Ööülikool. See ruumiline koosluste mitmekesisus ja ruumiline kultuuride mitmekesisus on natuke analoogsed. Kui me selle ruumi ära ühtlustame, eks ole, oma kooslustamatus, siis on kerge sel kultuuril ka ära ühtlustada. Ja vastupidi, praegu muidugi selle kultuuri ära ühtlustumine. Globaalselt on üks faktor sellele loodus ühtlustab. Tõepoolest, meie maastikele, meie elurikkus on väga-väga suur mälu. Kust meie elustik tuleb, see on tuhandete aastatetagune ajalugu on siin taga, et kõik see, mis me teeme täna, see jätab suure jälje tulevikku tulevikku 1000 aasta pärast. Nii et me peame väga hoolega mõtlema, mida me täna teeme. Hästi tegema. Koole. Ülikoolil on külas ökoloog Aveliina Helm ja biosemiootik Kalevi kull. Vestlus kannab pealkirja pärandatud rikkus. Kõneldes päranduse rikkusest, võiks arvata, et räägime minevikust. Ent meie jutu peamine mõte on hoopis uue ajastu eluviis. Täpsemini see, kuhu liigume ümbruse kujundus, koduruumi, elu. Ja kuna me mõlemad oleme õppinud Eluteadvus siis pühendame selle jutu eluruumi loodusele kaaselanikele meie ümber. Kõige elusa üheks keskseks ja üldiseks omaduseks on enesetaastamine ehk alalhoid. Elu hoiab end taastades alal. Aga selle põhjal, mis tahan eelkäijalt päranduseks saanud ja kõik see, mis ta teeb, mis me teeme, saab päranduseks järgmistele see käivaid organismide, vaid ka nende ümbruse kohta pärandub ka keskkonnakujundus. Ja kõik organismid, mis iganes liiki muudavad natuke oma ümbrust kujundavad seda nii süües kui jääkijates, kui varjutades või teistele valgust kogudes. Nemad teevad seda valdavalt natuke. Aga inimesed tänu oma tehnikale ja sellele energiale, mis on meil lisaks peale söömise kaudu saadud energia saame me oma ümbrust kujundada rohkem ja oma kujutlusvõimele milliseks iganes. Tõepoolest, me saame selle teha ja tihti teemegi täiesti. Aga kas on olemas retsept, kuidas teha kujundatud ümbrus parimal viisil? Usu öelda on? No olgu meil näiteks tükike maad ja soov, et seal keegi võiks elada ja soovid parimal viisil. Istutakse sinna põõsa või puu või mõne muu taime kes kõige paremini sobiks ja kaunis oleks. Valime välja midagi tõesti huvitavat. Nuud Raukaarja põhi, võtame ühe suculence kauni piimalille. Hangime kusagilt selle taime ja tellime, istutame. Selle näite puhul on juhtub kohe nii, et esimene talv võtab nad maha. No me võime neid uuesti istutada, aga on selge, et nad ei sobi kõige paremal viisil kuigi ehk ilusad olla. No saab järelikult paremini teha, hangime niisuguse põõsa või puu, mis sellises kliimavöötmes sobiks, kuskil kasvab kusagilt Jaapanist või Californiast või. No tore on. Aga vot see sobivus seepeale selle, et kliima ilmatingimustele sobiks. Sobivus puutub ka ju iga organismi suhe teistesse organismidesse. Teised organismid, need on tema koosluse kaaslased, neid koosluse kaaslasi. Aga kui me toome tõepoolest Jaapanist või Californiast, neile siin peaaegu ei ole. No et oleks, aga ärme toome sisse, lööksid detaili, toome terve koosluse. Siis on see olemas, tõepoolest, valime midagi kaunist, huvitavat ja, ja võrdub terve kooslused kõigi ratastega. No natuke aega kasvab, aga siis osutub, et suur suur osa neist liikidest ei püsi. Sellepärast et see väike tükk maad, mis meil on, on liiga väike enamiku nende jaoks, et nad ennast taastada saaksid. Enamik vajab elujõuliseks populatsiooniks hoopis hoopis suuremat ala. Ja kui me just tervet Eestit selle kooslusega ei kata, vaid ikka oma tükist maast räägime, mis meile kujundada on oma koduruumis siis niisuguse kooslusega, järelikult me peaksime ikkagi võtma sellise liigi, kelle kaaslased siin elada saavad. Ehk teiste sõnadega, see peaks pärismaine olema pärismaine puu või põõsas ja selle ümber kõik need teised liigid, kellega ta koos kasvab. No lähme vaatame kuskile kohta, kus on tõepoolest põliselt rikkalt, nad kasvavad, toome üle oma majakesse. Ja siis küsime, kas saab, ehk veel paremini. Vaadake, kui me niimoodi toome põlisest kooslusest, siis osutub, et see on niisugune kooslus, kus kasvavad ja elavad olendid, kes omavahel küll hästi suhtlevad, aga kes inimesega pole suurt kokku puutunud. Et ta veel paremini see kooslus sobiks, peaksime valima niisuguse, kus ka inimesega püsiv suhe on nendele liikidele omane. Ja sellised on ka olemas ja neid kutsutakse pärandkooslusteks. Pärandkooslused on need, mis sellel maal on pika aja jooksul kujunenud kus inimene on olnud juures natukene lõiganud, majandanud, aga mitte kunagi seda kooslust päris ringi teinud eluteaduses nagu üldse elusse puudutavates asjades, on muidugi nii, et mis iganes definitsioonid me ütleme, me peame kohe silmas pidama, et piirid on ebamäärased. Aga ligikaudu võime me kooslused jagada põliskooslused tehiskooslused ja pärandkooslused. Põliskooslused on need, eks ole, mis on isepäini areneda saanud ilma inimese vahele segamata kultuuri mõjustamata? Ta tehiskooslused on need, kus kõik on meie kontrolli all. Kus me oleme ise mulla toonud, ise kõik istutanud nagu ühes hästi hooldatud aias ehk. Ja nende vahepeal on see poollooduslik, põld on ka, eks ole, tehisselles mõttes. Nende vahel on see ei see ega teine teda nimetatigi kaua aega poollooduslikuks koosluseks. Tõepoolest, kui me vaatame nagu oma looduses ringi, siis suur osa meie elurikkusest siin Eestis ja tegelikult kogu Euroopas ongi seotud nende kooslustega, mida Kalevi kutsus pärandkooslusteks poollooduslikes kooslusteks alates viimase jääaja lõpust. Kõik see on kujunenud tasapisi koos inimesega sellise inimese mõõduka mõju näol ja üle kogu ümbruskonna on näiteks siia Eestisse kokku tulnud suur hulk liike, kes meiega koos meie kõrval meie väikese häiringu abil väga hästi hakkama saavad. Mitte ainult taimeliigid, ütleme me võime isegi taimekooslust vaadata kui sellist, et keskpunkti kooslustel see, mis toimub taimekoosluses, see mõjutab kõike, mis läheb maa alla, ema peale. Mõjutab mullakooslust, mõjutab putukaid ja nii ongi, et nendesamade liigirikaste pärandkooslustega on tegelikult seotud väga, väga palju elustikust. Meil siin kohapeal ka jääd, mis pärandkooslused on, eks ole, meie teame, neid võib olla ka erinevate niitude nimede all puisniite ähvast, kõik teavad, Eesti selline võib-olla looduse pärl, meil on Eestis puisniidud, mille üle me võime olla tõeliselt uhked, mis on Euroopa ja vaat et kogu maailma selliseks liigirikkuse tulipunktiks, et mitte kuskil mujal ei pruugi olla kohta, kus sa seisad. Sinu jala all on nii palju liike koos, et Eestist laenata puisniidud Kalev ise on koos Toomas kukega suure botaanikaga määranud 25 liiki kasvamas ühel 10 korda 10 sentimeetrit udukesel ehk siis ühe jalatallaalusel maa lapikesel mis on erakordne liigirikkus. See on võrreldav tegelikult vihmametsaga, me ju kõik teame, et vihmametsad on liigirikkad, seda meile räägitakse koolis, et need on need maailma kõige-kõiget. Aga kui me vaatame sellist pisikest skaalat, siis maailma kõige-kõige on meie enda puisniit. Ja kui me nüüd hakkame veel mõtlema selle peale, kuidas pärandkooslused on kujunenud ja ütleme, kuivõrd sobivad on need inimesega koos eksisteerima siis see annab meile palju võtmeid tulevikuks ka mismoodi me peaksime oma maastikke vaatama, kui palju on, ütleme, nendes trendides, mida me täna näeme. Liigirikkuse langus, elustiku kadu, üldiselt tolmeldajate kadu, kui palju on selles pärandkooslustega seotud siis täna võib täie kindlusega öelda, et suur osa nendest trendidest ongi põhjustatud sellest, et me oleme toonud ära oma vikatit oma lehmad ja lambad nendelt samadelt niidudelt pannud, vikati kooli ära unustanud, pannud lehmad, lambad, lauta, lambad on üldse ära unustatud ja jätnud need kooslused omapäi. Suure osa neist oleme me muutnud siis kas lihtsalt põllumaaks, kündnud ülesse pannud rapsi või rukki alla, et see on see suur muutus maastikus, mis on tegelikult ka aluseks nendele tänastele trendidele, mida me näeme, mida me kuulame. Mul on ka üks huvitav lugu selle kohta, mismoodi on Eestisse Euroopasse sattunud pärandkoosluste liigid, ehk siis niidukoosluste liigid. Et nimelt on ökoloog alati natukene kas nüüd hämmastanud, aga seal on väike vastuolu olnud see, et kui me omamoodi teame, et Euroopa on meil siin sellises metsavööndis ja kui inimene ei toimeta, siis kasvab asemele võsa ja mets. Aga siin me oleme viimastel aastatel teada saanud natuke rohkem selle kohta, et millised olid Euroopa kooslused veel enne eelmist jääaega ja miljoneid aastaid enne meid, ütleme inimesena me oleme siin päris vähe aega toimetanud viimasest jääajast alates ja tegelikult pisut ka enne seda, aga kuskil 50 100000 aastat tagasi meil senini praktilised teadmised puudusid, millised need ökosüsteemid siis välja nägid. Ja täna tänu sellele, et bioloogias on palju uusi arenguid just vana DNA ja väga selliste vanade fragmentide uurimise valdkonnas siis nüüd me teame, et Euroopa on olnud päris pikka aega tõenäoliselt miljoneid aastaid üsna niiduliku välimusega. Sest et siin olid suured suured herbi voorid, rohusööjad, keda oli hiljutiste tööde alusel isegi niipalju, kui et üle 125 kilogrammi hektari kohta. Ehk siis kaks pool sellist keskmise kitse ja, või siis ühe põdrasuurust looma ühe hektari kohta, mis on tõeliselt suur hulk ja nende hulgas olid näiteks ninasarvikud, jõehobud, elevandid, erinevad suured hirved, väiksemad põdrad, metshobused, erinevad metsikud lehmad kõiksugu müstilist, nii-öelda elustikku, mis tänaseks on välja surnud. Ja nende väljasuremine ei olnudki nii väga juhuslik. Eks siin oli ka oma inimese käsi mängus. Aga 6000 aastat tagasi, 4000 aastat tagasi võttis inimene kõik selle rolli ka enda kanda oma Herbi vooridega oma vikatitega Euroopa koosluste avatuna hoidmise ja lubas need liigid jälle kõikest nendest sõltusid nendest kunagistest suurtest herbivoolidest, lubas neid jälle oma koju naasta. Ja nii me hoidsime seda elustiku nende herbiooride järgsel ajastul päris pikalt, tuhandeid ja tuhandeid aastaid. Ja see õnnestus väga hästi, sest et tõepoolest meil on niidukooslusi, meil on pärandkooslusi, mis on tuhandeid aastaid vanad üks ja sama koht, mida on tuhandeid aastaid tõenäoliselt ka ühtemoodi hooldatud. Ja kui see ei ole jätkusuutlikkus, siis ma ei tea, mis on jätkusuutlikkus. Meil täna sellist kogemust ühtegi asja 1000 aastat Tänaste majandamisviisidega säilitada ei, ei ole. Jätkavad Aveliina Helm ja Kalevi Kull. Meil on väga suur progress toimunud viimase 100 aasta jooksul ma ikka tõeliselt hüppeline ja me sellesama progressi vältel oleme kuidagi saavutanud ka sellise väga suure eneseusu, et meil on suur võimekus kõiksugu asju sellesse progressi haakessega võtta ja kõigega toimetada. Ja selle raames väga kergesti kipume nii-öelda üle parda viskama, kõiksugu vanasid, tõdesid, tõdemusi, mis tegelikult sageli olid üsna sellise jätkusuutlik toimetamise headeks näideteks. Kuidas me sellesama progressi võidukäigu juures saavutame teataval määral alandlikkuse? Võta midagi ka kaasa sellest, mida me varasemalt oleme teadnud ja natukene kohandada ümber oma mõtlemist selles osas, et me ei oska asendada loodust meie ümber, me ei oska asendada kõiki neid hüvesid, mida loodus meile pakub. Isegi kui me seda arvame oskavat. Näiteks ma praegu vaatan, et kuhupoole kaldub innovatsioon ja kuidas inimesed üldse mõtlevad tulevikust, siis mõtleme kliimamuutustest või kuidas me kohaneme nendega siis me mitte esimeses järjes korras ei pöördu nende lahenduste poole, mis on tõesti juba järele proovitud ja teada, mis võivad olla jätkusuutlikud ja abiks vaid proovime leida tuge innovatsioonist ehk siis näiteks selle asemel, et kasutada ära teadaolevaid meetodeid, kuidas hoida tolmeldajaid, seda me teame tõesti väga hästi, kuidas neid hoida, kuidas tagada see, et nende elurikkus ei langeks. On vaja rohkem niite, niidukooslusi, siis me otsime lahendusi, kuidas saaks näiteks tolmeldajaid ikkagi asendada, kas mõne vahva drooniga, mis tolmendaks või kuidas me saame luua aina rohkem sorte, mis ei vajaks meie toidu tootmisel missi, vajakski tolmeldajaid, siis me saaks sellest tüütust kohustusest neid hoida ka ometi lahti. Et selline huvitav mõtteviis, mis nagu tahab ignoreerida minevikku ja tormata täiel tuuril tulevikku, seal võiks natukene hoogu maha võtta ja proovida neid kahte kuidagi targemini kombineerida. Igaühel, kel on tükike maad ta võiks ju seal ühe osa jätta metsiku koosluse jaoks. Olgu või väike tükk. Aga kui igaüks nii teeb, mõelda, milline võrgustik meil saab neist kohalikest kooslustest? See muidugi toob mõne uue küsimuse kaasa. No eks ole probleem, mis juba siin on tekkinud vaidlustes, kui kõrge võib-olla muru linnas viitab sellele, et ühtedele meeldib ühesugune, teistele meeldib teistsugune ja see, mis meeldib, ei pruugi olla see kohalik, metsik noh, mitte nii suureõieline. See on miski, mis mida võib nimetada siis muutuseks ökoloogilise esteetika suunas. Vot siin tooks toreda näite, see on 300 aasta tagant, kui marjasin külla, meeri on kunstnik, joonistas taimi ja liblikaid. Ja ta oli väga tähelepanelik ja poolest vaatles neid liblikaid ja taime hoolega ja ta oli väga hea kunstnik. Ja siis ta pani tähele seda, et ootagi, joonistades liblikat. Liblikas ei ole ainult see kaunite värviliste tiibadega ja lendav olend vaid liblikas on ka see nukk, mis on halja kuskil ripub või see röövik, mis lehtisel, kes lehti sööb ja need kleepuvad munad seal taime küljes ja siis ta joonistas liblikat kõigis meis eluetappides ühe pildi peal. Ja loomulikult selle juurde kuuluvad ka näritud lehed, nende röövikute poolt liblikad enamasti ongi röövikud. Oma elu kestvusest on nad võrdlemisi väikese osa seal lendavad, eks ole. Enamasti nad on need röövikud, kes lehti söövad, järelikult joonistades liblikad. Selle esteetika juurde kuuluvad röövikud, kes närivad lehti. Mis see tähendab? See tähendab, et kui te mõtlete nüüd kaunis taimest ja peate selle kauniduse juurde kuuluvaks tema terveid lehti siis te olete unustanud värvilise liblika, see tähendab mõistes seda, mida me ise tahame, eks ole. Liblikat ja lelle. Peame sellesse pilti haarama, et ärritud läheb. Aga see ongi näiteks sammukene. Ma ütleksin ökoloogilisest eetika suunas mis nõuab lõppemist, mõistmist, looduse tundmist. Mis ei ole kohe näha, mis ei ole see esimene affekt. Bioloogias on selline termin nagu McDonaldi seerumine ehk ühtlustumine. Nüüd me räägime siis sellest inimese nii-öelda negatiivsematest mõjust, mis tänapäeval avaldub endise hoolimatu maakasutuse käigus, et on teatud rühm liike, kes ikka saab inimesega koos hakkama, aga neid on päris vähe. Need on sellised tänaste inimeste toimetustega sobituvad liigid. Ja juhtubki nii, et neid saab igale poole ja neid igale mandrile, igasse aeda, igasse linna. Seda kutsutaksegi McDonaldi seerumiseks, ehk siis, et lõpuks on see McDonalds igas külas unustades sellise kohaliku varieeruvuse. Ja see kujundab natuke ka meie sellist, võib-olla siis seda esteetilist silma seesama ühtlustumine, et me kõik lõpuks hakkame hindama sarnaseid asju, ühtemoodi värvilisi õisi, ühtemoodi niidetud murusid võib-olla isegi ühtemoodi trende, mis parasjagu moes on selles, kuidas mu maastikke kujundama. Ja unustame taas natuke ära sellise kohaliku metsiku savi kohalikud aspektid loodusest. Ja ma arvan, et sellega peab kohe päris aktiivselt võitlema. Kui siin tõepoolest meil on linnaruumi, mis võiksid olla igale silmale ilusad igale maitsele midagi, siis tegelikult võiks olla linnaruumis ka midagi sellisele maitsele, mis hindab looduslikust, mis hindab kohalikku eripära, kohalikke liike, neidsamu pärandmaastike liike. Ja kui meil on rohkem sellist linnaruumi, siis me niimoodi ka kasvatame ju inimesi või meil kujunevad inimesed, kes hakkavad seda aina rohkem hindama. Ma ise olen enda puhul tähele pannud, et kui ma olin veel noor ja selline roheline kogenematu inimene, siis mulle täitsa meeldisid need kandilised struktuurid, et sihuke muru ja peenar betoonservaga ja kõik oli rohitud ja see tundus mulle päris kaunis. Nüüd ma ütleks, et see on mu silmale kohe päris kole, sest et ma panen talle külge mingisugused tunnused, näiteks see on kõrb, ta on vaene, ta on raisatud pind, mida saaks ometi keegi keegi teine ka kasutada, kus keegi teine saaks ka elada. Ja nüüd mu silmal on ilus hoopis peris umbrohtunud peenar või siis selline metsikum, õu, linnaruum. Ja ma arvan, et ka sellisele natuke stabiilsemat keskkonda hindavale inimesele, linnaruumis võiks olla midagi ja peab olema midagi igale ühele, midagi mitmekesisust rohkem. Aga kindlasti on meil vaja rohkem sellist loodust linna. Me ei tohi kunagi ära unustada ühte kõige olulisemat tegurit, mis meil täna looduskeskkonnale nii-öelda saatuslikuks on saanud või miks me oleme sellises olukorras, et me üldse peame rääkima sellest, et meil on hädasti vaja elurikkust hoida. Et see on elupaikade kadu, füüsiline kadu, pinna ebasobivaks muutumine väga suurele osale meie loodus, sest kui me vaatame enda ümber, ükstapuha, kus me oleme ja vaatame selle pilguga, et kui palju siin on füüsiliselt ruumi teistele liikidele meie kõrval siis me hakkame nägema seda, et ega seda polegi nii palju. Isegi meie maapiirkondades, kus on suured põllumajandusmaastikud, meil on lihtsalt füüsiliselt vähe ruumi teiste jaoks. Eestis oli niidukooslusi pärandkooslusi veel 100 aastat tagasi 1,8 miljonit hektarit, ehk siis kolmandik meie kodumaapindalast oli kaetud väga selliste liigirohke pärandkooslustega taimed õitsesid, kohal lendas liblikas või siis sõi seda taime. Ja kui see 1,8 miljonit hektarit tänaseks on muutunud ütleme, kuskil 60000-ks sektoriks või 30000-ks hektariga 30000 hektarit on see pindala, mida me täna majandame sobivalt, ehk siis, et on tagatud, et see pindalaga säilib, siis see on lihtsalt nii suur vahe, nii suur langus, et seda ei talu ükski ökosüsteem nii-öelda kadudeta. Et meil lihtsalt ei ole ruumi kõikide nende riikide jaoks, kes kunagi eestimaad meiega koos asustasid. Mõte, mida siin Kalevi ju ka alustas, et kui meist igaüks, kes meist maad kasutab, kellel on kasvõi rõdukast või aianurk korraks peatub ja mõtleb, et äkki ta saab luua tingimusi veel kellelegi peale näiteks selle muruliigi või ühe asfaldi plaadi siis see on juba suur asi, mis me teha suudame, kui meist igaüks natukene mõtleb. Üks lähenemine, mille suurt usku mina ise olen looduskaitse tuleviku mõttes ja üldse maailma toimimise mõttes on. Ma võin eesti keeles kutsuda seda headeks maastik, eks. Need on mitmeotstarbelised maastikud, mis tõepoolest tagavad kõik need erinevad hüved, mida me vajame, kus kõrvuti toodetakse toitu, kasvab mets, elav inimene. Ja see kõik toimib maastiku skaalas. Maastikuskaala on selline skaala, mis on meile homo. Paar kilomeetrit sinna, viis kilomeetrit tänna, viis kilomeetrit sinna see on maastik, võib-olla isegi vähem kilomeeter sinna-tänna. Kui me selles ruumiüksuses igal pool suudame tagada mitmekesisuse siis me oleme väga, väga hästi tulevikuks valmis. Kui meil on põllumajandusmaastikud, kus me ühel ajal toodame päris tublisti toitu, aga ka karjatame. Meil on pärandkooslused meile niidulaigud, meil on metsalaigud, meil on inimese elukohad. Kui nad kõik on üheskoos ja kõige peale on mõeldud, siis see ongi üks väga vastupidav maastik. Hea maastik. Koduruum on olemas kõikidel liikidel ja kõikidel liikidel, pange tähele, on ju veel see ka, et nad ei lase keda iganes sinna koduruumi. Koduruum on ikkagi ühelt poolt, eks ole, mõnede teistega koosolemine aga alati see puudutab ka kellelegi tõrjumist. No igaüks ei sobi kahega kokku. Ja iseenesest see võiks ju tähendada, et igaüks natuke vähendab oma ümbruse liigirikkust niikuinii aga mõned koduruumid ei ole väga suured ja ükski liik ei ole noh, niimoodi väga domineeriv iga kohapeal olemas, siis see kokkuvõttes liigirikkus selle häda ei tee. Aga vot inimese puhul on nüüd nii, et nende koduruum on kole suur. Nii et praktiliselt ei jäägi enam seda maad alles, mis ei oleks inimese kodu. Ja no vot seetõttu kõik need, kes nagu esmalt ka, kui me veel väikseid koduruume omasime, meile ei meeldinud nüüdne tõrjumine üldse välja. Me ei tohi unustada, et inimene on erakordselt suurliik nagu suur, füüsiliselt suur inimene on suur elukas praktiliselt kõik teised on väga väikesed, meil on Eestis 40000, no 30 toetun praegu küll kirjeldatud liiki, tõenäoliselt on neid omajagu rohkem ja nendest no suur enamus on väga pisikesed ja nende elu käib hoopis teistes kalades, kui meie mõtleme. Ja nii ongi, et sinu niitmata jäänud murulaik, õigemini selline murulaik, mida sa niidad nii nagu mullu ja muiste korra juulikuus ja teeb heina. Kellelegi on see täielik universum, son tuhandetele organismidele, terve universum, meil ei olegi muud vaja kui seda sinu 10 ruutmeetrit. Ja seetõttu see mõtlemine nendes skaaladest, et see samm, mida sa teed, võib-olla päris pisike nagu oluline, eluliselt oluline elu ja surma küsimus päris päris paljudele. Kui me vaatame, et kellel meie tänases looduses kitsas käes on näiteks meil on kitsas käes nendel liikidel, kes sõltuvad vanadest metsadest Nendel liikidel, kes sõltuvad näiteks vanast väga suurest poollagunevast puidust siis on kitsas käes kõikidel niiduliikidel. See on universaalne märgalade liikidel näiteks väikeste madalsoo laigukest liikidel. Ja kui te nüüd võtate selle teadmise selle kohta, kelle käsi käib juba debarasti, siis nendele tingimuste loomisega te reaalselt tegelete looduskaitsega. Ja mina näen seda igaühe looduskaitset kui uutmoodi lähenemist, mis täiendab seda traditsioonilist looduskaitset, millega tegeleb võib-olla riik ta teeb looduskaitsealad seab seal oma kaitsekorrad. Aga sellest ei ole piisanud. Me endiselt näeme, et meie linnud kaovad, et tolmendajat kaovad. Järelikult peab looduskaitse olema tõeliselt laiapõhjaline olema kogu elanikkonna asi. Kõikidel peavad olema teadmised, mida teha. Kõikidel peab olema soov ja tahe arvestada teiste liikidega meie ümber, luua nende jaoks konkreetsete tegudega paremaid tingimusi. Ja see ongi igaühe looduskaitse. Looduskaitse ise ju, eks ole, ta ei ole ju kuigi vana 19. sajandi teisest poolest hakkab üldse peale nii-öelda otse kõneldud ideed, loodust kaitsta on vaja ja mida siis kanti, see oli loodusmälestiste kaitse ennekõike tähendab miski suu, miski ilus, miski kaunis, üksikud liigid, üksikud kaljud, kivid ja nii edasi. Noa. Tasapisi hakati kaitsealasid tegema. Et siis noh, inimene ära ei rikuks neid loodusmälestisi. Alles veidi rohkem kui pool sajandit tagasi ilmub Keskkonnakaitse, enne seda pole sedagi olnud. Ökoloogia saab nii-öelda laialt räägitud mõisteks alles 1950.-te lõpust mitte enne, sest siis tuleb keskkonnakaitse, siis räägitakse sellest. No tähendab, kui enne oli ilusate asjade kaitse, siis nüüd pöördub kogu tähelepanu koledusele, see tähendab reostus, praht, halvasti lõhnav õhk ja nii edasi, see on keskkonnakaitse. Aga nüüd, ma arvan, oleme me järgmise etapi juures. Me oleme tegelikult läbinud veel ühe etapi vahepeal ja see etapp oli loodus inimese pärast, mida me täna võime võib-olla kirjeldada sedasama ökosüsteemi, teenuste kontseptsiooni sünniga. Et mingi hetk mõisteti, et inimesele on loodust kangesti vaja, sest et me sõltume sellest täiel määral ja prooviti seda teadmist teha selgeks ka majanduslikult mõtlevatel inimestele, üldsusele tervikuna ja leiti, et võib-olla üheks heaks viisiks olekski siis looduse roll väga selgelt defineerida see tolmeldamine, see on meile väga vajalik, sest muidu me ei saa tomatit või et ma ei tea, mullaelustik on meile väga vajalik, sest et muidu meil aineringe ei toimi ja kuhu iganes võimalik, prooviti hakata külge panema sellist rahanumbrit, et kuidas siis loodusinimese jaoks ikkagi vajalik on ja kui palju teda siis ikkagi hoida tasub. Et see oli ka üks selline vahend, saab, mis on siiski hakanud ka muutuma just nimelt selleks etapiks, et loodus ei ole ainult loodus inimese jaoks, vaid loodus ja inimene tegelikult on koos ja toimetavad ja peavad hakkama saama üheskoos, sest nii me lihtsalt siin oleme. Me küll alles praegu raputame ennast lahti sellest ökosüsteemi, teenuste lähenemisest, looduskaitselisest mõtlemises endiselt palju seda kasutame näiteks Euroopa Libki siin aastal 20 20 peab olema kõige ökosüsteemi teenused ära kirjeldanud ja neid ilusti arvesse võtnud. Ja see on kahtlemata hea, kui me oskame neid arvesse võtta neid hüvesid ja teenuseid. Aga see ei saa olla nii-öelda juhtiv paradigma, mis meie mõtlemist suunav, et miks meil on vaja loodust meie ümber ja miks meil on vaja looduskaitset. Meil ei ole vaja seda sellepärast, et loodus osutab meile nii-öelda teenuseid vaid meil on vaja loodust, sellepärast et me teisiti lihtsalt ei saagi. See loodushoiu ajalugu ise näitab Üles-alla kõikumistega aga täiesti selge tendentsiga, kui me vaatame ajalugu nii pooleteise sajandi pikkuses, eks ole, rahulikult, kaitsealuste alade osakaal tasapisi kogu aeg on suurenenud ja mõistlikud piirangud tehtud, nii et väga-väga palju näiteid on selle kohta, kuidas ikka head mõtet võtavad. Pool sajandit, enne kui mingitki head mõju hakkavad tooma. Tõepoolest, kaitsealuste alade arv suureneb, pindala suureneb ja on väga olulisi võite selles, et mõni liik on suudetud välja tuua näiteks väljasuremise veerelt või suudetud oluliselt arvukust tõsta. Aga kui me vaatame üldisi trende, siis see kahjuks ei ole kaasa toonud selle, et me oleks suutnud peatada elurikkuse kao või me oleks suutnud pidurdada neid trende, mida me näeme juba viimased 30 40 aastat. Et siin, ma arvan, ongi vaja sellist põhimõttelist. See muutus peab olema esiteks, ta peab olema päris tempokas. Ja teiseks see peab olema laiapõhjaline. Nüüd vist peab igaüks minema koju ja kõike ära õpetama, kohe võtma endale veel 10 inimest, kelle tõugata ära, et kuidas saaks soosida elurikkust enda ümber ja asuma päriselt tegudele. Nüüd kohe. See ruumiline koosluste mitmekesisus ja ruumiline kultuuride mitmekesisus on natuke analoogsed. Kui me selle ruumi ära ühtlustame, eks ole, oma kooslustamatus, siis on kerge seal kultuuril ka ära ühtlustada. Ja vastupidi, praegu muidugi selle kultuuri ära ühtlustumine, globaalselt on üks faktor sellele loodus ühtlustab aga see on seotud inimestelt paiksusega loomulikult ja samal ajal on ju selge, et me nii-öelda tasakaaluline ühiskond tõenäoliselt ei ole see, mis kogu aeg ringi sipleb ja kohaga üldse seotud ei ole. Tähendab, ta võib mõni perioodil ju nii olla, aga eks ta tasakaalustab jälle niisuguseks, et see ruumiline väitleja kesisus ikkagi olulisel määral on olemas. Kui antakse rahulikku aega arenguks siis ja see on üks eluteaduse nii-öelda tõendatud väga üldisi reegleid, siis mitmekesisus Tõepoolest, meie maastikele, meie elurikkus on väga-väga suur mälu. Kust meie elustik tuleb, see on tuhandete aastatetagune ajalugu on siin taga, kuidas need riigid meile on sattunud, kuidas suur elulikus sinna Laelatu puisniidule sinna 10-le sentimeetrile on kokku tulnud, see on võtnud sajandeid. Ja kõik see, mis me tegime ajaloos, seda me näeme täna. Näiteks me tegime uurimuse, kus me leidsime, et niidukooslused, mis asusid lähedal 1000 aastat tagasi asunud küladele on täna veel tiigirikkamad kui need, mis olid kaugemal nendest vanadest küladest, mis tähendab seda, et kui 1000 aastat tagasi toimetati siis see jälg tolleaegses toimetamisest on veel täna nende niidukoosluste juures olemas, mis omakorda tähendab seda, et kõik see, mis me teeme täna see jätab suure jälje tulevikku Tulevikku 1000 aasta pärast. Nii et me peame väga hoolega mõtlema, mida me täna teeme hästi tegema. Kui me ei mõista oma ühest küljest väikest rolli selles maailmas, mida me mängime just väikest, selles mõttes, kuivõrd jõuetud. Me oleme suurte protsessides ja kuivõrd väetid. Me oleme neid suuri protsesse ise looma või neid reguleerima. Ja teisest küljest mõistame oma tohutut mõju sellele, kuidas me täna neid protsesse nii-öelda natuke kirvemeetodil mõjutame. Et see dissonants seal on, et ühest küljest me oleme nii väetid ja teisest küljest me oleme tõeliselt võimsad, et kuidas see arusaam jõuaks igaühele, kuidas sina sellest aru saaksid oma tegude juures sama moodi. Et sa Ühest küljest sõltud täiel määral loodusest, aga teisest küljest on kõik sinu kätes. See võib-olla ei olegi nii lihtne aru saada, aga see peab olema lastes ja täiskasvanutest sünnist saati sees. Vennad oodumid olid ökoloogid, kes kirjutasid nii-öelda esimesed suured ökoloogia õpikud 1960. aasta paiku ja nende peamine mõte selle keskne mõte oli, see kultuur on ökosüsteemi osa, kultuur, inimene kõige oma tegevusega asub alati möödapääsmatult ökosüsteemi sees koos sellega, eks ole, on võimalik aru saada, eks ole üldse, kuidas ka majandus elab, majandus elab ikkagi suuresti aineringet sees energia kogu sees, vot see arusaam, eks ole, et aineringet käivad ja need ei ole mingid pääsu ja energia mingit pääsu ja me oleme, eks ole, ühtviisi siin selles kõik organismid ja sellest aineringest inimene reeglina suudab teha väga väikse osa. Kui see arusaam tuleb ja, ja edasi, kui see arusaam tuleb, kuidasmoodi süsinikuringe käib siis loogiliselt möödapääsmatu. Tegelikult ju vana talumehe tarkus oli ikkagi väga niisugune terviklik ja, ja mitte seda Wrantropomorfistlik, ma ütleksin üldse, tähendab see atropomorfismi kasv on ikkagi uusaegne nähtus, suurel määral moderni kultuuri ise ära. Kui me peame silmas, et modern hakkab lõppema, ongi suured juba otsast saanud siis see annab ka lootust. Minule endale pakkus palju lootust selline kirjadega KUS mõtestate inimest, kui evolutsiooniprodukti koos oma asfaldivõimekusega seda asfalti igale poole panna kui ka võimekusega kõik teised liigid maa pealt pühkida. See on huvitav mõte sellest, et milline on inimese Ma isegi mitte roll, aga et milline on meie käes olev võim olles ehkki üks täiesti harilik evolutsiooni produkt siin maa peal. Ja me vist oleme ainus liik, kes on võimeline moraalseteks aruteludeks, kas panna sisse asfalt või mitte panna. Aga kas me oleme ka liik, kes on võimeline vastavalt nendele aruteludele käituma õigesti? See nüüd on iseasi. Mis siis, kui inimene harjub ära lihtsalt selle vähese elurikkusega või näiteks, kui esivanemad elasid maal, järglased kolisid linna, siis nende ümber on taimestiku mõttes kõike vähem, aga lapsed kuidagi lepivad sellega ja hea küll, et nad nagu ei tunne, et midagi on puudu või. No kindlasti, mida võib ennustada, tulevad uued lillelapsed, uute lillelaste põlvkonnad, kes tahavad teistmoodi kes tahavad loomulikul viisil elada yhtegi. Äkki me siiski surnust tagasi ei too, kuigi selliseid pealkiri on ju ka, et teadlased toovad tagasi mammuti ja kõik teised ka. Siis on teoreetiliselt võimalik, aga sa ei saa funktsionaalset mammutit. Sa ei saa mammutikooslust, sa ei saa mammutid, kellega koos käis tegelikult 1000 10000 100000 teist liiki, kes teda ümbritsesid ja lammutan, võib-olla hea näide, kelle DNAd me võib-olla tõepoolest oskame end olemas ja kuskil purgis. Aga loodus koosneb enamasti väga pisikestest elukad nendest, kes hoiavad kõik selle käimas, mis meie ümber toimub ja neid me küll ei oska neid isegi kirjeldada. Me isegi ei tea, kui palju neid on. Rääkimata sellest, et me neid oskaksime sellistes kogustes sellise miljonite aastate evolutsiooni tagajärjel kujunenud rikkusena tagasi tuua. Seda me ei suuda ja me ei hakka seda kunagi suutma. Kliimamuutus on reaalsus, mis meid väga tugevalt juba täna mõjutab. Järgmised 20 30 aastat. Aina tormilisemalt Elurikkus on meie praktiliselt ainus kindlustuspoliis selles muutuvas maailmas. Sellest läbi tulemiseks muid võimalusi meil ei olegi ja me võtame oma iseendilt võimaluse kohaneda kõigega, mis meid ees ootab. Kui me kaotame selle rikkuse, mis meiega koos siiamaani on jõudnud. Siin on hästi palju praktilisi näiteid, alates sellest, kui vastuvõtlikud on liigivaesed, ökosüsteemid muutustele, kui vastuvõtlikud on need näiteks haigustekitajad üksikule fotogeenile, kes tuleb ja hakkab levima ja kellel ei olegi koha peal vastast enam alles, sest ta näiteks on sealt hävinud. Need on praktilised näited, aga palju-palju aspekte, mida me ei tea, mida me isegi ei oska ette näha. Mis meil tulevikus on üliolulised, me ei oska näha ette, milliste ökosüsteemide aspekti või milliste osa sellest elurikkusest me häda lihtsalt vajame. 20 aasta pärast, kui me elame hoopis teistmoodi maailmas kui praegu. Et need lillelapsed, kes kunagi tulevad ja ma loodan tõepoolest, ma täna näen seda, et on väga palju nii-öelda uutmoodi mõtlevaid inimesi, inimesi, kes on valmis nagu sellist progressiihalusest tagasi astuma ja mõtleme natukene teistmoodi. Aga neile tuleb anda võimalus, me ei tohi, et seda, millega nad saavad edasi minna. Ehk siis elurikkust. Teemal pärandatud rikkus rääkisid ökoloog Aveliina Helm ja biosemiootik Kalevi Kull. Vestlus on salvestatud 2019. aasta juunis Tartus loodusfestivalil saates kõlasid Põlvama helikunstniku Patrick Tubin Mcilly välisalvestised. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Mart Zirnask. Salvestas Urmas Tooming. Raadioteater 2019.