Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja tere. On olemas mõned eluvaldkonnad, milles peaaegu igaüks arvab ennast olevat suureeksperdi ja kaasarääkija arstiteadus näiteks, aga kindlasti ka haridus ja laste kasvatamine on niisugused teemad ja muidugi terve naissugu, kelle kohta igaühel on midagi öelda. Aga naine, kelle looma täna valisin, tema on seda kõike ühekorraga ja enamgi veel ja saagem siis tuttavaks Maria Montessori itaalia arst, haridustegelane, kelle elutööks oli omanimelise pedagoogika loomine. Ja samuti on ta ka ise võrratu näide elukestvast õppimisest ja kamatust enese täiendamisest. Maria Thekla Artemisia Montessorit sündis 1870. aastal 31. augustil Kesk-Itaalias Aadria mere rannikul. Tema emapoolses suguvõsas leidus väljapaistvaid teadlasi ema Renil. Ta ise oli väga hariv ja julgustas ka tütart õppima. Isa Alessandro oli rahandusministeeriumi ametnik ja tema töö tõttu perekond kolis mitu korda algul Firenzesse, lõpuks Rooma. Sinna nad jäidki pidama. Teismelisena Maria ilmutas väga head keele ja matemaatikaannet ja see on vist üsna ebatavaline kombinatsioon. 16 aastaselt igatahes taastusse tehnilisse instituuti tuuti. See on siis midagi kolledzi sarnast meie mõistes, mis andis keskhariduse. Ta oli seal edukas, ta tegi plaane tulevikuks ja teda huvitas meditsiin, mis oli muidugi üsna ebatavaline valik tema vanuse ja soo kohta. Ajastu kultuurinormide kohta. Igatahes julgustust ta küll ei kohanud, pigem vastupidi, isegi professorid Rooma ülikoolis, kelle poole ta pöördus, nemad soovitasid tal sõnaselgelt tegeleda millegi naiselikum, aga aga Maria siiski ei loobunud oma kavatsusest taastusülikooli õppima loodusteadust. Ja kaks aastat hiljem, kui ta oli varustatud juba selle diplomiga, siis ta loeti vastuvõtukõlblikuks ka meditsiiniteaduskonnas. No ilmselt kõige kergemad need õpinguaastad tal ei olnud, sest mõned kaastudengid ja paraku Ta jõud tegid tema soost kangesti suure numbri ja leidsid, et naisüliõpilast on tingimata vaja kiusata ja käituda tema suhtes vaenulikult. Moraali küsimus näiteks muutus järsku kangesti tundlikuks. Leiti, et naisüliõpilane ja alasti inimkeha, ehkki see oli surnud, need ei või kuidagi viibida samas ruumis. Seega marjapidi oma lahkamis, praktikumid tegema üksinda meest tudengitest eraldi ja pärast loengute lõppu muidugi omast ajast. Aga stuudio, mida läbis edukalt ja pälvis isegi mitmesuguseid tunnustusi põhjalikumalt, ta tegeles pediaatri jaga ja samuti psühholoogiaga, et need mõlemad said ka oluliseks tema edasises tegevuses. Ja 20 kuueaastaselt sai temast siis diplomeeritud arst. Ja ta leidis endale ka töökoha ülikooli psühhiaatriakliinikus arstina ja samuti ta alustas ka erapraksist. Maria Montessori huviks olid lapsed ja just sellised lapsed, kelle areng oli mingil põhjusel pärsitud või aeglustunud kas mingi haiguse tõttu või kaasasündinud puuded. Mis iganes põhjusel ta tegeles haiglas uurimistööga. Jaa, ta külastas ka Rooma linna hooldekodusid, mis olidki rajatud just niisuguste laste jaoks. Siin peab küll täpsustama, et pigem need olid sellised kinnised internaadid kus lapsi, kellega kodus või koolis ei osatud midagi peale hakata või kellega ei tuldud toime. Ja ei tehtud ka õieti vahet erinevatel vajadustel või eripäradel või nende raskusastmetel. Nii et sellised lapsed, kellest leiti, et nad on ühel või teisel viisil imelikud või teistmoodi Eks need olid ka päris kurvad kohad, pigem sellised kinnipidamisasutused. Et ehkki neid lapsi seal muidugi püüti ka harida või vähemalt anda neile mingisuguseid noh, elementaarsedki toimetuleku oskusi. Ja just see viimane, see hariduslik moment, just see andiski marja teaduslikele huvidele konkreetsema suuna. Ja see viis ta mõistmiseni, et on vaja oma teadmisi ja ettevalmistust täiendada, enne kui ta saab hakata selle alaga korralikult tegelema. Niisiis, Maria astus veel kord ülikooli, hoolimata sellest, et tal oli olemas juba doktorikraad ja uueks erialaks valista pedagoogid. Ta õppis haridusfilosoofiat laste psühholoogiat omandas diplomi selles, see oli tal siis juba kolmas ja ise ta kirjutas hiljem, et luges oma õpinguaastatel läbi kõik viimase 200 aasta jooksul kirjutatud olulisemad haridusalased teosed. Samal ajal kui Maria tegeles selle kõigega, töötas haiglas, külastas laste varjupaiku, õppis pedagoogikat, samal ajal ta ise ootas last. Ta oli ju noor naine, 27 28 aastane, aga vallaline. Ja seda väga mõjuval põhjusel, sest abielu naisena ta ei oleks saanud töötamist jätkata. Sellist akadeemilist tegevust nagu temal õpingud, töö, teadusuuringud, seda salliti üksnes vallalise naise puhul. No niivõrd-kuivõrd. Aga abiellumine oli teine asi, see oli kultuuriliselt niivõrd paika pandud staatus, et mitte mingi koduväline tegevus ei oleks üldse kõne alla tulnudki. Seega abielludes Marie oleks pidanud loobuma kõigest, mis ta oli seni saavutanud, ta oleks pidanud kõik sinnapaika jätma, kogu töö, kogu vaev, kõik oleks olnud mahavisatud. Noh, tänapäeval on isegi kummaline mõelda, et näiteks inimene üldse võidakse panna sellise valiku ette. Aga nii see oli. Niisiis, tal oli lähedane suhe ühe kolleegiga, Nad töötasid koos samas kliinikus, aga hoidsid seda salajas ja arusaadavatel põhjustel, et vältida ühiskondlikku hukkamõistu ja survet, abielluda, sest see oli ajastu, mis kindlasti ei oleks aktsepteerinud vabaabielu. Aga kui siis Maria jäi lapseootele, siis nad omavahel sõlmisid kokkulepe, et nad küll ei abiellu. Aga mõlemad jäävad siiski vallaliseks. Ja võib-olla nendes tingimustes nendes oludes see oligi ilmselt täiesti mõistlik asjakorraldus, sest mõlemad ju niimoodi võisid pühenduda oma tööle. Aga samas võisid nad olla ka lapse jaoks olemas ja teda kasvatada. Paraku aga see kokkulepe ei pidanud, sest mees leidis endale ikkagi hea partiid marjale mõjusse muidugi raskelt ta tundis, teda on alt veetud pealegi veel kõige lähedasema inimese poolt. Ja lisaks kogu ühiskondliku hukkamõistu sai ta neid ikkagi enda kaela vallasemana. Ja sellises olukorras tuli teha otsus ja tema otsus oli Ps kasuperesse. Tol ajal kasulapsed ei olnud midagi väga enneolematut, sest perekonnad olid suured ja sageli mõni laps saadeti pikemaks ajaks kuhugi mujale kas näiteks majanduslikele, Neil põhjustel või tervise pärast või kuhugi ametit, piima näiteks enamasti küll sugulaste juurde, aga ka võõraste juurde, siis nii-öelda kostile, see tähendab siis kasuvanematele maksti lapse kasvatamise eest. Ja tavaliselt selline kokkulepe oli mingi aja peale või kuni lapse teatud vanuseni. Ja ega sellepärast ei katkenud veel ka sidemed pärisvanematega. Niisiis, 1898. aasta kevadel sündis Maria Montessori poeg Maarjo ja ta sai endale kasuvanemad ja elas oma esimesed eluaastad maal Ühes suures jõukas talus. Aga etteruttavalt ma ütlen, et kui poeg oli teismeline, siis marja võttis ta jälle enda juurde ja mariost sai talle eluks ajaks väga oluline tugi ja partner tema teaduslikus töös. Ja samal ajal kui Maria seisis silmitsi selle valusa ja intiimse valikuga samal ajal ta ju lisaks ka kas lisaks ta õppis ja lisaks veel ka reisis mööda Itaaliat, ta pidas loenguid, avaldas artikleid, erivajadusega lastest, nende haridusest ja tema keskseks mõt läks, oli sotsiaalne vastutus niisuguste laste käekäigu eest. Maria rõhutas väga, et kuna ka need lapsed on ühiskonna liikmed siis terve ühiskond peab võtma vastutuse Nende eest. Et seda koormat ei saa jätta üksnes vanemate või perekonna kanda, kellel ei ole oskusi, ei ole teadmisi ja vahel ei ole ka materiaalset ressurssi selleks. Ja tema nõue oli, et selliste laste jaoks tuleb luua spetsiaalsed õppeasutused või vähemalt spetsiaalsed klassid koolides, kus nendega siis tegeleksid õpetajad, kes on samuti saanud erikoolituse. Säärane mõte oli tol ajal äärmiselt uudne ja väga edumeelne. Ja et seda paremini mõista, siis tuleks meenutada tolleaegset aru saama lapsest ja lapsepõlvest üldse. Mul on väga kahju, et siin ei ole praegu mahti kõneleda lapsepõlve ajaloost pikemalt, sest see on ääretult huvitav ja sa räägid nii palju inimühiskondade kohta. Aga 20. sajandi algul juba levis arusaam, et lapsepõlv on eriline ja tähtis ajajärk inimese elus. Aga kindlasti veel ei peetud lapse huvisid ja vajadusi võrdseks täiskasvanu omadega. Arvati, et lapsed on oma loomult korratud isemeelsed tõrksad ja selleks, et neist kasvaksid nii-öelda korralikud inimesed. Selleks tuleb nad allutada rangetele reeglitele. Seega kasvatuspõhimõtteks oli kuulekus ja allumine täiskasvanute autoriteedile. Lapse tahet ei arvestatud, jonnimine näiteks mingisugune kiusu ajamine, see oli täiesti lubamatu. Kehaline karistamine oli väga tavaline nii kodus kui koolis. Seda peeti isegi vältimatuks. Ja leiti, et ilma selleta jumala Ps ei korraarmastust ega töökust. Ja üldse ei tule temast midagi. No loomulikult leidus vanemaid, kes oma lapsi ei löönud, aga ega see ei muutnud veel üldist arvamust või, või hoiakut. Ja mis siis rääkida veel erivajadustega lastest, neid sageli peeti lihtsalt ebanormaalseteks või väärakateks igasuguseid inetusi öeldi nende kohta. Nende vajadustele pöörati veelgi vähem tähelepanu. Nii et Maria ideed kõlasid haridusteadlaste ja õpetajate jaoks väga innovatiivselt. TEMA auditooriumid olid alati kuulajaid täis keda kutsuti andma erikursusi õpetajate seminarides. Neid oli Itaalias sellel ajal täpselt kaks. Mõne aja pärast jõuti siiski lausa omaette eriseminari avamiseni ja seal valmistati ette just puudega laste õpetajaid. Sisuliselt siis eripedagooge huvi oli hästi suur ja Maria Montessori eestvedamisel loodi sinna juurde ka näidisklassid, kuhu siis võeti vastu lapsi, kes pärinesid küll tavakoolidest aga Nad olid nii-öelda maha kantud, neid peeti õpetamatuteks kas siis tõesti vaimse mahajäämuse tõttu või hoopis mingite hingeeluhäirete pärast. Neid siis õpetati seal kohapeal, et see oli õpetajatele nagu praktikabaasiks ja samas ka omamoodi labor, kus sai teatud meetodeid testida reaalses tegevuses ja olukordades sai testida, kas need sobivad lastele. Ja on teada, et mitmedki nendest lootusetuks tunnistatud lastest hiljem nad tulid päris kenasti toime tavakooli tasemel eksamitega milleni nad ilmselt ei oleks jõudnud ilma eripedagoogika abita. Nii et juba see fakt iseenesest näitab kooli edukust. Aga sel ajal 1900. aasta paiku Maria Montessori oli juba diplomeeritud arst ja pedagoog, lisaks Tauliga psühholoog. Ta oli lastepsühhiaater, haridusteoreetik, eripedagoog. No sellisest pagasist oleks jätkunud lausa mitmele inimesele, aga Maria pidas ikkagi vajalikuks ennast veel täiendada. Et niisiis veidi üle kolmekümnesena, ta astus jällegi Rooma ülikooli, seekord siis õppima filosoofiat. Tõsi küll, sellel erialal ta ei püüelnud enam diplomit, vaid tema eesmärk oli täiendada ennast just vastavalt oma uurimisteemadele. Ja ta arendas edasi ka neid meetodeid, mida ta oli juba hakanud looma, kui ta töötas nende nii-öelda raskete lastega. Ja ta otsis viise, kuidas nendest meetoditest saaksid kasu ka tavaintellektiga. Lapsed jällegi kirjutas artikleid, esines hariduskonverentsidel, pidas loenguid ja kõige selle tulemusel tema vaated hakkasid ka tasapisi levima. Aga enne veel, kui rääkida Maria Montessori uuendustest pedagoogikas enne me peaksime õige põgusalt aimu saama, milline oli üldse hariduse olukord sellel ajal millest lähtuti, mida püüti saavutada, mis vahendit, aga mille jaoks? Sest ega haridus ei ole ju asi iseenesest, see on seotud ühiskonna üldise arenguga nii ainelises kui vaimses plaanis. Ja sellest ainelistest poolest ma tahaksingi nüüd esile tuua paar iseloomulikku joont. Me teame, et üheksateistkümnendat sajandit, eriti selle teist poolt on nimetatud tööstussajandiks ja ka 20. sajandi algus loodetakse samuti selle jätkuks kuni esimese maailmasõjani. Kui otsida nüüd iseloomulikku sümbolit sellele ajastule, siis sageli on pakutud tehast. Ja ilmselt see sobibki kõige paremini selline suur huugav tossav tehas. Kogu ühiskond muutub kogu kultuur, rajati tehaseid, vabrikuid, igasuguseid tootmisettevõtteid. Ja sellega käis kaasas linnastumine, turumajanduslikud suhted muutusid valdavaks. Juba võeti suund ka tulevasele masstootmisele. Transport arenes jõudsasti, raudteed. Elektrienergiakaubandussuhted tihenesid pidevalt üldse laiemas mõttes kogu kommunikatsioon, telegraaf, telefon, ajakirjandus, muidugi. Ja lisaks ka veel teaduse areng, ideede ja mentaliteedi muutumine, kodanlikud, revolutsioonid, liberalismi idee, demokraatia, idee, rahvaste ja üksikisikute õigused, vabadused ja see kõik need suured muutused ühiskonnas. Küsimus oli, et inimesed suudaksid kaasa minna nende ühiskondlike ja majanduslike suhetega mis muutusid aina tihedamaks, aina keerulisemaks. Et nad oskaksid töötada nende masinatega nende uute seadmetega, et nad oleksid valmis alati juurde õppima, et nad oleksid valmis kohanema, oleksid kursis maailmas toimuvaga suudaksid kaasa minna kogu selle elutempoga, mis ju aina kiirenes. Ja see ongi põhjus, miks 19. sajandi teisel poolel lõpul, 20. alguses haridus muutus erakordselt tähtsaks küsimuseks tähtsamaks kui iial varem oli olnud ja ma pean silmas just seda massilist rahvaharidust või elementaarharidust alates kas või näiteks kirjaoskamatuse vähendamisest. See nüüd esmakordselt ilmus riiklikesse poliitikutesse näiteks. Ja see kõik tähendas, et praktiliselt igaühel pidi olema mingisugunegi formaalne haridus. Igaüks pidi kasvõi veidigi koolis käima selleks, et ühiskonnaeluga üldse sammu pidada, leida tööd, areneda, kaasa nende muutustega olla kursis noh, kas või näiteks ajaleheuudistega. Ja nüüd esmakordselt haridus muutus masside küsimuseks, mida saigi lahendada ainult riiklikul tasandil. Koolist sai nüüd institutsioon, selline riiklikule korraldusele alluv struktuur oma printsiibil ta oli siis samasugune nagu sõjavägi. Või nagu tööstustootmine ja 19. sajandi lõpul ilmusidki ühtluskoolid kus õpe toimus simultaani meetodil. Ja eeskujuks oli just nimelt sõjavägi ja vabrik millega siis kaasnes süsteemsus, korrastatus, kontroll, tsentraliseeritud juhtimine selline ülevalt alla, aga esimeses järjekorras see tähendas ühtlustamist. Ühesuguse tasemega lapsed. Samas vanuses nad kõik õppisid samade õppematerjalide järgi. Neil olid ühtse ettevalmistusega õpetajad, oli ühtne kontrollisüsteem oma karistuste ja premeerimis võtetega. Sama malli järgi olid eksamid, lõputunnistus kõigile olid samad kriteeriumid. Ja õieti ju selline süsteem oli väga tõhus. Korralduslikus mõttes oli see otstarbekas, see oli organiseeritud. Omamoodi oli ta ka lihtne ja läbipaistev, sest et kõigil oli selge, mis on mis ja milleks. Tegelikult see oligi ainus viis panna simultaani õppe toimima suurte õpilaste gruppide puhul suurtes klassides, eriti veel siis, kui tegelikkuses seal olid koos erineva tasemega õpilased ja vahel ka veel erinevas vanuses ja nendega pidi siis tegelema üksainus õpetaja. Nii et paljuski see ühtluskoolisüsteem oligi optimaalne ja optimaalne just nimelt riigi ja majanduse vajaduste jaoks armee vajaduste jaoks. Selleks et saada oskajaid, töölisi, kuulakaid, sõdureid. Aga muidugi oli see ainult mündi üks külg. Haridusest kõneldes no üks asi on administratiivsed, võtad ja hoopis teine küsimus on nende pedagoogiline mõju. Ja selle ühtluskooli puhul, nagu ma seda kirjeldasin. Siin oli väga palju kritiseerida juba 19. sajandi haridustegelastel. Paljud õpetajad koolides ju tõesti käitusid nagu rividrilli tegevad velt veeblid, distsipliin nagu sõjaväes, harjutused, masinlikud, kõik sooritasid ühel ajal ühte ja sama ülesannet või tegevust puudus igasugune diferentseeritud individuaalsust oli asi väga kaugel, kõik täitsid ette nähtud norme, ettekirjutisi. See süsteem võis tõesti anda näiteks liinitöölisi või rea sõdureid või ka lihtametnike. Aga inimeste potentsiaal ei piirdu ju ometi sellega. Ja kriitikud väitsidki, et selline haridus tapab lapse hinge, see tüütab teda. See kohtleb teda jõhkralt, vormib temast vaimse pelguri. Ja kriitikute nõudmine oli, et laps peaks saama kasvada ausas ja armastavas õhkkonnas, mis on vaba silma kirjalikkusest ilma kehaliste karistusteta, ilma sunnita. Et lapsel peab olema otsustusõigusharidust saades, peab talle ikkagi jääma iseseisvus ja eesmärgiks peaks olema hoopis üksikisiku teadvuse kujundamine. Aga selleks tuleb lapsele anda sisemine kindlus, et ta oleks võimeline vajaduse korral ka vastu seisma üldlevinud arvamustele survele üldtunnustatud autoriteetidele. Nii et hariduse sisu, õpetamismeetodid üldse hariduse eesmärk kui niisugune haridusfilosoofia hariduse eetika. Sellest kõigest sai selline kirglike debattide teema milles osalesid teadlased, filosoofid, ka vaimulikud igasugused ühiskonna reformijad. Nüüd alternatiivsete vaadete vastu tunti küll huvi terves Euroopas, pasAga maati oli see huvi väga ebaühtlane. Ja kõige enam leidus seda ilmselt Saksamaal ja Itaalias. Sellel on ka omad põhjused. Need maad olid ju kaua olnud killustunud ja alles hiljuti olid nad liidetud lihtsateks riikideks. Ja kuna nad olid sellised värsked noored riigid, siis muude struktuuride kõrval ka haridussüsteem oli neis suhteliselt ühetaoline ja üsna kõvasti riigikontrollile allutatud. Millele siis vastukaaluks asutati igasuguseid alternatiivkoole tuntud haridustegelaste poolt edumeelsete õpetajate poolt. Nende koolide filosoofilised alused võisid olla erinevad, noolidki erinevad, aga üldise hoiakuna. Neid kõiki sidus just see, et nad taunisid seda riiklikku ühtluskooli. Ja Maria Montessori samamoodi ta kuulus nende alternatiivi otsijate hulka, kes siis püüdis selle poole, et hariduse eesmärgiks oleks lapse areng ja mitteriiklikud või majanduslikud huvid. Oma kõige olulisemate ettevõtmistega Maria Montessori alustas 1907. aastal. Ta asutas nimelt Roomas Casa dei Bambiini. See on tõlkes siis lastemaja. Ehk siis esimene Montessori pedagoogikat põhinev kool. Selline eksperimentaalkool ja asusse ühes vaeste linnaosas. See oli mõeldud tööliste lastele, kellel ei olnud võib-olla just kõige hiilgavamaid võimalused hariduse saamiseks. Aga selles koolis Maria võttis ette terve rea. Tõsi, näiteks kõigepealt ta vahetas välja mööbli. Igasugused raskepärased kolakad visati välja, asemele tulid kerged heledavärvilised mööbliesemed, mis olidki kohandatud laste kasvule. Mida lapsed ise suutsid liigutada ja ümber tõsta. Üldse ruumides kasutati heledaid rõõmsaid värve ja mööbel paigutati niimoodi, et mitte sirgete pinge ridadena nagu jälle sõjaväes või, või vabrikus vaid niimoodi, et nende vahele jäid ka suured avarad alad. Need olid siis erinevateks õppetegevusteks, kuhu lapsed võisid tulla ja minna nii, nagu nad ise soovisid. Kõik esemed, õppematerjalid, mängud. Nüüd paigutati madalates sahtlitesse või riiulitele nii et lapsed ise ulatuksid nendeni saaksid. Ta. Ja tegevustesse põimib tee mitmesugust korrastamist, hoolitsemist esmajoones enda isiku eest, näiteks riietumine ja käte pesemine, võimlemine aga ka ümbritseva keskkonna eest tolmu võtmine, põranda pühkimine. Riiulite ja sahtlite ja, ja õppematerjalide koristamine, buti, taimede eest hoolitsemine. Hiljem lisandus veel lihtne toidu valmistamine, laua katmine ja ka väikeste lemmikloomade eest hoolitsemine, kõik see, mis kaasas laste meeli nägemist, kuulmist, kompimist, lõhnataju, maitsetaju ja seeläbi siis arendas nende kognitiivseid oskusi, arendas nende empaatiavõimet. See kõik oli laste õppeprogrammi osa. Maria ise jälgis laste käitumist igapäevaselt, ta vaatles neid eri tegevuste juures ja registreeris oma tähelepanekud, mis mõnikord olid üsna ootamatu tud. Näiteks ta pani tähele, et isegi päris väikesed lapsed juba on võimelised sügavaks keskendumiseks ja segavaks tähelepanuks. Et selgus, et kui anda lastele vaba valik siis eelistavad nad pigem praktilisi tegevusi ja mitte niivõrd täiskasvanutelt saadud mänguasju. Ja sellisel juhul isegi kõiksugu maiustused ja muud sellised autasud ja premeerimis võtted. Isegi need motiveerisid lapsi oluliselt vähem ja aja jooksul. Maria täheldas mudilaste juures ka seda, et kuidas neis tekkis spontaanne enesedistsipliin enese motiveerimine. Et selgus, et kui lastel lubada tegutseda sõltumatult, siis nad on võimelised vägagi suured kaks autonoomsuseks. See kõik oli omas ajas uudne teadmine. Ja loomulikult see mõjus ka marjale endale väga innustavalt ta eksperimenteeris. Ta lubas lastel ruumis vabalt liikuda. Ta ei surunud neid pinkidesse istuma, ta ei katkestanud nende tööd, kui nad olid sellesse süvenenud, lihtsalt sellepärast, et kell kukkus ja, ja päevaplaan nägi nüüd ette midagi muud. Ja Maria jõudis järeldusele, et iga lapse individuaalsus on suur väärtus. Seda tuleb tunnustada ja lapsi tuleb ka vastavalt kohelda. Sest et kui loks kogeb vabadust, kui ta kogeb, et temast peetakse lugu et teda usaldatakse, siis ka tema õppimine muutub märksa tõhusamaks näiteks lugemise ja kirjutamise õppimiseks. Ta andis lastele selliseid mängulisi ülesandeid ja, ja mängulisi vahendeid. Näiteks liikuvad aabitsat, kus sai moodustada tähtedest sõnu, andis pildikaardid. Erinevad silp, mõistatused ja juba nelja viie aastased lapsed ilmutasid väga suurt huvi, nad mängisid innukalt ja selle käigus täiesti märkamatult õppisid lugema, õppisid kirjutama ja seda kõike ammu enne, kui neilt üldse seda osati oodata. Tolleaegsete metoodikate valguses. Ning ajapikku Maria jõudis veendumusele, et hariduse eesmärk peaks olema sõltumatus. Peaks olema iseseisva isiksuse kujundamine. Mis toimub siis selle läbi, et lastakse realiseeruda inimese või ka lapse sisemisel potentsiaalil väljaspoolt õpetaja ainult suunab ja toetab teda. Ta on kohaldan abiks, kui laps seda vajab. Aga ta ei suru ennast peale. Ja ma ei teagi, kuivõrd me tänapäeval suudame enam hinnata selle idee uuenduslikust sest et lastekesksus ja kognitiivsed, oskused ja muu säärane praeguseks on saanud ju praktiliselt refrääniks iga tasandi haridusdebatis aga 20. sajandi esimesel kümnendil riikliku ühtluskooli kontekstis, see mõjus väga vabastavalt ja põhiosasse. Maria jõudiski oma kontseptsiooni välja töötada enne esimest maailmasõda, et selleks ajaks ta oli seda juba piisavalt testinud. Ja tulemuste põhjal ta oli kirjutanud ka raamatuid, mis tegidki tema pedagoogika Montessori Pedagoogika tuntuks terves maailmas. Ja seda juba üsna varsti. Igatahes kaasati Bombiinist, kujuneks kas edulugu oma ajastu alternatiivhariduses ja avati järjest uusi Montessori koole. Orbudekodude lasteaiad hakkasid üle minema Montessori pedagoogika-le. Maria ise hakkas oma metoodika jaoks õpetajaid ka väljakoolid tema ja tuli ka rahvusvaheline tähelepanu tuli tunnustus tema tööle ja isegi mitte ainult Euroopas, vaid sõna otseses mõttes üle kogu maailma igas maailmajaos. Tema teoseid tõlgiti, Nendest said bestsellerite ja hoolimata sellest, et parasjagu möllas ju Euroopas esimene maailmasõda. Lapsi oli ikka aja koolitada. Ja sel ajal marja loobus ka lõplikult oma arsti Praxisest ja pühendus ka ainult haridustööle. Ta vahetas ka elukohta, kolis koos pojaga Barcelonasse. No muidugi, eks tuli ette ka raskusi ja tuli ette ka kriitikat tema meetodi suhtes. Haridus on ju väga tugevasti seotud traditsioonidega, see on üldse üks kõige konservatiivsemad valdkondi igas ühiskonnas, mis on ka täiesti mõistetav. Sest et hariduse ülesanne või üks ülesandeid on ju tagada ühiskonna järjepidevus, tagada teadmiste ja väärtuste üleandmine ühelt põlvkonnalt teisele. Ja seetõttu on see ka kultuuriliselt väga tugevasti laetud. Ja neid tõesti, et Maria Montessori ei arvestanud alati piisavalt nende kultuuriliste eripäradega näiteks suhtlus oma metoodika rikasse üsna kiivalt. Ta soovis Montessori koolide tegevusel silma peal hoida teistes maades ja ta ei tahtnud lubada oma metoodikas mingeid muudatusi ega kohandusi teiste poolt. Ühest küljest see soov on ju mõistetav, et hoida oma ideelt rentsena, et mitte lasta sellel seguneda mitte lasta sellel lahjeneda võib-olla tundmatuseni muutuda lõpuks eriti veel, kui seda tuntakse just autori enda nime järgi. See loob kindlasti veelgi tugevama sideme looja isikuga. Aga sõnas laiemalt vaadates, ega niisugune kiivas hoiab. Ja, ja kontrolli soov, ega see ei saanud ka kuidagi kasuks tulla. Sest esmalt niimoodi ei olnud ju võimalik arvestada seda eri maade või kultuuride kogemusega ei saanud seda mugandada kohalikele oludele, nii et see oleks paremini toiminud. Ja pikemas perspektiivis see oleks juba välistanud metoodika edasiarendamise. Ja see oli ka põhjus, miks Montessori pedagoogika rakendamine ei kulgenud sugugi igal pool ühteviisi edukalt või siis see takerdus pärast esialgset edu näiteks USA-s, kus läks veel mitu aastakümmet, enne kui see nii-öelda taasavastati ja mõnel pool Marie kohtas ka poliitilisi takistusi. Noh, ajastu oli niisugune, Euroopas möllasid igasugused poliitilised pinged ja sõjaoht oli õhus. Näiteks Barcelona, kus ta elas seal mõne aja pärast hakkasid Kataloonia iseseisvuslased nõudma et ta avalikult toetaks nende poliitilisi taotlusi, millest Maria siis keeldus. Tema ei soovinud ennast poliitilise võitlusega siduda, aga tagajärjeks oli see, et ta jäi ilma aga võimude toetusest Montessori koolid pandi kinni, ehkki ta küll ise elas edasi Barcelonas ja lahkus sealt alles kolmekümnendatel aastatel, siis kui algas Hispaania kodusõda oma kodumaal Itaalias, kahekümnendatel aastatel. Mussolini režiim toetas vägagi Montessori pedagoogikat ja see kuulutati koguni ametlikult rahvusliku haridusprogrammi osaks. Aga kolmekümnendatel aastatel tekkisid lahkhelid ja just nimelt ideoloogilistel põhjustel, mis muidugi tähendas jällegi riikliku toetusel hakkamist ja viisid koguni selleni, et Maria Montessori koos pojaga sattus mõneks ajaks poliitilise jälgimise või järelevalve alla. Teise maailmasõja ajal nad elasid Indias, sest seal oli samuti terve rida Montessori koole ja elav huvi alternatiivpedagoogika vastu. Aga India oli ju Suurbritannia koloonia ja Maria ja tema poeg, nemad olid Itaalia kodanikud. Aga Itaalia ja Suurbritannia sõjas nad olid ju vastaspooltel. Nii et jälle raskused, interneerimise oht ja teatud liikumispiirangud. Aga õnneks siiski midagi väga hullu nendega ei juhtunud, nii et oma tööd nad said ikka enam-vähem jätkata. Kui teine maailmasõda lõppes, siis Maria Montessori koos pojaga pöördus tagasi Euroopasse. Ta oli siis juba üle 70 aasta vana, aga jätkas ikkagi endistviisi, töötades ikka koolituskursused, Euroopa maades. Aga mitmeid ta tegi veel ka Indias, Pakistanis ja, ja kus veel kõik andis välja uusi raamatuid, kus ta siis täiendas ja arendas oma kontseptsiooni, uued koolid nõnda edasi. Ja hakkas tulema ka ametlikku tunnustust ja autasusid tema elutöö eest näiteks prantsuse auleegioni orden. Mitmed ülikoolid valisid ta audoktoriks korduvalt esitanud, eriti teda ka Nobeli rahupreemiale, mida ta siiski küll ei saanud. Ja Maria Montessori suri Hollandis 81 aastasena aju verejooksu tagajärjel. Hiljem on tema mälestust jäädvustatud ka eri riikidel, poolt küll müntidel ja pangatähtedel, aga ka näiteks postmarkidel. Ja ka tänapäeval leidub palju koole, mis kasutavad Montessori pedagoogikat, leidub ka Eestis. Ja muidugi tema hariduskontseptsiooni on vahepeal palju edasi arendada seotud sellega tegeleb Rahvusvaheline Montessori organisatsioon. See on asutatud tema poja Mario poolt. Aga lõpetuseks ja kokkuvõtteks ma tahaksin heita veel ühe hästi-hästi avara ja üldistava pilgu hariduslik otsingute peale kõige laiemas mõttes üldse. Juba mu eelnevast jutust, ma usun, tuli ju õieti välja üks põhimõtteline vastand liikumine et ühelt poolt poliitilised, majanduslikud, riigikaitse huvid seoses haridusega kõiksugu arengukavad, strateegiad, mis räägivad kodaniku kasvatamisest, maksumaksjatest, tööjõust, tarbijatest. Kui me vaatame selle nurga alt, siis jah, tõesti haridus on sotsiaalteadus millelt oodatakse, et see vastaks ühiskonna vajadustele. Oodatakse ühiskondliku tellimuse täitmist. Aga niisamahästi võib ju haridust mõista ka kui humanitaarteadust mis räägib eelkõige inimesest kui indiviidist oma individuaalsete annetega eripäradega oma vaimse ja intellektuaalse pagasiga mis mõtestab inimese kohta ja rolli maailmas oma parimates vormides. Ma kirjeldaksin seda isegi kui vaimse kasvamise mõnu. See on rõõm mõista maailma tema keerukuses, nauding hoomata selle terviklikkust, näha selle võrratuid, mustreid ja sellisena haridus transformeerub juba ka vaimuteaduseks. Kuivõrd seda saabki mõista eelkõige vaimus mille kõrval siis igasugune kodanikku või tarbijakasvatus või mistahes väljastpoolt peale surutud ootused tunduvad juba üsna teisejärgulised. Kas need Maria Montessori ise päris nii luuleliseks läks oma haridusfilosoofilistes mõtisklustes? Seda ma ei julge just öelda. Aga kindlasti andis ta väga suure ja väga mõjuka panuse sellesse, et kuidas me tänapäeval mõistame lastekasvatust ja kuidas me üldse suhtume lastesse. Ja kindlasti on tema käsi mängus selles, et kõiksugu tukast, sugemise ja kasevitsa meetodid et need on aegamööda taandumas, aegamööda unustusse vajumas, ehkki võib-olla mitte nii kiiresti, kui me sooviksime. Ja kui selle üle kas või hetkeks järele mõelda, siis tekib küll tahtmine taevast tänada, et niisugune naine on olemas olnud ja südamega oma tööd teinud. Selline oli siis Maria Montessori lugu. Milvi Martina Piir tänab jällegi kuulamast ja nädala pärast me kohtume uue naisega ajas. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.