Vikerraadio. Rahva teenrid Jo tere Viis nädalat veel ja siis lähevad kasvuhormooni avastanud Priit Pullerits ja veel tuhanded suusasõbrad juba Tartu 46. Suusamaratoni starti. Praegu võib kogu selle raja ulatuses Rida maalilisi lumiseid vaateid, aga kui aus olla, siis neid samu vaateid saab nautida ka Tartust põhja pool. Vaid saartel ja Lääne-Eestis on lumega olukord kesisem. Kõik, kes elavad küttepuudega või puiduküttega majades, peaks lootma, et metsamehed pääsevad vähemasti sel talvel metsa ja ehk järgmise kütteperioodi alguses pole põhjust rääkida üüratutest küttepuu hinnatõusudest. Aga kohe-kohe ehk esmaspäeval on rahvakalendris taliharjapäev ja teadjad teavad rääkida, et just see päev murrab talve selgroo ja ta taliharjapäeval peab pool loomatoitu on alles olema ning sellest päevast liigub aeg kevade suunas. Soomlased ja karjalased on väitnud ka, et karu pöörab siis teise külje ja hakkab teist käppa imema. Aga meie täna siin by ime, teeme kokkuvõtte hoopis lõppeva nädala elust Eestimaal. Hea meel on tervitada Heidit Kaio eesti naisest ja vabakutselist ajakirjanikku Neeme Korvi. Tere. Tervist. Ja mina olen Mirko ojakivi vikerraadiost, aga sellel nädalal on selles osas meil üsna lihtne, et juba nädala alguses juhtusid nädala kõige enim kõneainet põhjustanud sündmused, ütleme ning sellepärast on selles osas lihtne alustada, et kõigepealt tuleks rääkida kuuest reklaamiplakatist Tallinnas hobujaama trammipeatuses neli plakatit, siis olid eesti keeles kaks vene keeles sõnum sama põhimõtteliselt et siin vaid venelased, siin vaid eestlased. Ja mõndade arvates oli tegu hea reklaamiga paaniaga mõndade arvates pilk peeglisse, aga kõige rohkem paistis leiduvat neid inimesi, kelle arvates oli tegemist sellise poisikese tembuga. Justkui oleks sellisel palaval suvepäeval küla peldikusse pärmipakki visanud siis kolleeg Jüri Nikolajevi kiirhinnang mis meiegi hinnangul. Mina teile laskuks kohe esimese asjana sõnumi sisusse vaid vaid Eesti 200 kui erakonna ilmingusse ja ma ütleks, et see on esimest korda, kus, kus, kus nendest saab rääkida kui poliitilisest liikumisest ja mitte jutu paunikute kambast, et et minu meelest on see väga mõistetav ja väga normaalne, et, et noore väikese partei alles alustava partei sõnumid on natukene äkilisemad kui karged valitsuserakondade omad, nii et, et selles mõttes tõesti laskumata siis sõnumi sõnumisse endasse vaid vaid analüüsides siis erakonna käitumist. Kas ma tohin tsiteerida alguseks Albert trapeesi luuletust? Muidugi seisan üksi mere ääres, jalad kollased, jalas kollased sandaalid, valged merevahust, sääred, hüüan, elagu skandaalid. Et põhimõtteliselt on siis nii jah, et et kes siis ikka skandaal teeb, kui ise ei tee. Aga jah, et, et poliitikas on selliseid võtteid võtteid kasutatud ja, ja selles pole iseenesest midagi üllatavat. Aga minu arvates just võib-olla sellest äkki tõukud ka nagu peamine kriitika selles suhtes. Et Eesti 200 ja, ja veelgi teiste uute poliitiliste liikumiste üks, üks niisugune juhtmõte on olnud see, et tuua poliitikasse uusi inimesi, uusi nägusid. Ja ma arvan, ettevõte, mis on tegelikult vana ja tuntud piiride peal käimine või piiride ületamine pigem pelut, peletab inimesi eemale sellest poliitikast uusi inimesi. See on minu arvamus. Ma olen selle viimase mõttega selles suhtes nõus ja kui keegi ütleb, et midagi erakordselt uut on, siis ei, samamoodi tuli Res Publica vastanduvad polariseerivad daamid ja siis tegelikult ütleme võib-olla kõige paremini, sellise kampaania on juba korraldanud. No 99 ja teleseriaal riigimehed pakkusid ka põhimõtteliselt palju sarnast mõtteainet, aga noh, ma ei tea siin tsiteerida, minna ikkagi selle, noh, ma ei tea, viimasel ajal armastatakse öelda kõik, mis on kommunikatsiooniprobleem, et ega selle teema puhul võib ka ju kohe hakata rääkima kommunikatsiooniprobleemist ja selle temaatika parima sele, kuue plakatid. Analüüsi tegi tegelikult kolmapäeval ära Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora, kes nende plakatid, et kokkuvõtteks või plakati skandaali kokkuvõtteks ütles, et inimesed lugesid sealt välja, et eestlased ja venelased tuleb hoida eraldi, ei kõlba nad ühte perrooni ossa, ei kõlvanud ühte trammi, ehk siis meediateoorias tuleks rõhutada sellist raudset mõttetera, tähtis pole see, mida sa ütled, vaid see, mida inimesed kuulevad ja Eesti 200 kampaaniast jäi kõlama, et meil on, ma ei tea, selline sarnane apartheidi riik, et ma ei tea. Kui nüüd tuua võrdluseks Lõuna-Aafrika vabariik, kus olid siis valgetel omad koolid ja mustade loomad või nagu ütles ajalood doktorikraadiga siseminister Katri Raik, et siis temale tuli neid plakateid vaadates meelde Natsi-Saksamaa, et noh, tõsi riigikogu esimees Eiki Nestori hinnangul oli tegemist suhtekorralduslik trikk suhtekorralduslikku trikiga ja seda Eesti vabariigi kulul Eestiga. No ma julgeks väita, et sa ikkagi oled väga-väga tugevates värvides pintsli kätte võtnud. Nädala lõpus ma olen täiesti kindel, et see olukord on palju rahulikum, aga selliste kampaaniate häda on see, et kui need käivitatakse, siis keegi ju ei tea seda, mis on see järgmine samm, et kas see järgmine samm paneb veel värvi juurde, et kas seal tuleb mingisuguseid teisi teemasid, teisi sõnumeid ja ühiskondlik reaktsioon oli selles mõttes ju hästi valus? Sotsiaalmeedias kohe hakati arutlema, et kas meil tõesti on siis selline sarnane probleem nagu Lõuna-Aafrika vabariigis, et alguses ju ei olnud ka teada, et kes provotseerib, et ma ei tea, kas teie jaoks oleks muutnud seda olukorda, kui selle reklaamikampaania taga oleks olnud näiteks EKRE. Ma ei tea, kas oleks muutunud olukorda, aga, aga selles mõttes see reklaam näitab, tahtis näidata seda, et, et meil Eestis on, on kahe kogukonnas segregatsioon ja ma julgeks väita, et, et ma kuulen selle nädala jooksul sõna Eesti ühiskonnas segregatsioon sellist väga karmi hinnangut noh, niivõrd lahtises kõnepruugis võib-olla isegi esimest korda, et see käib, et see on nagu enesestmõistetav sõna, mida, mida nagu Eesti ühiskonna kohta kasutada, kus siis on normaalne see, et, et eestlased ja venelased käivad eri koolides töötavad erinevatel töökohtadel erinevad elavad erinevates linnaosades ja isegi erinevates riigi osades. Et tegelikult meil siin ju mingisugune mingisugune lahusolek on ja seda minu meelest väga huvitavalt kajastas ka Lauri Vahtre Eesti Päevalehe artiklis, kus ta ütleb sõna-sõnalt, et ongi hea, et, et on segregatsioon. Kas proua päris probleem jutumärkides siis Lauri Vahtre poolt pandud, arvab, et me ei tea seda ja Vahtre selgitab, et me teame seda niigi ja pole vaja näägutada, et see ja, ja ma saan nagu vahtrajutust aru, et see ongi meie soov. Et, et ma arvan, et Lauri Vahtre ütleski väga, ütlebki välja suure osa ühiskonna mõte, et me teame, et meil on see probleem, aga me oleme selle ise valinud ja ja, ja me tegelikult ei taha, et keegi selle peale usutakse. Ja Vahter ütleb, et selles samas artiklis ka seda, et Kristina Kallas ja tema noored jüngrid võib-olla ei tea või ei taha teada, kui väga aina tugevneb venelaste ja vene keele sissevool eestlasi pool sajandit muserdas, tüütas, vihastas ja alandas, tekitas uppumistunde. Ehk siis ma saan vahtrist aru, et, et see on olnud meie nagu poliitika või, või, või poliitilise sellise kestablišmendi teadlik valik ja, ja see, et, et üks erakond võtab endale õiguse sellele üks noor erakond võtab endale õiguse sellele näpuga näidata, siis, siis ma kuulan nagu parastamist, et, et kes te olete sellised, et võite meile meile siin selliseid asju ütlema tulla. Nojah, aga mina ütleks selle niimoodi, et alati ju kõiki asju saab vaadata nii, et kas klaas on pooltäis või pool tühi, et praegu pigem tahetakse meile kogu aeg öelda, et klaas on pooltühi ja tegelikult me ei teagi üldse, mis asi see klaas on ja ma ma ei tea, mis iganes. Et ma ei tea, ma olen ka seda Eesti arvamus välja jälginud, ikka päris pikka aega ja ja neid arvamusi ja seisukohti, mida on välja öeldud, et seesama Irene Käosaar, kes integratsiooni sihtasutuse juhina Ta lahkus Eesti 200-st tegelikult eelmisel suvel Postimehes kirjutas ühe päris sellise põhjapaneva lõimumisloo, et ma soovitan seda üles otsida ja kus tema ikkagi pigem nagu nägi seda, et näitas seda, et, et see on olnud, et siiski nii-öelda edasi liikuv protsess, aga seal on, seal on mõningaid selliseid momente, mida, mida ei saa ületada väga kiiresti ja väga-väga kiirete võtetega, et võib-olla jah, mõnes mõnel puhul, nagu tema järeldas, seal toona ongi see, et me oleme justkui justkui tahame, et nagu hiireklikiga, et homsest oleks nagu asi lahendatud, aga asi lahenebki pika aja jooksul. Mina kusjuures arvan, et see asi ei ole läinud hullemaks, kui üritada näidata, et see asi on läinud hullemaks, siis, siis noh, see on nagu vale ja, ja ja noh, ma ei tea, kui, kui hakata mõtlema, et, et kes nüüd ikkagi sellest kogu sellest asjast nagu võidab, et et muidugi uus tuli ja võitis, võitis tähelepanu. Aga no mina ütleks, et, et nagu see, mis ma enne välja tõin, et minu arust on see nagu bürosevaid mingil moel ja kui nagu eks me näeme, kuidas, kuidas siis mõju avaldab, aga mul on küll tunne, et siin pigem pigem need vanad jõud, kes kelle kohta Heidit kasutas sõna karged, aga mina ütleks, nad on pigem nagu siuksed tuimavõitu. Aga ma olen, ma olen selle Eesti 200 võib-olla mõjude juurde tuleks hetke pärast tagasi, aga, aga noh, ma tsiteeriks veel kord. Erik Moora, et õõnes on jutt sellest, et plakatitega pöörati probleemile tähelepanu, näidati ühiskonnale mingit ausat või seninägematut peeglit, et kõik me teame, kuidas need asjad on, kuhu poole pendel on loomulikult liikunud, sellel probleemil pole mingit tähelepanu puudust, et jätkates siin Murad tsitaadiga, siis 2000 seitsmeteistkümnenda aasta suvel ilmus Eesti inimarengu aruanne, mille peatoimetaja oli Eesti200 juht Kristina Kallas ise seal järeldati, et ühtne eesti ja vene keele põhjal eristamata lasteaed ja kool saab olla rahvusrühmadevahelise suhtluse käivitaja ning tööturg selle juurde võtta ja ühtne haridussüsteem oli 2000 seitsmeteistkümnenda aasta kohalike valimiste üks põhiteemasid. Tol korral tõstsid eesti-vene laste koos õppimise ja koos lasteaias käimise teema paljud erakonnad kilbile, et noh, põhimõtet tavaliselt kui võtta nüüd see sõnum, siis, et meil on probleem, probleem Ida-Virumaal probleem Tallinnas mõnes linnaosas ja selliseid väikeseid paik on veel. Ma ei tea, ma võtaks sõnumi kohaleviimise kaks erinevat näidet, et probleemist rääkis tegelikult eelmisel sügisel vabariigi president Kersti Kaljulaid, kes töötas kuu aega Narvas. Põhimõtteliselt tema viis sellele samale probleemile tähelepanu osutada oli selline. Ja teine näide siis lõppevast nädalast on teistsugune, et põhimõtteliselt probleem, millest räägiti, oli sama aga viis, kuidas sellest tehti, oli erinev. Just aga samasse antud juhul ka usaldaks sõnumitoojat Kristiina Kallast, kes on, kellele kuulub tsitaat, et minu suurim luukere on see, et ma olen pool venelane, teatavasti tema ema on, on venelane. Kristina Kallas on sündinud Kiviõlis ja, ja ta on Tartu Ülikooli doktorikraadiga inimene, kes on kelle uurimisteemadeks on olnud lõimumisprobleemid, et selles mõttes ma ei saa nagu öelda, et ütleme, et ma usaldaks teda selle sõnumitoojana selles mõttes küll, et küllap ta oskab selle sõnumi sügavust või vajadust nagu hinnata. No minu jaoks isiklikult oli põhiprobleem ikkagi see liialdus, see on selles mõttes ikkagi natukene ülepakutud, et meil on rahvus põhine koolisüsteem ja Eesti plakatid ju. Eesti 200 plakatid justkui väidavad, et minu laps ei tohi minna Tartu Vene lütseumis või minu naabermajas elava Igori laps ei tohi käia Karlova koolis, et mind häiris pigem see, et ennast paremana näitamise soovist tehti teisi maha, et põhimõtteliselt tõsteti ennast justkui kõrgemale, et, et ma ei tea, noh ma ei tea meditsiinist kui tuua paralleel, siis kogu aeg, kõik teised erakonnad ütlesid, et patsiendil on siis kopsupõletik, aga nüüd justkui karjutid ei patsient on, vaevleb kopsu vähiza. No ma ei tea, ma, ma siiski noh, minu meelest on hea näide on ka siia Eestisse hiljuti kolinud Valley venelane Artemi Troitski, kes ühes oma intervjuus juhib tähelepanu sellele samale probleemile, et Eestis, Eestis vene ja eesti kogukonnad elavad väga lahus ja, ja ka ja ka tema mainib segregatsiooni ja ma usun, et see väljastpoolt sisse tulejale on väga hästi näha, kuivõrd keeruline on Eesti ühiskonda väljast tulijal sisse pääseda, et kuivõrd suletud see on, et väljaspoole võib paista see ühtpidi, aga kui sa päriselt hakkad, püüad siin endale kodusisse sisse luua, et, et kuidas see siis nagu päriselt toimib. Aga no võtame statistika siis appi, et kui Kristina Kallas ütleb, et viimased 18 aastat justkui pole midagi tehtud, siis 18 aastat tagasi oli Eestis umbes 70000 venekeelses koolis õppivat last. Praegune Statistika ütleb, et neid on seal 20000 kandis, et kas 50000 last vähem venekeelses koolis, kas see on siis hea või halb? Ma ei tea. No, ja nüüd sa nagu ma saan aru, et pahandad selle üle, et nad üleüldse võtsid õiguse Ma vabandan selle tooni üle, et tulla ja maalida justkui see probleem suuremana, et noh, rääkimata siis lahendustest, et see, et ma ei tea ehitama ühe suure maja ja paneme nad siis seal koos õppima, et Narvas kas annab midagi juurde, et kui need noh, piltlikult öeldes siis võta sealt suhtarvuna üheksa venekeelsest perest pärit last ja üks eestikeelsest perest pärit lapsed jagamispidi tahad, ega see asi selles mõttes ju paremaks ei lähe. No ma vaataksin sellele teemale täiesti hoopis kolmandast nurgast otsa ja see nurk on hoopis selline, et, et mulle tundub, et Eesti ja Vene kogukonnad on Eestis ühinemas ja ühist keelt leidmas hoopis hoopis uuest nurgast ja see on see, et, et siis nagu väljastpoolt tulevad, pagulased on, on see hirm ja see nagu ühtekuuluvustunne, mis, mille baasil tegelikult on eesti ja vene kogukondadel Eesti riigis võimalus leida hoopiski ühine keel. Ja nüüd on küsimus selles, et kuidas ja kes seda ära kasutab. Et, et olete pannud tähele, kuidas EKRE on vene venelaste suunal hakanud väga tugevad, et tööd tegema ja tegelikult ja mängima just nimelt sellele sisserännanud hirmu peale. Et siin on EKRE päris tugevad trumbid trumbid käes. Tõesti, ja ma arvan, et ka teised erakonnad võiksid seda märgata, et, et see, see, see vestlusteema või see jutupunkt on selline, mis, mis tegelikult võiks kahele kahele rahvusgrupile nagu ühine olla, kusjuures ka vaadates siis erakondade reitinguid, mille juurde, millest hiljem tagasi tuleme, siis siis see näitab seda, et, et Eesti 200-l on venelaste seas suuruselt teine toetus toetajaskond pärast keskerakonda muidugi tegemist on elevandi ja sipelga, aga, aga siiski on teine ehk teine koht ehk siis medaliga pärjatav koht, aga Keskerakonnal on 64,8 protsenti ja Eesti 200-l 8,5 protsenti venelaste toetust. No viimased 10 15 aastat on muuseas seda integratsiooni teemat ühel või teisel positsioonil Eestis nõustanud, seda analüüsinud suhteliselt üks seltskond inimesi ja monitooringu tulemused näitavad ju tegelikult, et edusamme tehakse ja sisuliselt mulle tundub, et Kristina Kallas andis pikka aega temaga koos seda lõimumist poliitikat kujundanud. Analüüsitud analüüsid on inimestele ka hinnangu ja, ja see tundus, paistis paljudele ebaõiglasena. Ma pean siin silmas Katri Raigi tema väga valulist reaktsiooni, aga ka siis seda Neeme poolt mainitud Irene Käosaare lahkumist Eesti 200 ridades. Muuseas väga kõnekas tsitaat Irene Käosaare suust oli ju see Irene Käosaare puhul, ma kujutan ette, et kelle keegi meist siin ei vaidle vastu, et inimene ka sisuliselt integratsiooni teemat. Ta jagab teda Eesti 200 liikmena, isegi selle kampaania väljatöötamisse ei kaasatud ja see on siis sisuline debatt. Ja ei, no me räägime siin tegelikult ikkagi äärmiselt tõsisest probleemist Eesti ühiskonna jaoks ja tõepoolest selles suhtes ma olen nõus, et, et erakonnad loomulikult peaksid selliseid asju suutma märgata ja nendele tähelepanu juhtida. Aga noh, mul on küll tunne, et antud juhul see, see Võte natukene läks sellisesse läks läks sellisesse kategooriasse, et see viib meid tegelikult nende, nende noh, nii-öelda positiivses mõttes hoiakute kujundamisest natukene kaugemale ja ma noh, vähemalt need senised reaktsioonid küll küll ka seda seda peegeldavad, et et meil ei ole olnud tegelikult tõepoolest väga palju noh, seda, et, et me, et me ei oleks sellel teemal rääkinud. Ma usun, et usun, et valimisdebatis saab ka teemaks. Et ma kardan küll, et kulutatakse ka hulka aega selle, selle sõnumi kohaletoomise viisi peale. Et minu meelest võiks, võiks nagu see poliitilise kultuuri osa pigem olla ikkagi ka selles, et, et lugeda neid samu materjale, mis on kirjutatud väga häid artikleid, sedasama inimarengu aruannet, mida Virko sa mainisid, on ju et, et, et ja, ja ma miskipärast arvan, et seesama Kristiina Kallas on ise nii oma taustad kui ka oma väljaütlemiste tõttu äärmiselt noh, mõjus selle teema esitaja, et ma arvan, et ta lihtsalt ei, ei, ei vajanud tegelikult sellist lähenemist. Aga just see poliittehnoloogiline hõng või see, see on see ikkagi, mis annab selle kammertooni või järelmaitsed. No ma ei tea selle teema lõpetada. Tsiteeriksin siin Eesti Päevalehe juhtkirja, kus on öeldud, et siiani söötis teemasid ette EKRE ja muud küsimused, ühiskonna huvi künnist peaaegu ei ületanud ja sellel nädalal võis kerkida uus uus arutelu siis kese või tase. Ja kui me vaatame, et me oleme 24 minutit sellest juba rääkinud, siis, siis tegelikult on tõepoolest ju mingisugune uus teema valimisdebatti sisse tulnud. No lihtsalt, siin on nii palju rakurssi, millest me mulle muid teemasid ju ei ole. Aga, aga no kui selle teemani ikkagi proovida seda teemat ka lõpetada, sest meil on ka teisi teemasid nädala jooksul elus aga maailmas juhtunud, aga, aga tulles just selle poliittehnoloogilise poole poole, siis detsembris oli tegelikult ju Riigikogus üks Reformierakonnaseaduse nii-öelda muudatus siis kasutusel, mis oleks liikunud ükskeelse eesti koolihariduse suunas ja siis Eesti 200 juhatuse liige Margus Tsahkna, tema oli kaalukeel tema, kui ta oleks hääletanud poolt, oleks aidanud Eestil asuda ühtse Eesti koolisüsteemi suunas, et nüüd selgub, Tsahkna ei osalenud hääletusel ja mulle tundub, et selgus ka põhjus, et kui see teema oleks lahenduse suunas liikunud, siis poleks võimalik olnud sellel teemal kampaaniat teha. Selgub, et samal ajal, kui kogu see ränderaamistiku jama Eestis ühiskonda polariseeriv, siis kavandati hoopis seda praegust kampaaniat, kui ma loen siin postimehest selle reklaamikampaania sünnilugu ja, ja noh, põhimõtteliselt kui siin jätkata, siis noh, seda, seda teemat oli ju võimalik. Ma ei tea lahendada 2011. aasta koalitsioonikõnelustel 2000-le siis 15. aasta koalitsioonikõnelustel 2016. aasta koalitsioonikõnelustel, ma pean silmas siis Margus Tsahknat, et huvitav oleks teada, kas vastu olid Jüri Ratase, Jevgeni Ossinovski No ja samas jälle kui vaadata seda, et kuidas Eesti 200 selle olukorra lahendas pressikonverentsi kokkukutsumise suhtes, siis, siis ma väga huviga vaatasin seda pressikonverentsi just selleks, et, et vaadata, kuidas Kristiina Kallas sellest olukorrast välja tuleb, kas ta on ebalev, kas ta on, kas ta otsib sõnu, kas ta on alandlik, kas ta püüab nagu tuhka pähe raputada ja ma nägin väga eneses kindlad, et väga veendunud esitajad, esinejad, kes, kes jättis mulle tegelikult sügava mulje No ma ei tea, probleem, probleem, päris probleem, probleem, see oli põhimõtteliselt pressikonverentsi sisu, aga ei, ma olen selles suhtes tulles ka nii-öelda ikkagi positiivse programmi juurde siis hea on see, et integratsioon tõusis nende valimiste kolme olulisema põhiteema sekka, et selle eest Eesti 200-le. Päriselt. Suur tänu, aga halb on ikkagi see, et see viis, kus siis isiklik saba kergitamine oli olulisem kui rahulik argumenteeriv, demokraatlik, viisakas, erinevaid osapooli austav stiil, see välistab juba eos seda isegi proovitud. Mulle tundub, ühiskonnale võidi teha haiget. No vaata, see ongi see, et sa mainisid siin Tsahknat, et need poliitikutest liikmed nii-öelda kogenud poliitikutest liikmeid, kes on Eesti 200-ga liitunud, olid muide ühe selle ühed selle poliit tehnoloogilise võtta kõige kirglikumalt kaitsjad. Nii et nii et noh, selles mõttes selle, kogu selle aktsiooni üldine üldine kuvand minu arvates ei ole ka nagu poliitilise kultuuri seisukoha pealt positiivse märgiga ja see pigem nagu kannab pigem nagu kannab seda, et, et tegelikult ongi poliitika ongi nagu, nagu täpselt selline ja, ja et ma, ma kardan, et needsamad pikka perspektiivi jutud, mis mulle on tegelikult alati väga meeldinud, me ükskõik, missugust probleemi me vaatame, tegelikult me peamegi rääkima, peaksime rohkem rääkima pikast perspektiivist. Mitte et seesama, et kui me teeme mingisuguse kuskil mingi arengukava, siis see ei ole lihtsalt mingi mingi lihtsalt mingi mingisugune dokument, vaid tõepoolest, me teeme seda selleks, et et seda seda asja ellu viia. Nii et uus pulgad vanad just täpselt. Aga no ma ei tea jah, selle teema võiks siis võtta kokku president Toomas Hendrik Ilvese tsitaadiga, valimised pole, no 99. Teater Eesti 200 peab nüüd tegelikult tegudega tõestama, et on nad võimelised ühiskonnale selgitama nendega kõnelema ja rahulikult asju arutama. Ilves on öelnud seda ka, et mis, mis meid siia tõi, eks ju see vaid võib-olla ei pruugi edasi viia. Aga no kui Eesti 200 on siis näide sellest, kuidas ise sõnastatakse, probleem leitakse, lahendus ei püüta seda selgitada, siis meil tegelikult on olemas ka näide teisest äärmusest, ka seal on omal kohal pettumused, solvumised, lahkumised, nii nagu black plakatiskandaal viis Eesti 200-st siis kolm ja pool protsenti liikmetest arvuliselt siis 17 siis elurikkuse erakond on kaotanud ühe oma alustala Anzori Barkalajal ja inimese, kes suutis sisuliselt paari kuuga elurikkuse erakonda tuua mõne allika selgituste kohaselt ainuisikuliselt peaaegu seal 100 inimest, aga nüüd siis Barkalajal lahkus ja küsimus on siis selles, et, et elurikkuse erakond otsustas, et nende jaoks on tõest olulisem väärtus osalusdemokraatia ja ja oma hääleka. Sellise vähemuse hääle surusid peale inimesed, kes ei poolda sellist populatsioonipõhist vaktsineerimist, et piisab sellest mõned vaktsineerivad mõned mitte et kaasaegne meditsiiniteadus, sellist käsitlust mulle tundub, et teie siiski ei poolda, aga no osalusdemokraatia nii arvas Anzori Barkalajal pettus ja Eesti või sellest Elurikkuse erakonnast lahkus. Mis teie arvate, et kas. Et, et küllap on enamikes erakondades inimesi, kes on vaktsineerimisvastased, et Eestis iseenesest see see protsent ei ole ülemäära suur, teatavasti 95 protsenti inimestest on on vaktsineeritud ja et me räägime viiest protsendist elanikkonnast ja küllap neid tõesti on kõikide erakonna liikme, kõikide erakondade liikmete seas see, mis antud juhul siis elurikkuse erakonna puhul probleemiks osutus, on see, et üks erakonna liige postitas erakonna logodega vaheldumisi linke vaktsiinide kahjulik kusest ja mobiiltelefonide kahjulikest ja imeravimitest ehk siis ta sidus selle teema erakonna erakonnaga erakonna nimega ja selles mõttes ma nagu täiesti mõistan, et see on selline väga kahtlane teema mõne erakonnaga sidumiseks. Jah tegelikult muidugi selline inimene nagu jälle nagu Anzori Barkalajal keda ma mul on ka au isiklikult tunda, noh, Eestis ikka inimesed tunnevad siin omavahel. Et Anzori on nii tark mees, et ühest küljest. Ma arvan, et ta võiks kindlasti kuuluda Eestis mingisse esinduskogusse. Tal on palju kogemusi ja väga avar kultuuriline nagu taust ja teadmised ja kõik ja puha, aga vat just isiksusena ei oska öelda, et kas ta, ma kardan, et ta pigem nagu kuulub sellist selliste inimeste hulka, kes näiteks riigikogu sellesse igapäeva töösse sattununa pigem nagu mingil hetkel teeks või tunneks, et tunneks, et ta tegelikult ei, ei jaksa seda seal olla ja seal on vaja ikkagi ka päris palju sellist noh mõnes mõttes nagu, nagu igavaid asju teha ja, ja seal on vaja ka igasugust pidevat trikitamist ja muid selliseid asju ja võib-olla äkki äkki tal jääks selleks jõudu väheks. Et samas samas kuskile ta ei kao, nagu ta ütles Eesti avalikust elust ja ma arvan, et tema mõtted ka kuhugi ei kao, aga aga natuke kurb on jah see, et, et noh, et see poliitika on nagu selline selline, selline paha ja kole silti, et kui inimene saab selle endale justkui nagu külge, et siis siis on mingi mingid probleemid kohe majas. Ma ei, ma ei nagu ei heidaks Anzori barca rajale küll midagi siin praegu ette, et ja pigem pigem isegi nagu mõistaksin, kui, kui elurikkuse Erakonna juhid sekkuksid sellesse sellesse samasse aktsiooni, kus siis erakonna nimega seotakse, seotakse üks, üks niisugune suhteliselt marginaalne liikumisest, nagu ma ütlesin, tõesti viis protsenti Eesti elanikkonnast on vaktsineerimata ja kui noh, nagu see on liiga väike protsent, et erakond võiks ennast sellega üleüldse siduda, et ma ütleks, et see võiks olla pigem kahjulik kui kasulik. Et mingi erakonna sildi all selline tegevus toimub, et ma tõesti ka erakonna juhina sekkuksin siin ja, ja kutsuksin korral, et, et selliseid asju ei, ei tohiks ühe ühe erakonna nime alt teha. Just ja selle sündmuse puhul ikkagi ju märgilise tähtsusega on just see, et tegemist ei ole sellise erakonna ametliku seisukohaga, et elurikkuse erakonnal üleüldse on selliseid ametlikke seisukohta suhteliselt vähe ja siis see huvitav pool on just see osalusdemokraatia poole, et kui on tarvis mingisugune seisukoht võtta, siis hääletatakse, et sellele eelneb loomulikult selline argumenteeritud debatt kusagil erakonna siis keskkonnas foorumi sarnases keskkonnas ja ja siis võetakse seisukoht, aga, aga ma eile õhtul ka Artur Talviku ka korra rääkisin ja, ja see minu jaoks see keskne küsimus on see kuidas välistada need kuritarvitamised ja omanikud puleerimised, selles mõttes, et ma pean nüüd silmas sellist hääletuskeskkonna ära kaaperdamist, aga, aga et noh, tahes-tahtmata paljude teemade puhul on ju niimoodi, et see häälekas vähemus suudab ennast märksa kuuldavaks teha kui rahulik argumenteeriv enamused vaktsiinide puhul ja täpselt samamoodi et arst ja tavaline pereema, kui nad võrdselt argumenteerivad ja neil mõlemal on üks hääl, siis tegelikult ju kaal sellel häälel on hoopis teistsugune. Nojah, et küsimus oli siis selles, et kuidas vältida selliste teemade kaaperdamist või, või et kuidas vältida seda, et erakonna liikmed ei sea, ei seoks mingisuguseid noh, kahtlase väärtusega teemasid või ütleme, kahtlase väärtuse või vähese toetusega teemasid erakonna nimega, siis ega seda ilmselt ei saagi teha, sest tegelikult sealt tulebki mängu see, et et kõikidel peab olema õigus oma arvamusele. Nüüd küsimus on see, et, et man pakkunud erakonna juhi võimalus on just nimelt see, et korrale kutsuda, et need ei sead seotakse konkreetselt erakonna nimega, vaid seda, et, et see, et inimene ütleks, et see on minu isiklik arvamus, et ma arvan, kõikides erakondades on inimesi, kes mõtlevad üht ja teistpidi paljudes erinevates asjades, aga nad peavad suutma siis eristada isiklikku arvamust, erakonna arvamust. No kui see saate avaosa kuidagi kokku võtta, esimene pooltund, siis kuidas teile tundub, kas uutel poliitikutel on raske poliitikasse tulla või vastupidi, kuna sellist esimest suurt vastutust pole, siis võib liialdada, tegeleda millega iganes. Ma tunnistan, et mina olin juba üllatunud, kui Eesti 200 oma oma erakonna liikmete hääled kokku sai, et erakond moodustada, et järelikult ikkagi nii väga raske ei ole. Ja nagu ütles Agu Uudelepp sellel nädalal Postimehes arvamusartiklis, siis, siis tegelikult on ühiskonnas olemas väga tugevad sellised puhangud või märguanded selle kohta, et et ühiskond ootab muutusi ja seda juba oodati eelmiste valimiste ajal. Nii et selles mõttes mulle tundub, et ehk ei olegi nii väga raske tulla. No mina arvan ka, et väga raske tulla, eriti pärast seda, kui muudeti ära see seadus, et tõesti on, on 500 vaja neid erakonna moodustamiseks, neid aga, aga teisalt on, on näha ka sellist sellist võib-olla Eesti poliitikas sellist nii-öelda projektide teket, et nüüd see võib-olla see 500 seoses ka sotsiaalmeedia leviku ja arenguarenguga ja siis ka nende võimaluste kasu tamisega ja siis ära sellega, et inimesed on õppinud kasutama neid, neid võimalusi on, on need väiksemad grupid tegelikult muutunud ka selliseks häälekaks, mis ühtlasi ka tähendada seda, et mingisugusel hetkel võib meil meid ees oodata selliste noh, nii-öelda projektiparteide ajastu nagu, nagu Lätis ehk siis selle Lätiga võrdlust on, on päris palju olnud. Et kui oli kuskil ma mõtlen, kas oli mingi umbes 20 nädalat enne valimisi, kui ma olin siis veel Postimehes, kui ma seda seda rubriiki alustasime, siis ma selles esimeses loos ka selle Läti paralleeli tegelikult tõin ja ma vaatan, et see suund praegu natuke selles suunas läheb. See muidugi viitab ka sellele, et need koalitsiooniläbirääkimised muutuvad keerukat, eks me näeme, kuidas läti ägab praegu selle selle all, aga mis on tulemus, tulemus on see, et, et needsamad pikaajalised asjad, mida siin, mida siin räägitakse, need jäävad pooleli, need jäävad otsustamata, neid, neid neid asju ei tehta. Ja noh, mina arvan seda, et igasugustele sellistele paari teema populistide populistidele on, on need Mina võtaks natuke selles mõttes hoogu maha, et need paarid teema, populistlikke parteisid ülemäära palju tekiks, kui me vaatame EKRE 20 protsendilist toetajaskonda, kes on EKRE, on selgelt muutuste nii-öelda muutuste ideed kandev, et ei, et ja praegu ta siis on, on see erakond, kes, kes enda taha siis need muutumishimulised inimesed on koondanud. Ei, ma olen selles suhtes neemega nõus, et mulle tundub ka, et need valimised on ühes osas otsustavad, et kas Eesti võib sattuda Läti poliitika teele, kus poliitikas hakkab siis pead peast pead tõstma selline killustatus tus, kus vanad poliitikud teevad uuteks valimisteks uued projekti parteid, kord tegeletakse huumoriga, kord tõstetakse midagi selliste tõsist, ühe teemavaldkonnast lauale, et meie oleme selline tegelike reformide erakond või luuakse mõni rahvuspõhine partei, et mis selle Lätis teemi puudus on, siis me näeme tõesti seda, kuidas vanad poliitikud on juba kolmandat, neljandat ringi uute erakondadega siis valimist klis, kogu asjaajamine käib, tutte, mitte ideede tasandil, kaob vastutus Tartus ja järjepidevus süveneb, selline välistamine, et mitte ühisosa ei otsitavaid, ongi selline konflikt. Et see on siis see, mis müüb ja Eesti poliitika mulle tundub, on paraku sinna Läti suunas nagu oma tee valinud. Aga me saame vastuse ikkagi sellele siis valimistejärgsel ajal. Aga, aga ma ei tea, aga, aga ma tahaks veel. Küll ka seda öelda, et noh, see jutt kõike ei tähenda seda, et näiteks mina näiteks arvaksin ka niisuguse poliitikavaatlejana, et, et olekski see halb otsus olnud seda noh, erakonna liikmete arvu siis siis siis vähendada, et minu meelest ikkagi nagu poliitikasse tegelikult see, see sisenemine sellisel moel peaks ikkagi olema olema võimalikult võimalikult lihtne erinevate ideedega inimestele ja, ja see mul on lihtsalt, mul on lihtsalt nagu kurb, et seda, seda poliitikat on nagu niimoodi rööbatud, et, et noh, et inimesed justkui justkui nagu ei taha, et see ka nõrgendab meie seda Esindusdemokraat, ma olen selles mõttes just nõus, et mitte, et olla uute tulijate vastu, vaid selle kameeleon mängimise vastu, et kus aastaid-aastaid aastakümneid poliitikas olnud inimesed siis võtavad endale uue viigilehe ja ütlevad, et nüüd on uus algus, nüüd tuleb, ega tõsiselt aus poliitika. Aga noh, poliitikutel oli lõppeval nädalal ka selline avansipäev, selgusid taas igakuised arvamusküsitluste tulemused küsimusele, et kui homme toimuksid riigikogu valimised, siis kelle poolt te hääletate tahaksite, siis saabus selline vastus, et kõige enam annaks hääle Reformierakonnale nende siis reitinguprotsent EMORi Kantar, Emori uuringust, mille Postimehes on tellinud, käib jutt, et 24 protsenti Reformierakond tõusis eelmise perioodiga võrreldes üks protsent, no mis on vea piires, Keskerakond on langenud kolm protsenti, tee 23 protsenti on see number EKRE'l muutust ei ole, see on 20 protsenti sotsid tõusnud kolm protsenti ja 12 on see number Isamaal kaheksa protsenti tõusu ega langust ei ole ja Eesti 200-l number seitse protsenti ja langenud siis ühe protsendi, et põhiline järeldus on siis see, et kokku pääseks parlamenti kuus erakonda. Teine järeldus on see, et valimiste võitja ja pole veel kindel võimalus, on Kantar Emori tulemustele viidates kolmel erakonnal reformierakonnal, Keskerakonnal, Grel ohu piirile on sattunud Eesti 200. Kelle seisukohast siis veebruari reiting on väga oluline, sest kui see langus jätkuma peaks, siis see oht, et sinna valimiskünnise piirile jäädakse, pendeldama, see võib olla märkimisväärne. Et ühest küljest on, see näitab seda, et mõnes mõttes on, et noh, sellised laiemad jõujooned nüüd ikkagi nagu välja joonistunud ja, ja noh, meil on nagu enam-vähem pilt selge, kes sinna, kes sinna riigikogu järgmisse koosseisu nii-öelda siis poliitiliste jõudude na võiksid kuuluda. Aga teisalt noh, ma ei alahindaks ka seda, et inimesed teevad neid otsuseid suhteliselt hilja ehk siis siin minu meelest on kogu aeg läinud, see, see lõpliku otsustamise teema on läinud läinud järjest hilisemaks sellisel moodsal ajastul ja ma arvan, et kui siin tulevad need ka need suuremat sorti valimisdebatid, siis noh, siis siis pannakse tegelikult siin üht koma teist paika. Et, et kes, kes siis ikkagi noh, kui palju, kui palju saab neid neid kohti, et võib võimalik, et need hiliste otsustajate käisin paaril viimasel nädalal neid otsuseid teevad nende hulk võib-olla olla päris suur ja asevõib määrata tegelikult ka siis noh, nii-öelda põhimõtteliselt selle, et, et kas saab ühes või teises kombinatsioonis koalitsiooni teha. Minu meelest oli nendel valimi, ütleme siis erakonna reitingute puhul huvitav see, et, et Eesti 200 on siis selgelt praegu parlamenti pääsemas ja nüüd selle viimase nädala kampaaniaga, kus nad integratsiooni teemadel sõna võtsid, on nad asunud väga tihedas, ütleme konkurentsi sotsiaaldemokraatidega ja sotsiaaldemokraatide valjaskonnaga. Kusjuures mis on, ma arvan, sotsidele väga ohtlikke arvestades nende niigi keeruliste keerulist maine olukorda. Mis puutub Reformierakonna reitingu tõusu, siis, siis ma arvan, et siin on suureks toeks tegelikult see välikampaania algus, kus nende maksudega seotud seotud sõnumid on lõpuks saanud siis must-valgele kirja, et nende maksusõnumid on olnud senises debatis väga-väga lahjad ja ilmselt ka sellepärast, et et keegi pole tahtnud neid neil lasta üles tõusta üleüldse, et pole nagu vestluspartneriks hakanud sellel teemal. Jah, see maksuteema on väga-väga huvitav just Reformierakonna kontekstis, et nad eriti just Kaja Kallase Reformierakonna esimehe isikus eelmisel kevadel olid väga jõuliselt nii-öelda tõstsid selle teema üles. Kaja Kallas oli siis veel Brüsselis ja kui meenutada toonast Turu-uuringud, teevad seda päevalehe tellimusel vist seda, eks ju, seda peaministrikandidaatide joosta reitingut siis siis Kaja Kallas ju seda sealt noh, nii-öelda oli, ütleme nii kõvasti ees Jüri Ratasest siis mingisugusel hetkel seis võrdsustus ja lõpuks läks ratas rattas ka mööda, see teema nagu nagu vajus, vajus ära ja praegu on ka nii, et et just minu meelest ka sel nädalal tuli, tuli välja see, et, et kuidas, et nüüd algab sisse tulude deklareerimine ja mis seal uut ja kui palju neid inimesi on, kes, kes peavad juurde maksma ja ja üldiselt käisin ükspäev väljas lõunat söömas ja ma kuulsin kõrvallauas, kuidas 200 ka sellist nutikat, noort meest ajasid omavahel juttu ja ütlesid, et sellest tuleb üks suur jama, arutasid seal oma oma neid isiklikke ja lähi lähituttavate seda maksude temaatikat ja, ja noh, ma arvan, et see on tegelikult üks koht, kus, kus Reformierakonna on võimalik. No just nimelt see, et nad ei ole suutnud enda agendaga välja tulla, on ikkagi eelkõige nende enda nõrkused, et ma meenutaksin siin Andrus Ansipit, kelle kohta ajakirjanikud alati ütles, et issand jälle ta paneb enda vana plaadi peale, et Ansip räägib ainult seda, mida tema ise tahab. Küsi, mida tahad, aga tegelikult nii see käibki. Et me teadsime Ansipi agendat kogu aeg väga hästi ja ta ei jätnud seda kuidagi varjule. See ei olnud see, et oi, ma eile ühes seltskonnas seda juba rääkisin, ma täna siin seltskonnas ei räägi, ongi üks plaat ja siis see jõuab kohale, et tõesti Reformierakonna maksutemaatika on praegu väga-väga nõrgalt, et ühiskonnana jõudnud, samas kui neil on tegelikult väga tugev jutupunkt, oli väga tugev agenda tegelikult olemas. Ja ma tooksin sellise võrdluse jalgpalli maailmast, et kui on üks hästi oluline asi on, et umbes, et hoida taga nulli, aga kui sa oled päris selline tugev sats ja mängida, mis sa seal hoiad taga nulli, siis vaheta nagu natuke ründavamad koosseisuplatsile ja anna ikka tuld ka, eks ju. Et et noh, et lõppude lõpuks on see, et kui tulemus on null, null ja sa oled ikkagi noh, paberil väga hea, siis lõppude lõpuks ei ole sulle ka võit. Ma pean reitingute juurde tagasi tulles ütleks, et veel on huvitav ka EKRE väga stabiilne 20 protsendiline tulemus, mis on tegelikult hiiglaslik, et see on tõesti väga suur ja, ja see on huvitav selles kontekstis, et, et vaadates EKRE valimis valimisagendat, siis paistab just nagu nad ei sooviks valitsusse minna, et see ei ole nende eesmärk, milles Mahaistaksin nagu soovi, et nad tahavad ühel päeval üksi moodustada valitsuse, et nad, nende huvi ei olegi praegu valitsusse minna, mis võib-olla strateegiliselt väga kaval ja, ja nende huvi on ju koguda sellist raevukat elanikkonda, kes tunnetavad, et nende sõnumid ei jõua pärale või et peavoolu meedia ei kuula neid. Ja, ja kui EKRE veel neli aastat istub opositsioonis, siis nende inimeste pettumus ja raev selle võrra ainult suureneb ja tõesti ka nende, ütleme, EKRE võimalusse suuremat toetust koguda, suureneb selle võrra. Selles suhtes täiesti nõus, tsiteerides ühte tundmatuks jääda soovivat EKRE. Ütleme siis juhtivpoliitikud, siis minnes koalitsiooni Keskerakonnaga, kaotaksime erakonnast pooled liikmed, minnes koalitsiooni Reformierakonnaga, oleks siis oht kaotada teine pool. Aga no lõpeb nädal, kui siin poliitteemadega jätkata, tõi teleekraanile Mihkel Kärmas, ei, Anne Raiste ühisfilmi Edgar Savisaarest, Savisaare tõus ja langus oli seal, aga üks oluline osa oli ka sellest, mis puudutas Savisaare ja Keskerakonna rahaasju, et on selgunud siis asjaolu, et sarnaselt kahtlustele, et väidetavalt reformierakonnas käidi agaralt kilekottidega, milles oli raha ringi, siis nüüd on lisandunud nende inimeste sekka, kes ütlevad, et selline asi käis agaralt ikkagi ka keskerakonnas. Pikaajaline Keskerakonna eks juhtiv poliitik Evelyn Sepp, kes siis tunnistas, et 2006. kuuenda aasta paiku tegi ta kodupart Teil annetuse, mille päritolu polnud talle teada ja seda on teinud sepa väitel siis paljud teisedki, kes täpselt, seda ta ei ütle. Ja siin on nüüd siis lõppeval nädalal ette võetud peaminister Jüri Ratase annetused, aga õhku on visatud ka küsimus majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni tegevuse osas, kes toona oli Keskerakonna peasekretär, et oluline on siin ka näiteks kunagise Keskerakonna tipp-poliitik Mart Viisitamme viie aasta tagune ülestunnistus tsiteeriks nüüd seda pealkirja õhtulehest Simsoniga musta raha jagamine oli igapäevase töö osa, et Kaarel Tarand siin erakondade rahastamise järelevalve komisjonist ütles eile Postimehes ja neljapäeval ka vikerraadios, et sellised seadusevastased annetused võisid olla kõikidel erakondadel, aga mis te ise nüüd arvate, et sellest on omajagu merre voolanud. Et mis selle teemaga nüüd siis teha, et las olla, tehti sohki, rikuti seadust, saadi rohkem hääli, et läinud rong või, või või see on ikkagi ühiskonnas see koht, kus peaks Suud Puhtaks. No ütleme, et see, see ajastu, millest Evelyn Sepp räägib, on täpselt see aeg, kui mina töötasin äripäevas Eesti Ekspressis ja, ja mul on siiani alles kaks paksu kausta nendest nendest ühe peal on kirjutatud selja peale Savisaar ja teise teise peale Keskerakonna raha. Ja, ja ma võin öelda, et see oli tõesti ja nagu lõputu teema, et see oli ilmselge, et juba tookord, et, et Keskerakond selliste kilekoti raha saab. Ma mäletan, et tookord minu põhiline helistamispartner oli Evelyn Sepp, kellelt tuli kogu aeg seda ikka järele küsida ja nad suhteliselt seda väga-väga hästi nagu siis kõrvale põigelda. Ja, ja ma julgen arvata tagantjärele vaadates, et nende kõrvale põiklemise oskuse põhiline iva oli see, et, et see, see kilekoti raha oli niivõrd regulaarne ja seda tulin niivõrd süstemaatiliselt, et nendel olid tõesti väga head mehhanismide väljamõeldud selle käitlemiseks. Et kui teistes erakondades oli väga iseloomulik see, et seda tuli mõnikord sisse, siis see paistis silma kohe, kui keegi, keegi tuleb järsku ilmselgelt väga suure annetusega ühe korraga, aga Keskerakonnal oli süsteem, kus, kus tegelikult kõik Keskerakonna fraktsiooni liikmed regulaarselt Kansside igakuiselt raha raha siis Keskerakonna kontole ja samas kui ma nagu tookord juba imestasin seda, et noh, teades riigikogu liikmete palgad on kõrged, aga nüüd mitte nii kõrged, et sa saad iga iga kuu ikkagi noh, nii suure osa enda palgast ära anda, siis oli selge, et, et see, et see on mingi skeem, aga vot sellest oli väga keeruline läbi läbi hammustada, sest et noh, ütleme, et see jutt oli, oli väga veenev. No mina tuletaksin jälle meelde aastat 2012, kui puhkes Silvergeeti skandaal. Ja siis 15. oktoobril 2012, juhtiv riigiprokurör Heili Sepp, Toonane kirjutas väga huvitava dokumendi, mis on tänaseks kõigile avalikult kättesaadav kriminaalmenetluse lõpetamisest ja muuhulgas räägib seal ka eksplitsiitset mälufunktsioonide eripärast. Et see on minu arust üks kõige üks kõige vingemaid dokumente ja kõik, kes selle teema vastu huvi tunnevad, noh nii-öelda teema skeemi kilekotti ja kõigi nende asjade vastu ja mälu vastu võiks, võiks seda võiks seda lugeda. Et tõsi on see, et, et noh, nii palju nii palju aega on möödunud, et ma arvan, et sõnapaar ei mäleta, nagu kordub siin järjest ja järjest, aga hoopis teine küsimus on jah, see, et et mida me selle sellega peale hakkama, et jah, see rong, jah, see rong on läinud. Võib-olla me teame, et rong läks läbi, eksju, seal noh, ma ei tea, lumi oli maas, rööbastesse läks, on siiamaani näha, et rööpad on haljad. Ja mul on minu jaoks on ka täpselt samamoodi see mis me sellega pihta hakkame, eriti arvestades seda, et silver, keegi tulemus on see, et et Reformierakonna esinaine Kaja Kallas ja mitte Kristen Michal ehk siis see skandaal oli ikkagi vägagi suur ja jõuline ja me saime vähemalt mõneks ajaks kaks ütleme, mitte meie, vaid, vaid et vaidlete Kristen Michali konkurendid said, said väga tugeva erakonna võimaliku esimehe pildilt kõrvaldatud. Siis tõesti küsimus on see, et mida me seda, mida võiks sellega siis pihta hakata Keskerakonna kontekstis, kus me praegu ilmselt see laheneb, nii et me kehitame õlgu ja ütleme, et oli jah, nii. Täna ma saan aru, et Kristen Michalil siiamaani tegelikult küsitakse küsimusi kilekoti raha kohta, meenub mulle, et ma isegi olen siin, ma ei tea, mõned kuud tagasi veel viimati jälle küsinud, et siis teie soovitus mulle need, kui Kadri Simsonit hakata intervjueerima, siis peaks ka ikkagi sama nõudlikult küsima, et kuidas siis 2006. aastal või 2005. aastal käisid, et rahaasjad. Küsida nagu Siim Kallaselt siiamaani kümmet miljonit aetakse taga, et ikka võib küsida. Jah, aga noh, üks variant on ikkagi tõesti see ka, et jagaks rohkelt neid valgeid kampsuneid välja ja siis läheks eluga edasi. Nii üks teema, kus jälle saab rahast rääkida. Tarbijahinnad tõusid võrreldes 2000 seitsmeteistkümnenda aasta detsembriga 3,4 protsenti. Tee Eesti hinnakasv oli möödunud aastal euroala kõige kiirem. Kaubad olid 2000 seitsmeteistkümnenda aasta detsembriga võrreldes 2,1 protsenti ja teenused ligi kuus protsenti kallimad. Kaupade teenuste administraator aktiivselt reguleeritavad hinnad on eelmise aasta detsembriga võrreldes tõusnud 6,6 protsenti ja mittereguleeritavad hinnad 2,6 protsenti. Nii teatas statistikaamet palju numbreid. Aga kui kõik see hästi lühidalt kokku võtta, siis kuulge, kuidas see ikkagi nüüd niimoodi juhtunud on? Keskerakond ja Jüri Ratas on võimudu aastaid tagasi kritiseeriti kogu aeg näiteks Ansipi valitsust, et miks need hinnad kasvavad ja nüüd selgub, et väga suured hinnatõusud toimuvad just nendes kategooriast, kus on administratiivne hinnatum, paned noh, näiteks siis aktsiis, et kas see on kinnitust tegelikult sellele, et ära usu seda, mida erakond räägib opositsioonis usu seda, mida ta võimul olles teeb. Ja on see kinnitus sellele, et turumajandus toimub ka Eestis. Ma ei oska nüüd öelda, kas on kinnitus sellele, aga igal juhul elektriaktsiis vähemalt meie pere eelarvet küll täiesti tugevasti põmmib, et et see, et, et aasta jooksul on elektri hind täiesti märkimisväärselt tõusnud, annab, annab ennast tunda küll. Küllap see annab, küllatus annab igal pool tunda ja ja tegelikult on siin hästi palju selliseid ju neid suuri asju, et turumajandus tõepoolest toimib, sellepärast et Eesti oma avatud väikese majandusega on ju maailma majanduse osa ja kui me vaatame siin näiteks maailmapanga siin aasta alguse rapot raportit, et noh, mis võiks maailma nagu ees oodata, siis, siis noh, ütleme nii, et see taevas on ikkagi suhteliselt pilvine. Et ja, ja ütleme niimoodi, et, et selle kõrval mõni lahendus ütleb, et oh, näed et ma ei tea, millal seda avatust liiga palju, et suletust oleks rohkem vaja, noh, ma arvan, et see pole ka nagu mingi teab, mis teab mis lahendust, aga noh, kui me vaatame siin kõiki selliseid aspekte, et Euroopa Liidu, eks ju siin keskkonnapoliitika USA-Hiina kaubandussõda, mis. Lähme vaatame, mis toob kaasa. Brexit täpselt samamoodi, see järgmine nädal on otsustav. Sest Brexit nii või naa mõjutabki Euroopa liitu ja mõjutab ka meid. Aga vaatan kellale ja aeg hakkab otsa saama. No lõpetuseks nädal paljastas, et Eestis on 2019. aasta alguses olemas inimesi, kes lahendaks ilmavaatelisi erimeelsusi nagu sajand ja enam aega tagasi lahendeid duelle pidades. Lugesin kohati naeru tagasi hoides aga teisalt kukalt kratsides täiesti tõsimeeli sihtasutuse perekonna traditsioonilise perekonna kaitseks ühe juhi Markus Järvi üleskutset, et Eesti Ekspressi vastutavale väljaandjale Hans H Luigele, et ta võiks duellile tulla ja ent kui järvi pühakirja uurides selgus, et katoliku kirik keelab tal duelli pidamiseks Teie, saate aru, kuidas see võimalik on, et meil on endiselt selliseid romantikud, kes väärtustavad selliseid traditsioone ja kas te ise oleksite valmis duellile minema, kui ta kuule, Marcus kutsuks? Kas kas ma tohin heidid öelda, Mirko kuule, et meil on ju igasuguseid inimesi, kes sind ei üllata, see, et kui sa lähed tänavale või, või kasvõi loed kuskil sotsiaalmeedias ringi vaata kui palju on põnevaid inimesi, iseasi on see, et kas nende mingisugused ettevõtmised peaksid nii palju tähelepanu äratama. Et ma isegi ei tea, mina pööraksin sellel päris päris kõvasti tähelepanu, sest et minu meelest on see üks nendest ilmingutes, mida me oleme siin juba tänases saates rääkinud, ehk siis raev, mingisugune kuhjuv raev, mingisugune soov elada välja võid teha ennast kuuldavaks, sest et on hirm, et muul moel ei saa ennast kuuldavaks teha, on ju selge see, et, et küsimus ei ole siin fakti õigsuses, et, et justkui peavoolu meedia valetaks või, või ei räägiks, tõsi. Faktid, mida nad kajastavad, ei oleks tõsi, vaid mul on tunne, et siin on jutt sellest, mis selle raevu esile kutsub siis objektiiv, poee toimetaja Markus Järvis on, on pigem hoiakute, hoiakute nagu mittetunnustamine või soov teha kuuldavaks iseenda maailmapilti ja mitte niivõrd fakte. Aga meil on siiski põhiseadus ja meil on õigusriik ja ma arvan seda, et see lahendab ka neid küsimusi. Nojah, paraku sellel nädalal välismaa asjadest ei jõudnud rääkida, aga tõenäoliselt järgmisel nädalal. Kas räägime ka Brexiti teemadest? Arengus on Donald Trumpi vastasseis demokraatidega teemal Suur-Ameerika müür. Nädala pärast on siinsamas vikerraadio stuudios Krister Paris, Evelyn Kaldoja ja Mirko ojakivi, aga täna tänan. Neeme Korvi, Heidit Kaio. See ja kuulmiseni.