Teatriva. Tere hea vikerraadio kuulaja. Tänases saates räägivad Lea Tormis, Madis Kolk, Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu lavastustest minu Eesti vanaema kauka jumal ja Meidin Chaina. Teatrisoovituse annab Rein Lang head kuulamist. Teatrina. Alustame minu eesti vanaemast, Lea, sina käisid seda hiljuti vaatamas. Väike sissejuhatus sellele käisin sel sügisel vaatamas Tallinna vabal laval, sest Narva sõitjat minust ei olnud. Aga ma usun, et see ongi lavastus, mida võib ja peaks mitmel pool mängima ja ma olin sellest lugenud ja kuulnud, aga täpselt ei teadnud, mis see on. Ja kui läksin vaatama, siis veendusin, et see on täitsa huvitav, esiteks teatritekst kaasaegne ja teiseks ka täitsa heal tasemel lavastus, mida ei oodanudki nagu selliselt projektilt, nagu ma alguses arvasin, et see on mingi integratsiooniprojekt, aga integratsioon ja lõimumine on ikkagi saanud kahjuks sellisteks bürokraatlikeks terminite, eks, aga siin oli midagi päris ja midagi ehtsat, võtan selle väikese kavalehe ja loendusid Pealt küsimustiku eesti ja vene keeles, kes oled, kust tuled, kuhu lähed, kes olid sinu esivanemad, mida jätad endast oma järeltulijatele oma juurte tundmine ja julgus rääkida oma perekonna ajaloost on oluline andestada, armastada? No see ütledki midagi olulist selle kohta, mida see lavastus püüab publikule vahendada ja mis tal ka õnnestub, ta on oma elulooline, aga ta ei ole lihtsalt ainult selline ajalooline või või siis oma elulooline projekt. Ta lihtsalt dokumentaalteater selles harjunumas. Kuigi alus on dokumentaalne, vaid ta haarab ka laiemalt probleeme, mis minu meelest vähemalt tänapäeval on küll tähtsad paljudele inimestele ja, ja mitmes kohas, nii et ta ei keskendu sellisele olude kriitikale. Aga sellest hoolimata on see lavastus poliitiline, heas mõttes poliitiline. Nii mulle tundus ja tegelikult üks lisaväärtus on seal eesti näitlejad kõigis rollides ja head näidet, näitlejad. Ma alguses arvasin, et ehk neid valiti selle järgi, kui hästi keegi oskab vene keelt, aga küsisin järele, jaak printsilt tema üldse ei, et valiti ikka täiesti sobivuse järgi ja mind täiesti üllatas väga head rolli tegev Mirtel Pohla, kes väidetavalt üldse varem õieti vene keelt ei osanud. Ta rääkis niivõrd head vene keelt ja head eesti keelt niikuinii niiet et tema roll oli kohe üks olulisemaid. Ta on ka mõttelt üks olulisemaid, aga tegelikult terve see seltskond, Ülle Kaljuste, Laura Kukk, Gert Raudsep, Jaak Prints. Nad kõik lõid mingi ühise sellise maailma. Kusjuures lavastaja käitub kuidagi väga kerge ja vabahoiakuga selles mõttes. Ta ei püüa midagi liialt tõestada, ta ei püüa leiutada mingeid põnevaid väliseid vahendeid. Samal ajal seal on segatud omavahel ja väga sisuliselt segatud mitme teatrilaadi väljendusvahendeid, aga nad on kõik omal kohal ja ei muutu eesmärgiks omaette. Nii et minul oli see lavastus igatahes üks meeldiv üllatus ja niikuinii nähtavasti sellega seoses samuti tee, nagu ka mitmel puhul varem tuleb kiita seda raami kes toob siia põnevaid välislavastajaid, enamasti just Venemaapinnalt, aga väga mitmerahvuselise lavastajaid ja teeb omapäraseid ja huvitavaid lavastusi minu meelest see, mis nad teevad peaaegu alati rikastab meie teatripilti ja me jää nii väga kitsalt ainult oma maailma. Vene temaatika erinevad, tahkude sissetoomine on siis nii raami egiidi all kui ka vabal laval olnud juba noh, vähemasti kümmekond aastat märkimisväärne. Ja äsja lavastas Narvas Kaju lõhe selline tükk ja vabal laval on olnud identiteediprobleemidest lavastus, kas sa tantsiksid minuga ja kõik need lavastused on suurepärane kunst sellises ütleme isegi võib-olla ranžeerilikus mõttes, et kunst peab mingisuguseid harjumuspäraseid eelhoiakuid lõhkuma ja püsti tama uusi vaatenurki, uusi küsimusi, mingisuguse staatus Ko, kuidas me oleme harjunud ennast mõistma oma identiteeti, teete mõistma kodakondsust, mõistma oma rahvusriiki, mõistma selliseid asju, mõistma et kunst peab seda sissejuurdunud lähenemisviisi nendele asjadele veidi segi paiskama ja tõstatama uuel ajastul uusi huvid, vastavaid küsimusi. Seda kunsti eesmärke silmas pidades oli minu Eesti vanaema minu arvata, kas teater või kunst parimas mõttes ja, ja minu jaoks ei olegi niivõrd tähtis seal see konkreetse kodakondsus juhtumi lahendus, et Jaak Allik oma arvustuses taandab selle asja mõnes mõttes sellele ja küsimusele, kuidas meie poliitik noh, mingisugustes stampides kinni olles ei tule ühe juhtumiga toime. Aga siin ma jagaksin nagu pigem sellist seisukohta, et ega sellele kodakondsusküsimusele tegelikult ikkagi ei ole nii head ja lihtsat lahendust, nagu Jaak Allik võib-olla ka oma artiklis mõista annab. Meenutagem lihtsat asja, et kui kodakondsusküsimus oleks lahendatud sellisel lihtsal viisil, nagu Jaak Alliku humanism siis võimalik 2003. aastal Euroopa Liidu hääletusel oleks see protsent olnud mitte 69 31, Vaita olekski peaaegu seal 50 ümber olnud ja me ei oleks selles Euroopa liidus ja, ja ma lugesin ka suure irooniaga, kuidas Kallast fondis erinevad ministrid arutlesid üle, et oi kui valus saaga ja mulle tuli meelde, kuidas mõningaid teisi saagasid, nagu näiteks Maksim Liksutav oma, kes oli Moskva aselinnapea ja sai Eesti kodakondsuse hilisem, siis Moskva aselinnapea lahendati palju kergemal ja lihtsamal viisil selle sarna Siim Kallas Fondi komisjoni liikmete abiga. Et kui küsimus oleks, sa oled mingis üksikjuhtumist, siis küllap oleks ka Juulia haugi probleem saanud lahendatud, aga, aga jah, veel kord ma tahan rõhutada, et minu meelest küsimus ei ole ühes või teises kodakondsusest ja sellele kodakondsuse andmise küsimusele ei ole head lahendust. Aga miks see lavastus on oluline, ta tõstatab üleüldse neid probleeme praegu on hakanud nahk kerkima seoses ikkagi nagu rahvusriigi tähenduse ülemõtlemisega ja sellest aspektist minu meelest selles tekstis on, oli väga oluline see niinimetatud juudi kohta, ühesõnaga kus siis Gert Raudsepal öeldi, et sa oled tegelikult vene juut ja, ja mingis mõttes noh, juudid on üks rahvus, kes erinevatel ajaloolistel põhjustel ei ole kuulunud otseselt mitte kuhugi nende identiteet. Ta on olnud väga ajali väga laiali paisatud ja nad on nagu sealgi lavastuses imbunud erinevate identiteetide külge, aga tegelikult nagu me näeme, see ei ole ainult juudiküsimus, me näeme ka sellesama vene inimese näol, ta juured ulatuvad istuvad erinevatesse maadesse, seda on kogenud erinevaid, väga valusaid läbielamusi erinevate rahvustega režiimide käe all, ka temal on väga raske ka Venemaa, on ta siis venelane või on ta mingisugune muhu muhulane, nagu mattis veel siin saates? Et, et ka temal on väga raske piiritleda rahvus või ka oma riiklikku identiteeti teeti nii üheselt nagu praegune pealetulev. Kuidas ütelda rahvusriikluse tulv, seda nõuab ja nende asjade ülemad ütlemine, missugune peab olema sinu riiklik, rahvuslik identiteet, kodakondsus, ta tõstatab väga palju väga olulisi küsimusi, loomulikult ka väga hästi välja mängituna viimase lausena, ma tahan veel öelda, et nii vaba lava kui raami lavastused vastavad minu vormi ideaalile selles mõttes, et see ei ole postdramaatilise teatri tegemine asjana iseeneses, aga samas nad kasutavad täiesti pleksivabalt ja oskuslikult kõiki selle uue teatri vahendeid. Et, et ma arvan, et jah, tegemist on väga tugeva, väga olulise ja vajaliku lavastusega muidugi seda võimendusid ka suurepärased näitlejad juba eos, kes olid sinna valitud. Mulle meeldis ka selle lavastuse puhul just see, et vaatamata jah, nendele sinu poolt juba mainitud poliitilise lugemise või lugemise võimalus oli seal loomulikult olemas, aga just selle ülevõimendamise selle Juulia haugi kannatusloo ülevõimendamise võimalusele vaatamata oli tegemist ikkagi jah, sellise kunstiteosega või et ma mõnes mõttes saan ka aru, võib-olla sellest Narva vaba lava käivid tamise puhul tekkinud nagu vajadusest kompida neid turunduslike kohti, et kuidas luua sellele teosele suuremat poliitilist kandepinda, kuigi ma ei tea, kas vaba lava seda nüüd ise nii väga tegi, aga jah, see Jaak Alliku arvustus oli nagu selle rõhuga tõepoolest, et et ma ise tahaks nüüd loota, ma ei tea, mis plaanid või kuidas seal Narva vabal laval hakkab olema. Ma nüüd pärast seda, kui selgus, et Narva ei saa kultuuripealinnaks kuigi ega nad ei olnud omavahel ka varem seotud, lihtsalt tekkis, mul endal tekkis mõningaid fantaasiaid, see käimajooksmise mõningane selline sõnumikramp või noh, see avalavastus, Transiit peatage muusika. Nüüd see juuli haugi lavastus seal on nagu rõhutatud seda Narva lase sellist piiri peal olekut, et sa oled nagu sa ei ole nagu eestlane ega venelane ja, ja, ja see, et kas, kas seda sellist kahe vahel olemist, et kas me nüüd hakkame seda siis haletsema ja rõhutama või, või loome sellest kunstilise teosed, noh, ma ise nagu väga loodan, et, et selle peale jääda sõitma, sest et me nagu sellesse Narva kultuurielus hakkame ikkagi järk-järgult suhtuma nagu iga muugi Eesti linna kultuurielus või, või miks mitte siis nagu vene mõjudega linna kultuurielusse, seda ei kuhugi kuulumist sellises natukene sentimentaalsus võtmes ei saa nagu üle võimendada, aga mul on hea meel, et et juuli ja kuigi see juuli haugi enda elulugu annab, selle võimaluse ta ise nagu ikkagi seda ei rõhutanud, et seal oli väga nauditavaid, seal oli sellist Brehtiliku võõritus, teatrit oli isegi selliseid mõningaid psühholoogilisi läbi, elamisstseene oli selliseid välise vormi võtte pealt väga meeldis see stseen, kus selle mingisuguse tuleviku eufooria ülesehitus kasvas üle mingiks selliseks Majakovski likuks või meier Holdlikuks selliseks skandeerimiseks, millele järgnes nagu repressioonidest seen. Samuti oli siukseid leidlikke kujundeid, nagu see tühjade klaaside kõlistamines. Mul on väga eredad mälestused, sest lapse mälestused sõjaeelsest Narvast ja eriti Narva-Jõesuus ja oma sugulastest, kelle hulgas oli loomulik, et keegi oli seal abielus venelasega ja, ja keegi eestlasega ja kõik valdasid vabalt kahte keelt ja see ei olnud probleem. Ja ma usun, et midagi selles traditsioonist kõigil linnast endast pole midagi enam, kui ma nõukogude ajal uuesti sinna ütlesin. Mul hakkas õudne, sest seal ei olnud mitte midagi enam sellest, mis varem oli, noh, need vähesed varemejäänused ja raekoda oli nagu natuke liiga vähe aga mingi traditsioon imbub niimoodi, teadmata võib-olla inimestes diaatriva. 14. novembril oli siis esietendus rahvusraamatukogus teatrisaalis VAT Teatris ja Marko Teder oli siis võtnud lavastada eesti klassikalavastuse. Milleks siis seekordse valiku põhjal oli August Kitzbergi kauka jumal, lavastus oli mitmeski mõttes erakordne, teos oli valitud VAT teatris minu mälu kohaselt, et esmakordselt ja rohkem siis kammerteatri ja Pärnu teatriga seotud Indrek Taalmaa ja juba kohe tuleb öelda, et koostöö oli erakordselt muljetavaldav. Samamoodi oli Pille Jänes lavakujunduse suutnud teha Rahvusraamatukogu ikkagi küllalt miniatuurse sõja ja piiratud võimalustega teatrisaalis. Omamoodi imet ja ka vatt ja teatritrupi oli Margo Teder siis hiilgavalt lavale toonud ja mina isegi arvan, kui tuleb jälle tulevalast Madis teater, muusika, kino, ankeedi aeg, siis, siis Elina Reinhold I osatäitmise on võimalik seal ära unustada. Tavaliselt ei kuku minu arvates eriti hästi välja see, kui ühte näitlejat kasutatakse samas lavastuses meeskõrvalosas, et hoida kokku ressursse ja vahendeid, aga seekordse ainult et ei häirinud üldse, vaid vähemasti ele. Elina Reinhold rollid olid nii kostüümide kui lähenemislaadi poolest sedavõrd erinevad, et seal isegi ei tekkinud sellist tunnet. Üks näitleja teeb mingisuguseid nii-ütelda karakterrolle. Alustuseks ütlen, et mulle oli ka see lavastus väga sümpaatne ta oli selline väga, kuidagi kompaktseks ja jõuliseks tehtud ja selline noh, VAT teatri energia ja Elina Reinold sa juba mainisid ka Indrek Taalmaa peaosatäitmine iseenesest oli selline väga jõuline ja, ja seal oli palju sümpaatseid asju, millest ma võib-olla räägiksin natuke pikemalt veel, aga just see, see võtme koht või äkki äkki te oskate seda teemat natukene aidata lahti seletada? Kodulehe tutvustav tekst ütleb, et Mogri Märdi suguseid inimesi on lihtne ka mõista ja kõikvõimalikes pattudes süüdistada. Kuid Kitzberg püüab oma näidendis hoopis märg, et ei mõista, et see on väga tore osutus. Aga kui ma nüüd vaatasin seda valitud võtit ja ma ei ütle, et see on halb, aga see minu jaoks nagu see võimendas seda olukorda just teistpidi, minu arust seal nagu ei püütud, et ei mõista kuigi ka kultuuriuudistes Indrek Taalmaa ütles, et see Mogri Märdi ebainimlik et seda on vaja, et inimesed tunneksid ennast sealt ära teinekord kas või kübe. Et igas ühes on natuke seda Mogri Märt ja et ma saan aru, et seal oli tahetud just nimelt see Mogri, Märdi kurjus ja ebainimlikkus võimendada mingisuguseks nagu üleelusuuruseks kujundiks, et see läbise hakkaks meid kõnetama, aga lihtsalt, et, et see Mogri Märdi mõistmine, et mul on nagu meeles kauka jumalat on teatavasti suhteliselt harva lavastatud. Jaan Toominga lavastusest on vist juba mingi 40 aastat möödas, 13 aastat tagasi lavastas Andres Noormets ja see oligi pärast toomingad ju üldse järgmine lavastas Andres Noormets Endlas kauka jumala ja see oli, kuna kauka jumalat nii harva lavastatakse, siis iga lavastus on sündmusi ja siis juba ootad seda, et kuidas seal on tõlgendatud ja vot selles noormetsa lavastuses oli tõepoolest see, kuigi see oli täiesti psühholoogiline lavastus, seal ei olnud erilist sellist välist eksperimentaalsust, aga täiesti siukse värske tõlgendusena mõjus see, et peategelast Mogri Märt tõepoolest üritati mõista, Jaan Rekkor mängis teda tookord tema, noh, eks seal oli natuke võimet. Tema lapsed olid tehtud natukene sellisteks saamatuteks hullikest, eks, et see Mogri Märdi see kalkus ja, ja külmus, mida me näidendist loeme või mida me võib-olla selle Mogri Märdi lik kuse puhul mõistame seal Jaan Recory kehastuses mõjusse murena oma laste pärast ja, ja see, see raha kummardamine, et tal oli pigem nagu selline noh, selline vanakooli konservatiivsus või mingisugune selline traditsiooni austamine oli selle tollase ja Andres Noormetsa, Jaan Rekkor, Mogri Märdi see liin, mida sai psühholoogiliselt mõista, kui ma nüüd vaatan seda VAT teatri lavastust? Ühelt poolt mulle meeldis, ma võtan mängureeglid omaks ja ma tulen lavastaja ja dramaturgi reeglitega kaasa. Teisalt Mihkel Seeder, dramaturgina on ju sellise saksa dramaturgia koolitusega ja ma omamoodi nautisin seda, kuidas oli neid tegelasi seal kokku tõmmatud ja kuidas oli mängima pandud, eks ju, sama näitleja mitut tegelast seal jooksis, täitsa kontseptuaalne liin. Päris naljakalt totter oli see politseinik august väljas, noh miks ka mitte, tähendab, aga samas ma ei, ma ei saanud, kui me räägime sellest, et Kitzbergi tekst igihaljas. Et ega ma nüüd päris sisemiselt aru ei saanud, et mida see dramatiseerimine sellele nüüd juurde lisas ja ma kuidagi nagu sellise esteetilise aukartuse mõttes mulle ma ma nautisin seda, mida teevad Indrek Taalmaa, Elina Reinold ja, ja veel kogu trupp, kuna ja stsenograafia ja, ja kõik, see, see mõjus mulle kuidagi sellise noh, teatav selline Katartil, kata katarsise eelaimus mul tekkis, aga ja, ja just nimelt, et, et see, mis ma alguses küsisin, et kas seal oligi taotletud seda, et see mingisugune selline täiesti ebainimlik kurjus on nii absurdne, et ma peaksin seeläbi hakkama seda mõistma. Aga jah, et seda psühholoogilist mõistmist, et saame Märdist ka arutaju, muretseb selle pärast, et minu arust sealt lavastusest oli see hoopis nagu ära taandatud mul noh, sellepärast et mul on veel siiamaani väga eredalt meeles noormetsalavastus, aga Lea, sinul on see kauka jumala taust, palju pikem ja suurem. Kauka jumal, kooli klassika, ma ei tea, kuidas tänapäeval, kas, kas seda veel käsu korras ka loetakse või? Nüüd on vist teisiti. Aga kauka, jumalat tegelikult on Eestis väga palju mänginud, aga need olid kõik varasemad ajad. Mina olen näinud neid sõjajärgseid Nõukogude aegseid, kus see oli jah, läinud niisuguseks olmeliseks ja, ja püüti panna kapitalismi kriitikat sinna sisse, see on tuvi. Ma ei mäleta enam hästi. Aga siis mis täiesti lõi platsi puhtaks, oli muidugi Jaan Toominga lavastus ja arvatavasti oliga põhjus, miks seda hiljem enam üldse ei mängitud, väga pikka aega. Nii et see oli hoopis teise Sesteetikas tehtud ja kui üliinimlikust kurjusest rääkida, siis see oli väga võimendatud antud seal, kuidas Lembit Eelmäe, kellelt keegi ei osanudki niisugust trolli oodata, seda tegi, aga no siin ei ole mõtet seda kirjeldada, kui kedagi üldse peaks huvitama, siis ma arvan, et ma vist päris hästi seda tolles ajas. Kirjeldasin oma arvustuses samuti 1977 kirjutatud ja see on alles. Aga vaevalt keegi neid vanu asju lugema hakkab. Seal jah, Tooming kasutas esiteks teatraalseid võtteid, teiseks ta riista sellises tähendamissõnal isse või moraali teevormi väliselt ja lisas nagu ikka domingal veel igasuguseid muid asju sinna juurde, aga üldmulje oli võimas. Ja see oli just see üks teatriuuenduse tolleaegsed saate uuendused trumpe kindlasti. Aga nüüd lähemal ja kaasaegsem oli see, mida juba Madis nimed, kuidas siis seda ma olen ka näinud ja seda ma mäletan päris hästi ja nõustun Madisega, et Jaan Recory Mogri, Märt oli tõesti tükk maad inimlikum, Kitzbergi seda eriti inimlik siiski ei ole. Kitzberg annab ju ainult ühe sellise vihje, kust tuleb see ratsapiitsaga, kui see tuleb ühes tema enda väga valulisest varasemast kogemusest. Miks sa seda kasutav? Aga kui Tooming oli vist esimene vähemalt pikka aega, kes kasutas ära ka Kitzbergi viimase vaatuse, mida oldi harjutud muideks piima. Sest see jäi nagu liiga magusaks ja selliseks ei lisanud enam midagi, siis toominga jaoks muidugi see oli tähtis, aga ta ei võtnud sealt ära seda lauset, et raha on mul ikkagi vaja, tähendab ka täiesti hullunud ja juba niimoodi väljaspool tegelikkust elav Mogri Märt ka selles seisundis veel mäletab. Tal on raha vaja, aga rekoril tõesti oli tähtis, just sealt tuuakse see inimlikkus välja jah, et tal on mure nagu järel põlve- ja laste eest ja ja selles mõttes on kõik, mida seal siis noor mets Tase lavastuslikult oli, väga põhjendatud ja ja see on meeles siiamaani nüüd teatri Margo Tederi kavalehel näen ma, et on niisugune ilus hall Pealkiri mani meeste eliku nagu lavastus natuke tõestab, et eks ta ikka rikub küll. Aga, aga mitte väga suurel määral. Ma usun, et Mihkel Seederi see töötlus või, või õieti teeb mingeid kontakte kokkuvõtmine selles Kitzbergi palju pikemas tekstis, et see oli väga hästi õnnestunud, see oli hästi läbi mõeldud, kõik-kõik oli põhjendatud. Ja alati peab lähtuma sellest, et kuidas näitlejad seda asja teostavad. Ja mis mulle meeldis Taalmaa juures ja üldse kogu selles tõlgenduses oli niisugune kena huumor ja eneseiroonia, minu meelest see paistis päris kõvasti läbi ja, ja see teeb asja kuidagi sümpaatse, paks veel ja võib-olla ka tänapäevasemaks, ma ei tea. No igatahes, kuidas nad tõlgendavad, on väga tore ja ka see võte mida mõnikord hädapärast kasutatakse, aga siin on ta ikkagi kontseptuaalne, et et inimesed mängivad mitut rolli, kusjuures nad eristuvad kumbki erinevas rollis ja samal ajal loomulikult paistavad rollist läbini, et me saame aru, et midagi nähtavasti ka nendes mitmes rollis kõigil peale Mogri Märdi enda on siis ka omavahel ühist või vähemalt mingid niisugused liinid tekivad seal, mille peale varem nagu ei mõelnudki. Muidugi kõik kiitsid Elina Reinold ja ma olen sellega täitsa nõus ta viimasel ajal ikka erakordsemaks näitlejaks muutunud ja sageli just sellistes väike osades, mis eriti meeldejäävad ja tegelikult kõik oli sead, nii Meelis Põdersoo oma mitmes rollis ja, ja siis ka Ago Soots, kes nüüd lausa võib-olla rõhutas seda niisugust koomilist joont. Et kui kunagi selles vanas toominga lavastuses oli siis atlas niisugunet, kurat kuidagi tõeliselt kuratlik siin olid ainult mingid patsid, mis võisid meenutada sarvi siis igal juhul, noh tema tõi kaasa sellise väga tugeva irooniavarjundi, küll sinna ja siis oli üks näitlejanna, keda ma varem vähem tunnen. Karolin Jürise. Mul ei seisa nimed hästi meeles ja Ta on õppinud nähtavasti Viljandis. Ja ma taipasin, et ma olen ta korra juba näinud. See oli kui Viljandi lõpetajad, selle lennu lõpetajad mängisid nukuteatris Kafka protsessi, seal ta oli sees, aga ma nagu ei ühendanud neid asju kohe. No igatahes. Ta tegi oma rolli täitsa hästi, aga need kaks erinevat, väga erinevad karakterit, mida ta lõi, igatahes need olid täiesti jälgitavad ja, ja väliselt küllaltki efektsed. Nii et midagi halba pole selle kohta öelda ja tervik tuli jälle omamoodi tervikaga. Niisugune natukene humoristliku tervik tuli kogu sellest asjast välja küll. Kapitalismi kriitikat ma selles tükis nagu ei näinud või selles osas ta ei olnud väga-väga terav ja väga-väga kõnekas, aga just et nagu selle näitamisega, et kui sa ehitad oma maailma tõelisuse asemel tehislikkusele ja, ja selles osas olid kõige tugevamad minu arvates just need naisnaisrollid iga klassikalavastus peab olema oma ajastu vääriline ja, ja mina arvan, et niis Karolin Jürise pere tipsi, Elina Reinhold teema ja nad olid just sellised miitu ajastul vajalikud naiskarakterid, kes näitavad sellist noh, kuidas ütelda allaheitlikust, mida selline klassikaline patriarhaalne ühiskond on nõudnud ja noh, tegelikult ütleme siis nii, et milles seisnes, et me mõistame või vaatame lähemalt seda peategelast, kauka jumalat Indrek Taalmaa kehastatud siis patriarhaalsus sellist kehastusse seisnes pigem vot see tema selline Ad kokkuvarisemine ja tema noh, kuidas ütelda tühjusest siis ütleme, hingelisest tühjusest nagu ka tegeliku tühjusesse, nagu langemine oli minu meelest küll väga nagu kuidas ütelda orgaaniliselt, et väljamängitud ja selles mõttes ma nagu väga ei eeldanud seda, et seal peaks olema selles mõttes täiseluline või täisvereline karakter, et tal peaksid olema ka head küljed, küljed nähtaval, et selline tehislikkusele oma elu rajanud inimese krahh kelle külge kleepuvad tehislikud tütred, naised, väimehed, et minu meelest see toimis nagu sümbolina igati. Kuidas ütelda oma sisu või kontseptsioon sealt tagant. See vist ei ole küll väga aus sedasi võõraste mõtetega saatesse tulla, aga seekord ma siiski tahaks kauka jumala puhul refereerida ühtuma teatrikaaslast, kes ütles mulle, et tema jaoks haljastus selle mainitud Mihkel Seedri natukene nuditud ja kompaktses näidendi redaktsioonis, nagu ta seal lavale jõudis, paljastus hoopis Kitzbergi alk teksti selline noh, antiiktragöödia lik, väga julge struktureerimine ja läbikirjutamine. Et see Mogri, Märt ja tema, kus seal, et selles jah, ühelt poolt Indrek Taalmaa mängib ta suurepäraselt just sellises tragikoomilises võtmes, et seal ei osata, võta teda ja samas ta on väga naljakas, lavategelasena väga palju naeru ikkagi teenis täiesti põhjendatult publikult ilma publikusse mängima. Et sellest Indrek Taalmaa Mogri Märdist juhatuses on ikkagi sellise antiiktragöödia veidi tumedategelase saatust, tema loomus oligi tema saatus, et ta ei saanud lihtsalt selle vastu ja sellise tõlgendusega ma olen vägagi päri, milles minu arust Margo Teder lavastajana tõepoolest väga õnnestub. Seekord on muuhulgas ka see, et see visuaalne täna päevastamine, seda esines ka keeleliselt peamiselt see visuaalne täna päevastamine, et see oligi nagu tehtud sellises õrritavas ja noh, täna päevastamise võtet kui sellist ka veidi narrivas stiilis ja see stiil oli samas väga hästi välja veetud, et kordagi käinud mingit kolksatust, maitse vääratust ei esinenud, et kõik oli väga täpne ka selles veidi Narvas laadis et see pigem selline üldistuse, tinglikkuse taset nagu suurendav eneseirooniline täna päevastamine, et sellist näeb ikkagi suhteliselt harva ja tõesti tegelikult tuleks eraldi välja tõsta ja tänada kõiki näitlejaid. Indrek Taalmaa seda sai siin juba märgitud, aga tema viimase matuseselles aru kaotanud Mogri Märdist leidis jälle seesama mu teatrisõber, keda siin enne tsiteerisin paralleeli kuningas Liiriga, et kui ta seal oma jalutuskepiga neid ussikesi aitab ja, ja puulehti rahaks peab stseenist õhkus kurbust, see ei olnud mingisugune moraalis edastamine, näed, et raha ajab inimestel juhtmed kokku kokku ja ikkagi eraldi tuleks kiita selle noore näitlejanna Karolin Jürise tohutud ümberkehastumisvõimet kahe nii erineva rolli vahel ta lülitas nii hästi ennast ümber, et ma alguses tegelikult arvasin, et need ongi kaks erinevat näitlejat. Et Margo Tederilt kindlasti väga suur õnnestumine kauka jumal on isiklikult minu jaoks kindlasti selle aasta uuslavastuste esikolmikus ja see ongi mu arvates VAT teater oma sellisel parimal kujul, et vaene, väheste vahenditega tehtud kunst, mis ei võta ennast liiga tõsiselt ja samas leidlikult kuidagi kehutab nii mitmes mõõtmes tundma ja mõtlema, et lahkud teatrist edasi rõõmsalt tänutundega ja, aga samas mitte sellises katarsise uimas, vaid ikkagi veidi sellises riukalikus mängulises ergastatud olekus teatrina. Ja viimane lavastus, millest me täna räägime, on Urmas Lennuki autorilavastus Meidin China Rakvere teatris, mis esietendus üheksandal novembril, see on ühtlasi ka selline, kuidas öelda teatritel on ikka tavaks teha selliseid jõulul lavastusi, et see on ka nüüd vist vist natukene sellise suunaga, et seal advendiperioodil hakkavad olema selle lavastusega koos veel sellised õhtusöömaajad ja, ja, ja ekse õhtusöömaajad. Ma noh, mõnevõrra saab tuleneda ka selle sisust, et see on siis Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud lugu, mida ta teeb oma, noh, mul on jäänud mulje, et lennuk üldse armastab teha selle trupiga, kus on Annely Rahkema, Peeter Rästas, lisa Aibel ja, ja võib olla ka teinekord on see, see, see kooslus seal Rakveres just selliseid natukene siukseid, eksperimente, taalsemaid või teeksid koosloome meetodil tehtud asju nagu harrastanud, et selles mõttes see lavastus on, on kindlasti ka nagu sama traditsiooni jätkav kui nüüd kolme sõnaga sisu kokku võtta, et siis nagu teksti tasandil on selleks maailma loomine üks üks versioon maailma loomisest, kuhu siis luuakse ka inimesed. Noh, minu jaoks kontseptuaalne on see, et see avastseen või, või see, selline, see, see päris algus, kus on need antiiksed, jumalad, et see nagu märgib siis seda aega nii-öelda n enne Kristust või seda, seda iidset aega ja, ja see maailma loomine ja inimese loomine hüppab kohe uue testamendi aegadel Luuakse mehe ja naisena Maarja Joosep, kellele sünnib siis laps, et ühesõnaga vana testament jäetakse nagu vahele minnakse maailma loomisest kohe armastuse sõnumi juurde, mis on siis selle lavastuse nagu keskne sõnum, aga kuidas see sõnum välja tuli? Sina Madis, jätad mulje, et tegemist oleks teab mis vana testamendi eksageetikaga, aga tegelikult oli selles lavastuses minu nägemust mööda ikkagi domineerivam ja teine pool, mida, mida võiks nimetada olme realismiks, mis on noormas lennukile, kindlasti ka tema dramaturgi ja lavastaja kirjale kindlasti oluline, et, et seal oli tohutult palju grotesk seid visanud seene, kus kas sooviti mingisugust kõigi mugavustega korterit või räägiti sellest, et te Facebookis poiss teiega midagi paelu, paelu, publikut, Facebookis klikidega ja ma Pean tunnistama, et tegelikult seal need stseenid olid kohati hästi grotesksed minu meelest õnnestunud, nii mõnegi koha peal ma muigasin, kui jumal tuli appi naabrinaisele last tegema ja ütles, et naabrid peavadki. Naine küsis, et kuidas siis nii ja jumal ütles, et naabrid peavadki 11 aitama ja seal oli selliseid vaimukaid noh, repliike, millest saaks tubli lavastuse kokku. Piisavalt, tuli millegipärast paralleel Pärnu teatrijuhi, Ingomar Vihmar lavastustega. Kui me võrdleme näiteks seda viimase selle Ivan varbajevi lavastusega, mis ta tekki Endlas, siis seal räägiti enam-vähem samadest asjadest, et ühest küljest on Medin Chaina ühekordsed asjad meie elus ja teisest küljest me vajame ikkagi mingisugust mõtestavat tervikut, mis neid ühekülgseid asju koos hoiaks. Et ka sisu poolest oli see lavastus minu meelest oluline, mulle täiesti vastuvõetav, kuid jah, mulle see lavastus ikkagi ei meeldinud ja, ja selle taga on kõige peamiselt lähenemislaad ja vorm ja minu meelest ma ei oskagi öelda. Ma kirjeldaksin seda vormi, kui, nagu liiga postmodernistlik, et panna need Skandinaavia ja kristlikud ja siis eelkristlik Vahemere piirkonna jumalad kõik korraga lavale, siis rääkida köögiprobleemidest ja seejuures lõpus jõuda ikkagi mingisuguse metafüüsika nivel kristluse 33 eluaastaga, viidates ühtlasi nii sellele, et tänapäeva lapsed kipuvad kaua olema vanemate juures, aga aga ikkagi kristluse surmaga tahetakse ka kontakti hoida, et seda, seda kõike oli kuidagi liiga palju ja see üldine stiil, ma ei oska öelda, kas ta muutunud minu jaoks töötavaks tundus isegi kuidagi selline viimistlemata väga kandiline ka võib-olla ka ei, ei olnudki ühtset tervikstiili, vaid noh, oligi olmerealism ja siis oli jälle Skandinaavia jumal ja nende nii-ütelda stiilseks ühtlustamiseks. Võib-olla ei olnudki tööd tehtud, ma ei osanud seda küsimust enda jaoks ära mõtestada, igatahes lõpus tekkis mul tunne väga palju olulisi teemasid, aga ma ei suutnud seda ära seedida. Et nii nagu kauka jumala puhul, nii ka Medin Chaina puhul ma jälle läksin sellise teatava, kuidas öelda eeltööga või ma ma kuulasin või vaatasin seda tutvustavat klippi. Ja jällegi ma ütleksin, et see oli oluline. Mul on mulle Urmas Lennuki selline hingelaad või noh, nii ma ei tea, kas ma võin nagu sellest kõneleda või kas ma, kas ma olen pädev ütlema, milline on Urmas Lennuki hingelaad, aga nii nagu need need igatsused ja, ja asjad, mis tema dramaturgiat väljenduvad, noh, on mulle südamelähedased, mõnikord jääb seal domineerima mingisugune selline sentimentaalsus või, või noh, et ma ei tea, tähendab võib-olla see võimendab mu isiklikku sentimentaalsus või et ma tahan kunstilt mingit teravamat torget vahel ma jään lennukiga kuhugi omaenda probleemidesse kinni. Aga seekord minu arust oli lennuk just selle ületanud ja, ja see selle võtme ta ise ütles nagu välja lähenesid sellele materjalile nagu kooliteatri või harrastusteatri mõtetega. Et selle kohta võib nüüd öelda loomulikult esimene vastuväide on see ja nii on kõige lihtsam latti alla lasta, ütleme et me ei mõelnudki midagi tõsiselt. Kõik on iroonia. Ühesõnaga, mis nii viga nagu teha küsitava väärtusega lavastust, aga minu jaoks siin on ikkagi väga oluline vahe. Noh, seesama asi, sa mainisid väga õigustatult ka mulle tuli Ingomar Vihmar paralleel pähe, et selle vihmari, sellise kergelt Mäelm löök sellise lavastuse triin pojaks, just et see vihmari vihmari selline nagu tema naljad, tema selline iroonia tema mingi distantsile ja need võõritus, mängud, noh see on kuidagi mingi mingisugune nagu fännide ring on selle kuidagi nagu ära nagu kehtestanud, et see, see on õige võti, et lennuki puhul me nägu kahtleme, et, et kas see ikka oli taotlus või mitte, et mina, mina sain nagu väga selgelt sellest lavastusest kätte, et ma arvan, ma ei, ma ei tea ju, kuidas see ikkagi tegijatel mõeldud oli, aga, aga see, et miks seda harrastus või kooliteatrivõtit vaja oli, see oli ju nagu tõepoolest see, et me ei hakkaks nii väga mööda seda lugu jooksma, et ma, ma, ma kujutan ette, kuidas nagu intellektuaal ütleb, et, et appi, kui triviaalsed teemad jälle meile räägitakse sellest, et selle asemel, et öelda või seal on selle lavastuse nagu see pealkirja sünnilugu oli vist nii, et seal trupi sees avastati, et kõige enam kasutatud fraas maailmas on meid in China, eks ole, kuigi võiks olla, et ma armastan sind, võiks öelda, et noh, appi, et kas nii labast asja peab siis nagu teatris vaatama, mina ütleksin, et noh, ma ei tea. Enamik teatrilugusid on suhteliselt triviaalne sõnumiga ja teinekord pannakse need teatris kuidagi nagu motiveeritakse raameid pannakse stseenist stseeni nagu kaasa minema, me me näeme, kuidas tegelane jõuab ühest psühholoogilisest seisundist järgmiseni mis teda murrab. Kuidas, et siis lõpuks tõdeda, et aga kõige tähtsam on ikkagi see, et nad armastasid 11 minu arust Urmas lennuk selles lavastuses nagu kohe algusest, tühistab selle võimaluse nagu ära. Ma ei taha nüüd minna nende nagu üliteoloogiliseks selle lavastuse puhul, aga ikkagi tähendab see, see olgu see siis kristlik armastuse sõnum minu jaoks muide seal isegi nagu see sotsiaalkriitika, see olmelisuse pealetung ja põhiväärtuste kuidagi mutta tampimine minu jaoks, nagu see nagunii väga isegi ei tõusnud esile või, või see ei saanud mind nagu häirima hakata, vaid ma võtsin seda algusest peale kui sellist piltide jada seal Ta, mitte ei tsiteeri meile, piiblit või maailma loomise lugu või evangeeliumi, vaid ta loob ekviValendi, selle evangeeliumi nii-öelda tele ja selle sellel piltideks hakkimisega. Selle iroonilise tühistamisega antakse vaatajale võimalus luua isiklik suhe, nii nagu inimene seistes ikooni ees, ei lähe mitte mööda mingisugust sellist lineaarset, et narratiivi vaid ta loob vertikaalse suhte samamoodi seal olid nagu palju selliseid võtteid, mis mulle nagu hakkasid tööle just selle läbi, et seal jutustatakse pilt kaupa asjadest. Kui naine Anneli rohkema unistab igatseb meest või kolmetoalist korterit, kus oleks kiire internet ja, ja lillevaas. Et siis mul nagu, ütleme sellises tavapärases psühholoogilises teatris tekikse ootusärevus, et oota, kas ta nüüd saab selle, kas see tähendab seda, et tal on labased unistused, kuidas laheneb, aga seal ei, ei olnud mitte mingisugust sellist ootusärevuses lahenduse otsimise pinget, et tegelased olid nagu totaalsed, igast stseen oli omaenda tervikus lõpetatud ja see andis nagu võimaluse võtta seda sellise metafüüsilise unistuse, kui sellisena samamoodi seal olid nagu see jutustaja kasutamine, mille kohta võiks jälle öelda, et labane võte või see, see andis just nimelt võimaluse nagu panna vaataja peas tööle see võimalus, et maailm loodi, nii, aga oleks võinud olla ka veel teisel või kolmandal moel. Ja samamoodi selline vormiline võte, mida seal väga palju kasutati, selline korduste kasutamine, kuidas seal ema on, internetis ei paneb poega tähele ja poeg kopp koputab niimoodi kümmekond korda ema õlale, ema, ema, ema, et see ei olnud enam selline psühholoogiline suhtlus, seal ei tekkinud seda, et ema hakkaks nihelema või, või reageeriks igale poja koputusele uuesti, vaid see oli nagu selline kehtestatud korduse võimalused, igas hetkes on olemas nagu miljon võimalust või, ja, ja see, see naiivsus või noh, see, see, selline kooli Deatherlik naiivsus, see võttise lollitav võti, mille käigus niimoodi täitsa lennult, et see lisaAibeli tegelane nagu muuseas niimoodi lapse lapselikult ütleb, et kui kasuisa tahab minuga seksida, siis saadab ta ema alati poodi, et tähendab see naiivsus, kuidas selline enesest mõistet noh, tähendab, et millise enesestmõistetavusega seda öeldi nii nagu laps seda tõepoolest võib öelda, tähendab see, see tekitas minus nagu palju suurema ehmatuse sellelt, et meie maailm ongi selline, aga võiks olla ka hoopis teistsugune, et ma ei tea, minu jaoks küll see Urmas Lennuki selline see, see harrastus või kooliteatrivõtte hakkas nagu tööle, sest jah, seal oli. Seal oli palju selliseid stseene, mille peale inimesed elus saavadki öelda ainult jumal küll, see jumal oligi selle näidendi keskne tegelane ja, ja, ja, ja tähendab, et, et selles mõttes ma tahan seda öelda, et kui intellektuaal ütleb, et seal mind mõnitati või mis maitselagedus selline oli, siis minu arust Urmas lennuk täiesti eeldusena vabastas nii trupi kui vaataja sellest intelligentsuse painest, et tõepoolest siis luua neid selliseid igaviku lisi pildikesi, milles minu arust see olme ja sotsiaalkriitika ei olegi nii esmase tähendusega. Ma olen absoluutselt nõus, et selle lavastuse puhul oli tegemist tarbeteatriga, see madise mainitud kooliteater, lik stiil, et noh, ma arvan, see oleks ennast õigustanud, kui seda oleks tõesti kandnud tõepoolest mingi tobe, nooruslik naivism, aga see oli juba selline enne etendust parajalt jommi tõmmanud firmapeo publikule sihitud asi tarbeteater ja minu arvates oleks olnud aus öelda enne publikule, lihtsalt tõmmake vähemalt pudel veini enne vaatamist rindu, sest kunstihuvilisele ja ma ei pea siin silmas mingeid intellektuaalne, keda siis madis natukene nahutas. Et ma ei pea ennast ka intellektuaaliks, aga sellise noh, ütleme suht kaines olekus teatrisse tulnud vähegi kunstilise ambitsiooniga teatrihuvilisel oli see lavastus lihtlabaselt solvav. Tarbeteater terminit ei tasu ka võtta ju kuidagi halvustavalt, et Eestis on peale kunstitaotluse teatril nii palju eri funktsioone. Et väga palju ongi muu otstarbega teatrit kui, kui kunstitegemine, teatri lavastus ongi mõnikord selline publitsistlik üllitis, võtame mingi teema lihtsalt enam-vähem, kuhu kaardistame selle Poola ajakirjanduslikult või siis on teatrietendus võib osutada lihtsalt mingi klassikalise teksti avalikku ülelugemise ürituseks. Et noh, inimestel on üha vähem aega kirjandus tarbida, teater annab lihtsalt võimaluse hästi kompaktselt sedasi ühe etenduse käigus mingi klassikaline tekst jälle kenasti üle luua ja seda siis seda teksti esitatakse lihtsalt laval ilma igasuguse interpretatsiooni, kunstitaotlused Ta väidetakse lihtsalt oma näitlejaoskusi või siis võib teater olla selline noh, koha või ajalooline Eteldud õppetund Birma ürituse eeskava funktsioonist, nii nagu see lennukil oli, eks ole, selles me teame juba ammu seda teatrilaadi nimetatakse antuuraks vähemalt kunagi nimetada. Ja, ja noh, samas isegi firmaürituse haltuura jaoks oli see lihtsalt kehvalt ja vaimuaalselt tehtud ja ta polnud isegi harrastusteatrina huvitav. Haltuurateatrite festivalil sellele lavastusele kindlasti diplomit ei annaks ja lisaks publikule tegelikud ohvrid on ju hoopis näitlejad, et nad ei ole seda lavastust millegagi ära teeninud. Parem andku siis nagu võimalus verinoortele inimestele midagi teha, et naiivsete busserdamist on märksa armsam vaadata kui sellist ära vajunud. Lagunenud tarbeteatrit. Tere, mina olen teatrisõber Rein Lang ja sedapuhku soovitan ma neil, kes seda saadet kuulavad võtta aega ja sõita Tartusse Vanemuise teatrisse, vaatama teatrisaagat, asutuses või siis lihtsalt kaksikveed. Lavastajaks saime ja vot selle looga on Vanemuine otsustanud tähistada oma 100 viiekümnendat sünnipäeva. 24. juunil 1870 mängiti Tartus Vanemuise seltsimajas esimest korda Lydia Koidula näidendit Saaremaa onupoeg. Seda kuupäeva loetakse millegipärast Eesti rahvusliku teatri alguseks. Ehkki see vist ei ole päris täpne. Nimelt mängiti eesti keeles juba 19. sajandi alguses Tallinna Saksa teatris mis muide asus samas majas, kus on tänane sihtasutus NUKU. See selleks, keegi ei vaidle sellega, et käimasolev hooaeg on Vanemuise 150. teatrisaaga kaksikvee on kirjutatud kamba peale. Autoritena on üles antud Loone Ots, Anu Tonts, Ain Mäeots ja Rein Pakk. Hea teatri eelduseks on alati hea lugu ja see lugu on tõesti suurepärane. Kuigi loos on palju ajaloolist materjali, ei ole ometigi tegu ajaloolise tõe otsinguga vaid puhtalt kujul kunstiga kus 150 aastased teatrisaaga antakse edasi kunstiliste kujundite abil. Laaneots on ju tuntud oma ajaloo vingerbusside poolest. Piisab, kui meenutada tema aastatetagusest. Teatri fantaasias oli Vene impeeriumi viimane tsaar Nikolai, teine kõrvuni armunud Lydia Koidulas. Ja unistas temaga teadagi mille tegemisest. Sel korral on ajalooliste tegelaskujude puhul ka nimed muudetud. Menningu stan saanud hämming ja Kaarel Irdist, Karl Murd. Ja õige ka, sest sotsiaalmeedia ajastul võib õigete nimede kasutamine fantaasiast lõppeda suuremat sorti segadusega. Et mitte öelda menetlusega. Etenduses on laval rahvast nagu murdu. Orkester, näitlejad, ooperis, solistid, tantsijad, lilli kulus esietendusel igal juhul kõvasti. Mäeots on laval masside liigutamise meister, tasub vaid meenutada tema Obinitsa kirvetööd. Aga tegu pole kindlasti ainult suure rahvahulga liikumisega Vanemuise suurel laval. Näitlejatööd on head, kohati isegi väga head. Siinkohal tahaks kohe nomineerida Aivar Tommingas mängitud trijuhi, see tähendab Kaarel Irdi rolli järgmises märtsis välja antavale aastaauhinnale. Aga Ragne Pekarev, Jüri Lumiste, Küllike Saldre, Helena Lotman, Riho Kütsari ja paljud teised teevad väga heade. Merle Jääger loeb kerko kella, nii et vaatajana, liblikad teadagi kus. Etendus on ka pikkuselt monumentaalne kaks vaatust kokku kolm ja pool tundi. Esimene vaatus käsitleb teatrit enne teist maailmasõda ja teine sõjajärgset perioodi. Kui esimene vaatus on heatahtlikeks kurss ajajärku, kus maa rahvas kultuurrahvaks trügis ja sellega seoses palju nalja sai, siis teine vaatus keerleb õigustatult selle ümber, mida täna nimetatakse 60.-te aastate eesti teatriuuenduseks. Vanemuisesse tulevad Evald Hermaküla, Jaan Tooming, teatriga seovad end Vaino Vahing, Mati Unt, Paul-Eerik Rummo. Igati põhjendatult teevad autorid Reberantsiga Ülo Vilimaale. Eks tõsimeelsed ajaloolased jõuab veel kirjutada pikki monograafiaid sellest ajajärgust teatrisaaga W on võtnud ülesandeks edastada tänasele publikule seda emotsiooni vaimsust, mille vana kommunisti juhitud poolkinnise Tartu Linnateater Eestisse tõi. Toominga põrgupõhja uus vanapagan oli etendus, mis kujundas uuesti pead tõstva eesti haritlaskonna maailma nägemust ikka tunduvalt. Ühelt poolt oli Vanemuises toimuv märk sellest, et kunsti saab teha ka teisiti. Teiselt poolt tekitas inimestes huvi nii Tartu kui teatri suhtes. Ja omal moel äratas tuhanded unest ja pani tegutsema, hangiti raamatuid ja loeti neid ühislugemisel. Kõik väärtuslik, mis õnnestus raudse eesriide tagant kätte saada, haarati lennult. Vanemuine on oma kodulehel selle etenduse tausta ilusti avaldanud. See tuleks enne teater reisi kindlasti tähelepanelikult ka läbi lugeda või siis ilmuda kohale vähemalt pool tundi varemete etenduse kava läbi lugeda. Minu soovitus oleks aga kindlasti enne natuke rohkem teha tutvust selle Tartu 60.-test alguse saanud teatriuuendusega. Muidu võib osake teatrisaagast lihtsalt kaduma minna. Vanemuine on maha saanud monumentaalseid mitmekihilise teosega, mis tähistab tema 100 viiekümnendat juubelit igati väärikalt. Ehkki selle etenduse näol pole tegu mingil moel põhjapaneva teatriuuendusega, mille järgi üks osa iga olevaid kriitikuid januneb on kaksiklihtsalt hästi tehtud eesti teatrilugu mis annab tükiks ajaks mõtlemisainet. Kuidas ikka harimatu maarahvas, kes pidi muutuma osaks alguses suurest saksa kultuurrahvast ja hiljem ühtsest nõukogude rahvast on hakkama saanud millegi sellisega, mida isegi selgeltnägija Veet Mano poleks ette näinud. Ehk siis Tartusse ja teatrisse. Pole seal miskit kriisi. Tänases saates rääkisid Lea Tormis, Madis Kolk, Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu lavastustest minu Eesti vanaema kauka jumal ja Meidin Chaina. Teatrisoovituse andis Rein Lang. Kuulake meid kahe nädala pärast jälle. Teatrina.