Kuu aega on lapsed pidanud õppima kodudes arvutite kaudu, e-õpe on saanud tänaseks juba loomulikuks osaks õppimisest, kuigi harjumine võtab ikka veel aega. Mart Laanpere on Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia keskuse vanemteadur ja ülikooliharidusuuenduse tippkeskuse nõukogu liige ning ka osaline Horisont 2020 haridusinnovatsiooniprojektis, mis tegeleb haridustehnoloogiatega, mis võivad koolidesse jõuda 10 aasta pärast tervist. Tere. Me räägime siis just kaugõppeprogrammidest. Esmalt, kuidas teie hinnangul see kuu on läinud oskused, kogemused on koolid, teie lastel kindlasti erinevad õppekeskkondi Meid ja vaatasin, et just eile pani hariduse infotehnoloogia sihtasutus oma kodulehele üles aineõpetaja digikogumikku, kust õpetajad leiavad olulisemad esmatasandi digivahendid distantsõppe läbiviimiseks ja seal on kümneid keskkondi ja programme. Valik on suur, aga kas kõik oskavad ja suudavad neid võimalusi ära kasutada? Mõnes mõttes tuli see Sitsa digikogumikku algatus õigel ajal, sellepärast et järgmisel nädalal on teadupärast koolivaheaeg, õpetajad saavad lõpuks ometi hinge tõmmata, õpilased ka loomulikult. Aga õpetajatel on siis esimest korda natukene mahti vaadata üle oma metoodika ja võib-olla tõesti vahetada välja mõned vahendid, mida nad on seni kasutanud või leida mõned uued juurde, mis aitaksid nende tööd natukene lihtsustada ja tõhustada. Aga tegelikult suurem pingutus oli kindlasti õpetajatel kahel esimesel nädalal ja nii palju kui ma kõrvalseisjana näen, tulid nad sellega kenasti toime. Kahtlemata see on kõik väga subjektiivne ja me peame veel alles hakkame läbi viima uuringuid, et teada saada mis tegelikult toimus ja, ja kui ühtlaselt see toimus koolisiseselt koolide vaheliselt. Kui suured on erinevused ja vahed. Et kas tõesti on ka neid õpetajaid, kes lihtsalt andsid e-kooli kaudu töövihiku ülesanded numbreid ja ei andnud tagasisidet, seda me täpselt ei tea, kas need on üksikjuhtumid või on tegemist millegi suuremaga, aga kõhutunne mul praegu ütleb küll, et õpetajad suures osas on väga tublisti toime tulnud muidugi enda higi ja vaeva hinnaga. Ja loomulikult, ma usun ka, et õpetajad tahavad anda parimat ja püüavad õppimine käib ikkagi paljuski just läbi suhtlemise klassiruumis, saad sa õpetajalt kohe juurde küsida, kas nüüd tehakse videotunde siin eri keskkondades? Zoomi nimeline on väga populaarseks osutunud ometi päris või väga ometi päris või lausa väga suur koormus on langenud ka lapsevanemate õlgadele, kes aitavad ka niipalju kui oskavad. Kas või kuidas saab siis veebikeskkondades selle suhtlemise ja tagasiside andmise võimalusi veel paremaks muuta. Noh, eks see tagasisideprobleem oli üks suuremaid probleeme ka enne seda distantsõpet, mille elu meile peale sundis. Et õpetajad on ikka vaeva näinud õpilaste tööde parandamisel sellega, et kirjutavad sinna selgitusi ja põhjendusi juurde ja, ja siis pärast kurdavad, et õpilased ei loe neid. Et praegu tundub natuke natuke sarnane see olema, et need õpilased, kes tahavad tagasisidet ja oskavad sellega midagi peale hakata, need ilmselt ka saavad seda. Aga jah, õpetad alles kujundavad välja neid erinevaid tagasiside andmise viise, et mõnikord on vaja anda reaalajas tervele klassile korraga tagasisidet, kui on või noh, paljudel sarnased probleemid olnud ja siis sobib tõepoolest mingi videokoosoleku lahendus. Aga paljudel juhtudel on vaja anda konkreetsele lahendusele ülesande lahendusele, tagasi tahtis, seda peab õpetajanna kirjeldikult ja ja selle tõttu venivadki õpetajate tööpäevad päris pikale. Kas on programme või keskkondi, mida seni ei ole Eestis veel töösse võetud aga teie näiteks soovitaksite? Kui praegu ma ei soovitaks küll midagi väga uut ja radikaalselt, et, et praegu on ikkagi õpetajate jaoks põhiküsimus, et kooliaasta lõpuni kuidagi see rütm sees hoida ja, ja, ja õpilased ikkagi motiveerituna õppimise juures. Väga radikaalseid, uusi vahendeid ma küll ei soovitaks. Hizzala digikogumik ka ei paku välja midagi väga uut vaid vaid selliseid suhteliselt hügieenitaseme, selliseid lihtsaid lahendusi, mida võib-olla päris kõik õpetajad ei ole jõudnud veel katsetada. Loomulikult ma võiksin sinna nimekirja kõrvale veel tekitada sellise 100, see nimekiri ja igasugu põnevatest vahenditest, mida praegu teadlased katsetavad enda laborites või, või mis on millega idufirmad lagedale tulnud. Aga, aga ma arvan, et praegu on halb aeg selle jaoks, et võib-olla kunagi hiljem, siis, kui see eriolukord on lõppenud ja, ja õpetajad tulevad tagasi kooli ja leiavad, et nüüd võiks midagi põnevat hakata tegema, et siis on aeg uuteks ettepanekut. Või hoopis vastupidi, küsides, äkki pilt on hoopis liiga kirju, et neid keskkondi on ehk liiga palju programme hästi, palju, kõigi nendega tuleb kohaneda, neid selgeks õppida, et selle peale läheb ka liiga palju aega. Hea et pigem oligi see esimese kahe nädala teema see, et siis tekkisid need esimesed Facebooki grupid kus siis said kokku need õpetajad, kes seni ei olnud tegelenud digiõppega ja siis entusiastlikud haridustehnoloogid, kes olid viimased viis aastat katsetanud kõiki neid uusi keskkondi ja, ja siis kipubki olema niimoodi, et eks õpetaja küsib mingit lihtsat lahendust, mis, mis teda aitaks nagu igapäevaselt probleeme lahendada ja vastu 10 haridustehnoloogi soovitavat kümmet erinevat, väga uut ja, ja, ja huvitavat asja, mida, mida see õpetaja ei jõua läbi katsetada. Et see, see laine läks õnneks suhteliselt kiiresti mööda ja, ja enamik õpetajatest juba kolmandal, neljandal nädalal leidis enda jaoks need kõige olulisemad lihtsad lahendused sellise baaskomplekti, mille toimimise tagasi oma õpilastega ja nii nüüd on, nüüd on kõik paika settinud rutiin, aga nüüd oleks hingetõmbeaega vaja. Räägime lähemalt haridusinnovatsiooniprojektist, tsenter, millega te seotud olete, milliste lahenduste kallal seal töötatakse ja kunas need võiksid siis ka näiteks koolides õpetajateni õpilasteni jõuda. No tavapäraselt on sellega ikka nii, et need lahendused, millega teadlased tegelevad osad nendest ei jõuagi kunagi tavaellu, aga need, mis jõuavad, jõuavad ikkagi aastate pärast, et siis kui on küpsenud turg ja tekkinud nii nõudlus kui pakkumine ja sellised kasutaja mugavad lahendused. Et meie tegeleme seal praegu selliste lahendustega, mis, mis võimaldavad. Digirikastatud keskkonnas toimuvast vedas saada paremat pilti selleks, et seda analüüsida ja anda tagasisidet õpp nii õppijale kui ka õpetajale ja koolijuhile. Osaliselt siis tänu tehisintellektile ja, ja arvutitööjõule, sest nagu siin juba varem jutuks oli see, see tagasisideprobleem on üks üks keerulisemaid lahendada pedagoogikas ja, ja need on ka üks kõige töömahukamad ja proovime siis leida selliseid lahendusi, kus osa sellest töökoormusest tagasiside tekitamisel võtab arvuti enda peale. Aga see eeldab seda, et digivahendeid kasutatakse oluliselt, et rohkem õppetöös. Ja seetõttu muidugi see meie uurimisvaldkonnale see distantsõpe, mis koodidele praegu peale sunniti, totaalselt nii, et kõik koolid pidid sellega. Tegeleme kõik õpetajad, et see oleks olnud muidugi ideaalne selline laborikatsetus, kui me oleks sellest varem teada saanud. Praegu tuli see meie jaoks ka ootamatult ja ega me ei saanud koolide elu hakata veel keerulisemaks tegema, sellega Nendelt hakata andmeid koguma. Aga nii palju, kui me saame, kogume, me juba praegu on neid, me oleme teinud häid ettevalmistusi, meil on juba mõned lahendused praegu olemas nagu näiteks e-koolikotid, milles olevad õppematerjalid annavad välja siis iga hiireklõpsu kohta teatud andmeid, mida saame analüüsida ja selle põhjal teha mingisuguseid otsuseid selle õppematerjali. Ma ei tea näiteks keerukusastme arusaadavuse kasulikkuse osas selliseid lahendusi, nüüd me oleme töötanud välja tuleviku jaoks, piloteerinud neid. Aga millal nad igapäevaselt kooli jõuavad? Ma ennustan, et mitte varem kui viie-kuue aasta pärast. Ja kindlasti selle digiõppe puhul peab arvestama ka sellise jutumärkides pisike asjaga, nagu ikkagi õpilastel oleks kodudes kõik need seadmed olemas, õpetajatel samamoodi ja hea kiire püsiühendus interneti näol ka. Aga kokkuvõttes või lõpetuseks Mart Laanpere juba arutatakse palju, mida ja kuidas see kriis inimeste käitumises harjumustes, ka majanduses hakkab siin muutma. Kuidas teie meelest hariduse andmisega ehk siis muudab, kuivõrd tehnoloogia e-õpe suudab asendada füüsilist klassis koolis õppimist, mida ta juurde annab, aga mida ei saanud? See ei ole selline mustvalge. Vahetus mustvalgeks muutub ta ainult taoliste kriiside ajal nagu praegu, et kus me oleme sunnitud täielikult loobuma klassipõhisest õpetajast. Aga tulevikus ma ennustan, et et hakkab, hakkavad koolid huvi tundma selliste vahepealsete lahenduste vastu, et kus rohkem kasutatakse sellist koolis väljaspool õppimist, aga, aga kahtlemata peamiseks jääb ikkagi koolis tunnis digivahendite mõistlikum kasutamine. Ja, ja vot sellist selliste lahenduste kallal oleme meie just tegutsenud ja sinna lähevad ka lähiaja suuremad investeeringutelt. Hizza plaanib lähiajal peaaegu kõikides Eesti koolides uuendada, kiirendada internetiühendust ja, ja katta klassid wifiga, mis on ülikiire. Võimaldab kasutada siis oluliselt nõudlikumaid digiõppe lahendusi tundides just. Aga see, mis puudutab nüüd seda kodus õppimise osa et see selle tähtsus kahtlemata peale seda kriisile puu kahaneb ja samas on perekonnad ilmselt juba praegu selle kriisi ajal leidnud endas seal mingisugused lahendused, kuidas parandada internetiühendust või kuidas arvuteid juurde saada, on palju kodanikualgatusi selleks olnud, et ma arvan, et olukord on juba muutunud. Aga see, milline on selle kriisi mõju tavapärastele õppeviisidele, see selgub alles siin järgmise aasta jooksul ma ennustan, aga kindlasti mingi muutus tuleb täiesti tavapärasest klassis toimuvast lõppedes. Aitäh selle jutuajamise eest Tallinna Ülikooli vanemteadur Mart Laanpere.