Ööülikool seda ma usun küll, et valgusreostus tegelikult muudab inimesed lollimaks kuidagi ühisteadvus käib tiiga eredas valguses alla. Noh, väga raske on seda põhjendada, aga aga ma arvan, et see tegelikult on tõsi. Sellesse ma usun. Koole. Tänane ööülikool on salvestatud Raplas kultuurifestivalil särin. Kirjanik Valdur Mikita ja kirjanik ja kunstnik Mathura vestlevad teemal. Lugemine. Saates kõlab muusika Märt-Matis Lill, maastikud. Mõtisklusega alustab matuura. Mul on väga hea meel, et täna on see Raplasse meil, Valdur Mikita. Aga ma teeksin väikse sissejuhatuse, kõigepealt alustaks üldse natuke kaugemalt. No ma alustaks aastast 2000 2001, kui oli selline üsna oluline sündmus või aeg mu elus, et ma elasin Indias sealses pühapaiga Swindaal rannas mõnda aega. Mis tollal oli veel selline külake, nüüd temast on saanud rohkem suurlinn. Ja vaatasin seda kohalike inimeste elu seal. Päevast päeva toimub sellise küllaltki kindla tsükliga. Hommikul ärgatakse varahommikul kell viis on esimene teenistus, inimesed lähevad oma kodule kõige lähemasse templisse toimetavad oma lihtsaid toimetusi käivad ja munajõe ääres, mis sealt linnast või külast läbi voolab kulgevad sellises pealtnäha väga Pealtnäha aeglases rütmis, aga kui seal kauem olla, siis on näha, et tegelikult need inimesed elavad väga enda sees väga kiiret elu, väga aga intensiivset elu. Ja kui ma neid inimesi vaatasin, siis üks hetk mul tekkis tunne, et et nende elu keskmes ei ole mitte niivõrd see, kuidas või mida nad nagu elus teavad, aga mis teadmisel neil on elustaga kuidas nende elu tajuvad või tunnetavad. Ja pärast seda kogemust. Mul on olnud kuidagi, ma olen sealt peale kogu aeg, mul on raske kuidagi seda Kuidas iganes nimetada lääne või õhtumaist või sellist Euroopa kultuuri see peen sõna diskursust kuidagi väga tõsiselt võtta võib, noh isegi tõsiselt võib võtta aga tekkinud mingi võõrastus selle suhtes ja mulle tundub, see võõrastes on lõpuks see, et mulle näib, et Idamaal selline vaimsus, kui seda üldistavalt niimoodi nimetada on ennekõike kogemuslik. Aga siin Euroopa maalse on pigem intellektuaalne. Ma mäletan ülikoolist oma Inglise keelt, õppisin kuidas üks õppejõud selgitas, et sõna maininud nagu ajalugu ja, ja siis võttis selle kokku sõnaga, et noh, et see on üldiselt see tähendab natuke muutunud sõnavormid, aga öeldi, et see on nagu alati tähendanud midagi vaimset. Mulle tundub kuidagi vastupidi nagu pigem mida kaugemale sa sellest mailist lähed, seda lähemale sa jõuad, võib-olla oma vaimule. No vot jaa, muidugi, Indias on ka pühakirja tekstide, mida kõikjal loetakse. Aga vahel on olnud ka selline tunne, et hea raamat ka hea kirjandus mulle tundub, on tihtipeale see on kirjutatud pigem selleks, et kuidagi leida mingigi tugipunkt sellele, mida ei saa kirjutada või kirja panna. Jah, no eks me tahame mõelda ka, et kunagi oli tegelikult kulda ja ma arvan, et seal tegelikult üks väga oluline mõte, kuigi me saame ise aru, et võib-olla seda kuldaega pole kunagi olnud. Aga ma arvan, et selline nagu mütoloogiline järjepidevus, et me anname oma lastele ja lastelastele edasi selle mõtte, et kunagi ikkagi oli kuldaeg, et mulle endale nagu meeldiks, et kunagi ikka oli see kuldaeg. Et mulle mingil põhjusel ei meeldi selline mõttearendus, et ilmselt suudaks üsna ratsionaalselt ära tõestada, et kuldaeg on praegu, et noh, inimesed pole kunagi nii hästi elanud. Aga see mõte on kuidagi selline õõnes nagunii kuskil, et noh, ei ole mingit põhjust nagu elada kuldajal ütleme siis niimoodi, aga sellest unistada, see on hoopis teine asi. No üks, ma ei tea, kas nüüd sellega otseselt haakub veel üks veel selline tõukepunkt tänasele vestlusele või teemale või ideele minu jaoks oli üks selline film, mis oli kinos kolm-neli aastat tagasi mille nimi oli Mao embus, ma ei tea, kas sa oled seda näinud. Selle autor oli Kolumbia režissöör Siro kerra. Ja lugu läheb ajas tagasi. Ei mäleta, palju täpselt, võib-olla üks sajandi jagu kunagistele Euroopast tulnud uurijatele mad avastajatele Amazonases. Ja film ise on ka üldiselt hea film, aga seal oli üks selline väike seen või koht, mis mulle jäi kuidagi hästi meelde on see, kus üks maadeuurija saabub, kui ta elabki mingi aja seal kuskil hõimu juures ja temal on kompass. Kompassi järgi ta siis vaatab, et kus ta on ja nii edasi. Aga sellele hõimule ta seda kunagi ei näita. Ja siis üks hetk saabub sinna, minu meelest saabus sinna teine, keegi valge, kes siis võtab selle kompassi ja siis nii muuseas annab mingi hõimupealiku kohta ja siis esimene uurida kuidas sa saad teha seda, et nad saavad selle kompassi, siis nad unustavad ära, et tegelikult nad oskavad ilmakaari määrata mingite tuulte järgi kuidagi mingite märkide järgi. Aga kui nad saavad selle kompassi kätte, siis meil pole nagu põhjust, aga seda muud oskust kasutada. See tuula lugemine ka kui selline kiri omamoodi näiteks. Mul on seesama asi, mille kohta võiks öelda selline üle navigeerimine, et ma olen mitu korda tähele pannud seda, et kui ütleme noh, mingi seltskond sõidab autos ja igalühel on mingi nutiseade ja noh, täpselt ei teata, kuhu pead välja jõudma. Ja, ja siis tekib selline üle navigeerimisefekt, et mida rohkem nutiseadmeid on, seda suurem tõenäosus on nagu võssa sõita, et selles mõttes seal kuidagi inimesele omane, et usaldame mingisugust tehnikat terve mõistus arvelt. Ma ei teagi, miks see niimoodi on. Ja mõnikord tullakse kuidagi metsas ka nagu ilmsiks, et no kui sa oled ikka mingisuguses sellises metsas, mida sa hästi tunned, harjunud vaatama, kust suunast päike on. Ja siis mingil põhjusel tahab ära mõõta mingisuguse vidinaga, et millise trajektoori sa seal käid ja kui pikk see on siis on üsna suur tõenäosus, et, et sa ilma selleta tegelikult eksidki sinna metsa ära. See on noh, mingisugune selline, ma isegi ütleks, et noh, justkui mingid kaks operatsioonisüsteemi hakkavad sul nagu peas nagu võitlema ja enamasti võidab muidugi see operatsioonisüsteem, mis on nagu kehvem või tsentrum, kui rohkem lolliks. Noh, ütleme siis nii, et võib-olla võiks teha sellise üldistused kui meil mingit muud põhjust ei ole looduses käia kas siis mere ääres või metsas või ükskõik, on selline hingemaastik, kuhu ta minna tahab. Siis üks põhjus ikkagi on, et ta teeb mingisuguse, väga lihtsa algpaigalduse lihtsalt kõik need asjad, mis on kuidagi kinni jooksnud kas siis jooksevad lõplikud kinni või lähevad nad kuidagi vabaks. Aga see efekt kindlasti on see, kui ma rääkisin siis nii-öelda Idaja õhtuma kultuuri või vaimsuse kontseptsiooni erinevusest, nii nagu sa mulle tundus. Et tegelikult, kui ma edasi mõtlen, siis mulle tundubki, et see, kui me nagu oma kultuuris näiteks oma selles maas mõtleme nagu kaugemale tagasi, siis me tegelikult jõuame jälle pigem nagu kogemusliku kultuuri nii või elu laadini võib-olla osalt ka sellepärast, et inimene sõltubki sellest nagu oma vahetust ümbrusest, mitte mingist intellektuaalsest infost. Lase pisut läheb tagasi nagu selle sellise tunnetuse juurde, et noh, võib-olla veel 150 aastat tagasi inimeste selline ilumeel noh, võib-olla ka maailmatunnetus ikkagi suurelt osalt pärinas nagu loodusest. Ja mulle tundub just, et see looduse ilu iseenesest on selline nagu võtme koht. Et noh, tänapäeva inimestena paratamatult sellised esteetilised kategooriad omandame kusagilt hoopis mujalt, see on kuidagi noh, me justkui teame, et haritud inimestena me peaksime aeg-ajalt käima oma kunstinäitusel ja, ja kuulame head muusikat ja lugema head raamatut. Aga tegelikult võiks ka sellele oponeerida, et kust tuleb see piir nagu ette, et kogu see kultuur, mida me justkui üritama teha ja võib-olla ka praegu, et noh, sellest ei saa ikkagi selline ohtlik prügimägi, mis meid kuidagi ära matab. Tahtsin selle jutuga jõuda sinnamaale, et miks võib-olla eestlaste jaoks on lemmikmets või lemmikmetsaks saanud männimets. Mulle näib, et üks oluline võtmekoht on see, et sinna on varjule pandud mingisugune soome-ugri ilik iluideaal. Ja miks ma niiviisi mõtlen mulle näib, et sellises balevuslikus männimetsas on selline mustrite kontsentratsioon kõige suurem noh, väga erinevaid mustreid alates Punavatest pohladest kuni punaste männitüvede või mingisuguste metsaradadeni. Ja kõik need põimuvad omavahel. Ja. Mulle tundub, et mingil hetkel nendest mustritest saamadest kui sellised nagu seisundi märgid. Ja võib-olla see on vastus sellele küsimusele, mida sa võib-olla ei küsinudki. Et kuidas lugeda, lugeda mingisuguseid sipelgaradasid ja üraskimustreid ja mida iganes. Need, mustrid on kindlasti midagi enamat, ütleme sellise vanaaja inimese pilgu läbi. Et minu meelest just see sõna seisundi märk võiks olla väike aken sinna maailma. Ja ma tean, miks ma selline mõte tuli, kui ma Simmitsen seda vaipa, mida küll väga palju pole näha, kuna nii palju rahvast on tulnud, et osad peavad vaiba peal istuma. Siis. Mulle näib, et see, kes kunagi mõtles välja esimese muinasjutul lendav vaip siis tegelikult, kui seda vaiba mustrit vaatad, siis tõesti, see on juba selline noh, oledki nagu lennurežiimil. Et ütleme nii, et selle muinasjutu autor oli kindlasti süles Teet. Üks mu tuttav rootsist kunagi rääkis mulle, et tema olevat kuskilt kuulnud või lugenud et need ruunimärgid, mis põhjamaadel olid, et tegelikult need ei olnud lihtsalt nagu nagu selles mõttes märgisüsteem, millega midagi tähistada, aga et kui sa neid märke tundsid, siis sa võisid minna metsa ja sa nagu nägid sellesama märgi kuskil näiteks mingi puukujus või asetuses ära. Ja see siis ütles sulle midagi, said nagu orienteeruda kuidagi selle järgi. Kui me nüüd tänasesse päeva tulema, näiteks kui sa lähed, kõnnid metsas, jalutad kuskil, et ekslad seal on sul mingisugused märgid, mingi kiri. Ma ei tea, kas puukoorekiri või mingi muu kiri mis sind kuidagi juhatab. Jah, mõnikord tundub, et isegi on aga see on selline hästi salakaval teema, et kui te olete kunagi vaadanud neid ruumilisi pilte, no ka eesti keeles on juba päris mitmeid selliseid ilusaid albumeid noh, alguses sa näed seal natuke laialivalguvat joontega sigrimigri ja kui äkki tekib ruumiline kujutlus justkui selline nagu imehetk või tõesti hämmastab sind, kui sügavamaks need värvid muutuvad. Ja ma olen ise tähele pannud, et metsas käimisega on täpselt sama lugu, et teinekord pole seal justkui mingisuguse sellise mitmiktaju haisugi, et sa lihtsalt käid ja, ja mõtled muudele asjadele. Aga kui käib seal mingisugune kummaline klõps, siis tõesti, äkki sa näeb neid keeli, kuidagi tekib mingisugune hästi imelik dialoog. Ja sa oled sattunud täiesti imeliku maailma noh, minu jaoks, kui ma aru sain, et et see keel võib-olla hoopis teistsugune kui tavakeel noh, kõik see, mida ma võib-olla siis nimetan nagu seisundimärkideks, selline ilus üraskimuster on. No ikka väga hull muster, noh, me teame kõik, kui me näeme sellist nagu erakordselt ilusat, sellist müraski kunstiteos, siis juba katus sõidab, midagi ei ole teha, noh, nii me oleme kõik ugrilased. Minu jaoks on see klõps just see, et ta on kuidagi kehaliselt tajutav, et noh, täpselt selline nagu sa oled suure kiige peal ja ja see kiik on, eks ole, sellises punktis, kus raskusjõud on tasakaalustatud ja ja see kiik just noh, võtab hoo sisse, minna sinna sinna teisele poole. Ja ma mäletan lapsepõlvest väga palju selliseid kogemusi, et kui ma vaatasin mingisugust puu süümustrit või, või kännu mustrit, et kuidas mul tekkis tahtmine mööda seda nagu kelgutada. Ja see tunne teinekord tuleb tõesti metsas ise eralisest männimetsas muutub väga erksaks. Noh, ütleme selliseid assotsiatsioone võiks olla umbes nagu viiel kuni 10-l protsendil inimestest, nii et ka siin on vähemalt kümme-viisteist inimest, kes peaksid olema selliseid veidrusi kunagi oma lapsepõlvest teinud. Et see ei ole mitte jah, mitte üks noh, ütleme selline kogemus, tervik, vaid ta laieneb nagu hästi paljudele asjadele. Et ütleme siis nii, kelle aju on rikutud, siis on ta põhjalikult rikutud. Jätkab matuura. Ma valmistusin tänaseks, mul on siin eksperimentaalmaterjale korjasin mõned vahtralehed, neli tükki on neid siin siuksed sarnased, erinevad, mõtlesin teha eksperimendi, küsida on siin siis nüüd mingi kiri, mida me midagi, mis me siit välja loeme ratsavaadata, et mul oli nagu hetkega mul tekkis kaks asja, mis ma sealt välja lugesin, kohe, ilma et ma oleks midagi mõelnud. Mul nagu ühe hetkega tuli kaks asja. Esimene oli see, et ma võtsin selle esimese lehe. Ja kuidagi mul tekkis täiesti selge pilt sellest, et et kõik kasvab laiali keskmest nagu kõigepealt on see keskpunkt, kus ta hakkab tulema ja siis sellest kõik nagu kasvab laiali, areneb laiali. Ei ole nii, et kõigepealt on kuskil mingi leheserv, kuskil on ja siis tuleb lõpuks tuleb mingi vars ta. Ja teine oli see, et noh, nüüd on sügis, hakkab vaikselt tulema ja kuigi puud ei ole väga kollatanud, aga no ma leidsin nad ikkagi küllaltki kirevad lehed ja mõtlesin sellele, et kuidas algul või tegelikult ju nagu suurem osa oma eksistentsist, need lehed on kõik selles mõttes ühesugused, et nad on kõik rohelised, neil on küll võib-olla natuke erinev kuju, aga ja siis, kui nad jõuavad oma noh, mõnes mõttes oma lõpule nii-öelda siis selgub, et tegelikult nad kõik on täitsa erinevad või nad muutuvad täitsa erinevateks kõik. Ja kuivatatud sellist ilusat värvilist vahtralehte siis tõesti siin tekib selline tunne, et loodus on kuidagi isegi selline nagu ülemäära pillav. Et mina tunnistan, et mina olen rohkem selline nagu okaspuude kiiksuga, et selles mõttes, kes oleksid toonud siia vedanud uksest sisse pooleks, murdunud männi siis võib-olla jah, ütleme see selline kirja fect oleks olnud isegi suurem. Noh, ütleme need metsarajad, kus mina armastan käia, on tõesti sellised männikud ja võib-olla selline noh, väga oluline keel või, või mingisugune muster või noh, ütleme siis lõhnamuster või nagu helimuster. Et mulle kohutavalt meeldib sammude kaja sellisel sambla, seal või samblikulisel väikesele jalgrajal. Selline helitaust on keelekogemuse juures nagu hästi oluline. Ja ma olen ise mõelnud, et mis ta võib olla sellise Eesti metsakogemuse tegelikult üpris eriliseks on see, et, et siin on mingisugune kolmekihiline nagu helitaust on olemas sinu sammude kaja siis noh, mingid putukad, võib-olla seal rohu rindas siis linnud ja see puude kohin, mis on kusagil, eks ole, sellises nagu kolmandas registris. Et ei pane seda ise nagu tähele, noh, eriti hull aeg on kuskil augusti lõpp. Kui nad lauluritsikad lähevad puude otsa. Ma ei tea, kas keegi on niimoodi teadlikult jälitanud nagu helikogemust lauluritsikas, ta võib tõesti minna kuni 10 meetri kõrgusele ja laulda veel sellisel hilisööl, et kõik need metsad omandavad nagu täiesti sellise nagu maagilise ilme. Kui tulla sealt helide maailmast hüpata korraks lõhnade maailma, siis noh, väga raske on tegelikult leida kusagilt maailmast nagu analoogi sellisele Eesti klassikalisele seenemetsalõhnale. Et see on midagi sellist nagu väga erilist. Ja sa tunned kohe ära, kui sa oled sügisesel ajal kusagil mujal, mitte Eestis metsas, siis justkui midagi on sealt nagu puudu. See on selles mõttes nii hea kui halb uudis. Kui sa juba liiga palju oled sellist infot endasse kogunud, siis enam ei kohane tegelikult mitte kusagil mujal. Ma arvan, et paljud eestlased ei koha, nägi, et see ongi selles mõttes nende saatus. Ma teeks nüüd väikese pöörde natukene teemas, loeksime luuletuse. See luuletus on pärit sellisest raamatust, mille nimi on see ulu ja tuul. Ja selle raamatu on kirjutanud üks ameeriklane, kes on välja mõelnud kolm Grööniluuletajate siis nende nagu persooni all kirjutanud Gröönimaast. Ja üks nendest on selline, kannab pealkirja tagasitulek. Et küttide karu pead ka ise karuks saama. Ei või mõelda nagu inimene sa pead käituma niisamuti kui karu. Et küttide kari puutuvat mõneks ajaks karipuuks saama ja põhjapõdrakarjaks morsaks hülgeks samamoodi. Kütivaim peab vormima end loomavaimu järgi. Aga ükskord läheb see neil korda mõnel rohkem, mõnel vähem. Aga mis on raskem ja mida õpitakse hoopis kauem, on see, kuidas pärast jahti jälle küla juurde tagasi tulla olla taas inimene ülenduda või ehk alanduda uuesti selleks, mis oli enne selleks, mis me kõik oleme. Et ma siit võib-olla keeraks selle korraks selle küsimuse natuke teisipidi ja küsiks, et kuidas sulle tundub, et kas on võimalik sellise nii-öelda muu kirja või kirjaoskuse või muu lugemisega ka minna üle piiri nii-öelda, et ei oskagi sealt enam tagasi tulla? No kui sa juba nii küsid, siis justkui see vastus on ette määratud, et et kindlasti on võimalik üle piiri minna. Mulle meenub, et tuleks ilus indiaani mõttetera et metslooma nägemine puhastab inimest või midagi sedamoodi. Ja ma arvan, et see on noh, ilmselt, et see käib tegelikult ka noh, tõenäoliselt puude ja kivide ja, ja kõikide muude nähtuste kohta, mis justkui rabavad inimest on endale tundunud, et kui vaadata teinekord jala peal kuivanud mände eesti keeles vist ei olegi väga head sõna selle jaoks, soomlased kutsuvad seda Kelo puuks. Ja noh, need on sellised männid, mis on kuivanud. Aga nad on muutunud nii kuivaks, et ükski selline lagundaja enam nende kallal ei saa ja nad võivad tõesti püsida metsas 100 aastat, et rekord on vist isegi 250 aastat on ära mõõdetud. Ja need muutuvad tõesti selliseks justkui nagu omamoodi katedraal iks. Ja üks huvitav asi on veel, et puid on, neid on Eestis vähe, Soomes on neid rohkem, aga ikka teinekord me näeme neid. Ja neil millegipärast kasvab veel selline spiraalne vint nagu kasvab sisse. Ma isegi ei tea, miks, et see ongi selline suur mõistatus ja nad on väga sellised kummalised puud üldse, inimestel on aga selline väga vana refleks või, või vajadust vaadata suuri puid, et olla nende ligiduses. Ma olen kuulnud selle kohta üpris ratsionaalset seletust, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi, sest see on liiga ratsionaalne. Et miks inimesed tunnevad ennast suurte puude läheduses turvaliselt. Et see pärinevad sellest ajast, kui me veel sa vannis elasime ja inimeste ümber oli palju kiskjaid, siis noh, kõige mõistlikum elupäästev hoiak oli see, et kui sa hoidsid alati suurte puude ligidusse siis sa sõidad alati puu otsa ronida, kui, kui keegi selle väga lähedale tuli. Aga ma ütleme nii, et ma ei ole sellega nõus. Aga ma tuleks lõpuks ka siis meie õhtu pealkirja juurde korraks öölugemine kuidas sinu tunne või taju on või on olnud, et mida see öö sulle pajatab või või kasvõi näiteks öösel? Jutuga oma Indias olekus siis Indias on näiteks tava, et üldiselt öösel reeglina metsas ei käida või kuskil looduses või kui ka käiakse, siis kindlasti sealt ei nagu murtovi nopita midagi, et see on nagu aeg sellele metsale endale rohkem. Aga mulle endale samas näiteks vahel meeldib olla pimedas kuskil metsa ääres võib-olla mitte päris kuskil sügavas laanes. Ja ma arvan, et see tunne on küll väga paljudele tuttav, et ö. Mingil põhjusel ihumeeled hästi teravaks. Paratamatult me elame sellises maailmas, kus enamik infot tuleb silmade kaudu. Kuidagi need teised meeled jäävad natuke silmade varju. Et töö on selles mõttes just see aeg, kus ärkab mingisugune vana haju või, või selle vana teadvus. Kõik lõhnad ja krõpsud muutuvad hästi selliseks teravaks. Kuidagi mõjuvad teistmoodi. Et seda ma usun küll, et valgusreostus tegelikult muudab inimesed lollimaks või kuidagi ühisteadvus käib liiga eredas valguses alla. Noh, väga raske on seda põhjendada, aga aga ma arvan, et see tegelikult on tõsi. Sellesse ma usun. Noh, ma ka teinekord silmitsi neid kaarte, mis on üpris lihtsasti kättesaadavad kui palju valgust kusagil maailma nurgas meile vastu vaatab, kui me nagu öökaarte vaatama, siis tegelikult on see üpris hirmuäratav, et see nagu meenutab maavälist organismi, mis nagu järjest poeb sinna viimasesse pragudesse. Et noh, õnneks Eesti kohal on see laika nagu meeldivad, selline must välja arvatud muidugi Tallinn. Aga noh, laias skaalas ikkagi Eesti on nagu pimedusega löödud, et selle üle võib täiesti head meelt tunda. Sedasama lihtne tunne, mida me kõik oleme kogenud ja tahame taas ja taas kogeda, on istuda sügisõhtul, kui ööd on juba pimedad lõkke ääres. Noh, selles on midagi, midagi väga lihtsat. Kui me vaatame tulla, siis me teame, et meie pilk kuidagi nagu hägustab või tekib selline imelik vaade silmadesse, et me saame ainiti tuld vaadata. Samas vaatame kuidagi sellest läbi. Noh, võib-olla see veevaatamine, voolava veevaatamine, tulle vaatamine Ja mulle endale tundub, et ma olen ühe võimaluse veel leidnud sellise Kiisema sipelgapesa vaatamine, et siis tekib samasugune pilk. Aga noh, sellise suure kuklasepesa juures muidugi sa kaua seista õige varsti sipelgad püksis ei ole sellised nagu meditatsioonist enam haisugi. Aga tulles selle lõkke juurde tagasi, et ma usun siiralt, et et see võib küll tõsi olla, et suurem osa sellisest vanarahvapärimusest või kultuurist või, või muinasjuttudest on sündinud ikkagi tänu sellele, et inimesed istusid lõkke ääres, olid vait ja vaatasid seda tuld. Ja kui see vaikus siis kellegi poolt katkestati, siis oligi juba muinasjutt sündinud. Et noh, mingeid selliseid hetki, ma arvan, on meil küll väga vaja. Jätkab Valdur Mikita. Kõige sügavamad asjad loomingu mõttes on mul tõestisündinud augustis või septembris. Et midagi selles praeguses ajahetkes tegelikult on. Noh, mis võib-olla looduse kuulamis puutub, siis no kui ma mõtlen oma tudengiaja peale tagasi, siis mul on vist kõige rohkem meelde jäänud ikkagi sellised loengud, mida mõni hea vanakooli professor tegelikult ikkagi vestles või vestis lõkke ääres kusagil metsasügavuses nagu erast Parmasto, sellised mõttemõlgutused on kuidagi eriti hästi meelde jäänud. Et ma arvan, et see on väga oluline osa Ülikooliharidusest, noh, minna ülikoolist võimalikult kaugele, et saada seda, seda teadmist, mis tegelikult tuleb ikkagi kuskilt nagu keskkonnast, lõkketulest ja pimedusest, et ma arvan, et see on nagu üks tõst, üks väärtasin, mille peale mõelda. Ma võin enda kohta öelda, et meil on Meie perel nagu linnakodu ja maakodu. Maakodu ei ole ka nagu täitsa ikkagi nagu küla sees, ta ei ole nagu täitsa eraldi kuskil. Ja üks üks põhjusi, miks mulle meeldib seal maal olla võib-olla rohkem või sagedamini kui linnas. Kuigi nüüd ma olen ka kuidagi linnaga leidnud, mingi ma olen ära leppinud üksteisega. On just see, et, et mu ümber on nagu vähem kõike. Minu arust mõni päev tagasi kirjutasin artikleid, kus meenutasin ühte loodusfilmi, mis ma nägin paar aastat tagasi, kus üks ei mäleta seal filmi nime ja tegelast täpselt, aga üks loodushäälte lindistaja, kelle töö on, ta käib, kuskil otsib salvestab loodushääli mingi ülitundliku tehnikaga. Ta ütles, et igavene jama on, et maakera peal nagu peaaegu ei leiagi sellist punkti, kus enam mitte mingit taustamüra ei ole. Et võib-olla, kui sa lähed päris kuhugi Arktikasse või Antarktikasse või siis võib-olla veel mingid tõesti mingid väga sügavad metsad kuskil. Aga et noh, kuskil on mingi lennuk või kuskil kaugustes, kuigi võib-olla mitme kilomeetrid eemal, aga kui nagu väga hoolikalt kuulata, siis tuleb mingi liiklusmüra linnamüra, midagi tuleb siis. Ja see tundus mulle natuke sümboolne, et et see, mida on, mida nappima on hakanud nagu vaikusest või, või see, et sul ei ole nagu mitte midagi ümber, et sest mulle tundub, et siis hakkad kuulma teisi asju. Nagu sa ütlesid, tajud laevalt teravamaks. Kuulad, kuidas kukeseened kasvavad, kuigi ma ei, vot seda, ma olen kukeseentega, ma olen halvad suhted, väga raske leida neid. Kuigi nad meeldivad mulle, aga noh, võib-olla lõpetuseks selline, kuigi sa juba ütlesid mitmeid asju kuidas läheneda sellele, et et me ei peaks võib-olla mõtlema mingist müstilisest kuldajast, tagame, suudaksime olla siin ja praegu midagi teadlikkamata või erksamate tajuda ka sellest, mis me ümber on ja ma arvan seeläbi ka iseendast. Noh, sellega ma olen päri, et kui on üldse olemas selline asi nagu õnnevalem, siis kindlasti see on väga lühike, et sinna sinna kuulub väga vähe asju. Ja ma arvan, et see on selline tegelikult universaalne kogemused kummalisel kombel inimesed tunnevad ennast õnnelikuna, mitte siis, kui nad on midagi saanud. Seda tüüpi õnn on väga püsitu. Pigem mäletab inimene seda hetke, kui ta midagi ei tahtnud. Ja siis õnn, see õnnetunne on kuidagi väga erk või ta on nagu päris. Et seal kindlasti on mingisugune väga-väga sügava seos. Aga ma tulen sinu pris jutu alguse juurde. Sa mainisid sõna mainud, rääkisid sellest pika loo ja tõesti noh, me kõik teame, eks ole, eesti keelde on tulnud selline sõna nagu mainud full mess mida on väga kohmakas tõlkida eesti keelde, et teadvelolek on vist käibele läinud kõige levinuma astena. Aga praegu mul tuli pähe, et huvitaval kombel sõna mainud ja mänd on väga sarnased. Siis võiks praegu lauda lüüa mingisuguse, väga soomeugri liku variandi, et mänd full Nessi alles võiks tähendada nagu männil olekut või või jah, et noh, ütleme siis, kui, kui miski hakkab nagu männitama, eks ole, et noh, ühesõnaga männid tulevad lähemale, et siis siis me oleme õnnelikud. Noh, õnn on mänd. Hilja just, et ma lihtsalt ei suutnud nii lihtsalt seda öelda, aga seda ma tahtsin öelda, et õnn on mändia. Kas sa mäletad, kui see oli vist kolm või neli aastat tagasi, kui me Tartu Kirjanduse Majas rääkisime palmiveini joodikust suurepärane raamat ja suurepärane tõlge. Aga jah, kui ma praegu panin kõrvuti, eks ole, palmi männi siis ikkagi noh, tõenäoliselt on. Igas kultuuris on mingi puu, kus lugu läheb nagu käima. Ja männis on midagi. Tegelikult seda tõestab ka väga lihtne teadmine, et vähemalt kui me võtame lõunaeestlased, siis enamasti nende püha puu oli mänd, tamm on rohkem selline Põhja-Eesti teema, kuigi muidugi ka Lõuna-Eestis on uhkeid tammepuid. Aga see mänd Fornes ja kindlasti kusagil on, on päriselt-päriselt olemas, et et väga hea, et see teema kuidagi siin üles üles tuli ja ma pean tunnistama, et ma ise olen rohkem Läänemaalt, et meie suguvõsa kõige vanema nüüd on ammu surnud, aga tol ajal, kui mina, laps olin meie suguvõsa kõige vanema liikme kodus, kasvas üks üüratu tamm mis oli kuidagi meie suguvõsa puu, justkui me võtsime seda niimoodi, et muidugi omamoodi sümboolne oli see suur tamm. Varjas siis minu vanatädi majastavaris kogu valgus ära, nii et maja oli hästi pime, aga noh, see tamm ise oli kuidagi nagu Aga noh, mände on tegelikult ka Lääne-Eestis nii hästi. Et Eestimaa on ühelt poolt nii väike, aga teiselt poolt nii suur, ehk siis mina samastan ka ennast rohkem ikkagi lehtpuuga ja ma usun, et minu kirjad, mida mina oskan lugeda, on ka lehtpuu sees, aga valduril on männid ja okaspuud. Ja siis ma hakkasin mõtlema selle peale, et on väga selgelt mereinimesed, kes on mere ääres kasvanud ja siis on need põldude ja metsade inimesed. Ja et need kirjad võivad ka selle väikese Eesti sees olla erinevad ja erinevalt leitavad, et ühed inimesed leiavad, need kirjad rabas teised männimetsas, kolmandad, võib-olla põllupeenralt. Ja mul on selline õige õige koht on mulle tundunud ikka selline, mis läheb kuidagi seestpoolt suurem kui väljastpoolt, paistab et algul nagu paistab, et ei olegi väga midagi, aga siis lähed sinna sisse ja avastad, et seal on terve maailm, et et mõnes mõttes noh, isegi nii-öelda võpsik võib vahel olla selline pealtnäha nagu on täitsa tavaline võpsikaga, astud sinna sisse ja siis sa näed seal hulga erinevusi või siis ka neid kihte, millest sa ka rääkis, et tuul puhub ladusa kallanud piss, mingi teistsugune maailm. Ma arvan, et noh, ütleme päris koha või või hingemaastikumääratlus tegelikult on üpris samasugune, et et nad kuidagi lähevad sul eest ära, et mida rohkem sa justkui neid tundma õpid, seda suuremaks need paisuvad ja sa saad aru, et sa noh, mitte kunagi ei saa nagu lõpuni aru või sa ei jõua kunagi neid metsi nagu läbi käia, noh, tekib teinekord isegi selline hirm. Et mis, mis toimub. Et Eesti on nagu meeletult suur, et ta on nagu palju suurem, kui maailm. See on, ma arvan, üks Eesti, üks hämmastavaid omadusi Teemal öölugemine kõnelesid kirjanik Valdur Mikita ja kirjanik ja kunstnik Mathura muusika Märt-Matis Lill, TÖÖ maastikud. Vestlus on salvestatud kultuurifestivalil särin. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2019.