Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade ja mina olen peredega terapeut Katrin saali, Saul. Sel poolaastal tahan ma liigutada tähelepanu fookust inimestevahelistel, suhetel natuke rohkem inimese sisemaailma suunas et süveneda nendesse psüühika hoovustesse tungides, mis meid käivitavad. Ja selleks avastusretkeks liitub minuga pooltes mu saadetes püsisaatekülalisena psühhoanalüütik, Endel Talvik. Meie tänase saate fookus on artsissismil ehk siis maakeeli enesega rahulolul, mille sekka kuulub ka enda imetlemine, armastamine. See on tõdemus, et mul on mu enda nahas mõnus olla. Tere, Endel. Tere. Vaatame siis otsa natsismile, mis see on? Et see on väga keeruline küsimus, mis see on? Ma kardan, et enamus psühholoog ei oska sellele küsimusele vastata. Vahepeal lasi isegi nii kaugele, et rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonis tahate märtsis siis meil mõiste välja võtta. Sest keegi ei osanud sõda nagu mõõta. Jätame, tegid meile hädavajalik on jälle, sest et selle baas tungib, ta puuduks, meil ju enesekindlus ei tunneks oma väärtust ega ei oskaks teisi väärtustada. Täpselt nii. Aga noh, nii nagu iga asjaga siin ilmas, eks ole, kui teda on liiga vähe, on paha ja valijale ja see on paha just. Ja sellepärast me ei saagi aru, mis asi see tegelikult on, on see rõõm iseendast, on seal mingi perverssus, on see mingi koletis? Me toidame oma nartsiss, sismi, on see isiksuseomadus. Et mõni on nartsiss Sist ja me olemegi hakanud nagu samastama nartsiss, sismi, nartsiss Systiga. Ehk et reeglina, kui me hakkame rääkima nartsessismist, siis me unustame ära, et on olemas erinevat tüüpi nartsessismi. Me hakkame rääkima nartsiss Systist kui sellisest pahaloomulistest, isiksusest, kes teeb kõigile teistele liiga ja on igavene kuri ja on enesekeskne ja teistest ei hooli ja empaatiavõimetu, et tal on tulnud nagu eksale eesti keelde vähemalt kindlasti selline negatiivne konnotatsioon juurde. Jah. Need on mitte ainult eesti keelde, tal on igale poole tunnustuse negatiivne tähendus juurde. Ja, ja see tekitabki inimestes tunde, et ma peaksin olema natsismi vaba. Aga nartsiss siis ma mõnes mõttes nagu temperatuur, kehatemperatuur. On väga hea, kui meil õnnestub hoida seda normi piires, kui seda on liiga palju palad, kui on liiga vähe nõrgevast. Ja nartsiss sismi peaks olema ka meil parasjagu. Ehk Freud omal ajal helistas ära, et on olemas hea loomuleja nõrdsessis ja pahaloomuline, sest siis ja nüüd siis me pahane protsessis aga ka tema edasi pahast närtsessismist. Ja peale teda on ka põhiliselt räägitud pahast Närssismist. Alustaks siis võib-olla hoopis sellest, et teeks siis pereteraapia jutunurga sellest müütilisest narkissosest ühest vanast müütilise Kreeka kangelasest, kus see sõna on aluse saanud, et siis meil on nagu lihtsam seda teemat arutada. Ja siis koosnarkistlase müüdiga käibega üks teine müüt ehk Eho müüt et kaks antiik metoloogilist kujundit kuuluvad kokku ja need kuluvad ja Euroopa sõnad tuntud põhiliselt läbi kahe autori Ovidjusa pausaniasse ja Oviidusele. Variant müüdist meeldib mulle rohkem ja selle olemas on mängu see, et, et allika, jumalannal nümfil, allikate nümfil, Lerioopel sündis poeg ja see poeg sündinud lihtsalt niisama, vaid see sündis vägistamise tagajärjel. Jõejumal vägistas allikate jumalanna ära, sündis märgistus. Ja juba sündides oli ta väga ilus ja väga veetlev, las väga sarmikas. Aga ema läks küsima, Tereesiase käes, kes oli tolleaegne, kuulas seal ennekõiketeadja. Et mis selles pojast saab, milline saab olema tema saatus ja tereisias vastas, et ta elab kaua, kui ta ennast tundma isa ja ema ei saanud, sellest võib olla väga palju targemaks, aga poeg kasvas ülesse ja oli hästi aktiivne. Tal oli hästi palju sõpru, täiga jahimees, eks ta oli kõva jahimees. Ja selge see, et inimene, kellel on jahiatribuutika, on väga võluv vastassugupoolele sageli ja just paguneid ja muud asjad ikkagi alati eks ole, võimu sümbolid ja kõik naised imetlesid teda kõik naised, aga mitte ainult naised, mehed ka. Aga ta ei pööranud naistele eriti tähelepanu. Ta oli sõpradega ümbritsetud, käis jahil ja tundis ennast väga hästi, et kõik õnnestus. Ta oli hästi selline tegus, nagu oleks sündinud hõbe ja kuldlusikat korraga suus just. Ja üks, kes temasse väga ära armunud oli, oli teine nümf nimega ECO. ECO saatus on see, et mul oli palju õdesid. Ja ühe korra need õed tahtsid peajumala Zeusi ka nagu väheke vallatleda. Ja selleks saadeti siis lego Zeusi naise Heira juurde. Et ego Heira tähelepanu kõrvale tõmbaks. Oli väga jutukas ja sarmikas noor tüdruk. Jaa, paeluski oma jutuvada ka. Hera tähele puna ära, aga ühel hetkel sai Hera aru, mis toimub. Ja siis ta needis Ehaara Heira äpistas Ehot ja ütles, et sa ei saaks kunagi enam rääkida ilma et keegi teine ei alustaks sõnu. Et sa ei saa enam kordagi ühtegi oma algupärast mõtet välja öelda läinud teisisõnu, kajab just sa saad ainult vastu kajada ja echo tähendabki kaja. Ja kui ta suuremaks sai, sest armus sellesse narkissosesse ära, aga kuna ta seal vastu kajaduses ei julenud ennast välja näidata, Ta ta jälgis eemalt, istus põõsastes ja metsa all ja ühe korra Kunnar Kissa selle ära eksinud. Hõikas, et on siin keegi siis, ega vastased on siin keegi. Tule välja, saame ühte, hõikas narkisus. Ja ego tuli välja, rõõmuga saame ühte. See väljend, mida Ovides kasutas, on natukene, aga selline seksuaalne väljend saame ühte müüdi järgi narkissos ehmatus. Sest ta ei olnud oodanud sellist tüdrukut. Ta oli oodanud sõpru. Ja teda ei huvitanud tüdrukud. Ja ta ütles, et ma ennem suren, kui sinuga ühte heidan. Ja ego sai teist korda oma seksuaalsusest nagu häbistatud. Ta põgenes ära, sulgus koopasse ja ei tulnud sealt välja ja temast jäi ainult kaja järele. Eile aga aina tooraine koormeda. Aina koor. Ainal koor. Kitsas, aga juhtus kuhugi allika äärde ja jäi allikast imetlema, peegelpilti iseennast. Ja väidetavalt ei saanud aru, et see on ta ise, ta püüdis seda peegelpilti katsuda puudutada see lummastele nii väga, aga ja korkuda puudutama hakkas, siis libises pilt eest ära. Ja hommikuks oligi ainult lill nartsiss seal kalda peal järgi. Ja me võime mõelda, et, et oma olemuselt on nad nagu teineteise peegleid. Et ego on narkissose peegel. Ta imetles nark isase just nimelt kõike seda, mida ta ise oleks tahtnud olla ja mida ta ise lootis olla, mida ta tundis, et milleks ta on sees valmis. Aga ta ei julenud seda välja näidata, ta häbenes tema juhtivaks käitumist. Selliseks motiiviks oli häbi. Arkissas nagu ei häbenenud mitte midagi. Tema tundis, et kõik, mida ta teeb, on õige. Ja nii peabki olema. Ja need kaks poolt narkisse ego me võime neid vaadata kui märtsis sismi tungi kahte erinevat külge. Et meis kõigis peab olema narkissose pool, mis kõigis peaks olema Eho pool. Ja need moodustavad nagu tasakaalu. Anton iha, balanss ja hea balanssi korral me saame imetleda iseennast, olla iseendaga rahul, tunda ennast oma nahas mõnusalt ja see tunned oma meeldin iseendale, et ma olen, ma olen täitsa tore inimene, just. Peaks olema nagu siis selle markissose pool ja teine pool on Eho pool, mis tunneb seda, et teine on ka nii. Jääte siia maailmamahuka, veel keegi teine peale minu ja, ja väga palju mahub siia maailma peale minu. Ja need teised on nii toredad, imelised ja ma imetlen neid, sest tõeline protsessist halvas tähenduses ei suudagi teisi imetleda, ta ei näe täis, temal jagub ikka tähelepanu ainult iseenda jaoks ja, ja siis need, kes on, eks ole, need ainult Ehod, need ainult kajavad vastu nendeni, sihukese oma algupärast mõtet üldse ei ole justament. Ja sellepärast ongi niimoodi, et iga nõrdsessist tegelikult vajab Ehota ja väga sageli sellised tuntud nõrtsistsistid, olgu nad siis riigitegelased või mingid muud inimesed. Nad leiavad oma Ehod näiteks siis oma alluvates. Ja läbi nende nagu kasvatavad oma sellist märtsis sistliku võimutunnet, sest kogu aeg peegeldatakse neile, kui kõvad nad on. Ja see suur imetlus, mis nende laste tuleb, vaata kui olid üheksakümnendad ja tuli ajakiri kroonika siis inimesed hakkasid näitama ennast oma magamistubades ja vannitubades, et isegi nendel inimestel, osadel olid omad isiklikud saavutused, osadel ei olnud ka mingeid saavutusi, aga lihtsalt, et noh, et ennast kuidagi näidata ja siis rahva imetlus sealt tuli, see on see suur Eho vajadus. Just see vajadus, et keegi näeks mind, keegi mõistaks mind kõigi tunnistaks mind tubliks ilusaks. Ja mõlemal on see vajadus, Niinarkissoselguehol. Aga egod tihtipeale saavad nagu selle vajaduse rahuldatud on läbi teise. Ehk et kui on selline naiste nartsiss sistlik mees, siis tema kaaslaseks on tihtipeale selline vaikne ja märkamatu kes teenindab meest, aitab teda ja nii edasi ja tunneb, et mina olen ka keegi, sest me oleme koos keegi. Ja, ja see käi, mida, nagu abielusuhete kohta olid täpselt needsamad asjad on ka nagu lasteaia vanemate vahel selle abielu kohta mul tuleb veel hea näide Eesti filmiklassikast, keda mängivad Liia Laats ja Ervin Abel, eks ole, Liia Laats on see hästi dominantne nardistuslik naine ja Ervin Abel on siis teda kajana teeniv mees, just see on väga hea näide sellest, kuidas kui toimida, kuigi sagedamini on vastupidi. Sagedamini on mehed märtsis žestid ja marsissistlikumad ja naised on nagu need kajad. Aga siin on muidugi üks suur konks üldse. Et mis tähendab ka seda, et me peaksime mõtlema, mis asjasse nartsiss sism on. Kuidas see niimoodi on? Selline paradoks? Et siis mul just nagu eneseimetlemine, aga narkissos eemaldanud ennast. Narkissos oli väga aktiivne, väga toimekas, ta imetles ka peegelpildist teist. Ta vaatas teda nagu kõrvalt. Me iseennast vaatas nagu kõrvalt imetles. Ta vajas nagu seda peegelpilti ja minu meelest tuleb ära eristada kaks erinevat märtsis sismi sellist natsi istugu rahulduse saamise viisi. Üks on see, et ma teen midagi. Ja läbi selle ma tunnen, et ma olen. Ja, ja teine on lihtsalt vaikne imetlus, passiivne nartsessism. Me võime vaadata nagu näiteks kassid, kes päikese käes peesitavad et nad on nii mõnuga, seavad ennast sõna sisse soojendavad ennast ja, ja väga sageli on ka naised sellised, et nad võtavad mõnuga vastanud, seavad ennast, nad tunnevad ennast oma kehas mõnusasti. Ja see on just nimelt see hea nõrdsessism, son neis et nad saavad tunda iseendast mõnu. Siis võikski olla nagu mõnu iseendast. Ühel juhul siis läbi aktiivse tegevuse, teisel juhul lihtsalt läbi olemise. Et see iseloomustab ka rohkem seda naiselikku seksuaalsust. Et naised ei tee niipalju, kuivõrd nad on seksuaalsed ja seeläbi huvitavad ja ligitõmbav ja, ja nii edasi. Ja nende selline vaikne sära nagu paelub mehi ja siis mehed tahavad hakata ennast oma nartsiss istme välja näitama, rusikatega rinnale taguma. Tarzani moodi karjuvad. Ja üks parimaid näiteid võib-olla narditismi kohta on väiksed lapsed, et nemad ju alguses on ikkagi äärmiselt enese enesekesksed, et nad on maailma nabad ja ka nagu pereteraapia klassikud ütlevad, et vanemate esimene ülesanne on ju see märtsist sism oma lapses kui nagu luua, taasluua teda, imetleda teda tõsta selleks maailma nabaks, aga siis ühel õigel hetkel on vaja ikkagi hakata last sellel tema justkui sisemisel vaimsel kaardil õigesse suurusesse tooma, et ta ei ole enam maailma kõige suurem ja maailma naba. Aga lapsed kui sellised on ju väga seksistlikud olendid, elutervelt närtsitsistlikud. Just lapsed on, et kõigil on võrdsed, sest ma tulen üldse. Lapsed ja kassid, lapsed ja kassid. Ja selleks peab olema väike laps, et minna jõuluvana juurde ja hakata lugema luuletust ilma et oleks ühtegi luuletust pähe õppinud. Kohapeal luuletajat ja kõik vaatavad ja plaksutavad. Ja laps tunneb, et ta tõesti on teinud suurepärasel ulatuse kohapeal valmis. Et täiskasvanud inimene hakkab kohe häbenema. Ja sellepärast võib-olla ei peagi vanemad nii palju nagu seda lapsena siis seitsme nagu vaha hakkama tõmbama. Aga väga paljud vanemad toidavad seda selles mõttes, et laps ei tee ka mitte midagi, ta ei saa mitte millegagi eriti elus hakkama, aga vanemad ikka nii vaimustunult tema, suutes kui teda kiidavad, teda, vaatlevad teda ülistavad, ütlevad, oh samu tibuke küll sina oled ikka tubli laps, tegelikult ei ole üldse tubli seisu, toidavad siis toidavad liigselt. Siis on see, et, et ei tohi anda valesid signaale. Kui laps on tubli, siis me peame mõtlema. Aga kui laps ei ole midagi erilist ja me ikka imetleme, siis lähevad asjad paigast ära ja siis on veel kolmas variant, on eriti õudne, kui laps on tubli, aga teda keegi ei imetle väiksena. Sest julgen, ei julge imetleda. Äkki me kasvatame nõrdsessist mõistma, ei tohi teda kiita ja siinsest saab terve. Natsism saab tugeva haava kui see, mis, et ma olen see, et ma juba lihtsalt olen inimesena olemas ja kui keegi mind ei imetle, sellest tulevad ju tohutud enesehinnangu puudujäägid. Jänese väärtusetuse tunne. Ja tihtipeale see ei toimu mitte ainult lastega, vaid see toimub ka nagu pereelus. Et mehed ei saa öelda naisele midagi head, sest ta hakkaks endast liiga palju pidama, naised öelda mehele midagi head, ta võib öelda naabrimehe kohta midagi head, aga mitte oma mehega. Sest kui ma väga palju kiidan, siis meil on, pea on täis selliseid pulki, et meil on mingid müüli tihtipeale, et inimesed ei julge. Julgen kiita. Meie Eesti kultuuris on nagu eriti see, et kiitmine on nagu väga libe tegevus, seda ei tohi teha. Nii, ta on selline vastastikuse natsismi nagu mahatõmbamine kasvatamine. Toimub kogu aeg. Et minu meelest meie käitumise üks põhijõudusid ongi see, et me kogu aeg mõtlema, kuidas teised meisse suhtuvad. Me jälgime, mismoodi teised meist arvavad kas nad kuulavad meid, kas nad meie mõtte üles korjavad, kas nad jälgivad meie mõtet või jälgi. Ja see on oma olemuselt märtsis, siis me vajame Kukkolgu seda tagasisidet. Ja paljud inimesed on need oma sellise eluterve nõrdsessismiga selles suhtes jännis. Et nad ei julge olla. Nad ei julge midagi teha seal liiga palju. Ja eriti eesti naistes, aga väga sageli ka meestel on seda infot nii palju, et mis nüüd mina? Eriti noh, see on nagu rohkem nagu vanema põlvkonna jagu. Kuigi seda on muidugi ka tänasel päeval, aga vanemas põlvkonnas eriti ahnus, mis mina, kes ma siin, kes mina olen, et ma võin midagi öelda või arvata. Nojah, aga vanemas põlvkonnas on nagu öeldaksegi seda nalja, et ah, mis nüüd mina, hea küll, anna mulle üks väiksema krabalam Õunet. Kui sul tõesti on midagi, aga, aga ka noored kui on näiteks psühholoogiline vestlusring ja on kümmekond noort inimest koos siis mõni julgeb kohe öelda, kes ta on ja mis ta teeb ja mida ta mõtleb. Ja mõni teine nagu kahtleb, kõhkleb väga pikalt, ta ei julge nagu suud lahti teha. Ta julga arvamust avaldada ükskõik mille kohta. Sest tundub, et niipea, kui ta seda ütleb, siis tundub teistele tobenaljakas ja imelik ja nii edasi. Ja kui keegi teine tema mõtte ära ütleb siis nad on ka, ma tahtsin seda öelda nüüd ma ei saanud mitte midagi, mis ma nüüd teen ja siis on paanika ja häbi. Hirm häbi ees on see, mis keelab meil nagu ennast näitamast ja eks ole eluterve natsism on ka see, et ma tunnen ennast kompetents enam, et ma julgen suu lahti teha ja tõesti, sul on nagu selle koha pealt ma praegu mõtlen õigused, et väga paljudel naistel nagu selline tunne mingitel teemadel, näiteks poliitikas või teemadel, mida klassikaliselt peetakse meeste teemadeks, et noh, nüüd ma sel teemal ei olegi üldse kompetentne. Et noh, mehed on poliitikas ju palju kompetentsem, tean nüüd praegu neid müüte, tegelikult murtakse, et noh, naised on sama kompetentsed, aga see on ju kõigest paarkümmend aastat. Kui see tasakaal on sedapidi nüüd läinud enne oli ikkagi see, et nad juhid saavadki olla mehed ja mõned üksikud väga mehelikud naised. See viimastel sajanditel võib-olla niimoodi. Aga tegelikult väga ammustel aegadel olid ka naised väga tugevalt patriarhaadi tingimustes patriarhaadi tingimustes ja mitte ainult patriarhaadid, inimesed, ma arvan, patriarhaat on meil tegelikult tänapäevane. Ainult maised on nagu vaikselt selle näilise võimu, kelle nimed jäävad ajalehed, naised tellivad ajalehed, aga nad käivad mehe nimel. See on selline väga kaval taktika. Aga kes on kuningriigis kõige tähtsam inimene? Kuninganna Me jõle kuninganna, kuninga ema, vana kuninganna on kõige tähtsam ema naine, kes on vanem tähtsam, kes on saanud nagu sellise positsiooni kätte, nii nagu Kreeka mütoloogias oli heera. Nii on ka naistel nagu selline positsiooni saanud vanem naine on kõige tähtsam ja tema otsustab ja määrab. Aga ta ei määra mitte ise, vaid ta määrab poja kaudu. Tema määrab, kes saab järgmiseks kuningaks tema määrab seda, kellega hakatakse sõdu pidama ja nii edasi. Väga sageli on suurte selliste vähe juhte taga naised, kes need kogu aeg juhivad. Nojah, see, et meespea ja naine, kael ja ja loomulikult naised on paljudes asjades nagu poliitika tihtipeale palju paremad kui mehed. Et kui me mõtleme viimase aja, minu meelest kõige suuremaid poliitikuid. Merkel tuleb minule pähe. Me oleme siin väga libedal pinnal ja, ja ma olen sellega tegelikult nõus, et natukene rohkem naisi võimu juurde, see teeks ainult ainult head. Aga tuleme ikka natsismi juurde tagasi. Eluterve natsism on üks äärmiselt eluterve tung, mis meie kõigi sees peaks olema ja millesse me peaksime enda sees suhtuma suure mõnuga, et me saaks elus olla asul mingisuguseid häid mõtteid. Kuidas vanemad seda oma lastes, noh kui me räägime, lapsevanematest ka veel soodustada saaksid. Tänapäeval on üks selline väga tore asi, tuli käibele teadlik olemine. Et olla teadlik oma kehast, olla teadlegi endast oma toimimisest ja oma mõnust. Et see võiks olla, et mõnu iseendast lubada lapsel seda tunda ja tunda ka ise. Sinna ma tahtsingi jõuda, et selleks, et osata seda last suunata mõnul ema peab oskama ise mõnuleda. Aga siin kindlasti nii mitmedki inimesed meile ütleksid, et meie ühiskond ongi läinud juba liiga selle mõnulemise teed, et seda ei saaks nagu juurde kultiveerida. Kui sa endasse tähendab mõnulemist, mõnu iseendast, võib-olla ka töö tegemine, mõnu iseendast, võib-olla näiteks ka see kuma rassin kas või jõusaalis või korrastan aeda, teen midagi muud väga kasulikku ja toredat. Ja tunnen sealjuures ennast väga mõnusalt, nii et see on kõige olulisem lausungid. Mõnuja mõnulemine ei ole üks ja see sama asi või mõnu ja laisklemine ei ole sama asi. Nii aga räägime siis patoloogilisest närtsid seismist, mis see on ja kuidas interinimest patoloogiline nartsiss siis mul on selline hästi keeruline mõista. Reeglina nähakse seda ise seal inimesi, kes ei märka teisi, kes väärtustavad, andis ennast ja kes ei ole suutelised armastama. Sest kuna ma ei näe kedagi, ma ei saa kedagi teist väärtustada. Ja siis ma ei saa koormustama. Aga see on hästi keeruline, sellepärast et ühegi inimese kohta me ei saa öelda, et ta üldse ei näe kedagi teist. Isegi paadunud nartsiss, Sistid, kes suudavad nagu kurgi lendama, õpetada või kuulutada maailmale sõda ja nii edasi ka nemad näevad kedagi ja ka nemad on tihtipeale suhtes ja tihtipeale on see suhe päris edukas. Et sellist puhast sismi, kes üldse ei näeks, teisi ei ole olemas. Küll aga on seal radiatsioon. Et selle kohta on öeldud, et on olemas paksunahalised, nartsissisordid, inimesed, keda ei saa korrigeerida kellel on tema arvamus ja vale arvamus. Ja kui keegi ei ole tema arvamusega nõus, siis tuleb Siberisse. See on ainult üks õige arvamus. See on paksu naha, lähevad siis, sest ta on veendunud, et kui tema rivis marsib ja kõik teisedki jäävad teist jalga siis kõige nad kõik teised valet jalga, tema on ainukene, kes käib õiget jalga. Aga siis on osa natsism, subjektiivne veendumus oma ülimuslikkusest just. Ja seda nagu elu jooksul on seal kogu aeg toidetud, tihtipeale võtame ka edukaks, me teenime hästi palju raame, joon kõrgetele kohtadele ja mida rohkem me saame võimu, seda rohkem tuleb meile sellist soodsat peeglit vastu igalt poolt, et ma olen kõva ja, ja seda rohkem vajan uskuvat, ma olengi. Aga kuidas see sinu hinnangul tekib, et osadel inimestel jääb standardid seitsme elu tervise piiresse. Ja siis osadel ta läheb nagu üle võlli? Ma arvan, et siin on küsimus just nimelt selles, et mõned inimesed muutuvad sõltlasteks ja täpselt samuti nagu alkoholiga, mitte kõik inimesed, kes tarvitavad alkoholi, muutu sõltlaseks. Täpselt niisamuti ka kõik inimesed, kes ei saavad seda positiivset tagasisidet, kõik ei muutu sõltuvaks sellest. Aga on osa inimesi, kes muutuvad sellest positiivsest mõnutundest sõltlaseks. Ta kardab häbi, nii hirmsasti. Mõnu tunda, vastane, häbi. Häbi on see, kui ma ei, minu ootused ei vasta, kuma ei kohta seda, mida ma olen oodanud. Kõige lihtsam näide on näiteks see, et kujutame pilti, et inimene läheb poodi, vaatab O lapsepõlvesõber, astub ligi, paneb tutsu vastu õlga. Tere, Peeter. Ja Peeter keerab ringi, ei ole Peeter, täiesti võõras inimene. Ja siis on niisugune tunne, Ani, nüüd vajub maa alla, sest see häbi tuleb. Selle varased alged tulevad nagu väiksel lapsel, kes hakkab võõristama. Väike laps ootab, et ema tuleks ja ema asemel täiesti võõras ja ta ei tea, kuidas sellega suhtuda, siis hakkame aga häbenema ennast. Ta peidab ennast emma seeliku taha või teeb midagi muud sellist. Ja see häbitunne on seal nartsiss, sismi nagu teine pool, millega me reguleerime seda, et me hoidume liiga palju nagu. Me ei lähe kongresside paleesse laulma rahvale laule, kui me ei ole oma laulmises väga, väga kindlat tahtis öelda, eks ole, seda, et see sisemine häbi takistab normaalsel inimesel siis seda eluterved, nartsiss Esmi üle minemast patoloogiliseks ja et meie sisemine häbi seda reguleerib. Aga siis sellel, kes närtsistsistiksis läheb kätte ära patoloogiliseks, temal seisingi, sisemine, mingisugune häbitunde kompass nagu ei tööta. Ta ei kannata häbli välja ja sinna paksunahalised eitavad häbi. Nemad käituvad täiesti häbitult, kõik teised tunnevad häbi nende pärast, aga tema ei tunne mingeid läbi. Tema ütleb, et nii on, nüüd ehitame müüri ja ja kõik ütlevad, et see on loll jutt, milleks müür. Aga kuna tema on otsustanud, siis tuleb ida. Ta eitab häbi. Mõnikord on mulle tundub just, et väga kõrge enesehinnanguga inimestel on tegelikult väga madal enesehinnang, nad lihtsalt teda väga madalat enesehinnangut peidavad näiliselt väga kõrge enesehinnangu taha, just et see ongi väga kompensotoorne. Me kompenseerime oma seda häbitundmist ja siis paljud inimesed, kes kogevad nagu häbi, sest nad ei julge midagi ette võtta selle, et mitte tunda häbi, aga seesmiselt on nagu hästi sellised teadlikud oma väärtusest ja ja nii edasi. Ja nemad tahaksid hea meelega välja näidata oma märtsis, sest oskusi aga nad ei julge seda välja näidata ja need on need niinimetatud peidus nartsitseestid. Et neil on siis nagu peidus sees ja neil on hästi palju seda juba ka. Üks näide. Hilde kommenteerisin üht artiklit, kus kohas oli juttu prantsuse mehest, kes Ta ei saanud õppida edasi, sest ülikoolis hakati teda kritiseerima, ta hakkas käituma väljakannatamatult ja saate ära ravila ja siis poole ta ei saanud kuskil nagu hakkama, hästi, ta oli hästi kõrge, sellise enesehinnanguga. Aga ta vaikselt nagu koguak opereeris, tal oli vanematelt saadud raha sellega ta elas ilusasti, käis vaikselt tööl saatis prantsuse valitsusele anonüümselt nagu nõuanded, mismoodi peaminister peaks käituma. Ja sai sealt nagu vaikselt sellist nartsiss sistliku kinnitas, ta on tegelikult ja ta kunagi ei oodanud nagu tagasisidet. Aga Ta oli löönud omale sellise sistliku mulli, mille sees talle tundus, et ta on teinud, opereerib suurepäraselt selline peidus nartsiss-ist, piilus et kui häbi on see, mis takistab normaalsel inimesel siis seda ülemäärast nartsiss, sismi väljendamast, siis mis juhtub nende inimeste, selle häbiga, kellel seda häbitunnet juskui pole, kuidas nad satuvad sellisesse psüühilise seisundisse, et nendesse häbi ei hakka kõnelema? Ma arvan, et see ongi see, et nad lapsena midagi nihu. Me kõik Peame hakkama lapsena kogemusele nõrdsessismi ja saama oma nõrtsistlika traumasid. Iga trauma tuleb kaasaga nartsiss, istlik, häbi. Ja see häbi. Me peame selle nagu läbi töötama ja oma nartsiss istlike haavadega nagu leppima. Et no on küll niimoodi, et ma olen nagu tore mees, aga ma tean, et ma balleti ei tantsi. On küll niimoodi, et ma teen seda või teist, aga ma ei ole nagu meie klassi kõige teravam kriit. Või midagi muud sellist. Me peame oma nartsiss, sistlikud haavad nagu nagu paika panema ja nägema, et keegi teine on kuskil. Aga need, kes märtsis Sistid tõelised nartsiss, istid, nemad ei suuda seda oma nartsiss istlike haavu nagu läbi töötada. Ja nad võitlevad eral jätmatult nagu selle vastu, et, et seda häbi tunda. Tõrjuvalt selle häbi iga hinna eest eemale. Et see on nagu selle arsessismi selline võimetus tunda, häbi siis tähele, mitte võimetus, vaid hirm. Nii, praeguse häbi hakkab natukene tulema. Siis ma pööran selle kohe vastupidiselt, ma ei ole, mina küll ei häbene. Nad ja mina ei häbene, mina ei vabanda, mina ei paranda, eks ole, ja minul on igal juhul õigus. Just siin on ka selle tunnustuse ja imetluse poolenisti hästi huvitav. Ma olen mõnikord mõelnud, nagu need inimesed ja siis on juhid või nad on millegagi hakkama saanud millegi suurega, kuidas nad vajavad nagu tunnustust ja imetlust teistelt inimestelt janunevad selle tunnustuse ja imetluse ja äramärkimise järele. Ja samas nad ise väga sageli ei suuda seda teistele inimestele iialgi seda pakkuda, mida nad ise tahavad, et nad ise kunagi ei tunnusta teisi ei, ei imetle teisi või ei, ei anna teistele oma heaks kiidust teada. Aga ise väga kõvasti riidlevad teiste inimestega ning kuidas sa mulle ei anna tagasisidet, kuidas anide imetle nimetatakse koduseks ahnuseks. See oli Rosenfeld, eks, inglise psühhoanalüütik, kes ütles, et väikesel lapsel on teinekord nii raske emaga leppida, sellepärast et emal on kõik olemas. Ja see tekitab sellist kadedust tema suhtes. Et ma tahaks emad kõik endale saada. Emal on koguaegne piim olemas, tal on nii ilusad ja head rinnad ja mina ei saa mitte midagi. Eemal on ka isa ja emal on ka isa ja kõik kõik muud suured asjad, kleidid ja kingad tahaks olla nii väga tema moodi just. Ja, ja siis on see kadedus nii suured, emal ei saa midagi head anda, tahaks selle kõik endale. Ja täpselt sedasama ka siis, kui inimene on olnud nagu suur juht. Sest ta tahab tunded, seda kiidetakse ka ta ei raatsi anda välja ühtegi sellist, sest tal on selline tunne, et kui ma annan kübekese välja, siis ma olen kohe vaesemaks jäänud. Nardid sistan, kade, seega häbitu, kade, häbitu jagada. Põhimõtteliselt on nagu kaks võimulast oma nartsiss sism üleval hoida. Et üks on see, et mopitan ennast. Ja teine on see, et ma teen teisi maha. Need on kaks moodust, kuidas muide ma ise nagu rohkem välja paistab. Mulle meeldib mõelda igasugu asju välja parateegis, nende Daihhueto, teistel oleks hea, suhtlemises olen tugev, suhtlen täitsa vabalt. Näiteks eile terve päeva rääkisin oma sõbraga Kiievis, olen mitmekülgne, ilus, tark ja osav. Näiteks võin ma ära süüa terve tonni briketti. Eile tellin väikse katse, panin pirukad muna, maitse oli nagu oleks pirukas pandud muna tulevikuks. Plaan teha võimas firma, seal mul töötab neli töölist, mina olen rahul. Kunagi mul pole igav, kuna olen huvitav. Isegi kui mul on igav. Selline patoloogiline närtsitsist On ju valmis mis iganes õnnetuses süüdistama keda iganes veeretama vastutuse ükskõik kellele, aga tema ei ole kunagi süüdi, tõuseb ju kaljukindlalt, et tema probleemide põhjustajaks on teised inimesed. Ma arvan, et päris mitu inimest, kes on meie saadet kuulanud nüüd diagnoosivad justkui vaevalt et iseendas väga oma partneris siis pärsistsisti, kuidas on olla üldse Nassistiga paarisuhtes? Väga raske, see tähendab doosist jälle. See sõltub toosis, eluterved märtsi tihti, ma loodan, et on igasuguseid, on ka väga raske olla suhtes, kellel seda üldse pole. Aga sellega, kelle räägime, kellel seda on liiga palju, kellel on seda liiga palju, selle inimesega on hästi keeruline olla. Et esiteks, nad on hästi atraktiivsed tihtipeale ja ligitõmbavad karismaatilised, karismaatilised, nad teavad, kõik, need on kõige kohta oma arvamus, nad on nii selged, nii julged. Ja see selline julgus, sõltumatus, enesekindlus, see tõmbab kaasa. Ja palvele lastele on selline mehe enesekindlus nagu kassile palderjan. Et kohe tõmbab ligi, nad on sageli siis võimul või võimukad ja, ja väga mõnikord ka seltskondlikud. Et need on äärmiselt ligitõmbavad Aniust. Ja ja selle tõttu satutakse tihtipeale nendega suhtesse ja alles mõne aja pärast avastatakse, et, et seal taga on tegelikult tihtipeale nagu tühjus. Et see teine pool ei ole nii hea. Ja see eneseväärtus sellel Eho poolel hakkab nagu siis kaduma. Ja väga sageli, eks ole, selline natsid sellist vajakski endale partneriks siis seda Ehot, kes talle vastu kajaks, aga kui partner ei ole nõus seda kaja rolli võtma, on ju vastu kaeva vaid tahab ise ka mahtuda siis kaks kõva kivi on ju, siis läheb asi keeruliseks ja probleem ongi selles, et abielu käigus tihtipeale nagu naiste väärtus hakkab nagu sisemiselt kasvama, nad on lapsed kätte saanud, lapsed juba natukene suuremat kasvatanud, siis hakkad aru saama oma väärtusest ja jõust ja mõjust. Ja, ja siis tekivad tihtipeale probleemid. Et kahjuks see nõrtsistsistiga koos elamine nagu esimestel aastatel tundub, nagu see on nii tore. Sest mees teab kõike, mul ei ole vaja mitte midagi otsustada. Keegi mõtleb minu eest. Mõned aastad hiljem hakkab see probleem nagu tekkima ja tõesti nartsiss isti muutmine mitte nõrtsissisteks on väga keeruline. See vajab väga pikka teraapiat ja vajab seda, et inimene hakkaks nagu oma nartsiss istlika traumadega toime tulema. Aga enamasti kui inimene teraapias ei käi, siis ta sellega toimetama ei hakka. Et siis on ikka, et kui sa ei saa muuta olukorda, ei muuda kas oma suhtumist sellest nardisystyhed, sa tunne mõnus sellest hüvest, mis selle inimesega kaasa tuleb, juhul kui seda hüve ikkagi üldse on, kui ta hüve üldse pole, siis on, tekib üldse küsimus, miks ta suhtes online. Aga kui on need, siis muuda oma suhtumist ja oska olla, kas siis laste pärast või, või sellepärast, et see on kuidagi sotsiaalselt ahvatlev mingil põhjusel või, või põnev või materiaalselt kasulik. Või siis on ikkagi eemaldumine sellest suhtest, onju. No need on ühe parendatud. Kõige parem variant on muidugi see, et et kui see iho puhul hakkab ennast väärtustama ja tõeliselt väärtustama ja tunneb, et tal ei ole vaja mehelt saada seda kiitust. Et ta suhtub mehesse nii nagu päikesesse või, või võikuusse või ükskõik millesse, et mis on kuskil kaugel eemal vunda võib kõrvetada ta võib-olla tal on omad plussid, aga omad miinused. Ja üks miinus on see, et ta kunagi ei kiida mind, tema kunagi ei tunnistata, eksib, ja nii edasi. Ja kui sellega leppida, et mitte oodata, et mees nagu hakkaks tunnistama vaid saad aru, et mees on selline, et mul ei ole temaga loota. Et selle puu all ei maksa haukuda, sest sealt otsast ei tule seda, mida ma ootan, siis see naine võib tunda oma väärtust, nagu vaatamata mehele Nartsiss siis ei ole mees, kes annab naisele väärtust, aga naine on, ilma selleta võib olla looduslik. Praegu sa räägid sellest, et justkui ikkagi mees on närtsinud seest ja, ja naine siis selles kaja rollis, aga vastupidi. Kuidas mehel on olla suhtes nartsitistliku naisega, Marcessistlike naisi? Puhtalt selliselt nartsiss islike isiksusetüübilt, naisi on natuke vähem. Nüüd on olemas palju naisi, kelle saanud, sest siis on hästi palju. Ja keda võib nimetada siis nendeks, kes on nõndanimetatud hüsteeriliselt naised mitte selle sellises tavatähenduses hüsteeriline, kes nagu karjuva kriiskab vaid selle, sellises psühhoanalüütilises tähenduses ühte loitsu naisi, kes suudavad nagu väga hästi kellegi häälestuda ja nad tunnevad ennast endast mõnus mõnusalt. Kellel on seda, mida, mis me enne rääkisime, see passiivne nartsiss, sism. Nad tunnevad ennast väga hästi oma kehas ja nii edasi ja naudivad iseennast. Nad väärtustavad ennast ilma selleta, mehed neile nagu midagi annaksid ja nii edasi mõnulevad kastipi naised ja kes lihtsalt tunneb iseendast mõnu ja, ja ta on arvamusel, et ma olen nii hea naine, ma ei peagi suurt midagi tegema ja selliselt märtsist lihtsalt rääkida, just. Et selliseid naisi on, on, mõtleks palju rohkem kui selliseid puhtalt külmi kolte nartsiss, sest et mehed on sellised kalgimad, külmemad, naised on sellised soojemad, pehmemad ja nii-öelda ühteroidsamad nartsiss, žestid ja seetõttu naistega on nagu lihtsam hakkama saada. See-eest oma olemuselt ta ei, ei muutu selliseks vastikuks ja mõnikord ikka vaid küll võib muutuda kahe sõnaga, õigus. Selliste naiste kõrval. Või tunda ennast nii nagu sellise komeedi kõrval. Et muidugi särav täht. Las ta olla selline särav, ta paelub seltskondades huvi, ta on igas seltskonnas jutukas, särav ja nii edasi ja nii edasi. Sellesse tuleb suhtuda rahulikult jällegi lasta. Las ta pööritab, sest ta saab siis selle kaudu nagu seda teiste meeste tähelepanu. Aga loomulikult tuleb anda talle ka kodus oma tähelepanu kätte. Selle naise tähelepanu vajadus on lihtsalt üpris suur, FC üks ühine nimetaja, mis on nii meestel kui naistel nendel siis patoloogiliselt kõrge narditsismiga inimestel on empaatia puudus, et nad ei saa väga täpselt aru, kuidas nende käitumine mõjub teistele inimestele, nende partneritele. Jah, nad on nii ameti siis endaga, et nad ei ei näe teist, teiste käitumist teiste reaktsioonidest. Nad ei, ei tunneta seda, mida nad sellise omaenese kesksusega oma partnerile teevad ja nende partneritele mõnikord ikka väga-väga raske olla ja mõnikord on neil nende pärast oma isiklike norstitsistide pärast väga piinlik lausa häbi just, ehk et nemad ise ei julgeks niimoodi, nemad ise tunnevad, et uh, seal nüüd midagi. Ja, ja see märtsis siis ei tunne häbi. Ja kui see on nagu naine, kes on käitunud näiteks liiga liiga vallatult ja mees tunneb, et no nii ei peaks siis me suhtume sellesse tegelikult mehena liiga kriitilised, sest ta minu naine teistele meestele tihtipeale nagu meeldib. Sest see on teisend, mehe naine all on nii põnev, kui ka keegi nagunii flirtima läheb ja nii pöördesse läheb. Täpselt niisamuti ka ikka meestega, et kui keegi on abielus hästi sistliku mehega ja see mees käitub liiga iseteadvalt ja liiga selliselt hoolimatult ja nii edasi, siis sellel naisel, kes on temaga pikka aega koos elanud, on väga raske ja tal on häbimehe sellise käitumise pärast. Aga tal oleks hea meeles pidada, et teised on tema mees tähendab palju, vähem palju harvem ja neile tundub see karismaatiline ja ligitõmbav ja midagi vapustavat. Kuidas keegi saab nii enesekindel olla? Eks see sageli ongi see, et kas nagu väiksed ühiskondlikult väga silmapaistvad inimesed, kellel see sisemise narditsismi tase on kõrge, et nad võivad olla oma ametis väga head, aga nad ei pruugi üldse olla head kooselupartnerid. Ana võivad olla ka suurepärased sõpradena ja kaaslastena. Just et tuleb valida see rubriik, kus kohas, mida ta, kust me natsi-testiga kohtuda tahame ja just nii, aga siis ongi aeg meil tänasele saatele joone alla tõmmata. Ma ikka olen küsinud raadio kuulajatel, et heaks enesevaatluseks ka küsimusi, et kuidas endasse vaadata siis täna võikski hea kuulaja küsida endalt, et kuidas siis minul selle enesearmastamise, mõnulemise ja imetlusega lood on, on seda parajal määral liig palju või liig vähe. Ja kuidas sinu partneril sellega on? Sinule tähtsatel inimestel, aitäh sulle, Endel Talvik. Ja aitäh sulle. Sa kuulasid peresaadet, mina olen Katrin saali, Saul Meile võib kirjutada aadressil peresaade TRE. Järelkuulata saab peresaateid endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Sel poolaastal on peresaate teine saatejuht, pereterapeut Monika Koppel. Oma esimeses saates võtab ta jutuks alkoholi mõju peresuhetele. Nii temaga te kohtute järgmisel neljapäeval ja minuga ülejärgmisel. Seniks aga soovin teile kõike head. Elage ise ja aidake teistel elada.