Vikerraadio Reporteritund. Tere, järgneva tunni jooksul tahame rääkida veel kord lahti selle, miks on vaja teaduse rahastamist kasvatada. Mis hinda maksab Eesti riik teadusleppe eesmärkide täitmist edasi lükates? Kuidas see mõjub meie majanduse ja teaduse konkurentsivõimele ja milliseid protsessi käivitab ja pidurdab. Sest samal ajal kostavad juba arvamused. Meil rahastatakse arusaamatuid või lausa mõttetuid teadusprojekt. Ehk siis arusaamad teaduse rollist vajavad endiselt lahtiseletamist ja seetõttu olen meie kahte stuudiosse kutsunud neli meest. Siin Tallinnas on haridus ja teadusministeeriumi kõrghariduse ja teaduse asekantsler Indrek Reimand. Tervist. Tere majandus ja kommunikatsiooniministeeriumist, majandusarengu osakonna juhataja Kaupo reede. Tervist ja Tööandjate keskliidust, analüütik, nõunik Raul Aron. Tere. Ja Tartu stuudios on meil Tartu ülikooli teadusprorektor Kristjan Vassil. Tervist ja mina olen saatejuht Lauri Varik ja saade valmib meil koostöös Eesti Teadusagentuuriga. Reporteritund. No täna meil leinapäev, Kristjan Vassil, kas Tartu Ülikoolis on ka omamoodi leinameeleolu, sest kas teaduse väljavaated ülikoolis on nüüd mõneti nagu rikutud kui loodetud suuremat eelarve kasvu ei tule, nii nagu on siin kevade jooksul signaalid kahjuks olnud? Leinameeleolust on võib-olla natuke vale rääkida, tegemist on võib-olla sellise pettumus meeleoluga, et kui erakondade juhid midagi kokku lepivad ja siis üsna külmal, et sellest lubadusest eemale astuvad, siis see tekitab pigem pettumust. Ma natukese, võib-olla korrigeeriks seda leinadiskursust selle sellest vaatevinklist. Ta nii-öelda sellisest avalikust laia põhjalisest foonist, teaduse rahastuse puhul me näeme ikkagi nominaalselt kasvu, see kasv ei ole nii kiire, nagu me oleme lootnud ja selline pettumus või siis noh, võimalik, leinameeleolu tekib sellest, et me ei suuda tekitada nii kiiret arenguhüpet teaduse ja arenduse innovatsioonitegevustest, kui me seda lootsime, kui me teaduslepet detsembris sõnastasime, ma arvan, et see on, ütleme inimestele väga selge valitsuse prioriteedi küsimus, et mida eelistatakse, kas eelistatakse vaesuse ümberjagamist või eelistatakse kõrge lisandväärtusega majandussektorite elavdamist läbi teadus-arenduse, innovatsioonitegevuste. Aga aprilli lõpuks esitasid uurimisrühmad järgmise aasta teadusprojektide taotlused ja neid oli ligi 500 ja üle poole neist olid Tartu ülikoolist Kristjan Vassil. Kui teadusraha ikkagi loodetud määral ei suurene siis mis saab neist, kelle taotlus näiteks üldse rahastuseta jääda? Osad uurimisrühmad peavad oma tegevuse lõpetama me kindlasti ülikooli sisemisest vaatest saame teatud kriitilistes ja ülikooli jaoks Eesti jaoks strateegilistes valdkondades tekitada sellised sildumismehhanismid, mida me tegime ka eelmine aasta, kus teadlased, kes jäävad konkurentsipõhise rahastuseta, rahastusmäärad lähevad allapoole kriitilist ülikooli, saab keskselt puhverdada, aga me ei saa nyt puhverdada liiga pikalt ja liiga kaua. Aga pragmaatiliselt tähendab see tõepoolest survet teadlastele teadlasrühmadele olla veelgi edukam kamm nende konkurentsipõhiste projektirahade tagaajamisel ja üks noh, selle nii-öelda pettumuse suur nurgakivi või võtmeküsimus ongi tegelikult, et meil on teadlastest saanud omamoodi sellised grandijahtijad, sellised ettevõtjad, kes elavad ja suudavad arendada oma ideid sellisel juhul, kui nad on edukad granditurul. See põhimõtteliselt on õige suund, aga küsimus on selle tasakaalukusega, kui palju nad peaksid sõltuma konkurentsipõhistest, rahastusinstrumentidest? On üks organisatsioon, maksumaksjate liit, mille juhatuse liige on nüüd ka rahandusministri nõunik ja see organisatsioon tegi eelmisel nädalal oma kodulehel ühe postituse, kus nad toovad välja mõnede riikliku rahastuse saanud teadusprojektid ja esitavad siis küsimuse, kas sellistele projektidele tuleks raha juurde anda või hoopis ära võtta. See oleks nagu vihjet, riik rahastab teadust, mille kasutegur jääb segaseks. Indrek Reimand. Ma tean, et see võib tunduda isegi ehk võib-olla alandavana, aga kas saate siis kinnitada, et teaduses finantseeritava projektid on tegelikult Te läbinud komisjonidelt kadalipud? Neid on põhjalikult kaalutud, paljud neist isegi ei saa riigi rahastust või täisrahastust. Ometi tekivad ikka osadel küsimus, et kas seda või toda projekti oli vaja rahastada või mis kasu ta andis või annab ja kuhu see teadus-arendusvälja jõudis. Ma arvan, et alati võib küsida, et kas tehtud otsus on mõistlik või mitte, aga siis me peaksime vaatama, et kes see küsija on, et kes paneb ennast kõrgemale nendest teadlaste komiteedest, kes siis hindavad neid taotlusi. Eesti teadus on üldiselt väga kõrge. Võistluslikkusega konkursid on väga kõrged, seda kaalutakse väga tõsiselt ka see maksumaksjate liidu kodulehel olev nimekiri võib-olla tõesti ta ei, ei, ei edenda majanduskasvu, sealt ei tule tooteid, aga kui seal uuritakse näiteks suitsidaalsust, mis Eestis on, on, on probleem või kui seal uuritakse vähimehhanisme, mis mis on tervisele vajalikud, siis mina ütleksin küll, et maksumaksjate liit ilmselt, et ei ole piisavalt autoriteetne, kes, kes avaldaks kahtlust, et kas, kas seal tuleks küsida, et kas sarnaseid projekte toetaks need riigid, kes on meile eeskujuks ja mina arvan, et toetaks. Sellepärast et, et me näeme näiteks, kuidas Eesti teadlased on konkurentsivõimelised Euroopa konkurssidel, kuidas nad on konkurentsivõimelised isegi tark paa väga elitaarsetel konkurssidel iga konkreetse projekti kohta. Loomulikult mina ei saa öelda, ega ma ei kujuta ette, et haridusministeeriumi või, või majandusministeeriumi spetsialistid saaksidki me peamegi usaldama, neid ekspertkomisjoni teevad ja me usaldame. Eesti teadus on kõrgel tasemel. Aga ettevõtja Jaak Nigul kirjutas ka eelmisel nädalal Postimehes, et tema ei saa aru, kuhu teadusele minev raha kulub. Tema meelest on meil liiga palju humanitaar- ja sotsiaalteadlasi, kes riigi SKT-sse panust ei anna või on seda raske mõõta. Ja veel ka mainis, et Eesti teaduses on üldse liiga palju juhte ja juhendajaid. Ta viitas 1000-le hariduse ja teaduse administraatorile, ma ei tea, kuskohast need numbrid võetud on, Eestis ei ole neid nii palju. Päris kindlasti, Eesti riigi enda rahastamise süsteem on väga bürokraatia vaba. Euroopa Liidu tõukefondide rahadele on, on kõrge bürokraatiline koormus, aga, aga eestirahadele ei ole. Nüüd humanitaaria ja sotsiaalteadlaste juures, kui me vaatame Eesti Eesti riigi poolt antava teadusrahastuse proportsioone, siis need ei ole sellised nagu teadlaste arvu proportsioonid. Ja näiteks sotsiaalteadlastega, mis oli oli siis Jaak nikulile hambusse jäänud? On, on riiklik rahastamise protsent on palju väiksem kui, kui teadlaste arvu protsent ja selle taga on tegelikult see, et sotsiaalteadlased on tegelikult väga head rakendusteadlased, neilt tellitakse hästi palju teadlast, nad toovad selle raha tellimustest ja tellijad on sealhulgas ettevõtjad kes, kes uurivad majandusprognoos ja majandusväljavaateid turu-uuringuid, et ja nii edasi ja teine väga suur klass, tellijaid on, on riiklik meetmete planeerijad ja kontrollijad. Et väga suured tellimused tulevad sotsiaalteadused nii, ja kui me räägime teaduste vahekorrast Eestis, siis Eestis ei ole võrreldes edukate riikidega liiga palju sotsiaalteadust. Seda võib laias laastus iseloomustada niimoodi, et kui me vaatame, missugused probleemid meil maailmas on, siis nad on reeglina sotsiaalprobleemid lahendusi otsima, takse tehnoloogiatest, aga probleemid on sotsiaalsed ja seal see tähendab seda, et isegi väga tehnoloogilises maailmas võib-olla piisavalt palju sotsiaalteadlasi. Kui me vaatame Eesti riigi teadusrahastuse proportsioone siis Eesti riigis on on suhteliselt sama palju sotsiaalteadlasi kui, kui paljudes teistes riikides. Meil on vähem arstiteadust kui teistes riikides silmatorkavalt ja meile vähem tehnikateadust kui teistes riikides. Aga kui me siis seda, seda proportsiooni vaatame siis riiklik statistika, mis, mis teadusesse rahastusest räägib näiteks teadlaste arvu osas, et see, see muuhulgas sisaldab ka seda, et et mitte ainult siis riik ei ole tehnikateaduste väike tellija vaid ka ettevõtted ei telli neid teadmisi, sellepärast meil on, on, on seda vähe, nii et proportsiooni tasub arvestada, aga see kriitika on põhjendamatu. Praegu. Kahest aspektist lisaks, et kõigepealt üks asi, mida, mida me peame kindlasti selle teema käsitlemise juures vaatama, on, on situatsioon, mis oli ennem ja mis on praegusest näiteks praegu ka Eesti teadusagentuuri, hindamiskomisjoni on kaasatud ettevõtjate esindajad. Et see ei ole ainult enam niisugune noh, teadlaste puhas nagu omavaheline töö. Et ja samamoodi on tegelikult haridusministeerium kaasanud ka majandusministeeriumit väga erinevates see nii-öelda töögruppidesse hindamistesse, nii et selles osas muidugi suur tänu teile. Ja see on õige. Aga kui nüüd rääkida sellest, et kas meil on ühte või teisi teadlasi rohkem või vähem, et, et ma arvan, et kindlasti need teemad tulevad üles vastavalt sellele, mis parasjagu ühiskonnas toimub, et kui me vaatame näiteks viimase näiteks nelja aasta ekspordi kasvu ja näeme, et selle väga selge eestvedaja on töötlev tööstus ja me näeme töötleval tööstusel on praegu tellimusi rohkem, kui nad jõuavad ära teha. Paratamatult loomulikult tuleb siinjuures jutuks see, et kas ühte või teist eriala spetsialiste on vähem ja seepärast, et teisest küljest jälle me peame ju arvestama sellega, et kui me oleme nii-öelda rahvusvahelises konkurentsis siis ja meie eesmärk on lisandväärtuse kasvatamine siis lisandväärtust saab kasvatada ju kahtepidi laias laastus. Aa, kas sa siis teed efektiivsemalt seda, mida sa praegu teed, ehk siis automatiseerimine, digitaliseerimine või b Sa teed mingeid uuemaid, targemaid tooteid mille jaoks on vaja toote tehnoloogia arendus juba koostööd teadus arendusasutustega, et siit siit nagu temaatika tuleb, et aga minu arvates on see nagu positiivne selles osas, et just see tuleb praegu läbi selle, et majandus kasvab, kasvab korralikult ja seda veab eestööstus. Ma tahan ikkagi, siinkohal on aga Kristjan Vassili veel kord sõna Tartu ülikoolil kui rahvusülikoolil on ju muuhulgas ikkagi ülesanne tagada eesti keele ja kultuuri hoidmine, et kuidas teie siis lugupeetud ärimehele ära selgitate Detnolooge, filolooge ja suhtekorraldajaid ei õpetata liiga palju. Läbi mitmekesisuse, et meil on tarvis hoida mitmekesist kõrgharidust ja mitmekesist teadust, me saame küll laias laastus jaotada noh nii-öelda, ma ei tea, kasulik, kui sa järgi erialad nii teaduse kui kui õppeerialad kahte suurde lahtrisse, ütleme et meil on osad teadusvaldkonnad, mis tekitavad, ma tean, majanduskasvu loovad lisandväärtust, suurendavad. Riigi maksutulusid ja teised, mis vähendavad riigi kulusid või ühiskonna toimimise kulusid, ma ei tea, näiteks personaalmeditsiin enne, kus kõiksugu nii-öelda prognoosi võimelised mudelid, kõik see, mis on seatud efektiivsuse suunal ja need kaks annavad kokku tegelikult selle majanduskasvu või sellise majandusliku ratsionaalsuse kaudu võimaluse avada ja mõtestada teadusvaldkondi kõrgharidusvaldkondi. Aga lisaks sellele on meil terve hulk lai nii-öelda mitmekesine vundament, mis, mis katab kaunitest kunstidest. Ma ei tea semiootika sotsiaalteaduste valdkondade nii väga suure spektrumi, mis on tegelikult väga oluline mitmekesisuse saavutamiseks, mis on kasvulava selleks, et, et oleks tippudel võimalik tekkida ja areneda, et kes on see, kes ütleb, et ja me paneme need ebaefektiivsemad majanduslikus mõttes ebaefektiivsemad valdkonnad kinni, rahvusülikool seda kindlasti tee. See on meil seadusega võetud ja saadud nii-öelda mandaat, aga ka meie eesmärkides väga selgelt küsimus on proportsioonides. Ja need proportsioonid, nagu Indrek varasemalt juba mainis, on juba sobivas kohas, et arvata, et nii inim- kui rahaline ressurss läheb ebaproportsionaalselt sotsiaal- või humanitaarteadustele ei ole lihtsalt õige. Raul Aron, kuidas ettevõtjad või siis tööandjad vaatavad asja. Eks ettevõtjate vaates ikkagi nii otseselt arendustöötajate kui ka teiste töötajate leidmine on väga keeruline ja ja selles mõttes, et siis üks programm või algatus, mis võiks sellele vastuse anda, on see oska programm, mis just kaardistab need oskused, mida tulevikus vaja on. Ja, ja justkui püüab leida seda proportsiooni, et, et keda meil praegu koolitatakse ülearu ja, ja keda vähem kui vaja oleks. Et selles suhtes, kui see oska, programm jääb nüüd niimoodi lihtsalt teadmiste tasemele, siis on see ka tegelikult üks asi, mis, mis ei ole küll päris mahavisatud raha, aga, aga millest oleks märksa rohkem kasu, kui sa ikkagi süsteemselt saaks haridus teadusplaneerimise osaks. Et on see siis esimese raksuga hästi tehtud või halvasti. Aga et see on kindlasti see suund, mida, mida tahaks rohkem näha, et haridus ja teadustellimus vastaks rohkem ühiskonna majanduse vajadustele. Siin on muidugi needsamad spetsialiseerumise ja muud küsimused ka veel, et mida me teha jõuame, millised teadlased? Meil on juba täna olemas, millised töötajad ja keda oleks tulevikus vaja. Olgu, aga läheme edasi, Kaupo reede riikliku rahastuse kõrval on üks suur murelaps ja komistuskivi ka erasektori nõrk panustamine. Ma olen lugenud, et Eesti teadusinvesteeringutest, mille suurust statistikaamet hindab 130-le miljonile sellest eraettevõtetelt, jõuab ülikoolidesse instituutides vaid kaheksa miljonit. Miks nii vähe? Jah, see on tõesti probleem ja ega see küsimus, et miks nii vähe, see on ka nagu mitmetahuline, et ühest küljest kindlasti on küsimus selles, et kas meil leidub ettevõtjatele vastavalt nende spetsialiteedile konkreetne teaduspartner, kellel on ka muuhulgas parasjagu aega tegeleda selle küsimusega et see on see, see üks pool, aga, aga üks, üks teine teema, mis vajaks ka nagu lahtirääkimist või selgitamist, võib-olla natuke laiemalt on see, et kui me räägime näiteks erasektori panusest teadus-arendustegevusse ja, ja selle mõõtmist statistika kaudu, et siis meil on ju praegugi kõigil kõigil nii-öelda asjaomastel inimestel ja ametnikel teada see, et tegelikult väga paljud ettevõtted ei deklareeri oma teadus-arendustegevusi teadus-arendustegevuste naa, Nad lähevad lihtsalt kuludesse kirja. Aga, aga see tuleneb kindlasti ka sellest, et, et selleks, et seda, kui seda statistikat kogutakse statistika kogumise juures nii-öelda, kui sa vajutad linnukese ette, et jah, et ma olen teinud teadus-arendustegevust, siis sul tuleb ka ERR niisugune pikk seepoolne. No olgu statistika poole, aga kas ei ole tihti nii, et ettevõtjad nagu ei näe seda kasu, et see on väga pikaajaline teadusesse investeerimine või panustamine, kus tulemused on võib-olla aasta või alles paari või veel rohkema pärast ja, ja noh, neid ka vahendeid Eesti väiksust arvestades ei ole nii palju. Kindlasti kindlasti on need kõik kõik toodud väited ju leiavad oma oma asjakohasuse erinevates situatsioonides, et loomulikult teadus-arendustegevus ei ole nii-öelda kiire raha uuesti tagasitoomine, et et see on see, mis tuleb tagasi alles. Noh, tõesti paari aasta pärast elab ja rohkem, eks ju. Aga ega teisest küljest ka meie ettevõtlusnii-öelda struktuur ja ettevõtlusnii-öelda maastik on muutumas. Et see aeg, kus sa nii-öelda nende laadisid, lasksid laadisid ja laskis ja see hakkab läbi saama, et tegelikult kui ettevõtjad praegu eriti nii-öelda tööjõupuuduse situatsioonis kus meil on spetsialiste puudu ja konkureeritakse omavahel palgad lähevad praegu eest ära, eks see tootlikkus on madal. Sisu peab leidma selle lahenduse, kuidas siis oma ettevõttega nii-öelda ellu jääda ja see on paratamatus, et siis me ju tuleme jälle tagasi sinna, et kas hakkad tegema midagi uut, muudad oma ärimudelit. Hakkad efektiivsemalt tegema, et need kõik teemad on ju praegu laua peale, et selleks selleks ongi sul vaja esiteks ka ettevõtjatele endale hakata ka pikemaajalisi nagu planeerimisi tegema omaga, siis toote ja tehnoloogia areng arengutes. Jah, aga see on selge, et nii-öelda teadus-arendustegevusest saadav tulu on pigem pikaajaline. Indrek Reimand iga probleem ei olegi selles, et, et ettevõtjad ei rahasta ülikoole. Probleem on selles, et ettevõtjad ei tee ise teadust ja, ja see viitab siis, et see toodang, mida nad teevad, ei nõua neilt teaduse tegemist. Me tahaksime näha sellist ettevõtlust, kus, kus ettevõtjad, investeeringud tootearendusse pärast, nad saavad lõpptoote eest küsida suurt hinda. Kogu maailmas on nii, et ettevõtjate poolt tehtud teadus tehakse 90 protsendi ulatuses ettevõttes sees ja ainult kuni kuni 10 protsenti läheb siis ettevõttest välja ja sellest umbes pool, kui rohkem läheb kuskile ülikoolidesse ja meile vägagi sobiks, kui kui ettevõtjad teeksid, et koostööd Ka näiteks teiste riikide ülikoolidega, et ja meie ülikoolid teeksid koostööd teiste riikide ette võtma. Miks nad siis ei tee, kas nad ei taha ei oska või ei teavi? See peegeldab meie tänast majanduse struktuuri ja see peegeldab muu hulgas seda, et neil on võimalik olnud siiamaani olla majanduslikult edukad ilma teadust tegemata, aga nüüd, kui tööjõu hind kasvab, siis see võimalus järjest väheneb. Ma lihtsalt võib-olla omalt poolt ka kuulajat võib-olla ei mõistaks päris valesti, et kui me räägime ettevõted Nendest tehtavast teadusest, siis me ei räägi, et ettevõte peaks tegema baasteaduste, eks ju, meil on erinevad erinevad mõisted ka siin nagu teinekord pilla-palla, et et kui me räägime nii-öelda uurimis- ja arendustegevusest, mis siis on ka nii-öelda noh, ka niisugune rakendusuuringu ja rakendusteadus et siis, siis me pigem ju näeme seda, et ette võtta, Nad panustavad selles valdkonnas, et igal juhul ettevõtte huvi on saada konkreetset tulemust ja ja konkreetset tulu oma oma oma toodetele ja teenustele oma kasumile eelkõige. Et noh, igal juhul aga aga jah, et kui me nüüd lähme siit veel edasi, et võib ju esitada ka selle küsimuse, et kas meil Eestis on üldse piisavalt neid ettevõtteid, kes oleksid suutelised siis nii-öelda suuremas mahus sellist teadus-arendustegevust läbi viima, siis noh, nii ja naa, mina ütleksin niimoodi, et neid tekib iga aastaga üha juurde ja, ja siinjuures lähenenud ei, kahju kahju nimetada seda, et võib-olla need tublid tegijad, kes toon juurde tulnud, need kahjuks ei deklareeri oma tegevust teadus-arendustegevusena, kuigi nad seda iga igapäevaselt läbi viivad. Aga aga ma ütleks nõnda, et on neid, kes teevad ja neid on pidevalt juurde tulnud, kas või kui me jälgime ju meil ka nii-öelda koos, koos haridusministeeriumiga on öelda jooksutamisel selline programm nagu rakendusuuringute rakendusuuringute programm ettevõtjatele, et et me oleme tegelikult selle aja jooksul, mis programm on nüüd meil käigus olnud üks kolm natuke rohkem üle kolme aasta, eks ju. Et me oleme juba selle aja jooksul näinud, kui palju on nagu huvi kasvanud. Kui esimestel võib-olla kahel aastal oli isegi teatav skeptitsism, et kas see üldse hakkabki toimima siis nüüd me oleme näinud, et nüüd on see justkui nagu kivi tagant välja saanud ja tulevad ettevõtted, tulevad konkreetse toimivad ettevõtted, kellel on toimivad ärimudelid ja kes tahavad saavutada uusi tulemusi, et nad neid on. Loomulikult võiks neid rohkem olla ja Raul Aron Siin on olulised nüansid on tegelikult ära nimetatud juba, aga, aga võtaksin kokku, et see innovatsioon ja arendustegevus ja üldse see majanduse struktuuri areng on selline asi, mis võtab natukene aega ja eks ole, meil on olnud küll ühi kiire konvergents. Meil on olnud kümne-kahekümne aasta jooksul üks Euroopa Liidu riikide kiiremaid palgakasvu. Ja see tegelikult väljendub juba ka selles, et, et meil on ikkagi väga tublisid arendajaid, ettevõtteid, kelle tooted muutuvad iga aasta ja nii edasi ja kellel on oma omad, sellised koolkonnad ja koostöövõrgustikud ka muuhulgas ülikoolidega. Aga samas noh, siin on neid nüansse ka, et, et 90 protsenti on, eks ole, väga vaiksed, et ettevõte, et suur osa suurematest ettevõtetest, kus on seda potentsiaali iseenesest rohkem kuulub ka välisinvestoritele, eks ole, kus on vaja seda otsustamisteha koos siis investorite omanikega, et siin neid raskusi on, aga see olukord, et on kindlasti läinud oluliselt paremaks ja me näeme, et see huvi innovatsiooni vastu ja selle koostöö vastu nii ettevõtetel omavahel kui, kui teadusasutustega on, on nagu suur Olgu, aga läheme järgmise aspekti juurde, võib-olla on vaja ikkagi teha teatud eelistusi või teatud valikuid teaduses ja ma palun nüüd ära kuulata üks järgnev ette salvestatud intervjuu. Reporteritund. Professor Caro kirjutasite veebruaris ERRi novaatori portaalis teaduse keskne lugu uudishimupõhistest alusteaduslikest otsingutest on ehk liiga aktne ja idealistlik, eriti olukorras, kus riikliku rahastuse osakaal juba aastaid ei kasva ja sunnib valikuid tegema. Ja te pakute välja, et nii riigisiseselt kui Euroopa liidus laiemalt tuleks seada konkreetsemad eesmärgid ehk priori teenid, sõnastada avalikkuse jaoks arusaadav probleem, seatakse konkreetne ajaperiood lahenduste saavutamiseks ning antakse erinevate distsipliinide teadlastele ja teistele innovaatoritele võimalus Kuda ja töötada välja oma lahendusi. Oskate te siis tuua ka valdkonnad või projekte, näiteks, mis vajaks suuremat tähelepanu ja panust ja kust võiks siis riigile tulla hiljem kasu? Kui me vaatame, mis täna toimub Euroopas ja laiemalt maailmas tegelikult kõikides riikides on teadus-arendusinnovatsiooni puhul selline ühine, keskne küsimus on see, et vaadatakse ÜRO kestliku arengu eesmärke ja sellest siis tuleb järgmine küsimus, et kuidas teadus-arendus-innovatsioon seal nende eesmärkide saavutan siis toetada on tegelikult iga riik leiab nendest suurtest väljakutsed, sest mingid teemad, mis on nende jaoks eriti akuutsed, kas või paari lihtsa näitena vaatame Eesti peale, siis viimase kahe-kolme aasta jooksul oleme palju rääkinud on ju Eesti meditsiinisüsteemi jätkusuutlikkusest, osaliselt sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkusest, kus meil on üksikud initsiatiivid personaalmeditsiini ja muude selliste arenduste näitel teine valdkond, viimasest nädalast kindlasti energeetikasüsteem, mitte lihtsalt sellest, mis me teame põlevkiviga tegelikult kuidas toimub selline laiem, ütleme tarbimise tootmissüsteemi ümberkorraldamine kestlikkuse poole liikumine võib olla kolmanda teema, isegi vaataks ressursside poole, näiteks Eesti on üks väheseid riike, kus meil täna tegelikult pole süsteemset lähenemist biomajanduse valdkonnale, et kuidas tegelikkuses oma loodusressursse senisest paremini või nii-öelda suurema lisandväärtusega kasutavad kõikides nendes valdkondades tegelikult mõelda niimoodi, et on olemas mingisugused riiklikud prioriteedid, probleemid, mida avalik sektor nagunii lahendama peaks, aga nendega seal kaasas käia ju tegelikult võimalus oma lahendusi, ideid siis eksportida, müüjat, tegelikult nii avaliku sektori probleem kui ka selline majanduskasvuvõimalused saavutanud valdkondades koos käia ja kui me räägime sellisest missioonipõhisest lähenemisest ja samas aga mu arvamuslauas mainisin sisuliselt tähendab seda, et võtamegi mingisugused eesmärgid olgu selleks näiteks kas majanduslikud eesmärgid, mis aastal 2041 protsenti Eesti majandusest on ringmajanduse majanduse põhimõtetel vastav või et aastaks 2050 ei kasutanud fossiilseid kütuseid mis iganes saanud ja selle alla tegelikult on, sellest, selle eesmärgi täitmiseks tekib terve rida küsimusi. Osakond, tehnoloogilised, majanduslikud, mõned kultuurilised, eetilised tegelikult me jõuamegi selleni, et me peame senist teadus-arenduskorraldust natukene ümber tõstma. Et on olemas mingisugused alusteaduslikud küsimused seal kindlasti. Kas on Eesti teadusagentuur rahandusministeerium rahastada ja korraldada teised küsimused saavad olema pigem rakenduslikud, mis on siis maaeluministeeriumi, majandusministeeriumi jälle iganes murekohaks. Ja täna on järgmine ülesanne tegelikult teadusleppe eesmärkide täitmisel, kuidas ministeeriumid oma sisemisi ressursse tegelikult peagi arendusele suunavat mitte ilmtingimata haridus teadusministeeriumi kätte annavad. Aga ise suudavad sellise rakendusuuringute programme reaga probleeme tõstatada, millele siis teadlased saavad lahendusi pakkuda ja kolmas poolansse sinna kõrvale peabki mõtlema ettevõtluse. Et kuidas ettevõtlussiis oleks võimeline nende probleemide lahendamise käigus endale uusi ärimudeleid, tehnoloogiaid, turge aastama. 40 protsenti alusteadlastele, 40 protsenti rakendusuuringutele ja mida iganes, et siis tegelikult sellises missioonipõhisuses vaatuseks keskseks küsimuseks on see, et kuidas me saame haridusministeeriumi, põllumajandusministeeriumi, ettevõtlussektorid nii-öelda Ühendriikides käima, et kes teeb alusuuringuid, kuidas toimub nende alusuuringutest huvitavate ideede ülevõtmine, rakendusuuringute programmi või ettevõtlustoetusmeetmetest ja nii edasi. Et täna meil on nagu paljudes valdkondades tegelikult teadlased tegelevad nende probleemidega, polegi vahet, kas on alusuuringud või mitte, kalevlased tegelevad nende probleemidega. Aga projekt saab läbi siis tegelikult seal probleem kukub kuskile sahtlisse või auku kaob ära, siis nad keegi ei mõtle nagu süsteem su pildi peal, et mis ma nüüd edasi selle teadmisega teha saame. Et tegelikult headest publikatsioonidest. Nii räägi siis tehnikaülikooli teadus- ja tehnoloogiapoliitika professor Erkki Karo, nii et kui nüüd lühidalt see püüda kokku võtta, siis teaduse ja teadus-arendustegevuse rahastamine laiemaks konkreetsed rakendusuuringute tellimused ka teistelt ministeeriumidel, kui vaid haridus- ja teadusministeeriumilt. Kaupo reede, kas majandusministeeriumist juba ka tuleb, siis midagi? Ikka tuleb, on tulnud tegelikult ju juba aastaid lihtsalt detele konkreetsemalt ütelda, et meil on olemas näiteks tehnoloogia, arenduskeskuste programm, kus me väga otseselt nii-öelda rakendusteadust ka oleme juba üle 10 aasta finantseerinud. Aga tegelikult ma igati nagu nõustunu Erkki Karo poolt välja öelduga, et teatav nii-öelda fokusseerumine on paratamatult vajalik. Et ma olen seda ka ennem ütelnud ja ma jään nagu oma seisukoha juurde, et et kindlasti on oluline teatavat sorti fokusseerimine selgeks teha, et need, mis on need alad ja mis on need valdkonnad, kus meil on vaja rohkem panustada, kui me oleme seda senini teinud. Loomulikult siinjuures noh kõigepealt ma ikkagi paneks, paneks lauale jälle sellesama meie enda ressursside väärindamise küsimuse, see on meie enda vara. Et kuidas me ise oma vara käsitleme, et kas me oleme heaperemehelikult ja oskame seda nii-öelda teha korralikult ka nii-öelda jätkusuutlik, ainult et me meie looduskeskkond oleks säilitatud, aga teisest küljest loomulikult seega, et, et meie majandus toimiks, meie ettevõtted saaksid toimetada ja, ja meie, meie näiteks ka noh, võtame seda kõige labasema näidet, et me ei müüks lihtsalt näiteks ümarpalki lihtsalt Soome, kus sellele antakse 10 korda kõrgem lisandväärtus ja tehakse seda tselluloosiga. Ja meie siis ei luba tselluloositehast ehitada, vaid müüme lihtsalt selle ümarpalgi soomlastele, kust ta tehakse tselluloosi seks, eks ju, et noh ja nii edasi ja nii edasi, et noh, et kindlasti ma olen seisukohal, et teatud fokusseerimine on vajalik, me oleme selle fokusseerumisega alguses teinud. Meil on nutika spetsialiseerumise programmid. Ja tõepoolest ega selline spetsialiseerumine seal on väga tundlik teema, et alati on spetsialiseerumise juures keegi, kes jääb spetsialiseerumised välja ta tunneb ennast väga puudutatuna ja, ja ebaturvaliselt. Aga see on paratamatus. Peame fokusseerun. Raul Aron vaatasin Tööandjate keskliidu jaanuaris, see tähendab enne valimisi kirja pandud seisukohti teadus-arendustegevuse ja innovatsiooni riikliku rahastamise suurendamisest ja muuhulgas te leiate seal, tsiteerin, toetada tuleks eelkõige Eesti majandusele oluliste klastrite nagu toit, puitmaavarad, IKT arengut kavandades, selleks siis koostöös erasektori ja ülikoolidega vastavad riiklikud programmid. Toetusmeetmed peaksid olema suunatud eelkõige olemasolevate võimekuste kasvatamisele ja koostööd erinevate sektorite ja asutuste vahel ja lähtuma Sis selgetest eesmärgist, tulenevatest kvaliteediga edukus kriteeriumidest. Saate täpsustada kuidagi lähemalt. Põhimõtteliselt on küsimus selles, et et meil ei ole võimalik, eks ole, luua täiesti uut Eestit selle olemasoleva kõrvale, ehk siis siin on ikkagi küsimus selles, et mida me teeme selle ressursiga, mis meil siin juba on, millist ressurssi meil üldse on siin kohapeal ja mida me sellega teha saame. Et, et see on kindlasti küsimus Eesti-suguses väikses riigis ei ole kõigega võimalik tegeleda, see ei, selleks ei ole, ei ressurssi ega nõudlust. Nii et kindlasti peab valima eelisvaldkondi vaatama, et kus raha annaks parima lisandväärtuse. Ja, ja muidugi see, see ütlus kehtib ka siin, et kui ei tea kuhu minna, siis viivad kõik teed sinna. Indrek Reimand, kuidas siis haridusministeerium neid valikuid eelistusi seab? No kui oleks tõesti nii nagu nagu Erkki Karo viitas, et Eesti riik võtaks tervikuna mingisuguse eesmärgid, on umbes nagu soome, kes ütles, et ta läheb üle mingiks aastaks, ma ei mäleta täpselt, mis aastaks süsinikuneutraalsele majandusele kogu riigi ulatuses, kui tõepoolest oleks niimoodi, siis, siis loomulikult see tähendaks teadus tegevuse rahastamist. Nüüd haridus ja teadusministeerium tervele riigile sellist eesmärki seada ei saa. Et, et see on nagu laiem otsus, mis tuleb riiklikul tasemel vastu võtta ja, ja see siis kahtlemata nuudteadustega. Küll, aga me oleme fokusseeritud, teadustegevusi, teadus programme teinud juba palju aastaid, teil on päris suur suur kogemus, meil on häid kogemusi ja meil on mitte nii häid kogemusi. Hea kogemusena ma kindlasti tooksin esile IT, me oleme tegelikult ITd suunatult toetanud ja Me rõõmustame tegelikult nende nende tulemuste üle, mida me näeme, sealhulgas niisiis Iidee õpetamise kasvu kõrghariduses, aga ka teaduse ja arenduse ja ja, ja arenevad ju need asjad, mida keegi näpuga ei osanud näidata, eks ole, aga kuna me oleme seal potentsiaali üles ehitanud, siis, siis seal on hästi. Ma tooksin esile, et hästi on meil läinud ka näiteks tervise valdkonnas, et ja hästi läinud selle tõttu too, et sotsiaalministeerium ja haiglad on võtnud selle oma asjaks, see ei saa olla haridusministeeriumi asi, need sotsiaalpoliitilised eesmärgid on, on, on teiste teiste vastutada. Aga meil on olnud ka näiteks energeetikaprogramm, et kui me, kui me arutame praegu neid sündmusi, mis on Ida-Virumaal, kus, kus põksituudi ootamatult ja, ja, ja nüüd me kahetseme, et me pole sellele just nagu enne tähelepanu pööranud, siis eelmisel strateegia perioodil oli meil energeetikaprogramm. Aga seda kahjuks ütleme niimoodi, valdkonna eest vastutavad Sa otsustajad ja ka ettevõtted, kes selles valt konnas tegutsesid, seda nad omaks ei võtnud ja kui seda omaks ei võeta, kui see ei ole nende asi, siis haridus ja teadusministeerium ei saa seda ka ka noh, kellelegi peale suruda. Nii et, et selles mõttes see on tegelikult üks negatiivne kogemus. Me üritasime, sellest ei tulnud välja, raha kulus ära, teadust teha. D, aga seda mõju, mida oodati, seda ei tulnud. Nii et meil on fokusseerimise meie täna kehtiva strateegia fookusalad on tegelikult Iidee läbivalt üle kõikide sektorite kohalik ressursside väärindamine, mis on just toit, puit, maavarad. Aga kahjuks. Ja, ja kolmandaks on on tervisetehnoloogiad. Aga kahjuks nende käesolev strateegia periood on olnud teaduse vähenemise rahastamise, väheneb see aeg ja selle tõttu. IT-siis me oleme juba käivitanud programmi, see see praegu toimib. Ressursside väärindamise programm on, on üsna esimeste algusfaaside või, või etappide juures, meil ei ole selleks olnud raha. Ja kui rahastamine kahaneb, siis on, on selliseid fookus fokusseeritud lähenemisi raske raske teha. Tahan Kristjan Vassil neile ka sõna anda, kuidas Tartu Ülikoolis on nende fookuste seadmisega prioriteetide seadmisega ka väga suur organisatsioon, mingeid valikuid tuleb ju kogu aeg teha. Me teeme valikuid lähtuvalt sellest nendest valdkondadest, kus meil on võimalik leida välist rahalist võimendust ja selleks pakuvad suurepärase võimaluse Eesti väliselt uurimistoetuste igasugused skeemid, peamiselt Euroopa komisjoni partnerlusskeemid. Me oleme sisenenud näiteks äsja Euroopa tehnoloogiainstituudi terviseklastris ja oleme avamas järjest umbes kümmekonda partnerlust väga erinevates valdkondades, kus seos majanduse ja tööstuspartneritega on hästi tugev. Veel kord me ei saa nii-öelda panna ühte potti, fokusseerimine on väga õige, ma olen igatipidi nõus sellega, mida Erkki Karo ütles. Aga kuskil on läinud see avalik diskussioon nii-öelda kiiva selles kontekstis, et et mitte keegi ei ole kunagi arvanud, et teaduse rahastuse kasv peab olema mingi abstraktne kasv, et rahandekse ülikoolidele või ministeeriumidele. Ja siis hakatakse seda tont teab kuhu kulutama. Pärast seda, kui teaduslepe allkirjastati, kutsus Eesti teadusagentuur kokku väga laiapõhjalise seltskonna, et välja töötada ja sisustada just nimelt selle teadusleppe aluseks olnud teadusrahastuse kasv. Kuhu see peaks minema, missugused on need eesmärgid ja tegelikult ka kvantitatiivsed mõju indikaatorid, et kuidas me saame selle raha kasutamise mõistlikkust pärast hinnata. Et mingil juhul ei tohiks mõelda sellest, et nii-öelda teaduse rahastuse kasust kuidagipidi niimoodi, et see läheb ilma sihik. Ta laiali ülikoolide ja ministeeriumide peale, see lihtsalt ei ole õige. Mida veel võiks? Võib-olla eelneva jutu nii-öelda noh, ma ei tea võimendamiseks üle rõhutada on see, et Eesti tegelikult on täna ju liikumas, on üleminekutsoonis või ülemineku sellises perioodis, kus me liigume odava tööjõu all hang ja riigi staatusest kõrgepalgalise kõrge lisandväärtusega nii-öelda tööturumajandusega riigi suunas me ei ole veel kaugeltki seal ja see üleminek võtab aega selleks, et ettevõtjad ühel hetkel hakkaksid rohkem tellima teadus-arendustegevust. Selleks peab kontekst olema soodne, täna ei pruugi kõikidel ettevõtetel see kontekst veel soodne olla, aga see surve sinnapoole kahtlemata on. Ja kui me räägime nagu fookusvaldkondadest, siis see nii-öelda laia põhjalisus tuleb mängu, ma arvan, seal miks on vaja meil laiapõhjalist teadus-arendustegevust ja kõrgharidust on see, et kui me liigselt fokusseerime, siis kõik need väljakutsed, mis on seotud interdistsiplinaarsus, aga tõenäoliselt ei, ei suuda välja pakkuda lahendusi suurte väljakutsetega lahendamiseks, ma tean, lihtsalt näitajad on, on see, et kui me tahame ma tea rahvastiku vananemisega seotud probleeme, lahendada piisa ainult demograafidest, meil peavad seal olema kaasas arvutiteadlased, matemaatikud, andmeteadlased, psühholoogid ja, ja nii edasi. Aga kust need tulevad, kui me oma fokusseerimise nii-öelda käigus need väiksemad ja võib-olla majanduslikult vähem mõjukad erialad liigselt ära koondame? Me rääkisime siin osaliselt samade inimestega Indrek Reimand ja Kauporeidega täpselt samal teemal ka tegelikult kaks aastat tagasi ja siis oli üks järelduse mõte, et ülikoolid ei jaksa teha korraga teadust ja rakendusuuringuid ettevõtetele, et vaja oleks ka teatud eraldi nii-öelda lüli asutusi, mis teeksite teaduspõhist arendustööd ettevõtetele. Indrek Reimand, kas või mis on kahe aastaga selles osas? Vahepeal on Anne Sullingu eestvõttel tehtud põhjalik analüüs selle idee arendamiseks, rakendusuuringute keskus siis võtmesõna all ja ja üks järeldustest on, on see, mida targad inimesed on, on varemgi öelnud, et ettevõtjad teavad, kuidas teha teadmistest raha aga teadlased teavad, kuidas teha rahast teadmisi. Aga see ühenduslüli seal noh, need kultuurid kahe asutuse vahel on nii erinevad, et selleks, et, et seda vahepealset osa adresseerida, et selleks väga hästi ei sobi, tänane ülikoolide ütleme, tegutsemismudel või kultuur ja enamasti on, on selleks riikidel. Soome VTT tüüp. D asutused on ka riike, kus on ülikoolide osaga, siis nad ikkagi on täiesti eraldiseisvat struktuuriüksused eraldiseisva juhtimise ja siis protseduurikaga ka. Ja Eestis on see puudu. Et mingisugune süsteem selle ühenduse loomiseks tuleks, tuleks luua. Ja kahtlemata siis, kui oli loota, Neil on ikka endiselt lootus ühe protsendi rahastamise peale, siis siis rakendusuuringute süsteem ei, süsteemi loomine on, on päevakorras. Tead, ma lisaksin siia juurde, Indrek võttiski nii-öelda teema täpselt õiges kohas üles, et kui sa küsisid, et mis on muutunud, et siis ühest küljest ongi see, et see arusaam, et tegelikult selles valdkonnas tuleb midagi ette võtta, me oleme teinud uuringu me oleme teinud vahepeal ka muuhulgas oma tehnoloogia, arenduskeskuste vahehindamise, mis andis päris hea tulemuse ja me oleme teinud ka riigieelarve strateegiasse oma ettepaneku siis ühena nendest nii-öelda siis selle ühe protsendi ettepanekutest, et mis siis võimaldaks meil käivitada rakendusuuringute programmi. Nii aga saate lõpetuseks ikkagi veel kord siis selle rahastamise juurde, mille tulevik on, ütleme ebaselge praeguses seisus ja kartus on, et see tõus ei tule loodetud, et nii suur raha juurde tuleb, aga vähem kuulame ära, mida ütlesid haridusminister Mailis Reps ja tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo sel teemal eelmisel nädalal meie Reporteritunnis, kus peaasjalikult just sellest rahastamisest räägiti. Praktilises elus on see riigieelarvestrateegia meil noh, ütleme, see on tuvi katusel, varblane peos, on ikkagi see, mis valitsus saadab siis Riigikogusse. Kui seal on 10 miljonit juures, siis on see üks selge jutt ja vot seda numbrit me nüüd praegu hakkamegi ootama, et ülejäänud erinevad arvutused on, on toredad, aga kõige olulisem on see signaal, mida antakse riigieelarve seaduse üleandmisega riigikogule septembri lõpus ja seal on selgelt näha üks asi veel, mida võib-olla tasuks märkida. Paljudel juhtudel nimetatakse teaduseks asju, mis teadus ei ole ja see on teine võimalus siis selgitada, et et näiteks meil on meteoroloogiajaam, kes mõõdab ilmaandmeid ja kui öelda, et need on ka mõõtmised ja laborid ja see on teadus, siis just nagu teaduse raha kasvaks, aga tegelikult seda seda nii-öelda reeglite järgi teadusrahaks lugeda ei saa, nii et siin on palju ka segadust. Aga veel kord ma väga loodan, et 0,71 peab. Ja see 0,71 on võimalus sendi täpsusega välja rehkendada ja vähemalt see number peab olema riigieelarves ja kindlasti tuleb ühe protsendi juurde tagasi tulla. Vastasel korral. Me päris kindlasti rahuteadlaste, ülikoolide ja valitsuse vahel ei leia. Aga selle 0,71 sees on siiski ka juba eurotoetused on sinna. Arvutatud eurotoetused, mis tulevad läbi Eesti riigieelarve, mitte need eurorahad, mis tulevad läbi Horisont 20 20 ja paljude teiste programmide. Kas siis saame öelda, et praegune lootus baseerub sellele, et äkki analüütikud, kes majandust on prognoosinud ja hinnangud on eksinud, ehkki sügiseks on prognoosid paremad saab siiski teadus lisaraha ja, ja tõusta see protsent nii rahastamise protsent null koma 71-lt teaduse puhul, aga ehk ka saab midagi kõrghariduse juurde. Mailis Reps. Riigieelarvestrateegia juba, kas või seesama hetk tagasi toimunud arvutus näitab, et tegelikult need inimesed, kes eelarve nagu detailideni ja valdkonnapõhiselt teevad need inimesed teevad praegult tõsist tööd kõikides ministeeriumites ja oodatakse augusti prognoose, nii et ei, küsimus ei ole lootuses, vaid küsimus on selles, sel hetkel, kui haridusministeerium saab oma kontrollnumbrid mitte mingit abstraktset riigi strateegilisi plaane versus Saksamaa majandus, vaid nagu päris numbreid, siis, siis minul ei ole küll põhjust olla hetkel murelik, et meil ei peaks ühe protsendi siis juba aastapõhiselt kokku lepitud numbreid, mis me oleme kokku leppinud kuidagi olema väheolulised. Ma pigem arvan, vastupidi, ka sellised väga jõulised sammud teadlaste. Aga ma loodan tulevikus ka innovatsioonitegijate ja ettevõtluse poole pealt näitavad, et nendest numbritest nimetatakse Nii rääkisid siis Mailis Reps ja Jaak Aaviksoo, Arp Mülleri Reporteritunnis neljandal juunil, head külalised. On teil midagi lisada, kui lootusrikkad olete teie sügise osas, et ülikoolid võivad raha rohkem juurde saada, alustan Raul Aronist, tööandjad ja ettevõtjad, mida arvavad. No igal juhul ma arvan, et see, et, et meil on tööjõupuudus, on ja et tehnoloogilise arengu järgmine hüpe, nii aeglane, kui see ka poleks, tuleb kindlasti ära teha ja alustada tuleb sellega kohe, nagu siin juba öeldi, et see on üks pika vinnaga. Tegemine, mis mille, mille vilju alati ei saa kohe järgmisel aastal maitsta, aga vahel saab ka kiiremini, kui, kui loodetakse, et, et kõik need asjad siiski näitavad, et see, see raha on oluline, et seda tuleks sinna juurde. Aga, aga siiski kui, mis iganes see see number saab olema, siis sama oluline vähemalt on see, et mis selle rahaga tehakse ja et see mõtlemine, et kuidas teadusest võimalikult palju uut lisandväärtust luua ja maksumaksjale tagasi anda midagi, mida meie tänaste ressurssidega tulevikus paremini teha saaks, et see on vähemalt sama tähtis. Kaupo reede, kas ja kuidas majandusministeerium saab haridus- ja teadusministeeriumit teaduse rahastamise osas aidata? Ta ikka koos tööga, et aga noh, kui me räägime nüüd konkreetsemalt järgmise aasta eelarvest, siis et kindlasti see, mis, mida me nägime esimesel kvartalil, et tegelikult majanduskasv on prognoositust kõrgem, et see tähendab tegelikult ka potentsiaalselt rohkem raha järgmise aasta riigieelarves. Ja neid on palju tahtjaid alati palju, et me oleme alati piiratud ressursside tingimustes ja sellepärast veel kord ma rõhutan seda, et teatud fokusseerumine on vajalik aga, aga justkui lähtuda sellest eelmisest küsimust, et kas, kas, kas mina olen optimistlik, siis ma arvan, tegelikult kui ma ei oleks optimistlik, ma ei saaks oma tööd teha. Kristjan Vassil Tartu ülikooli poolt, mida ütlete selle rahastamise lootuste kohta? Valimiste aasta on olnud päris kulukas. Tõsi on riigieelarve strateegiat väga põhjalikult, võiks öelda, et peaaegu, et lugesin selle läbi. Ta on päris pikk ja mahukas dokument, seal on sõnad, on kõik õiged. Aga numbrid ei ole õiged, numbrid on, numbrid on sellised, mis räägivad ikkagi ümberjagamismajanduse keelt, sõnad räägivad teadmispõhise majanduse keelt ja minu jaoks on küsimus väga lihtne, 47 miljonit, see, mis on praegu esimesel aastal tarvis teadusele täitmiseks leida, see, millele ka Mailis Reps see väga optimistlikult viitas, on poliitilise valiku, mitte eelarve pragmaatika küsimus. Kui see tahe poliitiliselt on olemas, siis see raha on kindlasti eelarvest leitud. Ja lõpetab saate Indrek Reimand. Kuidas te praegu saate rahustada ülikoolide ja teadusinimesi, et sügisel suurem tõus tuleb? Noh, ega Delfi oraakel ei ole mina ka, aga selge on see, et augusti lõpus septembri seal uus otsustamise koht missugune eelarve on ja siiamaani me ei ole sellest pest loobunud, kui osapooled on kokku leppinud, siis see kehtib niikaua, kuni kuni teisiti kokku lepitakse, et mina arvan küll, et meest sõnast, härga sarvest. Saame näha igatahes täna saime ka selgeks, et teaduses raha ei raisata ja fokusseerimiste ja prioriteetide seadmisega tegeletakse ka. Jääme siis ootama sügist. Selline oli suvine teadussaade, kus täna osalesid Indrek Reimand haridus- ja teadusministeeriumist asekantsler ning Kaupo reede majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna juhataja. Ettevõtjad, esindas Tööandjate Keskliidu analüütik, nõunik Raul Aron ja Tartu stuudios oli Tartu Ülikooli teadusprorektor Kristjan Vassil. Saadet juhtis Lauri Varik ja saade valmis meil koostöös Eesti teadusagentuuriga. Aitäh kuulamast ja ilusat suve teile. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio.