Mida me teeksime avalikus füüsilises ruumis teistmoodi kui avalikkust digiruumis ja kas me tahame, et meie privaatse ja avaliku ruumi piirid täiesti ära kaovad? Nutika elu. Tere, mina olen Marju Himma ja minul on Rain kooli ja see on Nutika elu podcast ehk taskusaade. USA kirjanik, ärimees ja Butoristalvin Tohver käis umbes 1900 kaheksakümnendatel aastatel välja idee kapitalismi kolmandast lainest. Et tema oli see, kes tõi laiemasse kasutusse sellise mõiste nagu prosiumer. See mõiste tuleb siis inglisekeelsetest sõnadest Prodioosser ehk looja ehk tarbija ja kui see kokku panna, siis tuleb sealt välja üks inimene, kes korraga loob ja tarbib. Ja sellest on eriti just viimasel kümnendil meedia ja digitaalkultuuriuurimises väga palju hakatud rääkima, inspiratsiooni saama ja, ja see pakub ainest väga tulistel arutleda. Ja see kõik ajendab sellest, et inimesed ise siis sisu luues on need fotod või videod või lihtsalt teksti postitused sotsiaalmeedias loovad ka andmeid ja loovad andmeid ka teiste loodud sisu tarbides ehk põhimõttelised andmeid tekib iga meie tegevuse tagajärjel, mida me digitaalmeedias teeme ja kõik need andmed räägivad midagi meie kohta. Hea on meeles pidada, et andmed ei ole ainult konkreetselt kirja pannud arvud või pikkus, kaal või jalanumber, vaid andmed, et võivad tekkida ka pealtnäha kõige süütumast pildist, mis siiski räägib päris palju selle kohta, kus me parasjagu viibime, kellega me viibime ja nii edasi ja nii edasi ja kõik andmed on ikkagi kellegi jaoks mingisugune kapital. Just täpselt ja need andmed on selles mõttes kapital, et need annavad võimaluse inimese käitumist mõnes mõttes profileerida või portreteerida ehk joonistada üles sellest inimesest pilt ainuüksi selle põhjal, mida inimene digikeskkonnas teeb ja sellest teha järeldusi, mida ta päriselus teeb. Ja panna inimene siis tegema midagi, mida see tegema panija soovib teda tegema panna, noh tavaliselt müüa talle midagi. Aga võib ju tegelikult väita ka, et mis siis meid justkui ära kasutatakse. Saamegi paremad pakkumised. Küsimus on jällegi muidugi, kellele paremad sellele paremat, kes müüb seda kindlasti. Aga näiteks, kas sa ostaksid emotsiooni ajel? Võib-olla sinul ei ole kohane küsida, et kas ostaksid endale kleidi, aga kui sa oleksid naisterahvas, et kas ostaksid endale emotsiooni ajal kleidi, mida sa lihtsalt näed oma arvutiekraanil? Julgen öelda, et käekella olen tõenäoliselt täpselt niimoodi ostnud küll. Ja sellepärast, et sulle tehti sepaks pakkumine ja saad täpselt ei tea, mille alusel just seda käekella sulle pakuti. Aga näed, sinu arvuti võib-olla teadis paremini, millest sa huvitud või kus sa liigud ja millega sa sellel ajal just tegeled, mida sul võib olla vaja oleks, võib-olla sa näiteks käekella puhul tegid parasjagu mingisuguse otsingu käekellade kohta ja juba sulle pakuti seda, mida sul täpselt vaja oli. Sisuliselt toidab seda tarbimisühiskonda ja sellepärast ongi hakatud kolmanda kapitalilaine ajal üha rohkem rääkima andmete koloniseerimisest. Ehk praegu käib siis riikide ja suhkur operatsioonide võidujooks selle peale, kes saab inimese andmed endale ja kas kiiremad on riigid oma regulatsioonidega või ettevõtted oma andmekogumise kasutamisega muidu silma, nagu rõhutan, et ma rääkisin riikidest korporatsioonides inimestest, nii et Rain, muide, kas sina tead, kes sinu andmeid omab näiteks Facebookis? No ma oletan, et kui sa niimoodi küsid, siis ilmselt suurkorporatsioon nimega Facebook Vale tegelikult omab ka Facebookis neid andmeid iga kasutaja ise. Aga vaata siis, kui sa selle Facebook endale alla laed, näiteks nutitelefoni või kui sa teed endale konto Facebooki, siis annad ka õiguse Facebookile neid andmeid kasutada, sealjuures müüa ja anda ka edasi kasutamiseks. Nii et selles mõttes sa küll oled nende andmete omanik, aga kasutada võib Facebook neid kuidas iganes tahab. Ja siis juba võib kasutada tõesti suhteliselt tühjaks. Ja nagu me nägime, kämbrints analüütika näitel, inimestel vist päris esimest korda jõudis siis kohale, et nad on tõesti andnud Facebookile loa oma andmeid kasutada ja inimeste endi teadmata said neid niimoodi mõjutada. Lõpuks poliitikud. Inglise keeles on väljend nahting haid või et mul ei ole midagi varjata ja justkui tundubki, mul ei olegi midagi varjata, sest no keda huvitab, milliseid postitusi ma seal Facebookis loen või näen või, või millised personaalseid pakkumisi just mulle tehakse, aga just needsamad andmed olidki kõik selle aluseks, mis siis selle Cambridge'i analüütika skandaali lahvatasid, mis lõid pinnase selleks, et, et inimesed said väga suunatult reklaami ja informatsiooni ja tegid selle alusel lõpuks kodanikena oma valikuid poliitikas, et see juba mõjutab riigikorda. Aga mõelge korraks selle peale, kas te tahaksite, et keegi loeks kõiki teie Messengeri vestlusi või mistahes vestlusi, mida te sotsiaalmeedias või mistahes rakenduses peate kuigi võib öelda, et ja ükski inimene ei jõua seda teha, aga masinad ja suudavad ja masinad suudavad palju. Võib-olla siin oleks paslik meenutada ajalugu, et sealt midagi õppida. Nõukogude okupatsiooni ajal näiteks küüditati represseeriti inimesi reaalselt selle eest, mida nende isa või vanaisa oli kusagil lehes öelnud või milline nii-öelda jutumärkides vale raamat oli neil raamaturiiulis ja jah, me praegu elame demokraatlikus ja turvalises ühiskonnas, kus justkui tundub, et niimoodi inimesi represseerida ei saa. Kas sama võiks väita ta siis, kui kõik meie, kogu elu vältel peetud vestlused oleksid korraga avalikud? Ja meie vastu ka kasutatavad, et noh, näiteks mingil hetkel kirjutasite mõnda poliitikut kuskil eravestluses või jumal hoidku, tegite kriitilise postituse või või olite kriitiline ka näiteks oma tööandja suhtes? Kui mingil põhjusel peaks riigikord muutuma ja seda me oleme ka minevikus korduvalt näinud, demokraatia vahetamine ei ole mingisugune imeasi. Totalitaarne ja türandlik riigikord võib tulla üsna hõlpsalt üsna kiiresti. Et kas ta siis muutuksite kompromiteeritavaks selle alusel, mida te olete kuskil vestluses öelnud või kuhugi postitanud ehk et sellest moodustunud tohutu hulk materjali mis võib hakata teid ründama, mille alusel saateid represseerida? Muidugi siinkohal ei tasuks minna ülemäära paranoiliseks ja mõelda, et, et kõik kogu aeg tahavadki sulle isiklikult liiga teha. Aga võib-olla lihtsalt seda endal korraks mõttes mõlgutada. Teda võib olla kasulik ja hea hoolimata riigikorrast, igal ajal on tegelikult oluline oma riigis teada, kuidas andmeid kaitstakse, käideldakse ja kuidas neid säilitatakse, hoitakse. Eesti ja noh, tegelikult Euroopa liit tervikuna on, on siin üsna hästi tulnud oma regulatsioonidega toime ja, ja kui me vaatame siin kas või näide isikuandmete kaitse üldmääruseks GDPR mis tundub meid igalt poolt justkui natukene kohistavatega teistpidi kodanikena ka väga palju kaitseb, et te kindlasti ei ole ideaalne, aga see on üks maailmas võib-olla parimaid lahendusi, mis üldse on välja mõeldud isikuandmete kaitseks, see on ka üks näide, kus riigid oma kodanike kaitsmisel on olnud Nendesamade andmete koloniseerimisel suur proportsioonidest sammukese ees. Ja noh, Eesti puhul on näiteks selgelt teada, kuidas meie riik hoiab meie andmeid, kes nendele ligi pääseb, milliseid muudatusi sellest on tehtud, kõigest sellest jäävad maha logid ja see kõik tagatki meie andmete turvalisuse seal muidugi Eestis toimib suuresti tänu sellele, et me oleme nii väike riik ja, ja meil on väga head infosüsteemid ja, ja need ei ole võib-olla samamoodi oleks toimivat Saksamaal või USA-s. Aga siiski Eestis me võiksime seda hinnata kui oma tugevast. Aga tuleme korraks tagasi päris tavalise inimese tasandile. Seda lauset mul ei ole midagi varjata ja keda üldse huvitab, mis, mis mul on. Et seda on vist küll väga paljud inimesed kasutanud. Kas me saame öelda, et on olemas üks inimene, kellel pole mitte midagi varjata? Psühholoogid on seda nähtust uurinud ja jõudnud tulemusele, et sellist inimest, kes üldse ei valeta, näiteks ei ole maailmas olemas, et meie psühholoogia on juba üles ehitatud niimoodi, et mingil tasandil me natukene siiski kasvõi sujuvama läbi saamise nimel teiste inimestega pisut ilustame tegelikkust ja, ja jätame mingid asjad ütlemata, nii et ma usun, et ka digitaalses maailmas et kellelgi mitte midagi kohe varjata ei ole. Raske uskuda ja peale selle, et alati tekib küsimus, et kelle eest ja mida alati on võimalik lähtuda sellest, et on kuidagi kahtlane, kui inimene oma seda nii-öelda digitaalset jalajälge vähendada või suisa olematuks muuta püüab. Pigem just ausad inimesed võivad öelda toona, et kõik on siin mul avalik ja, ja mina midagi ei häbene. Ja viimastel aastatel, kui selle peale mõelda, tõesti kõige väiksema digitaalse jalajäljega on püüdnud elada vist erinevad terroristid ja narkokaubitsejad aga tegelikult on ka vajadust privaatsusele meile sisse kodeeritud omadus meid taha keegi ega suuda tegelikult ka vaimselt olla kogu aeg nii-öelda läbi valgustatud. Ja iseenesest on privaatsus lisaks kõigele eelnevale ka seaduslik õigus, täiesti. Tekib hea küsimus, mida teha, et oma nii-öelda digijalajälge vähendada. Ma ise olen näiteks läbi teinud koolituse, kus õpetati muuhulgas kasutama veebilehitseja sellisel kujul, et see ei salvesta kasutaja andmeid. Erinevatel ehitajatel on see funktsioon erineva nimega, näiteks kroomis on see inkognito, teisel draiver midagi muud. Ja, ja ma võin omalt poolt soovitada üks parima privaatsuskaitsega lehitseja on Breiv, mis ei ole maailmas väga levinud aga mis võimaldab valida erineva privaatsustasemega lehitsemist kuni andmekaitse seisukohalt kõige turvalisemaks peetavad Tor võrgu nii välja, mille ta siis nagu loob seal selle brauseri sees. Muidugi alati tasub mõelda, et milliseid rakendusi te kasutate? Üsna palju on nii, et need rakendused eelistavad olla vaikimisi ehk paides soolt avalikud ehk võimalikult palju endast infot välja, sest seda enam saab öelda, et te olete sellega avalikkusele andnud. Seda enam saab seda keegi ka kokku koguda ja, ja veel edasi kasutada. Nii et tasub mõelda selle peale, kas andmed on vaikimisi avalikud või on nad vaikimisi privaatsed. Ja muidugi on niimoodi, et inimene võib tunda sadu erinevaid tehnilisi andmekaitsemeetodeid aga kõige olulisem kaitseriiv on siiski tema enda sõrm. Ehk kogu privaatsus algab siiski juba sellest valikust, et mida ja kuhu me enda kohta jagame? On selline huvitav mõiste nagu Sherenting kombinatsioon sõnadest šering ehk jagamine ja bränding ehk vanemaks olemine ja see on mõeldud siis või selle laste internetikäitumise uurijad võtnud kasutusele kontekstis, et kus vanemad jagavad oma laste kohta valimatult nii pilte kui postitusi kui, kui mida iganes muud. Teate küll neid pilte, mis teie vooguga ilmuvad, et meie käisime vannis või näe, meie mängisime muda sees, mis enamasti küll tähendab seda, et see laps on seal vannis paljas, see laps on seal muda sees, aga kuule ja, ja need ei pruugi olla pildid, mida me võib-olla hiljem täiskasvanuna tahaksime üleüldse teistele näidata või, või mida me tahaksime. Et meie kohta oleks postitatud, kui sellel hetkel, kui sa oled imik ja sul ei ole tegelikult seda otsustusõigust, mis on sinu kohta, avalikke mitte, ei ole, ühel hetkel võib see kaasa tuua selle, et need lapsed saavad teismeliseks. Kas siis on neil jätkuvalt piinlik selle üle, mida nende vanemad nende kohta avalikustanud. Ühel hetkel saavad nad täiskasvanuks ja, ja nad võivad ka küsida oma vanemate käest ja miks mitte minna kohtusse oma vanemate vastu selle eest, et sa jagasid ilma minu loata minu kohta pilte, mis mulle ei meeldi. Ja üleüldse võiks mõelda selle peale, et inimene suudab tegelikult korralikult hallata suhtlusvõrgustikku, kus on umbes kuni 150 inimest, suurema hulga inimestega ei ole see enam korralikult tehtav. Aga meist päris paljudel on ikkagi sotsiaalmeedias rohkem kontakte kui see 150. Nii et seega me kulutame inimestega pidevalt ühenduses püsimiseks päris suure hulga energiat ja seda kõike selleks, et luua ja pidevalt toota andmeid. Ja tekib küsimus lõpuks, et kas seda kõike on. Oli vaja selleks, et ei peaks tegelema pidevalt digitaalsete jalajälgede kustutamisega või, või ma ei tea hirmus elamisega. Siis tasub iga digitaalne tegevus enne selle tegemist läbi mõelda ja jäta tarbetud tegevused tegemata. Mõelge sellest, kui pisikeste sammudega maailma päästmisest kliimamuutuste pidurdamiseks iga inimene oma tarbijakäitumises väikesi muudatusi tehes maailma päästa. Ja täpselt samamoodi saab iga inimene digikäitumises väikesi muudatusi tehes anda oma panuseid inimkonnal digievolutsioonis intelligentse maks muutumisse. Lutika. Me ei taha nutivaba elu, vaid nutikas elu. Me ei loobu nutiseadmest, vaid kasvatame nutiseadmeid pikalt. See oli Nutika elu viimane taskusaade, mida võite julgesti jagada ka teistega. Kuulake, vaadake ja lugege meid aadressil. Nutikas elu r. Aga ärge üle tarbida.