Vasar tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste dotsent, keeleteadlane ja värvinimede uurija mari uusküla. Ja täna on meil selles mõttes natukene teistsugune saade, et puudub nii kultuuriajakirjanduse tutvustus kui ka teine saatekülaline. Ja me lähemegi mariga kohe oma saate põhiteema juurde ja hakkame täna rääkima värvidest, sellest, kuidas värvid erinevates kultuurides kajastuvad, kuidas neid mõistetakse, kuidas neid nähakse ja kuidas neid nimetatakse. Ja võib-olla Marime võiksimegi alustada sellest, et miks me oleme üldse täna sinu siia stuudiosse kutsunud, et kuidas sina, värvide ja värvinimede uurimiseni jõudsid. Tere päevast, suur tänu mind siia kutsumast. Noh, ütleme nii, et minu, minu teekond värvideni on olnud selles mõttes lihtne ja keeruline. Et ühelt poolt ma olen pärit kunstnike perekonnast läbi ja lõhki. Minu, minu vanaema oli Valli Lember, Bogatkina minu vanaisa oli skulptor Endel Taniloo hiljuti lahkunud meie hulgast. Ja minu vanemad on siiski Harku katkin ja Erika Tani lauguga kinni, et ka keraamik ja ja skulptor. Ja ma tahtsin teha midagi muud, et ma olin nagu algusest peale kindel, et ma ei soovi kindlasti jätkata oma vanemate teekonda. Ja tegelikult selle lõpetas ka minu joonistusõpetaja, kes ütles mulle teises klassis, et ma ei oska joonistada. Nii et see on, see mõjutas mind väga palju. Ja, ja pärast küll vanaema proovis mulle ja öelda, et sul on väga hea värvitunnetus ja kõik, aga ma teadsin kohe, et ma kindlasti kunstiga tegeleda ei taha. Aga ülikoolis, kui ma läksin õppima eesti keelt ja soome-ugri keeli ja lõpuks lõpetasin Ungari kere eriala teadsin ma, et ma tahan kindlasti selle siduda kuidagi kunstiga. Ja, ja kuna ma tahtsin kindlasti uurida keelt ja hakata keeleteadlaseks, siis ma mõtlesin, et otsevärviteema oleks nüüd küll üks huvitav teema. Nii et selles mõttes ma nagu tahtsin siduda oma oma siis mineviku ja oleviku või sellise, ütleme, juured ja kust ma olen pärit siis selle teemaga, mida ma teen tulevikus ja need värvid ongi mulle jäänud südamelähedaseks, nii et selline on olnud minu teekond. No kuigi meil täna siin see kultuuriajakirjandust puutub, siis ma saate niisuguseks taustaks ja kohe üheks lugemissoovituseks annaksingi hiljuti ilmunud Kazja Sencleeri raamatu värvide salaelu, mis oli mulle ka selleks ajendiks, miks täna seda saadet teha värvide teemal, aga lugedes seda raamatut ma hakkasin natukene ka tundma huvi laiemalt selle vastu tõesti, kuidas ütleme, kasvõi eesti keeles on värve tajutud, sest ma lihtsalt seda värvides alale lugedes mõtlesin pidevalt tõlkija peale et kuidas ta leidis need täpsed vasted sellele, milliseid värve ta kirjeldab näiteks värv nimega draakoni veri või, või heliotroop lilla. Et et mõned nendest sõnadest mõnedest värvinimedest tunduvad olevat meile vägagi tuttav, võtavad, aga samal ajal on tõenäoliselt värve, mille nimetamisel ei oska keegi seda värviga üldse ette kujutada. Ja väga huvitav selle raamatu puhul oli ka see, et aru saada, kuidas meie arusaamine või üldse värvide nägemise ballett on aja jooksul palju muutunud, et siin kirjeldatakse väga kenasti näiteks vanu kreeklasi, kes nägid merd näiteks üldse veini, lillana või, või mingisuguseidki teisi selliseid nüansse või mingeid värve, nagu üldse ei nähtudki. Et kuidas nüüd nende värvinimetuste uurimisega on, kas seda saab üldse teha puht keeleteaduslikult või keele seisukohast või, või tuleb igal juhul kogu see tohutu suur kontekst kaasa? No igal juhul tuleb see suur kontekst kaasa võtta ja, ja, ja mina ise ka harin ennast pidevalt sellel teemal edasi ja see on selline lõputu, lõputu lõputu töö. Et just hiljuti mul on nüüd ilmunud artiklit sellest, kuidas värvinimesid tõlgitakse või kuidas me oleme andnud värvinimesid tõlkida inimestele, kes on tõlkimisega kokku puutunud varasemalt ja nendele, kes ei ole ja vaatame siis, et millised on erinevused. Ja just sedasama raamatut sirvides minule jäi ka just kõige rohkem silma see, et need on hästi võõrad, need nimed. Ja ma olen muidugi väga rõõmus, et tõlkija on, on leidnud selle viisi, kuidas eesti keeles neid edasi anda. Aga aga loomulikult, need on meile kultuuriliselt võõrad ja meie enda keeles eesti keeles, eesti keel on väga rikas keel ja meil on olemas väga palju võimalusi, kuidas just värve kirjeldada ja värvinimetusi, sellepärast et muidugi meil on väga rikas, rikkalik liitsõnamoodustus, esiteks, et me saame, saame rääkida, mingi värv on hele, tume, tuhm, matt ergas, erk, sädelev, mis iganes, et me saame tegelikult väga-väga palju teha liitsõnu. Pluss Me saame kombineerida siis erinevaid värve omavahel, me saame rääkida roosakas-lillakas, lillakas, punasest kollakasrohelisest nii edasi ja siis on need kultuurilised värvinimed, et et te nimetasite juba siin, et ilm on hall. Et tegelikult, mida, millega ma olen ka viimasel ajal tegelenud, on siis värvisõna vesihall, et ma tahan välja uurida, mida see endas sisaldab. Kuidas me seda tajume. Ja sellega koos käib siis kaasas ka see laulust tuntud hülge hall, eks ole, mis on, mis seal tegelikult meile nii omane ja, ja milline see ilm meil põhiliselt on. Tõnu Tõnu Õnnepalu on öelnud oma romaanis raadio, et eestlaste põhiolek on see, et me ootame pidevalt kevadet. Ja minu meelest on see nii kohutavalt tabavalt öeldud ja kõik need värvid, mis siis kevadel tulevad, et tegelikult võrrelge nüüd neid eestlasi, kes, kes on talvel sellised nagu natukene unised, natuke pahurad ja siis, kui see kõik see tärkab, kui need värvid meie ümber tulevad, tärkavad looduses, milliseks me siis ütleme, see on, see on tegelikult imeline. Aga mis kreeklastesse puutub, siis, siis tõepoolest William käedstoun siis Briti peaminister oli see, kes, kes alustas nende Kreeka värvide uurimist, oli Homerose uurija. Aga tegelikkuses on, on nüüd teada värvide nägemise, see ei ole mitte midagi muutunud juba aastatuhandeid. See, millest siis värvinägemine oleneb, on siis meie silmad loomulikult, mis sisaldavad neid kolvikesi, kepikesi ja tavaliselt normaalse värvi nägemisvõimega inimestel on neid, siis on neid siis gold ja need on siis punane, roheline ja sinine ja neid kombineeritakse täpselt samamoodi nagu värvi televiisoris. On leitud ka selliseid inimesi, keda nimetatakse tetra Kromaatideks ja nendel on väidetavalt veel olemas. Neljas ja see on kollane ja siis nemad näevad hoopis huvitavat värvipilti ja, ja USA-s näiteks California ülikoolis on olemas selline uurimisrühm, kes tegeleb nende tetra kramaatidega. Ei ole vist ime, et tegelikult väga paljud nendest Tetra kramaatidest on, kunstnikud, tegelevad kunstiga ja siis nad maalivadki üles, mida nad näevad, ja uurijad leidsidki, et oi, et neil on nii huvitavad pildid, et meie küll niimoodi ei näe. Ja siis on veel muidu inimesed, kellel on siis mõni nendest puudu, et kas siis puudub kaane või puudub sinine. Ja nendel on siis piiratud värvinägemisvõime ehk et selliseid inimesi, kes ainult mustvalgeid pilti näevad, neid värvipimedaid on ikkagi ülivähe. Et see on, see on väga-väga väike protsent, teised värvipimedat nii-öelda näevad lihtsalt teistmoodi. Aga kreeklased kindlasti ei olnud värvipimedad, vaid küsimus on just keeles. Ja keeles on küsimus sellepärast et me oleme ilmselt saanud kreeklaste keelest valesti aru või vanakreeka keelt valesti tõlgendanud ja kui ma nüüd ise olen selle tõlkimisega tegelenud ja just värvinimede tõlkimisega, ma olen ise ka saanud aru, kui lihtne on valesti, keda, kui lihtne on valesti tõlgendada seda, mida inimesed tollal mõtlesid. Ja tegelikult, kui tõesti Homeros kirjeldab, kirjeldab seda merd, kui, kui veini, veinikarva või, või veini moodi seda merd siis siis ta mõtleb tegelikult sellele konsistentsilt, ta mõtleb seal nendele merelaine teleta, mõtleb sellele tihedusele paksusele asjad, mis tulevad mängu, on hoopis midagi muud, ehk et ta ei ole pööranud, et tähelepanu sellele värvile kui sellisele vaid on hoopis pööranud tähelepanu mingitele mingitele muudele asjaoludele, mida ta seal siis kirjeldab. Kreeklased kindlasti ei olnud värvipimedad, lihtsalt Nad väljendasid värve teistmoodi ja tegelikult ei olnud need ainult kreeklased, vaid me leiame paralleele ka väga paljudes tänapäeva keeltes, näiteks kui me võtame aafrika keeled, kes ei ole värvidele orjelt häiritud või kui me mõtleme näiteks vanainglise keelest, mis, kus olid tähtsad just sellised erksus ja, ja tuhmus või ütleme mat, värv ja särav värv siis kogu see vana inglise värvisüsteem põhines just sellel ja mitte nii väga värvitoonil. Aga tänapäeva keeled siis ütleme või noh, väga suur hulk keeli kindlasti räägib just sellest värvitoonist, et värvitoon on tähtis, aga, aga see ei ole ainus, mis, mis kindlasti tähtis asja juures on väga huvitav. Tähelepanek on minu meelest see, et värvipimedaid esineb rohkem eurooplaste hulgas ja vähem aafriklaste ja nagu aasia rahvaste hulgas. Et see on niisugune füsioloogiline fakt, eks ole, et aga, aga samal ajal on ju ilmselt ka selline, kuidas öelda siis mentaalne fakt, et me ikkagi näeme neid värve enda ümber teistmoodi või tajume neid teistmoodi juba puhtalt sellepärast et erinevates kliimades on võib-olla need värvid tõepoolest erinevad. Et me lähemegi kuskile Vahemere maadesse meile tundub, et seal on kõik väga värviline ja kuidagi väga kirgas ja meri on hoopis teist tooni ja, ja meil on tõesti see hülge hall, et kuidas need värvid, mida räägivad tegelikult nagu värvid erinevatest kultuuridest või kui palju saab, saab teha puhtalt sellise värvisõnavara põhjal järeldusi mingite kultuuride kohta. No ikka saab, et justkui me rääkisime nendest kultuurilistest värvinimedest nagu see vesihall, et siis tõepoolest, et et noh, Läänemeri on ilmselt teistsuguse keemilise koostisega kui, kui, kui Vahemeri ja Vahemeres on tõepoolest need kolm erinevat tooni ja, ja minu hüpotees on see, et keskkond kindlasti mängib rolli. Ma tean, et mulle vaidlevad vastu nii mitmedki värviuurijad, et ei, see ei ole võimalik. Aga ma ise küll usun seda, et, et kui on ikkagi vajadus eristada mingit värvitooni mingist teisest toonist, siis see avaldub ka meie keeles näiteks itaalia keeles, mida ma olen uurinud, on siis ka kolm erinevat sinist ja minu meelest need on need väga hästi peegelduvad seal Vahemerel. Kui te kujutate ette, siis see kõige esimene sinine, mis on nii-öelda kalda ääres, seda nimetatakse tseleste siis seejärel tuleb seal surra, mis on võib-olla selline natuke roheline, kas värv kuigi samas seda kasutatakse ka taeva jaoks ja surra on üldse üks hästi-hästi tähtis värvinimi. Ja ta on kõike muud kui värvinimi on selline ütleme, kultuuriline mõiste, kultuuriline kontseptsioon itaallaste jaoks. Et näiteks, kui, kui mängivad nende nende sportlased või mingitel mängudel või või siis või siis noh, ükskõik, kasvõi suusatavad, neil on väga tihti sinised kostüümid, kui te olete tähele pannud ja need on just need sellepärast, et nad ütlevad liiad, vurri. See on muidugi pikem jutt, et sellesse võiks, võiks veel süüvida, aga, aga siis ma usun kindlasti Hatsangult tuuriline. Ma olen isegi tähele pannud seda, et tegelikult meie nii-öelda värvitaju muutub, et ise ma ka Itaalias elasin kolm ja pool aastat, et seal on tõesti väga, kõik on väga värviline, kui ma praegu sinna tagasi lähen, siis on ka selline tunne, et kõik on nii värviline, palju kollaseid maju, just hiljuti käisin peroonas, tajusin seda, kui palju kollast on minu ümber. Aga tegelikult Eestis on ka kollast väga palju, lihtsalt, et lihtsalt kuidagi kuidagi loomulikult see päikesevalgus mõjutab neid värve ja nii edasi. Et ilmselt see värvi, kuidas me värve näeme, jällegi, ma rõhutan, see ei ole erinev. Aga see, kuidas me nendest räägime, see on. No mõnes mõttes on meil võimatu öelda, et see, kuidas mina näen sinist, et, et see on täpselt samamoodi nagu teie näete sinist, sest et meil. Me peame lihtsalt nagu uskuma, et, et see on seesama sinine, mida me näeme, et aga samal ajal on ka tõsiasi, on see, et me ikkagi nimetame selles mõttes maailmas asju sarnaselt, eks ole, et me ikkagi kõik leiame ühte ühtemoodi, et meri on sinine, aga selle sinise värviga vist ongi huvitav, et eesti keeles on. Lugesin Ühest uurimusest, et eesti keeles sinist üldiselt tajutakse üldiselt sinisena, et neid erinevaid sinise variatsioone eriti palju ei eristatud põhimõtteliselt on nagu selline sinine lihtsalt või ja samal ajal on keeli, kus sinisel on täiesti erinevad kategooriad, lausa. Jah, õige, et tegelikult ongi kogu asja võti, ongi kategoriseerimine, kategoriseering, miks inimkeele põhiomadus näiteks Meli saaks olla iga erineva tooli ja laua jaoks meil ei saaks olla erinevat nimetust keeles selle pärast et meie mälu meie kõvaketast saaks täis ja, ja me ei suudaks nii palju asju meelde jätta. Aga, aga see kategoriseering on jah oluline, et eesti keeles on tõepoolest, et me räägime, kui me räägime just värvinimedest, siis ühelt poolt me räägime värvinimedest, teiselt poolt me räägime värvikategooriatest kategoriseerimist siis sinine on kindlasti eesti keeles üks kategooria seemi, kus on piir sinise rohelise vahel, see on muidugi paljudes Euroopa keeltes selline natuke kompleksne teema, et tegelikult kas me hall ala just seal hall ala täpselt, aga seda on päris palju, uuri. Aga siis on tõepoolest keel ja, ja üks nendest on siis meie naabruses kõneldav ja meie keskel kõnelda vene keel kus siis tõepoolest eristatakse sinise kahte erinevat kategooriat. Üks on siis kauboi ja teine on siis synni sinisiis viitab tavaliselt tumedamalt sinisena ja kavu poisis sellele heledamale sinisele ja need on nende kõnelejate, nende keelte kõnelejate jaoks või ütleme siis vene keele kõnelejate jaoks sama erinevad nagu meie jaoks on näiteks oranž ja punane või sinine ja roheline. Ja näiteks mul on selle kohta tuua üks, üks väga tore näide. Kuidas Tallinna Ülikoolis meil on selline väga huvitav projektõppel põhinev õppeaine nagu erialasid lõimib uuendus ja selle käigus saavad õppejõud, üliõpilased teha siis midagi, mis neile on südamelähedane, midagi, mis neile meeldib. Ja loomulikult mina siis tegin sellise projekti värvid meis ja meie ümber ja sinna tuli ka minu rühma siis ka üks vene emakeelega üliõpilane. Ja tema oli siis selline ülesanne, ta pidi valima välja värvid mida näidata siis inimestele, kes võiksid nendel värvidel klikkida, mis emotsioone need värvid nendel tekitavad. Ja mina küsin siis, et noh, et sul on siin kaks sinist ja samas sul ei ole mingit teist värvi, nimi on minu meelest kas oli hall või pruun või mingi oli tal puudu. Ja tema ütles, et kuidas nii, et kas eesti keeles siis ei ole erinevat, et meil on ju see on ju nii loomulik, et siini, aga poioneerinud. Värvid ja see, kuidas värvid on erinevates kultuurides erinevates tähendustes ja erinevates pühaduse või vastupidi, sellistes nagu võib-olla halva maitse tähendustes, sellest hakkame ka kohe edasi rääkima, ka kuulame vahepeal muusikat ja Mari, sina oled valinud täna mõlemad muusikapalad välja ja mõnes mõttes savist oma esimese valiku natuke juba kommenteerisid ära, kui sa Itaaliast rääkisid, aga räägi natukene veel, mis lugu see on ja miks sa selle valisid? Itaalia on minule väga südamelähedane keel ja kultuur, ma ise olen Itaalias elanud kolm ja pool aastat Firenzes. Ma ütleks, et see on teinud, et minust, selle inimese, kes, kes ma praegu täna siin olen. Mul tekkis seal võimalus käia Firenze ülikoolis õppida, põhimõtteliselt hakkasin itaalia keelt õppima nullist ja nüüd on mul kõrgtase itaalia keeles, olen ise pidanud Itaalia ülikoolides loenguid itaalia keeles. Et jah, et mu süda on tegelikult seal, ma, ma justkui nagu otsapidi kuulun sinna, et, et see, see oli minu jaoks üks väga, väga tore kogemus. Ja see lugu, sisadus, urru, Adrianud, sellel taan on selline klassikaline lugu, mis, mis on selline armas tore. Meenutab kindlasti vanemale põlvkonnale oma noorusaegu ka. Ja muidugi surra sellepärast et see on seotud värvi nimega surra ja kuna neid itaalia siniseid olen uurinud, siis, siis siis ma valisingi selle kuulama. Jätkub kultuurisaade vasar, kuulasime just atriono sellest Stano lugu asurro ja jätkame juttu Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste dotsendi, Teele, teadlase, värvinimede uurija Mari uus Gilaga. Ja tahakski nüüd selles teises saatepooles natukene rääkida nendest värvidest ja nende kuidas öelda siis kultuurilistest, sümbolitest ja taustadest laiemalt. Seesama värvides ala, elu, kassija, sent, leeriraamat, et mis eelmisel aastal on eesti keeles ilmunud on huvitav just seetõttu, et ta toob. Ta on teinud loomulikult valiku ainult värvidest, värve on palju rohkem. Kuidas nende värvide tajumisega üldse oli palju, inimese silm on üldse võimeline erinevaid värvitoone tajuma, et see oli vist umbes 15000 erinevat. No tegelikult öeldakse isegi miljon, et oleneb, kui treenitud see inimese silm on tegelikult internetis, leiate ka neid erinevaid teste, et kas te teete erinevad, kui, kui täpselt te teete vahet värvitoonidel. Et see oleneb tõesti treenituse tasemest, et näiteks kunstnikud, kes tegelevad igapäevaselt värvidega, kindlasti eristuvad rohkem ja inimesed, kes tegelevad värvikaartidega, töötavad kuskil kuskil kuskil poes, kus müüakse värve, näiteks need on, need on kindlasti võimelised tajuma rohkem või eristama rohkem värve. Aga sellest ei ole midagi, et see on lihtsalt selline erialaline asi, mis meil on. Ja ma kuskilt lugesin, et arvuti suudab inimsilmast ju veel palju-palju rohkem helistada, aga et, et seda nagu ei lähe vaja või et seda pole nagu otseselt kuskil kuskil nagu kasutada. Aga selle selle jah, selle raamatu puhul oli huvitav see, et mitte ainult ei ole juttu nendest värvidest, mis muidugi kogu selle värvitemaatika juures oleks täiesti iseseisev teema, mida meie siin tõenäoliselt kahjuks täna ei suuda lahata, on, on kuidas saaks tegelikult kultuuriajalugu uurida või ära kirjeldada puhtalt selle järgi, milliseid värve on kasutatud kunstis, maalimisel ennekõike kuidas on tehnoloogia seeläbi arenenud, sest et värvide segamise tehnikad on muutunud. Siin on väga tore lugu ka plii, plii valgest, kuidas see on inimesi hauda saatnud selle värvisegu mürgisus ja ka see, et hiljuti lugesin ühte huvitavat artiklit sellest, kuidas need pigmentide erinev raskus, füüsiline raskus tegelikult mõjutab kunstiteoseid. Et see, see, kuidas kogu see, ütleme keemia, mis seostub nagu värvidega iseenesest juba kirjeldab väga palju meie kultuuris on täiesti suur iseseisev teema, võib-olla me saame seda kunagi vasara saates lahata. Aga aga praegu jääks siiski siis rohkem sellele keeletasemele ja ma mõtlesin, et võiks võtta siit ka välja mõned niisugused värvid, mille puhul on ka teatud selline üllatusmoment võib olla seotud, et, et mille peale nagu sageli inimesed ka ei mõtle, kui nad nendest värvidest räägivad. Ja, ja üks nendest värvidest oli, oli kindlasti roosa, millest ma mõtlesin, et võiks kohe alustada juba puhtalt sellepärast et see värv, ma ei tea, kuidas, kuidas tundub. Mulle tundub, et roosa värv vähemalt Eesti ühiskonnas, et see ei ole nagu väga tõsiselt võetav värv. No oleneb, et mina jällegi arvan, et roosa on viimasel ajal väga moekas värv, tegelikult, et mulle tulevad kohe meelde Sellised inetud ütelused, et mida roosangleid, seda vane, neil, seda keelega mingit väga ilusaid. Roosa on ikka kuidagi selline, et kes ikka väga palju roosat kannab, et ega seda nagu väga tõsiselt ei võeta, et. Ja väga võimalik, aga tegelikult oleme, et koostöös Lausanne'i Ülikooli teadlastega psühholoogidega uurinud ka seda, et milliseid emotsioone värvid kannavad ja see koostöö jätkub meil ja tuleb välja, et roosa on tegelikult eestlaste jaoks just selline rõõmuvärv, et kõige suurem rõõmu värv on eestlaste jaoks kollane. See ei ole muidugi mingi ime, sest et see tundub olevat niimoodi üle maailma välja arvatud siis ekvaatoril kõnelevatest keelt. Aga roosa noh, tõepoolest mõni armastab rohkem roosat ja mõni armastab teda vähem. Ja, ja tõesti, meil on, meil on selliseid ütlusi, et mida, mida roosa kleit, seda vanem eit, ei mida vanem eit, seda roosa kleit niipidi? Jah, et hiljuti ka tähistasin oma sünnipäeva ja tuli kaasa ütlus meelde ja mõtlesin, et ei, täna roosat kleiti ikka ei pane. Aga, aga ei, eks värvide kandmine on üks üldse üks eraldi teema või ütleme, värvid moes. Ja seda on ka siis keeleteaduslikust aspektist uuritud välismaal rohkem kui meil, et nüüd minul on üks magistrant, kes, kes hakkab nende moevärvidega tegelema just nende moevärvide muutumisega, et see on ka väga-väga huvitav teema. Aga ma arvan, roosa värvi puhul on nagu kõikide värvide puhul, et lihtsalt inimene peab selle välja kandma. Et see igaüks teab, mis talle sobib, millised värvid talle sobivad. Ja need värvid, mida inimene kannab, ei pruugi olla sugugi tema lemmikvärvid. See on, see on ka üks eraldi teemadel aga selle roosaga Kuigi siin on neid roosasid väga erinevaid, jälle toodud selliseid toone, aga, aga kaks, aga huvitavat fakti tuli minu jaoks ilmsiks, et üks oli see, et on, ma saan aru, ikkagi teaduslikult tõestatud, et roosas ruumis inimesed on rahulikumad, et seetõttu on roosat värvi kasutatud väga palju vanglates ja muudes kohtades, kus tahetakse ka haiglates, et inimesed oleksid rahulikud, et reaalselt nende südamelöögid on aeglasemad selles ruumis, et see värv mõjutab niivõrd tugevasti siis närvisüsteemi. Jah, tõepoolest on, on tehtud neid uurimusi ja, ja seda siis tõestab ka veel kord see meie meie uurimus, kus me siis laseme siis inimestel määrata emotsiooni, mis on seotud värvi kätte. See roosa värv on selline rahustav rahulolu, rõõmu värv ja, ja jah, kindlasti ma arvan, et see kui te mõtlete roosa värvi peale, et ega ta midagi muud ei saa olla, ta väga ärritav ei saa olla. Aga siis on veel teine nüanssimis roosalannetan tegelikult nagu varjund või ütleme, üks gramm tagasi nagu punasest, et et kui punane on valdavalt siin armastuse värv, samas on ta ka vihkamise värv või viha värv, eks ole, mis on selline hästi tugev värv, siis roosa meil vihkamisega ega vihaga ei seostu, vaid see seostub ikkagi armastusega. Ja teine huvitav asjaolu, mis roosaga võib-olla tuleb ka raadiokuulajatele üllatuseks on see, et arusaamine, et roosa käib beebitüdrukute juurde ja helesinine või sinine käib beebipoiste juurde on selline suhteliselt 20. sajandi leiutis või isegi suhteliselt, isegi mitte koheselt algusest, vaid ja et pigem varasemal ajal seostati just väikseid tüdrukuid helesinisega või, või mingite sinakate toonidega, sest et sinine on ka neitsi Maarja värv, et sinist on tegelikult just peetud selliseks naiselikuks tooniks ja roosad tõenäoliselt ka otsapidi selle punase tõttu Sis seostatud meestega või poistega muuhulgas nagu ma siit lugesin niisuguse natukene isegi naljaka põhjendusega, et et poiss ootab roosilisem elu ees. Et kuidas, kuidas nende värvide muutused on, on ütleme, kui me võtame sellise sotsiaalajaloo. Et kui palju on seal näha mingisuguseidki värve, mis on läbi aegade pidevalt olnud seotud ütleme kas kuldne või, või kollane näiteks Aasia maades võimuga. Kui palju need on muutunud, sellised rõhuasetused? No kindlasti on muutunud, mul tuleb meelde kohe lilla mis oli siis mida seostati siis Vanas-Roomas, sest keisrit, aga et see oli ikkagi kuninglik värve muidugi, sellel oli oma põhjus. Et seda saadi ühelt väga või ütleme, kahelt väga eriliselt selliselt mulluskilt, et seda üldse toodud Ta, et seda Saidsid lubada tõesti endale Rooma keisrid. Ja selles samas raamatus on ka üks seik, et kus Rooma keiser ütles oma abikaasale, et ma ei, ma ei saa sulle lubada lillat kleit ei, sellepärast, et see on lihtsalt liiga kallis. Aga loomulikult, kui tulid kasutusele Ani liin, värvid, siis kõik muutus ja tänapäeval võime ükskõik endale, mis värvi kangast osta või, või riided selga osta, et et tänapäeval tõesti see moetööstus on värvide poolest täiesti lõbus ja valik on täiesti lõputu. Ja sellepärast võib-olla on ka neid raske nimetada neid värve, et kui te vaatate kasvõi ringi või lähme, ütleme üks asi on, et moetööstus, aga kui me läheme veel kosmeetikatööstusesse, siis tulevad hoopis naljakad värvinimed meile vastu ja tavaliselt need ei olegi värvinimed, mida me siis sealt leiame? Ja selles samas raamatus on ka tore peatükk, mille pealkiri on ihuvärv ja et kuidas see on tekitanud selliseid skandaalilaadseid juhtumeid, kui ütleme siis tumeda või musta nahatooniga saatejuht või keegi pidi esitlema ihutooni mingisugustki meigivahendit ja leidis, et see tema ihutooni just ei ole. Jätka ihuvärvipesu on tegelikult suhteliselt niisugune konstruktsioon, sest et ta ei vasta mõnes mõttes üldse mitte kellelegi ihuvärvile, et ka ka heleda nahaga erinevad rahvused tegelikult ei leia sealt enda, nagu seda ihu tooniatesse. Ihutoon on ka üks niisugune väga huvitav värvinimetus. Aga kui me räägime nüüd näiteks roosast lillest, mulle tundub, et need on pigem laensõnad eesti keeles. Ja loomulikult on nad laensõnad, et nad on tulnud prantsuse keelest siis rootsi keele kaudu meile ja tulnud siis koos nende Ani liin värvidega, et põhimõtteliselt, et seda, seda on kirjeldanud väga hästi, Urmas Sutrop, kuidas siis värvide tekke eesti keeles on toimunud ka areng? Et jah, et lilla ja roosa on meie keeles ikka päris uued värvinimed, aga nad on omaks võetud kenasti sellepärast et nad sobivad meie morfoloogilise süsteemi, nad kõlavad kenasti omakeelsena ja sellepärast näiteks violetne on suhteliselt, et selline noh, välja tõrjutud, ütleme või lilla on siis muutunud meie keeles nii-öelda põhivärvi nimeks, kui me sinna vaatame ja põhivärvinime teooriasse, aga, aga violetne siis hästi sellesse süsteemi sobituda ei ole meile suupärane. Ja muidugi tundub violetne ka tähistab kergelt natuke teistsugust värvi aga tuleme siis sellise värvi juurde nagu kollane. Kas kollane on rohkem Eesti oma sõna? No kollane on, on jah, loomulikult loomulikult Eesti oma sõna, et ta tuleb ikka sellest kuldsest, aga nüüd täpselt, kuidas ta, kuidas ta on arenenud, seda ma nüüd täpselt ei oskagi öelda, et et ma ei ole, ma ei ole ise uurinud neid Eesti värvinimede arengut, siis et ma olen siiski tänapäeva keele uurija ja ja hetkel mul ei tule nüüd täpne meelde, aga eks nad kõik on tegelikult ju tuletusliitega tekitatud värvinimed, kõik need kollane roheline, eks ju, tegelikult rohe tuleb, eks ju, rohust rohi ja siis line liide sinna lõppu, et see on üks hästi kompleksne värvi nimi eesti keeles, tavaliselt on siis need, need nii-öelda need põhivärvinimed siiski väga noh, oma sõnade, mitte liitalised, aga meil on siis hästi palju neid kollane, eks ju, punane puna oli küll vanas tähenduses ütleme tähendas tegelikult karva või loomakarva ja siis punaneed nagu justkui see looma karva värvi jällegi liide siis ainsat, siis ütleme ilma liita värvinimed on siis meil must ja valge aga teised on siis kõike sinine, täpselt sama moodi, et mis see sinisiis on, need sinna lõppu, et noh, tegelikult jah, nad on kõik liitega moodustatud värvinimed. Selle kollase kohta on lihtsalt selles samas värvi salaelus kahjuks väga tore lugu, kohe siin räägitakse, et niisugune tõesti kultuuriajalooline seik, et kui Oscar Wilde Londonis vahistatud, siis oli tal sel hetkel kaenlas kollane raamat ja ja raamatus siis siin selles värvitsala elus esitatakse küsimus, et milline korralik mees kõnnib avalikult tänaval, käes kollane raamat ja siis kirjeldab natuke kollase raamatu tähendust ja tausta. Tõenäoliselt tänane lugeja ei pane sellist väikestele ikka tähelegi, sest et väljend kollane raamat meile ei tähenda enam midagi sellist skandaalset. Aga kuna meie saateaeg varsti hakkab otsa saama, siis ma korraks tahaks peatuda ikkagi kohal nendel värvidel must ja valge. Kas need üldse on värvid, kas must ja valge on tegelikult värvid või kuidas me need üldse millisesse kategooriasse need peaksime paiguta? No eks ta ikka on värvid vähemalt noh, minu jaoks on need värvid ja kunstikunstis neid ka ikkagi värvidena ju käsitletakse. Aga siis väga sageli küsivad ka inimesed, keda me küsitleme oma oma testides, et näiteks, et kas ma pean musta ja valget ka nime sama, et see justkui viitab sellele, et need nagu ei oleks päris värvid. Aga eks see on maitse küsimus, aga tegelikult keeleliselt on must üks väga-väga huvitav värv, mida ma olen ka ise uurinud ja tuleb välja, et me kasutame oma testides väga sageli selliseid värvikaart. Ja need on siis kas läikiva pinnaga või siis mati pinnaga ja mustal on üks selline huvitav omadus, mille ma avastasin hiljuti tegelikult kui me räägime mustast, siis me räägime matist, mustast ja me ei tee seda mitte ainult eesti keeles, nii vaid väga paljudes teistes keeltes tehakse täpselt samamoodi, vähemalt Euroopa keeltes, mida me oleme uurinud. Et just nimelt on, on, et kui me näitame inimestele läike kivat musta värvikaarti, siis nad ütlevad, et see on näiteks tumepruun, tumeroheline, tumehall, tumelilla, mis iganes muu. Aga see ei ole must. Ja seetõttu ma arvan, et mustal on siis mingi selline eriline omadused. Ta meenutab meile mingit määrdunud värvi, näiteks eesti keeles on must tähistabki tegelikult nii musta värvi kui ka seda, et midagi on määrdunud ja seal on kindlasti mingisugune mingisugune seos. Aga selle juured on kindlasti juba ladina keeles, et ladina keeles on siis nii, et, et niger tähistab sellist nii-öelda sellist läikivat musta ja aater on siis selline must ja, ja, ja kindlasti selle musta tähendused on justkui jagunenud mitmes keeles. Ja, ja see keeleliselt, see must ei ole üldse nii. Ta on väga kindel või selge, mis see must täpselt on. Samas kui, kui me läikiva musta kohta võime öelda mida tahes, muu. Mul tulevad meelde ka need kleidid ja muud asjad, mis internetis on liikunud, et, et inimesed on nagu tohutult vaielnud, et vist millalgi üle, et kas oli, kas oli kleit roheline või kuldne või. Ei, see on niimoodi, et ühed inimesed näevad seda kleit, niisiis kas valge, Jaagultsana ja teised näevad siis sinise ja musta, et tegelikult loomulikult see pruudi ema kleit oli, oli sinine ja must. Et te võite vaadata neid Neid pilte ka internetist, aga see on jah, saanud tohutuks meemiks, tohutuks vaidluse aluseks siis siis nii värviuurijate hulgas. Siin ma mõtlen siis inimesi, kes, kes teaduslikult tegelevad värvidega, mitte niivõrd keeleteadlasi ja, ja ka psühholooge, kes on siis ürita tanud rekonstrueerida siis neid nii-öelda mingisuguseid valgusega seotud teatud selliseid konditsioone, kus siis kus siis nad näitavadki, et tegelikult on ka mingeid muid objekte võimalik näha nii kuldse ja valgena kui ka samal ajal siis teised inimesed näevad neid musta ja sinisena, et et see on tohutu debatt, mis ikka veel jätkub ja värvikonverentsidel ma olen näinud väga palju selleteemalisi ettekandeid ja kuulnud nii, et see on üks, üks täiesti täiesti hoomamatu, üks müstiline müstiline ala. Aga samasse tähistab ülihästi ja mina olen seda oma ettekannetes kasutanud just näitena sellest, kui palju me tegelikult räägime värvidest. Vaadake, see meem ilmus internetti veebruaris 2015 ja me ikka räägime sellest kleidist veel. Ja me ikka vaidleme veel, mis värvi need on, kuigi me teame, et ühed inimesed näevad nii ja teised inimesed näevad naa, aga me ei väsi vaidlemast meikar. Ütleme jaa, no mustast ja valgest rääkides siis tulevad meelde ka inimeste juuksetoonid ja võib-olla veel ühe niisuguse isuärataja sellest raamatust, et ikka saaksite teada, tasub lugeda seda, et siit saab igasuguseid huvitavat infot, teada on siin ka niisugune värv nagu blond kirjeldatud ja, ja kuna ma ka ise olen pigem blon, siis oli mul päris huvitav teada saada, et et 2014. aastal näitasid kogu maailma naisprostituutide tunnihinnad, et need, kel olid loomulikud loomuliku väljanägemisega blondid juuksed võisid küsida palju suuremat tasu kui ükskõik millise teise juuksevärviga naised. Et ma nüüd ei teagi, kas seda peaks mingisugusegi komplimendina tajuma või peaks juuksed ära värvima mõnda teist värvi hoopis. Aga kuidas, kuidas nende ütleme siis tõesti selliste värvi nii-öelda uurimustega on, et või, või tajumistega, et kas värviuuringute käigus on tulnud ette ka see, et tõesti nii nagu interjööris on erinevad mured, et kord on seal rohelised, roosad, pastelsed erksad neoonvärvid ja moes, et on ju tegelikult ka erinevad juuksevärvid erinevatel ajastutel moes? Et kas selle kohta ka mingisuguseid uurimusi tehtud, et tõesti missugune tajumus on siis kui tõenäoliselt rohkem naiste puhul, et, et mis on see värvitoon? Mis värvi juustega see inimene on, et kuidas teda siis võetakse, et kas tõepoolest ka praegu blondiine nii-öelda võetakse vähem tõsiselt, et kui sa tahad umbes enam-vähem, ma ei tea poliitikas või ärimaailmas läbi lüüa, siis ikkagi värvid oma juuksed punaseks või tumedaks, et oled justkui tõsiseltvõetavam inimene või selliseid mentaalseid tajumusi enam ei ole. No tundub, et see London, eks ju, selline stereotüüp ja meil on hästi palju neid londi või blondiininalju, eks ju, mida võib igaüks vist vist tuletada meelde. Aga ma arvan, et tänapäeval oleneb, nagu ma ütlesin, et inimene võib kanda mis tahes värvi, kui ta selle välja kannab. Ma arvan, et sama on ka juuksevärviga, tegelikult ma, ma ei tea, praegusel hetkel, kas oleks selliseid uurimusi küll, on minu psühholingvistika loengus teinud üks, üks grupp üliõpilasi uurinud juuksevärve ja millised juuksevärvid on ja kuidas neid kirjeldatakse ja tõepoolest, et palju õnne, blonde ja punaseid ja tumedaid pruune ja ja must ja see oli, see oli päris huvitav, aga et midagi nüüd ilmunud noh, ei ole sellist, et, et või ma lihtsalt hetkel ei, ei tea. Aga kui me vaatame, siis noh, blond on ikka selline, pigem selline positiivne värv minu meelest või juuksetoon, et et ikkagi väga paljud blondid naised on ju just need, kes on, kes tänapäeval on läbi löönud, et et jällegi ma ütlen, et, et ei tasu olla nendest stereotüüpidest kinni, et juuksed võivad olla mistahes värvi. Kui sa ise oled tugev isiksus, nii et ma arvan, et, et see on, see on küll nüüd selline asi, millest, millest me tänapäeval enam ei peaks nii palju rääkima või kinni pidama, et just need stereotüübid. Et ma küll ütlen, et igaüks peaks jääma iseendaks, kandma neid värve, mis talle just sobivad. Ja kui sa oled tugev isiksus, siis võivad su juuksed olla mis tahes värvi. Aga. Kuidas tundub, kas väljend värvikas isiksus on positiivse või, või natuke kahtlase varjundiga? Jällegi oleneb kontekstist, et kuna ma olen keeleteadlane, siis ma tahan kõigepealt teada, mis on selle, mis on kontektsele selle väljendi ümber. Et, et ma arvan, et see kõik sõltub kontekstist, seda võib kasutada nii positiivses kui. Ma tänan selle vestluse eest mari uusküla, kes on siis Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste dotsent, keeleteadlane ja värvinimede uurija. Nagu ikka huvitavate teemade puhul, tundub, et me võiksime rääkida siin veel tunde, aga kahjuks meie saateaeg on otsa saanud ja me peame selle jutuajamise lõpetama veel ühe värviteemalise muusikapalaga, mille sina, Mari välja valisid. Jah, et seekord siis Phil Collins, Phil Collins on see, kes rasketel aegadel alati tuleb pilt, keda ma kuulasin juba oma lapsepõlves, keda kuulasin minu vanemad minu lapsepõlves ja ta on tegelikult saatnud mind terve elu. Ja see truugales on, on tõesti seesama muusikapala, mis, mis kõlas ka selles multifilmist rollid ja mida väga säravalt esitasid eesti keeles Rolf Roosalu ja Saara Kadak. See oli väga ilusti tõlgitud eesti keelde, aga siiski ma mõtlesin, et Ta võiks olla see originaal. Ja just see akustiline versioon sellest Phil Collinsi laastruugales. Asume siis kuulama Phil Collinsi lugu minuga oli stuudios Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste dotsent, keeleteadlane, värvinimede uurija, mari uusküla. Mina olen Maarja Vaino. Kuulmiseni.