Niimoodi ja ka täna valib meile loo Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist folklorist Janika Oras ning noormees ja mis see kõik sealt edasi tuleb, rohkem ma selle pealkirja ei oskagi öelda. Jaanika, äkki olete nii kena tutvustada teise, mis lugu seal see on, eks vana pulmalaul, makkegahja jagamise laul makkegahja jagamise laulu lauldes pakuti rituaalset pulmajooki ja koguti raha ja nii lauldi veel 20. sajandi alguskümnendite ajal Harglas. Siin salvestustel laulab heliseva häälega Taheva vallas elanud Liis Belcer. See salvestus on tehtud Tallinnas riigi ringhäälingu stuudios 1936. aastal ja esitaja liis Belcer. Tõesti üks minu lemmikuid meie arhiivi salvestustel on sellise erilise särava häälega laulik viimaseid kohalikke tuntud pulmalaulikuid, keda kodukandis kutsuti laulu liisiks. Herbert Tampere, kes temaga kohtus siis, kui ta oli juba kohalikus vaestemajas on natuke kirjeldanud tema elu ja iseloomu. Ja tundub, et, et kirjanduses mõnel pool maalitud pilt eesti muistsest laulikust kui puheeemmlasest majandusasjades mitte väga edukast tunde inimesest. Et see käib just liis Beltzeri kohta, võib-olla on isegi temast inspireeritud nagu Tampere kirjutab. Liisu vilkus ja ülekeev elurõõm teeb häbi enamikule noorilegi. Laule võis liisken laulda kümnetega järjest, raske oli siiski üles kirjutada, kärsitu iseloom ei lubanud aeglast laulmist, kõnelemata kordamisest ja nii nad lükkasid üksteise otsa tavastemaatilise seoses saadetud käte, jalgade ja kogu keha energilist ehk liigutustest. Aga kõige kurvemat laulu ei saanud salvestada sest pisarad lämmatasid selle ja Spenceri lauludest. Ma valisin tõesti pulmalaulu, salapärase jakku ja refrääniga. See makkegahja sõna ise tähendab magusat ohvrijooki. Seda tehti õllest ja meest võis panna ka piima. Makev kahja pakkuda teevööga kaunistatud õllenõust ja mage kahja joomise kombes, peegelduvad ilmselt väga vanad rituaalid. Näiteks regilauluski kasvab suur tamm maailmapuu jumalate pulmas ohverdatud õllest. Selle joogi pakkumine oli üks paljudest pulmarahakogumisrituaalidest ja rahakogumise sügavam mõte, nagu tänapäevalgi oli ju selline kogukonna ühistunne kogukonnapoolne toetus uue elu alustajatele. Ja seda rituaali juhtisid laulikud, kutsusid kedagi hõimust, aitäh, see noormees, jah, tule. Ja kommenteerisid siis kogu tegevust. Tule, joo maitse ja anna meile raha. Muuhulgas öeldakse, et heida siia hõberaha ja kukuta kuldraha, ära heida mingeid hiire või kassipoegi. Salapärane ja eesti keeles justkui tähenduseta on tõesti see refrään Jaku ja, või Jaquiee. Ja mulle endale tundub intrigeeriv etnoloogia ajaloolase Igor Tõnuristi pakutud tõlgendus, et et see tuleb slaavi ja germaani tänama sõnast. Näiteks ukraina keeles on Diaquie Poolast kui jää, et sealt ei, Aquie tuleb kohe lausa iseenesest. Aga see laul ise, kas see oli need Liisi Beltšeri omalooming? Ei, need on väga traditsioonilised sõnad, et seal kõik need motiivid, neid on väga paljudelt aulikutelt üles kirjutatud, et seal on nagu oma kindel kord. Ja loomulikult, igas konkreetses olukorras selle konkreetse inimesega sa ei pea kõike läbi laulma, sa võtad mingid värsid, keda manitset, keda ütled, et tee oma punga suu lahti ja anna raha ja kellele ütled, et ära anna nii vähe, nii et see on terve oskus laulda ja pulmas asju juhtida, nii et selline vahva naine oli siis Eliispeltšer? Kõik pulmalaulikud ikka, selge see, aitäh. Jaanika haaras täna ja kohtume juba nädala pärast.