Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere, saade, naine ajas jätkub keskajas. Täna räägin naisest nimega Trutad isolerna. Kui kasutada tema kohta tänapäevaseid termineid, siis tuleks teda nimetada meditsiiniteaduste doktoriks, praktiseerivaks, arstiks, arstiteaduse õppejõuks ja lisaks veel ka aimekirjanikuks. Ning seda kõike keskaja 12. sajandi kontekstis. Alustame jälle kohast. Salerno linn Napolist lõunas Türreeni mere ääres on praegu kampaania maakonnakeskus. Keskajal oli see üks kõige tähtsamaid linnu Lõuna-Itaalias ja 12. sajandil kuulus Sitsiilia kuningriigi koosseisu. See kuningriik oli siis rajatud ja valitsetud normannide poolt. Salerno linn oli paljuski tuntud oma katedraali tõttu. See oli pühendatud apostel Matteuse-le, kes on ühtlasi ka linna kaitsepühak. Ja selles kirikus selle maa-aluses krüptis on siis väidetavalt tõuse reliikvia, tema säilmed ja sõidud too juba keskajal oli Salerno katedraal väga oluline palverännukoht ja praegugi on see katedraal üks linna peamisi vaatamisväärsusi ja turistidele pakub see huvi. Kuid on veel midagi, mille poolest Salerno paistis silma juba varasel keskajal. Kui nüüd öelda ladina keeles, siis on skola meedika Salernit taana ehk tõlkes Salerno meditsiinikool rajatud juba nii ammu kui üheksandal sajandil. Ja üldse on seda peetud maailma esimeseks spetsialiseerunud meditsiini kõrgkooliks, et mitte öelda ülikooliks. Hiljem muidugi ta jäi teiste ülikoolide varju, aga siiski ta tegutses kuni Napoleoni sõdade nii 19. sajandi alguses, seega umbes 1000 aastat, mis on ju väga muljetavaldav. Küsige nüüd endalt, kui paljud inimesed on sellest üldse kuulnud. Aga see selleks. Kooli asutamise kohta käib üks legend, nimelt olevat kohtunud pitsantslane Ladinlane, juut ja araablane ja jutu käigus tulnud välja, et nad kõik tegelesid arstiteadusega ning otsustasid, et nad ühendavad oma teadmised ja rajavad kooli, kus neid teadmisi edasi anda. See on küll legend, aga nüüd selgub ka, kuidas geograafia on oluline. Nimelt Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias kohtusid grisli kultuur ühelt poolt ja teiselt poolt Põhja-Aafrikast pärit islami kultuur. Nimelt Põhja-Aafrika oli tol ajal juba moslemi valitsejate mõju all ja mõni aeg hiljem lisandusid veel ka Põhja-Euroopa kultuuri mõjud normannide kaudu. Ja seda tõesti kõigil tasanditel, alates igapäevasest eluolust, tõstrovi vastusest kuni no kõrgkirjanduse ja teadvuseni välja. Islamiarstiteadus või õigemini kogu islami kultuur oli nendel sajanditel juba väga arenenud ja väga õitsval järjel. Ning loomulikult levisid ideed, levisid kunsti, arhitektuurivõtted keelelaenud kultuurikontaktid kõige laiemas tähenduses ja muuhulgas levisid ka käsikirjad. Nad läbisid kaupmeeste kaudu vallutuste kaudu loomulikult, aga ka diplomaatia kaudu, sest valitsejad ju vahetasid saatkondi ka kõikvõimalike seiklejate ja rändurite kaudu. Ja niimoodi jõudsid Lõuna-Euroopas islami enda autorite teosed kui ka antiikautorite omad, mis olid Euroopas vahepeal unustusse vajunud. Isegi niisugused nimed nagu Hippokrates või kaleenus kui nimetada ainult mõned kõige tuntumad. Igatahes oli Salerna meditsiinikool esimene ja ka kõige olulisem omalaadne õppeasutus ja kaua aega pärines sealt praktiliselt kogu Lääne-Euroopa arstiteaduslik teadmine. Seal tegeleti käsikirjade kogumisega, neid ka paljundati ja neid tõlgiti araabia ja kreeka keelest ladina keelde. Ja nii juhtuski, et Solerno arstid olid väljaspool igasugust konkurentsi. Õigupoolest tulid nad kõrgemal igasugusest konkurentsist. See osutus ise kujutas endast kooli ja haigla ühendust. Nimelt sinna saabusid üliõpilased selleks, et õppida aga saabusid ka haige, et selleks, et saada ravi. Ja niimoodi siis käiski seal teooria ja praktiline ravi käsikäes. Aga tegeleti ka juraga astronoomiaga. Astroloogia loomulikult bioloogiaga arutleti vanade autorite tsitaatide üle, et seda kõike vaadeldi sümbioosis kui inimese tervise mõjutajaid. Ühe asja poolest oli Salerno meditsiinikool veel oluline ja väga eriline. Nimelt see võttis üliõpilaseks vastu Anaisi. Ja vähe sellest. Naised tegutsesid samuti ka praktiseerivad arstidena ja nad omakorda õpetasid ka tudengeid nii noormehi kui kui neidusid. Ja nad andsid välja arstiteaduslikku kirjandust. Ja sugugi ei tegelenud nad üksnes naistehaiguste või günekoloogiaga, vaid tegutsesid kõikides arstiteaduse valdkondades. Ja mitmed nendest on teada ka lausa nimepidi. On säilinud andmeid nende kirjatööde kohta ja mõnel juhul on need kirjatööd ise ka säilinud. Naine ajas. Rota meie tänane peategelane kuulus samuti Salerno naisarstide hulka ja ilmselt ongi tema neist kõige tuntum. Samas tema elukohta ei leidu sõltumatuid allikaid vaid ainult tema kirjatöödest saame midagi välja pida tema elukäigu kohta. Too on ka tema eluaeg ja tema eluiga ebamäärane. Kindlasti jääb see 12 10.-sse sajandisse pigem selle esimesse poolde, aga võib olla ka keskpaika, ei ole teada tema sünni- ega surmaaeg ega vanus. No kindlasti pidid olema kogenud ja selleks pidi ta ka elama piisavalt kaua. Aga me ei tea, kas näiteks 50 aastaseks või 80 aastaseks. Samas inimelu kontekstis on siin ju tohutult suur vahe ikkagi 30 aastat. Kindel on, aga see just sel ajal trota eluajal oli Salerno meditsiinikool oma kuulsuse tipul. Nüüd Nimit rota või Drogda esineb küll üsna tihti salenno linna ürik võttes aga sealsete andmete järgi ei ole ühtegi nendest nimetatud Rotadest võimalik seostada just selle rattaga, kes neid täna huvitab. Kes oli Salerno ja ümbruskonna tunnustatud autoriteet, sünnitusabi, alaltari, nõutud ämmaemand ja igal juhul õpetatud naine mitte ainult praktik, vaid ka teoreetik, sellepärast et tekstis nimetatakse teda magistrant. Ja tema tuntus levis 12. 13. sajandil Prantsusmaal ja Inglismaal ja meie teadmised temast pärinevadki. No nii-öelda tagantjärele. Aga vaatame siis seda teost, mis peegeldab ja vahendab meile selle ammu elanud naise elu. Nagu ütlesin, selle pealkiri on trootula ladinakeelne pealkiri tõlkes tähendab trota väike kirjatöö või trota kirja gene. See on 12. sajandil sajandi lõpupoole koostatud kogumik naistearstide ja ravitsejate kirjutistest mis käsitlevad kõikvõimalikke ökoloogilisi probleeme alates rasestumisest kuni imiku hooldamiseni välja naistehaigusi ja muuhulgas ka naiste iluravi. Kokku on seal kolm erinevat teksti, ainult ühes esineb trota nimi ja see on ainukene nimi kogu selles teoses üleüldse. Samas teksti analüütiliselt on väga huvitav see, et kõneldakse meie vormis ja Truttast räägitakse kolmandas isikus. Öeldakse, et troto nõuanded räägid, takse trota kutsumisest patsiendi juurde kirjeldatakse Truta ravikuure ja ravivõtteid ja muud niisugust. Ja siin nimetataksegi teda magistraks. See on naissoovorm sõnast magister. See näitab tema staatus ühiskonnas oli võrdne meessoost magistriga. Aga magister tol ajal tähendas ülikooliharidusega õpetlast, kes tegutses oma erialal ja ühtlasi ka õpetas tudengeid. Seega ilmselt ruttat ei saa pidada otseses tähenduses teksti autor toriks. Küll aga vahendab see tekst trootuna vahendab selgelt just nimelt tema teadmisi ja tema kogemusi ja ilmselgelt neid usaldatakse samuti tema õpetatust, tema autoriteet. Ja seega ongi siis Truta, mitte niivõrd autor kui just autoriteet mis iseenesest juba räägib nii mõndagi tema maine kohta. Ja lisaks ka on ju teada, et trootula oli väga populaarne teos, sellepärast et praegu on teada enam kui 100 koopiat selle raamatu ladinakeelsest originaalist pluss veel lisaks kümneid ja kümneid koopiaid tõlgetest erinevatesse rahvakeeltesse. Nüüd see trootula kui, kui teos kui tekst, see on väga huvitav näide ühest käsikirjast, mis aja jooksul hakkas otsekui elama oma elu. Ühtlasi see näitab meile seda, kuidas aja möödumine võib esile kutsuda väga suuri moonutusi mille jälile jõudmine on tänapäeva uurijatele väga suureks väljakutseks. Aga ma püüan liikuda nüüd samm-sammult läbi sajandite ja natukene markeerida seda protsessi hästi põgusalt. Niisiis, nagu ma ütlesin, et rota ise on ainult ühe teksti autor neist kolmest, millest koosneb trotula. Kuna tema nimi on seal Trutulas ainukene siis aja jooksul tema ainuautorlus noh, tunnetuslikult nagu laieneski kogu teosele. Ja kui see teos Lewise sai tuntuks juba ka väljaspool Itaaliat siis juba hakati pealkirja samastama autoriga selle üksikautoriga. Ja seda kujutati vastavalt näiteks ühes Neljateistkümnenda sajandi Trutula käsikirjas on pilt kena värviline miniatuurne autor trotulast tõepoolest autor trootulast. See pilt saab hiljem olema vikerraadio Facebooki lehel, nii et seda saab vaadata. See väidetav autor Trutula on kujutatud seal sellises punarohelises kleidis, tal on valge peakate peas ja ta hoiab käes orbi, mis on siis noh, maailma mudel, selline kera sümboliseerib maailma kohta käivaid teadmisi. Ja selline kujutamine on psühholoogiliselt väga oluline moment. Sellepärast et et visuaalne kujutamine omakorda ju kinnistab seda valearvamust. Inimene või lugeja, noh, nii-öelda oma silmaga näeb autoripilti ja nimi on ka veel juurde kirjutatud, et see on autor truud. No mis kahtlust saab seal enam olla? Kui võeti kasutusele trükikunst, siis muutus loomulikult igasugune kirjasõna levitamine palju hõlpsamaks. Ja siis olid ka juba moonutused, muutusid ulatusliku maks. Ja see omakorda ainult suurendas segadust ja, ja unustust. Et 16. sajandil üks mõjukas saksa väljaandja ühtlustas kõik need kolm algset teksti ja korraldas nad juba selgelt, kas jaa, esitaski seda just nagu ühe autori tööd seega see, mis enne oli kujunenud kuidagi iseeneslikud, see muutus nüüd nii-öelda raamatusse raiutud tõeks. Ja enamgi veel oma toimetajatöö käigus see väljaandja eemaldas sealt ka kõik isikunimed, mis olid hilisemad kui kolmas sajand ehk siis hilisantiik. Ja see omakorda viis kõik tulevased lugejad ja väljaandjad arvamusele, et see teos pärinebki hilisest antiikajast. Seega nüüd eemaldus ajaliselt ka veel trota eluajast ja edasi järgmine totula toimetaja ja väljaandja. Tema muutis ära Kodrutula nime, mis oli juba noh, niikuinii ebaõige aga muutis selle hüpoteetiliseks eeruseks. No me teame, et Eros oli kreeka armastus jumala nimi aga alates renessansist käivis sega noh, tavalise mehenimena. Seega lisaks kõigele ta muutis veel tekstis ära ka naissoovormid mezzovormideks. Seega jäi nüüd Truda ilma isegi oma soost. Ja seda teost peeti tundmatu hilisantiikse meesautori teoseks. Et niisiis, kui me võtame nüüd selle keerulise jutu kokku, see oli tõesti keeruline, aga ma püüan, püüan lühidalt veel selle üle markeerida. Rota eluajal ja ka pärast seda oli tema autorlus ja tema tegevusvaldkond meditsiinis igatahes tun. Aga hiljem, aja jooksul, eriti renessansi ja varauusajal kippusid akadeemilised uurijad nagu maha vaikima või vaidlustama tema autorlust. Ja seetõttu aitasid nad kaasa ka Truta kompetentsi pisendamisele ja seeläbi kogu tema isiku kustutamisele. Ajaloost. Kindlasti ei olnud see tegevus sihilik. Ma ei väida seda kindlasti ei olnud see pahatahtlik. Mitte keegi ei otsustanud teadlikult, et nii nüüd võne, võtame kätte ja tõmbame selle naisautori maha ja kirjutame mehe nime asemele. Loomulikult mitte. See kõik oli aeglane protsess. Ja ometi see peegeldab suulisi eelarvamusi. See, see peegeldab stereotüüpset mõtlemist ja paraku Naissoo kahjuks. Sest kõikvõimalikud akadeemilised õpetlased, ajaloolased, filoloogid, arstiteadlased, põlvkondade kaupa, kõike, kes uurisid Trutulata Nad otseselt kustutasid ajaloost maha reaalse ja, ja väga olulise keskaegse naisteadlase ja kirjaniku. See oli otsekui omalaadne lumepalli efekt kus toetuti eelnevatele versioonidele, milles juba olid sees välja jätted ja muudatused, moonutused. Ja niiviisi juhtuski, et aja jooksul ta jäi ilma oma nimest seejärel autorlusest, siis oma soost siis hälbitiga, ajast, mil ta töötas ja elas tema erialaseid teadmisi ja panust pisendati, seda moonutati või lihtsalt ignoreeriti näiteks 18. sajandil, üks Saksa autor eitas Truta võimalikku autorlust lihtsalt sellel põhjusel, et seda polnud tiitellehel autorina märgitud. No see on ju põhjendus, mis ei kannata üldse mingit kriitikat. Ja enamgi veel, ta möönis küll, autor on tundmatu, aga ta viitas sellele tundmatule kui meesterahvale täiesti sundimatult. Ja nii tulebki välja, et paljuski toimiti vastavalt oma uurimistöö eesmärgile isegi tulemata selle peale, et võiks reflekteerida oma kallutatuse üle oma eelarvamuste üle. Ja see näitab veel kord, kui oluline on, et ajalooline naine saaks rääkida ise oma kirjatöö kaudu et tal oleks oma hääl. See on see, mida ma püüan oma saadetes neile naistele anda. Tänapäeva uurijate jaoks on suur peavalu, kuidas eristada trotad kui ajaloolist isikut ja Truutulat kui tekstide kogumiku. Suuresti need debatid said lahenduse 1900 kaheksakümnendatel aastatel, kui Madriidis leiti üks Ta autentne käsikiri nimelt kindlalt temale kuuluv, et Truta autorlust selle käsikirja puhul ei vaidlustata. See on taas ladinakeelne praktika, sekundum Truttam, mis tähendab troto ravipraktika või praktiline ravi Truta järgi. Siis leiti veel teinegi osaline koopia samas tööst ja see on väga oluline, sest see lubas neid omavahel võrrelda ja analüüsida. Seemneid koopiaid on nii vähe. See jub omakorda näitab, et teos oli sama hästi kui unustuses ja tunnustamata. Aga tänu nendele leidudele tehti samal ajal ka väga väga hoolikas tekstianalüüs ja keeleanalüüs teistele temaga seostatud, et kirjutistele ja kirjatöödele. Ja see näitaski. Et need osatud ruutu last, kus esineb Truta nimi ja mida juba varemgi oletati temale kuuluvat. Et need tõesti sarnanevad tugevasti selle praktikasse Kundumiga, mille autorlus kindlalt kuulub trotale. Et niisiis oli lõpuks võimalik geenid toda troto autorlust ja eristada tema isikut trootulast kui teosest 2007. aastal, siis avaldati väga põhjalikke uurimusi tema kirjutistest. Ja see on lubanud hinnata tegelikult ta kirjutas elu jooksul palju rohkem, kui praeguseks on säilinud või kui me oskame praegu tuvastada ja tuleb välja, et sajandit jooksul dema erinevaid töid avaldati ka palju kordi erinevates maades ja erinevates keeltes üle kogu Lääne-Euroo, palun. Ma ütlesin ennist, et trootula teos on kirjutatud meie-vormis. Ja loomulikult on uurijad tundnud huvi, et kes on need meie, kelle hääl niimoodi kollektiivselt räägib. Ja viimase aja süvatekstianalüüs on välja toonud väga huvitavaid momente. Ja seda just trootule tekstist endast lähtudes. Praegu on jõutud siis niisugusele järeldusele et selle teose taga on tõepoolest grupp 12. sajandi naisarste, kellest siis ainukene nimeliselt teadaolev nende hulgas on rota naisarste, kes soovisid anda edasi oma praktilist kogemust kirjalikult. Et see oleks fikseeritud kindlamini kui lihtsalt suuliselt põlvest põlve. Emalt tütrele liikuv teadmine kõige selle kohta, mis puudutab siis naise tervise hoidmist ja, ja lapse saamist. Jaa, Trutulast ilmneb, et nende autorite kogemus oli tõepoolest laialdane liiga laialdane, et see oleks olnud vaid isiklik või, või see oleks pärinenud ainult lähisugulaste ringis. Et nad olid tõesti kursis väga paljude eri naiste probleemidega ja neil kõigil oli ka nii-öelda füüsiline ligipääs nende naiste kehadele noh, ravimise eesmärgil. Nii nagu arstil peab see olema. Kuid veelgi huvitavam on ehk hoopiski küsimus, kellele Tula oli algselt kirjutatud, kes oli selle algne sihtrühm. Sest et siin ilmneb, et selleks ei saanud olla nii-öelda tavakasutaja noh, ütleme koduperenaine. See tähendab, et Trutula ei olnud mõeldud mingiks laiatarbekäsiraamatuks. Üks asi muidugi, et selle kasutamisele oleks seadnud piirid juba ainuüksi lugemis oskus neil aegadel ja veel ladina keeles. Teiseks see tekst ise on no ütleme liiga teaduslik. See eeldab, et lugejal on olemas ligilähedaselt sarnased või samal tasemel teadmised kui autoritel. Ja siin on nüüd kaks momenti. Esiteks on Trutula kõige vanemas säilinud käsikirjas selle ladinakeelses tekstis mõned erialatermineid antud inglise keeles, noh tolleaegses see on siis vanainglise keeles ütleme nii. Ja teiseks seesama vanim säilinud käsikiri on säilinud just nimelt Inglismaal. Pannes nüüd kokku kõik need eelnevad mosaiigikillud on tehtud üks päris huvitav järeldus, nimelt et need kuulsad Salerno naisarstid kirjutasid oma suurteose teiste samasuguste haritud naisravitsejate Jaaks Inglismaal. Võib-olla siin geograafiline kaugus Inglismaa ja, ja Lõuna-Itaalia vahel. Võib-olla see üllatab esmapilgul, aga tegelikult ei peaks. Sest kui me meenutame, ütleme, et nii Inglismaa kui ka LõunaItaalia olid tol ajal ju normanni soost valitsejate võimu all. Ja nende kahe piirkonna vahel on tõendatud väga paljud kaubanduslikud ja kultuurisidemed ja muuhulgas ka käsikirjade liikumine. See tähendab, et toimis midagi niisugust, mida me võiksime nimetada rahvusvaheliseks teadlaste kogukonnaks ja nende omavaheliseks suhtlemiseks, kus vahendati kogemusi ja teadmisi. Ja see kõlab uskumatult moodsalt, kas pole? Naine ajas. Aga räägime nüüd natuke ka nende naisarstide kirjutiste sisust. Et vaatame, mida trootula jaga Truta ise oma teistes teostes või üldse Salerna meditsiinikoolkond kirjutas naiste ravimisest. Paljuski olid need teosed edumeelsed. Sageli järgiti antiikaegseid eeskujusid näiteks antiikaja arsti kaleenose vaateid. Näiteks rasestumise juures räägiti nii-öelda naise seemnest ja selja taga on kaleenuse arvamus, et ema organism osaleb aktiivselt ja olulisel määral uue inimese kujundamises. No loomulikult tänapäeval ei pane selline asi kedagi kõrvu kiigitama. Aga me peame arvestama, et valdavalt mõisteti läbi sajandite naist üksnes kui omalaadset inkubaator, torit, mis üksnes hoiustab kujunevat loodet ja last kaua aega peeti ainult noh, nii-öelda mehe omaks või, või isa loominguks. Millest noh, tegelikult tulenes ka see, et et naisel ei olnud oma lastele õigust näiteks abielu tühistamise korral. Ja see on kõigest üks väike näide sellest, kuidas bioloogilistele ette kujutustel võivad olla täiesti reaalsed juriidilised tagajärjed. Läks veel ju väga kaua aega, enne kui, kui naise osalust lapses hakati tunnustama ka moodsa teaduse poolt. Me ju teame, et munaraku avastaja ja Embroloogia rajaja oli 19. sajandil Karl Ernst von Päär tõusama Piibe mõisast pärit mees, keda kujutati kahekroonisel rahatähel. Nüüd, kui tuua veel näiteid, siis erandlik ja tegelikult väga edumeelne oli ka suhtumine menstruatsiooni. Et taaskord tavaarusaam pidas igasugust verejooksu pigem räpaseks ja kristlus oli selle üle võtnud judaismis. No näiteks Jeesuse sünniloos räägitakse, kuidas Maarja läheb templisse 40 päeva pärast sünnitust, et saada taas puhta oks religioosses tähenduses. Trutulas aga on kuupuhastus selgelt positiivne, et selles nähakse sellist noh, naise tervise ja viljakuse tugisammast. Tsiteerin siin ühte väikest lõiku, mis ütleb niimoodi. Kuupuhastuse veri on elus, sest kannab ilusat substantsi, see on nagu puu, mis enne vilja kandmist peab õied langetama. See on nagu lill, mis peab ilmuma enne, kui vili, laps saab küpseda. See kõlab ju igatahes poeetiliselt. Aga käsitleti ka üldse erinevaid haigusi, erinevaid probleeme, erinevaid seisundit. Ja seda just praktilisest küljest, et ei arutletud mitte niivõrd teoreetiliselt haiguste põhjuste üle, mis oli toona üldse, eks paras metafüüsika. Aga praktilisi ravijuhiseid teeni teena väldi seda, kasuta toda. Mitmed nendest on nüüd selgelt geneku loogilised nõuanded rasestumise kohta viljatuse kohta kuupuhastuse kohta ka sünnitusabi, imiku hooldamine. Aga naisarstid käsitlesid ka teemasid, mis tingimata ei ole üldse soospetsiifilised. Nagu näiteks erinevad seedimis, korratused, erinevad palavikud, uroloogilised probleemid, haavade ravi, maohammustuste ravi, selline tore teema nagu liigsest suudlemisest lõhenenud huuled. Aga olid ka mõned spetsiifilised meestehaigused, et seega naisarstid ei olnud tingimata spetsialiseerunud ainult naiste probleemidele, vaid ilmselgelt nad vajaduse korral tegutsesid ka üldarstidena ja võimalik, et vahel isegi Androloogidena meeste arstidena. Aga lisaks Trutula käsitleb ka kosmeetikaküsimusi naiste iluravi ja selles teemas on eriliselt palju ka araabia kultuuri mõjutusi. Näiteks iluraviretsepte pakutakse lausa kehaosade kaupa, papa juuksed, hambad, huuled, käed ja kirjeldatakse selle juures ka paljude eksootiliste vürtside kasutamist. Nendega ju kaubeldi just araablaste kaudu ja need olid väga kõrges hinnas. Viiruk, nelk, kaneel, muskaatpähkel, ingver näiteks. Nii et neid tarvitatigi väga väikestes kogustes nagu ravimeid. Ja muidugi ka nagu kosmeetikume. Naine ajas. Püüame siis võtta kokku oma tänaste teemat, et mida me võiksime seekord ajaloost õppida? Tooksin esile mõned momendid. Kõigepealt võiks tähele panna seda, et niisugused piirkonnad kus kohtuvad erinevad teadmised, erinevad mõtteviisid, erinevad maailma nägemused, need on ajaloos palju kordi andnud tugevaid kultuuriimpulsse. Meie näitel siis on tegemist praegu Lõuna-Itaaliaga. Ja kui nüüd laiemalt võtta, siis õieti on ju kõik suured tsivilisatsioonid oma algse tõuke ja oma arengujõu saanud erinevate kultuuri Hooste kohtumisest. No loomulikult, selle käigus sünnib alati ka konflikte. Aga pikas perspektiivis on sellised erinevused inspireerivad ja mõjuvad kultuurile uuendavalt ja noorendavalt, isegi võib öelda, kuni need uuendused sisse võetakse omaks, nad muutuvad aja jooksul harjumuspärasteks. Lõpuks saavate traditsiooniks, tekib arusaam, et nii on ju alati olnud kuni siis see, mis kunagi oli uus ja edasiviiv, see muutub pidurdavaks ja võib-olla ühel hetkel hakkab isegi edasist arengut takistama. Et see on niisugune elukaar, kuidas uuest saab ana? Teiseks võiksime ehk tänasest loost panna kõrva taha selle, et teadmised ja mõistuspärane arusaam maailmast ei ole enesestmõistetavus. Mingil hetkel oma ajaloolises arengus võib juhtuda, et üks skulptuur asub ehitama teatavat, et enda sees loodud inimteadmist. Või võib-olla oleks õigem isegi öelda, et mingi muu kultuuriline areng näiteks usulises plaanis asub seda varjutama? See on otsekui jääks meie vaim ühel ajahetkel kitsamaks või tõmbuks nagu nii et me ei suuda enam aktsepteerida teatud laadi teadmist mille saavutamiseks on ju ometi kunagi töötanud oma ajastu helged mõistused. Ja halvimal juhul võib-olla isegi püütakse seda vana ja vääraks tunnistatud teadmist lausa hävitada. Ja siis jääb üle üksnes loota, et vähemalt osa sellest säiliks. No kas või pisut kas või katkenditena, et niisugust teaduse ja mõttesaavutuste hülgamist on ajaloos ette tulnud korduvalt küll suuremal, küll väiksemal skaalal võib-olla eriti mastaapselt üleminekul antiikajast, keskaega näiteks arvatakse, et kogu antiikpärandist, kogu toonasest kirjavarast on meie päevini säilinud võib-olla ainult 10 protsenti. No loomulikult, seegi on rikkalik, aga võib ainult taga kahetseda seda ülejäänud 90 protsenti, mida kõike see oleks sisaldanud. Ja viimaks Truto enda elu. No kui me nüüd teeksime sellise mõttemängu ja püüaksime iseennast, lauset toda trota sarnasesse olukorda kujutleda, kuidas 300 või 600 800 aasta pärast nendib üks tulevikuajaloolane meie kohta, et noh, ilmselt elasime kusagil milleeniumi vahetusel pluss-miinus 50 aastat, kes seda täpselt teab, aga see ka ei tähenda enam, mitte midagi pole üldse oluline. Ja kui kogu meie elust on säilinud näiteks näiteks bussipilet toidupoe kassa kõrgkooli diplom, üksiktuludeklaratsioon pluss mõni korduvalt ümber jutustatud kuulujutt mida see kõik siis meie kohta räägiks. Et jah, tõepoolest troto töö ja eeskätt trota isik on läbinud ajas väga palju tahtlikke ja tahtmatuid moonutusi, teda on palju kordi noh, nii-öelda üle kirjutatud ja ometigi on ju tema individuaalsus endiselt tajutav, kui me otsime selle jälgi kannatlikult ja lugupidamisega. Loomulikult. Et hoolimine ja hoolikus on võib-olla see eelhoiak, mis, mis annab meile väga palju imepisikesi nüansse, millest hea õnne korral ehk kujuneb mingisugune mõistlikult põhjendatud teadmine rota elu kohta, millest me teame ju tegelikult nii vähe fakte. Aga ometigi on see kaunis ja õpetlik näide sellest kuidas ühe inimese elutöö asetub suurde plaani ja kuidas see põimub paljude teiste samamoodi kannatlikult töötanud ja uurinud inimestega nende tööviljadega ja saab sedamoodi osaks sajanditekultuurist. Minu meelest on see see põhjus, miks me võiksime Trutat mäletada ja meenutada ja temast rääkida. Ta oli suur isiksus. Selles ei ole kahtlust. Naine ajas. Järgmisel korral me jätame keskaja selja taha ja teeme ajahüpe edasi 15.-sse sajandisse, nimelt Ungarisse. Üks õuedaam paneb seal toime jahmatava varguse mis muudab terve kuningriigi Tartust. Kes see daam oli, mis teda sellele teole tõukas ja mis sellest kõigest välja tuli. Sellest juba järgmisel nädalal. Aga seniks aitäh kuulamast. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.