Tänasel raadio kahe koolitunni teemaks on teater, sellest kõneleb linnateatri noor näitleja Argo Aadli. Mina olen Reimo Sildvee. Olge hea, öelge, mis etendused teil praegu käsil on või millised rollide oma senise teatris töötamise ajal kõike. Üks säravamaks või kõike õnnestunuks peate, kõigepealt peab ütlema siis, et tõesti, et tegemist on siis noore näitlejaga, et ma olen kolmandat aastat alles teatris ja hakata praegu tooma välja mingisugust säravamat roll või ma ei tea, ma lihtsalt noh, teatud põhjustel ma ei, ma isegi ei oska ega saa seda teha, et, et selles mõttes, et see aeg, mis ma teadvusele on olnud seal niivõrd lühike veel mingisuguseid nagu kokkuvõtteid või järeldusi teha enne ma arvan, et vähemasti viis aastat teatris töötanud, et üldse hakata nagu kuidagi midagi kokku võtma, et praegu käivad tõe ja õiguse Tammsaare tõe ja õiguse teise osa proovid umbes nädala jagu Vistamat kestnud mida siis lavastab Elmo Nüganen, oktoobri keskel tuli põrgulaval välja noore lavastaja Mart Koldits. Kafka metamorfoosi vanemast ajast või noh, ütleme siis, eelmisest hooajast on, on köismäe tornis üks lugu on, et keegi mind valvaks ja siis põrgusaalis Chapajev Gustata, Pelevini lükk ja on mitmeid teisi veel. Publik teateid ka filmis nimed marmortahvlil ma ei oska öelda, kui palju teatakse, et natuke on sellest läinud mööda. Aga no ma arvan, et filmi filmi menetletakse kindlasti. Toob ühe inimese näitlemise, juur, kust tuleb inimestes väitlemise pisike, kas näitlejaks, sünnitakse või näitlejaks siiski õpitakse. Eks ta on nii ja naa, eks ju, see on väga nagu suhteline või väga personaalne, kuidas sünnitakse, no mingil määral võib-olla kindlasti ma ei tea, Enda puhul, no ma ei saa öelda, et näiteks emapiimaga oleks midagi kaasa saanud, kuna eelnevatest põlvkondadest, tõdedest endast. No keegi ei ole selle valdkonnaga mitte kunagi kokku puutunud, et kust see siis on tulnud, et ju ta kuidagi need esimesed sattumise teatrisse võib-olla mingisugused esimesed kogemused teatris, mida ma võib-olla olin näinud või üldse ju ta siis kooliajast kusagilt sealt, aga kust see täpselt, no ma ei tea. No ja, ja kes on sündinud, kes ei ole sündinud, et kas saab õppida, no kindlasti tulebki õppida ja see ongi ainukene võimalus, üksikud, kes on sündinud näitlejaks, et neil ei olegi vaja eriti õppida, et nendel on kõik nagu, nagu lepase reega läheb, et üldiselt on ikka nii, et väga palju õppida, iga uus töö kogu aeg nõuab seda, et sa õpiksid edasi, läheksid edasi, kui sa paigal seisab, siis väga kaugele nagu küll ei jõua, see pidev õppeprotsessi on nagu hädavajalik ja vältimatu. Igast ühest, ma arvan, igastahes ei saa kindlasti näitlejad, sellepärast et iga igast ühest ei saa ka autojuhti, näiteks eks ta on amet nagu mingis mõttes nagu iga teine, aga mingil määral peab eeldusi olema, et saadame üldse sellesse nagu elukeskkonda, teatrikeskkonda sobidame, ütleme teatris ma ei usu, et väga kaua, nagu siis saab aeg, ma arvan, väga ruttu otsa, kui ainult sellelt pinnalt edevuse ja selle pinnalt seda tööd teha, et siis ma kardan, ma ei, ma ei tea muidugi, aga ma kardan, et siis seda tööd väga pikaks ajaks. Noor inimene, kes tahab näitlejaks saada, leiab lõpuks tee kõrgemasse lavakunstikool, kuidas siis seal see töö jätkub, kas kas sinna sissesaamine on? Sellest räägitakse väga palju erinevaid lugusid ta on see eriti keeruline, on see eriti raske või on, see on seal midagi sellist kell, inimesed, kelle olemas näitleja eeldused läheb kohale. See nii-öelda särab ja saab siis väga raske vastata, noh, lihtne ei ole ta kohe kindlasti mitte, aga ma pean ütlema, et ma väga palju isegi ma ei mäleta, seal oli nii palju asju korraga, kui ma nüüd tagasi mõtlen, et siin nii mõnedki aastad on läinud sellest mööda sellest sisseastumisest, aga, aga ma ei mäleta nagu väga palju. Ma mäletan, et oli nii palju asju, on nii palju mõtteid ja nii palju nagu ja noh, võib-olla paanikat ja, ja mingisugust sellist sahmis teed, seda oli nagu niivõrd palju. Aga kõrgemasse lavakunstikooli sisse te saite ja seal oma aastaid ära õppisite, aga mis tähendab siis näiteks õppimine, mis, mis see tähendab, kas te õppisite seal laulma, tantsima, laabel liikuma, tekste ette, lugema, selge konkreetse diktsiooniga või mis siis õppetöö endast kujutab? No kõike seda, mida siin võib mainida tõesti tantsimine, laulmine, liikumine, kõik see, mida, millega üldse näitleja lava peal kokku võib puutuda, muidugi kõike koolis õppida ei jõua, see on selge, et noh, ja see on ka loomulik, et lähed teatrisse edasi, seal läheb see nagu õppetöö edasi iga uus töö, õpetan talle midagi, aga noh, mingisugused nagu alused, mingisugused esmased teadmised, selleks on kool küll hädavajalik. Üldiselt mõni inimene võib ju niimoodi teatrisse minna, et ta ei ole üheski koolis õppinud sellest keelest aru saada, mis keeles räägib lavastaja, mis, mis mis keelt teatris räägitakse, et see teatrikeel, et seda, see kool õpetab. Kas võib näiteks nimetada mõne sellise konkreetse õppeaine vaesed ütleme, kui inimene õpib arstiks, siis kindlasti peab targem anatoomikumis laiba lahkamas. Kui inimene õpib näitlejaks, siis mis ta kindlasti peab ära tegema? No mis ta kindlasti peab ära tegema, teatris peab käima, vaatama teatri seal nüüd nagu võrdne pastemaida selle arsti anatoomikumi suhtes, aga no kindlasti noh, see, et noriaalse teatriga varem või hiljem kõik teatri kuulsapjad ju puutuvad kokku, eks ole, koolis juba diplomitööd, et see on nagu satutakse reaalsesse teatrimajja reaalsetesse oludesse, et, et see kõik, ma arvan nagu teatrimaailmas see. Et see on nagu võrdlarnevaste küll sellele anatoomikumiga. Et just see kokkupuude tõelise teatriga varemeil Ma olen kuulnud ka ka seda, et nüüd teatrikoolipäevad on väga pikad ja teater koolis käimine, õppija on väga emotsionaalselt kurnav, kas on nii? Vastab tõele, ma ei tea, kust, kust te seda kuulsite? Ei, vastab tõele, küll päevad on pikad ja ja üldse, et selle kõrvalt, et ega midagi muud teha küll ei jõua, paratamatult ainult sellele sa elad ja see on sinu ainukene hommikul silmad lahti teed, siis lähed kooli õhtul hiliste tundideni välja ja vahel öösiti suurt pühendumist nõuab küll see seda nagu poolenisti ei saa teha, et ütleme näiteks koolis, et ma nagu olen ja ei ole, et et seal tuleb ka täiesti kohal olla kogu aeg 100 protsenti, siis on ka hiljem arvan midagi edasi teha, et see pühendumus on väga tähtis küll. Nagu koolist edasi jõuda, siis näitleja või ütleme, inimene, kes õpib näitlejaks nagu ütlesite, mingil ajal välja päris teatrisse, kas teatritöö on, on ta nii raske nagu nagu koolis või nagu öeldakse, et õppustel raske lahingus kerge. No eks ta on nii ja naa, päris nii ta ei ole, et õppustel on raske, lahingus kergteatris töötades ei ole sellise tööga sugugi lihtne, et ega siis need probleemid ja kõik see, mis puur sa endaga näiteks rahul ei ole, see ei kao kuhugi, et see jääb ikka see rahulolematus endaga. Aga seda ma küll ei julge öelda, et teatris lihtsam oleks olla, võib-olla aeg-ajalt on aega rohkem, et koolis oli see asi, et aega oli, kuule vähe, kogu aeg oli aega, puud unest puudu. Praegu on see, et ikkagi päev algab hiljem proov hakkab kell 11, et ma saan natukene kauem hommikul magada, kool hakkas kell üheksa ja kui veel ühiselamust kivimäelt sõitsid hommikul bussiga kesklinna, see võttis ka oma aja, siis pidi väga vara ärkama ja, ja unest jäi küll puudu kooli ajal, et praegu nagu saab magada rohkem. Et võib-olla aega on rohkem. Sa pead ise rohkem oma aega planeerima, et koolis oli sinu eest kõik selles mõttes ära tehtud, aga nüüd sa oled nagu rohkem oma aja peremees, et see vahepeal, aga, aga see ei tähenda seda, et oleks lihtsalt mingis mõttes on sellest raske näitlejatööpäev, eks see on ka erinev, et ütleme, ütleme selline nagu keskeltläbi on ta selline proov hakkab kell 11 ja kestab kella kolmeni ja meie teatris algavad etendused kell kuus, mujal tavapäraselt seitsmest, mõni päev, kui ei ole etendust, siis piirdub prooviga proual neli tundi, siis pärast seda, kui iga inimene tahab lõunat süües, eks näitlejasega lõhnad ja siis, kui kell kuus hakkab etendusega, siis väga palju aega ei jää pärast proovi, et nendega naljalt majast võib-olla välja jõuagi, kas siis tuleb Krimm, noh, mingisugune ettevalmistusetenduseks ja, ja nii ta läheb ja siis on juba õhtu käes ja siis saad koju ja aga selles mõttes, et ta nii väga rutiinne oleks, ta on natuke teistmoodi töö küll, et see ajagraafik ütlema või see elugraafiku natuke teine, kui ütleme tavapärase kaheksast viieni tööpäeva puhul tund aega lõunat, et ta on ikka natuke teistmoodi graafikul. Kuidas käib etenduse ettevalmistusprotsess, Argo Aadli, kas, kas see töö käib umbes niimoodi, et ühel hommikul toimub kuskil mingi koosolek, öeldakse peanäitejuhi poolt, nii et nüüd on meie teatri mängukavva, tuleb selline etendus, siin on rollid välja jaotavad, võtke oma tekstid, õppige pähe ja kohtume järgmine nädal, siis hakkame juba laadal proovi tegema. No päris nii see ei ole. Ma ei kujuta ette, kui nõndamoodi. See asi käib siis, mis sellest asjast välja tuleks, et ta on natukene põhjalikum, see asi ikka noh, see on kuidas kunagi, et noh, varem või hiljem ikka sa kuuled, et sa oled ühe või teise prooviperioodiga seotud ja siis tavaline tavapäraselt on esimeses proovis jaotatakse rollid ja siis on ikkagi lugemisproovite kohe lavale, nüüd küll ei tormanud, tehakse ikka selgeks, millega tegu on ja mida me tegema hakkame ja et see on ikka see, millest asi algab. Tavapäraselt on ikka nii, et esimeses proovis antakse teada, kes keda mängib ja saab täpsemalt teada, et enne seda on mingisuguseid vihjeid ja niimoodi ikka Üllutat, mis tuleb aga et et siis esimene proov nagu see, kus näitleja saab ka nagu rohkem asjast aimu. Aga noh, eks eks ta on nii ja naa sõltub lavastajast, sõltub, siin sõltub paljut tiga, lavastan ise, nägujad töötab mingis mõttes omamoodi, et, et kuidas, kuidas see täpselt minema hakkab. Lugemisproov, see, see, mis ta endast kujutab, näitlejad on proovis koos, lavastan koos ja, ja siis hakatakse siis läbi arutama, et mis asi see siis on, mida me teeme lavastajale kindlasti. Loodetavasti on asi enne selge. Küllap on, et siis noh, et näitajatega siis hakata läbi arutama seda, et ütleme, mis asi siis on, et mida me siis teha tahame ja mida me selles loos näha tahame, seda see tähendabki hakata lahkama seda teksti lihtsalt, et ei ole nii, et on tekste noh, iseenesestmõistetavalt õppi tekst pähe. Tule räägi modextraid, seda, seda nagu küll ei ole. Kui kiiresti tekst pähe jääb ja kuidas teksti päheõppimise protsess üldse käib, et kas õpitakse puhtalt pähe ainult tekst või tegelikult näitlemine toimub lava peal, seal on ka mingi liikumine, mingi miimika, mingid situatsioonid, et et kuidas see kõik pähe jääb, kuidas näitlejatele selgeks teiega meelde jätta? No see on jah, see küsimus nüüd, mida vist väga paljud küsivad või ma olen nagu kuulnud, et see on väga populaarne küsimus, rist, mis näitlejatele esitatakse. Tekst pähe jääb väga harva juhtub seda, et nagu eraldi teksti on väga raske, kui üksi näiteks kodus niimoodi õppida, et võib-olla ütleme näiteks, mis puudutab monolooge ja niimoodi saab ikka noh ja muidugi saab kodus, aga nagu õppida pähe teksti lihtsalt et siin jällegi nagu võib võrdusmärgi tõmmata nagu lugemisproovi juurde, et laua taga see arutamine, lugemine seal juba, eks ta sealt hakkab jääma, et ega nüüd ekstra sellist õppimist muidugi. Materjalid on erinevad, et oleneb, sõltub materjalist, eks ole, et mis lavastus sellest tuleb, et võib juhtuda, et on vaja eraldi õppida, aga üldiselt ma ei tea. See minu vähene kogemus näitab küll, ütleb küll seda, et nad nagu eraldi nagu väga küll ei õpitekstidega proovis, jääb enamus meelde ja seesama nagu sai räägitud, et see situatsioon muidugi see on nagu eelkõige, et mitte sõnade jää pähe, vaid ikka läbi situatsiooni. Et mida ma mängin ja siis tulevad, nagu sa tahad sinna juurde, et mitte sõnade, siis hakkan vaatama, mis ma teen, et ikka nagu teistpidi situatsioone siis sõnadsena juhtunud. Niimoodi ta meelde jääb. Kui palju näitleja üldse sellesse rolli, mida ta mängib sisse läheb ja hakkab ütleme, mõtlema selle, selle rolli moodi ütleme näiteks, kas näitleja teeb ka tööd tänaval, et jälgib erinevaid inimesi ja mõtleb, et vot see inimene näiteks käitubki seal bussipeatuses praegu seisab sarnaselt minu sellele tegelasele vaatan nüüd, mida tema teeb, kuidas ta käitub, kas on midagigi sellist? No kindlasti, aga siin on jällegi see, et nagu väga subjektiivne, subjektiivne, et kes seda teeb, kes ei tee noh et see on, ütleme, kui ma enda peale mõtlen, siis on ka, et, et vahel ma võib-olla seda teen, aga kindlasti ma teen seda tihti näiteks ebateadlikult, et ma ei tee nagu seda sihilikult, et noh, kindlasti ma talletanud mingeid asju, aga aga et ma sihilikult käikse jälitaks kedagi kuskil bussijaamas vett. Et selles mõttes küll päris nii see küll ei ole. Aga no siin on jällegi, see sõltub, sõltub sellest tööst parasjagu, et mida mul vaja on, et kui mul on vaja, siis kindlasti ma tegelen sellega, näiteks jälgin inimesi, aga no see on, ma ütlen, et see on nagu alateadlik kuidagi, et ja siin sõltub jällegi näitlejast näitlejatüübid, on erinevad näitleja natuurid väga erinevad, kes kellele, kes kuidas töötab, kes kes ei tegele, sellega üldse võib väga hästi mänginud, see pruugi näiteks mõnele näitlejale midagi anda, et ta sellega tegeleb, aga mõni toitub väga palju sellest, et see on nagu väga subjektiivne nagu üldse ütleme siis teatris näitlemisest on väga, väga, väga, väga subjektiivne mikser. Kui palju on seotud, ütleme, näitleja enda selline isiklik karakter sellega, milliseid rolle mängivad ka ütleme, olemas mingid teatud näitlejad, tüübid, kes kõlbavad mängima ainult mingid, ütleme näiteks siis väga kurbi inimesi, vastupidi, ainult kõlbavad mängima komöödiate, väga-väga naljakaid, väga naerusuised inimesi. Ma kardan küll, et see on nii ja nii mingis või tähendab mingil määral, see on kindlasti nii, et, et on teatavad tüpaažid, keda eks pluateeritakse ja kes kahjuks peavadki mängima kogu aeg sarnaseid roll, aga ütleme, näitlejatöö seisukohalt ei ole see väga huvitav, et see on päris kahju, kui nii on, aga tihti näitleja ei saa sinna midagi parata, laasta tahab ikka kindla peale välja minna ja siis ta paneb seda osa mängima selle näitleja, keda ta teab, et kes oskab selliseid osi mängida, aga see on väga kahju, kui nii on. Kas. Mõni roll on teil jäänud ka selles mõttes külge, et ütleme, keegi tänaval on, on tulnud, öelnud, kõnetanud, teinud näiteks rolli nimega. Ei, aga mulle meenub just praegu pool tundi tagasi. Ma kõndisin mööda uut tänavat ja siis tuleb üks vanaproua mu juurde ja pöördub mu poole ja ma siis kuulasin, mis tal öelda on. Ta ütles, et teate normis, et mul on väga raske praegu, et mul oleks leivaraha vaja, et kas te saaksite mulle leivaraha anda, nad kõht on väga tühi, mõtlesin, no ma ei tea, et millegipärast ratas väga kaastunnet lokstast, väga kahju. Ma ei saaks öelda, et ma naguniimoodi väga oleks andnud, et vahel ma olen ikka andnud mõnele lapsele kraave, aga see proua kuidagi mul hakkas tast kahju ja siis ma vaatasin kahjuks mingisugune metalli kroonini ainult kotis ja mõtlesin, et kui ma saan teid sellega aidata, tõstjana saab küll, siis ma andsin talle metallkroonise, siis tänas mind ja siis hakkasime nagu üksteisest lahku minema ja siis ta ütles, et vabandust, ma tahtsin veel küsida. Ma küsin, teadmiste, soovisite küsida, kas teie mängisite seal kodus ja võõrsil? Vot niisugune lugu. Veenerilt. Aga ei, ma ei saaks väga öelda, et, et küsimus puudutas siis seda, et kas jääb endale külge niimoodi inimesed. Ma loodan, et mitte, kui mõni prooviperiood kas kestab või mõni tükk tuleb äsja välja ja ja eriti kui tekst on hea, siis kindlasti mingites mingisuguseid lauseid jäävad kummitama, aga no mitte mitte kauaks. Mõnda aega see kestab ikka, kui sa selle teksti sees oled selle materjali sees, et siis ikka kummitavad mingid laused ja eriti kui need on mingisugused väga hästi kirjutatud laused ja hea tekst, et siis, siis on see tore, aga aeg-ajalt on ka see, et ta on võib-olla natuke tüütu, et hakkab segama selles mõttes, et sa kuidagi oled nii selle sellest piiratud, et ta kuidagi väga kummitab, et aga midagi painavat ei ole veel kohanud. Te olete mänginud Argo Aadli ka filmide ees, kuidas filmis näitlemine ja laval näitlemine erinevad üks, kui nad üldse erinevad. Kõigepealt ma nüüd väga palju filmides ei ole mänginud, et tõesti kahe filmiga olen kokku puutunud nüüdseks. No ta on ikka väga-väga-väga erinev, väga-väga erinev, mis puudutab teatritööd, ütleme, teatis on nii, et kui on etendus, siis ta algusest hakkab pihta ja lõpuni läheb välja, üks lugu konkreetselt siin täna õhtul ja inimesed on siin ja praegu vaatavad täpselt seda, mida nad näevad, aga filmi puhul on see, et tehakse neid seene, kuidas jumal juhatab, noh võib-olla mõni stseen filmi lõpust, homme on filmi esimesed, võib-olla alguskaadrid nutetud täiesti nagu kõik on pea peale pööratud näitleja jaoks lähtepunkt, ma kujutan ette, on nagu väga-väga erinev see mingis mõttes kas nagu kontsentratsiooni küsimus teatris on see, et on Lawson kulminatsioonis ühesõnaga mängida ühte lugu, pead seal mingit asja, et filmis on seal väga rasket, läheb kaamera käima, siis pead konkreetse situatsiooni nagu kujutama, et no ja mis siin rääkida. Väga-väga teistmoodi asi küll, aga mis ei tähenda seda, et üks oleks nagu parem kui teine, mõlemad on väga huvitav oleks kindlasti, aga jällegi see on minus, kõneleb inimene, kes on ainult kahes filmis mänginud, et ma ei saa siin midagi põhjapanevat küll öelda. Kui üks etendus on, ütleme, laval olnud juba väga kaua või seda on seda mängitud kümneid kümneid kordi, kas siis lõpuks jääb nagu see asi nagu õndsa nii sisse, et mingil hetkel võib-olla mõne mõned sündmused vahepealt ära või lendad sellest kuidagi üle mõeldes juba järgmisele asjale võiks, tekib nende rutiin. Sõna rutiin, seal on kuidagi hästi miinusmärgiga asi, et aga noh, paratamatult inimesed on inimesed ja ja sinna ei ole midagi teha, kahtlemata kui mõnusalt kell on väga kaua mängitud, et kindlasti mingil hetkel see rutiin võib tekkida, aga ta läheb nagu üle või et sellest üle saada, tuleb endale selles asi huvitavaks mõelda, et näiteks täna õhtul on etendus seal köismäe tornis meil, mis tuli välja natukene rohkem kui aasta aega tagasi ja me oleme mänginud seda varsti pea 70 kordaid, et see on küllaltki suur etendusi, aga ma pean ütlema, et kuigi vahepeal mängisime seda väga tihedalt, nüüd teda on harvemini mingil hetkel võib-olla oli vahepeal see tunned, et kuidagi ei ole võib-olla mõned kohad väga huvitavad enda jaoks, et ei tea, kuidas neid teha, aga aga samas on see, et publik on iga kord erinev ja katsud, säilitada mingi värskused, aga see on jälle, ta on nii ja naa, oleneb materjalist, kui on ikka väga hea materjal, siis meie teatris on ju siin üks lugu, mis tuli välja 96. aastal, Dianola eks ole, Elmo Nüganeni lavastust, mida on ju kõvasti üle 100 korra mängitud juba. No nüüd on küll väga pikk paus seisund, aga ta maha ei ole veel läinud, et tõenäoliselt mängitakse veel. Et see sõltub sellest, et kui on ikkagi hea lugu, siis, siis on ka näitlejatele huvitav ja et ei teki see rutiin nii kergesti, aga mõne teise loo puhul võib-olla võib-olla on, ma ei kujuta ette, aga võib-olla juba proovides on rutiin. Kuidas on, kui sellel tükil on olnud, ütleme, mõni selline pikem vahe sees kui palju siis on vaja enne seda tüki uuesti lavale minekut üle korrata mängijaid, tekste või asju, kuidas see töö käib, noh, see sõltub jällegi. Kui ütleme noh, rolli mahus, kui on suurem roll teksti rohkem, ikka peab üle vaatama ja sõltub ka pausist nädal kaks ei ole väga pikk paus, aga sõltub jällegi materjalist ka, eks ole, et kui mahukas ja kui, kui keerukas materjal, aga no ikka aeg-ajalt peab ikka üle vaatama, et kasvõi endale nagu värskust arvad, et mäletada ka, hakkad vaatama ja mõtled, ah näed, siit see, mul ei ole üldse meeles, et no ikka ikka peab, vaatame üle mingit, kas oluliselt sellised nagu lähtepunktid enda jaoks. Need vaatad ikka üle. Linnateatri näitleja Argo Aadli kindlasti üks küsimus, mis paljusid huvitab, et kuidas näitlejad kujutame, on väga selline komöödiatükk, kuidas nad ise naer. Ja no ei saa öelda ikka siis näitlejad on ka inimesed, võib ka teinekord naer peale tulla, aga no eks siin on asi nagu selles, et vot kui publik on saalis, siis harilikult nemad näevad seda lugu esimest korda, aga näitlejad seda teksti ja seda, need situatsioonid on neile kõik tuttavad ja eks ka prooviperioodil võiks oma naeru ära naerdud juba, et seal on lihtsalt see ja mingis mõttes on ta ka nagu professionaalsuse küsimus, et sa nagu pead sellest üle olema, et sa ei tohi naerda, aga ma arvan, et ei ole võib-olla ühtegi näitlejat, kellel seda nagu asja hingel ei oleksite kunagi pole naerma hakanud ikka seda ikka juhtub, et sinna ei saa midagi teha, et inimene on inimene, naer või pikk peale tulla, mina ei tea küll ühtegi nipli Kuiga. Tungiv naer peale tuleb, siis on, mina võid üritada ei mina tea, mis need lood on, et huulde hammustada ja ja ma ei tea mõelda ma ei tea mille kõige peale, aga üldiselt on nii, et väga raske midagi teha, ikka naer peale tuleb, et ega siis kuidas ta ikka, see on nii võimas nagu tung. Ta vajab sellist üksgile nagu kanaliseerimisest, eks eri inimestel on eri meetodid, kuidas sellega hakkama saada, aga mina tean, minul ma ei julge öelda, et mul on mingi kindel asi, et kui mul naer peale tuleb, et siis on mingi kindel asi, kuidas ma naerust ülesannet seda küll ei ole. Ma pean ütlema, et, et mis puudutab Smeeriaatrid seda linna teatrite, et siin on huvitav, on ju see, et saalid on nii väikesed ja publik, publik on ju nii lähedal, siis paratamatult saju oled nii vahetus kontaktis publikuga, et ütleme kusagil suurel laval, noh publik on ikka palju kaugemale, et sa väga nagunii hästi ei taju, võib-olla stamis publikus toimuvaga väikeses saalis eriti, kus publik on sinust võib-olla meetri või poole meetri kaugusel, siis noh, inimesed ju ka aeg-ajalt, ega nad vajavad aeg-ajalt oma asju, võib-olla et see on päris naljakas, teinekord aga, aga jah, mõtlen igasuguseid situatsioon on tõsise tüki puhul, mis parasjagu nalja teeb, et seda ei tea, kuna tukse tulla. Publikul on olemas mingi võimalus mõjutada etenduse käiku, kuigi palju näitleja enda mängustiili või mängu mõjutab see, kas, kas publik naerab või nutab, ütleme, et kui kui etenduses on kirjas, et publik selle koha peal võiks naerda või see on nagunii nii koomiline tegelikult neile nali ei jõua publikuni, mida siis näitleja teeb? No see on päris traagiline, ma kujutan ette, kui on nagu nalja kohtaga, naeru ei tule, aga kõike tuleb, seda tuleb ka ette ja, ja tuleb ka seda ette, kus on nagu mitte väga naljakas, kas kohta näiteks reageeritakse paratamatult, näitleja on ju väga vastuvõtlik, et jällegi kui nagu enda peale mõtlen, no ikka seal ju väga palju mõjutab, kui ma kuulen mingit reageeringut mingi asja peale, et see nagu käivitab ennast või vaat kui lihtsalt on vaikus haudvaikus. No sõltub jällegi, eks ole, mis nagu looga on tegemist, aga kui ütleme, komöödia puhul on haudvaikus saalis, kus peaks olema reageeringut, siis see lööb, ma kujutan ette, väga verest välja, eks ole, ja kui on mingisugune vastupidi, see, kus võiks olla haudvaikus, aga seal räägitakse naerda, et siis on jälle teistmoodi kurjasti taga. Aga rääkides siis veel sellest, et kuivõrd sõltub näitleja publikust, on küll, ma arvan, et väga sõltub, kuigi noh, on teatud nagu joonis et mida peab kärgimate, et päris nii, et sa nüüd tänu publiku reaktsioonidele kuidagi hakkad midagi muud hoopis tegemata, et see lugu säiliks Vese loo raam, et see jääks ikka nagu vait. Kui me siin naerutamisest komöödiast oleme rääkinud siis üks osa sellest kahtlemata on parateerimine järgi tegemine, kui lihtne on kedagi järgida? Kedagi järgi teha, et see ei ole sugugi mitte lihtne, no sõltub esiteks nagu see saab alguse sellest, et keda järgi teha, et see peab olema nagu väga värvikas kuju võtted, siis see teeb nagu ülesande, eks ole, lihtsamaks puudutab paroodiat siis muidugi need on alati, kui paroodia on hästi tehtud ja ta on äratuntav, siis on alati nagu. No see on tõesti väga naljakas alati, et kui keegi suudab kellelegi nagu olemuse ära tabada sõltuvalt ka sellest, et kellelegi, milline, nagu tüüp sobib, kellel üldse on võib-olla eeldusi, eks ole, paroodiat paremini teha, keegi võib nagu varrukast visata järjest, eks ole, eks ole, aga mõni inimene, kellel ei ole nii palju selleks eeldusi parodeerida, kedagi imiteerida, siis tal võib olla ka mõne lihtsama asja tegemine raskeks ja siin on veel lisaks see küsimuse, et kui on mõnda asja tehtud, et seda nagu korrata seda, et kellegi poolt juba midagi tehtud on nagu palju lihtsam on ka, et, et nagu algusest nullpunktist hakata pihta kedagi järgi teha, siis see on nagu tunduvalt keerulisemal. Kas paroodia tegemisel on oluline ka see, et, et sa pead inimeste jälgima mingi pikema perioodi jooksul või ütleme näiteks piisab sellest, et sa kuuled seda kõnelema, siis võib-olla minuti jagu ja näete mu liikumist? Jaagu, vaat siin on ka sõltud proodiast, eks ole, et paroodiat saab teha mitut moodi, üks on selline nagu hääleline ja siis on, ütleme näiteks füüsiline, ütleme füüsisi kah parodeerida kedagi ja et ütleme see kõik siis kokku, eks ole, nagu ta nagu tervikuna sõltub, keda teha mõne mõne sellise, nagu mõne tegelase puhul on niimoodi, et tõesti piisab sellest, et sa kuuled kas või raadiost, televisioonist, natsa ei pruugi isegi nägu näha, sa kuuled mingisuguse tema hääle, selle tämbri, nivoo intonatsiooni kuuled ära ja plaksti sulle ei valmistas raskust paroodia, seal võib jällegi võrdusmärgi tõmmata, paroodia võrdub võimendust, see tähendab alati seda, et nagu tuleb hästi palju võimendada, siis ta nagu on selle alusel täpselt samamoodi, nagu see inimene on täpselt nii teha, et siis ta nagu alati peab võimendama seda, et mõne puhul tõesti kuuled ühte asja, aga mõne puhul on niimoodi, et, et võid temaga ise kohtuda, teda ei saa kätte, ei saa seal noh, lisa seda häält ei saa seda kätte, aga üldiselt kui ikka inimene on väga värvikas, kuidagi värvikalt räägib ja tema intonatsioonide värvikad ja kuidagi liikumine, siis kui natuke ikkagi nokitseda selle kallal ja natuke vaeva näha, siis midagi saab kätica. Kui nüüd öelda siin, et plaksti näiteks Argo Aadli, tehke järgi, Hillar Palamets, on see võimalik? Hillar Palametsa, noh, tema on see, keda on väga palju tehtud, siin lihtsalt natukene oma mõtetes otsib välja selle, kuidas teda tehtud on, et ma temaga isiklikult kohtunud olen, raadiost olengi teda kuulanud. Tere päevast, kallis raadiokuulaja on antud mul ka võimalus hetkeks teie ette astuda. Ma ei saa teile meelde tuletamata jätta, et täna on kadrilaupäev. 24. november. Vanarahvas nimetas seda päeva Justi. Eks ta ole ka praegusel hetkel täpselt selline. Ja teile kallis raadiokuulaja, kes ei ole veel otsusele jõudnud, kas minna täna õhtul Katri jooksma jänesed kadrisandi riided välja otsida, soovitan seda kindlasti teha jaka mõni präänik või õuna oblim võiks olla korvis hall, mis, kui mõni Kadri teie juurde peaks juhtuma tulema? Sellepärast et rahvas, kes ei pea lugu oma traditsioonidest, Con surnud rahvas, aitäh teile. Linnateatri noor näitleja Argo Aadli, kas näitleja peab alati oskama ka laulda, näitleja kas peab oskama laulda, ma arvan, et näitleja ei pea tingimata oskama laulda, aga aga näiteks kui mõelda seda, et inimene, kes on õppinud teatrikoolis, siis ta vahetpidamata, kui ta isegi ise arvab, et ta ei oska laulda, siis pannakse seal laulma. Aga see ei ole nagu see noh, ei saa siin öelda, et see, kes laulda ei oska, sees, aga näitlejale seda küll ei ole, et on kindlasti nagu tuleb, väga palju kasuks, kes peab viisi, kes oskab laulda, et see tuleb kasuks, aga see ei ole nagu midagi põhjapanevat, selles ei ole selles mõttes, et, et see oleks see inimene, kes laulda ei oska, et ta on nagu mingis mõttes nagu näitlejana, nagu kehvem. Seda küll ei ole, et inimesed, kes arvavad, et, et nad lihtsalt laulda ei oska selle pärast, muidu mul on mõeldud, et tahaks nagu näitlejaks õppida ka, et ma laulda eeskätt siis jääb nagu ära ei pea kartma. See näitleja elukutse, see on elukutse terveks eluks või on seal midagi sellist, mida sa küll õpid, ütleme ülikoolis saad sellele selgeks mingil tasemel töötad näitlejana mingile tahad teha vahetuse üle minna hoopis mõnele muule erialale. See ei pruugi olla elukutse terveks eluks, aga ta mõjutab tervet su elu kindlasti see, et sa oled, ütleme, kui teatris töötanud ja kokku puutunud, et, et see ei tähenda seda, et sa peaks terve elu teatris töötama, aga ta nagu mõjutab su elu kindlasti väga palju üldse see, kuidas võib-olla mõtled, mis suunas sa mõtled, mis sulle elus korda lähevad, et selles selles mõttes ta nagu väga palju mõjutab elukutse terveks eluks. Nii ja naa. Kes võib terve elu seda tööd teha ka mõni idee, väga paljud ei tee, et selles mõttes, et kunagi ei tea, kauaks seda tööd jätkub, niikaua kui endal on huvitav, et see on ju kõige hullem, kui teed seda tööd või niimoodi, et endal ei ole enam üldse huvitavaga nagu lihtsalt nagu töö pärast oled veel teatris, et see ei ole nagu küll hea, aga see sõltub, kuidas keegi testi subjektiga Raadio kahe tänase teatriteemalise koolitunni külaliseks oli linnateatri noor näitleja Argo Aadli. Koolitunni vahendas Reimo Sildvee.