Loetud ja kirjutatud. Algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja täna üle pika aja ei istuge ma siin stuudios üksi, vaid mul on ka külaline. Külaliseks on luuletaja Jürgen Rooste, tere Jürgen. Tere, Peeter ja tere kõik kuulajad ja ja meil ei ole mõõdulinti, aga ma loodan, et meil on sotsiaalne distants. Peaks. Piisav vist olema. Aga täna siiski Jürgen ei hakka rääkima sinu loomingust, eks sedagi oleme kahekesi siinsamas stuudios ka teinud, vaid põhjus, miks me täna siin oleme, on hoopis selles, et aasta alguses möödus 130 aastat. Ausalt öeldes mind üllatas, kui ma lugesin seda tõesti nii palju, Henrik Visnapuu sünnist, nii et Henrik Visnapuu on see, kellele täna keskendume ja Jürgen võib-olla alustaks sellest, et mis on sinu roll selles vat? Lihtsalt kogemata juhtus niiviisi, et Luunja vald, kus ta vahepeal on elanud pesitsi seondlikustel on talu olnud. Mõtlesin, et kuidas see aasta kuidagi oma kultuuri elus süvendada, tekitada rohkem kultuurisündmusi ja nad leidsid, et näed Visnapuu, meie valla elanik, et teeks õige Vishampu aasta. Hakkasin vaatama, et kes Eestis üldse veel visanud puuga nagu on tegelenud, kes on kuidagi rääkinud tõst või kedagi mõjutanud ja tuli välja, et ta palju kedagi leidnud minu leidsid, et mina olen lollakas, kes tõsi küll, eks ole, et minu, seda on kriitikud öelnud vist. Hennoste on sellest kirjutanud ja veel mõnigi, et minu esimeste luulekogude pealkirjad on kõik laenatud või varastatud Marie Underilt. Aga nende sisu on laenatud või varastatud rohkem Henrik Visnapuu. Ja mingi stiil või meelelaad. Ja siis sattuski, nii et Luunja vald mind sinna kutsus nii-öelda väikse koormuse või kohaga kultuurikorraldajaks misjoni. Hullult tore, et käia kuskil kuskile kaugemasse kohta ja teha seal Visnapuuga seoses sündmusi ja mis on kohutavalt kurb, et see langes just aega, kui sa suurelt sündmusi teha, nüüd aga, aga me loodame sellega nagu vapralt, et sügisel edasi minna ja, ja siis mõned sündmused, mis edasi rikkusid, võib-olla jäävadki nüüd uude aastasse, et eks me seda näeme, aga praegu ka, et me oleme siis katsunud muuta seda asjevituaalsemaks või selliseks netipõhisemaks, et näiteks on meile Visnapuu ühislugemine. Kuna paljud Visnapuukogud on tervenisti üles pandud netti, siis meil on selline Visnapuuraamatute ühislugemine, et me kutsume iga kuu ühte või kahte Visnapuu luulekogu läbi lugema ja oma muljeid jagama või ka salvestusi. Näiteks Pärnu luuletaja känd on jaganud juba hunniku salvestisi, mis ta meie nii-öelda siukse virtuaalse ühislugemise ajal on teinud kodus, et see, see on väga mõnus kuulata, kannul on mõnus. Tere sugestiivne hääl ja hea olemine, et soovitan need üles otsida ja kuulata neid ja üldse Facebookis saab sellega kaasa lüüa ja teine asi siis, et me kuulutasime välja Visnapuu luulevõistluse ja see on küll niisugune pisikene, aga auhinnad on täitsa vähemuse tulemas. Rahalised ja raamatu lihtsalt, sest mõni pisem kirjastus on andnud meile ka raamatuid, mida inimestele jagada. Ja mõni inimene, mõni kirjanik oma omaenda raamatuid oma taskust ja, ja mõte on selles, et luuletajad ja harrastusluuletajad jaga noored, kuna kahes vanusekategoorias hindame seda alla 18, üle 18, et üle 18 võivad juba Visnapuu amorestki lugeda ja erootilisi kogemusi sealt saada. Aga, aga et siis inimesed loeksid, Vistab puud testidele on netis ka palju kirjutaksid sellest lähtuvalt kas mõnest tekstist mõnest kujundist või Visnapuuvaimust üldiselt täiesti oma luuletuse ja saadaksid selle meile Puuät, Luunja poee ja aprilli lõpuks või mai alguseks, et siis me esimesel mail paneme poe ukse kinni vast, aga et selle kuu jooksul veel noh, kui sul ikka inspiratsioon peale tuleb, sa kirjutad selle ühe õhtuga ka ära. Nii et aega veel on, et, et see kuidagi säärane kummaline seiklus sai alguse, et ma, ma ise olen mõelnud, et, et mis see eesti kultuurivedamine on, eks tegelikult väikeses kohas teha suuri asju on ju äge või noh, et see on kuidagi õige tunne. Sa tekitad seda hingamispealsele. Visnapuu tuleb välja, on tõesti natukene ära unustatud, kui ma hakkasin otsima, mis temast viimastel aastatel kirjutatud, on teda mainitud väga, väga vähe, et mõned üksikud siin Toomas Haug on temast väga hästi kirjutanud, Loone Ots on teda uurinud, eks ole. Et mõned veel, et aga et tegelikult on Visnapuu kuidagi Eesti diskursuses kõrvale langenud ja võib-olla nende põhjuste nime siin jutu käigus ka jõuame. Ma olen nõus sinuga, et ise kaasa võetakse, ette valmistades uurisin interneti vahendusel, mida Visnapuust kirjutatud on ju midagi väga värsket silma ei hakanud, aga mitte ainult siis võib-olla Visnapuu ise ei ole natuke kõrvale jäänud, aga üsna tundmatu tegelikult on ilmselt laiema kuulajaskonna või lugejaskonna jaoks ka tema elu Luunja etapp, et see on tõesti pigem selline uudisväärtusega asi, võiks. See on, see on kummaline lugu, see on nagu, et kuidas boheemlaslik pidi saama peaaegu nagu nii-öelda siis talupidaja. Et Visnapuu ju sõnades on alati olnud väga selline padupatriootlik, kuigi ta alati rõhutab, et ta on sotsialist, et ta on selline rahvuslik sotsialistid, ütlevad aga, et teda mõjutas suuresti Esseeride vaim, selline revolutsiooniline vasak poolsus tsaaririigis ja samas kui jälgite tema mõttekäike avaldusi, ta on ikkagi padurahvuslik, selline vabariigimeelne ja Esseerida toetas ka sellel põhjusel, sest nemad lubasid sellest tulevast riigist saab Föderatsioon, et sellepärast talle see mõttega meeldis, et mitte, et ta ekstra oleks olnud nüüd padupunane, tal talle lihtsalt meeldisid sotsialistlikud ideed, selline lihtsama rahva eest seismine ja samamoodi ka nii-öelda rahvusliku võitlejana võib-olla isegi 20 lendate algusesse manifest aktiivselt tuli rohkem välja selliste sõnum, mitte et ma arvan, et tegelikult, et kuskil noh, 28, surite vanemad, kes olid saanud riigilt tänutäheks pikaajalise teenistuse eest selle Luunja talu ja siis ta mõtleski, et ta täiesti päriselt võib-olla idealistid sellise ehtsa eesti inimesele lähedki hakkab seal Tartu ligidal, see talle sobis Tartu kultuurielu kohe kõrval. Et hakkabki seal oma naisega oma Ingiga oma inspiratsiooniga koos elama ja talu pidama ja muidugi ei tulnud sellest midagi välja, sest et see boheenius kiskus teda ikka enam ja ja isegi noh, ta üüris endale väikse poissmehekorteri kuskile panin tartu aadressiga kirja, aga ma praegu ei leia seda. Ühesõnaga et tal oli Tartus väike poissmehe korter, mida ta vist vahepeal Kairitiga jagas. Ja siis naine, tema jumalanna, tema muusa, tema kõik elas seal Luunja talus ja pidas majapidamisarvestust. Kui palju piima, kui palju mune katsus kuidagi rahadega ots otsaga kokku tulla. Visnapuu saatis talle linnast nukraid sõnumeid, näed, et ei ole raha üüri maksta selle väikse poissmehekorteri eest õietigi ja siis kuskil seal juba tsirka aasta paar hiljem on neil kirjavahetus, kus ikkagi Hilda Franzdorf või siis sel hetkel juba Visnapuu heidab talle ette, et jumal on andnud sulle nagu armastuse jaoks liigagi palju ruumi südamesse ja ilmselge, et seal nii-öelda linna elus neid teisi naisi figureeris ka, nii et Visnapuu on mingis mõttes ikkagi eesti luule selline. Don Juan või sihukene, kui sa nüüd vaatad tema kujutisi tollases näiteks karikatuuri maailmas ja see, et, et tema parim sõber August Gailiti tast 20 sentimeetrit pikem ja siis neid kõrvuti kujutati karikatuuridele ikkagi kui päkapikujahiiglast ja nii edasi, et ta oli nagu niisugune pisikene ja ärev vennikene, kes kogu aeg manifesti välja hõikas. Ka olen ma kuulnud lugusid, näiteks oled näinud mingit dokk, kaadrit või salvestist, kus üks vana väliseesti proua rääkis, Visnapuu oli, oli see nipp tüdrukute ärarääkimisel, et tal oli avastatud nimelt, et tal ei ole ju lapsidele avastatud tänapäeva mõttes, et tal oli see loits sperma ja et mõnikord kasutas tüdrukute ärarääkimiseks seda nippi, et ütles, et lihtsalt minuga magades ei jää rasedaks. Kuigi ta luule ja armastus oli pühendatud, et ikkagi tol hetkel ühele daamile ja pärast küll leidis ta veel elus paar tõelist muusad, kellele ta on ka luuletusi kirjutanud, et igale tüdrukule ta ikke värssi hakanud tegema, et nii madalale laskunud. No nüüd läksime juba päris kaugele, aga ma tulen korraks siiski veel algusesse tagasi, et kui rääkisime sellest Visnapuu Luunja perioodist, et siis see on pigem koomiline või tragikoomiline ka aga, aga kui veidi tõsisemalt küsida, siis kas võib öelda, et noh, see siiski avab Visnapuu sest ühte tahku, milleks ongi teatav idealism mille puhul ta teinekord võis reaalse elu ära unustada. Ütleme niiviisi, et kui me otsime eesti luules sellist tõelist poeeti, sellist tuisupead ja suure hingega inimest, siis siis mingis mõttes selle aja jooksul tantsu kehastus teda kutsutigi ju eesti luulevürstiks, eks ole, põhjus oli küll ka tema vene kultuuriseostega, eks ole, et tunnis isiklikult söövad häälinit ja võib-olla maailma kultuuriajaloo mõttes on tähtsam ketega Jessenini. Ta on ise ütelnud või sa oled, Jaanil, on seda meelde tuletanud, et Visnapuu oli näiteks päris hea lähedane läbikäimine ka Jessenini kallima isa Dancaniga ja isa Toorathankkan olla visapud lausa oma hingesugulaseks nimetanud. Piiteris ja vist nad ka Saksamaa tuuril käisid korra koos rändamas niiviisi Petro kraadist siis kohtusid ja siis ja siis hiljem Berliinis. Visnapuu on mingis mõttes, et selline maailma luulekuju boheemlane ja mis teha, need boheemlane niuksed, haprad loomakesed, niisugune sageli nendes sõnad on võib-olla võimsamad, kuid teod, aga neid sõnu on teadagi vaja. Toomas Haug oma ühes artiklis keeles kirjanduses, kus ta alustas Ilmamaa sarjas ilmunud Visnap artiklite kogumikku seal, Toomas Haug leiab, et Tammsaare kõrvale eesti luuletajate siis peaks panema just viisapoed. Visnapuu on mingis mõttes eesti luule Tammsaare ja et isegi veel enne Tammsaaret. Ta on ta leidnud, et selline loov rahvuskollektiiv või teatav selline vaimne, rahvuslik lätte tõualateadvus oli vist see sõna, mis Visnapuu ise kasutuses tõualateadvus on, on nii-öelda Tulevikku materjal. Visnapuu küll suhtus kriitiliselt, ta ütles, et allesse loovkultuuriinimene sünnib. Ütleme nii, et kui tolajal Tõnisson, kes oli võib-olla suurimaid vaimseid juhte ja, ja selline eesti kultuuri kehastus Tõnissoni nägemuses oli, eks ole. Et Eesti inimene on igal juhul hari, ütleme, et eestlane on see, kes on ennast üles töötanud sellest orjast ja talumehest maa matsist töötanud eestikeelseks haritlased, kes seal nagu Eesti põhisiis Visnapuu nõudis veel rohkem, et eestlane oleks igal juhul loov. Et see ühine nii-öelda tõualateadvus annab meile selliseid loomise materjali. Et see eestlane, kes nagu ei osale selles uue kunsti ja uue kirjanduse loomise protsessis teda nagu, nagu jääkski nagu sammukese maha või et eestlus ongi defineeritav läbi loova jõu. Nii et selles mõttes Visnapuu programmilised loosungid olid väga jõudsid ja väga uued ja, ja isegi ütlevad mingis mõttes erilised selles ajahetkes ja arusaamises, rahvusest kui sellisest. Ta on küll ka ise tunnistanud, et see oli ikkagi Noor-Eesti projekti jätkamine. Tuglas teda tugevasti mõjutas nende sõpruskond. Nii et see on mingis mõttes Noor-Eesti euroopluse projekti jätkamine shourulikulbuhheimlikumal ja metsikumal kujul. Aga mis hetkest sa nüüd räägid, sest et sind kuulates mulle tundub, et sa räägid sellisest pigem hilisest Visnapuust, et see ei ole. Visnap Itaal kirjutas 1900 19 20, Esseedes on ta seda juba ka välja öelnud. Amoorese Visnapuu on ja see on selline armuhullum ja armul MM, Visnapuu, aga nagu ta ise ka rõhutab, et tollal see sotsialism ja boheemlaslik käis ikkagi käsikäes rahvusliku vaimuga, et nad kõik olles pahempoolsed intellektuaalid, no näiteks kaks ole Gustav suits ja Friedebert Tuglas, Eduard Vilde pidi olema maapaos sellepärast et ta oli pahempoolne. Et vaatamata sellele on kõigi puhul tegemist ju rahvuslikult meelestatud rahvuslikus võitluses osalenud tüüpidega. Et millest sai üks esimesi meie diplomaate, samas kuigi ta oli ilmselt härrassots vasak poolne, et ta ei osalenud nii-öelda revolutsiooniliselt meeles, et keegi neist ei läinud kaasa nii-öelda sellise leninliku enamlikku tiivaga. Need üksikud Eestis, kes selles vaimus leidusid, nendega läks väga halvasti, 24. aasta detsembris on, kui me teame, mõned võib-olla sõid ebaõiglaselt liiga palju karistada, teised olid tõsised kurikaelad ja leeninlased kusid selles ju hiljem Barbarus ja ja Semper ja alla ja kõik, kes läksid kaasa nii-öelda selle Visnapuu sel hetkel kirjutades päikestki jõge tagasi vaadates või tema ajalooline perspektiiv oli väga lähedale ta Barbarus olid tema lähemaid sõpru Johannes Vares-Barbarus rahvaarst ja samuti Semper oli talle väga hea sõber, aga ta ütleb, et nad osalesid otseselt Eesti rahva ja riigi hävitamises. Kuigi võib-olla ajalugu nüüd takkajärgi vaadates näeb neid ikka sihukeste nukukestena, eks ole, kes siin sel hetkel pannise kohta täitma ja võib olla pigem lootsid olla puhvriks seal vahepeal mitte nii-öelda hävitavaks mootoriks, me ei tea seda lõpuni. Aga et visa puu ise ikkagi veel ka näiteks 40 kaheksandad üheksandal aastal aeg-ajalt sotsialistlike ideid toetades on väga tugevasti ja lausa ütleme enda kohta rämesõnaliselt väljas väljas selle nõukogude liidu vastu nimetab oma endiseid kamraade ikkagi eesti rahva hävitajad. Ja muidugi on fakt, kui tema oleks siia jäänud, ta ei oleks pääsenud eluga. Esiteks Konstantin Pätsi valitsuse kõrge ametnik, propagandatalituse töötaja, sellise nii-öelda Pätsi valitsuse rahvusliku müüdi üks ladujatest, teiseks avaldati teda Almanakides ajalehtedes saksa okupatsiooni ajal, kuigi muide ta saksa okupatsiooni vastu on ka tulivihane ja ta ta ütleb küll, et saksa okupatsioon nii-öelda tahetakse 18 ja siis 1941 on noh, et nende ja kogu mõte ei ole, meil on hoopis eri asjad, aga ikkagi näiteks ta toob selle, et kui sakslased Tallinna vallutama vastavalt, siis üks tema enda olulisemaid asju, üks väike kohvrike, kus ta pidas kõige tähtsamaid pabereid, mälestusi, üleskirjutusi, ka Marie Underi värss kirju, mis olid talle saadetud. Et Saksa nii-öelda läbiotsijad avastasid selle kohvri, lootsid sealt leida tõenäoliselt raha või kulda või väetisemaid, nägi pabereid teise, viskasin need paberid lihtsalt tulla ja, ja see on Visnapuu jaoks suur kaotus oma oma mälestustes mitu korda tuletab ta meelde seda jõhkrust. No ja siis ülejäänu kaotas ta kõik põgenedes umbes poolteist päeva enne nõukogude uue okupatsiooni saabumist laevukesega, nii et ta põhimõtteliselt hilisemas elus kuni 49. aastal siis Saksamaal põgenikuna põgenikelaagris ja nii ja siis pärast New Yorgis meenutab kurbusega kõike seda, mida tal ei ole kuskilt võtta. Kõiki neid mälestusesemeid, kõiki, neid katkeid, kõiki neid asju, mille põhjal ta saaks kirjutatud. Ta peab usaldama ainult oma mälu, sest ta on kaotanud füüsiliselt kõik. Ja samast seal välisEestis olles ikkagi uskus, et see on fundamentaalne eesti rahvusluse ja eesti rahvuse alleshoidmine ja selle ehitamine. Ta ütleb, et, et igasugune kirjastustegevus ja kõik see on põhimõtteline eestlus alles hoidmine, mitte mingi äri või miiting, kapitali loomine ja, ja seal on tunda tema kerge paha meil väliseesti kirjastajate vastu. Siis ta ütleb, et kirjanik on ikka see, kes lõpuks jääb täiesti Bennitaja tahate, istub üksi. Aga et on osa nendest väliseesti kirjastajatest, kes nii-öelda rahvuskaaslaste pealt teenivad, seal lööb temas sihuke väike sotsialist jälle vahepeal välja. Sa tegid nüüd väga pikka galoppi Mooresest 1949. aastani ja Visnapuu erinevatest tahkudest rääkisid ja, ja selles mõttes ma arvan, on sul väga õigus, et tõesti siin ei peaks tegema sellist ajalist Eritlust, nagu ma enne välja pakkusin, et varane ja hiline Visnapuu vaid pigem ta vist nägi oma erinevatele kirjutistele erinevaid rolle, üks asi on kirjutada sellist veidi erootilise maiguga luulet, millel oli väga otsene side igasuguse loovusega. Ja teine asi on kirjutada siis poliitilisi, filosoofilisi ajaleheartikleid, aga ta tegi seda kõike paralleelselt, aga läheks natukene tagasi ikkagi. Siurust oli põgusalt juttu, aga võiks ikkagi see juurest ka rääkida, sest ma julgen öelda, et enamiku inimeste jaoks ilmselt seostubki Visnapuu nimi eelkõige just Siuru ja selle perioodi Kui üldiselt teatakse, et mis asi see on kuskil aastal 1917 mõtlesin Visnapuu minna Tartu Ülikooli õppima ja oligi juba vist sisse saanud, vastu võetud, aga kavatses korjata vahepeal kapitali nii-öelda raha, kuna tollal õppimine maksis, eks ole, et me oleme praegu selle heaoluühiskonnaga harjunud, et me, Me saame oma kõrghariduse niisama. Aga tollal pidi sellesse ka sisse panema visapa. Esiteks töötas start, tus mitmes kohas õpetajana, andis ajalootunde, andis keeletunde ja selles mõttes, et see oli tema põhisissetulek, aga ta lootis Tallinna teatada sõjas Vene uudistetoimetaja koha peal, teenida rohkem, et varuda endale midagi nii-öelda Tartu ülikooliõpinguteks. Tallinna teatajas võeti ta tööle konkursi korras ja seal oli ootamas seda August Gailit. Tollal oli oli siis veel tuntud kirjanikest Villem Huber, ehk siis Mait Metsanurka, oli, oli ka Tallinna teatajates ja Tallinna teataja oli kujunemas Tallinna tähtsaimaks väljaandeks, seda enam, et just naasnud Vilde tuli nende kaasatud toriks. Vilde nimi oli juba nagu kõva kapital. Ühesõnaga, Visnapuu töötas nagu senisesse ees Nende lehes väga ühes lehes ja ta oli Venemaa uudiste korrespondent, ainult et Venemaa uudistest jäeti talle kõik see, mis ei olnud poliitikaga seotud, et ühesõnaga, ta kirjutas nagu kahe peaga vasikat test ja, ja kolmikutest, viisikutest ja kõigest muust sellisest, kus oli kõige suurem lehv sündinud ja nii edasi, et mingis mõttes võiks öelda, et Visnapuu oli siis selle tollase ajakirjanduse Vene uudiste kollase osa täita ja, ja kuradiks ka selleks leidis lehes teisi nagu tegijaid, kes hea meelega nagu selle rubriigi ära täitis. Lõpuks kirjutas ta lihtsalt joonealustesse, selliseid kirjanduslikke sabasid ja asju, ta tundis ennast suhteliselt. Aga Elle kujunes väga kihvt sõpruskond, nagu arvata oli tasuma Hubel või metsa nordkirjanikuna tuntum üritas kokku panna nimelt uut suurt, demokraatlikku kirjandusliku almanahhi ja kutsus selleks kokku palju kirjanikke. Ja üks neist oli ka veel Tallinnasse just naasnud nooreestlaste esinumbreid, Tuglas. Nii et mingil hetkel eraldus väiksem seltskond, kes hakkas kogunema tänase Hella hundi vastas rohelise turu ääres Artur Hatsoni korterisse. Kui mõni teab, siis seal all on praegu pisikene raamatupood, eks ole, ja kohe-kohe selle peal teisel korrusel, siis oli Adsonil korteri pugejalik, millest mul on õnnestunud ka käia ja see väga armas väikeurgas ja muidugi Addison, kes siis üritas parajasti ärimees hakkerilt tolle naist Marie Underid üle lüüa, pidas hea meelega poissmehe mehe korteris sääraseid kohtumisõhtuid, kus siis oligi see Gailit, Visnapuu, Tuglas, Under, Tuglase Lunderil oli omakorda kerge flirt tollal käimas, eks ole. Nendevahelises kirjavahetuses osutub see ikkagi päris kiimaliseks keevaliseks, sest et Marie Under ikkagi kirjutab Tuglasele, kuidas ta oma palja rinna peale asetab Tuglase kirja niiviisi Henrik Visnapuukirjadega Under sääraseid asju ei teinud. Siuru kampsis eraldus tollest parlamentaarsest üldiselt avatud variandist ja noh, nende soov oligi olla kirjanduses metsikum, julgem, karmim ja kindlasti boheemlikum, et eks need nii-öelda eesti kultuur sündis poolenisti isenesest puhimlusest sel hetkel. Ja me leiame tollasest ajakirjandusest näiteks ka, et ma praegu ei mäleta ja jumal teab, et ajalugu sülitabki, sihukesed autorid välja mäleta praegu, kes tollane ajakirjanikke oli, kes kirjutas, et Eesti rahvas peaks sülitama endast välja Siuru puheeemmluse, et see viku kogu Eesti kultuuri ära ja nad, katsu sa näiteks praegu nüüd ütelda Tuglase Underi Visnapuu kohta, Ok Semperi üle, võib-olla lähme vaidlema, Gailiti üle me ei vaidle, aga katsu sa nüüd ütelda nende kohta, et nad oleks eesti rahvuse või kultuurikehandist väljas hüljata. Kuulaks ja saates nüüd vahepeale veidi muusikat ka ja Jürgen, sa valisid välja ühe muusikapala, mis on kirjutatud Henrik Visnapuusõnadele, loomulikult selleks on folkklassik, huligaan bändi ja vana Juhani esitusest. Tere, laine, mis põhineb? Võib vist öelda, põhineb tema luuletusel merele ja verele, aga äkki sa oskad selle kohta paar sõna veel öelda ka, et seal. 1918. aasta kogust mõtle just nimelt vabadussõja ajal ilmunud romantiline meesti merd ülistab laul mingis mõttes. Ja ma pean ütlema, Mulle on see mitmes mõttes väga tähtis, esiteks on siin Visnapuu, teiseks minu kadunud kolleeg Jüri Aarma on üks selle laulu esitajatest autoritest. Ja kolmandaks, see on minu lapsepõlv, eks ole, et 1900 kaheksakümnendatel Telegoomikast mõnel meeles ansambel hampelmann ja umbes sellel põhjal see folkklassik, huligaan, bänd kujunes nii, et et see on kolmekordselt tähtis laul mulle ja neid raiuvaid akorde. Siit mäletan ma läbi elu. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ja istun siin stuudios täna koos luuletaja Jürgen Rooste ka, et rääkida Henrik Visnapuust, kelle sünnist möödus tänavu jaanuaris 130 aastat, kuulasime nüüd vahele muusikat. Pala oli kirjutatud Hendrik Visnapuu sõnadele, tema luuletus kannab pealkirja merele ja verele, laulu nimi on terelaine. Aga meile enne natukene jutt pooleli, ikkagi Visnapuu Siurul ja see ta Siuru jutu jätkuks ilmselt terve saatesarja jagu, aga meil on siin paraku vaid üks saade ja siingi ei saa rääkida ainult Siurust, aga ometigi tuleks, et võib-olla see jutt natuke nagu kokku võtta. Siuru tähtsusest juba sai räägitud ja sellest ka, et nagu omas ajas peeti seda kuidagi väga ebamoraalseks, aga praegu oleks võimatu kujutleda eesti kirjandust ilmas juuruta. Samas samas oli ikkagi tohutu hulk fänne ses suhtes, et nad elasid tollal, et ära nii-öelda sellisest rahvuslikult rahastamisest Nad kuulutasid välja loterii, siit ja tõsine loterii auhinnad olid kõik sihukesed suhteliselt pool tobedad, aga nende ilmumisi, nende raha, esinemiseni, nende reise, nende trükiarveid maksid kinni tegelikult suure seas ja hea meelega eesti lugejad mis, nagu vist praegusel ajal on võibolla raskem ette kujutada, et noh, neid autoreid on võib-olla vähem, aga sellise kambaga nii-öelda püünele tulles ja olles sellised moraali lõhkuvad ja mingis mõttes ebaeetilised. Muide näiteks neil oli Lindeni restoranis Narva maanteel. Kas sina, Peeter, oskad mulle öelda, kus võis asuda Narva maanteel? Ma arvan, et terve Narva maantee on muutunud, et sa seal ei ole, selle aja maju peaaegu alles asus umbes Viru ringil, see lind oli restoran või eesti kultuuri või ajaloos mitu korda oluline olnud, nimelt rangus kindral Ernst Põderprastsis ööl vastu esimest detsembrit 1924. Lindenis oli igatahes laud 12-le inimesele alati kinni olev laudade serveeritud, kus keskel oli Siuru lippe Siuru linnukujutisega ja siis oli alati seal laud olemas, kui nad läksid kambaga, nii et see aitäh, et sa valgus, see on huvitav. Aga tema Moores oli mitmes mõttes keeruline koguda. Tollal tekitas muidugi oma porno graafilisusega ärevust, aga mul on tunne, et tänapäeval ka, et võib-olla Eesti mitte Eesti, vaid üldse maailma feministlik kirjanduskriitika näiteks ei võtaks ka seda Visnap puuliku vaadet omaks, eks ole? Ma muidugi ma tahaksin palju luuletusi lugeda, aga, aga võib-olla ma jätan siiski ma jätan need dollast moraali, rikuvad tekstid ära, sest et tollane moraal dollaseks moraaliks. Aga näiteks kuidas suhtuda sellisesse teksti nagu kuidas peaks seda tänapäeval vaatama, et kas me saame üldse ütelda? Minu arust on see nagu näge luuletus veider tekst. Aga need moraalselt, kui me peame seda praegu hindama, et kas tänane kirjandusteadus vaatab sellele sõbralikult tagasi või, või kassett nagu sellise teksti olemasolu tingiks kuidagi, mis hapu, väljaarvamise teatud kaanonist. Ma loodan, et mitte. Lokko mobiilaab, Suitsu vilistab, jahib hüvasti, neitsid sile kõhulised, hüvasti, naised punnis maalised. Rong kiigub, liigub pehme kevadtuul. Mind mähib. Hüvasti, hästi, daamid. Valgenahalised kui hääl on viimaks minna, jätta selja taha kõik armastuse vagad, magamised, kick, südame ning ihujagamised ja visata paberrossi otsad maha. Kõik mälestused, lõpulised, päramised, rong lendab üle sidelites Toomest, teede, kondilised kaelad, raagus käed. Ära imet magad, rindemäed, teed, ummistate tuhmunud, silme veede oioi kuist lahtunud, vahtunud teie viine väed. Rong hõigub lillelistes, Jaanus seisab pähe. Hüvasti, Bakal juuksed higis jalad ja reied jämedad kui pakut talad, kuis võis teil tulla iial hirmus hullus pähe, et jääksin teie juurde külmalt sibud kalad. Nojah, väga mehekeskne vaade muidugi, aga eks seda tulebki vaadata omas ajas, et ilmselgelt on siin sees ka Visnapuu soov lugejaid ärritada. Jah, absoluutselt tema ja kogu oma rahvusliku agendaga ja kõige sellega ta oli alati võit, näitleja, et võib-olla üks hetk, kus ta ei olnud võitleja, oli see, kui ta läks ikkagi tööle Konstantin Pätsi propagandatalitus tusse, kultuuriosakonda. Sellel hetkel oli ta lihtsalt kultuuri tegeleda, läks seal, ei olnud üldse raha. Et võib-olla noh, et ma ei kujuta ette näiteks iseenda või sinu olekut vastavas riigis, et kui on juba teatav suletud kord, et kui on juba osa vabadusi, vaimseid vabadusi, osa ukse kinni pandud, välispunased luuletajad istusid ju tollal ka vangi trellide taga, kuigi kuigi mõnigi neist ei oleks pidanud istuma, ütleme, nad ei olnud kõik riigile ohtlikud ja nad olid lihtsalt võib-olla veendumustelt, kommunistid aga pandi kolmekümnendatel kinni k ja peale 24. aasta detsembri sündmusi pandi kinni ka neid, kes ei olnud seotud mingi vandenõuga, eks ole. Et selliseid punaseid istus seal aga et kas sellises kinnises õhus kultuuriruumis, kus näitaja, eks, eks ole, Anton Hansen Tammsaare täiesti avalikult, see astus opositsiooni Konstantin pätsiga. Kas sellises ruumis oleksime meie teinud Visnapuu või alle moodi ja võtnud, et lihtsalt sellepärast, et materiaalne olemine oli kehv? Ei olnud visapul raha, ei olnud raha, et toetada oma naist maal talus ei olnud raha, et pidada linnas endast 26 aastat nooremat näitlejannast armukest. Ühesõnaga, ja ta võttis selle töö vastu ja tegi seda mingis mõttes siiralt, sest et tõesti rahvusena patrioot Ta oli ilmselgelt oleks olnud Nõukogude okupatsiooni ajal talle surmaotsus, eks ole. No võib-olla siiski Visnapuu oli ikkagi kogu aeg ka selline tõmme võimu poole olemas, et see ei olnud ainult rahahäda, vaid see, et kuna ta tahtis sõnastada suuri rahvuspoliitilisi ülesandeid tahtis võtta sõna ühiskondlikel teemadel, siis omamoodi on ju selline riigiteenistusse tööle asumine ka. Põhjendatud just ja peale selle iga tahenenud ju luuletajana ei tahtnud ka, et kui sa vaatad neid nii-öelda hüüdnimesid ja seda seltskonda, kas juurus juba lisab pooli vürst tema nagu ikkagi enesenägevus, oli siukene kõige parem poeet kõigevägevam niiviisi, eks ole, aeg astuda Te hulka, laulikud on ülim, eks ole, et ta tuli nagu parima poidina muide tänase kohtumise jaoks sinuga kuulajatega ma võtsin ette ka Ants orase artikleid ja mõtlesin, et Ants Oras on ju üks eesti luule tollase aja põhjalikumalt tundjaid kirjutanud, sest ja lappasin läbi ja vaatasin, mis oras kõikides oma artiklites kokku Visnapuust on kirjutanud üsna põlglikult kirjutab. Niisama mulje jäi tegelikult ainult üks tähelepanek, mis eest kordus silma nimelt mõõtke kordab seda, kui väga Gustav suits on Visnapuud mõjutanud. Jah, et Gustav suits, keda ta pidas üheks paremaks eesti luuletajaks, on oma oma jõu ja sihukese elu tulega just nimelt elutulega mõjutanud. Visnapuu Visnapuu varasemat luulet võib hinnata tänu sellisele Elaanile või tulele ja et hilisem on ainult kuhtumine, mandumine, et oras nagu leiab peale kahekümnendat aastat ilmunud luulekogudes Visnapuu mängib, pistab puuduvaid. Tal ei ole enam seda tuld, aga ta teeskleb seda tuld. See natuke mind kurvastas ja natuke ma leian ka, et see ei ole tõsi. Et võib-olla ma peaksin siis lugema midagi Visnapuu viimastest värssidest, kaks luuletust tema nii-öelda loomingu tagumisest otsast, see, et ma, ma ei ole lõpuni nõus sellega minu arust jah, ja võib ütelda, et Visnapuu varasem loome osa põlevam tulisem Senine raskesti haarata või selles mõttes, et ta nagu tuleleegid tuleb sõrmede vahelt välja, noh, et see on kaunis ja metsik, aga ka tema nii-öelda taltunumas ja sellises vanemas eas siiski ta kirjutab olulisi asju. Hüvasti, Euroopa, ta lahkus siis Euroopast aastal 49 ja jõudis elada veel kaks aastat umbes USA. Hüvasti Euroopa ammugi kadunud kajakad, möödunud tabeli tipud, viimast tervitust, Majaka viipavat tulised lipud, ammugi minutit kodumaa vastu saaduda valud, riisuja, punase tulega tuhased tuhastanud talud ammugi kaotet kallimad, surma valus ja vaevas Koidudki kumanud hallimad võõrasetumas taevas. Pihuti pahuti paisatud elu ja röövitud ülejäägid, raisatud tõedki, põlised sootuks ammugi kadunud kajakad möödunud tabeli kaljud. Hüvasti, viimased majakad. Ja siis nagu siis ma läksin veel ühe värsi, mis on juba siis New Yorgis kirjutatud. Ja mõtled, et sa vaatad ja vaatad Hatsonite mõtted Emajõest väga poeetiline. Ja see on ka tema vist viimase otsa luuletustest kuulsaima ka vaevalt jälle, et kõik raadiokuulajad seda lugenud on, nii et võtan selle õiguse lugeda seda tõlkide, mu kõne. Soine ja patune ja palun oletsa jumala jalaalune maarjamaa. Minu ööd on kurjad unetuse vaevast, sest sinu elukirjad on kustunud taevas. Enne õunapuud rüvetut. Igav ilves ajab ise juuri, nagu polekski ühistve ja ühist kirvest oosina mõistmatus, sugu, kes sina trotsisid oma elutahet ja pärle, otsid, kui sajab rahet. Ons Hatson Emajõgi? Lumi sõi ägeldades nõgi. Vaevaline on viimne lugu minuga, enne kui uks langeb riivi. Mine siis pimesi päi sinna, kus jäid vadja ja liivi. Mina ei tule eales sinuga, kirjatundjad, tõlkige mu kõne mõnele kadunud rahva lapsele. Nendest mõlemas luuletuses on natukene resignatsiooni, aga samal ajal ei ole teatav võitlustahe või elutahe kuskile kadunud, et tundub, et ta ikka kuni lõpuni jäi selleks samaks programmiliseks meheks ja, ja see tuleb hästi välja ka sellest tema 1949. aastakõnes, mida me vist mõlemad lugesime ka enne saadet, kus ta sõnastab väliseestlased põhimõtteid ja kus ta just rõhub sellele, mida sina nimetasid siis ka sotsialistlikuks, et kirjastajad ei tohi mõelda kasumi peale, vaid oluline on, kuidas eestlus säilima peabki eksiilis olles justegi. Natuke natukene mõtleb, tõi ka seal selle peale, et kirjalik võiks ka ikkagi raha saada. Vitavaid kirjastaja. Aga äkki tuleks siin saate lõpuosas seal selle juurde ka, et me alustasime võib-olla natukene nukralt, et Visnapuu on veidi kõrvale jäänud, aga samal ajal ei saa ju nüüd öelda, et vähemalt eesti kirjanikud, kirjanduskriitikud ja muidugi eelkõige kirjanikest luuletajad Visnapuud ei tunneks jaa. Ehk siis ma tahan jõuda selleni, et kuidas sinu hinnangul on Visnapuu mõjutanud uuemat eesti luulet, sa ise alustuseks ütlesid seda, et sulle endale kellele tundub, et sinu esimesed kogud on kokku kirjutatud Visnapuu varastades. Ja paljudelt teistelt ma varastasin üldse igalt poolt, kus ma sain, et ma olin niisugune laps, varas ja Johnny B Isotamm ja jälle Kinsberg, Bob Dylan, Simm Morris on, et nad kuuluvad ka sinna ruumi. Jah, ega Visnapuu kindlasti üks olulisemaid, kes mind raputas. Ongi, nii et uuema kirjanduse lainetest vas kindlasti on Siuru Jaak Aabi sabu mõjuline Ilo hall, eks ole, 1989. aastal mängu tulnud uus rühmitus ja siis tuntumad liikmed, seataks Sinijärv, Kivisildnik, Kauksi Ülle, ühesõnaga et nende sellise hilo halli vaimsus ja mäng ja kui me nüüd vaatame 10 aastat sealt edasi, siis nii TNT-s kui ka Tartu nakkis kui ka õigemas valemas kõigis nendes rühmitustes võib-olla õigema olemas salongiõhtut, kui nad esinesid koos niiviisi, et Kalju Kruusa, Jan Kaus, kiidad Juku-Kalle Raid ja Elo Viiding, kui nad olid Vene Draamateatris oma õhtutualettide sõjaülikondades ja ja lugesid selliseid elanseid elavaid värsse. Et see oli vägagi Siurulik ja muidugi, et ütleme nii, et Siuru sihuke taastulemine või renessanss on olnud uuemas kirjanduses vähemalt ütleme, 89 ja 99 aastal. Peale seda on sellist Po Heindust, seksuaalsust, vabadust. Julgust olnud minu jaoks vähem võib-olla ebaõiglane. Järsku ma olen vana vilisev kirjanduspeer, kes on kinni jäänud sinna, kus ma olin, et ma nii-öelda jah, värskes õhus on ju nii palju niisugust vabadust ja vaimu olnud, aga samas värske rõhk on nagu mingi ping, mis seal rohkem kuskil paberil kohtumiskoht. Aga et mis jõulud pühendas, oli see päris elu boheemlane või päriselu riivata. Tus riivatus heas mõttes, et ma ütleks, et see nagu, et seistumus positiivsest kurjast sellisest rahvuslikust seksuaalsest vabast romantilisest kurjast, et see oli seal olemas ja ja no näiteks väga kihvt on lugeda August Gailiti novelli, kui me geniaalseks saime, mis oli siis tegelikult vastus ühele Postimehe kriitikule. Henrik Visnapuu nägu oli kui kollatõvest kuu, aga väiksed silmad läikesid päris hästi. Leegid selles geniaalset vaimu ning tule kahjutades ääretut hinge. Ta võttis paberi ning kirjutas hõbeda, kallab kuu üle loida puu üle Visnapuu üle mahlapuu, tantsin kikkapuud, mina, Visnapuu, olen nahk, luuu, lei palju puid ja, kuid hüüdis vihalt roht ning virutas rusikaga lauale. Klaasid lendasid põrandale, lõhkedes kristalliliste tükikesteks. Raadil on õigus, rääkisin kamina loida puuga ehk kikkapuuga ei sõida meie euroop juba, see on ametikindel ise tahad, Helle Gibson olla kal, luuletad justkui mõni Henrik Visnapuu. Häbene, sõber ehk ei tule üle sinule üldse vaimu, ehk on kõik joodud, viin asjata kallatud kõlata kuristiku. Sellest oleks tõesti kahju. Panime uued klaasid lauale ning tühjendasime hooga. Suur tänu, Jürgen Rooste selle jutuajamise eest. Mul endal on vist sama tunne, mis sinulgi, et vaadates ka seda raamatute virna siin laua peal, et me oleme suutnud Henrik Visnapuu olemust, loomingut ja elu vaid natukene pinna pealt kraapida ja tegelikult, et siit jääbki siis raadiokuulajatele igaühele endale ülesanne, et võtke ette ja hakake lugema, uurima. Jumala eest, osalegi luulevõistluse, see on mõeldud täiesti luuleharrastajatele, ei pea olema nagu elupõline professionaalne luuletaja, nagu nagu mina ja Peeter siin eriti Peeter kes on noorpõlves kirjutatud mõned sonetid, ma tean küll. Aga, aga et võib saata meile Visnapuu, et Luunja poee tõesti mõned Visnap puulikud värsid. Jah, tehke seda, sest lõppude lõpuks luule hakkabki elama siis, kui ise ka korraks proovida ja ja vaadata, mis välja tuleb, aga Jürgen, ma küsin sinult siiski saate lõpuks veel ühe teemavälise küsimuse ka, et nüüd, kus siin kõike inimesed koroona tõttu kodus istuvad, ilmselt sina istud ka, siis ma eeldan, et sul on ka palju aega lugeda, mida viimasel ajal lugenud oled ja mida sa meie kuulajatele näiteks tahaksid soovitada. Tõtt-öelda nüüd aus olles tõesti, et ma, ma loen kogu aeg ju palju, aga mis mind on nagu põletavalt huvitanud praegu ja miks tänane saade ka asjasse passis? Ma olen lugenud väga palju üle Venemaa 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sündmuste kohta kõike, mis ma riiulist leian, mis, mis räägib Leninist ja siis ma olen lugenud üle uut testamenti kogu seda maailma ja ma olen aru saanud, et see nii-öelda see Jeesuse ja kristlik revolutsioon oli hoopis teise koega ja ikka hoopis teine asi ses suhtes, et ma, et ma arvan, et, et minu ajalooline taju lugedes neid raamatuid üle on tõsiselt süvenenud, et see, mis 1917 juhtus ja, ja see, mis Lenini kaudu tuli, on üks, üks jõngimaid võikamaid asju, mis kunagi on tulnud erinevalt Sistil ka 1900 aastat varem juhtunust milles on ilusaid ja positiivseid võlusid, kuigi seda on ajaloo jooksul väga halvasti ära kasutatud. Aga sinna me ei lähe. Ühesõnaga ma olen võtnud, et mingisuguseid ajalooraamatuid ja tüvitekste peamiselt ja siis tõesti visakuga tegelen ka edasi. Ma lihtsalt käin nagu iga päev oma raamaturiiuli ees edasi-tagasi ja soovitan seda sama kõigile, et võtke need asjad ette nüüd, mille jaoks ei olnud aega või mis nagu kripeldama mingid küsimused mingisugused hirmud ja mured, et need on nendes raamatutes peidus, et kuid meeleheide tuleb peale ja tahad midagi. Kogu kurtvormekut kogub kurt von mängud päästab sind jälle see, see toob sind Jeesuse ja Lenini juurest tagasi sellisele maale, kus sa saad naerda selle kõige üle. Nii et ma ütlen, et võtke kõike seda, mis raamaturiiulis on. Luuletusi näiteks jah, see oli kurb, et karantiini alguse hetk langes kokku kui Andres Ehini juubeliga ja ma olen nüüd takkajärgi üle lugeda peaaegu kõik Andres Ehini, mis mul kodus on ja mul on kahju, et ma ei ole nii hea luuletaja Andres Ehin. Suur tänu, Jürgen ka nende soovituste eest. Mina olen Peeter Helme, kuulmiseni. Loetud ja kirjutatud.