Huvitav, kas see põlvkond, kes on endale Tinderis kaaslase leidnud, on päris valmis mõelnud, kuidas oma lastele öelda, et nad kohtusid vetsus käies isa ja ema sest tegelikult on just WCd need kohad, kus inimesed väga palju telefoni kasutavad, sealhulgas sedasama Tinderit, et oma võimalike tulevaste partneritega tutvuda. Nutikas elu. Tere, mina olen Marju Himma ja minul on Rain kooli ja see on Nutika elu podcast ehk taskusaade. Kujutage ette sellist spaad, kus keegi on mullivannis raamatuga tundub naljakas, veider, eks, aga kui keegi tuhiseb teiste elektritõuksiga tänaval mööda, kõrvaklapid peas ja samal ajal scrollib ühe käega oma telefoni? No paljudele enam tänapäeval väga imelik ei tundu. Küll, aga tundub see üsna ohtlik. Me teame, et autoroolis nutiseadme näppimine on täpselt samaväärselt ohtlik, hoolimata sellest, et me teame, et see on kohatu koht nutitegevuseks, aga Meikadeemia seda. Pluss veel see võib-olla juba klassikaks kujunenud olukord. Me kõik oleme selliseid olukordi kogenud ühelt poolt see näitab seda, et digitaalsete immigrantide na käitume mobiilsete nutivahenditega, olgu see siis ükskõik nutitelefon või tavaline nuputelefon. Käitume natukene nagu ahvid arvutitega, meil ei ole nende jaoks välja kujunenud häid reegleid ja me ei ole mõtestanud, mille jaoks üks reegel üldse vajalik on. Samas mõnel pool ikkagi juba püütakse sinnapoole Brüsselis või mujal Lääne-Euroopas on ühistranspordis väga tavalised, täiesti vaiksed tsoonid, sinna ei tulda, lastega ei räägita omavahel ja kindlasti ei räägita ka telefoniga. Vaikusel on teatud mõttes. Väärtus mina mõistan teda väga hästi, sellepärast et ma sõidan päris sageli Tallinna ja Tartu vahet, et nii bussi kui rongiga. Ja kui mul endal ei oleks kõrvaklappe peas, siis ma saaks iga kord kuulata kellelegi privaatset videovestlust, mis on parasjagu valjuhääldi peale, millest saavad seetõttu osa kõik seal bussis või rongis viibijad või siis saaks osa mõne lapse telefonis või tahvelarvutis olevast pooleliolevast mängust. Ka selle jaoks ei pane inimesed kõrvale endale pähe või kellelegi lõputult helisevad telefonist, mis muidugi on seal täiesti koti kõige sügavamas põhjas. Minu jaoks on see 202 pool tundi sõiduaega tegelikult tööaeg ja see on mulle hästi väärtuslik. Aga kui mu ümber käib selline tsirkus, siis on hästi raske keskenduda ja see tähendab minu jaoks ühtlasi ka mahavisatud aega. Seega need reeglid, mis ühistranspordis on kehtestatud, ei ole lihtsalt mingite vanainimeste väljamõeldud viisakusreeglid, vaid need on tegelikult päriselt päris inimeste heaoluks tarvilikud. Praegu me mõtleme jah, et autoroolis lõi WCs teistega pidevalt ühenduses olemine oma nutiseadme vahendusel on kuidagi halb või kohatu. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis tulevik toob tõenäoliselt midagi hoopis teistsugust, aga mida ta tegelikult ohuks? Käisin sellele küsimusele vastust otsimast taas meediauurijate alt ja ja mõtteid kogumas, et mida nemad arvavad, mida siis tulevik toob ja mis võiks siis järgmine samm olla. Ja nemad arvavad, et järgmine samm, mis võib umbes järgmise viie või 10 aasta jooksul tulla, on pigikihtide pealetõmbamine reaalsusele. See tähendab põhimõtteliselt teate küll neid virtuaalseid prille panete ette ja siis kogu maailm teie ümber on täiesti teistsugune või noh, miks mitte ei võiks need ka ühel hetkel olla täitsa tavalised prillid ja millega sa näed ennast ümbritsevat maailma hoopis teise reaalsusega. Näiteks selle kaudu saad sa Tallinna vanalinnas jalutades panna ennast ümbritsema hoopis keskaegsetest inimestest. Me teame tänapäevane diip, feik võimaldab seda väga hästi panna kellelegi päris inimesele, keda sa videopildi vahendusel näed näiteks selga keskaegsed riided, miks mitte hariduslikud eesmärgid võivad sellised asjad väga väga hästi toimida või sa saad endale täiesti oma maailma luua, et ma kujutan ette inimeste loovus selliste digikihtide loomisel saab täiesti uue mõõtme. Kui nüüd paralleel tuua, et kui sa praegu ma arvud, siis saad luua personaliseerida selle pildi, mida sa näed näiteks tehannoitvisjoni, et kõik on sul tumedal taustal valges kirjas või kui tahad midagi värsket, siis on kõik midagi rohelist ja nii edasi, et noh, see on selline väga lapsekingades personaliseerimine võrreldes sellega, mis siis tulevikus ees võib oodata, et see nii-öelda on ja off lain piir hakkab üha enam hägustuma. Sa kõnnid tänaval ja sa oled enda jaoks loonud täiesti teise reaalsuse, mis siiski samal ajal on üsna samasugune selle reaalsusega, milles sa kõnnid. Nii et ma ei tea, Rain, kui sa saaksid need enda reaalsusele pigikihi peale tõmmata, siis mis kihtsaleks? See on muidugi hea küsimus mulle, kes ma olen püüdnud vähemalt viimase viie aasta jooksul oma elus võimalikult sellise kihi vabaduse poole liikuda ja nüüd kostab ausalt öeldes minu jaoks isegi natukene hirmutav või pelutav selline variant, et me hakkame teadlikult looma digitaalseid kihte juurde. Ma arvan, et ma kasutaksin seda võimalust meie eelmiste taskusaadete vaimus ehk teatud ajal teatud tingimustes, millegi väga konkreetse tegemiseks. Võib-olla ajaloos oleks alati huvitav tagasi minna, näha näiteks, kuidas mingi linn on välja näinud minu jaoks võõras linn on välja näinud 500 aastat tagasi. Põnevaid rännakuid kindlasti pakub, aga, aga ma loodan, et sellest digikihtide võimalusest ei teki inimeste jaoks taaskord üks koht, kuhu põgeneda või millele ennast kaotada. Justkui. Nojah, et kui mõelda nagu koolikeskkonnas või hariduslikus keskkonnas, et oleks suurepärane võimalus minnagi teist maailmasõda kogeda näiteks sellisel moel, ma arvan, et see tooks ajaloo väga palju lähemale, aga miks mitte ka näiteks liikuda ringi ainete sees molekulide maailmas päriselt saadagi aru, kuidas mingisugused protsessid näiteks keemias või füüsikas toimuvad. Või kõndida ringi metsas ja vaadata reaalselt, kuidas fotosüntees näiteks toimib just just sel hetkel, eks? Jah, et, et sellel, nagu kõikidel inimestel leiutatud ja avastatud asjadel on, on mitu-mitu külge, et lisaks sellele hariduslikule ja heale küljele on seal teine külg, mida sa juba mainisid. Tehniline lahendus võib teha küll inimeste elu huvitavamaks ja teha veel personaalsemaks. Me lisame selle ühe kihi, mõtle, äkki sa saaksid jalutada oma lapsepõlve maailmas, et milline emotsionaalne laeng sellel võib olla. Teistpidi just selline digitehnoloogia versioon, võib-olla ka justkui selline maitsetugevdaja, et ega maailm, kus kõik on üle stimuleeritud ja, ja kus meie enda tunnetus enam ei vasta tegelikkusele, see on umbes samamoodi, kui see hästi pikka aega sööd toitu, millel ongi hästi palju maitsetugevdajad sees ja siis lähed sinna vanaema juurde, söötada tavalist, täitsa tavalist kartuliputru ja saad aru, et ei maitse üldse nii nagu see kartulipudrumaitseainega tehtud kartulipuder, mis on tegelikult tehtud hoopis pulbrist. Ja siis maitse Nasakesed enam ei kohandu sellega, mis on päris, nii, on ka selle digikihtide lisamisega, et teised inimesed meie ümber enam ei pruugi vastata tegelikkusele ja ka meie enda minapilt meist endist ei, ei pruugi vastata tegelikkusele. Jah, ja mis saab näiteks siis, kui kaks inimest saavad kokku, mõlemal on oma digikiht prillide ees mõlemad näevad selles digikihis välja ideaalsed, aga päriselus on tegelikult sellest väga kaugele ja kui nad siis veel ühel hetkel peaksid otsustama, paarituda ja järglasi saada. Ma ei tea, kui palju neid kihte juba siis peab olema? Räägib muidugi paaritamiseste järglaste saamisest väga sellises loomulikus võtmes, tõenäoliselt loomad on ainsad, keda see puudutab ka aga tõsi, inimeste puhul võib see reaalsus siis see maitsetugevdajad deta maailm tulla siis päris valusasti kohale ja hammustada. Et võib-olla see ongi selline tuleviku looduslik valik, et paljunevad vaid need inimesed, kes suudavad päris ehk maitsetugevdaja, et maailmaga toime tulla. Aga tuleme nüüd korraks tagasi, praegu veel üsna tavalistesse ja päris reaalelulistes kohtadesse, kus me tulevikuga võrreldes kasutame üsna primitiivseid seadmeid. Võtame näiteks kooli. Mõnes koolis on eeskirjad, mis keelavad nutiseadmete kasutamise koolis välja arvatud siis tunnis, õpetaja nõudmisel või õppetööks konkreetselt teistes koolides neid eeskirju justkui ei ole ja võib teha põhimõtteliselt, mida tahad. Kuidas sulle tundub, et kas koolides peaks või ei peaks olema sellised üldised nutireeglid ja miks nad peaksid? Mina olen üldiselt alati vähemate reeglite poolt ja seda ennekõike muidugi sellepärast, et näiteks sellesama nutiseadme ja kooliga asutuse reegli puhul ma eeldaksin, et lapsevanemad, andes oma lapsele kätte nutiseadme või ka lihtsalt telefoni, õpetavad teda kasutama mitte ainult siis tehnilises mõttes, vaid ka reeglitega, kus ja kuidas on seda sobilik teha ja miks. Aga ma vist olen üsna naiivne, sest ma ju tegelikult tean, et on neid vanemaid, kes seda ei tee ja, ja nende vanemate pärast sageli ongi meil siis osades koolides need ranged reeglid, ehkki ma pean tunnistama, et ka oma lasteaiakoolis, kus need reeglid on, ma olen väga rahul sellega Jah, sest tegelikult ei ole ju laps süüdi, kui ta ei tea, et kuidas ta käituma peaks millegagi, mille vanemad on talle võimaldanud. Teine oluline põhjus, miks osades koolides neid nutiseadme reegleid ei ole, on jällegi osaliselt põhjus lapsevanemates. Lapsevanemad avaldavad koolile survet, et nad tahavad olla oma lapsega kontaktis teada, mis nad teevad, kus nad liiguvad. Ehk lapsevanemad on järjest kontrolli ahnemad ja nad tahavadki kogu aeg teada, kuidas nende lapsel läheb ja seetõttu peab laps olema kogu aeg kättesaadav. Koolides on reeglid konkreetse kooli ja selle juhtkonna määrata, aga mis võiks need kohad olla reaalsed füüsilised kohad, kust nutiseadmete ja sideseadmete kasutamine võiks mingite üldinimlike reeglite alusel pigem välja jääda? No mul tuleb jälle meelde see sinu toodud WC ja Tinderi näide, et mingil põhjusel on ju meil ka ütlus, et kempsus käib ka kuningas üksi. Aga millegipärast meie tahame oma nutiseadmes kaasa võtta terve maailma. Ja noh, muidugi peale selle, kui me räägime nüüd telefoniga rääkimisest WC's, siis isiklikult olen ka pidanud neid telefonikõnesid, kus sa saad aru, et see teine inimene just oli WCs, nüüd tõmbas vette, nüüd peseb käsi. Et no ei ole kuigi mõnus kuulata neid helisid, mis su vestluskaaslane seal WCs siis täpselt teeb. Meil ei ole ühistranspordis päris selliseid vaikseid tsoone, millest me enne rääkisime, aga näiteks ka meie bussides siin Tallinnas vähemalt on tekkinud juba mobiili keelavad sildid küll. Jah, need sildid otseselt ei nõua, et inimesed ei tohiks rääkida, küll aga antakse soovitused hoia kinni ja minu arust on ta väga praktiline, sellepärast et et kui sa bussis ühe käega hoiata, endal koti kinni ja teise käega scrollida oma nutitelefoni, et isegi ei räägi sellega, siis millega sa kinni hoiad ja liiklus on üsna selline. Kiirendad, pidurdad, kiirendad, pidurdad ja, ja, ja selle tagajärjel kumise bussis, ma arvan, on oluliselt rohkem just nende samade nutiseadmete tõttu ka. Aga ma usun, et neid kohti, mille jaoks vajaksime selliseid kokkuleppeid ja reegleid ega eetikat ning kohti, on päris palju, aga meil lihtsalt ei ole selle kõige peale veel tulnud, sest me ei ole neid analüüsinud läbi selle digiprisma. Me oleme eelnevates Nutika elu taskusaadetes rääkinud sellest, et meil peaksid olema ajatsoonid ja sellised kohad, kus me oleme ekraani vabad sotsiaalmeediavabad või vastupidi, keskenduksime mingile kindlale tegevusele. Aga kuidas on siis lugu nende füüsiliste kohtadega, kus me ekraane kasutame, just nimelt ja see tundub olevat keerulisem teema, igale poole ei tasu oma nutiseadmega siiski trügida ja mõnes kohas on see suisa kohatu või ohtlik. Aga Meil on tükk tööd teha, et saada paika mingid ühised arusaamad, reeglid, kokkulepped, mida keegi, kus ja miks kohatuks või ebasobivaks peab. Nutika elu. Me ei taha nutivaba elu, vaid nutikas elu. Me ei loobu nutiseadmest, vaid olen nutiseadmeid nutikalt. Nutika elu järgmises osas räägime privaatsuse piiridest. Kuulake, vaadake ja lugege meid aadressil. Nutikas elu. Aga ärge üle tarbidel ikka nutikalt, eks.