Vasar. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios Tallinna Ülikooli kirjandusõpetuse külalislektor Joosep Susi, interi Joosep tervist ja Tallinna Ülikooli emakeele didaktika lektor Merilin Arumäe. Tere, Merilin. Tere. Ja tõenäoliselt ei tule üllatusena see, et tänasel päeval jätkame siin emakeelepäeva etteütluse etteütluse niisugusel laine ja, ja meeleolus. Aga enne kui me nüüd hakkame natuke statistikat välja tooma ja üleüldse selle tänase teksti üle arutlema ja võib-olla natukene arutlema ka Jaan Krossi üle kellest see tekst on siis inspireeritud tutvustaksin üle pika aja ka natukene kultuuriajakirjandust. Ja väga palju ma teda ei tutvusta, sellepärast et kuna post käib minu jaoks ka praegu natukene ebaregulaarselt, sest et ma ei ole oma postkasti juures kogu aeg olen samuti resideerunud kuskil karantiinis siis oskan öelda, Ta ilmunud on kõik aprillikuu akadeemia keele kirjandusakadeemiat. Ei akadeemiana mul ei õnnestunud lugeda, kuigi ma enda teada ennast sinna registreerisin, nii et seda ma üritan teile siis tutvustada, järgmisel korral. Aga keelestki kirjandusest võin küll juba rääkida natukene, siin on väga huvitav lugemine alati minu meelest Irina Belobrovtsev, Sulev sulest kes kirjutab siis teevale vis Nevski ja Eesti. Samuti huvitav lugemine Indrek Oja, kes kirjutab Martin argimütoloogiast kui Mati Undi poeetika lähtekohast ja arvustamisel on näiteks Andrus Kivirähki sinine sarvedega loom Linnar Priimägi, luulajad, tõde, ja üht koma teist veel, nii et. Ma arvan, et keelest ja kirjandusest, eriti praeguse keeleteemalise saate puhul võiks küll inimesed endale huvitavat lugemist leida. Ja teine ajakiri, mida loodetavasti siis inimestel on praeguses eriolukorras rohkem aega lugeda. Kui tavaliselt on siis märtsikuulooming, mis ilmus märtsikuu viimastel päevadel ja kus on siis samuti nagu ikka päris palju ilukirjandust, näiteks sellised autorid nagu Mari Saat või Lea Mändmets, Tiiu Hallap, Maarja, Pärkna, Veronika Kivisilla, Berk Vaheri ja nii edasi. Ja päris huvitav on ka Wimbergi arutelu Rainer Brockmani üle ja, ja garainber Brockmani üks tekst siis Wimbergi tõlgenduses. Samuti on võib-olla üks huvitavamaid lugemisi siit eesti romaan 2019, mille on kirjutanud siis Märt Väljataga ja Made Luiga omakorda kirjutanud 2019. aasta lühiproosas. Et tavaliselt need ülevaated pakuvad inimestele suurt huvi, kes autorina otsib, mis tema kohta on öeldud ja kes millestki muust huvitub, igal juhul on see kuulus ülevaadet number siis nüüd ilmunud. Nii et usutavasti leiavad inimesed selle loomingu üles, loevad seda siis kodudesse, kui nad õue niikuinii minna ei saa. Aga meie läheme nüüd edasi oma saate põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos on siis täna stuudios emakeelepäeva etteütluse teksti üks koostajaid Tallinna Ülikooli kirjandusõpetuse külalislektor Joosep Susi ja samuti etteütlusega seotud Tallinna Ülikooli emakeele didaktika lektor Merilin Arumäe. Ja me tahaksimegi hakata rääkima sellest tänasest etteütlusest võib-olla natukene veel kolmanda või neljanda nurga alt, sest et täna on vikerraadios sellest juba omajagu räägitud ka. Aga enne, kui me läheme oma oma arutelude juurde, teeks ühe kõne, mida me siin vasaras nii eriti sageli ette ei võtagi ja helistaks õpilaste kategooria ühele võitjale Kristin pintsonile, kes on siis Põlva gümnaasiumist. Kas Kristin on meil liinil? Ja täitsa olen. Tere, Kristin, palju õnne sulle. Aitäh. Sul on nüüd imeline võimalus kokku puutuda inimestega, kes sind sellesse olukorda panid, kes sundisid kirjutama just seda teksti, mida sa kirjutama pidid, aga nagu me aru saame, läks see sul väga edukalt. Kuidas sa kommenteerid? Oli see üldse sul esimene kord, kui sa osalesid? E etteütlusel. Oi ei, ikka nii palju, kui ma mäletan, siis ma ikka iga aasta olen kirjutanud. Ja kuidas see võrdlus siis on selle aastaga, et oli see tekst lihtsam, keerulisem, samasugune. Ma arvan, et minu jaoks oli lihtsam, aga ma arvan, et siin on oma osa sellel ka, et ma lihtsalt olen jällegi ühe, hakkasin rohkem neid pidet koolis õppida ja kõik need pea kõrvallaused on rohkem kui enne. Aga võib-olla ongi meil kohe huvitav teada, mitmendas klassis õpikas, sa oled abiturient? Nii et etteütlus võib-olla oligi sinu lõpueksamid siis jah. Aga mulle tundub, et, et ka meie teksti koostajatel on sulle mõned küsimused, et Merilin vaatas mulle selliste säravate silmadega otsa. Ja tahtsin just küsida, et kuidas võrreldes teiste klassikaaslastega, et kui kui palju siis sa oled näiteks emakeeles edukam. Või te olete kõik sellised suured keelehuvilised seal. Ei, seda nüüd võib-olla mitte, aga aga no ma võin näite tuua, et meil oli hiljuti sihtidele proovinud teha täpselt selle eriolukorda. Kas siis eesti keel on ka sinu jaoks midagi, mida võiks ülikoolis õppida edaspidi? Et ma olen mõelnud selle peale, aga mulle tundub, et see vist ei ole lõplik. Kui mulle väga väga meeldib ja ma olen ka. Väga tore, Joosep, kas sa soovid ka midagi küsida? Ei, ma vaatan siin üldse Põlva kandis tulemusi, et noh, vaatan, et üks kuulus Põlva õpetaja tegi peaaegu 100-le protsendile, aga kolm väikest eksimust. Nii et ütleme selles mõttes suur võit. Peaaegu et õpetajast, siis nagu parem tulemus. Aga minul on võib-olla selline igaüks, loomulikult vaatab asju oma mätta otsast, et Kristin, kui suur lugeja sa oled? Väga suur, mul on praeguses eriolukordades täiesti suurepärane võimalus mul nii kraamatuid öökapi peal. Siis vastab tõele minu hüpotees, et inimesed, kes loevad rohkem, on ka õigekirjas tugevamat sellepärast et neil on lihtsalt mingisugunegi mälumuster, mis, mis paneb selle koma õigesse kohta, isegi kui ta reeglit ei, ei tea. Kas, kas, kui, kui tugev sa tunned, et sa ise näiteks oled reeglites palju sa mõtled reeglite peale, kui sa kirjutad? Vahepeal ikka tõesti, kas ise pea- ja kõrvallause nagu jälgimine, kuidas seal kohas siis läheb? Aga mulle tundub, et siis me lubame sul tagasi minna nüüd lugema ja, ja, ja veel kord soovime sulle palju õnne. Oleme väga rõõmsad, et meil on nii tugev tublid õigekirjaoskajad, abituriendid Põlva gümnaasiumis, järelikult on teil ikka väga tubli õpetaja seal ka. Nii et et ilusat, ilusat saabuvat nädalavahetust ja ikka head keelearmastust. Rääkisime siis Kristin pintsoniga Põlva gümnaasiumist ja mis me nüüd siis oskame kommentaariks öelda, et, et kas Põlva gümnaasium ka osalejate poolest võis kuidagi esile kerkida või, või pigem on väga ühtlane see üle Eesti osalemine olnud? No meil nii täpselt teada ei ole, kes, kus mida kirjutas, aga neid, kes otseselt märkisid Põlva Gümnaasiumi oli kaks osalejat, jah, vähemasti need, kes siis saatsid teele oma töö seitsmest ja poolest 1000-st. Nähtavasti neid oli siis ikkagi jah rohkem, aga võib-olla ennem kui me nüüd veel kord jah, asume teksti juurde, räägime natukene statistikast, et, et see nüüd kolmeteistkümnendat korda toimunud vikerraadio etteütluse võistlus oli siis osalejate poolest natuke Osale need, kes ära saatsid, oli võib-olla õige vähem pisut vähem kui eelmisel aastal, neid oli 7529 inimest, aga see on fenomenaalne osalemine, mis toimus tegelikult etteütluse ettelugemise ajal, et väidetavalt ületas kõikide portaalide seni ühesõnaga seda kasutajate hulka, kes seni on isegi Eurovisiooni või mõnel muul ajal portaale kasutanud ja, ja arvatakse siis niimoodi umbkaudu, et tegelikult neid, kes ära saatsid, reaalselt omaetteütlused, oli kõigest neljandik. Et neid, kes seda oma kodudes kirjutasid ja pärast kontrollisid, oli ikkagi täiesti rekordiline arv. Aga seda me otseselt seda numbrit me siin praegu öelda öelda ei oska. Igal juhul on see tänane etteütlus ajaloo teine tulemus ka nende inimeste arvu järgi, mis, kes, kes oma etendused ära saatsid. Ja kes soovib nüüd täpsemalt, et lugeda, kes olid võitjad ja samuti kontrollida veelkord oma teksti. Nendel tasub siis minna vikerraadio kodulehele, seal on olemas kõik lingid, kust saab siis vaadata nii statistikat, nii seda teksti kuulata veelkord ka ettelugemist. Soovi korral, kes ei jõudnud siiamaani ja tahab ikka nüüd tagantjärele ennast proovile panna saab samuti siis veel kord seda teksti kuulata ja seda etteütlust kirjutada. Ja, ja kui on üleüldiselt veel küsimusi selle etteütluse Õigekirjaliste grammatiliste muude asjade kohta, siis ikka tasub helistada keele nõusse keelenu telefonile. Mis on siis kuus, kolm, üks, kolm, seitse, kolm üks ja seal vastab teie küsimustele Peeter Päll. Aga meie asuksime nüüd ikkagi natukene seda etteütlust lahkama, võib-olla mitte isegi nii täpselt. Kuigi ma tahaks mõnelgi grammatiliselt sellisel õigekirja küsimusega peatuda, aga võib-olla alustuseks räägiks natuke ikkagi sellest taustast Vikerhommikus juba Märt Treier, tegelikult tsiteeris Valdur Mikitat, kes, kes leidis, et see etteütlus on mingisugunegi eestlaste veidrus et ta ei kujuta ette, et kuskil mujal maailmas tegelikult selline asi võiks olla nii populaarne. Ja, ja muuhulgas arutasite natuke seal Vikerhommikus ka selle üle, et õieti oli Mikita seal see viide sellele, et, et tegelikult on etteütlus, kunstlik formaat. Me ju ei kirjuta seal kõnekeelt. Me otsime sinna meelega selliseid keerulisi struktuure, lausestruktuure, keerulisi võõrsõnu. Et mõnes mõttes ta on ka selline keele moonutamine ja sealt omakorda jõudsite te selleni või, või siis jõudis Nikita selleni, et võib olla õigekeelsus ja õigekeelsusnormid on, on selline inimesi sageli segadusse ajav ja piirav piirav element, et miks ikkagi üldse seda õigekeelsust hirmsasti peab kogu aeg järgima? No mina üldiselt leian õigekeelsust ikkagi on vaja ja seda peab järgima. Aga kuidas teie siis nüüd seda põhjendate? No siin oli tegelikult osutus päris palju küsimusi. Aga kui selle alguse juurde tagasi tulles, siis tõepoolest ühelt poolt tuleb arvestada, et etteütlusi on erinevaid tüüpe, et on olemas ka loovad etteütlused ja nõnda edasi, et nende ülesehitus on teistsugune, nende funktsioon on ka teistsugune. Ja on ilmselge, et see on tõesti paranoiline, mis toimub tõesti paranoiline tähelepanu õige keelsusel. No see on täiesti tehniline formaat, groteskne isegi ja nõnda edasi, aga seal on ka mingi võlu selles jah. Ja, ja ma ikkagi toks ja samamoodi nagu märgid Märdiga rääkides tooksin võrdluseks, et kui ma mõtlen, et kuhu suunas tulevikus võiks etteütlus liikuda, siis mingil määral luule poole. Et see pole ju sugugi või isegi võiks öelda, et kus kõige enam tegelikult grammatilisi kategooriaid, sellist grammatilist süntaktilist tasandit Zemantiseeritaks tõsti täiskäigul seal et luule, aga seal on lihtsalt tähenduslik külg ka juures. Et võib-olla see küsimus on selles, et lisaks sellele paranoilisele tähelepanule õigekeelsuse osas tuleks lisada ka võib-olla selline loov esteetiline pool etteütluses ja lisaks loomulikult selline tähenduslik pool, et see kõik kokku võiks midagi tähendada. Ja siis tuleks ju tegelikult võrratu žanr või, või alamžanr. Ja siis jääb ainult küsimus, et kes on võimeline seda kõike kontrollima ja mille alusel? Jah, loomulikult, aga see küsimus ongi, et mis selle funktsioon otseselt on, et samamoodi kui me ütlesime, et saate alguses Kusagil neljandik saatis oma siis versioonid ära, aga selle eesmärk ei olegi otseselt teed ütluse funktsioon meil praegu kontrollida midagi seda kooli kontekstis loomulikult tihtilugu ettevõtlus on sellise funktsiooniga saada tagasisidet või keegi tõesti ka nii kirjutajal kui ka õpetajal. Aga see on ju täiesti normaalne, et me saada kärame ise naudime seda protsessi ja naudime seda tähelepanu just nimelt nendele katele. Grammatilist, tale, kategooriatele. Jah, et ega inimesel ei olegi väga palju võimalusi niimoodi, et ta kirjutab järjest mitu lauset teksti ja siis keegi saadab talle korrektse versiooni, sellest paljud inimesed kindlasti teevadki seda oma lõbuks, et saada mingisugust tagasisidet, et noh, üksikuid keele küsimusi saab esitada keelenõule, saab uurida keeleallikatest järele, kuidas mingisugune sõna kirjutatakse või käänatakse, aga niimoodi, et ma kirjutan lause lause järel ja siis keegi ütleb, et vot, näed, sul on ju nii palju vigu, et see on, see on selline natukene mõnus mäng ka selline noh, eneseanalüüs ja, ja võitjad on kõik need, kes uurisid nüüd, et mis, milliseid eksimusi nad tegid ja said siis teada ja ütleme, need, kes ka mõistsid, et ahah ja tõesti mul oligi siin niimoodi, et need ongi võitjad, sest nad tunnevad huvi oma emakeele vastu ja tahavad seda ilusasti kirjutada. Jah, et mingis mõttes mul on ka tunne, vaadates tänavuse aasta teksti, siis on tõesti viimane lause. Me jõuame mingil hetkel selleni, kus on üks komakoht. Küsitav, et kas seal on siis ka oma või ei ole ja tegelikult võib igale poole panna koma ja, ja kuhu mingis mõttes etteütlus võib liikuda. Et samamoodi nagu luulas, et sa tõesti lohet teksti järsku vaatad, et see koma on nii paganama ilus, et lihtsalt üks, üks üks kirjavahemärk võib olla ilus või nauditav ja sa loed ja see on nagu selline partilik punktumis läbistab su keha täiesti, sa oled nagu armunud tõesti? Kirjavahemärki vot see on hea. Jah, ja siin saab ju väga loominguline olla, ei peakuma panema, võib panna ka näiteks mõttekriipsu või mõne muu märgi ka sulud või midagi muud. Ja minule ka interfunktsioon meeldib, mul on väga kahju, et teda kogu aeg pruugitakse aina vähemaks, et, et võetakse eeskujuks, ma ei tea. Võib-olla inglise keele mõjud on siin, et aina vähem komasid kasutatakse, et kirjutatakse nagu ilma komadeta, et minu meelest koma on ikkagi üks väga oluline ja tohutult lauses nüansse tekitav ja tihtipeale noh, täiesti tähendust muutev. Niisugune väike pisike konksuke tõesti seal. Et selles mõttes võiks tõesti inimesed olla komasse rohkem armunud. Jah, et minu arvates komangi nagu liiklusmärk, et, et selle abil ma seal liigeldasin lauses, et see, kuhu ma selle panen, see annab mulle märku, kuidas seda lauset ka lugeda või kuidas sellest aru saada. Muidugi on hea luuletus näiteks või, või ka suurepärane selline etteütluse Kundasine koma, millest see nagu esmaesimesel pilulat kohe armunud, sest ei ole lihtsalt pelk liiklusmärk, siis ta on tõesti midagi, midagi elavat, midagi sellist vägevat ja selline tunne just nimelt Ene Mihkelson ei kandnud see tunne tekkinud, temal küll vastupidi, et, et olukorras, kus võiks nagu see koma olla ühest kohast, olete oma ei ole. Ja see on nagu tõesti selline röögatuna, sa oled kuidagi sinna, mitte komasus. Armunud kohe esimesest silmapilgust ja siis tulebki selline. Tuleb meelde, see kuulus lause, et mis siis teha tuleb. Siis kui saad esimesest silmapilgust armunud, siis tuleb heita veel teine pilt ja heidad ta ise pilgu ja aastal, et jah, seal on ikkagi nii võrratu. Ja siis lõpuks avastad, et sa tahad põrkunud kokku sellise olukorraga, kus koma ei ole ja see koma mitte olemine on muutnud sinu man pilti otsustavalt. Nii ma loodan, et seda niisugust koma ülistust nüüd edaspidi lasevad emakeeleõpetajad sageli vikerraadio arhiivist õpilastele nagu emakeele tunni alustuseks, et et, et võiks igasuguseid filosoofiline traktaat on kirjutatud. Ma ei, ma ei tea, kas on kirjutatud ka midagi koma. Eks mõtted ja no võib-olla oleks, neil on kirjutatud lasa eesti keele õpik pealkirjaga koma ja Õpik kirjanduse kõnetus, mis teine osa on väga ambivalentse tähendusega, aga no võib-olla ütleme ka oma osas peaks. Ma ei ole viimasel ajal otsinud, aga võib-olla Mikita enda seal imp luules on midagi endiselt oma kohta väga põhjapanevat öeldud. Aga aga kui ma tulen ikkagi selle küsimuse küsimuste kobara viimase küsimuse juurde, et kui ma ei eksi, siis küsimus oli, et miks meil ikkagi seda nii-öelda vaja on seda niivõrd teravat tähelepanu õige keelsusel siis tegelikult koma on ka ikkagi selles mõttes tõepoolest liiklusmärk, et kui ma näiteks kasutan põimlauset ja mingil hetkel ei pane ja ette komad, sest ma näen, et siin tekib tähendus ambivalentsus, millega võib siis lugeja või ilmselt lugeja võib saada radikaalselt valesti aru. Ja, ja ongi Hongkongis asi selge ja, ja see nagu sa ütlesid väga hästi, et kas ikkagi loeb väga palju eriti ilukirjandust. Jaga luulet luulesse ju, näed kohe, kuidas keelt sikutatakse, tõmmatakse, tiritakse, tehakse, ükskõik tehakse see on nii intiimne keelega kokkupuude, kes loetusedase tajub kohe ära selle, et siin peab olema. Kas muidu võib hakata siin see tähenduspaigast nihkuma. Aga kui selle tänase etteütluse teksti juurde tulla, kas teil on tulemused ka sellisel kujul olemas, et milliseid vigu inimesed kõige rohkem tegid ja millised olid siis need suurimad ütleme siis mitte koma komakohad, vaid komistuskohad? No siin oli jah, võõrsõnade õigekiri on kindlasti alati üks, et kui noh, näiteks võib-olla natuke tundmatum eriti nooremale keele kasutajaskonnale või selle sõna näiteks tiri saabel. Et seda kipud kirjutama T-tähega, aga nõrga d-ga ja siis ka privilegeeritud. Et kui me kõneldes seda sõna hääldama, siis kõlabki, nii et priviligeeritud, aga tegelikult need privilegeeritud, et noh, see on selline väga rohke kõne eeskuju tekkinud viga. Jah, ja sellega ka eesti keele õpetajad eksisid päris palju. No ja siis ka siin oli kokku-lahku kirjutamises, oli see otsapidi esimeses lauses kohe mõnda otsa pidi. Et kuna otsapidi võibki kokku kirjutada, aga mõnda otsa pidi, et see otsal oli omakorda täiend mõni ots sõidetud tähendusi muutus ja tuli kirjutada, lahku. Siis oli ka niisuguseid vigu, et näiteks asutav kogu siin võis teha sellise valiku, et inimene kirjutas kas läbiva suurtähega või siis kirjutas läbi väikese tähega. Aga tehti ka nii, et kirjutati asutav suurega ja kogu väikesega. See läks ka veana kirja. Jah, ja kui need veel veakohti vaadata, siis jah, saitaks täiesti üllataval kombel näiteks Eiffeli torn Eiffeli ja paljudes sellistes töödes, kus on väga vähe eksimusi, kirjutati heitel väikese tähega, millegipärast maarjamaalased kirjutati suure tähega millegipärast. Et need olid sellised kummalisemad eksimused ja, ja selle kummaliseks just see, et neid tas töödest, kus oli tõesti väga-väga vähe eksimusi kus veel on siis küsimus jällegi kui ma räägime põimlausest ja, ja tihtilugu on tõesti nii, et võim lausa võib alata näiteks kui ka või Et, et see probleem on siin selles, et see kui ei tähenda, et algab kõrvallause, vaid et see võib-olla kui lisand mis tähendab, et omasid seal ei ole. Ja siin oli täpselt selline selline olukord Jäätsin kolmandas lauses me näeme, et Kross kui eesti kirjanduse, Eiffeli torn, et siin on see kui lisand, kui võrdlus põhimõtteliselt, et siis koma ei käi ja kui järele tulebki koma, siis kui, kui alustab kõrvallauset. Et seda ongi, see on selline tüüpiline veakoht, mida ikka tuleb veel kaheteistkümnendas klassis alati korrata üle, et kui koma on on väga hästi seletatud artiklis komaga jaguma, et seal tuleb natukene süveneda ja lugeda. Et kui on kolm roll eesti keeles ja seetõttu tekibki nagu selline segadus Aga suur ja väike algustäht on minu meelest alati üks asi, mis inimesi segadusse ajada, et juba see asutav kogu sai, sai siin märgitud, et et ma mäletan, et ma eelmisel aastal ise vist tegin selle vea, et ma kirjutasin, ma arvan. Ainus viga, mis oligi, oli see, et ma kirjutasin vist rahvusringhääling suure algustähega sest mulle tundus, et ta on nagu institutsioon. Aga tegelikult ta ei olnud seda, et, et võib-olla tasuks üle korrata veel, et millal me kirjutame asutav kogu nagu suurte algustähtedega ja, ja mis põhjusel millal väikse kätte, et seal on ka tegelikult ju tähenduserinevus. Et siin on niimoodi, et kui on tegemist ametliku nimega, et see täie täispikkuses ametlik nimi asutav kogu, et siin polegi kuidagi midagi muud, aga ringhääling rahvusringhääling, eks ole, ametlik nimi on Eesti rahvusringhääling. Et kui nüüd kasutada lihtsalt üldnimelisele või siis täiendit ei ole, siis noh, ringhäälingust võib teisi ringhäälinguid ka. Et ei ole põhjust kasutada suurt tähte. Samamoodi see Tartu Ülikooli õigusteaduskond ka siin esimeses lauses, et Tartu noh, mida me, mida me teeme, üritame siis eesti keele reeglites sellist selget ja ühtset joont hoida, et kõik nimed on suure tähega ja nimetused on väikese tähega üldine reegel. Ja siin ongi näha siis, et Tartu nimi, kohanimi, ülikool ei ole nimi, vaid on nimetus õigusteaduskond, see on ka nimetus, seetõttu ongi nemad väikse ajaga Sa tahtsid, Joosep ennem ka selle viimase lause koma üle veel natukene ikkagi jõuame nende komade juurde tagasi polemiseerida jah, ja noh, eks üldine küsimus etteütlusega on selline. Et et me peame arvestama mingit mõistlikkuse printsiip ja, ja põhimõtteliselt ma võin igale poole oma panna nii-öelda pausi koma. Ma tahan pausi teha, võin, võin teha pausi ja, ja kui mõned tõesti näiteks koolis õpilastega teeksin etteütlust loomulikult loeksin õigeks. Loomulikult, isegi kui on sellised loovad lahendused, noh sinna selle tekstiga võib teha, mõtleks tuhandeid-tuhandeid-tuhandeid eri versioone ja need kõik on tegelikult õiged. Aga need pole mõistlikud. Ja selle lõpuosas põhimõtteliselt sama moodi, et seda koma pole seda vaja. Aga võib-olla teeme inimestele selle olukorra selle võrra lihtsamaks, et kuna meil on see tekst siin praegu ees, aga inimesed ei pruugi olla see arvutis, tal ei ole meeles tegelikult see, mida ette loeti. Et, et võtame selle kohe, see ei ole nii pikk tekst, et võtame ta kohe lausete kaupa veel korra läbi, et me siin juba ütlesime tõesti asutaval kogul Tartu ülikoolile. Aga see lause ise, millest me siis tegelikult räägime, kõlab nii ma loen selle nüüd ette mõnda otsa pidi. Kurioosselgi kombel võttis Asutav kogu Eesti vabariigi esimese põhiseaduse vastu selsamal 1920. aastal, kui sündis Jaan Kross, pärastine Tartu ülikooli õigusteaduskonda immatrikuleeritud ja, ja mõned asjad. Me oleme nüüd siis selles lauses ära märkinud, aga, aga kui me nüüd veel kord täiesti nagu algusest võtamet, et kas, kas see võõrsõna kurioosselgi ja kurioosselgi kombel, et, et siin ei tekkinud? Kui inimestel üllatavalt vähe, üllatavalt vähe ikkagi, et vaadates ka seda eksimust, kaarti, veakaarti, siis tundus seal millegipärast eksiti. Vähe võrreldes üks võrdlemisi analoogne juhtum on siin tekstis veel tulemas. Jah, et siin on see kaks sessi, eks ole, aga võib-olla lugeja ka, kui ta luges seda hääldus korralikult välja kõik häälikud, et siis oligi lihtsam kirjutada ka. Aga kas seda viga ei teinud keegi kirjutas kurioosselgi kombel kokku nagu imekombel tegelikult see kombel võimaldab ju kirjutada mõningatel juhtudel ka kokku kui on, kui on nagu. Kui ei ole nimisena, kui ei ole nimisena ja näiteks ja et et siis ei, seda ei märganud nendest edasise läbi, vaatasime. Siin on auliige lõpus eksale kurioosselgi kombel minna. Ma ei tea. Ja kuidas vaadata, asutav kogu seal oli eksimusi kaasas mõttes, et kirjutati asutav suure tähega kogu väikese tähega, kui üldiselt väga palju ei eksitud. Eesti vabariigil, nagu ilmselt enamik teavad, on siin ka mitu võimalust. Eesti käib kindlasti suure tähega vabariik, võib-olla nii suur kui ka väike. No ja siis see põhiseaduse esimese põhiseaduse kirjutamisel mitu võimalust ja neid noh, see olnudki kriitiline, selline ortogramm, et seda ei saagi nagu veakohaks lugeda. Aga nüüd siis selsamal siin on kokku kirjutatud siis tähendus muutumite sellel samal selsamal tol aastal, eks ole. Ja viga oli veel ka näiteks see, et 1920. aastal, kui me ütlesime siin vist hoiatavalt sai öeldud, et tuleb numbritega kirjutada et siis mõni kirjutas sõnadega ja seetõttu tekkisid vead ja samamoodi tuli panna siis järgarvsõnadele punkt, mitte kirjutan endal välja. Siis loomulikult siin on see, kui koma kui sündis Jaan Kross ja nüüd siin on järellisandi koma koma pärastine Tartu Ülikooli õiguskondus, õigusteaduskonda immatrikuleeriti, kohanimest sai siin, sest või sellest Tartu ülikooliasutuse nimesse veel räägitud, aga immatrikuleeriti et ka jäänud silma, et siin oleks olnud ühe Emmiga kirjutusi, aga kindlasti võisid siin olla ka. Aga jällegi, et kui seda niimoodi ilusasti hääldada, siis seda viga ei, ei pruugi ka kirjutaja teha. Aga kas õigusteaduskonda kirjutasid kõik ilusti kokku, et seda viga ei tehtud, et, et oleks nagu kokku-lahku kirjutamise probleem olnud selle sõnaga? Õigusteaduskonda vaatan siin ja suure tähega kirjutati palju, aga peamiselt kirjutati. Ikkagi kokku, sest et see oli ma ise, kui ma seda teksti vaatasin, ma püüdsin nagu mõistatada, et millised on need kohad, kus inimesed jäävad kõhklema, just see kokku-lahku kirjutamine ka niisugune igavene teema ja mõtlesin, et, et äkki see näiteks on mingi koht, et äkitselt seal mõeldakse, et kas ikka kirjutatakse kõik kokku, aga, aga siis on rõõm kuulda, et inimestel isegi nii palju seda keeletunnetust on olemas. Järgmine lause kõlab nii. Ehki Kross on üle ilma tuntud baroksete ajalooteemaliste epopühadega leidub vaevalt maarjamaalast, kes poleks lugenud, kuidas asutakse teele küll õhupallide ja tiri saablitega Gülbee monoaero ja hüdroplaanidega, et avastada jalatäitki maad südame ja mõte tarvis. Ja, ja siin on nüüd tõesti see, et algab, algab siis ehki Kross on üle ilma tuntud, et siin tuleb seetõttu leida see õige koht, kuhu see koma panna, siia leidub ette. Ja, ja tõenäoliselt seal jäid neid komasid panemata. Ma millegipärast kahtlustan Jah, mina nägin küll mõnda sellist tööd. Ja ma vaatan need kohe tegelikult lause alguses on tehtud päris palju vigu ehkki on kirjutatud päris palju ka. Ja täiesti üllatav koht, kus on eksitud. Päris palju on selline kuulusest kirjanik nagu Jaan Kross, kelle perenimi algab tugeva Kaaga. Ja sest meil on olemas lõppude lõpuks tõesti ka kirjanik, kelle perekonnanimi algab nõrga keegi, kes on kross, aga seekord tõesti ei ole tegemist temaga, vaid ikkagi Jaan, Jaan Krossiga. Ja Eesti puhul võib-olla tõesti võiks inimestele seda lihtsalt reeglite meenutada, et tegemist on sõnaga ehk millel on liideki. Et siis ta selles mõttes on, on need kaks kaad seal ikkagi kokku kokku nagu pandud. Aga kas sellised sõnad nagu jällegi barokne ajalooteemalised epopöa, et tegelikult päris keerulised sõnad võib-olla järjest inimestel kirjutada, et seal ei tehtud palju vigu? Tehti kõige rohkem tehti ilmselt siin lauses üle ilma. Ja vaadates üldse kogu seda lauset siis kõige enam vigu kohtab seal üle, ilma on aga tihti kirjutatud. Jah, et siin see baroksete mine, märkasin ka, et mõnel oli siin täheviga näiteks oli kirjutatud park noh ühesõnaga, et oli vale koha peal ka või barokosette või et selliseid vigu epopöa puhul ma ei märganud neid vigu. Siin oli muidugi väga palju koma eksimuse võimalusi. Näeme ka ajalooteemalised kirjutatakse sageli sidekriipsuga. Niisiis sage viga oli kasemaarjamaalase suure tähega kirjutamine. Ja siis nüüd see loetelu osa, mis siin on, kes poleks lugenud, kuidas asutakse teele küll õhupallide terrizaablitega, küll Pi, monoaero ja hüdroplaanidega siis siin kuse küll Pi monoaero ja hüdroet siin mõnel juhul jäi ära see sidekriips, mis märgib ära jäänud liit, et sõnaosa ja mõnel puhul olid ka siis komad ununenud sealt vahelt või oli kirjutatud kokku niimoodi side kriipsukest, ega et piim onu aerohüdroplaanidega nagu selleks kõik üks mingisugune masin. Ja see on siis ainus koht, kus me paralleelversioonina arvestasime ka tsitaati et see võiks olla siis luuletusest maailma avastamine, aga ühtegi sellist tööd meil leidnud jutumärke kasutada. Piim onu aera hüdroplaanidega jutumärkidesse ei oleks pandud, aga kui oleks pandud, siis oleks olnud see põhimõtteliselt lubatud. Siin meil vist väga palju, võib-olla ma ei tea, võib igaks juhuks üle veel käia see, et, et kui inimesed panid maarjamaalased suure algustähega, et siis nad tõenäoliselt mõtlesid, et see on nimi aga tegelikult see on nimetused, siis. Ei, siin on see põhjus, et tegemist on omadussõnaga lane lõpuga, et siin ei olegi nimisõnaga tegemist ja sellepärast on on eestlane on ka väikese tähega, et selge. Inimestel meenutuseks hea jätta endale niimoodi meelde, et, et siin tuleb ikkagi hoolimata sellest, et maarjamõjub nimena tuleb teda ikkagi väikse tähega kirjutada. Aga jõuame siis eelviimase lauseni, mis kõlab nii. Paistab, et Kross kui eesti kirjanduse Eiffeli torn mõtles ühtepuhku eestlaste vastu oksele ja vahest priiligeeritudki asendile ajaloo raamatus. Hodges praegu. Kuulas tähelepanelikult, siis tõesti suulises esituses kipub see e muutu Miikse. Ja, ja see tegelikult on üldse ju eesti keele puhul väga huvitav, kui palju on meil ikkagi sõnu, mida me tegelikult ju hääldame teistmoodi kui me kirjutame, kuigi me oleme harjunud eesti keelest mõtlema kui keelest nagu räägime nii nagu me kirjutame, aga, aga seesama ehkida kõlab nagu taks ühekaga ka, kui me ütleme näiteks ma tea, kook siis me vahel nagu, ütleme nagu lõbusaks, kaks kaader. Et see, kuidas keel kõlab ja kuidas me teda kirjutame, tekitabki sageli neid, neid õigekirjavigu, kui seda keelt kirja hakata panema. Aga millised siis sellel kolmandal, selles kolmandas lauses need suurimad eksimused olid ja kuidas õige on? Ja võib-olla kommenteeriks seda privilegeeritud kared siis tuleb sõnast privileeg, eks ole, privileeg, et siin ma millegipärast ei taha, kirjuta Indian ja et noh, et, et vahel jah, mugavneb suus, kuidagi muutuks suupärasemaks sõna, aga see paistab isegi märkasin, et mõnel juhul ei olnud seal seda kama, sest paistab, et see justkui oleks see kui üks selline tükk, mida saaks koosnevaid öelda ilusasti. Nagu eelmisel aastal oli, olgugi. Aga noh, siin on, eks ole, et paistab, on, on tegusõna on verb, sellepärast see on ka omaette nii-öelda osa lausekenesin, pisike. Et olgugi, et seda ei ole. Aga siis kross kui eesti kirjanduse Eiffeli torn, et siin oli nagu juba enne sai nimetatud kui lisand, mis ei ole komade vahel. Et ei ole selle kui ees koma ja ei ole komaga seal torni järel ehk see on kõik oma vaba selline lauseosa ja siis on Eiffeli torn loomulikult suure tähega ja kaheldiga ja ja ühtepuhku, seda võiks ka ilmselt mõni kirjutada, lahku. Aga jah, et tähendus on, on, tekib uus tähendus, eks ole, ühte puhkusest puhku või midagi muud ka tähelepanu ja vastu oksele jäi siis ühessiga mõnel juhul ja peab olema kahega. Ja sest et see sõna on vastu oksne ja üks siis n muutub essiks. Jah, ja, ja millegipärast vastu oksne ja kurioosne siis vastuoksale siin tundub, et tehti. Eksimusi. Nii ja siis ajalooraamat, et see on ka kokku, sest on jällegi uus tähendus tekkinud, sellepärast on vaja kokku kirjutada. Nii, aga nüüd ma loen siis viimase lauset, millest me võib-olla hästi natukene siin juba rääkisime, aga räägime siis võib-olla veel. Sestap sajand pärast kaht ajalooliskultuurilist verstaposti, pidage miljoneid miljoni rahvana omaenda seadusesõnaks lugeda eesti luulet proosat. Ja ma saan aru, et selle viimasel puhul võis valida ka. Pidigi vaimaidigi valima, kirjutati valima, kas tuleb lugeda eesti luulet või proosat. Meil oli pikk diskussioon, et kas me loeme roosaga õigeks ja siis me lõpuks otsustasime Laanuga proosa õigeks ja 3600 Sis laekunud tööd olid sellised, kus eelistati proosataga. Ka kerges ülekaalus oli, oli luule aga peaaegu sama palju. Ja selles viimases lauses nüüd ilmselt on tõesti neid paralleelvariante küllaltki palju, mida sai lugeda inimestel õigeks, et võib-olla käiks need läbi, et millised need on. No siin oli ka see lause lõpp, eks ole, et et võib panna nii hüüumärgi kui ka punkti, et kuidas keegi seda kui keegi näeb, et see on selline üleskutse või hüüatus, siis võid sinna punkti punkti asemel panna hiiumärgi. Siis sestap sinna võis järele panna kas koma või siis mõttekriipsu, aga kuna siin järgmine osa selle kiil sajand pärast kahte ajaloolist kultuurilist verstaposti, siis peaks olema kirjavahemärk nii enne kui ka pärast seda kiilu osa. Ehk kes valis mõttekriipsu pidi selle paneme sinna pidage ja samuti. Ja siin on siis koma ka ütleme, et kui lause algab näiteks mingisuguse lause laiendiga, esiteks, teiseks ja kui sellele ei järgne verbi öeldisverbi, siis siis tuleb kama märkida. Aga aga selles mõttes jah, täpsustan, et siin ongi see olukord, meil on, nime jõudsime alguses. Et kui seal on komasid otseselt selles mõttes ta ei ole vale. Jah, aga ta on jah, see nii-öelda pausi koma ehk siis seda oma ei pea olema. Ühesõnaga, et kui on kaks koma sajand pärast kahte ajaloolist kultuurilist verstaposti mõlemal pool siis on kindlasti õige ja, ja mõistlik. Aga kui ainult üks on, siis jah, sõdame. Jah, et see verstaposti järel see koma, et see võib tunduda selline, mida justkui mida pole vaja, märkides lause justkui jätkub loomulikult sellise mõnusa tuhinaga. Et jah, aga kuigi noh, me lähtume ikkagi kindlatest reeglitest. Me ei saa lihtsalt niimoodi öelda, et vaatame, kuidas 7500 inimest mõtleb, kuidas neile tundub, et siis, siis on see ettevõtmine natukene raske, aga siin oli siis veel ka see ajalooline, kultuuriline ajalooliskultuuriline ja siin oli ka mitmeid vigu, näiteks kogemata oli märgitud ajaloolist kultuurilist, et tee, mis tuli kultuurilist lõpus taheti märkidega selle ajaloolise lõppu siis miljonirahvana, eks ole, et tähendus on täiesti teine, kui see lahku kirjutada, eks ole, ja seadusesõnaks et omaenda seadusesõnaks, et need mõlemad võisid olla ka paljudel juhtidel lahku kirjutatud, mida me märkasime ja siin on siis Eesti väikese tähega kindlasti. Aga noh, suure tähega aga lugesin, et suured jah, et, aga suure tähega ei ole ka läbinisti vale, et kuigi jah, eesti kirjandusele viidates tavaliselt me kasutame väiketähte Kas omaenda kirjutati korralikult kokku või, või seal sinika oli vigu ja ka lahkulase. Tundub tõesti, et see viimane lause on, on selline, et kui eelmise etteütluse kirjutasid ära ja hakkasid ennast juba tundma tofu ei olegi väga hull, et siis siin oli neid eksimisvõimalusi palju, samas tõesti palju lubatud ka paralleelvõimalusi, et või võib ennast siis seda teksti üle lugedes rahustada sellega, et et võib-olla ei kirjutanud seda kõige ortodokse malt õiget varianti, aga lubatud oli ka see teine variant, mis, mis siis võib-olla on natuke vähem õige, aga siiski õige. Ja kuna tegelikult meie saateaeg hakkab juba ootamatult ruttu läbi saama, siis ma veel kord tuletan kõikidele meelde, et ükskõik, kui püüdlikult me seda teksti siin nüüd ette ei lugenud, veel kord oma silmakuningas, kõige mõistlikum on see tekst veel kord üle kuulata ja üle vaadata, siis vikerraadio kodulehel etteütluse erilehel kindlasti ka kultuuriportaali kaudu leiab sinna tee. Ja, ja soovitame siis tõesti võrrelda veel kord ka neid paralleelseid variante nende üle natukene järele mõelda. Aga saate lõppu võib olla väga-väga põgusalt. Räägiks ka veel sellest, et et kuna on Jaan Krossi juubeliaasta ja, ja see tekst on tegelikult lähtub Jaan Krossist siis võib-olla paari sõnaga. Joosep kommenteeris ka seda, et kas, kas Jaan Kross köitis sind just seetõttu, et ta oma niisuguse suhteliselt hullumeelsete põim ja baroksete lausetega on lugejale väljakutse ja tõenäoliselt kirjutajale seda enam. Või, või oli mingi muu põhjus, miks, miks sa krossi poole vaatasid? Käisin hiljuti ajaloolase, aga kes ütles, et et Eestis on üks kirjanik, kellel on nii, et tema romaane lugedes isegi mina pean igal leheküljel minema ikkagi mingisuguse sõnaraamatu juurde üles otsima selle sõna, et mida see ikkagi tähendab. Sellist klassist on tänavusel aastal palju räägitud ja, ja minu arvates on palju selliseid kategooriaid, millest ei ole räägitud temaga seoses, aga jah, kui me vaatame üldse Eesti kirjandus välja, siis ühelt poolt tema loomulikult nad baroksed romaanid on üks osa, aga ma olen siin sellise mõtteeksperimendi korras nagu mõeldud. Missugune ollakse näiteks välja läinud Eesti teine luuleuuendus, kui poleks olnud seda vabavärsi diskussioon ja kui poleks seal Kross, Niit, Kaalep olnud koos või või, või noh, selline mõtteeksperimendi korras, ma olen mõelnud ka seda, et et no minu jaoks, Jaan Kross on ennekõike mitte luuletaja, mitte proosa. Romaanikirjanikud minu jaoks on kõige olulisem osa on tema noh, ütleme siis novellid või jutustused, minu arvates on täiesti täielik essents. See on noh, maailmas. On võrdväärseid novellikirjanikke, Alice, Munro võib-olla. Aga, aga see on midagi tõesti nagu vaimustavat ja, ja, ja, ja see kvaliteet on ikkagi nii hämmastav. Nii hämmastav, et, et tasub rääkida ja tasub rääkida kogu aeg. Tegelikult Krossist võiks rääkida ka, kui noh, mõnes mõttes keele keeleloojast selles mõttes, et ta on ju päris palju uudissõnu välja mõelnud, mis, mis on nagu küll tuletised sellistest olemasolevatest sõnadest, aga mida ta väheneb kuidagi niimoodi, et nad saavad kuidagi uue tähenduse või nad ikkagi moodustavad täiesti uue sõnavormi. Ja kui, kui vaadata, kuidas ta neid kasutab, ikkagi senna krossiliku ilmselt räägid pigem ikkagi nendest mahukamatust romaanidest. Aga jah, Sa oled järsku sukeldunud, see inversioon on nii tugev sinna sisesse. Ühelt poolt poeetilis aegruumiliselt poolt sellisesse ka tõesti nagu arhailine sellesse keskkonda ja kui sinna sisse oled sukeldunud, siis tõesti tundub mingis mõttes loomulik ja see tundub nii kuradi voolab ja selles mõttes on viljakas progsus mitte tüütav baroksusena. Nii et tegelikult on selle tänase etteütluse üks üleskutse, kuigi öeldakse, et lugege eesti luulet ja proosat, siis salaja öeldakse sinna juurde, et lugege Jaan Krossi. No kindlasti, mina soovitan ka, võib-olla tänavusel aastal tõesti räägiti vähem just nimelt Krossi novellidest, aga, aga on mingid sellised novellid, mis minu arvates on nii vaimustavad lihtsalt kas või Eesti iseloom, põhi, Väike-Viper või, või rist, mida me oleme tudengitega omajagu võtnud, et aga. Jah, võib ka mõelda, mitut krossi teksti on siin tsiteeritud raseeritud, et need on ka omajagu. Eksperimendi korras võib sellelgi keskenduda just et kõigepealt krossi lugema ja siis mõtlema, et kuhu on siis tänases etteütluses kross olnud peidetud selliste vihjelisustega. Ma tänan teid stuudiosse tulemast. Tallinna Ülikooli kirjandusõpetuse külalislektor ja tänase etteütluse üks koostajaid, Joosep Susi ja Tallinna Ülikooli emakeele didaktika lektor Merilin Aruvee. Meie saadet jääb lõpetama. Laulupeol minu Arv kõlanud Doris Kareva sõnadele tehtud lugu emakeelelaul. Mina olen Maarja Vaino kuulmiseni.