Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere. Tänane naine ajas on meri, Anning Inglise fossiili koguja ja kivististe uurija. Ja tema töö ja avastused suunasid omal ajal tugevasti paleontoloogia kui teaduse arengut ja üldse, et andis väga suure panuse sellesse, kuidas me tänapäeval mõistame eluslooduse ajalugu maal alates kõige hallimatest aegadest peale. Kõigepealt tuleb pisut kirjeldada, sündmuspaik on, selleks on siis seekord Edela-Inglismaa ja koht nimega laim reitšis. See asub torseti krahvkonnas otse La Manche'i ääres. Ja piirkonna kõige tuntumaks maamärgiks on rannakaljud. Need on väga maalilised just eemalt vaadatuna, näiteks lennukilt või merelt. Sellised torseti valged kriidikaljud. Et kes tunneb inglise kirjandust, sellele peaksid need küll tuttavad ette tulema. Aga meid ei huvita täna mitte kirjandus, vaid pigem geoloogia ja geoloogiliselt. Need kaljude moodustusid erinevatest setetest. See kõik toimus umbes 200 miljonit aastat tagasi juura ajastul. Kui tolleaegsete mereloomade surid, siis nad pajusid mudasesse põhja. Seal puudus hapnik ja paljud neist säilisid seal ja väga pika aja jooksul nad suruti kokku seal setete vahel. Nii et praegu asetsevad need setted seal kaljudes kihtidena. See on just nagu hiiglaslik selline kokku pandud võileib. Lubjakivi vaheldub savi kildiga ja laim, reitzise ümbrus ongi just üks kõige fossiilide rikkam piirkond Inglismaal. Et see on siis see geoloogiline situatsioon, noh, loomulikult väga üldsõnaliselt. Aga kivistisi ehk fossiile neide muidugi panid inimesed tähele juba väga ammustel aegadel ja Notka korjasid neid igasuguseid kummalise kujuga, kummalise suurusega luid ja molluskid, kodasid ja teokarpe ja muud. Et juba rooma autorid kirjutasid sellest ja loomulikult on alati püütud ka mõista, et millega on siis tegemist vastavalt siis oma ajastu teadmistele viga usule et näiteks piiblist inspireeritud antud seletus on selline, et need olevat enne veeuputust elanud loomade jäänused et see pidi siis sellele vaatama, et miks nad ka mõnevõrra erinesid praegu elavatest olenditest ja usute, et küllap nad kusagil maailma avastamata paigas elavad ka praegu edasi. Sest et sel ajal oskusi ju ikkagi enamik inimesi piibli loomislugu. Ja selle järgi oli maailm kõigest mõni 1000 aastat vanad. Kuigi seda hakati ka üha enam kahtluse alla seadma, sest geoloogia oli tol ajal juba arenev teadus. Üha rohkem tuli välja erinevaid leide. Ja noh, see paratamatult tekitas küsimuse maa tegelikust vanusest ja elu tegelikust kujunemisest maa peal. Ja samuti hakkas ka üha enam teadvuse kuju võtma, pole antoloogia, see ongi teadus kilististest. Noh, see oli üldse niisugune aeg kui huvi looduse ja loodusnähtuste vastu. Lewiski laiemalt ja eeskätt just jõukate asjaarmastajad Nende hulgas, kes võisid endale lubada niisuguseid hobisid, nendele pühendumist, neil pidi olema ikka mingisugune haridus ja loomulikult pidi neil olema ka jõudeaega selle kõigega tegelemiseks. 18. sajandil käidi sellist loodushuvi rahuldama pigem mandrile, aga see olukord muutus seoses prantsuse revolutsiooniga. Siis ei olnud mandrile reisimine enam nii mugav ja vahel ta ei olnudki. Nii et jõukas inglise härrasrahvas hakkas rohkem ka ringi vaatama, noh oma kodumaal tehti väljasõit looduse poolest erilistesse paikadesse, milles võib täiesti näha loodusturismialgeid, muide paljud inimesed valmistasid herbaariume või nad kogusid mineraale või kogusid kivistisi või, või topiseid ja alati mitega tingimata siirast huvist. Sellepärast et noh, alati on olnud ka lihtsalt lihtlabast uudishimu igasuguste veidruste ja, ja kurioosumite vastu või näiteks kogutiga ebausust. Sest mitmetele kivististele omistati ka kõikvõimalikku maagilist mõju, neist oodati näiteks imelist tervendamisjõudu ja muud sellist. Ja osaliselt peegeldavad seda muide ka nende nimetused, mille all siis teatud kujuga kivistisi tunti igasugused kuradi küüned, ussikivi välgunooled ja muu niisugune. Ja niiviisi ka siis laimu reitšis kogus tuntust just oma kaljude tõttu kus leidus palju igasuguseid silmatorkavaid fossiile ja kohalikele inimestele kujunes sellest uudsest trendist isegi väike lisateenimise võimalus. Nimelt, et nad vabal ajal otsisid kaljudelt kivistisi ja müüsid neid siis edasi jõukatele turistidele, kes sellise kraami vastu huvi tundsid. Noh, eks osaliselt oli tegemist ka moeasjaga, nii et tõsiste huviliste kõrval kindlasti leidub küllaga neid, kes lihtsalt läksid selle trendiga kaasa. Ja selles paigas siis meri ning sündiski Clivritzises toorsete rannakaljudel aastal 1799. Tema ema nimi oli samuti Mary isa Richartoli puusse ja mööblitisler. Aga ta teenis väikest lisaga kivististe otsimise ja müügiga. Perre sündis kui 10 last, aga enamus nendest suri juba mudi lastena. Kes Rõugetesse, kes leetritesse, kes läkaköhasse, mis oli tol ajal üsna tavaline, kahjuks eriti traagiline oli kõige vanema õe saatus, nimelt tema riided võtsid koldest tuld ja laps lihtsalt põles surnuks. Aga ka meri enda varases lapsepõlves leidub üks väga kummaline seik. Lausa saatuslik seik. Nimelt kui ta oli 15 kuud vana, siis ta sai välgutabamuse. Ta olevat olnud parajasti naabrinaise süles ja naabrinaine seisis suure puu all koos teise kahe naisega. Välk lõi sinna sisse ja kõik kolm naist said surma. Ainukene, kes ellu jäi, oligi pisike Mary. Ja hiljem olevat tema vanemate öelnud, et kuni selle ajani meri oli arenenud aeglaselt. Ta olevat olnud selline haiglane laps ja, ja kuidagi juhmivõitu. Aga pärast välgulööki olevat olnud otsekui ümber vahetatud, ta olevat hakanud jõudsasti kasvama, ta oli terve, elav ja hästi terane laps, väga intelligentne laps. Ja ta kasvaski siis üles koos oma venna Josephi ka, kes oli paar aastat vanem, nemad olidki ainsad, kes kogu sellest suurest laste pärast siis üles kasvasid, et kõik teised õed-vennad surid noorena. Kivististega sai Mary tuttavaks juba hästi vara, kurt lapsed ju mängisid kaljudel ja, ja mererannas ja ka see maja, kus nende pere elas, see asuse merele nii lähedal, et mõnikord suurema tormiga ähvardas isegi tõusuvesi seda majakest. Ja pärast selliseid torme siis Isariits Arto võttis Merje Josephi kaasa kaljudele kivistisi otsima. Nimelt, et just tormi ajal just talvisel ajal tuul ja lained lõhkusid, kaljusid ja paljastasid uusi kihte, mida varem ei olnud näha. Nii et siis hea õnne korral võis pärast tormi leida puutumata Ta fossiile. Ja niisugused varingukohad, need hakkasid omakorda muidugi allapoole vajuma merre. Nii et kõige parem aeg kivististe otsimiseks oligi vahetult pärast seda, kui torm oli üle käinud. Nii et üldiselt ikkagi kivististe otsimine oli õnneasi. Aga siiski tuli seda teha ka igapäevaselt järjekindlalt päevast päeva tuli kõndida pikki vahemaid tuli ronida mööda kaljusid ja see ei olnud sugugi ohutu tegevus. Kindlasti mitte. Sest et tuli ju arvestada tõusu ja mõõnaga. Et mitte jääda kaljudele lõksu ja väga ohtlikud olid ka lahtised kivid, need võisid kergesti veerema hakata liikuma vaata ja ükskord palju aastaid hiljem meri oli juba kogenud fossiilikütt, siis ükskord ta sattuski sellisesse vormingusse ja, ja pääses napilt eluga. Aga tema väike koerake jäi kivide alla ja, ja sai hukka. Aga meie oleme esialgu veel Mary lapsepõlve ja kujunemisaastad, kusjuures tema haridus jäi väga napiks, peaaegu olematu oli see, ta käis ainult kiriku pühapäevakoolis ja sedagi ainult nii palju, et ta sai selgeks lugemise ja kirjutamise. Sellepärast, et siis juhtus perekonnas õnnetus. Nimelt ühel järjekordsel kivististe retkel isoritsort kukkus kaljult alla ja sai nii pahasti viga, et ta suri. Ega ta ei olnud muidu ka hea tervise juures, sest tõenäoliselt ta põdes tuberkuloosi. See oli veel üks omaaegne noh, levinud haigus. Aga see õnnetus oli igatahes täiesti ootamatu ja perekond jäi maha täielikku viletsusse praktiliselt ilma igasuguste elatusvahenditeta. Kusjuures just see aeg oli vaeste jaoks Inglismaal eriliselt raske, noh, mitte ainult Inglismaal tegelikult terves Euroopas, sest et parasjagu käisid Napoleoni sõjad ja selle tõttu oli riikidevaheline kaubandus tõsiselt häiritud. Toiduainete vedu oli katkendlik, toiduainete hinnad olid mitmekordistunud. Meri oli sel ajal 11 aastat vana ja vend Joseph oli 14. Nii et järgmised viis aastat, et oma lapsepõlve teismelise ja kõik need tähtsad kujunemisaastad siis ema ja kaks last elasid tegelikult kogukonnatoetusest ja see oli väga armetu paar shillingit nädalas. Koolis käimisega tuli muidugi lõpp, sest see osutus nüüd tarbetuks luksuseks. Teenimisvõimalused noh, sama hästi kui puudusid, sest noh, see oli ikkagi vaene rannaküla ja seal lihtsalt ei leidunud piisavalt sellist kohaliku koorekihti kellel oleks olnud võimalik mingisugust tööd pakkuda. Nii et sisuliselt said neist vallavaesed. See ei ole liialdus. Ma mäletan, kui ma esimest korda meri, Anning eluga tutvusin ja lugesin tema lapsepõlve kohta siis see kõik kõlas nagu stseen mõnest Charles Dickensi raamatust. No ütleme näiteks Oliver Twist kohutav vaesus, hulgused poolnäljas, lapsed, vaestemajad, orbudekodud ja, ja kõik muu selline ikka väga-väga troostitu olukord ja ei paistnud ju mingit lahendust, ei paistnud mingit väljavaadet paremaks tulevikuks. Või, või mingiks ja mingit perspektiivi Nende kahe lapse jaoks, õe ja venna jaoks. Et raske oleks isegi ette kujutada veel madalamate stardipositsiooni ellu. Tegi seda ainsat asja, mida nad oskasid, nad ronisid mööda kaljusid ja otsisid fossiile et siis nende müügiga teenida endale elementaarset leivaraha ja sellest kujuneski omamoodi perekonnaäri. Nad pakkusid oma leida müügiks siis kõrtsides ja võõrastemajades ümbruskonnas ehk sellised kohad, kus jõukad huvireisijad siis peatusid. Ja neil oli ka oma väike müügilaud rannas kus olid populaarsed jalutuspaigad. Nii et möödujad nägid siis nende väljapandud kivistisi. Selgrootute kivistised olid odavad, need maksid mõne sillingi, selgroogsete omad olid muidugi kallimad, aga vastus ka märksa harvem leida. Ja niimoodi siis perekond hoidis endal hinge sees. Esialgu juhtis kogu seda ettevõtmist ema, sest lapsed olid olles väikesed aga ajapikku üha rohkem ka Joseph kuni viimaks just meerist, siis kujunes see juhtiv ja, ja kandev jõud, kuidas see täpselt toimus, kuidas meeri hankis kõik need vajalikud teadmised. See on tegelikult lausa mõistatuslik. On teada, et 14 aastasena laenas keegi talle juhuslikult ühe geoloogia-alase raamatu ja sellest ta siis ammutaski oma esimesed teaduslikud teadmised Blaim Richise kaljude kohta, mida ta ju praktikuna tundis nagu oma peopesa. Samas mitte mingit formaalset kooliharidust meil ei olnud. No peale selle algelise kirikukooli. Ta muidugi luges kõike, mis ta vähegi kätte sai. Et geoloogia oli ju sel ajal uusteadust, oli arenev teadus ja teaduskirjandust ju tõesti ilmus artikleid, raamatuid. Aga selle ostmiseks polnud tal sugugi alati raha. Nii et mõnikord ta lihtsalt. Ta kirjutas laenuks saadud raamatuid ümber Enda jaoks käsitsi kaanest kaaneni koos joonealuste, märkuste ja, ja kõige muuga, mis sinna juurde kuulus. Et see töö, mis ta tegi, oli tohutu. Juba see ainuüksi tekitab respekti, et juhusliku lugemuse baasilt kujundada endale süsteemne teadmine. Ühel teadusalal. Ma ütleksin, et see on tõeline humanistlik vägitegu. Selle kõrval kahvatuvad igasugused riikide rajamised ja lammutamised ja, ja muu selline poliitadministreerimine millega me tavapäraselt täidame oma ajalugusid. Igatahes need kokku kogutud teadmised langesid Meri puhul küll väga vastuvõtliku mõistusesse, sellepärast et tal näis olevat mingi loomupärane anne fossiilide leidmiseks. Tal oli silma. Tal oli kätt, tal oli mõistust fossiilide peale, et tema kohta on isegi öeldud, et meri mõistis, kaljusid. Ta otsekui luges erinevaid kivimikihte nagu raamatut. Et seal, kus teised nägid ainult segipaisatud kive ja kaljutükke. Lihtsalt mingi kaos seal, tema osutas kõhklematult. Siin on amoni, et siin on pele niit, siin on peajalgse koda, siin on rektiili, hammas, selgroolüli ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Oma esimese tõeliselt sensatsioonilise leiu tegid õde ja vend koos. Ja nad tegid seda juba lapsena. Nimelt Joseph kaevas välja eelajaloolise sisaliku ihtüsauruse kolju. See oli enam kui meeter pikk ja mõni aeg hiljem leidis Mary suurema osa ülejäänud loomast suure osa skeletist, mis omakorda oli 5,2 meetrit pikk. Ja just Mary taipas, et see luustik kuulub kokku juba selle varem leitud koljuga. Ilma selle mõistmiseta olnuks ju tegemist lihtsalt järjekordse kummalise kondihunnikuga või kurioosumiga. Kogu see komplekt õnnestus müüa ühele kohalikule Lordile ja seda tervelt 23 naela eest. Ma muide, võtsin vaevaks välja arvutada, et see summa võrdus peaaegu kolme aasta vaeste abiga mis nad said kogukonnalt ja mitte, et see 23 naela olnuks nüüd objektiivselt võttes tohutu varandus vaid lihtsalt see toetusraha oli ikkagi niivõrd armetu. Nii, aga see kohalik isand saatis siis luud Londonisse seal need pandi vaatamiseks välja ja muidugi see tekitas ka korraliku sensatsiooni. No arvati, et tegemist on fussiliseerunud krokodilli ka aga lõpuks jõudis siis asjatundjate kätte, et Briti muuseumisse ja järgnes juba teadlaste arutelu looma määramise üle pakuti, et see on mingit laadi kala või nokklooma sugulane või midagi salamandri ja sisaliku vahepealsed. Ja nende arutelude käigus, kes ja kinnistus, see nimetus istuja saurus kreeka sõna tõlkes tähendab kala sisaliku. Ainult et Mary kui leidja ja kokkupanija nime ei peetud üldse vajalikuks selles diskussioonis nimetada. Nüüd järgmine suurem sensatsioon oli plesijo saurus, see on siis järjekordne meres elanud eelajalooline sisalik sellise pika mao sarnase kaelaga ja meri avastas tema täieliku skeleti. Jällegi õpetatud härrasmehed pidasid oma arutelusid ilma et nad oleksid vähimatki tunnustust osutanud siis leidjale ja prepareerijale ehk Maryle kusjuures Londoni kuninglikus geoloogiaühingus ettekannet pidades seal kasutati isegi meeri tehtud jooniseid ja tehnilisi joonistusi, ilmad teda seejuures oleks üldse nimetatud isegi mitte kunstnikuna või joonistuste autorina. Ja kolmas suur leid oli meeril Terosaurus osaline skelett siis Terosaurused olid lendsisalikud. Et see nimetus tähendabki kreeka keeles siis tiibadega sisaliku ja nad on üldse kõige vanemad selgroogsed olendid, kellel oli lennuvõime. No Terosaurus ei olnud sel ajal teadvusele päris tundma, kui enam aga seni oli nende säilmeid leitud ainult et Saksamaal. Ja muidugi tekitas väga suurt huvi ka nende olendid, et erakordne välimus, sellised pikanokalised ja nahkhiire moodi aga lisaks ka nende ebatavaline suurus, sest et isegi kõige väiksem Terosaurus näis olevat kordades kordades suurem kui isegi kõige suuremad kaasaegsed linnud. Et mis siis veel rääkida hiigeleksemplari idest? Merjaningi leid, ehkki see oli ainult osaline, see pakkus ikkagi väga suurt teaduslikku huvi ja seekord on rõõm öelda, et tema panus leidis ka tunnustamist teadusringkondades. Aga see polnud veel sugugi kõik, sest et Mary arvele lähevad veel mitmete fossiilsete kalade leidmine näiteks ja eriti üks nendest selline lameda kehaga kala, mis kujutab endast vahevormi Hay ja rai vahel. Või vist oleks õigem öelda vastupidi rai ja hai vahel. Siis leidis ta ükskord ühe Peleminiidi. See oli muidu laimu resises täitsa tavaline kiristis, mida ta ka ohtralt müüs. Pelem niit oli selline eelajalooline peajalgne et üsna sarnane Kalmaariga. Aga selle konkreetse Pelemiidi tegi eriliseks see, et tema sees oli säilinud tindipaun või tingib õieke. Seega meri avastas need esimesena peajalgse fussiliseerunud kingi. Meril oli sõbratar Elizabeth Filpot, kes aitas teda fossiilide katoloogimisel ja kirjeldamisel. Ja kuidagimoodi õnnestus Elizabethil Se fossiilne tint ellu äratada. Ma tõesti ei oska siin kasutada paremat sõna või valida, no kasutatavaks muuta võib-olla. Ja ta tegi sellega mõned joonistused fossiilidest ja väga varsti sai sellest omakorda moeröögatus. Nimelt kohalikud kunstnikud hakkasid nüüd riburada kasutama oma töödes fossiilset tinti. Sellepärast, et, et nüüd, kus Maryann ning oli selle tindi ära tundnud selle nii-öelda maailma jaoks avastanud, siis nüüd läksid ka teistel silmad lahti ja pile niite, nagu ma ütlesin, Line reitzisesse leidus peaaegu igal sammul. Meri juhtis tähelepanu ka sellele, et kui väga need Bellem niitide kindi põied sarnanesid praeguste kolmaaride ja seepiat omadega. Ja see omakorda võimaldas mõnel teadlasel jällegi välja tulla sellise kõlava oletusega, et muistset püramiidid kasutasid oma tinti samamoodi nagu kasutavad nende tänapäevased sugulased. Et jällegi teaduslik au oli nagu maast leitud ilmad, et selle juures oleks läbi käinud siis meri, nimi. Merile kuulub veel üks oluline tähelepanek. Nimelt leiti ju aeg-ajalt mingeid kummalise kujuga kivistisi, sellised koonusekujulised keeritsad ja nende sees, kui neid purustada leidus kalaluid, leidus mulluski, kodade tükikesi ja muud säärast. Aga õieti ei mõistetud, mis asjad need on. Ja Mary nüüd märkas, et mõnikord need salapärased koonused asusid selgroogsete fossiilide selles piirkonnas, kus kunagi oli olnud loomaalakõht. Ehk siis rahvakeeles öeldes sabaalune. Ja meri oli esimene, kes oletas, et tegemist võib olla kivistunud väljaheidetega. Teaduskeeles on selle kohta ka oma termin. Koproliiti ja koproliitide uurimine on väga oluline, sellepärast et nende kaudu saab vahetut informatsiooni selle kohta milline oli ühe või teise eluka toidusedel, mida ta sõi. Huvitav on see, et, et sellel juhtumil sai Mary küll täie tunnustuse osaliseks teda nimetada tee teaduskirjutistes ja tänati ja kiideti tema panuse eest. Et see mõistatus sai lahendatud. Nüüd ma olen rääkinud, meri on mingi tööst ja avastustest nii pikalt et tema enda elu on selle kõrval nagu pisut varju jäänud. Kusjuures ma ei välista, et võib-olla ta ise oleks sellega heaks kiitnud. No aga siiski, inimese elu on ju tervik ja, ja väga raske on teha suuri tegusid või avastusi või midagi luua. Kui inimest rõhub finantsiline ebakindlus või ta on haige või mures ja muresid Meryl jätkus. Sest fossiili äri oli täielikult tema õlgadel, vend oli sellest tagasi tõmbunud ja tegeles muuga. Aga meri jaoks oli see ju ainukene elatusallikas ja eeskätt need olidki majanduslikud raskused, millega ta maadles koguma elu. No muidugi oli nii paremaid kui halvemaid aegu. Parematel aegadel taas siis nii palju säästa, et avas laim retsises omaenda fossiilide poe. See sai peagi ka tuntuks. Me iseäranis just tänu omanikule, kes oli ju tegelikult selle valdkonna eriteadlane. Ja seda poodi on ka paljude külastajate poolt kirjeldatud. Näiteks akendele olid välja pandud eriti terviklikud ja, ja kaunid kivististe näited sees olevat tumedal taustal ilutsenud järjekordne istu sauruse skelett. Võib arvata, et see oli poe tõmbenumber. Aja jooksul tekkis Merile päris palju nimekaid kliente, eeskätt nad olid muidugi erinevad teadusalade asjatundjad, aga enamuse klientidest moodustasid ikkagi harrastajad, sest noh, nagu ma ennist ütlesin, kivistised olid tol ajal moes, nad olid in. Kusjuures nende asjaarmastajate hulgas leidus ka siniverelisi isikuid. Näiteks Saksa kuningas Friedrich August teine külastas Meri poodi ja ostis sealt endale mitmeid haruldasi kivistisi, siis omaenda isikliku kogu jaoks. Ja paljudest said ka püsikunded käisid regulaarselt Meri juures ostmas. Aga ikkagi oli tegemist ebakindla äriga. See oli ju sisuliselt omalaadne korilus. Selle edu ei olenenud mitte niivõrd töökusest või hoolikusest, sest sellest imeril ometi puudus ei olnud, vaid rohkem ikkagi vedamisest ja heast õnnest ja muidugi ka ilmast. Et ma rääkisin küll tema suurtest avastustest, mis, mis muutsid ja suunasid kogu paleontoloogia arengut ja, ja eks ka nende hind oli vasta. Aga vahepeale jäi ju ikkagi pikki aastaid, kus ei tulnud ette ühtegi suurt leidu. Nii et igapäevaselt hoidsid Meril hinge sees ikkagi väikeste selgrootute kivistised, mille hind oli noh, võib-olla mõni silling. Õnneks siiski leidus neid, kes mõistsid, kui olulised on meriekspert teadmised ja kes teda selle tõttu ka aitasid. Näiteks ükskord, kui ta oli suures kitsikuses siis üks sõber korraldas oksjoni ja mees seal maha suure osa omaenda kivististe kogust, mille ta muide oli aja jooksul ostnud just nimelt Mary käest. Ja selle saadud raha annetas ta Maryle et ta saaks oma tegevust jätkata. Ja ühel teisel korral, kui jällegi oli suur rahapuudus, siis üks meri geoloogist sõber, laskis kunstnikel teha litograafiaid väljasurnud loomadest. Ja need põhinesid just nimelt meeri leidudel ja meri rekonstruktsioonidele. See oli üldse esimene kord, kus eelajaloolist elu kujutati nii-öelda kunstniku nägemusena. Sellised värvilised fantaasiaküllased pildid, kus olid siis peal erinevad väljasurnud roomajad ja mereelukad ja pluss muidugi looduspuukõrgused, sõnajalad ja, ja muu säärane. Ja need trükiti siis suurtesse tiraažidesse. Neid levitati umbes nagu postkaart. Ja saadud tulu läks taas meri toetuseks. Need olid odavad, populaarsed ja kindlasti nad ergutasid ka fantaasiat. Et kui inimene vaatas, vaatas pilti omaenda tagaõuest. 200 miljonit aastat tagasi. Meri allingi panus varasesse Palontoloogiasse oli kindlasti ülisuur. Kasvõi seesama istu saurus, tema kõige kuulsam leid, see iseloomustab seda hästi ihke saurusi leiti ju ka hiljem ja veer ise leidis neid veel. Aga just see eksemplar, see tema esimene leid just see vallandas tõepoolest ka diskussiooni teaduslikes ringkondades kõigepealt, et mis olendiga on üldse tegu, kuhu ta loomariigis paigutub. Ja sealt edasi juba juba ka palju avaramad küsimused elu tekkimisest, eluslooduse arengust, maa kui planeedi vanusest. Ja see oli juba selline arutelu, mida noh, mis peale teaduse puudutas väga tugevasti ka kirikut. Sest nüüd hakati jõudma juba kindlad tõdemuseni, et tõepoolest on leidunud sääraseid loomaliike, keda enam ei ole maa peal. See tähendab, et looduses tõepoolest eksisteerib väljasuremine. No mis ju loogiliselt tähendab, et eksisteerib ka uute liikide tekkimine. Ja see läks juba väga selgelt vastuollu piibli loomislooga. Selle järgi olid ju kõik liigid muutumatuna olemas juba aegade algusest peale. Ja seega Mary tegevus andis väga otsustava tõuke meie kaasaegse maailmapildi kujunemisse kõige otsesemal moel. Meri oli ka esimene, kes, kes neid fossiile õigesti kokku pani? Noh, on teada. Ta lahkas ka kalu ja seepiaid selleks, et paremini mõista nende anatoomiat ja selle kaudu siis ka nende muistseid, eestlasi. Aga mingi eriline vaist oli tal just suurte selgroogsete fossiilide jaoks. Mingil moel ta mõistis, et kuidas need luud erinevad, luud omavahel kokku käivad, kuidas nad sobituvad selgroog, rinnakorv, vaagen, jäsemed ja muu. Ja see oli väga oluline, see näitab, et meri suutis hoomata kivistunud olendit kui tervikut. Ja see näitab, et ta oli ka väga andekas, rekonstrueerida. Kahjuks peab küll ütlema, et meritöö ei leidnud mitte alati tunnustamist. Ja siin oli mitmeid põhjusi. Sotsiaalseid, kultuurilised, usulised, mentaliteeti puudutavad kõik sellised, mis ei sõltunud meelist endast mille vastu tema üksikisikuna ei saanud ju praktiliselt mitte midagi ette võtta. Ta oli naine, ta oli seal ja ta oli vaene madala sotsiaalse päritoluga. Ja vastukaaluks siis tolleaegne teadusmaailm, mis oli ju jõukate haritud meeste päralt. Loomulikult ei peetud teda omasuguseks, ei tulnud kõne allagi, et Londoni Kuninglik geoloogiaühing oleks ta oma liikmeks vastu võtnud. Naisterahva see oli võimatu. Tegelikult on see lausa korduv muster, kuidas teaduslikes ettekannetes ja artiklites härrasmehed tänavad teisi härrasmehi selle eest, et nad on oma kogud teadvusele kättesaadavaks teinud. Otsekui need kogud oleksid tekkinud iseenesest aga mitte hangitud Merianningi poolt. No tõsi muidugi, meri ei jäänud ka täielikult varju. Tegelikult tema nime tunti päris hästi nii Inglismaal kui ka mujal Euroopas. Aga ikkagi ikkagi oli see tunnustus kuidagi osaline ja poolik. Seda otsekui pakuti üksnes siis, kui, kui meelde tuli või kui tõesti ei saanud tema panust enam ignoreerida. No Laimritzisesse tuldi küll meelsasti ja mitte ainult ostma, vaid veelgi rohkem selleks, et arutada poe perenaisega fossiilide üle. Nende otsimine, kaljumaastikul, nende identifitseerimine, väljakaevamine, puhastamine, prepareerimine, selles kõiges oli meri, absoluutne tippspetsialist fossiilide anatoomia, nende rekonstrueerimine, nende klassifitseerimine. Need kõik olid tõsised teaduslikud diskussioonid mida ta siis pidas koha peal oma klientide ja, ja külalistega. Nendes Mary osales kui võrdne võrdsete seas. Ainult et väljapoole teaduslikes ettekannetes artiklitesse, raamat juurtesse. Vot sinna jõudis tema nimi ja tema panuse tunnustamine märksa aeglasemas tempos. Näiteks kui meri rääkis oma tähelepanekutest ja oletustest siis rohkem kui ükskord juhtus, et mõne aja pärast võis ta lugeda, kuidas söör, see või Lorto esitas tema mõtteid just nagu enda omasid. Ja muidugi kasseeris selle eest ka teadusmaailma tähelepanu ja lugupidamist ja sageli ka mingisugust ainelist tulu. Ja pole tõesti ime, et see kõik meerit ka pahandas ja, ja solvas, et ta on ise kirjavahetuses kusagil kirjutanud niimoodi, et maailm on mind väga ebalahkelt ära kasutanud. Ma kardan, et see on teinud mind kõikide suhtes kahtlustavaks. Ja ma tunnistan, et see ja, ja teised sarnased lõigud meri kirjavahetuses tõepoolest puudutavad mind. Sest et inimesele ei tohi, ei tohi keelata õiglast tunnustust tema ausalt tehtud töö eest. Ja see tunnustus ei tohi olla tingimuslik. See ei tohi tulla liiga hilja, sest inimese elu ajas on piiratud. Ja see on ka põhjus, miks ma täna valisin rääkida just meri mingist. Aga õnneks leidus ju Meril ka häid sõpru, kellega ta jagas ühiseid huvisid ja ühistööd. Ja pidas ka kirjavahetust suure osa oma elust. Väga pikk see elu küll ei olnud, kõigest napid 48 aastat oma elule pul Mary põdes rinnavähki ja kannatas seletatud ka väga tugevaid valusid. Tolleaegne meditsiin oskas neid leevendada ainult oopiumitilkadega. Ja ta suri 1847. aastal. Ja maetud on ta oma kohaliku külakirikusse. Õieti ju meri Veediski kogu oma elu kodupaigas. Selle kaljudel ronides ja, ja matkates nisis ta ruumimõõtmes kuigivõrd ei rännanud. Aga mis teed, meri on mingi väga harukordseks, on see, et tema hoomas eeskätt protsesse ja dünaamikat. Aga see tähendab, et ta mõistis aega kui reaalsuse neljandat dimensiooni. See on see mõistmine, mida vajab ajaloolane juhul kui ta taotleb oma töös sellesama reaalsuse konstrueerimist mis on kindlasti midagi enamat kui ainult faktide interpreteerimine. Ja siin ma isiklikult tunnen Maryga väga sügavat sidet ja ühtekuuluvustunnet. Ainult võib-olla selle erinevusega Mary kasuks muidugi, et tema kohtles aega sadade miljonite aastate skaalal. Aga see on üle igasuguse ettekujutletava inimkogemuse piir. Selline oli, meri, on mingi lugu. Järgmisel korral ma tahan siirduda Saksamaale kus üks ratastoolis osaliselt halvatud naine teenib endale elatist tagasihoidliku õmblustööga. Kuid tänu ühele ideele kasvab tema nõela välgutamisest välja midagi palju suuremat, midagi niisugust, ilma milleta ei oleks tänapäeva mudilaste lapsepõlv, see, mis ta on. Kes see naine oli ja mida ta oma tööga rajas. Sellest räägin laupäeval algusega kell 17, null viis vikerraadios. Täna aga aitäh kuulamast. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.