asi ja kliimamuutused, et kas need on ka inimpõhjustatud või, või on loodus isemis oma tsüklitega elu siin maal muudab ja, ja näiteks, kui seesama Eesti kirikute nõukogu loodus või nädala info üles pandi portaali, meie kirik, siis sinna pandi Greta Thunbergi pilt juurde ja tuli palju kriitilisi kommentaare selle kohta või teisipidi noh, mis on need argumendid võib-olla ka siis üldse kristlane, peaks looduse eest hoolt kandma, et kui me loeme piibli algust, meid on pandud valitsema selle maailma üle, valitseda saab mitmeti. Ja nii kumb nüüd enne jõuab, no Tauri. Ma arvan, et see teema on, on, on väga suur ja võib-olla algatuseks tõesti võib tunduda, nagu ma mainisin ka selles väikses artiklis, mis on ka kirike teoloogias välja tulnud, et, et see võib meile paljudele tunduda, kui tõstsin uus sekulaarse maailma, jälle üks fenomen, mis nüüd on tulnud oma moodsa lainega, ei hakanud kristlaste ajusid loputama. See on täiesti väär arusaam, millel ei ole ei ideoloogilistega ajaloolist, et ajalooliselt me näeme, et see ei vasta tõele. Sinu esimene küsimus selles osas, et Meil on skeptikud olemas ja paljudel pole üldse kliimamuutus ei usugi ja mida kõike muud, siis see ei ole probleem. See teema, mille ees me oleme tegelikult loodushoid ja loodushoid, on midagi nii ühist meile kõigile ja midagi nii mõistetavad, et siin ei ole tegelikult vahet, kas inimene usub näiteks kliimamuutustesse või mitte. Ta saab loodushoidu ikkagi panustada ja ma arvan, et see, mis on sellise kristliku loodushoiu ja ökoloogia peamine või keskne aspekt, on just siis see viis, kuidas asju tehakse. Ja meie kutsume tõesti just nii, nagu me kutsume või kirik kutsub inimest meeleparandusele. Nii kutsubki kirik sellele ökoloogial, mis tähendab sellises kannatlikkus vaimus armastuse vaimus ja kõige rohkem enese enda eeskuju vaimus. Nii et, et ma arvan, et siin me ütleme nii nagu tegelikult ka oikumeeniline patriarhaat on seda rõhutanud, et ka skeptikute osas me leiame selle ühisosa, kus tegelikult kõik tahaksid ju tegelikult, et nende looduskeskkond oleks puhas ja aidata sellele kaasa. Niiet võib-olla see esmane kutse on neid nii palju kui võimalik. Johannes kuldsuu on juba viiendal sajandil kirjutanud selle kohta, et küsiti, et kui tihti või kuidas peaks kirikus käima, kuidas me peaksime suhtuma sellesse meeleparandusse ja ta ütles, et noh, keegi, iga nädal, kui saate, kui ei jaksa, ei saa keegi kord kuus nagu kord kuus ka ei saa, siis käige vähemalt kolm-neli korda aastas suurematel pühadel ja võib-olla see kutse tuletasid samasugune välja, teeme kõik nii palju, kui saame ja leiame selle ühisosas, kus me saame teha, et kristlik kirik ja kristlikud koloogia ei otsi võitlevad vastandumist ja kellelegi ärategemist, vaid hoopis kõige osadusse kutsumist ja tegelikult kõigile selle meelelaadi iidse kristliku meelelaadi tutvustamiste näitamist, võib-olla skeptikute puhul ma ütlengi, et, et võib-olla oleks aeg taas kirikupärimust hakata uurima. Skeptikud tihti elavad siukses väga moodsas maailmas, kus nad on väga enesekesksed ja järeldavad asju sellisesse lähisaja või 50 või mis iganes aasta raadiuses, aga minge vaadake iidsetest aegadesse tagasi ja te näete, kuidas tegelikult, kui ma tooksin välja kirikuisad ja looduse kontseptsiooni tervikuna, kuidas on kaasatud dioloogiasse just eriti liturgias mistõttu on siin võib-olla meie poolt vaadatuna üks olulisemaid punkt, ongi siis see, mida Maximus Usutunnistaja juba kuuendal sajandil kirjutas, räägib kosmilisest liturgiast. Kosmiline liturgia võib kõlada väga New Eislik või esoteeriline mingi koha pealt, kuid tegelikult viitab sellele, et kogu loodu liigub selles liturgias ja pääsemise teel kaasa. Ja ei ole võimalik, et meie kristlastena elame seda teede liigume jumala poole ja me ei kaasa endale seda, seda loodut või taju, et seal sellega kaasas käib. Et mina olen tihti öelnud, et esimene asi, mida Christian peab arusaam, on see, mitte tema hinge ei liigu jumala poole, vaid tema ihuga, eks on, esimene kaasatus. Teine kasvatus on see, et mida mitte mina üksi indiviidina ei liigu, vaid kõik teised inimesed ka on kutsutud sinna ema valutan ka teiste pärast tajun neid, kui nad on minust eemal ja tajun ka nende rõõmu, kui me koos oleme ja tase edasi, kuhu ka kõik kristlased on kutsutud, on seesama loodu ja loodus meie ümber, ma tajun kas seda kõike läbi imbunud, et kas see valutab tegelikult Paulusi kirjutab sellest, et loodus omamoodi valutab ja ootab seda ülestõusmist, nii et me oleme kõik koos siin ja niikaua Kunegistan seda ei taju, ma arvan, et siis tal on nagu öeldakse, mingid kanalid, mingid asjad kinni pandud, et ta lihtsalt ei taha aru saada sellest, kuidas, kuhu jumal teda kutsub. Sa Mehlis nimetasid seda valitsemise teemat ja piibli alguse lugu, kui inimene loodi ja siis anti talle koguse loodu valitseda. See on meie häda tänapäeval, et me loeme üksikuid piiblisalme ja siis kipume sealt suuri järeldusi tegema. Aga tegelikult me peaksime seda lugema tervikloona ja seal on öeldud, et inimene loodi jumalanäoliseks mis tähendab seda, et ka jumalanäoliselt valitsema jumala hävitaja, vaid alalhoidja. Ja kui me teostame seda jumalanäolist, valitsust siin maailmas, mida tegelikult kristlased peaksid ette, et oma ülejäänud maailmale, milles me oleme äpardunud paraku, ja peame ka pattu kahetsema ja meelt parandama selles osas, aga kui me teostaksime seda jumalanäolist valitsust maailmas, siis ma arvan, et pilt oleks ikka hoopis teine. Jah, et ma siinsamas võib-olla tooksingi kõrvale, et, et me oleme. Et see valitseja tõesti ju me teame maailmas on häid ja halbu valitsejaid. Ja minu küsimus on ka siin sama, et kas kristlased on kutsutud siis headeks valitsejaks ja kui me juba vanas testamendis näeme, et kõik, mis loodi, oli hea ja kes algne paradiis, kus oli ka terve loodu koos oli hea ja inimene oli pandud selleks heaks peremeheks, vastutavaks peremeheks ja, ja selles mõttes meie äpardumine loodusega on ülimalt seotud meie kaugenemisega jumalast ja meie patulangusega ja seal on tegelikult ka piiblilugudes, kirikus ja ta lugudes näha, kuidas inimene hakkab, läheb tülli. Esimene asi läheb üldisele loodugenda ümber. Peale selle ta läheb ligimisega tüllide, läheb ka looduga tülli ja ta hakkab vastanduma ja sealt läheb kogu see asi lahti, ta hakkab mitega peale tüllimineku hakkab ka ekspluateerima ära kasutama. On hästi välja toodud, et kui Aadam Eeva pärast patulangust nii-öelda teineteist vaatseti saadan, vaatas Eevat, esmakordsed Explateerivana ja evakas tundma häbi, teda vaadati teistmoodi ja, ja siin on see meie pilt ja vaade, muutus meie, meie pilt muutus ka loodule ja kõigele, mis meie ümber on väärastunud vaade. Ja tegelikult me oleme võtnud nüüd kogemata sele väärastunud vaate ja pannud selle loomulikuks vaateks ja hakanud selles väärastumuses ja patulanguse reaalsusest tõlgendama ka vana testamendi kohtasid enesele meelepäraseks. Nii et kui keegi küsib, siis mina ütleks, et see on selle sekulariseeruva reaalsusega kaasaminek, mis tegelikult ei taju neid sügavaid juuri, mis meil on. Nii et, et tõesti see, see tõlgendus jah, on, et see on huvitav, ma käisin omal ajal Tartu ülikooli seal üks, üks loeng teaduse ja usu siis loeng või, või selline seminar, kus Ameerika ühendriikidest oli, oli kohal üks naisterahvas, kes tuli, ütles, et tema tahab selgelt teada saada teoloogiast rohkem, kuna tal on nii palju inimesi just põllumajanduses seal, kes ütlevad, et neil on jumalast antud õigus ekspluateerida, põhimõtteliselt rüvetada seda maad. Ja tema tuli sellesse loengusse, ta oli ise üldse ei olnud üldse dialoog, oligi ma kas ma ei mäleta, kas, kust ta doktorantuuri tegi? Igatahes tema ütles seda, et tema tuli siit argumente saama, sest ta üritas, tahtis nendele inimestele selgeks teha, et ei teid ei pea seda või teil ei ole õigust seda hävitada, mis te siin teete oma ülbuses ükskõiksuses. Nii et see probleem on reaalne. Skeptikud, tõlgendused on reaalsed. Kui me vaatame kiriku juhte ja kuidas kiriku peavoolud sellesse asjasse suhtuvad, siis nemad selle nähtusega nõus kindlasti ei ole, hoopis vastupidi. Aga nüüd seesama keskkonnaaktivist Greta Thunberg, kes pidas ÜRO kliimakonverentsil kõne ise olles siis noor alaealine, kas te jälgisite tema kõnet, kuidas see tema üleskutse? Tundus ma arvan, et mina, mina vist päris otsast lõpuni seda kõnet ei jälginud, kuid sotsiaalmeedias tõesti on jagatud neid noh, võiks öelda üritatud ka näidata sellist süsteerilist poolt selles selles kõnes ma arvan, et see ei ole nagu siin maailmas, meie, meie Me suures maailmas on väga palju erinevaid agendasid ja väga palju erinevaid liikumiskes üritavad seda rohelist liikumist ühel või teisel moel esitleda. Ja see on mõistetav, kätta on ka siin üks osa mingisugusest agendast, mis üritab seda teha ja Sigma tulengi jälle tagasi selle küsimuse juurde, see viis, kuidas me teeme ja võib-olla kristlastel on siin anda üks väga teistsugune viis, et meie eesmärk ei ole kohut mõista nii väga teiste üle, kes kuidas seda teevad. Sekulaarne maailm teeb asju nii, nagu ta on alati teinud, kuid meie Peame andma tunnistust sellest, kuidas seda just kristlikus versioonis kristlikus sellises sügavas vaimses liturgilise elu pärimuses teha. Et ma pigem fokusseeriksin sellele maailmas tehakse. Kindlasti ei ole Greta lähenemine. Ma võin öelda sellises kristlikust vaimust kantud, eks, et võib-olla üks kristlik ökoloog teeks seda teises vaimsuses. Aga see ei tähenda, et see teema peaks olema äravisatud selle tõttu või et kui keegi midagi kuskil teeb, mis meile ei meeldi, et see sisu oleks väär. Selles osas on palju kristlasi, kes teevad ka asju väga, väga halvasti ja palju religioonide esindajaid, kes teevad asju väga, väga pahasti, aga see ei riku selle asja sisu ennast ära, nii et ma pigem kutsuksin mitte laskma ennast mõjutada negatiivselt nendest võib-olla valedest või, või meile tihti ebameeldivatest viisidest ja leida sealt üles just see õige viis, kuidas sedasama asja teha, et see ongi see, mis ma tegelikult tahan öelda, see kristlik lähenemine ökoloogiale, ta on, ma kasutan jälle veidrat sõna, holistiline, see tähendab seda, et ta üritab kaasata nii palju ja kõiki kui võimalik, täpselt nagu Kristus on holistiline, üritab kõiki kutsuda pääsemisele, nii teeb seda ka Kristus ja ma ütlengi, et siin on see kannatlikkus ja selline alandlikkus vaimus teeme me seda kutset. Nii et Peaksime, et ma arvan, et see mängureegel tuleb ennem paika panna, kui seda mängureeglid meil paigas ei ole, siis siis me tõesti hakkame kristlastena asju valesti. Tegema me rääkisime enne sellest valitsemise Teeemmastesse, haakub sellega siin ka, kui vanas testamendis on antud inimesel see käsk valitseja politsei jumalanäoliselt, siis tegelikult uues testamendis Jeesus näitab, et mis see valitsemine on, siis ta ütleb, et suurem on see, kes teenib. Nii et ma arvan, et see kehtib nii inimeste osas kui ka selle kaasloodeosas, et me oleme tegelikult ju kutsutud seda loodud ka jumala eesmärgipäraseks täiusele viima, nii et selles mõttes see on see vaimsus, mida me peame kristlastena otsima, ellu viima ja mille poole peaks püüdlema, ma arvan See on seesama ütlus, mida ka õigeusu liturgia lõpuks ütleb, et sinu oma sinu omas toome me kõikide ja kõige eest, mis tähendabki seda, et kõik, mis sa meile oled andnud absoluutselt kõik, kogu loodu, me toome sulle tagasi sulle pühitsemiseks, nii et see roll, kui nüüd loodusele saab küll, et meil on antud, aga seda loodud pühitsemiseks tagasi ei vii, siis tema jumalanäolisus on ja tema sarnasus on sellega korralikult varjutatud ja ei täida seda rolli. Aga ma tulen jälle tagasi viis, et Kristuses on väga, väga oluline viis, kuidas me teeme tihti ühe tõe nimel. Me võime asju väga väärastada sellel valel viisil, nii et minu suhtumine ja kutse kõigil on leebe. Ja ka skeptikutele on leebe. Euroopa baptistiföderatsiooninõukogu kohtus alles septembri lõpus ja, ja seal oli ka siis keskkonnateema küsimus päevakorral ja kliimamuutuste teema, et mida baptistiföderatsioon Euroopas otsustas, mida inimesed saaksid ära teha? See oli tegelikult meile endale ka üllatus, sest me valime iga aasta oma aastakoosolekute teemaks mingisuguse osa siis meie, meie sellisest agendast ja see aasta me tegelikult keskendusime hoopiski usuvabaduse ja inimõiguste teemale, aga rahvaalgatuse korras? Me võtsime vastu ka resolutsiooni, me arutlesime selle teema üle, võtsime vastu resolutsiooni siis kliimamuutuste osas. Me ei ole palju sellest teemast rääkinud Euroopa tasemel, viimane kord, kui meil oli meie aastakoosolek pühendatud sellel teemal oli aasta 2008, kui mina kaitsesin oma magistrikraadi just loodushoiu teemadel, siis me ka meie aastakoosolekul käsitlesime seda mitu-mitu aastat mööda läinud 11 aastat mööda läinud. Ja see oli väga tegelikult minu jaoks väga üllatav, isegi et see rahvahulgast see teema üles tõstatati ja paluti, et me võtaksime resolutsiooni vastu. Ja ega resolutsioon ongi tegelikult kõik see, millest me nüüd siin Tauriga oleme rääkinud, et me kahetseme tume, tahaks meelt parandada. Teame ja tunneme ja näeme seda vajadust, et me peaksime rohkem pühenduma loodushoiu teemadele. Ja siis püüdma oma kogudusi üle Euroopa ja Lähis-Ida ja Kesk-Aasia ka motiveerida seda tegema siis erinevatel viisidel niisiis hariduse kaudu kui ka selliste keskkonnaprojektide kaudu, mida kogudused reaalselt võiksid siis oma ümbruskonnas teha. Ma võib-olla tooksin siia veel ühe sellele samale, mis sinna juba tegelikult sellistes üldisemates deklaratsioonidest välja toodud, mis nagu kõik ongi see suur vundament, aga ma tooksin ühe sellise lisaaspekti juurde, milleks on, on tegelikult kiriku ja kristluse pärimuses juba iidsest ajast olnud suhtuminaskeesi ja tegelikult oma elukutsumine või elu elu elamine sellisel askeetlikult viisil mis on tegelikult üliväga seotud sellesama ökoloogilise liikumisega ja sellesama mentaliteedi muutmisega täpselt samamoodi. Nii et ma arvan, selles askeesi küsimuses keesi küsimuses on huvitaval kombel välja toodud näiteks paastumise teema. Minu jaoks oli huvitav kuulda seda ühel konverentsil, kuidas luterlased on, on, on välja toonud, et neil on hakanud näiteks paastumine saanud uuesti nagu moodi tulema just selle, et sellel on seos ka selle nad on aru saanud, et oh, et sellel on meil ju lisaväärtust. Sisult on ta ju vaimne praksis, ta on meie enese ütleme, tühjendamine ja eneseavamine jumalale ja jumala tahtega kooskõlla viimine, eks, askeesi praktika tervikut. Jaskeesia tähendabki harjutust, ehk siis selle uue mentaliteedi harjutust. Ja ma annan sellesse, oleme me kutsutud ja kristlastena on see, ma arvan, loomulik osa ju oma elu Kristusega kooskõlla viia, selle järgi ka elada, see ongi vask ees. Nii et, et võib-olla neid neid vaateid ja sellises praktilises pooles võib-olla kutsuks singi vaatama ka kloostreid. Kloostrid on võtnud väga paljuski sellise kuna nad peavad olema autonoomselt majandavad üksused, ka siis on nemad võtnud sellise ökoloogilise lähenemise väga tugevalt üle ja, ja võib-olla Eestis näiteks ma võingi tuua meie enda Reome Ristija Johannese eelkäija Johannese kloostri, mis tegelikult on lausa maailma mastaabis oma ema kloostriga teada-tuntud ka kui ökoloogilise, siis põllul majandamise ja kri kultuuri eest. Seisjaid on lausa mitmete assotsiatsioonide liige ja selle eestvedaja kava, kaasa arvatud mesindus ja, ja kõik muu. Nii et, et siin on ka, ma arvan, sellised põnevad näited ka sellisest elust enesest. Ja ma tean, et Eestis käib seal kloostris juba väga palju inimesi, seda ökoloogilist maailmavaadet ja kristlikku ökoloogilist maailmavaadet ja pilti õppimas. Kes, kes veel jõuab, saab, saab sinna ka äkki minna ja vaadata, kuidas praktiliselt. Asju teha ja elada. Kas ma tohiks ühe teema veel siia juurde tuua sellisest praktilisest vaatevinklist, et et üks teema, mis sellega kindlasti seondub ja mis võib-olla on ka selline väga praktiline, on see sotsiaalse õigluse teema sest sellises ühises ökosüsteemi siis me tegelikult oleme seotud üksteisega ülemaailmas, on see on, me kuulume kokku, me ei saa mõelda, et meil siin Eestis on kõik hästi, vett jätkub, puhast õhku jätkub metsad on okei. Et siis ongi kõik okei, ei ole. Ja me peame tegelikult tajuma seda, et selle ühisökosüsteemi kaudu me oleme seotud teiste maailmaosadega, nendega, kus on kõrbestumise tulemusena, ei ole piisavalt toitu, kus merevee taseme tõus tõusu pärast väikesaared hakkavad vee alla jääma, mis tekivad kliimapõgenikud, mis tekivad, on juba tekkinud, eks ole. Keda me võib-olla tänapäeval nimetame majanduspõgenikeks, püüame neist kuidagi kaugemale hoida. Nii et need kõik need teemad on omavahel seotud ja siin on ju väga selge. Kristlik õpetus ütleb, et sa pead hoolima oma ligimest, kas me mäletame seda halastaja, Samaarlase lugu, eks ole, et, et see on kõik omavahel seotud ja selles mõttes, ma arvan, see on ka üks praktiline aspekte, millele kirik peaks tähelepanu pöörama. Jah, et eks neid võimalusi on siin palju just nagu praktilises ja võiks öelda sellises oportonistlikumas versioonis. Et see avab ka teatud kristlikel kiriklikel kogukondadele, tee nagu, nagu siin on ka ennem välja toodud teadlastega teadlased on otsinud koostööd, me saame teatud siukseid justkui esmalt tunduvalt konfliktseid sfääre ületada. Kliendi vahel on see väga huvitav ja tegelikult tore kokkupuutepunkt, miks ka tegelikult EKN on, on seda asja nii-öelda ka vedada võtnud selle tõttu, et see on miski, mis ühendab ja on ühine mure kirikutele kaugemale veelgi, nii et ta on tegelikult teema on, on ühendav, ühendav kristlasi ühendab palju teisigi kogukondasid inimesi ja võib-olla üks, üks kõige see oli see minu jaoks ka misjonitöö puhul oluline aspekt on see, et ka ka noortetöö noortetöö vallas, sest ka tänapäeva noortele Greta on siin on üks hea näide, kellele see asi justkui väga korda läheb. Et andaga, aga seal kristlik kirik ka siin suudaks võib-olla anda täiesti teistsugust väljundit sellele siduda selle sellesama kristliku eluga. Ja, ja ma arvan, et siin nii mõnigi noor leiab, leiab ühisosa ja leiab tee kirikusse ja neid näiteid on tegelikult meil päris palju, kus ka nii on juba läinud mujal Euroopas. Aga missugused on siis selle loodushoiu või loodu hoiu nädala üleskutsed eesti kristlastele tavalistele kiriku liikmetele millele võiks rohkem tähelepanu pöörata? Ma ei tea, sorteerida rohkem prügi või või jätta see kilekotte võtmata, no need on tegelikult ju tavaliselt üles kutsuda, eks ole, mida me kuuleme ka ka ilmalikust ruumist. Ma arvan, et neid samu üleskutseid võib ka täpselt samamoodi järgida ja ma arvan, et Eesti ei ole üldse kuskil kaugel maas sellest sellest kõigest, et me ju teame, meil on siin, teeme ära liikumised ja kõik muu, et, et Eesti on kindlasti väga eesrindlik selles osas ja võib-olla Eesti inimene on eesrindlik ka selles osas ilma võib-olla isegi kirikuta, eks ta on seda teinud juba võib-olla varem, ennem kui ta isegi kirikusfääris seda nii tajunud, et otse loomulikult kõik needsamad üleskutset, mis meil on. Kiriklikud, kutsutakse seda üles tegema, et selles mõttes symbol ma olengi toonud väljend kristlased ei ole siin ise mingid ökoteadlased. Meie küsime ja teadlaste käest küsime teadjate käest ka siin, et mis me saaksime paremini teha meie saama, on ta siit sellise vaimse aspekti ja taju ja tunnetuse. Et siin see koostööpunkt ongi, ongi väga hea, et miks oikumeeniline patriarh on. On on Bartholomew sõnu öelnud, et minul on vaja teadlaste käest teada, milline on selle maailma olukord praegu, mis on need meetodid, mida ma saan teha. Nii et, et kristlastena me kutsume sellel samal viisil küsima, mis on need viisid ja need viisid on meile paljudele tegelikult teada, kes tahab, seda ka otsib, nii et tõesti kogudust. Ma tooksingi tegelikult eeskujuks kogudused, võib-olla sealt saab seda esimest korda hakata tegema, kui võib-olla kodudesse traditsioon puudub hakatagi koguduste enda ümber, kogudustel on ju maad majadeks, metsad seal ümber saab ju hakata seal väga palju erinevaid tegevusi tegema selle korrashoius ja kõige muugi osas või kasvõi kogukonnas. Paljud väikesed kogudused on mingites väikestes külades kogukondades, kus nad saavad aktiivi hakata vedama, tegelikult ühendama palju muidki inimesi. Need võimalused tegelikult on lõputud, kuidas saab ühendada just sellise ühise koristuse ja nii edasi tegevuste puhul, nii et tõesti komposti ja kõik muu, seda ei olegi mõtet hakata kordama, seal meile iseenesest teada on välja käidud ka see nii-öelda siis korduvkasutatavad nõud ja nii edasi ja nii edasi, et kogudus ei oleks selles mõttes sellise plastiku plastikust buv söömaaegadel nähtused, et me nagu võtaks selle reaalselt ka sellisesse Eucharistilisse liturgilise ellu. Aga, aga neid võimalusi on, on tegelikult teisi veelgi või mingeid praktilisi aspekte. Isegi mina küsiksin meie enda nunnade, kes Saaremaal, kellel on täiesti olemas, väga huvitavad, et siis taimekaitsevahendid väga ökoloogilised kasutavad näiteks teisi putukaid teiste siis putukate, kes siis hävitavad taimi nende tõrjumisele ja nii edasi, nii et seal on niisugused väga huvitav ökosüsteem kokku pandud, mida, mida tegelikult on väga vahva õppida ja teada saada. Ja noh, kindlasti üks suur teema on ju energiatarbimise ja tootmise teema ka me ilmselt inimestena tajugi igapäevaselt, et kõik see, mida me tarbime, selle tootmiseks läheb vaja energiat ja siis kuidas seda energiat toodetakse, see on ju suur küsimus praegu Eesti ühiskonnas ka, eks ole. Aga aga mida me kindlasti kogudusteni ja üksikkristlastena üksik inimestena saame teha, on ikkagi vaadata oma tarbimisharjumusi ikka hakata vähendama seda pigem, et suurendama, me räägime majanduskasvust ja me kogu aeg nagu planeerime, et me ikka ikka kasvame, kasvame, igas mõõdus aina kasvanud ka tegelikult mulle väga meeldis, kuidas Neivelt ühes oma mõtisklustes rääkis, tegelikult selle asemel, et rääkida majanduskasvust, me peaksime võib-olla Euroopas panema eesmärgiks, et hakata vähendama tarbimist iga aasta, üks protsent. Ja 20 aasta pärast me oleks juba päris suure tulemuse võib-olla saavutanud selle nimel, et me hakkaksime vähem tarbima ja vähem tootma. Aga ma ei tea, kuhu see viib. Kas see viib Eesti riigi pankrotti? Jah, selles osas ei oska öelda, aga, aga ma arvan, et, et eks seda tarbimist meil niigi on, ega seda tarbimist nagu selles mõttes täiesti nulli kunagi viia ei saa ja selle tõttu me saamegi igaüks nii palju. No kasvõi mõelda natuke selle peale, aga ma arvan, et kristluses, kui me seda kristlikku elu elama, siis tuleb see teatud määral loomulikult me loomulikult saame kõrgmul, ei ole vaja kolme eri telefoni või iga kahe kuu tagant vahetada või osta kuus auto või uued rõivad kogu selle peale minna, et meil natukene saame aru, et me võimegi tagasihoidlikumat elada ja, ja panna selle rõhu võib-olla sellesse tulevasse kuningriike taevariiki. See maailm oma asjadega jääb alati alles meile oma nõudluste ja tarbimisega. Arvan, et minu selline kutsumus on võib-olla selline väga sellise loomulikkuse poole ja ma arvan, et, et selline mõtlemine ja kristlik elu teatud määral loomulikult viibki sinna, et me ühel hetkel saame aru, et kuule, et ei ole vaja neid kõiki asju. Mis mõttes viga on, et seda kõike nii teen need, et see loomulikkus sinna ja see mentaliteedi muutmine, et, et ma arvan, et on siin nagu väga oluline, et ma arvan, minu puhul on see küll näiteks kristlasena kasvanud just selle sees elades ja olles ma olen nagu aru saanud, millistest asjadest, et ennem sellest räägiti küll. Aga ma ei ütleks, et ma veel näiteks mõned aastad tagasigi oleksin millestki täpsemini aru saanud või seda kuidagi teadvustanud, et seal see ökoloogia roheline teema tundub nagu sihukse surinana käivat nagu meedias ja kuskil taga ringi kogu aeg keegi räägib ja mõni isegi lausa karjub sellest ja mõni isegi ründab kedagi kuskil ja siis kuidagi läheb nagu mööda, aga aga esimest korda, kui ma hakkasin ka kristlasena sellesse süüvima ja sellesse süvenema, siis ma sain aru, et Tottega sellel on väga suur osa mitte lihtsalt minu igapäevaelus ja mitte lihtsalt selles, et kas meie tulevased põlved saavad ka seda elu elada nii nagu meie, vaid sellel on lausa sääre kosmiline liturgiline tähendas son kuidagi jumalaga nii lähedalt seotud ja ma võiks öelda, et minul viis metanoiani ja meele parandamine, pigem hakkas see protsess sealt peale. Et ma ikkagi kutsun kristlasi sügavalt siduma seda mõtet selle jumaliku suhtega on, kuhu me oleme kõik kutsutud minema ja mille suunas liikuma ja seal ma ütlen teile, hakkab loomulikus korras välja kasvama, usaldage seda kutset. Nii et. Kirikud saavad siin olla ise ka eeskujuks, siin oli praktilise poole pealt juttu sellest, et et kui kogudus koos käib, siis ei ole seal plastik nõud ja kahvlid. Ma ei tea prügi sorteerimine, et see oleks näha kas või noortele, eks ole, kui nad noorteõhtule lähevad, et kuhu sisse prügi pannakse, kas pannakse eraldi, pannakse ühte ma tea, samm edasi, roheline energiat, kas kirikud ostavad rohelist energiat või mitte või või kas pastor sõidab kalli Mercedesega või elektriautoga, et, et ka need on tegelikult ju sümbolid. Ma arvan, et ega siin siin võivadki nüüd olla, et, et neid üleskutseid on erinevaid, võib-olla väike niisugune võistlusmoment ka kogudustele, et vaatame, milline kogudus siin kõige pädevamalt nii-öelda roheliseks, et võib saada, et see, et see ei ole, et muidugi on, kuidas öeldakse kristlikus teoloogias või, või pastauraal teoloogias omad ohud, et hakatakse nüüd edevaks muutuma selles osas, et, et kindlasti on, on siin oma oma aspektid olemas, et aga, aga pigem ma arvan, et mitte midagi sellest ei ole halba niikaua kui vähemalt kristlikus maailmas see ei muutugi asjaks iseeneses, eks et, et ma võib-olla selle rohelise liikumise puhul just nagu kristlikus perspektiivis tahangi öelda, et, et ta võib olla ka teatud Kristuse sekulariseerumise punktiks ta võib-olla sealt, kus sellest saabki oma targenda. Kristlik kirik on võib-olla teatud selline Rõõm või lihtsalt mingi selline kaunistav aspekt seal kõrval ja ta ei kasva välja Kristusest endast, et siis meil nagu võib, võib tulla see probleem, et tegelikult me ju kui me räägime inimõigustest ja räägime õiglusest ja räägime ka usuvabadusest, siis siis me ka kristlastena üritame seda ikkagi näha millegina, mis kasvab meie, sest välja sellest kristlikust elust välja ja olles käinud ka erinevatel Pidanud päris tihti meelde tuletama, et ei, ei muutuks selleks samaks lihtsalt sekulaarse maailma agenda kordajaks vaid et, et me näeme sellest, kus see meis sünnib tegelikult palju sügavamas iidsemas pärimuses, et ma olen seda öelnud ka, et roheline liikumine oli kutsumine, mis anti seda lihtsalt anakronistlikult juba vanale Aadamale endale ja ka Eevale endale. Nii et see lugu meie jaoks on niivõrd iidne niivõrd suur ja sellel on oma nii-öelda kuidas, ütleme, see liin siin kõrval sekulaarse maailma osas, mis on tegelikult väga uuelt alles läheneb sellele, et ma arvan, et miks me praegu räägime sellest teemast siis, kui justkui nagu muu maailm ka väga palju räägib, sellest ongi võib-olla näidata seda, et kristluses on ta kogu aeg olemas olnud, meil on väga kurb, et paljud kristlased on selle ära unustanud selle kõige keskel ja oleks aeg seda taas meelde tuletada ja näidata selle kristlikku päritolu. Väga tugevat. Aga sinu küsimus sellele, et kirikujuhid otse loomulikult ma kutsungi tegelikult kiriku juhte selgemalt ka selle eest seisma. Ja ma tean, et kirikujuhid ei ole kindlasti selle vastu, lihtsalt võib-olla nad ei ole seda oma sellisesse esmasse agendasse või nagu sellesse mõttelaadi sisse pannud, mõned on võib-olla ettevaatlikud või kardavad, mis mingi uus teema, eks. Aga ma ikkagi kutsun süüvima sellesse teemasse sisse. Ma tean ka, et vähemalt Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku näol Metropoliit Stefanus andis välja ka ühe küll enda, meie enda koduleheküljel ühe siis esimese septembri puhul, mis on siis looduskaitsmise või looduse hoiu ja loodusekaitsekuupäev andis välja ka selle raames siis tegelikult kahe väikse kirjatüki oma preestritele ja, ja koguduse rahvale kõigile mis oli seesama jutt laias laastus, mis me juba siin rääkinud oleme, aga tõesti, et võib-olla ka ühiskonnas selle eest nagu rohkem avalikult seista ja näidata, et kirikute hääl ja kirikute ütleme, eksistents siin puhul on oluline Ma tänan teid tulemast kirikule saatesse tooridelt Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku liige ja teoloog ja Helle Liht, Euroopa baptistiföderatsiooni, asepeasekretär ja Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide Koguduste Liit. Liidu liige aitäh, aitäh kutsumast. Tänaseks kõik mina olen saatejuht Meelis Süld. Kohtume taas tuleval pühapäeval kell 19, null viis. Kui jumal lubab ja me elame. Hoidkem loodust kui loodut.