Algab saade, käbi ei kuku. Tere kõigile, kes kuulavad. Tänase kohtumise juured ulatuvad krõbisevat vinüülplaatide ja onu Remuse jutud toda aegadesse. Siiani kõrvus kajavate lapsepõlvehäälte autor oli Tõnu Aav. Näitleja ning kolme poja isa ja poeg on ikkagi eriline saavutus, meenutab Tõnu Aav kunagiste teatrisõpradel õpiajast. Kui sündis esimene, see esimene Lauri sai nime tegelaskujult Kihnu Jõnnist, keda Tõnu tollal teatris kehastas. Lauri ise valise teatri asemel aga muusika ning on Eesti kontserdi peaprodutsent. Niisiis on meil külas Tõnu ja Lauri Aav ning kuulame nende pere lugu isa ja poja meenutuste kaudu. Ma olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Tõnu tere tulemast vikerraadiosse. R ja Tõnuga on kaasas üks poegadest, see kõige esimene ja kõige vanem Lauri, rõõm näha. Tere. Tere. Tõnu, teil on minu arvepidamisest mööda poegi kokku kolm. See sõna vaja seletamist, see on meistrimees, kes oskab kõiki asju teha, mida laval vaja läheb, praegu enam nüüd ei ole neid raadioaparaate videomakke vaja penoplastist välja lõigata. Praegu on neid poest saada, aga vene ajal tegi Ardi meisterlikult järele kogu kapitalistliku maa elektroonikatoodangu, mida laual vajale. Kuskohast ta oma sellise sellise talendi või kire leidnud on? Ta ikka kodunt ja lapsepõlvest ta tegi laevade mudeleid, meil on siiamaani alles üks uhke suur purjelaev põhiliselt laevade mudeleid ja, ja selle peale lihtsalt oli tal kätt ja ma ei tea, kas ei, käsi tekitas huvi või huvi, valmistus käe. Aga ise ta on niisugune ise õppi, ela, on selle töö omale. Tähendab, kui ma tohin vahele segada, siis minu mäletamist mööda sai tegelikult alguse haiglast. Ma ei mäleta, kui vana ta võis olla kolmandast neljandast klassist oli natukene aega oli lastehaiglas, ma arvan, mingi nädalakese ja seal olid poisid, kes esitasid paberist kapist autosid ja siis ta hakkas neid tegema, seal tuli tal väga hästi välja ja ma mäletan kogu lapsepõlve. Me oleme kogu aeg ehitanud mingeid asju niimoodi, et tema ehitab ja mina vaatan kõrvalt. Äge. Kui palju teil lauri vanusevahet on? Poolteist tõstet aasta, viis kuud täpne olla ja teie olete siis vennad Tõnu esimesest abielust just niimoodi, ja teil on poolvend, me jäime jutuga pooleli, kes siis, Tõnu, teie kolmas poeg on? Kristo Martin, tema on elektroonikamees väga kõrgelt haritud ja Ja ma olen püüdnud küsida ta käest, milles tema töö seisneb ja kui ta katsub mulle seletada, mõelda sellest, mitte midagi aru. See on see koht, kus me läheme, nüüd ajas päris palju tagasi ja läheme nii kaugele, Tõnu, kuid mäletate ennast, mis esimeses järjekorras meelde tuleb? Tuleb meelde üks pisikene, kuus korda üheksa foto, kus ma olen palliga ja vend, kadunuke, must kolm aastat vanem on puust hobuse seljas ja see ongi nagu esimene mälestus ja ma olen kohutavalt sünge ja tõsise näoga selle pildi peal. Ja ma olin niisugune liider enda meelest ja ma imestan, et koolis seda klassis seda ka arvestati. Millegipärast trükkisin ennast ikka mingisuguseks. Grupijuhiks eestvedaja. Kes teie ema-isa olid? Kaupluse töötajad, isa oli poe omanik, ühesõnaga ta eesti ajal ehitas. Sel samal ajal umbes kui päts käis Kehra tselluloositehast avamas. Sel ajal avas Eestis aga oma poe. Ei, nagu ma mäletan. Te mainisite venda. Kui suur teie pere oli? Millised inimesed olid ema-isa? Ema isa oli väga rõõmsameelsed inimesed ja väga suured laulusõbrad. Ilmselt oli neil parajalt raha. Meil oli auto ostu raha juba koos, isegi ja külalisi käis selle tõttu meil hiigla tihti. Praegu, kui ma seda maja vaatan, siis ma ei kujuta ette, kuhu nad mahtusid. Mõlemad toad olid võrdlemisi pisikesed. Aga külalisi oli palju. Ja Meie muidugi magasime oma magamistoas, aga pidu kestis koiduni. Ja siis seal lauldi väga palju. Ja need on mulle kõik meelde jäänud, need laulud, Ferrarid, saksa sõjaväerivilaulud ja kõik eesti tolleaegselt lauldavad populaarsed laulud. Missugune poiste oma vanematel olite, kui nüüd peaks aegu hiljem kuidagi hindama, et pigem niisugune korralik või, või mis sõnaga iseloomustada? Mina olin ikka väike niuke memmekas, rohkem mulle tundub. Jah, mulle tundub seda fotode järgi, mis näoga ma seal olin ja suure kandilise peaga. Jah, hea ja sõnakuulelik poiss, ükskord mul on mälestus meelde jäänud. Ma ei tea, millega ma hakkama sain, aga ema ajas mind vitsaga taga ümber ümmarguse söögilaua. Kätte ei saanud. See pidi olema siis pigem erakordne sündmus. Ei, see oli väga erakordne ja ka ainuke, mida ma mäletan, aga ta kuidagi nii hinge sööbi terroriakt oli, et on jäänud meelde. Aga vend teie kõrval? Aga vend oli veel korralikum, minu arust vend oli kohe päris nii. Härrasmehelikult teadlikult korralik poiss. Te omavahel klappisite või. Ja me ei olnud absoluutselt sarnased, no mina olin nagu mõni mindi, juhtub, kuskil näinud, olen ma ikka niisugune. Aga vend oli väga ilus poiss fotode järgi öeldes seal küll ta meeldis, tüdrukut talle ja kõigile. No ja mul oli õudselt kahju, kui madest ilma jäin, ma olin siis teatrikoolis teisel kursusel, kui. Ja see oli hirmus, oli mu elu esimene kaotus ja väga raske. Kuigi võttes arvesse, et teie isa sattus ühel hetkel Siberisse Jah, mitte päris ei sattunud sinna, mul on see hiigla hästi meeles, kui ta tuli pärast kahekuulist äraolekut tuli kauplust üle andma. Kontor oli meie elutoa kõrval ja sealt läbi kolme automaatidega relvastatud sõduri. Ma ei kujuta ette, mis kurjategijat temast ette kujutati. Läksin mina läbi nende sõdurite isaga hüvasti jätma õhtul, kui isa uuesti tagasi Tallinnasse Patarei vanglasse viidi. Pärast seda sõitis ta ka kohe Murmanski oblast. Kui vanad olid, siis ma olin siis kaheksa, üheksa aastane. Mida see isa äraviimine teie lapsepõlvega tegi? Oi, väga palju kahju, väga palju ma nii kurvastasin selle üle, et ma uskusin igasuguseid. Kaardi Murride jutt, et isa tule tagasi, kas üheksa päeva, üheksa nädala, üheksa kuu või üks aasta pärast? Mina lugesin kõiki neid üheksat aastat, õnneks ei olnud vaja. Neli aastat oli ära, siis seltsimees Stalin suri ära ja ja, ja lasti. Vangistatud Ma ei saa öelda, et kurjategijad, sest minu isa polnud mingit kurja teinud. Aga on teil ettekujutus, missugused sündmused viisid selle ärasaatmiseni või ära viimisenises. Seal oli üks mingisugune pisikene kaubandusalane pahandus, mingi see ei olnud isegi puudujääk. Sellest ma oleks aru saanud, aga küll ma lasksin seda endale seletada ja ma ei saanud ikka aru. Ja kui me siis emaga käisime advokaat Kuke juures et Tallinnas, siis viimased sõnad, mis advokaat ukse vahelt ema ütles, et ma ei saa kahjuks mitte midagi siin parata sest tegemist on poliitilise küsimusega. Nii et tal olid kõik niisugused vead küljes, mis tolleaegsetel aktiivsetel eesti meestel olin, küll nad kuulusid omakaitses või kaitseliitu. Raudteelaste ühingu esimees oli isa ja. Mul on nii meeles üks pealekaebaja veel mu klassivenna isa, kes kuulus muidugi täitevkomiteelt mingisuguses kolleegiumis ilmselt kinnitas ikka, et ta tuleb kindlasti ära viia. Ja pärastpoole selgus, et ta oli isale võlgu. Sellepärast tuli ära viia. Kas te Tõnu isiklikult sõja sündmusi ka mäletate või? Ja päris lahinguid, kus suits lendab, neid ma ei ole näinud, üks tamm kukkus meie meeste 100 meetri kaugusele põllu peale, seda pommilehtrid me käisime vaatamas. Aga ma ei mäleta seda pauku isegi mitte, aga sõdureid ma mäletan küll väga Est terrorid Eesti leegioni poisid lõpud ja me tõime neile vagunitest, otsisime padruneid ja need olid kahjuks jaapani padrunid. Need ei sobinud eesti poiste püssidele ja saksa sõduritega. Ma sain eila Eesti läbi, laulsin neile alles folder ja. Kohe paarikordse kuulamise järel nüüd juba enam nagu kõik ei ole meeles. Ja Saksa sõjamoonaladusid. Me käisime teerimas, need olid täiesti valveta, meie maja vastas üle tänava vasika koplis. Seal olid kõiksugused lendu, mürsud sees ja me hüppasime üle nende jää. No jumal tänatud, et ellu jäime. Aga ema vaim ja siis, kui isa tagasi tuli, tema vaim, kui palju see justkui nendest lahus oldud aastatest murtud sai või kogu sellest ajastust üldse, et kuidas nad inimestena vastu pidasid? Nendel on nii tore see, et isa toodi vahepeal veel koju, üks kord ja üheksa kuud hiljem sündis minu õde tubli võimlemise õpetaja korvpallimängija Anne Metsis. Ma nägin seda hetke pealt, me elasime siis juba siinsamas Kunderi tänaval number 40 korter 14, kui isa ukse peale koputas ja alguses ei tundnud ära, et see pisikene punase habemega mees ongi minu isa. No see oli jah, niisugune hetk, mida minu arvates seal laval mängida ei saagi või peab siis väga tugev eellugu olema, see oli väga südamlik. Ja siis ärkas isa endale kohe kiiruga töökohta otsima. Tema käis ehitamas lillepaviljoni ja laululava ja. Nii et elu läks mõnes mõttes edasi, nii nagu polekski midagi vahepeal toimunud. Oi, ei, seal oli, Me olime seitsmekesi, elasime pisikeses korteris seal Kunderi tänaval. Seal läksid täitsa närvid krussi, ega me olime leplikud inimesed, kõik isegi tädi ja isa hakkas otsekohe otsima krunti. Maja ehitamiseks sain selle võrdlemisi sügavale sohu, vete tänavale. Nimi ka vastav tallijad. Tähetorni kandis Glehni lossist alla minna. Ja siis me teda ehitasime. No ma ütlen, meie mina olin seal võrdlemisi vilets ehitaja. Aga ma olen selle heaks teinud, kui ma endale suvilat ehitasin. Kui te mõtlete koosoldud ajaajale isa ja emaga atmosfäär perekonnas üldiselt valitsesid, mida tol ajal koos tehti. Ma mäletan seda, et isal oli meie jaoks õudselt vähe aega ja nüüd olen mina. Kui ma veel hiigla palju mängisin teatris ja mujal siis oli minul täpselt samuti poiste jaoks vähe aega. Ja nüüd ma ütlen, poiste laste jaoks on mul vähe aega. Ma kõnnin ka kehvasti, ma nüüd olen nagu niuke tubane rohkem. See on üks tõsine, aga vist paratamatult küsimus, et isadel ja emadel on vähe aega laste jaoks. Kas isa-ema andsid teile üht või teist viisi ellusuhtumist või tulevikku vaatamist ka kaasa, et midagi nende kogemuse pealt või väärtuste pealt? Ma ei tea, ma mõtlesin siia tulles, et et mis ma ikka hakkan valetama siin, noh, et kõike ilustama ja parandama siis ma võin öelda küll, et ei eriti andnud. Nad ei olnud niisugused pedagoogi vaimuga, et nad et nad üldse oleks midagi õpetanud või näpuga näidanud, seda kohe päris kindlasti tean, et ei olnud. Aga mis tundub, et nende endi isikliku eeskuju ka jäi nagu midagi külge. Ja see nagu on vist nagu kõige-kõige tänuväärsem, kui see hoidku jumal vitsahirmu eest või. Nad mõlemad elasid ka üsna kõrge eani visteks. Jah, 80, täpselt mõlemad. Mistõttu ma kahtlustan, Lauri, sul on ju ka siis oma mälestus või kogemus ja läbielamised ja hetked nendega olemas või jaa, muidugi muidugi. Lehte tänavalt äkki sa räägid oma versiooni vanaisast ja vanaemast siis isa poolt, et kuidas nad sulle meelde on jäänud ja, ja mis rolli nad sinu elus mänginud on või etendanud? See, mida sa ennem isa käest küsisid, see võib olla minu elu üks esimesi selliseid, reaalseid mälestusi, mis ei tugine mingile fotole, aga ma ühel õhtul ärkasin ette tänaval üles, olid ainult vanaema ja vanaisa ja ma võisin olla mingi kolm või neli ja mul oli kindel soov ja tahtmine, et nüüd ma pean saama ema ja isa näha. See võis olla öösel kuskil kaheteistkümneid paiku, ei jäänudki muud üle, ma ei tea, kuidas see takso telliti, igal juhul vanaisa võttis mu käe kõrvale taksoga viis mu siis kesklinna, sest mul tunnet, et ema ja isa ei ole enam olemas, siis seal kella 12 ühe paiku viidi mind siis kesklinna ja siis ma sain siis nende juurde vaatseto, okei, kõik on korras. Vanaema siis isapoolne vanaema on mulle jäänud meelde sellise ülimalt sooja inimesena, aga vanaisa ka seoses Mulle meenuvad eelkõige tema tuba, kus oli vana suurte nuppudega Reti raadio, kust kuulis kogu aeg Ameerika häält mida me käisime temaga koos kuulamas, mis pahatihti väga ragises, kus olid mingid segajad peal ja siis olid seal vete tänava suures suhteliselt suure krundi peal olid kaks hästi suurt kasvuhoonet kus ta kasvatas Pekooniaid ja üks oli üks kasvumaja oli tomatite jaoks ja siis oli kilekasvumajandusega kurgid. Ja siis täiesti vaieldamatu lemmik oli tema saksa sõjaväeaegne must külgkorviga ja käigukangiga BMW mootorratas, millel ta ehitas sellise külgkorvi peale erilise kasti millega ta siis käis Nõmme turul neid begoonia istikuid müümas. Ma olen tunde veetnud selle seisva koha peal seisva BMW lenksu taga ja kujutan ette, kuidas ma sõidan mootorrattaga. Tõnu sellest oli juttu, et teist sai koolis paljudes ettevõtmistes liider. Mida sealt kooliajast veel meenutada on, et kas olite õpetajate silmis heas hingekirjas, olite te püüdlik, tegelesite te asjadega ja see oli kõik joone peale? No vaat kui nüüd jälle kangesti aus tahta olla, siis siis ma pean seda tunnistama, et mul muutus täiesti probleemiks punane propaganda. Just see tegelikus ülistamine, Venemaa kõikvõimsuse ja hiilguse ja jõu mainimine või peale pritsimine sõnaga mu lemmikraamat oli jutustus tõelisest inimesest, mis tegelikult kui objektiivne olla ei ole üldse mitte halb raamat ja on noortele poistele. Sest nii nagu see külmunud jalgadega Marressijad metsast nälginuna välja tuli Praegusest silm märjaks, see, see oli ikka väga tubli ja tugev tegemine. Kas te poistega aeg-ajalt või, või siis päris omapäi sekeldustesse kasvatasite? Ei, tegelikult ei tulnud. Aga mis üldse teie ealistele noortele meestele pinget pakkus, millega te sel ajal oma aega täitsid siis kui koolis ei pidanud olema parasjagu? Meid aeti hommikuti niivõrd varra üles kell seitse et me koju tulles, mina vähemalt jätsin magama. Ja mul on üks foto isegi, kus ma kirjutades laua ääres tukkun ja tõsiselt mina kodus oldud aja põhiliselt tukkusin. Kinos käisid meie no väga igav oli, ühesõnaga kuigi ma pean ütlema, et ma igavust tunda eriti ei saanud, sest ma katsusin ka meisterdada puukuuris ikka igasuguseid autosid ja kraanasid ja. See on võib-olla see koht, kus ma pean Lauri käest jälle küsi mõttega sulle, isa lapsepõlvepilte on sattunud silme ette ja ja tuleb sealt sealt äkki midagi ette, juhul kui sa oled neid vanu fotosid uurinud. Kas see, mida ta praegu räägib, kõlab sinu kõrvade jaoks ka usutavalt, see kõlab. Vastavalt ja, ja ma vist ei ole näidanudki sulle, ma olen, mingitel asjaoludel olen ma leidnud internetist, et väga palju tolleaegseid Kehra pilte ega sellest poest, mis teil kunagi oli paari pildi peal olete teie isegi ja just seesama puuhobune, see esimene foto, millest sa rääkisid, see hobune on praegu täiesti olemas meie Matsalu vanas talumajas aukohal suures suures rehetoas. Aga tegelikult ei ole ainult paar pilti, kus ta, kus ta on koosnelloga koos ja, ja edasised pildid, mis nagu minu lapsepõlvefotode hulka ka nagu doteeruvad, on juba kõik seotud teatriga ja alates nendest aegadest Tõnu, kas te mäletate end lapsena või poisikesena nooremas eas unistamas kelleks saada soli mõtteid, mida võiks proovida, mis võiks pinget pakkuda? Jah, ikka autojuhiks, lenduriks ma tahtsin kindlasti saada ja seda päris. Ma ütleks kõrge eani veel kuskil seitsmendas-kaheksandas klassis ja siis ma mõtlesin selle peale. Aga kuna see oli kõik minu suure jutumärkides lemmikum matemaatikaga seotud siis ma sellest unistusest jäin kõrvale. Siin Tallinnas polnud seda lenduri amet nüüd kuskil õppida ka ja ja see jäi nagu olude sunnil tegemata. Aga et ma oleksin väga unistanud näitlejaks saada, seda ma küll ei mäleta. Mulle meeldis muidugi väline sära, mis selle ameti ümber kohati käib. Mulle meeldisid need kuulsad näidud, näitlejad ja. Ja koguse, teatri, müstika ja. Aga mingil hetkel pidi sündima see otsus ikkagi päriselt proovida teatrikoolis oli see valikute ja ideede puudus või ikkagi just seesama juba teie poolt mainitud väline sära, mis meelitas panustama sellele kaardile. No ja nüüd ma natukene teen endale liiga nüüd nii päris väline sära ka ainult ei olnud, sest me olime, kas kaheksandas klassis, kui hakkasime koolis näiteringi looma, söön hiiglapikk, lugu ja 10 nime, kõik tuntud eesti rahvale, kes selles näidendis kaasa mängisid? Kui isepäine ja ise otsustajad olite nendele ristteedel, kus tuleb otsustada või valida, siis kuhu edasi liikuda ja mõtlen siis seda läbi saamiseks just vanematega, et neil oli nagu sõnaõigust või tahtmist üldse kaasa rääkida, et et mida, mida poiss või poisid oma eluga peale hakkavad? Te olete ei olnud. Isa ja ema mõlemad olid seisukohal ja ei varjanud seda minu eest, et. Salvo tehases lukksepaks, see oli lihtsalt möödapääsmatu, kuna meil ei olnud söögiraha enam, siis Vello jättis kooli pooleli ja läks tööle. Ja nagu tõelised tol ajal ja ka hiljem on, et nad ikka aeg-ajalt võtsid viina ja temal oli lapsepõlvest välja ravimata jäänud neeruvaagnapõletik mida siis ühesõnaga selle viina näol üldse ei oleks tohtinud kimbutada siis surigi tema noorelt ära, aga meie õppima minemist suhtes. Ma ise kuskil nagu kahtlustasin, et isa pidas seda näitlejaametit nagu olles ise niisugune maamees praktiliselt koluverre külast. Isa käis vaatamas Draamateatri ühte populaarsemat etendust, mees, naine ja kontsert. See oli veel pühapäeva hommikune etendus. Ja siis ta Ta ütles mulle niukse kummalise lause et sa oled üks intelligent näitleja, mis oli siis kompliment? No tuleb niimoodi välja, sest meil oli eila raske dialoog. Ita Everi terve esimene vaatus. Me kahekesi rääkisime. Ja see oli nii hästi kirjutatud ja Panso poolt nii hästi lavastatud. Ma pean ütlema, minu jaoks kõlab näitleja ametina siiamaani ikkagi aukartust äratavalt ja tegi ta uhkeks ka oli see saavutus teatrikool lõpetada, näitlejaks saada? No ju ta ikka oli. Sest et vähemalt maju tassisin seda koju, seda hirmsat närveerimist. Jaa jaa. Tahet. Ma olin ikka tahtmisest lõhki minemas teatrikoolis, et mul oli kangesti tarrits, mitte heaks näitlejaks saada, vaid edukas olla. Kas oli auahnus, jaaja? Ja ega see eriti paha vist ei teinudki sest mul on nagu laiskust täitsa parasjagu. Ja et sellest kõigest üle saada, selleks aitaski kaasa ainult see auahnus. Et pisutki nagu enda kallal, mis pisutki ikka hoolikalt enda kallal juurelda. Ma mäletan kuidasmoodi ma öösel, kui ma Hiiu jaamas pool tundi jalgsi läbi Glehni pargivete tänava kodu poole kõmpisin, siis ma tegin ikka selle kalderoni nähtamatu daami, proovi seal metsas ja mõtlesin välja kõikvõimalikke asju, mis sinna juurde käib ja see oli kõik väga. Kas nõukogude armee pidi teie teenetleta hakkama saama? Meil oli niimoodi, et meil oli viimasel kursusel tuli. Vaat siin ma saangi õiendada äramist maa oma raamatusse. Aplaus teile, olen kirjutanud valesti, mulle. Koolivend ütles, et ei hakanud meil sõjaline peale mitte kontsi minekust veidi viimases kursusest. No vaat siis algas meil sõjaline õpetus ja sellele järgnes kuuajaline sõjalise laager Klooga sõjaväeosas kus me olime seersantidega välja õppimas ja ka edasipidi tulema sees ta seering, kus vaat siis oleks meest ja seersandilt saanud. Aga see jäi ära sellepärast, et sõjaline õpetus, see oli aastal 1961. Et ei, sõjaline õpetus võeti ära konservatooriumist, nii et olen mina praeguseks juba Nõukogude armee vanemleitnant ilma kordagi sõjaväes käimata. Mul oli sellega veel tore lugu, ma käisin siin kutse peale uuel tänaval sõjakomissariaadis ja muidugi viimasel minutil läksin sinna. Üks leitnant oli seal juba sinel seljas ja hakkas koju minema ja käratas, et mis pärast hiljem tulete ja vene keeles muidugi mis teil tarvis on, ja mina näitasin talle oma kutset ja läks rapsak Heropsaki kartoteegi juurde, tõmbas minu nimeliselt välja. Ja siis jäi vait ja ütles, et teil on omistatud vanemleitnandi auaste. Täitsee oli leitnant. Naeru peale. Kus kohas te saite tuttavaks oma esimese abikaasaga ehk siis naisega, kellest sai Lauri ja Ardi ema? Tema oli teatriühingu õppestuudio õpilane ja see õppestuudio töötas draamateatrisse. Nii nad seal koridoride peal aega parajaks tegid ja mina samuti nende läheduses ja ja nii me saime tuttavaks. Aga nojah, ei olnud meil niimoodi määratud. Kokku ta igal juhul saite ja ühel hetkel sündis Lauri, kas te mäletate, mis päev jõe see oli? Tola, et mulle meeldis kõige rohkem, et ta poeg on seda vanad näitlejad Helmut Vaag ja teised napsuvennad, kellega ma ühes garderoobis olin, need väga tõstsid esile. Et ikka poeg peab esimene laps olema ja ja oli muidugi teine poeg samuti ja Helmut Vaag ütles veel, et sa lähed tüdrukute juures hästi hinda nüüd nagu paugu paned, nii poisterahvas tuleb. No vot, niisugune rumal rumal sõnastus. Muidugi, eraldi mulle, mis mul pärast on räägitud, on see minu nime saamine ehk siis et kas see oli samal päeval, kui ma sündisin, sa mängisid. Ta oli meil etendus, kihnu Jõnn, kus mina mängisin Laurit ja sel hommikul, kui minul oli etendus, kus mina mängisin Laurit, sündiski Lauri. Ja kõik ütlesid, vaat nüüd panen nimeks Lauri. Mida ma ka tegin. Ehk siis Salme Reek oli see, kes selle peale tuli ja siis ma olen tagantjärge kuulnud, oled, käidi siis. Hiljem käidi Juhan Smuuli Kuku klubis seda kokku leppimas ja saadi kinnitus, et. Küll Lauri panna nimeks ja nii ta läks. Et autoriõigusi ja Nii ma olen, tagantjärgi on räägitud. No vaat, kui tolad olid meie esivanemad kauges minevikus. Kui sa nüüd Lauri jälle ennast sinna nendesse aegadesse tagasi mõtled sa ühte oma esimestest mälestustest sind meenutasid juba, aga just oma ema-isaga seoses, siis mis pildid sulle silme ees jooksma hakkavad? Mis olukorrast neid mäletama hakkad. Ehk siis need kõik. Umbes platseeruvadki sinna sellistesse aegadesse, kui, kui mu vanus oli kolm-neli ja ja mis seal salata, eks meie mälestuste ellukutsumiseks või käivitamiseks on vaja teatavat selliseid füüsilisi jäädvustusi, mis minu lapsepõlves oli mustvalged, mustvalged fotod ja minu pojal juba videokaadrid, eks ju. Aga pilte tagantjärgi vaadates tulevad sul meelde olukorrad, mida sa muidu nagu ei näeks ja ja lapsepõlves ikkagi, kuigi tol ajal oli see pildistamine hästi nii palju harvem ja, ja keerulisem tegevus kui tänapäeval mulle ikkagi on väga hea meel selle üle, et, et mu isale pildistada väga meeldis ja neid fotosid lapsepõlvest on säilinud päris palju. Väga palju pilte, mis on tehtud meist seal vete tänava erinevates oludes väga palju fotosid, mis on tehtud tolleaegsest teatriühingu puhkekodust, mis oli koolimäel, kus on praegu taastatud Teatriliidu suur puhkekeskus, kus me oleme kõik oma suved veetnud, mustvalged lapsepõlve mälestused. Kui kaua te olite niimoodi üks pere ehk isa oligi kodus teie juures? Ma nüüd arr. Ma arvan, et see võis olla kuskil 73. aastani ehk äkki ehk siis aasta, enne kui ma läksin, ma läksin kooli 74. aastal esimesse klassi ehk umbes kuskil selle ajani kõrgeks, ta oli selline. Miks ma küsin, on see, et kui ma isiklikke mälestusi hakkan ritta panema nimega Tõnu Aav seoses, siis teadagi, juhivad need vanade vinüülplaatide juurde kus räägiti onu Remuse lugusid. Ma justkui mõeldes end sinu nahka, kujutan ette, et see oleks võinud ju kõik elavas esituses õhtul voodiserval toimuda umbes nii, nagu mina kuulsin seda plaadi pealt. Kas see on liiga ilus ettekujutus ja fantaasia, mille ma siin praegu lauda panen ja näitlejad ikkagi tööd koju kaasa ei toonud? Ma millegipärast. Ma arvan, et, et see olukord ei oleks olnud teistsugune ka sel juhul, kui me oleksime kogu aeg nagu igapäevaselt, et tollal koos elanud, sest et see Reemuse juttude lugemine, see on ju ikkagi töö ja ma ei tea, kas, kas sa kas oleks tulnud selle peale, et seda õhtul oma laste peal katsetada? Jah, et tegelikult vist ei ole mulle neid Reemuse lugusid ega siis ka mu vennale koduses olukorras ette loetud ja ma isegi nagu ei osanud seda igatseda selle järele, et see on tegelikult ikkagi töö, mida, mida näitleja teeb ja mulle on kogu aeg tundunud totakas küsimused, et mida ma lapsena koolis kogu aeg küsida, et kas isa kodus nalja teeb ja miks ta peaks tegema tööd, ta teeb töö ajal, et kas isa kodus korsten pühad puhastab vabal ajal, kui on korstna pühkimine, miks ta peaks puhastama korstent. Teine asi? Kui sa mõtled perele ja, ja seda siis nii-öelda nagu lahkumineku kontekstis suhteliselt enda jaoks, varases eas siis mida sa kasvatuse mõttes sulle tähendas missuguseks? See sinu ja su venna elu kujundas, eks? Intuitsioon, loomulikult häiris mind väga palju, võib-olla sel ajal ei osatud sellistele lahkuminekutele vaadata nagu tänapäeval, et, et see tegelikult ei olnud, ei olnud tore, aga samas ka noh, me saime ikkagi kogu aeg kogu aeg kokku ja ega see ei olnud selline päris päris lahku lahusolek, aga aga ega ma väga palju koolis ja sõpradele nagu sellest rääkida ei tahtnud, tol ajal muidugi loomulikult trotsi tekitas CDd. Et kogu aeg küsiti, noh, et kuidas isa kodus on, mida me siis ütlen, neile on antud ei ole ju kogu aeg kodus, et mis, mis ta siis ikka nii väga peaks olema? Mis masti tegelane sina ja sinu vend kodus siis mingist hetkest tema jaoks olite, et kuidas sa ennast mäletad? Praegu on niimoodi kuulates ja, ja, ja kogu aeg nagu ennast võrreldes ma siiski mingis mõttes olin ka kuidagi sellist, ma ei tahaks öelda, aga võib-olla seda sõna kasutada liidrid ja ka, aga kuidagi ma olin esil ja koolis ma olin mõnda aega pilas komitee esimees ja, ja kuidagi nagu pan pandi selliseid ameteid, ilma et ma ise võib-olla väga oleksin isegi sinnapoole nagu trüginud, aga kuidagi sattusid need asjad aga, aga muidu minu koolitee on olnud võib-olla pisut teistsugune kui, kui kõigil teistel lastel või äkki ma kujutan seda ette, sest ma ju läksin alata esimeses klassis, Tallinna muusikakeskkooli ja ja muusikakeskkool on olnud kogu aeg natukene selline teistmoodi kool kui tavalised koolid, kus on üldharitus segatud muusikaõppega ja tänapäeval siin ei ole enam vahet, aga ka tol ajal oli kogu see atmosfäär vähemalt nüüd tagantjärgi kujutledes ja mõeldes üksjagu ikkagi vabam kui, kui teistes koolides. Et kõik oli selline, boheemlaslik on võib-olla vale sõna, aga, aga kui rääkida teistes koolides ilmselt tol ajal olnud kas või sellisest noh, ma ei saa öelda, ma ei saa öelda, kommunistlik kasvatus, aga ikkagi sellist punakasvatust siis tegelikult muusikakeskkool tagantjärgi vaadates minu hinnangul oli sellest ikkagi väga palju vabam ja vabameelsem. Kodune kord oli sinu jaoks aktsepteeritav või missugune see kodune korda üldse oli? Pirita jõe äärde ja ta oli siiski suhteliselt suhteliselt vaba tagantjärgi mõeldes näitlejate elu on ju tegelikult see päevane tsükkel on ju teistsugune kui väga paljude teiste ametite puhul, ehk siis hommikul meie läksime vara kooli, mina ühes suunas vent teises suunas minna siis kivimäele vend kesklinna seitsmendasse keskkooli alguses mingi hetk siis lapsevanemad suunduda teatrisse proovi pärast koolitundide lõppu läksime alati teatrisse. Millegipärast siis käisime vist Kuku klubis, enamalt jaolt käisime söömas ruttu pärast proovi enne etendust, et tegelikult tegelikult näitlejad ju väga tihti, ma kujutan ette, et kui päeval on proovi õhtul etendus, nad selle vahepeal koju ei jõua, et nad näevad hiljem tööle ja tulevad õhtul pärast etendust koju kella 10 paiku ja nii on see umbes, ma kujutan ette tänapäevalgi. Ehk siis meie puhul oli ikkagi koduseks kasvatajaks olid meie jaoks kuskile kapinurgale kirja pandud päevaplaanid ja ja kelle ja me olime ikkagi vennaga väga tihti üksinda kodus, pidime üksinda õhtust sööma ja ära õppima ja üksinda magama minema. Need esimesed korrad olid päris veidrad. Üks juhtum, mida ma mäletan, oli see, et meil oli ema poolt tud päevaplaan ja pandud kell sinna kõrvale, et mis kell tuleb mänguasjad ära panna, mis kellaks peab õpitud olema, mis kell on õhtusööki, mis kell peab magama minema ja siis ma mäletan seda hetke, kui me istusime suures toas, seal oli see suur äratuskell ja seal kõrval see plaan ja kus oli kirjas, et kell 10 vist pidi magama minema ja siis kell võis olla pool 10, siis me vennaga vahimiste kella pool kümmet, et saaks juba magama. Sest sa mainisid, et sa sattusid teatrisse ise ka õieti ei tea miks, et võib-olla ühest küljest siis aja surnuks löömise koht justkui. Aga kas päriselt siiski, et sa niisugust selle maja või, või nende lavade maagiat ei tunnetanud, liiga vara oli siis veel või? Muidugi tunnetasin kogu aeg või noh, mis asi on, teatrimaagia võib olla häda ongi olnud selles, et, et ma olen selle maagia tunnetamiseks näinud lapsepõlvest saadik seda köögipoolt kogu aeg mis võib-olla seda maagiat siis nagu harjutanud, aga ega ma sellest teatritegemisest muidugi ei ole ju oma elu jooksul pääsenud, aga mul oli ikkagi see, et ma olin natukene selline perekonnaheidik, selles mõttes ma enne jutumärgid siia juurde, sest et mingitel põhjustel said mu vanemad aru jamaga ise et mul on see muusika kuidagi lähedasem kui teistele. Ja kui ikkagi väga pikkade eluperioodide jooksul kogu ülejäänud perekond, siis ehk ema, isa ja lendurid draamateatriga otseselt seotud, siis ma olen olnud ainus, kes pole siis draamateatris kordagi päevagi töötanud ja olen olnud alates kuuendast eluaastast muusikaga seotud. Sellest hoolimata jah, on õnnestunud paaristeate etenduses ja, ja, ja ka mõnes telelavastuses kaasa mängida. Et nii-öelda näitemängu tegemisest ei ole elu jooksul päris mööda saanud. Sa kirjeldasid eelpool, kuidas sa mingil hetkel tekitas ebamugavust, isast rääkimine ja täitsa arusaadavatel põhjustel aga võttes arvesse tema tuntust ja üldse panemata ja teatrimaailmas, kas sa mäletad ka hetki, mil sul oli tegelikult kusagil sisimas hea meel või, või niisugune uhkuse tunne? See oli niikuinii kogu aeg hea, ega sellest ei ole võimalik. Ja see on täiesti selgelt ikka käisid koolis rääkimas tuntud inimesed ja ühel hetkel tõenäoliselt minu kaudu. Ma võisin olla kuskil neljandas viiendas klassis käis Tallinna muusikakeskkoolis esinemas kuulus näitleja Tõnu Aav. Ja siis mina istusin saalis koos kõigi teiste lastega ja siis kõik olid väga elevil ja, ja see oli, oli ilmselt oli väga äge kohtumine väga toredasti ta rääkis ja siis kui ta hiljem ära läks, siis siis kõik noh, umbes selline nagu fänni karjeri ümber ja siis ta lehvitas nagu mulle Mozart. Äge. Et, et ma tunnen teda. Ja noh, olen ma olen olnud ka kaubamajas pikas järjekorras, kui tuli onu Reimo jututel tulite väikselt nüüd singli mõõtu plaadideks, ehkki vist oli esimese hooga välja või kuus, ma ei mäleta, kus oli tohutu pikk järjekord seal ja ja ma ise ei ostnud, sest et mul vist olid need juba olemas ja ma vaatasin seda pika järjekorra, mõtlesin, et wow. Kas sa oled kunagi analüüsinud või mõelnud tagasi just nii-öelda kasvatamise seisukoha pealt, et kas isa-ema on püüdnud kuidagi kultiveerida mingisugust mõtteviisi või kuidas elus hakkama saada või mis on olulised väärtused? See on huvitav, kuidas asi läheb nagu põlvest põlve täpselt samat moodi, ma ei mäleta sellist kasvatusprotsessi enda kallal, küll aga võib-olla just sellistel väärtusruumi loomisel ja isikliku eeskuju baasil tekkivat sellist kultuuriruumi või sellist, mida kutsutakse tänapäeval heaks lastetoaks ja, ja ma usun tänapäeval niimoodi ümberringi vaadates ja väga paljude inimestega suheldes, et ma usun kaljukindlalt, et see lastetuba oli meil väga hea. Tõnu te rääkisite ennist, kuidas teie vanemad lasid teel niimoodi üsna vabalt kulgeda ja, ja valikutesse väga ei sekkunud ei heas ega halvas mõttes. Et kas te mäletate omakorda ennast juurdlemas nende küsimuste üle, et kuhu poisid ühel hetkel jõuavad? Mine tea, äkki keegi satub teatrisse ka veel. Ma muidugi hoidsin ikka hinge kinni, et neistik tublid ametimehed tulevad, et mul on Lauri ees piinlik siiamaani, et ma olen kahel või isegi kolmer korral Lauri kooli lõpetamist hiljaks jää. Kuidas isa niuke tohman olla, et? Kui te mõtlete veel nendele aastatele mil eluviise poiste juurest eemale, siis kuidas niisugustes olukordades või eluhetkedes? Tõnu, me võime seda isegi võtta justkui nagu õppetunni kirjeldusena. Säilitada häid suhteid, et äkki poistel viskab üle. KML naersin õudselt läbi, seda ma isegi nagu ei tahaks sellest rääkida, see pisaraterohke periood. See, et sa ikkagi pead ära minema. Ja. Kas te mäletate, kuidas te poistele seda seletasid, kas teie seletasite või see ema oleks? Ma just mõtlen, et kuidas nagu tulla sellest olukorrast välja nii, et inimesed jääksid ikkagi võimalikult terveks. Tähendab, mina nagu lohutasin ennast pisut sellega, et nemad olid kahekesi. Et nad said kahekesi mind taga rääkida ja süüdistada üksikul lapsel on see palju raskem. Kahel lapsel on vist pisut kergem, ei saa üldse öelda selle kohta, sest see on maailma lõpp. Nii või naa. No ja see on muidugi jah, lapsele on seda raske selgitada, aga aga tõenäoliselt tuleb sellest aru saada, et kui lapsevanemad lahutavad, jäävad nad sellest hoolimata sinu emaks ja isaks, eks ju. Ja ja seda ei saa neilt kumba keelt ära võtta. Ja, ja kui nad ühel hetkel on otsustanud, et nad koos ei ela, siis ma usun, et, et see on kindlasti mõlema jaoks põhjendatud ja neil on mõlemal oma eluga lihtsam edasi minna. Aga, aga siiski nad on su ema ja isa ja siis see on juba juba nende võimalus ja nende kohustus. Mis sõnadega, sa iseloomustaksid oma ema-isa? Ja ema ei ole juba ja 95.-st aastast, eks ju, ja ja ta jääb ikkagi nagu minu mälestustesse sellest ajast, noh, ma olen peaaegu peaaegu sama vana kui siis, kui, kui tema siit ära läks. Et ma arvan, et võib-olla kõige kõige õigemad sõnad ja, ja ma ei tahaks kuidagi nagu nende iseloomuomaduste mõttes eristada, et isa oli selline, ema, oli selline, aga aga selline mõistmine ja vabaduse andmine ja võimalus enda anda anda lastel ise otsustada, kuidas, kuidas oma asja tahaksid ajada ja käskimine vaid pigem suunamine, et need on asjad, mis mulle on kõige rohkem meelde jäänud. Selline üldine üldine sõbralik vabadus. Mida sa mäletad teatrikoridoridest, kas sulle seostub nendega midagi inimesi nende seinte vahel just siis poisikese ajast, kui seal sai väga sageli käidud? Tol ajal ma teadsin draamateatrist absoluutselt. Kuulge, ma teadsin, kuhu mingisugune trepp viib, kuidas mingid uksed kraaksuvad, kui sa pead etenduse ajal minema kuskilt saali kõrvalt kuskilt läbi, siis kui kaugele lohil mõnda ust tõmmata, kus ta kriipsu teeb ja nii edasi, no et, et see oli sellised täiesti peensusteni välja töötatud maja tundmine ja lisaks muidugi tegelaste tuba ja mis on, mis on teatriks informatiivsemaid kohti vähemalt tollal oli, kus oli telekas ja kus kõik näitlejad etenduse ajal siis istusid ja ootasid oma oma Ärmi, stseeni või järgmist lavale minekut ja mida nad sealt kõik rääkisid ja kuidagi vaadati väga kuidagi tolerantselt, ma isegi praegu praegu mõtlen, et miks nad nii tolerantsed selles suhtes sulid, et lapsed seal kõrval oli, ta kuulasid, mida nad rääkisid. See on selline selline pinnas või selline atmosfäär, mis mis imendub sinusse sisse ja annab sulle väga palju mingisuguseid väärtuseid ja mõistmisi väga paljude asjade suhtes eluks kaasama. Vähemalt mulle meeldib, vähemalt tänapäeval niimoodi tagantjärele vaadata. Lauri, aitäh ja suur tänu, Tõnu samamoodi. Suur tänu, et tulite rääkima. Suur tänu, suur tänu. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Ma olen Sten Teppan kuulajatele ka. Suur aitäh ja nädala pärast kohtume taas.