Üle Eesti on palju tublisid inimesi, kes teevad tähelepanuväärset ja samas ka ohtliku tööd ja on sõna otseses mõttes eesliinil võitlevat koroona viirusega ja samas aitavad teisi inimesi. Üks nendest inimestest on Angela Randmets Tallinna tervishoiu kõrgkooli Saaremaa õppegrupis meditsiiniõeks õppiv naine, kes on meil nüüd otseühenduses Kuressaarest. Tere hommikust. Hallo hallo. Kas te kuulete mind ja oleme? Kuuleme korraks, käis signaal kuidagi tegi tiiru ümber Muhu saare, aga nüüd jõudis kohale. Tere hommikust, Angela. No kas teie tööpäev on nüüd juba alanud? Minul täna tegelikult ei ole tööpäeva, et mul on au ja rõõm minna Kuressaare haiglas jälle appi, homme. Väga kena, te olete täiesti Vikerhommiku päralt, seda on rõõm kuulda, alati. Küsin teilt, kuidas on praegu meeleolud Kuressaare haiglas. Kuidas seal meditsiiniõena töötate ja just te olete ju korona osakonnas. Jaapan tõepoolest, olen korona osakonnas ja, ja pean tegema väikse korrektuuri, et ma olen seal põletajana hetkel sellepärast et kuna ma olen veel esimese kursuse tudeng, siis õena ei saagi tegelikult töötada, et. Ma arvan, on üha positiivsemad, sellepärast et et noh, me näeme esimesi märke sellest, et eks me selle võitluse ehk ehk ühel hetkel ka võidame Kui palju koroonahaigeid praegu Kuressaare haiglas on? Minu meelest on see arv jõudsalt vähenenud, ma nüüd päris viimast numbrit võib-olla ei julge välja käia, ka asjad peaks olema hetkel alla 50 40 50 vahepeal. Et see number muutub pidevalt. Kuidas see töö on korraldatud, et kui seal nüüd põetajana abiks käite, et kas te käite vahetustes, kas te käite mitu korda nädalas, kas need vahetused on pikad? Mina nüüd hetkel olen ise teinud selle valiku, et ma olen siis 24 tunnises vahetuses, et kuna ma elan maal, siis on niimoodi nagu lihtsam asju korraldada, kui sa siit juba ära sõidad, siis oled sa 24 tundi seal abis ja siis tuleb jälle saad paar-kolm päeva puhata või isegi rohkem. Kui mõelda, et korona osakonnas ei ole võimalik abis olla lihtsalt tavalistes haiglariietes ja, ja isegi mitte ainult tavalise maskiga, siis kuidas see on 24 tundi veeta kaitse isikukaitsevahenditega ümbritsetud tihkelt ümbritsetult. See on tegelikult kõige karmim asi selle töö juures või noh, võiks öelda, et füüsiliselt kõige karmim sellega iganes, noh mul on ju ka grupiõdesid teisi töötamas korona osakondades ja, ja kui me omavahel oleme sellest rääkinud, et mis on seal kerge ja mis on keeruline, siis kaitserõivastuses olek on jah, füüsiliselt hästi raske, aga samas ei ole 24 tundi järjest me saame ikkagi võtta sellised puhkepausid noh, osakonnast eest ei saa jõuga einestada või, või noh, kõik füsioloogilised vajadused tuleb ka ajada nagu osakonnast väljaspool ohutuskaalutlustel ära, et ikkagi jah, selliseid puhkepause me saame võtta. Tänu sellele ka, et kiidan väga mandrilt tulnud vabatahtlike, et, et nüüd me noh, kui ma päris oma esimese vahetuse tegin, nii et me olime õega osakonnast kahekesi, siis nüüd on põetajad meeskond päevasel ajal kolm värinat. Tahtsingi tahtsingi küsida nende ma väga palju lihtsamaks tahtsingi küsida nende mandrilt tulnud vabatahtlike kohta, kas need on ajas jätkuvalt rohkem ja, ja kuidas nad on vastu võetud seal. Neid on tegelikult olen aru saanud, et soovijaid on rohkem, kui Kuressaare haigla hetkel üldse vastu võtta saab ja siis ongi tehtud selline ootejärjekord, sest kuna see töö on tõepoolest ikkagi ränk ja keeruline on teha seda ka selles mõttes ju mandrilt tulnud inimesel, et, et see keskkond on tema jaoks võõras ja, ja ega tal ei ole ka tavapärastel list tugivõrgustikku, mis, mis tal nagu oma kodus viibides on, et et aga need inimesed, kes on appi tulnud, on kõik täiesti imelised ja ja nad ka siis nagu kohalik Birutanuid ka mind väga inspireerivad ja ja noh, sa tunned nende inimestega koos, et sa jaksad jälle. Et kui sa ka vahetuse lõpus oled, et väga-väga väsinud ja, ja noh mõnes mõttes isegi teinekord katki, et, et siis siis tärn neile, kes on appi tulnud ja, ja kelle olemasolu paneb sind tunda, et tõesti ei ole üksi. Et tänu neile ja jaksad jälle. Angela, me räägime siin Eestis ju praegu sellest, et vaikselt-vaikselt hakkame neid piiranguid võib-olla leevendama, välja arvatud Saaremaal, kus ikkagi see olukord on kõige tõsisem, kõige kriitilisem. Kas saarlased peavad nendest piirangutest kaks pluss kaks ja, ja nii edasi ilusti kinni või, või on tunda ka, et inimestel hakkab tekkima väsimus, et see kõik ikkagi kestab ja kestab ja kestab? Noh, kuigi kuigi jah, tuleb tunnistada, et, et meil on kaasnenud lihtsamaks läinud ja nakatumisi on vähem ja ja inimesi saab rohkem terveks ja kirjutatakse siis haiglast välja kodusele ravile. Ma ei tea, saarlased kuidagi on üldse hästi selline kokkuhoidev rahvakild et ikkagi ühise eesmärgi nimel mäel pannakse seljad kokku ja, ja suudetakse ka sellest kaks pluss kaks reeglist kinni pidada ja võib-olla saarlastel ei ole nagu nagunii keeruline, sest sest Kuressaare on väike linn ja väga palju saarlasi elab ka maal, kus, kus sa ise, kelle koroonat pidasid sellest kaks pluss kaks reeglist kinni, nüüd. Lihtsalt ei olegi seda rahvast külas nii palju. Aitäh teile, Angela Randmets, kes Kuressaare haiglas põetajana korona osakonnas üliolulist tööd teete ja ega muud kui kõigest hoolimata kena kevadet ja jaksu teile kõigile.