Peresaade. Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade. Mina olen pereterapeut. Monika Koppel meiega. Täna rääkima pereterapeut ja kliiniline psühholoog Teele Reiljan. Teele on tulnud meile küll otse Tartust ja teele töötab seal nõustamis- ja psühhoteraapia keskuses Katriito, tere teele. Tere. Me oleme täna sinuga kokku leppinud, et räägime ärevatest, lastest ja nende murelikest vanematest. Kui palju sina teele puutud igapäevatöös kokku? Ärevate lastega? Laste ärevusega puutun ma nii psühholoogi kui pereterapeudina kokku iga nädal. Ei teagi nüüd, kas meie ümber on rohkem ärevust või on meie vanemad üha targemad ja tublimad, et abi otsivad. Aga lastega seotud probleemid on kõige sagedasemad, miks pereterapeudi abi otsitakse. Ja selle kõige põhjal võiks küll öelda, et meie vanemad on kohati isegi liiga tublid. Infot, lase kohta, internetis on palju ja see võib olla ilmselt kohati väga segadust tekitav aga samas on hästi tore, et abi otsitakse, sest vahel piisab vaid ühest konsultatsioonid, et lapsevanemale see hingerahu tagasi anda. Millest siis oleks vaja aru saada, lapsevanemal? Laste puhul näitab ärevus on väga erinevatel viisidel. Kui nüüd täiskasvanud suudavad oma tundeid suurema tõenäosusega märgata ja kirjeldada siis lastel selleks enamasti vajada rikud, oskused veel puuduvad. Laste ärevust võib sageli ära tunda sellest, et lapse käitumine muutub võrreldes varasemaga. Näiteks hakkab laps rohkem jonnima, väljendab oma vajadusi kuidagi häälekamalt, kui varem võib muutuda rahulolematuks siis võib juhtuda, et laps vihastub kiiremini ja intensiivsemalt kui tavaliselt. Ja isegi kui lapsevanem kodus selliseid muutusi ei märka, siis tulevad appi spetsialistid. Näiteks lasteaiast öeldakse, et laps on jonn, naka kiusab või lööb rühmakaaslasi, nutab rohkem. Või annab õpetaja koolis märku, et laps ei suuda keskenduda, norib tüli või lööb klassiga kaslasi. Kui poiste on see käitumine juba eos selline agressiivsem ja ka ärevuse väljendus on poistelt tõenäolisemalt enam füüsiline lükkamine, löömine, tõukamine ja nii edasi siis tüdrukutel on see pigem selline sõnaline väljendus ja kiusamine. Lisaks kas võib lapse ärevus väljenduda selles, et laps muutub kartlikumaks, klammerdub vanema külge rohkem kui tavaliselt? Tahab öösiti jälle rohkem tähelepanu, ärkab tihti, vahel lausa nuttes või hakkab voodit märgama lausa. Või siis väljendub ärevus selles, et laps vajab pidevat rahustamist ja asjade ülekordamist. Justkui otsiks seda kogu aeg oma peas mingit kinnitust ja pidepunkti, et tahab saada vanemalt sagedamini kinnitust, et mingit planeeritud tegevused ikka kindlasti toimuvad ja tahab teada täpselt, mis järjekorras miski toimub. Ja, ja see viimane hakkab väga hästi silma, sest arusaadavalt on see lapsevanemale lisakoormus ja hirmus tüütu. Üks hea märksõnalaste ärevuse puhul on nii-öelda taandareng, et tundub, et laps justkui muutuks kuidagi vahepealseks võrreldes jälle pisemaks astub oma tunnetega toimetuleku ja käitumise osas justkui sammu tagasi. Vahel aga juhtub nii, et laps lihtsalt otse ütleb välja, et on midagi või kedagi kardab. Ehk teeb selle vanemale väga lihtsaks. Kui vanem seda kõike sellisel viisil kogeb, et kuidas siis vanem reageerib. On väga loomulik, et lapsevanem reageerib oma lapse ärevusele ja eriti kui näiteks koolist või lasteaiast tulevad sellised väga selged signaalid, et midagi on lahti või siis lausa küsitakse, et mis teil seal kodus toimub. Ja loomulikult ka satub lapsevanem segadusse. Võib-olla asub ta näiteks guugeldama, hakkab sõprade sõbrannadega naabritega nõu pidama. Siis võib veel juhtuda, et arvamust hakkavad avaldama emad-isad, ämmad, äiad ja sellega seoses vanema ärevus muudkui kasvab ja tekib selline omamoodi nõiaring. Lapsevanema enda ärevus hakkab lapse ärevust veelgi enam võimendama ja tihti just siis jõuabki pere pereterapeudi juurde abi otsima siis kui on proovitud ise olukorda lahti mõtestada. Aga segadus näib järjest süvenevat. Kui kogu pere on nüüd sellisesse ärevuse ringi sattunud, mis siis oleks mõistlik tegelikult ühel lapsevanemal teha. Esimene selline soovitus on, et võiks vähemalt püüda jääda võimalikult rahulikuks sest iga ärevuse ilming ei ole haiguslik. Lapse aju on veel väga varajases arenemisjärgus, see tähendab, et täiskasvanuga võrreldes on lapse aju veel nii-öelda pooleli. Ja areng on üldse selline kummaline asi, et enne iga uut arenguhüpet eelneb tavaliselt mingi teatav tagasilangus. Seda teavad väga hästi noored lapsevanemad, kes oma alla aastase lapse arengulisi verstaposte hoolikalt jälgivad. Paljud hirmud ja ärevusilmingud on täiesti loomulikud ja käivad kaasa teatud arengustaadiumitega. Näiteks arenguliselt hirmud on väga sagedasti pimeduse kartus igasuguste kollide, zombide, muude selliste tegelaste kartus. Me peame arvestama ka sellega, et meie lapsed elavad tänapäeval täiesti teistsuguses inforuumis võrreldes kuskil 20 30 aasta taguste lastega. Neil on nutiseadmed, neil on telekad telekamängud ja see annab ka neile ammendamatu ideid selles osas, mida võiks üldse karta. Et kui vanasti kartsid lapsed äikest, siis mina oma praktikas olen kuulnud seda vaid ühel korral, sellist äikesekartust. Küll aga kardetakse tihti neid samu tegelasi öösiti, kes on päeval siis tahvelarvutis, lapsemängude peategelased, elu areneb väga tempokalt ja ma saan aru, et hirmud koos selle eluga. Aga et kuidas ma siis kuidas lapsevanem võiks siis vahet teha, milline ärevus on see nii-öelda tavaline ja milline ärevus on juba nagu üle ääre liiga palju. Ärevushäire ja ärevushäire kui sellise määratlus laste puhul on üldse üsna segane. Ja seda taaskord sellepärast, et lapse aju alles areneb ja lapse aju areneb kohati nii peadpööritava kiirusega, et probleemid tekivad, kaovad ja taas tekivad väga kiiresti. Üldiselt saab öelda, et laste puhul on probleem tõsisem kahel juhul. Esiteks siis, kui mingi arenguline hirm ilmneb ebatavalises vanuses. Näiteks kui paariaastase lapse puhul on lahutamis kartus vanemast selline täiesti normaalne hirm siis näiteks kooliealise lapse puhul on see juba problemaatiline. Ja teiseks on see, kui see lapse hirm on selline ebatavalise intensiivsusega see tähendab siis seda, et see hakkab selgelt nii lapse kui lapsevanema elu oluliselt segama, jääb piirama. Ja see omakorda on probleem, sellepärast et selle hirmu või ärevuse tõttu ei saa laps täita oma arengulisi ülesandeid. Igas vanuses on teatud olulised arenguülesanded näiteks lasteaeda ja kooli minnes peab hakkama laps vanemast Sand järjest enam lahti rebima, iseseisvuma ja seisab alles tõelise hoo sisse, siis teismeeas. Kui jaganud kooliealine laps kardab vanemast lahus olla, siis on tal väga raske nende arenguliste ülesannetega toime tulla ja tegeleda sellega, millega ta peaks hoogsalt tegelema. Selles vanuses peaks ta looma sotsiaalseid suhteid aktiivselt tegelema hobidega ja järjest enam nägema ennast kui vanes vanemast eraldiseisvat ja ise hakkama saavat persooni kellel on vanemaga küll jätkuvalt tugev side. Kuid tal on ka juba täiesti oma mõtted ja tunded. Kuidas mõelda veidi laiemalt siis mis ikka päriselt inimese peas toimub, kui, kui ta kogeb sellist tugevat ärevust. See on üks väga põnev teema, see on üks mu lemmikteemasid ärevusega seoses et kõikide inimestega toimub ohuolukorras või ärevuse tekkides sarnane automaatne reaktsioon, mis on meile kõigile sisse programmeeritud. Ja see on juba sellest ajast peale, kui me veel karunahkades ringi jooksime. Neid automaatseid reaktsioone on kolm ja need on kõikidel inimestel sarnased. Ja need reaktsioonid on, võitle, põgene või tardu. Kui me nüüd mõtleme ajas tagasi, siis on need väga loogilised ja ellujäämise seisukohalt vajalikud reaktsioonid. Kui karu tuleb, siis ongi laias laastus kolm varianti, saagas, võitled põgened või mängid, et oled surnud ehk siis tardud. Või kui ei, mängijad tulevad surnud, siis maskeerunud näiteks põõsaks ja ootad, et äkki see oht läheb üle. Ja just see toimubki meie kõikide peades siis, kui me oleme ärevad. Esimesed kaks reaktsiooni on eriti ärevusega seotud ning aju toodab siis vaid hormoone, mis aitavad meil oma füüsilist keha ohuks ette valmistada. Võitleja, põgene, reaktsioonid suurendavad adrenaliini taset, tõstavad vererõhku, süda hakkab kiiremini lööma. Me muutume väga tähelepanelikuks valvsaks ja see on ikka kõik selleks, et ellu jääda. Miinuspooleks on see, et aju verevarustus väheneb ja meie mõtlemisvõime on suure ärevuse korral üsna vähene. Nii et võiks öelda, et hirmul on küll suured silmad aga üsna pisikene aju. Lapse käitumine, praeguse korral löömine, jonnimine, nutmine, rahustuse vajamine. Kõik need viitavad samuti sellele, et see väike inimene on hädas ja tema peas on vallandunud suur segadus. Justkui tuletõrjealarm läks tööle hakanud. Kolmas reaktsioon, millest juttu oli tardumine võiks lapse puhul seostuda sellega, et laps muutub apaatsemaks, vajab rohkem omaette olevist, süüvib multikatesse arvutisse või siis muretseb vaikselt omaette. See võib samuti väljendada ärevust, et see on lihtsalt see viis, kuidas see konkreetne lapsele tundega toime tuleb. See seostub juba ka meeleolu langusega ja laste depressiooniga, millel on samuti nagu laste ärevuselgi väga mitmeid erinevaid nägusid ja maske. Üks selline ilus visuaalne pilt, mida saaks oma peas ette kujutada on kujutada Etteaju kui kolmekorruselist maja. Et esimene teine korrus on meie baasvajaduste rahuldamiseks tavaliselt esimesel ja teisel korrusel majas asuvat köök, elutuba, magamistuba, vannituba. Need on sellised kõik eluks vajalikud. Igapäevaelutoiminguteks vajalikud ruumid ja seostuvad tugevalt inimeste baasvajadustega. Maja kolmandal korrusel asub aga raamatukogu ja see on seotud paljude keeruliste toimingutega ajus. Esimene teine korrus kirjeldavad hästi aju alumist osa, keskosa, mis on inimese arenemisloos kõige varem välja arenenud. Ajuosad. See aju, kolmas korrus. Ajukoor, eriti aju eesosa ehk frontaalsagar on kõige hilisem, kõige targem aju osa. Kuid aju töötab tervikuna. Ükski nendest kolmest korrusest ei saa ilma teiseta. Keegi taha ei osta maja, millel on küll rikkalik raamatukogu, aga puuduvad WC köök. Neid maja erinevaid korruseid ühendavad trepid. Kui täiskasvanu ajul on need trepid juba täitsa korralikud ja vastupidavad siis laste aju meenutab veel sellist pooleliolevat ehitusplatsi. Isegi mingi moodus sinna kolmandale korrusele raamatukokku pääseda on. Siis on see üsna ebakindel ja võib-olla selline ajutine lahendus, et ma tahan sellega rõhutada seda, et, et me ei saagi oma lastelt eeldada, et nad suudaksid oma tundeid sellisel viisil kontrollida, nagu seda suudavad täiskasvanud. Ja oleme ausad ka täiskasvanutel on tihti väga keeruline oma tunnetega toime tulla. Ja kui nüüd inimene on sellises rahulikus olekus, siis need korruste vahelised trepid ühendusteed ja ajutised lahendused võivad toimida küll ja võivad päris hästi toimida. Kuigi ärevusega seoses lendab see kõik pilbasteks ja inimene nii-öelda siis taandareneb oma baasoskuste juurde või baasreaktsioonide juurde, ta siis võitleb, põgeneb, pidurdub. Kuna varases lapsepõlves ehk esimestel eluaastatel õpib laps maailma kohta juba väga palju olulist. Ta saab kogemusi välismaailmast, kuidas maailm ja eelkõige lapsevanem tema vajadustele vastavad. Mida enam stressi kogeb laps varases lapse eas, seda väiksem on tema toimetuleku võime stressiga hilisemas lapse eas ja hiljem ka siis täiskasvanu eas. See tähendab seda, et mida enam kogeb laps sellist ebaturvalisust ja stressi, seda ebakindlamalt on tema ühendused, nende erinevate maja korruste vahel üles ehitatud. Aga hea uudis on see, et aju on selline tore organ, et mis on nagu plastiliin. Et seda kogemust annab vormida ja eriti lapseeas on aju väga paindlik organ. Ja lootust on veel päris pikalt, sest päris küpseks paju alles kuskil 25.-ks eluaastaks. Nii et kui me näeme enda ees mõnda väga endast väljas täiskasvanud või last, siis võiks esimese hooga mõelda, et tal on suur probleem praegu nende treppidega et aju on tal parajasti natuke nagu isegi pilbasteks lendamas või lennanud. Ja mis siis võiks peale hakata, kui me näeme kedagi, kellel see aju on nii häires parajasti kui laps on väga ärev või hirmul, siis ei aita kindlasti see, kui temaga pahandada või talle midagi seletama hakata. Ja seda sellel lihtsal põhjusel, et meie selline arukas sõnaline info lihtsalt ei jõua lapseni. Ükskõik kui Heaksime oma rääkimisoskust või lapse arusaamisoskust ei peaks äreva ja hirmul lapse aju on selliseid häireolukorras täiskasvanul samamoodi. Kui laps nüüd on püsivalt ärev, siis on tema ajuhäireolukorras üsna tihti. See tähendab seda, et tema aju on justkui selline päästemeeskond kes ootab ärevalt staabis järjekordset väljakutset kriisikoldesse. Et siis see tähendab seda, et laps rahuneb üsna harva. Ja ta on valmis pidevalt ohule reageerima isegi siis, kui reaalset ohtu, kui sellist ei ole. Ja selline laps siis võib-olla püsimatu, rahutu ja võib-olla ka murelik. Kui lapse aju nii-öelda häires. Tuleks kontakti võtta tema aju nii-öelda siis alumiste korrusega kus asuvad turvatundega seotud kogemused, emotsioonid ja kõik see, mis teeb tegelikult ühest inimesest tundva tundliku olendi. Aga kuidas seda kontakti võtta? Et sõnaliselt võiks lapse kogemust lihtsalt kinnitada? Ma näen ja saan aru, et sa oled praegu mures või endast väljas. Kui me keelame lapsele seda tunnet, siis jääte oma tunded veel enam üksi. Meie eesmärk on anda lapsele märku, et ta ei ole enam selle hirmutava kogemusega üksi sest siin olen mina turvaline täiskasvanu. Mina mõistan, et sul on raske. Seda saab teha nii füüsilise kui sõnalise kontakti kaudu käest kinni võtmine, kaissu võtmine, silitab vastamine lapse tasandile laskumine ehk siis põlvili laskumine, silmsideme loomine, plussisse, sõnaline rahustamine oleneb sellest, kui vana laps on. Et pisemate lastega on sõnalise rahustamise võimalused väiksemad. Aga ka hääletoon on oluline, isegi kui sisu täielikult või üldse lapseni ei jõua. Teisisõnu, siis aju rahuneb siis, kui me võtame ühendust tema nii-öelda vähem arenenud osadega. Kui veel mõelda sellele, et mida me teeme selleks, et beebi rahuneks. Et beebidega, Me Gudrutame, räägime maheda häälega. Võtame sülle, kustutame, vaatame sülle, naeratame, et kõik need asjad on olulised lisaks beebidele ka eelkooliealistele, lastele, kooliealistele, lastele ja tegelikult ka täiskasvanule. Nagu öeldud, need ajuosad, mis stressiga seonduvad, ongi väga-väga algelised. Et ära karda või lõpeta ära. Need selles olukorras ei tööta kuigi ise ka emana, ma mõistan suurepäraselt, kui kergelt need sõnad üle huulte tulevad. Ja alles siis, kui lapse aju on nii-öelda rahunenud ja see häireolukord on möödas. Alles siis saab hakata lapsega arutama seda, mis teda endast välja ajas ja uurima koos lapsega, et kas oleks võimalik sellises olukorras ka mingitel teistel viisidel käituda. Sest meie ülesanne vanematena on õpetada lapsele, kuidas oma tunnetega toime tulla selliselt, et sendi last kui ümbritsevaid võimalikult vähe kahjustaks tundeid tunneme ju kõik rohkemal või vähemal määral ja rohkema või vähema intensiivsusega kuid viisid, kuidas me nendega toime tuleme. See on see oluline koht, mida on vaja õppida. Ja psühholoogid nimetavad seda lõinimiseks. See tähendab lihtsalt öeldes seda, et me aitame lapsel ehitada üha tugevamaid ja vastupidavaid treppe nende kolme korruse vahel. Et isegi siis, kui trepp ajutiselt kokku variseb, on võimalik sellisel viisil trepp üha kiiremini kokku lappida. Ja ligipääs haju kolmandale korrusele ehk ratsionaalsele mõtlemisele kiiremini taastada. Et selline võrdlus aju kui kolmekorruseline maja pärineb raamatust lapse ajukeskne kasvatus, mida ma soovitan väga lapsevanematel lugeda, kus on väga lihtsas ja ja kenas keeles ja paljude piltidega seletatud seda, kuidas toimib aju ja mida teha siis, kui laps on ärev või jonnakas saamist parasjagu aru. Kas ei võiks siis nüüd kokkuvõtvalt tähendada seda, et peaksime õpetama lapsi neid halbu tundeid võimalikult kiiresti ületama? Seda tegelikult mitte. See, et me aitame lapsel nende tunnetega toime tulla, ei tähenda tingimata seda, et laps ei tohiks halbu tundeid tunda. Laps peabki halbu tundeid tundma, ta peab halbu kogemusi saama ja ebameeldivaid tundeid tundma, sest sellised tunded on normaalse psüühika osa ja ilma selleta ei saa kuidagi läbi ajada. Me ju valmistame last ette tema tulevaseks eluks kus on palju erinevaid kogemusi, emotsioone ja küsimus on pigem selles, et kuidas me nende tunnetega last õpetame toime tulema ja kuidas me ise reageerime erinevatele asjadele. Sest meie oma eeskujuga õpetame, õpetame oma lapsi, lapsed matkivad meid. Mis sinu kogemus ütleb, et miks lapsed üldse ärevaks lähevad? Me räägime nüüd ajust ja mis pärast saab, aga et mis, mis nüüd alguse asjad on? No statistiliselt on ärevushäirega lapse puhul peres üks või mitu ärevat täiskasvanud. Ja uurimused toovad välja tegelikult selle, et eriti laste ärevusega seotud ema ärevus. See teeb nüüd emadele pisut ülekohut, justkui isad ei olekski ärevad. On ikka küll ja vahel isegi rohkem kui emad. Aga võimalik, et selliste soolist erinevust ja soorollidega seonduvad too on lihtsalt emade ärevus enam silmatorkav. Sest emade töö olekski justkui ju muretsemine. Et ema, kes ei muretse, et ei saa ju olla üks õige ema, seda ütleb meile ühiskond. Ma koolitades kasutan väga tihti ühte toredat näidet eesti lastekirjandusest. Andrus Kivirähkil on Lotte raamatutes Lotte juttudes üks väga tore karakter. Bruno. Ja see on küll selline pisut liialdatud, kuid samas väga tabav karakteri näide ühest liigselt muretsemast lapsevanemast. Et Ma loen ette ühe väikse lõigu. Kuidas siis Kivirähk on kirjeldanud Bruno ema ja ta kirjutab nii. Ema oli alati hirmsasti mures, kui Bruno Lottega õue mängima läks. Siis istus ta akna peal, pidas väravat silmas, justkui aitaks purunal kiiremini koju jõuda. Iga kord, kui Bruno kasvõi minuti hilines, oli ema juba väravast väljas ja karjus haleda häälega Bruno Bruno. Ning küsis möödujalt, ega nad tema väikest poega pole näinud. Ja kui möödujaid vastasite ei ole, siis puhkes Bruno ema nutma, otsekui oleks talle öeldud, et Bruno ei tule enam iialgi koju. Kui Bruno veerand tundi hiljem välja ilmus. Terve ja lõbus, istus ema valjusti halisedes kännu peal silmad nutust paistes. Pruunat nähes haaras ta pojakese käte vahele. Ja ütles, ma nii muretsesin su pärast, ma kartsin, et ma ei näe sind enam kunagi. Päriselus päris sellist lapsevanemate kohta. Kuid tuleb öelda, et üsna lähedasi näiteid olen ma oma töös küll kogenud, väga palju, väga murelikke, ärev lapsevanem annab lapsele üleskasvamiseks laias laastus kaasa kaks olulist sõnumit. Esiteks seda, et maailm on üks hirmutav paik, tuleb karta, tulebki valvas olla. Ja teiseks sõnumiks on see, et sa ei saa ilma minuta hakkama. Kui sellise teadmisega laps peab hakkama nüüd iseseisvuma. Vanemast eralduma on see väga keeruline valulik protsess nii vanemale kui lapsele. Sest nagu eelnevalt öeldud, lapsel on üleskasvamisel suur hulk arengulisi ülesandeid millega nad peavad toime tulema. Ja see tähendab ka seda, et lapsel on sellel hetkel raske. Inimeseks olemine ongi keeruline. Üleskasvamine on üks suur katsumuste jada. Näiteks üks oluline verstapost lapse arengus on lasteaeda minek. See on esimene suur samm vanemast eraldumisel. Järgmine oluline koht on kooliminek ja sealt edasi siis teismiga. Ja me peame leidma leppima sellega, et mida vanemaks laps saab, seda enam ta peabki meist eemalduma. See on normaalne asjade käik ja selle eemaldusega peab kaasnema võime teatud iseseisvuseks vastavalt siis lapse vanusele. Kuimega last sellisteks sammudeks ette ei valmista või teda lausa jõuliselt sellel teel takistame oma ärevuse ja oma hirmude tõttu siis paneme oma lapsed väga keerulisse olukorda. Seda raskem on tal toime tulla järgmise arenguülesandega, sotsiaalsete nõudmistega ja kõige muuga. Aga on ka teine äärmus, see on see, kui me eeldame, et laps saab olema liiga iseseisev. See iseseisvus peab tulema ikkagi tasakesi pisikeste sammudega vastavalt sellele, milleks laps parasjagu valmis on. Hakkaks ei käi, kas maailmaruumist sõitmist tiks lendaks? Paneks kõike ta helli. Mõeluseleks sõita valgel reedel, olles. Kedasada nutta sees. Mägiraaniimi. Mäel. Aine. Toredaid hooleks. Miks siis üks lapsevanem võiks nii ülemäära oma last tahta kaitsta? Noeks, lapsevanemad ikka tahavad oma lastele parimat aga väga palju mõjutab inimest tema enda üleskasvamise kogemus. Meie õpime omaenda vanematelt, seda, kuidas üldse lapsevanemaks olemine käib. Või siis õpime neilt seda, kuidas see üldse käia ei tohiks. Ärevus on nagu nakkushaigus. Kui peresüsteemis on palju ärevust, siis see tõepoolest levib nagu kulutuli igale poole. Ja üldse mitte läbi selliste müstiliste kanalite või maagia kaudu vaid täiesti loogilisel teel. Me õpime vaistlikult nendelt täiskasvanutelt, kes meie ümber on. Seda, kuidas suhtuda maailma, kuidas suhtuda teistesse inimestesse ja kuidas suhtuda iseendasse. Me õpime seda, mis on üldse ohtlik. Mida selle ohuga peale hakata, ehk kuidas reageerida. Kuidas käituda siis, kui häda on käes, kas küsida abi või pusida ise ja kõike muud sellist. Ärevus ei kandu ainult vanemalt lapsele, vaid vaid ka partnerite vanemate vahel või siis lausa põlvkondadeüleselt. Ehk siis näiteks kui peres on ärev vanaema, kelle tütreks on üks ärev ema. Ja kui need kaks muretsevad naist ühe väikse lapse ümber väsimata toimetavad, siis väga suure tõenäosusega ongi meil tulemuseks üks ärev laps. Kui ma kõigest sellest nagu aru saanud ka võib-olla kogenenud seda ema ja vanaema suurt ärevust otsustanud näiteks teha täitsa teistmoodi otsustanud, et mina ei ole Pärev hambad risti ja vot ei muretse. Ja võib proovida küll aga äärmused igas eluvaldkonnas on ohtlikud laps, kes kasvab üles sellises keskkonnas, kus tema käitumisele enesetundele väga vähe tähelepanu pööratakse, saab jälle omakorda sõnumi, et tema tunded ja ka tema ise ei ole olulised. See võib viia selleni, et täiskasvanuna selline inimene teiste inimeste tunnetest ei hooli. Ja kõige hirmsam on see, et aga iseendast ei hooli ja elus on sellisel viisil üsna keeruline toime tulla. Samuti on keerulises olukorras need lapsed, kes peavad ise omavahel vanema pärast muretsema. Kui lapsevanem ei suuda mingil põhjusel toime tulla, on näiteks psüühiliselt või füüsiliselt haige või muul moel iseendaga hädas paneb ta lapse sellisesse rolli, millega laps veel ealiselt toime ei tule. Ja see teeb lapse murelikuks, ebakindlaks ja ärevaks. Laps ei tule toime oma vanemale emaks või isaks olemisega, sest see ei ole tema roll. Kui mõelda sellele, et, et missugused asjad peres üldse võiksid lapse ärevust mõjutada. Neid on väga palju. Lisaks sellele, et selline täiesti normaalne ärevus kaasneb iga uue sündmusega elus siis võib-olla tõesti ka mitmeid väga negatiivseid elusündmusi, mis ärevust tekitavad. Kindlasti on üheks selliseks põhjuseks lahutus peres, see tähendab perele väga olulist emotsionaalselt ja elukorralduslikku plahvatust. Kui täiskasvanud omavahel võivad lahkumineku põhjustest aru saada, siis lapsed ju tegelikult mitte. Ja tihti lastele ka ei räägita väga palju. See tähendab, et laps on nagu pimedas toas. Ja pimedas toas on pime, seal tahaks tule põlema panna ja seal on palju teadmatust ja hirmu. Lisaks tähendab lahutus seda, et lapsel tekib segadus kes või kus on tema pere ja kes või kus on tema kodu. Ja kas ta peaks selles kõiges ka kellegi suhtes mingeid mingeid pooli võtma. Kui vanemad ka ise oma lahkumineku põhjustest ühtmoodi aru ei saa, mis on väga tavaline praktikas, siis on lapsel veelgi rohkem segadust, sest siis on tema elus kaks olulist täiskasvanut, keda ta on harjunud usaldama. Aga kes annavad talle väga erinevat infot, see tähendab ühe väikse inimese jaoks segadust ja suurt usalduskriisi nii oma vanemat täiskasvanute kui ümbritseva maailma suhtes üldisemalt, sest tema pidepunktid kaovad ära. Lisaks lahutusele või peres ja selle kaudu ka lapses ärevust tekitada surm perekonnas. Näiteks vanavanema kaotus mis mõjub lapsele otseselt selles suhtes, et see on tema kaotus ka aga mõjuka kaudselt, sest see mõjutab last läbi vanema ja vanema leinamõju, toimib ka läbi selle, kui lahkunud pereliikmega seoses toimub mingi elukorralduslik või selline struktuuriline muutus peres. Ja selle struktuurilise muutuse all pean silmas seda kui lahkub pere jaoks oluline võtmeisik näiteks vanaema või vanaisa, kes on olnud selline peretraditsioonide kandja või mingil muul moel olulise tähtsusega isik perekonnas. Olulist mõju avaldab ka see, kui keegi perekonnast jääb kadunuks. Kui kooselavast perest keegi kaob või sureb, on see mõju väga otsene. Aga kaudne mõju on ka selles, kui lähiringis keegi kaob või sureb, sest see mõjutab neid täiskasvanuid, kellega laps igapäevaselt kokku puutub. Kui mõelda veel korra tagasi selle paarisuhte juurde siis kas peale lahkuda kütuse, veel midagi paarisuhte ka toimuvast, võiks lapsele ärevust tekitada või või mõjutada lapse ärevust. Ja tõepoolest alati ei pea ju olema tegemist lahutuse või lahkuminekuga. Ka paarisuhtekriis on midagi, mis mõjub lastele rängalt. Isegi kui täiskasvanud arvavad, et nende lapsed sellest kriisist midagi ei tea siis kogemus näitab, et küll nad juba teavad. Esiteks on lastel väga hea kuulmine, eriti suurematel lastel on väga hea kuulmine aga mõjutab ka kaudselt selline kodune õhkkond. Isegi siis, kui lapsevanemad panevad toime kõige kõige meisterliku maid näitlejatöid, siis see kodune õhkkond on muutunud ja see on tajutav. Lapsed tajuvad muutusi ülihästi sest lapsed on tundlikud. Samasse tundlikkus on ühtlasi see, mis muudab lapsi arenemisvõimeliseks. Et nad peavadki tundlikud olema. Paarisuhtekriis, mis pikale venib, tähendab tihtipeale seda. Laps satub oma perest nii-öelda vale koha peale. Kui täiskasvanute vaheline lähedus on mingil põhjusel vähene võib juhtuda see laps asetub peres ühe vanema kõrvale. On temale ohud 100 või hea kaaslane, kellega koos teatris käia, koos kinos käia keegi, kelle kaisus magada. Lapsest saab justkui täiskasvanud inimesele partner. See tundub olevat väga mõnus ja lähedane suhe. Kuid laps ei taha oma vanemale seltsi ja tuge pakkuda, vähemalt mitte sellisel määral. See ei ole tema loomulik koht perekonnas. Lisaks põhjustab paarisuhte konflikt sageli sellise olukorra, kus lapsevanemad enam koostööd ei tee. See tähendab, et neil on lapsel erinevad nõudmised, väga erinevad tõekspidamised, kuid kuidas üht või teist asja elus üldse teha? No kujuta ette sellist olukorda, näiteks Lähed sellisesse kenasse suvisesse Eesti järve ujuma. Ühelt poolt tuleb käskluse tuju ja teiselt poolt karjub keegi, et ära uju. Et mis sa siis teed selles olukorras? Äärmiselt keeruline. Makarov, et mina hakkaks ära uppuma. Et samamoodi on see lapsega, kes saab oma vanematelt, keda ta usaldab, väga erinevaid juhiseid. Et ta on segaduses, see muudab ta ärevaks. Ja igasugune segadus, mis liiga kaua kestab, ei meeldi meie ajule. Aju lülitab sisse sellesama häiresüsteemi, millest eelnevalt juttu oli. Või siis selline olukord, kus need lapsevanemate nõudmised on väga pidetud. Et kord on nad ühtmoodi, kord teistmoodi. Ja see põhjustab samuti lapsest palju vabadust, ta lihtsalt ei tea enam, mida teha. Tõesti väga keeruline, väikese lapse jaoks. Aga ma ei tea, kas sellel ärevusel võiks siis olla mingit eesmärki, võib-olla see aitab perel midagi teistmoodi teha või muutust tekitada? Päris kindlasti aitab. Abistajana tean, et sageli tullakse spetsialisti abi otsima, arvates et see, mis lapsega toimub, on midagi mida keegi väljastpoolt peret ehk siis psühholoog või terapeut saab parandada. Aga halb uudis või hea uudis on see, et hoopis pere ja vanemate käes on see, see võti. Lapse ärevus ja tema probleemid on tihti see, mis on justkui poi keset merd. Et me ei näe küll veepinna alla, aga me näeme lapse ärevust ja see juhatab mind asja tõelise tuumani. Nii et lapse seisund on enamasti selline hea peegel, sellest, mis peres toimub. Peaaegu alati on minu kogemuse põhjal ärevusprobleemidega laste puhul ärevuse põhjuseks lapsevanemaga toimuv ja, või paarisuhtes aset leidev laps paneb justkui pere eest pea pakule, ta võtab löögi enda peale. Ja lapse probleem võib-olla just see, mis paneb lapsevanemad sundolukorda. Nad peavad hakkama koos selle probleemiga tegelema. Nad peavad hakkama lapsevanematena koos mingit vastutust võtma ja abi otsima ja koostööd tegema. Lisaks mure lahendab ka ja see omakorda võib jälle paarissuhet lähedasemaks muuta. Me oleme nüüd rääkinud asjadest elus, mis on niuksed, keerulised ja rasked, aga kas ei võiks ka nii olla, et positiivsed asjad tõstavad laste ärevust ja sest igasugune muutus on hirmutav. Näiteks sageli selline rõõmus sündmus nagu uue lapse sünd peres? On olemasolevate laste jaoks selline ärev ja jube olukord, et eriti kui lapsed sünnivad kas väikse vahega või siis selle olemasoleva lapse või laste jaoks on parasjagu elus käimas mingi selline oluline periood, et nad tegelevad mingi olulise arengulise ülesandega. Te olete sellist olukorda, et armastatud abikaasa tuleb ühel ilusal päeval koju uue kaaslasega kinnitab teile küll, et ma armastan sind ka väga väga. Aga nüüd elab meie juures veel üks tore inimene. Ja kellega ma kavatsen nüüd veeta väga palju aega koos. Kellel on õigus pidevalt minu kaisus olla ja kelle kõiki soove asun ma vastuvaidlematult täitma kohe esimese kutse peale. Et mis tunde see see tekitaks. Isegi sellest mõelda on, on väga keeruline, kihutas elektrit, selles olukorras peaks elama, eks ole. Et umbes nii võib ilmselt ennast tundeks pooleteise või kaheaastane laps, kes saab endale õe või venna. Kas see siis tähendab, et et muutused on nii halvad, et neid ei peaks üldse ette võtma? Ei, üldsegi mitte, sest muutustest ei pääse ja muutused on elu loomulikuks lahutamatuks osaks. Et igasugune selline väljend on ju ka, et seisev vesi, et see justkui ei vii edasi, eks ole. Elu peab voolamises olema et küsimus pole niivõrd muutustes nii headest kui halbadest vaid selles, kuivõrd ette valmistatud on peremuutusteks ja kuivõrd paindlikud on perekonnad muutuste osas. Et ma mõtlen selle all seda paindlikud just selles osas, et pere oleks võimeline muutustega kohanema. Sest elus juhtub igasuguseid asju, aga toimetuleku uue olukorraga vajab üsna kiiret ümber reorganiseerimist. Eriti kui see muutus on ootamatu. Kui peresüsteemis on väga palju ärevust juba põlvkondade kaupa siis on muutustega toimetulek keeruline, sest ärevus võtab, võtab võimust ja paneb inimesed toimetama ebaratsionaalselt. Nii nagu saate alguses sai räägitud ärevusel on lihtsustatult kolm võimaliku toimetulekuviisi. Kas võidelda, põgeneda või tarduda. Ja nendega ei pruugi toime tulla, kui on sellised suuremad kriisid. Sest siis, kui on kriis, on vaja Kaasata seda aju kolmandat korrust vaja on reageerida mitte vaid emotsionaalselt, vaid ka reageerida ratsionaalselt. Lahendusi on vaja. Mis meiega? Me kasvame struktuure ja ja. Hoogsad ja kui langes aga päike ja nooli Vaikis. Väikse maad. Mis meil on? Mööda ime. Siituunides linn. Maailma naba. Ei suuda. Rist. Ja otse mööda. Kuidas sellest ikkagi aru saada, et kui sa ütled, et ühes perekonnas on põlvkondade kaupa ärevust või nagu üldse, et mis see tähendab, et peresüsteemis on palju ärevust see tähendab seda, et inimesed ju tõepoolest kõik tulevad kuskilt ja nad kannavad kaasas oma esivanemate taaka läbi selle, et nad on midagi kogenud. See, mida me kogeme, on alati mõjutatud sellest, mida keegi enne meid on kogenud. Mina, inimese ja lapsevanemana olen mõjutatud oma lapsepõlve kogemustest ja elukogemustest ja minu vanemad omakorda sellest, mida nemad on kogenud. Ja nii see seostub muudkui kui muudkui tagasi ja tagasi ja tagasi kuni kuskile hallide aegadeni välja. Ja ärevus ühes peresüsteemis ei tähenda üldse seda, et see peaks väga hästi näha olema, et ongi kohe selline paaniline õhkkond. Ärevusel on tihti iseloomust, miks see, et seda õpitakse väga hästi varjama. Psühholoogina tean ja olen kokku puutunud, et näiteks sotsiaalselt ärevad inimesed on tihti need, kes on pealtnäha kõige rahulikumad. Kuna neile on nii tähtis see, kuidas nad välja paistavad teistele, siis nad kontrollivad oma iga liigutus ei ka lihast. Nii et seega võib ärevus olla peres üsna varjatud kujul. Ja ärevus perekonnas seostub tihtipeale selliste, rääkimata lugude saladust mahavaikitud pereliikmete ja allasurutud tunnetega. Kui te näiteks hoiate mingit käärivat hoidist aastaid keldris kõnnite sellest igal aastal jõulude ajal mööda tahtmata sellega tegeleda siis ühel ilusal päeval viskab see ikkagi kaane pealt ära. Ja siis on kõik kohad moosi täis ja edasi lükata pole enam kuskile. Ja nii on inimestega ka pealtnäha väga kontrollitud ja hästi toimetulevad inimesed ja perekonnad võivad ennast kanda selliseid tundeid, mida keegi ei aima. Aga tekib küsimus, et kui kaua üks inimene suudab niimoodi elada, mis need rääkimata Luut saladused Ühe perega siis ikkagi teha võivad. See, et millestki ei räägita, ei tähenda ju seda, et seda olemas ei ole. See, millest ei räägi mitesse, mõjutab inimest täiskasvanud lapsevanemat samamoodi. Ja selle kaudu ka lapsi. Sest saladustele on suur mõju. Ja miks on suur mõju on sellepärast et saladus on midagi, millest ei tohi rääkida, see on keelatud. Ja põhjus, miks ei tohi rääkida, on tavaliselt selles, et see on midagi, mida inimene või pere tervikuna peab ohtlikuks või häbiväärseks. Ja nii see saladus hõljub perepea kohal. Näiteks vaikitakse maha ohtlikud haigused või enesetapud peresüsteemis sest see on täiesti arusaadav vatel põhjustel valus või häbiväärne. Samuti on alkoholism tihti pere varjatud saladus, sest see on selgelt häbiväärne. Vaikitakse maha näiteks see, et peres on olnud enne olemasolevate laste mäletamis ikka jõudmist veel üks laps, kes on surnud ja varjatakse, sest tahetakse varjata seda valu, mida see kaotus põhjustas. Saladus, võib-olla ka lapse põlvnemine, ehk siis see, et laps tuleb oma isaks või emaks, kedagi, kes tegelikult tema pärisvanem ei ole. Ja nii edasi. Saladustega kipub aga olema nii, et ühel hetkel tulevad need ikka välja ja siis on segadus veel suurem. Ja, või võib ka siis nii juhtuda, et see saladus ei tule välja, aga mürgitab sellele vaatamata peresuhteid, sest alati on neid peres, kes saladust peavad hoidma ja alati on neid, kes midagi teada ei tohi. Lapsed õpivad täiesti vaistlikult oma vanematelt sellise käitumise kiiresti ära. Ja kui nad saavadki pere saladusest teadlikuks, hakkavad nad samuti perele lojaalselt seda saladust varjama ja võtavad selle pere süü ja pere häbi automaatselt ka enda omaks. Kas lapsed siis tõesti peaksid kõike teadma? Kindlasti mitte. Et peaks lähtuma sellest, et, et mis on lapse vanus, et on asju, millest lapsed kindlasti ei peagi teadma et see, kui lapsi pühendatakse asjadesse, mis pole neile veel hea kohaselt vastuvõetavad, siis on sellega raske toime tulla. Et jälle peab rõhutama, et äärmused, äärmused ei ole jätkusuutlikud. Laps ei pea teadma näiteks vanemate paarisuhteprobleemide üksikasju. See, kui laps on vanema usaldusisik, kes teda tema sellise hingelise hädades peab toetama ja kuulama on väga raskes olukorras. See on lapsele väga ränk koorem, sest laps tahab mõlemat vanemat armastada ja mõlemale vanemale lojaalne olla. Ärevus on tunne ja üks vastik tunne. Aga kas võib ka mõnikord nii hullud ärevuste hoideks? Keha ja vaimu seos on paratamatu. Emotsionaalne seisund mõjutab kindlasti ka meie füüsilist tervist. Selline pidev kõrge stressihormooni tase organismis nõrgendab meie immuunsüsteemi ja avab uksed igasuguste põletikuliste protsessidega käeorganismis. Et sellest oskavad täpsemalt rääkida kindlasti arstid. Aga psühholoogina ja pereterapeudina, näen tõesti et vahel on lapse haiguse ärevuse väljendus. Ärevusega seostab süsteemne pereteraapia näiteks lastel igasuguseid nahaprobleeme dermatiit jääga selliseid soolestiku, ka seotud probleeme ja haigusi. Lapsed, kellel on pidevalt kõrge ärevuse tase, kaebavad sageli ebamääraseid, kõhuvalusid ebamääraseid, peavalusid kõhukinnisust. See võib olla seotud toite tumisega, sest ärevusega seoses võib toitumine muutuda ebaregulaarseks. Samuti seostatakse allergiaid pereteraapias. Tugeva vanema ja lapse ülesjaotusega kõhuhädasid aga enam peresüsteemides kus on palju allasurutud, ärevust. On palju selliseid asju, millest ei tohi rääkida, on palju tundeid, mida ei tohi tunda ja mida ei tohi väljendada. Laste puhul on üsna tihti probleemiks enko frees, mis siis see niisugune kõlav kõlav termin tähendab siis seda, et soole tühjendamine muutub problemaatiliseks ja seda seostatakse suuresti ärevusega. Ja paljud pered selle probleemiga pöörduvad psühholoogi poole. Kuigi ei saa mainimata jätta, et sellel haigusel võib-olla ka muid põhjuseid samaga põieprobleemidega seoses, et see võib olla ärevusega seotud, aga ei, pruugi, on küllalt näiteid ka minu enda kogemuse põhjal, kus leitakse mingi ebakõla organismis, mis, mis siis neid probleeme põhjustavad. Seal võib olla küll kummaline, aga mõnes mõttes võib lapse haigus nagu kogu perele appi tulla. Ja kindlasti võib lapse haigus olla midagi, mis on jälle see jäämäe veepealne osa. See on see, mida me näeme ja see, millega seoses pere abi otsib. Teraapiasse jõutakse siis, kui meditsiin ei suuda vastuseid leida. Laste on uuritud, on analüüsitud, aga tulemusi ei ole ja probleemi põhjus jääb ebaselgeks. Ja siis saadetakse laps psühholoogi juurde. Ja kuidas haigus siis perele nii-öelda appi võib tulla, on see, et see on midagi, mis annab märku, kui, et lapsel ei ole hea ja turvaline kasvada arenguülesandeid täita. See lapse probleem paneb pere koos tegutsema ja koos abi otsima. Ja selle tulemusena võivad mingid muutused peres toimuma hakata. Sest kõige kehvem ongi olukord, kus probleemud, kui püsib ja püsib, aga muutusi ei toimu. Ja ärevusperes terves peres üha kasvab. Ja põhjus on ka täiesti arusaadav, sest muutused on ebameeldivad ja muutused on hirmutavad. Mis sa selle all täpsemalt silmas pead? Pean silmas seda, et iga pere tahab säilitada eelkõige sellist elukorraldust ja suhete rägastikku, nagu neile omane on. See on väga inimlik ja arusaadav, oluliselt lihtsam ja turvalisem on säilitada olemasolevat tuttavat kui avada uks mingile mingitele uutele, elukorralduslikele ja suhetega seotud muutustele. Näiteks kui pere on elama elanud nii, et paarisuhe on distantsil. Kuid konflikte samas ei ole. Kõik on just hästi mitmeid lülitsem, ei karju. Aga et ema ja laps on teineteise läheduse allikaks ja isa ütleb, et talle talle meeldibki diivanil magada. Tundub justkui tore, eks ole. Kui aga siis laps sellises peres hakkaks iseseisvuma ja emast eemalduma siis põhjustaks palju segadust, põhjustab olukorra, milles vanemad peaksid hakkama otsa vaatama oma paarisuhteprobleemidele ja see ongi hirmutav. Laps ei taha olla vanemale läheduse Allikakse partneriks, nagu ka eelnevalt on öeldud ja tekib kolmnurk, kus kaks inimest on tihedalt seotud ja kolmas on justkui kõrvale jäetud või sellest ringist väljas. Mis selles olukorras siis muuta saaks? Kolmnurkade puhul peame lähtuma tasakaalu printsiibist. Kui kaalu kaalukauss on ühele poole väga viltu siis peaks teisele kaalukausile midagi tasakaaluks lisama. Et eelneva näite puhul, siis peaks püüdma lapse isa suhet lahendada ja lapse sotsiaalsetele suhetele väljaspool kodu tähelepanu pöörama. Me oleme harjunud mõtlema, et lapse ja ema või lapse isa lähedus on selline ülim side ja seda ei tohiks jääda tagaplaanile. Ja tõsi ta on, kiindumussuhe vanemaga. Selle turvalisus on arengus tõesti üliolulised. Aga terve kiindumussuhe ei tähenda seda, et laps on vanem, aga üks vanemaga ühte sulanud. Perekonnas peaks olema esi, esikohal vanemate vaheline suhe ja paarisuhe, sest sellest hakkab kõik muu pihta. Kui vanemad on omavahel lähedased ka mehe ja naisena mitte pelgalt korterikaaslased siis on ka lastel turvaline hea olla. Aga mida siis öelda ühele vanaemale, kes on mures, et tema laps näeb? Esiteks tahaksin öelda seda, et iga lapsevanem on oma lapsele piisavalt hea. See tähendab seda, et ärge piitsutad ennast ega oma lapsi olema sellised nagu teie ettekujutuses asjad võiksid olla. Laste puhul on tõesti need arengulised muutused nii kiired, et väga paljudest psühholoogilistest probleemidest lapsed kasvavad välja. Sest nagu täna on korduvalt mainitud, lapse aju alles areneb ja tema närvisüsteem on ühelt poolt habras, aga teiselt poolt ka paindlik. Ja selles oma haprusest siiski ka hämmastavalt vastupidav. Et haavatavus ja tundlikkus on väga olulised selleks, et aju saaks areneda, sest aju võrdleb pidevalt seda, mida ta kogeb sellega, mis juba olemas on. Kogu aeg võrdleb, kas on midagi uut, kas ma pean sellele reageerima. Ja lapse ajule on väga paljud asjad uued, see tähendab ka seda, et ärevus, võib-olla üks väike takistus arengulisel teel. Aga kui me lapsevanematena märkame, toetame ja julgustame, võib laps üsna kergelt uude arengufaase edasi minna. Tänane saade on jõudnud lõpule. Aitäh sulle pereterapeut ja kliiniline psühholoog Teele Reiljan inspireeriva jutuajamise eest. Ja kui sina hea kuulaja, hakkasid meie jutuajamist kuulates mõtlema oma lapse käitumisele siis pea natuke aru selle üle ka, et mis sündmused ja elumuutused on sul viimasel ajal peres olnud. Ja kas need võiksid olla tekitatud pinged. Ja kui neid muutusi on olnud nii murelik või ka rõõmsaid muutusi, siis võiksid lapsega natuke rääkida, kuulda ja kuulata, kas need asjad ka talle muret teevad. Aitäh sulle, hea kuule sa neid kuulasid? Mina olen pereterapeut, Monika Koppel. Ja neile võib ikka jälle kirjutada aadressil peresaade, et ERR-i ja meid saab kuulata endale sobival ajal. Vikerraadio kodulehelt. Kohtume juba järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa.