Ülikool. See äraminemine või see vajadus distantseeruda isenda piiratusest või oma ego piiratusest tegelikult ei peaks olema seotud sellega, et ma geograafilises ruumis ümberpaiknemine, et ma lähen kuskile teise kohta ja siis seal korraga on teisiti. Sest et elu enese keskel on alati võimalik harjutada seda, et ma ei klammerduda selle külge, mis parajasti minu nina all on või et ma ei hoia oma omandisse oma identiteedist, 10 küünega kogu aeg kinni. Koole. Jaapanoloog Alari Allik ja kunstnik Peeter Laurits kõnelevad eraklusest. Tere kõigile, minu nimi on Alari Allik ja ma olen Tallinna Ülikooli jaapani kirjanduse õppejõud. Ja mina olen Peeter Laurits ja kunstnik. Ja meie võtsime täna ette sellise võib-olla et isegi veidi üle jõu käiva ülesande rääkida Eratlasest Jaskeesist natukene, mis ei ole iseenesest võib-olla tänapäeval kuidagi selline iseenesest mõistetav teema või midagi sellist, mis tuleb uuesti enda jaoks mõtestada kuidagi uuesti enda jaoks leida, mis selles võiks olla midagi sellist, mis meid kõiki kõnetab. Ja sa eratusest rääkimine on selles mõttes alati väga keeruline, et seda on, on justkui imelik teha sellises mugavas tugitoolis kõue mõisas soojas toas kuidagi isegi paradoksaalne see meie positsioon, et me mõtleme samal ajal sellele, kuidas võiks olla kuskil külmas kõledas koopas, istuda kuskil kauges mäe tipus, mõelda elu üle järele, et paratamatult on teatav selline harjutus või mõtteharjutus. Ja mina olen selliste harjutustega hakanud tegelema põhiliselt seeläbi, et ma olen palju tegelenud jaotamine keskaegse kirjandusega. Ja Jaapani keskaegses kirjanduses on kaks suuremat voolu naiste poolt kirjutatud kirjandus ja eraku kirjandus ja põhiliselt sellest, et kõik mehed, kes keskajal Jaapanis elasid, tundsid, et nad mingil hetkel peavad eraldatuses ära käima vähemalt, või mõnda aega kuskil mäe peal üksi olema, et iseenda tõelise olemuse nii jõuda. Ja sa erakuks hakkamine oli vahepeal nii massiline, et Jaapani keiser pidi välja andma eraldi seaduse, selle nimi oli munkade ja nunnade seadus, mis piiras buda mungaks hakkavate inimeste arvu ja nende arvu, kes erakuks hakkasid, selles seaduses oli kindel arv inimesi ette nähtud, kellele üldse väljastati nii-öelda õiguse litsents. Budistlik sakate, sest tekkis selline olukord lihtsalt, et mingil hetkel keiser vaatas oma selles kaaskonna hulgas ringi ja nägi, et kõik kogukondades on jalga lasknud. Ja valitsemisasja ei ole enam kellelegi usaldada. No see tuli paljuski sellepärast, et Sakkemoni Gautama enda eeskuju oli suhteliselt radikaalne. Ta jättis maha oma naise, lapsed veetis pikka perioodi Eratluses siis jõudis suure virgumiseni, toodi puu all, hakkas kõikidele inimestele õpetama seda, kuidas kannatusest vabaneda. Ja kuigi ta hiljem ütles korduvalt, et äärmuslik askees ei ole tegelikult vajalik, et kõige olulisem on kesktee askeesi ja sellise elunautlejad mõnude vahel kuskil seal vahepeal siis see, et ta ise tegi seda, et ta läks ära, et oli pikka aega eraldatuses ja läbisse laskeesi perioodi, jäi ikkagi kuidagi kõlama, et tõenäoliselt sellise virgumisena ei ole siiski võimalik jõuda lihtsalt niisama. Ja terve aasiakultuur on siis tegelikult kantud vähemalt need kohad, kus budism on siis mõjule pääsenud sellest ideest, et mingil hetkel inimene ikkagi pead säärase initsiatsiooniriituse läbi tegema, ära minema, oma maise elu korraks kasvõi maha jätma ja aru saama siis sellest, mida see tähendab ja mida selle käigus otsiti. Tegelikult oli klammerdume, sest vaba Minasus või elu, kus inimene klammerdub oma asjade oma selliste vanade kulunud arusaamade külge ja see minast lahti laskmine oli selle erakluse üks kandvamaid ideid. Aga siit tulenes ka keskajal jaapani kultuuriliseks kõige olulisemaid paradokse, et kui inimene läheb erakuks selleks, et hakata täiesti minatuks olendiks, kes ei klammerdunud mitte millegi külge, kes on vaba kõikidest maistest sidemetest siis juhtus kohe see, et kui ta oma jälgi korralikult ei varjanud, kui tõenäoliselt väga hoolikalt ära peitnud, tekkis väga suur hulk inimesi, kes tahtsid, et ta meile õpetaks, kuidas hammas tõelise nina minatuseni jõudmine käib. Ja seepärast siis elakuid lausa teinekord jälitati. Nende järel luurati otsiti, kus need kõige targemad mehed seal mäe peal on. Ja paljud inimesed nägi tohutult vaeva sellega, et jääda täielikult varju, et neid kistaks päevavalgele, jääb andeks rääkima sellest, mida nad elatuses on teinud sest usuti nimelt seda, et kui inimene hakkab erakuks, loobub oma minast, loobub kõikidest õukondlikus suhetest oma senisest elu järjest. Et kui ta on nüüd niimoodi ära läinud ja seeläbi leidnud hoopis sellise uue viisi, kuidas endale veel uhkem identiteet tuua, tulla tagasi, rääkida inimestele oma katsumustest, et oi, mul oli, seal näed, on raske, et ma ikka sulatasin jääd selleks, et endale joogivett saada ja põlved olid valusad sellest pidevast istumisest ühe koha peal, mida mõtles ajaks inimene peab läbi viima siis see kõik ju hakkas hoopis seda inimeste ülendama, tema ego muutus järjest tugevamaks ja see eraldamine hakkas töötama iseenesele vastu. Nüüd ta ei olnud enam minut erak, vaid hoopiski selline kangelane, heroiline tegelane, kes on mõnda aega viibinud kuskil ekstreemsetes oludes ja nüüd tagasi tulles ta hakkab seda kogemust, mis siis paljudel inimestel õukonnas oli puudu hea elu keskel, nagu nad elasid, nagu minagi, eks ole. Mul on ka see kogemus puudu ja ma naudin neid lugusid. Ilmselgelt ma loen neid jaotani keskaegsete elakute lugusid ja ma elan teatavas mõttes vaimus läbi nende kannatused tegemata neid läbi tegelikult ja, ja see ongi kirjanduse võlud selles mõttes, et me saame teha neid ekstreemseid asju vaimus kaasa ja unustada sootuks ära ühtsuse vaimus, asjade läbitegemine päris sama, mis tegelikult kõikide nende kogemuste läbielamine, nii et erakute jaoks. Niisiis Jaapanis tundus peakujud kõige olulisem jääda täiesti nimetuks, varjata ennast ja kaduda nagu vits vette, nii et keegi temast midagi ei tea. Ja nüüd ongi, paradoks on selles, et kui sellistest erakutest räägitakse, siis tähendab, et need on olnud läbikukkunud erakud, need, kelle lood on meil teada, need, keda me nimepidi oskame nimetada, kellele ma ka täna siin jutu käigus võib-olla viitan, on selles mõttes läbi kukkunud, et nad ei suutnud täita seda nõuet kaduda jäljetult, olla nimetu lihtsalt üks karvane mees, kes aitab kõiki inimesi enda ümber. Ja kõige kuulsam selline erak, kellest küll lugusid räägitakse. Keskaegses Jaapanis on üks erakmunk, kempin, kellele siis keiser pakkus kõrget vaimulikku seisust, aga ta otsustas hoopis jäljetult kaduda. Isegi tema õpilased ei teadnud, kus ta on pärast aastaid hiljem, eks tema õpilasi seal võis olla üks, 10 aastat hiljem ja nii rändas mööda Jaapanit ringi ja nägi korraga ühte sellist karvast paudi vedajat munkade, muidu on ju juukseid, pole juuksed maha ajanud. Aga see paadivedaja oli pikkade juustega hariliku mehe välimusega tegelane, aga see õpilane tundis temas ära oma vana õpetaja, ta nägi, et see peab olema ilmselt seesama mees. Kui ta oli sealt arve pealt maha läinud hakkas ta uurima inimeste käest, et kes seal pikkade juustega tegelane on. Inimesed rääkisid talle, et oli siin jah, siuke munk, kes on aastaid ülevedajana teeninud. Ta polnud sugugi mitte harilik inimene, vaid väga pühendunud mees kes puhastas lakkamatult oma meelt, lausus muudkui buda nina. Ta ületas lugematuid kordi jõge, kui te võtnud iialgi muud tasu peale igapäevase toidu Ta ihaldanud ühtegi asja. Seepärast armastasid teda kõik inimesed siin külas. Ja nüüd, kui õpilane tema järele parimas käis, siis kuuldus, et on vahele jäänud, jõudis õpetajani ja õpetaja muidugi otsustas uuesti kaduda. Nii et õpilane ei saanudki teda päriselt kätte. Ainult kuuldused sellest, et see mees on siin-seal jälle kuskil näha olnud, jõudsid aeg-ajalt inimesteni, nii et me näeme, et iga kord, kui selline inimene kusagil välja ilmus, siis ta proovis kõik teha selleks, et jälle uuesti kaduda. Ja siis selles jutukogumikus, kus see lugu on ära toodud, on meil üles kirjutatud selline kena luuletus selle ülevedaja kohta. Üksikmunk valvab nukrana mägi põlde, hernehirmutis keegi ei tule külla, sügis on juba läbi. Ja mainitakse, et see mees liikus ringi pilvede ja tuulena küllalt valvas niimoodi ka hernehirmutis ana vahepeal kohalike inimeste põlde ja tegi muud kasulikku. See oma ühiskondlikust identiteedist loobumine ideaalis siis viib millegi selliseni, et teda saab peaaegu samastada loodusjõududega või et ta nagu tuul, ta nagu vist keegi kuskil nägi teda, aga siis ta juba pilvena Vilnius edasi. Muidugi seal tohutu idee realiseerimine, aga samas midagi väga kaunist on sellest, kui inimene kaotab oma inimliku vormi ja hakkab järjest rohkem vähenema loodusele. Ja midagi sellist ilmselt väga oodati erakult, et ta saaks kuidagi teistmoodi hakkama, et oleks kuidagi rohkem kooskõlas looduse asjade tegeliku kulgemisega. Ja see kõigi teiste jaoks annaks siis tunnistus selleks, et sotsiaalne identiteet ise on, on noh, selline illusoorne moodustis, millest lahti laskmine on iseenesest väga kerge. Ja kui sellest lahti lasta, siis võib-olla avanevad hoopis mingid teised teed ja teised võimalused inimese jaoks, mida ta seni enda jaoks pole tähele pannud. Kuigi minu pea on samamoodi paljaks pöetud nagu munkadel siis tegelikult ma ei ole üldse õige inimene rääkima ei skeesistega ega eraklusest sest ma olen selleks lihtsalt liiga meeleline ja hedonistlik natuur. Mul väga raske ennast piirata. Selliseks enesepiiramiseks ja kontrolliks olen ma nõus ja suuteline ainult sellisel puhul, kui see tõotab, tahab nagu ulatumist mingite veel suuremate, veel veel peenemate naudinguteni, noh näiteks mõnikord on mõtet mingisuguse hea konjakijoomist edasi lükata ja lasta tal veel mõned aastakümned kuskil vaadis seista, sellepärast et siis on ta ju Ja mu elus on küll üks selline päris pikk episood kus ma olen lahkunud õukonnast sest ennem seda maalin üsna üleni seotud nii massimeedia kui ilutööstusega, mida me võime praegu igal juhul täiesti vabalt võrrelda õukonnaga meie tsivilisatsioonis õukonnavaste mingil hetkel kogu see senine õukondlik tegevus ammendas ennast mu jaoks ja väsitas kohutavalt ära. Ja ma otsustasin jalga lasta. Ma ei ütleks, et alguses oleksin seda üldse kuidagi seostanud Eratlusega või ma lihtsalt tahtsin linnast ära. Ma tahtsin nautida üksildust. Ja kui ma mõtlen üksilduse peale siis minu jaoks aktiveeruvad veel veel sellised mõisted nagu nauding, luksus ja joovastus. Praegust linna kultuuri iseloomustab ju selline tohutu kontsentratsioon üle rahvastus lärm, räpasus ja vaesus. Mida, noh, kui mõõta nüüd mingisuguste selliste rahaliste fiskaalselt vahenditega võib seda kõike eksponeerida rikkusena, kuigi sellises vaimses meelelises mõttes on minu arvates igal juhul tegemist vaesusega. Sellest vaesusest ma tahtsin välja pääseda. Liikusin metsa elama selleks, et veelgi süvendada seda luksust, mis mul oli senise õukondliku elu vältel osaks langenud. Ja siis, kui ma sinna sinna metsa kolisin, siis mind tõepoolest tabas just see, millest, millest sina praegu rääkisid. Kohe tekkis terve suur hulk inimesi, kes kes tahtsid vaadata imelooma, kes on loobunud kõigest sellest heast, mida heaks peetakse ja siis samuti nagu sellest kõigest osa saada, mõned tahtsid jah, ka küsida, mingisuguseid õpetussõnu saada, enamusi vist lihtsalt huvitas, et miks ja kuidas elu kütiorus käib ja ja miks selle nimel oli vaja nagunii suurt ohvrit tuua, et tõukonnast ära joosta. Siis oligi tõesti niimoodi, et mu esimesed kütioru aastad talviti olid hästi vaiksed sest talvel oli seal nii külm olla, majad olid soojustamata ja mul ei olnud esimestel talvedel veel ka kuigi palju küttepuid. Majad olid nii külmad, et ma ei tahtnud isegi seal väga hästi olla, saati siis keegi oleks mulle sinna külla tulnud. Aga selle tegi kõik tasasuvine aeg, kus küllatulijate voor. Kütiorus on niisugune ilusad pikad vaated piki orgu. See oli noh, mõnikord oli näha kohe nagu mitut külaliste voorides lähenesid sinna meie Hosmikule, kus ma elasin. Aga talv jällegi oli selline väga rahulik ja, ja üksildane aeg, kus ma saingi nautida täie rinnaga seda täielikku, üksi olemist ja ja kõik need asjad, mida sa mainisid, et et mõned aškeedid või, või erakud olid ka nagu rääkinud ja, ja kelkinud sellega, kui raske neil see elu on, et kuidas vett tuleb kaugelt tuua ja ja vesi on külm ja jäätükid on sees. Minule see just vastupidi, tundus ääretu luksusena, et ma saan v tuua allikast ja, ja toitu keeta lahtisel tulel ja mind sääset terve suve puresid. See oli midagi sellist väga erilist, miks ta mulle tundus, niivõrd luksuslikuna oli see, et ta oli päris ja ta oli ehe ja ta erines väga põhjalikult sellest virtuaalses maailmast, kus me nagu praegu põhiliselt elama. See tegelikkus on just nagu millegi Hei, astus, et et on nagu peegelduse peegelduse peegeldus. Paljud inimesed elavad ju suure hulga ajastama kas televiisori ees või, või siis arvutis ja sellisel kombel elades sa hakkad seda, seda televiisori, arvuti reaalsust ka nagu maailmale üle kandma. Ja siis see kõik nagu lõpebki, nagu sellise naljaka reality show'ga kus me nagu üksteisele vastamisi etendaksime, mingisugust reaalsust, selle asemel et tegelikkuses elada. Jätkab Alari Allik. Aga sinu jutuga seoses, kuidas me elame järjest virtuaalsemas ruumis, ma tahtsin öelda ka seda, et et ma sattusin hiljuti lugema ühte artiklit, kus räägiti sellest, et me elame järjest rohkem üksi või et vähemalt viimased uuringud näitavad, et 47 protsenti inimesi Rootsis ja, ja ka ümberkaudsetes riikides, seda peaaegu veerand või pool elanikkonnast tegelikult eelistab üksi elamist mingisugustele teistele kooseluvormidele. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kas on kuidagimoodi seotud mingi sellise eraldumise vajadusega või millegi sarnasega, millest teete, rääkis, et kuidagi olla endaga üksi leida oma tegelik mina ülesse siis tundub, et see olukord on tegelikult täiesti vastupidine, sest et see tänapäevane üksi olemine oma korterites ei tähenda tegelikult üksi olemist, sest et inimene on just nimelt internetitelefoni kõikide muude asjade kaudu vägagi ühendatud teiste inimestega teatud moel. Ja nüüd, kui ta on oma üksielamise korteris, kus nad ekraanid helendavad ja ta saab ise valida, millal ta need sisse välja lülitab, millal ta saadab sõnumi Twitter iga, millal ta Facebookis, millal ta vaatab telekat, on ta justkui allutanud teiste inimestega suhtlemise täielikult, omaenda isiklikele vajadustele, kui mul on vaja suhelda, sest ma suhtlen, aga kui mul ei ole vaja suhelda, siis ma lülitan selle suhtlusvõrgustiku välja ja mul kodus on täielik vaikus. Nii et sedasorti üksindus mulle tundub, tegelikult on noh, väga egokeskne või tugevdavad sellist indiviidi ideed ongi tekkinud nagu sellise moodsa elu viljonautleva indiviidi ümber, kellel peab olema täielik vabadus lülituda nendesse võrgustikes just siis, kui tema tahab ja mitte mingil muul ajal ja päris inimene, kes mu kõrval elab, on võib-olla väga nõudlike tahta hoopis midagi muud. Niiet Mulle hakkas tunduma, et, et kui vaadata selle ego ja minatuses skaalas seda asja, siis kas ei ole mitte niimoodi, et moodne, eraldi elamine tugevdab seda enesekesksust, samas kui eraklas on sellisest üksi olemisest täiesti erinev just seetõttu, et ta peaks sellest minast loobumise suunas olema vähemalt budistlikus mõttes suunatud ja mis minust loobunud olin endaga kaasa toob, on see, et ma olen korraga avatud kõikidele teistele olenditele sellisel moel, et mu enda ego ja ette. Ma pääsen teisteni, teised pääsevad minuni mingil teataval vahetul moel. Ja seda on võib-olla väga raske isegi ette kujutada, aga kui mina lugesin seda lugu kemplemist ja sellest, kuidas ta herne hirmutisena, põlde valvaks, siis seal on teater, selline minatu, koosolemine teiste inimestega. Sa mõtled, et sul on seal põllu peal hernehirmutis, aga tuleb välja, et seal tegelikult munk, kes on kogu aeg käed laiali seisnud ja ta on teinud sellest oma harjutuse, sellise askeetlik harjutuse, see on asjaviimine äärmuseni. Aga see idee seal taga on see, et see inimeste teenimine ei tule minu isiklikest vajadustest, vaid on täielik enese usaldamine, elu hoolda. Või et see vajadus tulenes pigem teistest, et ma täidan teiste vajadusi, ma asetan ennast teiste teenistusse. Ja nii erak tegelikult tuleb ringiga inimeste juurde tagasi alati sellisel kujul, et ta kui ta oma minast lahti saab, siis ta asudest kui kõikide teiste inimeste teenistusse. Ja ta tuleb tagasi inimeste keskel niimoodi, et ta ise enam ei tule inimeste keskele tagasi ego ajab maha. Inimene on seal, ta teeb kõiki kõikide hüvanguks, aga ta ei ole ise enam sellisel moel selle tegevuse keskmes. Ja siis saab tegelikult võimalikuks see, mida nimetatakse tõeliseks andmiseks, selline andmine, mis ei nõua vastutasu. Ma olen lihtsalt hernehirmutis, sest ma olen parajasti hernehirmutis. Ma ei oota, et mulle makstakse selle eest, et ma olen hernehirmutis põllu peal. Et sedasorti noh, see on muidugi ülimalt idealistlik jutt, aga sedasorti ideaalid iseenesest on väga kenad, et on võimalik teha asju mis on puhas kingitus kõikidele inimestele. Ja see tänu, mis sa saad, on kuidagi olemise enda tänu, mitte mingi materiaalne asi, mida sulle vastu antakse, sellest. Ma olen päris päris palju mõelnud ka nendele samadele asjadele, sellest nii minatusest kui egost vabanemisest ja noh, see on alati seotud mingit nurka pidi üksildusega. Kuidas ma ka ei mõtleks nagu selliseid noh, nagu tõeliselt sügavalt väärtuslikke asju, mida saaks teha suures rahvamassis, rahvasummas on ju tegelikult kohutavalt vähe. Üksindus on teatud asjade, teatud üliväärtuslike asjade esmane eeltingimus aga nagu selliste teemade puhul ikka, Ta tegelikult ju mähkub sellisesse hästi kummalisse, keerulisse paradoksina võrku. Kunagi kui ma mõtlesin üksindusele ja siis ma leidsin ühe sellise väljakirjutuse mingist vanast antristlikust tekstist. Ma isegi ei, ei suuda enam meenutada, kust ma selle välja kirjutanud mis väitis, et, et üks on illusiooni arv mis mulle esimese hooga nagu tundus väga ootamatu ja kentsakas, Haide. Aga eks seal peeti silmas seda, et tegelikult nagu üksikobjekti ei ole ju maailmas olemas kõik asjad, mis eksisteerivad, mis on eksisteerivadki tänu seostele teiste asjadega. Ja inimene kui selline sotsiaalne loomaliik ütleme kohe hüpersotsiaalne on seda enam eksisteeribki peaaegu nagu ainult võrgustikes. Ja see selline võrgustikust väljumine, ma mõtlen siis tõesti äärmuslikku askeesi, äärmuslikku eraklust, see ei saa olla selline ühekordne samm. Hea küll, poisid, tore oli, aga need, ma astun välja ja olengi väljas, vaid see, tegelikult saab minu meelest olla ainult selline igapäevane pidev jõupingutused. Sa pead nagu igal hetkel uuesti sellest sellest võrgustikust väljuma, sest selle võrgustiku olemuse loomus on kõike sinna sisse tagasi tõmmata. Ja seetõttu mingisugusest sellisest ühekordsest jõupingutusest noh, ei ole mingisugust pikka tulu. Kui me nüüd uuesti pöördume tagasi sinna Kütioru näite juurde, kus mõelda niinimetatud eraklust, harrastasin, mis, mis noh, loomulikult ei olnud kellegi eraklus, vaid see oli lihtsalt hoopis teist tüüpi sotsiaalsus. Ja kui me jätame kõrvale selle, selle talvise elu, just need esimesed talved, kus ühel talvel ma, ma proovisin talveund see oli ka väga hea ja rikastav kogemus, kus ma ei tegelenudki suurt millegi muuga, kui kord nädalas keetsin omale suure pajatäie toitu. Kord päevas tuli puid ahju alla ajada ja siis ülejäänud osa päevast ma ma vedelesin voodis ja ehitasin sinna voodi ümber omale raamatutest erinevaid arhitektuur, et oleks võimalik nagu voodist välja tulemata lihtsalt talle jälle haarata ühte raamatut ja teist raamatut, lugeda ühte jupikaste, lugeda teist jupikast ja sellest siis kokku panna niisugune teistsugune virtuaalne reaalsus. Aga suviti siis kui hakkas jälle see külaliste ja palverändurite horde sinna kütiorgu koonduma siis noh, esimesed kaks suve ma olin küllaltki nõutu selle külalistevoolu ees ja ja üritasin seda piirata nagu takistada inimestele ära öelda, et ei, palun ärge tulge mulle külla, et vaadake, ma tahan olla siin erakluse üksinduses. Noh, loomulikult ei tahtnud inimesed niisugust juttu kuulata, leidsid igatsuguseid, mõistlikke ebamõistlikke ettekäändeid, miks nad ikkagi tingimata peaksid mulle kella tulema. Aga kui ma olin mõned aastad juba seal niimoodi olnud ja elanud, mis ma leidsin enda meelest päris niukse optimaalse viisi, kuidas nagu seda külaliste hulka ka ja mis kõige tähtsam külastuste laadi reguleerida. Sest selge oli ju see, et noh, et inimesed, kes sinna Kütiorgu külla tulid, nad ei tulnud mitte lihtsalt noh, osad tulid võib-olla lihtsalt uudishimust, aga enamus inimesi, kes tulid, tahtsid kogeda midagi midagi teistsugust, mida nad, et nagu igapäevaselt oma oma linna reaalsuses ega ka televiisori ja interneti abil kogeda ei saanud ja siis osutus kõige selliseks toredamaks ja mõistlikumaks viisiks panna need inimesed tööle. See nagu lahendas kohe ühe korraga ära kaks probleemi. Esiteks ta sõelus välja lihtsalt uudishimulikud nendest, kes tahtsid midagi kogeda päriselt. Ja teiseks andis nendele inimestele, kes midagi kogeda tahtsid, võimaluse seda kogeda, sellepärast et kui sa lähed metsa või loodusesse, siis niisama suu ammuli, vahtides koge midagi sellisest metsamajapidamises, seal tuleb nagu kas midagi teha või tegemata jätta, aga igal juhul aktiivselt suhestuda selle keskkonnaga, selle olukorraga, kuhu sa oled sattunud. Selleks, et et seda kogeda. Külaliste teema, mis käib läbi terve sellise erakluse teema üldse, et kui ennast kuskil mäenõlva sisse seada ja Jaapanis oli sageli nii, et need olid sellised toredad kogukonnad, et erakond tegelikult väga sageli nii väga erakud ei olnud, kuna kõige popimad kohad olid enamasti juba ära võetud, kas kõige parem vaade näiteks oli ja nad olid enamasti ikka Essteedid nagu sinagi. Näiteks Jaapani puhul on teada, et oo, mäenõlvad olid kõik Eratlejaid täis ja ma mõtlen, et mis eakad nad siis olid seal niimoodi massilise laagri püsti panin meie mõistes nagu rokk-kontsert, eks ole, et mingi mees on seal juba 20 aastat istunud, teised hakkasid alles eile istumas. Meil tekkisid oma hierarhiad muidugi, kes on kõige kauem vannud ja kes on vähem olnud erakmunk saigi, kes on väga palju luuletusi sellel teemal kirjutanud. Näiteks räägib siin ja seal sellest, kuidas ta seadis oma onni sisse, seal oli väga mõnus olla. Kusjuures Elock onnide ookeanis tegelikult sageli ei olnud mitte mingid onnid, vaid üsna korralikud hooned, mis käisid. Sellise sõrestiku peal olid ehitatud neid enamasti laadida kahe vankri peale seljas minema, seda maja ei saanud päris kanda, sai küll ümber liigutada, kui vaja oli. Aga no meie mõistes sellised korralikud, umbes saunad suurused ehitised, mis olid väga mugavalt sisse seadnud nii nagu sinagi rääkisid, raamaturiiulid olid seal enamasti tõelise luuletajast, eraku puhul võis seal olla ka mõni pill, nagu näiteks Ivo, selline Jaapanil, auto, mida sai näiteks vihmase ilma ajal mängida ja sobitada oma seda pillimängu, looduse, seal tuule vuhinal, veevulin aga nagu mingites tekstides öeldakse. Aga see käik põhjustas seda, et see maja kippus olema veel kord väga õdus ja jällegi paljud elukad kirjutavad, et nad tunnevad süüd isegi ennast, sellepärast et seal on veel parem elu. Et siin on mugavam pidi olema range askees pidi olema karm tegelikkus, aga välja kukub nii et, et tegelikult siin Eratlasem palju mõnusam olla ja oma asjadega tegeleda, luuletusi kirjutada ja pilli mängida. Kuigi peab ütlema, et, et külalised on neid kõiki natukene häirinud, sest kuuldus sellisest mugavast äraolemise kohast teisteni jõudes, siis tulid alati külalised. Näiteks saigi, ütleb siin ühes oma tekstis, et tahtsin üksi vaikuses olla, aga inimesed tulid kirsiõisi vaatama vaid seda ilu, mis suuri inimparvi ligi meelitab, tohib laitmatutele itele pahaks panna. Kui õied lõpuks pudenevad, enam kedagi ei käi, näed mägede häid külgi taas rahus ja vaikuses. Et jällegi oli siin sedasama probleeme, et eriti kui olla kuskil Jossino mäel või sellises paigas, kus käidi alati seltskondlikult kirsiõisi vaatamas ja sina olid juhtumise sinna sterakla rajanud tekkis see olukord, et väga paljud inimesed tahtsid sellest kõigest osa saada. Ja näiteks vaikimisvandest kinnipidamisest või mõnest muust säärasest harjutusest ei tulnud siis loomulikult midagi välja. Siis pidi jälle ilma uudiseid rääkima kõik, mis pealinnas toimub, need inimesed olid sageli vanad tuttavad, kes siis võisid ka kõik vanad haavad uuesti lahti rebida ja selline sisemise rahu leidmine oli üsna ohus, pärast pidi jälle tükk aega seda sisemist tasakaalu otsima, kui need inimesed olid siis talle selle üle käinud Eratlas. Nii et siit tuli ka endiselt see probleem, mille pärast pidi mitu korda ära minema või räägitakse topelt eraldamisest ja kolmekordsest lahkumisest. Kord, kui see paikse liiga tuntuks inimeste jaoks, siis tuli leida uus koht, mida keegi veel ei tea ja siis seal oli võimalus natukene aega siiski täiesti omaette olla. Aga huvitav on jah see, et kuna Jaapanis juhtus selline asi, et mingil hetkel igasugukunstidega tegelemine, luuletamine, pilli mängimine, muu muutus budistlikuks harjutuseks, siis väga sageli just nimelt luuletajad ja pillimängijad olid need, kes otsustasid erakuks hakata ja neile seda ametlikku luba teinekord ei antud mungaks hakkamise luba siis nad olid sellised isehakanud budistid, vahel nimetatakse neid ka amatöör budistideks, kes siis suvalisest nii-öelda interpreteerida budistlikke tekste mingi oma asja panid sellest kokku ja olid natukene sellised New esiliku hoiakuga juba 13. sajandil Jaapanis, et nad panid endale sobiva maailmapildi kokku kõikidest käepärastest elementidest. Ja see, mis meieni jõudnud, on erakluse koht. Ta Jaapanis on tegelikult väga sageli just selliste inimeste teene, sest nemad olid tegelikult kirjutavad inimesed rohkem sageli, kui budistid panid väga hea meelega kõik oma kogemused paberile. Ja nende puhul torkab silma see, et vähemasti algusjärgus oli veel selline arusaam, et kuna luuletamine, kunst, kõik muu säärane tegeleb inimese emotsioonidega, aga budistid peaks põhimõtteliselt nendest emotsioonidest vabanema ja mitte klammerdume kõikide nende külge siis võiks mõelda niimoodi, et luuletamine näiteks on selline tee, mis viib sind hoopis maisele elule lähemale, ei aita üldse kaasa eraldumisele. Aga mingil hetkel oli terve hulk teoreetikuid pulsivara, noh, see on see ja teised, kes selgitasid, et kuna Budad Hormat jutlustab eelkõige loodus ise esoteerilises budismis on teada senine tõde, et loodus on buda dharma keha. Et siis on ju väga selge, et kõik looduse erinevad vormid, näiteks tuulemüha, puuokste liikumine, kõik see on buda enda buda dharma keha lõputu jutlus. Kuna luuletajad vahendavad seda inimestele, siis nad tõlgivad selle Budavad harmo keha jutluse inimesele arusaadavasse vormi. Ja see siis hakkas õigustama tegelikult luuletamist ega pilli mängimist kui teatavat sobilikku vahendit, et lihtne inimene või ütleme, tavaline inimene ei pruugi looduses pidevalt Budat näha, näeb lihtsalt puid, põõsaid, kivisid ja kõike muud. Aga see kunstnik, erakpoeet, erak tema on keegi selline, kes suudab seda keelde vahendada, kes suudab tõlkida seda buda dharma keha lõputud kõnet inimesele arusaadavasse vormi ja nende roll vahendajana Nad ise teadvustasid seda väga selgelt oli, oli väga oluline. Jaapanis hakati seda praktikat luule puhul nimetama luuletajaks. Noh, kõik on harjunud, kõik teevad judo ja karate, too puhul seda too lõppu, mis tähendab teed või kulgu, see tähendab seda, et mingis distsipliinis on võimalik jõuda mingite asjade sügavama tunnetuseni. Ja luuletamine oli üks selline tee keskaegsete inimeste jaoks, mille läbi võis samamoodi siis Budani jõuda, ilma et oleks pidanud Neid keerulisi hiinakeelseid soodsaid lugema. Ja mingil hetkel toimuski selline asendus jaapanlaste jaoks väga mugav asendus, kus luule, kirjandus, kunst ja muusika, mida koha peal loodi, tegelikult leiti, et see vahendab seda tegelikkust, nii nagu see on meile antud, nii nagu buda on meile meie tegelikkus andnud palju otsesemal moel, kui kõik need keerulised tekstid mis on kuskil kaugel maal võõrkeeles kirjutatud ja väga segased kohati. Nii et milleni jõuti, on see, et tuleb tagasi minna iseenese kogemuse juurde ja see kogemus on see, mis on budismi alus. Eks alati olnud vahetu kogemus tegelikkusest ja seetõttu ei ole vaja mingeid vahendajaid sinna, tuleb selle lätte enda juurde minna, sealt ämbriga, ammutada seda kogemust ja panna see oma sõnadesse väljendada seda nii nagu mina seda näen ja kuulen. Ja ma arvan, et midagi sellist, no ma väga sageli räägitakse, et milline võiks olla Eestis budistlik praktika või et kas me peaksime üle võtma näiteks Tiibeti või Jaapani või Hiina mingisuguseid vorme, nii nagu omal ajal võib-olla kristlusest ülevaid mingeid asju ja hakkama neid juurutama siis tegelikult Me võiksime mingid etapid minu arvates vahele jätta ja minna selle juurde, kus me näeme, et need kohalikud kultuurid õppisid iseenda kogemus integreerima seda, mida et mitte, sa jääks mingisuguseks kaugeks asjaks kuskil teisel maal elaseks mees kuskil Indias, vaid et see oleks mingi asi, mis kirjeldab meie endi kogemust ja sellepärast ma arvan, pead sellele lähenema just selliseid radu pidi, et kõigepealt otsima ülesse kogemus. Mida see tähendab talvel olla üksi raamatutega. Ja siis mõista seeläbi ka seda, millest on juttu olnud kogu selles kristlikus kultuuris ja sellepärast ma olen ise mõelnud, et ma ei saa ka jääda ainult raamatuid lugema kogu elu, vaid tegelikult teatud mõttes oleks aga vajalik läbi tehase mingi selline eralduse periood tegelikult kõhuga päriselt mõista, millest jutt käib. Jah, ja ma pean küll tunnistama, et kunstnikuna seal metsas elades ega ma alati sugugi ei lähtunud sellest vahetust kogemusest, mul oli tegelikult päris palju erinevaid meetodeid selle vahendatud kogemuse kättesaamiseks näiteks üks tõlk, kes aitas mul buda darma keha nagu inimkeelde või ütleme, minu jaoks tarbitavasse keelde tõlkida oli kas hypallik, selline triibuline elukas, hästi tark ja väärikas loom. Ma mingil hetkel avastasin, et kui võtta kass sülle ja keskendudagi selle kassi olemisele kas oma kehaga ju väga hästi näitab ja juhib, mida ta tahab ja ja kuidas ta tahab. Ja kui siis nagu õnnestub mingi trikiga oma egost oma tahtmisest oma mõtetest lahti lasta ja olla ainult selle kassi jaoks teha sellele kassile hobust siis see kass nagu kannab sind mööda mööda seda loodust mööda seda metsa, nii nagu ta ise liiguks. Ja nii muuseas, inimene ei liigu mitte kunagi. See, kuidas kas loodus tajub, see on või noh, üldse keskkonda, maailmaolemist seal on põhimõtteliselt teistmoodi kui see, mismoodi inimene seda teeb. Ja siis ma õige mitu aastat, kuni hipoliit veel elus oli kasutasingi teda ära oma ratsanikuna. Ja ma pean tunnistama, et et need asjad, mida sa kas mulle metsas ja looduses näitas olid enamasti sellised, et et ma ise ei oleks sinnani ühegi trikiga jõudnud. Nendest rännakutest nagu algasid sellised pikemad nagu noh, kaugemale arenevad niidistikud, mis mis viisid jälle nagu ühelt harjumatult mõttelt, ise harjumatu mõtteni ja paljud nendest mõtetest on sellised, kuhu ma hiljem olen oma mingisugused pildid mingid oma teosed toetanud. Ja seetõttu, kui nüüd tahta olla autorikaitse või autoriõiguse mõttes adekvaatne, siis, siis tuleks kindlasti mul oma oma teoste kaasautorina ära märkida, kas hypallid. Aga noh, mitte ainult kas hypallid, sellepärast et noh, ka tema on ainult üks vahendaja vaid tegelikult oleks kaasautorina ära märkida ka kõik need kuused ja haavad, tingimata haavad olid väga tähtsad see, kuidas haavalehed, kahiseseid mõnikord see võis avada ja vallandada mitmesuguseid kummalisi protsesse. Noh, ja, ja loomulikult ei saame autorsusest ilma aga seda Ojamis, kütioru, põhjapidi voolab istkümne oja ja taevas ja need pilved, eriti see, missuguseid kummalisi vorme need pilved mõnikord moodustasid. Ja kui me juba niimoodi sellele asjale vaatame, siis oleks täiesti väär ka autorsuse nimistust välja jätta. Kõik need inimesed ütlevad külalised, kes seal Kütiorus käisid. See oligi vist üks asi, mis üks paljudest asjadest, mis mulle kütiorus elatud tosin aasta jooksul selgeks sai, oli see, et minul küll autorina millegagi kelkida ei ole, et see on üks selline suur universaalne kosmiline protsess. Kus siis see olevus, kes hoiab käes pintslit või hiirt või mida iganes, millega ta parasjagu maalib on lihtsalt üks lääts või vahendaja. Aga kust tuleb see, mida me fokusseerime, vahendame? Seda minul ei ole au teada. Kuna ma olengi nüüd täna nagu rohkem sellises isikliku kogemuse kirjeldaja rollis, siis nagu ühest küljest on mu loomus väga meeleline ja hedonistlik mis garanteerib selle, et ma mingis ulatuses igal juhul püsin oma naudingute küljes, et ma nendest väga kaugele ei pääse kuskile, see kett on suhteliselt lühike. Aga teisest küljest kunagi lapsena operatsioonisaalis narkoosi langedes nägin mingisuguse kummalise hallutsinatsioone, kus ma noh, nagu täitsa selgelt kogesin seda maailma peegeldusliku illusioon olemust. Sõnaga ma sain nagu aru sellest, kuidas mina konstrueerinud seda maailm pandi niimoodi selgelt silmad ette lapsena siis ma noh, seda võib-olla niimoodi ei mõistnud, nagu mõistan praegu iga kord, kui ma sellele jälle mõtlen, siis ma saan sellest nagu natukene teistmoodi ja täiendavate nüanssidega aru. Ja vot selline illusoorsuse tajumine, see on nüüd jälle nagu teine pool, eks, mis ei lase mul ka sellesse nendesse naudingutesse ja ihadesse ülemäära tõsiselt suhtuda. Ja siis mu elu tegelikult Erki välja umbes nii nagu ilma ilma lenkstangi ta jalgratas, millega on siiski võimalik nagu kehaga tasakaalu hoides kuidagimoodi balansseerida, eks kordma viban ühte maanteeserva teise maanteeserva ja ja mul on olnud ilmselt palju õnne ja vähe vastutuult, et ma ei ole veel kraavi lennanud. Mulle väga meeldib see, et mahajaana budismis küll üsna hilise arenguna tekkis mingil hetkel selline arusaam, et kui me päriselt mõtleme tõsiselt seda, et maailma mitteduaalne ehk mitte kahene, et ma ei vastanda mind ja sind mingeid kohti, mis asetsevad siin ja seal ja kui me mõtleme, et võiks olemas olla selline käitumine, mis tugineb sellisele, mitte kahesusele, siis sai kohe selgeks tegelikult äraminemine kuskile mujale ei ole kooskõlas sedasorti mõtlemisega, et see äraminemine või see vajadus distantseeruda iseenda piiratusest või oma ego piiratusest tegelikult ei peaks olema seotud sellega, et ma geograafilises ruumis ümberpaiknemine, et ma lähen kuskile teise kohta ja siis seal korraga on teisiti. See võib juhtuda ikkagi niimoodi, et ma lähen sinna teise kohta ja võtan kogu oma oma sinna nii-öelda kaasa ja juba järgmisel õhtul saadan mobiiliga Twitterisse sõnumi, et kuule, ma olen siin mäel täitsa üksi mis purustab kogu selle kogemus, et küsimus ei ole tegelikult ära minemisest, sellest saadi üsna varakult aru. Ja siis tekkis selginemine korraga suutvas nimega Vimala Kirti nirdessa suutranduse kenasti kirja pandud, kus öeldakse, et tegelik eraldumine toimub inimese enese sees. Et ta ei pea selleks kuskile minema, ei pea lahkuma. Sest et elu enese keskel on alati võimalik harjutada seda, et ma ei klammerduda selle külge, mis parajasti minu nina all on või et ma ei hoia oma omandisse oma identiteedist, 10 küünega kogu aeg kinni. Kirti oli ehe näide sellisest inimesest, kes elas Vaisseli linnas. Ta oli seal väga jõukas mees, heal järjel käis kasiinos hea ja muudes meelelahutusasutustes ja kõige selle juures oli ta palju targem kui kõik body satuvad. Nii et kui Vimala Kirti jäi haigeks ja buda ütles erinevatele podisattvatele, minge Vimalakiirtega nüüd rääkima, siis kõik podisaatoriks haaval ütlevad, miks nad jumalakiirtega ei saa rääkida, kuna nad on erinevates debattides talle pidevalt alla jäänud, sest see on tõeline see inimene, kes mõistab mitte kahesust. Ja see mitte kahesus jumala Kirti elus väljenduski sellisel moel, et ta suutis omaenese siin laiali lautova elu keskel jääda sisemiselt Istansseerituks, nii et need asjad, mis temaga toimusid, ei määratlenud teda, vaid ta sai teatud mõttes vaba ilma päriselt kusagile jalga laskmata. Ja selle näitlikustamiseks see jutt oli väga abstraktne on õnneks vana kuulus seal lugu, et kuidas üks mees hakkas kõigepealt harjutama Sänni istumist ja kõigepealt, kuid harjutama hakkas, tundus talle, et mäed on lihtsalt näed. Ja siis, kui ta oli mõnda aega juba harjutanud, siis tal oli korraga suur läbimurre, ta läks õpetaja juurde ja teatas, et teate, ma sain, arumäed ei ole mäed. Ja siis viimases järgus, kui ta oli juba seal kümneid aastaid istunud, siis ta sai korraga arumäed, ongi lihtsalt mäed. Aga mis selle asja erinevaks teeb, on see, et ta tegi kogu selle ringi ära. Et esimene mäed, mäed ei ole samatähenduslik lause kui see teine Mäedo Jaapanis õpetaja toogen ütleb, selle kohta nii ütlebki. See on otsene tsitaat 13. sajandil. Tooge need, kes ütleb mäed, mäed ei tähenda, et mäed, mäed. Ja see viitab sellele samale loole, mis siin on nüüd muutunud on see, et, et vahepeal on käidud läbi see Relotiivsuse faas, kus on nähtud ka mägede relatiivsust. Ja nüüd, kui ma tulen mägede juurde tagasi, siis nad on endiselt need samad mõnusad hirmuäratavad mäed, nagu nad vanasti olid. Aga ma näen neid ka nagu tema kõikides võimalustes. Mäe potentsiaal avaneb ka ühtlasi minu jaoks, nii et nüüd on alles tegelikult tõeliselt mäed selles teises järgus. Ja mina olen, ma võin ausalt öelda, olen tegelikult kuskil selles eituse Assis oma eluga, et ma kaldun väga kergesti eitama elu, kaldun eitama ka omaenda edusamme ja muud säärast ja ma väga tahaksin murda välja sinna, kus mäed, mäed, lihtsalt mäega mäed. Aga mulle tundub, et sinna välja murda, sinna läheb kõvasti aega, aga see olekski see kesktee, kõik asjad on endiselt need samad, mis nad enne on, ainult natuke teistmoodi. Nii et nad ei nõua klammerduks jäägitult nende külge. Mingi vabadus tekib sinna sisse. Siin on öeldud niimoodi olla vaba klammerdumisest, näha, et lõõtsamaailm on kõigest unenägu, puhastada põhjani oma meelt, see ongi meelest loobumine. Aga see õõtsuvad maailma unenäolist eksistents, unenäolisus, läbinägemine ei saa jääda ainult ratsionaalseks, vaid see peab olema kogetud. Selline asi sellepärast budismis on harjutamine nii oluline, on kogu aeg olnud, et rääkida, mina oskan ka sellest väga hästi ja ma arvan, me kõik, eks kui natuke harjutada suudavad väga hästi rääkida, kuidas meelest loobumine on väga hea asi, aga kogemuse tasandil selleni jõuda tundub olevat ikkagi üsna raske ja nõuab väga pikka pühendumist inimeselt. Eraklusest kõnelesid jaapanoloog Alari Allik ja kunstnik Peeter Laurits. Muusika autor Koboku senju. Ööülikool tänab koostöö eest Eesti Kultuurkapitali ja kõue mõisa. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2012.