Ülikool. Sinust ei pea edaspidi kirjutama keegi ega siin nimetama endiseks prokuröriks või läbikukkunud teatri juhiks, et need on sildid, mis meile omistatakse meedia poolt. Aga tegelikult peab olema inimene oma valikutes vabam, nendest eelarvamustest. Stefan Kristo Evestus Kõneleb teemal pealisülesanne loeng on salvestatud tänavu suvel Triigi filharmoonias. Enne kui ma alustan, maksab ehk natuke juttu teha endast. Nimi on stevend Risto Evestus. Olen 41 aastane ja siis 40.-te alguses teinud sellist karjäärimuutust, mis mullegi ootamatult. Ta tõi sellist tähelepanu positiivset. Aga mis on toonud mulle ka vahetult väga häid ja meeldivaid emotsioone. Nimelt töötasin ma peale ülikooli lõpetamist siis pea seitsmeteistkümne aasta jooksul prokurörina mõnikord aeg-ajalt seda küsitakse, et mis amet täpselt on, et tähendab ta riigi teenimist prokuratuuris ja see tähendab seda kriminaalasjade menetlemine ja siis riikliku süüdistuse esindamine Kohtus oli minu töö. Ma töötasin erinevatel ametikohtadel ja ma arvan, et ma läbisin oma karjääri prokuratuuris Endale küll, nagu väga hästi sain olla selles hierarhilise struktuuris erinevatel ametikohtadel ja tegeleda väga eriilmeliste tööga. Kindlasti see vormis min paljuski selliseks, nagu ma täna olen, nii et see kaev nii-öelda, millest ma jõin ja mis on jäänud nüüd nagu selja taha, et sellesse ma kindlasti ei ole mingil moel sülitanud. Küll aga räägin ma teile tänu sellest, missuguseid otsinguid ma enda hinges olen pidanud. Ja kuidas ma olen jõudnud siis missuguste vaadete abil selleni, kus ma täna olen. Ja täna olen ma seal, et ma ei ole päriselt hüljanud ka siis omandatud juristi elukutset. Et ma saabusin siia just ühelt rahapesu vastast e-õppe platvormi tutvustavalt kohtumiselt aga see põhiametsemis pälvis sellist avalikku tähelepanu, on nüüd tegevjuhi amet sihtasutuses vaba lava ja vaba lava on Eestis kahes linnas, nii et ma ühe päeva nädalast üritan veeta ka iganädalaselt Narvas. Ja selle enesetutvustuse võin ma kokku võtta sellega, et ma olen olnud nii-öelda suur teatrisõber, olen vaadanud sadu lavastusi läbi paarikümne aasta ja ütleme, et see minu austustegijate vastu ilmselt viiski mind selleni, et vaba lava juhiks kandideerida. Ja minu kõige erilisemad hetked on möödunud praegu kindlasti noorte tuult tiibadesse saavate etenduskunstnike uute projektide juures, nende toetus tamises nende eriliste ideede väljatoomise juures. See on kindlasti see põhiline motivatsiooni allikas minu jaoks. Aga alustame siis tänast teemat, mind on kutsutud siia kõnelema pealisülesandest, mis on nii teatrikunstis siis Stanislavski poolt siis kasutusele võetud ja levinud termin ja ma üritan siis oma arusaamadega vaadetega siis elule avada seda poolt, kuidas mina näen ennast toimimas ja mis mind parasjagu toimima paneb ja motiveerib. Minu esimene väide on see, et inimhinge saab elus hoida pideva toitmisega aga missugune peab olema söögilaud, mis teeb selle olemise rahulolevaks, seda siis nii enda kui ümbritseva jaoks ja sellele küsimusele ei ole ju sugugi kerge teadlikku vastust pakkuda. Teismelise eas ma kirjutasin oma põhi- ja keskkooli lõpukirjandit Anton Tšehhovi näidendite teemadel. Selleks ajaks oli mind teatripisik juba nakatanud ning just selle suurmeistri sulest tulnud lood puudutasid mind teatriprofessionaalide arvamuse kohaselt. Ta on Tšehhovi näidendite puhul pealisülesandena sõnastatud meeletut igatsust õnne järele. Tegelased on oma rollides tegelevad nii muuseas igapäevaste toimetustega ning igatsevad, kes meist ei oleks näiteks näinud Tšehhovi kolme õde, onu Vanja, kirsiaeda Ivanovi kajakad ja nad igatsevad just sellise elu järgi, mida parasjagu käepärast ei ole. Nad igatsevad edu, armastust, õnne ja seega ollakse alaliselt oma mõtetega eemal kusagil üsna kaugel, kus unistused ja eesmärgid võiksid nagu täituda ja kus nad võib-olla ka täituvadki. Näidendite traagika peitub siinkohal tõsiasjas, et sellesse punkti ei jõuta nendes lugudes kunagi. Nii ma siis kirjutasin üle paarikümne aasta tagasi sellest mis mind eneselegi arusaamatult oli puudutanud ning milles osa enda tulevikust ma aimata ei osanud. Tänapäeval ma vaatlen inimesi ja ma julgen tunnistada, et me elame ka üsna igapäevast argist elu, kas siis rikkuses või vaesuses. Kuid tihti jätame me mingil põhjusel kõrvale meile sünniga kaasa antud ressursid ning seeläbi ei julge unistada suurelt. Samas annab just Tšehhov meile aimu maailma serval kogu olemise kokkuvarisemise hetke, lähenedes inimhinge valitsevatest emotsioonidest. Me jõuame seeläbi tõdemusele, et seni, kuni me elame seni Meil on ka võime unistada. Ja see tähendab seda, et seni kuni me elame, on meie käeulatuses ka midagi ette võtta just nendesamuste unistustega. See on inimloomuse võõrandamata omadus kujutada ennast ette hoopis teise maailmapilti olukorda ja üritada vähemalt mingil kujul kõndida sel teekonnal. Selle juures kipub aga inimene tavaliselt unustama, et enese eemale mõtlemine on ajutine, sest kõikidel kujutlustel ette kujutusel on omad piirid. Segan unistustes elamisel omad ohud ning tagasi kukkumised reaalsuses võivad olla üsna valusad. Aga selle toidu juurde, milline on siis inimhingele vajalik toit, mis hoiaks selle püsivalt ärkvel inimese pidevas tegevuses. See sõltub kindlasti lähedastest sõpradest, kolleegidest, ümbritsevast keskkonnast ning ühiskonnakorraldusest. Kui näidendi puhul saab selle autor, dramaturg või lavastaja anda tegelastele rollid ja neile ka ette määratud pealisülesande siis reaalses elus ei ole sellise dramaturgia ülesehitamine üldjuhul võimalik. Inimene on sündinud kindlasse aega kohta ning enese lahti rabelemine kohati ängistavatena tunduvates takistustest ei ole just kõigile jõukohane. Oludele allaandmine võib halvimal juhul saada normiks ja nõnda satutaksegi petliku ringmängu, millest enese vabaks võitlemine ning enda tegeliku tahte realiseerimine nõuab rohkem kui lihtsat hinge eest hoolitsemist. Teemal pealisülesanne jätkab Stephen Kristo Evestus. Minu teine väide on see, et hirm pärsib arengut, kuid võib kaasa tuua murrangu. Kui inimene on oma üldhariduse omandanud, seisab ta valikute ees ja selleks järgnevaks sammuks ei ole teda keegi ette valmistanud ega nende tagajärgede eest, mida see inimene võtab kõigega vastutada, otsuseid oodatakse nii kaaslaste kui ühiskonna poolt ning reageerimine peab toimuma kiirelt ning tihti ka ootuspäraselt. Mida arenenum on ühiskond, seda kõrgemad lootused. Pigem kardame selles tohutus kiiruses jääda maha rongilt mis viib meid ellu Meie tegelike valikute realiseerimise suunas. Teadmata ise seejuures, las need valikud on meie või hoopis ühiskonna või muude sääraste tegurite poolt meile peale surutud. Nagu teada on siis mahajäämise hirmus võidakse käituda hoopis teistsugustel ajenditel kui rahuliku saabumise ootuses. Ma ise olen ülikooli astunud või selle lõpetanud noorte käest viimastel aastatel huviga uurinud kas omandatud erialal on tõeline kutsumus ning kas see on olnud suunatud teadlik sihtide saavutamisele. Mitmel korral on antud vastus mulle üsna ebalevalt, lükates tihti vastami 100 aastate taha, ehk siis lubatakse see vastus kunagi anda. Ning vastanute silmist on paistnud sellist ebakindluse ähmastooni. Muidugi võib tõlgendada selle nooruse eeliseks, sest ideaalis jõutakse kõik eksisammud veel parandada ja elukestev õpe on ju tänasel päeval tuntud firmamärk. Me ei saagi olla nooruses tehtud valikutes alati lõpuni kindlad ja see on mõistetav. Ei ole võimalik tegutseda kindla valemi järgi oma elu planeerides. Me kõigume pidevalt tuttava ja tundmatu vahel ning just sinna teisele poole jäävad asjad on mõtlema ja tundliku inimese jaoks alati põnevamad. Iseasi, kas ka käte võidatavad. Meil ei ole oma elu võimalik ära planeerida sünnihetkel ega välja töötada ka nii, nagu me täiskasvanu eas oma töökohustusi täidame, kindlat tegevusplaani järgnevateks aastateks. Kui maailm on muutumises, siis sama kindlalt on seda ka inimene. Minu arvates ei ole inimene sündinud elama konkreetsetes oludes kuid ta võib olla nende olude ohver ja sellisel juhul võiksimegi jõuda järelduseni, et inimene saab enda jaoks pidevalt asju muuta. Ohvristaatusest on võimalik välja murda ning ükski vabandus selle eitamisel ei ole põhjendatud liikuda ühest suhtest teise, saada järeltulijaid, vahetada elukeskkonda ja töökohti, luua uusi sõprussidemeid. See on inimeseks olemise eelis, kui varasem muutub ahistavaks. Selline võimalus on meile kõigile antud. Ja inimesena tuleks seda rohkem osata ära kasutada. Ometi takerdutakse mingitesse harjumuspärastesse mustrites arusaamatutesse vabandustesse ning tihti ei suudeta sealt välja rabeleda. See, kes ta pidevalt muudab oma teekonda, leitakse olevat tihti püsimatu ja heitliku loomuga võib-olla isegi ekstsentrilise loomuga. Võta siis kinni, milline see inimese kulgemise rahuldava tulemusega valem siis olema peaks. Sajandite möödudes ühiskonnakorraldust muutudes on Carollid muutunud aeg, milles kulgema tundub alati parem kui varasem olgu siis mis iganes inimkonda mõjutavate valdkondade arengu seisukohalt ning selles kõiges toimivat inimest võiks siis täna samuti ehk pidada lausa üliinimeseks. Ometi saadab seda üliinimest tihti hirm ja alalhoidlikkus, mis pärsib tema otsustavus. Diaarengut. Tuleks aga tagasi inimese hinge juurde ning uuriks, kui palju on ühiskonna arengu muutnud hinge. Kas hingel on üldse võimet muutuda? Võib-olla me just sel põhjusel usume ka hingede igavikulised kestmist või siis nende rännakut, sest tunnistame inimhinge ühetaolist kestvust läbi inimeksistentsi, sõltumatu ajast ja ümbritsevast, on minu arvates loodi hingega samasugused, kui nad olid Tšehhovi Sekspiri näidendite kirjutamise aegadel. Miskit pole muutunud ja seda juba sajandeid. Kas õnneks või kahjuks. See tähendab, et kui inimene enda jaoks midagi reaalselt ei muuda, ei saa oodata ka tema jaoks siduvat olude muutumist. Inimene peaks sel juhul elama teadmisega, et muutused saavad alguse temast endast ning keegi tema ümber ei pane seda maailma teistpidi pöörlema. Lihtne ja miljoneid kordi ära proovitud tõde, kas pole, aga küsimus selles, kas see on realiseeritav? Julgen väita, et raskustega. Isegi 21. sajandi alguses pälvib inimene erilist tähelepanu sellega, kui ta eristub oma vaadete tegude eelistuste poolest mitte ainult tähelepanu, vaid halvematel juhtudel ka hukkamõistu. Seega on inimhingekuulamine ja sisetunde jälgimine ka tänastes oludes inimesele endale väljakutse. Minu järgmine väide on see, et inimhinge toiduks on avatus ja ausus iseenda vastu. Ma leian, et inimene on seni rahulolematu, kui tema hing pole rahulolu leidnud. Hingekosutavat rahust loeme me pigem hauakividelt. Ma olen nõus. Kombeid tuleb austada, kuid tuleks seejuures eristada ja järgida eriti selliseid, milliseid teenivad elu sujuvust. Arukas inimene otsib endale jätkuvalt kohta, selline protsess on ajaliselt piiratud ning üsna sageli määratud ebaõnnestumisele. Kui palju me oleme kuulnud näiteks elusügisesse jõudnud inimeste ausaid kokkuvõtteid enese kohta, teadlikust eneseleidmisest ja, ja seega ka võimaliku valemi edasiandmisest. Elulood kinnitavad üht. Teekond kestab läbi elu ning teatud etappidest või sündmustest saame talletada alati ka miskit kasulikku inspireerivat. Eesti vabariik sai hiljuti 100 aastaseks rahvusringhääling portreteeris, nii umbes aasta eest sajaaastasi eestlasi ning nende lood olid minule puudutavad. Meenub eriti üks, milles vanaproua tunnistas, et oli kunagi armastanud tõsiselt armastanud, aga armastatu oli juba üle 80 aasta tagasi surnud. Peale seda sai tehtud tööd rohkem. Rohkem armastust aga proua ellu ei tulnud. Ja seda isegi sellisel juhul, kui läbi uue kultusfilmi siis taas eestlaste fookusesse tõusnud Vargamäe Andres, meil on jutlustanud juba sajandi jagu jutlustanud, on ta meile ju hoopis midagi muud. Proua elu ei teinud vaatajat kadedaks, aga tema ja kaaskõnelejate avatus ja ausus pani mõtlema mõtlema ka selle üle, et kas peab elama 100 aastaseks, et olla aus enda ja maailma vastu. Ning kuidas toimetada siis selliselt, et hing leiaks rahu ka siis, kui eluaastaid jääb vähem kui sadam. Seega järeldus meil ei ole antud ette mõistliku plaanide ja kokkuvõtete tegemise aega. Loomulikult saavad alati teised meie jaoks ajatuks jääval perioodil teha kokkuvõtteid ning väärtustada siis rohkem vähesõnaliselt meie poolt elatud elu. Aasta eest ma kirjutasin hüvastijätukõne oma vanaema mälestuseks. Minu kasutuses olid vaid konkreetsed faktid. Aga ma oleksin tahtnud panna kirja need hetked, mis olid vanaema jaoks elu kõige õnnelikumad hetked, mille teel oli tema jaoks just eriline tähendus. Need küsimused jäid õigel ajal esitamata ja. Ma ei osanud neid punkte ka meelevaldselt sõnastada. Aga õnneks pean ühe teise vanaproua puhul täpselt, millal ta võis olla päriselt õnnelik nii umbes 80 90 aastat tagasi. Ja see viib järelduseni, et meie ajakasutus ja mõttevahetus on suuremalt jaolt puuduliku loomuga. Me julge oma sügavamates, soovides ja tunnetes olla avatud laiema publiku jaoks ilmselt haiget saamise või vääritimõistmise hirmus. Ja kindlasti on see ka üksjagu põhjendatud, arvestades seda, et juba ladina keele tundides õpetati, et inimene pidi inimesele hunt olema ning seega teiste õnne või edu üle rõõmustamine ei ole just alati inimesele meelepäraseks tegevuseks. Nii harjutatakse meid korjama üles pigem negatiivse fooniga sündmusi ja juhtumeid ning märkama tegelikku väärtust alles pärast inimese lõplikku lahkumist. Vahepeale jääb aga hulk suur hulk asendamatut aega, mille sisustamine nii meie enda kui teiste jaoks sõltub vaid meist endist. Seega algabki kõik inimese enda positsioneerimise seda ümbritseva suhtes ning võimalikku hirmu mahasurumisest. Minu jaoks tähendab see kestvat analüüsi sellest, kus ja miks ma parasjagu olen. Selle seisundi jõudmine on võtnud hulga kaotatud aega ja jõudu. Nagu varem mainida jõudsin, siis elus puuduvad ette kindlaks määratud alguse teemaarenduse lõpuga peatükid. Mõnikord juhtuvad asjad liiga vara, mõnikord juhtuvad liiga hilja, kahetsus raisatud aja pärast, ei vääri küünlaid. Nii lastakse meil arvata. Ma ei ole selle käsitlusega nõus ja minu järgmine väide on see, et kahetsuse lõpu teadvustamine käivitavad Hiniminge enam kui igapäevasest toimetamisest saadav motivatsioon. Motiveerituna rajal viibimine aitab meil edasi kesta vastavalt saavutatud vormile ja tihti on see üsna etteaimatav. Mõned kibedad tagasivaated aitavad aga taibata ajaliku pöördumatust ning teha õigel hetkel muudatusi. Kahetseda. Kahetseda ei maksa kindlasti rikutud pükste pluusi või varastatud auto pärast. Kahetseda tasub raisatud aja pärast. Selline kahetsus tuleb hinge lasta ning see peaks närima sind seni, kuni hakkad selle mõjul tegutsema. Seega on tagasivaatamine alati põhjendatud ja on analüüs edasi kestmiseks vajalik. Võib-olla tundub tänane vestlus veidike morbiidne? See ei ole mu eesmärk, aga miks ma olen siis paaril korral jõudnud surma teemani teemani, millest minuga arutada on tahtnud seni vähesed? Ilmselt sel põhjusel, et minu jaoks lõppeb inimese teekond surmaga peale seda pole enam miskit ja seetõttu on minu jaoks olnud alati oluline teada ja mõtestada inimese elu seisukohalt ka surma juhtub ja see meie igaühega juhtub, see sõbra juhtub vaenlasega. Seega varem või hiljem saavad ka kõik probleemid lahenduse. Hiljuti kõnelesin ühe ajakirjanikuga ning arutasime, et miks inimesed ei võta oma aega maha. Ei jaluta näiteks surnuaedades ei mõtle seejuures elule ja selle poolt kingitud väärtustele ning ei vähenda sellega igapäevapingestatust arukatena Me ju saame väga hästi aru, et ükskord meid enam pole, kuid ometi tegutseme teadmises, nagu meie olukord ja mured oleksid lahendamatud, konfliktid pöördumatud või viibiksime üheskoos igavesti sel planeedil. Vestluskaaslane vastas mulle lihtsalt ja arusaadavalt. See on nii, sest inimene on juba kord sellisena loodud. Inimene on programmeeritud elama, inimene on programmeeritud ellu jääma ning igavikuliste teemade mõjul aja pidev mahavõtmine mõjuks inimkonna toimimist pärssivalt. Taipan seda väga hästi, kuid ma ei saa ikkagi aru sellest, miks inimene ei suuda igapäevaselt oma lõplikkust tunnetada. See aitaks elada vaid teadlikumalt ja sihikindlamalt. Minu järgmine küsimus on, mis saab siis, kui ümbritsev keskkond ei anna sulle vastuseid. 2018. aasta lõpus panin punkti ülikooli lõpetamise järgselt valitud pikale ja võib nimetada ka edukale karjäärile. Olin pea 17 aastat töötanud riigi nimel teiste inimeste süüdistajana. Ma ei oskagi öelda, et kas ma hellitasin oma lahkumisotsust 12 10 või viis aastat, kuid viimasel paaril aastal sai minu mõttetegevust selles suunas vaid hoogu juurde. Just eelnevatele mõttekäikudele tuginevalt. Igal säärase otsuseni jõudmisel on mitu tahku. Aga see kõik ei ole tänasel päeval enam oluline. Täna on tähtis see, et see oli minu vaba tahe ja mul on hea meel, et vahelduseks suutsin ma otsustada ka enda elukäigu ülasellise määrava elumuutva otsuse lõplikuks vormistamiseks pakkisin kohvri ja lendasin üle ookeani New Yorki. Linna, kus elavad ja mida külastavad miljonid inimesed ja mitte ainult sellesse linna, vaid lausa sele tsentrumis. Minu eesmärgiks oli tunnetada liikumist, suures loendamatus enim hulgas sinna sulanduda ning leida seal endale oma mõtteruum. Mina ei vajanud selleks ei metsa ega saart. Ning just suure hulga võõraste inimeste keskel üksinda toimimine oli minu jaoks lõpliku otsustamise eelduseks. Mul läks õnneks sest kümnekonna päeva jooksul said asjad minu jaoks lõplikult selgeks. Aga ometi tõrkus käsi otsust paberile panemast üsna pikka aega tõsise muutuse realiseerimisprotsess. On üsna valulik. Võin kinnitada, et vabatahtlik loobumine kõigest harjumuspärasest senistest eesmärkidest, tuttavast keskkonnast, sõbralikest kolleegidest pole sugugi kerge. Mulle meenub möödunud sajandi kahekümnendatel New Yorgist tehtud foto ühest kõrghoone katuselt Empire State Buildingu katuselt alla hüpanud enesetapjast. Ja sellel fotol oli auto katusele selline kukkunud noor kahekümnendates naisterahvas, ikka sama kaunis, isegi muigama näoilmega. Seda fotot on nimetatud üheks selliseks ikooniliseks fotoks enesetapust. Kui me millelegi joone alla tõmbame ja see on meie tegelik tahe, siis on meil selleks alati õigus. Ning olgu see foto näide siinkohal kinnituseks sellest, et õnnejoovastus võib meie näost ka kõige raskematel traagilisemate hetkedel vastu särada. Ma sõitsin tagasi, asusin hetkeks omaenda elu ja tulevikukohtuniku rolli ning kuulutasin selliselt senise tähtsaima otsuse. Mõistsin oma kahtlused ja soovid õigeks ning harjumuspärase kogetud mugavustsooni hukka. Ma tegin parima otsuse ning ükski senine süüdimõistev otsus ei olnud mulle selliselt korda läinud. Olgu mainitud, et süüdimõistev otsus on prokuröri töövõit. Hüpe tundmatusse oli ka minu jaoks aset leidnud ning seda ei tohtinud kahetseda enam hetkekski. Mis puudutab näoilmet ja seda rõõmujoovastust, siis mul on hea meel, et paljud minu lähedased inimesed on seda hoopis teisel kujul ehedamal kujul viimase poole aasta jooksul näinud. Ja mul on hea meel, et ma olen saanud tulla ja suutnud tulla välja rollist mis mind on pea paarkümmend aastat saatnud. Kui toimida igapäevases elus järjekindlalt rutiini reeglite kohaselt, siis on üsna tavapärane, et kipud unustama enda unistused ja põhilised vajadused. Ülim pühendumus nõuab alati ohvreid ning selle halvim tagajärg on enesekaotamine. Kindlasti võin ka mina väita seda, et oma erialases töös olin ma pühendunud ning enesekaotamine töö, siis oli mõnel hetkel parim väljapääs. Seega leian, et selline pühendumus ei saa olla põgenemisteeks, vaid peab sündima siiski enda hinge ja südametunnistusega kooskõlas. Olen kogenud olukordi ja sagedaid olukordi, kuidas mitte tunnetada ennast. Olen näinud seda oma kolleegide puhul, olen näinud seda oma lähedaste puhul ning leian, et see võib ilmselt ollagi selles suures kiiruses, tänapäevahaiguseks. See on ohtlik olukord. Sest see ähvardab tõsiselt vahel sinus esiletungivaid kahtlusi ning sellel on meeletu jõud suruda need kahtlused juba eos alla. Niivõrd kindel on ju toimida seadistatult, nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse, sooritades järjekindlalt oma igapäevaseid toimetusi täites tööülesandeid nautides vahelduseks mõnd kosutavat meelelahutust. Selle kõigega võib rahule jääda, täidab see edukalt, inimese põhivajadused kindlustab ka mugava olemise. Minu järgmine väide on see, et hing igatseb mugavusest pääsemist. Tegelikkuses oleme pidevalt kestval otsingul ja võib tunnistada, et need otsingud ju kulgevad vahepeatustega. Me nii-öelda lõõgastuma vahepeal, meile turvalistes situatsioonides leiame nendest meile rahuldustpakkuvaid tegevusi. Aga need situatsioonid saavad kesta vaid loetud hetked. Nii nagu ka on inimesele antud puhkust tavapäraselt kõigest loetud päevad aastas. Ja seejärel meie teekond jätkub. Kui ma lahkusin prokuröri ametist, siis saatis mulle üks kolleeg lahkumistervituse ja ma pean need sõnad vähemalt selle lahkumistervitas esimesed sõnad lausuma Kadeila. Nimelt kirjutas ta, et ta hing laulab selliseid sõnu, võta mind kaasa ja kaugele saarele, vii see kolleege minust maha, ta oli juba töötanud üle paarikümne aasta ja töötab edasi. Aga see oli minu jaoks kõige elusam teelemineku. Tervitus üldse. Ma olin pääsenud aastaid kestnud kohustustest ning samal hetkel teise inimese hing laulis mulle oma unistusest. Ja see kõik sai juhtuda vaid minu enda tegevuse tulemusena. Selliseid hetki on harva, aga see kinnitas mulle minu sammu olulisust nii minu enda kui teiste jaoks. Mul on olnud viimaste kuude jooksul mõned kohtumised inimestega, kes on tulnud minuga rääkima neil samadel teemadel, ehk siis sellest ajendist, mis tingis muutuse ning kuidas selle muutusega on toime tuldud. Ja need inimesed on öelnud, et nad on samal teekonnal ja nad kahtlevad samamoodi, nagu tegin mina. Need vestlused on olnud väga rikastavad, sest mulle tundub, et ma olen teinud või kogenud miskit mis ei ole ainult mulle omane, vaid sellel teekonnal on ka mitmed teised. Ja seda erilisem on see ausus. Kui neid mõtteid jagatakse. Aga nii nagu minu teekonna ja muutuste eest ei saanud keegi vastutust võtta, ei saa ka mina nende eest seda võtta ja kõik, mis ma neile teistele anda saan on julgustavad sõnad, juhatus ja toetus. Me ei saa panna ka teisi inimesi vastutama enda tegevuste eest. Kui ma kõnelesin New Yorgist, siis oli mul ju teada see, et kaugesse linna läksin ma ainult selle eesmärgiga, et hankida vastus enda mõttetegevuse tulemusena. Sellest hoolimata pöördusin maga mitme lähedase inimese sõbra poole, kes teadlikult mulle ei andnud vastuseid ja mistõttu on mul hea meel, et ei mina ega keegi teine ei saa pidada vastutavaks ennast selle, sest mis edaspidi juhtuma hakkas. Nii ma siis olin valmistunud puhkehetkeks mõnusaks eemal viibimiseks juba aastaid ja see aeg oli aasta alguses järsku käes. See kohustuste puudumise ja endaga olemise aeg ilmselt see aeg, mille jaoks inimesed ümber maailma reisile lähevad või tänapäeval populaarsetele, purjeka või jahireisidele. Miks me sinna läheme, miks me seda aega vajame? Sest me otsime vastuseid ja me loodame, et see endaga oldud aeg annab meile uue suuna. Kes seda täna teab, milleks seda aega mulla vaja oli? Aga seal oli kindlasti oma eesmärk. Kolm ja pool kuud andsid mulle võimaluse vaadata endasse mõelda olnu ja tulevase peale ja teha seda ilma igasuguste kohustusteta. Kui inimene saab võtta kuskilt selle 100, kui inimesel on piisavalt õnne selline aeg kuskilt võtta ja teha vahepealse taaskäivitama peatuse siis on see inimese enda poolt talle tehtud kingitus, pigem kõige väärtuslikum kingitus, mida inimene endale teha saab. Aga sellised kingitused ei tule niisama. Arvasin, et selline mõnus äraolemine kestab kauem. Viib mind mingi suurema tõeni, aga ei kestnud kaua, sest tegudele valmis oleva inimese loomus ei saa olla kaua elu rongilt maas ikka maja kuskile kiirustada. Meid oodatakse sõidule ja me ise tahame sellele ka. Oluline on, et sõidu jätkudes oleks siht varasemast selgem. Ma olen uue teekonna alguses ma olen sellise teekonna alguses, mis mind kõnetab, mis mind rikastab ja mis avab mind hoopis uutest külgedest. Seega ma arvan, et olukorras, kus ma andsin siis rongile jõudmiseks endale võib-olla liiga vähe aega olen ma ikkagi võitja. Sest ma haarasin kinni uutest võimalustest, võimalustest, mis olid mulle palju rohkem südamelähedasemad. Kui alustasime kõnelust unistavatest inimestest, siis ei ole ka mina selle patuta. Ma olen alati armastanud kujutada ennast reaalse elu kõrvalt, uskumatutena näivad kasse situatsioonidesse olukordadesse rollidesse ning neid oma kujutlustes läbi mänginud. Ja mul oli lapsepõlves ka palju sõpru nii linnas kui maal, kuid üsna palju aega veetsin ma üksiku lapsena üksinda endale mänge välja mõeldes. Ja senine fantaasia, mis siis aluse sai, on aidanud reaalsusega toime tulla ja selle valu mõnikord isegi kummutades. Võib-olla ongi see üks põhjustest, miks just teater kunstiliikidest on mind sügavalt kõnetanud andnud mulle võimaluse koos teiste ka täiskasvanu eas mõttemänge mängida, katsetada piire ning suuremate elamuste vaimus veel järjekindlamalt julgeda, unistada. Aga unistada siis just tegutsemise eesmärgil. Ma olen alati imetlusega kuulanud inimesi, kes on andnud intervjuusid ja kõnelenud enda töö ja hobi kokku langemusest. Seejuures teadmata, milline võiks olla see tõestus. Kindlalt formuleeritud õnne valem, on nad tundunud mulle ikkagi üsna rahulolevate inimestena. Ilmselt on rahulolu just see, mida inimhing erinevatest suhetest teistest inimestest ja tegevustest otsib mitte mugavustsooni takerdumist, vaid rahulolu saavutamist, olgu kasvõi see ühe olulise pealisülesandena käsitletav. 2019. aasta suvel oli laulupidu Järjekordne laulupidu mis tõi eesti rahva kokku, olid ilusad päikselised päevad ja inimesed nautisid koosolemist. Üks minu endine kolleeg, kes parasjagu külastas Eestimaad nimetas seda paaripäevaseks perioodiks, kui inimesed on üksteise vastu heade sõbralikud ning hindavad üle aja kestvaid väärtusi. Muudel hetkedel ta seda ei kohtavad. Tõepoolest, selliseid liitvaid sündmusi on inimkond ikka vajanud, kas siis riigi, rahvuse, perekonna, sõprade tasandil see annab jõudu, usuks milliseks osuks, kas siis paremasse inimesse, leplikumasse rahvusessa või väärtuspõhisesse maailma. Aga kord on juba nii nende ühisolemiste ja pidudega, et peale seda saabub karm argipäev ja inimese pale, olgu ta siis sel hetkel hea või halb, rõõmus või morn, pääseb jälle välja. Kätte tuleb jälle aeg, kus oma igapäevased toimetused vajavad tegemist ning toimub kokkupõrge ulmega ja tihtilugu üsna igav, aga aga hing sinu sees peab jääma ootama uut pidu. Ilmselt ta jääbki seda ootama. Hingele nauditava kestva peo saame me püsti panna aga vaid ise. Sest selle korraldamiseks me kõik juba teame. Isegi kui ma ei ole seda realiseerinud. Ma olen oma elus kogenud sellist hetke, õigupoolest see hetk on mul täna käes, kus ma näen, et kõik unistused ongi täitunud. Mul on õudselt igav ja ma ei tea enam, mida teha, sest mul on kõik olemas ja kõik, millest ma olen osanud unistada, on, on ka olemas. Tegelikult on minu meelest see pigem inimesele plussiks, kui tal ei ole veel kõik unistused täitunud. Ja see teekond unistuseni on palju põnevam ja rohkem väärt kui see hetk, kui see asi sul ühel hetkel käes on. Te elate nüüd oma teistsugust elu varasema tööeluga võrreldes, kas võib sellega juhtuda, et nii rutiiniks, et see enam ei rahulda ühel hetkel ja tuleb veel uus suund teha elus? Ma tean seda tunnet, mis tähendab, kui unistused täituvad et seda juhtub ja see on väga erakordne, kui midagi, millest sa oled pikalt unistanud, saab teoks. Ja ega nende unistustega ei ole sugugi nii nende kõige südamelähedasemat unistustega ja olulisem mõttega, et sa kohe neid eelmiste täitudes uutega asendada, mistõttu sellile tühja tunde tekkimine võib kesta kindlasti mõne aja. Minu tänane kõnelus oli jah, eelkõige selle suunaga, et julgustada inimesi oma unistusi realiseerima, sest väga erinevatel põhjustel jätavad inimesed selle tegemata. Mis nüüd puudutab mind ennast ja minu nagu sellise viimase unistuse soovi realiseerumist, siis langeb ka praegu esitatud küsimus kokku juba minu käest küsituga minu lähikonnast, et äkki nüüd hobi muutub karutiiniks ja läbi selle, et hobi on saanud tööks ning sellise ohu eest on mind hoiatatud. Ja ma arvan, et ma ei saa seda välistada sel põhjusel kõnelesingi sellest, et et tegelikult peaks olema ka inimesel võimalus oma teekonda pidevalt muuta. Et võivad täituda erinevad väikesed või suured unistused. Aga võib seada taas ja taas uusi eesmärke. Ma tahan ühe kommentaari siia veel öelda, et ma ka alles hiljuti kõnelesin inimesega, kes vahetas ka oma elukutset ja oli pigem teatri valdkonnas tegev, asub nüüd ilmselt varsti karjäärinõustajaks ja kes julgustas mind selles, et isegi siis, kui ma juhuslikult taban, et selline teatrivaatleja staatus on märki misväärselt meelepärasem minu jaoks kui selle teatritegemise juures olemine, selle juhatamine, et siis ei ole sellest midagi hullu, et meie ühiskond kipub liiga kergelt hukka mõistma erinevad katsetused, et sa võidki seda teha ja sa võid minna järgmise juurde, et sinust ei pea edaspidi kirjutama keegi ega siin nimetama endiseks prokuröriks või läbikukkunud teatri juhiks, et tegelikult need on sildid, mis meile omistatakse meedia poolt, aga tegelikult peab olema inimene oma valikutes vabam Nendest eelarvamustest. Kas prokuröri amet? Ei ole ka üx igavene rull. Ja ma olen ka sellele mõelnud ja ilmselt ka sel teemal mõnda arutelu pidanud, et prokuröri amet, et noh, ma julgen öelda, et ilmselt ka advokaadi amet, kohtuniku amet, et need tähendavad ka loomulikult rolli võtmist, et selles suhtes, et see roll on nii-öelda kirjutatud paljuski ette meela, kuidas emisse raamides nad tegutsevad ja et loomulikult on see nagu rolli võtmine ja kui ma meenutan neid võistlevaid kohtumenetlusi, siis loomulikult ei tegutsenud või ei küsinud alati tee asju mina, vaid ma küsisin neid oma rollis rollis, mis dikteeris mulle ette lubatud ja keelatud tegevused, nii et loomulikult ma olen nõus, et selline rollide võtmine ja maskide vahetamine selliste elukutsete juures loomulikult on ja, ja seetõttu ka loomulikult on kohtupidamises ka üht-teist sellist, mis sarnaneb heas mõttes sellisele etendamisele ja ka rolli sooritamisel. Et et jah, et ma olen nagu alati tunnen, et, et see on nagu selline habras pind kus ma kõnnin, kui ma nagu seda võrdlust esitan, aga et ka tegelikult ei ole sellest midagi halba, sest et ma ei võrdle siinkohal sugugi lubamatult neid valdkondi ja, ja idee nendele ka liigasele võrdluse tegemisega Mis on elu mõte? Elu mõte võiks olla ilmselt seotud ka selle pealisülesandega, et mida sa parasjagu siis endale nagu elus eesmärgiks seadet või või mille järgi toimid, et küsimus on ju keeruline ja küsimust ei ole võimalik ka kuidagimoodi kopeerida kellegi pealt. Et küsimusele saab vastata parasjagu just selliselt, vastavalt sinu seisundile, meeleolule, olukorrale, et elu mõte on ilmselt teadlik tegutsemine oma eesmärkide suunas ja oma rolli pidev määratlemine Kõneles endine riigiprokurör ja vaba lava juht Sten Hristo Evestus teemal pealisülesanne loeng on salvestatud suvel Triigi filharmoonias. Muusikat tegid Kadri Voorand ja Mihkel Mäelganud. Saate panid kokku Külli tüli jälizette Welc raadioteater 2019.