Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere. Täna räägin Ida Faiferist, maa, Ilmarendurist, maade avastajast. Need on sellised tegevusalad, kus 19. sajandi esimesel poolel ei kohanud just palju naisterahvaid. Ida oli esimeste seas ja lisaks oli ta ka väga populaarne reisikirjanik. Tema raamatuid tõlgiti paljudesse keeltesse ja need äratasid suurt tähelepanu. Aga kõigest kohe järgi. Tema täielik sünninimi oli Iida Laura raier ja ta sündis Viinis 1797. aastal. Isa aloss, raier tegutses kaupmehena ja perekond oli üldse jõukal järjel. Oma lapsepõlve kohta on ida hiljem kirjutanud, et emal ja lapsehoidjal ja kasvataja annadel oli temaga kõvasti tegemist. Sellepärast Ta ei sallinud silmaotsaski kõike seda, mida tol ajal peeti tütarlapsele kohaseks tegevuseks nagu majapidamises abistamine ja külaliste lõbustamine. Ja muidugi lõputu kudumine ja tikkimine. Et kõik see, mille kaudu tüdrukuid sotsialiseerida, tee tulevaseks täiskasvanu eluks. Ja teadagi see sisaldas eelkõige või peaaegu ainult abikaasa ja ema ja koduse hoolitseja rolle. Aga oma lihase emaga olidki idasuhted pingelised juba lapsest peale. Nimelt ida oli väikesest saadik hoopis teistsugune. Ta oli silmnähtavalt aktiivne, ettevõtlik, üks uudishimulik laps. Nukud teda ei huvitanud ja üldse tubane nokitsemine, selle asemel tahtis tema hoopis õues rahmeldada uurida, ümbrust, joosta, matkata, Ta ronida. Ja mängukaaslasi tal lapsena igatahes leidus, sest tal oli tervelt viis venda, osa vanemad, osa nooremad. Ja sport, meeldis talle kõikvõimalikud liikumismängud, mida lapsed ikka mängivad. Ja üsna arusaadavalt selliste huvide ja kalduvuste juures ta eelistas ka kanda poiste riideid mida tema pere naisliikmed loomulikult heaks ei kiitnud. Nii et ka selles osas oli kõvasti vaidlemist ja meelehärmi nii ühelt poolt kui, kui ka teiselt poolt. Nüüd tõsi jah, ida ei olnud oma väikeses vabadusvõitlusesse sugugi üksi. Tal oli oma isa toetus isa nimel. Ta hoidis tütart väga ega keelanud talle naljalt üldse mitte midagi. Oma elu esimese suure elamuse sai Iida viie aastaselt. Nimelt isa võttis perekonna kaasa ühele oma ärireisile selistada Palestiinasse ja Egiptusesse. No muidugi, eks lapse mälu ja muljed on ju väga muutlikud. Kuid arvatavasti oleneb palju ikkagi konkreetsest lapsest. Igatahes Iida meeltesse ja mällu vajutas see reis küll nii kustumatu pitseri, et ta ei unustanud seda mitte kunagi. Ja ta ise kirjutab hiljem, kuidas tal justkui silmad avanesid maailmasuuruse ja, ja kirevuse ja põnevuse suhtes. Kuidas ta sellest ajast saadik ööd ja päevad unistas reisimisest ja maailma tundmaõppimisest. Ja need huvid kajastasid ka tema hariduses, sest jällegi tänu isale Ida sai üldse märksa parema hariduse kui selle ajastu kodanlased Grete tavaliselt. Ja tavaline tähendas muidugi käitumisõpetust, kombeõpetust, vestlusoskust, tantsimist, majapidamine, käsitöö, õpetati kirjandust, õpetati ka paari võõrkeelt, laulmist, kunsti, kõike seda eesmärgiga, et tulevane abikaasa leiaks Est meeldiva kaaslase endale. Aga intellektuaalsemat poolt tüdrukute hariduses kuigivõrd ei rõhutatud. See oli ikkagi poiste ja, ja noormeeste pärusmaa nagu ajalugu, filosoofia, loodusteadused, matemaatika, seda kõike puudutati tüdrukute harimi seal ainult väga põgusalt. Aga ida tänu siis isa sekkumisele sai ikkagi ka nendes valdkondades korralikud teadmised vendade kõrval siis. Ja eriliselt köitis teda muidugi geograafia ja loodusteadused kauged maad oma kultuuri ja igasugu imeasjadega. Ja jällegi ta ise kirjutab tagantjärele, kuidas ta neelas reisiraamatuid ja maadeuurijate kirjeldusi ja kuidas ta unistas ekspeditsioonidel osalemisest. Esimene saatuselöök, millega ida kokku puutus, oli tema isa surm. Ida oli siis kõigest üheksaaastane ja ei ole ilmselt liialdus öelda, et see muutis tema elu järgmiseks 30-ks aastaks. Sest isa surmaga kadus ida jaoks see ainus inimene, kes tunnustas tema isikupära tema tegelikke püüdlusi, tema andeid ja, ja aitas ja püüdis neid arendada. Nii et mõju ja kasvatuse mõttes seisis ta nüüd silm silma vastas oma emaga ilma selle kaitsva puhvrita, milleks seni oli olnud siis isa. Sest ema oli selgelt vastu tütre ebakonvensionaalsele käitumisele tütre sobimatud huvid, need ei olnud kunagi emale meeldinud. Aga nüüd, kus isa oli surnud, valitses ema ja tütre suhet, kas peaaegu nagu sõjaseisukord. Ja muidugi mõjus lapse närvidele väga kurnavalt, ida jäi isegi tõsiselt haigeks ja lausa arsti ettekirjutusel tuli ta mõneks ajaks rahule jätta. Siiski, 13.-ks eluaastaks sai ema ta oma survestamisega nii kaugele, et ida soostus kandma kleit jaa, kübaraid. Ta ise kirjutas hiljem niimoodi, et kui naeruväärne. Ma pidin näima nois pikkades kleitides ise endiselt ringi joostes, hüpates nagu kõige metsikum poiss. Ja väga vaenulik oli ta ka klaveritundide ja käsitöö suhtes, mida talle samuti ju peale suruti. Ta isegi olevat endale puu lõiganud või põletanud oma käsi meelega selleks, et kanda siis käel sidet ja sel viisil pääseda. Ilmselt ta pidi neid tegevusi ikka südamest vihkama. Et igati on, on ka märgata seda, kuidas kodune olukord teda rõhus. Aga inimsuhted on kord juba imelikud ja hämmastavad. Ja vahekorra emaga jäigi vaenulikuks, tal aga üllatuslikult avaldas iidale noh, sellist teatud tasandavad mõju hoopiski üks koduõpetaja meesterahvas, kusjuures kes võetigi majja just Iida õpetamiseks ja nende omavahelised suhted kujunesid heaks. Kuidagimoodi tekkis nende vahel usaldus ja selle õpetaja mõjul pikapeale õppis ida ennast aktsepteerima ka tüdrukuna. Ja ma tsiteerin jällegi teda ennast. Ma isegi pidin selgeks mõned naiselikud oskused, nagu õmblemine, kudumine, söögi valmistamine. Õlgnesin oma õpetajale mõistmise, mida mu naise roll tähendas. Nii et see, mis oli nurjunud emal ja kasvataja Annabel see õnnestus nüüd ühel alla kolmekümneaastasel koduõpetajal. Kuigi ilmselt siin ikkagi toimisid ka sügavamad hoovused, sest et noored inimesed armusid. Ja kui ida lõpetas oma õpingud, ta oli siis 17 aastat vana ja siis tegi mees ka abieluettepaneku. Aga iga ema muidugi keeldus sellest, sest ta ei pidanud seda üldse sobivaks partiiks kaupmehe tütar ja koduõpetaja. Mõelda vaid, mida ütleks seltskond. Ja ta keelas tütrel üle pea suhtlemise. Võib arvata, et nende omavahelist läbisaamist sugugi ei parandanud ja hiljem kaob protestiks ida keeldus mitmest noh, nii-öelda sündsast kosilasest ema poolt heaks kiidetud kosilased. Aga lõpuks ida siiski abiellus ja see oli puhas mõistuseabielu. Lihtsalt abinõu selleks, et saada kodunt ära ema läheduses minema pääseda. Ja selle eesmärgil 23 aastaselt saigi siis preili raierist proua Faifer idaabikaasa Markkus, Anton Faifer. Tema oli oma naisest ligi veerandsada aastat vanem. Ta oli leskmees täiskasvanud poja isa. Ametilt oli ta jurist ja ta tegutses erinevate valitsusasutuste heaks ja oli ennast üsna kenasti üles töötanud. Tema praksis asus lembergis. See on praegune Lviv Ukrainas nimelt see osa Ukrainast. Galiitsia kuulus tol ajal Austria keisririigi koosseisu. Kahjuks aga seda kindlustatusest ei jätkunud kauaks, sest perekond sattus varsti raskustesse. Nimelt Marcus Paypher võitis ühe kohtuasja ühe korruptsioonijuhtumi Galiitsia ametivõimude vastu ja selle tagajärjel tekkis talle terve hulk mõjukaid vaenlasi. Nii et lõpuks oli ta isegi sunnib oma kontori lembergis sulgema. Ja varsti selgus. Uute klientide leidmine ei olnud sugugi kerge, sest kuulujutud ja ka laim olid teda kahjustanud. Nii et ta pidi tööotsingutel liikuma ringi linnast linna. Ja see muidugi tegi tavapärase kooselu võimatuks. Nii et ida elas Viinis koos kahe väikese pojaga, kes neil olid vahepeal sündinud ja tegelikult elaski paar eraldi ehtinud, ei lahuta tunud kunagi. Tol ajal oli see ka peaaegu mõeldamatu. Aga idapidi noh, praktiliselt üksinda kandma hoolt oma laste eest nende ülalpidamise eest nende hariduse eest, samal ajal kui sageli polnud tal peaaegu mitte millestki elada. Et tsiteerin teda jälle. Sageli polnud mul aimugi, kust võtta pisut raha, kõige hädavajaliku maks. Ma tegin ise kõik majapidamistööd, ma külmetasin, nälgisin, töötasin salaja, andes joonistamise, muusikatunde, kuid kõigist pingutustest hoolimata tulijat päevi, mil mul polnud oma vaestele poistele anda muudkui kuivanud leiba. Ja see õnnetu olukorda leevenes alles siis, kui suri ida ema kellest ta oli juba ammugi võõrdunud. Aga nüüd tekkis tal õigus väikesele pärandusele. Nii et kõige hullemad ajad jäid selja taha ja ida võis panna oma pojad korraliku kooli. Mõned aastad hiljem suri ka tema abikaasa Markkus Panther, meenutan Ta oli idast märksa vanem. Siis läks veel mõni aasta Kuniga pojad, lahkusid ema kodunt ja algasid iseseisvat elu. Suurem osa päranduseks saadud rahast oli kulunud juba küll mehe ravimise, pealegi poegade hariduse peale. Nii et sellest ei olnud palju järel. Aga ida oli harjunud olema kokkuhoidlik ja nüüd oli tal olemas vabadus perekondlikust kohustustest. Nii et kindlasti tähistas see aeg tema jaoks ühe eluetapi lõppu. Ja neid tõesti niimoodi, et ta ei kahelnud mitte hetkekski selles, mis tuleb neid tema jaoks järgmiseks. Ei, ta kirjutab oma päevikus niimoodi. Juba siis, kui ma olin kõigest väikene laps, tundsin ma tugevat igatsust näha maailma. Iga kord, kui ma nägin Reisitõlda möödumas, tardusin paigale otsekui naelutatult ja saatsin seda pilguga, kuni see kadus. Isegi kirjakandja näis mu silmis kadestusväärne, sest mulle tundus, et temagi võis rännata kaugetele maadele. Kui elada Viinis ja plaanida maailma, näha siis millest oma reisi alata? Minu meelest on see vastus täiesti ilmne, loomulikult mööda toonaud sest jõeliiklus oli tihe kaubandusreisijate vedu ja nii edasi. Ja 1842. aasta kevadel ida oli siis 44 aastat vana. Ta väitis oma kodustele ja tuttavatele, et ta soovib külastada vanu sõpru Konstantinoopolis Istanbulis. No juba seegi tundus tol ajal kõigile hulljulge ettevõtmine peaaegu et ekstreemsust. Aga tegelikult tahtis Iida näha hoopis palestiina. Ja parajasti see oli poliitiliselt üsna ettearvamatu maa ja pealegi lahvatasid seal aeg-ajalt ka katkupuhangud. Nii et tõesti ei olnud vist mõtet oma reisisihi suhtes üleliia avamiilitseda. Ja nüüd, kus me hakkame siis jõudma idareiside juurde, tuleks küll väga kasuks, kui käepärast oleks maailmakaart. Või vähemalt võiks selle manada vaimusilma aitäh, et saada paremini aru tema reiside haardest. Niisiis kõigepealt liikus ida, pikki toonaude mustale merele ta ületas selle läbistardanellid ja jõudis siis välja Istanbuli Konstantinoopolisse. Sealt edasi reisis ta Beirutisse, siis Jeruusalemma sõitis muuhulgas ka üle surnumere. Siis tuli Damaskus Süürias, poolbek Liibanonist, siis Egiptuses, Aleksandria ja Kairo. Sealt liikus ta kaameli karavani kah läbi kõrbe, Suessi paagitsusele. Kanalit muide, sel ajal veel ei olnud. Ta küll ei ütle seda sõnaselgelt välja, aga minule on tema reisikirjadest jäänud sügavalt selline tunne, et vähemalt osaliselt Iida kordas seda ammust reisi, mis ta kunagi oli sooritanud koos isaga sest et marsruut langeb sellega igatahes väga suurel määral. Kui nüüd tagasi liini pöördus Iida Itaalia kaudu ta tegi peatusi Sitsiilias, Napolis siis Roomas, Firenzes ja koju Viini jõudis ta detsembris. Nii siis ta oli ära olnud umbes üheksa kuud. Ja oma teekonnal ta oli pidanud päevikut. Mida nüüd tema sõbrad, noh, needsamad Ta oli oma plaane esialgu varjanud. Need sõbrad soovitasid tal tungivalt avaldada. Trükis leiti ka kirjastaja, kes oli huvitatud ja aasta hiljem ilmuski tema kaheköiteline reisikiri pealkirjaga viinlannariis pühale maale. Räise ainer viineri indas hailige land. Järgnes päris kiire menu. Sest idastiil oli selline lihtne ja köitev. Ja samas tema kirjeldused olid väga usaldusväärsed, ta oli ju selle kõik ise läbi teinud. Üks aga sealjuures siiski on nimelt see raamat ilmus anonüümselt. Alles 13 aastat hiljem, kui ida oli juba kogenud maailmarändur ja tema esimesest raamatust avaldati juba neljandat trükki, alles siis Ta tegi oma autorluse avalikuks. No igatahes tõi see esimene reisiraamat iidale päris hästi sisse. Mis muidugi sobis talle ka väga hästi, sellepärast et seda teenitud raha kasutas ta järgmise reisi ettevalmistamiseks ja see pidi viima teda vastupidises suunas Põhja-Euroopasse. Esimese reisiga oli talle saanud selgeks, et tema teadmised vajavad täiendamist või vähemalt värskendamist. Niisiis seda Viinis veedetud aega kasutas ta selleks, et Todeerida loodusteadusi ja loomulikult omal käel seepärast, et ülikooli ei olnud naistel asja sel ajal. Et muuhulgas õppis ta ära isegi taimede ja loomade prepareerimise ja õppis ka inglise keelt, taani keelt õppis valmistama tagi Rotüüpe. See oli selline algeline fotograafia või fototehnika. Ja tema uus reis algaski kevadel 1845. Kõigepealt Prahasse ja siis Saksamaale platsi. Siis Kopenhaagen ja sealt Islandile, mis oligi tema esialgne sihtkoht. Islandil palkas Ida endale kohaliku giidi ja selle saatel ta külastas siis vaatamisväärsusi, väävliallikad, keisrid, kaljukoopad, vulkaanid. No kahtlemata oli tegemist väga raske retkega, mis nõudis tõsist füüsilist pingutust. See järele seilas ta kaubalaeval tagasi Kopenhaagenisse ja siirdus sealt siis edasi Oslosse. Tol ajal nimetati seda Christian Yanax ja sealt juba Stockholmi hobuvankril. Kusjuures seda hobuvankrit muide juhtis ta ise. Kutsarid ei olnud. Selleks ajaks oli ida juba omaette kurioosum ikkagi üksi reisiv naisterahvas. Nii et ka Rootsi kuninganna tundis tema vastu huvi ja kohtus temaga. Ja tagasi Viini jõudis Ida-oktoobris. Ja ka sellest reisist valmis tal kaheköiteline reisikiri reis Põhja-Skandinaaviasse ja Islandi saarele. Raise nahtemm Skandinaaviasse Norden under insel Island ja mõni aasta hiljem tõlgiti see reisikiri tal juba ka inglise keeles. 1846. aasta mais alustas ida Faifer ümber maailmareisi ja see käis nii, et Hamburgist seilas ta laevaga üle Atlandi ookeani Brasiiliasse, Rio de Janeiros, seal ja seal. Ta jätkas meritsi ümber Lõuna-Ameerika lõunatipu ümber tulema. Ja see oli nüüd küll üks väga hirmuäratav tav ja tormine merereis, et see piirkond on üldse üks kõige tormisemaid ja meresõidu jaoks kõige ohtlikumaid piirkondi maailmas. Edasi jõudis ta Tšiilisse ja sealt edasi ületas juba Vaikse ookeani peatus Tahiitil, kus ta jälle kohtus kohaliku kuningannaga siis Macao, Hongkong, kanton, Hiinas. Kõik sellised paigad, kus valge naine oli tol ajal tõeline ilmaime. Et sõna otseses mõttes tuldi käega katsuma, et kas ta ikka on lihast ja luust inimene. Ja see kõik muidugi tekitas omajagu stressi. Edasi liikus ta Singapuri kaudu Sri Lankale siis Lõuna-Indiasse ja Indias, ta peatus pikemalt suurtes linnades, kalkuta Benaares. Mumbai osales muide ka tiigrijahil loksus Härjakaarikutega pikki tolmuseid vahemaid need on ju teadagi väga aeglased need härja kaarikud. Edasi pärsija, seal ta külastas Bagdadi. Siis reisis kaameli karavani ka läbi kõrbe. Külastas muistset Baabüloni ja niinivet või täpsemini nende varemeid. Need on juba piiblist tuntud endisaegsed linnad sattus ka teeröövlite küüsi ja tema retke viimane osa kulges läbi Kaukasuse Armeenia Gruusia, siis edasi Odessa. Sealt ta sõitis Konstantinoopolisse, kus ta oli juba varemgi olnud sealt Ateenasse ja saabus koju Viini novembris 1848 pärast 30 kuu pikkust äraolekut ja selle reisi tulemuseks oli juba kolmeköiteline reisikiri naine ümber maailmareisil aine Frauferd Undidelt. Ja ka see raamat tõlgiti kiiresti inglise keelde ja ilmus Londonis. Võiks ju arvata, et 54.-ks eluaastaks on inimese reisikihk üpriski juba rahuldatud. Aga ida puhul see nii ei olnud. Ja 1851. aasta kevadel algas ta oma teist ümber maailmareisi. Ja seekord valis ta vastupidise suuna. Ta reisis nimelt itta. Kõigepealt tuli tal minna Inglismaale, et selle kaudu jõuda Lõuna-Aafrikasse Kaplinna. Ja sealt siirdus ta edasi üle India ookeani Singapuri. See oli talle juba tuttav koht. Ja siis lõuna poole Indoneesiasse. Indoneesia oli tol ajal Hollandi ülemvõimu all. Malai arhipelaagist saarestikus veetis ta päris palju, kuid 18 kuud ainuüksi suunda saartel. Seal ta käis ta jaki hõimude juures Borneo saarel. See oli niisugune rahvas, kelle vastupanu oli alistatud alles umbes kümmekond aastat tagasi Hollandi kolonistide poolt. Seal tegutsesid misjonärid, kolonistid olid ära keelanud pea küttimise tavaaga, noh loomulikult, eks vaikselt ikka jätkus, nii et ka selle rahva maine ja, ja põnevus eurooplaste jaoks oli, oli kahtlemata tugev. Niisugused primitiivsed, paljad metsinimesed eurooplase vaatevinklist ja ida kirjeldas nende kombeid, nende rõivaid, elamuid. Ta ise oli muide esimene eurooplanna, kes läbis Borneo saare sisemaa. Ja seega oli ta jällegi esimene valge naine, keda pärismaalased üldse nägid siis samuti ta käis Sumatra saarel pataki rahva juures. Sellel rahval oli lausa inimsööjate maine ja seal ta oli ülepea üks esimesi, kes kirjeldas selle rahvakombeid. Etnograafia oli üldse sel ajal uudne teadus ja see tekitas Euroopas suurt huvi. Su materjal, muide, ida nakatus malaariasse, see oli üsna kurnav haigus, sellised pikad vahelduvad palavikuhood. Noh, tolleaegsete ravimitega oli oli väga keeruline sellest jagu saada ja ega ta täielikult enam ei paranenudki sellest. Nüüd edasi sõitis ta üle Vaikse ookeani Californiasse seal parasjagu käis õel kullapalaviku lõppu ja nii ta külastaski siis mitmeid kullaotsijate asulaid edasi, ta suundus Lõuna-Ameerikasse Peruu, Ecuador, Uus-Granada ja kavatsus oli talle liikuda üle andide mäestiku Brasiiliasse. Aga parajasti toimusid seal kohalikud revolutsioonid ja riigipöörded ja see plaan jäi tal katki. Ja selle asemel pöördus ida uuesti põhja poole. Ta ületas panama maagitsuse ja jõudis tagasi põhja Ameerikasse. New Orleansis külastas ta orjaturgu siis seilas ülesvoolu mööda Mississippi Chicagosse, külastas suurt Järvistut, Niagara juga ja kui ta jõudis koju Euroopasse, siis oli ta teel olnud 42 kuud. See teeb siis kolm ja pool aastat ja taas ilmus reisikiri, seekord siis juba neljaosaline pealkirjaga minu teine ümber maailma reis mainet vaid velt raisa ja jälle ka tõlgiti see inglise keelde. Ning järgmiseks hakkas Ida planeerima reisi Austraaliasse. Sest see oli veel see ainukene manner, kus ta ei olnud käinud. Ja selle reisi esimeses etapis ta seilas Rotterdamist Mauritiuse saarele India ookeanis ja sealt edasi Madagaskari läheb seal, tal oli tegemist järjekordse kuningannaga. See oli nimelt see kurikuulus Ranawalona kes üldiselt võõramaalasi ei sallinud. Aga ida siiski sai võimaluse reisida sisemaale pealinna, kus ta kohtus ka kuninganna endaga. Aga parajasti toimus riigis selline sisemine võimuvõitlus pluss ja kuninganna oli üldse väga kahtlustav. Lõpuks ta süüdistas Siidat isegi spioneerimises ja kihutas ta Madagaskaril välja koos veel paari eurooplasega ja selleks Eskorditi neid ühte sadamalinna. See oli väga pikk teekond, kestis üle 50 päeva ja see teekond läbis niisuguseid soiseid piirkondi, kus oli palju sääski ja, ja palavikuhaigust. Ja iidal lõi taas välja tema vana malaaria ja ta kannatas selle all päris tõsiselt. Kohe kui ta siis pääses tagasi Moriitsivusele, siis esialgu ta kavatses veel jätkata oma reisi Austraaliasse. Aga kahjuks ta tervis halvenes tuntavalt ja ta pidi sellest plaanist loobuma ja pöörduma tagasi Euroopasse. Ta jõudis koju Viini 1858. aasta septembris. Ja seal ta ka suri kõigest kuu aega hiljem. Ta oli siis 61 aastat vana. Oma viimast raamatut ei jõudnudki ta ise enam välja anda. See ilmus paar aastat hiljem pealkirjaga Reismada kaskarile Raisena Madagaskar ja saatesõna. Sellele kirjutas tema poeg Oskar paike. Kui rääkida iidotherist arvude keeles, siis kogu oma elust leidis ta reisides tervelt ühe kolmandiku. Tema hilisemad biograafid on järginud tema marsruute ja arvutanud välja. Ühtekokku läbis ta umbes 240000 kilomeetrit meredel ja umbes 32000 kilomeetrit maismaal ja seda neljal erineval kontinendil. Ja oma reisidest kirjutas Ida Faifer 13 raamatut, mida tõlgid seitsmesse erinevasse keelde ja neid avaldati päris suure eduga. Nüüd uut materjali uut teavet said tänu temale päris mitme eriala teadlased, geograafid, bioloogid, aga kõige enam võib-olla ikkagi etnoloogid. No kuna ta kirjeldas mitmeid eksootilisi ja ja raskesti ligipääsetav vaid põlisrahvaid, nende välimust, nende abielukombeid, nende põlvnemissüsteeme, matuserituaale, nende elamuid, asulaid ja nõnda edasi. Ja mõnelgi juhul tuli tema sugu talle otseselt ka kasuks. Sellepärast et naisena pääses ta nägema teatud tegevusi ja kombetalitusi, kuhu mehi üle pea ligi ei lastud ja mille kohta ei olnudki varem teada mingit informatsiooni. Nii et idareisid kahtlemata rikastasid oma ajastu teaduslikku teadmist hoolimata sellest, et see polnud tema noh, esmane eesmärk ja ka hoolimata sellest, et ta oli nendes asjades iseõppija. Ja muidugi tunnustus oli ka see, et ta võeti vastu geograafiaseltside liikmeks Pariisis ja ka Berliinis. Aga samas näiteks Londoni Kuninglik Geograafiaselts keeldus sellest. Ja põhjus oli ajastule ka väga iseloomulik. Et naisterahvas ei ole, ei saa olla võimeline tõsiseks mõttetööks. Noh, kusjuures tegelikkus näide džentelmen ei morjendanud. Aga tänapäeva teadusmaa olime siiski mäleta, piidad, jaga, respekteerib tema mälestust. Juba oma esimeselt palestiina reisilt tõi ta kaasa näidiseid kohalikust loodusest ja seda ta jätkas. Ja jooksul tekkis tal päris suurkogu ikkagi tuhandeid eksemplare. Seal oli kivimeid, taimi, mardikaid, liblikaid, krabid, kala ja linnud, piisad, isegi väikesed imetajad, aga oli ka põlisrahvaste esemeid nagu muusikariistad või, või mingid rituaalsed maskid. Ida-reisivarustuse hulka kindlasti kuulus ka putukavõrk ja, ja kõikvõimalikud konteinerite kogumiseks ja hoiustamiseks ja, ja ka erinevad kemikaalid prepareerimiseks. Hiljem tema järglased müüsid Need kogud Viinis erinevatele muuseumitele ja ka Berliinis. Aga praegu ajastu piida, Faiferi nimi ka mitmes ladinakeelses liigi nimes. Näiteks üks Madagaskari konnakene on Rana Iiday ja üks putukaliik on müroniides Faifeera. Aga eks neid on teisigi. 19. sajandil oli ida Faifer kindlasti erandlik ja seda isegi topelt, seepärast et üks asi on olla lihtsalt erandlik, hoopis teine asi on aga see, et teda kui erandit ka tunnustati, tema tööd tunnustati. No muidugi, eks see kodanlik seltskond, millest seda ju kuulus päritolu ja, ja seisundi poolest. Eks see muidugi nõudis talt ka teatud lõivu tema erandlikkuse ja, ja populaarsuse eest. Nii näiteks üks liini moeajakiri käis iidale kangesti peale ta laseks avaldada endast pildi reisiriiet. Sest oli ju selge, et ida ei rännanud mägedes ja džunglites samades rõivastes, millega ta kõndis näiteks Viini või mõne teise Euroopa suurlinnatänavatel ja nendes metsikutes paikades. Ta kõndis rahulikult pikki meeste pükse mis Euroopas oleks olnud ennekuulmatu, kui mitte isegi kriminaalne. Ja sageli üldse kandis ta kohalikke rõivaid, need olid mugavad ja sobisid kohaliku kliimaga. Aga tolleaegse peene seltskonna jaoks oli see midagi nii erilist. See oli midagi nii mässulist, see vabadus korsetist, pihikust, kurguni kinni, nööbitud kaelusest, mitmest alusseelikust, vabadus sulgedega, kübaras, päeva varjust, kinnastest mida iganes, et ma täiesti mõistan, et praegu paneb see muigama ja ma mõistan ka ise. Aga kujutlegem pilti päevitunud naisest mägede taustal kes kannab sääreni seeliku all pikki pükse, avarat jakki, pahkluud paljad, käes liblikavõrk ja mingid purgid putukatega. Et see kõik oli 19. sajandi Pieter Mayer kultuuris midagi täiesti vapustavat. Nii et see pilt ilmus ja tegemist muide, oli kunstnikujoonistusega hiidast seal ajakirjas mitte foto, aga mitte ta Kerotüübiga. Viidad on kirjeldatud kui väikest kõhna naist. Ja vanemas eas olevat vajunud pisut ettepoole kaldu aga tal olevat olnud raudne tervis ja ebatavaliselt tugev vastupanu võime mis tahes raskustele ja mis tahes ebamugavustele. Ja noh, kahtlemata oli see ka eelduseks, et ta sai ette võtta niisuguseid pingutavaid reise. Aga oma isikliku elu ja mõtete suhtes oli ta äärmiselt kidakeelne. Ja on öeldud, et kui jutukaaslane just ei teadnud, et ta räägib kogenud maailmaränduri k ja kuulsa reisikirjanikuga siis välimuse ja maneeride põhjal oleks võinud arvata, et tegemist on täitsa tavalise lihtsa vanemapoolse koduperenaisega, kelle huvid ja kogemused piirduvadki kõige igapäevasemad teemadega. Inimesed, kes Siidate tundsid, nemad on tagantjärele meenutanud, et sõnades ei olevat kunagi väljendanud mingit erilist vabameelsust. Noh, mida siis igasugu omaaegsed moraalikaitsjad ja komblusvalvurid tavatsesid ka heaks kiita. Et et on küll erandlik naisterahvas, aga ikkagi sündsuse piirides ja ma olen ise selle kummalise ambivalentsus üle natuke järele mõelnud. Iida päevikute ja reisikirjade valguses ja minule tundub, et ida puhul oli see teatud kaitsereaktsioon või selline enese säästmise strateegia. Sest lõppude lõpuks ta elas ju palju aastaid väga ebatavalist ja väga vabameelset elu. Ta oli selles nii-öelda praktik ja tal ei olnud vaja selle üle mingeid mõtteid vahetada. Tal ei olnud vaja kellelegi midagi tõestada. Kuna kõige tõenäolisemalt oleks ta varem või hiljem lihtsalt põrganud vestluskaaslase piiratusele. Või, või oleks seda hakatud maha loik Ma ümber veenma. No nii või teisiti oleks mingi tüli ja kära üles kistud. Sest meenutagem, et juba oma esimesele reisile asudes ta ei avaldanud teistele oma tegelikke plaane. Või et oma esimese reisiraamat avaldas ta alguses anonüümselt või et Euroopale lähenedes loobus ta oma ebatraditsioonilisest reisikostüümist ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Mis kõik oligi tark tegu, kui ei olnud tahtmist hakata maid jagama mõistmatute inimestega. Sest et seltskondlik kest eelarvamustest sai iidal ilmselgelt mõõt täis juba lapsena. Ehk siis. Ta elas oma elu omaenda tõekspidamiste järgi, kuid ei soovinud endale tõmmata taipamatute inimeste arvustamist ja hukkamist. Veel üks asi ida juures tekitab minus mõtteid seoses mu enda erialaga. Nimelt see, kui erinevalt pidi ta tajuma Euroopa ajalugu, mida me ise oleme harjunud nimetama üldajalooks. Sest ta viibis ju pikki ajavahemikke terveid aastaid eemal nii Euroopast kui ka mis tahes muudest suurtest tsivilisatsiooni keskustest kui tuua ainult üks näide aasta 1848. Nüüd igale vähegi ajalugu tundvale inimestele seostub see aasta kodanlike revolutsioonidega mis tabasid sel ajal paljusid maid või õigemini oli see terve revolutsioonide laine, mis veeres üle Euroopa. Aga ida viibis sel ajal oma teisel ümber maailmareisil ja need sündmused ei puutunud temasse kõige vähemalgi määral. Ja ma täiesti kujutan ette, kuidas ta oma reisidel võib-olla kusagil kaugesse misjonijaamas või sadamalinnas kuidas sattuski vahel lugema mõnda Euroopa ajalehte, võib olla mitme nädala vanust. Et kui kauge ja vähetähtis võis see kõik talle siis tunduda võib-olla lausa kolkalik, kõik need Euroopa tähtsad tegemised, monarhid ja riigipead ja sõjad, lepingud, läbirääkimised, kuidas see kõik taandus mingiks lapsikuks rähklemiseks. Sest et viida vaatas ju Euroopa asjadele sõna otseses mõttes globaalsest perspektiivist. Võiks öelda, et peaaegu nagu teisest dimensioonist ja see teistmoodi pilk see kaugusest vaatab pill. See on omaette suur väärtus, see annab asjadele hoopis teised proportsioonid, hoopis teise perspektiivi. Ma lausa ütleksin, et teatud vabaduse omaenda kultuurikoodidest selleks ei pea tingimata uputama ennast filosoofiatesse või mässama ja, ja kõigile väljakutseid esitama võib ka lihtsalt ära minna. Võib minna kuhugi nii kaugesse ja tundmatusse paika, mis lihtsalt tühistab kogu su päritolu kultuuri. Kõigi tema paineta ja ahistustega. Ja ida Faifer just nii tegigi. See oli tema viis olla vaba. Ja ühtlasi oli see ka tema viis valida, mida ta oma rännakutest kirjutas ja mida ta enda teada jättis. Üks õppetund, mida ma aeg-ajalt kohta on ajaloos, on see, et teatud asju võib küll inimesteni tuua kirjutades rääkides, näidates käte juhatades kohale viies. Aga on ka seda, milleni inimene, kes tõesti soovib mõista, peab jõudma, ise peab ise minema, peab ise kasvama. Ja minu meelest tegi ida Faifer neil vahet. Sest tema reisikirju lugedes mõistsin ma paaril juhul, mida ta ütlemata jätab. Ning samuti, miks. Järgmine naine ajas on iso Pfizeri looga mõnes mõttes sarnane ja samas ka täiesti erinev. Sarnane, sest ka selle naise algamis aastad 19. sajandi Lõuna-Inglismaal olid ääretult vähe tõotavad. Aga oma elu jooksul tegi ta teaduslikke avastusi, mis osutusid pöördelisteks. Ning suurim erinevus idast seisneb selles, et kõik need avastused tegi ta oma kodupaigas ilma ta kordagi elus oleks kuhugi kaugemale reisinud. Kes see naine oli ja mida ta avastas sellest laupäeval kell 17. Null viis vikerraadios. Seniks aitäh kuulamast. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.